Prantslased Venemaal 19. sajandi algusel

Mul pole selliseid väikeseid huvitavaid infokilde hetkel kuskile postitada, selleks panengi lühiloona siia.

Ilmselt on kogu ajalugu täielikult peapeale pööratud ja järgnev infokild peaks seda kinnitama. Kas tsensor pole infot osanud märgata ja korrigeerida lasta või on asi hoopis milleski muus?

Päewaleht, nr. 260, 12 november 1911 on artikkel, pealkirjaga Venemaalt, teemal Ilidior ja valekristus. 

"Iliodor kuulutab valekristuse ilmumist täpipealt ette: "Ta ilmub 1912. a., see on sajas aasta neetud prantslaste sisserändamisest..."

Justnimelt, mitte Napoleoni vallutuskatsega polnud see seotud, vaid prantslased rändasid mingil põhjusel Venemaale sisse ega tahtnud hiljem sealt enam kuidagi lahkuda. Vene haritlased oskasid vabalt prantsuse keelt. Aleksandri ausammas (ja palju muid ausambaid ja hooneid) pandi prantslase Auguste de Montferrand'i kavandite järgi Peterburgi püsti. See sammas ja selle püstitamise teema on muidugi omaette ooper, millest on blogis naljalugu olemas. 

Tolle-aegsetel maalidel jalutavad Prantsuse sõjaväe mundris sõdurid rahulikult koos kaaskodanikega Vene linnade tänavatel. Prantslased aga olla ju häbiga, viimne kui üks, 1813 juba tagasi Prantsusmaale kupatatud. Kuidas see saab võimalik olla?

Loomulikult ei saa ühtegi infokildu täielikult omavahel kunagi klappima, sest ühe teooria järgi on ajalugu välja mõeldud matrix'is ja vigaselt paigatud parandused ongi kogu selle segaduse tekitanud.

LÕPP

Kivide saladused: katse ja tähelepanekud

Alustan kuskilt kaugemalt. Juba palju aastaid tagasi pidin läbi viima katse, kus ma tahtsin peegelkaameraga, mis asub kindlal statiivil ja kindlas geograafilises punktis, läbi viia katse, kus ma pildistan Suurt Vankrit. 

On väidetud, et nimetatud tähtkuju tähtede vahed suurenevad ja vähenevad vastavalt aastaajale (sügisel ja kevadel). Peegelkaamera, millega ma selle katse tahtsin teha, lõpetas koostöö. Hetkel on mu kasutuses väheke moodsam kaamera ja sellega saaks kindlasti veelgi tõhusamalt selle katse korraldada, kuid millegipärast ei ole viitsinud seda ette võtta. Ilmselt läheks kaamera jälle katki, kui asja töösse võtaksin, ja seetõttu teen seekord hoopis teise katse - katse kividega.

Miks ma seda teen? Ilmselt enamus on näinud filmi Jumanji esimest (kõige vanemat) osa, kus lauamäng andis mingil salapärasel moel inimesele teada, et see esmalt mängu üles leiaks ja järgmiseks juba, et sellega mängima hakataks. Taoline trummipõrin nagu Jumanji's, tagus vaikselt ka minu kuklas, aga põhjustasid selle just need kivikesed.

Paar nädalat tagasi jalutasin oma kodurannast kilomeetrit kaks eemal ühes teises rannas ja seal korraga nägin neid samuseid pruune ümmargusi kivikesi. Neid oli seal vast oma kümmekond tükki, igas mõõdus, umbes paari ruumtmeetri suurusel alal, otse veepiiri lähedal. Ilmselt oli vesi veidi taganenud ja kivipallid jäid kuivale.

Kahjuks mul sellest käigust paremat pilti pole võtta, aga üks suur, pruun pallike, on pildil ilusti näha.

Kes eelmist "pallikeste" lugu pole lugenud, siis seda saab teha siin.

Enne veel aga paar pilti veelgi kaugemast rannast (u 10 km kodurannast).

Seal rannas on sellised teravad suurte põlenud kivide kuhjatised, mis on nähtavasti välja karanud Neugrundi kraatrist. Ei vaidlegi ja loogiline on, et need kivid sealt mingi sündmuse tagajärjel välja paiskusid. Aga ei usu mitte, et need kivid on sadu miljoneid aastaid tagasi sealt kraatrist välja paiskunud. Ühes eelmises loos seletasin, et miks ei usu. Nüüd panen ühe fakti veel juurde. Vanad, vees olevad graniidi-jurakad on vesi kõik ümaraks ja siledaks lihvinud, aga need moodustised on kõik teravad. Kui on teravad, järelikult on suhteliselt uued...

Enne veel, kui katsega alustan, siis veel kaks pilti ühest huvitavast kivist.

Kui ütleks, et see on kõrgelt, lennuvahendi pealt tehtud pilt kuskil Egiptuse platool, kust püramiidide tarvis kive lahti murti (?), siis see kivi väheke meenutabki seda. Kivi on tegelikult umbes 100kg raskune. See tundub lihtsalt üks looduse vingerpuss olevat.

Nüüd katse ise, mille kestvuseks määrasin tunde järgi - üks aasta. Kui kõigevägevam annab, siis 03. detsember 2026 loen "tibud" üle.

Mul on neid kive tegelikult veelgi, aga korjasin suuremad ja ka paar pisemat kokku ja tõin tuppa. Oma üllatuseks märkasin, et osad kivid on muutunud halliks (ennemalt olid pruunid) ja nende peale on tekkinud valge, soola-taoline aine (hirmus kibe, mõru).

Pesin kivid puhtaks ja nagu tühjast kausist on näha, toimuvad kividega mingisugused protsessid, sest mingi sade on kaussi jäänud.

Pildil oleva kivi leidsin kodurannast vast oma 5-aastat tagasi. See oli kõige esimene seda-sorti imelikest kividest. Tol ajal oli see rohelist värvi, nagu tsaari-aegne vaskkopikas, millel vase-paatina peal. See tükk seisis vannitoas riiulil ja oli lihtsalt ilus ja kummaline kivike. See kivi kaalub päris palju ja sellega oleks saanud vabalt pähkleid purustada. Mingil ajal, kui teisi sarnaseid kive leidma hakkasin, siis panin nad kõik ühte karpi kokku ja viisin aita. 

Täna, kui need kivid aidast ära tõin, siis märkasin, et varemalt rohekat värvi olnud kivi on halliks tõmbunud ja koledaks läinud. Endis-aegsest hiilgusest pole enam jälgegi.

Pealegi on kivi lagunema hakanud. 

Pildil on katsealused kivid. Katse eesmärk on jälgida, kas ühe aasta jooksul toimub "paljunemine." See, et mõni kivi pruunikast toonist halliks muutub ja lagunema hakkab on minu jaoks juba ammu tõestatud. Egas ma mingit teadusliku katset teegi, kõik on ikka oma jaoks.

Pildil on 36 kivi. Kolm korda lugesin üle. Ülemised viis kivi on halliks tõmbunud, ülejäänud on pruunid.

Eksperimendi huvides tegin lisa-pilte, sest, kes teab, mis kividega aasta pärast on juhtunud ja siis on hea võrrelda.

Kivisid ära ei kaalunud, kuigi oleks võinud, aga katse eesmärk on tuvastada kivide jagunemist, mis ühe aasta jooksul ei tohiks võimalik olla kuivas ja tubastes tingimustes - miljoni aasta pärast aga küll. Eks analüüsi teen pärast ja pole mõtet midagi ette oletama hakata. Tibusid loetakse ju sügisel. 

Kivid panin läbipaistmatusse aukudeta kilekotti, millele käänasin sõlme peale ja panin tuppa, riiulisse. Piltlikult öeldes on need kivid seal juba jagunenud või mis iganes olekus, nagu Schrödingeri kass. Tõde selgub aasta pärast.

Jätkub...

Eiffeli tornist Tolstoini

Luiskelugu.

Hommikul uurisin põgusalt paari asja ja süviti ei jõudnudki minna, kui nägin mõnda kummalisust, mida siiagi välja toon. Tegu on looga, mis käsitleb kahte erinevat asja, kuid sellegi poolest võib tegu olla sama asjaga...

Eiffeli torn

Torn sai alguse Maurice Koechlini (vaneminsener) visandist, kes töötas Eiffeli Ehituskompaniis (Compagnie des Établissements Eiffel). 1884. aasta mais tegi Koechlin visandi, mida ta kirjeldas kui "suurt pülooni."

Kui vaatasin seda vaneminseneri visandit, siis tuli hirm peale. Visandite järgi muidugi hooneid ei ehitatagi, aga no vanameinsener ja selline käkerdis? Nagu keegi naeraks kuskil kõva häälega?

Võib kahtlustada, et see ehitis on eelmise tsivilisatsiooni jäänuk. Polüoon (pylon) tähendab hiiglaslik tugimast/torn/elektriliini mast. Egiptuse templite juures nimetati pülooni kui massiivset värava- või sissepääsusammast. Mis eesmärki Eiffeli torn võis kanda? Kui nägin sõnu: Vana-Egiptus ja sissepääsusammas, siis kõige julgem oletus on, et see oli algselt teleportatsiooni värav. 

Kuidas vanasti reisiti? Lugesin mingil ajal lugusid jesuiitidest ja mõne orduliikme reisidest 16. sajandil ümber maailma (Lõuna-Ameerika, Jaapan, Hiina, India jne), siis näib, et muud moodi, kui läbi teleportatsiooni väravate polnud see võimalik. Meenutage näiteks blogi lugusid auväravatest ja kirikutest.

Eiffeli vundament meenutab tähtkindlust.

Alumisel pildil on Kuressaare piiskoplinnuse plaan.

Miks enne torni valmimist eputas Eiffel sellise pildiga? Sellelt pildilt saab aimu torni eesmärgist (nagu just ülal kirjutasin). 

Alumine pilt pidavat kujutama torni vundamendi ehitust. Pildil on ainult üks pisi-pisikene veakene. Eiffeli torn asub Pariisi südames ja Pariis olevat ju väga vana linn? Mida aga sellelt pildilt taamal näeb? Lage väli ja kõva tuul...

Vanade ehitistega võib olla aga hoopis üks teine asi.

Lugesin A. C. Clarke "Tähed ja linn," kus Clarke kirjutab matrix'ist, regres-masinatest (täpse ajaloo tagasivaate seade) ja seal ta kirjeldab üsna täpselt, kuidas vanasti hooneid ehitati: Mälupangast võetud vanade ehitiste informatsioon kustutati ja asendati uuega. Matrix lihtsalt loob sellest ajastust meile maale ja pilte, nagu see kõik oleks olnud reaalne. 

1889. aasta Postimehest saab torni kohta lugeda: Üle nende alumiste võlvide 60. meetri (30 sülla) kõrgusel on tornis umbes 100 saali ja väiksemat ruumi, milles trahterid ja lustipidu ning tantsusaalid, nagu ka magamise või öömaja ruumid on. Siin peetakse pallisid, pidusid ja koosolekuid...

100 saali, ballid ja peod? Paistab, et tänapäeval on seal ruumi kõvasti vähemaks jäänud.

Ei hakka lugu liigselt venitama ja Eiffeliga selleks korraks lõpetan. Järgmine lugu on nõks teisest mastist, aga seda enam see mulle meeldib :)

Mida on sellelt kehvakeselt pildilt näha? Vaata seda pilti hoolega ja ära järgmise pidi juurde enne suundu, kui selle pildi analüüs on tehtud. Soovitan vaadata valgustuslahendust ja selle üle väheke mõelda. 

Mingisugune peene konstruktsiooniga lamp, mis ilmselgelt ei ole õlilamp, valgustab Leo Tolstoi töölauda. Aga, kas 19. sajandi teisel poolel Tolstoi töötoas sai olla elektrivalgustust? Lenin oli ju elektri kolgastesse tooja!? Tegelikult on see ülemine pilt maailma parim pilt (minu arvates). Ma uurisin nii ja naa seda valgustuslahendust ja lõpuks jõudsin jälile ühele sarnasele pildile, mille olevat maalinud Ilja Repin 1889ndal aastal. Ja vaata, mis muutus selle kummalise valgustuslahendusega...

Polegi mingit valgustust, vikat kurask hoopis ja mingi saag seinal, mille küljes on tont-teab-mis! Pildi paremale nurka ilmus labidas kah! Vot sulle tünga! Kui mõelda asja üle, et Leo Tolstoi oli krahv, siis ühelgi endast lugupidaval kirjanikust krahvil, ei ole kirjutustoas vikatit, veel vähem - labidat! Peale neid mõtteid ilmutas matrix asjast vähe loogilisema pildi. Rakurss on küll väheke teine, aga moment on sama. Mingi kummaline kapp on nüüd tooli asemel. Labidas kah enam ei mahtunud pildile. Matrix parandas oma esialgse lolluse - labidas krahvist kirjaniku toas haihtus nagu vits vette ja ka vikatist ei jäänud palju järele. Nüüd oleks pilt justkui hoopis loogilisem! Aga kas tegelikult ikka on?

Ei saa olla olemas sellist asja, et esialgne valgusti muutus vikatiks ja saeks seinal, mille alumisse ossa on sätitud mingi lillekimp või puhmakas, mis pimedal pildil jättis mulje, et tegu on lambiga. Ja muidugi kohe samal momendil ilmus ka teine pilt samast asjast väheke teise nurga alt, mis esialgse oletuse nullib. Kas saab see olla juhus?

Ainult paar väikest asja reedavad, et asi oli algselt hoopis teisiti. Kui nüüd uuesti seda tumedat pilti vaadata, siis tundub kõik klappivat. Tõepoolest on vikat seal ja seinale asetatud viltune saag ja pahmakas, mis kokku justkui moodustaksid lambijala ja kupli, aga loogiliselt võttes on need kolm asja seal nurgas ebaloogilised. Geniaalne töö matrix'ilt.

LUISKELOO LÕPP

Wikipedia.

Postimees (1886-1944), nr. 47, 29 aprill 1889

Eesti Kodu : perekondlik kirjanduse, teaduse ja kunsti ajakiri, 16 oktoober 1908

Varia

Poleks seda juttu siia üldse kirjutanud, aga kolme päeva jooksul juhtus palju ootamatuid asju. Olin teatud põhjustel kolm päeva teleka ees (ei kommenteeri). Lihtsalt muud ei suutnud teha, kui lamada. Tõin puud tuppa, kütsin toa soojaks, panin hubase tule aknal põlema ja nii ma vahtisin kõiksugu filme ja magasin ja jälle vahtisin ning magasin. Miks seekord nii oli, see on mu oma teema. Olin üksi kodus, naine põrutas Londonisse Kuningaga asju ajama. Ah-jaa, kolme päeva jooksul tegin kaks tundi ka füüsilist tööd (kõva sõna). Puhastasin kanakuudi ära ja riisusin kahe puu alt õunad ja lehed kokku ning kärutasin komposti. Aga nüüd asja juurde.

Kui ma neid filme sealt telekast otsisin ja vaatasin, siis juhtus nii, et enamus filme ma lõpuni ei näinudki, vaid jäin magama. Mul on toa seinal kolm vanemat kella ja panin neist ühe kella tiksuma, kuna see on üles keeratud ja tahan, et löögiosa maha käiks s. t, et kell enam ei lööks. Kui ma kella tiksuma panin, siis näitas kell 3 (raudpolt näitas, hoolimata sellest, mis ma hiljem kirjutan). Panin siis filmi peale ja jäin kohe magama. Kell tegi ühe löögi ja see ajas mind korraks üles, kuid uinusin kohe uuesti (ühe löögi teeb kell siis, kui see näitab poolt tundi). Ei läinudki kuigi kaua aega mööda, kui kell hakkas uuesti lööma. Oma peas teadsin, et neli korda peab lööma, siis jääb vait, kuid kell ei tahtnudki vait jääda. See ärritas mind väheke ja tõusin üles, et kella pendel seisma jätta. Aga see, mis ma sealt nägi, oli väheke üllatav! Kell näitas 11! Ehk kell põrutas 11 pauku!

Nagu pildiltki näha, siis ma kohe ei jätnud kella seisma, vaid jäin asja üle mõtlema. Fakt on see, et sellist ajakaotust normaalsel teel ei saanud tekkida, sest kui magama jäin, oli õues valge ja ärgates oli samuti valge.

Meenus kirjasõbra jutt (kellele kahjuks pole jõudnud vastata). Panen tema kogetu siia: 

"Mobiilile tuli teade, et kõnekaardi soodusaeg on lõppemas (raha pealelaadimisel pikeneb kaardi kehtivusaeg). Keegi siin imestas: juba jälle - alles ma ju laadisin! Kontrollimisel selgus et see "alles" oli kuu aega tagasi. Järeldasin, et seesama olek oli kuu aega tagasi kehas, aga vahepealsest ajast ei teadnud midagi, sest oli mujal. Sellega seoses tuli mõte, et olekud sisenduvad teatud intervalliga - intervalli lühenemist kogetakse aja kiirenemisena. See muidugi ei välista programmi kiiremaks keeramist." /Tsitaadi lõpp/.

Sellega see päev veel ei lõppenud. Oli juba õhtu ja magamaminemise aeg, kuid tahtsin unerohuks midagi teistsugust peale panna. Olin ulmeriiulid juba seitse korda läbi otsinud ja tegin nalja, ning soovisin sealt leida mingi filmi, kus tegevus toimub laeval (laevadega on mul oma kiiks). Olin juba filmide reas üsna lõpus ja huvitav oli sel hetkel mu mõte peas, mis parastas justkui mõeldut ja ütles: "Seda ju ei ole seal!" Aga oli! Kõige viimase filmi tegevus toimus 19. sajandi lõpul ühes kuunaris. Ma ei hakka filmi nime mainima, ilmselt on nii, et see film pandi siia kõrvalreaalsusest ja las ta jääbki nii. Ma ei viitsinudki seda kuigi kaua vaadata, sest need kaks samal päeval juhtunud sündmust raputasid mu teleka eest eemale (voodist välja). Huvitav on veel see, et kõik huvitavad sündmused toimusid kolmandal päeval. Kaks esimest päeva olid sisseelamiseks või umbes nii.

Muidugi saab asju ka hoopis teisiti võtta. Näiteks, mäletasin kõike valesti?! Kell oli tegelikult üheteist ligi ja see laeva film oli seal koguaeg olemas, kuigi 10 korda kruttisin üle ja ei näinud. Ma seda lugu üldse ei kirjutaks, kui ma ei usuks, mida ma nägin. Teisest küljest jälle, asjad muutuvad ka normaalsuse suunas. Enam ma pole näiteks õhus seisvaid lennukeid näinud, aga las selle asjaga jääb nii ning ma endiselt usun seda, mida mäletan. Selleks ka proovin lood ruttu kirja panen, kui midagi kummalist juhtub. Aga paljusid asju ei kannata üldse siia kirja panna, eks sõbrad kuulevad neid lugusid, kui trehvame...Teisest küljest, mul vist sõpru polegi, aga see pole sõprade viga, see on minu viga. Teemasse tagasi.

Kui aga asjaga on nii, nagu kirjeldasin (ja neid juhuseid on ju tegelikult päris mitmeid), siis ma võiksin piltlikult öeldes oma köögilauale hunniku rahapakke mõelda või midagi sellist. Sellega on aga üks konks (esialgu). On võimalik muuta asju, mis on virtuaalsuses (telefonis, telekas, digiboksis jne), raamatus asjade muutmine on juba hoopis teine tase ja sellega vast oma mõttega hakkama ei saa (vähemalt esialgu). Sellised asjad juhtuvad vahel ja seda kutsutakse Mandela efektiks. Ok, aga sellisel juhul peaks saama oma pangakontole pika numbrite rea tekitada? Peaks jah, aga pole proovinud, kuid arvan, et need asjad (raha asjad) on kuidagi kaitstud, et otseselt mõttega mõjutada ei saa. Kes tahab, see mõjutagu ümber nurga, nagu raamatus "Enne nelja" president oma lossi taha eelajalooliste elukate surnuaia välja mõtles, kus ta nende luid kaevandas, mida ta kogus.

Kuna tegu on "Varia" teemaga, siis panen siia ühe huvitava tähelepaneku veel, mis läheb teemasse.

Võtsin oma vanaegsete raamatute riiulist ühe 1899. aasta kiriku lauluraamatu ja tahtsin näha, kas see sisaldab "Põrguvalu laulu," kuna umbes sellel ajal see lugu lauluraamatutest eemaldati. Ei jõudnudki lappamisega kuigi kaugele, kui korraga jäin mõtlema - kuradi head silmad pidid inimestel 126 aastat tagasi olema!? Raamat on ise umbes 7x12cm suurune ja lugude pealkirjasid peab suure luubiga vaatama.

Kirik oli ju tollel ajal ikka väga hämar! Ei näinud seal mitte keski seda kirja vanal ajal lugeda. Panen pildi kah kirja suurusest. Trükikunstist ei maksa üldse rääkida, no mõelge ajude soojendamiseks, kuidas saavutati rasvast kirja (bold)? PS! Pildil olev tuletikk on normaalmõõtmetes. 

Veel üks varia teema. Kuna ulmekate teemal juba olin, siis paljud vast on näinud Steven Spielbergi filmi Tom Cruise'ga peaosas "Minority Report." Spielberg on nagu Wells omal ajal - need, kes "jagavad(sid) matsu." Mõtetega on üks pull asi, mis on tegelikult ammu juba avalik ning tõestatud (otsi blogist kanakuudi lugu). 

Vaatasin selle kolme ägeda "maraton-päeva" jooksul ka ühte spioonikat: "Agentuur" (mille üks loojatest on George Clooney. Mis mehega on tegemist, eks paljud tea) ja seal öeldi otse, et nutitelefon on 24/7 nuhkimisseade, kuid seal öeldi veel midagi... See loeb ka mõtteid! Nüüd on see välja öeldud, kuigi eks te ise ole seda vast ammu juba kogenud, näiteks YT videode soovitused, kui millelegi mõtlesite või kasvõi reklaamid. Aga siin on hoopis teine konks. Tuleb hakata omi mõtteid kaitsma. Vaatasin ka selle napi kolme päeva jooksul ühte pool-napakat filmi sel teemal, kus inimeste mõtted olid kõrvalseisjatele avalikud. Seal oli paar õpetust, kuidas omi mõtteid kaitsta. Kas on mõtekas kunagi tulevikus need õpetused kasutusele võtta, eks seda näitab aeg. Nutitelefoni minema viskamine ei aita. Ilmselt seal, kus on mõni töötav arvuti või ruuter, digiboks või minupärast kasvõi külmkapp, mis on võrku ühendatud, on asi hapu. Seal tuleb ennast kaitsma hakata. Ilmselt Ansipi fooliummüts polegi nii naeruväärne asi.

Üks hea asi lõpetuseks ikka kah. Täna käisin ammuse sõbra juures, keda ma polnud näinud, nagu välja tuli, juba üle aasta. Kui Arne mul külas käis, siis me lobisesime 14 tundi ja seda oli sama palju, kui mitte midagi! Ka mu uus mõttekaaslane Meelis, temaga rääkisime pool päeva ilmaasjadest, aga seda on naeruväärselt vähe! 

Eks sai oma vana sõbraga palju asju arutatud, aga eks ta nii ole, et tegelikult isegi suud ei saanud soojaks. Üks paradoks veel. Temal on nädala, kuu, aasta-kava täis broneeritud, nii et seal pole vabast ajast lõhnagi, minul on aga põhimõtteliselt koguaeg vaba aeg. Aga nagu välja tuli, pole minul tegelikult heade inimeste jaoks kunagi aega, tema leiab aga alati aega. Mis asi see nüüd siis on ja miks see nii on?, eks selle pean kunagi tulevikus ise ära lahendama...

LÕPP

Robotid Inglise pangas

Lühilugu. Kui ma proovin endale ette kujutada 1934ndat aastat ja roboteid, siis see hästi ei õnnestu ja põhjusega. Väheke vanematest aegadest aga on läbi tilkunud informatsiooni, et siis olid robotid täitsa tavalised ja ilmselt on ka üks korralik sõda maha peetud inimeste ja terminaatorite vahel. Neid lugusid üle kordama ei hakka, aga siia mõtlemiseks hoopis üks teine lugu. 

Aastal 1934 olid robotid unustatud ja osati teha ainult mingeid plekist kaste, millel oli silmadeks 500 vatised lambid ja kõhus plaadimängija.

Robotid Inglise Pangas
Paanika ametnike keskel tööpuuduse kasvamise pärast.

London, 8. märtsil 1934. Inglise Panga direktorid on otsustanud oma asutuses läbi viia teatava mehhaniseerimise. Seatakse üles robotid, millest igaüks võib sooritada 50 ametniku töö.
See ongi küsimuse kõige raskem punkt. Ei teata, mis peale hakata vabanevate ametnikega. Arvatavasti määratakse need, kes kauem teeninud, eluaegsele pensionile ja teistele, kelle teenistusaeg alles lühike, makstakse lohutuspreemiaks 1–2 aasta palk.
Ametnike ringkondades on robotite töölerakendamise kavatsus tekitanud põhjendatud paanikat. Kardetakse, et need hiljem tarvitusele võetakse ka teistes asutustes, mille tagajärjel tööpuudus teeb järjekordselt tubli nõksu ülespoole. Artikli lõpp.

Proovige ette kujutada, kuidas pildil olev robot võtab üle 50 inimese töö.

Reaalsus tänapäevaste andmete järgi:

Aastal 1934 ei töötanud Inglismaa pankades ühtegi robotit.
Tol ajal ei olnud olemas tänapäevases mõttes roboteid ega isegi varaseid programmeeritavaid masinaid, mis oleksid suutnud panganduses töötada. 1930. aastatel kasutati pankades:

* Mehhaanilisi arvutusmasinaid (näiteks Comptometer, Burroughs’i arvelauad);
* Kirjutus- ja sorteerimismasinaid;
* Pangapersonal, kes tegi kõik toimingud käsitsi.

Esimesed robotid (nt elektromehaaniline humanoid Eric 1928) olid näituste atraktsioonid ja ei olnud mõeldud ega võimelised pangatöid tegema.

Kuidas seda lugu kokku võtta?

Mulle kirjutas jälle üks hea inimene, kes eelnevalt saatis pildi kella sihverplaadist, mida ta pildistas ühes Korfu saare kirikus.

Nüüd sai ta sellele vastuse. Need on stiliseeritud türgi numbrid väidetavalt Ottomani impeeriumi perioodist.

 Ma puistasin terve interneti läbi ja ei leidnud midagi ja nüüd korraga ilmus informatsioon lagedale! Väga lihtne on öelda, et vähe otsisid! Oma uurimuste ja kogetu põhjal jään arvamusele, et informatsioon pandi siia tagant järele. "No aga kuidas siis see kell Korfu saarele sai?", oleks järgmine loogiline küsimus ja ma küsiksin hoopis vastu: "Miks Inglise pangas töötanud roboteid peetakse täna võimatuks?" Või hoopiski uus näide - sõnaraamatud.

Kunagi ostsin laadalt väga paksu Eesti-Saksa sõnaraamatu (u 100 aastat vana) ja hakkasin mõtlema. Vanas piiblis on umbes 6000 sõna, uuemates on poole rohkem, sõnaraamatutes on aga vähemalt 100 000 sõna.
Nägin veits vaeva ja uurisin asja. 100 aastat tagasi oli inglise keeles üldse kokku umbes 400 000 sõna. Kuid pole olemas ühtki inimest, kes ligilähedaseltki mõistaks kõiki neid sõnu. Kõige sõnavaesemad olid inglise talupojad. Nende sõnavara ulatus umbes 1600 sõnani. Õppinud töölised tundsid umbes 5000 sõna. Kuidas need paganad kirikus said käia ja piiblit lugeda!?, kui KJV piiblis oli u 12 000 sõna!! Kõige suurem sõnavara oli 100 aastat tagasi ajakirjanikul, sest see elukutse tõi endaga kokkupuuteid igasuguste eluliste ja rahvakihtidega. Kuid ka kõige targem ajakirjanik ei teadnud üle 20 000 sõna.

No vot ja nüüd ma küsin, kes pani sõnaraamatu siia maailma, mis sisaldas 400 000 sõna? 

Tänapäeval väidetavalt teatakse hulga rohkem sõnu. Inglise sõnavara olevat nüüd miljon sõna, kuid tänapäeval on arvutid, mis võivad kõik erinevad sõnad tekstidest üles otsida, katalogiseerida ja raamatusse trükkida. No ja veel see ladina keel, mis on ilmselt kõige suurema sõnavaraga keel iidsetest aegadest. AI ajab selle kohta muidugi villast, öeldes, et ladina keeles pole oluliselt rohkem sõnu, kui eesti keeles. Kogu floora ja fauna, isegi kõige tähtusetumal mikroobil on ladina keelne nimetus, lisaks kõik haigused, meditsiinilised sõnad on loetletud ladina keeles ja muidugi tavavestluseks kasutatv keel. Mul on kodus Ladina-Eesti meditsiini sõnaraamat, mis oli äkki A-G-ni ja seal on vist juba oma mõnikümmend tuhat sõna. Igapäevases suhtlemises kasutab inimene aga vaid 1000-3000 sõna.

See on sama asi nagu Inglise panga robotite või selle imeliku kellaga. Näib, et need on kõik teise ajaliini produktid ja matrixi vemp.

LÕPP

Allikad: 

Vaba Sõna : rahvuslik informatsioonileht ilma erakondliku kuuluvuseta, 9 märts 1934.
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 1, 2 jaanuar 1937.

Teise Loori Meister

Lühilugu, või õigemine pildilugu ja lõppu ka üks tsitaat loo peakangelaselt. 

Ei tahaks oma saba upitada, aga kuna see minu blogi kord juba on, siis saan seda teha. Kes tahab rohkem tausta teada või pole kursis, see lugegu raamatust "Enne nelja" juurde ja saab teada, mida selle loo kangelane meile öelda tahab.

Ülemisel pildil on kujutatud selle väga kuulsa mehe isa.

"Kuis ka ei oleks, rahvaste ühinemine sünnib olude sunnil varem või hiljem." Napoleon I.

LÕPP

Allikad: 

Postimees (1886-1944), nr. 64, 5 märts 1928.
Pildimaterjali allikas: Wikipedia.

Nightmare!

Vaatan oma elukest ja mõtlen, millise taseme ma valisin siia maailma sündides ja miks ma seda tegin? Alumine pilt on lihtsustatud näide asjast.

Minu valitud tase on minu enda arvates kolbaga viidatud, kuid seda ma võin võtta võrdumina kogu elatud elu kohta. Hetkel ma nihutaksin ennast koguni teise astme peale (Hey, not too rough ehk Hei, mitte liiga karmilt). Esimese astme peal on need inimesed, kes sündisid kuldlusikas suus. 

Muidugi-mõista on see Doom'i mängust laenatud skeem liiga algeline ja sellega ei saa ega ei olegi mõtet ära näidata kõik-võimalikke stsenaariume. Nagu Arne teadis rääkida, on olemas umbes 33 filmi stsenaariumi, ilma et oluliselt sisu korduks. Inimeste elude stsenaariume tuleb 33 astmesse X tõsta, siis saaks enam-vähem tõese pildi, aga nagu ütlesin, liiga keeruliseks pole mõtet asja ajada.

Vaatasin enda ümber ja proovisin nuputada, mis astmel/tasemel keegi võiks olla ja siis tabasin ennast mõttelt, et mida aeg edasi, seda lihtsam mul kuidagi on. See tuleb ilmselt paljudest asjadest, kuid selguse huvides loetlen ainult kolm asja, mida üks teatud tegevus või õpetus kaasa toob:

1) Rahu
2) Tasakaal
3) Harmoonia

Kuidas seda saavutada? Loomulikult on need mõisted suhtelised ja pole mul mingit täielikku rahu ega tasakaalu, rääkimata harmooniast, aga midagi juba on kah!
Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta hakkab mõistma.
Märkus: Inimeste all pean silmas ikka inimesi.

Keegi kuskil ütles, et maailma saladused hakkavad inimesele avalduma alles peale 30ndaid.

Milleks see teema? 

Lugesin enda kokku soperdatud raamatut "Üksik hunt" ja seal oli see teema sees ja tuli esile. Järgmise märkusena pean enda kahjuks ütlema, et selle raamatu lugemine on üks jube puine lugemine, sest ma pole seal ühtegi lauset ära parandanud ning olen kuidagi otse mõtted kirja pannud, mis pähe tulid, aga see polegi tähtis hetkel.

Kirjeldan lühidalt lahti, mida nende punktide all mõtlen:
Punktid 1, 2 ja 3 on tegelikult sama asi. Kui tekib rahu, siis saab kauba peale ka tasakaalu ja harmoonia.

Kuidas saada oma mõtetes rahu? Nüüd tuleb teoreetiline lora, aga seda on vaja, sest kuidagi muud moodi seda selgeks teha ei ole võimalik.
Tuleb teadvustada ja aluseks võtta mingi õpetus. Mina võtsin oma õpetused nii budismist, taoismist, kui risti-märgiga raamatust. Pole olemas mingit surma on vaid elukestev mäng. Kui see informatsioon kuidagi omale ajude vahele paigutada, saabub ka rahu. Aga, oh ei, ega sellega siis asjad lõppe, asjad alles algavad!

Võtan korra selle tabeli omale uuesti ette ja proovin ette kujutada, et miks ma sellise raskusastme oma elule valisin.
Aju jookseb error'isse, kui sellele küsimusele sügavamalt mõtlen. Ilmselt, kui oleks minu valida, siis ma valiksin ühe neist variantidest.

Kui mul seda lastaks teha, siis saaks mäng väga ruttu otsa. Järelikult, ma ise ei saa valida, millist taset ma tahan mängima hakata. Loomulikult on elu püha ja ma ei tahaks seda mänguga võrrelda, kuid pikas plaanis pole sel vahet.
Veel edasi. Taset valib keegi meie eest või saame me kelleltki nõu, millist taset vailida. See tundub üpris loogiline olevat. 

On teooria, kus arvatakse, et inimene (mina) olen ise Jumal. Ma natuke kõhklen, kui selliseid väiteid loen või kuulen. Looja on inimene küll, aga mitte see kõige-kõige, vähemalt siin maailmas. Ma saan luua näiliselt füüsilisi asju ja oma mõtetega saan paika panna osasid abstraktsemaid asju ja isegi luua olukordi, mis hakkavad juhtuma kunagi hiljem, kuid seda ma ei tea, kuidas see päriselt töötab. Muidugi mitte kõike ei saa/oska inimene luua. Ja veel olulisem küsimus oleks: Miks peaksingi oskama kõike luua? Mis mõte sellel oleks? Vastan ise: Mitte mingit mõtet ei oleks sellisel juhul enam elul.

Seda mõistes kriipsutan maha mõtte - Inimene = Jumal. Loomulikult jätan õiguse omale muuta arvamust vastava teadmise/kogemuse saabumisel.

Päevapoliitilistesse teemadesse ei taha sekkuda, aga hetkel käib katse lõhestada ühiskond vist lõplikult (kes seda teevad, see on ammu teada), kuid miks selle info siia teemasse tõin, on just see, et saada aru, kes on inimene. Kui inimesel on alus (õpetus), siis ta teab, kes ta on ja kuidas tegutseb; milline on tema moraalikompass jne, kuid on olemas üks veelgi olulisem teadmine ja see on - mitte sekkumine. Seni kuni inimene ei sekku ja ei lähe selle sisse, püsib nr 1 (rahu), mis boonusena toob kaasa ka tasakaalu ja harmoonia.

Jaa, ka mina olin see, kes tagus vastu rinda ja ütles: "See on vale!" ja püüdsin sekkuda. Siin on tegelikult hoopis teine aga ja eesmärke ei saa siin maailmas sedasi saavutada, sest inimesed on vähemuses (30/70). See maailm toimib hoopis teisiti ja see on reegel. Tõestusi on palju, kuid sajast protsendist jääb veel 90% puudu. Jah, 90! See on tohutu puudujääk, aga kui see puudujääk saaks kunagi kaotatud, siis ma võiksin valida järgmiseks elu, mille raskusaste on + Doom PRO ++ Nightmare.

Oleks mul ainult sinepiivakese jagu usku, siis ma ütleks mäele: "Liigu siit" ja mägi liigub. Sellest on võib-olla väheke raske aru saada. Matrix'i filmis seletas kiilakas laps oraakli eeskojas seda sama Neole, ainult väheke teisi sõnu kasutades, painutades samal ajal lusikat (millega?)...

Lõpetuseks. Usuga või õigemini uskumisega on nähtavasti oma konks ja seda saab samuti saavutada ainult taseme kaupa kõrgemale. Gunnar Aarma ütles, et radža joogal on viis taset ja tema jõudis oma eluajal kolmandale tasemele, rohkemaks selles elus lihtsalt polnud suuteline.

LÕPP