Väljakaevatud tööstushooned Tallinna sadamate alal

Selle looga ei saa tegelikult kinnitada seda (või siiski saab? :), kas Tallinna sadamate alal olevad hooned ehitati neisse kohtadesse umbes 100 aastat tagasi või kaevati seal olnud hooned pinnase alt välja ning varemes olnud hooned restaureeriti. Kuid kummalisusi on väga palju ja seda siin loos vaatlengi. 

Ajaloolased pajatavad meile lugusid kultuurikihist, mis linna tänavatele muudkui kerkis ja kerkis. Viimase saja aasta jooksul ei ole kultuurikihti aga mõnes kohas kasvanud, hoolimata sellest, et vaatluse all olevas kohas ühel pool maja külge puudus ja puudub senini kõvakattega tee. Vaatluse alla võtsin pildil punase ringiga tähistatud maja Lennusadamas. Pilt on üles võetud aastal 1913, ehk natuke rohkem kui 100 aastat tagasi.

Majal on selgesti näha kaks korrust ja maja alumine äär. Olgu veel öeldud, et ajaloo annaalide järgi hakati kogu sadamate ala (Bekkeri, Vene-Balti, Noblessner) ehitama ühe korraga ja ehitus algaski umbes 1913. aastate paiku. 

Sama maja tänapäeval. Punase ringi sees olev osa on sama maja osa, mis vana-aegselt pildilt paistab.

Mulle on küll täpselt teadmata, millal see maja on ehitatud, kuid viimase 100 aasta jooksul pole maja ümber kultuurikihti tekkinud, kuid ometi on maja mingil salapärasel põhjusel poolenisti pinnase all.

Teisel pool maja, kus on kõvakattega tee paistab napilt akna ülemine serv.

Järgmiseks võtsin vaatluse alla Vene-Balti sadamas asuva turbiinitšehhi. Paljudel vanadel piltidel ei ole kahjuks peale märgitud aastaarvu, aga kuna maja oleks justkui ehitusjärgus, siis võib eeldada, et see foto on üles võetud umbes 1913. aasta paiku. 

Võib ju eeldada, et pildil ülesvõetu kujutab  hoone ehitust. Puudub osa katusest, redelid ja tellingud majal ja inimesed ümber maja askeldamas. Aga kui natukene süveneda pilti siis näeb siin palju kummalist. Suured ebamäärased mullahunnikud ümbr maja, kas maja kaevati välja hoopis? Osad aknaruudud tunduvad katki olevat. All pool olevatel osadel piltidel on näha, et nii-nimetatud majade ehituste juures valitseb alati hirmus segadus, kõik on igal pool pilla-palla laiali. Kaldun pigem arvama, et nii ei saa ehitada, vaid toimus hoonete ja ümbruskonna puhastmine sodist, mis sinna oli tekkinud suurema üleilmse katastroofi käigus mingil x-aastal.

Kui keegi ehitab omale uut maja, kas ta siis laoks akna-avad ja müüriks need kohe kinni? See lihtsalt ei ole loogiline. Kogu selle loo juures polegi midagi loogilist.

Sama maja teiselt küljelt. Esimesed aknad kinni müüritud, osad aknaruudud katki. Tohutu kaos tervel "ehitusplatstarmil."

Nüüd aga üks ilus vanaaegne vaade Miinisadamale,Noblessnerile ja Voltale.

Lähemal vaatlusel on näha, et üks Volta tööstuhoonetest on varemetes. Ei paista mittemingisugust ehitustegevust ega tellinguid ümber maja.

Samal fotol on veel teinegi varemetes maja Noblessneri sadamas. Samuti ei ole märgata vähimatki ehitustegevust maja juures.

Palju pilte on sadamate piirkonnast, kus toimub mingi arusaamatu pinnase teisaldamine tohutus kogustes. Ei tea, kas on toimunud mingi kvantnihe, aga 1913. aastal askeldavad võimsad ekskavaatorid ringi ja samuti on kraanad juba üpris tavalised. All pool oleval pildil vaadake vasakul olevat üleüldist pinnasetaseme kõrgust ja paremal maja, mis on juba välja kaevatud. Ega siin midagi kommenteerida polegi, eks igaüks vaatab ise ja mõtleb, mis tundeid need pildid tekitavad.

All olevat kaks pilti on ühest ja samast majast Noblessneris eri aegadel. Tundub vägisi nii, et kogu piirkond lihtsalt kaevati välja, kivimajad renoveeriti ja võeti uuesti kasutusse. Mis aga hoonete sisustusest sai, seda ei ole teada, kuigi mõned pildid on ka veel vanadest tehnoloogiatest säilinud. Vaata kolmandat pilti all pool.

Kas on veel tõestusi vaja, et need vanad hooned kaevati välja? Aga palun. Pilt on tehtud Tallinnas Estonia teatri kõrval. Mingite tööde käigus lihtsalt paljastusid maa all olevad hooned. Tööd tehti ära ja hooned aeti jälle kinni, nii nagu tänapäevane "normaalne" pinnase kõrguse tase on.

Sellel pildil on hästi tajuda ala, mis on pinnasest puhastatud. PS! kusjuures üks korrus on siiski veel maa alla jäetud. Selle pildi panen hiljem, mis mu juttu kinnitab.

Osa Kalamaja asumist asub umbes sellel kõrgusel nagu see torn siin pildil. Sadamate ala aga on välja kaevatud ja nagu välja tuleb, siis, mitte täielikult. Vähemalt ühe korruse selles rajoonis on nad jätnud välja kaevamata, juu siis jõud ei hakanud enam peale. Ah, et kus ma seda tean? Vaadake siis järgmiseid pilte. Kui kaameral oleks laiem vaade, oleks see maja ka sellele pildile paremale poole peale ära mahtunud...

Seda maja selle suure korstna ääres remonditi suvel, tehti drenaaži ja muid ehitustöid aga..

Üks korrus jäeti veel maa alla. Juu siis linnasaksad ei luba välja kaevata mingil nende jaoks üsna loogisel põhjusel (muinsuskaitse nõuded jne). Ukse ava maa all, samuti aknad. Kõik see bituumeniga mustaks võõbatud osa on tänaseks jälle kinni aetud.

See on isegi vanades ajalehtedes kirjas, et meri ulatus Kalamaja surnuaiani.

Lõpetuseks aga natukene rõõmsamaid pilte kah, kus ühel pildil on näha, et tõepoolest inimesed ehitavad maja (sedapuhku küll puidust) ja teisel pildil on tunne, justkui ehitatakse seda suurt kivihoonet, aga ehitajaid pole? Kogu lugu saab kokku võtta vast nii, et ehitatigi tõepoolest kõik need hooned sada aastat tagasi, aga võis olla ka nii, et enamus majasid kaevati välja...kindlasti on ka veel kolmas võimalus, kuid seda ma siin ei kirjelda. PS! Arhiivimaterjalide tuhnimisel leidsin ainult kaks pilti, kus näidatakse vanal ajal majade ehitamist. Sadama kaide ehituse pilte on aga internetis saadaval päris palju.

Ja kõige lõppu üks maasikas. EW aegne peatollivalitsuse hoone Tallinnas. Terve väljaku jaoks ei ole jaksu olnud, et üleliigne pinnas eemaldada, kaevati maja äär ainult lahti, et valgus ikka akendest korralikult tuppa paistaks ja mis naljakas sissekäik teisele korrusele?

LÕPP

Elu igavene ringkäik

Vana-aja teosoofide arvamisi elu tekkimisest ja elu lõpust meie maal. 

Alati on inimesi huvitanud elu ja surma küsimus. Ühel päeval kerkib igas inimeses korraks küsimus: milleks ma elan ja kas surmaga on kõigel lõpp? Kas tõesti ei ole enam midagi loota. Hindulaste jumaliku laulu "Bhagawat Gita" ja "Veedade" järele ei tunta surma. 

Kõik olemasolevad on surematud ning iga olemasoleva ülesandeks on vaid alalise vormi ja kuju muutmise läbi areneda täiuslikkusele. Ühtlasi ei ole inimkonna areng seotud üksi maaga vaid see on interplanetaarne. Igal planeedil asuvat seitse pea-inimrassi, kusjuures iga rass omab veel 7 sub- ehk alarassi. Nende rasside omadusteks on arendada inimese teatavaid külgi. Kui rassid ühes subrassidega on teinud oma töö, tuleb hävinemine. Planeedil kaob seni funktsioneerinud elu. Saabub "Prolaija" ehk passiivsuse ajajärk. 

See on aeg, mil seeditakse ja töötatakse ümber kõik rasside arengu saavutused ja kogemused. Selle rahuliku aja möödudes, mil kõik oli nagu talveunes, tekib jälle uus elu, uue arenguga, aga ka juba uuel planeedil. Jumaliku laulu "Bhagawad Gita" järele tekkis elu ürgplaneedil Saturnil. 

Saturnil oli teadvus umbes mineraali teadmuse tasemel ehk see on teadmine, mis inimene läbi elab kõige sügavama ja rahulikuma une ajal, mil pole unenägusid. Kuid ka selle planeedi areng saavutas oma tipu ja tuli hävinemine, „Prolaija" ja uus elu tekkis ürgpäikesel. 

Siin oli teadmus juba enam arenenud. Teadmine oli taime tasemel. Tekkisid ühtlasi esimesed närvialged. Tehes läbi arengu ürgpäikesel, hävis planeet ja peale tuhandeid aastaid kestnud vaheaega ilmus elu meie maakera kõige läheimal saatjal, ürgkuul. 

Loomulikult ei olnud see kuu, millest siin jutt, tardunud elutu vulkaanilise pinnaga maailmakeha, vaid selleks ta muutus peale elu hävinemist kuul. Arengu tipuni jõudnud, tõusis vesi ookeanidest, ujutas kuu mandri üle ning hävitas elu. Aegade jooksul auras vesi maailmaruumi ja elavast planeedist jäi järele tuim kõrbetaoline pinnastikuga maa saatja. Selle ajajärgu teadmus võrdub unenägude ehk astraal teadmusele. See on teadmus, mis inimene elab läbi rahutus unenägude rikkas unes. Uueks lüliks ja vahejaamaks selle lõputul arenemisel osutus meie maa. 

Teosoofid on seadnud siin üles teooria maa ajastutest, tema rassidest ja subrassidest. Selle järgi tekkis elu maal kõigepealt põhjanaba ümbruskonnas ning see rass kannab polaarrassi nimetust. Andmeid selle ajastu ja rassi kohta pole olemas peaaegu mingisuguseid. Sama käib sellele järgneva ajastu Hüperborea kohta, mille asupaik oli pisut lõunapoolsem eelmise polaarrassi tegevuspaigast.

Ometi on selle ajastu kohta olemas siiski mõned nõrgad faktid, mis aitavad tõendada, et seal on olnud kunagi elu. Need on põhjanaba piirkonnas leiduvad söekaevandused Spitsbergenil ja Novaja-Semljal.

Söekaevanduste tekkimise eeltingimuseks on vastav troopiline taimestik, mis looduskatastroofide poolt hävitatakse ja maetakse, kus ta maapinna sügavuses teeb läbi söestumise protsessi. Juba rohkem on andmeid Lemuuria (tuntud ka kui Mu) ajastu kohta. 

 

See manner asus Vaikses ookeanis. Teosoofia peab Austraaliat ja Okeaania saarestikku Lemuuriast säilinud osadeks. Sel mandril sündis ühtlasi indiviidi, isiku kaheks jagunemine nimelt meheks ja naiseks, üheks lähedaseks indiviidi jagunemise tõenduseks loetakse mehe rindasid,- selle ajastu inimene oli oma kasvult mitu korda suurem praegusest inimesest. Mis puutub selle inimese nahavärvust, siis oli see must ning tema subrassideks peetakse neegreid ja Austraalia pärismaalasi. Lemuuria ajastul arenesid inimese juures välja erootilised ja teised madalama astme tunded. Järgmine, Atlantis, asus praeguse Atlandi ookeani kohal. 

Atlantise rasside nahavärv oli punakas ja nende juures arenes kunstimeel ja okultsed võimed. Nad olid selgeltnägijad ning nende tehniline oskus ületas kaugelt meie aja, eriti mis puudutab elektrit. Atlantisest kõneleb juba kreeka filosoof oma dialoogis „Atlantiid". Nimelt on Plato(n) käinud Egiptuses, kus ta preestrite käest kuulis, et selle mandri viimane osa on ära kadunud 900 aasta eest. Atlantise mandri kadumine oli pikaldane, sealt kolisid üle Lõuna-Ameerikasse enam arenenud kultuursemad rassid, kelle järeltulijateks olid hispaanlaste poolt 15. sajandil leitud inkad. 

Ja nagu ajaloolised andmed kõnelevad, oli inkadel tõesti omapärane, kõrgelt arenenud kultuur. Hispaanlaste tulekuga see hävines. Kuid hindude "Karma" järele, s. o. põhjuste ja järelduste seaduse järele kannatavad hispaanlased praegu selle teo tagajärgi. Nimelt ütleb "Karma", et mis sa halba teed, seda tehakse sulle tagasi. Ka head ei tohi teha, sest see seob. Inimene peab olema vaba, iseseisev indiviid, kellele ei lähe teised korda. Ja tõesti nii imelik kui see ka ei ole, peale inkade kultuuri hävitamist hispaanlaste poolt, on nende juures sest ajast kõik läinud tagurpidi. Teine osa vähem arenenuid rändas Põhja-Ameerikasse ning on seal väljasurev rahvas. Need on indiaanlased. 

Atlantise rasside hulka tahetakse arvata ka praegu üht Euroopas elavat rahvast. Need on Lõuna-Prantsusmaal ja Lõuna-Hispaanias elavad baskid, kellede keelel ei ole midagi ühist praegu Euroopas elavate rahvastega ning asjatult murravad teadusmehed pead, püüdes kindlaks määrata nende keele päritolu. 

 

Nende keele iseärasuseks on peale kõige veel see, et nende verbid on nais- ja meessoost. Teiste rahvaste keelte juures näitab sugu nimi- ja omadussõna. Atlantise viienda subrassi hulgast viidi välja Aasiasse Kobi kõrbe üks osa enam arenenuid ja kõlbeliselt väga tugevaid inimesi. Need paljunesid seal ja panid aluse uuele Aasia rassile, üks osa neist rändas Indostani poolsaarele, kellest arenes indu subrass. Siitpeale algas mõistuse või intellekti arenemine. See intellekti arenemine käis läbi järgmiste subrasside: Babüloonia ja Kaldea, Egiptuse ja Kreeka, kuni viimaks kreeka filosoof Aristoteles lõi mõistuse teooria, mis püüdis kõike inimest ümbrilsevaid nähtusi seletada ja mõista mõistuse abil.

 

Iga subrassi kultuuri-ajajärk kestab 2000 aastat. Nii siis peaks intellekti arenemine olema oma tipul. Ja ei olegi palju aega tagasi, kui Königsbergi filosoof Kant lükkas ümber Aristotelese tõed. Mõistus ei saa asju ja nähtusi seletada, ta saab neid vaid armastada. Ta ei suuda tungida asjasse iseenesesse, ta ei tea, mis asi on iseeneses (Ding an sich), kuigi intellekt on oma arenemise tipul. Uueks omaduseks, mis hakkab arenema inimese juures, on intuitsioon. 

 

 

See areng kestab läbi kahe subrassi: venelaste ja põhja-ameeriklaste, kusjuures ühtede juures toimub intuitsiooni vaimse, ideelise külje areng ning teiste juures materiaalse. See areng kestab veel läbi Lõuna-Ameerika subrassi. Sellega on 7 subrassi läbi, senised mandrid hävinevad ning uus manner tekib India ookeanis. Peale selle mandri hävinemist tekib veel üks seitsmes ning siis on maa ülesanne täidetud. Ta hävineb, elu langeb „Prolaija" ehk passiivsuse seisukorda, kuni ükskord tekib uus elu uuel planeedil, milleks on Jupiter. 

 

 

Jupiteri järglased on Veenus ja Vulkanus (hüpoteetiline planeet).

 

Jällegi on läbi 7. planeediareng ning nüüd tuleb lõpp kogu meie päikesesüsteemil. Aga et päikesesüsteeme on palju, siis tekib uus elu veel uuel päikesesüsteemil. Ja kui lõpuks on saavutatud arengu ülemaste, läheb kõik „Prolaija" seisukorda, et sealt uuesti alata oma arenemiskäiku. Surma ei ole olemas, kõik elu on igavene, uus muudab ainult oma välist vormi ja mille lõppsiht on arenemine.

 

LÕPP