Coca-Cola

Internetis oli ringlemas selline pilt nagu allpool näha. Pildil pole tegelikult punast värvi. Sa mõtled selle ise välja.

Eriti hästi avaldub punane värv Coca-cola purgil, kui pilt on väiksem. Selleks paningi siia kahes erisuuruses pildid.

Suurendasin pilti ja tõepoolest ei taba minu silm selget punast värvi. Mingid vaevu märgatavad punakad laigud tulid pildilt siiski suurendades nähtavale. Kuid need on väga üksikud ning ma hetkel ei ole päris kindel, kas need laigud on süüdi kuidagi inimajus pettekujtelma loomises või on süüdi hoopis mustad triibud ja sinakas taust, mis tekitab illusiooni punasest värvist. Tegin vaevumärgatavatele laikudele punased ringid ümber.

Kes mõistab natukenegi arvutimaailma ja kuidas see toimib, see teab, et pilt mida arvutiekraanil näeme, dekodeeritakse koodist - ühtedest ja nullidest. Igal virtuaalsel asjal, kui nii võib öelda, on kood. Kes ütleb meile, et sama pole ka päris maailmas? Näitlikustamiseks võtan selle sama Coca-Cola purgi. Oletame, et see purk on minu ees ja et see minu ette saaks tekkida, on see tähistatud koodiga 89521475631 pluss mingid nüansid juurde (kui külm või soe on purk, mis värve ja mis kirjasid sellel on eksponeeritud, mis värvi on selle sees olev kihisev vedelik ja mis lõhnaga see on jne). Lühidalt, kõike mida me oma viie meelega seda purki vaadates, katsudes kogeme, on virtuaalmaailmas tähistatud mingi koodiga, Näiteks, punase värvi kood inimsilmale on numbrite vahemikus 8000-st kuni 9000-ni. Sinna vahemikku mahuvad kõik punased toonid, mis inimese nägemisse on kodeeritud. Matrixi filmis jooksis meie maailm samuti mingites numbrites või tähestikus ja oletame korra, et meie "päris" maailm jookseb samamoodi koodis. Ainuke häda (tegelikult õnnistus) on see, et aju on dekodeeritud numbrite maailma asemel nägema asju ja värve, ehk maailma nii, nagu me seda reaalselt näeme ja kogeme. Tõestada ei saa, ümber lükata samuti mitte. Tõestuseks võibki olla see samune pilt, mis loob meile kujutelma, et see purk on punane. Üks näide siia juurde. Kui sa ostad omale prillid, mis neid kandes, keeravad maailma tagurpidi ja kannad neid nädal aega. Su aju saab lõpuks vimkast aru ja keerab pildi õigeks tagasi. Jama juhtub aga siis, kui prillid ninalt eemaldad, siis on maailm jälle tagurpidi. Oletame, et ühiväljas on harjutatud inimest nägema koodi asemel kõike seda, mida me näeme, siis peab olema mingi õhkõrn võimalus aju "ära lollitada" ja näha jälle koodi...

Nägemine nägemiseks, aga Coca-Cola purgi vaatlemiseks ja avamiseks võtab inimene appi ka kõik ülejäänud meeled, nagu kuulmine, haistmine, kompimine ja maitsemeel. Kuidas aga nüüd proovida kõiki neid tegevusi Coca-Cola purgiga asjatamisel numbritega seletada? Seda ei oskagi seletada, sest inimene ei ole virtuaalsuses jõudnud algtasemest kaugemale. Ehk virtuaalses maailmas elades oskab inimene jäljendada virtuaalsust ainult läbi suhteliselt algelise aparaadi, mis loob virtuaalsust, mida saab tajuda ainult nähes. Järgmise mõõtme virtuaalseks jäljendamiseks on veel terve kalender minna. Et vaatamise tasemelt kaugemale minna, tuleb appi võtta ülikeerukas matemaatika. Me võime proovida ette kujutada sellele numbrile, mida eespool näitena tõin, mingisuguseid astmeid, murdusid ja mis iganes tasandeid, millest meil pole aimugi, sest binaarkoodis neid omadusi Coca-Cola purgile anda ei saa. Aga, et just meie maailm ka päriselt virtuaalne võib olla, sellest tekivad ka iga meele kogemise juures vimkad sisse. Nägemismeele juures on vimka see, et me näeme punast purki, kuigi punast see pilt endas ei paista sisaldavat. Maitsemeele juures võiks mõelda sellisele petekale, et paljude olendite liha, mida inimene pole enne söönud, maitseb nagu kanaliha. Siin võiks mõelda, et kanaliha kood on kirjutatud maitse kohapealt sarnaselt osade teiste olendite lihaga.

On sellega kuidas on. Maailma mõistmisel on see teadmine väga heaks stardipositsiooniks, et edasi minna. Kui maailm on virtuaalne, siis pidi selle maailma arhitekt looma mingi tohutult keerulise virtuaalse süsteemi koos kõigega, mida me tajume oma kõigi meeltega. Peamiseks kroonjuveeliks on aga inimene ise. Inimese teema on aga hoopis keerulisem, kui terve maailm ja kõik asjad, mida maailm endas sisaldab. Inimese juurde ma selles teemas ei tuleks, kuid väga lühidalt saab öelda nii, et inimesed on oma arengutasemelt algtasemel, ehk ollakse võimelised looma virtuaalset maailma (arvuti), mida saab tajuda ainult läbi nägemise. Järgmine tase võiks olla see, kui luuakse virtuaalne maailm, millega kaasneb peale nähtava virtuaalsuse ka virtuaalne lõhna tajumine. Ei ole üldsegi kindel, et inimkond üldse niikaugele suudab areneda. Tehnilise poole pealt ma ei pea silmas mingit tossuaparaati, mis aktiviseerub, kui arvutimängus näiteks süüa tehes toidu lõhnad ninna kanduvad. Arhitekt on selles kõiges jõudnud nii kaugele, et ta on virtuaalsusesse pannud kõik viis meelt ja lisaks veel teised meeled, mida ainult osad inimesed tajuvad või kasutada oskavad. Üks neist meeltest on nähtavasti intuitsioon, teine ajas selgeltnägemine ja kolmas kaugvaatlus. Kui kaugele see maailm üldse ulatub ja mis meeled inimese arengul veel avalduda võivad, pole kellelegi teada peale arhitekti. Kuid ka see on tegelikult alles kukepea. Arhitekt on teinud midagi veelgi uskumatumat. Ta on pannud hinge inimese sisse ja seega võib öelda, et inimene ise on selle maailma kõige suurem müsteerium. Piltlikult öeldes, arhitekt on loonud midagi, kus virtuaalsuse sisse on pandud elu. Mis asi "elu" oma olemuselt üldse on ja kuidas tehniliselt seda saavutada saab, pole mulle veel kohale jõudnud. Hoomata on seda väga raske ja ette kujutada võime me ainult seda, mida me ise näinud oleme ja sealt kohast tulekski proovida edasi fantaseerida. Nüüd kui seda mõistame, siis võib oletada, et iga inimene on mingi ülikeeruline muutuv number ülikeeruliste tasemete ja astmetega. Ometi sisaldavad kõik asjad ja olendid kuskil koodis ühte ja sama numbrit, mille läbi on kõik asjad ja olendid terve maailmaga ühenduses. See samane Coca-Cola purk, kui meil õnnestuks see transleerida virtuaalsesse koodi, ehk näha seda numbrina, siis kuskil selles numbris peab olema koodijupp, mis on olemas ka igas inimeses. Sedakaudu me oleme ühenduses kõigi ja kõigega ja sedasi toimivad ka inimeste meeled, millega saab seletada ettenägemisvõimet või selgeltnägemist ükskõik mis inimese või objekti suhtes.

Nüüd jõuan oma mõttekäiguga korraks Matrixi filmi juurde tagasi. Ilma sellise infota ei toimuks ka "tavainimeste" arengut. Läbi selliste filmide ja raamatute tilgutatakse maailmakõiksusesse informatsiooni, mis aitab inimest tema arenguteel edasi. Praegu ma pean tavainimesena silmas ennast, sest tänu sellisele infole avanes minus mingi fantaasiamaailma portaal, mida kaudu saab edasi mõelda ning proovida nuputada, et milleks on see maailm vajalik ja miks mina selles olen? Kui uuesti maailma kinni jään või mõttetööd harrastavad inimesed kinni jäävad, siis tilgutatakse siia maailma järgmine pakett infot, mis peaks edasi aitama. Küsimus on pigem selles, et kuhu maani infot tilgutatakse ja kust maalt peaks juba üsnagi selge olema, mis koht see selline on, kus me elame. Ehk ongi see üks arhitekti eesmärkidest, et miks ta selle maailma lõi? Teemast korra täiesti välja minnes, olen tihti mõelnud, et miks ma seda maailma uurin, nii ajaloo poolelt, kui mis iganes otsast. Võtsin ühel õhtul enne magama jäämist üle hulga aja piibli jälle kätte ja lugesin Koguja raamatu esimest peatükki. Ei jõudnudki kuigi palju lugeda, kui sain jälle laksu vastu näppe, nagu ma pidevalt olen saanud, kui ma intensiivsemalt uurin ulmeteemasid. Mida ma peaksin järgnevast kirjakohast järeldama? Koguja kogemused 1:13. Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele endi vaevamiseks! Kui olin selle kohani jõudnud, meenus mulle üks teine kirjakoht, mis tuleb Tooma evangeeliumist: Kes maailmast ei puhka, see kuningriiki ei leia! Sellest lausest tuleb õigesti aru saada. Õige pole see, et peab maailmas puhkama, vaid et maailmast peab puhkama. Kuidas aga tõeliselt maailmast puhata, ma veel ei tea öelda. Teemasse tagasi.

Kui terve maailm koosneb koodist, siis on loogiline, et keegi saab koodi muuta. Ei peatu hetkel asjadel, kuigi see on ka huvitav teema, vaid peatun inimese juures. Ma umbes tean, kuidas inimeńe saab enda koodi mõnevõrra muuta ja tegelikult neid tehnikaid on hästi palju, kuid 100% toimivust ei saa kinnitada. Inimene sünnib maailma ja ta omab enda unikaalset koodi, mis sisaldab ka koodijuppe, mis tulevad vanematelt. Näiteks, on soodumus mõne haiguse tekkeks või alkoholismiks jne. Oletame, et kui on soodumus alkoholismiks, siis inimese koodis on kuskil number 035. Ja kui inimesest saab mingite sündmuste jada tõttu reaalselt alkohoolik, siis lisandub koodi -1 ehk 035-1. Sama on ka haigustega. Oletame, et inimesel on soodumus diabeedi tekkeks, siis on inimese koodis kuskil number 00200. Ja kui inimesel avaldub mingi diabeedivorm, siis lisandub koodi vastav number. Ja nüüd jõuangi kõige olulisema juurde sellistes asjades, mis inimest teinekord päris põhjalikult vaevavad. Põhjustest ma sedapuhku ei hakka kirjutama. Sellest on küll ja küll juttu olnud ja kõige parem või arengule kõige olulisem on see, kui inimene lõpuks ise taipab, miks tal üks või teine häda kallale on kippunud. Ka neid põhjuseid ma ei proovi praegu lahata, miks mõni inimene sünnib haigena ja teine sureb väga noorelt või kolmas kogeb justkui põhjuseta kohutavaid hetki elus. 

Kuidas siis enda koodi muuta? Neid meetodeid on väga palju nagu ennist mainisin, kuid selliseid probleeme lahendada nagu alkoholism ja narkomaania, tuleks esmalt proovida oma iseloomuga tegeleda. Pealtnäha lihtne ülesanne ja tegelikult see ongi lihtne ülesanne, kuigi öeldakse teinekord, et see on võimatu. Kuid kas inimene ise on nõus või pigem tahab ennast kätte võtta ja oma koodi muuta? Kui ei ole, võib abi saada mujalt, näiteks meditsiinist, aga inimene ise ja keegi teine, kes hädas olevat inimest aitab, saab koodi muuta ainult nii palju, et peale sidekriipsu olev number ära kaob. Näitlikustamiseks võtan alkohooliku koodi, kus 035-1 muutub jälle 035-ks, ehk probleem on kadunud, kuid oht alkoholismiks on endiselt olemas. Täielikult seda 035 välja juurida inimesed ise ei saa, kui see kood oli inimeses loomishetkel olemas. Seda koodi saab muuta ainult arhitekt, kuid kuidas inimene arhitektiga jutule saab, see sõltub inimesest endast. 

Neid ridu kirjutades meenus, et ka inimese DNA ei ole mitte midagi muud kui üks kood või numbrite jada. Ehk on see isegi see sama põhikood, mille arhitekt on inimese sisse istutanud ja mida näeavad ainult need, kes on maailma mõistatused ära lahendanud. Inimene virtuaalsuses ongi koodi nägu. Maailma välimus on maskeering, millest inimene ei suuda läbi näha ja veel vähem seda mõista. Õnneks, inimene on programmeeritud nii, et ta näeb kõike muud kui mingit robustsest koodi. Aga kui eemaldada maskeering, siis paljastub tõeline saladus: Jumal tegi inimese oma näo järgi. Järelikult, Jumal on ise samuti mingi kood - võibolla mingi superkood, mis sisaldab iseendas kõikide inimeste ja asjade koodi ehk tervet maailma korraga.

Nüüd aga katsuks nuputada, kus kohas meie maailm asub? Matrixi filmis näidati, et meie maailm asub mingi kasti sees. See tuleb loomulikult sellest loogikast, et inimene ei oska virtuaalsust mitte kuskil mujal ette kujutada, kui arvutikorpuses asuvate komponentide sees.

Kui ma arvutis trükin seda teksti siia blogisse ja vaatan ekraanile, siis kus kohas täpselt või mis komponendi sees toimub see tegevus, mida ma arvuti ekraanilt näen?

Emaplaat=matrix. King James piibli versioonis (1611 aasta) esineb sõna "Matrix" viis korda. Eesti keelses 1968. aasta piibli versioonis on matrixi vasteks - emakoda ja 1739. aasta piiblis on vasteks - lapse-kodda. Teine Moosese raamat 34:19 Kõik, kes avavad emakoja (matrixi), on minu päralt...

Vaadates seda ülikeerulist virtuaalsust loovat arvuti emaplaati, võin sedasi öelda, et täpset kohta, kus toimub tegevus või siis lihtsamalt, kus on virtuaalne arvutitöölaud (desktop) koos kõigi kaustade ja programmide otseteedega, sellist täpset kohta emaplaadil polegi. Tegevus tundub toimuvat igal pool korraga ja kõigi komponenti koosmõjul. Siin meenusid kohe kuldsed sõnad briti ulmekirjanikult Arthur Charles Clarke'lt (1917-2008): Igasugune piisavalt arenenud tehnoloogia on maagiast eristamatu. Samas, kui proovida mõelda, et kui algeline on tegelikult see pildil olev emaplaat, võrreldes maailmaga, kus me elame, siis fantaasia ei küüni ligilähedalegi kirjeldamaks seda emaplaati, mida oma koduks võib lugeda. Looja loodud emaplaadi kirjeldamiseks võib vast niipalju öelda, et ilmselt see ei saa füüsiline asi olla. Kui proovida mõistatada, kes on selle maailma arhitekt ja kuidas ta seda maailma haldab, siis siin ei aita ka kõige parem fantaasia. Analoogiat tuua meile tuntud arvuti ja päris maailma vahel ei ole vast mõtet, sest kindlasti ei ole maailma arhitekt patsiga poiss, kellel on hiir näpus.

Loo lõpetuseks ütlen, et teemasse sisse minna, kirjutasin seda lugu justkui teadmises, et maailm ongi virtuaalne. Kuidas asjad tegelikult on, ei tea siin maailmas vist küll keegi ja kas üldse ongi vaja seda teada? 

Kuna seda Coca-Cola teooriat hetke kogemuste juures kinnitada ei ole võimalik, siis las ta ka jääb nii. Ma printisin selle Coca-Cola pildi välja, kasutades must-valget printerit. Selle pildiga enam silma ära ei õnnestu petta. Virtuaalne punane on kuhugi kadunud!

 

Printisin selle pildi välja ka värvilise printeriga, sooviga tuvastada luubi all punast värvi. Tõepoolest, tuvastasin joontel mõned üksikud punakad täpid, kuid neid oli väga vähe ehk peaaegu olematu kogus võrreldes teiste toonidega. Saan järeldada ainult ühte. Aju loob punase tooni koosmõjus teiste toonidega, mis pildil nähtavad. Tegelikult on taolisi pettepilte väga palju, kuid huvitav ongi just see, et kuhu võib välja jõuda fantaseerides asjades üle, mis pole loogikaga seostatavad.

Olgu see maailm milline tahes, kuid ikkagi on maailm kummaline. Arvan endiselt, et ahvist inimest ei saa mitte ühegi valemiga, kulugu selleks või terve igavik...

LÕPP

Nemad elavad, meie magame

See on kreisilt ulmeline film, kuid samas lihtne ja arusaadav igale ulmesõbrale. Ei oleta, ei kinnita, ega lükka ka ümber, kuid sellegipoolest on järgnev blogipostitus 100% ulme, millele poogin ainult näpuotsaga külge tänapäeva eluolu ja reaalsust.

Mis oleks, kui siin maailmas elab peale inimeste veel teisi kahejalgseid mõtlevaid olevusi? Blogipostituse aluseks on 1988. aasta film "Nemad elavad" (They Live). Film põhineb 1963 Ray Nelsoni lühilool "Kell 8 hommikul" (Eight O'Clock in the Morning).

Need olendid ei ole tegelikult inimesed, kuid inimestele näevad nad välja täpselt nagu inimesed. Nad on tulnud siia maailma, et see paik üle võtta.

Raha on sinu jumal!

Nad imbusid vaikselt ühiskonda ja hiljem hakkasid pressima end igale elualale. Võtmetähtsuseks oli võtta üle kõik tähtsamad ametid ja positsioonid. Filmiväline kommentaar: ma ei tea miks, aga näen siin seost ühe teise seltskonnaga, kes ennast saladusemüüri taha proovivad sättida.

Läbi massimeedia - läbi ajalehtede, ajakirjade, raadio ja peamiselt läbi TV, edastasid nad sõnumeid, mida inimesed peaksid alateadlikult tegema. Näiteks: püsi magavana, kuuletu, vaata telekat, ära mõtle, tarbi, maga 8 tundi jne.

Tulnukaid ei olnud ilma abivahenditeta võimalik inimestest eristada.

TV-kanalite juhtkonnad ja uudistetoimetused olid tulnukate poolt üle võetud. Neid ei ähvardanud mitte miski ja nende maailmavallutuse plaan oli täiuslik, sest inimene on oma loomult üldjuhul alandlik ja leplik. Kipub käega lööma, kuid see pole inimkonna nõrkuseks, vaid pigem vooruseks. Hingega inimene on tavaliselt loomult hea, Probleemiks on igasugused "kaasajooksikutest" inimesed, kes absoluutselt igasuguste lauslollustega kaasa lähevad, mis "kõrgemalt" poolt ette dikteeritakse.

Aga osad inimesed ei maganud, vaid moodustasid salajase vastupanuliikumine. See oli küll väike seltskond ja piiratud ressurssidega, kuid isegi sinna olid imbunud inimkonna "põhjakihi" esindajad, kes reetsid omasugused, et meie Maa anda võõrastele. 

Mis sõna peaks selliste inimeste kohta kasutama, kes teades tulnukate plaane, reedavad inimkonna? 

Vastu pakuti neile head elu nii olevikus kui tulevikus, mis tuleviku osas aga ei pruukinudki tõsi olla. Tõsi tundub vaid see olevat, et nemad likvideeritakse mõnevõrra hiljem kui teised. 

Vastupanuliikumisel oli välja arendatud tehnoloogia, et tulnukaid tuvastada. Nendeks tehnoloogilisteks esemeteks olid päikeseprillid ja hiljem ka läätsed. Läbi nende vaadates, ilmusid tulnukate tõelised mollid ja välimus esile.

Kui tulnukad avastasid mõne prillikandja, "kes näeb", siis nad sekkusid ja raporteerisid keskusele oma avastusest, kasutades selleks "maavälist" tehnoloogiat.

Kohale ilmusid politseinikud, kes polnudki inimesed. 

Tulnukate ainsaks tahteks oli likvideerida esmalt vastupanuliikumine ja seejärel kõik inimesed.

Üks tulnukate tehnoloogiline vidin sattus vastupanuliikumise võtmeisikute kätte. Sellega sai tekitada "ussiaugu" või portaali ja selle aktivieerimisel suundusid kaks kangelast otse tulnukate maa-alusesse baasi.

Tulnukad ja inimkonna "eliit" istusid seal suursuguses ruumis ja peeti võidukõnet, sest neile laekus info, et vastupanuliikumine on hävitatud. Joodi šampanjat, uus maailmakord polnud enam mägede taga, kuid neile oli teadmata, et kaks vastupanuliikumise võitlejat olid nendega koos sealsamas saalis.

Vastupanuliikumise liikmed nägid seal peol ühte oma tuttavat inimkonna esindajat - reeturit, kes ütles, et inimesed ei saa enam nagunii midagi teha ja tulnukaid ei ole võimalik võita.

Selline suhtumine aga ei mahtunud loo kangelastele pähe. Kas sedasi reeturlikult omale kasu ahnitsedes müüakse kasvõi oma ema ära? Nii see tundub olevat, kuid nemad ei andnud alla, kuigi see maksis neile elu. Selle võitluse nimel tasus surra. Mitte kunagi ei tohi inimesed alla anda, eriti veel tulnukatele, kes tulid inimesi, kui umbrohtu hävitama, esmalt paisates inimesi vaesusesse, tekitades majanduskriise, sõdu, kaost, õnnetusi, katastroofe jne.

Maa-aluses kompleksis oli tulnukatel värav või jaam, mida kaudu said nad teisi maailmu külastada.

Vastupanuliikumise pingutused kandsid vilja ning ühe telejaama katusel asunud tulnukate saatejaam, mille kaudu tekitati tulnukate välimusele inim-maskeering, hävitati.

Enam polnud inimestel prille vaja ja kõik tulnukad üle terve maailma olid nähtavad kõikidele inimestele. Milliseid kangeid prille aga tänapäeva inimestele oleks vaja, et tulnukaid näha?

Tulnukaid oli igal pool. Terve ilm oli neid täis, kuid kõikidest juhtumitest kõige kohutavam oli see, kui üks selline juhtus inimese abikaasaks olema. Kas oleks sellel inimesel olnud mingitki võimalust seda abikaasast tulnukat tema käitumise järgi ära tunda?

Lugu sai õnneliku lõpu ja inimesed võtsid oma elud enestele tagasi. Filmi lõpp.

Joonealune

Piiblis (1968. aasta väljalase) on öeldud midagi kummalist, mis sobitub täpselt selle filmi tsenaariumiga. Pauluse kiri efeslastele 6-12: "Sest meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega." 

Piibli järgi pole "tulnukad" pärit materjaalsest reaalsusest, vaid on pärit mingist ühest osast vaimumaailmast, kuskilt meie kõrvalt asuvalt teiselt sageduselt. Olgu hetkel selle "pisiasjaga" kuidas on, kuid ka see teema on siin blogis lahti kirjutatud nii mitmeski kohas. Eriti hea teema/film on "Paavsti eksortsist", mis räägib kuidas kurjus proovis Vatikani üle võtta. Sõna "proovis" võiks tänapäeval asendada sõnaga "on". Mulle on elu selles suhtes kergeks tehtud, et ma eriti ise midagi välja mõtlema ei pea, ma lihtsalt seon otsad kokku. Kes viitsib kaasa mõelda, saab ise kõigest aru ja sellistele inimestele midagi üle seletada pole vaja.

Filmi järgi on paljude inimeste elu just selline nagu on just nende samade "tulnukate" tõttu, aga mitte ainult. Kõige suuremaks süüdlasteks võib pidada filmis nähtud inimestest kaasajooksikuid. Seetõttu tundubki maailm lootusetu koht olevat, kuid mitte võimatu ja võitmatu. Alla ei tohi anda, olgu inimestel nii raske kui tahes. 

Kui tahta proovida maailmas toimuvast aru saada, siis võib tõmmata "tulnuka" ja psühhopaadi vahele võrdusmärgi. Kunagi, kui koolis käisin, siis psühholoogia tunni jaoks oli tarvis lugeda ühte raamatut ja seal väideti, et iga kümnes inimene on psühhopaat. Enda vaatlused ja tähelepanekud seda ei kinnita. Arvan, et tõelise psühhopaadi leiab ühe iga 30 inimese kohta. Vaadake oma töökollektiivi või mõnda teist suuremat seltskonda. Kas suudate selliseid inimesi tuvastada? See võib mõnevõrra raskendatud olla, sest sellised inimesed ronivad üle teiste kõrgematele ja juhtivatele kohtadele ja seal nad peituvad juhtimisstrateegiate jms taha, teeseldes vajadusel inimlikke tundeid nagu empaatia ja südamilikkus.

Igaüks vast mäletab nooruspõlvest kooliajast selliseid tegelasi. Nad kogusid mingisuguse salga kaasajooksikuid enda ümber ja psühhopaat, kes oli nende juht, kukkus ükshaaval nõrgemaid terroriseerima, kas lubades peksa anda või niisama mõnitades. Sellest mustrist joonistubki välja kogu meie maailma häda. Üks psühhopaat koondab enda ümber kaasajooksikutest salkkonna, kelle kaasabil ta viib oma soovid täide. Üksi ei suudaks see vaimselt tühi tegelane mitte midagi korda saata. Kuid ka kaasajooksik, kes on sattunud mingisse olukorda, kui saab võimu nautida ja näidata, võib muutuda samasuguseks nagu psühhopaat. Lõpuks, aga hakkab seda inimest südametunnistus vaevama ja kui mitte enne, siis oma surivoodil tunnistab kõik üles ja palub andestust. Korra veel filmi juurde tagasi, kuigi ma olen sellest filmist päris mitme postituse juures kirjutanud, kuid üks huvitav fakt on märkimata jäänud.

Selle filmi peategelane Roddy Piper postitas mõned aastad enne oma surma internetti, et see film polegi ulmefilm vaid see on dokumentaalfilm!

Loomulikult peeti pärast seda avaldust teda V-tähega teoreetikuks ja need samad tarkpead teadsid isegi põhjust, et miks ta nii olevat arvanud. Ta olevat vaadanud kunagi ammu aega tagasi dokumentaali The Brownski affäär, mis ei olevatki dokumentaal, vaid hoopis mokumentaal (mingit sorti satiir). Selles filmis alates 06.50 räägib üks naine, et televiisori saadete/reklaamide mõjul tuli ta ükskord koju suure hunniku koeratoiduga, kuigi tal polnudki koera ja üleüldse talle koerad ei meeldigi. Sellest olevat Roddy Piper järeldanud, et "tulnukad" edastavad TV kaudu signaale, millega mõjutavad inimesi. Mokumentaali saab vaadata siit. 

See oli tõenäoliselt selle aasta viimane lugu. Kui aga proovida kuidagi seda aastat väga lühidalt kokku võtta, siis võiks öelda, et aasta oli mulle omamoodi raske, kuid vägagi kogemusterikas ja sündmusterohke. Aasta oli ka õpetlik, kuid inimloomus juba on kord selline, et tead küll, mis valesti teed, aga ikka teed, selleks ka igasugused hädad. Kokku olen blogis avaldanud 2023 aastal 64 lugu, mis pole küll rekord, aga see polegi eesmärk. Eesmärgiks on ikka sisu ja olulisus minu jaoks. Ma kirjutan lugusid alati ise-endale, sest ainult sedasi lahti kirjutades tekivad lugude vahel uued seosed ja saan uusi mõtteid ning teen tähelepanekuid. Viimased aastad on kõik oma olemuselt absoluutselt erinevad ja ma leian, et see on hea, sest küll oleks igav, kui aastad kõik ühesugused oleks, nagu teinekord päevad tunduvad olevat. Sellises korduses poleks kuigi huvitav oma maist elukest siin mööda saata. Võibolla peaks igal aastal pühendama ühe loo sellele, mis lõppenud aasta endast minu jaoks kujutas ja kui proovida võrrelda seda aastat eelnevate aastatega, siis mis oli teisiti ning võibolla ka analüüsida, et miks oli teisiti. Maailma seisukohalt ma ei tahaks seda teha, sest seda näeb ja tajub igaüks ise, kuigi ma arvan, et kui tuua välja maailma seisukohalt huvitavamad juhtumised, sündmused ja asjade käik, siis saaks pildi väheke selgemaks. See aga on väga suur töö. Eks näeb, kuidas ja mis moodi maailmas asjad edasi arenevad, kuid neile sündmustele ma ei ole keskendunud ja ei anna oma energiat.

Kohe kohe pannakse aastale punkt ja pered saavad jõululaua taga jälle kokku. Lauad tõmmatakse lahti ja jäävad kaetuks kuni uue aasta alguseni. Süüakse verivorsti, seapraadi, hapukapsast ja kõike head ja paremat ja käiakse saunas. Toad on täis mõnusat piparkoogilõhna ja õdusat küünlavalgust. Kuuse alla on päkapikud juba varakult kingid toonud ja ega aastavahetuski ilma pauguta saa tulla. Tõin just välja need traditsioonilised eestlaste jõuluroad, sest mingi seltskond koos kaasajooksikutest salkkonnaga tahavad, et see tradistiooniline jõululaud asenduks putukate ja muude taoliste hõrgutistega. Ja sedakorda juhtuski nii, et jaanuariks on mul suurem plaan tehtud. Kui Kõigevägevam annab, siis lähen kaugele-kaugele maale pikemale reisile, kus ma saan neid hõrgutisi ise proovida. Egas liha kuskile ei kao, seal maal saab näiteks süüa ka rotte. Keegi kuskil ütles, et kõik uus või võõras liha, mida inimene pole enne söönud, pidi maitsema nagu kana. Arvatavasti on see miski aju vimka või kui rääkida virtuaalsest maailmast, siis arhitekt pole viitsinud või just nimme programmeerinud osadele lihakehadele oma spetsifiilist maitset. Kuid eks näis, mis seal tegelikult huvitavat näha saab. Lennukisõit saab õige pikk olema ja kui saan akna taha istuma, siis on plaanis mõned vaatlused ja katsedki sooritada. Aga kõigest sellest lähemalt juba edaspidi.

LÕPP

Maa-alused sõidukid

Matrixi filmid panid nii mõnegi filmivaataja kukalt kratsima, kuid suuresti jäi tähelepanuta üks pisidetail. Nimelt, "päris elu" toimus kuskil maa all, mis oli täis tunneleid ja masinaid. Tunneleid aga puurisid masinad, mis tunduvad esmapilgul utoopia toodang olevat, kuid kas ikka on?

Pilt 1976. aasta filmist "Maa tuumas."

Minu jaoks ei ole selles infos midagi uut, lihtsalt aitab siduda niidiotsi u 500 aastat tagasi toimunud suurest katastroofist. Midagi pidi ka juhtuma 19. sajandi algul/keskel, aga kuidas ja kas need kaks sündmust omavahel kokku käivad, seda näitab tulevik.

Wikipedias on olemas teema nimega "Maa-alune". Inglise keeles subterrene ja ladina keeles subterrina.

Pildil Trebelevi maa-alune sõiduk (Nõukogude Liit).

Wiki: Subterreenid eksisteerisid kõigepealt ilukirjanduses mehaaniliste puurijatena. See on sõiduk, mis liigub maa all läbi tahke kivimi või pinnase. Väljamõeldud maaaluseid masinaid kujutatakse sageli silindrilise kujuga, mille ühes või mõlemas otsas on koonilised puurpead ja seda kirjeldatakse kui tunneli tekitajat. 

Päris maailmas liikuv maa-alune masin töötab termiliselt, kasutades väga kõrget temperatuuri ja tohutut survet, et sulatada kivimid ja end sellest läbi suruda. Masina esiosa on varustatud statsionaarse puuriotsaga, mida hoitakse temperatuuril 700–930 °C. Puuripea soojendamiseks kulub tohutul hulgal energiat, mida toidetakse tuumaenergia või elektri abil. 1970. aastatel välja antud patendid näitavad, et USA teadlased kavatsesid kasutada tuumaenergiat liitiummetalli veeldamiseks ja selle masina (puuri) esiküljele tsirkuleerimiseks. Pardal olev tuumareaktor lubab energiasõltumatust, kuid reaktori jahutamine on keeruline probleem. Väidetavalt ehitas Nõukogude Liit sellise "masina", mis töötas kuni selle pardareaktori ülesütlemiseni.

Veebipõhine teave tutvustab uuringuid, mida rahastas Ameerika Ühendriikide valitsus Los Alamose teaduslaborite ülikooli Californias, Los Alamoses, New Mexicos projekti Camelot jaoks pealkirja all Maa-aluse tuumatunnelmasina süsteemid ja kulude analüüs. Patent anti seejärel 26. septembril 1972 välja numbriga 3 693 731.

1930ndate Trebelevi masin.

Esimese maa-aluse iseliikuva maa-aluse masina (mutt) projekteeris Moskvast pärit Pjotr ​​Rasskazov juba 1904. aastal. Esimese maailmasõja alguses läksid tema joonised kaduma, kuid ilmusid hiljem Saksamaal välja. 1930. aastate alguses taaselustas Nõukogude Liit selle idee. Saksas kokkupandud masina kiirus oli kuni 30 km/h vee all ja maapinnas umbes 3-7 km/h. Masinasse mahtus kuni 30 meeskonnaliiget (allikas: stolenhistory).

Nagu teada, on kõikide suurtemate vanade linnade all käigud ja tunnelid, aga võibolla mitte ainult linnade all, vaid praktiliselt igal pool. Kui oletada, et tunnelite näol on tegu maa-aluste teedega, siis need tunnelid peaksid olema maa-all pea sama tihedalt nagu maa peal maanteed, muidugi mõista mitte samadel kohtadel. Ehk on mõnes ligipääsmatus arhiivis tunnelite kaardid veel seniajani olemas? Matrixis olid need tunnelid samuti kasutusel teedena, mis kaudu sai liikuda punktist A punkti B. Nägin ise paari sellist tunnelit Varssavi kesklinnas, kui ehitusmehed kogemata need avastasid. Arvan, et olen kuskil pilte ka jaganud sellest. Objektile ligi ei lastud, kuid sain rääkida objekti valvuriga, kes ütles, et ehitusmehed avastasid vanad veinikeldrid. Oli seal asjadega kuidas oli, kuid milleks maa all elada ja reisida, selle asemel, et maa peal sõita või kasvõi lennata? Seda enam, kui olid olemas tehnoloogiad! See sobitub Arne viimase looga elektrikahuritest. Ainuke loogiline vastus on, et oli kaks ülikõrgel tasemel sõdivat poolt, ja kui veel rohkem otsi proovida kokku siduda, siis nemad keerasidki maailma tuksi umbes 500 aastat tagasi. See tõigi kaas kliimamuutuse ja uue maailmakorra. Arvatavasti ka legendidest ja saagadest tuntud hiiglaste hävimise. Ühtepidi tundub see kõik puhta ulmena, aga teistpidi? Ulmel on alati mingi loogika, isegi kui see pole alati päris täpne. 

LÕPP

Antarktika

Sissejuhatus ei tule pikk, lugu samuti mitte, kuid Antarktika kohta eraldi teemat vist selles blogis polegi. Egas loodus tühja kohta salli ja pikalt ei tahagi plärada ja õnneks on loodus juba nii sättinud, et umbrohi ei hävine ja Antarktika jääkoor ei murene. Kes aru sai, sellele jõulumees teeb ehk pika pai.

Kõigepealt aga, kas Austraalia ikka algselt oli see sama maalapp, mida meile ajaoost on räägitud? Võiks vist öelda, et on küll, kuid ainult osaliselt. Austraalia nimetus vanadel kaartidel on New Holland.

 

Wiki teatab, et New Holland on Euroopa ajalooline nimi Austraalia mandriosa kohta. Seda nime kasutas esmakordselt 1644. aastal Hollandi meresõitja Abel Tasman. 

Kuid raamatus "Viimasel ajal on hakatud uurima teist ja sedasama maailma ehk Lõunamaad, mida enne seda akadeemilise palveränduri pikad rännakud alati ei tundnud" on Austraalia hoopis teise kujuga ja vägagi suur. Meenus kohe ka lapiku maa kaart, kus jäärõngas ümbritseb tervet meie maailma. Kes tahab, otsib selle kaardi ise välja. Siia ei hakka panema.

Lähemal vaatlusel aga selgub, et see polegi Austraalia, vaid see maa asub hoopis seal, kus Antarktika peaks asuma. Seda kinnitab kaardil ülal asuv Lõuna-Ameerika manner.

Maailmakaart näeb selles raamatus välja selline.

Suumisin kaarti ja ei ainsamatki jäämütsi, puha asustatut paik. Vaiksele ookeanile tõmbasin punase joone alla, Lõuna-Ameerika tipu tegin punaseks. Magalhäesi väin on ka korrektselt kaardil olemas.

Saar nimega Famelica on igaveseks ajaks igavesti tänapäeva maailmakaartide pealt kuhugile kadunud.

Kas selle põhjuseks on mingi eriti suur ja mastaapne katastroofiline sündmus nagu alloleval Google kaardil saab näha või hoopis midagi muud? Tont seda teab, aga siiski võiks kahtlustada seost nende sündmuste vahel.

Kuna raamat on aastast 1607 ja võttes arvesse, et Gröönimaa oli ka mitte kuigi ammu roheline, siis võib arvata, et umbes 400 aastat tagasi oli meie maailm hoopis teistsugune, kui me seda praegu tunneme. Toon ühe näite ajalehest Nool (Tartu), nr. 48, 25 oktoober 1930.

Sahara oli just täpselt sellel ajal roheline, kui olid rohelised nii Antarktika kui Gröönimaa. Neid kaarte ei varjatagi ja on internetist leitavad. Tõenäoliselt olen mõne sellise siia blogissegi riputanud. Jääb üle küsida, mis siis juhtus või kas üldse midagi juhtus? Äkki mätsiti kõik kuidagi kinni. Navigatsiooniaparaadid krutiti just täpselt selliseks, et nende järgi teoreetiliselt ei olegi võimalik midagi avastada. Kuid fakt on, et midagi pidi juhtuma, sest muidu poleks Sahara kõrbe, ega üle suure ilma muda alla mattunud majade esimesi/teisi korruseid ega külmast võetud maalappe. Teooriaid on erinevaid, kuid käis üks kõva pauk või midagi veel koledamat ja siis maailm muutus. Vanad tehnoloogiad pühiti muda sisse ja mati alla. Hiljem hakati tehnoloogiaid jälle kasutusele võtma. Kui keegi arvab, et raadio või auto või lennuvahend või isegi allveelaev on leiutatud nende inimeste poolt, keda me arvame teadvat neid leiutanud olevat, siis tegelikult tuleks selle küsimuse üle uuesti järele mõelda. Ei ole miskit uut siin ilmas, sest kõik on kord juba olnud. Näiteid, et just nii võis olla, olen kõigi nende leiutiste kohta toonud. Isegi vereproove tehti 12 sajandil ja mis iganes meetodiga tuvastati nende põhjal sugulasi. Tundub ju jaburus? Kuid see info on kõik vanades ajalehetedes ja raamatutes kirjas. Teemasse tagasi: ja kadusid hiiglased, mutandid, hiidmereelukad ja ka maismaa elukad. Maailm sai hoopis teise näo ja fakt on ka see, et keegi kordineeris(b) seda. Laon siia veel mõned imelikud faktid, mida ei tohiks eirata.

1. Antarktika on kuulutatud nn. pühaks paigaks, et juhuslikult keegi ei rikuks sealset ökosüsteemi. Eraekspeditsioonid suvalisse kohta Antarktikas on seega lepinguosaliste riikide kodanikele keelatud? 

 2. Austraalia tara, mida kutsutakse Dingo fence'ks. See ehitati väidetavalt selleks, et jänesed ja muud hirmsad elukad Austraalia inimeste aedasid paljaks ei näriks. Ma olen paari videot vaadanud, kus mõned Austraalia elanikud on proovinud siseturismiga tegelema hakata ja Austraalia põiki ja pooleks läbi sõita. Millegipärast ei ole see neil õnnestunud ja alati on nad takerdunud mingisuguste takitsuste taha, kas siis mehitatud valve või tõkked jne. Pidavat saama reisida põhiliselt ainult teatud Austraalia osa piki rannikut.

Seda lugu kokku pannes, meenus muidugi ka varasem blogipostitus Kas Mappa Mundi on tõeline maailmakaart?, kus üks uurija on kokku seadnud päris põneva ulmejutu riikide asetuse kohta maakaardil.

 3. Admiral Bird tuli Antartika ekspeditsioonilt ja ütles, et seal on täielikult läbiuurimata maa, mis on suurem kui Põhja-Ameerika (minu mäletamist mööda). Kuna tegu oli militaaroperatsiooniga, siis selle väite kohta võib tänapäeval lugeda mida iganes, kuid YT peaks olema saadaval video, kus ta just nii ütles.

Loo tõmban sedapuhku hoopis teistmoodi kokku. Miks minu lora siin ikka lugeda ja proovida midagigi analüüsida, kui selle loo aluseks olevas raamatuarhiivis on raamatu kohta öeldud, et tegu on satiiri ja/või utoopia raamatuga. Proosit!

 LÕPP

Katkend raamatust Üksik hunt: AEG

Aega saab ainult kujundlikult väljendada, sest see suurus pole füüsiline ja sellepärast ei saa seda näha, küll aga saab seda tajuda. Aja kohta vast ei saa öelda, et kas see on või ei ole. Samas, ulmes ei ole midagi võimatut ja fantaseerida võib mida iganes, kasvõi ajalõksu, kus keegi ei vanane ja ei sure või veelgi ulmelisemalt - kus ei toimu üldse mitte midagi. Kuid milleks selline koht?
Aega saab tajuda erinevalt ja need tehnikad on õpitavad. Eks igaüks vast teab, kui lühike aeg on 1 minut. Selle aja jooksul jõuab vast vaevalt mõned korrad silmi pilgutada ja juba läinud see ongi. Tegelikult aga oleneb aja pikkus vaatlejast ja tema olukorrast. Üldtuntud on aja kulgemise „näiv“ aeglustumine wc ukse taga oodates, olukorras, kus väiksemgi iitsatus võib õnnetuse sünnitada. Sellises olukorras on isegi 10 sekundit väga pikk aeg ja kui nüüd proovida oletada, et inimene peab sellises olukorras veetma terve ööpäeva, siis kui pikk näib sellele ootajale see ööpäev? Nädal? Kuu?, ei tea ja ei tahagi teada, kuid arvan, et kui see õudne ööpäev kord seljataha kaob, tunneb inimene midagi sellist, et tema elust on palju päevi vähemaks võetud pärast seda neetult pikka üleelamist. Juurde tekkinud hallidest juuksekarvadest ei maksa rääkidagi.
Juba piibel mainib aja erinevat kulgemist. Hetkel küll jääb teadmata, et kas seal paigas, kui nii tohib nimetada, kus kõigevägevam viibib, on ajakulg teine või tajub kõigevägevam aja kulgemist inimestest hoopis erinevalt. Looja lõi maa kuue päevaga on selles raamatus kirjas ja teises kohas mainitakse, et kõigevägevamale on inimese 1000 aastat nagu üks päev. Ja veel üks näide või õigemini oletus, mis on vastupidine eelmisele näitele. Võtan suitsupaki ja panen sigareti põlema. Pahvin seda oma viis minutit ja tehtud see ongi, kuid kes ütleb, et samal ajal täpselt minu kõrval teisel lainel, teisel sagedusel, teises reaalsuses selle meile näiva 5 minuti jooksul jõudis keegi, ükskõik mis olevus, sündida ja elada täisväärtusliku elu ning ka surra. Minule aga oli see viis minutit olematu aeg ja teisest küljest isegi raisatud aeg, kui ma just samal ajal mingi mõttetööga või vähemalt lõõgastumisega ei tegelenud. Nüüd aga mõned näited elust enesest. Eriti huvitavad on nende inimeste kirjeldused, kes on surmasuus olnud. Nende inimeste kirjeldustest võib lugeda välja teatud reeglipärasusi ja tänu sellele on need ka minu jaoks usutavad. Näiteks, surmasuus olija kogeb mõne sekundi vältel oma elu tähelepanuväärsemad hetked kõik uuesti läbi ja lint pannakse tööle alati tagant ette poole, ehk inimene näeb oma elu alates vanast kuni nooreni. Ja need paar sekundit võivad inimesele hiljem tunduda hoopis paari aastana, sest olukorrad elati „reaalselt“ uuesti läbi. Või vähemalt nii see tundub.

Viimased hetked enne surma.
Kui elufilm jookseb surija silmade eest mööda.
(allikas: Uudisleht, nr. 188, 14 oktoober 1934)

Kuidas sünnib meie maapealsest elust lahkumine ja sinna siirdumine, mida meie ei tunne ja mida võime nimetada vaid — seisukorraks sealpool hauda? See on küsimus, mida inimesed endalt ikka ja jälle küsivad. Kuid kes vastab sellele? Elavad ei tea selle kohta midagi ja surnutelt ei saa meie midagi küsida. Kindel on vaid see, et kui inimese mina surma puhul lahkub kehast, siis vähe aega enne seda jookseb inimese silmade eest mööda kogu ta elu. See on nagu filmilint, millesse kogutud kõik elu tähtsamad sündmused. Ja kõik see teostub vaid mõne sekundi kestel. Alljärgnevalt jutustavad kaks inimest oma isiklikke kogemusi selles suhtes. Need mõlemad olid juba surma kaisus, kuid pääsesid siiski õnnekombel. Laseme neid jutustada. Vedurijuht Andree Darnaunt, 43 a. vana, kes kaks aastat tagasi elas läbi õudse rongiõnnetuse, mäletab seda kõike hästi ja selgesti, nagu oleks see olnud eile. Seda, mida ta jutustas, kinnitas ta vandega. „Olin sel pärastlõunal õige halvas tujus. Selle põhjustas äge riid perekonnaga. Kell 3.46 minutit mõtlesin ma veel kord selle tüli peale ja jõudsin otsusele, et mina olen selles kõiges süüdi. Siis jõudis rong välja kurvi. Kuna tee viis mäest alla, siis oli rongi kiirus suur. Samal hetkel nägin ma, kuidas teekäänu tagant tuli välja teine vedur ja kihutas suure kiirusega meile vastu. Mõlemate üksteise vastu kihutavate rongide vahe võis olla vaid paarsada meetrit. Ma teadsin, siin polnud enam pääsemist. Kokkupõrge pidi juhtuma paari sekundi pärast. Siin ei aidanud enam ka kõige tugevamad pidurid. Nende paari sekundi keskel elasin ma siis oma möödunud elu veelkord detailselt läbi. Ma ei tundnud hirmu ega polnud ma ka ärritatud. Otse selle vastu, mulle tundus, nagu oleks minult järsku võetud kõik eluraskused. Mured, mis mind alles mõni minut tagasi olid raskesti rõhunud, olid nüüd kadunud. Nad olid muutunud pisikesteks ja tähtsusetuteks. Ja siis nägin ma end äkki olevat kodulinna kirikus oma laulatusülikonnas. Minu kõrval oli minu naine ja ma kuulsin selgesti tema häält. Siis nõrgenes see hääl, nagu oleks ta minust kaugenenud ja ma nägin end palju nooremana lukusepa töötoas. Selle lukusepa juures olin ma kaks aastat töötanud. Ma tõstsin raske haamri, et sellega virutada helendavale rauatükile, mis asetses alasil. Kuid seda haamri lööki ei kuulnud ma enam. Mingi jõud viis mu jälle mujale. Ma istusin klassitoas ja mind ähvardas kooliõpetaja kepiga ning sõnas: „Rumal jõmpsikas, juba jälle pole sa midagi õppinud." Kuid ei jõudnud õpetaja mind lüüa oma kepiga, sest mälestuste ahelik katkes järsku. Kõik läks minu silmade ees pimedaks. Kui jälle ärkasin, leidsin enda kraavist suitseva veduri kõrvalt ja minu kallal askeldas kaks arsti."
See on harilikult ikka nii, et elufilm jookseb surija silmade eest mööda tagurpidi, s. t. alates vanemast elueast ja suundudes lapsepõlve. Samasugune oli ka see lugu, mis juhtus halastajaõe prl. Henriette Burnot'ga. Ta ema suri ja see mõjus tundlikule naisele niivõrd, et ta otsustas oma elu lõpetada ja emale järele minna. Prl. Burnot hüppas oma elukorteri aknast, mis asus maia neljandal korral, alla. Ta sai raskesti vigastada, kuid jäi siiski ellu. See, mis ta selle paari sekundi kestel, kui alla kukkus, läbi elas, oli niivõrd hämmastav, et ta sellest rääkis kohe, kui tuli meelemärkusele. Nagu hiljem katsetega kindlaks tehti, võis naise kukkumine neljandalt korruselt kesta kõige rohkem kolm kuni neli sekundit. Kukkujale oli see lühike aeg aga tundunud igavikuna. Ta tundis, et mingi kõrgem võim kisub ta minevikku tagasi. Ta ilusad ja unustamatud nooruspäevad manati talle veel kord silme ette. Ta nägi end mererannal kümme aastat nooremana ühes oma emaga. Päike paistis nii heledasti. Ta nägi, et tema emal oli käes kiri, ja kuulis selgesti ema häält. See kiri oli pr. Brunot' vennalt. Vend teatas, et ometi viimaks oli saanud endale koha ühes vabrikus. Enesetapja kuulis selgesti, kuidas ta ema ütles, et nüüd on ta suurim soov täidetud. Ta kõneles veel tükk aega oma emaga ja nägi, kuidas päike pikkamisi laskus merre... Siis haaras teda järsku kummaline vaikus. Oli õhtu ja ta viibis ühes oma peigmehega metsas. Mõlemad noored inimesed olid läinud teistest eemale jalutama, et olla üksi. Noormees rääkis neiule, et kavatseb temaga abielluda. Neiu tundis end sel hetkel lõpmata õnnelikuna. Siis kadus seegi pilt jälle ja kukkuja nägi end hällis — piimapudel käes. See pilt ei kestnud kaua, sest kohe saabus pimedus. Kui Pr. jälle ärkas, siis oli ta juba haiglas.
Kolmas teade selle kummalise nähte kohta olevat saadud surnult. Üks välismaa okultistlik ühing korraldas katse. Keegi neiu suigutati hüpnootilisse unne ja temalt nõuti, et ta katsuks saavutada ühenduse ühe paari päeva eest surnud inimesega, kelle nimi oli Isaak Duval. Varsti hakkas transis olev tüdruk kirjutama. „On väga raske saada teiega ühendust. Suremine on palju kergem, kui seda inimesed harilikult arvavad. Ainult viimased minutid enne surma on aastate pikkused. Enne maise elu lõpulikku kustumist elasin ma oma elu veel kord läbi. See kestis vaid mõned sekundid, kuid ometi oli kõik nii selge."

Enne kui teise loo välja toon, mainin, et ka teadlased väidavad mikroskoopilises maailmas käivat aeg hoopis teistmoodi, kui meie seda tajume. Mina ei tea päris täpselt, et kas aatomeid on olemas ja kui ongi olemas, siis küsiksin kohe, mis ehituskividest siis aatomid omakorda on ehitatud? Seda aga ei ole võimalik näha üheski mikroskoobis, sest valguslaine ise on juba märksa suuremakoelisem, kui need väikesed ehituskivid, ehk valgus ei küüni nende ehituskivideni. Selline mõttekäik on ise juba paras ulme ja see pole minu välja mõeldud ning tegelikult on need küsimused kõik vastuseta. Lihtsamalt saab küsida, kumb oli enne, kas muna või kana? Aga kui võtta siiski aluseks teadlaste aatomimudel, kus elektronid pöörlevad meie mõistes tohutu kiirusega ümber aatomituuma ja nüüd meie mingi valemiga muutuksime nii väikeseks, et näha seda aatomimaailma, siis sellisel väiksuse astmel olles kõik kiirused tarduvad. Elektronid ei kihuta enam kuskile, vaid piltlikult öeldes võib seda võrrelda kiirusega, kus Maa on elektron ja Päike aatomituum ning nende kiirusi on siis samasugune nagu siin maailmas. Olgu selle teadusega kuidas on, kuid ilma müstikata ei saa läbi nemadki. Aatomite teema tõstatas minus „Super Mario“ teooria küsimuse, mida ma kirjeldan oma mätta otsast järgmises teemas ja sedasi, kuidas ma seda nüüd näen. Super Mario teooriast peaks raamatus eespool põgusalt kuskil juttu olema, kuid nüüd on juba uued tuuled puhumas ja saab võibolla selgemalt seda teooriat kirja panna.

Aja teema löön senini lukku, kuni laekub maailma kõiksusest uut materjali. Selle teema lõpetuseks järgnev lugu 1923. aasta ajalehest, millise väljaande nimi mul kaduma on läinud:

Uni ja aeg.

Vist igale on teada, et unes pikki ajajärke üle elatakse, mis ilmsi aga õige lühikesed on. Kord sõitis keegi vankriga teel. Suur palavus ja väsimus surusid peagi sõitja silmad kinni ja parajasti, kui tornikell kaheteistkümnenda tunni esimest lööki algas, jäi ta magama ja nägi pikka und: Ta oli mingisuguse kuritöö korda saatnud ja võeti sellepärast kinni ja pandi vangi. Siis viidi ta kohtu ette ning pika arutamise järele mõistis kohus ta surma. Kui kohtuotsust täitma hakati ärkas ta üles – tornikell lõi kaheteistkümnenda tunni viimast lööki.

Läheb edasi...

Militaaralbum

Leidsin ühe kummalise albumi (Album militaire) Ameerika digitaalsest raamatukogust. Püstitasin teema ka ühes kinnises FB grupis, kust sain teemale mõne vastuse. Kuna seda blogi külastavad mõned lugejad, keda seal grupis ei ole, siis teen sellest albumist lühikese postituse ka siia. Kui seda postitust juhtub lugema keegi, kes on sinapeal trükikunstiga, siis sooviksin võimalusel kommentaari, et mis tehnikaga need pildid on tehtud? Hetkel jääb teema minu jaoks ulmevaldkonda. Alustan päris algusest ja selgitan tausta ka juurde, kuigi blogis on olemas päris põhjalik teema fotograafia ajaloo kohta.

Tegu on 1800. aastal välja antud albumiga. Esimene tõsiseltvõetav fotoaparaat ilmus peale 1830ndaid, kuid muidugi on ametlikus ajaloos otsad lahti, sest pean võimatuks teha taolisi pilte (vaata alumist pilti) camera obscura'ga, mis olevat fotoaparaadi eelkäija.

Sellist pilti saab teha camera obscura'ga ainult sellisel juhul, kui käsutatakse kõik mehed väljakul liikumatult seisma ja camera obscura pimikus asuv sein, kuhu ümberpööratud pilt läbi ava kandub, on terves ulatuses fotoelement, ehk salvestab seinale langeva valguse. Mingit käsitsi maalimist camera obscura'ga sellise pildi puhul ei pea usutavaks.

Esimene foto, kuhu on peale jäänud inimene, on tehtud väidetavalt 24 aprilli ja 4 mai vahel 1838. Alumine pilt.

Antud pilt ise on juba paras müstifikatsioon ja anomaalia (terve linna peale üks ainus inimene?). Tekib küsimus, kas seda saab üldse tõsiselt võtta? Paraku, midagi peab aluseks võtma, et üldse teemasid saaks uurida.

Album militaire

Kleebin siia mõned suurendused albumis olevatest piltidest, kus on kummalisused. Esiteks, tegu ei tohiks justkui mitte mingi valemiga olla fotodega, sest väidetavalt aastal 1800 polnud tehnoloogiat pildistamiseks ja veel vähem polnud värvilisi fotosid. Kuid millega on sellisel juhul tegu? Kas tegu võib olla mingit sorti õlimaalide või mõnd muud sorti maalitehnikaga? Vastuse küsimusele, mida pakkus vanameister Arne, panen loo lõppu.

Kes ei viitsinud lingile vajutada ja pilte läbi vaadata, siis album sisaldab taolisi pilte nagu ülemisel pildil näha.

Hakkasin sõdurite nägusid suurendama ja absoluutselt kõik näod on erinevad. Nägusid suurendades tekkisid aga küsimused.

Tundub nagu osad näod oleks kuskilt välja lõigatud ja sellele pildile kleebitud (kollaaž?). Mõne näo asetus tundub olevat nihkes keha asendi suhtes.

Tundub kahtlane, et tegu on kollaažiga, kuid täielikult ei saa ka seda võimalust välistada. Ent ometi, 1800 aasta ja kollaaž? Lisaks inimeste näod, mis on fotod - ei lähe see asi kokku mitte kuidagi. Ühe variandina mõtlesin, et tegu ei ole mitte 1800. aasta albumiga, vaid 1900. aasta omaga, kuid ka see ei tundu asjalik variant olevat, sest siis oleks loogiline, et album sisaldaks ainult fotosid. Osad pildid aga on ilmselgelt joonistused.

Ülemist pilti vaadates meenus mulle PC mäng Return to Castle Wolfenstein, mida aastakümneid tagasi sai arvutis mängitud. Just samas stiilis olid selles mängus vaheklipid tehtud. Tegelased olid arvutisimulatsioon ja näod olid justkui reaalsed, mis neile tegelastele olid ette kleebitud. Piksleid oli küll vähevõitu, selleks ka sellised tondinäod.

Järgmine pilt on hea näide sellest, et nende piltide puhul võiks kahtlustada, et tegu on fotodega, sest loogiliselt võttes, mitte keegi ei suuda omale ühe millisekundi jooksul meelde jätta üht väga pisikest detaili, mida hiljem ümber joonistada. Seda enam, et kui tegu on militaaralbumiga, siis sõjaväes sellised lohakused ei ole aktsepteeritavad ja kunstnik ammugi ei joonistaks neid äpardusi pildile. Kui aga tegu on fotoga, siis on loogiline, et selle ratasaniku äpardus sellesse albumisse jõudis. Hiljem nägid ülemused ilmutatud fotot ja ratsanikul tuli nädalaid köögitoimkonnas kartuleid koorida.

Et pea ikka korralikult sassi ajada, panen järgmiseks pildi, mille kohta Arne ütles, et tegu ei saa olla fotoga. Hobusel on vari, aga inimeste varjud puuduvad.

Albumisse on "petteks" visatud ka mõned ilmselgelt joonistatud pildid.

Lõpetuseks panen siia Arne kommentaari, mis tema asja kohta arvas, sest ainult selle variandiga saab terve ajaloo kummalisused ära seletada. Samas, mis on tõde või kas see lugu üldse nii müstiline tundub, kui algul paistab? Üks aga tundub selge olevat - asjad ei pruugi alati olla nii nagu need algul paistavad.

Vanameistri kommentaar: Lihtsalt tundub et maailm on üüratult pöörasem kui me ette kujutame. Neid pilte polegi tehtud, seda raamatutki pole olemas. Sest näiteks raamatuid gravüüridega ei saa ju olemas olla, sest kuidas neid gravüüre vähendada raamatulehe suuruseks? Lihtsalt AI tegi neid mõned aastad tagasi, või tegi selle eile, kui sa seda raamatut esimest korda nägid. Sa ise teed seda oma vaatlemisega, kuidas - mina ei tea.

LÕPP