See on kreisilt ulmeline film, kuid samas lihtne ja arusaadav igale ulmesõbrale. Ei oleta, ei kinnita, ega lükka ka ümber, kuid sellegipoolest on järgnev blogipostitus 100% ulme, millele poogin ainult näpuotsaga külge tänapäeva eluolu ja reaalsust.
Mis oleks, kui siin maailmas elab peale inimeste veel teisi kahejalgseid mõtlevaid olevusi? Blogipostituse aluseks on 1988. aasta film "Nemad elavad" (They Live). Film põhineb 1963 Ray Nelsoni lühilool "Kell 8 hommikul" (Eight O'Clock in the Morning).
Need olendid ei ole tegelikult inimesed, kuid inimestele näevad nad välja täpselt nagu inimesed. Nad on tulnud siia maailma, et see paik üle võtta.
Raha on sinu jumal!
Nad imbusid vaikselt ühiskonda ja hiljem hakkasid pressima end igale elualale. Võtmetähtsuseks oli võtta üle kõik tähtsamad ametid ja positsioonid. Filmiväline kommentaar: ma ei tea miks, aga näen siin seost ühe teise seltskonnaga, kes ennast saladusemüüri taha proovivad sättida.
Läbi massimeedia - läbi ajalehtede, ajakirjade, raadio ja peamiselt läbi TV, edastasid nad sõnumeid, mida inimesed peaksid alateadlikult tegema. Näiteks: püsi magavana, kuuletu, vaata telekat, ära mõtle, tarbi, maga 8 tundi jne.
Tulnukaid ei olnud ilma abivahenditeta võimalik inimestest eristada.
TV-kanalite juhtkonnad ja uudistetoimetused olid tulnukate poolt üle võetud. Neid ei ähvardanud mitte miski ja nende maailmavallutuse plaan oli täiuslik, sest inimene on oma loomult üldjuhul alandlik ja leplik. Kipub käega lööma, kuid see pole inimkonna nõrkuseks, vaid pigem vooruseks. Hingega inimene on tavaliselt loomult hea, Probleemiks on igasugused "kaasajooksikutest" inimesed, kes absoluutselt igasuguste lauslollustega kaasa lähevad, mis "kõrgemalt" poolt ette dikteeritakse.
Aga osad inimesed ei maganud, vaid moodustasid salajase vastupanuliikumine. See oli küll väike seltskond ja piiratud ressurssidega, kuid isegi sinna olid imbunud inimkonna "põhjakihi" esindajad, kes reetsid omasugused, et meie Maa anda võõrastele.
Mis sõna peaks selliste inimeste kohta kasutama, kes teades tulnukate plaane, reedavad inimkonna?
Vastu pakuti neile head elu nii olevikus kui tulevikus, mis tuleviku osas aga ei pruukinudki tõsi olla. Tõsi tundub vaid see olevat, et nemad likvideeritakse mõnevõrra hiljem kui teised.
Vastupanuliikumisel oli välja arendatud tehnoloogia, et tulnukaid tuvastada. Nendeks tehnoloogilisteks esemeteks olid päikeseprillid ja hiljem ka läätsed. Läbi nende vaadates, ilmusid tulnukate tõelised mollid ja välimus esile.
Kui tulnukad avastasid mõne prillikandja, "kes näeb", siis nad sekkusid ja raporteerisid keskusele oma avastusest, kasutades selleks "maavälist" tehnoloogiat.
Kohale ilmusid politseinikud, kes polnudki inimesed.
Tulnukate ainsaks tahteks oli likvideerida esmalt vastupanuliikumine ja seejärel kõik inimesed.
Üks tulnukate tehnoloogiline vidin sattus vastupanuliikumise võtmeisikute kätte. Sellega sai tekitada "ussiaugu" või portaali ja selle aktivieerimisel suundusid kaks kangelast otse tulnukate maa-alusesse baasi.
Tulnukad ja inimkonna "eliit" istusid seal suursuguses ruumis ja peeti võidukõnet, sest neile laekus info, et vastupanuliikumine on hävitatud. Joodi šampanjat, uus maailmakord polnud enam mägede taga, kuid neile oli teadmata, et kaks vastupanuliikumise võitlejat olid nendega koos sealsamas saalis.
Vastupanuliikumise liikmed nägid seal peol ühte oma tuttavat inimkonna esindajat - reeturit, kes ütles, et inimesed ei saa enam nagunii midagi teha ja tulnukaid ei ole võimalik võita.
Selline suhtumine aga ei mahtunud loo kangelastele pähe. Kas sedasi reeturlikult omale kasu ahnitsedes müüakse kasvõi oma ema ära? Nii see tundub olevat, kuid nemad ei andnud alla, kuigi see maksis neile elu. Selle võitluse nimel tasus surra. Mitte kunagi ei tohi inimesed alla anda, eriti veel tulnukatele, kes tulid inimesi, kui umbrohtu hävitama, esmalt paisates inimesi vaesusesse, tekitades majanduskriise, sõdu, kaost, õnnetusi, katastroofe jne.
Vastupanuliikumise pingutused kandsid vilja ning ühe telejaama katusel asunud tulnukate saatejaam, mille kaudu tekitati tulnukate välimusele inim-maskeering, hävitati.
Enam polnud inimestel prille vaja ja kõik tulnukad üle terve maailma olid nähtavad kõikidele inimestele. Milliseid kangeid prille aga tänapäeva inimestele oleks vaja, et tulnukaid näha?
Tulnukaid oli igal pool. Terve ilm oli neid täis, kuid kõikidest juhtumitest kõige kohutavam oli see, kui üks selline juhtus inimese abikaasaks olema. Kas oleks sellel inimesel olnud mingitki võimalust seda abikaasast tulnukat tema käitumise järgi ära tunda?
Lugu sai õnneliku lõpu ja inimesed võtsid oma elud enestele tagasi. Filmi lõpp.
Joonealune
Piiblis (1968. aasta väljalase) on öeldud midagi kummalist, mis sobitub täpselt selle filmi tsenaariumiga. Pauluse kiri efeslastele 6-12: "Sest meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega."
Piibli järgi pole "tulnukad" pärit materjaalsest reaalsusest, vaid on pärit mingist ühest osast vaimumaailmast, kuskilt meie kõrvalt asuvalt teiselt sageduselt. Olgu hetkel selle "pisiasjaga" kuidas on, kuid ka see teema on siin blogis lahti kirjutatud nii mitmeski kohas. Eriti hea teema/film on "Paavsti eksortsist", mis räägib kuidas kurjus proovis Vatikani üle võtta. Sõna "proovis" võiks tänapäeval asendada sõnaga "on". Mulle on elu selles suhtes kergeks tehtud, et ma eriti ise midagi välja mõtlema ei pea, ma lihtsalt seon otsad kokku. Kes viitsib kaasa mõelda, saab ise kõigest aru ja sellistele inimestele midagi üle seletada pole vaja.
Filmi järgi on paljude inimeste elu just selline nagu on just nende samade "tulnukate" tõttu, aga mitte ainult. Kõige suuremaks süüdlasteks võib pidada filmis nähtud inimestest kaasajooksikuid. Seetõttu tundubki maailm lootusetu koht olevat, kuid mitte võimatu ja võitmatu. Alla ei tohi anda, olgu inimestel nii raske kui tahes.
Kui tahta proovida maailmas toimuvast aru saada, siis võib tõmmata "tulnuka" ja psühhopaadi vahele võrdusmärgi. Kunagi, kui koolis käisin, siis psühholoogia tunni jaoks oli tarvis lugeda ühte raamatut ja seal väideti, et iga kümnes inimene on psühhopaat. Enda vaatlused ja tähelepanekud seda ei kinnita. Arvan, et tõelise psühhopaadi leiab ühe iga 30 inimese kohta. Vaadake oma töökollektiivi või mõnda teist suuremat seltskonda. Kas suudate selliseid inimesi tuvastada? See võib mõnevõrra raskendatud olla, sest sellised inimesed ronivad üle teiste kõrgematele ja juhtivatele kohtadele ja seal nad peituvad juhtimisstrateegiate jms taha, teeseldes vajadusel inimlikke tundeid nagu empaatia ja südamilikkus.
Igaüks vast mäletab nooruspõlvest kooliajast selliseid tegelasi. Nad kogusid mingisuguse salga kaasajooksikuid enda ümber ja psühhopaat, kes oli nende juht, kukkus ükshaaval nõrgemaid terroriseerima, kas lubades peksa anda või niisama mõnitades. Sellest mustrist joonistubki välja kogu meie maailma häda. Üks psühhopaat koondab enda ümber kaasajooksikutest salkkonna, kelle kaasabil ta viib oma soovid täide. Üksi ei suudaks see vaimselt tühi tegelane mitte midagi korda saata. Kuid ka kaasajooksik, kes on sattunud mingisse olukorda, kui saab võimu nautida ja näidata, võib muutuda samasuguseks nagu psühhopaat. Lõpuks, aga hakkab seda inimest südametunnistus vaevama ja kui mitte enne, siis oma surivoodil tunnistab kõik üles ja palub andestust. Korra veel filmi juurde tagasi, kuigi ma olen sellest filmist päris mitme postituse juures kirjutanud, kuid üks huvitav fakt on märkimata jäänud.
Selle filmi peategelane Roddy Piper postitas mõned aastad enne oma surma internetti, et see film polegi ulmefilm vaid see on dokumentaalfilm!
Loomulikult peeti pärast seda avaldust teda V-tähega teoreetikuks ja need samad tarkpead teadsid isegi põhjust, et miks ta nii olevat arvanud. Ta olevat vaadanud kunagi ammu aega tagasi dokumentaali The Brownski affäär, mis ei olevatki dokumentaal, vaid hoopis mokumentaal (mingit sorti satiir). Selles filmis alates 06.50 räägib üks naine, et televiisori saadete/reklaamide mõjul tuli ta ükskord koju suure hunniku koeratoiduga, kuigi tal polnudki koera ja üleüldse talle koerad ei meeldigi. Sellest olevat Roddy Piper järeldanud, et "tulnukad" edastavad TV kaudu signaale, millega mõjutavad inimesi. Mokumentaali saab vaadata siit.
See oli tõenäoliselt selle aasta viimane lugu. Kui aga proovida kuidagi seda aastat väga lühidalt kokku võtta, siis võiks öelda, et aasta oli mulle omamoodi raske, kuid vägagi kogemusterikas ja sündmusterohke. Aasta oli ka õpetlik, kuid inimloomus juba on kord selline, et tead küll, mis valesti teed, aga ikka teed, selleks ka igasugused hädad. Kokku olen blogis avaldanud 2023 aastal 64 lugu, mis pole küll rekord, aga see polegi eesmärk. Eesmärgiks on ikka sisu ja olulisus minu jaoks. Ma kirjutan lugusid alati ise-endale, sest ainult sedasi lahti kirjutades tekivad lugude vahel uued seosed ja saan uusi mõtteid ning teen tähelepanekuid. Viimased aastad on kõik oma olemuselt absoluutselt erinevad ja ma leian, et see on hea, sest küll oleks igav, kui aastad kõik ühesugused oleks, nagu teinekord päevad tunduvad olevat. Sellises korduses poleks kuigi huvitav oma maist elukest siin mööda saata. Võibolla peaks igal aastal pühendama ühe loo sellele, mis lõppenud aasta endast minu jaoks kujutas ja kui proovida võrrelda seda aastat eelnevate aastatega, siis mis oli teisiti ning võibolla ka analüüsida, et miks oli teisiti. Maailma seisukohalt ma ei tahaks seda teha, sest seda näeb ja tajub igaüks ise, kuigi ma arvan, et kui tuua välja maailma seisukohalt huvitavamad juhtumised, sündmused ja asjade käik, siis saaks pildi väheke selgemaks. See aga on väga suur töö. Eks näeb, kuidas ja mis moodi maailmas asjad edasi arenevad, kuid neile sündmustele ma ei ole keskendunud ja ei anna oma energiat.
Kohe kohe pannakse aastale punkt ja pered saavad jõululaua taga jälle kokku. Lauad tõmmatakse lahti ja jäävad kaetuks kuni uue aasta alguseni. Süüakse verivorsti, seapraadi, hapukapsast ja kõike head ja paremat ja käiakse saunas. Toad on täis mõnusat piparkoogilõhna ja õdusat küünlavalgust. Kuuse alla on päkapikud juba varakult kingid toonud ja ega aastavahetuski ilma pauguta saa tulla. Tõin just välja need traditsioonilised eestlaste jõuluroad, sest mingi seltskond koos kaasajooksikutest salkkonnaga tahavad, et see tradistiooniline jõululaud asenduks putukate ja muude taoliste hõrgutistega. Ja sedakorda juhtuski nii, et jaanuariks on mul suurem plaan tehtud. Kui Kõigevägevam annab, siis lähen kaugele-kaugele maale pikemale reisile, kus ma saan neid hõrgutisi ise proovida. Egas liha kuskile ei kao, seal maal saab näiteks süüa ka rotte. Keegi kuskil ütles, et kõik uus või võõras liha, mida inimene pole enne söönud, pidi maitsema nagu kana. Arvatavasti on see miski aju vimka või kui rääkida virtuaalsest maailmast, siis arhitekt pole viitsinud või just nimme programmeerinud osadele lihakehadele oma spetsifiilist maitset. Kuid eks näis, mis seal tegelikult huvitavat näha saab. Lennukisõit saab õige pikk olema ja kui saan akna taha istuma, siis on plaanis mõned vaatlused ja katsedki sooritada. Aga kõigest sellest lähemalt juba edaspidi.
LÕPP
