Egiptuse "imed" on võimalikud

Sattusin sellise huvitava infokillu otsa, mille ka siia vahendan. Olen taolisi lugusid juba oma lapsepõlves lugenud või kuulnud. Nähtamatuks muutuvad inimesed, telepaatiline nägemine ja käskude andmine kauge maa taha jne. Olen korduvalt mõelnud ja nuputanud, et kuidas siis ikkagi vanemal ajal ehitati kõik need suured lossid, katedraalid, templid, püramiidid ja muud taolised hooned. Ikka püüan mõelda tehnoloogilisele võimekusele, millega neid tehti ja seda ajastut omale ette kujutada. Loogiline oleks, et kui olid sellised suured ja võimsad masinad ja kõrgeltarenenud tehnoloogiad ning täppisarvutused, siis pidid olema ka arvutid. Aga vot, siin ma oma mõttega puusse panengi, sest ma proovin võrrelda vanat tänapäevaga. Algavast kirjutisest selgub, et kasutati hoopis teisi meetodeid ja mingit digitaalset arvutusvõimsust ja muid taolisi lahendusi polnud vaja, sest areng oli hoopis teises suunas kui tänapäeval. Piltlikult öeldes, olid teadmised, millega sai mateeriat liigutada ja muuta, infot vahetada, asju või esemeid kauge maa taha kanda ja isegi reisida puhta mõttejõu tehnikaga või millegi sarnasega, millest meil hetkel suurt aimu ei ole.

Loos tuleb juttu ühest ägedast raamatust, mida ma kahjuks originaalis internetist üles ei suutnud leida. On olemas ainult tänapäevased järeltrükid, mida täies mahus lugeda ei saa. Kuid nende järeltükkidega on see häda, et seal võib juba olla kirjas mis iganes ning see võib originaalist, mis anti välja 1930ndatel, juba tunduvalt erineda. Millegipärast arvan, et selle raamatu esmatrükk peideti ära, kuna see võis sisaldada muuhulgas ka õpetusi või juhendeid, kuidas üht või teist asja korda saata, ega muidu raamatu autor poleks maininud, et nende avastuste põhjal võidakse teda hulluks pidada.

Samas, ega taoline info, millest algavas loos põgusalt juttu tehakse, pole midagi uut. Siin blogiski on neid kirjeldusi vanaaja kultuuride kohta päris mitmeid. Näiteks Atlantise kultuur, kus suheldi omavahel telepaatiliselt, rääkimata kõigest muust.

Idamaalased tunnevad kaugelenägemist ja surmakiiri.

Seoses prof. Arthur Weigalli surmaga kõneldakse jälle „Tutanhamoni kättemaksust“, oli ju mainitud professor üks kuulsa vaarao hauakambri avajaist. Tuntud egüptoloog, endine muumiate osakonna juhataja Briti muuseumis, sir Ernest Wallis-Budge avaldab nüüd oma arvamuse „idamaa imede“ kohta.

Wallis-Budge'i peetakse silmapaistvamaks eriteadlaseks Vana-Egiptuse ja Kaldea ajaloo alal. Ta on palju aastaid veetnud idamail, kus tal õnnestus koguda hulga väärtuslikke vanaaegseid käsikirju. 

Wallis-Budge kinnitab, et jutud salapärastest nähetest, mis eurooplastele näivad võimatuna, ei ole nii alusetud kui arvatakse. Tema on veendunud, et idamaal tunti raadiot, televisiooni ja isegi kurikuulsaid „surmakiiri“. Ent samal ajal kui Euroopas neid tulemusi saavutatakse keeruliste mehhanismide ja vahendite abil, idamail neid tänapäeva imesid saavutatakse vaid psüühilise jõu abil.

„Kahjuks ei saa ma jutustada kõike, mida tean“, seletab Wallis-Budge,“ kui ma seda teeksin, mind paigutataks hullumajja. Kuid varsti ilmub minu sulest raamat, milles avaldan oma uurimused. 

 Tänapäevane versioon antud raamatust.

 

Mittetäielik raamatu sisukord.

Oma raamatu jaoks kogudes materjali, rändasin 26 aastat idamail. Kasutasin kirju, mis lõigatud püramiidide sisemistele seintele ja Kaldeast leitud tabeleid. Ent alles neil päevil leidsin kõigi nende kirjutiste võtme, millist otsisin eluaja.

Kuid peale selle olin mitu korda kõige kummalisemate nähtuste tunnistajaks. Tundsin üht aafriklast ja üht hindut, kes oskasid teha end nähtamatuks. Seal polnud juttugi hüpnoosist, sest kui ma astusin kohale, kus nad just äsja olid seisnud, haigutas seal tühi ruum. Niipea aga, kui nad jälle omandasid keha, tõukasid nad mu eemale.

Hindulane suutis isegi materjaliseerida inimesi, kes asusid väga kaugel. Nii näitas ta mulle mitu korda minu töölisi, kes töötasid kümme miili meist eemal. Ta andis neile ka minu palvel käske, mis osutusid alati täpselt täidetuks, kui jõudsin nende juurde.

„Mõtlevale raadiole“ võlgnen koguni ema elu. Kord reisisin Sinise Niiluse ülemjooksul. Ootamatult käskis teejuht tervet karavani peatuda, seletades kindlalt, et edasi minna on võimatu. „Mispärast?" imestasin. Pärismaalane vastas rahulikult, et seal, kuhu kavatseme minna, peetavat lahingut. Üllatusin veel enam, sest polnud näinud ühtegi käskjalga, kes oleks võinud tuua selle sõnumi.

Kuid teejuht vastuseks joonistas jõemudale kakskümmend hieroglüüfi, kümnesse pistes punased suled. Varsti kadusid sulgedega märgitud hieroglüüfid.

„Peame kannatama homseni, muidu saame kõik surma", ütles teejuht. 

Kui me järgmisel päeval saabusime külla, kohtasime kõikjal lahingu jälgesid: suitsevaid ahervaremeid, veriseid laipu ja haavatuid. Võitjad pidasid parajasti rõõmupidu ja olid meie vastu üpris lahked. Ent polnud kahtlust, et nad eelmisel päeval oleks kohelnud meid nagu oma vaenlasi. 

Veel imelikuma sündmuse tunnistajaks sain püramiidis, millesse laskusin koos oma tookordse juhi ja abilise Abdullaga. Nägin vaid, kuidas ta lähenes sarkofaagile, käe välja sirutas ja siis äkki surnuna maha langes. Enne kui ruttasin abi otsima, heitsin pilgu kirstu ja silmasin seal kallihinnalist smaragdidega kaunistatud amuletti. Kuna ei tahtnud nii väärtuslikku asja jätta hauakambrisse, kust igaüks ta oleks võinud varastada, võtsin amuleti ja pistsin tasku. Minuga ei juhtunud mingit õnnetust. 

Paar päeva hiljem külastasin lähedal elavat egiptuse preestrit. Ta siis tunnistas mulle, et oli kaugusest tapnud Abdulla, et päästa minu elu. Abdulla, silmates kallihinnalist amuletti, oli otsustanud selle varastada ja jälgede segamiseks minu tappa.

Wallis-Budge kõneleb, et kuigi ta on aastaid puudutanud muumiaid, ei ole teda kordagi tabanud nende kättemaks. Ta arvab, et see on tingitud sellest, et ta alati on käsitlenud neid surnuid vaaraosid äärmise hoole ja hellusega.

LÕPP

Allikas: Kaja, nr. 21, 25 jaanuar 1934 tr. 1 (link)

Kuidas olla geenius või kuidas lahendada "lahendamatut" probleemi

Pole tükimat aega "tähtsama" mõttetööga tegelenud ja seda erinevatel põhjustel. Esiteks, on kevad ja kaugel see suvigi on ja teiseks, on olnud vaja puhata kirjutamise ja uurimiste vahele. Algavat teemat ma olen tegelikult ka käsitlenud oma raamatus oma kogemuste põhjal, kuid vast ei ole paha see nüüd eraldi teemana siia välja tuua. Võtan loo aluseks ühe vana ajalehe artikli, kuid õpetuse toon välja oma kogemuste põhjalt. Hetkelisse teadvuse avardunud seisundisse saab tõenäoliselt igaüks minna ja tuua temale endale vajaminev info "otse allikast" koju kätte. Mingi probleemi või mõistatuse üle pingsalt juureldes ja lahendust otsides, võib saada sellele lahenduse, kui sellest korraks lahti lasta. Vastus või vastused saabuvad tavaliselt pool-une, puhke või rahulikus seisundis täiesti äkki, ilma teemale mõtlemata. Nüüd on vaja osata need vastused kinni püüda ja endale söödavaks teha. Katsun seda selgitada etapiviisiliselt (mitte et mina geenius oleks, aga nii see käib). Esmalt pean veel mainima kõige tähtsama, et see tegevus saab õnnestuda ainult ülima pühendumuse juures ja mõte peab vaba olema endale kasu õngitsemisest. Ülejäänu on kõik õpitav. Igaüks saab olla geenius, kui need punktid täpselt täita.

1. Tuleb suurima innuga tegeleda probleemiga ja sügavalt süüvida sellesse, teinekord isegi kuni läbipõlemise ääreni.
Tavaliselt püstitatud lahendamata küsimus või probleem uurimisega täit vastust ei saa, kuigi võib tunduda, et ollakse lahendusele lähedal. Näiteks, teadlased maadlevad mõne matemaatilise võrrandiga või mõni helilooja/kunstnik proovib luua meistriteost või mina otsin ajaloo tumedaid laike ja loogilist järjekorda füüsilisel tasandil või mõtlen virtuaalse eluolu võimalikkusele läbi kvantfüüsika olemuse.

2. Tuleb pauside või puhkehetkede vahel teemast täielikult lahti lasta või sellest ennast välja lülitada. Õhtul sängi pugedes või hommikul ärgates või mõnel muul puhkethetkel looduses või kus iganes, võivad ootamatult vastused saabuma hakata.

3. Ja viimaseks, kõige raskem osa. Tuleb ära tabada hetk ja vastus/ed kinni püüda ja mõtestada. Vastus võib saabuda nagu välk ja kahjuks, vastus võib kaduda nagu välk. Tuleb kohe saabunud vastust analüüsida ja probleemiga seostama hakata. 

Kõige parem on saabunud vastus omale diktofoni lugeda, sest see on kiirem kui kirjutamine. Tänapäeva telefonidel on diktofon standarvarustusena kaasa pandud ja see ei tohiks olla probleem. Kuigi teinekord võib saabunud vastus väga imelik või isegi totter tunduda, siis ei maksaks seda ignoreerida, sest kui seekord vastuse sabast kinni ei saa, siis uuesti ei pruugi see sellele probleemile enam sellisel kujul saabuda. Oht vastuse kaduma minemises ongi see, kui seda ei mõtestata kohe enda jaoks lahti või ei panda kirja, eriti veel kui vastus saabub näiteks enne magama minekut ja hommikul justkui midagi meenub, kuid hommikul peetakse seda totraks ja unustatakse igaveseks. Sellisel juhul võib vast öelda, et täna hommikul ärkas sellest voodist "kaduma läinud geenius".

Mõtiskluseks lisan siia katkendi B.Kupfferi kirjutisest.

„Igasugune tegevus on vaatluse nõrgestus", ütles juba üks Kreeka mõttetark.
Mis on siis see teaduslik looming? Kui sünnivad suured teaduslikud leiutised, suured teooriad, mis aastasadasid meeli valitsevad?
Igal loomingul on intuitiivse loomingu iseloom; iga looming on fantaasia looming. Selles seisab ligidane sugulus teadusliku ja kunsti loomingu vahel. Vaatuslik teaduslik leiutis sünnib enamasti järgmisel viisil: 

Esiteks tutvub teadlane oma ala peensustega nii palju kui seal juba teadusliku mõtte läbi kätte võidetud. Siis hakkavad tema vaimuilma ees võidetud vaatepiiril kujunema probleemid, saladused, mis kutsuvad leiutistele ja uutele võitudele. Neile võitudele tüürib siis ta teadlik mõtisklev aktiivsus. Kuid need teadlikud jõupingutused probleemi võita, ei too enamasti tulemusi.
Lahendus sünnib anderikaste isikute juures pärast, täitsa ootamatult, lööb lõkkele äkilise intuitsiooni näol. 

Sarnane on teadusliku loomingu protsess üldjoontes kõigil aladel, olgu see võrdlev keeleteadus, ajalugu, keemia, botaanika, maatemaatika. Ainuski enamvähem väärtuslik matemaatiline tõde pole leitud tõenduse, loogika teel.

Kuulus matemaatik Henri Poincare kirjeldas omas ettekandes Pariisi psühholoogia ühingule, kuidas tal tekkisid suured, viljakad ideed, mis ütlemata rikastasid matemaatilist teadust. Teadlikud jõupingutused, uurimise loogiliste meetodite tarvitamine loovad ainult konjunktuuri, lasevad mõista kogu probleemi raskust, kuid ei anna mingisugust olulist resultaati. Nad ainult, nagu seletab Poincare, annavad tarvilise tõuke teadlikule „minale" tema teaduseta ebateadlikuks loominguks. Probleemi lahendus, uued viljakad ideed, mis lahendusele viivad, sünnivad pärast, mõnikord hulk aega pärast teadlikke jõupingutusi ootamatult puhkamise, selgumise näol. Mõnikord jalutades või jutuajamisel, istudes kohvi tassi juures, puhkuse silmapilkudel, või nagu tähendab Poincare, väga sagedasti pool unises olekus. „Ideed ilmusid hommikul või õhtul, kui sängis lamasin", ütleb ta omas ettekandes.

Selle loomingu intuitsiooni ootamata lõkkele löömisele järgnevad alati sügavad affektiivsed läbielamised: triumfi, võidu tundmused, kõige suurema õnne tundmus, leitud probleemi lahenduse absoluutse tõepärasuse tunne. Nimetame seda ühe sõnaga loomingu vaimustuseks. Ainult selles affektiivses elemendis peituvadki suured teaduslikud ideed, uued leiutised, uued teooriad. Ja ilmuvad nad peaaegu ainult neile, kes janunevad nende järele nende eneste pärast, aga mitte mingisuguse isikliku tegeliku kasu pärast, mis neist võib saada. 

„Aga kuidas", võib olla öeldakse mulle: „on ju olemas teaduslike ülesleidmiste meetodid; matemaatikas tõendused, järeldused, loogika; füüsikas, keemias eksperimentaalsed meetodid; on olemas ajaloo, keeleteaduse jne metodoloogia. Milleks siin vaimustus, intuitsioon, fantaasia? 

Kui see nii oleks, siis võiks iga normaalinimese muuta loovaks teadlaseks, sest iga inimene võib ära õppida teadusliste uurimiste meetodid, nagu igaüks võib ära õppida mingisuguse ameti. Kuid sellest hoolimata jäävad suured teadlased, suured teaduslikud leiutised ikkagi haruldasteks, saatuse õnnelikuks anniks, mida ühegi dresseerimise abil välja kutsuda ei saa.
Meetoditel ja tõendustel on teine otstarve. Nad peavad intuitsiooni vilja korraldama, ühendama endiste ülesleidustega, tegema hõlpsasti ühendatavaks teistega. Nad on teadlasele seesama, mis kunstnikule tehnika. Nagu tehnika tundmine ei loo kunstnikku, samuti ei saa metodoloogiat tundes teadlaseks.
Olgugi, nagu ma tähendasin, et intuitsioonile alati järgneb probleemi lahenduse tõepärasuse tunne, kuid mõnikord see tunne, iseäranis teise järgu mõistustel, on siiski vale. Sellepärast on meetoodid tarvilikud veel intuitsiooni resultaatide revideerimiseks, järelekatsumiseks. „Meetodid on sarnased silla käsipuule, mis ei vii inimest edasi, vaid ainult hoiavad teda kukkumast". Nii ütleb filosoof Condillac (1715—1780).

LÕPP

Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 169, 29 juuli 1922 (link).

Vanad-eestlased

Blogisse olen kogunud päris arvestaval hulgal infokilde eestlaste kohta, mis näitab kogu maailma ajalugu hoopis teises valguses. Muidugi ei saa nende infokildude põhjal panna kokku täielikku oletatavat kaugema ajaloo pilti, kuid, et soome-ugri rahvad võisid olla hüperborealased, võtab järjest rohkem jumet. Meie Kalevipojaski on sellest põgusalt juttu. Loos on palju infokilde (näiteks: hieroglüüfid eestis - vaata seda lugu), eesti pudi keel jne jne. Ma ei hakka kõike linke välja otsima, mis ma eestlaste kohta olen siia blogisse varem riputanud, kuid kõik tundub klappivat omavahel. No vaata kasvõi seda lugu. Algava kirjatüki tundub olevat kas tõlkinud või ajalehele toimetanud samuti väga huvitav mees - Eduard Hubel (Ed. H) ehk Mait Metsanurk. 

Eduard Hubel (1879-1952). Foto: 1911.

Sissejuhatust pikemat ei teekski, sest algav kirjatükk on ise piisavalt pikk ja huvitavaid infokilde pungil täis. Lugu on pärit vanast ajalehest, mille viite leiab loo lõpust.

Prof. Arthur Gleye oletused lääne-soome rahvaste suurest muinasajast.
Endine Odessa ja Tomski Ülikooli õppejõud keeleteadlane A. Gleye, pärit Riiast, on kirjutanud raamatu: Die Wiedergeburt der Westfinnischen Geisteskultur (Tallinn, Estland, 1937, 280 lk). Katsume nüüd lühidalt järjestada Gleye huvitavat ja julget oletusi lääne-soome keele ajaloo kohta. Liivi keel, lähedane eesti keelele, on kunagine ülemineku vorm olnud muistse hüperborealaste keelele („Hüperborealane tuleb prof. Gleye oletuse järele sõnast „ümberpurjetaja“). Kuralased on Saaremaalt üle väina Kuramaale asunud ja seal ülemkihi moodustanud. Läti, Latvija nimi on tulnud sõnast „latv“. Talseni lähedalt leitud muistsel mõõgal olnud tekst kõlab nõnda: 

M(ö)hiz ditag(õ)z(õ) dikhier (õ)pdi.
See laseb end nõnda tõlgendada: meheks lapse, mõõk õpetas.

Sõna „eesti" ja „eestid", „aisti" ja „aistid" tuleb liivi sõnast „aiga", mis randa tähelangemise järele tähendab aistid, eestid. Sõna „igaunid", millega lätlased eestlasi nimetavad, tähendab sedasama, mis Tacituse „ingaevonid" (soome sõnast „henkevanen" - hingeline, tundmuslik). Sellega nimetati ookeani lähedasi friise, saksilasi ja anglisid. Nende eelkäijad olid aga läänesoomlased. Albion, Inglismaa nimetus tuleb sõnast ülev, ülbe? samuti ka Alba Longa.

Germaanlaste müütilise esiisa nimetus Tuisto või Tuisco tuleb soome sõnast tuisku: eesti: tuisk. Germaanlaste suguharu, kes esimesena üle Rheini tungis, kannab nimetust: Tunger.

Lääne-soome suguharud ehk hüperborealased olid levinud Euroopa põhja-lääne, lääne, edela, lõuna ja kagu osas. 

Seda tõendavad keelelised säilmed kui ka sümboolsed kirjamärgid. Nii olid muistsed liguurlased oletatavasti lääne-soome tõugu. Liguuria mere rand (põhja Itaalia osas) on äkilise kaldaga. Liguuria (kreeka keeles: ligystikon) tuleb sõnast liug, liuglema: (võrdle: liugustik j. m.). Gallialased olid keltiseeritud liguurlased. lirimaal kohtame pikte, kes tõuliselt ja keeleliselt on liguurlastele lähedased. Iiri sõjajumalanna nimi oli Mõrrigu: see on sugulane soome sõnale „muori", eesti „moor". Iiri sangar Cuchu-linn on lähedane eesti sõnale „kukulind" (linnu). Liguuria keeles oli sõna „tarka": eesti keeles on sõna „tark" (om. targa). Sellest juurest on Kelti-Gallia preestrite või tarkade nimetus: drughade-dru'ad, druad, druid.

Leidub teisigi lääne-soome päritoluga sõnu muistsete keltide ja gallialaste eluasemeil, mis tõendab, et seal kord hüperborealased, lääne-soome päritoluga rahvad elanud. Samasuguseid jälgi võib leida Skandinaaviast ja isegi Islandist.

Aquitaaniast, Lõuna-Prantsusmaalt, on leitud mõned kivid märkidega. Prof. Gleye dešifreerib need märgid nõnda, et neist soome või eesti sõnad välja kooruvad. Aquitaanlased kuulusid enamasti ibeerlaste hulka, kes omakorda olid lääne-soome liguuria tõust.

Siin mõned Aguitaania suguharude ja linnade nimed nende algelises tähenduses.

Auskier –  soome: hauska, eesti: rõõmus, lõbus, ilus.
Tarbellier – soome: tarpeellinen, e. tarvilik, vajalik.
Bituriger, Biturig – soome: pitorihkama (kaubaladu).
Onesier –  soome: onni, eesti: õnn, õnnis.
Gergonia – soome: korkeus, eesti: kõrgus, kõrge.
Alesia – soome: alas-, alasmägi: eesti: alasi, alla.

Hispaaniast leitud silbikiri on prof. Gleye oletuse järele lääne-soome päritolu.

Kes olid baskid? Selle üle on ammu teadusemehed pead murdnud. Kui aga kõrvutada sõnad bask ja vask, siis on asi kohe selgem (vaskine ehk metalline rahvas). 

 Baskide, Rooma-aegne münt

Baskid oli üks haru liguurlastest, järelikult ka lääne-soome tõugu. Mitmed sealsed kohanimed aitavad seda tõendada.
Eelajaloolisel ajastul elasid Kreekamaal pelasgid. Nende päritolu on seni teadmatuks jäänud. Kui aga võtta nende nimetus võrdlusele eesti sõnajuurtega: põllu + rahvas, ja oletada, et pealetungivad traakialased teise juure pisut moonutasid, siis on selge, et pelasgid tähendab: põllurahvas.

Olümpos tuleb sõnast ülim. soome ylimmä, s. t. kõrgeim koht. Olümpia –  ülim püha.
Püütia (pythia). Apollo preestritar, kes tulevikku ennustas, on oma nimetuse saanud soome sõnast pyytäjä – paluja, pyytää –  paluda.
Phoibos, Fööbos, päikesejumal laseb end seletada soome sõnaga päivä, eesti – päev.
Et leleegidki Väike-Aasia läänerannikul ja Kreeka saartel polnud muud kui hüperborealased, seda näitab nende nimetus: leleg-lagl, metshani.
Leleegide keelest on järgmised nimed ja sõnad meile tuttava päritoluga:
Korinthos (Korginthos) – kõrgendus.
Radamanthys (Kreeka seaduseandja) – eesti sõnadest: radama (rada tegema) ja andja seaduseandja, teenäitaja.
Hella(d)s. Kreekamaa teine nimetus tuleb eesti sõnast hel (hell). See tähendab armast maad.
Sama kergesti lasevad end seletada paljud teisedki pelasaidelt päritud kreeka sõnad. Ka muistses Itaalias elavate etruskide keeles leidub rohkesti hüperborealaste-lääne-soomlaste-pelasgide keele sugemeid. Näiteks mõned etruskide sõnad:

Ati – soome: äiti, eesti: ätt.
hel ati – soome-eesti: hell äiti, hell ema.
vanth (etruskide vandejumal) – eesti sõnast vanduma.

Pikemas peatükis „Indogermaanlased ja soome-ugrilased" seab prof. Gleye järgmised teesid üles:

1. Muistse Euroopa ürgrahvas oli läänesoome päritoluga. Indogermaani rahvad tungisid siia eelajaloolisel ajastul.
2. Liguurid Itaalias, Prantsusmaal, Šveitsis, Hispaanias, Portugalis ja Britannias olid leleegidele ja pelasgidele (Kreekamaal, saartel ja Väike-Aasias) sugulased ja olid oma nime järsust kuldalt saanud. Need kõik olid lääne-soome rahvatõust.
3. Etruskid (sõnast tursas, tursk, missugusest juurest ka Trooja nimetus) olid tugevasti pelasgide kõrgemast kultuurist mõjutatud.
4. Pelasgid olid Euroopa esimene rahvas. Nii kreeka kui ka ladina keeles on läänesoome keelest pelasgide kaudu tundvaid jälgi jäänud.
5. Vana-Kreeka oli suurel mõõdul pelasgide-leleegide kultuurile rajatud.
6. Hetiidide hieroglüüfkiri on ida-soome tõust kimmerlaste käest pärit.
7. Hetiidide kiirkirjas on nii lääne-soome kui ka ida-soome sugemeid.
8. Ka vanimaks kreeka suguharuks peetavate ahhealaste keeles on ida-soome säilmeid.
9. Hanebuutid olid Joonia esialgsed elanikud: nad olid ka pelasgide ia leleegide sugulased, järelikult lääne-soomlased.
10. Foniikia kultuur oli lõuna-lääne soome tõu alakihist tugevasti mõjutatud ja immutatud, nagu seda praegu veel paljud Aafrika kohanimed tõendavad.
Föniikia (Phöniika) nimi on pelasgidelt saadud. Võrdle soome sõna: punainen, eesti: punane, punik.
11. Vilistlased (vilistid) olid pelasgide lääne-soomlaste suguharust. Nad andsid Palestiinale nime (v. soome pelastama – kohutama). Vilistitest on päris palju juttu piiblis. Mõningase uurimustöö tulemusel selgus, et vilistid olid hiiglased ja neist ei räägita seal eriti hästi, kuigi nad olid jõukad. Koljat oli vilist. Kui nii, siis on piiblis eestlaste kohta päris palju kirja pandud. Olid ju meite kõik kangelased samuti hiiglased: Tõll, Kalev, Sulev, Linda, Olev ja isegi Vana-pagan. Vilistite kohta loe siit.
Koljat – soome, kolho ja koljo, koletis, hiiglane.
12. Lääne-soome rahvad tungisid Väike-Aasiasse ja Aafrikasse Euroopast 5. aastatuhande algul enne Kristust.
13. Germaanlased rekruteerisid oma talupoja seisuse orjastatud lääne-soomlastest. Kündmine oli orja töö (leedu ariu – künnan: vene – orju). Germaanlaste ruunid, nende muistne ornamentika ja muusika alged on lääne-soome kultuurist mõjutatud. Ka laevaehituses on lääne-soomlased põhja-rahvaste hulgast eeskuju andnud.
Lääne-soomlaste vaimne hegemoonia muistses Euroopas väljendub arhitektuuris, müütides, mütoloogias, astroloogias, astronoomias jne. Tell (Töll) oli ürg-šveitslaste (liguuride) küttide jumal, Ukko oli soomlaste ja pelasgide jumal: Taara oli eestlaste ja (Taran) keltide (kimride) piksejumal: Taranunco (Taara+Ukko) oli kelto-liguuride jumal.
Arheoloogiliste andmete põhjal võib oletada, et lääne-soomlased Euroopas umbes 10.000 a. enne Kr. asustusid.

Pikemalt peatuv Gleye vanast maailmast leitud piltkirjade, ruunide ja muude muinasmärkide seletuse juures. Ta ei pea dešifreerimist võimatuks või liiga raskeks, kui kasutada selle juures lääne-soome dialekti. Siis lasevad need mälestusmärgid – nii ruunid kui ka piltkirjad – end meile ja soomlastele arusaadavateks sõnadeks tõlgendada. Sellejuures peatumine viiks pikale.
Siirdume pigemini ühes autoriga muistsesse Kreekasse, kuhu meie hõimud eriti palju mälestusmärke jätnud.
Arheoloogide tõenduse järele purustati Kreeka paleed võõraste vallutajate käe läbi a. 1700. e. Kr. Varsti algas seal aga uuestisünd, renessanss. Kultuuri õitseng kestis umbes 300 aastat. Siis tuli Kreekamaalt ahenlased ja hävitasid Kreeka kultuuri lõplikult. Paleede purustajad olid hüksid Väike-Aasiast. Et aga hüksid ei olnud mere- ega rannarahvas, siis palkasid nad hüperborealaste (karelaste ja leleegide, „kaare“ või vibumeeste ja „laglede") käest laevad ja meeskonnad Kreeka vallutamiseks. Enne seda oli Kreekas Egiptuse (hami tõu) ja hüperborealaste segakultuur, nagu seda pildikiri tõendab.
Kreeka ristikujutise (risti-ideogrammi) kõlaline vaste oli L. See tähendab lääne-soome sõna elo, elu. Kreeka kuningate märk annab kõlalise vaste MR Minos või ka MRV. See tähendab eesti keeles: mineviku vormis: Kuningas läheb võitlusse.

 

 Kreeka rist ehk crux immissa quadrata. Kreeka rist on rist, mille kõik harud on ühepikkused.

Nõnda on veel mitmed teisedki piltkirjad Kreekas lääne-soome keelde tõlgitavad. Aga selle keele jälgi leidub isegi Egiptuses. Näiteks leidub seal üks hieroglüüf vanemast ajast, milles pildikiri tõlgitakse järgmisteks täheväärtusteks:

 
s'n–tj+k’ pw – pj + w’i + we’e + i – m’n – tj + r’k + k’r.

Sõnadesse laseb see end soome keeles nõnda tõlgendada:

Sants + kaipupi + vaja: ve'e, joenmyynti, loka + aja + ko'ole.

Tõlgendame need sõnad arusaadavamalt:
Santi – sant
kaipupi – kaibab, kaebab
vaja – liivi k. väoja ehk vaev, soome k. vaiva
Ve'e – vesi;
joenmytyynti – jõemünt
loka – mustus, sõnnik
aja – käskiv kõneviis verbist ajama;
lohole – alaleütlev kääne sõnast kohu; kohule ajama – vahule ajama. Kogu hieroglüüfi lause mõte oleks järelikult:
Sant kaebab vaeva (valu): vesi (uriin), jõemünth ja s... aja(gu) vahule!

Gleye arvamise järele on Egiptuses kauemat aega lääne-soome rahvad elanud, olles niihästi ülem- kui alamkihtideks. Mõnel ajajärgul on nad seal kõrvuti teiste rahvastega elanud.
Ürg-Egiptuse keeles on mitmuse tunnuseks „t", nagu soome ja eesti keeleski (viimases „d"). Ka ajasõna pööratud seal nagu soome keeles; omastava käände sufiks olnud nagu omastav asesõnagi, nagu C. A. Louhi omas uurimuses „The Delavare Finns" tõendab.

Pöördume tagasi Kreetasse. Uurijad avastasid seal silbikirja; iga silbi jaoks oli seal oma märk; umbhäälikule järgnes häälik; silpe oli n. n. B-kirjas umbes 60—70. Kui nüüd silpkirja dešifreerida, siis selgub, et enamik isikunimedest lõppes n e peale.
Teatavasti lõppeb ka eesti keeles palju sõnu silp ne peale (soome keeles nen). Inglise uurija Evans on silpi ne pidanud naissugu sufiksiks. Gleye annab talle selles mõttes järele, et kui ne figureerib Kreekas peamiselt naissoo nimedes, siis see sõna „naine" mõjul sündinud, missuguse sõna lõpp on ka ne. Eesti sufiksi ne juurde seltsib mõnigi kord veel diminutiivne või adjektiivne sufiks; nii moodustuvad lõpud: - ke - ne - li - ne; - la-ne; mi-ne; _ma_ne. Samasuguste sufiksite kuhjumist kohtame ka Kreeka silbikirjas. Eesti keeles on häälik õ säilinud, mis ka muistses Kreeta keeles olemas oli. (Kust tuli õ eesti keelde? Masing? Midagi siin ei klapi).
Gleye toob mõned sõnad silbikirjast, mille tähenduse inglise uurija Evans kindlaks määranud, ja näitab nende sõnade sugulust eesti või soome keelega. Siin mõned neist sõnadest:

Sokukene – poksiv; eesti sokukene;
Likilane – lähedus: eesti sõna ligi;
Ikeline – elatanud; eesti sõna igaline, ealine;
Konamine – kõnekeeles - kõnelemine.

Peale ne-lõpuliste sõnade leidub muistses kreeta keeles – ja-lõpuga sõnu ja need tähendavad enamasti nagu eestigi keeleski tegijat. Näiteks:

Lumoja (+ sarved) - nõid: soome lummaja.
Rikoja – riigivastane; eesti k. rikkuja.
Soreluja – suujataja, „suksetaja", ehk kui see kreeka sõna kahest juurest koosneb, siis võib siin arvesse võtta soome sõna luikaja – libilseja; nii siis: suksedel luikasa.
Kõa-soja – maja kaitse; siin tuleb arvesse võtta kaks sõna, milledest esimene vihjaks eesti sõnale koda (omastav koja, koa, kua, kõa) ja teine soome sõnale – suoja, kaitse.
Sõijaja – sõitja, ratsutaja.
Luja – tugev, kõva; soome keeles sama sõna.
Pulöaja – puulõhkuja, sõnast puu + lõhkuma.

Olgu siin seletuseks öeldud, et siin toodud Kreeta silpkirja sõnade tähenduse on andnud Evans või Sundwall, nende eesti- või soomekeelse päritolu aga seletab Gleye.
Eesti keeles on sufiksid tu ja tud; ka muistses kreeta keeles leidub sõnu nende sufiksitega, näiteks:

Setatu – ümberpöördu; eesti sõna segatu.
Kõritu – hääletu; eesti sõna kõri, kõritu.
Kösototu – karastatud; eesti s. kosutama, kosutatud.

Näiteid sarnaste sugulassõnade peale on Gleye raamatus antud palju rohkem. Edasi toob ta terve rea sõnu, mis sufiksita ja mis väga sarnased eesti või soome sõnadele. Toome siin mõne kreeka sõna ja selle järele eesti või soome vaste:

õla – õla;
õuna – õun;
õuto – soome outo; sealt eesti õud;
talo – talu;
muro – muru;
lopo – lõppu;
epo – soome hepo;
viha – viha;
põllu – põld;
vihu – vihk; viha viha j. p. t.

Liitsõnadest võiks näidetena tuua:

havama – hauamaa, kalmistu;
ninapo – niinepuu;
havöpo – haavapuu j. p. t.

Meie ei saa siin ruumipuudusel peatuda keerukate kreeka kujude ja piltkirjade tõlgendamisel, mida Gleye põhjalikult teinud, kasutades sealjuures nii Evansi kui Sundwalli suuri eeltöid.
Peame ka loobuma kuulsa Phaistose diskuse piltkirja tõlgendamisest. Tähendame ainult, et selle üli-keeruka piltkirja tõlgib Gleye mingisse lääne-soome ürg-dialekti. Ta arvab, et kreeka mälestusmärgid selles dialektis on „kirjutatud", mis aga eesti keelele oli lähem kui soome keelele. Edasi lausub ta: „Et suhted vana-kreeka ja eesti keele vahel väga lähedased olid, siis ei ole liialdatud, kui ütleme, et vana-kreeka dialekt oli lihtsalt praeguse eesti keele ürgdialekt. Nõnda on siis praegune eesti keel vanem kui 4000 aastat, piltkiri aga veel kaugelt vanem."

Vana-kreeka piltkirjad leiab Gleyel olevat lähedalt sarnased soome piltkirjadele.
Lõpetuseks peatub ta kreeka saagade juures ja leiab neis rohkesti lääne-soome sugemeid ja nimetusi. Attikast kutsus kuningas Minos kunstniku (Soome taiteilija) Daidalose Kreeta saarele suurt mausoleumi ehitama. Selle mausoleumi nimeks sai Minotauros. Et selle lossi juures ohvriloomi tapeti, siis lisasidki tolleaegsed ürgelanikud (pelasgid) Minos'ele juurde sõna taurus, soome teuras (ohverloom), eesti tõbras. Labyrint tuleb sõnast tapper, tapris, tabris (kirves), mis juures T on L-iks muutunud ja tähendas kohta, kus ohverdati ja selleks ohverloomi tapriga tapeti.
Nagu juba eespool nägime, on sõna Olümpos tuletatud soome juurest ylimp-, ylimm, ja tähendas ülimat, kõige kõrgemat kohta. Olümpos ja Olümpia on juba tuttavad teisest aastatuhaudest e.Kr. Järelikult olid juba pelasgid olümposega ühenduses olevate rahvakogumistega seotud. Esialgu kogunes sinna küll ainult Peloponnese (Lõuna-Kreeka) rahvas. Kuningas Oinomaose nimi on pelasgidelt pärit ja järelikult meilegi mõistetav kui oinamagu. Tema kiiver kujutas looma magu.
Pelasgide Zeus oli Velkanos. Kui lõpu nos ära võtame, saame soome sõna välke (eesti välk). Järelikult oli Velkanos välgujumal.
Oinomaos asus Piisa (Pisa) linnas Olümpose lähedal. Piisa tuleb sõnast piisk (omastav piisa).
Võime kreeka saagades veel teisigi nimesid ja sõnu leida, mis vihjavad pelasgide ehk lääne-soome ürgkeele päritolule.
Kõigest selgub, et lääne-soome rahvad Vahemere kultuuriringis muistsel ajal suurt osa on mänginud, samuti ka kogu Lääne-Euroopas. See oli lääne-soome põhi, millele rajati hilisem Euroopa kultuur, arvab Gleye. Sellest suurest muinasajast võivad tema arvamuse järele eesti ja soome rahvas oma vaimse kultuuri renessansiiks jõudu ja vaimustust ammutada.
Olgu siin veel tähendatud, et prof. Artur Gleyde suri Riias 5. veebruaril 1937. a. seitsmekümne aasta vanuses.

Ed. H.

LÕPP

Allikas:

Uus Eesti, nr. 72, 13 märts 1937 (link)
Uus Eesti, nr. 74, 15 märts 1937 (link)