See teema sai tekitatud puhtalt sellepärast, et internetis liigub inimesi, kellel pole Facebooki kontot. Seal aga on grupp nimega Graal, kuhu teised ulme-mõtlejad ja ka mina postitame. Graali lugejatel pole mõtet siia teemale peatuma jääda ja oma aega raisata. Teiste jaoks kopeerin FB-st siia mõned oma postitused (kahjuks ei saa ma siia panna arutlusi ja teiste inimeste väga huvitavaid postitusi). Asi on veel selles, et kui mõne teema püstitan, siis ei ole mul kõikidele küsimustele vastust. Äkki siin loeb keegi, kes arutleks ja valgustaks mind mõnes teemas. Ametliku ajalooga ei maksa mind koormata, selle jaoks on teised kohad. Võib koormata ainult siis, kui on ilmselged tõendid, mitte oletused, arvamused jne.
Copy-paste
Vinlandi kaart
Kaart tuli esmakordselt päevavalgele 1957. aastal, mis oli köidetud õhukeses köites lühikese keskaegse tekstiga nimega Hystoria Tartarorum. Mis teadus on võltsinguks kuulutanud, tuleb võtta erilise luubi alla. Kiirelt panin kaardile pilgu peale. 15-sajandil õitses Rooma impeerium nagu ka Tartaaria imeerium ja oli olemas Thulemaa. Ameerika on kujutatud saarena (Vinland). Atlandi ookeanis on kahtlaselt palju suuri saari.
Taevasina
Ametlikku varianti taevasina kohta teate ehk isegi, kuid olen seda ju ennem ka ikka näinud, kui lõrtsist lund olen lükanud, siis lihtsalt ei mõelnud sellele. Kõik hunnikud, mis kuskile lükkasin, tekitasid varje ja hunnikutesse jäid lõhed. Lõhedes olnud lumi on sinaka varjundiga. Lumi, aga teadagi on ju puhas vesi (destileeritud), ilma sooladeta. Nagu üleval, nõnda all, maised veed ja taevased veed...Pilt jäi kahjuks kehvakene, aga midagi ikka. On võimalik ära tabada sinist.
Elektri püüdmine maa seest.
Vähe sellest, et õhust saab elektrit, saab ka elektrit maa seest. Puudu on ainult mõni "pisike" detail.
Teise viisi juures ei tarvitata ka enam eelpoolnimetatud antenne, vaid kogu konstruktsioon asub maa all. Maa sisse on jällegi ehitatud spetsiaal-traatidest vooluvõrk, mis mitmes kohas on ühendatud magnetipoolidega. Peale selle lähevad veel võrgutraadid isesugustest toosikestest, milledes leidub radioaktiivset ainet. See radioaktiivne aine on teatud uraanisool, millel on omadus elektriliselt laetud metalle ja maad laengust tühjendada ja siis ise seda energiat välja kiirata. Link originaalallikale. Siit tekkis ulmeline mõte, kus tänapäeval Uurani kasutatakse? Ikka elektrijaamades. Kas imevad maast elektrit? "Teoorias" teame, et neis jaamades uraaniaatom lõhustub, mis tekitab sooja ja see soe juhitakse läbi torude, mis vee auruks muudavad ja aur paneb generaatorid tööle.
Hajameelse professori tarkus.
Professor Johann-Georg-August Galletti (1750-1828) mõttetera. Tal on neid hulgem muuseas.
Aatomite teooria rajaja
Hakkasin mõtlema, et kuidas see mees nii tark sai olla? Elektrit polnud, mikroskoop suurendas 400x. Geenius oli? Omast tarkusest kõike teadis? Oh ei, natukene guugeldamist ja üllatus üllatus. Mees oli pmts vabamüürlaste kindral, rank: master of the second veil (käsi põues). Kirjutas seda, mida võis öelda. Kogu maailma tarkus/lollus on tulnud sellelt seltskonnalt. Kõik sõjad, tähtsamad sündmused, avastused jne.
Aatomi purunemisest saavutatu energia
Teslaga samal ajal oli veel teisigi tegijaid. Neid jutte ei pea kõike uskuma, aga, kus suitsu seal tuld. Panin normaalsesse tähestikku ainult alumise poole jutust ümber.
Meister Bolyai on õppinud Pariisi ja londoni ülikoolides. Ungarisse tagasi pöördudes asutas ta väikese laboratooriumi. Seal konstrueeris ta aparaadi, millega tal on võimalik aatomite purustamise teel saavutada elektrienergiat. Kuid see aparaat pole valmistatud mitte ainuüksi uue eneregia saavutamiseks vaid ka hävitamiseks. tema "desingratsioonimeetodi" läbi - nagu nimetab seda bolyai ise - olla võimalik ühest ainsast aine grammist saavutada 200 000 hobujõudu energiat; ühtlasi on selle aparaadi ja energia läbi ka võimalik purustada suuri ehitusi ja hävitada linnu.
Energia hinnad
Energia hindade peale olen mõtelnud nii, et las "raisad" tõstavad hindu, ja tõstku ikka rohkem, tõstku hind ulmelisse kõrgusesse, bensiin ja diisel miinimum 3 euri peale liitrist. Elekter peaks ka vähemalt euro kilovatist olema. Algul võibolla tundub see nagu enesetapjalik, aga siin on üks aga. Need valitsejad ei tõsta kunagi üle mõistuse hindasid, kompavad ainult piire. Ma ammu olen mõelnud, kuidas saaks ise omale elektrit ja kütet odavalt toota. Olen ühtteist proovinud, aga mitte piisava põhjalikkusega ja inseneri tarkusest jääb puudu. Kuhu siis jutuga tahan jõuda. Kui nad tõstaksid hindasid röögatult, siis viha tõuseb ja hakkavad ka varjatud teadlased ja muud lahtise peaga inseneri hakatised oma peaga mõtlema ja tullakse mugavustsoonist välja. Piltlikult öeldes valitsejad saeksid oksa, millel istuvad. See kiirendaks selle mõttetu orjandusliku süsteemi kokku kukkumist. Tekiksid uued lahendused (no tegelikult vanad lahendused, sest kõik on juba olnud) ja isegi uued avastused leiutised. Kui ma oleks nõunik või kõrge asjapulk, küll ma pigistaks teilt viimase välja (see on nali muidugi :) Nii et tõstke aga energia hinda valitsejad ja julmalt tõstke!
Kahurid
Guudeldasin maailma raskemaid suurtükke, kõige raskem neist on Malik-e-Maidan (1549a) ja kaalub 55 tonni. Teisel kohal on Jaivana (1720a), mis kaalub 50 tonni ja kolmandat kohta jagavad Tsar Puška (16 saj.) ja The Basilica (15 saj.), mis kaaluvad kumbki 40 tonni. Siis tuleb tükk tühja maad ja järgmised kaaluvad umbes 16 tonni.
1877. aasta ajalehes on kirjas, et Kruppi tehases Saksamaal tehti kindlalt valmis 3 suurtükki, millest igaüks kaalub 34 tonni (täisvarustuses 38 tonni). Tõenäoline on, et ka ülejäänud 10 ehitati valmis. Lugesin kunagi ammu, ühest teisest ajalehest, et Peterburis kaevati mingi vana tööstushoone põrandat üles ja sealt tulid välja hiigla-suurtükid. Targad mehed tulid kokku ja otsustati, et kuna neid ei ole võimalik sealt august kätte saada, siis jäävad need sinna ning põrand aeti jälle kinni. Kas tegu oli samade suurtükkidega või mingite muudega, ei tea. Iseasi on muidugi ka selliste kahurite kasutamine „kahuritena.“ Kes selliseid jurakaid jõudis kuskile lahinguplatsile vedada? Minu teada lahinguplatsidel betoonteid ei olnud. Samuti on sellised kahurid sõjas äärmiselt ebaefektiivsed, sest nende liigutamiseks on vaja armeed, samuti laadimine ja sihtimine võtab ilmatuma aja. Allpool vastav artikkel ajalehest.
Suurtükid, kuidas Varssavi seitungid kirjutavad, on Vene riigivalitsus vana tuttava suurtükkide kuninga, Kruppi vabrikus, Essenimaal, 13 terasest suurtükki, kõige suuremast seltsist, tellinud. Iga suurtükk kaalub umbes 1770 puuda (34,3 tonni) ja kõigega, mis sinna juurde veel tarvis, ligi 2330 puuda (38 tonni). Kahuri kaliiber on 14 tolli (35,5cm). Kuul, mis tema laskmiseks pruugitakse, kaalub 17,5 puuda (285kg). Ühe laengu tarbeks tarvitab kahur 3 puuda (48kg) püssirohtu. Üks suurtükk maksab 30 000 rubla. Kolm neist suurtükkidest on valmis ja Varssavist läbi reisinud ja sõjaplatsi peale saadetud; need 10 mis veel puuduvad, peavad pea takka järele tulema.
Põhjapoolus=Lõunapoolus?
Milline võiks olla meie füüsilise maailma kuju, kui minnes läänest itta, siis jõuaksime tagasi samale kohale (kehtib ümmarguse maa puhul), aga kui minna põhjast lõunasse (antarktikasse), siis oleme kohe tagasi põhjas, ehk lõunanaba=põhjanaba. Kas füüsilisel kujul saab üldse olla sellist geomeetrilist kujundit? Blogis on üks lugu ilmunud (autor Korben Dallas) samal teemal. Mõninga paralleeli võib tõmmata ka külmarekorditega, et just Antartika Lõunanaba=Põhjanaba. Novaja Zemlja olevat üks neljast Põhjanaba Hüperborea saartest (veed vahel ja kõige keskel põhjanabal üks suur kalju). Ajalehe artikkel aastast 1909: Tuntud Vene maaler Vladimir Borissov, kes oma teaduslikkude uurimisereiside poolest ka õpetlaste ilmas enesele nime on teinud, tõi oma viimaselt Siberi uurimisereisilt iseäralise leiduse - mõõtmiste järel peeti Põhjaida-Siberi temperatuuuri (põhjalaiuse 69. kraadi 8. minutit) Werhohanski linna kõige külmemaks kohaks maakera peal. Maaler Borissow leidis Novaja Semljal koopa Matotshin Shari juures üles, milles üks raudne kastikene oli. Sellel kastikesel oli küllalt õhuaukusid sees, et temperatuuri võnkumised tema sisse mõjuda võisid. Selles kastikeses olid juba 37 aastat kaks maksimaaltermomeetrit, mis Austria õpetlane prof. Höfer a. 1872 sinna jätnud oli, sest et ta iseäralist külmust selles koopas märganud oli. Need termomeetrid olid 85 kraadi külma üles tähendanud, nõnda et nüüdsest peale Novaja Semlja saart kõige külmemaks kohaks maailmas tuleb pidada.
1983. aastal mõõdeti Vostoki jaamas Antarktikas külmarekordiks -89,4 kraadi. NASA tuvastas 2010. aastal uue külmarekordi Antarktikal, -94,7 kraadi. Kui seda Nasa kaarti nüüd vaadata ja katsuda mõelda, et Lõunanaba=Põhjanaba, siis külmarekord just täpselt Novaja Zemlja kandis mõõdetigi.
Sõnamäng
Mängisin natukene sõnadega.
Demonstreerima - tahtlikult (käitumisega) rõhutama.
Inglise keeles – demonstrate ehk for dealing with (to deal with it).
Ladina keeles - demonstrare.
Demon (eesti keeles deemon) – üleloomulik vaimolend.
Strare (ladina keeles) – järgima.
Demon-strare – üleloomuliku vaimolendi jälgija.
Demonstrante – meeleavaldaja, protestija.
Protestijad – protesters (ing).
Ladina keeles protesto.
Pro (millegi jaoks) – test(o) – katse.
Katse jaoks.
Õõnes Maa
"Kus aga vulkaanide õhuaugud plahvatusainete väljaheitmiseks kitsaks on jäänud, seal väristavad nad maakoort, ja tume veerev mürin maa sees on teadusmeestele juba ammust ajast saadik tunnistanud, et maakera õõnes peab olema, sest umbne keha ei kosta vastu ega helise." (A.D 1909)
Lugesin rohkem kui 10 aastat tagasi teadusuudist, et mingisugune NASA aparaat tiirutas kunagi ümber kuu ja see aparaat viskas kuu peale mingid ülearuseks muutunud tühjad paagid. Selle peale täheldati, et kuu hakkas helisema või võbelema ja tegi seda mitme tunni jooksul, andes sedasi märku, et kuu seest tühi on. Milleks NASA viskab selliseid "konte" aeg-ajalt meile hambusse närida? Kas juhitakse millelegi tähelepanu või tilgutatakse infot meelega, kui ollakse arengus "kinni" jäänud?
Raadiosaatja 16. sajandil?
"Paljud leiutised teevad tõeks inimsoo südamesoovi. Nii on juba ammust ajast unistatud sellest, kuidas lühikese aja jooksul saaks teateid saata üle ookeani, kauge maa tagant juttu ajada ja lennata nagu lind. Traadita telegraaf võidi leiutada juba "pimedal keskajal." Kuulus füüsik John Baptista Porta mainis oma "Magia Naturalis'e" seitsmenda raamatu sissejuhatuses (ilmus 1560a.): "Ka ei kahtle ma selles, et kahe tähtedega ümberkirjutatud laeva kompassi abil võib sõbrale teateid saata ka siis, kui see sõber istub vangla müüride taga." Link raamatule.
Allveelaevad vanal ajal
Jules Verne ise ei mõtelnud oma romaanis allveelaeva välja, see oli juba ammu olemas. Tõend ka siia, et nii oli. Esimene unustusse jäetud veealuse laeva ehitaja oli hollandlane Kornelius Drebbel (1572-1634). Drebbeli laev oli ehitatud samasuguse põhikava järele, nagu tänapäeva veealused sõidukid, veeballast laskumiseks ja tasakaalu hoidmiseks, surutud õhk hingamiseks meeskonnale ja kunstlik külm valgus.
1775. aastal leidis David Buchwell veealuse laeva, mida inglased kasutasid võitluseks ameeriklaste vastu, ja 1801 aastal tegi Robert Fulten, aurulaeva leidja, Rouenis proovisõite tema enese poolt konstrueeritud "Bauticuse'ga." Ühel sarnasel sõidul jäi ta terveks tunniks vee alla, teinekord koguni neli ja pool tundi. Ka ühe torpeedo võttis Fulton vee alla kaasa. (19.04.1927 Esmaspäev: piltidega nädalleht nr 16).
1000 aastat vana pealuu plombeeritud hammastega.
Uurimise teekonnal Equadoris tegi professor Marshall Howard Saville, Columbia ülikooli arheologia jaoskonna juhataja, huvitava leiduse, mis selle maakoha ennemuistse maarahva kohta tähtsaid selgitusi annab. Leidus näitab, et need vahvad rahvad kõrgel kultuuriastmel on seisnud ja et temal mitmesuguseid teaduslikku teadmisi on olnud, üks huvitavamatest leidustest oli hästi väljakujunenud pealuu, mille hammastes plommid kullast ja tsemendist olid. Nii siis oli juba 1000 aasta eest hamba plombeerimise kunst kõrgel astmel. Mexikos on inimese hambaid väljakaevatud, mis kalliskividega äratäidetud ja ehitud on. Kuid see on esimene juhtumine, et hambast kuldplomme on leitud. Postimees (1886-1944), nr. 189, 19 august 1913.
Vesinikulamp
Kus on tänapäeval vesinikulambid? Kus on vesinikutehnoologia? Vastust teate te isegi, see oleks liiga odav ja ei tasuks "ärimehele" ära, pealegi saaks iga üks vesinikutootmisega ise hakkama (uuri HHO generaatoreid, asi toimib, olen ise katsetanud). Vesinikuga on ainult üks häda, tavainimestel puuduvad seadmed vesiniku rõhu alla surumiseks, kuid tehastele pole see mingiks probleemiks, aga näed, ikka ei kasutata, ääri-veeri midagi mokaotsast räägitakse, aga arenguid ei ole. All pool pildil eri-liigilste kütuselampide energiatarve võrreldes küünlatunni hinnaga kopikates. 1902a.
Tesla viin
Üks "äge värk, mis Nicola Tesla leiutas on "elektriviin." Millegipärast tänapäeval viina/puskarit nii ei toodeta. Kas jälle liiga odav? Kui elektrijõul saaks miskist käärima läinud ollusest vähemalt nii 45-50 kraadi kangusega joogi kätte, siis see sobiks ka kütusteks ja sooja tootmiseks. Pärm ja suhkur maksavad poes kopikaid. Mõtteainet nagu oleks? Artikkel 1912 aasta ajalehest. Nicola Tesla on avastanud uue viinavalmistamise viisi. Tesla kutsub oma viina "elektriviinaks." Selle viina valmistamine on väga lihtne. See sünnib niiviisi, et elektrivool läbi vedeliku voolata lastakse, mis natuke hapuks minna on lastud.
Eesti keele transformatsioon.
Ma teiste ajalehtede põhjal ei ole viitsinud vaadata ja võrrelda, kuigi vist peaks? aga Pärnu Postimehe näitel tegi eesti keel läbi põhjaliku muundumise 1875-1876. aastal. Enne seda räägiti pudi keeles.
Vääna mõis.
Suvel käisin mõisa juures kondamas. Kohe kui "mõisa peahoonet" nägin, siis viskas pähe mõte, et siin ei olnud algselt tegemist mõisaga. Vaata hoone otstel olevaid ovaalseid ehitisi. See oli algselt mingit sorti "tööstushoone". Maailmas on säilinud veel sarnaseid hooneid ja vanadel gravüüridel on ka mõnel pool vanad hoonete eesmärgid ära märgitud.
Ovaalsaalides võis olla selline sisustus.
Mis oli enne aega?
Selles pealtnäha mõttetus artikklis on tegelikult palju infot peidus. Kõigepealt kasutatakse sõna "enneajalooline." Kas siis ajalugu tekkis alates mingist hetkest? Enne polnudki ei aega ei lugu? Filsofeerida võib muidugi iga asja üle, kuid eesti keeles on veel palju selliseid nö "täpseid" sõnu ja väljendeid kasutusel, millele esmapilgul tähelepanu ei oska pöörata, aga kui hakkad mõtlema sõna täpse tähenduse peale ilma tõlgenduseta, siis võib üllatuda. Teiseks, korraga olid hauas nii pronks- kui raudesemed. See on ammugi kahtluse alla seatud, et pronksiaeg oli enne rauaaega ja nüüd siis korraga "eelajaloolises" hauas on raud ja pronks koos. Kui pronksiaeg sai läbi võeti raud kasutusele nii ajaloolased ütlevad, teisest küljest on see jälle loogiline, sest meie ajal ka kasutatakse erinevaid metalle. mitte ainult ühte metalli. Raua leidmine "vanast" hauast aga on iseenesest kunsttükk, see kipub roostetama õige ruttu. Kui vana on siis õigupoolest see aeg, millal ajalugu tekkis?
Aatomi kaal.
Seletage lollile ära, kuidas saab aatomit kaaluda. Nii palju, kui mina tean, siis "keegi tark" kunagi püstitas hüpoteesi, et on olemas mingid väikesed osakesed, millest kogu maailm on üles ehitatud. Vanas kreeka keeles tähendab aatom (atom) - jagamatu. Ja sealt vanast ajast, kui keegi selle aatomi hüpoteesi püstitas, tuleb kogu meie keemia. Mendelejev "arvutas" ühendid välja alates vesinikust, mis on kõige algelisem materjal üldse ja siis asus teisi elemente riburada pidi paberile panema. Mina ei tea mitte mingit aatomi nii öelda füüsilise kaalumise seadet. Kõik kaalud ja massid on puhtalt "teoreetilised arvutused." Väidetavalt olla tehtud kunagi mikroskoop, millega näeb aatomeid.
Teravikmikroskoobi ots on sama suur kui aatom ise. Öelge mulle, kuidas saab seda teravikku toota? Osadele mikroskoopidele olla pandud otsa üks ainumas aatom, mis nö skanneerib mingit ollust ja siis seal pidavat "nägema" teisi aatomeid. Esiteks, ei näe selliste aparaatidega mitte midagi vaid need joonistavad mingeid kriipsukesi kuskile paberile või kuvarile, millest teadlased siis "loovad" pildid aatomitest (kas nagu kosmose piltide puhul?). Teiseks, kui ongi olemas aatom ja mikroskoobi otsa saab kuidagi "panna" aatomi, siis ma tahan teada, millega te sinna selle aatomi panete. Ma olen nagu loll koolipoiss kes tahab kõike näha ja mulle on vaja teha asjad ette puust ja punaseks, ennem ei usu.
Aatomiga on veel see häda, et selles pisikeses maailmas on hoopis teine aeg kui meil siin suures maailmas. Aatom on määratult tihe keha (no nii nad väidavad, mina pole juu näinud aatomeid), elektronid tiirlevad ümber aatomi valguskiirusega. Aatomi mudelit võrreldakse päikesesüsteemi mudeliga (kavalalt saab kaks erinevat teooria-luulut ühe kirjeldusega ära seletada). Kuid kui see nii on, siis ei kehti aatomite riigis ükski teadaolev loodusseadus ja selleks on kavalad teadlased sisse toonud "aja" mõiste. Aatomi maailmas aeg praktiliselt seisab. Kui me ise muutuksime aatomi suuruseks, siis me näeksime umbes sama nagu siin maailmas. Planeedid seisavad taevas, ei liigu valguskiirusel ümber päikese. Aga kui me oma makromaailmast vaatleme eemalt seda maailma, siis on seal ulmekiirused. Üks sekund meie maailmas võrdub miljardite aastatega aatomi maailmas. Ja see pole minu luul...
Kas hiiglastel olid omad mündid
Kas järgmine ajaloo fopaa? Leiti hulk "haruldasi" hõberublasid. Järelikult, kui tegu oli rubladega, oli tegu Venemaa "tsaariajaga." Osad rublad kaalusid ligi pool naela ehk 200 grammi! Hõberublad, mis tulid kasutusele peale 1700. aastat, kaaluvad umbes 20 grammi ringis. Olen ammu mõelnud asjaolu peale, et kui kunagi elasid maailmas hiiglased, siis kuidas nemad arveldasid? Kas raha ei olnudki? 200 grammiseid münte on just paras 3 meetri pikkustel inimestel taskus kanda. Pealegi nimetatakse neid münte "haruldasteks" ja need olevat muuseumist pihta pandud, kuhu kõiksugused anomaaliad on kokku kogutud ning enamustest sellistest asjadest ei tea tänapäeval enam keegi midagi. Enne 1700. aastat olid Venemaal kasutusel aga traatrahad, ilma aastaarvuta, sellised pisikesed hõbejublakad, mis lõigati välja traadist, löödi haamriga lamedaks ja mingisuguse "nässi" pilt ka ikka pressiti sisse.
Tule tegemine vanal ajal.
Vanal pimedal keskajal polnud olemas "korralikke" tuletegemise vahendeid. Tuld olla tehtud taela, tuleraua ja tulekiviga. See on siis see ajalugu, mida ma eriti tõsiselt ei võtaks. Tegelikult see mõnda aega nii võibolla oligi, kui alles hiljuti olnud arenenud tsivilisatsioon hävis ja inimesed vajusid "kiviaega" tagasi. Kuid vaikselt võeti kasutusele endise tsivilisatsiooni leiutised, mis olid veel inimestel värskelt meeles. 1823. aastal leiutas keegi Dobereiner odava tuletegemise viisi, mis oli kasutusel laialdaselt linnade korterites, magasiinides jne. Tuletegemise seade koosnes plaatina tükist, millele juhiti vesiniku juga. Puutükk asetati plaatina plaadile ja vesinikujoa vahele ning tikk süttis.
Mitu viga eelnevas loos on? Ma vist ei peaks kõike tekste lahti nämmutama, sest siin olevad liikmed jagavad ise ka matsu. Aga olgu, esiteks vesiniku juga. Kuidas saadi vesinikku, kui elektrit veel ei kasutatud? Mingite hapete kokkuvalamisel saab küll vesinikku, kuid kuidas saadi happeid? Nokk kinni, saba lahti. Teiseks, pidi olema tööstus, mis mitte ainult vesinikku tootis vaid ka selle ballooni rõhu alla surus. Vesinik on väga tuleohtlik gaas, millega iga korteriomanik ei oleks mingil juhul suutnud ümber käia, kui see poleks tööstuslikus mahutis juba valmiskujul olemas olnud. Kolmandaks ja kõige huvitavamaks elemendiks on plaatina, mis minu alternatiivvaadete põhjal oli väga laialt kasutatav ja odav metall. 20. sajandi algusel muutus see korraga väga kalliks ja defitsiitseks. 19. sajandil koosnes ka iga "vaese mehe" maja katusel olnud piksevarras plaatinast. Piksevarda tipp või teravik oli valmistatud plaatinast. Plaatina on tänapäeval aga kallim kui kuld. Plaatina oli minu aravamusel väga tähtis komponent vabaenergia saamiseks.
Vaatan ja nuputan juba ammu, et kuidas see on võimalik. Wiki ütleb, et kui viia satelliit täpselt 35 786 km kaugusele ning täpselt ekvaatori kohale ja anda talle kiirus umbes 3 km sekundis vastavalt maa pöörlemise suunale, siis jääb satelliit taevas paigale maa peal oleva vaatleja suhtes. Kõik satelliidid, mis edastavad telepilti on sellel orbiidil. Minu arvamus on, et kosmosesse ei saa lennata kõrgemale kui 500 km, aga ometi seal üleval kuskil on midagi, mis signaale välja saadab. Olen ise kunagi poisikesepõlves satipannidega otsinud kõikvõimalikke satelliite. Väike nõks vasakule ja tuli pilt "Astra" satelliidilt, väike nõks paremale, tuli Eutelsat, lisaks muutes kallet sain veel mitmeid mitmeid stelliite näha. Isegi laperdavat satelliiti õnnestus näha (st pilt kaob korraks ära või halveneb ja siis tuleb tagasi ja nii kindla intervalli tagant kogu aeg). Vaatasin, et mis Einstein aju küll selle peale pidi tulema, et taibata seda, et teatud täpsel kaugusel maast on olemas selline tsoon, kus saab satellidid piltlikult öeldes taevasse naelutada. Ja oh üllatust, ei ole see avastatud ühegi füüsiku poolt, puha ulmekirjanike pärusmaa...
Metal storm relvad 17. sajandi algul.
Kaks relva Varssavi sõjamuuseumis aastast 1601.
Aurumasin Soomes 11. sajandil.
Kirjade järgi olevat üldsegi Prantsuse kuninga oma ja muidugi Prantsusmaal rääkisid sel ajal kõik ladina keelt nagu Eestiski. Kahtlustan, et see masin oli tegelikult palju enamat kui aurumasin, kuid 20 sajandi algusel see leiti, siis lihtsalt polnud enam mõistust, et arusaada, millega tegu, liigitati "aurumasinaks."
Merd oli näha Paistu kirikust.
Uurisin kunagi pinnavormide ja kõrgusandmete kaarti ja tulin järeldusele, et meri ulatus "kunagi" peaaegu Valgani, selle kohta olen blogisse ka loo kirjutanud. Võrtsjärv oli 3 korda suurem ja Pärnust läks lahedalt lai laevatee Viljandi-Tartu-Peipsi järv (ajalooline fakt, mida ajaloolased ei julge kinnitada) ja sealt veel edasi kaugele Venemaale. Hulkusin suvel Läänemaalt Lõuna-Eestisse, kõik suured kindlused asusid suure veekogu ääres, seda on praegugi väga lihtne taibata, kui maastikku vaadata. Allpool veel üks tõestus, et meri ulatus väga kaugele sisemaale alles mõni aeg tagasi.
Vanad fotod on muudetud gravüürideks.
See ammugi juba on kahtluse all olnud ja arutatud nii siin kui seal, et vanade garvüüride näol on tegelikult tegemist vanade fotodega, mis on lastud läbi "teatud" masinate, et jätta muljet nagu tegu oleks gravüüriga. Siin üks hea tõestus, et tegu oli fotodega. Foto 1864 Grue du Viaduc.
Matrix trikitab
Olen enne ka tähele pannud, et kui näiteks mõtlen millegile, siis see uudis või asi tuleb minuni paari päevase nihkega. Näiteks mõtlen aafrika kuldmündile Krugerand, et palju neid on võltsitud või palju hind oleks näiteks aasta pärast untsisel mündil ja mõtlen muid selliseid teistsuguseid asju (mis välistab juhuse). Ja läheb paar päeva mööda ja ma saan läbi interneti või läbi raadio selle sama uudise.
Kõige parem näide oli eile st. sündmus ise hakkas kerima üleeile, aga lõpplahenduse sai eile. Meil hakkab veranda valmima ja sinna põrandale naine tahtis suurt vaipa, otsis kõik antiigid, börsid, fb läbi ja selgus, et sellised korralikud suured täislooduslikest kiududest vaibad maksavad umbes 1000-3000 euri. Ma siis kuulasin seda juttu ja ta näitas ka mulle pilte nendest kallitest vaipadest ja unustasin teema. Lõin siis telefoni lahti ja vaatasin fb-d ja VAIP müügis. Suur ja ilus, 2,5x3,5m, hind 350.- (vaiba endine omanik kolib Eestist ära koos oma mehega Ühendkuningriiki, kuna siin on hullumaja, näiteks ta mees sai eile trahvi, et võttis korraks bussis maski eest. Ise oli ta vaiba ostnud Stockholmi antiigist, hind 10 000 SEK-i ehk meie rahas midagi 2000). Kusjuures mina oma masinatega ja telefoniga kordagi ei guugeldanud vaipa, seda tegi ju naine. Ja nüüd meil ongi see vaip kodus. Ja selliseid näiteid on pea ülepäeva. St, et mõtlen mõnele huvitavale asjale, mis ei ole tavaline ja paari päeva pärast on info kohal. Kahjuks ei saa keegi vist aru veel täielikult selle toimemehhanismidest (alati on erandeid, juhuse välistan nagu kord ütlesin ja nüüd on naine enda juures ka selliseid imelikke asju tähele panema hakanud), sest muidu siin elus üldse probleeme ei oleks, kui saaks või oskaks iga mõttega nii mängida, et see materialiseeruks, kui ma vaid seda tahaksin.
Ajal pole algust.
Kahe kroonisel olnud prillidega vana teadis seletada, et maailmal pole algust, see lihtsalt on, aga kui kaua?
Eskimod väidavad.
Metallide ajutine väsimine
Seda
küsimust arutas füüsik lord Kelvin juba 1870ndatel ja leidis, et
metallid pikalt voolupinge all olles ei suuda voolu nõnda hästi juhtida
kui alguses. Vanasti pandi tähele sellist asja, et telegraafijuhe
esmaspäeviti voolu paremini läbi lasi kui nädala keskpaigas. See pidavat
tulema sellest, et pühapäeviti juhet vähem kasutati, kui nädala sees,
ja pühapäeval sai kaabel puhata. Kui kaablit kolme nädala jooksul ei
kasutatud, siis lasi see endast 10 protsendi võrra paremini voolu läbi.
Vastavaid katseid tehti Ameerikas 20. sajandi esimesel poolel ja jõuti
järeldusele, et pidevad voolu läbilaskmised mistahes metallidest
vähendavad metalli juhtivust. Metall saab juhitavuse siiski tagasi, kui
vool mõneks ajaks juhtmest kõrvaldada.
Eelnev
protsess vist liigitub kvantfüüsika alla? Millest selline effekt tuleb,
et juhtmed ajutiselt väsivad? Kas võib võrrelda inimese
magamistsükilga? Õhtul oled väsinud, lülitad ennast magama või teisele
lainele, hommikul oled jälle töövalmis. Füüsikast teame seda, et pinge
all olevas kaablis pidavat elektronid liikuma. Kas lüüakse metallist
elektrone välja, et enam nii palju ei suuda elektrit läbi juhtida? Samas
tekib kohe uus küsimus, et kuidas iseeneslikult see juhe taastuda
suudab?
Toon
välja ühe ajalooline suure vastuolu minu jaoks. Olid 50-tonnised
kahurid, millega ei saadud sõdida. Neid suudeti võibolla linnades ühest
kohast teise vedada, aga kindlasti mitte tarida neid ühest riigist teise
ja ühe lossi juurest teise juurde. Sel "vaesel" ajal uppusid inimesed
mudasse ja mitte ainult Amblas, ka Tallinnas. Panen ühe ägeda pildi ka
siia, Tallinn, Harju tänava haljasala rajamise tööd (aasta teadmata).
Lugu ise tundub jaburalt naljakas olevat.
Mõni sõna Ambla mudast.
Nüüdsel
ajal, ehk küll muda Ambla alevikus kevadel ja sügisel koledat tüli
teeb, siiski ei nähta sellest praegu kurja undki, mida vanad inimesed
räägivad, kes oma vanematelt seda kuulnud (aasta võis siis olla
1850-1860). Nii räägitakse, et kui Udu silda veel ei olnud ja tee Ambla
kiriku juurde ilma tegemata soost läbi käis, siis ei saanud kevadel ja
sügisel surnuga muidu kiriku juurde, kui mitte koorem risu ja roikaid
kaasas ei olnud, muidu oleksid hobused muda sisse ära uppunud, sest
sagedaste tuli ette, et hobust pidi roigaste abil tõstetama. Kord olla
matjad surnu ära kaotanud, leidnud aga puusärgi otsa mustavat, sest ots
oli eest ära põrunud ja surnu seest välja libisenud. Mitu korda on
ratsamehed muda sisse vajunud, nii et ilma aitamata välja ei saanud.
Enam kui 30 aasta eest (1878a) alles nägin oma silmaga, kui mees
hobusega uppumas oli ja appihüüdmise peale välja aidati. Taevale tänu!
Mudahäda on lõppemas. Igapäev purustatakse kive ja otsitakse liiva- ning
kivivedajaid. Kivitee tuleb tänavu ehitusele (1913).
Püramiidid Lapimaal (artikkel 1923. aasta ajalehest).
Vanaaegse kultuuri jäljed Lapimaal. Bordeaux, 18.3. (Nr). ,,Le Matin" teatab Stockholmist, et Vene uurijad on Lapimaal leidnud jälgi vanaaegsest kultuurist, mida võib varasemaks pidada Egiptuse omast, nimelt hauakambreid, mis sarnased Egiptuse püramiididele. (Viide allikale).
Maailma mõistatus oled sina.
"Pada sõimam katelt, ühed mustad mõlemad."
"Sa oled parim asi, mis minuga sai juhtuda".
Selliseid väljendeid on palju, kuid kõigi nende väljendite lõppu tuleb alati kirjutada lause: "Madu, kes lõputult oma saba õgib."
Ma ei tahaks siia kirjutada, et mida need eelnevad laused kõik sügavamalt tähendavad, kuid tean, et paljudel pole aega süüvida, pole aega paljusid raamatuid lugeda ega ka filme vaadata, sest neid lihtsalt on nii palju. Ma siiski panen vastuse kõige viimasesse lausesse, kuid ennem soovitaks siiski filmi ära vaadata, millest allpool jutt. Robert A. Heinlin (1907-1988), Isaac Asimovi, A.C Clark olid ulmemaailma "Suur kolmik". https://en.wikipedia.org/wiki/Robert_A._Heinlein Heinlin oli ulmekirjanik, lennundusinsener ja mereväeohvitser, kirjutas lühiloo "All you Zombies" (1958). Selle järele vändati film "Predestination" (Ettemääratus), 2014. Ma olen väga kõva ulmefänn, kuid sellest filmist ja ka raamatust ma ei teadnud midagi. Selliseid filme näidataksegi ainult "äärekanalites" ja ainult ühe korra. Suurele publikule tehakse peavoolu kanalites "tsirkust." Ma rohkem ei tahaks jahuda sellest filmist, sest ulmefänn peaks seda ise vaatama, ahjaa, sealt filmist anti ka vastus küsimusele: "Mida sümboliseerib kukk?" Tundub, et kirikute rolli osas on mul õigus olnud. Teatavasti olid ju vanasti kõikide kirikute tornides risti asemel kuked. Eestis veel tänini on need linnud paljudes kirikutornides. Kukk tähendab - vaba ajaloost ja eelkäijatest.
Mina olen sina.
Ajalooga on halvad lood
Millal kustus mälu?
Mis selle põhjustas?
Kes tõelise ajaloo ära peitis?
Kaudselt ja midagi on meil teada, kuid seda on veel liiga vähe.
Ameerika vanadel kaartidel?
Natukene mõtteainet. Mingil ajaperioodil on kartograafid kujutanud Ameerikat meist idas olevana. Millised sündmused võisid muuta Maa osalist ümberkujundamist, või tuleb süüdistada mineviku kartograafe asjade väljamõtlemises ja väheses hariduses.
WWI ja WWII
Ma ei ole ilmasõdade spets, õigupoolest pole ma WWI ja WWII ajalugu kunagi uurinud. Tean, et osad arvavad, et neid sõdasid ei saanud olla sellisel kujul nagu meile väideti. Teised ütlevad, et see on kõik matrixi poolt loodud fiktsioon jne. WWI ajal kasutatud relvastus on ajaloost teada, kuid mis valemiga nende suhteliselt algsete relvadega sai tekitada sellist kahju (vaata pilte). Ulmelise variandina on isegi pakutud et WWI peeti inimeste ja tulnukate vahel (Wellsi marsi rünnak).
Kaduvad taimed.
Lõpuks peab lugejate tähelepanemist veel ühe meie maa ajaloolise taime peale juhtima, mis küll juba vististi jäljeta maapinnalt kadunud ja ununenudki on, aga sellegipärast oma haruldase omaduse pärast huvi pakub. M. J. Eiseni "Kodumaa ajaloos" tähendatakse selle peale, et vanad eestlased oma surnuid matmata on pidanud ja tähtsamaid surnuid isegi kuni pool aastat kodus on hoidnud. Kuidas oli see aga võimalik, sest et eestlastele balsameerimise kunst täitsa tundmata oli? Otto v. Ruthenberg (1859) seletab, et eestlastel vanasti jääkeldrid tarvitusel olnud, kus surnuid alal hoitud; isegi igal rikkamal talupojal ja ka linnades olnud jääkeldrid. Koguni isevärki seletuse leiame aga Inglise kuninga Alfred Suure (871.—901. a.) kirjadest. Wulfstan, kelle reisikirjeldused kuningas oma tööde hulka on mahutanud, seletab kaunis pikalt ja laialt Aestide (s. o. Baltimeremaade elanikkude) elust ja olust, nende matusekommetest jne. Viimase asjaolu juurde jõudes seletab ta kunstliku jää valmistamisest, mille sees surnuid enne ära põletamist hoitud. Ta jutustab lühidalt: Aestid tunnevad kunsti kuidas külma sünnitada, ja sellepärast seisavad nende surnud nõnda kaua alal. Ja kui paar tõrde veega täidetakse, siis teevad nad, et see ära külmab, olgu suvel või talvel. Wulfstani sõnade tõenduseks on ka see asjaolu, et tema seletused ka uuemal ajal uurimiste abil igatpidi tõeks on tunnistatud. Palju selgemalt teadustab jäävalmistamise kunsti üle veel üks teine allikas. See on kirjanik Praetorius, kes 16. aastasajal elas ja pealtnägijana seletab: Kord näitas minule keegi mees Ragnitsa ümbruskonnast ühte taime, millel kortsulised, sakilised, ümmargused lehed olid; mees ütles, et kui ta tahab, siis võib ta isegi keeva vett lühikese ajaga mitte üksi külmaks teha, vaid ka jääks muuta. Katse tegemiseks lasksin ma vett tuua ja keema ajada. Keemise ajal viskas ta osakese seda taime patta: vesi ei jäänud mitte üksi keemast järele, vaid lühikest ajaga oli nagu jääkord veele peale tekkinud. See mees, kellest siin Praetorus räägib, oli üks leedulane, kuid kahelda ei maksa sugugi selle üle, et see kunst ka eestlastele võõras oleks olnud. Nagu näha, tundsid eestlased ja nende naaberrahvad kunsti, kuidas lihtsalt ühe taime abil igal ajal külma sünnitada võis. Et see kunst rahva mälestusest nõnda ära on kadunud, võib vist sellel teel seletada, et see taim juba ammugi ära on hävitatud ja nii ka ta imelik omadus unustuse hõlma on langenud.
Stud. Med. J.W Postimees (1886-1944), nr. 57, 10 märts 1904.
Etruskide kuninga hauamonument
Lars Porsena oli etruski kuningas, kes valitses Clusiumi linna. Tema valitsemise ajajärk pole täpselt teada, kuid pakutakse, et ta sõdis Rooma vastu aastal 508 eKr. Tema haud on legendaarne iidne hoone, mis võis asuda praeguse Itaalia keskosas. Väidetavalt ehitati hoone umbes 500 eKr. Väljapääsmatu labürindi kohale püstitatud massiivsel ehitisel olid püramiididest astmed, mille kohal oli maakera ja mida kaunistasid tuules kõlavad kellad. Monumendi mastaapsust saab hinnata all kasvavate puude järgi. Selle umbes 200 meetri kõrguse ehitise hävitas väidetavalt Rooma kindral Cornelius Sulla aastal 89 eKr.
Kivistised
Kivististega on väike probleem. Ütlevad, et sellised loomsed/taimsed kivistised on miljoneid aastaid vanad. Olen ise näinud pool-kivistunud kilukarpi ja lolli peaga ei märganud üles korjata, aga ehk leian selle veel kunagi üles. 1844. aasta raamtus on retsept, kuidas poorseid materiale kunstlikult kivististeks muuta. Ma ei viitsinud juttu ära tõlkida, kes tahab, tõlgib ise ja veel parem oleks, kui ka katse teeks :) Link raamatule.
Matemaatika
Kui paarsada aastat tagasi elanud proffessorid ei osanud matemaatikat, siis mida üldse osati? Propaganda vanades ajalehtedes? No mida üldse enam uurida, kui mitte midagi uskuda ei saa. Nietze vist ütles, inimene vajab valet, ilma selleta ei saa elada.
Plaatina
19. sajandi esimesel poolel oli plaatina liiga odav, et sellest ei kõlvanud lüüa enam 3, 6 ja 12-hõberublasid. Kirjamehe tekst on ka muidugi huvitav. Raha oli plaatinast, aga kirjutab hõberubla. Värvus on neil kahel metallil ainult sarnane, omadused jms aga hoopis erinevad. Plaatina raha kästi rahvalt ära korjata. Siin tundub olevat mingi muu teema selle metalliga. WWII ajal kuulutati metall strateegiliseks metalliks ja selle mittesõjaline kasutamine keelati. Viki tekst plaatina kohta on huvitav. Vastuolusid seal ikka leidub. Kuidas nad 4000 aastat tagasi plaatina sulatasid? Aga kuidas 400 aastat tagasi ja nendest veel kausikesi tegid?
Huvitav ja ökonoomiline valgusti plaatinatraadist.
Plaatina on suurepärane katalüsaator, kas seal mitte ei seisa konks?
Elektrivoolu abil viili teritamine.
Viil, mida teritada tahetakse, puhastatakse rasvast ja higist hästi puhtaks. Selleks valmistatakse sooja veega kristallsooda lahus, millesse viil mõneks minutiks pannakse. Lahusest välja võetud ja kuivaks pühitud viili ülemise hammaste lõpu koha ümber kinnitatakse vasktraat. Teine traadiots kinnitatakse elektri kaarlambi söe ehk kooksist pulga ümber ja siis pannakse söepulk ja viil klaaspurki. Nüüd valmistatakse vedelik 100-st kaaluosast puhtast veest, 6-st osast salpeetrist ja 3-st osast väävelhappest, mis kallatakse klaaspurki, kus viil ja süsi sees on. Vedelik peab ulatama viilile kinnitatud traadini. Viili, vedeliku ja söe kokkupuutumisel sünnib purgis elektrivool, mis viili teritab ja nagu uueks teeb. Nähakse, et viil soovitud terav on, siis võetakse viil ja süsi vedelikust välja, loputatakse happest puhtaks ja pühitakse kuivaks. Mainitud söepulga ja vedeliku abil võib jälle teisi viile teritada. Ka võib mitut viili korraga teritada.
Kastist välja mõtlemisest
Vanades ajalehtedes leidub pärleid. Tegu olevat küll mingi ennustusega, mis ei täitunud, kuid kastist välja mõtlemise jutud on kõige ägedamad. "Vedel elekter" - meenub kohe kiitsakas lätlane, kes ihuüksi ehitas tohututest plokidest valmis USA-sse korallilossi. Mees olla töötanud öösiti, et keegi ei näeks, kuidas ta seda teeb. Aga püramiide ehitasid 100 000 orja 20 aastat.
Inimese valmistamisest kuntslikul teel
Kunagi klooniti lammas Dolly, loogiliselt võttes, asi see tänapäeval inimest valmistada pole. Kõik pidavat korduma, Paracelius olla juba vanasti inimesi valmistanud. Päris retsepti pole antud, aga toorained on teada.
Tehnoloogiline tagasilangemine 3ndal aastasajal
Paljudest vanadest informatsioonikildudest ei ole võimalik kahjuks aru saada. Selles ajalehe lõigus väideti, et 3ndal sajandil langes tehnoloogiline võimekus. Siin peetakse silmas rahade löömise kunsti. Ma kohe küsin vastu, et näidake mulle neid rahasid enne 3ndat sajandit. Rooma aegsed mündid on kõik parajad käkid. Niinimetatud keskaegsed ei kannata üldse mingit kriitikat (braktaadid ehk ühepoolse templiga õhukesed hõbepleki litakad). Tsaari rublad 18-19. sajandist on aga on kõrgtehnoloogilised.
1929. aasta. Hiigla fotoaparaat,
millega nn. USA presidendi fotograaf on põlvest põlve pildistanud peaaegu kõiki presidente. Meenuvad kohe Kersti jagatud pildid pilvelõhkujate otsas turnijatest. Siin on miski jama. Ei ole täheldanud selliste mõõtmetega aparaati kuskil eelnevalt ja miks peaks presidenti sellise kolakaga üles võtma? Ma panin blogisse eile väikse loo ka üles, kuidas sellised ajaloolised apsakad võivad tekkida või on kellegil mõni muu parem seletus?
100-aastat tagasi
olla põhjanaba jää pakuseks olnud 9-meetrit. Tänapäeval tehakse sinna kruiise augustis vene tuumajäälõhkujal. Hinnad algavad 30 000 eurost ja põhja nabal saab talisuplust harrastada. Püsivat paksu jääd ei ole. Mul on päris mitu teemat põhja naba kohta kirjutatud. Küsin, kes valetab ja kas üldse valetakse? Kas võib olla nii, et kruiis viib sind ainult gps järele nabale, aga tegelikust nabast on asi kaugel? Kui saaksid kruiisi, kas proovikisd kuidagi oma asukohta määrata, kui jah, siis kuidas?
Raudrüüd või?
Kas raudrüüd võisid tegelikult olla hoopis tuletõrjujate kaitsevarustus?
Vene tänaval
oleva maja küljes oli ajalooline infotahvel, milles sõnad "Veneranda voluntas" ladinakeeli tähendab siis "Mõistlik tahe." Kus kohast tuli eesti keelde sõna "vene"? Siin ma mõtlen maad, venelasi. Soome keeles on venejä vist. Teistes keeltes lööb ikka kuskilt otsast RUS välja.
Vot selline mees
valvab Niguliste kiriku taevaportaali. Kaela on teisel keegi pikaks venitanud. Pilte on veel sellest käigust, aga las jääb praegu.
Elektrivoolu abil viili teritamine.
Viil, mida teritada tahetakse, puhastatakse rasvast ja higist hästi puhtaks. Selleks valmistatakse sooja veega kristallsooda lahus, millesse viil mõneks minutiks pannakse. Lahusest välja võetud ja kuivaks pühitud viili ülemise hammaste lõpu koha ümber kinnitatakse vasktraat. Teine traadiots kinnitatakse elektri kaarlambi söe ehk kooksist pulga ümber ja siis pannakse söepulk ja viil klaaspurki. Nüüd valmistatakse vedelik 100-st kaaluosast puhtast veest, 6-st osast salpeetrist ja 3-st osast väävlihappest, mis kallatakse klaaspurki, kus viil ja süsi sees on. Vedelik peab ulatama viilile kinnitatud traadini. Viili, vedeliku ja söe kokkupuutumisel sünnib purgis elektrivool, mis viili teritab ja nagu uueks teeb. Nähakse, et viil soovitud terav on, siis võetakse viil ja süsi vedelikust välja, loputatakse happest puhtaks ja pühitakse kuivaks. Mainitud söepulga ja vedeliku abil võib jälle teisi viile teritada. Ka võib mitut viili korraga teritada.
Kommentaariks: Kuidas ma nüüd seletangi. Ma püüan asju vaadelda loogiliselt mõeldes, mis ei tähenda, et minu loogika on alati õige. Toon ühe näite. Kui lõigata mahlapakil (tetrapak) ülemine osa maha ja kallata sinna vesi sisse ja panna see lõkke kohale. Loogika justkui on see, et pakk läheb põlema ja vesi voolab lõkkesse. Tutkit brat, tegelikult võid seal pakis vee keema ajada. Olgu, see selleks. Te võite kutsuda seda viili teritamise protsessi elektriga galvaniseerimiseks või jumal teab milleks. Kas keegi on läinud asja sisse, uurinud täpsemalt, et kuidas nõrk elektrivool saab piltlikult öeldes vormida rauda. Kuidas energia muudab mateeriat?
Mina (mitte ego)
Mina infot on antud ja antakse tänapäevani edasi praktiliselt igalt poolt. Minu jaoks on oluline ainult MINU ja sinule ainult SINU. Üks screenshot ühest vanast heast filmist, "Tagasi tulevikku II." Kui paljud üldse näevad või proovivad kaasa mõelda. Infot lausa RÕHUTATAKSE, kirjutatakse topelt ja suurte tähtedega. Reaalsus on tegelikuses aga see, et esiteks, ei nähta ja teiseks kui nähakse, ei saada aru. Millal ja kas üldse saabub taipamine? "Seekord on see tõesti VÄGA VÄGA isiklik." Muidugi see tekst sobib ka hästi filmi konteksti, sest McFly jaoks ongi seekord kõik väga väga isiklik...
Kas tõesti juba esimene aprill?
Vanarahva tarkust
Kes virget und tahab, peab magava sea pea alt siga äratamata näpuotstega põhku võtma ja padjakoti alla panema. Ärksa une võib saada ka siis, kui käelt seda vett rüübata, mis joomisel hobuse suust maha nõrgub.
Rohi liigjoomise vastu. Võtta surnu rinnalt raha, tõmmata läbi surnu hammaste, panna viinaklaasi ja segada viina surnu nimetissõrmega. Kui seda viina joodikule anda jätab ta joomise maha.
Rohi liigjoomise vastu. Võtta surnu rinnalt raha, tõmmata läbi surnu hammaste, panna viinaklaasi ja segada viina surnu nimetissõrmega. Kui seda viina joodikule anda jätab ta joomise maha.
Sõda ja rahu
....ja siis sai sõda läbi. Mõõgad tagusivad sirpideks, raudrüüd sahkadeks ja kahurid pandi nurgakivideks ja kõik algas otsast peale...
Tallinna Vanalinn
Suhtekorraldaja
Ma eriti tihti hetkel paberist raamatuid ei loe, kuigi päris raamatu lugemine on midagi võrreldamatut paremat, kui tähti arvuti ekraanilt passida. Õnnestus mul kokku saada selle grupi looja Arnega ja ta kinkis mulle kolm enda raamatut. Võtsin kätte ja hakkasin lugema Arne raamatut "Suhtekorraldaja" ja ma olen jõudnud kõigest 44nda leheküljeni ja ma pean ütlema, et see on ilmatuma äge raamat. Mulle meenuvad lugedes kohe seigad päris elust, mis Arne rääkis ja muidugi raamatu taust ja varjutegelased, kuhu ta on peitnud nii iseenda kui teised tuntud tegelased. Eriline kaif on sedasi lugeda, aga teadmine, et ei tea tausta, ei tee teost grammigi halvemaks. Postitus ei ole mõeldud reklaamina, lihtsalt hea lugemine, kui keegi kuskilt raamatu kätte saab.
Esimene kuule lend Lasnamäelt
Natukene veel plaatinast
Tundub nii, et plaatina on üks väga äge metall nagu ka elavhõbe. Plaatina on Tavidist täiesti ostetav, kui keegi insenerihakatis vaid viitsiks või tahaks/oskaks selle teemaga tegeleda, siis arvan, et siin on peidus odava energia ssaamise võti. Vanasti oli plaatina odav, kasutati ka näiteks piksevarrastes.
Cassandra hüpotees
Arne rääkis kunagi osade kontinentide külmumisest lähiajal ja et kogu käimasolev kamm siin maailmas on just selle varjamiseks tehtud. Lugesin ise "Cassandra teooriat" (guugel oskab suht hästi eesti keelde ümber panna), seal räägitakse magnetpooluste pöördest ja see toob kaasa jõhkra uputuse. Punkrid väljavalitute jaoks olla juba valmis. Ma loen alati selliseid tekste kui ulmet. Ma ei ole eriline kosmosefanatt, sest ei tea ju päris kindlalt, mis moodi kosmos tegelikult välja näeb. Üleujutust sellises mastaabis nagu Cassandra teoorias on välja pakutud ma samuti teatud põhjustel ei usu. Võtan sellist info kui head ulmelugemist, kuigi pean ära mainima, et ainult loll ei märka, et midagi on toimumas. Kliima kohapealt nii palju, et Lõuna-Saksas elavad sugulased saatsid pildi, kus neil üleeile (02.04.2022) viskas kohutava lume taevast alla. Meil ka talvel vist polnud nii palju lund. Samas üks päev varem oli seal +18 C. Laen siia pildi üles, mida seal Cassandra teoorias üleujutuse kohta pakuti. Cassandra teooriat saab lugeda siit.
Mõtisklusi ajaloost
Marco Polo, Gutenberg, Tartu nime sünnilugu ja üleüldse ajalugu on kuskilt maalt natukene nihu läinud. Nii nagu ei tea keegi täpselt, kuidas üks või teine linn nime sai, samamoodi ma kahtleks igasugu Gutenbergides ja Polodes, kuigi ma ühes teises grupis jagasin kunagi seda artiklit ja sain korraks ise ka nagu puuga pähe, Tartaria ja Tartu...oeh, mul pole aega olnud praegu eriti ajaloo teemadega tegeleda, aga vaatasin archive.org vanasid raamatuid alates umbes 1100-1900. No kohe hakkas silma, et inglise keelega vanasti olid lood üsna kehvad. Valdav enamus oli araabia ja ladina keelseid raamatuid. Mis veel tähele panin, teine üleujutus oli 1867. Uputas nii Ameerikas, Euroopas kui Tallinnas. Tallinnas olla ülemiste üle ääre ajanud 🙂 Ja nagu võluväel umbes samal ajal hakkasid Tallinnas eesti keeles ajalehed ilmuma ja ka Eesti pudi keel hakkas ära kaduma. Umbes samal ajal käidi ka põhja poolust avastamas, just sirvisin raamatut, näe kurivaim, mehe nimi meelest läinud, kes ekspeditsiooni juhtis. Ja mida nad seal kõik nägid. Ja umbes samal ajal ilmus ka inglise keelne raamat koos jooniste, teaduslike seletuste jne, et maa ei ole kera. Nii palju asju juhtus u 1867. Kõik, mis enne seda oli, teab vaid kõigevägevam. Nii pikalt hetkel ei tahtnudki kirjutada, lainet pole.
Viimaseid mõtteid õhuelektrist
Elektrit ei ole enam õhus arvestataval hulgal. Olen töötanud päris palju infot läbi seoses õhuelektriga. Olen jõudnud arusaamisele, et miks enam õhuelektriga ei saa no kasvõi auto akut laadida, on see, et nüüd meil kasvavad jälle puud. Kõik elav orgaanika, kasutab ja toimib elektril. Eriti võimsad elektri tarvitajad on puud. Puud laevad õhuelektri enesesse ja kasvavad nii elektri kui juurtest saadava mõjul. Lugesin üht naljakat artiklit, miks vanasti puid ei olnud, väideti, et meie esiisadele meeldisid lagedad väljad ja heinamaad 🙂 See selleks. Eesti vanadest ajalehtedest leiab küllaldaselt artikleid, kus 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul väetati igasugu põllukultuure õhuelektriga. Saagikus paranes 30-400% Erilised elektrilaengud õhust vabanesid aga hästi kuivadel ilmadel. Inimesed võisid no ütleme hobust katsudes lausa elektrist põrutada saada. Hobuste lakad ja sabad viskasid sädemeid, isegi kui lumi sadas ja maad puudutas, andis lume helves oma pluss laengu praksuga maasse, mis hoiab endas miinus laengut. Ja siis mina telekast ühe korra kuulsin, et vanade hoonete katustel olevad kerad või kuulid, sisaldasid selleks elavhõbedat, et see peletavat kurjasid vaime 🙂 No kuidas saab sedasi? Ma küsiksin, kas olen mina naljakas oma jutuga või need teadlased, kes sedasi kirjeldavad meie esiisasid. Loogiline on, et need katustel asuvad munad ikka energiat kogusid. Miks veel kindlasti energiat õhus vähe on, on see, et meil on terve maailm elektrikaableid täis tõmmatud, küllap need imevad viimasegi särtsu endasse..,
Tundmatu lendav objekt
UFO-d ja tulnukad pole minu ala, aga äkki kedagi huvitab. Vaatlust teostati 1913. aastal. Pean veel ära mainima, et see sündmus on ainuke omataoline, mille otsa olen komistanud, kuigi olen vanu ajalehti sirvinud lugematud tunnid.
-- Iseäralik loodusenähtus. Päevalehele kirjutatakse Läänemaalt, Veliselt: 19. septembri õhtul kella 10 ajal ilmus põhjapoolsesse taevasse, kus paksud pilverangud seisid, kõrgele pilveservale iseäralik valgusekogu, mis nagu kuu pilvi valgustas. Valgusekogu oli kanamuna taoline ja paistis paari jala pikkune olevat. Paari minuti pärast langes ta oma seisukohast madalamale ja jäi jälle pilvede vahele seisma ja valgustas oma ümber olevaid pilvi, minuti aja pärast kadus kogu musta varju taha ja minuti aja pärast tuli ta jälle endises selguses nähtavale, mille järele ta jälle niisamuti kadus. Nii varjas ta end 7 korda. Peale seda hakkas valgusekogu vähenema ja umbes 5 minuti pärast paistis ta nagu koidutäht olevat. Ka olla selsamal ööl kella 12-1 vahel põhjataevas mitme sülla pikkune valge post seisnud.
-- Iseäralik loodusenähtus. Päevalehele kirjutatakse Läänemaalt, Veliselt: 19. septembri õhtul kella 10 ajal ilmus põhjapoolsesse taevasse, kus paksud pilverangud seisid, kõrgele pilveservale iseäralik valgusekogu, mis nagu kuu pilvi valgustas. Valgusekogu oli kanamuna taoline ja paistis paari jala pikkune olevat. Paari minuti pärast langes ta oma seisukohast madalamale ja jäi jälle pilvede vahele seisma ja valgustas oma ümber olevaid pilvi, minuti aja pärast kadus kogu musta varju taha ja minuti aja pärast tuli ta jälle endises selguses nähtavale, mille järele ta jälle niisamuti kadus. Nii varjas ta end 7 korda. Peale seda hakkas valgusekogu vähenema ja umbes 5 minuti pärast paistis ta nagu koidutäht olevat. Ka olla selsamal ööl kella 12-1 vahel põhjataevas mitme sülla pikkune valge post seisnud.
Nähtamatud laevad
Edison oli palju pöörasem mees, kui meile ajaloost jutustatakse. Näiteks, leiutas ta seadmed, millega õhust sai toitu valmistada. Kõlab nagu Jaan Tatikas, kes paekivist sealiha tahatis tegema hakata, kuid sellel jutul on alus olemas, sest õhus on alati lugematul hulgal pärmibaktereid, mis teatud olukorras hakkavad tootma puhast valku. Sellise süsteemi patenteeris ka kunagi keegi sakslane Edisonist sõltumatult ja Saksa valitsus ostis patendi ära ja sinna ta jäi. Olen sellest varemalt kuskil kirjutanud, aga sellest ma ei tahtnud kirjutada. Kas olete mõelnud, et kuhu kadus tehnoloogia, millega sai suured laevad nähtamatuks muuta? Või on sellised laevad, lennukid, kõiksugused tähtsate ninade sõidukid, isegi hooned siiski kuskil olemas? Ma võin nii väita, et palju infot on ära peidetud, teadlaste saavutused on ära nuditud tasemeni nagu elektripirni leiutamine jne. Juhtmevabad telefonid olid Ameerikas ja Euroopas 20. sajandi algusel üsna tavalised, aga millegipärast me eriti ei tea neist asjadest midagi. Enamus tramme sõitsid juba 19. sajandi lõpul elektril, millest ka siin grupis palju infot leida. Aga tagasi Edisoni juurde.
Nähtamatud laevad (1917)
New-Yorgist teatatakse "Daily Telegraphile": Edisoni esialgsed katsed nähtamatute laevadega on häid tulemusi andnud. Loodetakse, et nende laevade tarvitusele võtmine tähtsalt hädaohtu Saksa veealuste paatide poolt vähendab. Ülesleid seisab selles, et laevad lähedas kauguses iseäralise süsteemi tarvitamisel silmale nägematuks saavad. Et laevade must suits mitte äraandjaks ei saaks, köetakse kardetavas piirkonnas laevu iseäraliste sütega. Nägematuks tegemise süsteemi võib ruttu iga laeva juures tarvitusel võtta. Juba palju laevu on seda süsteemi tarvitades Euroopast tagasi tulnud, ilma et Saksa paadid neid näinud oleksid.
Nähtamatud laevad (1917)
New-Yorgist teatatakse "Daily Telegraphile": Edisoni esialgsed katsed nähtamatute laevadega on häid tulemusi andnud. Loodetakse, et nende laevade tarvitusele võtmine tähtsalt hädaohtu Saksa veealuste paatide poolt vähendab. Ülesleid seisab selles, et laevad lähedas kauguses iseäralise süsteemi tarvitamisel silmale nägematuks saavad. Et laevade must suits mitte äraandjaks ei saaks, köetakse kardetavas piirkonnas laevu iseäraliste sütega. Nägematuks tegemise süsteemi võib ruttu iga laeva juures tarvitusel võtta. Juba palju laevu on seda süsteemi tarvitades Euroopast tagasi tulnud, ilma et Saksa paadid neid näinud oleksid.
Inglise keelne raamat Great Message (1928)
Atlantise kauge ajastu ja inimeste teadusliku arengu tõestuseks teatati, et Kesk-Ameerikas avastatud iidses templis leiti peaaegu täiuslik koopia meie kõige kaasaegsemast elektrikilbist, mida kasutatakse nüüd kõigis suurtes äri- ja avalikes hoonetes elektrivalgustuse jaoks. Atlantiidid olid elektriteaduse arengus kaugele jõudnud; ja see on kooskõlas meistrite dokumentidega. On ilmne, et atlantise elanikud olid kontinendi hukule vahetult eelnenud 10 000 aasta jooksul saavutanud teatud vaimsete teadmiste taseme kogu kontinendi elanikkonnas, mis on kaugelt ees mis tahes praeguse riigi omadest.
Raamatu järele on kõik vanad teadmised tulnud Atlantise elanikelt ja Egiptuse ehitised on samuti nende kätetöö. Raamatust võib justkui sedasi aru saada, et põllekad olid olemas juba Atlantise ajal ja nemad on infot ja teadmisi edasi kandnud.
Raamatu sirvisin diagonaalis läbi ja kindlasti peidab see endas veel ägedat infot. Meeldib selle raamatu juures see, et osatakse küsida küsimusi, mida tänapäeval enam kahjuks eriti tihti ei tehta. Näiteks Lihavõttesaarte kujude (Mu pärand) liigutamist tänapäevaste (1928a.) vahendite ja tehnikaga peeti võimatuks.
Raamatust veel selline pärl - Tõe kolm kõige ohtlikumat vaenlast on Kahtleja, tahtlikult tige ja ignorant. Kõige hirmuäratav neist on Kahtleja. Ta on isik, kes lihtsalt keeldub tõde vastu võtmast. Ta nõuab, et igal sammul oleks absoluutne käegakatsutav tõend; ja enamikul juhtudel ei suuda ta kindlaks teha, mida ta mõtleb "absoluutse, käegakatsutava tõestuse" all. Ta teab ainult seda, et ta ei taha olla veendunud. Ta on kriitik ja vastulause esitaja. Sageli põhinevad tema kriitiline suhtumine ja vastuväited täielikult tema edevusel. Oma kriitika ja vastuväidetega ning soovimatusega olla veendunud, usub ta, et demonstreerib oma intelligentsust – isegi oma kõrgemat intelligentsust – nende ees, kes kuulutavad lihtsat tõde.
Selle blogi lugejad on vist enamus „Kahtlejad“, kuid seda ümberpööratult.
100 tõestust, et Maa ei ole kera (1886).
See vist on nn
vandenõuteoreetikute kõige tähtsam ja suurem puremispähkel. Guugel
tõlgib täitsa edukalt. Panen ka teise raamatu lingi kommentaaridesse,
mis räägib samast asjast. Ise aga arvan oma vaatluste põhjal sedasi, et
palliteooria kukub põrmu või on pall tunduvalt suurem, kui võtta ja
vaadelda peavooluteadlaste poolt pakutavat valemit Maa kumeruse
mõõtmiseks (Curvature test). Kõige lihtsam näide. Tilgu sadama ja
Naissaare Lõunasadama vaheline kaugus on umbes 11km. See tähendab, et
kui ma seisan Tilgusadamas merekaldal, siis ma ei tohiks binokliga näha
Naissaare Lõunasadama liivaranda, sest 11km peale on maa kõverdunud
palliks 2,8 meetrit. Ehk Naissaare liiva- või kivikliburand ei tohiks
näha olla. Selge ilmaga näeb aga randa isegi palja silmaga. Ma ei teeks
kohe kõikehõlmavaid ja suuri järeldusi, sest ka peavoolu teadlastel on
oma loogika mõnes asjas siiski olemas. Näiteks planeedid ja nende
liikumine. Olen ise teleskoobist Jupiteri ja tema kuusid vaadelnud,
samuti Saturni. Need on olemas ja liiguvad. Kuidas teadlased ennustavad
päeva pealt näiteks komeetide liikumise ja arvutavad välja isegi rohkem
kui 100-aasta taha, millal me peaksime jälle taevas mingit komeeti
nägema. Ja kui päev on käes, on komeet taevas. Ise mõtisklesin selle üle
üks õhtu ja korraga tuli kuskilt (ma ei tea kas alateadvusest või keegi
istutab mõtteid pähe või tõesti ise mõtlesin välja 
) et taevas ei ole reaalne, taevas on virtuaalne, ebamaine, füüsilisele
kehale kättesaamatu. Ma muudmoodi ei oska kirjeldada, kui et taevas on
kuskil kõrgusel kuppel või siis ekraan ja tähed, komeedid ja planeedid
on siin pool kuplit, kuid need mõõdud mida meile on kirjeldatud
planeetidest ja tähtedest, ei vasta tegelikkusele. Pikk jutt-s.tt jutt,
aga kes tahab uurida, lugegu ja uurigu.
) et taevas ei ole reaalne, taevas on virtuaalne, ebamaine, füüsilisele
kehale kättesaamatu. Ma muudmoodi ei oska kirjeldada, kui et taevas on
kuskil kõrgusel kuppel või siis ekraan ja tähed, komeedid ja planeedid
on siin pool kuplit, kuid need mõõdud mida meile on kirjeldatud
planeetidest ja tähtedest, ei vasta tegelikkusele. Pikk jutt-s.tt jutt,
aga kes tahab uurida, lugegu ja uurigu.
Filosoofiat
Selle meeletu, oma südametunnistuse vastu käiva elu ainuke seletus, mida meie aja inimesed elavad, seisab selles, et noorele põlvele õpetatakse lugemata hulk kõige raskemaid asju: taevakehade seisu, maakera seisu miljonite aastate eest, organismide tekkimisest jne. Ei õpetata ainult ühte, mida just vaja, seda, missugune on inimese elumõte, mis vanaaja targemad inimesed selle küsimuse üle mõtlesid ja kuidas teda otsustasid. Mitte üksnes, et ei õpetata, vaid selle õpetuse asemel tuubitakse pähe noorele põlvele kõige avalikumat tühja asja, mida õpetajad ega õpilased ei usu. Terve meie eluhoone alla on kivi asemel õhku täispuhutud põied pandud. Kuidas ei peaks siis see hoone ümber kukkuma? (Teadmata autor)
Eelajalooliste kääbuste jäänused
Inimesed ainult 15 tolli (38 cm) pikad.
ETA. Bombah, 20. veebruaril. Wadnagaris, Baroda riigis (Indias), avastati eelajaloolise kääbusliku inimtõu jäänused. Need jäänused kuuluwad inimolevustele, kes võisid olla ainult 15 tolli pikad. See sensatsiooniline leid ei jäta arvatawasti mõjutamata senist teooriat inimsoo hälli kohta. Ekspertide arvates avaneb nüüd uus väli väljasurnud kääbustõugude uurimiseks. Seni tuntud Kesk-Aafrika kääbustõud on 4-5 jalga (122-152 cm) pikad. Kõige väiksema kääbusinimese jäänuste avastamine tuletab meele Homeeri vihjet kääbustele, kes olid 13,5 tolli pikad. Avastatud kääbustõu mõõdud vastavad ligikaudu Homeeri kääbustõu mõõtudele.
Nende samade kääbuste kohta on ka teises ajalehes teine lugu, mis teeb selle loo just huvitavaks seetõttu, et artiklis mainitakse ka seda, et leiti 18-tolli kõrgune lehm. (Maamees : "Vaba Maa" põllumajandusline osa, 22 veebruar 1935)
Iselendavad lennukid
(Film ja Elu : Huvitav shurnaalleht, nr. 45, 4 detsember 1936, Eesti Rahvusraamatukogu digitaalne arhiiv)
Peeter 1 ja Jeesuse pikkus
Vana ajaleht kirjutab järgmist...
..Lossikirikus
näitas Faber Peeter Suurele lina, millele oli tikitud Kristuse keha
pikkus - 3 Liepzigi küünart (1 küünar umbes 54cm) ja 8 tolli (1 toll
2,54cm) ehk umbes 183cm. Peetril oli soov ennast Kristuse pikkusega
mõõta. Tulemus oli: 3 küünart 2 tolli (167cm). Järelikult oli Peeter 6
tolli (15-16cm) Kristusest lühem.
Kui lugeda see artikkel ajalehest läbi, siis tuleb välja, et tegu ei olevat muinaslooga vaid "päriselt" aset leidnud sündmusega.
Mis aga meie teame ajaloost? Peeter olla koljat olnud, pikkust ei rohkem ega vähem kui 2 meetrit ja 3 cm.
Kristus olla aga tavalise tolle aja juutide pikkusega olnud ehk u 1,7 meetrit.
Meil peaks siin Graalis olema ka vähemalt üks piibli tundja. Panen siis ühe küsimuse jälle
Mis on pildil oleva meile kõikjalt teada oleva Jeesuse pildiga valesti.
Vihjeks nii palju, et vastus on piiblis ilusti ja selgelt kirjas.
Mis on pildil oleva meile kõikjalt teada oleva Jeesuse pildiga valesti.
Vihjeks nii palju, et vastus on piiblis ilusti ja selgelt kirjas.
Inglismaa oli Vana-Rooma haldusüksus
George IV oli Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuningas ning Hannoveri kuningas aastatel 1820–1830.
Kõik muidu ilus ja tore, aga ainus häda on see, et Inglismaa oli Vana-Rooma haldusüksus (nagu terve Euroopa). Rooma Riiki ametliku ajaloo järgi aga ei eksisteeri juba üle 2000 aasta. Tegelikkus on see, et see riik kadus ajaloost alles 19. sajandi esimesel poolel. Ma muidu poleks viitsinud üldse sellest kirjutada, sest see oli ammugi teada, kuid komistan kogu aeg info otsa, mis näitab kõikide riikide keisreid Vana-Rooma rõivastas ja sõjavarustuses. Aknast välja vaadates ei ole just haruldane, et näete mõnda Vana-Rooma (antiik) stiilis maja. Vanaaegsed tähtsamad mehed on vanadel müntidel Vana-Kreeka hõlstides, pead kaunistatud pärgadega jne. Vaadake nüüd alumist pilti, kus on kujutatud Briti kuningat George IV. Münt on löödud 1824. Nende juttudega ma olen ajaloost harjunud, et kuningad tahtsid ennast ehtida võõraste sulgedega ja lasid end kujutada Vana-Rooma stiilis sõjakangelastena. Samas, see jutt on ise juba küllaldaselt jabur, aga olgu. Kuidas aga seletada, et ühe võimsama riigi kuninga medalile on ka kreeka tähestik peale sattunud?
Tiberi saar Roomas praegu ja vanasti.
Natuke sõbralikku tögamist alternatiivajaloo uurijate aadressil
Kogu maailm muinaseestlaste koduks?
Viljandi
mees Artur Jung on kirjutanud brošüüri pealkirja all: „Vanade eestlaste
osavõtt riikide rajamisest ja rahulepingutest tuhat aastat tagasi."
Mainitud kirjutuses püüab autor maakohtade ja inimeste nimede järele
väita, et eestlaste sugu on muinasajal elanud igas Euroopa riigis.
Kiievi
linna nimi oli vanasti „Kõieva", mis ei tähenda muud, kui eesti Koivat.
misnimeline jõgi on Eesti-Läti piiril. Enne kui Oleg vallutas Kiievi,
valitsesid seal viikingid Askold ja Dir. Eestis on Askola nimeline
maakoht. Ka sõna Dir pole meile võõras. kirjutab A. Jung, näiteks
„tiritammi kasvatama".
Saksamaa
pealinn Berliin on Pärna liin. sest Lindenallee on praegugi Berliini
toredaim tänav. Edasi on Saksamaal veel Saarimaa, linn Mets jne.
Edasi
märgib A. Jung, et Prantsusmaa südames on Seine või meie keeles Säina
jõgi, Pariis on tulnud sõnast „Paari saari" ja Marne sõnast „Maruna".
Itaalia pealinna Rooma nime lõpp on eesti maa ja selle nime tüve leiame
sõnades rohu - roo, roog - roo.
A. Jung meenutab ka seda, et Vene riigi loojaiks olid eestlased Rahurikk (Rjurik), Siniuss (Sineus) ja Truuvaar (Truvor).
Viljandlase
uurimusi on väga huvitav lugeda, aga lugemist lõpetades jääb mulje,
nagu jääks midagi puudu või pooleli. Kuigi lugupeetud autor väidab, et
muinaseestlaste igiva-naks kodumaaks on olnud kogu Euroopa riigid, ei
saa kahe silma vahele jätta ka teisi maailmajagusid.
Ameerikas
leidub näiteks Santiago linn, mis pole muud. kui aegade kestes ära
vusserdatud Sant-Jaagu linn. Samuti on Mehhiko selge eesti Mehikoorem -
või Mehekoon. Või mis te ütlete Peruu pealinna Lima kohta? Sula selge
eesti lima, muud ühti.
Ja
kui palju leidub Hiinas igasuguseid sange, pange, linge ja tunge. Kõik
eesti sõnad. Küllap seal leidub jungegi. Kas me pole aastatuhandeid
tagasi olnud koguni patsikandjad taevariigi pojad? Nii et lugupeetud
autor võiks jätkata oma uurimust ja seda juba maailmses ulatuses.
Päewaleht, nr. 139, 23 mai 1939
Kalevid
Veel
natukene "Kalevitest" juttu, kes olid hiiglased ja kes ehitasid
püramiidid ja kaevasid kanalid...kas just tegu oli Eesti Kalevitega, aga
miks ka mitte. Fantaseerin natuke ja mõtlen, et tont seda teab, kuidas
asjad kunagi olid ja mitut keelt üldse kasutati või
kas üldse räägiti, võibolla suheldi kuidagi mõttega, telepaatiliselt.
Sellest ka nn Egiptuse või Kaldea kiilkirjad. Hiljem, mingi sündmuse
tagajärjel ei osatud enam telepaatiliselt suhelda, kuid teadmine jäi ja
see tõttu prooviti telepaatilist suhtlust, mille mõttevormid saabusid
piltidena, mitte tähtede või sõnadena, kuidagi piltidega edasi
anda...Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale,
29 mai 1897.
Vapp Vanalinnas
Vanalinnas, Mustpeade maja küljes olev vapp. Mis on pildil valesti?
Tähtkindlused olid tehnoloogilised õhurünnakute kaitserajatised
See
on esimene video või üldse pildiline tõestus minu jaoks, et tähtkindlused olid
mingit sorti tehnoloogilised rajatised. Loogiline tundub ka, et olid
kaitserajatised ja vaenlane oli üleval. Vaata kasvõi Tallinna vanalinna
müüri Toompealt kuni Stenbockini. Müür on kaldega
taeva poole ja kõik kohad kinnimüürituid arkasid täis. Küsimus muidugi
tekkis, et kuidas ja mis valemiga need kindlused üle maailma
metall-tehnikast sedasi vabastati, et praktiliselt keegi ei tea sellest
midagi. Meenusid 90ndad, kus olid kõik vaesed ja metalliärikad elasid
ainult hästi. Pandi kõik pihta ja viidi vanametalli, kuna enamus metalli
varastati vanadest NL sõjaväeobjektidelt, siis sellest ka ei räägitud.
Olin ise aega teenimas 90ndate lõpu poole Paldiskis. Linna ääres olid
suured rauamäed, mis ootasid laevale laadimist. Võimas vaatepilt oli.
Sama paralleeli võiks ka tõmmata nende vanade kindluste aega. Sõda sai
läbi, kõik olid vaesed, kuid metall on maksnud iga valitsuse ajal.
Kindlused varastati tühjaks, kuna tegu oli ebaseadusliku tegevusega,
siis sellest suurt ei räägitud ja märke maha ei jäänud. Võimudel aga oli
savi, küllap varastasid isegi... Video asub siin.
Elukulg lood on alati põnevad, naudin lugemist ja kõike sellest blogist. Ühte teemat kommenteerisin natukene pikemalt. Panen kommentaarid siia kah.
Pildi autor: Arne Tsirna
Probleeme ja küsimusi on palju. Üks kahtlane värk on tõesti 19. sajandi piltide trükkimine raamatutesse, kuid veel keerulisem teema on sama aastasaja kollaažid, kuidas ja millega neid tehti? Ilmselgelt ei lõigatud midagi välja ega kleebitud teisega kokku nagu ma omal ajal koolis kunstiõpetuses trükkimise peal joonistusi valtsi moodi asjandusega pressisin. See tehnika oli täielik kiviaeg võrreldes 19. sajandi ja alla poole trükitud raamatutega. Ilmselt sai seda ikka kuidagi teha nagu neid keerulisi ja peeneid hammasratta mehhanisme, millest kõikvõimalikke masinaid kokku pandi. Telliste teema ja augud seintes on hea teema, mida käsitleda ja uurida, kuid ma sain suht rahuldava vastuse selle probleemi jaoks, sinu dirižaablite loost. Ma laen varsti ühe pisiloo obeliskidest ülesse, seal võtan mõne lausega kokku, et miks me ei saa edasi uurida või ei jõua kaugemale teemade uurimisel, alati jääme kuskil toppama, Börsi/loterii asjandus võis toimida vabalt läbi traat-telegraafi, need ilmusid 1850 paiku, juhtmevabad tulid poolsada aastat hiljem. Isegi ajalehetoimetused said oma uudiseid läbi telegraafi. Kuid kõige keerulisem või õigemini tõestamatum teema, mida käsitled on aga lihtlabane tõeliste ja tõeste ajaloo annaalide kaotamine/hävitamine. Antiikaja peaaju operatsioonid, kompuutrid, ehituskunst jne, mille üle paljud arheoloogid ja ajaloolased pead murravad, olid sama tavalised kui tänapäeval. Pead murravad nad ainult sellepärast, et vastav kirjandus on "kuskile" kadunud. On olemas ainult mõningad üksikud infokillud, kuid kraadiga teadlased ei taha neist kinni hakata, sest muidu võib kraad ohtu sattuda ja seepärast tuleb laulda suht ühtses kooris, et leivapaluke hommikul ikka veel laual oleks. Toon paar näidet, mida saab igaüks ise kontrollida, samas see on niigi ülearune, sest su enda blogi on ääreni näiteid täis, aga huvitav on lihtsalt infot kild-killu haaval kokku korjata. No näiteks, telegraaf või õigemini veel peenem aparaat oli olemas juba iidamast-aadamast, kuid 16. sajandi (ma oleks hästi eetevaatlik raamatute aastaarvude suhtes) raamatus ei osatud seda aparaati enam hästi kirjeldada. 1589. aasta G.B Porta raamatus "Magia Naturalis" kirjeldatakse "magneetilist telegraafi," mis "sümpaatia" (mis see veel selline on??) läbi kahe "kompassi" abil, mille näiteklaasile (ekraan?) olid kirjutatud tähed tähestikulises järjekorras ja see seade pidi üle kandma kahe üksteisest kaugemal oleva isiku teateid üksteisele. Kirjeldus on küll väga segane, aga on aru saada, et tegu on mingit sorti "juhtmevaba" seadmega, millega sai infot kauge maa taha edastada. Järgmine näide, 17. sajandi lõpul ilmus J.J Beckeri raamat "Jocosa Sapientia" ehk "Lõbus tarkus", kus teahakse juttu raadio ringhäälingust. Aastal 1680 raadioringhääling? Sellisele mõttele on suht võimatu tulla, kui sellest mitte midagi ei teata...tundub nii, et Jules Verne ja H.G Wells olid poisikesed võrreldes nende vanaaja "ulme kirjanikega". Tegelikult aga nii Porta, Verne, Wells jt. ei mõtelnudki ise suurt midagi välja, ikka kuskilt vanemast lektüürist lugesid infot, mida ulme pähe müüa....
Kõrbelaev
Leiutaja: John Bischoff
Pikkus: 60m
Kõrgus: 18m
Kaal: 200 t
Korruseid: 4
Ratta läbimõõt: 15m
Ratta laius: 2,5m
Ratta materjal: Täisraud
Mootor: kaks diiselmootorit
Sõidu-ulatus: 5000 km
Sõiduk oli mõeldud Sahaara kõrbes liikumisekset, sellega võivat sõita 12 km kiirusega isegi künklikus maastikus, tasasel väljal on tippkiiruseks 30 km/h.
Snow Cruiser
1939.
aastal kavandasid ja ehitasid Chicago Armor Institute of Technology
teadlased ja insenerid massiivse uue sõiduki, mis oli mõeldud
kasutamiseks Antarktika uurimisel. Antarktika Snow Cruiser oli 55 jalga
pikk, täislastis kaalus üle 37 tonni ja veeres neljal siledal 10 jala
kõrgusel rehvil. Masin läks kontradmiral Richard Byrdi käsutusse.
Meeskonnal õnnestus Snow Cruiser Antarktika jääle toimetada, kuid
konstruktsioon osutus vigaseks ja sõiduk muudeti peagi paigalseisvaks meeskonnaruumiks.
Diisel-elektriline hübriidjõuallikas jäi sõidukile nõrgaks. Sõiduki
rehvid olid ebaõnnestunud, kuna need pakkusid väga vähe veojõudu ja
vajusid lumme. Rohkem kui 75 aastat hiljem ei ole täpselt teada, kus see
masin tänapäeval Antarktikas asub.
Sõiduki juhtruum - ulme...
Originaalallikas on siin.
Valgustuslahendus või fosfori avastamine?
Ülidetailne pilt aastast 1775. Kes tahab lähemalt uurida, vajutagu lingile. Uhkes lossis pole mitte üht lühtrit või mingit traditsioonilist valgustusvahendit. Paremal pool põletab poiss küünalt, et valgust saada ja pildil, mille siia kleepisin, seal istub vanamees mingi teadmata valgustuslahenduse ees. Klaaskolb on ühendatud mingisse telliskividest laotud ahju? Klaaskolbi on tekkinud plasmajoa taoline valguslahendus ja üleval kolvis on auk, kus kohast pressib valgus tuppa. Kas võib olla, et sedasi sai samuti tubasid valgustada? Jääb mulje, et seade tekitab ruumi holgramm-valguse, mis võiski vanal heal ajal valgustada suure osa ruumist. Link.
Nässus ajalugu
Kus maalt ajalugu nässu läks? Vastuolulist infot on nii ilmatuma palju. Olen sirvinud 17-18. sajandi raamatuid hunnikute viisi. Puha teadusliku teksti ja minule mõistamtuid matemaatilisi valemeid täis. Leonardo da Vinci visandas helikopteri, mille joonised olid nii täpsed ja põhjalikud, et isegi kuullaagrid olla peale joonistanud, mis sest, et esimesed kuullaagri moodi asjad ilmusid 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi alguse Rootsi rulllaagrid on senini kasutusel.
Kuidas?
Refereeritud lõik ajalehe artiklist „Mida arhivaalid jutustavad „Heast Rootsi ajast“. Päewaleht, nr. 147, 4 juuni 1929 - link
…Kõigepealt peab küll imestama tolleaegset raamatute käsitsi (hanesulega!) kirjutamise kõrget kvaliteeti, kus kalligraafiline-kunstiline täius ilukirja ja raamatute-aktide kaunistamise osas paneb meid lausa jahmatama. Võtame näiteks kas või niisuguse lihtsa asja, kui on seda sõdurite teenistusest vabastamise tunnistus. Isegi need on maalitud ilukirja viguritega ja meie mõiste järele kulub ühe niisuguse tunnistuse täitmiseks oma mitu ja mitu töötundi ka kõige lihtsama kirjaviisi juures. Tekib küsimus, kui palju pidi olema siis ametis kirjatundjaid ja ilukirjutajaid, kui mõne õnneliku sõja järel tuli koju lasta paarkümmendtuhat sõdurit?
Mis mõtted tekivad? Endal tekkis kaks mõtet.
1. Need raamatud ja dokumendid polnud mingid hanesulega nikerdatud teosed või dokumendid. Need olid masinatega vastavas kirjašriftis trükitud teosed/dokumendid nagu seda saab teha ka tänapäeval.
2. Virtuaalsus.
Ma võiks uskuda kooliõpiku varianti, kui ma poleks ise näinud (hooned, raamatud, ajalehed, masinad, tehnika, trükised, maakaardid, mattunud korrused, isegi uppunud linnad jne) ja uurinud ajaloo kohta kõike seda, mida ma seni olen näinud ja lugenud. Vanasti oligi kõik suursugune vastupidiselt tänasele - hooned, rõivastus, mööbel jne...siis aga juhtus midagi ja tuli mõni aeg hakkama saada praktiliselt mitte millegita. Ajaloolased kutsuvad seda aega vist kiviajaks ja dateerivad selle ei tea mis aegade hämarusse, kuigi see "kiviaeg" oli siin alles hiljuti.
Voored või matusepaigad?
Vene võimu kehtestamise ajal, s.o Rostovi ja Perejaslavi järvede ümbruses Jaroslavli ja Vladimiri maakonnas, Merja soomeugrilased, kellest peale nime pole ajaloos peaaegu midagi säilinud. Merjalaste kommete ja kultuuri väljaselgitamiseks tehti neil aladel aastatel 1851–1854 kõige ulatuslikumad uurimistööd. 163 erinevatel kalmistutel avati 7729 hauda, mis sisaldasid kas põletamata või tuhastatud surnukehi. Lisaks neile ulatuslikele uurimustele on mitmed teadlased hiljem siin-seal hauauuringuid läbi viinud selle algse uurimisvaldkonna piirimail Vladimiri, Jaroslavi ja Tveri maakonnas. Merjalaiulaste seni uuritud kalmistutel on olnud mitusada kalmistut, millest kõrgeimad on olnud veidi üle nelja meetri. Suurimal kalmistul olid kalmemäed kuni 1341. aastani. Samal kalmistul võib leida nii põletamata kui ka tuhastatud surnukehi. Raamatu link.
Inimene ja päike
Kiirus, mille juures jääb päike seisma ja kell ei näita midagi
Kiirus, mille juures jääb päike seisma ja kell ei näita midagi
Itaalia ajalehed kirjeldavad Itaalia lenduri Guglielmo Cassinelli rekordlennu üksikasju. Tähendatud lendur saavutus kiirusrekordi hüdroplaanil 629,3 km tunnis.
Cassinelli lend leidis aset pühapäeval vara hommikul Aadria mere kohal 100 km distantsil Pezaro ja Ancona vahel. Selle maa lendas lennuk ära 9 min. ja 32 sekundiga. Vaatamata pöörasele kiirusele (175 meetrit sekundis) ei tundnud ledur ennast sugugi halvasti ja lennukilt maha astudes oli ta täiesti värske ja lõbusas meeleolus.
On huvitav selle pöörase kiiruse puhul ära märkida mõningad nähted, mis kaasas käivad kiirusega. Umbes 68ndal põhjalaiuse kraadil pöörleb maakera 630-kilomeetrise tunnikiirusega. Kui kolonel Castsinelli oleks lennanud oma hüdroplaanil Põhja-Norras täpselt geograafilisel laiusjoonel idast läände s. o. vastupidises suunas maakera tiirlemisele - siis oleks päike tema suhtes jäänud seisma ja kell (astronoomiline) oleks näidanud ühte ja sama aega.
Vastupidise lennu korral - läänest itta - oleks ilmunud veel rabavamad tagajärjed: lenduril oleks aeg lennanud kahekordse kiirusega ja 24 tunni jooksul oleks ta näinud kaks korda päeva ja kaks korda ööd.
Kui lennukiirus ületab maakera tiirlemise kiiruse, võib lendur, kui ta lendab idast läände, konstateerida imelikku nähtust: tema arusaamise järele hakkab käima vastupidist teed. Kui üks rong sõidab teisest hirmsa kiirusega mööda, siis paistab esimeses rongis sõitjaile, nagu sõidaks teine rong tagurpidi. Link originaalviitele.
Lennukauto 1933. aastal
Ma mõtlesin, et sellised leiutised olid ainult ulme pärusmaa, mida sai lugeda ulmeraamatutest või näha vanast prantuse filmist "Fantoom", või natuke uuemast filmist "Tagasi tulevikku" aga näed sa...olid olemas sellised aparaadid 100 aastat tagasi...
Maailma näilisus
Võrrand 56 ehk Heisenbergi määramatuse printsiip. See sätestab, et korraga ei saa vaadelda elementaarosakese asukohta ja kiirust. Nii ei saa olla kindel, kus miski on ja kuhu liigub. Seega tõestas Heisenberg, et keegi ei tea mitte midagi. Me elame igaveses määramatuses.
Tunneliefektiks nimetatakse mikroosakese läbiminekut potentsiaalibarjäärist. Tegemist on kvantmehaanika nähtusega, kus nt elektronid on suutelised läbima lõpliku paksuse ja kõrgusega potentsiaalibarjääri sest omavad laineomadusi. Osakesed kas peegelduvad tagasi (tungides osaliselt barjääri sisse) või läbivad selle. Klassikalise teooria kohaselt on osakeste poolt barjääri läbimine võimatu.
Kogu maailma kuld
Delfis oli uudis, et Venemaal on kulda 120 miljardi väärtuses. 1 unts (31 grammi) kulda maksab umbes 1700 eurot. Kilo hinnaks teeb see jämedalt 55 000. Järelikult on Venemaal 2,18 miljonit tonni kulda. Ja vaatan mina siis infot kulla kohta ja selgub, et kulda on üldse kogu maailmas kokku 197300 tonni. Ega ma mingi meistermatemaatik ei ole, aga kuskilt paneb ikka täiega lappama, kas minu matemaatika või info usaldusväärsus.
Suessi kanal
Suessi kanal oli olemas juba iidamast-aadamast. Ajaloolasd muidugi sellest kõva häälega ei taha rääkida, sest pea 170 km kanalit "puulabidatega" ikka ei kaeva. Tegelikult see on omamoodi võrreldav meie Hansalinnade Pärnu, Viljandi ja Tartuga, mida ühendas veetee. Huvitav on veel see, et seda jõge kutsuti juba alates Pärnust Emajõeks ja see jõgi voolas võrreldes praegusega tagurpidi, ehk Pärnust Tartuni.
Üleujutatud Peterburi
Pildil peaks olema vana Prantsuse postkaart. Viidet originaal postkaardile ei leidnud, nii et ei oska öelda kui autentse leiuga on tegu. Pildil on kujutatud üleujutust St. Peterburgis, mis tegelikult ei olegi nii haruldane. Taga on näha Aleksandria sammast ja eespool Peeter 1 kuju.
Prantsuse keelest masintõlge eesti keelde:
Aastate pärast, kui uued rahvad tulevad ja lähevad, siis milline üllatus saab iidsele Põhjamerele seiklevat rändurit oodata. Ta on sunnitud oma laeva peatama kuninga hiiglasliku kuju ees, mis kõrgub suure linna varemete kohal. Ta avastab ainsa Aleksandria kolonni, mis seisab tormavate lainete vahel, kinnitades taas Venemaa surematute ja sõltumatute võitmatut hiilgust.
Aastaarvud Peetri kujul
Esimene pilt on Vikipediast, vaskratsanik (Peeter I, Peterburi) ja teine pilt on 1835. aasta raamatust. Kas võib olla nii, et vanal pildil oli aastaks märgitud 1282? Imelik on ka muidugi aastaarvu lõpus olev pronksist punkt.
Link raamatule.
Kahekordne sein ookeani põhjas
Inglise
allveepaat „Orphir" ristleb ikka veel Iiri ranniku läheduses otsides
„Lousitania" hukkumiskohta. Üsna juhuslikult avastati selle töö juures
mingi kahekordse seina olemasolu ookeani põhjas, mis ulatub idast läände
vähemalt kuni nelja miili pikkuselt. Seinad on umbes 4 jalga kõrged,
kusjuures asetsevad rööbiti üksteisest umbes 12 jala kaugusel. Kuigi
selle salapärase seina päritolu pole veel lähemalt uuritud, on ometi
niipalju selge, et tegemist pole mitte merealuste kaljudega. Võib
arvata, et tegemist on mingisuguste muistsete kindluslustustega, mis on
pärit nendest kaugetest aegadest, kus Iiri rannik ulatas hoopis
kaugemale kui praegu. Selle salapärase seina leid on äratanud laialdast
huvi õpetlaste ringkondades ja lähemal ajal võetakse merepõhi
põhjalikule uurimisele. (Sakala Pühapäev : Sakala kaasanne, 14 september
1935)
Siia
juurde ka kohe üks teine lugu teisest lehest, mille kohta ma kahjuks
pilti ei saa hetkel lisada, sest ei leia seda enam üles, kuid see polegi
tähtis. Jama lugu on aga see, et ma otsisin omal ajal rohkem infot
selle uudise kohta, kuid kuskilt arhiivist midagi ei leidnud, kuigi
lehes oli info, et selle kohta tuleb hiljem põhjalikum lugu. Tsiteerin
peast: Pärnu lahest leiti ühe iidse linna varemed. Lähiajal peaksid
varemeid uurima tulema teadusmehed Inglismaalt (Postituse aasta võis
olla 1930-1939 vahemikus).
Kummaline aparaat
1692. aasta. Mis atribuudiga on tegu? Selge on see, et tegu pole mingi väljamõeldise
või fantaasiaga. Aparaat on väga detailselt välja joonistatud.
Lennuaparaat 1935. aastal
Taskutelefon Ungaris (ajalehe artikkel on 1935. a.)
Hispaania Metuusala saladus.
Bilbao lähedal pühitses pidulikult oma 108ndat sünnipäeva talumees Mijo, kes on Hispaania vanim kodanik (1930. a). Pidustusel viibis ka ühe Madriidi lehe esindaja, kes usutles rauka ja soovis teada tema pika eluea saldust. - Kui mina sündisin, ei olnud veel maailmas batsille ega muid sääraseid pisilasi (viiruseid), mis avastati alles hiljem. Millest ma pidin siis haigestuma?...
Haamer ja meisel
Mul oli arvutist vaja otsida raamatu tarvis üht pilti käigust vabamüürlaste näitusele 1,5 aastat tagasi. Pildi muidugi leidsin ja nüüd vaatan neid pilte, mis ma toona üles pildistasin... kuradi põnev ikka. Meile on ju ajaloost teada, et kõik vanad maailmaimed ja üleüldse kõik vanad hooned on ehitatud meisli ja haamriga. Äkki see meisli ja haamri jamps on lihtsalt sõnum?
Meisel - Õppimine, haridus, analüütilise mõtlemise oskused.
Haamer - Raskuste ületamine.
Kirves - Materiaalne energia, karistamine.
Vabamüürlase tarkusetera
Tähtsamate leiutiste kronoloogia ühest väga vanast ajalehest (1901.a)
Esimene päevapilt olla tehtud 1802. aastal ja see on ka tabelis leiutisena välja toodud. Viki ei tea sellest aastaarvust muidugi mitte midagi. Viki andmetel tehti esimene korralik pilt paberile alles 1838. aastal. Kõige viimane rida on ka huvitav. "Tesla tarvitab Kaltsiumkarbiiti valguseks". See haakub kütusepulkadega, mis 3Riigi tegelased olid oma sõidukite veepaakides lahustanud.
Mõne sõnaga mõnest atmosfäärinähtustest.
Üks päev hakkasin mõtlema, et mis asjad või mis asi on virmalised? See on üks kummaline nähtus. Ma ei mõtle teaduslikku seletust ega taha viki seletust, sest see on kõik üks oletus. Minu teada sellist teaduslikku katset ei saagi korraldada, et asja kinnitada. Tegelikult ma ei taha üldse mingeid vastuseid, huvitavaid mõtted on aga alati teretulnud.
Järgmiseks, miraaž või fatamorgana.
Järjest kummalisemaks läheb. Vanadest ajalehtedest loen, et vanasti täheldati seda nähtust päris sageli. Tänapäeval pole nagu kuulda eriti olnud, vähemalt Eestis. Vanasti nähti näiteks põhja rannikul taevasse vaadates Soome linnasid, kuid siin oli üks omapära. Linnad olid taevas tagurpidi. Loogikat kasutades võib järeldada, et siin on tegemist midagi vee ja selle peegeldusega. Pööravat ju inimsilm ka kõik nähtu teisipidi ja aju dekodeerib pildi õigeks jälle tagasi. Inimsilma teemaga lähen korraks põhiteemast välja. Väidetakse, et kui osta sellised prillid, mis näitavad maailma tagurpidi ja neid kanda paar päeva kuni nädal, siis aju pöörab pildi lõpuks õigeks, ehk hakkad jälle läbi nende prillide õiget pidivnägema. Kui nüüd aga prillid eest võtta, on kõik jälle tagurpidi. Miraaži juurde tagasi. Aga kuidas saab siis kõrbes miraaž tekkida kui justkui vesi peaks olema miraaži tekke üks põhiteguritest? Järelikult, vesi ei mängi mingit rolli. Nüüd, aga läheb huvitavaks. Loen mina ajalehest, et aastal 1932 kevadel ühel väga selgel päeval vaadeldi Tallinnast Aegnat ja Naissaart ja need olid lähemale tulnud. Saared tundusid olevat ainult paari kilomeetri kaugesel vaatlejast. Piritalt nägi vaatleja Paljasaare ps. samuti lähemale tulnuna. Samal ööl oli põhja taevas haruldaselt selgelt näha virmalisi. Kas mitte ei või olla nii, et virmalised ja fatamorgaana on omavahel seotud nähtused? Minu arust on nende nähtuste taga natukene enamat kui teadus seletab. Mul on nendele nähtustele välja pakkuda muidugi oma variant, aga las see praegu olla.
On olemas veel üks kummaline nähtus, mida vast vähesed on näinud.
Sodiaagivalgus. Eestis võib seda imelikku nähtust jälgima hakata alates veebruari lõpust, kus umbes 2 tundi peale päikeseloojangut tekib nõrk, justkui püramiidjas valguskuma läänetaevas. Seda näeb ainult väga selge ilmaga. Aprilli algusel seisab selle püramiidja valguskuma ülemine ots Suure-Vankri lähedal. Sügisel seevastu on kõik teistpidi. Seda valgust võib nägema hakata enne päikese tõusu ja idataevas.
Lootuse eksperiment
1950. aastatel tegi Harvardi psühholoog Kurt Richter jõhkra eksperimendi: ta pani rotid veega täidetud klaasi, et näha, kui kaua nad võitlevad oma elu eest.
Selgus, et keskmiselt annavad nad alla ja upuvad 15 minuti pärast. See juhtus ühe rotirühmaga.
Mis puudutab teist, siis enne, kui katsealused alla andsid, võttis uurija nad veest välja. Ta kuivatas, toitis, lasi paar minutit puhata ja viskas tagasi. Rottidel oli lootust.
Mis sa arvad, kui kaua võiksid nad teises voorus vastu pidada? 15 minutit, 10 minutit? 5? Ei, koguni 60 tundi!
Järeldus: kuna rotid uskusid oma jätkuvasse pääsemisse, suutsid nad sundida oma keha tegema võimatut.
"Kuni inimene ei anna alla, on ta saatusest tugevam." Erich Maria Remarque".
Selgus, et keskmiselt annavad nad alla ja upuvad 15 minuti pärast. See juhtus ühe rotirühmaga.
Mis puudutab teist, siis enne, kui katsealused alla andsid, võttis uurija nad veest välja. Ta kuivatas, toitis, lasi paar minutit puhata ja viskas tagasi. Rottidel oli lootust.
Mis sa arvad, kui kaua võiksid nad teises voorus vastu pidada? 15 minutit, 10 minutit? 5? Ei, koguni 60 tundi!
Järeldus: kuna rotid uskusid oma jätkuvasse pääsemisse, suutsid nad sundida oma keha tegema võimatut.
"Kuni inimene ei anna alla, on ta saatusest tugevam." Erich Maria Remarque".
Cor ona
Google translator tõlgib ladina keelest eesti keelde.
Cor ona - südame laine (heart wave)
Kui kirjutada virus ka veel lõppu, siis ehk juba saab igaüks ise järeldada. Ei saa kinnitada ega ümber lükata, aga nägin pilti, kus translator tõlkis inglise keelde - heart attack virus.
Cor ona - südame laine (heart wave)
Kui kirjutada virus ka veel lõppu, siis ehk juba saab igaüks ise järeldada. Ei saa kinnitada ega ümber lükata, aga nägin pilti, kus translator tõlkis inglise keelde - heart attack virus.
@
Kunagi leidsin vanast ajalehest artikli, et umbes 19. sajandi keskel oli olemas tark masin, mis ise laule kirjutas. Sai välja pakutud teooria, et äkki siis olid olemas masinad, mis ise lugusid ja jutte samuti välja mõtlesid ning ka raamatuid kirjutasid? J.Verne ja teised ulmekirjanikud, kust nad said ideid, see on juba siin välja pakutud. Ma võtaksin järgmisi pilte, mida siia laadisin, väga kriitiliselt, sest see allikas, kust info leidsin, on väga kahtlane. Aga äkki siiski mingigi tõepõhi on all? Kui jah, siis hakkaksid paljud asjad klappima. No näiteks, ühe joonega tehtud inimese portree (kunagi teen uue teema), millist tehnoloogiat pole praegugi olemas. Lühidalt, äkki kõik kordub väga väikese aja tagant?
Lapimaa püramiidid
Kunagi postitasin infot Lapimaa püramiididest, mis olla vanemad kui Egiptuse püramiidid. Info oli pärit vanast ajalehest. Nüüd leidsin ka pildilist tõestust.
Koola püramiidid on künkad, mis meenutavad 1922. aastal Murmanski oblastis Seydozero lähedalt avastatud püramiide. Koola poolsaare šamaanid, saamid kasutasid iidseid püramiide maagilisteks rituaalideks. Siin on säilinud ka šamaanikivisambad. Oluliseks avastuseks oli iidse observatooriumi jäänuste avastamine.
Koola püramiidid on künkad, mis meenutavad 1922. aastal Murmanski oblastis Seydozero lähedalt avastatud püramiide. Koola poolsaare šamaanid, saamid kasutasid iidseid püramiide maagilisteks rituaalideks. Siin on säilinud ka šamaanikivisambad. Oluliseks avastuseks oli iidse observatooriumi jäänuste avastamine.
Samovaar
Kõik vist teavad kuulsaid vene samovaare. Eesti keeles sellel asjandusele korralik sõna puudub. Otse tõlge eesti keelde oleks vast - isekeetja või isevaaritaja. Väidavad, et algselt see seade keetiski ise jooki, kasutades selleks atmosfäärielektrit. Ei kinnita, ei lükka ümber.
Üks vana raamat
Ma ei tea, kas tegu on naljaraamatuga (ei tundu), aga päris käredaid õpetusi võib leida sellest 1662. aasta raamatust. No näiteks igiliikuri valmistamine klaasanumas. Oleksin siia ära tõlkinud, aga osad komponendid jäid arusaamatuks. Tõlgin siis pool-meelevaldselt teise loo. See läheb osalt kokku ka valgustuslahendustega mõnesaja aasta eest.
Võtke jaaniusside helendavad kehad või sabad, pange need klaasnõusse ja destilleerige vannis, lisage veel värskeid sabasid ja valage neile vett peale. Tehke seda neli-viis korda ja saate helendava vee, millega saab pimedas öös lugeda. Mõned ütlevad, et helendavat vett on valmistatud heeringa nahkadest; see võib olla tõsi, sest heeringa laevad on öösel valgustatud. Link.
Võtke jaaniusside helendavad kehad või sabad, pange need klaasnõusse ja destilleerige vannis, lisage veel värskeid sabasid ja valage neile vett peale. Tehke seda neli-viis korda ja saate helendava vee, millega saab pimedas öös lugeda. Mõned ütlevad, et helendavat vett on valmistatud heeringa nahkadest; see võib olla tõsi, sest heeringa laevad on öösel valgustatud. Link.
Võimatu meistriteos
Võimatu meistriteos, mida siis ega ka tänapäeval ei ole suutnud meisli, sirkli, nõela või mis iganes tööriistaga mitte keegi korrata. Vahemärkusena võib ka seda öelda, et tegu ei saa olla Jeesusega, sest Jeesusel ei saanud olla pikki juukseid, aga see pole praegu teema.
Ametlikku juttu: Graveerija Claude Mellan'i (1598–1688) meistriteos aastast 1649. See koosneb ainult ühest joonest, mis algab ninaotsast ja ulatub spiraalselt väljapoole. See olla olnud suur tehniline saavutus. Selle trüki jaoks kasutas kunstnik meislitaolist tööriista, et graveerida vaskplaadile laineline ringjoon, mis kohati kitseneb ja laieneb, et moodustada nägu. Seejärel täitis ta 150-meetrise spiraalse soone tindiga ja pühkis ülejäänud plaadi puhtaks, et kopeerida kujutis paberile. Saadud trükis on vaskplaadi peegelpilt. Sügavam, laiem ja tihedam soon andis tulemuseks tumedamad alad, seevastu madalam ja kõrgemal asetsev joon muutis need alad tuhmimaks. Nende tumedamate ja tuhmimate alade kõrvutamine annab näole kolmemõõtmelisuse.
Ametlikku juttu: Graveerija Claude Mellan'i (1598–1688) meistriteos aastast 1649. See koosneb ainult ühest joonest, mis algab ninaotsast ja ulatub spiraalselt väljapoole. See olla olnud suur tehniline saavutus. Selle trüki jaoks kasutas kunstnik meislitaolist tööriista, et graveerida vaskplaadile laineline ringjoon, mis kohati kitseneb ja laieneb, et moodustada nägu. Seejärel täitis ta 150-meetrise spiraalse soone tindiga ja pühkis ülejäänud plaadi puhtaks, et kopeerida kujutis paberile. Saadud trükis on vaskplaadi peegelpilt. Sügavam, laiem ja tihedam soon andis tulemuseks tumedamad alad, seevastu madalam ja kõrgemal asetsev joon muutis need alad tuhmimaks. Nende tumedamate ja tuhmimate alade kõrvutamine annab näole kolmemõõtmelisuse.
Rootsi kants
Sinimägedest kuni üle Tallinn-Narva maantee läheb mereäärde välja umbes 2km pikkuselt kaitserajatis, mis on ehitatud tähelinna nurgeliste moodustistega. Kutsutakse seda Rootsi kantsiks. Ajaloo mõistes vist tahetakse väita, et see on seotud Narva tähelinnaga. Anomaalia on aga see, et selle kindlustusvööndi nurgad on suunaga Tallinna poole. Mis ohtu ootas Rootsi kunn Tallinna poolt, kui see kõik tema maa oli enne Peeter Suure Eestimaa hõivamist. Meenutab see lugu kangesti hiina müüri lugu, kus samuti laskeavad olid Hiina poole. Esimene foto on näitlikustamiseks ja pole tehtud Eestis.
Ahervare
Kes mööda Põhja-Eesti rannikut on jalutanud Tabasalust kuni Suurupini, on kindlasti märganud vees suuri kivimürakaid. Tänapäeval kutsutakse neid muidugi rändrahnudeks, aga vanad kaardid mõne koha pealt ei valeta. 16. sajandil oli nendest suurtest kivimürakatest ehitatud mingi massiivne müür, mis läks päris kaugele merre. Võib vaid oletada, et juu oli mingi laevade tormikaitse ehitis, kuid siis juhtus midagi ja... Rannamõisa piirivalvekordoni juures olnud massiivsel kivil on näha selged töötlemisjäljed (täisnurgad, nagu puzzle kivi). Enam seda kivi minu teada seal sellisel kujul kuskil näha ei ole.
Laiuse
Vaatasin
põgusalt vanasid kaarte. Eks selle kohta ole palju teemasid ja
tegelikult minu jaoks kulunud teemad, aga huvitav ikkagi. Kes Laiusel on
käinud ja Laiuse voorelt alla vaadanud Jõgeva poole, see mõistab ka
järgnevat kaarti. Kunagi käisin just seal samas Terminaatori kontserdil
ja voorelt avanes võimas vaatepilt. Eks ma seda ümbrust rohkem
vaatlesingi kui kontserti kuulasin. Kaart on aastatest umbes 1500 ja
peale. Jõgevat on esimest korda mainitud 1601. Järelikult oli selleks ajaks Jõgeva praegusel alal olnud järv juba ära haihtunud.
Seeria imelikke loodusnähtusi
1916.
aastal võis taevas märgata väga haruldast nähtust, nimelt oli keset
päikeselist päeva taevas näha Veenust. See nähtus muidugi paneb kukalt
sügama ja mõistatama meie kosmose üle.
Fatamorgaana ehk miraaž.
Miraaž ehk teisisõnu ka "terendus". Pildil on Ouduwa linn, mis paistab Peipsi kaluritele Eesti poolt kätte.
Järgmine
kummaline "nähtus" 1933. aastast, milelle ei oska mingit seletust anda.
Selges öötaevas muutus kuu nii heledaks, et Veenus ja Saturn muutusid
nähtamatuks tervelt üheks tunniks. Veenus ja Saturn on muide ühed
heledamad öötaevakehad üldse.
Jätkan
"kummalise kosmose" teemaga. 1931. aastal vaadeldi Leedus kuud ja nähti
selle ümber erilisi valguskiiri. Kuule olevat ilmunud rist, mille
otsades oli neli hiilgavat rõngast ja sellele järgnesid heledad rõngad
ümber kuu (halo?). Viimast olen ise ka mitmedki korrad näinud.
1927 oli taevas kaks päikest. Sama küsimus, mis on kosmos?
Narva Triumfikaar
Narvas
asus 18. sajandil täpselt selline triumfikaar nagu pildil. Peterburi
Narva triumfikaar on hoopis teistsugune ja lisaks on pildi all tekst,
kus on öeldud, et see asus Narva linnas (Stadt Narva). Kuid nüüd läheb
huvitavaks. Ma olen oma uurimustes ammu jõudnud järeldusele, et terve
Euroopa oli kuni 19. sajandi alguseni üks suur riik koos oma
provintsidega ja seda kinnitab ka ringi sees olev lühend SPQ.
SPQR - "Senātus Populusque Rōmānus" (Rooma senat ja rahvas)
SPQN - Senātus Populusque Narvae"
Näiteks
Londoni linna kohta leiame SPQL - Senātus Populusque London jne. Kui
keegi kahtleb (alati võib kahelda ja peabki teinekord), siis minge
jalutage ükskõik millises Euroopa vanemas linnas. Antiikehitusstiil on
valdav. Peterburi oli teatud ajani Venemaa pealinn, kuid ka Peterburis
oli senat ja seda ei varjagi mitte keegi. Miks pidi aga nii võimsal ja
justkui iseseisval riigil olema senat? Kõik oli üks suur provints koos
oma jupi-jumalate Katariina ja Peetritega, kes allusid otse Roomale. Kui
sügavamale vandenõuteooriatesse laskuda, siis kes meil istub seal
kõrgel troonil Roomas või Vatikanis? Ega tema täpne mõju pole teada,
vaid saab oletada...ehk tiritakse nähtamatuid niite senini just sealt?
Lycurgus pokaal
Briti muuseumis hoitakse haruldast antiikklaasist anumat, mida tuntakse Lycurguse pokaali nime all. Pokaali ainulaadne omadus on see, et see võib muuta värvi sõltuvalt valgustusest ja joogist, mida sinna valatakse. Teadlased on pikka aega püüdnud pokaali müsteeriumi mõistatada ja leidnud, et klaas on sõna otseses mõttes "immutatud" hõbeda- ja kullaosakestega, mille läbimõõt on umbes 50 nanomeetrit. Ei ajaloolastel ega füüsikutel pole õrna aimugi, kuidas antiikajal nanotehnoloogiaid rakendati. Wikipeedia muidugi teab rääkida, et kogemata segati selline klaasisegu kokku, mida tänapäeval keegi järgi teha ei oska. Wiki link.
Salapärane Sitsiilia monoliit
Arheoloogid avastasid hiljuti Sitsiilia rannikult vee alt hiiglasliku monoliidi, mis meenutab Stonehenge'i kive. See
asub 40 meetri sügavusel, kaalub ligi 15 tonni ja see on 12 meetrit
pikk. Monoliit on vähemalt 9300 aastat vana ehk peaaegu kaks korda vanem
kui Stonehenge. Selle ehitamise eesmärk pole selge,
kuid on ilmne, et selle tootmine nõudis titaanlikke jõupingutusi.
Tähelepanuväärne on see, et monoliit on valmistatud kivist, mida kuskil
läheduses ei kaevandata. Tänapäeval on see vee all peituv artefakt
jagatud kolmeks osaks ning sealt leiti kolm teadmata otstarbega auku.
Vot taolisi uudiseid võib lugeda iga päev, aga kas ajaloo kirjutajatel ei löö kas või korraks lampi põlema?
Esiteks - vee all.
Teiseks - mõõtmed, mass
Kolmandaks - tehnoloogia ja otstarve.
Neljandaks - kivim, mida seal kandis pole olemaski.
Ja
muidugi kõige hämmastavam on dateering. Ükskõik, mida loen, kohe on
ajaloolastel ajastu varrukast võtta. Selle sama näite puhul oli tegemist
piiblieelse ajaga. Teaduse mõttes vist oli kiviaeg ja kuidas need
olendid luust ja kivist tööriistadega selliseid asju valmistasid? Loe ja
imesta, aga mitte keegi mitte kuskil ei maini, et nii ei saa olla,
koogutavad ja kaagutavad ja siis avastavad selliseid asju, võtavad
kuskilt laest aastaarve ja dateerivad. Vanades ajalehtedes on ilusti
välja joonistunud vanade artefaktide dateerimise muster, a'la teadlased
panevad selle sellesse ajajärku, sest siis elas see või too, või juba
eelnevalt on keegi midagi leidnud ja seostab seda mingi ajajärguga jne.
Ma leidsin kunagi oma koduaiast mingi telliskivi mõõtmetega
metalljuraka. Andisn ajaloolastele uurida. Poolteist aastat uurisid ja
sain vastuse, et tegu võis olla alasiga, dateering 15-20. sajandi algus.
Oletati seda sellest, et taolisi jooniseid oli dokumentides või
raamatutes säilinud, kus umbes taolise eseme peal mingi vanake tagus
rauda. Ese oli malmist, aga sulami vanust ei saavat kindlaks määrata,
sest pole vastavat tehnikat.
Teine näide:
Jerashi hõbedane rull
Tänu 3-D-modelleerimise imedele on teadlastel õnnestunud vaadata iidse
rulli sisse, et lugeda selle pealdisi, kahjustamata see habrast
reliikviat. See väike hõbedane rull leiti amuleti seest,
kus see lebas üle 1000 aasta, kuni see leiti 2014. aastal maja
varemetest. Hõbeplaadid osutusid väga õhukesteks (ainult 1 mm), mistõttu
ei saanud neid kahjustamata lahti rullida. Kasutades 3D-modelleerimist,
nägid teadlased intrigeerivat nõiduse lugu. Umbes 1300 aastat tagasi
saabus Jerashi linna nimetu nõid, et tegeleda kohalike probleemidega.
Kirjarulli loitsu esimene rida oli kirjutatud kreeka keelt meenutavas
keeles ja seejärel täiesti tundmatus keeles, mis meenutas araabia keelt.
Kuidas sellist plekki valmistada? Pidi olema täistehnoloogiline instrument ehk plekivalts, rääkimata valutöökojast.
Kolm ägedat lühilugu/legendi.
Esimest lugu võiks lühidalt kommenteerida sedasi, et "füüsiline" maailm viskab vahest vimkasid sisse. Paigutab asju ringi. Pole ise seda nähtust fikseerinud, kuid siin grupis on üks inimene, kes kunagi mainis, et midagi sarnast võib isegi tänapäeval täheldada. Mõni mets nihkub maanteest kaugemale jne. Teine lugu on sama "võimatu". Kolmas lugu räägib Massu külast, kus ligidalt ma ise pärit olen. Kas see küla ulatus kuni Vändrani? Kas selline küla sai üldse olemas olla? Mis põllumajandust ja kultuuri see küla viljeles? Kas inimeste järsk hukk vihjab peale katku veel millelegi?
Vanasti usuti, et puud rändavad ja neid peeti pühaks, austati pühadena, toodi ohvrit ja paluti õnne. Mõisaküla ja Kerke vahel olnud rändav hiis, mis vahel asunud Salavere Salumäel, Mõisaküla salul ja praeguse Kerke „Ankru“ talu maa-alal. Ühe saarepuu pastlapael läinud lahti ja selle aja sees, kui ta seda sidunud, kadunud teised puud silmist ja nii jäänud saar üksinda Kerke lagedale põllule kasvama.
Mõisaküla mõisa lähedal on suur kivimürakas, mis vanasti enesest vett välja ajanud. Kes selle veega haigeid silmi pesnud, selle silmad saanud terveks. Kes aga kiviõõnsusse hõberubla või laulatussõrmuse pannud ja selle pealt pesnud, selle silmad omanud erilise terava vaatamisvõime.
Massu mõisa lähedal olnud 5. km pikkune küla, kus inimesed viimaseni ainsa hooga koolnud. Majad aga põlenud maha, mida näitavad praegugi ahervared Massu mõisa lähedal. Hiljem asunud sinna ümbruskonda esimeste inimestena peale katku Saaremaalt tulnud tööotsijad, kes sinna omale kodu rajanud. Neid ei olevat katk, keda mustaks surmaks hüüti, puutunud.
Waba Maa, nr. 304, 29 detsember 1927
Vabaduse väljaku all on nii mõndagi peidus.
Kast
- Siis, miks kast?
Su kodu on ka kui kast.
Su auto on kast ratastel, sõidad selles tööle ja koju.
Sa istud kodus ja vahid kasti. See erodeerib su hinge,
mil su kast, ehk su keha, lõpuks sureb.
Meid on paigutatud ülimasse kasti, mis lõpuks laguneb.
- Päris masendav, kui sellele niimoodi mõelda.
Ära mõtle sellest nii. Mõtle sellele kui ajutisele olukorrale.
- Mis juhtub, kui oled katsed ära teinud?
Kogun oma tööandjale andmed kokku
ja siis on teie saatus nende kätes.
Ei saa öelda, et neil puuduks huumorimeel. Vaadake kasvõi mind.
Filmist: Laegas (The Box, 2009).
Edison Teine.
Ameerika inseneri laboratooriumi ime.
Ameerika inseneri laboratooriumi ime.
Edisonil, viimaste aastakümnete kõige kuulsamal leiduril, on juba mitu kuud kardetav võistleja. See võistleja on ainult lihtne Ameerika insener dr. Coolidge (tal ei ole midagi ühist Ühisriikide presidendiga), kelle kohta veel kogu maailmast käis läbi teade, et tal on korda läinud valmistada ligi ühe miljoni voldilise pingega elektri-toru. mille abil on võimalik saada kiiri, ms oma mõju poolest sarnanevad raadiumiga ja viimase mõnedel juhtudel ületavatki. Selle leiu tähtsust oskame õieti hinnata, kui silmas peame, kui suurt osa etendab tehnikas ja arstiteaduses oma kalliduse tõttu kättesaamatu raadium, ja teame, et tema asemele julgesti võivad astuda dr. Coolidge'i uued kiired.
Coolidge'i toru läheduses sünnib uute kiirte mõjul asju, mis teadusmeestele näivad enam kui mõistatuslikud. Nii teeb terve rida gaase, millede kindlaks aineks muutmine sünnib muidu suurte raskustega, selle protsessi kiirte mõjul lihtsalt ja mõne silmapilgu jooksul läbi. Metallid lähemad järsku hulluks ja näitavad omadusi, mis neile muidu võõrad. Vaskkang toru läheduses põletas maha kahe assistendi sõrmed. Kui vase temperatuuri mõõdeti, selgus, et see oli täiesti külm. Teemandid, safiirid ja teised kalliskivid hakkavad kiirte võluringis imetoredalt särama ja säilitavad selle sära veel mitu tundi hiljem, kui nad toru juurest eemale on viidud. Ka võlts-kalliskivid hakkavad kiirte käes kiirgama, kuid nende sära on sama võlts, nagu nad ise, sest kive toru juurest eemale viies kustub ta kohe. Coolidge'i toruga on seega võimalik ehtsaid kalliskive ebaehtsatest eraldada. Toru lähedusse riputatud piimapudel hakkas mõne sekundi jooksul keema. Samuti keedeti kiirte käes paari silmapilgu jooksul 3 muna. Keedusool muudab oma värvi kiirte mõjul süsimustaks, tubakalehed sellevastu valgeks. Et putukad, bakterid ja teised mikroskoopilised olendid neid kiiri välja ei suuda kannatada, vaid kohe hävinevad, on enesestmõistetav.
Dr. Coolidge'i võluköögi uusi saavutusi oodatakse teadusilmas kõige suurema huviga. Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 74, 15 märts 1928
Wiki järgi on mehe nimele registreeritud 25 patenti. Huvitav, milline neist nüüd see maagiline kepike on?
Tehisintellekt
Elon Musk tundub olevat mees, kes peab aeg-ajalt oma tehtava show kõrvalt (SpaceX) ka tõde rääkima. Saatis juu see mees oma Tesla "kosmosesse", hiljem ütles, et maailm on hologramm... Tehisintellekt tundub Meta'l või FB kohati väga loll olevat, no näiteks ei saa see aru, kui siia keelatud lehti lisada (tühikud vahel), samas kõne analüüs ja reklaami pakkumine vastavalt kuuldule, on hea. Eks tegelikult on kuri kahtlus, et kuidagi suudab see ka teatuid ajulaineid lugeda. Avastasin et tv6-st on kaks pühapäeva jooksnud mingi järjefilm "Tehisintellekt". Pole veel alguse tiitritest kaugemale jõudnud ja seega ei oska kommenteerida.
Meteoroloogia
Meteoroloogia mõiste 87 aastat vanast ajalehest - Meteoroloogiaks nimetatakse seda loodusteaduste haru, mis käsitleb füüsikalisi nähtusi õhukestas. Üks selliseid nähtusi on tuleõnnetused. Iga tulekahi on meteoroloogiline nähe, fenomen, mis käib täpsete meteoroloogiliste seaduste alla. Kui meteoroloogilised tingimused pole soodsad suure tule arenemiseks, siis on võimalik seda kustutada kerge vaevaga... (loe siit edasi, link).
Võib ainult oletada, et sõna "meteoroloogia" tuleb sõnast meteoor(id), mis võisid vanemal ajal tekitada linnades suuri tulekahjusid või purustusi. Meteooride massilangemise kohta on vanemast ajast säilinud päris palju kirjeldusi ja ka pilte ning puulõikeid.
Võib ainult oletada, et sõna "meteoroloogia" tuleb sõnast meteoor(id), mis võisid vanemal ajal tekitada linnades suuri tulekahjusid või purustusi. Meteooride massilangemise kohta on vanemast ajast säilinud päris palju kirjeldusi ja ka pilte ning puulõikeid.
Schrödingeri kass
Kvantfüüsik Schrödinger pakkus välja teooria, et maailma kõige väiksem ehituskivi, millest on ehitatud aatomid, on nii väike, et see on korraga kahes olekus, ehk on ja ei ole. See mees olla ka selle kinnituseks korraldanud eksperimendi (mõttelise?), mida teatakse kui Schrödingeri kassi eksperimenti. Ta pani kasti elusa kassi ja radioaktiivsust kiirgava elemendi, mis füüsika järgi peaks tapma kassi. Schrödinger väitis, et seni, kuni kass on koos radioaktiivse elemendiga kinnises kastis, on kass korraga nii surnud kui elus. Ainus jama on see, et seda ei saa kuidagi kontrollida.
Põhjanaba oli Gröönimaa?
Üks huvitav arvamine või oletus vanema aja teadlastelt (1933), mis osalt lahendaks 4 probleemi ühe korraga.
1. Kinnitab veeuputust (majade korrused maa all).
2. Lahendab põhjanabal asunud maa probleemi.
3. Lahendab probleemi, et vanemates taevalaotuse kirjutistes ei mainita poole sõnagagi kuust.
4. Kliima jahenemine parasvöötme laiuskraadidel.
Teadlased arvavad, et sellel ajal, kui kuu asus liiklema maa saatjana, leidsid maal aset suured geoloogilised ja ilmastikulised ümberkujundamised.
Kuu külgetõmbejõud kergitas ekvaatoril üles määratu rasked veemassid, mis vajasid tasakaalustamist teiste maakera osade ümberkujundamise teel.
Põhjanaba, mis sellel ajal, kui polnud veel kuud, asus praegusel Gröönimaal (kui ma ei eksi, siis maa magnetpoolus asub hetkel ka kuskil Gröönimaal), nihkus aegamisi kuu laotusse ilmumisel oma praegusele asukohale. Sellega sattusid maad, mis enne asusid 38-40 põhjalaiuse kraadi all, 20-25 kraadi alla. Parasvööde maadest said troopika maad.
Mis on elu?
Tartaria
Ma pole suurem asi Tartaaria uurija olnud, kuid vanadest ajalehtedest olen püüdnud infot leida. Kahjuks suurt midagi ei leia ja kui tuleb midagi, siis viskab alati ette Tartaaria teemadel Krimmi poolsaart ehk vana nimega Tauria, mis minu uurimuste järgi oli hoopis vana-rooma asundus nagu kõik ülejäänud euroopa. Tartaaria kohta võin mina ajalukku (ajaloosse?) vedada ainult sellise joone, et see on seotud hüperboreaga. Hüperborea riik oli osade kirjutiste järgi Uuralitest (võibolla kaugemalgi) kuni Eestini välja. Ju selle alla kuulus ka Novaja-Zemlja ja veel kaugemadki alad. Tundub segane jutt võibolla, aga kõik ongi segane. Ma ei viitsi selle jutu tõestuseks linke oma blogist üles otsida, aga, kes tahab see leiab. Ma parema meelega lööks kaarte veel rohkem segamini. Tartaaria....Taara.....
Siia veel paar ajaloo-killukest, et tartaaria ulatus Eestist kaugele idasse välja, olgugi, et nimed ja ajastud on kõik segamini pööratud.
Olümpiamängud antiik-kreekas
Vot
elasid alles kanged mehed vanasti. Olümpiamängude jooksualade osalejad
jooksid nii kiiresti, et staadionil nähti neid ainult võistluse alguses
ja finišis. Kaugushüppajatel olid raskuseks 4 kilosed hantlid käes, aga
ikka hüppasid 16 meetrit. Et poksijate rusikas tugevam oleks, pandi
tinaraskused ümber käte jne...
Suitsuneelaja
1912
mõteldi ahjudesse/pliitidesse välja suitsuneelaja ja katsed olid igati
edukad. Puid/sütt kulub tunduvalt vähem ja sooja saab tunduvalt rohkem.
Boonusena kaob vajadus korstnapühkija järele ehk küttekoldesse ei teki
tahma. Süsteem on ise ülimalt lihtne. Ahju pannakse leegi kõrgusele, kus
hapniku juba oluliselt vähem on metallist torud, millel on augud sees.
Torud on ühenduses välisilmaga, kust need õhku saavad. Põlemiskõrgusel,
kus tavaahju korral hapnik otsa saab on nüüd olemas
torude kaudu automaatne hapniku juurdevool ja toimub täielik tahmavaba
põlemine. Miks tänapäeval seda süsteemi ei kasutata?
Helihark
Arne
pronksmõõga jätkuks. Vanasti osati mõelda ja küsimusi küsida,
tänapäeval enam ammu mitte. Kohtasin siin paar päeva tagasi ühte haritut
meest ja jalutasime vanalinnas, näitasin, mis mina näen, tema aga nägi
kõike nii nagu ikka. Pangedega kallasid esivanemad sodi tänavale ja nii
need teed ja korrused mattusid, lisaks majade raskus vajutab maju
muudkui sügavamale...Koobaste ja käikudeni ei jõudnudki. Aga fakt on
see, et ei tasu targa inimesega teemasid arutada, kui need teda
ei kõneta või õigemini kõnetavad küll, aga nii nagu kooliõpikus. Halle
ajurakke ei pea siis ise liigutama. Kuskil oli video 440 hz helihargist.
Katse nägi välja umbes nii, et üks helihark oli alusel ja selle ühe
haru vastu oli pandud pinksi pall, mis rippus ja oli kuidagi niidiga
üles kinnitatud. Kui nüüd löödi sama sagedusega teisele helihargile, mis
oli eemal, väike haamrikõlks külge, hakkas see alusel olev helihark
vibreerima ja pinksi pall tantsis selle küljes. Lüüakse aga mingi muu
sagedusega heliharki, siis ei toimu midagi. Sama on ka inimestega, kui
sagedus on vale, siis ei toimu midagi teine-teise vahel. Kuid nüüd siis
põhiteema juurde tagasi. Algav lõik pärineb 1931. aasta ajalehest dr
Luiga suust: "Oli kord pühakoda meie randadel. Ajajooksul on koda
lagunenud, ehitajad ja õpetajad on kadunud. Mõni aeg seisid
aukartustäratavad varemed. Lihtsad inimesed käisid, vaatlesid ja
kõnelesid järeletulijatele oma arusaamisel koja endisest suurest ilust.
Varemedki pudenesid, jäid iludusest mõned põhjakivid; ehtekivid on
murenenud, sest et nende hoidmiseks puudusid teadmine ja tarve...Nüüd
tulevad virgad teadlased, vaatlevad neid kõdunenud ja murenenud kive
ning leiavad, et need on harilikud kerisekivid, arendamata põllukivid ja
needki uhutud teisalt meie randa. Ei saa aga teadlased üksikute kivide
uurimisest mitte kätte, kuidas uuesti üles ehitada kadunud koda, püha
koja ülevat stiili."
Päris asjalik tõend hiiglaste kohta. Allikas: Päewaleht, nr. 104, 18 aprill 1931.
Tööragin Rannamäel
Rannamäel
kihab praegu kibe töö. Hulk hädaabitöölisi murrab otseteed läbi mäe
sadama sihis. Mäkke on kaevatud juba hiiglakanal, töölised urgitsevad
kangidega ja labidatega juba mäe-südames.
Kärutajad
veavad mulla vana vallikraavi täiteks. Täidetud osa ulatub varsti Paksu
Margareeta torni taha teele välja. See otsetee võimaldab edaspidi
sadamast sõita otsekohe Balti jaama.
Mäkke-uuristatud kanalis võib näha kollaseid puuesemeid, kive ja konte.
„Kas
olete leidnud muinasesemeid, vanu kahurikuule või relvade-osi?"
küsitlen vanameest, kes murrab kangiga lahti maalahmakaid. „Pole siin
midagi sellesarnast," vastab mees. „Sääreluid tuleb mõnikord labida
ette, pikad nagu suured süllapuud. Küllap ennevanasti olid meestel
putked all poole pikemad kui praegu!"
„Kus
sina seda tead, et need sääre- ja kedreluud kuuluvad just meestele?"
sähvab noorem tööline. „Need võivad olla väga hästi mõne veetleva
rootslanna omad. Rootsis praegugi sihvakaid daame."
Rahvast
käib vaatamas, kuis välguvad labidad ja kärutajad pingutavad muskleid
vallikraavi täitmisel. Eile viibis tööde juures ka linnapea A. Uesson.
Pildil mullatööde areng Rannamäel. Kõrval Tallinna linnapea A. Uesson.
Hiiglase oda
Selliseid teateid ei esine just kuigi tihti, kuid siin-seal mõnikord ikka on ajalehe toimetuse tsensuuri läbinud. Allikas 1893. aasta ajaleht.
Ajalooline leidus. Isand de Garzaf, kes Türgi valitsuse loaga Kaldea maal väljakaevamisi ette võttis, on ühe põhjatu vanas Assüüria kuningate lossis tähelepanuväärse asja leidnud. Asi on määratu suur vasest või pronksist piigi ots, mis 14cm lai ja 80cm pikk on. Lühikese saba sisse on 6 auku varre kinnitamiseks sisse puuritud. Oda otsa peal on kiri, mille omaniku kohta selgust ei saadud. Õpetatud muinasasjade uurijad, kes seda oda otsa on näinud, arvavad, et see Kaldea vägimehe Isdubari imeline oda ots olla.
Panin pildi kõrvale odaotstast, mis meil leitakse. Keskmiselt võivad möödud olla umbes: 30cm pikkust ja 3-4cm laiust. Pilt: Tutuluse ajakirjast, Odaots Kunda peitleiust (Ajaloo Instituut, AI 1884).
Ei midagi uut
Legend Titanicust
Kuidas said vanaaja inimesed olla kunstis ja ehitustehnoloogias nii kõrgel tasemel? Arthur C. Clarcke on öelnud, et igasugune piisavalt arenenud tehnoloogia on maagiast eristamatu. Seda võib tänapäeval kohata igal pool (kõrgtehnoloogia). Vanal ajal tundus olevat kõik samuti, kuid meetodid olid tundmatud.
On arvamine, et Egiptuse preestrid tundsid mõttejõu käsitlusviise, nagu ei tea sellest praegune inimkond unistadagi. Vaimuvara kaitsti vaimu- või mõttejõul ja jõud ei tohiks tänapäeva teaduse mõistes hävineda, ainult teadmised on kadunud.
On üks vana legend, miks Titanic põhja läks. Eks neid ole veel (kindlustuspettus), aga sellest polnudki varem midagi kuulnud ja seondub vana-aja maagiaga.
Vana-Egiptuse hauakambrite avamine ja osad muumiad on nendega kokku puutunud isikutele surma ja häda kaasa toonud.
Egiptuse kultuse üks omapärasusi seisnes surnute eest hoolitsemises. Laip balsameeriti, et säilitada teda kohtumõistmiseks. Egiptuse preestrid võtsid oma ringkondadesse kuuluvate muumiate eest hoolitsemiseks kasutusele erilised meetmed. Egiptlased igatahes uskusid vanasti ja isegi veel hiljaaegu, et preestritel olid võimeid manada igasuguseid õnnetusi muumiate röövijate kaela ega puudutanud neid.
Briti kuninglikus muuseumis asendati üks muumia koopiaga, kuna see tõi nii muuseumi töölistele kui ka külastajatele häda kaela. Siis ühel ilusal päeval saabus muuseumi Ameerika egüptoloog, kes muumiate nõidusesse ei uskunud ja ostis muumia koos kirstuga omale. Kirst anti talle suurima heameelega üle ning egüptoloog lasi selle ära pakkida, et laevafirmale üle anda. Nüüd algas pahaendeline kirst oma teekonda üle ookeani. Algas, kuid ei lõppenud, sest laev, millel asusid nii egüptoloog kui kirst oli Titanic.
Ning viimaks - millega seletada Egiptuse valitsuse otsust (1937) viia kõik kuningate muumiad muuseumidest ära ja matta nad uuesti maha. Film ja Elu : Huvitav shurnaalleht, nr. 13, 16 aprill 1937.
Mitu inimest on maailmas elanud?
Selle kohta olen leidnud erinevaid arve. Üks variant oli midagi 110 miljardit, kuid on ka olnud teisi teadlasi, kes väidavad hoopis midagi muud. Üks Inglise õpetlane (1928) arvutas välja, et kogu ajaloo jooksul on maailmas elanud 46 627 843 975 075 845 inimest ehk 4 quadrillionit inimest. Ehk 125000 korda rohkem inimesi kui praegu siin maal (8 miljardit, see on aga teine teema). Õpetlane on teinud selle põhjal veel teisigi arvutusi. Nii oleks siis igal ruutmiilil elanud 134 miljonit inimest, ühel ruutjalal (u 1000 ruut cm) aga 5 inimest. Meie maa on seega hiigla surnuaed. Sarnase hiigla surnute hulga matmiseks on kogu maa pind 128 korda ümber kaevatud, nagu tõendavad seda õpetlase arvutused. Edasi loe siit.
Ajaloo jaburdusi
Taolisi jaburaid lugusid olen lugenud päris hulga. Kukalt paneb aga kratsima see, et Vana-Rooma olevat olnud kultuurmaa, kus oli praktiliselt kõik olemas ja paljud asjad veel uhkemad kui tänapäeval ning siis korraga selline jutt. Millises ürikus küll selline info võis kirjas olla? Kui selline ajaraamat oli tõepoolest olemas ja tegu pole aprillinaljaga (ajalehe andmetel mitte), siis jääb mulje, et neid ürikuid vorbiti kokku väheke uuemal ajal ja pandi sinna kirja mis iganes jaburdusi. Erinevat infot omavahel kõrvutades võib hoopis välja lugeda, et tolleaegsete või veel vanemate inimeste kolpade uurimisel on leitud, et inimeste hambad olid hulga tervemad kui 20. sajandi alguse inimestel. Väljavõte ajalehest (1925): Vanas Roomas ei teatud hammaste puhastamisest suurt midagi. Plinius soovitab ainult sagedat suu loputamist soolase veega. Õhtuti olevat selleks vein hea, kuid loputuse arvud olgu üksikud, mitte paaris. Tähendab suud peab loputama kolm, viis jne, korda. Hammaste puhastamiseks olevat veel väga hea, kui inimene iga kahe kuu tagant hiire ära sööb...
Info Emil Rutiku FB lehelt
USA ülemkohus andis Smithsoniani institutsioonile korralduse avaldada 1900. aastate algusest pärit salastatud dokumendid, mis tõendavad, et organisatsioon osales ulatuslikus ajaloolises varjamises. Väidetavalt hävitas tulemus tõendid, mis viitavad sellele, et kogu Ameerikas on välja kaevatud kümneid tuhandeid hiiglaslikke inimjäänuseid.
Kohtuotsuse kohaselt käskisid kõrged ametivõimud need tõendid hävitada, et "kaitsta inimkonna tolleaegse evolutsiooni peamist kronoloogiat.
Süüdistusi tuhandete hiiglaslike inimsäilmete hävitamises 1900. aastatel, mille algselt esitas Ameerika Alternatiivse Arheoloogia Instituut (AIAA), võttis Smithsonian tõsiselt, kui nad andsid neid kohtusse laimu eest ja üritades kahjustada 168. aastast asutust.
AIAA pressiesindaja James Churchwardi sõnul ilmnesid kohtuprotsessi käigus uued asjaolud: mitmed Smithsoniani informaatorid tunnistasid dokumentide olemasolu, mis väidetavalt tõendavad kümnete tuhandete kuni 12 jala kõrguseks ulatunud inimskelettide hävitamist.
(3,66 m), mida traditsiooniline arheoloogia mitmel põhjusel ära ei tunne. Edasi loe siit.
Matrix kiilus kinni.
Tegu on autentse ja minu filmitud videoga Põhja-Ingerimaal Vene piiri lähedal 03.07.2023. Kahjuks sain selle linnukese liiga hilja linti. Ta rippus kahel erineval kohal päris pikalt õhus. Mis see nüüd siis oli ja milleks mulle seda näidati? Kas tõesti väga osav lind tuulte voolus?
Kas see on lõpp? Ei, see pole lõpp, kõik kestab edasi.
Mingiks ajaks võtan aja korraks maha, kuna puhkuste aeg käimas ja ega minagi teisiti ei saa. Aga enne veel üks jutt kah siia. Tegelikult on see teema päris keeruline ja pikem jutt, kuid katsun kuidagi lühidalt seda kirjeldada. Aasta alguse poole kogesin Mandela effekti. 100% kinnitada ei julge, aga jahmatas mõnevõrra siiski. Uurisin seda teemat põgusalt ja jõudsin järeldusele, et on olemas kahte-sugust Mandela effekti: kollektiivne ja isiklik. Kolmas variant, mis ei ole Mandela efekt, on valemälestus. Kaldun arvama, et tegu võis olla isikliku variandiga. Siit grupist ma tean veel kedagi, kellel on isiklik Mandela efekti kogemus. Kui kellelgi on veel sellist asja olnud, oleks muidugi huvitav teada. Mitte efekt ise pole huvitav (no tegelikult on vägagi 🙂, vaid sellele järgnev. Oleks vaja kontrollida ühte teooriat, mis mul sellega seoses mõttesse tuli. Nimelt minu puhul on nii, et olen juba päris pikki aastaid otsinud päris intensiivselt igasugustele "teistsugustele" küsimustele vastuseid (kõik vist otsivad?) ja siis korraga Mandela platsis, ja peale seda löödi mul nagu kuidagi jalad alt ära. Paljud asjad jooksid liiva, juhtub igasuguseid kummalisi ja ebameeldivaid asju, tervis hakkas jupsima jne. Kuna ma pole jätnud jonni, siis ega hädad pole mind maha jätnud ja kukuvad kimbutama järjest suurema hooga, aga las need asjad praegu olla. Seni kuni toss sees, pole häda kedagist. Ma algul ei osanud Mandelat üldse mitte millegagi seletada, kuid nüüd viin otsi vaikselt kokku. Midagi võidi ära muuta ja tundub et halvemuse poole. Kuid jäi küsimus, et miks muudeti või mis ma valesti olen teinud? Ei läinud just kuigi palju aega mööda ja sain ka kohe vastuse. Tegelikult on kindlasti kõikidel asjadel olemas ka loogiline seletus ja kogu seda juttu võib siin võtta kui fantaasiat! Panen siia nüüd ühe loo, mida ma peale neid sündmusi juhtusin lugema.
Mõnda mõttemaailmast
Itaallane Dadone, keda võiks võrrelda ameerika kirjaniku Edgar Allan Poe'ga, kes samuti oma suure fantaasiarikkusega käsitleb ülemõistuslikku, abstraktseid alasid, on kirjutanud kord loo Hiina keiser Tsin Go elevandiluust kerakesest. See on imeline nikerdusteos, mis nõudis vanadelt hiina kunstnikelt aastapikkust tööd; see, lapsepea suurune kera kujutles maailma.
Kera peal võis näha taevatähti, päikest ja kuud, ning millegist ei võinud järeldada seda, et see kera käis lahti. Kuid siiski oli tema lahtivõtt võimalik, sest kui vajutati õrnalt kuule, vabanes kera väline koor taevalaotusena, ning teine kera tema seest tuli nähtavale.
Selle pinnal olid näha mäed ja mered, kerjuste hurtsikud ja rikaste paleed. Kuid ka see kera lasi end jaotada, ning selle sisemuses peitus allilm, põrgu, täis hirmsaid kujusid, kuradeid ja deemoneid.
Selle jaotusega näis olevat tungitud imekera südamesse, sest kunstiteosel ei leidnud kusagil enam mingit kangi, mingit vajutusnööbikest, mis oleks avastanud uue peidetud maailma. Ükski vajutamine, pööramine ja muljumine ei aidanud. Kuid siiski leidus juurdlejaid, kahtlejaid ja otsijaid, kes kindlasti lootsid leida mingit uut lahendust. Ja neil oli õigus!
Tuhatkordsete asjatute puudutuste peale avanesid lõpuks kera pooled, kadus põrgu, ning nähtavale tuli kohutav väärjumalapilt, nii hirmus, nagu seda suudab luua vaid katku, mõrtsukatöö, sõja ja näljasurma tagajärgi näinud kunstnik. Kes nägi seda jubedat pilti, sellel tarretus veri soontes, ta muutus hullumeelseks või suri samal hetkel hirmust.
Sügav mõte peidetud selles kunstiväärtuslikus teoses! See kera kujutles maailma, ja kes tahtis tungida ta sisemusse, kes tahtis oma rahuldamatu otsimistega avastada ta sügavamat peidetud tuuma, pidi maksma seda oma eluga. Inimesed ärgu kiusaku jumalaid, ega püüdku kunagi vaadata seda, mis kaetud õndsusega, — nii ütleb Schiller.
Saisi linnas Egiptuses — nagu räägib mütoloogia — seisis looritatud jumalus Neith. Tema aluslaual seisid sõnad: „Mina olen kõik: olen minevik, olevik ja tulevik, ükski surelik ärgu tõstku minu loori!" — Paljud saagad räägivad neist hulljulgeist, kes püüdsid loori tagant avastada tõde, ja kes sellepärast pidid kaotama oma elu.
Inimese silm kui elektriallikas.
Inglise silmateadlaste ja elektritehnikute hulgas on põnevaks päevaaineks Dr. Charles Russe n. n. solenoid (kinnine traadirull, mis siidiniidi otsas elektrimagneti kohale riputatud). See on asetatud klaaskupli alla ja varustatud väikse peegliga, mis valguskiire abil näitab numbrilaua peal solenoidi pöörangu suurust.
Kui läbi klaaskupli sees oleva prao üksisilmi solenoidi ühe külje peale vaadata, siis pöördub viimane 10—45 kraadi ja tuleb endisse asendisse tagasi. Kui vaatav silm kinni panna, siis pöördumine lõppeb. Kui vaade on juhitud solenoidi keskpaika, siis pöördumist ei sünni.
Mitmesuguste läbikatsumiste ja järele-uurimiste abil jõudis Russe arvamusele, et siin ei saa kuidagi tegevad olla need ainelised asjad ja abinõud, millest solenoid tehtud on ja millega tal kokkupuutumist, vaid et ainult inimese silmast võivad mingisugused elektrilained välja minna, mis solenoidi peale seesugust mõju avaldavad. Oma arvamise tõenduseks näitab Russe, et kui silma ja solenoidi vahele veesammas panna, siis on pöördumine väiksem; samuti on pöördumine seda väiksem, mida pimedamas vaadatakse. Ka jääb solenoid paigale siis, kui vaade on tugevasti valgustatud.
Nähtus on imestust äratanud, millele eriteadlased seletust ei tea anda. Näib, nagu oleks tegemist mingi üleloomuliku asjaga, või nagu läheks tõeks mõned muinasjutud, mis kõnelevad, et inimese silmas peitub mingi saladuslik jõud, mis isegi eluta looduse liikuma paneb.
Edasi : Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 230, 11 november 1921
Mis kujundid need on?
Sirvisin põgusalt ühte 100-aastat vana raamatut ja seal korraga selline pilt orduajast (13 saj. ja edasi). Numbrid on ehetel kõik ilusti all, aga mitte mingit põhjalikumat selgitust muidugi pole. Mida need vanad eestlased nendel plekitükkidel võisid kujutada? Lumehelbeid? Või äkitsi hoopis tähelinnasid?
Eks need Jeeriko müüridki langesid mingi heliresonants või -sageduse ülitäpsel paika kruttimisel. Võis olla ka nii, et vanal ajal olid teadmised ja õpikud või minu pärast kivitahvlid, millel kirjas ülitäpne sagedus ja materjal, mida selle sagedusega purustada sai. Ja kõige lõpuks jäi järgi liiv...Sahara, Gobi, Austraalia ja terve Lähis-Ida on liiva täis. Eesti ja kõik ülejäänud maad kaasa arvatud. Kuraditel äkki olidki relvad, mis pool planeeti pekki keeras ja siis maeti selle relva saladuse võti mati alla ja tehti reset, kuid mõni tarkpea lähemast minevikust leidis võtme üles ja klopsis viiuli valmis. Tagumises pimedas toas oli leiutajal või õigemini selle vana kunsti ülesleidjal kindlasti ka kontrabass olemas, aga selle keeltest ei julgenud ta toas poognaga üle tõmmata. Maja oleks pähe kukkunud. Edasi aga ajalugu vaikib...
Viiuli heli, mis purustab klaasi.
On küll tuntud asi, et mäng võib kõrvad lukku ajada, aga et ta võiks purustada klaasi, seda pole vist kuulda olnud. Iisraeli lapsed puhusid küll pasunaid niii, et Jeeriko müürid langesid, kuid seda on peetud seni ilusaks muinaslooks. Nüüd aga näib, et Jeeriko müüride kokkuvarisemine võib siiski muutuda tõenäoliseks. Mehe nimi, kes mängib nii, et klaasid purunevad, on Jasper. Tal on see üsna kerge töö, tõmbab paar korda poognaga üle viiuli keelte ja ta ette asetatud klaas murdub. Teadlased on seda imet mitmed korrad uurinud, kuid pole jõudnud miskisugusele selgusele. Hiljuti asetati Jasper kolme füüsikaprofessori seltsis saali, kus seisid kaks suurt peeglit. Jasper hakkas mängima, ja kohe pragunesid peeglite klaasid. Teadusmehed püüavad nüüd seda imet seletada sellega, et hääl panevat klaasi molekulid liikuma, nõnda et need kaotavat tasakaalu, millele järgneb klaasi purunemine. Jasper on oma kunsti kallal viis aastat töötanud. Alles nii kaua kestnud harjutuste järgi õppis ta võtma niisuguseid hääli, mis murravad klaasi. Ta mõtleb end omas kunstis ikka edasi harjutada. Võib olla leiab ta veel hääled, mis panevad varisema isegi kivimüürid.
Kaja, nr. 247, 15 september 1924 tr. 1
Viiuli heli, mis purustab klaasi.
On küll tuntud asi, et mäng võib kõrvad lukku ajada, aga et ta võiks purustada klaasi, seda pole vist kuulda olnud. Iisraeli lapsed puhusid küll pasunaid niii, et Jeeriko müürid langesid, kuid seda on peetud seni ilusaks muinaslooks. Nüüd aga näib, et Jeeriko müüride kokkuvarisemine võib siiski muutuda tõenäoliseks. Mehe nimi, kes mängib nii, et klaasid purunevad, on Jasper. Tal on see üsna kerge töö, tõmbab paar korda poognaga üle viiuli keelte ja ta ette asetatud klaas murdub. Teadlased on seda imet mitmed korrad uurinud, kuid pole jõudnud miskisugusele selgusele. Hiljuti asetati Jasper kolme füüsikaprofessori seltsis saali, kus seisid kaks suurt peeglit. Jasper hakkas mängima, ja kohe pragunesid peeglite klaasid. Teadusmehed püüavad nüüd seda imet seletada sellega, et hääl panevat klaasi molekulid liikuma, nõnda et need kaotavat tasakaalu, millele järgneb klaasi purunemine. Jasper on oma kunsti kallal viis aastat töötanud. Alles nii kaua kestnud harjutuste järgi õppis ta võtma niisuguseid hääli, mis murravad klaasi. Ta mõtleb end omas kunstis ikka edasi harjutada. Võib olla leiab ta veel hääled, mis panevad varisema isegi kivimüürid.
Kaja, nr. 247, 15 september 1924 tr. 1
Arne jutul võib jumet olla, et vanasti vajusid majad linnades maa-alla, sest kirikukellade vibratsioon hakkas majade aluseid lõhkuma. Siin aga tekib kohe küsimus, et miks siis enam ei vaju? Helistatakse tänapäevalgi kirikutes kellasid, aga ehk mitte nii tihti kui vanasti (mõnel pool iga 15 min takka). Ja võib olla veel teinegi asi, et vanasti olid kirikukellad hoopis teise koostisega, kui need, mida 20. sajandi algusel hakati malmist valama. Näiteks Moskvas olev 200 tonnine "Tsar Bell" on tehtud pronksist, sisaldades 525 kg hõbedat ja 72 kg kulda. Vanades juttudes räägitakse tihti, et kella sisse pandi parema kõla saavutamiseks hõbedat. Paljud vanad Eesti legendid räägivad kirikute vajumisest, kuid tavaliselt tuuakse põhjuseks, mingi tobe 7-venna jutt vms, et kiriku aidanud valmis ehitada mõni haldjas või vanakurat ise, kes seadnud tingimused, et näiteks, kui seitse venda kirikusse ühe korraga lähevad, siis hakkab kirik pragisema ja vajuma.
Riisipere mõis.
Mis otstarve on punase ringi sees oleval ehitisel? Mõtteid?
Kuidas 170 aastat tagasi inimesed nii targad said olla? No Tartus ja Pärnus olid ülikoolid küll, aga mis valemiga nad seda kõike teadsid, et Peipsi just nii suur oli? Kas endine Peipsi rannakontuur on/oli näha? Või otsustati seda ainult lauge ala ja liiva järgi? Proovisin saadava info järgi midagi kokku joonistada, aga nässu läks veits, Kõiksugused kõrgustikud tuleks ikka välja jätta ja arvata on, et saari oli selles suures Peipsi järves mõnuga. Aga liiv on küll üks äge teema. Kõik metsa-alused on seda täis. Arnel oli miski teema liiva kohta, aga sellel oleks jumet ainult linnades või eksin? Järgnev lõik pärineb raamatust "Kodumaal rännates", G.Wilberg, 1923.
Vanemates kirjades on Peipsi Peibas lacus, Peibas järv, isegi Peebes (Lanoy reisikirjeldustes). Ta ei ole mitte alati järvena esinenud, vaid Yoldia ajal oli see üks Soome lahe lõugas, mis oli ühendatud merega umbes Narva jõe lähikonnas. Siis oli Peipsi palju suurem ja tema kaldad ulatusid Eestis Kurtna mõisa juurest Pagari ja Tudu mõisa kaudu Väike-Maarja kihelkonda. Siis läks kallas kõrgema seljakuna edasi kaares lõuna poole Järva-Jaani, Peetri, Pilistvere, Suure-Jaani kihelkondadest läbi Sürgavereni ja sealt Viljandi ja Paistu kaudu Valka ja Võrusse, ulatudes ida poolt Haanja kiltmaad kaugel Lätti, kus ta Liuzini ja Sebeshi lähedal looke sünnitades Porchowi ja Gatschina kaudu loogeldes, Luuga jõesuu lähedal Soome lahe kallastega ühines.* Pärastpoole on Peipsi taganenud, kuid siiski veel palju suurem olnud, sest praeguse proksimaalse ranna osa ümber käib , nagu juba eelpool tähendatud, madal liivane lagendik, endine järve põhi, ja väga sile randkontuur.
* Dr. C. von Seidlitz, Der Narowa-storm und das Peipus Becken, Dorpat, 1859.
Vanemates kirjades on Peipsi Peibas lacus, Peibas järv, isegi Peebes (Lanoy reisikirjeldustes). Ta ei ole mitte alati järvena esinenud, vaid Yoldia ajal oli see üks Soome lahe lõugas, mis oli ühendatud merega umbes Narva jõe lähikonnas. Siis oli Peipsi palju suurem ja tema kaldad ulatusid Eestis Kurtna mõisa juurest Pagari ja Tudu mõisa kaudu Väike-Maarja kihelkonda. Siis läks kallas kõrgema seljakuna edasi kaares lõuna poole Järva-Jaani, Peetri, Pilistvere, Suure-Jaani kihelkondadest läbi Sürgavereni ja sealt Viljandi ja Paistu kaudu Valka ja Võrusse, ulatudes ida poolt Haanja kiltmaad kaugel Lätti, kus ta Liuzini ja Sebeshi lähedal looke sünnitades Porchowi ja Gatschina kaudu loogeldes, Luuga jõesuu lähedal Soome lahe kallastega ühines.* Pärastpoole on Peipsi taganenud, kuid siiski veel palju suurem olnud, sest praeguse proksimaalse ranna osa ümber käib , nagu juba eelpool tähendatud, madal liivane lagendik, endine järve põhi, ja väga sile randkontuur.
* Dr. C. von Seidlitz, Der Narowa-storm und das Peipus Becken, Dorpat, 1859.
Suured puud
Kalevalast veel üks vägev kirjeldus Avatari ja hiiglaste lõpuaegadest, ehk mingi eelmise tsivilisatsiooni lõpust ja maa ümberkujundamisest väikeste inimeste (meiesuguste) tarbeks. Pull kirjeldus on sõrme pikkusest vaskriiestes mehest (vask mütoloogias tähendab minu arvates alati mingit seost elektriga). Tegelikult võis see mees meie mõõtu olla, sest kirjeldus tuleb hiiglaste ja jumalate vaatevinklist. Kui pikad olid sel ajal hiiglased? Oleneb, mis ajastust me räägime, kuid Kalevala räägib arvatavalt Aadama ajastust, kus Aadama pikkus võis olla umbes 500 meetrit.
Väinamöinen jääb seda tähelepannes mõttesse. Nii lugu ei lähe: tarvis puu maha raiuda. Igav on inimese elu ja paha kala põli, kui päike ei paista ega kuu kuma, mõtleb ta. Aga inimeste hulgas ei ole kusagil niisugust meest, kes tamme jaksaks maha raiuda.
Vaevalt jõuab Väinamöinen emalt abi paluda, kui merest mees välja tõuseb. Ei ole suuri-suur ega tilli-tilluke: ainult mehe pöidla pikkune. Vaskkübar mehel peas, vasksaapad jalas, vasel kirjatud kindad käes, vaskvöö vööl. Vööl ripub peale selle veel vaskkirves, mille vars vaevalt sõrme pikkune...
Väinamöinen jääb seda tähelepannes mõttesse. Nii lugu ei lähe: tarvis puu maha raiuda. Igav on inimese elu ja paha kala põli, kui päike ei paista ega kuu kuma, mõtleb ta. Aga inimeste hulgas ei ole kusagil niisugust meest, kes tamme jaksaks maha raiuda.
Vaevalt jõuab Väinamöinen emalt abi paluda, kui merest mees välja tõuseb. Ei ole suuri-suur ega tilli-tilluke: ainult mehe pöidla pikkune. Vaskkübar mehel peas, vasksaapad jalas, vasel kirjatud kindad käes, vaskvöö vööl. Vööl ripub peale selle veel vaskkirves, mille vars vaevalt sõrme pikkune...
Sampo
Mis asi on Soome mütoloogiast tuntud kuulus maagiline ese Sampo? Viki nimetab seda rahavervimismasinaks, aardekirstuks, isevärki kellamehhanismiks ja tootemisambaks.
Asgard, Kalevala, Kalevipoeg, piibel, tõenäoliselt koraan ja teised pühakirjad räägivad tegelikult kõik ühest ja samast asjast. Alustades maailma loomisest kuni maailma lõpuni välja. Sampo kirjeldus vastab suhteliselt hästi piiblist tuntud seaduselaekale. Mis asi aga oli seaduselaegas/sampo? Arvan, et see oli mingit sorti võimas vabaenergiamasin või igiliikur ja kes seda omas, võis selle taolisi tuhandeid valmistada ning mille tehnoloogiat teades võis valmistada relvi, rakendada seda tööle nii, et inimjõudu polnud enam vaja tarvitada. Sellega sai valmistada ka kulda, toitu või mis iganes mateeriat ehk teisisõnu oli tegu nn. tarkade kiviga. See tehnoloogia on meie tsivilisatsiooni eest peitu pandud, otsida pole seda mõtet. Võib ka nii olla, et meie ajastul see tehnoloogia enam ei töötagi, isegi kui õpetus oleks selle valmistamiseks. Väidetavalt oleme viimane tsivilisatsioon siin maailmas ja järgmist enam ei tule.
Väljavõte Kalevalast:
Kolm päeva kolm ööd tagus Ilmarinen sampot. Kolm päeva kolm ööd tuiskab tuld aknast, sädemeid uksest, suits tõuseb pilvedesse. Siis näeb Ilmarinen sampo valmivat. Sasib pihtide vahel, taob vägeva vasaraga veel hoolsasti, nii et sampo ühel küljel jahu, teisel soola, kolmandal raha jahvatab. Katteks taob sepp sampole kauni kaane...
Asgard, Kalevala, Kalevipoeg, piibel, tõenäoliselt koraan ja teised pühakirjad räägivad tegelikult kõik ühest ja samast asjast. Alustades maailma loomisest kuni maailma lõpuni välja. Sampo kirjeldus vastab suhteliselt hästi piiblist tuntud seaduselaekale. Mis asi aga oli seaduselaegas/sampo? Arvan, et see oli mingit sorti võimas vabaenergiamasin või igiliikur ja kes seda omas, võis selle taolisi tuhandeid valmistada ning mille tehnoloogiat teades võis valmistada relvi, rakendada seda tööle nii, et inimjõudu polnud enam vaja tarvitada. Sellega sai valmistada ka kulda, toitu või mis iganes mateeriat ehk teisisõnu oli tegu nn. tarkade kiviga. See tehnoloogia on meie tsivilisatsiooni eest peitu pandud, otsida pole seda mõtet. Võib ka nii olla, et meie ajastul see tehnoloogia enam ei töötagi, isegi kui õpetus oleks selle valmistamiseks. Väidetavalt oleme viimane tsivilisatsioon siin maailmas ja järgmist enam ei tule.
Väljavõte Kalevalast:
Kolm päeva kolm ööd tagus Ilmarinen sampot. Kolm päeva kolm ööd tuiskab tuld aknast, sädemeid uksest, suits tõuseb pilvedesse. Siis näeb Ilmarinen sampo valmivat. Sasib pihtide vahel, taob vägeva vasaraga veel hoolsasti, nii et sampo ühel küljel jahu, teisel soola, kolmandal raha jahvatab. Katteks taob sepp sampole kauni kaane...
Rabad ja sood
Kuidas ja millal tekkisid rabad ja sood? Mitte väga ammu on minu arvamus. Peale suure vee taganemist, jäid madalamatesse kohtadesse veesilmad, mis seal vaikselt soodeks ja rabadeks kujunema hakkasid. Vanas raamatus on kirjeldus Sinijärvest ja pilt kah, kus on näha, et terve raba on täis vanu puukände. Raamatus on veel öeldud, et meie rabade uurijad leiaksid siit ehk mõndagi huvitavat rabade arenemisloos. Siis aga tuli II MS peale ja keegi midagi enam edasi ei uurinud...
Jum-al
Millest või kus kohast tuleb sõna "Jumal" eesti keelde? Fählman (Faehlmann) oli Kalevipoja idee algne autor, kuid tema töö jäi pooleli, mille Kreutzwald üle võttis ja arvatavalt on seepärast paljutki head sealt välja jäänud. Arne uurib vaikselt teemat, katsun aidata teda ajalehtedest ja digist otsimisel. Faehlmanni järgi tuleb sõna "Jumal" eesti keelde järgnevalt:
Sõna Jumala tüvi olevat - jume = tugevus, vägi, jõu märk, jõu puna näos.
Jumetu = ilma jõuta; ära jumetuma = hirmu pärast lõdvaks minema, kahvatuma.
-al olevat sõnasünnitav lõpp ja Jum-al tähendavat jõurikast, vägevat.
Sõna Jumala tüvi olevat - jume = tugevus, vägi, jõu märk, jõu puna näos.
Jumetu = ilma jõuta; ära jumetuma = hirmu pärast lõdvaks minema, kahvatuma.
-al olevat sõnasünnitav lõpp ja Jum-al tähendavat jõurikast, vägevat.
Kalevipoja esi-isad.
Lugesin täna ühte vägevat raamatut Kalevipoja teemadel. Arne uurib vaikselt Kalevipoega ja kahjuks talle seda raamatut teatud põhjustel ei saanud hetkel uurimiseks saata, millest siin kohe põgusalt juttu teen. Pole jõudnud lugeda teab kui palju ja juba tuleb sellist vägevat informatsiooni. Raamatu nimeks on Kalevipoja esi-isad (M.J. Eisen). Tuleb välja nii, et mitte ei olnud vanal Kalevil, kes Toompeale olla maetud, mitte ainult üks poeg, vaid kogunisti 12. Tema pojad võisid olla näiteks vene ajaloost tuntud kangelased Rjurik, Truvor ja Sineus. Ilja Muromets ei olnud Kalevi poeg, sest tema oleks Kalevipoegade taskusse mahtunud.
See on ammugi küsimusi tekitanud, et kes kõik vanad linnad ja suursugused ehitised üle ilma on ehitanud. Muidugi olid nendeks Kalevipojad. No ei saa ju olla loogiline, et Baalbeki kivimürakaid meiesugused käpikud Apollo templi müüri tõstsid. Osade kivide kaal on paartuhat tonni ja need on tõstetud pea 10 meetri kõrgusele.
Raamatus on ägedaid tehnoloogiaid kirjeldatud, näiteks Kalevipoja üks teisend soomlaste "Munapoika'st", seal räägitakse kirvest, kui sellega paugu panid, siis olid ümberringi kõik puud maas, kuhu maani kirve heli ulatus. Kalevipojal oli jälle taoline vikat, millega polnud tarvis niita, oli vaja ainult luisuga seda teritada ja kuhu maani luiskamise heli kuuldus, langes rohi iseenesest maha. Kalevipojas räägitakse kaugel põhjas asuvast maast, kus kuked kulda nokkisid. Laplaste teisend Kalevipojale, kes Kalevit päevapojaks nimetab, räägib samuti põhjatähe taga olevast hiidudele kuuluvast kullarikkast maast. Mul korra jõnksatas, et üks osa sellest maast on Teravmäed, mille mäed kangesti ümbertöödeldud pinnast ja mahajäetud kaevandusi meenutavad. Kõike ei jõuagi siia kirja panna ja palju pole jõudnud lugedagi. Vene vanast ajaarvamisest on ka juttu.
See on ammugi küsimusi tekitanud, et kes kõik vanad linnad ja suursugused ehitised üle ilma on ehitanud. Muidugi olid nendeks Kalevipojad. No ei saa ju olla loogiline, et Baalbeki kivimürakaid meiesugused käpikud Apollo templi müüri tõstsid. Osade kivide kaal on paartuhat tonni ja need on tõstetud pea 10 meetri kõrgusele.
Raamatus on ägedaid tehnoloogiaid kirjeldatud, näiteks Kalevipoja üks teisend soomlaste "Munapoika'st", seal räägitakse kirvest, kui sellega paugu panid, siis olid ümberringi kõik puud maas, kuhu maani kirve heli ulatus. Kalevipojal oli jälle taoline vikat, millega polnud tarvis niita, oli vaja ainult luisuga seda teritada ja kuhu maani luiskamise heli kuuldus, langes rohi iseenesest maha. Kalevipojas räägitakse kaugel põhjas asuvast maast, kus kuked kulda nokkisid. Laplaste teisend Kalevipojale, kes Kalevit päevapojaks nimetab, räägib samuti põhjatähe taga olevast hiidudele kuuluvast kullarikkast maast. Mul korra jõnksatas, et üks osa sellest maast on Teravmäed, mille mäed kangesti ümbertöödeldud pinnast ja mahajäetud kaevandusi meenutavad. Kõike ei jõuagi siia kirja panna ja palju pole jõudnud lugedagi. Vene vanast ajaarvamisest on ka juttu.
Kõige õnnelikum inimene on tavaline inimene.
Kas on miskit kasu tavalistele inimestele, neist tegelastest kes on Teistsugused ja tegelevad "utoopiliste" teemadega??? Siin grupis on kõik vast teistsugused inimesed, aga pikas perspektiivis on kõige õnnelikum inimene ikka see sama tavaline keskimine inimene ehk hall mass. Statistika järgi on keskmisi inimesi kõige rohkem (ei ole minu välja mõeldus) ja keskpärasus ongi harmoonia. Keskpärased inimesed on õnnelikud, sest nende soovid ei lenda üle õueaia (Gogol). Geeniusi nimetatkse ka hulludeks (kõik on geeniused, kes ei ole hall mass). Geenius on vastuolus kas teda ümbritseva keskkonnaga või iseendaga, et ta liikumist võiks sünnitada. Mida kõrgem elektripotensiaal, seda suurema sädeme ta annab. Ei ole vastuolusid, ei ole liikumist, elu. Vastuolu iseendaga loob kunsti (luule, muusika jne). Vastuolu aga välise ilmaga annab tagajärgi, mis otsekohe ümbruse peale mõjuvad (teaduslikult tõestatud, kvantfüüsika).
Kas on üle Jumala veel midagi?
Sellised huvitavaid mõtteid, mis on veidi kastist välja, on alati väga huvitav lugeda. Ma ise komistasin filosoofilise poole peal otsa huvitavale infole, mis pani mind ikka mõtlema, kui pime on üks inimene ikka (mina siis), et ei oska kastist välja mõelda, ega mingeid enam-vähem loogilisi seletusi juurde pakkuda. No näiteks, on olemas laias laastus ainult kahte sorti inimesi. Ühed on Darwinistid ja teised on need, kes usuvad maa tehislikkusesse. Vanast-Kreeka filosoofiast tuleb saatuse teema, ehk inimese saatus on ettemääratud, aga vähe veel sellest. Kui mina pole Darwinist ja mõtlen, et sellel paigal on arhitekt, kes on kõige looja, siis vana-kreeka filosoofia ütleb, et tegelikult on veel midagi, mis on loojast ka üle. Fiet illud, quod futurum est (juhtub see, mis juhtuma peab), palu jumalat palju tahad. Väikseid asju saab arhitekt mõjutada, aga eluteed mitte. Selda võimu või jõudu, mis lisaks arhitekti enese alla väänab, nimetati heimarmene, ehk kõige vägevam võim, mis nii inimeste kui jumalate üle valitseb, mille teesid inimesed ei tea ega jumalad ei tunne. Ja nüüd kiiluski kinni. Kes või mis on üle arhitekti?
Vanad raamatud on dokumendid,
mitte suvalised luiskelood, kuid kes oleks nii kõva tegija, et nende järgi ajalugu kokku panna? Inimese sugu on mitmeid-setmeid kordi maa pealt pühitud ja eksperimendiga uuesti alustatud. Küsimus on, et millal see viimati juhtus? Pannes kilde siit-sealt kokku, siis näis see olevat aastal 1700. Selle hüpoteesi tarvis on olemas mitu infokildu. Kõige paremaks tõendiks vast saab pidada seda, et enne 1700 aastat oli kasutusel hoopis teistsugune ajaarvamine. Kui õige see teine ajaarvaminegi oli, kes seda teab, kuid Venemaal oli n.n 1699 aastal käimas hoopis aast 6000 millegiga. Ja siis juhtus midagi, korraga oli aasta 1700, mida peaksid ka tõestama mündid, mis peale seda aasta numbrit välja tulid. Enne seda aega olid ainult mingid traatrahad, ilma ühegi aastaarvuta, kuid ma ei laseks nendest traatrahadest ennast häirida. Küsimus jääb, et miks kohe aasta 1700, mitte 1, nagu loogiline oleks? Kes selle kohta veel tahab infot lugeda, peab kaevama stolenhistory foorumis, kuigi võib ka nii olla, et paljud lood sealt enam pole leitavad. Meenusid veel 19. sajandi orvud ja imelikud lood lastest, kellel polnud vanemaid. Kas täideti kuidagi kunstlikult maad, seda pole uurinud, aga niidiotsi on väga palju. Mis seal siis ikka, meil on õnneks oma kroonikad senini veel käepärast olemas.
Lätlaste kohta natuke nalja kah.
Tundub sedasi, et me igipõliselt omavahel lõõpinud. Lätlased kuuevarbalised (LV - lisavarvas). Meie aga hirmus uimased lätlaste arust jne. Katkend raamatust "Eesti vana usk" M. J. Eisen, 1926.
Kuidas kunstlikult kivistisi teha.
Ametlikult nimetatakse kivistumist protsessiks, kus orgaaniline materjal on pika aja jooksul kokku puutunud mineraalidega ja seejärel muutunud kiviseks aineks.
1844. Ameerika Ühendriikide Praktiline Retseptiraamat: Või Täielik Viitamise Raamat:
Puidu vms kivistamine
Võtke võrdetes kogustes kivi-soola, kaaliumaluminaatsulfaati (alumiiniumi sool), valget äädikat, kriidipulbrit ja peene kivi pulbrit. Segage ained kokku: tekib keemiline protsess, kus segust hakkab eralduma gaasi. Kui see lõppeb, pange mistahes poorseid ained sellesse segusse ja jätke 4-5 päevaks likku. Pärast seda on ained kivistunud.
Selline raamat on olemas, kus väidetakse, et Eesti oli Vana-Kreeka.
Kui inimesed on siin maakamaral kõndinud
juba sadu tuhandeid aastaid nagu austatud teadlased väidavad, siis tekib siiski üks küsimus. Kus kõik need vanad surnuaiad on? Vanaaja teadlased nuputasid samuti selle probleemi üle ja leiti geniaalne lahendus, kuidas probleem ära seletada. Nad väitsid, et vanal hallil ajal panid inimesed üksteist pintslisse, sest muud moodi ei ole võimalik väita et inimesed juba sadutuhandeid aastaid maal on elanud. Õige põhjus, miks väga vanasid surnuaedu ei leita on aga see, et maailm ei ole üle 7000 aasta vana ja inimesed olid targad. Kiviaja perioodid käisid aeg-ajalt üle inimkonna küll, kui plats vahepeal jälle puhtaks tehti ja siis läks elu jälle edasi...
Vaka alla pandud tehnoloogia,
mis lahendaks vast kõik mured nii majade kütmisel kui transpordis. Äkki on liiga roheline?
Kuulus gaaside uurija Davy pani juba 100 aastat tagasi tähele, et kui vesiniku ja hapniku segude sisse soojaks aetud platina traat pista siis traat nii kuumaks läheb, et ta helendama hakkab, ja seni kuumaks jääb, kuni segu hulgas hapnikku on. Ehk küll seal juures mingisugust tuleleeki näha ei ole, ühineb ometi kõik vesinik, mis segus on, hapnikuga ja tekitab vett.
Teised teadusemehed leidsid, et km plaatinatraadi asemel nõndanimetatud vammiline (auguline) platina võtta, mis õige väikestest platina raasukesidest koos seisab, ilma et teda soendaks, segu sisse pista, siis gaaside segu ilma leekideta põlema hakkab. Uude katsete järele selgus veel, et ka muudel auklikel kehadel niisugune omadus on, et nad enestes gaasi põlema ajavad. Lahku lähevad nad ainult selle poolest, missuguses soojuses keegi keha seda suudab tegema hakata.
See teadmine, jäi tükiks ajaks paljaks teadmiseks, ilma et seda millegike oleks tarvitatud, millel suurem tähtsus oleks olnud. Siiski päris seisma see teadmine ei jäänud.
Katsetest, kusjuures uut leidust kasulikult püüti tarvitada, võib nimetada isesüütajaid gaasilampide jaoks ja väikseid toose, milledes platina abil paberossi sütitamiseks tuld tehti. Nüüd on suitsumeestel sugused toosid tulelöömiseks.
Alles aastat 10 tagasi hakkas Inglise õpetlane Bone oma katseid tegema, kuidas mitmesuguste asjade välimine külg gaaside peale mõjub, ja need katsed arvatakse tulevikus tehnika edenemiseks väga tähtsad olevat. Bone leidis, et gaaside põletamine ilma tuleleegita kõige ideaalsem viis on gaaside segus olevat keemilist energiat tegelikus elus tarvitada. Seda tõendas talle ta uutmoodi ehitatud aurukatel, mis imeväike on, aga siiski palju töötab. Bone leiduses mängib peaosa niisugune kogu, mis savist on tehtud, tuld ei karda ja augukesi täis on. Tema sisse lastakse gaasisegu jooksta. Hapnik ja vesinik tungivad augukestesse ja põlevad seal ära ning tekitavad sealjuures soojust, mis savisse jääb. Mingisugust tuleleeki ei ole.
Niisugusel vistil ehitas Bone oma esimese aurukatla 1911. aastal. Katel on õige pisikene, aga teeb tunni aja sees 203 ämbritäit vett. Häid oma ust on uuel kütmise viisil mitu. Niisugust pliiti võib näituseks igasse seisukorda panna: panni alla ja panni peale, kuidas aga küpsetaja tahab. Põlemine on nii äge ja kuumus nii suur, kui parasjagu soovitakse: tarvis ainult gaasi kiiremine või aeglasemalt savisse lasta. Tuli ise, ehk tal küll leeki ei ole, on väga valus.
Arvatakse, et uut leidust mitmesugused tehnika harud saavad tarvitama, sest et leegita tuli odav tuleb. Võimalik on ka, et uue tulega elumajasid kütma hakatakse. Küsime nüüd lõpuks, kuidas see ometi tuleb, et auklik keha oma aukudes gaase põletab?
Selle küsimuse peale on vastus seni andmata. Teadusmehed on küll vaielnud ja asja üks üht, teine teist viisi seletanud, aga õiget otsa käes ei ole. Tuld aga tuleb, see on kindel. Ja tuli ise on inimestele nii tähtis, et teda kord taevast varastamas käidud.
Allikas: Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 20, 25 jaanuar 1914
Kuulus gaaside uurija Davy pani juba 100 aastat tagasi tähele, et kui vesiniku ja hapniku segude sisse soojaks aetud platina traat pista siis traat nii kuumaks läheb, et ta helendama hakkab, ja seni kuumaks jääb, kuni segu hulgas hapnikku on. Ehk küll seal juures mingisugust tuleleeki näha ei ole, ühineb ometi kõik vesinik, mis segus on, hapnikuga ja tekitab vett.
Teised teadusemehed leidsid, et km plaatinatraadi asemel nõndanimetatud vammiline (auguline) platina võtta, mis õige väikestest platina raasukesidest koos seisab, ilma et teda soendaks, segu sisse pista, siis gaaside segu ilma leekideta põlema hakkab. Uude katsete järele selgus veel, et ka muudel auklikel kehadel niisugune omadus on, et nad enestes gaasi põlema ajavad. Lahku lähevad nad ainult selle poolest, missuguses soojuses keegi keha seda suudab tegema hakata.
See teadmine, jäi tükiks ajaks paljaks teadmiseks, ilma et seda millegike oleks tarvitatud, millel suurem tähtsus oleks olnud. Siiski päris seisma see teadmine ei jäänud.
Katsetest, kusjuures uut leidust kasulikult püüti tarvitada, võib nimetada isesüütajaid gaasilampide jaoks ja väikseid toose, milledes platina abil paberossi sütitamiseks tuld tehti. Nüüd on suitsumeestel sugused toosid tulelöömiseks.
Alles aastat 10 tagasi hakkas Inglise õpetlane Bone oma katseid tegema, kuidas mitmesuguste asjade välimine külg gaaside peale mõjub, ja need katsed arvatakse tulevikus tehnika edenemiseks väga tähtsad olevat. Bone leidis, et gaaside põletamine ilma tuleleegita kõige ideaalsem viis on gaaside segus olevat keemilist energiat tegelikus elus tarvitada. Seda tõendas talle ta uutmoodi ehitatud aurukatel, mis imeväike on, aga siiski palju töötab. Bone leiduses mängib peaosa niisugune kogu, mis savist on tehtud, tuld ei karda ja augukesi täis on. Tema sisse lastakse gaasisegu jooksta. Hapnik ja vesinik tungivad augukestesse ja põlevad seal ära ning tekitavad sealjuures soojust, mis savisse jääb. Mingisugust tuleleeki ei ole.
Niisugusel vistil ehitas Bone oma esimese aurukatla 1911. aastal. Katel on õige pisikene, aga teeb tunni aja sees 203 ämbritäit vett. Häid oma ust on uuel kütmise viisil mitu. Niisugust pliiti võib näituseks igasse seisukorda panna: panni alla ja panni peale, kuidas aga küpsetaja tahab. Põlemine on nii äge ja kuumus nii suur, kui parasjagu soovitakse: tarvis ainult gaasi kiiremine või aeglasemalt savisse lasta. Tuli ise, ehk tal küll leeki ei ole, on väga valus.
Arvatakse, et uut leidust mitmesugused tehnika harud saavad tarvitama, sest et leegita tuli odav tuleb. Võimalik on ka, et uue tulega elumajasid kütma hakatakse. Küsime nüüd lõpuks, kuidas see ometi tuleb, et auklik keha oma aukudes gaase põletab?
Selle küsimuse peale on vastus seni andmata. Teadusmehed on küll vaielnud ja asja üks üht, teine teist viisi seletanud, aga õiget otsa käes ei ole. Tuld aga tuleb, see on kindel. Ja tuli ise on inimestele nii tähtis, et teda kord taevast varastamas käidud.
Allikas: Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 20, 25 jaanuar 1914
Lugesin täna ühte vägevat raamatut Kalevipoja teemadel.
Arne uurib vaikselt Kalevipoega ja kahjuks talle seda raamatut teatud põhjustel ei saanud hetkel uurimiseks saata, millest siin kohe põgusalt juttu teen. Pole jõudnud lugeda teab kui palju ja juba tuleb sellist vägevat informatsiooni. Raamatu nimeks on Kalevipoja esi-isad (M.J. Eisen). Tuleb välja nii, et mitte ei olnud vanal Kalevil, kes Toompeale olla maetud, mitte ainult üks poeg, vaid kogunisti 12. Tema pojad võisid olla näiteks vene ajaloost tuntud kangelased Rjurik, Truvor ja Sineus. Ilja Muromets ei olnud Kalevi poeg, sest tema oleks Kalevipoegade taskusse mahtunud.
See on ammugi küsimusi tekitanud, et kes kõik vanad linnad ja suursugused ehitised üle ilma on ehitanud. Muidugi olid nendeks Kalevipojad. No ei saa ju olla loogiline, et Baalbeki kivimürakaid meiesugused käpikud Apollo templi müüri tõstsid. Osade kivide kaal on paartuhat tonni ja need on tõstetud pea 10 meetri kõrgusele.
Raamatus on ägedaid tehnoloogiaid kirjeldatud, näiteks Kalevipoja üks teisend soomlaste "Munapoika'st", seal räägitakse kirvest, kui sellega paugu panid, siis olid ümberringi kõik puud maas, kuhu maani kirve heli ulatus. Kalevipojal oli jälle taoline vikat, millega polnud tarvis niita, oli vaja ainult luisuga seda teritada ja kuhu maani luiskamise heli kuuldus, langes rohi iseenesest maha. Kalevipojas räägitakse kaugel põhjas asuvast maast, kus kuked kulda nokkisid. Laplaste teisend Kalevipojale, kes Kalevit päevapojaks nimetab, räägib samuti põhjatähe taga olevast hiidudele kuuluvast kullarikkast maast. Mul korra jõnksatas, et üks osa sellest maast on Teravmäed, mille mäed kangesti ümbertöödeldud pinnast ja mahajäetud kaevandusi meenutavad. Kõike ei jõuagi siia kirja panna ja palju pole jõudnud lugedagi. Vene vanast ajaarvamisest on ka juttu.
See on ammugi küsimusi tekitanud, et kes kõik vanad linnad ja suursugused ehitised üle ilma on ehitanud. Muidugi olid nendeks Kalevipojad. No ei saa ju olla loogiline, et Baalbeki kivimürakaid meiesugused käpikud Apollo templi müüri tõstsid. Osade kivide kaal on paartuhat tonni ja need on tõstetud pea 10 meetri kõrgusele.
Raamatus on ägedaid tehnoloogiaid kirjeldatud, näiteks Kalevipoja üks teisend soomlaste "Munapoika'st", seal räägitakse kirvest, kui sellega paugu panid, siis olid ümberringi kõik puud maas, kuhu maani kirve heli ulatus. Kalevipojal oli jälle taoline vikat, millega polnud tarvis niita, oli vaja ainult luisuga seda teritada ja kuhu maani luiskamise heli kuuldus, langes rohi iseenesest maha. Kalevipojas räägitakse kaugel põhjas asuvast maast, kus kuked kulda nokkisid. Laplaste teisend Kalevipojale, kes Kalevit päevapojaks nimetab, räägib samuti põhjatähe taga olevast hiidudele kuuluvast kullarikkast maast. Mul korra jõnksatas, et üks osa sellest maast on Teravmäed, mille mäed kangesti ümbertöödeldud pinnast ja mahajäetud kaevandusi meenutavad. Kõike ei jõuagi siia kirja panna ja palju pole jõudnud lugedagi. Vene vanast ajaarvamisest on ka juttu.
Kui suur on võimalus sellise asja ise-eneslikuks tekkeks?
Paradoks on veel see, et just 1927 aasta ajalehes seda kirjeldatakse. Mina pakuks sellise asja ise-enesliku tekke võimaluseks praktiliselt nulli. Piltlikult öeldes, kui võtta püstol koost lahti: salv ära, padrunid salvest välja, kelk ära, vintraud ja taandurmehhanism ära ning nüüd pista need esemed kotti. Koti suu sulgeda ja raputada seda seni, kuni püstol jälle kokku läheb. Loogiline võimalus, et see juhtub on 0, aga teoreetiline võimalus on siiski olemas. Kes tahab katset ise läbi viia võib seda teha kasvõi hakklihamasinaga ja mõni teadlane võib tõenäosusteeoriat appi võttes arvutada välja, mitu miljardit aastat peaks kotti raputama, et see juhtuks. Mida ma sellega öelda tahan? Ma arvan, et te teate. Arne on selle teooria jõuline esindaja.
Teemaga seondub järgminegi pilt 1928. aasta ajalehest. Kes tegi pildi?
Hakkas igav ja kiusasin ChatGPT (Open AI).
Mina: Mõtle välja ja kirjuta mulle kõige kummalisem ja uskumatum originaalne ulmelugu (maksimum üks A4 leht), mille taolist lugu pole kunagi, mitte kuskil, mitte keegi, avaldanud...Lugu peaks olema täiesti eriline. Teema võid võtta, kosmosest, tulnukatest, vaimudest, lumeinimestest jne.
Open AI:
Peidetud südamed
Aastal 2147 avastasid teadlased planeedi kaugemas nurgas midagi enneolematut. Nimetasid selle Yggdraluseks. See ei olnud tavaline planeet, vaid kummaline kooslus elavast organismist ja elutust kivimist. Atmosfääris hõljusid värvikad pilved, mis tundusid sisaldavat mingisugust elusenergiat. Inimesed saabusid uurima, meeleheitlikult püüdes mõista Yggdraluse saladusi.
Ühel päeval avastasid nad peidetud koobastes Yggdraluse südamed. Need ei olnud aga tavalised elundid, vaid kristallselged kivid, mis pulbitsesid salapärast energiat. Kuid veelgi hämmastavam oli see, et igal südamel oli teadvus. Nad rääkisid mõistatuslikus keeles, mis kõlas nagu tuul põhjamaise metsa puudel.
Inimesed pidasid nõu südametega, kelle nimi oli Nebulaar. Nebulaar selgitas, et Yggdralus oli elav planeet, kes soovis suhelda teiste maailmadega. Selleks kasutas ta oma südameid katalüsaatoritena, et muuta energia sõnumiteks, mis hõljusid atmosfääris nagu unenäolised pilved. Kuid midagi oli valesti.
Yggdralus rääkis ohust, mis ähvardas kogu kosmust. Oli tulnukaid, keda ei saanud mõista ega peatada. Nad olid hajutatud energia kujul ja ründasid kõike elavat. Nebulaar palus inimestel aidata neil luua sild Yggdraluse ja tulnukate vahel, et nad saaksid mõista nende kavatsusi ja leida rahu.
Inimesed võtsid vastu väljakutse, õppides Yggdraluse südameid kasutama. Nad mediteerisid ja sulandusid kristallide teadvustega, luues võimsa psühhilise võrgustiku. Nad saavutasid võime muuta oma mõtteid energiaks, mis võiks suhelda tulnukatega. Alguses oli see raske, kuid lõpuks leidsid nad ühise keele.
Tulnukad olid kadunud rändurid, eksinud omaenda reaalsusest. Nad otsisid kodu ja tundsid end võõrastena. Inimesed, Yggdralus ja tulnukad moodustasid uskumatu liidu, luues kosmilise harmoonia, mida polnud kunagi varem kogetud. Nad muutsid energia armastuseks, millest sündis uus universum, kus kõik olendid jagasid ühte suurt südant - Yggdralust.
II osa: Kosmiline Taassünd
Pärast Yggdraluse ja tulnukate ühendamist hakkasid sündima uued maailmad. Need olid unikaalsed kosmosepärlid, kus kõik olendid eksisteerisid harmoonilises tasakaalus. Yggdralus muutus kosmiliseks südameks, mis kiirgas armastust ja mõistmist kõigile universumi nurkadele.
Inimesed, tulnukad ja Yggdralus avastasid, et nende liit ei olnud vaid ajutine lahendus, vaid jätkusuutlik kosmiline kogukond. Nad rändasid koos uutesse maailmadesse, levitades valgust ja teadmisi. Kõik elusolendid jagasid ühte eesmärki: avastada sügavamat sidet kogu looduga.
Yggdraluse südamed näitasid, et iga olend oli nagu kristall universumi suures mosaiigis. Igaühel oli ainulaadne sära, kuid nad moodustasid koos lummava pildi. Üheskoos loodi uusi dimensioone, kus aeg ja ruum kõndisid käsikäes ning kus kõikvõimalikud reaalsused sulandusid ühte suurde tantsu.
Inimeste ja tulnukate vahel sündisid uued olevused, kes kandsid endas mõlema maailma parimaid omadusi. Need olendid, keda nad nimetasid Stardustideks, hõljuvad nüüd läbi kosmose, olles sillaks erinevate tsivilisatsioonide vahel. Stardustid jagavad tarkust ja armastust, soovides laiendada seda unikaalset ühist mõistmist kõigile.
Kosmiline taassünd oli lõputu seiklus, kus igal hetkel avanes uus saladus. Yggdraluse südamed olid saanud universumi dirigentideks, juhatades loodut kooskõlas harmooniaga. Nad kiirgasid valgust pimeduses, juhtides teisi avastama omaenda südames peidetud võimsust.
Ja nii jätkub lugu, kus Yggdralus, tulnukad, inimesed ja Stardustid tantsivad läbi igaviku, moodustades kosmilise balleti, mille sümfoonia on loodud südamete harmooniast.
Pärast Yggdraluse ja tulnukate ühendamist hakkasid sündima uued maailmad. Need olid unikaalsed kosmosepärlid, kus kõik olendid eksisteerisid harmoonilises tasakaalus. Yggdralus muutus kosmiliseks südameks, mis kiirgas armastust ja mõistmist kõigile universumi nurkadele.
Inimesed, tulnukad ja Yggdralus avastasid, et nende liit ei olnud vaid ajutine lahendus, vaid jätkusuutlik kosmiline kogukond. Nad rändasid koos uutesse maailmadesse, levitades valgust ja teadmisi. Kõik elusolendid jagasid ühte eesmärki: avastada sügavamat sidet kogu looduga.
Yggdraluse südamed näitasid, et iga olend oli nagu kristall universumi suures mosaiigis. Igaühel oli ainulaadne sära, kuid nad moodustasid koos lummava pildi. Üheskoos loodi uusi dimensioone, kus aeg ja ruum kõndisid käsikäes ning kus kõikvõimalikud reaalsused sulandusid ühte suurde tantsu.
Inimeste ja tulnukate vahel sündisid uued olevused, kes kandsid endas mõlema maailma parimaid omadusi. Need olendid, keda nad nimetasid Stardustideks, hõljuvad nüüd läbi kosmose, olles sillaks erinevate tsivilisatsioonide vahel. Stardustid jagavad tarkust ja armastust, soovides laiendada seda unikaalset ühist mõistmist kõigile.
Kosmiline taassünd oli lõputu seiklus, kus igal hetkel avanes uus saladus. Yggdraluse südamed olid saanud universumi dirigentideks, juhatades loodut kooskõlas harmooniaga. Nad kiirgasid valgust pimeduses, juhtides teisi avastama omaenda südames peidetud võimsust.
Ja nii jätkub lugu, kus Yggdralus, tulnukad, inimesed ja Stardustid tantsivad läbi igaviku, moodustades kosmilise balleti, mille sümfoonia on loodud südamete harmooniast.
Inimesevabrik Venes (1927. aasta).
30.11.1937 Päewaleht.
Kunagi oli x-failides osa, mis rääkis inimestest, kes iseenesest põlema läksid
ja neist jäi järele vaid peotäis tuhka. Kahjuks ei mäleta, mis x-failides selle kummalise fenomeni põhjuseks toodi, ehk kunagi vaatan üle, aga 1891. aasta ajalehes on selle nähtuse põhjus ilusti välja toodud. Samas, viimasel ajal pole kuulnud, et keegi kuskil põlema oleks läinud. Googeldades ka midagi selle kohta ei leidnud.
Kes üksi viina ja õllega oma janu kustutab, see kaotab viimaks elu himu ja läheb mõnikord koguni põlema. See on päris tõsine sõna: Joodik põleb viimaks nõnda ära, nagu põletamata lubi, kui märga saab.
Kes üksi viina ja õllega oma janu kustutab, see kaotab viimaks elu himu ja läheb mõnikord koguni põlema. See on päris tõsine sõna: Joodik põleb viimaks nõnda ära, nagu põletamata lubi, kui märga saab.
Neli ajastut
Tihtipeale on mõeldud ja vaieldud teema üle, et puht tehnoloogilisest seisukohast võttes ei saanud pronksiaeg olla enne rauaaega. Arvatavasti ikka sai olla küll, lihtsalt see ei sobitu hästi ametliku ajalooga ja sealt ka konflikt. Algul oli kuldne aeg, see oli rahavaba ja haigustevaba maailm. Mateeriat loodi õhust (potike keeda stiilis) ja sealt edasi hakkas allakäik. Mul tekkis küsimus, et mis ajas meie siis praegu elame? Pilt raamatust "Eesti vana usk" Eisen, 1926, lk 162.
Einstein
Eile tegin siia (FB grupp GRAAL) portsu postitusi ja tegelikult juhtisin kõikide postitustega tähelepanu sellele, et mitte midagi ei saa tavaline inimene katseliselt tõestada ja kas tegelikult teaduski seda suudab? Uurisin Einsteini realtiivsusteooria kohta vanematest ajalehtedest, mis oma olemuselt on minu hinnangul tõele ja toimunud sündmustele palju lähemal ning kaua ei pidanudki otsima.
Millal tõestati esmakordselt Einsteini (eri)relatiivsusteooria?
Lõik Postimehest (1886-1944), nr. 25, 27 jaanuar 1930 "25 aastat Einsteini õpetust."
1919. aasta maikuus saatis Londoni astronoomia selts ekspeditsiooni Brasiiliasse päikesevarjutust uurima ja selle nähteid pildistama. Kui ekspeditsioon Londoni tagasi pöördus ja saadud materjali põhjalikult läbi uuris, siis osutus, et Einsteini kõige julgemad väited - nimelt valguskiire kõrvalekaldumine selle sirgjooneliselt teelt päikese külgetõmbejõu tõttu - on täiesti õige. Ühekorraga oli Einsteini nimi kuulus, relatiivsusteooria muutus moeasjaks ja jäi selleks kauaks ajaks...
Nüüd siis teine ajaleht, Uus Eesti, nr. 297, 31 oktoober 1939. "1941. a. päikesevarjutust uuritakse N. Liidus põhjalikult."
N. Liidu teadusteakadeemia on 1941. aasta päikesevarjutuse uurimise andnud 15 obervatooriumi ja instituudi hooleks. Päikesevarjutus on kõige paremini nähtav Alma-Ata piirkonnas. A. Mihailov püüab kontrollida Einsteini relatiivsusteooriat. Seks on ta konstrueerinud omapärase aparaadi, mis võimaldab pildistada rohkearvulisi väikesi tähti, mis on varjutuse ajal päikese läheduses nähtavad. Einsteini teooria järele valgusekiired, läbistades päikese ümbruse, kalduvad kõrvale, tänu päikese külgetõmbejõule ja võtavad uue suuna, järelikult peaksid tähed tunduma olevat oma normaalsest asukohast väljanihutatutena. Mitmete maade teadusmehed on seda teooriat katsunud kontrollida varasemate päikesevarjutuste ajal, kuid see ei õnnestunud, kuna instrumendid olid vanamoelised...
Lahingutanner Maa, anomaaliad
Kuidas tekitada vaakumit, seda vast teab igaüks.
Vaakumi tekitamiseks on vaja mingit õhukindlat suletud ruumi ja pumpa, mis "õhu" suletud ruumist välja imeb. Siit aga tekibki konflikt, mida ei ole mulle veenvalt suutnud tõestada mitte üks füüsik/keemik või kes iganes. Kuidas saab olla paarisaja km kõrgusel Maa kohal juba päris arvestatav vaakum, ilma et mingit kindlat piiritletud vaheseina või midagi taolist oleks Maa ja kosmose vahel? Kas õhk vajub maa gravitatsioonijõul lihtsalt alla maa poole ja vaakum tekib iseenesest? Täielikku vaakumit polevat olemas, aga küsimus vast on suhteliselt selgelt püstitatud. Kuid see on teooria ja minu teada ei saa seda üks-ühele täielikult katseliselt tõestada. Valemeid füüsiliste katsete asemel ma paraku ei saa arvestada, sest nende võrrandite jms taga võib olla mis iganes. Siin kehtib ütlus, oma silm on kuningas.
Kuid ometi, 9 km kõrgusel on inimesel juba pea võimatu hingata. See on tegelikult vale, sest 9 km kõrgusel ja veelgi kõrgemal on hingata küll „midagi“, mis meenutab õhku, aga see pole enam päris see, mida inimene eluspüsimiseks vajab.
Kaja, nr. 237, 8 oktoober 1934 tr. 1 artiklis „Kosmilised kiired“ väidetakse, et 4 km kõrgusel on „kosmilised kiired“ lõhkunud õhumolekulid väikesteks tükkideks ehk ioonideks ja lõhutud õhumolekule leidub sellel kõrgusel 9 korda enam kui merepinnal. 9 km kõrgusel on ioone juba 85 korda rohkem ja 27 km kõrgusel 250 korda rohkem.
Sellest võib järeldada, et ka tiibadega lennukid saavad kõrgel lennata, sest seal on olemas mingit sorti „õhuvoolud“, mis annavad tiibadele kande/tõuke- või mis iganes jõu, lihtsalt õhk ei kõlba inimesele enam hingata.
Teine huvitav asi on kaaluta olek ja lennuaparaadi kiirus, mida on vaja saavutada, et pääseda „Maa külgetõmbejõust.“ Samas, kui ehitada redel kosmosesse, kas siis on vaja mööda redelit turnida samuti mingil X-kiirusel, et pääseda välja Maa gravitatsioonist? Mis hetkel (mitme meetri kõrgusel merepinnast) tuleb see piir vastu, millal peab õhusõidukil olema vastav kiirus, et pääseda Maa gravitatsioonist? Sama küsimus on ka kaaluta oleku kohta. Mis hetkel või mitme meetri kõrgusel muutub füüsiline ese kaalutuks või muutub see hoopis järk-järgult? Viki teemad (vaakum, gravitatsioon jne) lugesin läbi. Neid tarkusi ei maksa vastusena siia välja pakkuda, sest ka teadlastel on vastuste püsti hoidmisega päris palju tegemist, sest on palju anomaaliaid ja lahknevusi, mida püütakse seletada tumeaine, kvantteooriate jms. Pigem on küsimus rohkem teoreetilist laadi: Mis koht see on, kus me elame ja kas ikka kõik paistab nii olevat, nagu meile räägitakse?
Õõnes maa
Viimastele unetutele üks hea raamat puremiseks link.🙂
Taevas ja Maa peal on rohkem asju, Horatio, kui teie filosoofia uneski näeb. Hamlet. W. Shakespeare.
Paljud on kuulnud „Õõnsa maa teooriast,“ aga ei tea selle algupära. Selle teooriaga tuli esmakordselt? välja John Cleves Symmes (1780-1829). Tema teooriat kutsuti ka Symmesi teooriaks, mis tuleneb raamatu autori perekonnanimest.
John Cleves Symmes oli ühisriikide sõjaväe kapten, kes tundis ülisuurt huvi põhjanaba ekspeditsioonide vastu. Ta luges läbi kõik kättesaadavad materjalid Maa nabade uurimise kohta (tahaks ka neid materjale näha, mida tema luges ja mis jäävad aastasse enne 1826). Ta jõudis veendumusele, et Maal pole üldse pooluseid, vaid nende asemel on ainult tühi ruum. Edasi veendus kapten, et maa on seest õõnes ja inimestele elamiskõlbulik. Ta avaldas oma teooria 1826. aasta raamatus „Kontsentrilised sfäärid ja laialt avatud poolused.“ Ta oletas, et suurte, pooluseid ümbritsevate tühiruumide ümber kuhjub jää ja lumi, mis moodustavad põhja ja lõuna polaarringi n. n. „ääred.“ Selle taga pidi algama lahtine polaarmeri, mis pikkamisi laskub alla Maa sisemusse.
Sellised "kastist välja" mõtted/teated on ägedad. Kas tegelikult on ikka kõik kuld, mis hiilgab?
Kas päike on jääkera?
Saksa õpetlase „jalustrabav“ teooria.
Kõik õpetlaste lugematud arvestused selle kohta, mil päike kord jahtub, on ühel hoobil saanud üleliigseiks, sest Berliini õpetlane dr. H. Fricke tõendab, et Päike on teab kust saati juba külm taevakeha, ja maakeral leiduva soojuse põhjuseks on hoopis midagi muud kui päike.
Berliini õpetlase teooria äratab seda suuremat tähelepanu, kuna Fricke on hea nimega teadusemees ja juba 28 aastat tegeleb astronoomiliste probleemidega.
Kümne aasta eest leiutas dr. Fricke tema nime järele nimetatud seaduse, mille ta kandis ette tookordsel Jenas peetud füüsikute päeval. Juba tookord ta püstitas kõmulise teooria päikese kohta, millele tänaseni pole leidunud ümberlükkamatut vastuväidet. Nimelt väitis Fricke, et maailmakeha on nn mitu korda raskem maakerast, kui mitu korda kõrgem on tema temperatuur. Kui näit. päike on 28 korda raskem maakerast, siis on ka tema temperatuur 28 korda kõrgem.
See seadus andis astronoomiale hulk võtmeid ja lahendas palju mõistatusi maailmaruumis.
Kui nüüd dr. Fricke väidab, et kõik maailmakehad, ka päike, on külmad, siis ta väljub Humboldti ja Herscheli klassilisist seisukohtadest. See teaduslik ringkond esitas teooria, et päike on pime kera, mida ümbritseb hele atmosfääri kiht. Kuid me teame, milline suhe on valguse kiirgamise ja soojuse kiirgamise vahel, ja selle tõttu ei paista meile sugugi võimatuna Fricke väide, et päike on külm keha ja soojus sisaldub teda ümbritsevas atmosfääris. Fricke põhjendab oma väidet järgmiselt: Atmosfäärirõhumine kasvab, mida rohkem see läheneb maakerale, ühes rõhumisega tõuseb temperatuur, järelikult kujuneb taevakeha ümber soojuse kiht, millel maapinna läheduses on kõrgeim temperatuur. Seda teame ju ka enda maakerast. Päikese juures seletav õpetlane seda heleda pärja tekkimise abil, mis päikesevarjutuste ajal ümbritseb päikest.
Sellest näeme, et loodusteadus rühib ikka suuremate ühtlustamiste poole ja püüab loomulikul teel seletada kõiki kummalist nähteid.
Einsteini teooria purunemas
Pariisist, 13. juulil. "Matin" toob kõmulise teate, et professor Einsteini relatiivsusteooria olevat lõplikult ekslikuks osutunud. Prantsuse õpetlane, polütehnikumi direktor Carvallo, olevat vastuvaidlematult kindlaks teinud, et valguskiiruse muutmatuse põhimõtet ei või üldse olla. Kui see on tõesti nii, siis kaotavad oma tähtsuse ka kõik järeldused, mis tehti Einsteini teeoriast. (Postimees (1886-1944), nr. 188, 13 juuli 1934).
Austet prohvessori teoorial on üks loogikaviga veel. Kui võtta taskulamp, mille mõlemas otsas on valgusti ja panna see põlema, siis liigub üks valguskiir 300 000 km sekundis ühes suunas ja teine 180 kraadi teises suunas. Need kiired eemalduvad teineteisest järelikult 600 000 km/s, aga sellist kiirust ei tohiks ilmaruumis Einsteini järele esineda. Üldiselt, segane värk ja tont seda teab, kuidas asjad tegelikult on. Loe Einsteini teooria kohta veel siit:
Kunagi ammu mõtlesin sama asja peale.
Kuidas me teame, et valguskiirus on konstantne, aga mitte näiteks kohene ehk silmapilkne?
No olevat igasugu katseid tehtud ja isegi Kuule vastav peegel pandud, mis peegeldab laserkiire tagasi ja nii saab mõõta valguskiirust. Selliseid ja paljusid teisi katseid/tõestusi ma olen kuulnud kuhjade viisi, aga mitte üks kord pole ma saanud kogeda või näha seda oma silmaga. Kas keegi siit grupist võib öelda, et ta on näinud katset, millega saab tõestada, et valguskiirus on 300 000 km/s?
Teine asi veel. Kui valgusel on konstantne kiirus, siis kõik tegevused, mida me näeme teisi tegevat, ei toimu reaalajas vaid viivitusega. See on iseenesest juba väga huvitav teadmine, mida kaudu tasub edasi ronida...
Ühisvälja teooria
Lugesin raamatut "Veealune eluriik", H.Kauri, Looduse kuldraamat, 1937 ja seal on üks kummaline väide William Beebe süvamere sukeldumisest teraskuuliga Kariibi meres 15. augustil, 1934:
"Pahandav on süvamere kuulis töötamisel asjaolu, et inimese mõte silmapilksete vaatlustega ei suuda sammu pidada ja maha jääb."
See nähtus on "ulmevaldkonnas" ammugi teada, aga nüüd ma siis tean, et see on ka päriselt olemas. Nimelt on inimene ühendatud kuskile "ühisvälja" ja kui tekivad teatud füüsilised takistused, siis lakkab inimaju korralikult töötamast. Mingisuguse aimu looduse (ka inimese) toimimisest võib saada, kui lugeda Termiitide teemat.
Sügaval vee all on inimese ja "välja" vaheline ühendus oluliselt takistatud ja siit ka viivitus. Sama vististi saab ka kogeda, kui minna ruumi, mis on täielikult vooderdatud elektritjuhtiva materjaliga ja on tekitatud Faraday puur, ehk mitte üks elektriväli ei pääse sisse ega välja. Nii saab inimene peitu pugeda "arhitekti" eest. Seda näidati ka põgusalt hollywoodi filmis "Nunn", kus sügaval kloostri keldris oli uks, millel oli silt "Siit edasi enam jumalat ei ole."
Võltsitud, virtuaalsus või komejant?
Vaatasin ühest foorumis pilti, kus kujutatakse 20. sajandi alguses Siberi töölisi, kes paigaldavad raudteeliipreid. Liipreid tehti kas lehisest või männist ning tükikaaluga 85-90kg.
Mis siin pildil siis kummalist?
Esiteks, tahaks näha selliseid mehi hulkade kaupa tänapäeval, kes sedasi 90 kg palki vabalt õlal hoiavad.
Ja teiseks, veel suuremaks ajuvabaduseks on see, et praktiliselt mitte ükski tööline ei hoia liiprit õlal sedasi, et see oleks tasakaalus. Mõni mees hoiab liiprit õlal peaaegu otsast kinni, mis on füüsiliselt võimatu.
Ega palju variante polegi et miks nii. Mina sain kolm varianti selle pildi võimalikkuse kohta.
1. Kersti variant (suuremjagu vanasid fotosid on võltsitud).
2. Arne variant (Matrix trikitab ja toodab tohutus kogustes pahna, kaasaarvatud vanad raamatud, fotod jne).
On veel olemas õhkõrn võimalus, et liiprid on täispuhutavad ja tehti pildistamise jaoks komejanti, mida ajalehes rahvale näidata, et kuidas Siberis raudteed ehitatakse.
Einsteini õnneliku inimese valem
Praegu uurin andmeid Einsteini kohta ja kui saan vastuse küsimusele, millal Einsteini relatiivsusteooria tõestati või kas üldse tõestati, siis panen vastuse Graali eilse Einsteini postituse kommentaaridesse. Siia gruppi sobiks äkki Einsteini õnne valem. Üldiselt õpetlik, kuid teistpidi vaadates tundub see olevat täiusliku orja valem.
A=X+Y+Z
A - õnn ja edu.
X - töö
Y - rahulolu.
- Aga Z? küsiti professorilt.
- See tähendab suud pidada, seletas professor.
Ennustused 2024 aastaks
On vist aeg järgmise aasta ennustused ära teha. Loodan, et Arne ka oma traditsioone jätkab ja uue ennustuse teele kunagi paneb (eks ma vist natuke väljaperssiv olen 🙂 aga võtke aega ja vaadake seda pilti, mis hakkab saama aastal 2024.
Mõned märksõnad:
Sinine ja punane. Must ja valge.
Zelenski asemele tuleb naine?
Trump presidendiks?
Tulnukad?
Kelle poolel on rahutuvid ja kelle poolel raketid?
Kumb on sinine ja kumb punane pool?
Aega paistab veel olevat. Liivakellas liiva veel on.
Valge ja must ühinevad, aga kui ühinevad must, punane ja sinine, mis siis saab?
Börsid kukuvad kolinaga kokku. Kas raha kaob 2024 ja asendatakse, on veel lahtine.
USA, Hiina ja rohehullus. Kuhu me selles osas jõuame?
Inimesi hakatakse võrku ühendama, keda valvab ja juhib kõikenägev silm.
Erilise fookuse all on Lõuna-Ameerika ja Aasia-Austraalia piirkond. Mis sealt alguse saab või mis seal juhtub?
LEAR
Eile (13.11.2023) käisime Margitiga Salme Kultuurikeskuses LEAR'i vaatamas. Mulle pole kunagi meeldinud kohustuslik kirjandus ja pole ma ka kunagi tervenisti läbi lugenud vabamüürlase Shakespeare'i raamatuid. Vaatasin seda tükki ja ei midagi uut. Kuigi tükk oli väga hea ja õpetlik ning suurepärane näitlejate töö.
Vahet pole, kas oled kuningas või teenija. Elu jookseb ikka ühte moodi kõigil läbi. Tegelikult on kuninga elu raskem kui teenija oma. Kõik kummardavad ja koogutavad ta ees, seni kuni tal võimu on ja kui võim kaob, on ta korraga "ei keegi" ja põlatud. Aga kuningad ei ole lollid. Kes on kuningriigis kuningale kõige tähtsam isik? Selleks on narr, sest tema on ainus, kes julgeb kuningale tõde öelda ja seepärast hea kuningas kunagi narri peale ei vihasta. Narr on ta tõepeegel ja tema näol näeb ta enda rumalust, mis võib hiljem päästa ta elu ja kogu kuningriigi. Igal ühel peaks oma narr olema, oleks lihtsam :)
Aja kiirenemine kuni lõpp on käes
Üks huvitav mees peab selles videos loengut. Saab ka eesti keelse automaattõlke panna. Muu kõik meeldib, aga et ta on võtnud oma teooriale aluse kehtivast ajaloost, siis nagu ei tasuks puhta kullana võtta. Mees puhub juttu 90ndatel ja on kuidagi lummatud ka aastast 2012, aga tema teooria on ise-enesest päris vägev. Lühidalt: Aja kiirenemine. Eelneva 4000 aasta kõik sündmused on korduses ja läbi elatud väga lühikese aja jooksul, nimelt alates 1945-2012. Kui nii edasi, siis järgnev periood on kordi lühem ja kõik sündmused on paikitud veelgi tihedamalt ajajoonele, kuni tuleb lõpp ehk millegi uue algus...
Ajaloo jaburdusi
Ajaloo jaburduste kohta olen üht-teist kirjutanud, isegi teema on blogis, aga egas küll küllale liiga tee. Lisan ühe jaburduse juurde:
Valget klaasi valmistati alles 14. sajandil, ning sellega algas , kuigi väga aeglaselt arenes, aknaklaasi ajastu. Esimesed aknaklaasid olid kuningate eesõiguseks. Keegi inglise hertsog lasi igakord enne ärareisimist klaasruudud aknast välja võtta ning varakambri panna. Ka klaasist pudelid olid 15. sajandil harulduseks. Allikas: Päewaleht, nr. 167, 22 juuni 1939.
Guugeldage losse, hooneid või mis iganes ehitisi 14. sajand ja alla poole. Kuhjade viisi leiab neid ja paljudel on aknad või vähemalt avad, kuhu sobiksid aknad ja nüüd järsku selgub, et neil hoonetel vanasti aknaid polnudki. Augud ikka raiuti seintesse, et valgus tuppa paistaks, mis sest et külm tuul ja vihm sisse vuhisesid, äge ikkagist. No vaadake kasvõi vanu kirikuid, Notre-dame, kasvõi Eesti kirikuid ilusate vitraažidega, aga 500 aastat tagasi olid nende värviliset vitraažide asemel ainult tühjad augud. Pildil on Iirimaale 1180. aastal viikingite ajal külma kliimasse ehitatud loss, millel polnudki vanasti aknaid ja polnud neil häda midagi.
Valget klaasi valmistati alles 14. sajandil, ning sellega algas , kuigi väga aeglaselt arenes, aknaklaasi ajastu. Esimesed aknaklaasid olid kuningate eesõiguseks. Keegi inglise hertsog lasi igakord enne ärareisimist klaasruudud aknast välja võtta ning varakambri panna. Ka klaasist pudelid olid 15. sajandil harulduseks. Allikas: Päewaleht, nr. 167, 22 juuni 1939.
Guugeldage losse, hooneid või mis iganes ehitisi 14. sajand ja alla poole. Kuhjade viisi leiab neid ja paljudel on aknad või vähemalt avad, kuhu sobiksid aknad ja nüüd järsku selgub, et neil hoonetel vanasti aknaid polnudki. Augud ikka raiuti seintesse, et valgus tuppa paistaks, mis sest et külm tuul ja vihm sisse vuhisesid, äge ikkagist. No vaadake kasvõi vanu kirikuid, Notre-dame, kasvõi Eesti kirikuid ilusate vitraažidega, aga 500 aastat tagasi olid nende värviliset vitraažide asemel ainult tühjad augud. Pildil on Iirimaale 1180. aastal viikingite ajal külma kliimasse ehitatud loss, millel polnudki vanasti aknaid ja polnud neil häda midagi.
Televiisor vanal ajal?
Kas vanal ajal olid seadmed, millega sai üle mere vaadata? Vihjeid on selle kohta palju, kuid tõestusi pole. Näiteks vaaraodel oli mingi asjandus, millega nad said tervel oma riigil silma peal hoida. Meresõitjatel oli miski apparaatus, millega nägi kõige kaugemate merede taha jne. Sirvisin ühte 1775. aasta gravüüriraamatut ja seal korraga selline pilt. Mis asi see on?
Vat ja siis veel selline kummaline kirjatükk. Kes oli kuninga ekraaniametnik 18. sajandil ja mida ta tegi? Nagu jutust selgub, pandi see mees küdevat kollet passima, et saada ekraaniametnikuks. Guugeldasin ekraani igast otsast...alati saan vasted midagi filmi või kinoga. Ladina keelset korraliku/sarnast universaalset vastust ei leidnud, et kuskilt kinni hakata ja kätte saada sõna algupära.
Varbola elanikud, kes nad olid?
Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 107, 12 september 1938: Varbolas toimusid väljakaevamised ja sealt leiti suurem hulk inimeste luid ja kolpasid. Üldiselt oli maetud väga madalasse: alumine, kõige vanem kiht asus ainult ühe meetri sügavuses. Sügavamale matmist on takistanud aluspõhi, mis on siinkohal põrandana tasane paas. Üllatav on kaevamisel väljatulnud luude hulk - matmise tihedus. Esimesest kaevandist, mille mõõdud on 4x4x1 meetrit, on leitud 32 kolpa! Tähelepanu äratab - "kahjuks", nagu tähendab hr Allpere - pealuude paksus ja otsmike madalus. Ühe kolba juures on ta kahelnud, kas selle omanikul üldse otsaesist on olnud. Luude juurest on leitud 16. ja 17. sajandist pärit Poola ja Rootsi münte.
Eelnev tekst tundub olevat millegi suurema aluguseks
Esiteks, saime teada, millal taolisi maalinnasid kasutati (alles hiljuti) ja teiseks, nendes linnades ei pruukinud elada sellised inimesed, keda me seni oleme arvanud teadnud seal elavat.
Kes nad siis olid? Kes elasid 16-17 saj. tähelinnades ja kes elasid maalinnades?
Vastust ma isegi aiman ja sellest infokillust võib lahti rulluda veel mis iganes...
Selles artiklis on veel üks kummalisus.
Mis asi on: "üks erilise ehitusega nooleots, mida kasutati raudriiete läbistamiseks???" Julmad tehnoloogiad olid meil seal ajal ikka kasutuses 🙂
Eelnev tekst tundub olevat millegi suurema aluguseks
Esiteks, saime teada, millal taolisi maalinnasid kasutati (alles hiljuti) ja teiseks, nendes linnades ei pruukinud elada sellised inimesed, keda me seni oleme arvanud teadnud seal elavat.
Kes nad siis olid? Kes elasid 16-17 saj. tähelinnades ja kes elasid maalinnades?
Vastust ma isegi aiman ja sellest infokillust võib lahti rulluda veel mis iganes...
Selles artiklis on veel üks kummalisus.
Mis asi on: "üks erilise ehitusega nooleots, mida kasutati raudriiete läbistamiseks???" Julmad tehnoloogiad olid meil seal ajal ikka kasutuses 🙂
Kõigevägevam ja kolmnurk
Ma ei ole Egiptuse ajalooga eriti kursis ja History kanalit tavaliselt ei vaata, kuid üht-teist ikka olen kuulnud. Üks väide oli, et vaaraod olid jumalad ja tulid kuskilt ülevalt ning inimesed olid nende orjad. Sirvisin ühte vana gravüüriraamatut ja seal kuhjaga pilte, kus kõigevägevam ehk looja pea asub kolmnurga sees või koguni polegi mingit pead, on ainult kolmnurk. Pühakutel ja Jeesusel on ring ümber pea, kõigevägevamal aga kolmnurk.
Salapärased kolmnurgad vaaraode pealuudes.
Juba aastasadasid on inimsugu huvitanud Egiptuse vaaraode muumiate uurimine. Alles hiljuti pani maailma kuulsamatest eriteadlasetest koosnev arstlik komisjon toime vaaraode muumiate järeluurimise. Suurem osa muumiaid on leitud halvas seisukorras, vigastatult, käte-jalgadeta jne. Röövlid, kulla ja kalliskivide ahnuses, on oma saagi püüdmisel tihti tarvitanud nuge, labidaid ja kirveid. Teades, et kallisvarad peituvad linade all, raiusid nad toorelt ja ettevaatamatult linad katki, sellega vigastades ka muumiaid.
Muumiate järelvaatusel on leitud nende pealael mõistatuslikud kolmnurgataolised avaused, mis arvatavasti mõnede laipade juures on tehtud balsameerimise ajal, teistel aga vist viimastel surmaeelsetel minutitel või kohe peale surma. Otsustades avause äärte järele, vähemalt Ramses 5. juures, see omapärane operatsioon on korda saadetud siis, kui pealuu kondikude oli veel pehme ja painduv. Mis otstarve ja milline eesmärk oli sarnasel mõistatuslikul operatsioonil, on tänapäeval kõigi uurimiste peale vaatamata jäänud arusaamatuks.
Salapärased kolmnurgad vaaraode pealuudes.
Juba aastasadasid on inimsugu huvitanud Egiptuse vaaraode muumiate uurimine. Alles hiljuti pani maailma kuulsamatest eriteadlasetest koosnev arstlik komisjon toime vaaraode muumiate järeluurimise. Suurem osa muumiaid on leitud halvas seisukorras, vigastatult, käte-jalgadeta jne. Röövlid, kulla ja kalliskivide ahnuses, on oma saagi püüdmisel tihti tarvitanud nuge, labidaid ja kirveid. Teades, et kallisvarad peituvad linade all, raiusid nad toorelt ja ettevaatamatult linad katki, sellega vigastades ka muumiaid.
Muumiate järelvaatusel on leitud nende pealael mõistatuslikud kolmnurgataolised avaused, mis arvatavasti mõnede laipade juures on tehtud balsameerimise ajal, teistel aga vist viimastel surmaeelsetel minutitel või kohe peale surma. Otsustades avause äärte järele, vähemalt Ramses 5. juures, see omapärane operatsioon on korda saadetud siis, kui pealuu kondikude oli veel pehme ja painduv. Mis otstarve ja milline eesmärk oli sarnasel mõistatuslikul operatsioonil, on tänapäeval kõigi uurimiste peale vaatamata jäänud arusaamatuks.
Muinasjutud või reaalsus?
Vanasti ma pidasin taolisi lugusid muinasjuttudeks, nüüd pigem küsin, et kuidas?
Salapärased nähted.
Kuid veel üllatavam on lugu, mis leidis aset Marhoumi külas. Seal oli 1929. aasta kevadel puhkenud difteeria taud. Kohale oli saadetud sõjaväe arst Dubois, kellel hoolimata suurest töökoormast, oli viletsas pesas väga igav. Kui arstile jutustati, et lähedal elavat kuulus nõid, kes kõik võimatud asjad tegevat võimalikuks, käskis ta targa kutsuda külla, et tundma õppida tema trikke.
Abdul Uab tuligi ja teatas alandlikult, et seisab tohtrihärra teenistuses. „Kas soovite näha mõnda asja, mis asub teie majas Pariisis?" küsis nõid. Dubois mõtles väärtuslikule perekonnapildile, mis rippus tema toredas korteris Pariisis. „Vaadake oma selja taha," ütles Abdul Uab.
Seinal rippus sama pilt! „Võite päeva jooksul teha pildiga mida soovite, kuid enne päikese loojakut peab ta jälle olema oma vanal kohal Pariisis." Öelnud seda, araablane kummardas ja väljus. Suutmata uskuda oma silmi, saatis arst oma teenri politseiülema, postkontori juhataja ja haigla seersandi järgi. Ka nemad vaatlesid pilti üllatunult, võtsid ta isegi seinalt ja katsusid seda igast küljest. Politseiülema soovitusel Dubois telegrafeeris oma vanematele Pariisi. Keskpäeval saabus vastus: „Täna hommikul varastati pilt. Politsei otsib süüdlast.“ Veidi aega enne päikese loojangut tuli Abdul Uab uuesti arsti majja, seisatas pildi ees, tõstis käe, lausus paar arusaamatut sõna ja — pilt oli äkki kadunud! Öösel sai arst Pariisist teise telegrammi:
„Pilt salapärasel viisil tagasi toodud. Kaks politseinikku olid parajasti toas, kui see järsku ilmus uuesti seinale. Ema on ehmatusest haige.
Isa."
Nüüd ei pilka doktor Dubois enam alžeeria nõidu ja inimesi, kes usuvad nende kunsti.
Salapärased nähted.
Kuid veel üllatavam on lugu, mis leidis aset Marhoumi külas. Seal oli 1929. aasta kevadel puhkenud difteeria taud. Kohale oli saadetud sõjaväe arst Dubois, kellel hoolimata suurest töökoormast, oli viletsas pesas väga igav. Kui arstile jutustati, et lähedal elavat kuulus nõid, kes kõik võimatud asjad tegevat võimalikuks, käskis ta targa kutsuda külla, et tundma õppida tema trikke.
Abdul Uab tuligi ja teatas alandlikult, et seisab tohtrihärra teenistuses. „Kas soovite näha mõnda asja, mis asub teie majas Pariisis?" küsis nõid. Dubois mõtles väärtuslikule perekonnapildile, mis rippus tema toredas korteris Pariisis. „Vaadake oma selja taha," ütles Abdul Uab.
Seinal rippus sama pilt! „Võite päeva jooksul teha pildiga mida soovite, kuid enne päikese loojakut peab ta jälle olema oma vanal kohal Pariisis." Öelnud seda, araablane kummardas ja väljus. Suutmata uskuda oma silmi, saatis arst oma teenri politseiülema, postkontori juhataja ja haigla seersandi järgi. Ka nemad vaatlesid pilti üllatunult, võtsid ta isegi seinalt ja katsusid seda igast küljest. Politseiülema soovitusel Dubois telegrafeeris oma vanematele Pariisi. Keskpäeval saabus vastus: „Täna hommikul varastati pilt. Politsei otsib süüdlast.“ Veidi aega enne päikese loojangut tuli Abdul Uab uuesti arsti majja, seisatas pildi ees, tõstis käe, lausus paar arusaamatut sõna ja — pilt oli äkki kadunud! Öösel sai arst Pariisist teise telegrammi:
„Pilt salapärasel viisil tagasi toodud. Kaks politseinikku olid parajasti toas, kui see järsku ilmus uuesti seinale. Ema on ehmatusest haige.
Isa."
Nüüd ei pilka doktor Dubois enam alžeeria nõidu ja inimesi, kes usuvad nende kunsti.
Kohe näha, et vanad sõbrad.
Vahepeal natuke reaalsemaid teemasid kah siia vahele, sest ei tasu ära unustada, mis tsirkus Barcelona siin tegelikult käib. Tegu on selle sama kurikuulsa pildiga, kuhu Kaja kogemata peale sattus. Lukašenka näitab müüriladujatele, et ta on ikka oma jope ja päris kõrge kraadiga, the Master of the second veil.
Surma mateeria
Sellised lood nagu allpool kohe lugeda saab, on ammugi teada, kuid arvasin, et seda tekitab mingi tugev/kõrge energia. Kuid see arvamus oli juba sellepärast vale, et mida saab mingi energia teha täismehhaanilisele kella mehhanismile? Ja vat, siis olen õudukatest näinud, et igasugused deemonlikud nähtused, kui peletised kohale ilmuvad, tekitavad tuppa mingit kohutavat haisu ja külmust ning teinekord ka miskit mädast plöga või mateeriat. Kui inimene sureb, läbib ta tõenäoliselt mingisugused tihedused, mis loovad mateeriat ja need võivad ummistada kellade hammasrattaid.
Lugu aastast 1934:
Huvitav nähe on ka see, et paljudel juhtudel inimese surma puhul ta taskus olev kell jääb suremise hetkel seisma. Selle salapärase ühenduse tõttu on tihti arstidel ja kohtutegelastel läinud korda kindlaks teha ootamatult surnud isiku täpset suremise aega. Mitmed eriteadlased, kes uurinud selle põhjust, seletavad kella seismajäämist järgmiselt: Suremise hetkel väljub inimese astraalkeha sellise jõuga, et ta põrutuse mõjul ummistab kella rattad kleepuva massina kokku.
Alles pärast kerget puhastust, puhkumist või raputamist hakkab kell jälle korralikult käima. Ka kellad, mis asuvad koguni määratus kauguses, jäävat inimese surma hetkel seisma.
Lugu aastast 1934:
Huvitav nähe on ka see, et paljudel juhtudel inimese surma puhul ta taskus olev kell jääb suremise hetkel seisma. Selle salapärase ühenduse tõttu on tihti arstidel ja kohtutegelastel läinud korda kindlaks teha ootamatult surnud isiku täpset suremise aega. Mitmed eriteadlased, kes uurinud selle põhjust, seletavad kella seismajäämist järgmiselt: Suremise hetkel väljub inimese astraalkeha sellise jõuga, et ta põrutuse mõjul ummistab kella rattad kleepuva massina kokku.
Alles pärast kerget puhastust, puhkumist või raputamist hakkab kell jälle korralikult käima. Ka kellad, mis asuvad koguni määratus kauguses, jäävat inimese surma hetkel seisma.
Vereproovid 11. sajandil.
Kuna see on ajaloogrupp, selleks ka selliseid infokilde siia jagan, kuigi kohati tundub see juba mõttetu tegevusena, sest kui mõelda eelmise postituse peale (kolmnurk, milles numbrid ehk virtuaalmaailm), siis ongi kõik ajalugu jabur. Minu arust on olemas kahtesugust ajalugu. Üks on see, mis on üldtuntud ja täis ebaloogilisusi ja vigu ja teine on saagad/legendid nagu näiteks Atlantis, Kalevipoeg, roheline Gröönimaa, Hüperborea, Tartaaria jne, mis on kõik hüpoteetilised, kuid kohati tunduvalt loogilisemad. Ja nüüd korraga loen mina ajalehest järgmist artiklit, kui juba 12. sajandil tehti vereproove, et kindlaks määrata sugulusastet. DNA manipulatsioon on samuti alternatiivajalooline teema, mida isegi piiblis tuleb ette. Üldtuntud ajaloo järele aga süstlanõelad olid 18.-19 sajandil meie mõistes nagu radiaatoritorud ja siis korraga 11-13 sajand oli tuntud tehnoloogiad vereproovide võtmiseks ja analüüsiks.
Pole midagi uut...
Suguluse kindlaksmääramist vereproovide abil tunti juba 13. sajandil.
Vereproovide kasutamist lapse isa kindlakstegemiseks peetakse kõige uuema aja leiduseks.
Õige - selle meetodi käsitusviis on küll viimase aja leidus, ent see mõte ise ja ka tema praktiline kasutamine on palju vanem. Juba 700 aasta eest otsustati Jaapanis ja Hiinas kahtluse all olevad sugulased vereproovide abil. Hiina teaduslikus kirjanduses leidub 1217 aastal ilmunud raamat, mis kannab pealkirja „Sen-en-ro-ku", s.o. „Vale süüdistuste selgitamine". Selles raamatus räägitakse veregrupidiagnoosist, ja 11 sajandil ning hiljem ilmus Hiinas ja Jaapanis kohtuarstlikke teoseid, milles käsitatakse vereproovide kasutamist. Ida-Aasias omas see meetod koguni nii suure tähtsuse, et seda toimetati isegi laipade juures, kui taheti kindlaks teha, et teatud surnud olid elavate esivanemad. Muidugi sündis see kõik hoopis teisel alusel kui meie päevil. (Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 27, 2 juuli 1928).
Pole midagi uut...
Suguluse kindlaksmääramist vereproovide abil tunti juba 13. sajandil.
Vereproovide kasutamist lapse isa kindlakstegemiseks peetakse kõige uuema aja leiduseks.
Õige - selle meetodi käsitusviis on küll viimase aja leidus, ent see mõte ise ja ka tema praktiline kasutamine on palju vanem. Juba 700 aasta eest otsustati Jaapanis ja Hiinas kahtluse all olevad sugulased vereproovide abil. Hiina teaduslikus kirjanduses leidub 1217 aastal ilmunud raamat, mis kannab pealkirja „Sen-en-ro-ku", s.o. „Vale süüdistuste selgitamine". Selles raamatus räägitakse veregrupidiagnoosist, ja 11 sajandil ning hiljem ilmus Hiinas ja Jaapanis kohtuarstlikke teoseid, milles käsitatakse vereproovide kasutamist. Ida-Aasias omas see meetod koguni nii suure tähtsuse, et seda toimetati isegi laipade juures, kui taheti kindlaks teha, et teatud surnud olid elavate esivanemad. Muidugi sündis see kõik hoopis teisel alusel kui meie päevil. (Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 27, 2 juuli 1928).
Autod vanas roomas.
20. sajandi inimene on uhke oma küllaldaselt arenenud ja spetsialiseerunud tehniliste ja teaduslikkude edusammude üle, kuid seda uhkust tumestab mõnigi asjaolu, mis näitab, et ka vanal ajal oli tehniline ja teaduslik kultuur küllaltki arenenud. Võtame näiteks auto taksomeetri. Juba vanal ajal oli instrument olemas sõja vankritel, mis mõõtis ühtlasi ka sõidetud maa. Rooma keiser Commodil oli neid vankreid mitu ja pärast surma müüdi nad oksjonil kui kallisasjad. Kuid Commodil on olnud ka auto, teisiti ei saa nimetada seda sõidukit, mida kirjeldab Julius Capitolinus. Ta räägib sõjavankrist, millel ei ole hobuseid ees, mille rattad veerenud enesest mingisuguse keerulise sisseseade abil. Isted olnud nii seatud, et tuul ja päike kunagi juhuile silma ei paistnud. (Postimees (1886-1944), nr. 116, 30 aprill 1928).
Tuleputukas.
Vana loodusteadlase uurimusi.
Kuulus Rooma loodusteadlane, õpetlane ja riigimees Cajus Plinius Secundus, kes elas esimesel sajandil pärast Kristuse sündi, jutustab omas raamatus „Looduslugu" ühest tiibadega neljajalgsest putukast, kes elab ainult tules: „Teda nimetatakse pyraliseks ja mõnede poolt ka pyraustaks. Seni, kui putukas viibib tules, kestab tema elu; tulest eemale lennates ta hukkub kohe.
„Pyralise" all mõistavad meieaja loodusteadlased üht väikest liblikat paralis pinguinalist, kes elab jahus ja halvaksläinud rasvas. Üheski uueaja loodusteadlikus raamatus ei mainita „tuleputukat".
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 38, 17 september 1928.
Kuulus Rooma loodusteadlane, õpetlane ja riigimees Cajus Plinius Secundus, kes elas esimesel sajandil pärast Kristuse sündi, jutustab omas raamatus „Looduslugu" ühest tiibadega neljajalgsest putukast, kes elab ainult tules: „Teda nimetatakse pyraliseks ja mõnede poolt ka pyraustaks. Seni, kui putukas viibib tules, kestab tema elu; tulest eemale lennates ta hukkub kohe.
„Pyralise" all mõistavad meieaja loodusteadlased üht väikest liblikat paralis pinguinalist, kes elab jahus ja halvaksläinud rasvas. Üheski uueaja loodusteadlikus raamatus ei mainita „tuleputukat".
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 38, 17 september 1928.
Virtuaalreaalsus
Kes
mäletab eelmise nädala kolmnurkade postitust, see teab, mida vanadel
gravüüridel kolmnurgaga kujutati. Siin veel üks kolmnurk, millel numbrid
sees. Mida see küll võiks tähendada? Ma arvan, et paljud mõistavad
isegi..
Amfiteater Roomas 1891. Midagi on jõutud juba lahti kaevata...
Kuidas vanasti ajalugu kirjutati.
Riia, 6. november 1936.
Läti ajalooinstituut korraldab rahvusvahelise võistluse, makstes 1000-latilise preemia parima teose eest, mis käsitleb Läti ajalugu 12.-13. sajandil. Teos peab olema vähemalt 10 trükilehekülge suur. Võistluse tähtajaks on 1. jaanuar 1938. a.
Inimese hinge kiired.
Salapärane jõud inimestel, mis ei sure, vaid teistesse üle läheb.
Tuntud Prantsuse teadlane Sorbonne'i prof. Charles Henri, Poincare õpilane, matemaatik ning füüsik andis hiljuti välja raamatu, milles tõendab, et inimese organismis on mingisugune substants, mis vastab „inimese hinge" mõistele. Prof. Henri on täpse teaduse esitaja ja kuidagi ei kaldu metafüüsikasse ning spiritualismi. Täpsete riistadega uuris tema 30 aasta jooksul oma laboratooriumis kõiki füüsilisi inimese organismi kiirgamist — soojuse, elektromagneetilisi, külgetõmbe jne. Ja nüüd katsete järeldustel, millede arv ulatab tuhandetesse, jõudis prof. Henri järeldusele, et inimese organismis on midagi, millel pole mingit ühist elektriga, soojusega, ning üldse mingisuguste meile tuntud füüsiliste ja keemiliste ilmutustega. See midagi, mingisugune salapärane jõud ei andu mingisugustele valemitele, ei allu väljendusele, kuid ilmtingimata on olemas ja võidakse üles tähendada graafiliste meetodite abil. Saadud joon on iseloomustav iga indiviidi kohta nagu üksiku indiviidi jooned sõrmedel. Tähelepanuväärt on see, et salapärane jõud peale organismi surma ei hävine ja sel viisil omab individuaalse surematuse. Mis sel juhusel temaga sünnib, Henri seda ei tea, ja arvab, et teaduse praeguse arenemise juures selle küsimuse peale ei saa vastata. Selgitades intervjuus „Matin" kaastöölisega oma hiljutist uut väljaannet, mis kättesaadav ainult spetsialistidele, väljendas prof. Henri veendumuse, et see tema poolt leitud jõud võib üle minna inimeselt inimesele, nagu otsides uut katet enesele, uut tasakaalusüsteemi, selleks et luua uut, kas või ajutist harmooniat. See „bioloogiline resonants" seletab ära selle tõesti sügava teineteisest arusaamise, mis inimeste vahel ette tuleb.
Prof. Henri arvamine näib niivõrd sensatsiooniline olevat, et tekkiv skeptitsism kaob alles siis, kui teised teadlased kordavad neid katseid ja kinnitavad seda.
Postimees (1886-1944), nr. 255, 21 september 1925
***
Katseid surnutega ja surma uurimist tänapäeva teadus ei praktiseeri enam, sest, siis tuleks kooliõpikud ringi kirjutada ja selle maailma peaarhitekt saaks avalikuks…
…
Kõige imelikum, mis surija juures tähele pandud, on et südamekiri (EKG) kestab kaugelt kauemini südame tuksumisest. Inimene on surnud, ei hinga enam, ei reageeri ärritusele, kuid süda jätkab kirjutamist, sagedasti kuni pool tundi pärast tuksumise lõppemist. Igatahes varjab sureva inimese süda eneses suuri saladusi. Müncheni arstid leidsid nimelt sureja südamekirjas saki, mida seni veel pole tähele pandud. Nad nimetavad seda sakki X-laineks. Alguses väike ja kahvatujooneline, kasvab see järjest suuremaks, iseseisvaks sakiks ja võtab veidraid vorme. X-laine on nii omapärane ja iseloomulik, et ta surija südames peab kindlasti tähendama midagi seni teadmatut ja leidmatut, arvavad arstid. Kuid mis see on? Postimees (1886-1944), nr. 205, 31 juuli 1928
Draakonid ja muud mereelukad minevikust
Vanadel maakaartidel on igasugu erinevaid vee-elukaid peale joonistatud. Kõikide vanade rahvaste saagad räägivad draakonitest, lohedest, merineitsitest ja muudest elukatest. Hollywood on neid elukaid paljudes filmides näidanud, alustades King Kongist ja Godzillast ning lõpetades Harry Pottery draakonitega. Breemeni Adam jutustab oma raamatus Chronographia Scandinaviae lk 14-15, et eestlased võõrastelt kaupmeestelt sõjavange ostsid ja need vangid ohverdati lohemadudele ja draakonitele (dracones cum volucribus). Isegi ladina keelne nimi on selle draakoni liigi jaoks kunagi välja mõeldud.
1926. aastal lendas Inglise lendur Cobham Inglismaalt Austraaliasse ja ta jutustab, et ta on elusaid draakoneid (lendavaid madusid) näinud. Neid on ta näinud Austraalia lähedal Komo saarel. Nad on umbes 10 jalga (3,5 meetrit) pikad ja neil on suured käpad, millel on teravad küüned otsas. Nende küüntega tapavad nad hobusesuuruseid loomi. Kui neid tülitatakse, ajavad nad suitsu välja. Komo saar asub Zondi arhipelaagi saarte rühmas, kust on leitud palju imelikke asju. Teadusmehed pole draakonite kohta veel arvamust avaldanud. Järva Teataja (1926-1944), nr. 68, 7 september 1926.
Lame maa
Artikkel New York journal'ist 31 jaanuar 1897. Maa on lame.
Mina ei tea öelda, kas on lame, kandiline, kera või kogunisti virtuaalne, kuid sellel kaardil paistavad vähemalt mandrite möödud parlanksis olevat. Aafrika on õiges mõõdus sellega, mida geograafid ütlevad: Aafrika on kõige laiemast kohast laiem kui Venemaa. Aafrika pindala on umbes sama suur kui Venemaa, Euroopa ja USA oma kokku. Guugeldage suvalist maailmakaarti ja mida te näete,?? Samuti vaadake Gröönimaa suurust, mis on samuti ametlikel kaartidel ilmatuma pirakas. Millegipärast ei osata meie maailma gloobusele õigete mõõtmetega kanda.
Sireenid
Veel 100 aastat tagasi elasid meredes Sireenid, teise nimega ka vaarao-kalad, ja neid peeti loomulikeks. Läks aega mööda ja nüüd kuuluvad need olendid mütoloogia valdkonda.
Sireenid ehk vaarao-kalad.
Sireen? Mis see on? Muidugi ei usu praegu keegi muinasjuttu poolnaiste-poolkalade olemasolu kohta. Ometi on midagi sarnast meie päikese all liikumas. Need on imelikud olevused, mis on otsekui ühendavad lülid inimese ja kala vahel. Imetajate liiki kuuluvatest mereloomadest on kahtlemata kõige huvitavamad sireenid, või nagu neid veel mõned hüüavad - vaaraokalad. Need ei ole aga mingisugused linavalgete juustega ja magusate häältega, meremehi hukutavad näkineitsid, vaid lihtsalt päratusuured mereloomad, kes aga oma keha ülemises osas täiesti inimesele sarnanevad, omades kõik inimese ülemise kehaosa organeid. Sireeni pea on ümmargune, täpselt inimese pea sarnane. Hambaid on sel elukal 24, nendest „kihvad" eriliselt välja arenenud, sest neid vajab sireen meretaimede hammustamiseks, mis tema ainus toit on. Väga lühikesed käed lõppevad päriselt inimese kätt meeldetuletavate sõrmedega, mis aga omavahel, nagu vesilindudel, õhukese nahaga seotud. Suuruselt on sireen inimese suurune, ainult keha alumine osa tuletab meelde kala saba. Harilik sireeni kõrgus on 1 meeter, talje ümbermõõt kuni 100 sentimeetrit, kuid on ka tüsedamaid. 14. juulil 1905. a. leidis India ookeanist üks laevakapten sireeni, mis oli 4 arssinat pikk (2,8 meetrit), ümbermõõdus 152 cm ja kaalus 5 ja pool puuda (u 90 kg). Kätte saadi see „näkk" võrgu abil, mis eriliselt sireenide püüdmiseks valmistatud (Postimees (1886-1944), nr. 325, 30 november 1925).
Põhjanabal kaljurünkad.
Põhjanabast on selles blogis omajagu palju juttu olnud. Kummalisusi on palju. Kord on seal kaljud, kord 4 km tumesinist sügavikku, kord jälle mannermaa. Kui
Amudsen nii ütles, juu seal ikka midagi siis on. Ei mäleta peast kas Byrd
või kogunisti Amudseni või kellegi teise ekspeditsioonilt saabunud
materjal koos filmide, proovide ja kõigega pandi pihta. 7 suurt kasti
oli materjali olnud. Midagi hämarat selle kohaga paistab toimuvat. Reaalselt aga arvan, et kuni umbes aastani 1930 usuti põhjanabal maa olevat ja tehti ka vastavaid vaatlusi "õiges" Põhjanaba piirkonnas. Peale seda aga...mannermaa haihtus. Reisid, mis toimusid peale 1930ndaid "põhjanabale", tehti hoopis kuskile mujale, kus polegi peale sügava vee midagi. Raadiomajakad krutiti "õigeks" ja reis Põhjanabale võis alati. Kus kohas aga tegelikult käidi, keegi kurat seda ei tea.
Artikkel pärineb ajalehest Võrumaa Elu, 29 mai 1926.
Tundmata polaar-mannermaa.
Tema olemasolu alles umbkaudu välja rehkendatud.
Tema olemasolu alles umbkaudu välja rehkendatud.
Roald Amundsenile olla Norra kuninga poolt voli antud põhjanabale Norra lippu üles seada ja uusi maid, mis ta leiab, kuulutada Norra omanduseks. Sellega on mõeldud avalikkuse ette tuua küsimust, mida vaikselt kulisside taga on arutatud juba pikemat aega. Mõne aja eest tahtsid Ameerika ühisriigid saata oma juhitava õhulaeva „Shenandoah" põhjanaba maadele uurimisteekonnale. Selle tõttu tekkis märgukirjade vahetus Kanada ja Ühisriikide vahel. Kanada, kes juba aastate viisi on püüdnud annekteerida kõiki saari, mis leitakse Ameerikast põhjapool, kes isegi politseijaamasid on asutanud kaugetes maakohtades, kus ühtki inimese hinge ei asu, andis Ühisriikidele mõista, et tema ei mõtle küll oma vastuvaidlematuid õigusi nende maade kohta maksma panna, aga seda kindlamini suudab ta nende oma õiguste eest seista, kui Washingtoni valitsuse annekteerimise püüded peaksid selgema kuju võtma. Nõnda loobus „Shenandoah" oma sõidust.
Sellest tülist muidu väga sõbralikkude naabrite vahel võib aru saada, kui silmas pidada, et paljudegi õpilaste arvamist mööda võib Põhja-Jäämeres Alaska ja naba vahel leiduda suuri mannermaa alasid. Mitmesugused geograafilised tõsiasjad kõnelevad selle poolt. Ameerika professor Harris tegi selgeks, et suured merelained, mis tungivad Atlandi ookeanist kitsa värava kaudu, Norra ja Gröönimaa vahel, Põhja-Jäämerele, jõuavad teisele poole külge, Põhja-Ameerika ja Siberi rannikutele, suure viivitusega ja tugeva kõrvalekaldumisega oma esialgsest, suunast. Viimaseid nähtusi ei tohiks ette tulla, kui jäämägede all igalpool seisaks lausvesi, kui lainete liikumist ei oleks takistamas mannermaa. Matemaatilisel teel rehkendas Harris välja, et Põhja-Jäämerel on olemas tundmatu, senini alles uurimatu mannermaa, mille suurus umbkaudu 1.300.000 ruutkilomeetrit, tähendab 3 korda Saksamaast suurem. Teataja (1922-1940), 5 juuni 1925.
Keskküte 1000 aastat tagasi.
1000 aastat tagasi oli olemas nii keskküte kui kanalisatsioon, aga vat, kahvlit neil metslastel polnud. See tuli kasutusse umbes 16-17. sajandil. Enne seda pistsid kuningad lobi kätega suhu...Aknaklaase ka polnud. Akna aukude ette olid seapõied tõmmatud.
Hiina imemees.
Hiinas elas imemees, kes oli oma 35ndaks eluaastaks läbi lugenud 320 000 raamatut. Oletame, et see onu hakkas lugema raamatuid juba viie aastaselt, sellisel juhul pidi ta iga päev läbi lugema 30 raamatut. Artikklis öeldakse, et tema eriliseks andeks peeti seda, et ta luges viis rida korraga 🙂 (allikas 1921. aasta ajaleht).
Alexander Nevski katedraal.
Alexander Nevski katedraal Toompeal. Viki ütleb, et tegu on on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku stavropigiaalse õigeusu kirikuga Tallinnas.
Ma tegin kunagi loo ka Vene õigeusu kirikute kohta. Asi nimelt selles, et ei ole olemas mingeid vene õigeusu kirikuid. Ajalugu keerati valeks umbes 1915, kui Lenin upitati pukki. Enne seda olid need kirikud kõik Kreeka kirikud...
Ma tegin kunagi loo ka Vene õigeusu kirikute kohta. Asi nimelt selles, et ei ole olemas mingeid vene õigeusu kirikuid. Ajalugu keerati valeks umbes 1915, kui Lenin upitati pukki. Enne seda olid need kirikud kõik Kreeka kirikud...
16. sajandil elasid hiiglased.
Taolise sisuga artikleid olen vanadest ajalehtedest lugenud hunnikute viisi. Selliste artiklite jaoks võiks kuskile teha lausa eraldi rubriigi. Kes saab naerda, kes saab nuputada ja arvutada, et miks sellist jama üldse avaldada oli vaja. Artikkel on pärit 1938nda aasta ajalehest.
Sõdurite päevane kalanorm oli 16. sajandil neli korda suurem praegusest, Samuti oli sõdurite päevanorm umbes 5 liitrit õlut päevas...
Kõike loetud ei viitsi isegi kommenteerida. Lihtsalt silmaringi laienduseks.
Vanasti oskasid teadlased küsimusi küsida.
Prantsusmaal tegi üks 14-aastane poisikene huvitava leiduse. Ta leidis Lõuna-Prantsusmaal maa-aluse labürindi. Kui teadlased kohale jõudsid, tõendasid nad, et oli leitud haruldane, 15 000 aasta vanune, eelajalooline elamiskoht. Sel ajal elasid loomadest: mammut, põder, hirv ja karu, kelle pilte oli maa-aluse templi seintele joonistatud. Mõned nendest olid musta ja punase värviga maalitud ja joonistuse vahel oli salapäraseid sümboleid, käe pilte ja mitmesuguseid hieroglüüfe. Käikudes oli mitu suurt õõnsust, mille laed olid samuti piltidega kaetud. Kuidas joonistasid muistsed kunstnikud 10 meetri kõrgusele lakke? Ja kust saadi maa-alusesse käiku valgustust? Nende küsimuste peale vastamine teeb teadlastele palju peavalu. (1923. aasta ajaleht).
Kuhu jääb siis trükikunsti leiutaja Gutenberg?? Möh!
Pärast trükikunsti ülesleidmist aastal 954!!! Vanu teoseid trükiti uuesti ja uusi sündis kui vihma ajal seeni. Keiser Mingi dünastia valitsemise ajal 1368-1644 valmistati Hiinas juba nii suuri ja toredaid iluteoseid, nagu seda hiljemalt ei ole suudetud enam järele teha...
Nalja kah!
Vanadel aegadel mõõtsid inimesed pikkusi kehaosadega, näiteks küünarvarre, käe ja sõrmega. Klient: "Soovin tellida 10 000 marmortahvlit, mis peaksid olema kahe käe laiused ja kolme jala pikkused ning keskmise sõrme jämedused.
Kaupmees: "Kelle käe laiused? Kas sinu käe või minu käe? Ja kelle jala pikkused ning kelle keskmise sõrme jämedused?"
Klient: "Kuninga käe, jala ja sõrme mõõtude järele, sa loll.
Kaupmees: "Kui jäme on kuninga keskmine sõrm ja kui pikad on tema jalad?"
Klient: "ah, mine p..."
Pildil on Milano katedraal, mille ehitamisega alustati 1386.
Kaupmees: "Kelle käe laiused? Kas sinu käe või minu käe? Ja kelle jala pikkused ning kelle keskmise sõrme jämedused?"
Klient: "Kuninga käe, jala ja sõrme mõõtude järele, sa loll.
Kaupmees: "Kui jäme on kuninga keskmine sõrm ja kui pikad on tema jalad?"
Klient: "ah, mine p..."
Pildil on Milano katedraal, mille ehitamisega alustati 1386.
Külmad ilmad.
Seoses külmaga (2024 esimene nädal) olen mitu päeva jälginud online temperatuuride kaarti ja seletage lollile ära, mis tekitab külma või kus kohast saab külm alguse? Pildil on kõige valgemad alad kõige külmemad alad. Gröönimaa ja Venemaa põhjapoolne mandriosa on kõige külmemad. Põhjanaba on soe võrreldes nende aladega. Kunagi panin vist siia artikli vanast ajalehest, kus millalgi 19. sajandil viidi Novaja Zemlja kuskile sügavale koopasse termomeeter, mis mõõtis ainult kõige madalamat temperatuuri ja fikseeris selle näidu. Teadlased avastasid mõni aeg hiljem selle termomeetri sealt ja jahmatusid. Temeperatuur, mis see fikseeris, oli nii madal, mida ei oleks tohtinud olla ja pealegi veel kuskil koopas, kus nii külm ei tohiks olla.
Teisest küljest, see ka mõni külm meil siin Eestis 🙂 Nooruspõlves nõukaajal algklassides ei pidanud kooli minema, kui oli -20. Tihti passisin talvel kodus. Vennad olid minust vanemad ja nendel kehtis -25 kraadi koolivabastus. Ka neil oli vabasid päevasid.
Mis tänapäeval teistmoodi on?
Kui keegi pole veel näinud, siis soovitan ära vaadata Kubriku viimase filmi "Silmad pärani kinni." Poola kõrgem seltskond korraldab orgiaid (1923).
"Kurier Polski" teatel tegi politsei avalikuks Varssavi kesklinnas "orgiastide klubi". Sissepääs klubisse oli korraldatud vürst Uruski lossist, mis asub "Krakovskoje predmestje" uulitsal. Terve labürint treppe ja käike viib maa-alustesse koopasse, mis oli kõlbulik klubi ruumideks. Koobas on kaunistatud peeglite, kalliste vaipade, portselaniga jne. Koopa seinte sees on väiksed uhked buduaarid. Öösel kogus klubisse kokku Varssavi kõrgem seltskond ja korraldas orgiaid vanade hommikumaalaste ja roomlaste eeskujul. Kui politsei koopasse ilmus, viibisid seal silmapaistvamad Poola vürstid ja krahvid, daamid ja ooperi näitlejad ja isegi alaealised plikad. Kinnipeetute seas oli ka kaks ministrit. Oodatakse skandaalset protsessi.
"Kurier Polski" teatel tegi politsei avalikuks Varssavi kesklinnas "orgiastide klubi". Sissepääs klubisse oli korraldatud vürst Uruski lossist, mis asub "Krakovskoje predmestje" uulitsal. Terve labürint treppe ja käike viib maa-alustesse koopasse, mis oli kõlbulik klubi ruumideks. Koobas on kaunistatud peeglite, kalliste vaipade, portselaniga jne. Koopa seinte sees on väiksed uhked buduaarid. Öösel kogus klubisse kokku Varssavi kõrgem seltskond ja korraldas orgiaid vanade hommikumaalaste ja roomlaste eeskujul. Kui politsei koopasse ilmus, viibisid seal silmapaistvamad Poola vürstid ja krahvid, daamid ja ooperi näitlejad ja isegi alaealised plikad. Kinnipeetute seas oli ka kaks ministrit. Oodatakse skandaalset protsessi.
Vanema aja suurtükid.
Ajaloost on teada, et mida kaugem aeg, seda suuremad kahurid kasutuses olid. Moskvas asuv Tsar-pushka, mis kaalub 40 tonni, on tegelikult poisike tõeliste kahurite kõrval. On umbes samast ajast veelgi raskemaid, kuid väheke väiksema kaliibriga jurakaid olemas, kuid see pole point. https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_the_largest_cannon_by_caliber Veel 19. sajandil ehitati ebaloogiliselt suuri kahureid, millega pole tänapäeva mõistes mitte midagi peale hakata. Esiteks, neid ei olnud lahinguväljale võimalik transportida muudmoodi kui ainult raudteed pidi. Loogikat appi võttes ja vaadates teisi vanu 200-500 aastat vanasid 50 tonniseid kahureid, siis tekib küsimus, et mismoodi neid veeti, kui raudteid polnud? Äkki olid need jurakad algselt mõeldud hoopis mingi muu vaenlase vastu võitlemiseks ja need monstrumid ei olnudki „homo sapiensi“ arsenalis? Samuti puudub igasugune loogika, paigutada neid monstrume kindluste kaitsetornidesse. Väidetavalt olid neil kahuritel ilmatuma pikk laskekaugus ja tohutu tulejõud. 20. sajandi kahurid ja eriti tänapäevased kahurid on lapselalin nende relvade kõrval just massilt. All pool on artikkel ajalehest Saarlane: üleüldine poliitika ajaleht maa- ja linnarahvale, nr. 40, 6 oktoober 1898, kus räägitakse kõigest 13 tollisest suurtükist, mis ei ole kaugelt suurim purakas.
13-tollisest suurtükist kõneldakse tihti, aga vähe teatakse, missugused hävituseriistad nad on. Mõtelge üht laskmise-riista, mis kaalub 136,000 naela ehk 34,000 puuda (544 tonni!!!) ja mis 40 jalga (13,5 meetrit) pikk on! Seesugune „tükk" sülgab terasest pommi välja, mis 1100 naela (umbes 500kg) kaalub, 13 tolli läbi mõõta ja 41 tolli ümber mõõta jäme on. Üks ainus pauk nõuab 520 naela (130 kg) püssirohtu, aga siis lendab kuul ka mitu penikoormat (mitukümmend km). Peenikoorma pikkuse lennu järele tungib kuul veel 21 tolli (50 cm) paksusest terasplaadist läbi. Ka 12-, 10-, 8- ja 6-tollised „tükid" ei ole mänguasjad. 13-tollisest suurtükist võib iga kolme minuti sees paugu anda, aga väiksematest mitu ühe minutiga. Ei ole imeks panna, et suurtükid „vägevat keelt" kõnelevad. Kui mõned nendest täiesti töös on, siis on küll „põrgu lahti."
Kommentaar: 544 tonni ei tundu loogiline!? Siin võib tegu olla ajakirjandusliku eksitusega, kuid kas ikka on? Sest, kui kuul sellest monstrumist välja lendas ja see tabas, ütleme 20 km pealt, poole meetri paksust terasplaati, siis see läks sealt läbi nagu võist. Siin jookseb juhe kokku. Esiteks, on päris raske endale ette kujutada poole meetri paksust terasplaati, rääkimata kõigest muust.
Võrdluseks, olen lugenud ühest teisest allikast, et Saksamaa KRUPP’i 19. sajandi ühed suuremad suurtükid kaalusid umbes 80 tonni.
Mesinik
Täna sai
kinos käidud. Andisn oma teismelistele tütardele nimekirja filmidest ette ja
nad valisid välja filmi "Mesinik" (The Beekeeper). Vaatasin piletilt,
et alla 14 keelatud. Noorem tütar just parasjagu mahtus raamidesse, kuid
milleks see jutt siin? Hollywood on saanud maha järjekordse meistriteosega,
mille tagant ka kõige "tumba-jumbam" inimene peaks puude taga metsa
nägema. Okei, film on hirmus vägivaldne ja verd ja pas..a lendab kõigis ilmakaartes.
Mulle vägivald ei meeldi ühelgi kujul. Isegi poksivõistluse vaatamine on liig
mis liig, kuid sinna filmi just vägivald sobis. Oli isegi nauditav (no kurat,
nii ei tohiks öelda), kui Statham FBI jorsile kruvikeerja pähe kinni lõi jne.
Kes plaanivad filmi ise vaatama minna, need ärgu edasi lugegu. Filmi mõte oli
see, et meie maailm on nagu mesilastaru, kuhu emamesilase juurde on herilased
ennast sisse seadnud. Mesinik aga on see, kes hoiab maailma, ehk on Jumala
parem käsi maa peal. Filmis on päris paljudest nurkadest ära kirjeldatud, mis
juhtub taruga, kui kasvõi üks asi läheb tarus nässu. Taru hukkub. Sama on ka
maailmaga. Kui hävitada mesilased, kaob põllumajandus ja lõpuks kaob ka
inimene. Meie maailma "herilased" on juba niikaugele jõudnud, et nad
lammutavad taru igast otsast (juhtkond, poliitikud, põllumajandusele tahetakse
kriips peale tõmmata jne) ja siis tuli mesinik, kes taastas korra ja
likvideeris herilased. Emaherilane üksi ei suuda paha teha suurt midagi.
Maailma mädapaise on tarus olevad mesilased, kes täidavad herilaste ülesandeid.
Filmis olid nendeks mädapaiseteks kõiksugused jõustruktuurid (FBI, CIA,
politsei jne), keda mesinik mõnuga killis, sest asjad on maailmas juba nii
kaugel, et enam muud moodi ei saa. Mõelge oma peaga. Kuhu see maailm sedasi
jõuab, kui inimene, kes ütleb "see on mu töö" ja täidab herilastelt
saadud korraldusi, peites pea liiva alla ja arvates, et herilased lõpuks nende
endi kallale ei tule kui aeg käes? Filmi lõpp oli positiivne nagu ikka
Tuhkatriinu lugudes. Häda on ainult selles, et ma ei näe meie maailmas küll
kuskil mesinikku, kelle abi oleks juba väga hädasti tarvis...Arutlesin pärast
filmi lõppu lastega ja nad said filmi poindile pihta ja film meeldis neilegi
väga.
Sangadega kahurikuul.
Jaburdusi sajab uksest ja aknast muudkui juurde. Niigi on kahurid üheks peavaluks olnud alternatiivajaloo mõttes, aga nüüd läheb veelgi jaburamaks 🙂 Narva kalur leidis Narva jõest kaks Rootsiaegset kahurikuuli, 30 cm läbimõõduga (korralikud poisid sellised), kuid on üks aga. Kuulil oli küljes kaks malmist sanga!!! Küsimus nr 1: Milleks? Neid peaks niisamagi jõudma tõsta, seda enam, et seest tühjad, ja küsimus nr 2: Kuidas oli võimalik see sangadega loperdis kahurist välja tulistada, nagu artiklis väidetakse. (Uus Eesti 14.12.1939)
Natukene veel komöödiat kaurikuulide teemal :) Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 20, 14 mai 1938
Et seda kuuli lasta, pidi Ivan Julm Tallinna alla kaasa võtma maailma kõige kuulsama kahuri Tsar Pushka, millest väidetavalt pole mitte kunagi tulistatud. Tõest ajaloo pilti on ikka väga raske kokku saada, kui valemis puudub X, aga selleks me siin olemegi.
Kommentaar Arne Tsirnalt sangadega kahurikuuli kohta: Ma ju tegin loo, et need olid dirižaablites olevad "seadmed". Mis täpselt, ei saagi teada aga ilmselt nt elavhõbedat täis ja tekitas "gravitatsiooni". Selles sõja raamatus, mis ma lugesin seletas eesti mees ära kui mitu korda ta nägi esimeses maailmasõjas dirižaablit sõjategevuses. Need lendasid ka eesti kohal kuigi mina polnud kuulnud rohkem kui mingi ükskaks reisu tegi eestis. Ime siis, et viskas paar "tühja patareid" kuhu juhtus. Tead tihti on nii, et totratele küsimustele saab leida tehnoloogilise vastuse.
Casa Monica hotelli 540 tuba ja üks peldik.
Kunagi kümneid aastaid tagasi oli ka Eestis kuulda inimestest, kes toitusid päikesest. Eks ta üks jaburdus ole, aga Arne tõstatas vahepeal teemat ja leidsin infot ühe USA hotelli kohta.
St.Augustine, Florida Casa Monica hotell. See on veel sellepoolest kummaline, et see on valatud betoonist, mitte tehtud looduslikust kivist või tellistest. Huvitav on aga see, et hotellis oli 540 tuba ja ainult 1 vannituba kogu hoone kohta. Võibolla polekski nii kummaline, sest omal ajal kui kutsekas õppisin, siis ühikates olid samuti peldikud ainult koridori lõpus. Viki aga kirjutab, et hotellis korraldati aastatel 1888–1902 pidusid, balle, laatasid ja heategevusüritusi. Kuidas need daamid, kes olid uhketesse ballikleitidesse riietanud, seal ühes peldikus kõik korraga käisid, see ei mahu enam pähe.
Ülesanne edasijõudnud matemaatikutele.
Pildil on 15 raamatut ja kui neid proovida sättida sedasi, et ükski kombinatsioon ei korduks, siis kui kaua võtab aega, et raamatud saaksid asetatud kõikvõimalikesse erinevatesse kombinatsioonidesse? Eeldus on see, et iga uus järjekorda sättimine võtab aega 1 minuti.
Õige vastus on: 2 487 996 aastat.
Universumi ja kõiksuse mõttes võib seda 15 raamatut võtta ka kui pisikest Paabeli raamatukogu, kus on olemas absoluutselt kõik maailma raamatud, kõikide inimeste elulood ja seda veel kõikides keeltes ja üleüldse kõik kõik kõik...
Laevad
Arne uuris siin laevade teemat, eriti neid suuri laevu, millega sai edasi liikuda vaid sõudes. Viskan kaks konti hambusse. Kõigepealt 13. sajandil elanud Roger Bacon, kes polnud vist mitte vähem kuulsam, kui 15. sajandi Leonardo da Vinci. On ammu oletatud, et eriti suurt inimene midagi ise välja ei mõtle, mida ta pole näinud või ise kokku ehitanud. Samuti ei tundu usutav, et olid olemas ainult Leonardo helikopteri joonised, aga kopterit ennast polnud.
Franciscani ordu munk kirjutab omas käsikirjas järgmist: "On võimalik masinaid luua, mille läbi kõige suuremaid sõjalaevu käima võib panna, mis suurema kiirusega liiguvad, kui laev sõudjaid täis oleks ja ometi saab üksainus inimene laeva juhtimisega hakkama. Niisama on ka võimalik vankreid luua, mis ilma hobuseta uskumatu kiirusega liiguvad, ja koguni lennumasinaid on väljamõeldud." (Postimees 14.08.1913)
Teine jutt on veelgi ägedam.
Leiti omapärane paadimehhanism
Vilsandi tuletorni ülema Toomi poolt avastati Saaremaal Lümanda vallas huvitav vanaaegne puust mehhanism, mida tarvitati vanemal ajal paadimootori asemel. Mehhanism koosneb hammasrattast, mis on valmistatud puust. Ainult paati edasiviiv propeller on taotud rauast. Seda tuli käega ümber ajada nagu käia. Nimetatud mehhanismiga on vana peremees, kelle talust see leiti, oma noores eas teinud pikemaid meresõite. Nüüd paigutatakse see erakordne leid meremuuseumi. (Postimees 19.11.1938)
19 sajand, 20 sajand ja 21 sajand. Mis on arengus valesti?
Ühelt poolt haagib all olev ajalehe artikkel ilusasti tehnoloogiatega, mis võisid vanasti kasutusel olla ja teiselt poolt eks nüüd ollakse jällegi sellise võimekuse juures, et ülikeerukaid roboteid toota, kuid massidesse need veel pole oma hinna tõttu jõudnud. 1927. aastal linastus film „Metropolis“, kus olid vana-aja tehnoloogiad ja robotid jms imed kõik kasutusel. Ainus häda on see, et see film kujutas tulevikku. Kui nüüd lugeda all olev artikkel hoolega läbi ja proovide omale seda elektrirobotit ja tema võimekust näiteks jalgadel joosta (18 km/h), siis paistab, et need tehnoloogiad on võetud just minevikust. 20. sajandi algupoolel tehti ka mõned robotid, kuid need on mingid kandilised kastid ja sealt tundub endisaegne tehnoloogia jälle kadunud olevat. Panen ikka pildi ka juurde, et taibata, milles on kühvel. 1956 osati ehitada roboteid, mis olid koledad kastid ja otseloomulikult käia või veel vähem joosta need enam ei osanud, vaid heal juhul veeresid peidetud ratastel…
Seda ja teist.
Elektri inimene. Nõnda nimetatud „elektri inimene" on ameeriklaste uuem leidus. New-York’i uulitsatel kõnnib juba mõnda aega üks umbes kahe meetri pikkune inimesekuju, mis elektriväe abil edasi liigub ja ise inglise laulust ja tükke Itaalia ooperitest laulab. Imeline mees liigutab jalgu, käsi ja pead just nagu loomulik inimene. Elektri inimene on professor Georg Moore’st välja mõeldud „aurumasina inimese" järele tehtud. Moore imeloom käis sigarit suitsetades ja vankrit, kus peal mitme kaupluse kuulutused seisid, enese järele vedades uulitsaid mööda, ning ei olnud muud midagi kui väike aurumasin, mis rataste peal lükkamise asemel edasi kõndis. Tunnis sõitis ta 5 kilomeetrit, aga elektri inimene oma 18 kilomeetrit tunnis ära käib. Elektri inimene kannab frakki ja ümber kaela valget rätikut, saapad on rauast taldadega, aga paksust nahast. Käte ja jalgade liikumine sünnib nii korralikult, et kuju oma koleda kiire käigu juures ometi kunagi tasakaalu ei kaota. Kui ta laulab, teeb ta suud lahti ja paneb kinni nagu inimene rääkimise juures kunagi. Et seda elektri inimest pea kui kuulutuste kandjat tarvitama hakatakse ja mõne vabriku seebi või viksi headusi välja kisendama pannakse on juba ette ära näha ja ameeriklaste kohta ei ole seegi ime, kui elektri isand mõnel päeval ilusti rahvakogusse ilmub ja pikki kõnesid pidama hakkab. Võib olla, et seegi aeg enam kaugel ei ole, kus elektri mees õige kergejalgsete võidu - jooksjatega võistlema pannakse, kus ta küll muidugi võitjaks jääb. Postimees (1886-1944), nr. 4, 5 jaanuar 1895.
Õhuniiskus
Seletage lollile
ära. Ammu juba mõelnud, et kuidas nii saab ja tuleb välja et ei saagi, vähemalt
loogikaga mitte. Vaatasin hommikusi temperatuure: Jõgeval -19,9 kraadi, Jõhvis
-20,8 kraadi, aga õhuniiskus on 81% Mis asi selle õhu niiskeks sellise külma
juures teeb? Vesi külmub 0 kraadi juures +/- mõni kümnendik.
Viki: Õhuniiskus on õhus olev veeauru sisaldus. Niiskuse hulk õhus oleneb mitmest tegurist, eeskätt temperatuurist.
Kommentaar:
Taolise ülesehitusega küsimused (mitte ajaloolised, sest neid enam käega ei katsu) "lõhuvad" seda maailma ja viivad meid koguaeg lähemale sellele, et ühekorra me taipame, et kõik on absurd. Ei ole mitte midagi kindlat ja enamus loodusseadusi ei kehti või õigemini - kehtivad ainult osaliselt (meenuta kahe pilu katset), kui hakata neid üksipulgi "loogikaga" lahti võtma...kõik laguneb laiali...ja jääb vaid üks ainus küsimus: Mis maailm see selline on?
Arne küsimus:
Ja kui leidub tarku, seletage mulle
lollile kah. Kuidas saab Avatud "anumas" olla 50 km ulatuses erinev
temperatuur, õhurõhk ja niiskus. Tihti on vahe - kus sajab ja kus ei saja vaid
piir ja see ei liigu kah. Koolitarkus seda ei seletagi. Kui võtad ilmakaardi,
siis tihti on nt ainult Viljandis - 15 ja ümberringi hoopis teised
temperatuurid. On üks küsimus sulle endale. Miks on maailmas ainult üksikud
inimesed, kes küsivad - nii põhjalikult nii peensusteni. Miks sulle (mulle)
seda vaja on, Ah????
Minu kommentaar:
Vaatasin su soovitatud filmi ära. Info on iseenesest ok ja läheb kokku paljude teiste kirjeldustega, kuid on üks aga, kui mina käin seal sansara rattas ja vean oma elukest või filmi, siis kuidas ma seda käimist juhtida saan? Olgu olgu, koguaeg ainult küsimused, kuid mul on su küsimusele üks vastus kah. Avatud anumas eri temperatuur? Ärge keegi mu söögiharjumusi maha tehke, ja mul kodus polegi mikrolaineahju, aga tööl on. Soojendan sellega tihti suppi kausis ja mis juhtub, kui suppi ei taha keema lasta vaid sedasi kergelt soojaks? Juhtub see, et ühest äärest või ülevalt on supp külm, alt aga põrgukuum. Edasi polegi vaja rohkem mõelda, kuidas maailmas temperatuure tehakse. Taevas või pilvepiiri taga olev seadeldis teeb oma tööd, kuid ei soojenda maad ühtlaselt ja hiljem alles soe/külm segunevad, kuni uue surakani....
Miks ma uurin? ja mõni sõna saurustest.
Täna (12.02.2024) käisin ühes vanalinna restoranis söömas (Trofe). Otseloomulikult oli söögikoht sügaval maa all. Ja siis ma mõtlesin, et mis kuradi pärast ma otsin ajaloost anomaaliaid kõiksugustest vanadest ajalehtedest ja raamatutest. Aga sellepärast, et ma istun ja söön tänapäeva mõistes kuskil keldris, mis pole mingi kelder vaid endisaegne esimene korrus. Ma ei viitsinud pildistada, aga istusin akna all, kust tänaval jalutavad inimesed mulle alla otsa vaatasid ja suvisel ajal on sealt oppa mis vaade tüdrukute sabade alla, kes miniseelikuid kannavad. Mina varjan muidugi käega akna kohe ära, kui mõni peaks mööda jalutama, aga see polnud mingi aken vanasti, vaid uks. Suured, rasked raudhinged kõik kivis ilusti näha. Ja tegelikult see pole ammugi saladus, et tänapäeva keldrikorrused olid esimesed korrused. Seda räägivad muuseumite töötajad ja sellest kirjutavad raamatud ning ajalehed. Aga see teema selleks. Eile viskas mulle vägeva teema ette. Ma ei viitsi vist sellest eraldi lugu teha ja viidata allikatele, kuid mis te teate dinosaurustest? Enamus arvab, et jamps ja võltsing või pole olnud mingeid sauruseid või kui olidki, siis miljoneid aastaid tagasi. Aga vat, kui ma ütlen, et olid küll. No kas just saurused, aga hirmus suured loomad. Eestist on leitud ühe eluka sarved ja ladina keelne eluka nimigi oli toodud. Meie rakvere tarvas oli kilpkonn selle kõrval 🙂 Ja siis sattusin ühe eriti huvitava artikli otsa. 20 000 aastat tagasi olid saurused kodustatud ja ühte liiki neist peeti lehma asemel. See andis piima ühe lüpsiga, niiet terve küla sai söönuks. Eks ta algul üks naljajutt tundus, kuid minu arvates on see tõele kordi lähemal, kui kõik muu. Ma ei jäta hiiglaste jonni, sest kõik näitab, et nad olid ja alles hiljuti. Kui olid suured inimesed, olid ka suured loomad. Kas just 20000 aastat tagasi, pigem sedasi 3-400 aastat tagasi, aga see on hulga lähemal piibli 4000 aastale või teaduse 60 miljonile, kui dinosaurustest rääkida.
Kommentaar:
Eks jah, eilegi arutasime (Arnega) seda teemat, kus üle 70% tegelastest on joonistatud....Eks nad meie jaoks ole vastutöötama pandud, et me sellest inforägastikust õige tee ise üles leiaksime...muidu oleks ju liiga lihtne ja mis mõte siis üldse oleks või mida me siin reaalsuses peale hakkaksime? Jalad liivas, mojito klaas käes ja soe meri? See pole see maailm 🙂
Lappes ajalugu.
Lugesin
ühte lookest vanast ajalehest ja selles üks kummalisus. Nimelt ei klapi
vana kalender absoluutselt tänapäevasega. Saan aru, et lisati 20.
sajandi algul kalendrile kaks nädalat, aga et 200 aasta jooksul eksib
kalender koguni kahe aastaga, see ei lähe mitte. Mõtteainet on.... Enne
kui loo siia panen, ütlen ära, mis asjaga valesti. Vana ajaleht kirjutab
(1926), et hinoe-uma (tulihobuse) aastad olid 1844, 1905 ja 1966 ehk
iga 61 aasta takka, aga wiki teab tulihobuse aastateks märkida 1846,
1906 ja 1966. Kuhu kadus kaks aastat?
Naiste õnnetu sündimisaasta.
Neiud, kes sündinud aastal 1905, ei kõlba naisteks.
Jaapanlaste veider ebausk.
Kuigi
modernism Jaapanis ka naiste juures on edusamme teinud, lasub siiski
veel üks traditsiooniline ebausk nende seltskondkikul elul. Siia kuulub
üldiselt levinud arvamine, et tüdrukud, kes on sündinud nii nimetatud
„hinoe-uma" aastal, toovad oma meestele õnnetust. Sarnaseid tüdrukuid ei
kosita.
Käesoleval
ajal on just üks aastakäik hinoe-uma tüdrukuid mehelemineku ealisi,
nimelt 1905. aastal sündinud. See saatuslik aasta kordub iga 61 aasta
järele. Kolmsada tüdrukut neist tapsid enese. Jaapanlannal on palju
raskem vallaliseks jääda, kui eurooplannal. Ta on siis kui ära põlatud.
Moodne
aeg on neile vähemalt võimaldanud valida enesele elukutset. Õnnetust
aastakäigust on paljud lasteaednikud, halastajaõed ja arstid.
See
ebausk on levinud mitte üksi lihtrahva keskel. Ka endine Jaapani
siseministri tütar Zikonani on avalikult seletanud, et ta ühtki kosimist
vastu ei võta. Tokio arstiteaduse ülikoolis on 249 naisüliõpilasest 77
sündinud õnnetul 1905. aastal.
Edumeelsem
kiht püüab võidelda selle rumala ebausu vastu, mis teeb tuhandeid
inimesi õnnetuks. On püütud kindlaks teha, et naised, kes olid sündinud
hinoe-uma aastal on elanud õnnelikus abielus. Kuid see oli väga raske.
Sest õige vähesed on abiellunud ja neist hoiab enamus oma sündimisaasta
salajas. Bicomte Ishuerro omas kunagi julguse abielluda ühe sarnase
„kardetava neiuga", kes sündis 1844. hinoe-uma aastal. Tema kinnitab, et
ta on 64 aastat elanud oma naisega väga õnnelikult. Ent mis aitab see.
Ebausklikud ütlevad: „Erandid kinnitavad reeglit". Loodetavasti saadakse
1966. aastal sündinud tütarlaste puhul sellest ebausust üle, mis nii
raskelt lasub 1905. a. sündinute peal. (Naiste õnnetu sündimisaasta.
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 16, 19 aprill 1926. Eesti
Rahvusraamatukogu digitaalne arhiiv).
Süstlanõel 16. sajandil?
Süstalt ma olen Tallinna Linnamuuseumis näinud, kuid süstlanõela mitte. Süstal oli pärit 18. sajandist (vaata pilti), aga vat seda ei osanud oodata, et Tallinnas juba rõugete vastu süsti tehti 1543. Kuidas teha nõela, kui tehnoloogiat ei olnud?
7 aastat blogi ja 0 followers.
See on küll Graali teemast mööda, rohkem nagu administraatori nurk, aga vaatasin oma blogi statistikat ja siis korraga selline vaatepilt! Millest on see tingitud? Tõenäoliselt on see eestlaste omapära ja ma olen uhke selle üle, et ma eestlane olen ja täpselt samuti käitun. Eestis ma tean ainult ühte blogijat, kes pakub mulle informatsiooni, millest ma huvitatud olen, ja see on loomulikult Grand Old Master Arne oma kahe blogiga ja mina teda samuti ei jälgi, aga ma kohe tean, kui seal uus postitus on. Külastan ka vahest mõne ameeriklase saiti ja vaatan videosid, seal on hoopis teine vaatepilt pildile, mille siia laadisin. Eestlase iseloom on ainulaadne ja selleks meil ka võim võib teha mida tahab. Mina ise ja alles siis kuningad seal kõrgel mättal meile käru keeramas. Ei võta meid ei ussi- ega püssirohi, rääkimata kubjastest, kiltritest ja aidameestest. "Kubjas, kilter, aidamees – need on põrgus kõige ees". Jaapanis elab mustmiljon inimest ja ometi kui jälgida nende käitumist ja ruumimulli suurust, kus suures reisibussis reisib ainult 20 jaapanlast. Nad maksavad tühja istepingi enda kõrval reisifirmale kinni. Eestlase ruumimull on aga kaugelt suurem, kui võimalus oleks, siis sõidaks eestlane bussis üksinda, hädasunnil ainult peame sõitma täiskiilutud bussis. Muide, Tokyo metroos on ametimehed palgatud, kes reisijaid metroorongi suruvad, muidu ei saaksi enamus peale. Häda on neilgi tegelikult suur, aga mis sa hädaga teed! Jutu point? Me olemegi sellised ja see on pigem uhkuse kui häbiasi. Ma kirjutan hetkel raamatut eestlaste ebausust ja ei erine seal mitte miski meie iseloomus vanasti ja tänapäeval.
J. Verne Reis maakera sügavikku raamatus on üks huvitav seik, kuidas 1863. aastal professor Otto Lidenbrock sirvides Islandi saaga originaalset ruunikirjalist käsikirja, leiab kodeeritud märkme 16. sajandi Islandi alkeemiku Arne Saknussemmi nimega. Eesti keelde tõlgituna on märkus järgmine: Mine alla Snaefells Jökulli kraatrisse, mida Scartarise vari katab vahetult enne juulikuud, oo julge reisija, ja jõuad vulkaanitorude kaudu maakera keskmesse. Ulmekirjanikud ei mõtle enamus juhtudel ise mitte midagi välja, alati võetakse mingi muu info aluseks. Antud juhul siis vana Põhjamaade saaga. Raamatus suundubki teadlane Islandi vulkaani, läbistab lõhestikke ja käikusid ning leiab hiigelkoopa, milles elutsevad juba väljasurnud loomad ja kasvavad taimed. Kuid üks teine tulemägi paiskab ta julmalt välja maakera põuest, nõnda et ta maailmavalgust uuesti näeb ühel Itaalia tulemäel. Sarnane lugu on ka ühe teise eestlase poolt kirjutatud (raamatu pealkiri ei meenu), kus ta suundub Tori põrgust maa alla ja mida kõike ta seal näeb. Ühe teise legendi järgi saavat Tori põrgust otse Peipsi äärde jne. Verne räägib ühes teises raamatus allveelaevast (20 000 ljööd vee all), missugune oli olemas juba vähemalt 16. sajandil. Ajalugu muidugi ei tea sellest suurt midagi. Raamatus "Mundus Subterraneus" (1665) kirjeldab jesuiit Athanasius Kirsher päris põhjalikult maaaluses maailmas olevaid käike, veereservuaare ja nende liikumisi ning tuld. Meenus ka film Matrix, kus tõelised inimesed elavad maa all. Jutu point? Oletame, et meile kogu aeg on valetatud absoluutselt kõige kohta, siis pole ka selline "utoopiline maalune maailm" võimatu.
Põdrakärbsed
Uurisin põdrakärbeste kohta veidike tänapäevast kirjandust ja sellist fakti ei lugenud kuskilt välja, et need putukad võivad lennates ületada helikiirust. Nii palju kui mina nendega kokku olen puutunud, siis tõepoolest ei ole ma neid eriti lendamas näinud, vaid olen neid pigem oma juustest (mõni karv veel on) välja kakkunud. Kuidas nad pähe said, ei tea…Vist on ka veel nii, et see elukas lendab ainult ühe korra, kui ohvrile maandub, heidab tiivad kus kurat.
Liigub kiiremini kui helilaine.
Nii kummaliselt kui see ka kõlab — ometi leidub elav olend, kes liigub kiiremini kui heli. See on põdrakärbes. Lennates ta kaob välgukiirusel vaatleja silmist, kuna ta suminat võib kuulda veel tükk aega. Washingtoni loodusteadlaste seltsi uurimuste järele liigub see putukas sekundis 360 meetrit, seega 60 meetrit kiiremini kui helilaine. Nähtavasti on teadlased oma avastuse üle isegi üllatatud, kuna vastavale teatele targu on lisatud: „Mõte, et putukas liigub kiiremini kui heli, mis tekib tema lendamisel, on niivõrd tähelepanuvääriv, et selle kontrollimiseks tuleks teha veel lisakatseid.“ (United Press.). Allikas: Uus Eesti, nr. 4, 5 jaanuar 1938.
Purgatoorium
Lugesin paraja portsu artikleid vanadest ajalehtedest hauataguse elu kohta ja teen lühidalt, mis meid ees ootab. Hauatagune ilm asub samas kohas, kus meiegi maailm, aga ainult tunduvalt kõrgemal sagedusel. Jämedalt võetuna sisaldab see kolme eraldi maailma (19. sajandi raamatu järgi on maailmasid tunduvalt rohkem. Täpsema kirjelduse tegin kunagi blogisse). Kõige ilgemad tegelased lähevad põrgusse, kus neile valmistatakse samasuguseid piinu ja/või ollakse nende vastu samasugused mölakad, nagu nemad maa peal olid. Seal on ulumine ja hammaste kiristamine. Paljud hinged, kes seal on ja kahetsust avaldama ei hakka, hävitatakse. Teised aga peavad seal veetma 33 korda sama kaua, kui kestis nende elu maal, siis pääsevad purgatooriumisse (Goethe, Faust). Enamus inimesi kupatatkse peale surma kohe Purgatooriumisse (puhastustuli. Termini laenasin Goethelt), mis on peaaegu samasugune maailm, nagu meie maailm. Seal on jõed, mäed, majad, loodus, kõik praktiliselt samasugune, nagu maal, kuid kordades ilusam ja värvilisem. Seal puuduvad piinad ja füüsilise keha olemise raskus. Inimene jätkab seal oma arenguteed, mis tal maal pooleli jäi. See, kes oli maal õpetaja, jätkab õpetaja ametit, kes oli kirjanik, jätkab kirjaniku ametit jne (A.C. Doyle ja ka Kuressaare enidne linnapea E.Henriksen). Nii et tasub lõpparve teha tööga, mis rõõmu ei paku, muidu tuleb teispoolsuses selle jamaga edasi tegeleda. Võtmehoidja grupi liikmetel seal vist igav ei hakka. Seal kohtab enamiku maailma suurkujusid ajaloost, kes kunagi elanud. Väga vähesed tahavad sealt maailmast uuesti tagasi tulla meie maailma arenguteed jätkama (see klapib androidide probleemiga, kes siin maailmas elavad ehk tühjad kestad. Räägid justkui inimesega, aga tegelikult pole seal kedagi, möhh). Purgatooriumist edasipääs on väga vaevaline ja sinna jõutakse hinge täiuslikuks saamise korral. Seda kohta võib nimetada siis taevaks, paradiisiks, nirvaanaks jne.
Elu ja surma vahel
Panen siia ühe huvitava loo joogidest ja ei jäta võimalust küsimast ka arvamust asja kohta hr Rene Raadikult, mis asja kohta arvata? Loomulikult ei saagi mingit kohustust vastamisel olla ja ei tahaks olla ebaviisakas, lihtsalt kui on võimalus, siis ma alati uurin ja vaevalt sellisel juhul solvumisi ette tuleb. Loodan, et saan andeks oma kärsituse, sest selline ma kord olen ja minuga ikka juhtub asju. Kord olin Keilas „pereklubis“ ja sinna oli esinema kutsutud A.Turovski. Vaheajal läksin parasjagu õue suitsu tegema ja Turovski ka seal konitamas…igavene parv tegelasi tema ümber küsimusi küsimas. Ma panin ka nina vahele, et oma küsimus ära küsida, aga sain nii palju vihaseid pilke ja piltlikult öeldes ei lubatud mul jutuajamisse sekkuda, sest trügisin vahele. Nii et palun kergemat karistust, alati katsun võimaluse ära kasutada….
Mäletan, et kui olin veel pisike poisitatt, siis taolisi lugusid kuulsin palju, mida all pool lugeda saab. Lisaks veel muudki huvitavat, nagu joogide võimet ennast ära kaotada või nähtamatuks muuta ja isegi läbi seinte minna. Sellest kaugest ajast on jäänud justkui mälestus, et selle nähtamatuks muutmise triki juures kaotas triki sooritaja pranat ehk elujõudu. Kui hr Raadik tahab kommenteerida asja ja oletame et mingil moel kinnitab taolisi asju, siis kas äkki saaks minusugusele ka mingit lihtsamat nippi demonstreerida, mis kukalt kratsima paneb? Ise ma ei pea siin maailmas praktiliselt midagi võimatuks. See on imede maailm, ainult ma ei oska seda oma teadmisejanu rahuldamiseks ära kasutada. Teadlasedki on oma aatomiteooriga jõudnud järeldusele, et kõik on tühjus – there is no spoon.
Mäletan, et kui olin veel pisike poisitatt, siis taolisi lugusid kuulsin palju, mida all pool lugeda saab. Lisaks veel muudki huvitavat, nagu joogide võimet ennast ära kaotada või nähtamatuks muuta ja isegi läbi seinte minna. Sellest kaugest ajast on jäänud justkui mälestus, et selle nähtamatuks muutmise triki juures kaotas triki sooritaja pranat ehk elujõudu. Kui hr Raadik tahab kommenteerida asja ja oletame et mingil moel kinnitab taolisi asju, siis kas äkki saaks minusugusele ka mingit lihtsamat nippi demonstreerida, mis kukalt kratsima paneb? Ise ma ei pea siin maailmas praktiliselt midagi võimatuks. See on imede maailm, ainult ma ei oska seda oma teadmisejanu rahuldamiseks ära kasutada. Teadlasedki on oma aatomiteooriga jõudnud järeldusele, et kõik on tühjus – there is no spoon.
Elu ja surma vahel.
Vaated saladuste valda.
Eemal nimetatud Jogist tõendas minister Radsha Dsian-Sing, et ta kord teda mägestikus neli kuud maa aluses kaljukoopas kinni olla peetud. Et tema elu ja surma vahel olekust täielisemat kuju saada, ajanud ta temal enne maha matmist lõua habemest täitsa puhtaks, ja karva pealt niisama ilma habemeta olla ta ka veel nelja kuu pärast välja kaevamisel olnud. Veel olla see Jogi ennast Dshesrotas, Amrithiris ja - Inglaste ligiolemisel Hindustanis maha matta lasknud. Viimsel korral võeti ainult see muudatus ette, et nagu Kalgutta arstiteadusline ajaleht 1835ndal aastal arutab - Jogi ennast nutte hauda matta ei soovinud, vaid kastiga vabasse õhusse ülesriputada laskis, sest et ta kartis valgetest sipelgatest ära söödud saavat.
Arvamised, et vahtide ja Jogi vahel enne maha matmist kokku sai kõneldud, nii et mahamaetule võimalik oli kuidagi viisi hauast välja pugeda ja üleskaevamise päevaks jälle hauda tagasi minna on vähemalt ühe katse juures, kus muhamedi usulised vahtideks olivad, põhjuseta. Muhamedi usuliste ja Brahma usuliste vahel valitseb pöörane usuhullustuse viha, mida hoopis võimata maha suruda on ja iga Muhamedi usuline peaks ennast seitsmendama taeva vääriliseks, kui ta ühe oma Brahma usulise mõne pettuse pealt kinni, tabada saaks. Aga ka siis, kui ehk kuld Muhamedlaste usu hullustuse viha kustutada oleks jõudnud, - on pettus võimatu, sest et haud alati vahete-vahel lahti võeti ja Jogi iga kord täpi pealt endises olekus seal sees leiti olevat.
Jogidel on üsna kindlad viisid, kuidas nad ennast niisugustele katsetele ettevalmistavad ja muidugi arvata, võivad nad ainult kaua aegse õppimise ja „iseeneseuinutuse" kunsti harjutuse järele oma ihu üle niikaugele võitu saada. Kui Jogi ennast niisugusele kunstile harjutama hakkab, siis laseb ta enesel enne keelealuse paelakese läbi lõigata, nii et tal võimalik on enne maha matmist keelt nii kaugele kurgu perasse tagasi tõmmata, et nina sõõrme augud keelest kinni kaetud saavad. Mõningad päevad enne katse ettevõtmist söövad nad ainult piima toitu, nii et maha matmisel mitte palju asjata paksu „vanavara" kehasse ei jää, mis seal sel ajal mädanema võiks hakata. Maha matmise päeval ajavad nad veel ühe kolme sõrme laiuse linase riideriba läbi suu kõhtu, et sealt veel viimseid söögi jäädmuseid ara koristada. Niisuguste ettevalmistuste järele pannakse keha mulgud, ninasõõrmed ja kõrvad vahaga kinni. Jogi tõmbab ennast kängu, surub keele kurguperasse nina sõõrme aukude ette ja uinutab ennast varjusurma taolisesse olekusse.
Elusse äratamise juures on Jogi õpilaste esimene talitus, suud lahti kangutada, ja keelt sõrmega kurguperast, nina sõõrme aukude eest ära tõmmata. Siis pannakse temale soe, lõhnav kaunaviljast tehtud taigen pea peale ja puhutakse kopsusse ja vaha punnidest vabastatud kõrvadesse õhku, mille järele nina sõõrmetes olevad vaha punnid ise välja kargavad. See on esimene märk, et elu jälle tagasi hakkab tulema. Alatisel ja tublil keha hõõrumisel ärkab Jogi ülesse ja tuleb aegamööda jälle tervele mõistusele.
Nendest seletustest võib näha, et see Jogide olek elu ja surma vahel on. Eluks ei või teda mitte nimetada, sest et mingit eluvalitsust leida ei ole, ka surm ei ole ta mitte, sest et keha mitte ära ei kõdune ja teda võimalik on jälle elusse kutsuda. Seda elu ja surma vahel olemist kutsub W. Rieger sõnaga „anabiose" see on, „olek millest võimalik on jälle tagasi elusse äratatud saada." Niisugune olek on taimede- ja ka loomade riigis tõendatud. Viljaterad, mida mitme tuhande aastaste Egiptuse surnukehade muumiate peost ja nende alt hauast leiti, ärkasid elusse ja haljendasivad, kui neid tarvilise niiske sooja mulla sisse pandi. Veel imestamise väärilisemad on aga nähtused loomade riigist. On veeloomakesi, kes täitsa ära kuivavad ja aastate kaupa tolmus seista võivad, puhub tuul neid aga õhusse ja viib neid kuhugile veelompi, kus nad läbimärjaks saavad, siis elutsevad nemad jälle.... Aga ka täielisemate elajate osakonnad, kaanid, konnad, salamandrid ja kaladki võivad mõnikord kaua aega niiviisi elu ja surma vahel viibida, nagu nende juures avalikuks on tulnud, keda kivides ja jäämägedes üles leiti.
Ka mõningate imetajate elajate „talve uni" on niisugune eluta olek ja ammugi mitte „magamine." Ei ole ka sugugi enam kahtlane, et elajad, kes mitte talve und ei maga, tahtmatult niisugusesse olekusse sattuda võivad. Talve und magajate elajate urkad on ikka varjatud ja magusates kohtades, kuhu väga vähe valgust ja vabat õhku tungib. Külmaks jäämine, verejooksu pikaldane käik, keha soojuse ja hingetõmbuse kahanemine on iga talveund magaja looma juures leida ning tuletavad meile neid tingimisi meelde, mida Jogidki oma katsete juures tarvitavad. - Ka on hulk õpetatud arstisi tähele pannud, et kirmihaiged (hysterisch-nervöse) inimesed mõnikord päevade, nädalate ja kuude kaupa raskesti vahet pidamata magavad. - Kõige paremine paistavad niisugused olekud aga unetõbe (Schlaffucht) juures silma, mille lõpu järg sagedasti varjusurm on. Mõistus võib niisuguste haiguste juures edasi kesta, võib aga ka ära kaduda, nii et haiged oma tõbe kestmisest mitte vähematki ei tea. Pealegi on kõik elu ülespidamise tarvitused niisama alanenud ja korratumad, nagu talveund magajategi juures. Kuid ka täitsa terved võivad arukordadel, iseäranis kui nad kitsasse ruumidesse vangistatud on, mitmed päevad otsa vahetpidamata magada. Üks näitus sellest on Giuseppi Claborri, üks 13. aastane poisike, kes aastal 1688 oma sündimise paigas Cerrato linnas, Itaalia maal tulepurskava mäe Vesuvi jalal maavärisemise ajal majade kokku langemisel puru alla maetud sai ja 12 päeva järgi mööda prügi hunniku all müüri tükkide vahel magas, kuni teda sealt kaevamisel üles leiti.
Iseäranis tähelepanemise väärt on aga see, et uuemal ajal ühel Pariisi õpetatud mehel Chareott’l Sharkoo’l korda läks, sarnast olekut kunstlikult kirmihaigete juures sünnitada.
Lastakse katseks võetud inimene vahetpidamata pimestavasse valgusesse vaadata, siis langes ta mõningate minutite järele varjusurma taolisesse olekusse, jääb kangeks ja külmaks, kuna silmad pärani lahti ja keha liikmed vaha sarnaseks muutuvad. Kaob hele valgus äkitselt silmade eest ära, siis langeb katsealune aega mööda unetõbesse ia raskel neelatamise viisil hingetõmbamisel langevad silmalaud kokku. Et katsealust niisugusest olekust vabastada, on ainult vaja õhku temale näkku puhuda. Kuna suu ümber pisut vahtu tekib, ärkab siis katsealune ülesse. - Mitmete kuulsate meeste katsete järele võib arvata, et elavalt mahamatmine „iseenese muutusel" küll võimalik on ja et nad nõnda kaua aega elu ja surma vahel viibida võivad. Muidugi tulevad niisugused korrad, nagu eemal kirjeldatud, väga harva ette, sest et ainult kaua aegse harjutuse läbi ennast Jogi niiviisi igaks soovitavaks ajaks varjusurmasse võib uinutada ja ehk ka igaüks selleks mitte kõlbuline ei ole, nagu ju ka mitte igaüks kõige hoolsamagi harjutuse varal kõhukõnelejaks ei saa, kui temal loodusest selleks mitte tarvilisi omadusi ei ole. Pealegi tarvitatakse Indias uinutuse kunsti usklikude harjutuste tarvis ja ta näikse juba aastatuhanded seal tuttav olevat, kuna Euroopa haritud ilm sellest aga midagi kuni kõige uuema ajani ei teadnud.
Lõpeks olgu siin veel tähendatud, et mitte ainult Indias Jogide juures, vaid ka mujal niisugust ja sarnased juhtumisi ette on tulnud. Ühest sarnasest loost kõneleb uuemal ajal austatud Dublini arst Dr. Cheyne. Kord laskis ülem Townsend kaks arsti enese juurde kutsuda ja seletas neile, et temal võimalik olla, nii sagedaste kui tema tahab surra ja ülesse tõusta. Et see ülem oma sõnu kohe teoga tõendada lubas, siis võeti katse ka ette. Peale selle, kui ülem arstidest läbikatsutud, et tema täitsa terve ning midagi iseäralikku tema juures leida ei olnud, heitis ta pikali ning varsi oli viimne elumärk temast kadunud. Juba kartsivad arstid, et nad oma katsega liiga kaugele läinud ja pidasivad ülemat täitsa surnuks, seal hakkas lamaja pisut ennast liigutama, ja vere ringjooks, elu ja mõistus tulivad jälle tagasi.
Kui ka „uinutuse" abil elusalt maha matta laskmist elu ja surma vahel viibimist ära võib seletada, siiski ei aima keegi veel praegu, mil viisil see võimalik on, et ihu, mis ju nii kergesti mädanema kipub, mitte ainult ära ei kõdune, vaid et temas ka elutsemise võim veel nii kaua ilma vähemagi avalduseta alal seisab ja keha jälle võimalik on nagu üht seisma jäänud masinat tarvilisel korral töösse sundida. Siin on see tume täpp, mille kallal ja selgituseks teadus oma jõudu peab tarvitama, et nendele senini arusaamata nähtustele seletust leida. S. järele J. Saunamees. Allikas: Sakala (1878-1940), nr. 6, 7 veebruar 1891.
Kööginurk
Paprikas kandis terve talve vilja. Nagu vili koristatud ja taim pügatud, nii uued nupud kohe otsas. Ei oska öelda, kas siin on abi väikesest vasksest abimehest, mille ma eelmisel kevadel mulda torkasin, aga sigib kui kurat 🙂 Samasugused vasktraadid panin ka kasvuhoonesse. Tomateid oli palju. 20. sajandi algusel tehti palju katseid atmosfäärielektriga põldude väetamisest. Tulemused olid hiilgavad.
Maa, kus puuduvad kivid.
Kuskil Lõuna-Venemaal on maa-alasid, kus puuduvad täiesti kivid, sellepärast ka seal vanasti hobuseid ei olnud vaja rautada. See tundub olevat päris korralik anomaalia ja pole õrna aimugi, millest kivide puudus võis tulla.
Algajatele
Edasijõudnutele see ei kehti, algajad võiks küll haamri hankida.
Õndsus
Aii, kui hea film tundub olevat. Olen vaid 10 minuti vaadanud ja seal on kõik see, millest me Arnega viimasel ajal rääkinud oleme. Lisaks filmi sisule endale, toimuvad ka filmi taustal vägagi huvitavad nähtused, kes jõuab jälgida ja neid "pisiasju" näha. Mis edasi juhtub ja kas on lõpupoole üldse vaadatav, selle eest ma ei vastuta 🙂 Film on Telia ulmeriiulis täiesti tasuta saadaval.
Ühistransport ja unenägu
Kõigepealt bussitranspordist. Sõidan praegu bussiga Tallinnast kodu poole, autoga oleks teekonna pikkuseks 70 km, bussiga tuleb tont seda teab mitu tuhat km 🙂 Sihtpunkti jõudmiseks kulub 2 tundi ja buss teeb 50 peatust. See kolakas logistab kõikvõimalikud kohad läbi ja teeb hirmsaid ringe. Pool Tallinnat sõidab läbi ja siis ka terve Keila risti ja põiki, lisaks keerab veel Ämarissegi sisse, justkui oleks seal midagi vaadata. Ja kui lõpuks kodupeatusesse jõuan, siis 4km kand ja varvas, enne kui kodu väravast kangelaslikult sisse marsin. 70 km läbimiseks peab aega varuma 3-4 tundi. Kõigepealt peab minema bussijaama, seegi on päris suur ajakulu ja siis veel kõik eelkirjeldatud katsumused otsa. Buss käib kaks korda päevas ja kui oletame, et oleks vaja hommikul normaalsel ajal Tallinna jõuda, siis sellist võimalust ei ole. Õnneks mul on auto, aga vahest olen asjade kokkulangevusel sunnitud sõitma ka bussiga. Ja mis siin bussis ikka teha. Panen ühe tänase unenäo kirja. Selle ühe looga saab seekord kaks asja kogunisti ära rääkida. Kõigepealt - unenägu. Seekord oli unenägu hoopis teisest ooperist, aga sellegipoolest oli see selge. Sellest, kuidas selgeid unenägusid näha saab, sellest juba hiljem. Unenäos oli igasugu muid juhtumisi ja tegevusi ikka kah ja see muu tegevus oligi tegelikult põhiunenägu ja see väike unenäo olukord või stseen, mida kohe kirjeldan, oli seal nagu kõrvaltegevus või tühipaljas asjade kulg. Ärkasin just selle koha pealt, kui ma olin tänaval kellegagi ja võtsin telefoni ning vajutasin ekraanile mingi pika koodi peale ja tõmbasin seda koodi sõrmega telefoni üles nurka, kuni telefonist kargas välja hamburger, mille see teine unenäo tegelane kinni püüdis. Andsin talle oma söögi, mis ma olin tegelikult iseendale kodust kaasa pannud. See vist pole siin muidugi määrav, et hamburgereid ma üldiselt ei söö, aga unenägudes on tavaliselt kõik tagurpidi antsla. Kui üles ärkasin, siis olin nagu teises maailmas ja pooluimas. Proovisin meenutada täpselt, mis kaudu see hamburger telefonist välja kargas ja kuidas ma selle sinna panin. Ega targemaks ei saanudki, sest see oli unenäos kõik nii loomulik ja ma ei pööranud detailidele tähelepanu. Ilmselt on taoline asi juba praegu võimalik ent ülikallis. Eks igasugu taolisi materialiseerumise kirjeldusi ole ulme valdkonnas palju ja ka tegelikult meie päris elus. Toon näite. Kuidas saab kinofilm mälupulgale? Aga raamat, fotod jne? Kõik teavad seda isegi ja need asjad olid ju algul päris asjad, kuid läbi transformatsiooni sai muuta need digitaalseks. Digitaalinfost saab osasid asju muuta tagasi jälle päriseks. No näiteks prindin fotod või raamatu mälupulgalt välja. Filmiga on keerulisem, selle saab küll salvestada näiteks kassetile, aga see on ka kõik. Transformatsiooni valdkonnas, oleme veel lapsekingades, aga asjad toimivad. Ja nüüd teise õppetunni juurde, kui nii võib öelda. Tookordne väga selge unenägu ja tänane unenägu sündisid umbes samadel tingimustel. Ma vahest pean tegema tööl mõne öövahetuse ja hommikul keeran põhku ja umbes täpselt mõni tund hiljem heliseb äratuskell ja vot siis ongi need selged unenäod mul peos. Seda võib ka öösel katsetada, kui panna äratuskell sellisele ajale helisema, kui magatud on umbes kaks või kolm tundi ehk kõige magusama unenäo ajal sõidab äratus sisse. Ma tean, et keegi sellist jaburdust kunagi katsetama ei hakka, aga minul olude sunnil lihtsalt vahest on sedasi. Mõnel võivad unenäod olla vägagi head informatsiooniallikad, näiteks üks kuulus vanaaja helilooja (nime ei mäleta) ammutas oma kuulsad tööd unenägudest. Ta kuulis unes mõnda kaunist viisi ja jättis selle meelde ja kui ärkas, kirjutas selle kohe üles. Eks isegi olen näinud paaril korral prohvetlikku unenägu, aga neid ma tegelikult ei soovi, sest mis saab olla parem kui õnnis teadmatus tuleviku ees ja rahu...
Kas keegi oskab öelda ühe ainsa põhjuse, millega oli tantsuhulluse näol tegemist ja miks seda enam pole? Teadlaste tungaltera (LSD) ja muud jutud ei ole kuigi tõsiseltvõetavad.
Tantsuhaigus Tokios
Tokiost teatatakse ühest huvitavast juhtumist, millel arstiteaduslikust seisukohast arvatakse olevat suur tähtsus. Keegi noor jaapanitar Kida Sidan mõned nädalad tagasi viibinud kuskil traditsioonilisel „õitsvate kirsside pühal", kus ta paistnud silma oma iludusega ja veetlevusega. Ta olevat saanud seal tantsuhullustuse; pöördes koju tantsinud ta veel oma majakese trepil ja jätkanud tantsimist ka veel majas. Kõik katsed teda rahustada ei ole andnud tagajärgi enne, kui ta suure väsimuse pärast ise varises kokku. Ärgates hakanud ta aga jälle otsekohe tantsima. Isegi toitu võtnud ta vastu tantsides. Kohale kutsutud arstid said tütarlapse tantsimist lõpetada ainult unerohtude abil. Tütarlaps paigutati haiglasse, kuid ta põgenes sealt ja leiti hiljemini kätte ühest Tokio tantsulokaalist. Nüüd on haige paigutatud närvikliinikusse, kuid paranemist sellest kummalisest haigusest pole siiski märgata. Niipea, kui temale antavate uimastavate vahendite mõju lõpeb, algab tüdruk otsekohe jälle metsikut tantsu. Sakala (1878-1940), nr. 92, 10 august 1934
Tantsuhaigus on umbes samasugune haigus nagu näiteks malailaste hädaohtlik „amok". Tänapäevalgi tuleb veel seda vahetevahel ette. Haigus algab kehalise ebamugavuse tundega. Varsti kiireneb vereringvool, keha temperatuur tõuseb, keha kattub higiga, haige muutub kergesti ärritatavaks. Ainsa laulukatke mõjul võib haige ülirõõmsasse meeleollu sattuda ja tantsima hakata. Isegi siis, kui muusika on juba lõppenud, tantsib ta edasi, kuni lõpuks ülepingutusest kokku vajub. Uudisleht, nr. 117, 30 juuli 1936
Tantsuhaigus Tokios
Tokiost teatatakse ühest huvitavast juhtumist, millel arstiteaduslikust seisukohast arvatakse olevat suur tähtsus. Keegi noor jaapanitar Kida Sidan mõned nädalad tagasi viibinud kuskil traditsioonilisel „õitsvate kirsside pühal", kus ta paistnud silma oma iludusega ja veetlevusega. Ta olevat saanud seal tantsuhullustuse; pöördes koju tantsinud ta veel oma majakese trepil ja jätkanud tantsimist ka veel majas. Kõik katsed teda rahustada ei ole andnud tagajärgi enne, kui ta suure väsimuse pärast ise varises kokku. Ärgates hakanud ta aga jälle otsekohe tantsima. Isegi toitu võtnud ta vastu tantsides. Kohale kutsutud arstid said tütarlapse tantsimist lõpetada ainult unerohtude abil. Tütarlaps paigutati haiglasse, kuid ta põgenes sealt ja leiti hiljemini kätte ühest Tokio tantsulokaalist. Nüüd on haige paigutatud närvikliinikusse, kuid paranemist sellest kummalisest haigusest pole siiski märgata. Niipea, kui temale antavate uimastavate vahendite mõju lõpeb, algab tüdruk otsekohe jälle metsikut tantsu. Sakala (1878-1940), nr. 92, 10 august 1934
Tantsuhaigus on umbes samasugune haigus nagu näiteks malailaste hädaohtlik „amok". Tänapäevalgi tuleb veel seda vahetevahel ette. Haigus algab kehalise ebamugavuse tundega. Varsti kiireneb vereringvool, keha temperatuur tõuseb, keha kattub higiga, haige muutub kergesti ärritatavaks. Ainsa laulukatke mõjul võib haige ülirõõmsasse meeleollu sattuda ja tantsima hakata. Isegi siis, kui muusika on juba lõppenud, tantsib ta edasi, kuni lõpuks ülepingutusest kokku vajub. Uudisleht, nr. 117, 30 juuli 1936
Tantsuhaigus Põhja-Ameerikas.
Mitmes linnas Ameerika-Ühisriikides, aga ka Kanadas, on viimastel kuudel (1910a) palju tantsuhaigust ette tulnud, Mis katkutaolise külgehakkamisega edasi kandub. Siin ei ole mitte iseäralise tantsulustiga tegemist, nagu ehk arvata võidaks, vaid see tantsuhaigus on tõsine haigus, mida vanad ajalookirjutajad juba 14. aastasajal Euroopas tähele on pannud. Suuremalt jaolt hakkab see haigus naiste ja noort neidude külge, kuid siiamaani on juba 428 juhtumist üles tähendatud, kus tantsuhaigus ka meeste külge hakkas ja nad osalt surmasuhu varistas.
Haigus algas Minnesota linnas, kus mööda-läinud vastlapäeva ümber väga palju tantsiti. 12. veebruaril leidis Dr. Walter Crawn kaks noort neidu, kes haiged olivad. Hommikul üles tõustes tundsivad nad enda kehaliikmed rasked olevat ja neil oli pisut palavikku. Huuled olivad kuivad, silmad hiilgasivad ja suur rahutus piinas neid. See rahutus tõusis päeva jooksul ikka enam ja enam, jõudis õhtul kõige kõrgemale tipule ja lõppes taltsutamata tantsuhimuga. Nad ruttasivad lähemasse tantsukohta ja tantsisivad seal ilma puhkamata hommikuni. Kui neid kodu viia taheti, tantsisivad nad veel uulitsalgi edasi. Manitsused ja noomitused ei aidanud; Haiged olivad seisukorras ja ei teadnud mis tegivad. Viimaks seoti nad kinni, mille järele nad hullutuju saivad ja 48 tunni järele surivad.
Kolm päeva hiljem jäi Minnesotas 6 inimest jälle sellesse haigusesse ja varsti järgnesivad neile 12 teist. Haigus kandus edasi ja nüüd on seal juba 1378 niisugust lugu ette tulnud. Arstid ei tea selle haiguse vastu mingisugust nõu leida. Päewaleht, nr. 97, 1 mai 1910
Vikipeedia - 1518. aasta tantsukatk ehk 1518. aasta tantsuepideemia (prantsuse: Épidémie dansante de 1518) oli tantsumaania juhtum, mis leidis aset Alsace'is (tänapäeva Prantsusmaal) Püha Rooma impeeriumis 1518. aasta juulist septembrini 1518. 50–400 inimest hakkas tantsima ja nad tantsisid nädalaid. Nähtuse taga on palju teooriaid, millest kõige populaarsem on stressist põhjustatud massihüsteeria. Teised teooriad hõlmavad tungaltera ja religioosseid seletusi. Surmajuhtumite arvu üle on vaidlusi. https://en.vikipedia.org/viki/Dancing_plague_of_1518
Tunguska katastroof.
Mul pole õrna aimugi, miks paljud sündmused ajaloos hiljem peapeale pööratakse. Kui Titanic põhja läks, siis pasundasid ajalehed, et keegi hukka ei saanud, hiljem aga... Tunguusi katastroofiga on taoline anomaalia. Vikist saab lugeda, et 30. juunil (uue kalendri järgi) 1908 Venemaal Siberi taigas Podkamennaja Tunguska lähedal toimus hiigelplahvatus, mille põhjused ja olemus on tänapäevani lõplikult välja selgitamata. Vanast ajalehest saab aga lugeda, et teadlastel, kes seda ala hiljem vaatamas käisid, oli pilt täiesti selge. Meteoriitide kokkupõrke ringid kõik nähtaval. Meteoriidi kaal teada, meteoriidi proove toodi kaasa, isegi metallid olid eristatud, mida see meteoriit sisaldas. „Hiiglametoriidi jälil.“ Järva Teataja (1926-1944), nr. 1, 2 jaanuar 1929:
Kahekümne aasta eest langes üks määratu suur meteoor Siberis tühjal, uurimatul maakohal maha. Irkutski ilmajaama seismograaf registreeris seda langemist kui „maavärisemist umbes 1.500 kilomeetri kaugusel" ja ühe üksildase küla elanikud, langemise kohalt 300 kilomeetri kaugel, sattusid suurde kabuhirmu. Keegi aga ei võtnud vaevaks tungida ürgmetsadesse, üles otsida lendtähe langemise kohta ja vaadata, kuidas see külaline taevaruumist on lõpetanud oma teekäigu. Alles nüüd on Vene teadusemeeste ekspeditsioon selle ülesande täitnud ja Moskvasse kaasa toonud langenud meteoori tükke. Ekspeditsiooni eesotsas seisid Siberi arheoloogia seltsi esimees V. Sõtin ja Vene teaduste akadeemia liige prof. L. Kulik. Nemad seletavad, et teekond oli väga raske ja väsitav. Siberi raudtee jaamas, 4.300 kilom. Moskvast, asus ekspeditsioon rongilt maha, ja siis algas teekond põhjatut ürgmetsa mööda 600 km edasi. Lõpupoolel sattus ekspeditsioon metsa, mis nägi välja, nagu oleks hirmus tuli temast üle käinud. Lopsakalt kasvavatest puudest ja põõsastest ei jälgegi enam. Umbes 6000 ruutkilom. suurusel maa-alal võis näha ainult sammalt ja palukavarsi. Sadu luukeresid, metsloomade omasid, lamas maas nagu niidetud pooleldi söekspõlenud puutüvede keskel.
Ekspeditsiooni arvamist mööda võis meteoor 40.000 tonni kaaluda. Umbes 120 meetrit maapinnast kõrgemal lõhkes ta 20 tükiks, igaüks 2.000 tonni raske. Maa-alal, mis neli ruutkilom. suur, haigutavad vastu hiigla kraatrid, suured sügavad augud, tekkinud selleläbi, et tuliselt hõõguvad lendtähe tükid tungisid pehme maa sisse kuni 20, isegi 60 meetrit sügavale. Hirmsa kiirusega allalangeva massi õhusurve oli nii kohutav. et 40—60 kilom- ümberkaudu murti kõik puud puruks või kisti juurtega välja. Sõtin arvab, kui see meteoori pirakas oleks sattunud Londonile selga, tervest sellest ilmalinnast ei oleks midagi enam järele jäänud. Kraatrite keskele ehitasid ekspeditsiooni mehed pooleldi söekspõlenud puutüvedest väikse maja. Suurte meteooritükkide juurde ei pääsenud nad mitte ega saanud neid päevavalgele tuua. Sügavad augud on sammaldanud vett täis ja sealt ei pääse läbi. Prof. Kulik tahab sel talvel juba tagasi minna ja loodab läbi jää kaevata auku, kuni meteooritükid nähtavale tulevad. Kui see meteoor kätte saadaks, annaks ta hiiglasuure varanduse. Ta sisaldab plaatinat, hõbedat, niklit, rauda, ja nagu lähem uurimine on näidanud, täitsa tundmatuid, võõraid elemente. Plaatinat üksi peaks leiduma vähemalt 400 miljoni rubla eest. Maapind kraatrite äärtel on sinakas, Vesi aukudes aga punakas. Ka sellest järeldatakse juba, et meteooril on saladuslikke keemilisi omadusi, mis täiesti tundmatud.
Kahekümne aasta eest langes üks määratu suur meteoor Siberis tühjal, uurimatul maakohal maha. Irkutski ilmajaama seismograaf registreeris seda langemist kui „maavärisemist umbes 1.500 kilomeetri kaugusel" ja ühe üksildase küla elanikud, langemise kohalt 300 kilomeetri kaugel, sattusid suurde kabuhirmu. Keegi aga ei võtnud vaevaks tungida ürgmetsadesse, üles otsida lendtähe langemise kohta ja vaadata, kuidas see külaline taevaruumist on lõpetanud oma teekäigu. Alles nüüd on Vene teadusemeeste ekspeditsioon selle ülesande täitnud ja Moskvasse kaasa toonud langenud meteoori tükke. Ekspeditsiooni eesotsas seisid Siberi arheoloogia seltsi esimees V. Sõtin ja Vene teaduste akadeemia liige prof. L. Kulik. Nemad seletavad, et teekond oli väga raske ja väsitav. Siberi raudtee jaamas, 4.300 kilom. Moskvast, asus ekspeditsioon rongilt maha, ja siis algas teekond põhjatut ürgmetsa mööda 600 km edasi. Lõpupoolel sattus ekspeditsioon metsa, mis nägi välja, nagu oleks hirmus tuli temast üle käinud. Lopsakalt kasvavatest puudest ja põõsastest ei jälgegi enam. Umbes 6000 ruutkilom. suurusel maa-alal võis näha ainult sammalt ja palukavarsi. Sadu luukeresid, metsloomade omasid, lamas maas nagu niidetud pooleldi söekspõlenud puutüvede keskel.
Ekspeditsiooni arvamist mööda võis meteoor 40.000 tonni kaaluda. Umbes 120 meetrit maapinnast kõrgemal lõhkes ta 20 tükiks, igaüks 2.000 tonni raske. Maa-alal, mis neli ruutkilom. suur, haigutavad vastu hiigla kraatrid, suured sügavad augud, tekkinud selleläbi, et tuliselt hõõguvad lendtähe tükid tungisid pehme maa sisse kuni 20, isegi 60 meetrit sügavale. Hirmsa kiirusega allalangeva massi õhusurve oli nii kohutav. et 40—60 kilom- ümberkaudu murti kõik puud puruks või kisti juurtega välja. Sõtin arvab, kui see meteoori pirakas oleks sattunud Londonile selga, tervest sellest ilmalinnast ei oleks midagi enam järele jäänud. Kraatrite keskele ehitasid ekspeditsiooni mehed pooleldi söekspõlenud puutüvedest väikse maja. Suurte meteooritükkide juurde ei pääsenud nad mitte ega saanud neid päevavalgele tuua. Sügavad augud on sammaldanud vett täis ja sealt ei pääse läbi. Prof. Kulik tahab sel talvel juba tagasi minna ja loodab läbi jää kaevata auku, kuni meteooritükid nähtavale tulevad. Kui see meteoor kätte saadaks, annaks ta hiiglasuure varanduse. Ta sisaldab plaatinat, hõbedat, niklit, rauda, ja nagu lähem uurimine on näidanud, täitsa tundmatuid, võõraid elemente. Plaatinat üksi peaks leiduma vähemalt 400 miljoni rubla eest. Maapind kraatrite äärtel on sinakas, Vesi aukudes aga punakas. Ka sellest järeldatakse juba, et meteooril on saladuslikke keemilisi omadusi, mis täiesti tundmatud.
Hingega puud.
Üks päev hakkasin mõtlema rohepöörasuse peale ja mõtlesin, et neil oleks jube lihtne selle hullusega edasi minna, kui nad tuleksid välja ideega, et puud pole mingid suvalised jurakad rähnile toksimiseks ja ehitusmaterjalina inimestele kasutamiseks ning kütmiseks, vaid puud on hingestatud olendid ja puude tapmine tuleks ära keelata. Rahvast oleks üpriski kerge selles veenda, vaadates mis hulga hullemaid asju suuri rahvahulki uskuma saab panna. Aga see lahendus vist ei sobi millegipärast nende mängumaale, kuna on vist ikka vaja CO2-te reaalselt väheke üles ajada ja puud hoopistükkis maha võtta. Avataris olid puud pühad ja iga kui viimane oli teineteisega ühenduses. Igasuguseid lugusid lugedes on paar huvitavat fakti puude kohta meelde jäänud. Puud hingavad lehtede/okaste kaudu, kuid oli kunagi tehtud katse või jälgitud puid ja nende „liigutamisi“ ülitäpsete aparaatidega ja selgus, et puud teevad ööpäevas 6-7 ohet. See näeb välja umbes nii, kui inimene tõmbab sügavalt kopsud õhku täis, siis ta sirutub väheke pikemaks ja käed tõusevad vähekese ülesse poole ja kui nüüd hooga välja hingata, siis vajub keha jälle endisesse olekusse. Vanadest ajalehtedest olen lugenud ka igasugust infot džungli ekspeditsioonide kohta, kus osadele „tundmatutele“ puuliikidele on püütud omistada mõistuslikku tegevust eelkõige just saagi tabamisel, mida need puud tarbisid. Tsiteerin ühte lõiku artiklist „Ekspeditsioon Inkade järeltulijate juurde,“ 05. augusti Päewalehest 1933: Ekspeditsioon liikus tihedas ürgmetsas väga visalt edasi. Palgati indiaanlased tihnikuis kirvestega raiuma teed. Tihe lehestik pea kohal varjas päikese. Valged olid pikkades säärsaabastes ja üle küünarnukkide ulatuvates nahkkinnastes. Õhk oli varjust hoolimata lämmatavalt kuum ja inimesed nõrkesid matkamisest. Nad ronisid mürgistes džunglites kui sukeldujad. Palavast nahkriietusest oli võimatu vabaneda, sest igal sekundil varitses neid surm. Suured puud - „vampiirid", mille lehed inimeste silmade all haarasid oksade vahele lennanud linde, torkisid okastega ja imesid ihust verd. Puudelt nagu väätkasvudena alla-ripnevad maod, mürgised putukad, skorpionid, sääsed sundisid matkajaid igal hetkel hoidma silmad ees ja taga. Neis džungleis on ligemale 60 orhidee liiki, mille ilust Euroopa aednikud pole näinud undki. Kuid oma vänge haisuga nad mürgitavad iga eluolevuse. Põõsaste lehed lõikavad kui habemenoaga ihhu...
Postituse kommentaar. Küll teemast mööda, aga ajaloo tarbeks sobib küll.
Vanem aeg ja vanatehnika on ikka nostalgiline küll. Teen ka siis mõne kadedaks. Käisin ükspäev kohalikus poes, mis minu juurest teeb 12 km ja ühtlasi haarasin kaasa ka koti klaasist pudeleid ja purke, mida rohelisse konteinerisse visata ja seal vedeles selline aparaat aastast 1978/1979. Kõik nupud küljes, tv pilt tuleb ette, kassetikas töötab, indikaatori järgi mängib ka raadiolaineid, ainus häda on see, et häält ei tule kõlaritesse. Küll kunagi viin mõne asjaliku kätte, et see pilli jälle häälde paneks.
Sarkofaagid
Lugesin läbi mõned artiklid vanadest ajalehtedest maailma suurimate sarkofaagide kohta. Tänapäeval internetist ei leia enam paljude vanade ja massiivsete sarkofaagide kohta suurt midagi.
Kui suur mees pikkuselt võis olla Aleksander Suur, et tema sarkofaag ilma kaaneta kaalus 15 tonni? See, et seal Suur Aleksander ise oli, on muidugi kaheldav, aga selle teema jätan praegu puutumata, kuigi imelugusid ajaloolaste ülitäpsest esemete dateerimisest ja piibli aegsete linnade ning ka ajaloo suurkujude tuvastamise jms kohta oleks pajatada tundide viisi. Väidetav Aleksandri sarkofaag leiti 1887. aastal Süüriast Saida linna lähedalt, kus keegi maaomanik avastas mingid käigud ja seal oli 17 sarkofaagi. Neid massiivseid kirste oli tollel ajal väga raske maa alt kätte saada nende massi tõttu. Palgati mitusada töölist ja kaevati hauakambrite juurde lai tunnel, mida kaudu need lõpuks ilmavalgust nägid.
Järgmine lugu: Kõrgetes Tatrates leiti mullatöödel 8 kivist sarkofaagi, neis leitud inimeste luukered olid keskmiselt 2,6 meetrit pikad.
Teedu ja Kristjani viimases reisisaates sattusid nad, vist oli Bakuu?, lähedale kuskile külasse ja seal olid hauad, milles lebavad luukered olid üle 3 meetri pikad. Teet vaatas neid ja laiutas uskumatust vaatepildist käsi. Kaamera ka korraks näitas neid luukeresid ja mina oma asjatundmatu silmaga nägin kohe ära, et need luustikud olid algselt veelgi pikemad, sest selgroo- ja kaelalülisid oli vähemaks võetud, et luukerede pikkust vähekenegi mõistlikumaks saaks. Kristjan teadis rääkida sinna juurde lugusid lumeinimestest…
Järgmine lugu: Sahaara kõrbes kaevati välja haud, millest olevat leitud keegi kuninganna Tinhanani muumia. Haud oli täis toredaid rikkusi kalliskividest kullast kroonideni välja. Ümber sarkofaagi oli nikerdatud puumööbel, mis olla vanaaja paremate meistrite töö, aga sealt leiti veel üks „pisike“ tore esmeke, tsiteerin ajalehe artiklit: Hauast leiti ka 30 meetri kõrgune Veenuse kuju, mida peetakse üheks suurimaks kunstitööks ilmas.“ Lisaks kõigele muudele küsimustele, tahaks teada, kus see kuju tänapäeval on?
Järgmine lugu: Armantis Luksori lähedal leidsid Saksa arheoloogid hiigla sarkofaagi, mille pikkus oli 11 jalga, laius 8 jalga ja sügavus 10 jalga; kirstu kaas on 2 jalga paks. Sarkofaag tuletab meelde leidu Sakkara lähedal. Usutakse, et siin tegemist on pühade härgade hauaga, mis kreeka-rooma ajal Armantisele suure tähtsuse andis….
Järgmine lugu on nii uskumatu, et mina seda ei usugi, kuigi ma leidsin kolm erinevat artiklit selle sarkofaagi kohta, kus oli selle kaaluks märgitud alati sama number. Võrdluseks panen siia pildi Baalbeki kivist, mis kaalub umbes sama palju. Kairo, 25 märtsil. Pennsylvania ekspeditsioon, kes teostab püramiidide lähedal kaevamisi, leidis punasest graniidist sarkofaagi, mis kaalub umbes 1018 tonni ja kuulub arvatavasti neljandasse dünastiasse (u. 2500 aastat enne Kristust). See on, nagu arvatakse, kõige suurem maailmas seni tuntud sarkofaag…
Kui siin on mõni eriti andekas googeldaja, siis see võiks välja otsida, et miks sellest kirstust tänapäeval kõik jäljed kadunud on?
Kui suur mees pikkuselt võis olla Aleksander Suur, et tema sarkofaag ilma kaaneta kaalus 15 tonni? See, et seal Suur Aleksander ise oli, on muidugi kaheldav, aga selle teema jätan praegu puutumata, kuigi imelugusid ajaloolaste ülitäpsest esemete dateerimisest ja piibli aegsete linnade ning ka ajaloo suurkujude tuvastamise jms kohta oleks pajatada tundide viisi. Väidetav Aleksandri sarkofaag leiti 1887. aastal Süüriast Saida linna lähedalt, kus keegi maaomanik avastas mingid käigud ja seal oli 17 sarkofaagi. Neid massiivseid kirste oli tollel ajal väga raske maa alt kätte saada nende massi tõttu. Palgati mitusada töölist ja kaevati hauakambrite juurde lai tunnel, mida kaudu need lõpuks ilmavalgust nägid.
Järgmine lugu: Kõrgetes Tatrates leiti mullatöödel 8 kivist sarkofaagi, neis leitud inimeste luukered olid keskmiselt 2,6 meetrit pikad.
Teedu ja Kristjani viimases reisisaates sattusid nad, vist oli Bakuu?, lähedale kuskile külasse ja seal olid hauad, milles lebavad luukered olid üle 3 meetri pikad. Teet vaatas neid ja laiutas uskumatust vaatepildist käsi. Kaamera ka korraks näitas neid luukeresid ja mina oma asjatundmatu silmaga nägin kohe ära, et need luustikud olid algselt veelgi pikemad, sest selgroo- ja kaelalülisid oli vähemaks võetud, et luukerede pikkust vähekenegi mõistlikumaks saaks. Kristjan teadis rääkida sinna juurde lugusid lumeinimestest…
Järgmine lugu: Sahaara kõrbes kaevati välja haud, millest olevat leitud keegi kuninganna Tinhanani muumia. Haud oli täis toredaid rikkusi kalliskividest kullast kroonideni välja. Ümber sarkofaagi oli nikerdatud puumööbel, mis olla vanaaja paremate meistrite töö, aga sealt leiti veel üks „pisike“ tore esmeke, tsiteerin ajalehe artiklit: Hauast leiti ka 30 meetri kõrgune Veenuse kuju, mida peetakse üheks suurimaks kunstitööks ilmas.“ Lisaks kõigele muudele küsimustele, tahaks teada, kus see kuju tänapäeval on?
Järgmine lugu: Armantis Luksori lähedal leidsid Saksa arheoloogid hiigla sarkofaagi, mille pikkus oli 11 jalga, laius 8 jalga ja sügavus 10 jalga; kirstu kaas on 2 jalga paks. Sarkofaag tuletab meelde leidu Sakkara lähedal. Usutakse, et siin tegemist on pühade härgade hauaga, mis kreeka-rooma ajal Armantisele suure tähtsuse andis….
Järgmine lugu on nii uskumatu, et mina seda ei usugi, kuigi ma leidsin kolm erinevat artiklit selle sarkofaagi kohta, kus oli selle kaaluks märgitud alati sama number. Võrdluseks panen siia pildi Baalbeki kivist, mis kaalub umbes sama palju. Kairo, 25 märtsil. Pennsylvania ekspeditsioon, kes teostab püramiidide lähedal kaevamisi, leidis punasest graniidist sarkofaagi, mis kaalub umbes 1018 tonni ja kuulub arvatavasti neljandasse dünastiasse (u. 2500 aastat enne Kristust). See on, nagu arvatakse, kõige suurem maailmas seni tuntud sarkofaag…
Kui siin on mõni eriti andekas googeldaja, siis see võiks välja otsida, et miks sellest kirstust tänapäeval kõik jäljed kadunud on?
Enne nelja.
Proovin kirjutada ühte ulme sugemetega põnevusromaani 17. sajandi lõpust, mis ei läheks liiga vandenõuteoreetiliseks ja oleks loetav ka tädi Maalile. Päris suur ports juttu on juba kokku kirjutatud ja pole tahtnud laskuda liigselt elu-olu detailidesse, aga see pole kahjuks võimalik. On tulnud ette juba päris paras ports probleeme, kuidas seda kirjutada. No näiteks, tegevus toimub ühes suursuguses lossis, kuhu on kokku tulnud üle ilma kõik tähtsad ninad ja nende sekka on sattunud „võõras“ ja ta kuuleb sigaritoas pealt väga huvitavat lugu, aga et seal olla, pidi ta ka ise sigaretti pahvima. Siniverelised, kes seal suitsetasid, pidid oma sigaretid süütama laual asuvate põlevate küünalde leekidest. Korralikke tuletikke siis veel ei olnud leiutatud ja muud paremat ei suutnud välja mõelda. Hiinlastel olid sel ajal tuletikud juba olemas (viki), aga need olid äärmiselt ohtlikud ja sageli plahvatasid (vale väävlisegu) ja küll oleks narr sinna kirjutada olnud, et peenes rõivastuse mees, kes eelnevalt jõi just veel peenemast pokaalist äsja leiutatud Don Berignon’i šampanjat, võttis taskust puuseene (tuletaela) ja lõi kahe kiviga tuld peale, et sigarett põlema saada. No ja järgmiseks, Lossis oli koos sadu tähtsaid tegelasi ja nad kõik ööbisid lossi tubades. Minu kangelasel puudus asjade kokkulangemisel reisikohver aga täiesti ja ta palus omale teenrilt järgmiseks päevaks puhast särki, aga kus kohas need tegelased pesemas kõik käisid? Sellest ei või kõssatagi. Ei saa ju kirjutada, et käisid kraavis pesemas. Peldikutest katsun samuti mööda hiilida, ilmselt nad aknast suure kaarega kõik välja lasid ja kui ma oleks otsustanud loo teha veel 100 aastat varasemast ajast, siis oleks pidanud kirjutama, et akende asemel olid uhkes lossis klaaside asemel seapõied ja kalanahad. Päris suure suutäie võtsin omale ette, aga kui kunagi lõpuni jõuan ja tädi Maali peaks seda teksti lugema, ning mingil heal põhjusel ka raamatu viimase leheküljeni jõudma, siis tal tekib nähtavasti huvi üks asi üle kontrollida…
Balsac ja fotograafia.
Kui 1839. aastal fotograafia leiutati, siis Honore de Balsac ei lasknud ennast pildistada, sest fotograafia pidi olema teaduse seisukohalt võimatu. Mitte millestki ju ei saa mitte midagi tekkida. Balsac ütles „Sest, millest õieti tekkis, näiteks Victor Hugo pilt? Ei millestki? Võimatu. Pilt pidi tekkima millestki, ühest mateeriast, mida pidi kuskilt võetama, ja mis siis tungides läbi läätse laskus hõbeplaadile... See mateeria, jah, on üks osa meie minast, mis koosneb vaimse mateeria miljoneist kihtidest. Fotograafia pole midagi muud, kui üks neid kihte, mis objektiiv meilt salakavalalt ära võtab." Ajaloost on teada, et Balsacist siiski tehti üks ülesvõte ilma tema teadmata…
Kuidas?
Minu küsimus on selle loo juures - kuidas? Mitte et ma seda ei teaks ja ei usuks. Ma ei kahtle selles. Vastavat kirjandust olen lugenud omajagu. Olen kuulnud ka lugusid inimeste endi suust ning vanadest ajalehtedest näiteid kas siia, või blogisse toonud. Prohvetlikke unenägusid olen isegi näinud selle tõestuseks, lisaks ka filme (Mehed, kes jõllitasid kitsesid) jne. Sellised asjad on põhjusega keelatud, aga inimesed, kes neid kuskil x-maal ja x-kohas tarbivad, kas neil oleks seletus, et kuidas?
Taimed teevad selgeltnägijaks.
Kaks lõunamaa looduse imesaavutust.
Teatavasti tegi Prantsuse keemik Rouhier üllatava leiduse, et „peiotiks" ja'„yajeks" nimetatud lõunamaade taimede mahla joomine annab inimesele selgeltnägemise võime. Inimene, kes on maitsenud teatud osa sellest mahlast, suudab kirjeldada asju, mis sünnivad hoopis teises paigas ja inimesi, kes viibivad samal ajal mõnes teises majas, ja keda ta pole iial näinud. Mahla pikemal tarvitamisel tekivad lõpuks telepaatilised nägemused.
Ka Pariisi metafüüsilise instituudi direktor dr. Osty tegi nende mahladega põhjapanevaid katseid, ja leidis nende najal, et Rouhier’i kummaline leidus vastab täiesti tõele. Nüüd pole enam kahtlust, et looduses leidub taimi, mis teevad selgeltnägijaks. Kuidas seda nähtust seletada, on juba teine küsimus. Osty arvab, et mainitud taime mahlade söömine teen ülitundelikuks teatud peaajuosad ja nendega ühenduses olevad meeled. Ülitundelik nägemine ja kuulmine võimaldab näha ja kuulda asju, mis meile normaalses seisukorras jäävad täiesti varjatuks. Allikas: Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 52, 27 detsember 1926.
AI ja vanad ajalehed.
Arne mõte, et AI ise ajaloo lugusid välja mõtleb, polegi nii utoopiline. Kui keegi on näinud Hollywoodi uuemaid John Wick’i filme, kus kuulikindlaid ülikonnad kasutuses olid, siis aastal 1893 olid need samuti olemas.
Kuulikindel ülikond.
Üks Saksamaa ajaleht kirjutab järgmist: „Juba mitme kuu eest kuulsime, üks Manheimi rätseppmeister olla ülikonna väljamõtelnud, mis kuulisid läbi ei lase. Igaüks, kes seda sõnumit kuulis, raputas uskmatult pääd. Meie kuulasime asja juba siis järele ja jõudsime otsusele, et leidus tõesti olemas ja tõsine on. Üks meie toimetuse liige käis rätseppmeistri Dove juures ülikonda vaatamas ja ta leidis, et sarnase ülikonna valmistamine mitte võimata ei ole. Meie jäime siiski veel esiotsa vait, ehk küll ka ju tarvilised katsed leiduse hääks kõnelesivad. Härra Dove parandas ja täiendas oma ülikonda vaheajal ikka veel ja tegi laskmise proovisid, kuna mõned ajalehed teda naerma ja pilkama hakkasivad, et tema „ülemises toas" kõik mitte korras ei seista. Nüüd on Dove oma kuulikindla riide nii suurele täiusele viinud, et kõik katsed, mis kroonu poolt ette võetud, täitsa rahuloldavale otsusele on viinud ja riie niihästi ligidalt kui ka kaugelt lastes tõesti kuulikindel on. Jälle tähtjas samm sõjaväe täiendamises edasi! - Nagu telegramm nüüd teatab, on Dove oma leidust kantsler Capriwile 3 milj. marga eest müüa pakkunud. Kantsler aga soovinud enne mõtlemise aega. Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 60, 17 märts 1893.
Aurumasinad.
Neist leiutistest me ei saa kunagi enam midagi teada, vbl loeb Arne Juuliuse loomingust mingit infot välja, aga tehnilisi kirjeldusi romaanid ei sisalda. Panin siia vist kunagi ka info ühest teisest aurumasinast, mis töötas elavhõbeda baasil. Polnud ka sellest kunagi varem midagi kuulda olnud, aga fakt on see, et olemas säänne masin oli. Fakt on ka see, et elavhõbeda aurumasina kasutegur on röögatu, võrreldes tavalisega. See on samasugune pmts nagu all olevas artiklis kirjeldatakse. Elavhõbe omandab ja annab sooja ära 30 korda kiiremini kui vesi. Järeldused saab igaüks ise teha, kuid inimkonna hüvangu tarbeks on kõik need leiutised kolikambri peidetud. Algavas artiklis räägitakse midagi vee tolmust. Ma pakuks, et see on pulbriline vesinik, mida ühes eelmise aasta teadusjakirjas tutvustati kui uut teadlaste leiutist. Tulevikus viskad peotäie pulbrit auto kütusepaaki ja katalüsaator muundab selle jälle tagasi gaasiks ning muudkui põleta ja sõida. Auto väljalasketorust tuleb välja vaid H2O. Tegelikult on nii, et need leiutised ei tule mitte kunagi massidesse, lihtsalt pläkutavad ja sinna see jääbki.
150 atmosfääriline katel.
Saksa insener Berahard Becker on uue leiduse saavutanud, mis kui ta lootused vähegi täidab aurumasinate küttes täielist pööret tõotab tuua. Senised aurumasinad on niisugused, et katelt vähemalt 5 tundi peab kütma, enne kui ta 6 — 8-atmosfäärilise jõuga käima hakkab. Becker aga on ehitanud aurusünnitaja, mis on märksa pisem praegustest kateldest, ei tarvita korstnat ega iseäralist katelt ja mis 5 minuti jooksul külmast olekust auru sünnitab kuni 15-atmosfääri jõuni. Uudis leiduses on, et tal veekatelt üldsegi ei ole, vaid et tema torudesse vee tolm pumbatakse, mis sääl silmapilgul auruks muutub. Katsekatel köetakse õliga, aga võimalik olla ka teisi kütteaineid tarvitada. Kütteainet tarvitavat uus masin vähem, kui õlimootor, ja katla lõhkemist ei või ülepää ette tulla. Uut katelt võivat nii ehitada, et ta 150-atmosfääri surumist tekitab. Leidust tahetavat kõige päält automobiilide ja mitmesuguste põllumajandusliste masinate juures kasutada. Teatavasti on kütteküsimus üks teravamaist küsimusist tööstuses. Kui kõnesolev leidus selles tõesti nii suurt pöördelist kokkuhoidu võib tuua, nagu esialgsete katsete järele loodetakse, siis võib teda inimsoo häätegijaks nimetada. Edasi : Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 25, 31 jaanuar 1925.
Libahundid ja tungaltera
Põhjamaade vanad saagad ja legendid ei räägi suurt midagi libahuntidest, kuid on olemas mingeid kummalisi reisikirjeldusi, kus on sakslastest seiklejad Eesti kohta paar tähelepanekut teinud. Otsisin vastavaid reisikirjeldusi archive.org lehelt, aga kahjuks ei leidnud. Huvitav on see, et 19. sajandil kui Faehlmann, Kreutzwald, Eisen jt. rahvajutte kogusid, siis libahuntidest ja nõidadest eriti juttu ei tehtud, neist saab lugeda nõiaprotsesside protokollidest. Eisen muidugi on palju raamatuid kirjutanud ahjualustest, haldjatest, saunavanadest, kuradist ja Kaval-Antsust jne. Olen kunagi ammu ka Liivimaa kroonika läbi lugenud, aga sealsed kirjeldused ei taha klappida selle reisikirjeldusega, mille siia kohe panen. Märkusena võib veel öelda, et olen lugenud ka reisikirjeldust Saaremaa kohta umbes 12-13 sajandist, kus samuti eestlasi pikakasvulisteks nimetati. Huvitav on veel see, et reisikirjelduses märgitakse nõidade lendamisi, mitte küll luuaga (see on vist hilisem ümbertegemine), vaid sikkude seljas. Mida kuradit need seiklejad, siis nägid, et taolisi lugusid kirjutasid, mis ilmselgelt võimatud tänapäeva mõistes on? Pealegi, tollel ajal oli paber kallis ja raamatute trükkimine hoopiski luksus. Ei ole ju mõistlik mingit jama kokku kirjutada, mida siis haritum ja rikkam rahvakiht lugeda sai. Sellest saab järeldada seda, et siin Eestis tõepoolest ringi lennati mingite imevidinate abil. Tundub täiesti uskumatu jutt ja guugeldasin tänapäevast tõlgendamist asjale juurde. Selgus, et libahuntide kirjeldused jms võis tulla sellest, et vanal ajal sattus õige rohkesti tungaltera (seen) vilja sisse, mis inimesed hallutsinatsioone nägema võisid panna. Tungalterast sünteesiti hiljem LSD-d, aga tungaltera ise sisaldab nii palju sodi ja muid kõrvalisi kahjulikke aineid, et hallutsinatsioonid olid pigem küll kõige viimane asi, mida selle tarvitamise juures näha võis. Panen tungalterast tulevad sümptomid ka loo lõppu.
Nõidade ja kõiksuguste pahareti jüngrite peapesapaigaks ja kodukoldeks arvati laialist Soomemaad tema arvamata orgudega ja läbipääsemata soodega. Aga ka Liivi- ja Eestimaa kohta teatavad mitmed vanaaja kirjanikud, et siin nõiakunst 16. aastasaja lõpupoole väga lopsakalt õitsenud. Libahundid jooksnud mööda metsasid ja aasasid rohkel arvul ümber, nõiamoorid ratsutanud sikkude seljas linnu kombel õhus ümber ja pidanud mägede ja küngaste peal öiseid „tantsupidusid“ vanasarvikuga jne.
Johann David Wunderer, kes 16 aastasaja, viimasel veerandil — umbes 1590. aastal läbi Liivimaa reisis, kirjutab maapäriselanikkude. s. o. eestlaste ja ta tükati lätlaste kohta, järgmiselt:
Kasvu poolest on nad suured, tugevad, aga metsiku väljanägemisega ja jumalakartmatud inimesed. Suurem jagu neist teevad nõiakunstiga tegemist, muudavad endid huntideks ja kassideks ümber, sõidavad sikkude seljas öistele koosolekutele (conventicala), kus nad aja häbemata kuratliku tantsuga ja vanasarvikuga armatsemises (diabolicus concbaitus) mööda saadavad ning kõiksugu jäledaid asju toimetavad.
Umbes sedasama tõendab ka teine reisija. Samuel Kirchel Ulmist, keda selsamal ajal tema teekond Eestimaalt läbi viis. Allika: Hääl, 22 märts 1908.
Tungalterad ja nende kahjutegev mõju.
Tungaltera (secale cornutum) sünnib rukki õitsemise ajal. iseäranis vihmasel aastal, pisikese seenekese (claviceps purpurea) läbi. Tungaltera on esiotsa väike hele-lilla terake, kaunis pika varrega. Täiskasvanud tungaltera on rukkilõikuse ajal kuni l toll pikk. Kolmenurgeline ja pisut lapergune, karva poolest lillakas-must. Professor Roberti järele on sphacelin(?)-hape ja cornutin tungalterades leiduvad mürgid. Kõige kardetavam on tungaltera mürk siis, kui rukkilõikusest veel palju aega mööda ei ole läinud, s. o. augustikuust detsembrikuuni. Ajajooksul jääb mürk nõrgemaks. Kui tungaltera küpsteada, siis ta on söödav, lõhnab ja maitseb hästi (allikas kadunud). Kui aegsasti selle vastu abinõusid ei otsita, saame tänavu väga palju tungalteri oma leiva sisse: sellepärast olgu siin selle mürgi mõju peale tähelepanemist juhitud.
Kergematel kordadel on sellel mürgil järgmine mõju: söögiisu kadumine, pööritused, oksendamise tung, kuivus (tuimus?) kaelas, ilajooks, lihaste nõrkus jne. Kui aga tungalteralist leiba edasi süüakse, tuleb veel juurde: pearinglus ja valu, nõrkus, aeglasem veresoonte tuksumine ja viimaks mõistuse segaseks jäämine, põie kinnijäämine — ja surm südamerabanduse läbi. Enneaegsed sündimised rohkenevad märksasti.
Kui see haigus pikaldasem on, algab tema sooltes. Nälja- ja janutundmus kasvab, silmad lähevad kirjuks ja kõrvad hakkarvad huugama, sõrmed ja varbad sügelevad; pärastpoole tuleb seljavalu, kiskumine liikmetes, naha sügelemine ja hõõgamine veel juurde.
Selle kõrval tahab inimene palju magada ja ei suuda ei vaimset, ega kehalikku tööd teha. Arusaamine on tuim, nägemine nõrgendatud; mitmesugused krambid teevad haige vaeva veel suuremaks ja lähevad langetõbe kujuliseks. Peale selle hakkarvad juuksed lahti minema, küüned lõhkevad ja lähevad pealt äragi, vistrikud ja paised ajavad üle ja haigus läheb üleüldse rängaks. Mõni kord ajavad, iseäranis sõrmede ja varvaste otsas villid üles. Kui nüüd tungalterase leiva söömine maha jääb, saavad haiged kohad terveks; süüakse seda aga edasi, siis läheb ka haigus hullemaks, kuni inimene nõrgameelseks jääb ja sureb. Allikas: Põllumees : põllu- ja aiatöö, karjakasvatuse ja piimatalituse, metsaasjanduse ja mesilaste pidamise ajakiri, 7 august 1903.
Jesuiidid
Kuhu on kadunud jesuiidid? Ajaloost on justkui teada, et jesuiidid, kes edendasid üle ilma katoliiklust, olidki need kõikse suuremad ketserid ja nõidade põletajad. Paljud allikad viitavad sellele, et vabamüürlased ja jesuiidid olid omavahel vihavaenlased. Hispaaniast löödi jesuiidid 20. sajandi algul välja. Ka Eestis oli neid palju ja tegid siin oma lobitööd. Jesuiitide ordu asutaja Ignatius Loyola oli geenius, et ta sellise salakavala ja kurja organisatsiooni nii võimsalt käima lükkas. Jesuiitidel pärineb ka kõnekäänd: Eesmärk pühitseb abinõu, mis tähendab nende endi 19. sajandi eetika koodeksi järele ka tapmist, kui eesmärgi täitmiseks see ainuvõimalik samm on. Hiljem kadusid jesuudid kas täitsa ära või põranda alla. Jesuiit muutus sõimusõnaks, kuid lugesin kuskilt, et Ignatius Loyola kauge järeltulija, kelle kohta muidugi ajalehed ega tv midagi ei räägi, toimetab endiselt. Olla teist ka kutsutud kui „Must paavst.“ Juhul muidugi kui jesuutidel tänapäeval enam võimu ei ole, siis on võim üleläinud mingi muu organisatsiooni kätte ja selles ei pea kahtlema. Kui suureks ja hirmuäratavaks see organisatsioon oli kujunenud, sellest räägivad järgmised numbrid. 1886. aastal ilmus raport, kus Jesuiitide ordu kindral deklareeris: Jesuiitide ordu on 350 aastat vana. Tema liikmetest on saanud:
248 püha meest;
1500 märtrit;
13 paavsti;
60 kardinali;
4000 peapiiskoppi ja piiskoppi;
6000 ajakirjanikku;
2500 miljonäri.
Raamatute hulk, mida Jesuiidid kirjutanud ja välja andnud, on mitu miljonit eksemplari. Ordu varandused on määramatu suurusega.
248 püha meest;
1500 märtrit;
13 paavsti;
60 kardinali;
4000 peapiiskoppi ja piiskoppi;
6000 ajakirjanikku;
2500 miljonäri.
Raamatute hulk, mida Jesuiidid kirjutanud ja välja andnud, on mitu miljonit eksemplari. Ordu varandused on määramatu suurusega.
Aaron, Mooses ja elekter
See on vana teema ja palju kordi siitki läbi käinud, kuid ikkagi imestan, et üks osa inimesi näeb ja juhib tähelepanu asjadele ning küsib küsimusi. Teine osa (koos õpetatud peakoludega) peidab pea liiva alla või naeruvääristab.
Kas tundsid Mooses ja Aaron elektrit?
Kuidas olid seaduslaekad ja ohvrialtar ehitatud.
Et Mooses ja ülempreester Aaron elektrit tundsid ja seda oma kasuks tarvitada oskasid, on selge, kui jälgida piibli järele ohvrialtari ja üldse selleaegse templi ehitust. Seaduslaegas (mida kirjeldab 2. Moos. r. 25 p. 10—22) oli suurepäraselt töötav aparaat, mis isegi meieaegsed elektri-kondensaatorid varju jätab. Laegas sarnanes Leideni pudelile oli kaetud isoleeriva kihiga ja seisis ühenduses templikatusel asuvate varrastega, mille läbi see alati elektriga laetud oli. Elektrilaeng oli niivõrd kõva, et iga laekakülge puutuja silmapilk surma sai; väljaarvatud preestrid, kes olid varustatud Moosese käsul (2. Moos. r. 28 p. 35—43) kaitseriietega. Laeka saladus oli vist ainult Moosesel ja ülempreestril teada, sest Aaroni poegi, kes suitsetamispannidega laekaruumi läksid, tabas elektrilaena surmavalt (3. Moos. r. 10 p. 1—2). Preestrid täitsid ainult pimedast peast Moosese ja ülempreestri Aaroni antud käske, kuna nad laeka salajõuga tutvustatud ei olnud. Kui laegast ühest kohast teise viia taheti (4. Moos. 4, 10 ja 20 s.), siis kutsuti selleks Aaron, kes laeka salajõudu tundis. Jällegi tõendus, et ainult Mooses Ja Aaron seaduslaekaga ümber käia mõistsid. Oma vastu mässama hakanud rahva karistamiseks tarvitas Mooses seaduslaeka jõudu, mida inimesed kui jumalavitsa koledasti kartsid (1. Sam. 5—7 p.). Peale Moosese surma satub seaduslaegas israeliitide ja vilistite kätte, kes tema hävitavat jõudu ei tundnud, ja seega neid tuhandete viisi hävitad. Viimaks viidi ta Abinadabi maija Eleasari hoole alla, kes seaduslaeka saladustega tuttav oli (1. Sam. 5—7 p).
Ohvrialtaril, nagu Moosese keeld oletada laseb oli vist ka Leideni pudeli omadused (2. Moos. 28 p. 43). Ehitatud oli ta akaatsiapuust ja kuldplaadiga kaetud. Ohver, mis altarile pandi, süüdati elektrilaengu läbi põlema (1. Ajaraam. 21 p. 26). Ka suitsetamisaltaril leidus teiste parafiinide seas tärpentiini, mis enesest gaase välja andes elektrisädeme plahvatama paneb (3. Moos. 9 p. 24). Ehitus, mida kirjeldatakse 1. Kuninga. r. 7 p. 15—22, on väga sarnane piksevardale, millest arvata võib, et Mooses ka piksevarrast tundis. Ka 1. Ajaraam. 27 p. 26 on kirjeldus piksevarda tüübilisest vaskmaost, mille Mooses ridva otsa pani, et rahvast tuliste madude (Pikse) eest kaitsta. Mitmele paistab ehk naljakas, kuidas võis Mooses õhuelektriga saavutada hiiglasuuri efekte. Kuid Palestiina selges õhus leidub õige ohtralt elektrit, niida Mooses oskas tarvitada. Ka võib olla, et tundis Mooses palju sügavamalt elektrijõu saladusi, kui mõni meie aja elektriteadlane. (Allikas: Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 13, 3 aprill 1923).
Kas tundsid Mooses ja Aaron elektrit?
Kuidas olid seaduslaekad ja ohvrialtar ehitatud.
Et Mooses ja ülempreester Aaron elektrit tundsid ja seda oma kasuks tarvitada oskasid, on selge, kui jälgida piibli järele ohvrialtari ja üldse selleaegse templi ehitust. Seaduslaegas (mida kirjeldab 2. Moos. r. 25 p. 10—22) oli suurepäraselt töötav aparaat, mis isegi meieaegsed elektri-kondensaatorid varju jätab. Laegas sarnanes Leideni pudelile oli kaetud isoleeriva kihiga ja seisis ühenduses templikatusel asuvate varrastega, mille läbi see alati elektriga laetud oli. Elektrilaeng oli niivõrd kõva, et iga laekakülge puutuja silmapilk surma sai; väljaarvatud preestrid, kes olid varustatud Moosese käsul (2. Moos. r. 28 p. 35—43) kaitseriietega. Laeka saladus oli vist ainult Moosesel ja ülempreestril teada, sest Aaroni poegi, kes suitsetamispannidega laekaruumi läksid, tabas elektrilaena surmavalt (3. Moos. r. 10 p. 1—2). Preestrid täitsid ainult pimedast peast Moosese ja ülempreestri Aaroni antud käske, kuna nad laeka salajõuga tutvustatud ei olnud. Kui laegast ühest kohast teise viia taheti (4. Moos. 4, 10 ja 20 s.), siis kutsuti selleks Aaron, kes laeka salajõudu tundis. Jällegi tõendus, et ainult Mooses Ja Aaron seaduslaekaga ümber käia mõistsid. Oma vastu mässama hakanud rahva karistamiseks tarvitas Mooses seaduslaeka jõudu, mida inimesed kui jumalavitsa koledasti kartsid (1. Sam. 5—7 p.). Peale Moosese surma satub seaduslaegas israeliitide ja vilistite kätte, kes tema hävitavat jõudu ei tundnud, ja seega neid tuhandete viisi hävitad. Viimaks viidi ta Abinadabi maija Eleasari hoole alla, kes seaduslaeka saladustega tuttav oli (1. Sam. 5—7 p).
Ohvrialtaril, nagu Moosese keeld oletada laseb oli vist ka Leideni pudeli omadused (2. Moos. 28 p. 43). Ehitatud oli ta akaatsiapuust ja kuldplaadiga kaetud. Ohver, mis altarile pandi, süüdati elektrilaengu läbi põlema (1. Ajaraam. 21 p. 26). Ka suitsetamisaltaril leidus teiste parafiinide seas tärpentiini, mis enesest gaase välja andes elektrisädeme plahvatama paneb (3. Moos. 9 p. 24). Ehitus, mida kirjeldatakse 1. Kuninga. r. 7 p. 15—22, on väga sarnane piksevardale, millest arvata võib, et Mooses ka piksevarrast tundis. Ka 1. Ajaraam. 27 p. 26 on kirjeldus piksevarda tüübilisest vaskmaost, mille Mooses ridva otsa pani, et rahvast tuliste madude (Pikse) eest kaitsta. Mitmele paistab ehk naljakas, kuidas võis Mooses õhuelektriga saavutada hiiglasuuri efekte. Kuid Palestiina selges õhus leidub õige ohtralt elektrit, niida Mooses oskas tarvitada. Ka võib olla, et tundis Mooses palju sügavamalt elektrijõu saladusi, kui mõni meie aja elektriteadlane. (Allikas: Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 13, 3 aprill 1923).
Mäetont
Väga huvitavat atmosfäärilist valgusenähtust saab vahetevahel mäestikkudes näha: iseäranis hommikuti, natukene aega pärast päikese tõusu, kui paks udu niisketest orgudest üles tõuseb. Seda nähtust kutsutakse „Mäetondiks.“ Iseäranis tihti nähtavat seda Brockeni mäel Saksamaal. Mäe otsa ronija näeb korraga oma ees udusel põhjal hiilgavat musta kuju, mis nagu temagi mäge mööda üles ronib ja kõik ta liigutused järele teeb. Esimesel silmapilgul on üksik rändaja küll selle hiiglatondi üle, mis temale mäestiku tühjuses äkitselt vastu astub, kohkunud, varsti aga saab ta aru, et teda oma vari hirmutab. Tõepoolest pole „mäetont“ mitte midagi muud, kui meie oma vari, mida meie taga seisev päike ühe meie ees ülestõusva uduseina peale heidab. Nii on kolm rõngastega piiratud meest, keda meie oma pildil õhus näeme hõljuvat, kolme rändaja varjud, kes vasakul pool mäel seisavad. Rõngad, mis varjupilti sel kombel (mitte alati) ümbritsevad, tekivad teisel viisil. Kui valguskiired ühe läbipaistmatu keha äärest mööda libisevad, põrkavad nad õigelt teelt kõrvale. Selle kõrvale põikamise juures muutub valge päikese valgus, nagu klaasprismast läbi minnes, värviliseks valguseks. Värvikiired, mida nähakse, kui peaaegu kinni pigistatud silmadega heledasse valgusesse vaadatakse, sünnivad teelt kõrvale põrkamise läbi.
Eespool tähendatud rõngaste juures, mis pealegi ka värvilised on, põikavad päikesekiired, mis tonti vaatleja selja taga oleva päikese poolt tulevad, udupilve auru ja udu, mille keskel vaataja seisab; nõnda sünnivad tema vaateväljal vikerkaare taolised rõngad. (1906. aasta).
Eespool tähendatud rõngaste juures, mis pealegi ka värvilised on, põikavad päikesekiired, mis tonti vaatleja selja taga oleva päikese poolt tulevad, udupilve auru ja udu, mille keskel vaataja seisab; nõnda sünnivad tema vaateväljal vikerkaare taolised rõngad. (1906. aasta).
Kliima vanasti
Ajalooline info on sageli väga vastuoluline. Ma ei viitsi selle looga põhjalikuks minna, aga kui kirjanduses kaevama hakkaks, siis raudpolt kohe leiaks vasturääkivused ka selle kliimaloo kohta. No näiteks 1703 olevat Peeter I Peterburi ehitama hakanud, mis iseenesest on juba vale ja selle aja kohta leidub väga palju kirjutisi. Kindlasti pidi ka keegi mainima, et 1703 aastal oli suvel selline põrgukuumus, et päikese käes sai liha praadida, aga kui ajaloos kaevama hakata siis…
Kuumus enne ja nüüd.
Praeguste kuumade ilmade (26 juuli 1911) kohta, mida viimane kõuevihm, tänu taevale, küll veidi pehmemaks muutis, kuuldub igalt poolt nurinat. Nagu teada, sünnitas see kuumus Lõuna-Euroopas ja peaasjalikult just Ameerikas, kus tuhanded inimesed päikesepiste kätte ära surid, suurt kahju. Nüüd toovad väljamaa lehed kuumuse asjus ajaloolisi teateid, mis näitavad, et kuumus varemalt vahest palju suurem on olnud kui praegu.
Nõnda kuivasivad 627. aastal paljud jõed ära ja inimesi suri kui kärbseid janu kätte.
879. a. elas Euroopa suure kuumuse pärast, mis viljapõllud ära hävitas, kohutava näljaaja üle. 993. a. oli terves Euroopas niisugune kuumus, et rohi, mis nagu püssirohi ära kuivas, kõige vähemast sädemest põlema lõi. 1
100. aastal kuivas hulk jõgesid ära. 1139. a. ei olnud Itaalias sugugi rohtu, sest et päike viimse kui kibeme ära kõrvetas.
1260. a. sai Beloi lahingus soldateid enam päikesepiste kui sõjariistade läbi surma.
1303. a. kuivasivad Rheini ja Seine jõed põhjani ära.
1703. a. oli kuumus sedavõrd suur, et päikese käes liha praeti.
1793. a. hävitas kuumus juurevilja täiesti ära ja puud päikese käes lõhkesid.
1811. a. kuivasivad Euroopas kõik suuremad jõed ära.
1832. a. sai üksi Pariisis kahe kuu jooksul 20.000 inimest päikesepiste läbi surma.
1846. a. oli augustikuu läbi 46° sooja.
Sellest on näha, et praegune temperatuur 35°—36° ajaloonäitustega võrreldes inimeste vastu veel liig armulinegi on. (Allikas: Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 166, 26 juuli 1911).
Kuumus enne ja nüüd.
Praeguste kuumade ilmade (26 juuli 1911) kohta, mida viimane kõuevihm, tänu taevale, küll veidi pehmemaks muutis, kuuldub igalt poolt nurinat. Nagu teada, sünnitas see kuumus Lõuna-Euroopas ja peaasjalikult just Ameerikas, kus tuhanded inimesed päikesepiste kätte ära surid, suurt kahju. Nüüd toovad väljamaa lehed kuumuse asjus ajaloolisi teateid, mis näitavad, et kuumus varemalt vahest palju suurem on olnud kui praegu.
Nõnda kuivasivad 627. aastal paljud jõed ära ja inimesi suri kui kärbseid janu kätte.
879. a. elas Euroopa suure kuumuse pärast, mis viljapõllud ära hävitas, kohutava näljaaja üle. 993. a. oli terves Euroopas niisugune kuumus, et rohi, mis nagu püssirohi ära kuivas, kõige vähemast sädemest põlema lõi. 1
100. aastal kuivas hulk jõgesid ära. 1139. a. ei olnud Itaalias sugugi rohtu, sest et päike viimse kui kibeme ära kõrvetas.
1260. a. sai Beloi lahingus soldateid enam päikesepiste kui sõjariistade läbi surma.
1303. a. kuivasivad Rheini ja Seine jõed põhjani ära.
1703. a. oli kuumus sedavõrd suur, et päikese käes liha praeti.
1793. a. hävitas kuumus juurevilja täiesti ära ja puud päikese käes lõhkesid.
1811. a. kuivasivad Euroopas kõik suuremad jõed ära.
1832. a. sai üksi Pariisis kahe kuu jooksul 20.000 inimest päikesepiste läbi surma.
1846. a. oli augustikuu läbi 46° sooja.
Sellest on näha, et praegune temperatuur 35°—36° ajaloonäitustega võrreldes inimeste vastu veel liig armulinegi on. (Allikas: Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 166, 26 juuli 1911).
Kes olid mungad?
Õigem vast oleks küsida, mis hooned olid katedraalid ja kirikud ja mida asjatasid mungad nendes hoonetes? Ma ei mäleta, kas ma siia olen jaganud Petseri kloostri määratumatest varandustest, kuid paistab sedasi, et mingil X-perioodil olid kirikud/katedraalid mitte ainult elektrijaamad (elektrit nendes hoonetes muidugi tunti), nagu varemalt on pakutud, vaid tehased, kus valmistati määratumates kogustes kulda. Ja kulda oli vanasti oi-oi kui palju. Kulla lugusid olen palju kokku korjanud ja üht-teist ka blogisse pistnud. Mõni, mis meenub: Indias oli mingi tempel ja seal nurgas oli savist Budha kuju. Mingi töömees läks kujule millegagi pihta ja savi tükk kukkus kuju küljest ära. Hakati siis uurima ja selgus, et savikrohvi all oli puhtast kullast monoliitne 6-tonnine Budha; või, kus mingi badišahh kinkis ühele nõidarstile 12 kullaplaati, mille igaühe kaal oli 200 kilo jne.
Kloostri kuld leiti üles.
Prantsuse-Belgia piiril asuvad Sisoine kloostri varemed, mis on pärit kümnendast sajandist. Kloostri arhiivist leitud andmetest nähtub, et kloostri lähedusesse oli sadade aastate eest maetud munkade poolt suur hulk kulda. Paljud inimesed otsisid peidetud varandusi, ent alles hiljuti leiti kaevamistel käik, mis Ertini külast, kus asub klooster, suundub Belgiasse. Otsustati korraldada suurejoonelised kaevamise tööd. Tundelikud instrumendid näitasid, et läheduses pidi leiduma suurel hulgal metalli. Palavikulise innuga hakati kaevama. Tulemused olid suurepärasid: leiti maa-alune kong, millesse oli peidetud palju kullakange. Senini on maa alt päeva valgele toodud kulda umbes 100 miljoni frangi väärtuses. Varanduste väljakaevamise tööd, mis ligi tuhat aastat olid lebanud maa all, jätkuvad. (Kaja, nr. 242, 17 oktoober 1931 tr. 1).
Kloostri kuld leiti üles.
Prantsuse-Belgia piiril asuvad Sisoine kloostri varemed, mis on pärit kümnendast sajandist. Kloostri arhiivist leitud andmetest nähtub, et kloostri lähedusesse oli sadade aastate eest maetud munkade poolt suur hulk kulda. Paljud inimesed otsisid peidetud varandusi, ent alles hiljuti leiti kaevamistel käik, mis Ertini külast, kus asub klooster, suundub Belgiasse. Otsustati korraldada suurejoonelised kaevamise tööd. Tundelikud instrumendid näitasid, et läheduses pidi leiduma suurel hulgal metalli. Palavikulise innuga hakati kaevama. Tulemused olid suurepärasid: leiti maa-alune kong, millesse oli peidetud palju kullakange. Senini on maa alt päeva valgele toodud kulda umbes 100 miljoni frangi väärtuses. Varanduste väljakaevamise tööd, mis ligi tuhat aastat olid lebanud maa all, jätkuvad. (Kaja, nr. 242, 17 oktoober 1931 tr. 1).
Juuliuse "Meremadu."
Arne saatis mulle mõned pildid raamatust „Meremadu ehk 80 000 versta vee alt läbi“ (1875) ja kohe esimesel leheküljel oleva info põhjal võib väita, et tegu on osalt või koguni täielikult päris elus juhtunud sündmuste kirjeldustega. Ma blogisse lugu ei viitsi teha (Arne vist ise kunagi paneb pikema loo kokku) ja sellest jagan siia. Saab vist väita, et Verne ei olnud mingi lugude välja mõtleja, vaid tema pani 1+1 kokku infost, mis ta teadis.
Raamatus on välja toodud Peterburi ajalehe nimi „Vsemirnaja Illustrazia,“ mis on päriselt eksisteerinud ajaleht ja mida koguni on peetud üheks tähtsamaks Venemaa ajaleheks 19. sajandil (Allikas: Postimees 1901). Meremadudest ja muudest 19. sajandi elukatest, kaasa arvatud draakonitest, olen kuskil pikemalt kirjutanud. On üldteada fakt, et vanad meremehed selliseid elukaid ka nägid ja kirjeldasid. Hiljem aga pole neist midagi kuulda olnud ja öeldi et need on mingid legendid. Loch Nessi kohta ka on palju lugusid vanades ajalehtedes ja paljude teaduslike ekspeditsioonide tulemused käivad üksteisele risti vastu. Küll nähti elukat ja tehti isegi pilti ja teda brontosauruse sugulaseks peeti, siis aga tuli järgmine ekspeditsioon, kes arvasid, et tegu oli hoopis uppunud Saksa Zeppeliniga, mis aeg-ajalt pinnale tõuseb, kuni järgmise ekspeditsiooni ja nende uutele hämmastavate tulemusteni. Minu küsimus on pigem see, et kui palju või kas üldse pani Verne infot juurde? Raamatus räägib ta meremaost, kelle pikkus mitu tuhat sülda (paar km) pidada olema. Tundub võimatu, ja vbl ongi, kuid kuna me Arnega selliseid teemasid olema kaua uurinud, siis võimatuks ei saa enam midagi pidada. Pigem küsiks, mis ajal, ka see on kaudselt teada (1850+/-), ja mis sündmuse läbi, kogu ilma pilt muutus selliseks, nagu me seda tänapäeval teame? Ega küsida suurt midagi pole mõtet, sest teooriaid on hiiglama palju ja õigeks või valeks ei saa mitte ühtegi neist tunnistada. Antud raamat, nagu nimigi ütleb, räägib allveelaevast, mis on umbes 200 jalga (60 meetrit) pikk. Wiki teab jutustada, et 24. veebruaril 1851 testis Saksa leiutaja Sebastian Wilhelm Bauer Kieli sadamas oma esimest allveelaeva, mis lõppes selle uppumisega. Teised kirjeldused aga räägivad allveelaevadest, mis mööda ookeaneid ringi kihutasid juba 16-17. sajandil. Vana-Rooma ajast ei hakka üldse rääkima, sest ka sellest ajast (millisest ajast? Kuni 19. sajandi algus?) on kirjeldused olemas, kus meresügavusi uuriti. Kapten Nemo Nautilus aga oli osalt sarnane tänapäevastele laevadele ja osalt mitte. Tehnilised kirjeldused on üpris head seal raamatus. Ühe kirjelduse panen siia ja see, mis hämmastama pani, teen rasvaseks:
Terve laev oli seest ja väljast rauast ehitatud ja sigari moodi tehtud. Keskmine tükk oli toru moodi ja võis kiikri viisi kokkutõmmatud ja väljavenitatud saada, et siis laeva suurendada ja vähendada; suurendatud tõusis laev vee peale, kokkulükatud vajus vee alla, kui tarvis oli, koguni merepõhja peale; pealegi olid mõlemil pool küljes väljapool veel kindlad kastid laeva külge ehitatud, kus sees veeballast sees oli ja tahtmist mööda vee peale tõusmise tarvis tühjaks ja põhjavajumise tarvis täis pumbatud võis saada. Laeva masina töömehhanism on ka päris üksikasjalikult lahti seletatud. Iga nelja tunni takka tuli panna sinna üks „padrun,“ ja kõik! Seal ta räägib isegi selle „imelise kasti“ töömehhanismist, mis kindlat söehaput (süsihappegaasi) sisaldas, -100 kraadist jääd ja 16 C Reamuri temperatuuri juures põlevat gaasi tekitas, mis laeva tööle pani. Saladuseks jäi ainult see „teatud söehapu,“ ja selle saamisviis. Laev võis ka töötada puhtalt elektri pealt. Arne juba mainis, kuidas Juuljus seda kõike teadis. Ise oma fantaasiaga ei ole võimalik sellist asja välja mõelda, pealegi see kirjeldus on päris sarnane tänapäevade allveelaevadele, kui mõned täiustused ja nüansid välja jätta. Seal on veel nii palju pööraseid tehnoloogilisi kirjeldusi, kuid jätan need saladuseks. Kui Arne kunagi viitsib, siis ta ise pajatab neist lähemalt.
Raamatus on välja toodud Peterburi ajalehe nimi „Vsemirnaja Illustrazia,“ mis on päriselt eksisteerinud ajaleht ja mida koguni on peetud üheks tähtsamaks Venemaa ajaleheks 19. sajandil (Allikas: Postimees 1901). Meremadudest ja muudest 19. sajandi elukatest, kaasa arvatud draakonitest, olen kuskil pikemalt kirjutanud. On üldteada fakt, et vanad meremehed selliseid elukaid ka nägid ja kirjeldasid. Hiljem aga pole neist midagi kuulda olnud ja öeldi et need on mingid legendid. Loch Nessi kohta ka on palju lugusid vanades ajalehtedes ja paljude teaduslike ekspeditsioonide tulemused käivad üksteisele risti vastu. Küll nähti elukat ja tehti isegi pilti ja teda brontosauruse sugulaseks peeti, siis aga tuli järgmine ekspeditsioon, kes arvasid, et tegu oli hoopis uppunud Saksa Zeppeliniga, mis aeg-ajalt pinnale tõuseb, kuni järgmise ekspeditsiooni ja nende uutele hämmastavate tulemusteni. Minu küsimus on pigem see, et kui palju või kas üldse pani Verne infot juurde? Raamatus räägib ta meremaost, kelle pikkus mitu tuhat sülda (paar km) pidada olema. Tundub võimatu, ja vbl ongi, kuid kuna me Arnega selliseid teemasid olema kaua uurinud, siis võimatuks ei saa enam midagi pidada. Pigem küsiks, mis ajal, ka see on kaudselt teada (1850+/-), ja mis sündmuse läbi, kogu ilma pilt muutus selliseks, nagu me seda tänapäeval teame? Ega küsida suurt midagi pole mõtet, sest teooriaid on hiiglama palju ja õigeks või valeks ei saa mitte ühtegi neist tunnistada. Antud raamat, nagu nimigi ütleb, räägib allveelaevast, mis on umbes 200 jalga (60 meetrit) pikk. Wiki teab jutustada, et 24. veebruaril 1851 testis Saksa leiutaja Sebastian Wilhelm Bauer Kieli sadamas oma esimest allveelaeva, mis lõppes selle uppumisega. Teised kirjeldused aga räägivad allveelaevadest, mis mööda ookeaneid ringi kihutasid juba 16-17. sajandil. Vana-Rooma ajast ei hakka üldse rääkima, sest ka sellest ajast (millisest ajast? Kuni 19. sajandi algus?) on kirjeldused olemas, kus meresügavusi uuriti. Kapten Nemo Nautilus aga oli osalt sarnane tänapäevastele laevadele ja osalt mitte. Tehnilised kirjeldused on üpris head seal raamatus. Ühe kirjelduse panen siia ja see, mis hämmastama pani, teen rasvaseks:
Terve laev oli seest ja väljast rauast ehitatud ja sigari moodi tehtud. Keskmine tükk oli toru moodi ja võis kiikri viisi kokkutõmmatud ja väljavenitatud saada, et siis laeva suurendada ja vähendada; suurendatud tõusis laev vee peale, kokkulükatud vajus vee alla, kui tarvis oli, koguni merepõhja peale; pealegi olid mõlemil pool küljes väljapool veel kindlad kastid laeva külge ehitatud, kus sees veeballast sees oli ja tahtmist mööda vee peale tõusmise tarvis tühjaks ja põhjavajumise tarvis täis pumbatud võis saada. Laeva masina töömehhanism on ka päris üksikasjalikult lahti seletatud. Iga nelja tunni takka tuli panna sinna üks „padrun,“ ja kõik! Seal ta räägib isegi selle „imelise kasti“ töömehhanismist, mis kindlat söehaput (süsihappegaasi) sisaldas, -100 kraadist jääd ja 16 C Reamuri temperatuuri juures põlevat gaasi tekitas, mis laeva tööle pani. Saladuseks jäi ainult see „teatud söehapu,“ ja selle saamisviis. Laev võis ka töötada puhtalt elektri pealt. Arne juba mainis, kuidas Juuljus seda kõike teadis. Ise oma fantaasiaga ei ole võimalik sellist asja välja mõelda, pealegi see kirjeldus on päris sarnane tänapäevade allveelaevadele, kui mõned täiustused ja nüansid välja jätta. Seal on veel nii palju pööraseid tehnoloogilisi kirjeldusi, kuid jätan need saladuseks. Kui Arne kunagi viitsib, siis ta ise pajatab neist lähemalt.
Inimese silm on jõuallikas.
See on juba vana, kuid mitte nii väga kulunud teema. Tänapäeva teadus sellist asja ei tunnista. Olgugi, et artikkel on pärit suhteliselt kollasest omaaegsest ajalehest, olen ka taolist juttu mitte nii kollasest ajalehest lugenud ja kuskil jaganud. Kas inimene saab oma pilguga mateeriat mõjutada või isegi muuta? Mind hämmastab pigem see, kui laisaks ja mugavaks on inimesed läinud. 100-aastat vanad ajalehed ja 19. sajandi raamatud on täis igasugust müstilist informatsiooni ja enam pole lihtsalt praktiliselt mitte kedagi, kel oleks huvi ja ka võimekus asju ise järele proovida ja katsetada. Mina proovisin oma puudulike oskuste ja teadmistega kunagi ehitada atmosfäärienergia püüdurit, mis ei erinenud palju piksevardast. Mõne voldi sain kätte. Siis olen ma ehitanud kõige lihtsama vesinikgeneraatori ja ei ütle igaks juhuks, kus ma seda katsetasin. Toimis ja algul suutsin ikka korraliku paugu ka ära teha, nii et kõrvad vilistasid veel tükk aega. Ühiskonnal on suur puudus garaažileiutajatest. Kui need meil olemas oleksid, siis ilmselt ei kotiks meid varsti ei maksud ega ka raha. Tuba oleks aasta-ringi soe ja tomateid ning kurke saaks ka talvel igaüks kasvatada. See eelnev jutt oleks nagu kerge pistulei paljudele, aga kriitikat ongi mõnikord vaja. Kui keegi tunneb ennast puudutatuna, siis see on väga hea, sest järelikult tema sees on midagi, ja see võibolla sunniks tulema mugavustsoonist välja.
Miks hukkus eelmine kõrgtsivilisatsioon? 1903. aasta ajalehes oli see täpselt kirjas, ja miks me arvame, et seekord teistmoodi läheb? Tsiteerin: „Neist vägevatest rahvastest pole meie ajani mitte midagi järele jäänud, kui üksnes põrm ja varemed: nende püüe maailmavalitsuse järele, ühenduses sisemise nõrgestusega ja hellitatud eluga, on neid kukutanud.“
Nüüd aga all pool on väike jutuke, millist aparaati mina ei ole võimeline ehitama. Asjaga saaks hakkama mõni vana telekaparandaja või isegi kellasepp või muidu nutikas, kes jagab elektrotehnoloogiat. Kui see asi päriselt toimib ja katseliselt on võimalik ära tõestada, saab sellega sügavamalt edasi minna. Seni on see jutt aga lihtsalt teadmiseks. Võibolla mõni proovib oma silmade jõudu kuskil katsetada ja avastab, et toimibki! Natukene hull jutt, aga kui väike olin, siis vaatasin talvel oma toast pimedasse õue, kus oli lasteaed, kus ma käisin, seal aknas põles üks tuli. Ema oli veel tööl seal ja ma proovisin silmade jõuga seda tuld ära kustutada. Kus kohast mul see mõte tuli, ei mina tea, aga tuli kustus ja see ehmatas mind. Reaalsus muidugi võis olla see, et ema kustutas ise tule ja tuli koju…
Miks hukkus eelmine kõrgtsivilisatsioon? 1903. aasta ajalehes oli see täpselt kirjas, ja miks me arvame, et seekord teistmoodi läheb? Tsiteerin: „Neist vägevatest rahvastest pole meie ajani mitte midagi järele jäänud, kui üksnes põrm ja varemed: nende püüe maailmavalitsuse järele, ühenduses sisemise nõrgestusega ja hellitatud eluga, on neid kukutanud.“
Nüüd aga all pool on väike jutuke, millist aparaati mina ei ole võimeline ehitama. Asjaga saaks hakkama mõni vana telekaparandaja või isegi kellasepp või muidu nutikas, kes jagab elektrotehnoloogiat. Kui see asi päriselt toimib ja katseliselt on võimalik ära tõestada, saab sellega sügavamalt edasi minna. Seni on see jutt aga lihtsalt teadmiseks. Võibolla mõni proovib oma silmade jõudu kuskil katsetada ja avastab, et toimibki! Natukene hull jutt, aga kui väike olin, siis vaatasin talvel oma toast pimedasse õue, kus oli lasteaed, kus ma käisin, seal aknas põles üks tuli. Ema oli veel tööl seal ja ma proovisin silmade jõuga seda tuld ära kustutada. Kus kohast mul see mõte tuli, ei mina tea, aga tuli kustus ja see ehmatas mind. Reaalsus muidugi võis olla see, et ema kustutas ise tule ja tuli koju…
Inimese silm on jõuallikas.
Traadirull keerleb ainult vaatamisest.
Inimeses peituvaist jõududest, mille päritolu teadusele mõistatuseks, on kõneldud palju. Üks India teadlane - Jagadis Chunder Base - on leidnul inimeses uue võime, millest senini keegi ei aimanud. Igaühe silmis peitud imejõud. Oma väite tõenduseks valmistas teadlane aparaadi, mis täpselt näitab iga üksiku isiku pilgu jõudu. „Masin" on lihtne. Siidi-niidikese otsas ripub magnetnõel ja selle all traadirullike. Aparaadi põhja on joonistatud kraadid. Harilikus rahuseisundis näitab magnet ühe otsaga põhja teisega lõunasse. Tarvitseb ainult kellelgi kiindunud pilgul nõelale vaadata, et see kõrvale kalduks. Mida tugevam pilk, seda suurem kaldenurk. – Käimas on tööd veel tundlikuma aparaadi ehitamiseks. Base loodab tööle suurt tulevikku. (Allikas: Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 1, 4 jaanuar 1926).
Eile kuulasin unerohuks mingit suvalist kanalit ja seal üks mees hakkas korraga surnuaiast rääkima. Ma ei saanudki aru, kas tema käis raadioga surnuaias või keegi teine, aga jutt oli umbes järgmine: Kui võtta mingi suvaline raadiokrapp surnuaeda ja panna see nö. sahisevale kanalile, siis võib seal teinekord sõnu ja isegi lauseid kuulma hakata, mida surnud tahavad öelda. Surnute jaoks on enda kuuldavaks/nähtavaks tegemine ülimalt raske ja suur pingutus, kuid nad teevad seda sellegipoolest. Kas eelnevalt peab ka surnuid kõnetama või mõtlema neile, seda ei mäleta. Põhisõnum, mida surnud ütlevad, on see, et palun kosta tema (nende/surnute) eest. Kellele kosta ja kuidas kosta, selle peab igaüks ise välja mõtlema, sellest ta ei rääkinud. Siis ta andis soovituse, et tuleks kosta oma surnud lähedaste eest ja isegi vaar-vaarisade/emade eest, keda me pole kunagi näinudki. Istuvad nad seal kõik kuskil kinni. Meenus mingi vana Soome saaga, kus oli kirjeldus inimese surmast ja teispoolusest. Kuri eit ja tema tütar viivad sureja saarele, kus jões ujuvad jubedad haugid ja teised elukad ning jõe põhja on tõmmatud raud- ja vasktraadid. Kuri eit ja tema tütar valvavad, et keegi sealt välja ei pääseks. Piiblis on ühe koha peal midagi sarnast öeldud, kus õndsad hinged kisendavad, et jumal (Jeesus?) neid sealt välja laseks, aga selle asemel jumal hoopis annab neile valged särgid ja ütleb, et oodaku nemad seal väheke veel, sest aeg ei ole käes. Mul on arvutisse kogunenud igavene posu jutte, mida ajalehtedest olen lugenud ja eelneva jutu jätkuks panen siia ühe loo, mis olevat tõsijutt 1926ndast aastast.
Nõidumisriist.
Läksime surnuaiale ja jõudsime esimese haua kohale. Pulga otsad – ta hoidis seda keskelt oma käes – hakkasid värisema ikka kõvemini ja haua juurde saades paindusid mõlemad otsad allapoole. Ta hoidis pulka tagasi, kuid otsad paindusid ikka rohkem. Näis nagu, mingisugune jõuline magnet oleks neid allapoole kiskunud. Ikka rohkem ja rohkem – siis praksatas kõva teras kaheks ja pulga teine ots kukkus haua peale. Hoides pulga otsi käes, põlvitas ta haua peale ja terastükid kiskusid teda otse maa vastu. Kui ta viimaks püsti tõusis, siis nägin kuidas ta pingutas kogu oma jõudu, et mitte pulkadest uuesti haua peale tõmmatud saada. Mingisugune nähtamatu, arusaamatu jõud tõmbas terase haua poole. Oli tundmus, et vanake maadles mingisuguse nähtamatu jõu vastu. Hiljem oli vanamees seletanud, et ta võib oma terasest pulga abil alati leida surmatud ja mahamaetud inimesi. Nii umbes 25 meetri kauguselt hakkab ta tundma tõmbamist ja siis teab, kuhu poole sammuda. Ta ise aga ei tea, mis salajõud teraspulka ta käes surnukeha poole kisub. Ta soovib näidata seda imet ka teistele ja palub teadusmehi asja uurida ja selgitada.
CO2
Maailma kopsud on mis või kes? Vale, ei ole puud ega kõik muu elav roheline, hoopis soolane vesi on. Vähemalt nii teadsid teadlased rääkida 1908ndal aastal. Tsitaati: Meie õhus on harilikult 1000 liitri sees 0,4-0,5 liitrit süsinikku. Mere mõjul on õhk alati selles tasakaalus. Sellel soolasel vedelikul on suur toimetus maailma majapidamises: koguneb süsinikku liiga palju õhu sisse, siis ühendab ta end veega seni, kuni õhus ja vees leiduv süsinik tasakaalus on. On aga õhus vähe süsinikku, siis tasandab vesi omast süsiniku tagavarast selle vahe. Nõnda on siis hoolitsetud, et õhus ikka taimede toiduks tarvilik osa süsinikku leidub, aga et see süsiniku rohkus siiski mitte liiga nõnda kõrgele ei tõuse, et see meile hukatust tooks ("Rahvalehe" Teadusline lisa, 24 aprill 1908).
Kui nüüd siit edasi mõelda, siis mis järeldusi saaks teha? Kuidas vesi teab, millal anda õhku süsinikku ja millal püüda sealt liigne süsinik välja? On ainult üks variant – see on tehislik, kunstlik, mõistusega maailm. Mis kuju sellel maailmal on või kui peen või tihe see maailm tegelikult on, seda siin välja olemegi püüdnud nuputada. Kui tänapäeva rohepöörajatest teadlased teaksid seda, mida nende ametivennad üle saja aasta tagasi teadsid, siis oleks maailm hoopis teistsugune. Muidugi võib öelda, et teadus on vahepeal arenenud, aga see areng tundub minevat vales, inimesele kahjulikumas, suunas enamus asjadega. Ühe näite tooks ikka ka – kes siis koroova vaktsiine ei mäletaks! Nende enneolematu kaitse ja tõhusus on ammugi igale lollile ka teatavaks saanud, kuid siin võib tegu olla hoopis teise asjaga – sihilik pahatahtlikus või raha või mõlemat koos. Kari, mitte lihtsalt lolle, vaid ülilolle teadlasi kisasid kooris veel meie õue pealgi alles hiljuti selle hädavajalikkusest. Hea näide oli see, kui Taanis mõned tohtrid hakkasid taipama, et „Astra koos Seenega“ (ladina tõlge - tähtede surm) on ikka eriline solk ja hakati seda tasuta teistele riikidele ära jagama, siis meie üks tarkpeadest lausa nõudis seda imet-tegevat partiid Eestile. Nüüdseks on Astra täielikuks prügiks tunnistatud ja isegi vist ära keelatud.
Kui nüüd siit edasi mõelda, siis mis järeldusi saaks teha? Kuidas vesi teab, millal anda õhku süsinikku ja millal püüda sealt liigne süsinik välja? On ainult üks variant – see on tehislik, kunstlik, mõistusega maailm. Mis kuju sellel maailmal on või kui peen või tihe see maailm tegelikult on, seda siin välja olemegi püüdnud nuputada. Kui tänapäeva rohepöörajatest teadlased teaksid seda, mida nende ametivennad üle saja aasta tagasi teadsid, siis oleks maailm hoopis teistsugune. Muidugi võib öelda, et teadus on vahepeal arenenud, aga see areng tundub minevat vales, inimesele kahjulikumas, suunas enamus asjadega. Ühe näite tooks ikka ka – kes siis koroova vaktsiine ei mäletaks! Nende enneolematu kaitse ja tõhusus on ammugi igale lollile ka teatavaks saanud, kuid siin võib tegu olla hoopis teise asjaga – sihilik pahatahtlikus või raha või mõlemat koos. Kari, mitte lihtsalt lolle, vaid ülilolle teadlasi kisasid kooris veel meie õue pealgi alles hiljuti selle hädavajalikkusest. Hea näide oli see, kui Taanis mõned tohtrid hakkasid taipama, et „Astra koos Seenega“ (ladina tõlge - tähtede surm) on ikka eriline solk ja hakati seda tasuta teistele riikidele ära jagama, siis meie üks tarkpeadest lausa nõudis seda imet-tegevat partiid Eestile. Nüüdseks on Astra täielikuks prügiks tunnistatud ja isegi vist ära keelatud.
Arne jutu jätkuks. Kusjuures ma tegin sarnase katse samast kohast täiesti sõltumatult Postimehes avaldatule mõni aasta pärast neid ja tulemus on sama. Panen siia veel juurde lause 1889. aasta ajalehest: Eiffeli torn sai 320 meetrit kõrge ja selle otsast näeb 150 versta kaugusele (u. 150 km). 320 meetri kõrguselt on võimalik näha ainult 64 km kaugusele (ametlik maa kumeruse kalkulaator). Kuidas juba vanasti siis ei osatud välja arvutada, et maa ei saa kera olla või kui on kera, siis tohutult suurem. Phytaghoros arvutas ju selle jaoks kõik valemid juba paar tuhat aastat tagasi välja. Vanad parukad aga ei tee neist teemadest juttugi. Link Postimehe artiklile.
Külakurnajad.
Kas õnnestub mingeid paralleelle vedada või tuleb veel väheke oodata? (1905).
Lõvi peaga poiss.
Ma ei saa Postimehes (04.09.1898) ilmunud kuulutusest küll lõpuni aru, aga siin on olemas jälle üks infokilluke, mis annab vihjeid geenmanipulatsioonist ja ülikõrge arengutasemega kadunud tsivilisatsioonist. Lõvi peaga inimest võis veel oma silmaga näha 19. sajandi lõpul!
Veel üks äge kuulutus 1894. aasta Postimehest.
Jätk eelnevale loole lõvi peaga poisist. Ma pole niipidi osanud mõeldagi. Väljavõte 1907. aasta ajalehest. Meile veeretatakse muinasjutte ja kirjutatakse lugusid ümber, et näidata, kui kiviajas ikka inimesed elasid. Tegelikkuses võis olla asi hulga lihtsam ja loogilisem. Laeva, mis ei pruukinudki olla laev, vaid mingi ilmastiku/üleujutuse kindel hoone, pandi eluslooduse esindajate eluseemned ehk DNA. Polnud seal laevas mingeid kaamleid ega elevante, vaid puhas labori sisseseade.
Maailma loomise lugu. Kõik räägib samast asjast - DNA.
Nicola Tesla
Tesla kohta paar rida. Eks vbl paljud arvavad, et Teslat polnudki olemas, kuid siis ma ütlen vastu. et sellisel juhul polnud ka endisaegset Eesti riiki olemas, kus isegi anti välja määrus, millega keelati kasutada Tesla transformaatoreid. Vähe sellest, ajalugu ka ei saanud sellisel juhul olemas olla enne 1943. aastat, sest Tesla kohta on kõik vanemad ajalehed nii eesti - kui muukeelsed, paksult infot täis. AI teema? Ei saa täielikult välistada. Et AI minevikus on toimetanud, selle kohta täna sain lugeda paari juttu, kuid nagu ikka, tõestada ei saa midagi. On paar asja, mida mina saan oma pikkade otsingutega AI-ga seostada. Üks on see, et olevat olnud 19. sajandil mingi imelik aparaat, mis ise oskas lauseid koostada ja riime paika sättida. Nii üldsõnaline kirjeldus ongi, aga las see olla praegu. Panen siia paar infokildu Teslast ja lõpetuseks näite, kuidas Tesla leiutised ära keelati.
¤¤¤
Tesla kuulutab ette, et inimene elektrivalgust nii suureks võib teha, et see päikese asemele võib astuda. Ta katsed kinnitavad lootust - päike paistab veel mõni aeg, kuni me enestele ise omatehtud päikesed paistma paneme. Külm Soomemaa saab enesele siis Imatras toreda põhja päikese, mis külmi põhjatuuli kevadiseks eluõhuks muudab (1894).
¤¤¤
Nicola Tesla, kes laialt elektrivoolude uurimise poolest tuntud on, nagu lehed teatavad, leiutise, mille järele erilise aparaadi abil on võimalik traadita telegrammid, mitte ainult õhu kaudu, vaid ka maa alt saata (1910).
¤¤¤
Tesla leiutas elektriviina. Selle viina (loe ka, kui kütus) valmistamine on väga lihtne. Elektrivool lastakse voolata läbi vedeliku, mis on natukene hapuks minna lastud (1912).
¤¤¤
Tesla ehitas New Yorgis Long-Islandile torni, mille seenekujulisse ehitusse juhiti kõrgepingevool ja sealt hiiglavälkudena edasi saadeti maa sisse. Sõja algul lõhuti torn maha. Praegu kavatseb ta samasuguse torni ehitada Niagara kose äärde, et sealt saadvat jõudu tasuta kogu maailmale laiali juhtida (1928).
¤¤¤
Hiljuti vana leiutaja Nicola Tesla, kes tuntud peaasjalikult oma juhtmeta elektrilambi poolest (taolised haledad varjud Tesla lambile on ka tänapäeval poodides, kuid need toituvad päikese energiast), lubas mõne kuu pärast anda inimsoole uue energiaallika. Arvatakse, et on tegemist maamagnetismi kasutamisega, sest meie planeet on teatavasti määratu tiirlev elelektrimagnet (1931).
¤¤¤
Tesla on pärast 35-aastast pidevat tööd leiutanud mootori, mis ei tarvita ühtegi praegu tuntud energia liikidest. Mootor on uskumatult odav ja lihtsasti valmistatav. Inglise ajakirajnikud külastasid leidurit ja palusid leiutise kohta lähemat seletust. "Minu mootoril ei ole midagi ühist aatomite purustamisega. See energia ei olene aastajast ega päevast või ööst. See mootor võib funktsioneerida igal ajal ja igal geograafilisel punktil. Ehituse kulud on väikesed ja üks masin töötab vahele segamata umbes 50-60 aastat," ütles Tesla (1931).
¤¤¤
Tesla lahendas ülesande, mile kallal juba ammugi murdsid pead elektro- ja raadiotehnikud, nimelt leiutusviisi, kuidas kauge maa taha ilma traadi abita saab anda edasi tugevaid hulki elektrienergiat. See energia võib levida maailmaruumis katkestamatult voolu kujul, mööda nähtamatuid juhtmeid, mis loovad õhus Tesla saateaparaadid. Sel juhul saab seda energiat kasutada elektrimootorite, trammide jne liikuma panemiseks (1934).
¤¤¤
Tesla leiutas elektrikahuri, mis põletab söeks kõik sõjaväe osad 20-30 sekundi jooksul, mis satuvad elektrilaine piirkonda. Püssirohulaod lendavad õhku, terassoomus sulab jne. Leidur on veendunud, et see leiutis hävitab lõplikult sõjad, sest uue elektrirelva ilmumisest saadik igasugune sõjaline tegevus saab mõttetuks (1934).
¤¤¤
Tesla sensatsiooniline avastus. Einsteini relatiivsusteooria ei pea paika:
1) Tesla avastas abinõu, kuidas mehhaanilist energiat on võimalik edasi saata ükskõik kui kaugele. 2) Ta avastas meetodi, mis võimaldab vahelduva elektrivoolu edasisaatmist kommunikaatori abita.
3) Tesla uuris kosmilis kiiri ja on leidnud asjaolu, mis lükkavad ümber relatiivsusteooria (1935).
¤¤¤
Tesla oli kosmopoliit. Ta soovis, et tema leiutistest saaksid kasu, mitte riigid, vaid tavalised inimesed. Võibolla sellepärast ühel ilusal päeval lendas Tesla laboratoorium õhku. Kõneldi, et õhkulaskmine on toimunud "surmakiirte" pärast, milliseid teadmisi Tesla ei andnud Ameerika sõjaväele (1936).
¤¤¤
1930ndal aastal ilmus Eestis määrus, mis keelas tarvitada:
1) Sädeme andmisega kõrgsagedusega (Tesla) transformaatorid ja induktorid. See segavat raadiote vastuvõttu.
¤¤¤
Tesla kuulutab ette, et inimene elektrivalgust nii suureks võib teha, et see päikese asemele võib astuda. Ta katsed kinnitavad lootust - päike paistab veel mõni aeg, kuni me enestele ise omatehtud päikesed paistma paneme. Külm Soomemaa saab enesele siis Imatras toreda põhja päikese, mis külmi põhjatuuli kevadiseks eluõhuks muudab (1894).
¤¤¤
Nicola Tesla, kes laialt elektrivoolude uurimise poolest tuntud on, nagu lehed teatavad, leiutise, mille järele erilise aparaadi abil on võimalik traadita telegrammid, mitte ainult õhu kaudu, vaid ka maa alt saata (1910).
¤¤¤
Tesla leiutas elektriviina. Selle viina (loe ka, kui kütus) valmistamine on väga lihtne. Elektrivool lastakse voolata läbi vedeliku, mis on natukene hapuks minna lastud (1912).
¤¤¤
Tesla ehitas New Yorgis Long-Islandile torni, mille seenekujulisse ehitusse juhiti kõrgepingevool ja sealt hiiglavälkudena edasi saadeti maa sisse. Sõja algul lõhuti torn maha. Praegu kavatseb ta samasuguse torni ehitada Niagara kose äärde, et sealt saadvat jõudu tasuta kogu maailmale laiali juhtida (1928).
¤¤¤
Hiljuti vana leiutaja Nicola Tesla, kes tuntud peaasjalikult oma juhtmeta elektrilambi poolest (taolised haledad varjud Tesla lambile on ka tänapäeval poodides, kuid need toituvad päikese energiast), lubas mõne kuu pärast anda inimsoole uue energiaallika. Arvatakse, et on tegemist maamagnetismi kasutamisega, sest meie planeet on teatavasti määratu tiirlev elelektrimagnet (1931).
¤¤¤
Tesla on pärast 35-aastast pidevat tööd leiutanud mootori, mis ei tarvita ühtegi praegu tuntud energia liikidest. Mootor on uskumatult odav ja lihtsasti valmistatav. Inglise ajakirajnikud külastasid leidurit ja palusid leiutise kohta lähemat seletust. "Minu mootoril ei ole midagi ühist aatomite purustamisega. See energia ei olene aastajast ega päevast või ööst. See mootor võib funktsioneerida igal ajal ja igal geograafilisel punktil. Ehituse kulud on väikesed ja üks masin töötab vahele segamata umbes 50-60 aastat," ütles Tesla (1931).
¤¤¤
Tesla lahendas ülesande, mile kallal juba ammugi murdsid pead elektro- ja raadiotehnikud, nimelt leiutusviisi, kuidas kauge maa taha ilma traadi abita saab anda edasi tugevaid hulki elektrienergiat. See energia võib levida maailmaruumis katkestamatult voolu kujul, mööda nähtamatuid juhtmeid, mis loovad õhus Tesla saateaparaadid. Sel juhul saab seda energiat kasutada elektrimootorite, trammide jne liikuma panemiseks (1934).
¤¤¤
Tesla leiutas elektrikahuri, mis põletab söeks kõik sõjaväe osad 20-30 sekundi jooksul, mis satuvad elektrilaine piirkonda. Püssirohulaod lendavad õhku, terassoomus sulab jne. Leidur on veendunud, et see leiutis hävitab lõplikult sõjad, sest uue elektrirelva ilmumisest saadik igasugune sõjaline tegevus saab mõttetuks (1934).
¤¤¤
Tesla sensatsiooniline avastus. Einsteini relatiivsusteooria ei pea paika:
1) Tesla avastas abinõu, kuidas mehhaanilist energiat on võimalik edasi saata ükskõik kui kaugele. 2) Ta avastas meetodi, mis võimaldab vahelduva elektrivoolu edasisaatmist kommunikaatori abita.
3) Tesla uuris kosmilis kiiri ja on leidnud asjaolu, mis lükkavad ümber relatiivsusteooria (1935).
¤¤¤
Tesla oli kosmopoliit. Ta soovis, et tema leiutistest saaksid kasu, mitte riigid, vaid tavalised inimesed. Võibolla sellepärast ühel ilusal päeval lendas Tesla laboratoorium õhku. Kõneldi, et õhkulaskmine on toimunud "surmakiirte" pärast, milliseid teadmisi Tesla ei andnud Ameerika sõjaväele (1936).
¤¤¤
1930ndal aastal ilmus Eestis määrus, mis keelas tarvitada:
1) Sädeme andmisega kõrgsagedusega (Tesla) transformaatorid ja induktorid. See segavat raadiote vastuvõttu.
Kes on näinud Tuuli, Arbo ja nende laste seiklusi Indoneesia saartel, siis see vast pani ka tähele seal maal olevat imelikku kommet surnutega ümberkäimisel. Surnuid ei maeta kohe maha, vaid veetakse kuskile taha tuppa nii umbes pooleks aastaks ja öeldakse, et ta polegi surnud, vaid on haige hoopis. Olen läbi lugenud vist kümmekond Eiseni raamatut ja seal on kummalisusi kuhjaga. Mida aga Eisen oma peas kokku panna ei osanud, on see, et meie esiisadel oli tehnoloogia, mitte ei kasutatud mingit hookus-pookust ega taimede võluväge. Loomulikult ei osanud Eisen seda pilti kokku panna, sest ta oli haritud mees ja uskus jäägitult sellel ajal käibel olnud põhitõdesid ajaloo kohta. Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan on see, et ka vanadel eestlastel oli „vanasti“ just täpselt samasugune komme surnuid pool aastat taga toas hoida ja pidupäevadel söögi laudagi toolile istuma panna. Kuidas need kaks asja omavahel kokku käivad? Aga vat just sedasi käivadki, et eestlaste algkodu oligi India, Tai, Ceiloni saar ehk see sama Indoneesia ümbrus. Paljud niidiotsad just tõendavad seda. Siit muidugi tekib palju küsimusi juurde, kuid määravaks võtmeteguriks on vast Paabeli torni langemine. Siis kaotati maailmas käibel olnud ühine keel (võis vabalt olla ladina keel) ja toimus rahvaste DNA muutmine, mis tõi ka kaasa inimeste väliste tunnuste muutumise. Vanad kiilkirjad jutustavad, et inimesed jumalate isale vastu hakanud ja otsustanud Paabelis üht mäesarnast maja ehitada, mille jumalate isa ära hävitanud ning nende samade varemete peal olla inimeste keele ära seganud. Seda vist pole mõtet nuputama hakata, millal see kõik toimus, kuid arvata on, et mitte väga ammu.
Kadunud taimed.
Lõpuks peab lugejate tähelepanu veel ühe meie maa ajaloolise taime peale juhtima, mis küll vististi juba jäljeta maapinnalt kadunud ja unustatud on, aga sellegipoolest oma haruldase omaduse pärast huvi pakub. M. J. Eiseni "Kodumaa ajaloos" tähendatakse selle peale, et vanad eestlased oma surnuid matmata on pidanud ja tähtsamaid surnuid isegi kuni pool aastat kodus on hoidnud. Kuidas oli see aga võimalik, sest eestlastele balsameerimise kunst täitsa tundmata oli? Otto v. Ruthenberg (Geschichte der Ostseeprovinzen, 1659) seletab, et eestlastel vanasti jääkeldrid tarvitusel olnud, kus surnuid alal hoitud; isegi igal rikkamal talupojal ja ka linnades olnud jääkeldrid.
Koguni isevärki seletuse leiame aga Inglise kuninga Alfred Suure (871–901) kirjadest. Wulfstan, kelle reisikirjeldused kuningas oma tööde hulka on mahutanud, seletab kaunis pikalt ja laialt eestlaste (s.o. Baltimere maade elanikkude) elust ja olust, nende matusekombetest jne. Viimase asjaolu juurde jõudes seletab ta kunstilise jää valmistamisest, mille sees surnuid enne äraspõletamist hoitud. Ta jutustab lühidalt: "Eestlased tunnevad kunsti, kuidas külma sünnitada, ja sellepärast seisavad nende surnud nõnda kaua alal. Ja kui paar tõrde vee või keedusega täis täidetakse, siis teevad nad, et see ärakülmab, olgu suvel või talvel." Wulfstani sõnade tõenduseks on ka see asjaolu, et tema seletused ka uuemal ajal uurimiste abil igatpidi tõeks on tunnistatud. Palju selgemalt teadustab jäävalmistamise kunsti üle veel üks teine allikas. See on kirjanik Praetorius, kes 16. sajandil elas ja pealtnägijana seletab: Kord näitas minule keegi mees Ragnitsa ümbruskonnast ühte taime, millel kortsulised, sakilised, ümmargused lehed olid; mees ütles, et kui ta tahab, siis võib ta isegi keeva vett lühikese ajaga mitte üksnes külmaks teha, vaid ka jääks muuta." Katse tegemiseks lasin ma vett tuua ja keema ajada. Keemise ajal viskas ta osakese seda taime patta: vesi ei jäänud mitte üksnes keemast järele, vaid lühikese ajaga oli nagu jäätunudkord veele peale tekkinud.
See mees, kellest siin Praetorius räägib, oli üks leedulane, kuid kahelda ei maksa sugugi selle üle, et see kunst ka eestlastele võõras oleks olnud. Nagu näha, tundsid eestlased ja nende naaberrahvad kunsti, kuidas lihtsalt ühe taime abil igal ajal külma sünnitada võis. Et see kunst rahva mälestusest nõnda ära on kadunud, võib vist sellel teel seletada, et see taim juba ammugi ära on hävitatud ja nii ka ta imelik omadus unustuse hõlma on langenud. (Postimees (1886-1946), nr. 57, 10 märts 1904).
Kustutatud
peatükk maailma ajaloost. Vedasin mõned kriipsud lausetele alla.
Meenuvad ka Arne kirjeldatud kahurid, millel olid elektrijuhtmed küljes.
Vedel õhk.
Nagu
eespool nimetatud, plahvatab vedel õhk, kui teda puiduõli või
tärpentiiniga segada — aga ainult teataval rõhumisel. Rootslane
Ostergreen töötab praegu ülesande kallal, vedelat õhku suurtükkides jõuallikana pruukida.
Katsed on hästi korda läinud ja vedela õhu lõhkumise jõud olevat hirmus
suur (400 atmosfääri iga ruuttolli peale). Teiselt küljelt ei ole
vedela õhu iseenesest plahvatama minemist karta, nagu dünamiidi või
püssirohu juures, mis praegu sõjatehnikas pruugitakse. Iga sõjalaeva
peal võiks oma vedela õhu tehas olla ja ühe tunni jooksul saaks nii
palju vedelat õhku, et võimalik terve laeva patarei suurtükid laadida.
Ei pruugiks enam sadamas lõhkevat ohtlikku ainet hoida ja väheneks
ühtlasi laeva enda hädaoht. Kui hädaohtlikuks laevas oleva praeguse aja
lõhkeva ainete varu tõttu minna võib, näeme käesolevas sõjas hukka
saanud Petropavlovskist.
Niisamuti püüab nimetatud Ostergreen, kui ka teised teadlased, vedelat
õhku masinate, automobiilide (isesõitvate vankrite) jms. käima
panemiseks pruukida ja nimelt nii, et see odavam tuleks kui aur ja
elekter. Iseäranis isesõitvate vankrite käimapanemine vedela õhu abil on väga hästi korda läinud
ja loota on, et lähemas tulevikus kõik jõuavaldused vedelast õhust
lähtuda võivad. Isegi igakülgselt vedela õhu abil juhitavat õhulaeva
plaanitakse ehitada. Ilmneb, kui praegusi vedela õhu uurijaid teaduse
mehi uskuda võib, vedelal õhul suur tulevik olla ja käesolevat aastasada võib õigusega "vedela õhu" aastasajaks nimetada. Katsed on siiani kõik hästi korda läinud.Kauplused
pruugivad vedelat õhku, et kaupa värskelt alal hoida, veinitegijad, et
"vanu" hästi maitsvaid veine valmistada, vabrikud, et masinaid käima
panna, arstid, et patsientidele puhast õhku saada; sõjaasjandus tarvitab vedelat õhku suurtükkide laadimiseks ja lahti pommitamiseks, lõunamaa reisijad valmistavad ta abil karastavat külma
ja kes teab, mis tarvis veel vedelat õhku pruukima hakatakse ja mis
uudiseid me tulevikus sellelt tehnika põllult kuuleme. (Eesti Postimehe
Teaduste eralisa, 24 märts 1905).
Ehk
tuleb veel kunagi siia jätku, kuigi postitus on üüratu pikaks veninud
ja uute postituste siia kleepimine on kaunis vaevaliseks muutunud, sest
arvuti ei jaksa seda pikka teemat enam hoomata ja kipub kinni kiiluma.
Olen veel tähelepannud, et mõni postitus võib topelt olla, ning
millegipärast kipub mõni vana postitus loo lõppu ennast sättima. Ehk on
aeg selle teema alla uusi postitusi kleepida.
