Vits on vilets oksake...

Nagu ikka, üks asi viis teiseni ja otsustasin mõned mõtted kirja panna. Juhtusin internetis sirvima üht vana ladina keelset raamatut, aastast 1615, mille Google tõlgib kui "Vana ja uus Rooma: selle peamised hooned igas kohas, nt Kapitoolium, templid, amfiteatrid, teatrid, tsirkused, naumachia, triumfikaared, kohtud, basiilikad, sambad, obeliskid, paleed, basseinid, hipodroomid, akveduktid, aiad või pargid, erinevad festivalid, jahipidamine teatrites, kolossid, matused, teated valejumalate arvust, keisrid, matused, iidsed ohvrid".

Raamat on täis ilusaid pilte ja hakkasin siis ühte suvalist pilti raamatust hoolega uurima ja panen mõned mõtted ja kummalisused siia piltidena üles.

Tundub, et pilt nagu pilt ikka. Mulje vast ei peta, kui seda pilti üldiselt vaadata. Tähistatkse mingi lahingu võitu. Kolmele kõige tähtsamale mehele on kottide viisi kulda ja karda ette tassitud või see on hoopis sõjasaak, aga vahet pole tegelikult. Tõlkemasin ütles umbes sama.

Pildil võib näha erinevaid väeüksusi ja kes on lähemal väepealikule, need on ka tähtsamad. 

Pikakasvulised mehed on väepealikule kõige lähemal. Ma ei tahaks neid hiiglasteks kutsuda ja seda nad ka ei ole, kuid nad on sellised umbes 2 meetri pikkused poisid nagu ka väepealik ise. Kui mõni arvab, et need lühemad sõjamehed on noorukid, siis nii see ei ole. Kohe räägin loo ka juurde, miks see nii on.

Pildi võimendus ka kinnitab, et tegu pole poisikestega, aga ajaloost on teada või tegelikult ma ei saa öelda, et ajaloost, ühest vanast ajalehest lugesin, et Peeter 1 käis kunagi Hollandis ja talle seal väga meeldis (ei mäleta miks) ja ta kinkis 100 hiiglase mõõtu sõjameest Hollandile. Ei mäleta seda lugu täpselt, et kas andis rendiks või kuidas need asjad käisid, aga sõjamehed olid pikemad kui tema ise. Peeter olevat ametliku ajaloo järgi olnud vist 2,03 meetrit pikk. See on muidugi naljakas, teisest ajalehest lugesin, et ta pikkus oli alla 1,80. Kuskile vist pistsin selle info siia blogisse või Facebooki ka üles, ausalt ei mäleta. Lihtsalt igaks juhuks mainin, kui keegi soovib otsida info algallikat, siis peab ise natukene vaeva nägema. Aga olgu, tegelikult see eelnev jutt oli soojenduseks või sissejuhatuseks, nüüd siis üldse asja kallale, miks ma selle loo otsustasin siia üles riputada. Tegelikult on ju nii, et ma võin võtta (sina ka võid) suvalise vanema raamatu või pildi ja sellest saab kirjutada päris mahuka essee kokku, sest kummalisusi on kõik ajalugu täis.

Ma ei tea, mis jumalat või jumalusi Rooma riigis kummardati, aga väepealiku lähestikku hoiab ka üks nõid või šamaan. Eks uudiseid ja nõu teisest ilmast vajas keisergi.

Üks teadmata otstarbega atribuut hakkas veel seal odade vahel silma, aga las see praegu jääb.

Nüüd aga põhiteema juurde. Kõige taga, kuskil pimedamas nurgas mõlemal pool keisrit passivad 5 meest. Tegu on kindlasti väga tähtsate meestega, sest nad on pikad. Võiks arvata, et justkui keisri salateenistus või ihukaitse.

See poleks samuti nii põnev, kuid vaadake, mis imelikud "taparelvad" on neil meestel käes. Oleks nagu kirved, aga samas ei ole ka. Pilt või gravüür on üsna korralik ja oleks rumal arvata, et pildi autor kirve joonistamisega sedasi on eksinud. Siin aga tuli mulle appi juhus või vana hea Korben Dallas, kes peab miki-hiire maal oma alternatiivajaloo foorumit ja põhimõtteliselt ongi kogu ülejäänud lugu ja pildid laenatud tema foorumist.

Õelge mulle, mis asi see on? See näeb välja nagu oksahunnik, mille ülemisele osale oleks kinnitatud justkui kirvepea. Loogiline on, et seda ei saa kuigi edukalt võitluse käsirelvana kasutada. Wikist leiab teavet, et tegu on võimsa sümboliga, ja see sümbol tähendab, et kokku seotud rühm on tugevam kui üks oks üksinda. Mis see aga tegelikult oli? Vaadake algset pilti uuesti, kus mõlemal pool keisrit kuskil taga nurgas, pool peidus, asuvad 5 pikakasvulist meest nende samade "kirvestega". Teised sümbolite lehvitajad asuvad ikka esireas.

Mussolini peab "vitsakimpude" vahel kõnet ja vunts viskab käppa.

Asja edasi uurides, saame teada, et neid vennikesi Vanas-Roomas, kes "punt-kasevits-kirvestega" ringi jalutasid oli hoopis 12 ja neid kutsuti liktoriteks (ladina keeles lictor; sõnast ligare, mis tähendab "siduma"). Liktorid olid Vana-Rooma kõrgema magistraadi teenrid ja auvahid, ihukaitsjad. Vaid vähesemad olid neist meestest tähtsamad.

Konsul hobusel ja tema liktorid.

Impeerium on ladinakeelne sõna, mis laiemas tähenduses tõlgitakse umbkaudu kui "käsuõigus".

Sisuliselt võib aru saada sedasi, et neid "kaseoksa-kirveid" (ladina keeles - fasces, mille Google tõlgib kui "sa saad") kandsid ihukaitsjad, kellel oli käsuõigus. Miks pidid ihukaitsjad selliseid jurakaid "kasutuid" sümboleid igal pool kaasas vedama?  

See on koht, kus me peame suuresti lootma oma tervele mõistusele. Ilmselt on ihukaitsja peamine eesmärk mõne tähtsa või jõuka isiku keha kaitsmine. Sel juhul on meil liktorid, kes kaitsevad inimest, kellel oli käsuõigus. Liktorid näivad olevat olnud parimatest parimadt sõdalased, omamoodi iidsed eriväed. Ainult liktorid kandsid Rooma riigis neid imelikke atribuute, mis ilmselgelt pidid olema nende tööga seotud. Need pidid olema nende töövahendid.  

Meile aga räägitakse, et need imelikud atribuudid olid lihtsalt oksad, mis olid kokku seotud käevarre jämeduseks kimbuks, mille otsa oli mõnikord pandud kirves, mis seoti punase nahkpaelaga selle oksahunniku külge kinni. Sisuliselt peaksime uskuma, et liktorid kasutasid eliidi kaitsmiseks midagi, millel on küttepuu hunniku omadused.

Kaasaegne taaslavastus.

Kas võis olla hoopis nii, et see kirve taoline moodustis oli hoopis päästik?

 

Põhimõtteliselt ei saa seda relva kasutada kui võitluskirvest. Neil relvadel on erinev suurus ja kuju. Mõnel on kirve välimusega seade "oksakimbu" külge kinnitatud ja mõnel puudub see sootuks. Ja see salapärane "kirves" oli iidsete ihukaitsjate relv.

 

Järgmiseks, pildid Saksa-Rooma keisri Sigismund'i ihukaitsjatest.

Mis need siis nüüd sellised on, et eliitsõdurid neid mööda sõjavälju kaasas vedasid?

Tegelikult on omamoodi naljakas, et selliseid haokubusid kandsid Vana-Rooma eliitsõdurid, millega nad tegid hoobilt vaenlase kahjutuks.

Selline internetileht nagu Alamy pakub vaatamiseks sellist pilti ja selle juures on tähelepanuväärne tekst.

 

 

Viimane tsepeliinide rünnak, ööl vastu 29.–30. jaanuari 1916 konflikti algusest peale on Saksa lennuvägi pomme Pariisile visanud. Pealinna kaitsmiseks õhurünnakute eest kasutati elektrilisi relvasid (electrical fasces) ja heledaid rakette. 17/10/2013 - 20. sajandi kogumik. 

Lööge nüüd Google otsimootorisse sisse selline sõna nagu fasces või vajutage siia. Nende samade kaseokste kimpudega lasti tsepeliine alla. Mida oligi arvata. Kõik info on kuskil olemas, küll väikeste kildudena, aga siiski olemas. Suurt valet on lihtsalt ümber nii palju, et päris raske on seda tähele panna.

Just täna lugesin uudist kuskilt portaalist, et Saksa merevägi katsetas laserit, millega saab kauge maa tagant droonid ära hävitada. Üks lask kulutab 10 KW energiat ja maksab umbes paar eurot. Selle tehnoloogia kohta võib lugeda ka vanadest ajalehtedest, kus väideti, et on relvad, millega saab kauge maa taha põhimõtteliselt terve linna silmapilk ära hävitada. Tundub nii, et kõik need tehnoloogiad ja üleüldse kõik, mätsiti kinni 20. sajandi algusel. 

 

Toon siia ka välja Korben Dallase nägemuse, et milline võis olla selle relva käitamisetehnoloogia umbkaudne suund. Isiklikult arvan, et meil pole õrna aimugi, kuidas ja mis suunas oli tehnoloogia arenenud võrreldes tänasega, kuid meil kahjuks ei ole aimu ega mingit muud võrdlusmomenti  ja peame leppima sellise tehnoloogiaga, mis meil on.

 

Elekter ja heli

 

Nagu juba lugeda sai, tuleb eeldada, et see relv oli elektriline, mille pulgad või vitsakimbud ei ole mitte puust vaid on metalltorud või -vardad. Pole õrna aimugi, mis võis olla selle relva elektrilaengu allikas. Tehnoloogiliselt meenutab see relv võimast elektrikaablit. Allpool näete tükki 19. sajandi Atlandi ookeani kaablist.

 

 

Mingi sarnasus on neil kahel esemel olemas, aga see on kõik oletus, samuti ei ole teada, et kust elektrilaeng võiks tulla. Ka tundub olema nii, et neid relvasid oli kahte eri tüüpi, millest üks oli elektriline ja teine ​​akustiline/resonants?

 

Jeeriko pasunad 

 

Ma kunagi alustasin Jeeriko pasunate teemal oma uurimust, aga kuidagi jäi see teema soiku ja nagu ikka siin elus juhtub, et varem või hiljem tuleb kõik minuni. Korben Dallas on selle teema juba kirja pannud ja mul ei olnudki vaja muud teha kui lugeda ja tõlkida.

Me kõik teame, et Joosua 6:1-27 järgi langesid Jeeriko müürid pärast seda, kui Joosua Iisraeli armee marssis ümber linna ja puhusid oma pasunaid. Eespool mainitud Sigismundi friisis näeme otse selle vitstest punutud salapärase relva kõrval ka trompetit. Kas see on lihtsalt kokkusattumus?

 

 

Kui tänapäeval panna suur sümfooniaorkester Hiina müüri äärde ja nad seal mängiksid ja puhuksid oma pille, siis ilmselgelt ei kuku Hiina müür kokku. Jeeriko linna müürid aga langesid, kui mingi seltskond puhus pasunaid müüri ääres. Jeeriko langenud müürid meenutavad ühe teise linna rususid. All pool on kaks pilti 1871. aasta Chicago suurest "tulekahjust".

Ilmselgelt olid need mingid erilised trompetid või pasunad, mitte nagu need, mis meil praegu on.

 

Sheng instrument

 

Sheng on Hiina suu kaudu puhutav instrument, mis koosneb vertikaalsetest torudest. See on üks vanimaid Hiina instrumente, mille kujutised pärinevad aastast 1100 eKr. 

 

Tegu olevat tavalise orelimuusika instrumendiga. Wiki ütleb, et selle leiutas Kreeka leiutaja ja matemaatik Ctesibius umbes 285–222 eKr.

 

Vortex relvad

 

Vortex võiks tõlkes tähendada kas keerist või pöörist. 

 

Üleval on kujutatud helikahureid, mille alumisse osasse paigutatud laeng tekitab pärast plahvatust rõngakujulise heli/õhumassi lööklaine, mille kiirus ulatub kuni 300 kilomeetrit tunnis.

 

Salarelvad

Natsi doktor Richard Wallauschek.

 

See võib tunduda ulmekirjandusena, kuid 1940. aastate alguses olid natside insenerid suutnud välja töötada helikahuri, mis suutis sõna otseses mõttes inimese organid seestpoolt lahti raputada. Või vähemalt nii nad väitsid. Dr Richard Wallauscheki disainitud kahur koosnes metaangaasi põlemiskambrist, mis viis kahe suure paraboolse reflektorini, mille lõpliku versiooni läbimõõt oli üle 3 m. Plahvatuse impulss tekitas 44 Hz sagedust. Relv muutis plahvatuse müraks, mis võis tappa. See infraheli, mida suurendasid plaadi reflektorid, põhjustas 300 meetri kaugusel peapööritust ja iiveldust. Relv oli suuteline inimese tapma 50 meetri kaugusel poole minutiga.

Tuumakütuse kimp meenutab samuti selle loo uurimisobjekti.

Lõpetuseks. See teema vajab veel lisauuringuid. Mõelda on selle üle piisavalt. Vana-Rooma sõjamehed ei lohistaks seda küttepuude kimpu läbi sõdade, kui sellest ei oleks kasu ühel või teisel viisil. Selle teema kohta on aga liiga vähe teavet saadval ja vajab veel täiendavaid uuringuid.

Loo originaalviite leiab siit.

 

LÕPP

Operatsioon "Kanakuut"

Tegu tundub olevat paranoilise teemaga ja võibolla ongi, kuid samas võib olla hoopis nii, et midagi on siiski toimumas. Midagi kummalist juhtus minuga 14. oktoobril 2022. 

Kõige pealt hakkan aga algusest. 

Sündmus toimus kaks aastat tagasi, enne jõule, tööl olles. Arutasin kolleegidega, et mida lastele jõuludeks kinkida ja mõtlesin, et võiks kinkida neile elektrilised hambaharjad. Ütlesin ka seda kolleegidele ja arutasime natukene teemat elektriliste hambaharjade üle. Läks mööda vast mõni minut, kui algul üks kolleeg ja siis kohe teinegi kolleeg teatasid, et nende arvutis avatud olnud Facebooki lehed pakuvad neile reklaamiks elektrilisi hambaharjasid. Nagu on nüüdseks välja tulnud, see polnudki juhus. See jahmatas mind toona, nüüd enam ammu ei jahmata, sest nutitelefonid pidavat kuulama ümbrust ja oskavat analüüsida sõnu ja lauseid. Seda, minu teada enam ei eitatagi. Kogutud infot saab kasutada näiteks reklaamides.

Guugeldasin natukene Meta kohta ja leidsin kohe hunnikute viisi artikleid selle kohta, et Meta teadlased katsetavad ja jändavad mõtete lugemisega. Mitte midagi ei varjata ja see on reaalsus. Vaadake seda videot (eesti keeles) alates 39 minutist või lugege mainekast Time artiklit "Meta ehitab AI-d, mis loeb ajulaineid". See lihtsalt tundub uskumatuna, aga kogu info on vabalt saadaval, aga kui seda juttu proovida nüüd mõnele "normaalsele" inimesele rääkida, siis eks ta arvab, et tegu on hullumaja kandidaadiga. Ma selle blogiga siin olen püüdnud just läbi küsimuste küsimise arendada ise ennast ja selleks ka olen liigitanud kogu blogi ulmeks, sest tõestada justkui midagi ei saa. Tuleb aga nii välja, et saab tõestada küll.  31. augustil 2022 teatas Meta, et nende teadlaste poolt leiutatud AI suudab lugeda ajulaineid. Nagu ikka, kohe rõhutatakse, et see hakkab tulevikus aitama inimesi, kes ei saa suhelda või on mingi kolmas häda. 

Vaadake näiteks James Bondi filme, kus kõige kurjemad inimvihkajad ongi just kõiksugused miljardärid, filantroobid ja teised nn "maailma päästjad." 

Kui te videot vaatasite, siis saite vast aru, mis kogu selle asja eesmärk on. 

Kes aga küll kõike seda pulli võiks koordineerida? Eks seal videos on see samuti öeldud.

Et ajulainete lugemine saaks õnnestuda, peab olemas olema nutitelefon. Minul on telefonis nii FB kui ka Messenger. Ok, see, et keegi kuskil saab mingeid mu mõtteid mingit viisi lugeda ja seda infot reklaamiks kasutada, see ei sega otseselt mu elu, aga selline tegevus ja teadmine sellest häirib mind, sest see pole kaugeltki normaalne.

Nüüd aga täna hommikul juhtus midagi, mis pani jahmatama. Läksin hommikul kanamaja juurde, et kanad õue jalutama lasta. Olin neile just valmis saanud soojustatud kanakuudi, milles nad peaksid saama talve üle elada. Tegin ukse lahti ja uurisin kanakuudi ventileerituse seisukorda. Pean tunnistama, et parajat umbsust ja lauda haisu viskas kuudist välja oma jagu, kuigi mul on tehtud kanakuudi mõlema külje seina sisse ventilatsiooni avad. Mõtlesin, pange nüüd tähele! Ma mõtlesin, mitte ei rääkinud enda ette, et peaks äkki paigaldama kanakuudi ühe ventilatsiooni augu ette elektrilise ventilaatori, mis ventileerib selle väikese putka mõne hetkega ära. Läksin siis tuppa tagasi ja mõtlesin, et hiljem tegelen selle ventilatsiooni mure lahendamisega. Võtsin kapi servalt nutitelefoni ja läksin Facebooki, et vaadata, mis seal toimub ja minu suureks üllatuseks nägin ma seal kohe sellist asja.

Vot see on alles kokkulangevus! Miks peab mulle mingi firma pakkuma just esimeseks reklaamiks seda sama ventilaatorit, millest ma hetk tagasi just MÕTLESIN! Jah, mõtlesin, ei rääkinud sellest, ei guugeldanud seda ja üleüldsegi olin juba hetkeks teemat peast välja viskamas. 

Kui vaadata seda pilti nüüd uuesti, siis seal all on ka pakkumises vinüülplaadimängija, mille taolist soovis mu kallis kaasa jõulukingiks. Selline tegevus aga on nutitelefonil tavapärane, sest see riistapuu sünteesib kõnet ja pakub vastavalt mu kõnele ka tooteid. 

Ei hakka siin üldse edasi aretama, mis sellise tehnoloogiaga teha saab, sest see mõttearetus on juba minu eest ära tehtud. No vaadake kasvõi filmi "Minority Report" Tom Cruisega peaosas.

Arvan, et ainult nutitelefonist ei piisa, peab olema veel midagi, mille kohta on mul ka arvamus olemas, aga neid mõtteid hetkel siia ei pane. Jätkuvalt hoiatan, et tegu on puhta ulmega, sest üks asjade kokkulangevus on juhus, kaks aga seaduspära...

LÕPP

21.10.2022 põgus jalutuskäik vanalinnas

Oli ilus tuulevaikne sügishommik, samas küll tasase vihmasabinaga, aga siiski ilus ja mõtlesin, et käin vanalinnas mõned tänavad läbi. Olen seal suht palju ringi käinud ja lootust midagi uut näha, tegelikult polnudki. Jalutuskäigust kujunes siiski mõnus ajaviide. Sai tarkade inimestega juttu aetud, sai värsket õhku hingata ja sai puna põsele.

Vot selline uksekaar on selles majas kunagi olnud. Praegu on relakaga krohv läbi lõigatud, et oleks paremini aru saada, millega tegu. Ja nagu ikka, kõik on vinkadi-vonkadi, iga maja peremees on kõike oma järele sättinud: kes lasi ukse teha, kes lasi midagi kinni müürida jne, aga üldpilt on tegelikult kole, kuid siiski huvitav. Hea fantaasiaga inimene võib lausa tunde istuda selle maja ees ja mõtiskleda, et kuidas siin kunagi kõik võis olla.

Tegu ei tundu olevat mingi tavalise uksekaarega. Seal on veel miskit. No ma ei taha öelda, et tegu oleks nagu mingi kivist mehhanismi osaga, aga midagi seal on sellist, mida teiste uste kaarte juures ei ole. Seda kohta kaunistab salapärane ratas. Meenusid kohe Indiana Jonesi filmid, kus Indiana põgeneb maalusest lõksust, kus seinad läbi mingi mehanismi teda laiaks proovivad litsuda.

Edasi jalutasin Oleviste kiriku poole. See on üks võimsamaid kirikuid Tallinnas. Omal ajal olla väidetavalt isegi Euroopa kõrgeim ehitis olnud. Käisin ka sees ja maksin 5 eurot, et torni ronida, kuid mul on kõrguse talumisega natukene kehvasti. Käisin ainult ukseesisel vaateplatvormil, ringi ei teinud ümber torni. Sain jutule nii all kui üleval oleva töötajaga ja rääkisime vähekene kiriku ajaloost. Üleval platvormi juures istus valveputkas üks tore tüdruk, kes teadis jutustada, et torn olla kunagi olnud oma 40 meetrit kõrgem. Tüdruk teadis rääkida, et vist olla kirikut esmakordselt mainitud 13. sajandil. Uurisin, et miks selline kõrge torn, seest seda näha ei saagi, vahelagi oli ees. Tüdruk ütles, et seal olla ainult konstruktsioonid. Kõndisin seal üleval ringi ja vaatasin neid võimsaid puidust vahetalasid. Tüdruk ütles, et need talad on üle määritud vaalarasva vahaga. All olev mees mainis seda samuti, kuid rääkis puhtast vaalarasvast. Unustasin küsida, et mis aastal need talad sinna on saanud, kirik on mitu korda põlenud ja arvatavasti need kuigi vanad ei ole, vast 100-200 aastat. Kui nii, siis kas tsaari ja EW ajal oli meil kauplustes müügil puidukaitsevahendina vaalarasva? Olgu, see selleks. Tüdruk mainis ka veel, et seda kirikut oli ka majakana kasutatud. Küsisin, et kuidas ja millega meremeestele siis valgust näidati ja kus kohta see valgus seal tornis tehti? Tüdruk mõtles hetke ja ütles, et see oli teistpidi. Siit vaadati merd ja oli hea näha, kui mõni laev oli tulemas. Sellega see majaka jutt lõppes. Tahtsin endast ka mitte just päris lolli turisti muljet jätta ja rääkisin talle legendi, kuidas hiiglane Olev seda kirikut ehitas, samal ajal kui tema poeg Sulev ehitas Narva tähtkindlust ja kahe peale oli neil kasutada ainult üks haamer, mida nad hõikamise peale üksteisele loopisid. Tüdruk sellest loost ei teadnud midagi, aga oli mõnevõrra üllatunud. Ju ma tegin ennast ikkagi lolliks ja liikusin edasi.

Oleviste kiriku seinas olevad kivid. Milleks nii palju vaeva näha?

Miks nii on ehitatud? Miks selline kolossaalne uks seal kõrgel? Arvatavasti teab vastust vaid vana Olev ise.

Kirikusse on toolide taha peidetud suur hauaplaadi tükk. Taolisi kive terves pikkuses, näeb Dominiiklaste kloostri juures.

Küsimus muidugi jääb, et kas nendes hiiglaslikes haudades magavad tavalised inimesed või väheke suurema kondiga inimesed?

Oleviste kirikutorni läks vaid üks väga kitsas ja madal keerdtrepp. Andis ikka ronida.

Lõpuks sain kirikutornist alla ja kohe kindlam tunne oli kuidagi. Ja sealt kirikust mitte kaugel, nägin sellist hoonet. Proovisin mõistatada, et mis hoonega tegu. Mõtlesin, et ahh, juu see mingi kahurikuulide hoidla oli :) Eemalt hakkas silma, et hoone on kuidagi parlanksist väljas. See on maa alla mattunud ja tundub, et tegu oli ennemat hoopis mingi kõrgema torniga. Läksin siis ligi ja hoonel oli infotahvel ilusti küljes.

Panin oma oletusega ikka korralikult puusse. Tegu oli hobuveskiga. Hiljem tuleb juttu ka Musumäe purskkaevust. Ei tea, kas siit veskist pumbati linna teises servas asunud purskkaevu ka surve sisse? Eks ma natukene lõõbin, aga osad ametlikud tunnustatud kraadiga inimesed just taolisi lugusid meile räägivadki.

Hiljem, kui purskkaevud enam ei töötanud (see oli see aeg, kus tramme tirisid hobused) kasutati hoonet surnukuurina. Maja kummalise välimuse osas panin aga pihta. Ümbritseva maapinna tõusu tõttu on massiivse torni alaosa jäänud maa sisse...". Üllatusin, et see info oli siia ilusti välja toodud, mis sest, et hoone mattumise põhjus tuleb igal ühel endal juurde mõelda. Tavaliselt ei räägita mitte kuskil sellistest asjadest poole sõnagagi. 

Suundusin edasi ja jõudsin majani, kus olla 1840. aastatel peatunud Fjodor Dostojevski. Dostojevski "Idioot"-i ma pole lugenud, aga peaks vist küll.

Natuke tarka teksti ka Vikist Dostojevski seostest Eesti kohta: 

Dostojevski seosed Eestiga. 

3. juulil 1843 saabus Fjodor Dostojevski aurikul Storfursten Tallinna. Uuel tänaval, majas, mis kannab praegu numbrit 10, asus Tallinna Insenerikomando, kuhu sõjaväeteenistuse korras oli suunatud tema vend Mihhail. Insenerivägede ohvitserist vend oli 1842. aastal Tallinna Niguliste kirikus abiellunud Tallinnast pärit Emile Caroline Ditmariga. Tol ajal Peterburis õppinud kirjanik võttis tema külastamiseks 28-päevase puhkuse, et ravida end "Tallinna tervisevetel".

9. juunil 1845 tuli Dostojevski Tallinna teist korda. Sel aastal veetis ta Tallinnas terve suve ja töötas jutustuse "Teisik" kallal.

25. mail 1846 sõitis Dostojevski Tallinna viimast korda. Paljudest kirjaniku Tallinna tuttavatest said tema raamatu tegelaste prototüübid. Dostojevski ühe kuulsama teose "Sortsid" (uues tõlkes "Kurjad vaimud") tegevus pidi algul toimuma Tallinnas. 

Järgmiseks jõudsin majani, mille infotahvlil on mingi visand, milline see maja oli enne ja nüüd. Ega siin tegelikult midagi üllatavat polegi. "Sauna-popside" ajastul võis maja sellise vaese ilmega välja näha küll, kuid mind huvitaks rohkem see, milline see maja enne "popside" ajastut võis olla.

Seal samas ligidal oli maja, mille küljes oli huvitava infoga tahvel. Kuna olen natukene soome-ugri alternatiiv ajalugu uurinud, siis tegin pildi, et hiljem uurida, mis müütilise tulilinnuga võis tegu olla. Millegipärast kangastus mulle algul meie kangelane Kalev, kes raudse linnuga põhjamaal käis.

See maja on huvitav sellepärast, et seal on üpriski vana aastaarv rõnga sees. Sellist asja, ei näe just tihti 19. sajandist. 20. sajandi alguse majadel olen aastaarvu rõnga sees näinud. Üks maja on Kalamajas Linda tänaval. Tavaliselt on majade küljes olevad rõngad tühjad...

Mainin selle siia juurde ära, et selliseid numbreid ei tasu alati tõepähe võtta. Ma käisin mõned aastad tagasi Münchenis ja seal vanalinnas olid uhked plaadid aastaarvudega majade seinte peal. Kõike aastaarve on seal muudetud, seda näeb isegi täieliku võhiku silm. Selle kohta on kuskil lugu blogis olemas, kes tahab võib neid pilte ise vaadata. Ma kunagi õppisin teatud eriala (erialasid on õpitud kohe mitu :), kus mind koolitati välja võltsinguid avastama. Täpselt ma sellest ei räägi, aga sellistest "suurtest rohmakatest" ei ole võimalik mitte mööda vaadata. Vaata korra all olevat numbrit uuesti. Võrdle numbrite suurusi ja numbrite vahesid. See on puhas kirvetöö. Muidugi ma annan endale aru, et see number ei ole seal originaalina olnud ja on võibolla mingite majapaberite järele hiljem sinna mõne külamehe poolt nikerdatud, samas ega meistreidtki ja nende käekirjasid on igasuguseid. 

Kui mu mälu mind ei peta, siis enne 1820 kasutati tsaari venemaal 1 asemel üsna sageli J tähte. Ah, mis ma siin norin, ilus uus-barokk stiilis maja igati.

Edasi jõudsin kino Sõpruse juurde. Nõuka ajal jäljendati antiikstiili palju. Eriti agaralt visati selles stiilis maju püsti just Stalini ajal.

Kino ees on sellised suhteliselt haledad tänavapostid, itaalia keelsed kirjad peal. Kohutav mandumine, milliseid asju osati vanasti teha ja milliseid tehakse praegu. Sai kevadel Napolis käidud, seal vaata ja imesta, millised nikerdused on tehtud nii tänava- kui ka valgustuspostidele. Jääb vägisi selline tunne, et keegi varastab meid aasta-aastalt üha paljamaks. Raha on koguaeg vähem ja tehakse järjest sirgemaid, õhemaid ja nõmedamaid asju. 

Üks päev hakkasin mõtlema, et kuhu on kadunud maailmast kuld. Loen palju vanu raamatuid ja ajalehe artikleid ja seal kirjeldatakse tohututest kulla aaretest, mis üle ilma on leitud. Suured kullalaevad, mis merest on välja tõstetud, vaaraode, kuningate, tsaaride tohutud kullavarud. Vanasti olid enamus peenemad asjad kullast. Hõbe tuli hiljem. Loen lugusid, kuidas Indias oli mingi tempel ja seal oli 6-tonnine savist Budha kuskil nurgas. Läks mõni aeg mööda ja üks töömees läks redeliga kogemata korraks kujule pihta ja savi tükk kukkus kuju küljest ära. Hakati siis uurima, selgus, et savikrohvi all on puhtast kullast monoliitne 6-tonnine Budha. Omal ajal mäkerdati see saviga kokku, et röövlid minema ei veaks. 

Vanadest kirjeldustest saab välja lugeda, et kulda oli siis meeletutes kogustes. Piibli lugudeski on mainitud rahaühikuna talenti. 1 talent võrduvat paarikümmne kilo kullaga. Kuhu siis kadus kuld? Spekuleerida võib, et see kuld on kõik kuskil riikide keldrites seitsme luku taga. No peavad alles keldrid olema ja milleks kõik see kuld? Tava-inimeste käes olev kuld nii ehte kui investeeringuna moodustab sellest põhimõtteliselt mitte midagi. Natuke tarbib ka tööstus, kuid kuld, mis maailmas peaks alles olema, oleks justkui kuhugi kadunud. Ei mäleta, aga kuskilt kunagi lugesin, et kui kõik tänapäeval maailmas olev kuld valada ühte kokku, siis saab sellest kuubiku, mis on 5 meetrit lai ja 5 meetrit kõrge. See oli väike vahepõige loole.

Guugeldasin Sõpruse maja arhitekte. Müts maha nende inimeste ees, tublid ja igati töökad arhitektid, kuid kui panna neile kahele arhitektile veel juurde kümmekond Eesti arhitekti, siis ikkagi nad ei jõuaks järele oma töödega mõnele 19. sajandi Rootsi või Itaalia arhitektile. Ma isegi ei mõtle siin hoonete keerukust, millega nagunii ületavad need 19. sajandi arhitektid oma hoonetega mäekõrguselt. Ma mõtlesin tegelikult projekteeritud ja valmis ehitatud hoonete arvu. Võrrelge kasvõi neid kahte meest: August Volberg ja Friedrich August Stüler. Ei ole ju loogiline? Ega saagi olla, sest meie mees ja tema tööd on päriselt olemas, aga see rootsi mees tundub fantaasia tegelane olevat.

Sõpruse kino puhul mul jäi esiti mõistmatuks, et miks siis sedasi on projekteeritud nagu ülemisel pildil? Tegu peaks ju olema suht uue majaga, mis on ehitatud 1953-1955. aastal. Natukene guugeldamist ja vastuse andis arhitektuurimuuseumi koduleht: Palju polnud puudu, et Sõpruse asemel mindaks kinno nimega Leningrad või hoopis Spartacus. Aprillis 65. sünnipäeva tähistav Kino Sõprus ehitati Tallinna vanalinna 1944. aasta märtsipommitamises hävinud hoonestuse kohale. 

On kerkinud üles küsimusi, et miks majadele keldrid? Üks vastus võiks olla see, et 30ndate lõpu poole anti välja määrus, kus oli nõue, et majad, mis edaspidi ehitatakse, peavad olema keldritega. Keldrid oleksid ühtlasi variendite eest. Meie arenenud ühiskonnas seda nõuet enam ei ole, kui jamaks läheb, siis pistame avalike varjendite poole plagama. 

Edasi suundusin Musumäe poole. Ette jäid lagunenud Viru väravad.

Vana foto 1900-1910 (all) ja uus (üleval). Vaskpoolse torni küljes oleva kühmu järgi saab öelda, et selle aja jooksul pole pinnast tänavatele juurde tekkinud ega ka vähemaks jäänud.  

Andke mulle maa-aluse Tallinna võtmed, ma tahan sisse minna...

1888. pandi sõitma hobutramm. Mind huvitab rohkem see, et mis aastal enne hobuste rakendamist trammivaguni ette, vedas trammivagunit elektrimootor? Samas loos räägitakse veel purskkaevudest ja purskkaevu tiikidest. Pildid, mis vanemast ajast on purskkaevudest säilinud, seal enam purskkaevud tavaliselt ei tööta. Kohe loo alguses oli mõni sõna juttu hobuveskist, mis asub hoopis teisel pool vanalinna. Kas sealt pressiti veesurvet purskkaevudesse või siiski pigem olid olemas elektrimehhanismid, mis tõukasid nii trammi kui andsid veele surve?  

Musumäe kõrval siis selline maja. Vana-Kreeka kangelastest kaunistuste ja suurte urnidega katusel. Ei viitsinud täpsemalt uurida selle maja ajalugu.

Edasi liikusin Harju tänavale. Kõht hakkas juba tühjaks minema ja otsustasin oma ringkäigu lõpetada. Aga ühe pildi panen sealt tänavalt siia vaatamiseks küll. Kes oli see geenius, kes selle veneaegse romu sinna Niguliste kiriku kõrvale pani? Oleks see auto olnud siis veel originaalvärvides, kuid see on nii oskamatult ära pläkerdatud, et jube kärakas kohe. Äkki see on moodne kunst hoopis? Hakkan vist vanaks jääma.

Kui jutt juba kunsti peale läks, siis panen siia viimaseks pildiks juba päris ehtsa tänavakunsti šedöövri Pikalt tänavalt. No comments!

LÕPP