Asgard

Iidne skandinaavlaste saaga - Asgard

Maailma loomise lugu

Esialgu, kui elavad olevused veel olemata olid, esines maailm kui toores ja korratu mass. Põhjamaal oli jää ja lumi ning lõunamaal aga lõkendas tuli. Tuli ja jää sattusid vastamisi ning sündis paks udu, millest hiiglane välja hüppas. Ümberringi pilku heites, et endale söögipoolist otsida, märkas hiiglane lehma, kes samuti söögiotsimisega ametis oli. Jää oli soolane. Kui näljane lehm jääd noolima hakkas, tuli korraga kellegi pea nähtavale ja selle peale ilmus pikkamisi jumal omas täies kogus.

Jumalast ja hiiglasest sündisid kaks suurt suguharu - jumalad ja hiiglased, kes üksteisele vaenulised olid. Hiiglased püüdsid alalõpmata Asgardi, jumalate asupaika taevas, tungida; jumalad aga asusid nende vastu kaitseseisukorrale, neid alatasa tagasi tõrjudes. Asgardi ja Utgardi vahel asus maa, kus inimesed, mehed ja naised, elasid, ja teda nimetati Midgardiks. Mere põhja mööda ringi ümber Midgardi väänles kolesuur madu, kes alalõpmata kasvas ja lõpuks nii suureks muutus, et ta oma enese saba alla neelas, mille kasvamine mao kõhuski ei tahtnud seisma jääda. Imelik vahtrapuu, nime järele Iggdrasil, ühendas need kolm maailma (Asgardi - jumalate asupaiga, Utgardi - hiiglaste asupaiga ja Midgardi - inimeste asupiaga) üksteisega. Selle vahtrapuu juured kasvasid hiiglaste maal Utgardis ja latv lõppes jumalate juures Asgardis. Juuri oli kolm, ühe juures istus tark hiiglane Mimir. Kolm õde, Rornid, asusid ka Iggdrasili juurtel ja kandsid hoolt, et puu juuri igapäev allikad niisutaksid.
Imelise vahtrapuu juuri katsid kolm allikat. Väikene hall orav jooksis ilmaväsimata puud mööda üles ja alla oma saba täis puhudes ja vastutulejatele igasuguseid uudiseid jutustades. Ta hoolitses selle eest, et kõikide uudiste edasijutustaja kõige pealt tema oleks. Selle asjaolu tõttu juhtus tihtipeale nii, et ta ise sisse kukkus ja teisi sisse vedas, sest et need uudised, mida tema jutustas, just igakord tõesed ei olnud.
Kõik jumalad ja jumalannad kokku moodustasid Äsiri, kelle pea ja isa, jumal Odin oli. Keset püha linna Asgardi udusid, jumalate asupaigas, oli Odinile troon ehitatud. Asgardist alumisse maailma viis ümmargune vikerkaareline sild, mida Bisröstiks ehk värisevaks sillaks kutsuti. Seda silda mööda võisid Asgardi elanikud käia ja sõita. Ainult võimas Thor, piksejumal, kelle mürisev vanker "värisevale sillale" liig raske oli, pidi kõrvalisi teid tarvitama. Pärast seda kui jumalad inimese lõid ja inimesi maa peal (Midgardis) elama õpetasid. Vaatas Odin ühel ilusal hommikul oma taevaliku trooni kõrguselt alla maa peale, aru saada soovides, kas inimesed tema abi tarvitavad; ta nägi siis maa peal palju väikesi olevusi, kellest üks jagu kurja tegema hakkas, ja teine jagu kogeledes aega surnuks lõi. Odin käskis seda pöialpojalist rahvast enda juurde kutsuda. Ja kui pöialpojad Asgardi ilmusid, viidi nad Odini lossi Gladsheimi, suure kohtumõistmise saali, kus juba terve Äsir, isa Odiniga eesotsas, koos istus.
Ja kõigevägevam jumal Odin hakkas pöialpoegade üle kohut mõistma. Kõige kurjemaid pöialpoegi mõistis ta maa alla elama, kus nad selle eest pidid hoolt kanda, et suures põlevas ahjus iialgi tuli ei kustuks. Nemad ei tohtinud kunagi päeva ajal omast nuhtlusepaigast maa peale ilmuda, - ainult öösiti võisid nad mõnikord oma töö juurest lahkuda.
Laisklejad aga, kes aega vedeledes surnuks lõid, samuti karistuse olid ära teeninud. Ja nii mõistis Odin neid puudesse ja lilledesse, et seal tööle hakata, kus suve ja päikesepaiste hiilgav jumal Frei nende juhatajaks sai.
Kui tööd lõpukorrale jõudsid ja taevas kuu paistma hakkas, siis saatsid väikesed pöialpojad ilusatel õhtutel oma aega mööda, tantsides ja kuupaistel ühe oksa pealt teise peale hüpates. Niiviisi algas meie maa Asgardi peal elu, lõbus ajaviide ja töö.

Odini ennastsalgavus

Odini õlgadel istusid tema käskjalad, mõtte- ja mälestusekaarnad, kes igapäev kõik kolm maailma läbi lendasid.
Vikerkaaresilla vaht oli Heimdall, kes valvas Asgardi. Tema kuulis kuidas rohi aasadel tärkas ja vill lamba seljas kasvas. Heimdallil oli loss, mis säras ja helkis ja sellel oli kõrge torn, mille tipult terve vikerkaare sild näha oli. Torn oli niisuguse heleda valgusega varustatud, et terve tee, mis hiiglaste juurde viis, valgustatud oli. Odin oli Heimdalli juures ja tahtis vaenlaste, hiiglaste maale minna. Selleks, aga, et teda seal nii lihtsalt ära ei tuntaks, jättis ta oma hobuse Himdalli juurde hoiule.
Esimesel päeval jõudis Odin maale, kus peale jää ja lume midagi ei olnud ja mitu korda ähvardasid teda jääpangad, mis hiiglaste poolt liikuma olid pandud, lömaks pigistada. Teisel päeval jõudis ta mägede ja laiade jõgede maale. Tihti juhtus, et jõgesid ületades ilmusid jõekaldale mäehiiglased, kelle käest samuti Odin pääses. Kolmanda päeva lõpupoole jõudis Odin roheliste puude ja toredate lillede maale. Siin oli üks kolmest veeallikast, mis vahtrapuu Iggdrasili juuri niisutas. Seda allikat valvas tark Mirimir. Igaüks, kes sellest allikast jõi, omandas enesele kõige suurema tarkuse. Kuigi Mirimir oma kasvu poolest hiiglane oli, ei kuulunud ta siiski mitte kurjade hiiglaste liiki. Seal toretsevates metsasaludes elutsesid imelikud loomad: magavad draakonid, mürgita maod ning rahulikud sisalikud. Kirjud linnud lendasid ja laulsid omi laule puuokstel. Terve org oli pehme ja meeldiva valgusega üle valatud, - see valgus aga ei olnud sugugi mitte päikese valguse sarnane. Ja keset orgu kasvas üks maailma puu Iggdrasili juurtest.
Odin kummardas Mirmiri ees ja ütles: Oo, Mirmir, ma tulen kaugelt Asgardist suurt armuandi paluma, sest mul kui jumalate ja inimeste isal läheb palju tarkust tarvis. Sellepärast ma pöördun sinu poole, luba mul tarkuse-allika vett juua. Hädaoht varitseb meid igaltpoolt, isegi Asgardi elanike seas leidub meil vaenlasi. Mina kardan, et tulejumal Loki viimasel ajal hiiglastega sõbrustama on hakanud ja neilt nende kurjad mõtted on omandanud. Külmade- ja tormidehiigased kipuvad alatasa jumalate ja inimeste kallale. Mirmir vastas ja ütles: Sina nõuad tõesti liig palju, isa Odin, kuid kas sina maksad mulle seda, mida mina sinult nõuan? Odin oli nõus ja ütles, et ma annan sulle kõik Asgardi kulla ja hõbeda, veel enamgi, annan sulle oma kaheksa jalaga hobuse Sleipniri, kui seda ainult küllalt oleks. Mimir ütles, et sellise hinnaga ei saa tema vett osta. Seda saab ainult mehisuse ja ennastsalgavuse teel. Ja Mimir küsis: Kas sina oled nõus ühe osa iseenesest ohverdama? Kas sa annad mulle ühe oma silma? Odin jäi nõusse ja meie ei kuule ega tea, milliseid hirmsaid valusid Odin selles imeilusas orus pidi läbi tegema, kuid ühes asjas oleme kindlad, et maailma-isa pärastpoole sugugi ei kahetsenud, et ta nii palju teiste pärast ohverdas ja kannatas.

 

Thir ja hunt

Kui maailma-isa Odin kord omal kõrgel õhutroonil istus ja kaugele enese ette silmitses, nägi ta kolme hirmsat elukat, kes tigeda tulejumala Loki pojad olid. Üks neist elukatest, päratu suur madu, oli mere põhjas, kus ta nii kiiresti kasvama hakkas, et tema keha peagi rõngana ringi ümber maailma keerdus, saba aga kasvas kõrisse ja kõrist eluka enese kehasse. Teine elukas oli pimedasse koopasse Nislhelmi kinni pandud. Kolmas elukas oli vihane hunt Fänrir. Teda peeti Asgardis ja ta hirmutas oma tohutu jõuga seal jumalaid. Hunt kasvas ja muutus aina kurjemaks ja tugevamaks. Maha tappa teda aga ei raatsitud, sest et püha linna piirides oli tapmine ja verevalmine keelatud. Siis võttis jumalate ees sõna Thor, kes  lubas hundile ahela oma haamriga taguda, kuid hunt purustas selle vaevata. Thor tegi teise ja hulga vägevama ahela, mida vaevalt kanda jaksas, kuid hunt sai sellestki jagu.
Haldjate ja suvejumal Frei võttis selle raske töö oma kanda ja ta läks oma armsasse elupaika - Alsheimi. Seal oli kõik vaikne ja mõnus, väikesed pöialpoisid nägid vaeva ja olid õnnelikud. Frei otsis oma truu käskjala üles ja läkitas ta maa-aluste pöialpoiste juurde ahelat tellima. Need olid kurjad pöialpoisid, kuid nemad kartsid väga Odinit, kes nad nende kurjuse pärast maa-alla tööle saatis ja nad võtsid töö vastu. Pöialpoiste kuningas ütles, et kaks päeva ja kaks ööd ära kuluvad, enne kui ahel valmis saab ja ahel saab nii tugev, et keegi maailmas seda puruks ei tee.Kahe päeva pärast tuli kuningas uuesti tigedate pöialpoiste kuninga juurde, kelle oli väike ahel käes. Kuningas ütles käskjalale: Sulle näib see ahel vististi väga õhukene ja nõrk olevat. Tegelikult aga on see kõige imelisem töö. Meie oleme selle kõige paremast materjalist teinud ja see seisab kuuest asjast koos:
1. Müra, mis kass omade käppadega sünnitab, kui ta astub.
2. Kivijuurtest.
3. Naisterahva habemekarvadest.
4. kalahäälest.
5. Linnu süljest
6. Karu soontest.

See ahel ei katke kunagi. Ja kui teil läheb korda see ahel Fänriri kaela visata, siis ei raputa ta ennast sellest iialgi lahti. Käskjalg tänas ja viis ahela Asgardi. Maailma-isa Odin kartis, et hunt ennast kolmandat korda enam aheldada ei lase ja ta pakkus jumalatele välja, et pidu korraldada. Selle kavatsuse järele pidid kõik üheskoos ilusa järve peale, mis põhja pool Asgardi asus, minema. Seal tuli mängida ja jõuvõistlustest osa võtta. Kõigile jumalatele meeldis see ettepanek ja nad sõitsid sinna kõik üheskoos Freia imelaeval, millel niisugune omadus oli, et see ühelt poolt endasse ühekorraga terve Äsiri ühes kõige hobustega ära võis mahutada, ja teiselt poolt teda taskusse kokku võis rullida.
Laev sõitis järvel oleva ilusa saare peale. Kui võidujooksmised ja mängud lõppesid, võttis jumal Frei taskust ahela ja pani kõigile ette seda puruks kiskuda.
Thor ja Thir katsusid, kuid ilmaaegu. Siis ütle Thor, et keegi peale Fänriri ei suuda seda ahelat katki rebida. Hunt aga ei tahtnud uuesti ennast kinni lasta siduda. Et ta aga oma jõu peale väga uhke oli ja kartis, et teda argpüksiks nimetatakse, siis lubas ta ennast ainult sel tingimusel kinni siduda, et ühe jumala parem käsi sidumise ajal tema lõugade vahel oleks. Sel teel arvas ta pettusest üle saavat.  Kui jumalad sellest teadaandmisest kuulda said, siis vaatasid nad küsivalt üksteise otsa ja astusid kohmetunult mõni samm tagasi. Ainult vapper ja heasüdamlik Thir astus paar sammu ettepoole ja pani rahulikult oma käe Fänriri lõugade vahele. Teised jumalad panid eluka ahelasse ja sidusid ta määratu suure kalju külge kinni. Julm elukas tegi suure hüppe, et ennast raudadest vabaks teha. Kuid asjata: mida tugevamalt ta rabeles, seda enam koomale kokku tõmbas ennast ahel. Kogu Äsir asus hirmsa eluka ümber vaatama, kuidas see meeleheitlikult raudades siples. Kuid sealsamas olid nad väga kurvad selle asjaolu tõttu, et ausameelne Thir oma parema käe oli kaotanud: hirmus hunt oli oma hambad kokku litsunud, kui aru sai, et tal enam pääsemist ei ole. - Niisuguse vägiteoga sai vapper Thir valmis, et Asgardi rahu ja õnne kindlustada.

Thori vasar

Maaluses Nislheimis lasi Loki (tulejumal) valmistada Odinile oda, mis alati märki tabas. Freia (armastuse- ja ilujumalanna) jaoks aga laeva, millega õhus niisama hästi võis sõita kui vees. Laev oli küll väga suur, et temasse terve Asgardi jumalad ühes hobustega ära mahtusid võis seda tarbekorral kokku panna ja taskus kanda.
Pöialpoiss Brok Nislheimis valmistas kolm imeasja:
1. Suure kuldmetssea, kes säras nagu tuli ja õhus imeliku kiirusega lendas.
2. Kuldsõrmuse, mis iga nädala jooksul enesest kaks uut sõrmust sünnitas.
3. Nõiavasar, mida kutsuti Miolniriks. See oli vasar, mis kunagi märgist mööda ei läinud ja ikka viskaja kätte iseenesest uuesti tagasi pööras. Vasar oli määrataud Thorile ja selle imevasara abil taheti igasuguseid kurjade hiiglaste pealetungimisi Asgardi vastu tagasi lüüa.

Thori imereis

Thoril oli vanker, mille ette olid kaks kitse rakendatud. Kui ta selle vankriga sõitis, siis müristas see nii rängasti, et pikselöögid kaugelt mägedest vastu kajasid. Kui Thoril oli kõht tühi ja Utgardis, hiiglaste juures võitlemas käis, siis tegi ta vahepeatuse Midgardis inimeste juures, paludes öömaja. Öömaja talle pakuti, kuid inimestel polnud talle süüa anda. Thor ütles inimestele, et nad ei peaks muretsema ja võttis vankri eest kitsed ning lõi nad maha. Pakkus inimestelegi süüa, kuid tingimuseks oli, et luud tuleb terveks jätta ja kõik toa põrandale hunnikusse koguda. Üks poisike aga tegi ühe väikese luu katki, et sealt üdi imeda ja viskas selle katkise luu hunnikusse. Järgmisel päeval valmistas Thor ennast ärasõidule ja raputas oma imevasarat nahkade, mille peal kondid hunnikus olid. Korraga ühe silmapilgu jooksul muutusid nahad ühes kontidega elusateks kitsedeks, just samasugusteks, nagu nad enne olid, selle vahega ainult, et üks neist tagumist jalga lonkas. Thor andis poisikesele andeks ja lubas teda koos õega reisu peale kaasa võtta.

Kuidas Thor oma vasara ära kaotas

Freial olid kulliriided, mis olid tehtud kulli sulgedest. See, kes need riided selga ajas, omandas endale täielise linnu väljanägemise.
Peale vasara olid Thoril veel kaks imeasja: vöö, mis jõu kahekordseks muutis, kui ta endale selle kõvemini ümber tõmbas, ja raudkinnas, mille ta ikka kätte pani, kui tal tarvis oli vasarat kasutada.

Iduna vangistus

Iduna oli Asgardi ilus jumalanna. Iduna tünder oli nõiatünder, mis suurte punaste kuldõuntega täidetud oli. Need kuldõunad olid üliväga maitsevad, kuid peale selle muutus igaüks, kes neid sõi, tugevaks ja nooreks. Asgardi elanikud sõid sageli neid imeõunu, mis nende noorust ja elujõudu alal hoidsid. Selle asjaolu tõttu võisid nad ka Midgardi elanikele oma kaitset pakkuda. Tünder, kus Iduna omi õunu hoidis, oli alati täidetud, nii et igakord, kui ta sealt õuna võttis, kohe uus õun asemele tuli. Keegi ei teadnud, kust ja kuidas uus õun tuli, kuid tingimata pidi Iduna õuna ise tündrist välja võtma. Kui aga keegi teine õuna võtma hakkas, muutus see käes väikseks ja sulas kokku.
Kui Iduna langes hiiglaste kätte vangi, siis ta nägi oma vangikongi aknast, et koledate ja inetute hiiglaste juures oli ka naisvahtisid, kes sugugi inetud ei olnud. Neil olid ilusad naeratavad näod. Iduna arvas sel põhjusel, et need temaga kaastundlikult ja sõbralikult ümber käima hakkavad. Ta palus neid, kibedaid pisaraid valades ja seletades, mil viisil ta oma õnnetusse oli sattunud. Kuid need muigasid ikka edasi. Kui nad Idunale selja pöörasid, nägi ta, et need eluta, seestpidi koguni tühjad olevused olid. Need oli Ellad, neil ei onud südant, sellepärast ei võinud nad ka kaastundlikud olla. Kui inimesel häda ja õnnetus juhtub olema, siis ei või ta Ellade poolt abi loota.
Iga päev käis hiiglane Iduna juures ja küsis hirmsa häälega, kunas ta temale õuna annab? Iduna teadis, et oleks häbematu anda hiiglasele õuna, mis ainult jumalatele olid määratud. Iduna sai aru, et parem on hiilgava Asgardi liikmeks jääda, vangitornis istudes, kui vabaks hiiglaseks ehk Ellaks muutuda.
Kuid Asgardis oli lugu juba paha, sest jumalad jäid ilma imeõunteta, mis jõudu ja noorust alal hoidsid. Kaks võõrast teekäijat Vanadus ja Haigus hulkusid Asgardis ja kõik jumalad tundsid ennast nõrgad ja väljakurnatud olevat. Siis kutsuti viimaks jumalad ja jumalannad ühisele nõupidamisele, et kuidas Iduna hiiglaste juurest üles otsida.
Kuna Iduna äraandmises oli süüdi Loki, siis Odin ütles: Oi, Loki, mis sa oled teinud? Sina  oled vennastuse vannet murdnud ja terve Asgardi õnnetusse saatnud. Too meile meie õde tagasi ehk mine ja ära näita ennast siin enam kunagi. Loki laenas Freia kullimantli ja lendas läbi seinaprao Iduna vangikongi. Muutis Iduna pähkliks ja haaras oma küüniste vahele ning lendas Asgardi tagasi. Uuesti muutusid jumalad omas asupaigas Asgardis noorteks ja elujõulisteks ja kaks võõrast Vanadus ja Haigus kadusid sootuks, ning rahu ja rõõm hakkasid Asgardis vana viisi valitsema.

Baldur

Baldur oli valgusejumal ja ühel ööl ta nägi unes, et temaga on varsti halvad lood. Tema isa Odin oli selle pärast mures ja lasi oma naisel kuninganna Friggil käskjalad igale poole maailma asjade ja elavate olevuste juurde läkitada, kutsega, et nad kõik Asgardi ilmuksid.
Ilmusid olevused, kes maa peal, vees ja õhus elavad, kõik puud ja taimed, kõik kaljud, kivid ja metallid maa alt, kus tööarmastajad pöialpoisid tööd teevad. Ilmusid tuli ja vesi mürgid ja haigused. Kõik tõotasid pühaliku vandega, et nende läbi Baldur milgi kombel ei saa kannatada. Ainult üks väikene rohulibleke, mida omeelaks kutsuti, mis iseenesest nii pisikene oli, et Frigg ta kutsumata jättis, ei andnud oma vannet.
Frigg jäi nüüd rahule, et kõik olid vande andnud ja Baldurit mingi hädaoht ei ähvarda, kuid isa Odin ei võinud ennast kõigist tõotustest hoolimata rahustada. Ta istus oma kaheksajalalise hobuse Sleipiri selga ja sõitis Asgardist maa alla Hela juurde, kes seal nende kaugete maade üle valitses. Tema teadis kõik, mis juhtub, ja teadis ette juba, kes ta juurde tuleb. Keegi peale Odini polnud küllalt tark, et Helaga juttu ajada. Odin üksi teadis neid sõnu, millega Helat tema elumajast välja kutsuda. Kui Odin pärale jõudis, võttis Hela tema kohe vastu ja vastas tema küsimuse peale: Ütle mulle, - algas Odin,- kellele sa selle uhke elumaja oled ehitanud?
Valgusjumala Baldurile,- vastas Hela.
See, kes Balduri surmab, saadab kogu Asgardi õnnetusse.
Tark naisterahvas Hela vastas:
Hödur, Balduri kaksikvend, tapab valgusejumala ära. Ja nende sõnadega kadus. Isa Odin pöördus kurvalt koju oma naise juurde tagasi ja jutustas, mis ta Helalt oli kuulnud. Kuid jumalanna oli kindel, et tema pojaga enam mingisugust õnnetust ei juhtu.
Ühel heal päikesepaistelisel päeval sügise lõpupoole läksid jumalad Asgardi taga olevale põllule mängima. Et nad kõik teadsid, et miski maailmas ei või Baldurit surmata, siis tegid nad temast märklaua ja hakkasid kordamööda tema pihta odadega sihtima. Neile sünnitas lõbu see asjalugu, et odad, mis Balduri ihusse tungisid, teda siiski terveks jätsid. Neile näis koguni, nagu teeksid nad Baldurile au, et nemad tema kehasse odasid viskavad.
Selsamal ajal istus jumalanna Frigg omas lossis, kui keegi ukse pihta koputas. - Astuge sisse, - ütles Frigg, ja tema ette astus vanaldane naisterahvas. Vanaeit jutustas, et tema põldu mööda tulnud ja näinud, kuidas jumalad mängides Balduri pihta odasid visanud.
- O, minu poega ei haava ei puu ega teras, ütles Frigg, sest kõik maailmas on mulle vande andnud, et minu poeg Baldur terveks ja puutumatuks jääb.
- Ja sina arvad, et kõik maailmas erandita on sulle niisuguse vande andnud, ütles vanaeit.
Kõik, kui maha arvan ühe taime, mis hommiku pool Asgardis kasvab. Teda kutsutakse omeelaks. Ma arvan aga, et see taim liig pisikene on ja nõrk, et kellelegi haiget võiks teha.
Kohe selle peale läks vanaldane naisterahvas minema ja viskas omalt seljast naise ülikonna. Nähtavale tuli tige ja õel Loki, kes kiirelt taimekest otsima tõttas. Kui Loki taime omeela üles leidis, lõikas ta väikese oksa, seadis ta oda otsa ja läks põllule, kus jumalad ikka veel edasi mängisid. Ei mänginud ainult pimedusejumal Hödur, kes Balduri kaksikvend oli.
Loki astus Höduri juurde ja küsis: Miks sina ei mängi?
- Mina ei näe ja sellepärast ei saa märki visata; pealegi ei ole mul oda, - vastas Hödur.
Siin on sul hea uus oda, mina juhin sinu kätt,- sosistas kurikaval Loki, Höduri kätte omeela taimega varustatud oda andes ja tema kätt Balduri pihta sihtides. Baldur vaatas oma venna otsa ja ei aimanud midagi paha. Korraga kuulis vaene pime Hödur jumalate hirmsaid karjatusi, sest Baldur oli surnult maha langenud, ja asus Hela riigi poole teele.
Kui Frigg sellest kuulis, palus ta jumalate kiirkäskjalal Hermodil Hela juurde minna, et temalt Baldur tagasi paluda. Üheksa päeva ja üheksa ööd sammus ta vahetpidamata, kuni viimaks Hela juurde jõudis. Seal võttis teda Baldur vastu. Hela ütles, et Baldur võib Asgardi tagasi minna, aga ainult sel tingimusel, et kõik elavad olevused ja asjad peavad teda taga nutma.
Hermod tõttas koju Hela tingimusi teatama. Ja jumalad saatsid maailma igale poole käskjalad välja, kes kõigile asjadele ja elavatele olevustele ülesandeks tegid Baldurit taga nutta.
Kui käskjalad Asgardi tagasi tulid, tuli neile vanaldane naisterahvas vastu, keda nad ka nutma sundisid. Kuid naine vastas:
- Las Hela jätab Balduri enesele, mul teda tarvis ei lähe.
Neid sõnu kuuldes said jumalad aru, et seesama naisterahvas juba Friggi juures lossis oli käinud, ja meie teame nüüd, kes see oli.
Ja rõõmus noorukene Baldur ei tulnud iialgi enam tagasi, ja kõik jumalad nutsid teda kaua taga.

Ägiri pidu

Thor ja Thir käisid Utgardis Himiri juures jumalate peo jaoks pada hankimas, mis seitse versta pikk ja seitse versta lai oli. Himiri polnud kodus ja seal oli ainult tema hea ja vastutulelik naine. Naine ütles, - minu mees saab õige vihaseks, kui võõrad eest leiab, ja tema silmade välk on nii hirmus, kui ta vihastab, et kohe surnuks lööb. Naine peitis jumalad ära ja õige pea kuulsid nad Himiri raskeid sammusid. Kui hiiglane kuulda sai, et tema jäämajas kaks võõrast viibisid, vihastas ta nii kangesti, et tuluke, mis tema silmist sähvis, korraga palgi, millele pajad peale olid asetatud, purustas ja kõik pajad, peale seitsmeverstase, maha kukkusid. Ja siis nägi hiiglane võõraid, aga ta muutus nende vastu armuliseks ja nad läksid järgmisel hommikul kõik koos kalale.
Thor lõikas kõige paremal härjal pea maha, et kaladele sööta valmistada, kuid Himirile ei meeldinud see. Kuid Thor seletas talle, et neil peavad kõige paremad söödad käepärast olema, sest et neil vaja on Midgardi madu, kes merepõhjas elab, kinni püüda.
Thor seadis härja pea konksu otsa ja viskas merre. Kohe tundis ta, et miski ta õnge suure jõuga vee alla kisub. Thor tõmbas ja vastiku Midgardi mao pea oli juba veest väljas, kui hiiglane nööri katki lõikas. Hiiglane tegi selle teo, sest ta väga kartis seda madu. Nõiavasar, mida Thor maole tagant järele viskas, ei aidanud enam, sest Thor mööda viskas. Ja kalamehed suundusid tagasi.
Hiiglase juures olles, ütles hiiglane, - löö see peeker puruks ja kui see sul õnnestub, siis saad endale suure paja kingituseks. Seda pada just Thor sooviski ja ta tõmbas enesele jõuvöö tugevasti ümber ja viskas kõigest jõust peekri vastu seina. Selle asemel, et peeker puruks lüüa, lõi see seina sisse suure augu. Thor viskas uuesti, ja kordus jälle sama, kuid siis sosistas hiiglase naine Thorile: - Viska talle peeker mööda pead! Ja naine ise sealjuures laulis, voki ratast vändates:
"Tugevad on postid, tugevad on kivid.
Tugevamad siiski on hiiglase kondid..."
Selle peale viskas Thor peekri kõigest jõust hiiglasele pähe, nii et peeker tuhandeks killuks purunes.
Thir ja Thor hakkasid pada ära viima, kuid hiiglasele ei meeldinud see ja ta kutsus oma sõbrad hiiglased kokku ja läks ühes nendega jumalaid taga ajama. Igal pool ümbritsevates mägedes hiiglaste silmi enda ümber nähes, haaras Thor oma imevasara kätte ja hakkas sellega hiiglasi taguma, kes kohe tardusid ja määratusuurteks kaljudeks muutusid; need kaljud seisavad tänapäevalgi merekaldal.
Ägir sai oma paja kätte ja selles keedeti mett, ning pidu võis alata. Kuid enne pidupäeva oli pühas Asgardi linnas suur kurbus, sest rõõmsatujuline Baldur oli surnud ning Asgard muutus tühjaks ja pimedaks.
Friggi sai sellel peol teada, et Loki tõttu tema poeg Baldur oli surma saanud ja selle peale lahkus arg Loki Asgardist igaveseks.

 Jumalate videvik

Loki põgenes kaugele mägedesse, kuhu jumalad teda otsima tulid ja nad saidki ta kätte ning sidusid Fänriri kõrvale kalju külge. Kuid rahu ei tulnud enam Asgardi tagasi, sest et seal enam Balduri ei olnud, kelle surmaga valgus ja rõõm jumalate asupaigast kadusid. Jumalad tundsid videviku lähenemist, mille tund ainult targale Odinile teada oli. 

See oli kõleda talve Fimbula algus, mille järele viimane suur lahing tuli ära pidada. Õhtu poolt puhusid külmad tuuled, lumi ja jää katsid maad; päike ega kuu ei paistnud. Igal pool valitses pilkane pimedus, inimesed muutusid tigedateks, õnnetuteks ja üks-teise suhtes vaenulikuks. Inimesed hakkasid kuritöösid korda saatma ja hiiglased-pakased ikka tugevamateks ja tugevamateks muutusid. Külmad tapsid lilled ja puud ning sidusid jõed ja järved jääköidikutesse.

Kusagil ei kasvanud roheline rohi ega polnud ka kuldset päikesekiirt näha. Hiiglapakased tundsid head meelt inimeste õnnetuste üle ja lootsid, et neil läheb korda jumalaid ja Asgardi ära hävitada.

Kolm niisugust talvet kadusid üksteise järel ajamerde. Kordagi ei valgustanud ega soojendanud selle aja jooksul päikene maailma. Veel läksid kolm talvet mööda, kuni kotkas, kes maailma puu Iggdrasili ladva otsas istus, läbilõikavalt karjuma hakkas, mille tõttu maa värisema lõi, mäed pooleks murdusid ja kokku vajusid, ning Loki ning Fänrir omadest köidikutest vabanesid.

Merevesi tõusis kallastest välja, ujutas maa üle, ja hirmus Midgardi madu tõstis oma pea mere põhjast, et viimasest lahingust osa võtta. Igaltpoolt kogusid ennast jumalate vaenlased-pakased, mäehiiglased, Loki, Fänrir ja Midgardi madu, kokku.

Asgardi truu vaht Heimdall vaatas omast vikerkaaresillal olevast vahitornist välja, nägi hirmsaid vaenlasi lähenevat ja puhus oma nõiasarve, jumalatele varitsevast hädaohust teada andes.

Kui Odin seda kuulis, valmistas ta ennast kiirelt lahingu vastu. Kõneldakse, et Odin veelkord Mimiri poole olevat pööranud, et teada saada, mis jumalatel vaenlaste peale tungimise puhul ette tuleb võtta. Ei ole aga teada, mis Mimir selle peale vastas. Kui aga sarv teist korda puhuma hakkas, siis läksid kõik jumalad Odiniga eesotsas vaenlastele vastu.

Thor seisis Odini kõrval, kuid varsti tuli neil üksteisest lahkuda. Piksejumal tungis oma vana vaenlase mao kallale ja tappis eluka ära. Kuid mürgine hingeaur, mis eluka kõhust välja tungis, mürgitas Thori ära ja ta langes samuti surnult maha.

Heimdall ja Loki, kes ka vastamisi sattusid, tapsid üksteist ära. Nii võitlesid üksteisega jumalad ja hiiglased senini, kuni pilkane pimedus ikka enam ja enam maad kattis ja hiiglased surnutena maha langesid. Siis pääses tuli lahti ja möllas Mitgardist kuni Asgardini ja hirmsal Ragnaröki päeval said kõik kolm maailma otsa.

Kuid kõigele ei tulnud siiski lõpp. Läksid kuud, aastad, koguni aastasajad mööda ja tärkas elule uus maailm ilusate merede ja maadega, ilusa särava päikesega päeva ajal ja kuuga öö ajal. Jällegi hakkasid valguse ja soojuse tõttu maa peal puud ja rohi kasvama ning lilled lõid õitsema. Baldur ja Hödar ilmusid sellesse ilusasse uude maailma, kõndisid seal ja vestsid üksteisega juttu. Thori pojad tulid ja tõid nõiavasara Miotniri kaasa, mitte hiiglaste kallale tungimiste eemale tõrjumiseks, vaid seks otstarbeks, et inimesi aidata majasid üles ehitada.

Kaks inimest, mees ja naine, kes möllavatest tuleleekidest puutumata olid jäänud, asusid maa peale ja nende lapsed ja lapselapsed elasid rahus uues maailmas.

Baldur ja Hödur tuletasid isekeskis vanu aegasid meelde, mil kõik jumalad õnnelikult Asgardis elasid, kuni tige Loki nende õnne lõpuks nurja ajas. Heameelega tuletasid nad meelde Odinit ja Friggi, mehist Thiri, kes oma parema käe Äsiri päästmiseks ohverdas, võimast Thori, truud Heimdalli, hurmavat Freiat tema imepärlitega, ilusa Iduna aeda, kus nad istusid ja õunu sõid.

- Me teame siiski, - ütlesid nad, - et uues maailmas, mis vanast palju parem on, armuline Isa omade laste eest hoolt kannab.

Joonealune

Mul õnnestus saada üks kaunis suur ports vanu raamatuid aastatest umbes 1870 - 1939 ja nüüd võin rahuliku südamega jätta mõneks ajaks vanade ajalehtede uurimise, sest raamatuid, mida läbi lugeda ja läbi töötada, on väga palju.

 

Minu esmase sõela läbisid need raamatud, mis on aknalaual näha. Mu hea kamraad Arne, küsis raamatute nimekirja ja andsingi need talle. Ta oli eriti huvitatud raamatust Asgard, millest see lugu siin nüüd sündiski. Panen selle nimekirja siiagi, mis raamatud nüüd lähiajal minu luubi alt läbi käivad:

* Eesti kohalikud muistejutud (M.J Eisen, tema raamatuid on õnneks hulgi. Need tuleb kõik kaanest kaaneni lugeda).
* Väike Kalevala
* Kreeka vägimehed (Eisen)
* Aulane ja Ülo (Jutt Eesti muistsest ajast)
* Eesti muinasjutud (Korjanud ja üles kirjutanud J. Kunder)
* Eesti vana usk (Eisen)
* Kodumaal rännates
* Kuidas inimesed vanasti elasid
* Vana Egiptus, idamaa rahvaste ajalugu
* Karolus (ajalooline jutustus Eesti minevikust).
* 10000 aastat jääs
* Esivanemate ohverdamised (Eisen)
* Kullervo (Lugulaul Kalevalast)
* Aristoteles
* Darwin
* Eesti mütoloogia I, II, III (Eisen)
* Kalevipoeg
* Tõll ja ta sugu (Eisen)
* Eesti rahva ennemuistsed jutud (neid on mitu varianti, on Eiseni ja on Kreutzwaldi oma)
* Eestlaste kultuur muistsel iseseisvuse ajal (H. Moora. See on ka huvitav vana)
* Kivid ja killud (Eesti vanavara korjamine ja kahe suure korjaja elulugu)
* Väike Kalevala (Eisen)
* Hansu-raamat (Eisen)
* Kalevipoja esi-isad (Eisen)
* Kalevipoja päevilt (Eisen)
* Kuldja (Eisen)
* Veealune eluriik
* Eesti ennemuistsed jutud (Eisen)
* Eesti kohalikud muistejutud (Eisen)
* Näkiraamat (Eisen)
* Kõu ja Pikker (Eisen)
* Kolm lugu
* Soome muinasjutte
* Kalevipoeg ja Kalevala
* Candide ehk optimism
* Kreeka muinaskangelased
* Valik Eesti rahvalaulusid
* Põhjaneitsi
* Asgard

Nüüd siis Asgardi juurde tagasi. Raamat on umbes 70 lk paks ja väikeses formaadis. Tegin raamatust lühijutustuse, mis minu arust väärib kõige rohkem tähelepanu ja kus on kirjeldused vägevatest tehnoloogiatest ja imeasjadest. Tegelikult, tehnoloogiad vast polegi õige sõna, sest jumalad elasid/elavad peenmateeria maailmas, kus puudub meie mõistes mateeria ehk füüsiline aine. Nad elasid siis, kui nii võib öelda, teises dimensioonis. Sama võib ka oletada kurjade pöialpoiste kohta. Ehk kogu maailma või terve universum koosneb jämedalt öeldes kolmest erinevast dimensioonist, mis omakorda veel jagunevad väiksemateks dimensioonideks või dimensiooni sees on mingi teine dimensioon, mis järgib selle dimensiooni reeglit, mille sees ta on. See info tuli välja selgesti ühes loos, kus pöialpoiste riigis on veel üks riik, kus surnud elavad. Samuti on igas maailmas oma koll või elukas. Jumalate maal oli selleks Fänrir (hirmus hunt), inimeste maal kole madu ja hiiglaste maal samuti mingi kole elukas.

Tegu olevat küll muinasjutuga, kuid paljud targad on ammu öelnud, et vanade rahvaste saagades või muinasjuttudes peitub kuldne tõde. Lähtun siis hetkel minagi sellest.

Esimese hooga tundus, et see raamat on piibli teisend või väikevend, vahega, et see raamat on hulga kergemini loetav (muinasjutt ikkagist).

 

Asgardi järgi sai maailm alguse kaosest ja kõige esimene olevus, kes sellest sündis oli kuri hiiglane. Hiiglasi oli mitut liiki, ühed neist olid head. Järgmine tegelane, kes kaosest ilmus oli lehm ja alles kolmandana pistis oma nina udust välja jumal. Jumalad ja hiiglased olid omavahel vaenujalal, siit ka see vana "hea" duaalsus: hea-halb, alfa-omega jne, millest on väga palju juba juttu olnud. Kuid nende kahe maailma vahel asus Midgard ehk Maa, kus inimesed elavad. Nagu nimest juba tuletada võib, siis tegu on nende kahe maailma vahepealsega. Sest "Mid" võib paljudes keeltes tõlkida kui keskmist või keskel/vahel olevat. Ka sellest on palju juttu olnud siin blogis. Isegi inimese elu-eesmärgi saaks justkui sellega ära lahendada. Sa pead olema duaalsuse keskel ehk nendest kahest väljaspool.

 

Mere põhja mööda ringi ümber maa väänles kolesuur madu, kes alalõpmata kasvas ja lõpuks nii suureks muutus, et ta oma enese saba alla neelas. Seda teab vast igaüks, mis elukast on jutt ja mis tegelased selle üheks oma võimsaks sümboliks on võtnud.

Uroboros ei lase selle maa elanikel sellest maailmast enne Ragnaröki päriselt lahkuda, sest vist mitte ükski inimhing ei suuda jääda Alfast ja Omegast neutraalseks või jääda ainult Alfasse. Siiski võin siin eksida, mõni üksik hingeke vast siiski on võimeline seda saavutama. 

Kõik kolm maailma on ühendatud imeliku vahtrapuu juurte läbi, mis tüves üheks saavad. Püha kolmainsus? Kui piiblis räägitakse ühest ainsast jumalast ja Asgardis paljudest jumalatest, siis küsin, kes oli Jeesus? Aga see pole praegu teemaks.

 

Thoril, piksejumalal oli "mürisev" vanker, millega ei saanud mööda vikerkaare värisevat teed teistesse maailmadesse sõita, sest see oli liigraske ja ta kasutas selleks teisi teid. Sellest võib välja lugeda, et Thori vanker koosnes raskemast mateeriast ning taevasse minekuks on olemas veel teinegi, mateeriast koosnev tee või teed. Vikerkaare "väriseva" tee puhul tundub tegemist olevat peenmateeriaga või teise dimensiooni mineku "uksega", mis ei ole reaalne asi.

Kurjad pöialpoisid saatis Odin maa-alla tööle ja nemad ei tohtinud sealt kunagi päeva ajal lahkuda, ainult öösiti mõnikord. Selle maailma mõistmisel võiks öelda, et tegu on meie mõistes mingi kummitusliku/deemonliku ilmutistega, mida aeg-ajalt siin maailmas ette tuleb. Eesti rahva pärimuses on päkapikud ka ahjualused, kes üldiselt on kas pahatahtlikud inimeste suhtes või neutraalsed. Mõni harv-kord kasulikud.

Odini õlgadel istusid tema käskjalad, mõtte- ja mälestusekaarnad, kes igapäev kõik kolm maailma läbi lendasid. Seda kirjeldust võtaksin kui maailma kõiksuse infovälja- ja salvestuspanka, mille eest ei jää mitte ükski saladus ja mõte peitu.

Freia imelaev, millel niisugune omadus oli, et see ühelt poolt endasse ühekorraga terve Äsiri ühes kõige hobustega ära võis mahutada, ja teiselt poolt teda taskussse kokku võis rullida. Võiks arvata, et tegu oleks justkui tehnoloogilise vidinaga, nagu ühes teises filmis oli selleks Nokia taskutelefon, rahvakeeli "banaan", mis käis lahti liug-klapiga ja mida sai taskusse panna. Läbi telefoni sai minna teise reaalsusesse. Kuid Asgardi puhul arvan, et see oli pigem mingi portaal, mille kaudu said kõik jumalad koos nende "sõidukitega" ühe korraga teise kohta toimetada. See ei olnud tehnoloogiline vidin, kuna peenmateerias taolist mateeriat ei tohiks eksisteerida, nagu siin füüsilises maailmas. 

Pöialpoiss Brok Nislheimis valmistas kolm imeasja:
1. Suure kuldmetssea, kes säras nagu tuli ja õhus imeliku kiirusega lendas.
2. Kuldsõrmuse, mis iga nädala jooksul enesest kaks uut sõrmust sünnitas.
3. Nõiavasar, mida kutsuti Miolniriks. See oli vasar, mis kunagi märgist mööda ei läinud ja ikka viskaja kätte iseenesest uuesti tagasi pööras. 

Esimese kahe eseme kohta ma ei oska suurt midagi öelda, kuid Thori vasar on juba märksa tuntum ese. Ühes lõigus tuli välja, et alati kui Thor vasarat kasutas, pani ta kätte raudse kinda. Ehk need kaks eset olid üks tervik ja "töötasid" või "toimisid" ainult koos. Esemega sai hävitada ja taastada (tegi surnud kitsed elavaks) ning nagu välja tuleb, sai või saab tulevikus esemega ka hooneid ehitada. Mõttekoht...püramiidid? obeliskid? jne. Thoril oli veel üks imevigur - vöö, mis tema jõu kahekordistas, kui ta seda pingutas.

Kulliriided ja inimülikond - Mingeid imevahendeid kasutades võis võtta kelle kuju tahes.

Ellad ehk "olendid," kellel pole piltlikult öeldes südant, neil puudub kaastunne teiste vastu. Neid olevusi on meie maailmaski küllalt, kuid huvitav oli kirjeldus, kuidas Iduna nad ära tundis: Kui nad Idunale selja pöörasid, nägi ta, et need eluta, seestpidi koguni tühjad olevused olid.

 

Odin sõitis Asgardist maa alla Hela juurde, kes seal nende kaugete maade üle valitses. Tema teadis kõik, mis juhtub, ja teadis ette juba, kes ta juurde tuleb. Tulevik on kellelegi/millelegi täpselt teada.

 

Jumalad viskasid Balduri pihta odasid, ent need ei surmanud teda, sest kõik olid andnud vande, et ei taha Baldurile halba. Kuid üks rohulibleke ei olnud taolist vannet andnud ja see surmas Balduri. - Ma ei tahaks piiblit näitena tuua, aga muud võrdlust mul pole. Kõikidel tegevustel on tagajärjed ja mõjuvad ainult vande ja tahtluse korral. Isegi 10 käsus on vandega seotud punkt. Sa ei tohi valet vanduda... Kogu mateeria võtab vormi läbi sõna ja saab selle järel teoks. Kuidas maailm loodi? Alguses oli sõna, mis hõljus vete kohal ja hiljem pandi see kuskile kirja, sest on kirjutatud et...

Sõna mõjust on veel üks hea näide Asgardis, kus hiiglane andis Thorile peekri, et see selle puruks viskaks, aga Thor ei saanud sellega hakkama. Hiiglase naine sosistas siis Thorile, et visaku vastu hiiglase pead ja viske ajal laulis hiiglase naine laulukest, mille sõnade jõud hiiglase pea peekrist kõvemaks muutis.

 

Igal pool ümbritsevates mägedes hiiglaste silmi enda ümber nähes, haaras Thor oma imevasara kätte ja hakkas sellega hiiglasi taguma, kes kohe tardusid ja määratusuurteks kaljudeks muutusid; need kaljud seisavad tänapäevalgi merekaldal. - Neid jutte ja isegi vastavate kaljude pilte olen ma ennegi näinud, kuid, mida uskuda?

Jumalate videviku lugu võrdlen Ilmutuse raamatuga, kuid videviku lugu on nii selgelt ja arusaadavalt kirjas, et hirm hakkab. Karm lõpp ootab meid ja märgid näitavad, et see polegi vast enam nii kaugel, aga iga lõpp pidavat millegi uue algus olema, nagu Asgardiski kirjeldatakse.

LÕPP

Tenet

Tenet on Chrsitopher Nolani ulmefilm, mis päris suures osas on filmitud Tallinnas. Minu arust just mitte kõige põnevam ulmefilm, aga teades Nolanit omal moel, siis see film ei olegi võibolla pelgalt selline action-ulme, vaid see peidab endas ka sõnumit - õigemini palju sõnumeid ja vihjeid. Mina muidugi nägin kohe ära, mida "kaudselt" Nolan on tahtnud öelda, aga võibolla ka otseselt ja võin öelda nii, et teades, millise pedantsusega see mees filme teeb ja infot filmi sisse ära peidab, siis ma ei ole tõenäoliselt avastanud sellest filmist veel suurt osa saladusi. Toon ühe näite Nolani teise filmi "Interstellar" kohta. Nolan tegi selle filmi Einsteini ja teiste tunnustatud füüsikute maailma arusaamade järgi  (valgus paindub massiivsete objektide poole, ajalõksud, mustad augud jne). Väideti veel seda, et see on üks korrektsemaid kosmose-ulmefilme, mis järgib eelpool kirjeldatud seadusi. Kuid selles filmis oli üks stseen, kus kosmoselaeva meeskond sattus "märjale" planeedile, mis asus üpriski lähedal mustale augule. Seda planeeti uurides, nad ei tohtinud aega raisata, sest iga sellel planeedil veedetud sekund röövis samal ajal meie planeedil (Maa) elanud inimestelt ühe päeva aega, seda siis kosmosemeeskonna poolt vaadates. Muidugi, seal vee-planeedil juhtus neil äpardus ja nad jäid sinna kauemaks, kui nad lootsid. Vist oli sedasi, et enne kui nad sealt tulema said, oli emakesel Maal juba 25 aastat möödunud, kuid milleni ma tahan jõuda ja ära näidata Nolani pedantsust, on see, et samal ajal, kui meeskond seal märjal planeedil viibis ja nad sekundeid lugesid, käis filmi taustal muusika. Selle heliteose iga 1,25 sekundi jooksul kõlas muusikast läbi tasane löök, mis tähistas täpselt Maal möödunud päeva. Seda muusika näidet saab kuulata siit. Kerida umbes 1:40 peale. Muusika on neile mõlemale filmile ja lugematutele teistelegi filmidele kirjutanud Hans Zimmer, kelle teosed on minu jaoks paljuski nauditavad.

TENET

TENET

ROTAS

OPERA

SATOR

 AREPO

Millest see film õigupoolest siis räägib? Kes ei tea tausta või pole vastavat kirjandust lugenud, see näebki selles filmis ainult ulmet, aga...

Film jutustab kõige pesu-ehtsamast nõidusest või nõiasõnadest, mida kutsutakse ka Sator-vormeliks. Iga eestlane teadis 100 aastat tagasi, mis nõidus see selline on. Panin just meelega selle pildi siia, kus Tenet on punaseks tehtud ja see moodustab n. n Kreeka risti.

Wikipedia kirjutab selle kohta järgmist: Satori väljak (või Rotas-Satori väljak või templite maagiline väljak) on kahemõõtmeline akrostiline sõnaruuduklass, mis sisaldab viiesõnalist ladina palindroomi. Varaseimad ruudud leiti Rooma-aegsetest paikadest, kõik ROTAS-kujulised (kus ülemine rida on "ROTAS", mitte "SATOR"), varaseim avastus tehti Pompeis. Varaseim kristlastega seotud kujutistega väljak pärineb kuuendast sajandist. Keskajal olid Satori väljakuid kõikjal Euroopas, Väike-Aasias ja Põhja-Aafrikas. 

Wikis oli veel üks "väga kahtlane" väide: ROTAS-kujul on tegemist juudi sümboliga, millele on lisatud salapärane religioosne sümboolika, mille kristlased võtsid hiljem kasutusele SATOR-kujul. 

Mõnevõrra hiljem ma veel jõuan selleni, aga minu pähe ei mahu, et kuidas said kristlased kasutusele võtta pesueht nõiasümboleid? Ei klapi mitte üks raas see asi ametliku ajaloo ja n. n. ristisõdadega. Pärast näitan veel ära hoopis teise näitega, miks ei klapi kogu meile räägitud "ristiusustamise ajajärk" tegeliku võimaliku variandiga. Kahjuks ma muidugi ei tea ka tegelikku ja täpset ajalugu, aga nagu eelmises loos sellest juba põgusalt juttu tegin, siis matrix paneb pada ja ta on oma valedega päris umbsõlme juba jooksnud.

Sõnade tähendused ladina keelest, mille allikaks on vana ajaleht (wiki ei tea kõiki tähendusi ja koguni on osadel sõnadel hoopis teine tähendus):

Sator – külvaja, laiemas mõistes ka isa

Arepo (repo) – roomama, hiilima

Tenet – hoidma või pidama

Opera – töid, töötegija

Rotas – ader

Kui kõik sõnad kokku võtta, saame järgmise tõlke: „Mina külvaja hiilin juurde tööline hoiab atra.“ Mida see kõik tähendab, on jäänud selgusetuks, kuid ma proovin seda lauset seletada nii nagu mina seda näen: Mina külvaja (ehk isa, ehk looja) olen "alati" teie tegemiste juures. Alati on väga tähtis sõna, mis ellimineerib sellelt lauselt (meie elult) aja, ehk see tähendab ajatut või koguaeg, ilma ajata.

Enne kui analüüsin põgusalt filmis nähtud ja loon oma seosed selle kohta, uurisin filmi tausta ja Nolani mõtteid Wikist: Teneti ideest filmini kulus Nolanil 20 aastat. Filmi ulmeline aspekt keerleb ümber võime pöörata ümber asjade ja inimeste entroopia (entroopia on termodünaamikas ja statistilises mehaanikas kasutatav ekstensiivne suurus, mis kirjeldab vaadeldava süsteemi erinevate võimalike juhuslike ümberpaigutuste arvu. Tihti öeldakse, et entroopia mõõdab "korratust"), mille tulemuseks on ajaline pöörduvus. Film viitab tegelikele füüsika mõistetele, sealhulgas annihilatsioonile, termodünaamika teisele seadusele, Maxwelli deemonile, vanaisa paradoksile ning Feynmani ja Wheeleri neeldumisteooriale, märkis Nolan. Ta ütles ka: "Ma arvan, et teaduslik meetod on parim vahend, mis meil on meid ümbritseva maailma analüüsimiseks ja mõistmiseks... Tenetis on mingisugune teaduslik reaalsus. 

Ehk siis Tenet'i peasõnum võib olla see, et filmis näidatu - "aja pööramine" võis olla toimiv ja kehtiv, kuid vastavad oskused ja teadmised on kadunud või peidus.

 

Filmist tooksin välja ainult ühe koha. See on lõik, kus toimus teadlase ja filmi peaosalise vaheline dialoog ning teadlane püüab seletada tausta "aja" anomaaliate kohta.

- Kas teed neil vahet? Üks kuulidest on nagu meie, liigub ajas edasi ja teine liigub tagasi. Sinu arvates püüdsid selle kinni. Kuuli arvates pillasid ta.
Kust see tuli?
- Keegi teeb neid tulevikus. Seda voogedastatakse tagasi. Arvame, et see on tuuma lõhestumise pöördvõrde kiirgus.
Teie ei teinud seda?
- Me ei oska veel. See on tagurpidi. Selle entroopia jookseb tagurpidi. Meie silmis on selle liikumine vastupidine. Tagajärg on enne tegu. Me vaid näeme aega nii. Ära proovi seda mõista.
Aga vaba tahe?
- Käeta poleks kuul liikunud.

Nüüd siis saan appi võtta enda jaoks kõige kuldsemad abivahendid, ehk vanad ajalehed ja proovida kokku panna suuremat pilti nähtust. 

"Sator-vormeli" taust. Tõmban tähtsamatele kohtadele joone alla.

Sator-vormel ulatub 4.-5. sajandisse ja tegu olevat Väike-Aasia nõiasõnadega. Asitõendina on leitud pronks-amulett, mille esiküljel leidub kaks kala, salakirja ja tähti; tagaküljel aga sator-vormel ja selle ümber mitmesuguseid märke. Sator-vormelit on kasutatud kogu maailmas hädade ja ohtude vastu.

Kuradit kutsutakse kirjakeeles sageli Mefistofeleseks, mille esimene silp „me" tuleb kreeta keelest ja tähendab „ei". Nii tähendab nimi Me Phos Philos seda, kes "ei armasta valgust." Kuradit nimetatakse sageli valguse vihkajaks, aga sageli ka valguse sõbraks. Nii leidub tema nimede hulgas ka „Lucifer'i" nimetus, mis tähendab „valguseloojat". See nimetus kuulub tagasi prohveti Jesaja ajajärku: „Kuidas oled sa taevast langenud, hiilgav täht, koidupoeg." Selle lausega avaneb uus optiline kurioosum, mis on seotud kuradi isikuga. Vanade kirjade järele ei olnud kuradil varju.

Kuradi võimu vastu soovitas suur maagik Albertus Magnus Arepo-vormelit. See näeb välja oma maagilises ruudukujus nagu tuhande aastane mõistatus: SATOR AREPO TENET OPERA ROTAS.

See vormel on tõeline sõnamõistatus, sest siin võib lugeda ülevalt alla, vasakult paremale, paremalt vasakule ja alt üles, ikka saame sama teksti, mida tänini pole õnnestunud veel täielikult lahendada. Kuivõrd tugevasti oli ebausk seotud selle mõistatusliku vormeliga, näitavad juba need esemed, mis on pärit Karolingide ajast. Nii graveeriti peekritele ja sööginõudele, trükiti kiriku- ja riigi-dokumentidele vormel. Samal ajal, aga tekkis, selle vormeli ümber suur ja rikas kirjandus, kus arutati nende sõnade tekkelugu, kuid siiski ei leitud õiget seletust. See vormel oli kõvaks pähklis. Peamiselt kardeti, et kurat võtab omale mõne kodulooma kuju ja asub inimeste juurde elama. Seda põrguvürsti loomaks moondamist võeti kaunis tõsiselt. Nii peeti 1467. a. Baselis kohtumõistmine kõigi inkvisitsiooni reeglite järele ühe kuke üle, kes oli munenud muna. Kukk põletati tuleriidal ja tema munetud muna pandi turule nähtavasse kohta. 

Ladinlased, araablased ja isegi etiooplased on sator-vormeleid oma palvetesse põiminud, kuna ilma nendeta palve ei toimi. Neid tarvitatakse väga mitme hädaohu vastu ja loodetakse neist abi. Paberile kirjutatud sõna süüakse kas ära või pannakse haigele kohale või visatakse tulle. Tulle viskamiseks kirjutati sõnu kas telliskivile või lauatükikesele või taldrikule.

Neid nõiasõnu tarvitati väga mitmesugusel puhul. Tähtsamad neist olid Eestis tulekahju, roos, hullu koera hammustus. Sõnadest loodeti nende ohtude puhul abi. Tulekahju puhul oodati tulle visatud sator-sõnadest tulekustumist: viskaja pidi aga tule juurest kohe põgenema. Saksamaal koguni ratsa, sest muidu oleks tuli viskaja kallale kippunud. Teistel teadetel kirjutati sator-vormel puutaldrikutele ja hoiti käepärast, juhuks kui peaks tulekahju tekkima, siis tuli taldrik tulle visata. Roosi arstimiseks kirjutati sator-nõiasõnad enamasti sinisele paberile; paber kritseldati peale selle veel pliiatsiga täis mõnesuguseid vigureid. Paber pandi siis roosi peale. Hullu koera hammustamise või marutõve puhul kirjutati sõnad õhukesele paberile ja söödi paber kas paljalt või võileivaga koos. Mõni kord loeti sõnad võileivasse.

Nürnbergi Germaani muuseumis leidub messingist plaat, mille keskele on graveeritud sator-vormel, selle ümber on ringina paigutatud nelja evangelisti nimed ja mõttesalmid.

Nüüd siis katsun loetut ja Tenet'i filmi mõista nii, nagu mina asjast aru saan. Läbiv teema ja ühisnimetaja on aeg. Kas olete kunagi palunud midagi n. n. taevastelt vägedelt või "üleloomuliku" käest? Kas palve toimib alati? Kuskilt olen lugenud palve mõju kohta järgmist: Nii nagu mõjub sõna adrale (ei mõju), nii mõjub palve ka jumalale. Ehk, see ei taha eriti hästi toimida, ilma "nõiasõnadeta." Muidugi ma ei nulliks palve mõju ära, sest vastavalt teadmistele, uskumustele ja oskustele, võib peenmateeria vormuma hakata selles suunas, mida küsiti.

Vanades ajalehtedes aga toodi välja asjaolu või nüansid, mida Sator-vormeliga sai parandada või ravida. Kuid, 1+1 on 2, ja pannes vanades ajalehtedes leiduva info ja filmi kokku, siis saan aru nii, et tegelikult on Sator-vormel "aja" ringi pööramise kunst. Ehk, see vormel ravis haigusi tagasiulatuvalt, muutis aega ja taastas olukorra enne, kui haigus tekkinud oli. Sama oli ka tulekahjudega. Kui vastav vormel "õigesti" taldrikule kirjutada ja see tulle visata, siis kustub tulekahju "silmapilk" nagu vastav ajaline olukord oli enne tulekahju algust. Selle vormeliga sai aega nihutada.

Ja teiseks, isegi mõnevõrra tähtsamaks "avastuseks" enda jaoks, mida ma siit õppisin, on ajalooline "taust" ja selle mõistmine. Meile on ajaloos räägitud, et kirikud on pühad kohad ja Jumala kojad, kus inimene käib oma "hinge" eest hoolt kandmas. Ja siis mina loen sellest samasest pimedast keskajast, kui meile ristiusk toodi, et kurat võtvat sageli kuke kuju. Isegi need samad, meile ajaloost teadaolevad inkvisiitorid, mõistsid kuke (saatana) üle kohut ja saatsid ta tuleriidale. Kus aga meil Eestis kukkesid võib näha? Eks ikka kirikute tornides ja väidetavalt on isegi kuni pooltel Eestis olevatel kirikutornides senini risti asemel kuked. Mina väidan aga seda, et ennemat olid n. n. kirikute tornides ainult kuked. Polnud mingeid riste. Ma väidan seda ajaloolisest seigast, mil põles maha Oleviste kirikutorn ja vene tsaar andis raha, et kirik taastada, aga nõudis, et kuke asemel pandaks nüüd rist sinna torni.

Loo kokkuvõtteks võib vast öelda, et seda lugu ei saagi mõistlikul viisil kokku võtta, sest ajaloos toimunud sündmused on vägagi segased. Mis hooned olid õigupoolest kirikud varemalt? On pakutud, et tegu oli energiajaamadega, või hoopiski teleportatsiooni jaamadega. Miks on kukk kirikutornis? Ma võiks ju pakkuda ka variandi, et enne kui ristid kukkede vastu vahetati, kummardati hoopis teist või teisi jumalusi, keda tänapäeval kutsutakse hoopis kuradiks. Kuigi teistpidi võttes on Eesti rahvapärimuses kuuel just vastupidine roll. Vanatühi pidavat kukke hoopis hirmsasti kartma. Kas aga ajaga manipuleerimine ja kirikud olid omavahel kuidagi seotud? Miks ühes teises ulmefilmis on kuke sümbol võimas sümbol? Tänapäevalgi on see ühe suure riigi sümbol. Kuke sümboolne tähendus pidavat olema - vaba ajaloost ja eelkäijatest.   

LÕPP

Kasutatud allikad:

Christopher Nolan "Tenet"
Wikipedia
Postimees (1886-1944), nr. 238, 2 september 1928
Postimees (1886-1944), nr. 279, 28 november 1933
Vaba Sõna : rahvuslik informatsioonileht ilma erakondliku kuuluvuseta, 27 november 1933
Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 44, 2 november 1925