NB! tekst on kirjavigadega ja toimetamata ehk must tekst.
Olen koondanud kõik blogis olevad raamatu (Üksik hunt) katkendid tervikuks. Loe tervet raamatut parem siit.
Järgmiseks ma proovin vastata küsimusele, et kuidas see maailm võiks toimida ja kas seda maailma saab mingil moel mõjutada? Nagu suuremal osal selles raamatus esinevate küsimustega on sedasi, et mul on teooriad või hüpoteesid, kuid seda ei saa nii lihtsalt kontrollida. Kontrollida kindlasti saab, on vaja teha tööd selles suunas ja võin nii öelda, et töö käib praktiliselt iga päev. Eespool ma kuskil kasutasin kahte sõna - maagia ja nõidus. Kõik tänapäeva tehnoloogilised vidinad, instrumendid, masinad, vidinad, seadmed jne töötavad nõiduse või maagia abil ehk on eristatumad neist kahest terminist. Toon mõned näited.
Kui ma avan oma sülearvuti ja panen ta tööle. See iseenesest on maagia ja nõidus, kui selle ekraani peal avaneb mulle pilt maailmast, mida ma tunnen väljaspool ekraani. Oletame, et mul on ekraanile sätitud taustapilt, mille ma olen fotografeerinud oma majast. Nüüd aga on minu enda tehtud pilt minu arvuti taustapildiks. Igasugune digividin, ükskõik mille jaoks see on tehtud või mis eesmärki see täidab, töötab maagia või nõiduse abil. Me tegelikult mitte keegi ei taipa päris täpselt, kuidas see asi sedasi töötab. Me oleme kuulnud ainult mingit teoreetilist juttu mikroprotsessoritest, mäludest jms. Kui ma veel räägiksin siia juurde, mida arvutiga veel kõike saab teha, aga seda pole vast vaja teha, sest ka väike laps oskab tänapäeval arvutit kasutada, sellega helistada või videokõnesid teha teise maailma otsa jne, see on kõik üks maagia.
Nüüd ma prooviks natukene lahti seletada mida ma maagia või nõiduse all silmas pean. Kõik aparaadid, vidinad, mida me tänapäeval kasutame, mis on kasvõi osalt digitaalsed, ei allu tegelikult füüsilise maailma seadustele. Osalt digitaalsed asjad on näiteks optilise suumiga fotoaparaat, sõiduauto, kohvimasin jne. See tähendab, et need esemed sisaldavad nii loodusseadustega kooskõlas olevaid osasid ja tehnoloogiat, kui ka digitaalset tehnoloogiat. Füüsilised asjad on näiteks fotoaparaadi juures lääts, mida saab keerata, ehk suurendab ja vähendab ja teine osa on digitaalne ehk kiip, mis läbi maagia teeb kuidagi ühtesid ja nulle kasutades füüsilisest läätsest läbi laskva valguse fotoks, mida saab arvutis näha ja ka paberile ilmutada. Nüüd ma tõin juba siia ka numbrid sisse ehk kogu digitaalne maailm koosneb ainult ühtedest ja nullidest. Arvutitel on oma keel, programmeerimiskeel, millega õppinud inimesed võivad luua põhimõtteliselt missugust maagiat iganes ehk uusi programme, mis jooksevad hübriid masinate peal. Hübriid masin on siis igasugune seadeldis, mis sisaldab füüsilisi osasid, millega saab teha midagi või reguleerida nagu näiteks arvutiklaviatuuri nupud. Teine pool on siis digitaalne, mis hakkab kiipide toel, olgu sees siis mälud, ajud või midagi muud, minu füüsilisi korraldusi või käsklusi, arvutiklaviatuuri nupuvajutusi ühtede ja nullide abil ümber töötlema digitaalseks. Ma jätan siin suure osa kogu sellest füüsilise ja digitaalse maailma koostööst praegu kirjeldamata, sest idee, kuhu ma sihin, peaks nüüd juba selge olema.
Nüüd aga jõuan kõige tähtsama juurde. Nagu ikka, kui ma mõtlen mõnele probleemile või püstitan küsimuse, millele raamatukogudest info ei saa, siis see info lõpuks mingil kujul jõuab ise minuni. Ma just meelega ütlesin, et raamatukogudest, kuigi siin ma võin eksida. Võib veel olla säilinud kirjandust, kust saab head infot leida ja samas pean ka tõdema, et on ka teisi mõtlejaid, kes on võinud info mingilgi kujul juba kirja panna. Kas see mõtleja oli hingeta inimene mina ise või midagi muud, see pole siinkohal eriti tähtis praegu. Üldiselt on see küsimus muidugi tähtis, kuid sellele püstitatud küsimuse vastuse otsimisele see just palju kaasa ei aita. See kord sain ma info täiesti ärkvel olles, et mille üle juurelda. Info tuleb alati pakitina, korraga, tervikliku kogumina, kuid kahjuks toimub see kõik murdosa sekundi jooksul ja ma ei suuda kogu paketti omale meelde jätta ja see hakkab võrdlemisi kiiresti hägustuma. Proovin siis nüüd kuidagi seda siin lahti seletada. Igasugune selline kirja panemine ja lahti seletamine on mulle endale alati kõige põnevam. Kuna ma seda ennem pole teinud, siis ma kunagi ei tea, kuidas see teooria kirjapanduna võib hiljem välja näha. Ma peaksin hakkama nüüd kirjeldama mingeid tehnoloogiaid, mida inimkond kasutab, on kasutanud või hakkab lähimas tulevikus kasutama (tendentsid). Alustaksin kohe tagantpoolt või kaugemalt ajaloost. Esiteks võtaksin atmosfäärielektri. Ma võin suht-koht kindlalt öelda, et vanasti kasutati atmosfäärielektrit. Ma ei saa teile aga kindlalt öelda, kui laialdane oli kasutamine ja mis eesmärkidel täpsemalt atmosfäärist elektrit püüti. Ma jätan raamatu lõppu oma blogi lingi, kust võib leida kõiksuguseid ulmelisi arvamusi ja teooriaid väga paljudel teemadel ja seal on ka paar teooriat atmosfäärielektri kohta. Minu uuringud ja vaatlused ja isegi katsed näitavad seda, et tänapäeval pole atmosfääris enam kuigi palju elektrit, mida püüda, kuid 100-aastat tagasi ja rohkemgi, oli atmosfääris küllalt energiat. Teaduslikel eesmärkidel ehitati põldudele katsetornid, et elektriga väetada põlde ja tulemused olid hiilgavad. Elektrifitseeritud põld andis 2-4 korda rohkem saaki, kui tavaline põld. Kuna elekter püüti atmosfäärist, siis ei olnud põllumehele märkimisväärseid lisakulusid, ainult ühekordne investeering elektripüüdurite, postide ja traatide näol, mis pandi künnisügavusest alla poole. Seda tehnoloogiat enam tänapäeval ei ole. Miks ei ole, võin ainult oletada, kuid antud juhul see polegi tähtis. Järgmiseks- vesinikutehnoloogia. Samuti oli vesinikutehnoloogia olemas juba mõned sajad aastad tagasi. Tänapäeval räägitakse küll selle tehnoloogia kasutusele võtust juba palju aastaid, kuid reaalsus on see, et vesinikutehnoloogiat meil kasutusel massides ei ole. Ma võibolla ei tookski neid näiteid tehnoloogiatest hetkel rohkem siia vaid prooviksin kuidagi vastata püstitatud küsimusele. Paketi sisuks oli info, et me saame (jah, kõik saavad, ka kestad) sisestada ise siia maailma programme ja mõelda ise välja kasvõi täiesti utoopilisi tehnoloogiaid ja panna ka need toimima. Kuid ma või meie ei oska minna kohta, kust saaks sisestuse ära teha. See sisestuse tegemise koht jääb mul hetkel siin lahti kirjeldamata, kuid on võimalik toota ise programme ehk neid samu ühtesi ja nulle ja mida saab füüsilises maailmas toimima panna, kui vastav info õigesse kohta sisestada.
See maailm on tehtud meelega just sedasi, et siin on alati justkui millestki puudus. Puudus on just energiast, nii kütustest, kvaliteetsest toidust ja rahast. Kõik need on energiad ja tegelikult on seda energiat igal pool lademetes, aga energia piiramatu kättesaamine on tehtud võimatuks. Jah, just piiramatu või odav energia saamine on tavainimese jaoks ära blokeeritud. Ma ei oska seda väga hästi veel kirjeldada, kuid mõte on umbes selline, et kui keegi vajab piiramatut või väga odavat energiat, siis ta peab valmis mõtlema uue mooduse, ükskõik millise, kasvõi täiesti absurdse, aga ta peab ühildama siin nii füüsilise kui ka digitaalse ehk selle maagia või nõidusliku poole ja see tuleb kuidagi süsteemile sisse sööta ja sel samal silmapilgul hakkab uus leiutatud energia saamise viis kogu maailmas eranditult kõigi jaoks tööle. See süsteem toimib ka vastupidi, et saab eemaldada mingi toimiva süsteemi ja see enam ei tööta mitte kellegi jaoks. Ma võibolla ei oska head näidet tuua, aga oletame, et maal elav mees on töötu ja tal ei ole raha, et võrgu kaudu elektrit osta. Nüüd see mees võtab mingid füüsilised komponendid, metallid ja ühildab need mingi tehnoloogilise vidinaga ehk ühtede ja nullidega. Loomulikult ei saa suvaliselt kokku monteeritud seadeldis tööle hakata, mõtleb tavaline inimene ja veel eriti, kui tal puudub vastavas koolis õpitud haridus. Tegelikult aga ei ole üldse point leiutamises, see maamees võib ükskõik, mis vidina kokku panna, tööle see aga ei hakka ennem, kui ta ei leia vastavat toru, kust kaudu kogu info kogu maailma toimimise süsteemile selgeks teha või seda uut süsteemi tutvustada. Alles, siis kui see tehtud, saab maamees oma uue leiutisega elektrit toota. Pole isegi suurt tähtsust, mis komponente ta kasutas, tähtsus on tegelikult ainult digitaalses pooles ehk selles nõiduses või maagias, mis tema masina tööle paneb. Nüüd jätan korra selle teema käsitluse katki ja pöördun 180 kraadi teise suunda.
Palju kaalub inimhing? Osad teadlased ja arstid on proovinud seda teaduskatsetega välja uurida. 20. sajandi esimesel poolel proovis Ameerika arst Macdougal kaaluda ära inimhinge. Ta tegi katseid surevate inimestega, kaaludes neid surma hetkel. Selgus, et inimene muutub surma hetkel kergemaks. Nimetatud arst väitis, et see kaalukaotus on tingitud inimhinge lahkumisest kehast. Macdougal tegi samuti katseid surevate koertega ja koerte puhul kaalukadumist suremise hetkel ei täheldanud. Surma hetkel kaotavat inimene oma kaalust 30 grammi, mis on selle arsti arvates inimhinge kaal. Siinjuures peab ära märkima, et osadel juhtudel, kus inimene suri, kaalukaotust ei esinenud. Ma ei saa kindlalt väita selle info juures mitte midagi, sest teadupärast tänapäeval enam selliseid katseid ei tehta või kui tehakse, siis sellest avalikult ei räägita. Nagu raamatu algul sai väidetud, et ühe maailma kohta on üks hing, siis mõnel juhul see paistab kehtivat ja mõnel juhul mitte. Mis aga siis kui on rohkem hingi, ei ole üks, on palju hingi. Selle katse juures saab teha veel ikkagi sellise järelduse, et mitte igas inimeses pole hinge, sest eelpool nimetatud teadlane pani oma katsete käigus tähele sellist kummalisust. Näiteks koolerasse surnud naine ei kaotanud surmahetkel mitte grammigi oma kaalust. Kas võib siin väita, et hingeta inimesed saavad põdeda ainult teatud haigusi, mis hingega inimest ei ohusta? Ma ei tahaks sellesse kirjatükki piiblit sisse tuua, aga maailma mõistmisel ma ei saa välistada jumalat. Ma pean uurima kõiki võimalusi. Kain tappis oma venna Abeli. Kainil oli küljes hingeta inimese märk, ehk tal oli sarv peas. Kas võib olla nii, et hingeta inimest on võimalik ka tänapäeval võimalik tunda ära mingi teatud märgi järgi? See märk võib olla ka füüsiliselt mitte nähtav, see võib olla tajutav.
Aja teemat ma olen juba põgusalt puudutanud, kuid toon siia ära veel ühe näite aja moonutusest surmaolukorda sattudes. Filosoofia professor Bergson kirjeldas oma kirjutistes inimhinge elamusi surma hetkel. Kuni selle minutini, mil inimene pole üle saanud surmahirmust, on tema hingejõud suunatud enda elu hoidmisele. Kui aga surmahirm saab ületatud, ja tavaliselt juhtub see natukene aega enne surma, siis pöördub inimhinge tähelepanu äkki tagasi, nii et sureja möödunud elu tekib tema silme ette ja jookseb tema silme eest mööda nagu kinofilm. See sünnib sellise kiirusega, et mõne sekundi vältel mööduvad kõik kogu eluaja olulisemad sündmused. Surejal on tunne, nagu elaks neid hetki veel kord läbi.
Järgmiseks puudutan põgusalt teemat sellest, kuidas koos elavad inimesed ja ka loomad muutuvad eluõhtu poole üksteisele sarnaseks. See paistab kehtivat ainult siis, kui inimeste vahel või inimese ja lemmiklooma vahel on armastus ja üksteisest hoolimine – tugev side. Ma ei peakski seda imelikku eluseadust rohkem kirjeldama, sest see on niigi teada. Teadmata aga on, et miks see nii on. Vaadake või kuulsat professorit Albert Einsteini ja tema naist. Võrrelge nende pilte. See on hea näide sellest, kuidas inimeste välimus võib pideva koosviibimise tulemusel kujuneda väga sarnaseks. Neil olid ka hallikasvalged lainelised juuksed, sama heatahtlik joon suu ümber, samad liigutused ja ka samasugused suured lapsesilmad.
Ma olen siia toonud juba palju kirjeldusi kummalisest maailma toimimisest ja ka näpunäiteid, kuidas maailma lugeda, aga põhiküsimusele, et miks maailm just nii toimib, on mul seni veel vastamata. Eks ma selle raamatu kirjutamisega olen liiga suure ampsu võtnud ja püstitatud eesmärk – leida vastused esitatud põhiküsimustele, tunduvad vastamiseks kuuluvat vaid kõige kõrgemale. Ma, aga ei ole püssi põõsasse visanud, sest selle raamatu kirjutamise ja teemade uurimisega ja mõtisklemisega ma olen leidnud olulisi vastuseid ja seoseid vähemalt enda jaoks. Loodan, et elu pakub veel edaspidigi üllatusi ja selget mõistust, et õigeid asju, õigel aja taibata. Kuidas tekib või kust kohast tuleb taipamine? See on selline küsimus, millele mul veel täit vastust ei ole, kuid on huvitav siia välja tuua, kuidas suured mõtlejad on tulnud taipamisele. Kuulus helilooja Mozart on kirjeldanud, kuidas on sündinud ta looming: „Kui ma olen reisil, või pärast head söömingut jalutamisel, või kannatan unepuuduse all öösel, siis tulevad mulle mu paremad mõtted. Kust ja kuidas, seda ma ei mõista, kuid nad tulevad voogudena. Mis meeldib, jääb mulle pähe. Ma isegi ümisen endale neid helisid; seda on öelnud mulle teised. Ja üks kujutlus kutsub esile teise. See õhutab mu hinge ja kui mind ei segata, kavavad mu mõtted, laienevad, omandavad selgema kuju. Terve looming valmib minu peas, ma võin seda tervelt haarata“.
Beethooven rääkis, et ta ei tea, kust ta võtab oma ideed. „Nad tulevad ise, kutsumata. Mulle näib, et ma võiksin isegi neid haarata kätega metsas, jalutuskäigul, öö vaikuses, hommikusel koidul. Nagu luuletaja meeleolu leiab väljendust sõnades, väljenduvad minu tundmused helides, mis heljuvad, kõlavad, kohisevad, mürisevad, kuni nad lõpuks mu ees seisavad nootides.
Morse leiutas elektritelegraafi idee öösel tormisel merel, mõlgutades mõtteid elektrivõimest.
Goethe leidis unest ärgates peas valminud värsid, mis ta pidi kohe üles kirjutama, et mitte unustada.
Viiuldaja Tartini rääkis, et ta kuulus sonaat on une annetus. Unes näinud ta kuradit oma ees viiuldamas ja helid jäid talle elavalt meelde.
Richard Wagneri töötas sametist kuues.
Schillerit ergutas mädanevate õunte lõhn ja neid oli tal alati kirjutuslaua sahtlis. Luuletamisel asetas ta jalad külma vette. Voltaire, Kant ja Napoleon I armastasid töötada väga soojas toas.
Ibsen töötades mängis väikeste kujudega, mis seisid ta kirjutuslaual.
Vene helilooja Tšaikovski jõi kaunis ohtralt alkoholi, mis viis ta nõiduslikkude helide maailma.
Eduard Vilde kirjutas noores eas oma parimad read pärast lõbusalt veedetud õhtut koju tulles.
Schubertist on teada, et ta vaimustust oma helitööks hankis heade luuletuste deklameerimisest.
Seda nimekirja võiks vast lõputult jätkata, sest igal geniaalsel inimesel oli ja on tänapäevani välja kujunenud oma meetod, kuidas luua midagi, kuidas sattuda soonele, mis avavad neis kanali loomingu vastuvõtmiseks. See on teadusmeestel juba ammu välja uuritud, et paljud taimed ja elavad kehad saadavad välja kiirgust ehk neis on mingisugune elektripinge. Teadlane Georg Washington Crile konstrueeris aparaadi, millega tal õnnestus mõõta amööbi elektripinget. Mõõtmisel selgus, et amööbi elektripinge võrdus 1/60 voldile. Pinge, mida amööb välja saatis oli negatiivse laenguga, sest kui temale juhiti positiivset elektrit, suri ta, tähendab, tema elu „neutraliseerus“. Mulle meeldivad vanade teadlaste uurimused ja kirjeldused oma uurimuste kohta. Ülal oli öeldud, et kui organism sureb, siis ta neutraliseerub. Kogu elusloodus püsib koos ja elavana ainult tänu elektrile. Elekter aga teatavasti kiirgab välju ja elektrifitseeritud keha on võimeline väljade kaudu vastu võtma informatsiooni. Organism registreerib väljasid ja organismi juhtorgan või juhtorganid, milleks võivad olla nii aju kui süda, töötlevad vastuvõetud informatsiooni. Inimesena me ei pruugi saabuvat infovoogu alati vastu võtta või enesele teadvustada. Tundlikuma vastuvõtuaparaatidega inimesi võibki geeniusteks nimetada, sest info on alati väljas olemas, kuid ainult vähesed saavad seda või suudavad seda vastu võtta ja lugeda. Informatsioon väljas on killustunud, on jaotunud erinevatele sagedustele sedasi, et ainult vastava oskustega, soodumustega inimene saab seda informatsiooni tajuda või vastu võtta, mille jaoks on tal võimed. Muud moodi ma sellele küsimusele hetkel vastust ei oska anda, kuid pannes erinevat informatsiooni kokku ja püüda seda analüüsida esoteerilise nurga alt, siis just nii see paistab toimivat. Küsimus jääb, et kes saadab informatsiooni ja miks saadetakse informatsiooni. Teoreetiliselt ma võin ka nendele kahele küsimusele vastata pikalt lahti kirjutades, kuid teen seda lühidalt. Looja, Jumal, selle paiga arhitekt on pannud selle informatsiooni nähtamatusse elektrivälja, mida vähesed suudavad lugeda ja tõlgitseda. Aga miks? Sellepärast, et areneda, näha pilti laiemalt, saame me läbi geniaalsete inimeste nautida kaunist jumalikku muusikat, kauneid kunste, tehnoloogilisi teadmisi jne. Ilmselt, inimene ise, ilma välise sekkumiseta pole lihtsalt kuigi võimekas, et vahel on vaja meid juhtida, suunata, anda märku taevalikust ilust ja teispoolsuse olemasolust.
