Marmorskulptuurid

Lõpuks siis lubatud lugu marmorkujudest. Informatsiooni allikateks on erinevad youtube kanalid ja Amandus Adamsonist kirjutatud elulooraamat. Antiikajal, keskajal ja ka 19. sajandil suudeti valmistada marmorist väga detailseid kujusid, kasutades peamiselt haamrit ja peitlit. Tänapäeval on võimalik sama töö ära teha poole lihtsamini, kasutades elektri tööriistu nagu lihvimismasinad, graveerimisaparaadid, puurid jne. 
Olen loo jaganud kolmeks. 

Kõigepealt, kuidas tänapäeval meister marmorist kuju vormib. 

Teiseks, Amandus Adamsoni tööd ja tegemised. 
A.Adamson oli 20. sajandi algusel üks tuntumaid oma ala meistreid euroopas.

Kolmandaks, antiikaja, keskaja ja 19. sajandi meistrite tööd.

Neljandaks, tervikpilt antud loost tuleks teil ise kokku panna ja tekkinud küsimustele vastuseid otsida.

Olgu veel öeldud, et tänan selle looga ja tina saamise looga ning veel paljude teiste lugudega Arvo Soometsa, kelle Facebooki postitused on mind neid lugusid natukene põhjalikumalt uurima pannud. Võibolla tuleb neid niidiotsi Arvolt ja ka Arne Tsirnalt kunagi veel. Tänan ka juba ette ära nende vihjete eest. Soovitan tutvuda Arne Tsirna Elukulg blogiga, mis on väga mahukas ja teemadega põhjaliku tutvumise jaoks tuleks varuda ohtralt aega. Olgu öeldud, et ühe sellise postituse või uurimuse tegemine võib võtta teinekord väga kaua aega.

Postituse tegemine sisaldab: 

1. Info kogumist (raamatud, pildid, internet, vanadelt inimestel kuuldud lood).

2. Analüüsi (nii palju kui seda üldse saab teha).

3. Info blogisse laadimist, fotode töötlust, teksti osa toimetamist.

Kuidas tänapäeval marmorist skulptuure valmistatakse (link)Kuidas modellilt mõõte võetakse ja savist kuju tehakse (link)

Osa materjali on võetud siit videost (link)

Esimene osa

Skulptor Stijepo Cavric, Sarajevo, 2012

Võtsin antud skulptori vaatluse alla täiesti juhuslikult.


Savist modelli kuju tegemist siinkohal ei käsitle. 

Kõigepealt vormitakse pehmest voolitavast materjalist (savi, plastiliin) modelli kuju.

Võetakse paraja suurusega marmortükk ja hakatakse seda ettevaatlikult vormima.



Savist modellilt võetakse punktiiraparaadiga mõõdud ja kantakse üle marmorile.

Meister jätkab marmori töötlemist.



Mõõdud kantakse punktiiraparaadi abil marmorile.











Kuju on juba päris sile, tööriistaks on sooniline meisel.





Meisliga saab üpriski hästi suuremaid detaile marmorist välja taguda. Siin pildil on näha rinnahoidja pael, mis tundub olevat kõige "peenem" detail sellel kujul.





Viimane lihv viili ja liivapaberiga.



Kuju on valmis. Detaile ei ole kuigi palju. Kahjuks ei ole teada, kaua sellise kuju tegemine aega võttis.











Nagu näha, siis on võimalik selline väheste detailidega kuju valmis teha meisli, haamri, viili ja liivapaberiga. Arvatavasti saadi ka vanemal ajal selliste lihtsate kujude tegemisega üpris lihtsalt hakkama. Punktiiraparaati sellisel kujul vanasti vast ei tuntud, kuid leidlikud skulptorid kasutasid teisi mõõtevahendeid.

Teine osa

Amandus Adamson, 1855-1929.

Vikipedia: A.Adamson oli eesti kujur, akadeemik ja üks eesti rahvuslikule kunstile alusepanijaid. Amandus Adamson oli aastast 1907 Peterburi Kunstiakadeemia akadeemik ning aastast 1922 Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu ja aastast 1924 Eesti Kunstnikkude Liidu liige.

1889. aastal esitas kujur Pariisi maailmanäitusele oma teosed "Esimene piip" ja "Laine" (teistel andmetel "Laine" ja "L'amour, la mort et la science").[Adamsoni töö võitis auhinna. Pariisi periood oli suure tähtsusega tema kunstnikuisiksuse kujunemisel ja ka küllaltki viljakas.


Järgnev lugu aga pärineb raamatust 

"Pirnipuu, pronks ja marmor"

Jutustusi Amandus Adamsoni Paldiski-aastaist (1918-1929)

Hans Laar



Raamatus on palju huvitavaid seiku ajaloost ja vene tsaaridest ja Paldiskist. Peeter 1 rajas Paldiskisse sadama, kuna see oli enam-jaolt jäävaba aastaringselt. Paldiskis on ka tähekindlus (tähtfort), väidetavalt Peeter 1 rajatud. Minu andmetel oli tähekindlus ka Väike-Pakril, kuid raamatus tähelinna rajamisest juttu ei tehta. Üht-teist siiski räägitakse, ent see pole selle loo teema, kuid huvitavaid fakte mida leian, pikin ikka lugudesse sisse.

Ühel vanal kaardil on Väike-Pakrile märgitud tähekindlus, kuid see kaart on mul hetkel kaduma läinud. Tähtfordi umkaudse asukoha joonistasin allpool olevale maa-ameti reljeefkaardile.



Raamatut lugedes oli mul suur ootus, et leian vihjeid ja õpetusi, kuidas marmorist kujusi tehti, kuid paraku räägitakse seal rohkem kohalikust elu-olust jms.

Sellel fotol on näha, et ka 20. sajandi algul tehti marmorkujusid haamri ja meisliga.





Kui võrrelda A.Adamsoni marmorist kujusid eelpool kirjeldatud meistri kujudega, siis detailde peensused paistavad olevad suhteliselt samasugused.

A.Adamson alustas oma pisitütre kuju tegemist Itaalias ja lõpetas Eestis. Ta viimistles kuju terve talve ja kevade.

See taies ei ole küll marmorist, kuid on üpris kõnekas. Pealuu on suurem kui tavalise inimese pealuu. Sellise tasemega mees ei eksinud mõõtude ja proportsioonidega. Igal asjal on oma tähendus. Mida A.Adamson tegelikult tahtis selle kujuga näidata?



Kas ka selle tööga tahab kujur meile midagi teatada? Inglilaps hiiglase pealuul. Teose nimi on "Igavesti võidutsev armastus."
Võit hiiglaste üle, igavesti?



Puidust maja on muljetavaldava kõrge peauksega (kõrgetest ustest saad lugeda siit Muraste mõis). Kes olid tegelikult vene tsaarid? Milleks nii kõrged uksed ja laed? Paldiskit külastasid omal ajal mitmetki vene riigipead.



Tuleb välja, et ka pronksivalamise ja kiviraidumise tehnikad on salastatud ja anti edasi põlvest põlve. Nüüdseks on need oskused kadunud. Sarnast juttu on räägitud ka uhkete vanaaegsete ehitiste kohta, mis väidetavalt ehitati vabamüürlasete poolt. Seda ehituskunsti valdasid ainult nemad, kuid meie loeme kooliõpikust, kuidas talupojad keskajal silm-sirkel nina-vinkel meetodil kõik uhked lossid, kindlused, katedraalid ja majad ehitasid.

Tavaliselt käis A.Adamson marmoril ise Itaalias järel. Sobiva tüki välja raidumine ja uurimine võttis kaua aega.



Tollel ajal (1920ndad) oli elekter küll juba olemas, kuid kivimurrus taoti kive ikka käsitsi välja. Kivi tugevaid ja nõrku kohti tunnetati katsudes.





Mamorit punkteeriti. Kahjuks ei saa siit raamatust teada, kuidas seda tööd tehti. Kas oli olemas punktiiraparaat nagu tänapäeval või kanti punktid marmorisse mõnda muud tehnikat või instrumenti kasutades? Tööriistadest mainitakse hammaspeitlit, meislit, rasplit ja pundi.



Kui mõnel lugejal on kujude vastu suurem huvi, siis tasuks külastada Itaalias asuvat Cimitero Monumentale di Milano(link) (link)(link). Ka A.Adamson käis seal.

Kolmas osa

Ja nüüd siis kõige kaugem aeg: antiik- ja keskaeg, samuti 19. sajandi algus. Siin on selgesti näha, nagu ka minu eelnevates lugudes, et mida tänapäevale lähemale, seda suurem mandumine, hoolimata sellest, et meil on elekter, puurid, trellid, teemantkettad, saed jne.


Nüüd siis piltide juurde. Kommentaarid oleksid  üleliigsed, kuid mõnele kohale siiski juhin tähelepanu.

Juuste vahel on nii peened vahed, et ükski peitel sinna ei mahu.



Kaldun arvama, et peitliga ei saa seelikut sedasi marmorist välja taguda. Seal on süvendid, kuhu peitel ei mahu. Samas, natukene kõvem hoop rikuks seeliku. Kuskil meediast käis läbi, et keegi olla kuskil Itaalia või Prantsusmaa muuseumis ühte kivist kuju katsunud ja sellel murdus näpp. See seelik on siin aga millimeetrite paksune.



Tõetruud silmad. Paljudel kujudel ei ole silmi. Tundub, et paljud meistrid ei riskinud silmi kujule teha.

Autor: Giuliano Finelli (1601/1602-1653)
Asukoht: Musée du Louvre.
Kujutage nüüd ette, kuidas sellist kuju peitli ja vasaraga valmis nikerdada :) Olid ikka kanged mehed need itaallased.



Väga peened detailid



Läbi loori paistab nägu. 

Francois Girardon

Lorenzo Bernini nikerdas selle šedöövri 1621. aastal, olles ise 23-aastane. Kuju on 295 cm kõrge. Huvitav on see, et antud noormees ütles kuju loomise kohta nii: „Ma sain marmorist võitu, ma tegin marmori plastiliseks nagu vaha.“



Kuidas on võimalik haamri ja meisliga neid tühimike teha? Kui ise muuseumides käite ja kivikujusid uudistate, siis proovige ette kujutada, kas meisliga on võimalik midagi sellist luua?







Tegu oleks nagu reaalse inimese fotoga.



See marmorkuju tundub väga tõetruu. Jääb mulje nagu oleks tegu reaalsete inimestega.



Antonio Korradini 1752.



Kuju 18. sajandist

Selle looga tänan üht väga kallist inimest, ehtekunstnikku, kes valmistas mulle uhke ehte. Miks ma seda siin räägin? Aga sellepärast, et kui meile tundub, et inimesed on tehnoloogia arenemisel manduma hakanud, siis ma ikka eksin kohati :) 

Ehe on valmistatud hõbedast ja kullast ning on kasutaud Oregoni päikese kalliskivi, mis toodi spetsiaalselt minu jaoks Tucsonist, USA-st. Sellel ehtel on oma lugu rääkida, kuid see on paraku väga isiklik. 

LÕPP