Kolm hetke juulis

See lugu on väike vahepala ajaloo ja elu mõtte targutustele. Miks ma selle loo otsustasin teha, on tegelikult see, et tahaksin rääkida lähemalt ühest väga lahedast kultuuriüritusest, mis on minu arust üks kõige meeldivam omalaadne üritus üldse. 

Nimelt, toimub igal suvel Nõva Võrgukuuris oma 5-6 kinoõhtut. Ja mis on minu arust eriti äge, on see, et see koht, kus kino näidatakse, sellist teist vast tervest maailmast ei leia.

Kino näitab ja filme valib filmirežissöör Marko Raat.

Pilt võrgukuuri seinalt.

Mis mulle näidatavate filmide juures meeldib, on see, et neid filme ma pole varemalt kuskil näinud. Mõni film on lausa nii uus, et linastub avalikkusele alles pool aastat hiljem. Tavaliselt on kohal olnud ka näidatava filmi autor või mõni näitleja, kes pärast filmi räägivad filmist ning avavad filmi telgitaguseid. Neilt saab küsida küsimusi ja vestlusring võib teinekord südaööni välja venida. 

Kino mahutavus on 100 inimese kanti. Kaks viimast korda on kinosaal päris täis olnud. Ma olen seal kohanud näitlejaid, režissööre ja teisi tuntuid tegelasi, keda teatrites väga tihti ei näe, vaid ainult läbi kinolina või televiisori. 

Eelmisel talvel tehti erandina üks seanss. See oli seoses Ukraina sõja algusega ja näidati ühte vana klassikalist Ukraina filmi. Kohaks oli valitud väga märgiline koht paksu metsa sees Perakülas. Kohaks oli vana babtistide palvemaja. Väljas paukus pakane, kuid majas oli üks suur ahi, mis oli soojaks köetud. Mina koos oma kalli Emmeliinega sain istuma otse sooja ahju äärde. Küll oli sealt mõnus filmi vaadata. Kinos sai juua teed ja hr Raat kõndis enne seansi algust rummi pudeliga saalis ringi ja kallas soovijaile soojarohuks törtsu rummi tee sisse.

Peraküla palvemaja. Foto: muis.ee

Huvitav on see, et seda üritust ei ole eriti reklaamitud ja kes teab, see tuleb kohale. Mina saan kino toimumise kohta infot läbi lokaalse Facebooki grupi. Ette ütlen kohe ära, kes tahab järgmisest kino seanssist osa võtta, siis see toimub 5ndal augustil ja seekord minnakse kinoga külla naaberkülla Varikule, kus toimub samal ajal ka festival Forest Rock, mis on samuti selline üritus, mille kohta ma kuulsin alles eile esimest korda. See üritus on avatud neile, kes sellest teavad. Info ürituse kohta liigub pigem suust suhu ja kes sellest kuulevad, võivad sinna minna. Minu teada avatakse üritus 3ndal augustil, aga võibolla ka juba varem. Igal juhul on seal kino 5ndal ja teie olete nüüd selle ürituse kohta kuulnud läbi minu, ehk olete oodatud. Kus täpsemalt seal Variku külas see toimub, selle te vast saate juba kohapeal teada.

Teine päev juulis oli üks päev enne eelpoolmainitud kino külastust. Siis sattusin Ohtu mõisa hobusetalli teatrietendusele. Polnud sellest mõisast enne midagi kuulnud. Mõisa kahjuks sisse ei lastud, aga teatri vaheajal, mis kestis pool tundi, oli mul võimalus ümber mõisa ringi luusida. 

Vot sellised uhked varemed endisaegsest hiilgusest. Hoonet on mitmeid-setmeid kordi ümber ehitatud, kuid on säilinud originaalis tohutu suured aknaavad. Kellegi käest küsida ka ei olnud, et mis otstarbega see hoone algselt oli. Hoone peal ilutses tahvel, kus oli kirjas J888.

Hoone tipus selline atribuut. Tipus olev muna ei ole kindlasti mõeldud piksekaitsena, sest piksekaitse peab olema terava-tipuline. Iluelement?

Mõis oli väljast kõigiti kena, koos...

...vanade heade tuttavate elementidega.

Veesülitid mõisa peamaja nurkades olid stiilsed. Teadmata on muidugi nende valmistamisaasta, aga see polegi tähtis. Stiili ja maitset on igal juhul kordi rohkem kui tänapäeval.

Uks oli ka üpris vinge.

Tegelikult ma ei tulnudki sellesse mõisa mingeid ajaloo-ulme teooriaid kontrollima, vaid pigem ikka teatrisse. Hobusetall oli samuti väga stiilne. Suur ja avar ning seal tegutses teatrikohvik, mis oli sisustatud vanaaegse mööbliga. 

Teatrietenduseks oli Ivo Eensalu lavastatud tükk "Majakavahi tütred". Tegu oli selle aasta viimase etendusega Majakavahi tütardest, kuid järgmisel aastal pidi sama etendus samuti kavas olema seal samas tallis. Kui ilus ilm on, siis soovitan minna ainuüksi selle koha pärast.

Ning kolmas hetk juulis või õigemini viis päeva siis, millest põgusalt tahaks jutustada, veetsin ma Soomes. Olime seal kolme perega (10 inimest). Ilmad ei olnud küll kõige paremad, aga koht, kus me käisime, kompenseeris selle. Pealegi, tuulise ilmaga näkkas kala väga hästi. Kohaks oli Loikonsaari ja Helsingist on sinna umbes 4 tunni teekond.

Sinna minnes käisime Vene tsaar Aleksander III suveresidentsis, kus keiser isiklikult omal ajal kalal käis. See tegi meie teekonnale küll väikese ringi sisse, kuid see-eest sai oldud samal trepil kus keisergi.

Sihtkohta jõudes oli hea tunne. Saar oli väga ilus. Loodus oli kaljune ning meie käsutuses olnud maja oli suur ja hubane. Põhimõtteliselt oleks iga-üks oma toa saanud. Majas oli kõik olemas. 

Suurepärane vaade, suur köök, saun, puhketuba jne. All järve ääres oli meie käsutuses kolm bensiinimootoriga paati. 

Järv oli väga sügav. Keskmine sügavus 10-15 meetrit, kohati kuni 30. Vene piirini oli järve kaudu 6 kilomeetrit. Nii kaugele me õnneks ei läinud. Hoolimata sellest, et meil oli kalavarustuses kaasas ka lõhe õng, kuid seda kala me maitsta ei saanudki. Põhiline kala, mis sealt järvest sai, olid ikka haug ja ahven. Õnnestus ka kaks koha saada. 

Peaaegu igal õhtul sõime erinevaid kalaroogasid. Üks õhtu isegi sõime kukeseene kastet kala kõrvale, sest otse meie paadisadamas kasvasid kukeseened. Mujal saarel neid seeni seekord ei leidunud. See oli mõnus puhkus. Õhtul sõime pika laua taga kõik õhtust ja käsime saunas. Kes tahtis, jahutas peale leili ennast järves. Peale sauna mängisime kõik koos kaarte. Põhimängud, mida koos nii suure seltskonnaga sai mängida olid Tere Jüri, tere Mari ja valetamine. Sai palju nalja. Päeval käisid naised ja lapsed autoga ümberkaudseid vaatamisväärsusi vaatamas ja mehed olid kalal. Mul on ilmatuma palju pilte sellest reisist ja majast, kuid kahjuks neil piltidel on näod peal ja ma neid udustama ei viitsi hakata. 

Räägin natukene rahast ka. Maja koos kõigega neljaks ööks maksis umbes 800. Lisandus veel kalaluba, 15 eurot nägu, pluss paadimaks 15 eurot ööpäev, pluss paadi bensiin. Läksime sinna kahe mini-bussiga ja kui nüüd jagada arve näo peale, siis selline reis maksab umbes 150 eurot inimese kohta, mis sisaladab juba laevapileteid. No tegelik kulu läheb suuremaks igasugu muuseumide ja söögipeatuste ning kaasa võetava toidu ja joogi arvelt. 

Need olid siis minu kolm hetke juulis. Tegelikult saaks selle loo ilmatuma pikaks ajada, sest ägedaid hetki ikka jagus. 

Loo lõpetuseks üks video, mille ma filmisin vahetult peale meie Soome peatuskoha juurde jõudmist. Läksin reisile ilma igasuguse tagamõtteta otsida või näha midagi alternatiivajaloo vallast ja näedsa, ikka sain paugu ära. See linnuke, kes video peategelane on, rippus juba eelnevalt päris pikalt õhus, kuni jõudsin telefoni haarata ja õhus seisva staari filmile saada. Glitch in the Matrix.

LÕPP

 

Aristoteles

Poleks viitsinud seda lugu siia üldse trükkima hakata, sest sai nendel teemadel arutatud juba ühes kinnises Facebook'i grupis, kuid pean siiski heaks see lugu ka siia välja tuua. Enne veel, kui Aristotelese juurde jõuan, kopeerin siia ühe väga hea teksti teiselt vana-aja mõtlejalt:

Vana-Rooma Timo (Timotheus?) oli skeptik absoluutselt kõigi asjade suhtes nagu ka Platon ja Aristoteles. Timo ütles: "Kes tahab õnnelikult elada, peab kolme asja teadma:
1) Mis asjad on asjad õieti?
2) Mis on meie koht asjade vahel ja kuidas meie nendega koos peame olema ja elama.
3) Mis kasu meil neist on?
Aga, et inimese meeled nõrgad on asju ja inimesi ära tundma, siis on õnnelikke inimesi väga vähe. Inimene vaatab alati viltu oma kaasinimeste ja olevuste peale; ta ei tunne neid mitte. Seetõttu ei tohiks keegi öelda: "See on nii", vaid tuleks öelda: "See näib nii olevat". Miski ei ole kindel, kõik on kahtlane. Mida üks heaks arvab, seda arvab teine pahaks; mida üks kiidab, seda teine laidab; mida üks austab, seda teine põlgab; mida üks armastab, seda teine vihkab...

Enne veel, kui küsin küsimuse, et mida nüüd sellest loost arvata, valgustan selle blogi lugejaid, et ma eriti aktiivselt praegu ajaloo teemadel ei taha tegeleda, sest on tulnud igasugu seikasid ette ja mulle tundub, et oleks parem, kui mõnda aega laseksin oma mõistusel igasugu uurimistest vaba olla. Kuid nagu näha, seda suunda ma päris täielikult pikaks ajaks ei suuda välja lülitada. Samas, katsun hoida eksperimendi huvides hetkel madalamat profiili. Kes tahab teada et miks? See leiab vastuse Kriksatull II kõige viimasest teemast.

Nüüd tagasi loo alguse juurde. Mida siis Vana-Rooma õpetlane selle kolme punktiga öelda tahtis? Ma ei tea, kuidas vanasti asjad päriselt olid, kuid tänapäeval läbi arvutite ajastu on öeldut kindlasti lihtsam mõista. Millest siis Timo õigupoolest rääkis? Minu meelest ei millestki muust kui binaarsusest ja vastandumisest. Arvutisse sisestav informatsioon, enne kui see nähtavaks muutub, koosneb ühtedest ja nullidest. Kogu maailm koosneb tegelikult ainult kahest suurest põhielemendist ja need on piltlikult öeldes 1 ja 0. Need on need kõikse suuremad asjad. Kõik muu, mis jääb nende ühtede ja nullide taha, moodustavad tegelikult kogu maailma, aga kõige suuremad maailma ehituskivid, mida me ei näe, on 1 ja 0. Sealt edasi tuleb kõik muu - neli elementi (teistel andmetel viis) ehk kogu mateeria ja mittemateeria. Mateeria on 1, ja 0 on kõik ülejäänud mis ei ole mateeria. Sellega on suures plaanis kogu maailm lahti kirjeldatud. Väiksemas plaanis me näeme või kogeme selle 1 ja 0 peegeldusi duaalsuse ja binaarsuse näol iga päev, nagu näiteks õige ja vale, must ja valge, reaalne või virtuaalne, lame või kera ja nii kuni lõpmatuseni. Timo ütles, et praktiliselt kõige kohta peaks ütlema, et "See näib nii olevat", mitte "See on nii". 

Mida siis ikkagi Timo tahtis inimestele öelda? Mina näen seda nii, et tuleks osata binaarsuse ehk ühe ja nulli vahele jääda. Ja see ongi kogu tarkus ning nii lihtne see ongi. Trikk on aga selles, et seda vist ei oska täielikult mitte keegi. On lihtsalt mingisugused aimdused teoorias, aga kui kätte jõuab praktika aeg, siis põrutakse. Hea oleks, kui võetaks põrumisest õppetund, see iseenesest oleks juba suur edasiminek. Kuid, samas ei pea üldse kurvastama, kui me mitte midagi neist asjust aru ei saa, sest on öeldud, et Jumalat kõike kõige sees mõista on inimmõistusele arusaamatu suurus. Kunagi kuskil ühes jutus kirjeldasin ajaloo mõistmist kolme trepiastme näitel. Sama on ka selle asjaga. Kui inimene asub näiteks teisel trepiastmel, siis ta suudab mõista ainult ühe astme üles poole. Oletame, et maailma looja asetseb kolmandal trepiastmel, siis me saame mõista justkui lihtsamaid asju maailmalooja seisukohalt küll, kuid neljanda astmeni meie enam ei küündi, kuhu küündib kõigevägevam. Samas, kes viitsis Kriksatull II viimast teemat lugeda, saab teada, et kui üks loll tuima järjekindlusega tuhandeid kordi ühele ja samale kohale teemade uurimisel vajutab, siis võib ta kogemata nägema hakata ka asju, mis küündivad neljanda trepiastmeni. Häda on aga selles, et see ei meeldi jumalatele.

Nüüd aga Aristotelese ja kummalise ajaloo juurde.

Ulmefantasöör H. G Wellsi käest küsiti kord, et kes on olnud läbi ajaloo kõige targem mees. Ta nimetas neid kokku 10, kuid kõige esimesena nimetas ta Aristotelest. Kuid sellega on üks kummaline asi. Olen lugenud artikkleid, millega Aristoteles mööda pani. Nimelt arvas, ta, et inimese aju ei sisalda verd ja et marutaudis koera hammustus ei mõju inimesele ning on olemas kirjutisi muudest sellistest apsakatest. Aga see polegi nii tähtis. Tuleb osata näha kaugemale ja leida üles õigeid pärleid. All pool on kaks näidet.

Mulle viskas kohe ette vana hea teema, et kogu maailm on kuskilt maalt peale Aristotelest ringi tehtud (ei tea mitu korda?) koos inimeste, lojuste, putukate ja kogu elavaga. Kõik on asendatud - nii inimene kui kõik ümbritsev. Meenutan kasvõi Aristotelese aegseid olümpiamänge, kus kaugust hüpati 16 meetrit, hüppajatel hantlid veel lisaks käes ja võidu joosti nii kiiresti, et pealtvaatajatel oli raske jooksjaid näha jne. Aeg, muidugi ei jää tuhandete aastate taha, kus kõik teistmoodi oli, vaid seda tuleks mõõta sajanditega. 

Aristotelest peetakse üheks kõige targemaks meheks inimkonna ajaloos ja kärbse jalgade lugemisel ei saanud see mees eksida. Muidugi võib arvata, et teated ja kirjutised, mis sellest ajast on kättesaadavad, on ekslikud. See võib olla nii ja naa, kuid pigem kaldun arvama, et tõde on pikitud meie maailma igale poole väikeste infokillukestena kõige muu pahna sisse. Kes tahab, see näeb, kes ei taha, see ei näe, 1 ja 0. 

Selle jutuga peaks selge olema ja laseb oletada seda, et enne maailma ringitegemist olid kõik asjad teistmoodi. Inimesed olid teised ja suuremad ning kogu elusloodus oli midagi muud kui praegu. Meenutage näiteks lugusid hiigelelukatest Läänemeres, rääkimata mujal ookeanides. Meenutage lõvi peaga koeri, lohesid, draakoneid ja teisi elajaid jne.

 Eesti Spordileht, nr. 6, 9 veebruar 1932.

Muidugi mõista, hakkab kainelt mõtlev inimene kogu sellise info valguses küsima küsimusi või peab kogu eelpool ajalehe artiklites kirjeldatud infot muinasjutuks, heaks fantaasiaks või tõlgendamise küsimuseks. See blogi aga on ulme blogi. Mina vaatan neid asju väheke teistmoodi ja jääb üle küsida ainult üks küsimus: Mis jama meie ajalooga siis õigupoolest tegelikult toimub?

Sellele ei ole tegelikult päris head vastust, kuid võib välja pakkuda versiooni, mida siin ennegi kuskil kirjeldanud olen. Maailma ringi tegemisel on mindud "meelega" lihtsamat teed pidi. Meie maailma peale tehti versiooniuuendus (upgrade) ja tänu sellele on vanadest versioonidest kõiksugused kummalised asjad kumama jäänud nii sõnas kui pildis. Paljusid asju ei mõista isegi tänapäeva teadus ajaloost päris hästi omale kohale asetada. Miks, aga tehti versiooniuuendus mitte ei asendatud vana kogu täiega uuega, on see, et inimesed, kes otsivad küsimustele vastuseid, neid ka leiaksid. Piltlikult öeldes, maailm on just meelega selline, et inimesel oleks mingigi võimalus sellest illusioonist läbi näha ja ennast nendest ahelatest lõplikult vabastada. Kui oleks tehtud päris uus maailm, siis oleks selline tegevus väga raske või isegi võimatu.

Loo lõpetuseks tarkusetera Vana-Kreeka mõtlejalt Demokritoselt: "Maailmas ei ole mitte midagi muud kui aatomid ja tühi ruum, kõik muu on arvamine."

LÕPP