Šifferplaat

"Tõelise" šifferplaadini jõuan mõnevõrra hiljem ja alustan lugu hoopis Francis Baconi (1561 - 1626) šifferplaadist ja toon välja mõned tähelepanekud Baconi kohta. Sirvisin läbi raamatu "Baconi sihverplaat Shakespeare'is, kompass-kella šiffer." Alustuseks aga Baconi arvates kolm kõige tähtsamat leiutist. 

Me peame eriti tähele panema seda jõudu ja kestvat mõju, mis on olnud mõningatel leiutistel. Ja siin on põhjust rõhutada eelkõige kolme: 

* Trükikunst.
* Püssirohi.
* Kompass.

Need kolm on muutnud maailma väljanägemist ja olukorda.“
– Francis Bacon.

Mulle miskipärast tundub, et sõna "kompass" taga mõtles ta hoopis midagi muud, mingit hoopis keerulisemat seadeldist, pealegi, tavaline kompass oli avastatud juba ammu-ammu enne teda. Toon siia välja mõned huvitavad infokillud Baconi kohta:

* William Shakespeare'i näidendite autorsust on omistatud Francis Baconile.

* Ta olevat näidenditesse kirjutanud šiffreid, et tulevikus saaks ära tunda, et tema oli just näidendite autor, mitte keegi teine "suvaline".

* Bacon arvas, et pärast tema surma otsitakse igast tema kirjutise killukesest poliitilise saladuse või varjatud ajaloo vihjet. (Varjatud ajalugu ei mainita just eriti sagedasti ajaloos endas, kuid selle olemasolus ei tule kahelda).  

* Baconil oli "võime" mõjutada teiste meeleolusid.

* Baconi isiklik sekretär, Dr. Rawley, väitis, et üks esimesi töid, mida Bacon pärast pensionile jäämist tegi, oli lühike, katkendlik fragment nimega Abecedarium Naturae (Looduse tähestik). See on klassifitseeritud lõpetamata metafüüsilise kirjutisena. Tegelikult annab see aga kõige selgema vihje Baconi šifri kohta ja on tõenäoliselt šifrijuhend. Kahjuks on avaldatud ainult osa tema käsikirjast raamatuna, nimega Baconiana, mis avaldati 1679. aastal.

* Bacon, olles põhiliselt vaatleja, kirjutas näidendeid kujundlikult öeldes "oma šifri ümber", justkui oleks siffer näidendi raamiks või tugisambaks. See stimuleeris tema mälu kui ka kujutlusvõimet. Ta kavandas oma näidendeid vastavalt teatud harmoneeruvatele gruppidele oma šifri skeemil. Tal oli hästi arenenud teooria selle visualiseerimise kohta. Ta on märkinud, et kui keegi soovib ükskõik mida mäletada ja toob näiteks sellise sõna nagu "filosoofia", siis oleks kõige lihtsam seda teha, kui kujutada endale ette (visualiseerida) lugemist ja kujutades ette Aristotelest lugemas.

* On tõenäoline, et ta tegelikult töötas tõelise šifferlauaga, millel ta liigutas "tükke" või tükikesi.

Ja nüüd tuleb masterpiece, ehk mida oligi tarvis tõestada (raamatust, lk 22). 

* "Mis šiffer see on?"
Šiffri skaala kujutab endast kompassi skaalat, millele on paigaldatud kella skaala.
Viited sellele leiti Francis Baconi Looduse tähestikus (Alphabet of Nature), Tuulte ajaloos (History of the Winds) ja tema teistes teaduslikes märkmetes. Valmis skaala kannab 12 kella tundi ja merekompassi 32 punkti pluss lisapunktid, mis on vajalikud tunnijaotuste tähistamiseks. Iga tund, mis sisaldab kolme kompassipunkti, on märgistatud Baconi poolt Looduse tähestikus (Alphabet of Nature) antud erilise omadusega. (Seal on pikk kirjeldus sellest kaadervärgist ning selle toimimisest Shakespeare näidendite tekstide vahel, kuid ma arvan, et ka selles raamatus on põhiline rääkimata jäetud).

Kompass-kella numbrilaud (väidetavalt töötas Bacon sellise malliga šiffer kompass-kellaga. Tont seda teab, millised nägid šifferplaadid veel keerulistemal kelladel välja? Kellad on muidugi vale sõna, aga paremat mul pole).

All pool toon teisest raamatus selle kohta teise tõendi, et oli olemas selline imeaparaat, millega sai lahendada looduse saladusi. Kuidas see lugu üldse alguse sai, sellest loo lõpus natuke täpsemalt, aga mõelge korra sõnale "šifferplaat", mida tänapäeval kohati veel siiani kasutatakse kella numbrilaua asemel. See on jäänuk vanast ajast, nagu ka näiteks sõna meteoroloogia, mis tähendab tänapäeval ilmastikuteadust, vanal ajal aga... Šiffer tähendab tõlkes krüptograafilist algoritmi või teisisõnu lihtsalt koodivõtit. Need šifferplaadid, mida me tänapäeval ajanäitajate numbrilaudadena tunneme, on võrreldes vanema ajal kasutusel olnud tehnoloogiaga nagu lükati ja kvantarvuti. 

Riikliku portreegalerii maal Londoni Kuningliku Seltsi ajaloost kujutab Baconit (paremal) Londoni Kuningliku Seltsi (Royal-Society) asutajate hulgas.

Royal-Society, Skull and Bones ja veel tuhat teist sarnast ühingut. Kes nad sellised on? Ajaloo mõistes tasub neid asju tähele panna, sest ka näiteks Charles Darwin oli Royal-Society liige. Võtsin ühe vana raamatu Darwinist ette ja lugesin selle läbi. Kohati oli päris ebameeldiv seda raamatut lugeda. Näiteks, kui Darwin oma teooriaga lagedale tuli, siis enamus tolle aja proffessoreid ei olnud temaga nõus. Raamatus nimetati neid proffessoreid aga "vanadeks parukateks." See on ammugi teadaolev propaganda võte. Naeruväärista teisi ja suru oma jaburdused läbi. Tema oli aga Royal-society liige ehk lugupeetud mees ja küll teda siinjuures aidati, et uus paradigma maailma sisse pookida ja vana välja rookida. Darwinist veel väheke, kuna jutt juba temale läks. Raamatus otsiti kangekaelselt taga kadunud lüli ahvi ja inimese vahel ning väidetavalt ka mingi kolju kuskilt leiti. Seda ma ei hakka kommenteerima, toon hoopis välja ühe teise loo, mis seal kirjas oli. Eriti vinge oli kirjeldus kaelkirjaku arenemisloost. Selle looma kael kasvas muudkui pikemaks, sest toitu polnud maast nii palju võtta ja ta pidi järjest kõrgemalt puude latvadest lehti oma lõugadega haarama ja seepärast venis kaelkirjaku kael pidevalt pikemaks. Seal oli veel igasugu ägedaid teooriaid, mis minu hinnangul ei lähe mitte. Näiteks, väideti seal, et kui mingi grupp inimesi treenib pidevalt oma lihaseid (käsi vms, ei mäleta, kuidas seal täpselt kirjas oli) ja nende lapsed teevad sama jne, siis ühekorra sünnivadki lapsed, kellel on tugevad käed. Selliseid juhuseid minu teada pole maailmas fikseeritud ega tõestatud. Toon näite. Aafrikas on üks suguharu, kus naised juba sadu aastaid venitavad rõngaste abil oma kaelasid pikemaks. Pole veel seni täheldatud, et nende lastel oleksid pikemad kaelad, kui teistel inimestel.

Kaya suguharu ema ja laps, 1905.

Väidetavalt on leitud miljonite aastate vanuseid skorpionide kivistisi, kus olev skorpion ei erine mitte millegi poolest tänapäeva skorpionist. Ma muidugi neid aastaarve, eriti kui me räägime miljonitest, ei võtaks kuigi tõsiselt, aga nüüd aitab Darwinist. Teema juurde tagasi.

Raadiosaatja 16. sajandil?

"Paljud leiutised teevad tõeks inimsoo südamesoovi. Nii on juba ammust ajast unistatud sellest, kuidas lühikese aja jooksul saaks teateid saata üle ookeani, kauge maa tagant juttu ajada ja lennata nagu lind. Traadita telegraaf võidi leiutada juba "pimedal keskajal." Kuulus füüsik John Baptista Porta mainis oma "Magia Naturalis'e" seitsmenda raamatu sissejuhatuses (ilmus 1560a.): "Ka ei kahtle ma selles, et kahe tähtedega ümberkirjutatud laeva kompassi abil võib sõbrale teateid saata ka siis, kui see sõber istub vangla müüride taga." Link raamatule. 

Ja nüüd kui minna veelgi ajas tagasi, siis mida me näeme Assüüria ja Egiptuse nikerdustel? Ei ole need mingid käevõrud, need on need samad šifferkellad, mida kasutas ka Bacon. Ma olen sellest ammu rääkinud, ilma, et mul eelnevalt šiffer-kompass-kelladest ja muust säärasest aimugi oleks olnud. "Maakera" magnetväli on selle maailma DNA. See sisaldab absoluutselt kõiki andmeid maailma kohta, kuid meilt on ära võetud dekodeerija, mida vanal ajal kasutati. Kas osati kasutada kogu selle potensiaali või ainult üht väikest spektrit, nagu Bacon, kes selle põhjal näidendeid kirjutas, pole teada.

Assüüria nikerdus, umbes 883–859 eKr.

Kompass-kell ja muidugi see käekoti moodi asjandus...

Järgmise pildiga on mul tegelikult palju öelda, kuid see läheb teemast välja ja las läheb.

Miks selline šõu ja karneval? Miks nad hingavad "maamuna" peal, kus õhust puudus ei ole, läbi nende siniste kohvrite? Miks nad nii teevad? Vastus on eelmises postituses. Küll mitte nüüd täpselt selle "show" kohta aga üldisem. Eelmise postituse aegu jõudis mulle "maailm" pärale ja tulin järeldusele, et mul ei ole vaja enam ajalugu uurida ja postitusi siia teha. Ajaloo uurimine sai minule sellega justkui läbi. Ma saan aru, et inimesed, kes mu postitusi loevad, ei pruugi mu kirjeldatud jutust aru saada, aga ma ei oska ennast enam selgemalt väljendada. Mulle jõudis see maailm kohale! See võttis aega 7-aastat pingsat uurimist, retki, matku, isegi pisi-ekspeditsioone, lugemist, arutelusid, tudeerimist, kirjutamist ja mõtlemist. Nüüd olen ootel ja vaatan mis edasi. See aga ei tähenda, et ma rohkem siia midagi ei kirjuta. Ka see jutt tuli siia ootamatult. Parandasin oma raamatus kirjavigu ja olin seal valesti kirjutanud sõna - šifferplaat. Parandasin vea ja....... infopakett tuli kohale. 

Üks ääremärkus veel, mis sobib justament kogu selle maailma krempliga kokku ja mis ma sest arvan. Tõlkisin osasid tekste loo alguses viidatud raamatule Open AI abil ja korraga andis see ikka jube kehva tõlke (muidu kiidan). Kurjustasin AI-ga ja soovisin, et see vähe paremat tööd teeks, mispeale tegigi. Ja see sama moment tõlkisin korra Google translator'iga ühte teist teksti ühe pildi alt samast raamatust. Sellist soga ma pole varem näinud. Olen palju tõlkinud erinevaid raamatuid, eelkõige just ladina keelseid, sest inglist ma taipan isegi, aga et kiiremini saaks, siis teinekord lasen ka inglise keelt masinast läbi. Öelge mulle mis asi see on? Kas jälle juhus või siiski mitte?

Maailm on nagu mõtlev mõistus, mis saab ennast keerata ja väänata absoluutselt igatepidi ümber inimeste. Tuleb osata ainult seda tähele panna!

LÕPP

Katkend raamatust "Üksik Hunt" - Mina versus süsteem

Kuna see raamat on rohkem nagu blogi stiilis koostatud ja mitme aasta jooksul kokku kirjutatud, siis siin on justkui üksteisele vastukäivat infot. Ma jõudsin jälle justkui raamatu algusesse tagasi ja seda ainult paari väikese tähelepanekuga 2024 aasta algusel. Ja ütlen siia ka kohe põhjuse ära, miks maailm just nii toimetab nagu toimetab. Maailm tundub töötavat päris paljuski minu enda vastu. Hetkel ma ei saa jälle rääkida „meie“ vaid "mina." See maailm on ainult minu jaoks ja ainult mina saan sellest ise läbi närida. Õnneks, mul on ka selle jaoks abilised, kuid neid on väga vähe, tükki kaks-kolm. Vahest rohkem, vahest vähem. Tundub jube segane jutt ja mul on tegelikult omalgi neid sõnu siia päris imelik kirjutada, kuid sain impulsi või midagi taolist, kuidas edasi minna ja katsuda hoida fookust selle peal ja neid asju jälgida ja tähele panna. Need „asjad“ ilmuvad ei kuskilt ja tavaliselt siis, kui hakkan midagi teistmoodi tegema või varasemast erinevat. Veel parem, kui see poleks mingi korduste läbielamine, vaid midagi täiesti uut. Kordusi võib läbi elada uuesti küll, aga ainult neid, mis on lõpetamata. Asjast lähemalt. Süsteem proovib mind hirmutada, kui ma midagi kardinaalset uut teen. Jaanuaris käisin Tais ja nii kaugel maal ma pole oma elus käinud. Lennukiga oma 10 000 kilomeetrit Helsingist ja enne kui reisile sain, hakkas süsteem mind takistama sinna minemast. Õigemini, absoluutselt ei takistanud, vaid hakkas hirmutama. Telefon loopis hoiatusi: "Tenge palavik troopilistes maades, mida saab sääse hammustusest." "Üks eestlane suri Egiptuses Tenge palavikku." "Haigus levib … Tais." Ja neid teateid tuli kõikvõimalikest kanalitest minu telefoni. Järgmiseks, vulkaan hakkas purskama. Jutt oli stiilis, et ei tea, kas lennata saabki ja mingi hoiatus oli veel, mis ei meenu. Nüüd olen juba ammu reisilt tagasi ja enam mitte midagi sellist kuskil ei kuule ega näe. Ise mõtlesin, et selle ohtliku palaviku jutuga prooviti nõela otsa ajada, aga samas, süsteem teab, et nõela otsa ma vabatahtlikult ei lähe, järelikult ikkagi hirmutas. Kuhu ma selle jutuga tahan jõuda? Maailm toimetab ainult minu jaoks. Ma ajan omi asju, aga ümberringi kipub kaoseks kätte minema: sõda, kraane keeratakse järjest koomale, hirmutatakse kõiksuguste maksudega, putukate söömisega, näljaga, rohepöördega, kommunismi ja tont teab mis kõiksuguste absoluutsete ebaloogiliste õudustega. Aga ma ei murdu ja ei tõsta käsi üles süsteemi vastu. See on kõik põhjusega korraldatud, et mängijat süsteemile allutama saada. See on mäng, kus mina olen peaosaline, ülejäänud on taustamängijad. Taustamängijatest on mõni hea, mõni halvem, üldjoontes suurem osa on neutraalsed ja ei puutu otseselt minusse. Eelnevat juttu katsun lähiajal katseliselt üle kontrollida, et kinnitust sellele saada. Pean midagi uut välja mõtlema, mis olukorras ma varemalt veel pole olnud. Olukord peab mõistagi hea ja vaba olema, mis jätaks süsteemile mulje, et ma lahkun "jälle" rutiinist ja lõhun mängu ning kogen midagi uut. Süsteemile see ei meeldi ja kukub kohe vastu toimetama. Kui toimetab ainult läbi hirmutamise, nagu senini, on hea, aga kui hakkab füüsiliselt kaikaid kodarasse loopima (nagu varemgi on juhtunud) pole enam nii hea, kuid ma katsun lippu kõrgel hoida. Samas, nähes seda süsteemi, ja võib öelda ka et juba mõnevõrra tundes seda, siis tahaks sellest mängust teinekord välja küll, kuid "mängus olles" ma ei anna alla ja küll ma süsteemile uue „piruka“ valmis meisterdan. Seni aga katsun mängu „jälgida“ nii palju kui oskan, ilma et see mind endasse tõmbaks. Teisest küljest jälle, süsteem pole mind õieti veel hirmutama hakanudki, sest ma olen suhteliselt täisväärtuslik süsteemi osa. Näide: ma käin tööl, mul on auto, elamispind (panga oma), elukaaslane, lapsed, sugulased jne. Kui süsteem tahab, võib ta neid eemaldama hakata. Eemaldada saab see muidugi ainult seda, mis on "selle oma", ehk esmajoones esemeid ja taustamängijaid. Järgmine näide: "lapid näos" kampaania ajal hirmutas süsteem minult töö ära võtta, kui ma ei võta "moosi" vastu. Mõtlesin asjad omas peas läbi ja jõudsin järeldusele, et sellega mind ikka ei hirmuta küll. Isegi käskkiri oli juba valmis ja tähtaajad antud. Kõik teadsid, et ma nüüd lähen. Olin leppinud sellega ja võtsin asju külmalt või isegi ootasin seda, ja isegi huumoriga kohati ning mis juhtus? Kõik keerati tagasi ja olen senini sel samal ametikohal. Võin vast öelda, et sain süsteemist "korraks" võitu ja sellega enam mind ei hirmuta. Samas ma ei soovi ka igasuguseid suuri "jamasid" ja süsteem teab seda, kuid mingi õigus peab mul ka süsteemi vastu olema. Mängus on reeglid, mida ei saa süsteem ega ka mina murda, muidu on "game over." Niiet süsteem ei saa kõiki tabureti jalgu ühekorraga katki murda. Samas, ma ei soovi, et see ühtegi tabureti jalga katki ei murraks enne, kui ma selleks ise valmis pole või süsteemile luba ei anna. Kõige lihtsamini saab süsteemist jagu, kui ei karda. On üks ütlus: "Kes ei karda mitte midagi ega kedagi, pole mitte vähem vägev kui see, keda kõik kardavad." Ma arvan, et tänane kuupäev on minu jaoks suht märgilise tähendusega just selles mõttes, mida ma siin kirjeldasin. Lugeda on seda üks asi, aga see omaks võtta või õigemini teada, et see just üldjoontes nii võiks olla, on juba hoopis teine asi. Ma olen ise lugenud ja praktiseerinud kõiksugu asju hunnikute viisi. No ei saa pihta, ei haagi või löön käega, aga point ongi selles, et jõuda "teadmiseni" ja midagi omaks võtta, tuleb kõik see ise läbi teha. Muud võimalust ei ole. Taustamängija ei saa kunagi midagi sellist omaks võtta, aga kellele ma seda siin siis kirjeldan ja kirjutan? Sellele vastan ka kohe. Seda lugu või õigemini mõtet kirjutasin ma mitme tunni jooksul. Tegelikult kirjutasin mingi 10 minutit, kuid läksin puhkama ja magama jäädes hakkasid teemad üles tulema ja ei saanudki magada. Kirjutasin ühe osa valmis (raamatu jaoks, "Üksik Hunt") ja nüüd muudan loo alguses öeldut. Arnega arutasime FB-s teemade üle ja ta soovitas mul ühe video ära vaadata. Vaatasin, kuigi üldjoontes oli mulle selle sisu teada, v.a detailsed kirjeldused, kuid mõte on see, et ma olen siin maailmas küll üksik hunt, kuid mu kõrval on veel teisigi üksikuid hunte, kes mängivad täpselt sama mängu nagu mina. Igal mängijal on selles mängus oma raskusaste. Tegelikult on raskusastmed samad, kuid olenevalt mängija teadlikusest võib mõne jaoks tunduda, et raskusastmed on kardinaalselt erinevad, kuid ei ole seda mitte. Kuidas ära tunda "üksikuid hunte?" Muud head tehnikat mul pole, kui sisetunne ja omavaheline klapp, aga olgu veel öeldud, et mängijaid on selles mängus üpris vähe, kõigest 25-30%. Ülejäänud on taustamängijad ehk joonistatud inimesed ja sellega tuleb leppida ning sellest aru saada. Kui sellest aru on saadud, tuleb ka mõistmine, et miks maailmas just asjad sedasi on nagu need on ja miks maailm just selline on nagu ta on. Maailm hirmutab meid, aga me peame olema maailmast üle ja mõistma selle mängu tagamõtteid, siis ta jätab järele ja proovib kuidagi teisiti. Meie aga mõistame seda uut käiku samuti... 

LÕPP

Eesti miss 1787

Seda pealkirja nähes, arvasin esiti, et tegu on aprillinaljaga, aga artikli kuupäev ei kinnita seda kuidagi. Tegu pole ka mingi naljalehega ja selgub, et jutt on võetud jällegist ühest reisikirjeldusest (vaata ka eelmist lugu, see samuti reisikirjeldus), mille jutustajaks on keegi William Blake. Viki teatel oli taoline mees täitsa olemas, aga mitte ühtegi seost Eestiga ei suutnud tuvastada. 

Miks see lugu sellese blogisse sattus? Aga sellepärast, et kas keegi mäletab midagigi ajaloo tunnist või mõnest ajaloolisest filmist misside valimisest? 

Lugedes pakse raamatuid Eesti ajaloo kohta, kus kohtab vaid sõdu, nälga, katku, inimeste põletamisi ja piinamisi ning teisi taolisi jubedaid asju, siis on kuskilt jälle midagi lappesse läinud. Proovige meenutada ükskõik mis raamatut Eesti ajaloost ja siis öelge, et see vastab kirjeldatule! Häda vist ongi selles, et meile on taotud pähe muudkui Tammsaare „Tõde ja õigus“ taolisi teoseid, mis ei ole minu hinnangul ajaloolises mõttes absoluutselt valed. Selline aeg oli tõepoolest kuskil 19. sajandi hilisel lõpul ja 20. sajandi algusel, kuid enne seda oli kõik teisti.

Aga, mis siis oli 100 aastat varem? Löön mina viki lahti ja loen 1787 aasta kohta:
1786–1787 näljahäda Eestis ja ka mujal Venemaa keisririigi kubermangudes (Smolenskis, Moskvas, Tambovis, Voronežis, Rjazanis, Ukrainas jm), seda on loetud koguni kõige raskemaks näljaajaks Venemaa keisririigis 18. sajandil.

Artikkel väidab aga, et sel aastal oli Eestimaa nii ilus ja maaliline ning vähe veel sellest, et aadliprouad uhketes ballikleitides tantsu kepsutasid ja endi hulgast ilusama valisid, kordasid neid samu trikke ka talurahva esindajad. 

Inglise härra, kes võttis vaevaks sellel jubedal ja näljast laastatud ajal seda meie „hädaoru“ riiki külastada, nägi siin aga hoopis midagi muud. Eestlased tantsisid õhtust hommikuni ja nad justkui polnudki mingid orjad vaid nautisid väga ilusat ja muretut elu, seevastu aga Inglismaa tundus vaene olevat. Neil olevat taolisi uhkeid ja kalleid ballikleite harva näha olnud, nagu meie esiemad siin tihti kandsid.

„Miss Eesti" 1787.
Selleks valiti paruness Tersen.
Huvitavaid kombeid Baltimaade minevikust.

Peale vabadussõda oli meie rahva seas levinud joomine. Eriti rängalt prassis Tallinna ärimeeste ja hangeldajate ringkond, natuke vähemate summadega maksid omi kõrtsiarveid Tartu tudengid. Vanad eided ja palvevennad vangutasid päid ja ohkasid maailma kurjuse ning raisusoleku üle. Öeldi: „Ei niisugust Soodomat ja Komorrat pole nähtud maailmaloomisest saadik! Möödus aastaid — elu hakkas nihkuma rahulikemasse rööbastesse — joomine vähenes. Ent maailmasõda ja järgnenud segased aastad olid lõdvendanud sugulist moraali, kuid peaasi — kadus silmakirjatsemine naise ja mehe vahekordades. Üldiselt hakkas meie eesti naine emantsipeeruma, iseseisvamaks muutuma. Pääses maksvusele naise peamine relv — tema iludus. Selle tulemuseks olid igasugu iluduskuningannade valimised ja auavaldused nendele. Üks hilisemaid oli pealinna huvitanud „Estonia" ballikuninganna valimine. — Jällegi leiavad vanemad ja alalhoidlikumad inimesed põhjust kurtmiseks, et asi on halb meie moraali ja kõlblusega. 

Kuid heitkem korraks pilk ajalukku — vaadelgem, kas siis tõesti on vale vanasõna: ei ole midagi uut päikese all! Kas siis tõepoolest pole ennem maailmas prassitud, pole kummardatud naist, kui iluduse ja armastuse preestrinnat? Ärgem mingem tagasi vana Kreeka ega Rooma annaalide juurde! Unustagem ka keskaegsete rüütlite jõledad söömingud-joomingud, kus söödi ühelainsal pidustusel terve kari härgi ning joodi kümnete vaatide kaupa veini, kusjuures tarvitati mõnikord pokaaliks rüütli sõjasaabast, sest tavaline veinikann mahutas vaid ühe liitri! Jätkem puutumata ka kergemeelne ja lõbuahne rokokoo ajajärk, kus ei korraldatud mitte üksi naiste iludusvõistlusi, vaid võistlusobjektiks olid sageli üksikud kehaosad, et anda loole pikantsemat maiku. Korraldati rindade, kõhtude ja puusade iludusvõistlusi. Ühest sellisest võttis isegi osa Prantsusmaa kuninganna Marie Antoinette!

 

Marie Antoinette

Ei. Ärgem rääkigem sellest! Liiati on need rahvused meile võõrad. Vaatleme oma kodumaad sellest seisukohast. Kuid siin põrkame kokku raskustega: sest kultuurajalugu on meil veel lapsekingades, kui mitte öelda, et teda üldse olemas ei ole. Ometi saame mõningaid pidepunkte välismaalaste andmetest, kes vanemal ajal meie kodumaad juhuslikult külastasid.

Kahjuks sisaldavad need andmed väga vähe teateid talupoegade elust — rohkem räägitakse seal meie mõisnikkude elust. Ning see oli loomulik — talupoeg oli ori, ja keda huvitas tol ajal orja elu. Ometi kuuleme nii mõndagi huvitavat tolleaegseist välismaalaste reisikirjeldustest. 

Näiteks kirjeldab inglane William Blake ühte jahipidu Saare mõisa omaniku krahv Mannteussel’i pool 1787. aasta sügisel järgmiselt: „Härra krahv, kes on siin Balti mail üks rikkamaid (tema maa-ala küünib Peipsi järvest Võrtsjärveni), oli kokku kutsunud oma traditsioonilisele jahipeole kogu aadli eliidi. 

 

William Blake

Daamid kandsid väga kalleid ja maitsekaid kleite, milliseid meil Londonis harva näha saab. Üldse on Baltikumi daamid väga ilusad — ainult natuke arad. Ratsutavad nad üsna hästi, kuid vaid vähesed sõitsid ühes härradega jahiretkele. Armastatum ajaviide näis neile tants olevat, mida kogu seltskond õhtul lossi ruumikas ja hästi dekoreeritud saalis harrastas. Tantsiti menuette, kadrilli ja ühte kohalike talupoegade tantsu. kus käed puusas neljakesi vastastikku seisti, hüpeldes jalgu vahetati ning siis käest kinnihoides ringi käidi. (Nähtavasti mõtles mr Blake siin kaerajaani). Siinsed daamid tantsivad väga temperamentselt eriti viimati nimetatud tantsu, mis oli õieti naljanumbriks. Pandi toime ka õhtukuninganna valimine, nagu see meilgi suuremate pidustuste ajal kombeks oli. Õhtukuningannaks valiti ilus paruness Fersen. Selles naises on naiselikkus ja lapselikkus väga õnnestunud sünteesi leidnud. Tema ületaks oma iluduselt isegi meie miss Gwinn’i. Ainult kuninganna valimiseviis oli neil meie omast erinev. Siin ei ilmunud daamid estraadile, nagu see meil kombeks, vaid härrade hulgast valitud kohtunikud vaatlesid daame esimese menueti kestel ning siis langetasid oma otsuse. Paruness Fersen olevat üpris tihti õhtukuningannaks valitud."
Ja edasi kirjeldab Blake oma käiku kiigel, kuhu ta Pahleniga oli läinud. Õhtul läksime külasse talurahva pidutsemist pealt vaatama. Metsalagendikul, kahe tugeva posti vahele oli ehitatud kiik, nagu see praegu Prantsusmaal eriti moes on. Kiigelaudadel istusid tüdrukud ja kaks poissi kiigutasid neid. Jäime Pahleniga eemale puude varju seisma, et pidutsejad meid nähes häbelikeks ei muutuks. Ka siin toimus härraste eeskujul õhtukuninganna valimine. Minu maitsele küll see „äravalitu" ei vastanud. Nii siis näeme, et meil juba ennemgi kuningannasid on valitud. Ja keegi pole sellepärast protestikisa tõstnud. Sellepärast korrakem vana tarka lauset: pole midagi uut päikese all! 

Allikas: Uudisleht, nr. 28, 7 märts 1932.

LÕPP

Mingit "pastlakultuuri" pole kunagi olnud

Algav lugu on üks neist paljudest, mis proovib keerata meile teadaolevat ajalugu kummuli. Selles reisikirjelduses on väga palju informatsiooni, mis ei taha sobituda ametliku ajalooga, aga kui proovida pilti kild-killu haaval kokku panna, siis teatud määral see isegi õnnestub. Kahjuks, suurem osa jääb endiselt varjatuks. No näiteks tina lugu. Esiteks, 12 kilo või rohkemgi tina rinnas kanda? Milleks? Ma ei taha minna vandenõuteeoriatesse, aga miks nii ikkagi tehti? Eks tina ikka radioaktiivsust variestas. Saaremaal Kaali kraatergi täitsa olemas. Hiljem, kui kiiritust enam polnud, siis vahetati kaitserõivastus hõbeda vastu. Setu naised kasutavad veel tänapäevalgi taolisi "ehteid". 

Teiseks, on ammugi teada, et vana maailm oli vanal ajal suhteliselt võimetu hankima või tootma puhast tina (lugu olemas), kuid ometi oli tina odav ja tavaline metall. Tina võidi isegi kaevandada Eestist. Olen taolisi lugusid lugenud. Minu teada jäävat need maardlad kuskile Võhma ja Põltsamaa vahele. Samuti elavhõbedat olevat Eestis leitud. Kui nii, siis on siin ka suure tõenäosusega suuremal hulgal kulda olnud? Aga need on kõik teooriad. 

Järgmiseks, nn pastlakultuur. Tuleb välja, et ka seda pole sellisel kujul olnud, mida meile on seletatud. Ise arvan, et juu ikka oli, kuid hoopis teisel ajal ja hoopis teistmoodi, sest midagi pidi mingil X-ajal juhtuma ning oli mingi lühike periood, kus tõepoolest tehti käepärasest materjalist absoluutselt kõike.

Kuid kõige hämmastavam selle reisikirjelduse juures on minu arvates Soome ja Rootsi viljapõldude lugu, kus külvati ühte vilja, aga saagi koristamise aegu saadi põllult hoopis teist vilja. Kuidas ja millega seda seletada? Eks vast ikka tehnoloogiatega, millest meil pole aimugi. Vanades raamatutes nimetati arenenuid tehnoloogiaid nõiduseks ja pikemalt pole praegu mõtet selle teema üle pead vaevata. 

Reisikiri Saaremaalt 350 a. eest.

Rootsi ajal kanti Saaremaa rautatud kontsadega kingi. Elumaja ja rehetuba olid eraldi. Niinimetatud „pastlakultuurist“ pole juttugi.

Viimases Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus. (nr. 11) on ilmunud E. Blumfeldtilt ja G. Rängalt kirjutis „Lisandeid Saaremaa etnograafiale 17. sajandi lõpult", kust leiame huvitavaid märkusi meie rahva elu ja kommete kohta umbes 350 aastat tagasi.
Selle Saaremaad puudutava 350 aasta eest kirja pandud reisikirjelduse mag. E. Blumseldt on leidnud Kopenhaagenist Taani kuninglikust raamatukogust. Selle kirjutise oletatav autor O. Sperling on olnud Saaremaal arvatavasti 1673. aastal. Kui kaua ta Saaremaal on viibinud, seda kirjutisest ei selgu. Oma reisimälestused on ta kirja pannud nähtavasti hiljem. Peale Saaremaa on ta külastanud veel Lapimaad, Soomet ja Rootsit, millede kohta leidub selles kirjutises ka märkusi. Enamuses tähistab autor ära selle, mis on ebatavaline, kummaline ja omapärane. Seetõttu on autori teated vahetevahel väga fantastilised. Näiteks kõneleb ta sellest, et Soomes ja Rootsis juhtuvat niisugune imelik nähtus, et kui seal külvatakse heale ja hästi väetatud põllule rukis, siis andvat see lõikusel nisu; vastupidi, kui seal kehvale põllule külvata nisu, siis kasvatavat külv ikkagi ainult rukist.

Miks kantakse kuuekaelusel punaseid paelu? 

Saaremaal huvitub autor esijoones saarlaste rõivastumisest; ta peatub mitmel omapäral saarlaste rõivastumises ja selgitab kuuldu põhjal ka mõnede nähtuste algupära. Näiteks seletab ta asjaolu, et Saare meeste kuuekaelus on palistatud punase paelaga, sellega, et see tähistavat poomisnööri, mida saarlased omal ajal sakslastele vastu hakates ja neid maha tappa kavatsedes on ära teeninud. Neile kingitud küll elu. kuid neilt nõutud alati pantvange lossi tööle. Selle tähistamiseks õmmeldavat praegugi punaseid paelu kuuekaelustele. Muidugi pole sellises „miks" seletuses midagi ajaloolist tõde. Selliseid tõlgilsusi on paljude nähtuste kohta. Nii märgib G. Ränk: „Mis puutub nende punaste ilustuste sümboolsesse tõlgendusse, mis kirjeldaja tõenäoliselt kohalt kuulnud, siis ei tarvitse sel küll olla rohkem tõepõhja kui teistelgi arvukatel rahvarõiva iseärasuste peletamisel". Nii on Luce omal ajal katsunud seletada, nagu oleks Saaremaa erikihelkondade erinev rõivavärv mingi univorm, et inimesed sõjas üksteist kergemini tunneksid; Muhu naiste vammusel leiduvad erilised ornamentaalse iseloomuga rinnakirjad, mille tekkimist Muhu rahvajutt järgmiselt seletab: kui rüütlid tulnud maale ristiusku tooma, lõiganud nad naistel rinnad ära selle veretöö mälestuseks hakanudki naised rinnakirju kandma. Ka mandril on tuntud igasugu rahva seletusi kohalikkude rõivamoodide tekkimise kohta, nende hulgas muuhulgas seegi, et nöörilustused pikk-kuubedel on mõisahärrade poolt seatud."

Kui veel kanti kõvasit (luisku) vööl.

Olgu mõned näited O. Sperlingi kirjutisest: „Meestel on ka valge vasega löödud nahkvöö, mille küljes nende nuga ja kõvasi ripuvad." Siin osutab kirjeldaja huvitavale asjaolule, nimelt kõvasi kandmisele vöö küljes, mida ükski senituntud kirjutis pole seni märkinud. Küll aga leidub selliseid kõvaseid juba noorema rauaaja leidude hulgas; neil kõvaseil on ühes otsas auk, mis näitab, et neid on nööri otsa kinnitatult kaasas kantud.

Kas reheahju suu oli väljas?

Viljapeksmise kohta öeldakse: „Kui see küüni veetakse, on neil seal sees suur ahi, mida väljastpoolt köetakse ja mida reheks kutsutakse, mille kuumus kogu ruumist ja viljast nii läbi käib ja kuivatab, nii et see kunagi ei saa mädaneda, vaid palju aastaid alal hoidub, isegi siis, kui teda mitte ümber ei tõsteta; see annab aga natuke tõmmukama leiva kui see, mis on päikese käes kuivatatud."
„Mida kirjeldaja siin on tahtnud öelda, sellega ütleb G. Ränk, „et ahju väljastpoolt köeti (von aussen gehizet virdt), pole päris selge: jääb kaks võimalust: kas köeti õuest või mõnest eriruumist. Igal juhul on aga raske uskuda, et ahjusuu oleks olnud väljaspool tuba, sest rehe kuivatamisel on ju just olulise tähtsusega ahju suust tõusev suits ja soojus. Ka ei ole senised küsitlused säärast: väljastköetavate rehetubade kohta Saaremaal andnud mingeid jaatavaid tulemusi. Kõige tõenäolisem on oletus, et Sperling oma kirjutises on ära vahetanud elumaja ja rehe toa, sest Saaremaal on olnud vähemalt hiljemini rehest eraldi ehitatud elumaju, mida köeti erilisest kivi-roovialusest. Kui see oletus paika peab, siis oleks roovi-alusega elumajade vanus Saaremaal sellega lükatud ligi sajand varemasse aega, kui seda seniste andmete põhjal võis oletada."

Saarlased kandsid rautatud kingi.

Jalatsite kohta ütleb Sperling: „Saarlastel on kingakontsad alt löödud rauaga nagu hobustel kabjad, kuid mitte Poola moodi kitsalt ja madalalt, vaid sõrme laiuselt ja õhemalt."
Märge on huvitav selle poolest, et siin konstateeritakse kingade kandmist juba 17. sajandil, kuna Hupel neid mandril märgib üle 100 aasta hiljemini ilmse haruldusena. Sperlingi teate kinnituseks olgu veel tähendatud, et kingi juba 17. sajandi algusel on loetud Saaremaa halduskonna naisteenijate palga hulka.
Muudest rahvakommetest nimetatakse veel: „Kui Saaremaa talunaised esmakordselt nurgavoodisse (titeootele) jäävad, saadetakse neile üks vaagnatäis tanguputru võiga sees, ja kõvakskeedetud munad. nagu mingile salatile pannakse lõigatult selle ümber.
Saaremaa talupoeg, kes härgadega sõidab, käib toitjaga härgade ees, kes järgnevad siis temale ise; aegajalt vaatab talupoeg ümber ja annab vitsaga märku, siis saavad nad küllalt aru, kas paremale või vasemale pöörduda." Muide, see on meie maal tavaline härgadega kündmise või vedamise viis.

Kui naiste rõivastusel oli 28 naela (u. 12 kg) tina. 

Tinailustuste kohta naiste riietel märgib O. Sperling: „Naiste kuued on tina ja seatina ristikestega nii koormatud, et umbes 28 naela või enam ühe kuue peale tina on kulutatud."
Mida kirjeldaja siin naiste kuubede all on mõelnud, kas üleriideid või ka seelikuid, see kirjutisest ei selgu. Olgu aga märgitud, et vanemal ajal sageli metall- ja klaasilustused rõivastusel asendasid praegusaegseid ornamente. Kõige vanem Eesti rõivaosa, kus võime tähele panna tinailustusi, on naise villane rüü Pariselja rabast, mis kuulub kas muinasaja lõppu või varasesse keskaega. Kas tina raskus Saaremaa naiste kuubedel just 28 naelani küündis, seda meie muidugi enam täpsalt kindlaks määrata ei saa, kuid see võib olla ka õige. Saaremaa neidude tinatarvitus 17. sajandil on olnud suur, sest tina esineb muuseas ka Saaremaa halduskonna naisteenijate palga hulgas. Nimelt leidub Saaremaa halduskonna kojateenijate palkade juures märkus, et kahe talupojatüdruku aastapalga hulka on kuulunud kokku 4 naela inglistina; see oli aastal 1618/19, nagu seda märgib dr. Leo Leesment oma uurimuses „Saaremaa halduskonna finantsid 1618/19. aastal".
Ja kuna mujalgi Eestis on kantud õige rohkesti tinailustusi ja Setumaal kantakse neid veel praegugi (setu hõbe), siis ei tarvitse O. Sperlingi ses osas olla sugugi liialdatud. 

Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 151, 7 juuni 1937.

LÕPP

Mis on inimene?

Mitte et seda teemat vähe arutatud oleks maailmas elanud helgemate peade poolt, kuid siiski, pole see küsimus mitte kuhugi kadunud. Ma ei pea ennast kaugelt maailma helgemate peade sekka kuuluvaks, kuid ometi peaks iga mõtlev inimene kord jõudma selle küsimuse juurde ja proovida anda mingisugunegi omapoolne vastus või proovida lahti mõtestada seda igivana küsimust. Üle-üldse, kes on maailma helgemad pead? Kes seda defineerib ja kuidas? Sina ja mina olemegi maailma helgemad pead, kui sa vaid seda usud ja ammugi ei pea olema nõus ajaloo "helgemate peade" mõttekäikude üle, et mis asi on inimene, sest mitte keegi ei tea seda. Sinu enda vastus sellele küsimusele on kindlasti hulga täpsem kõikidest teistest vastustest, kuid sellest hoolimata on väga huvitav lugeda teiste arvamusi. Selleks toongi siia mõned näited teema kohta äärmusest äärmusesse. Minu point on pigem selles, et panna ennast mõtlema teema üle ja näha inimeste arvamusi, mis kunagi on välja pakutud selle teema üle. 

Panen ka oma variandi siia kirja, kuigi mulle ähmaselt meenub, et ma olen kunagi oma variandi kuskile paberile kirja pannud, mis sahtli põhja on ära kadunud ja ei suuda seda sealt üles leida. Lihtsalt, huvitav oleks teada, mida ma siis mõtlesin, et tekiks võrdlusmoment. Homme mõtlen jälle midagi muud ja selles vist ongi kogu inimese "peenem" olemasolu mõte. Pidev mõtlemise-mõtlus protsess, mis viib ühte kohta ja järgmine päev teise, kolmas päev aga toob algusesse tagasi. Justkui surnud ring, aga... Paraku vast alles kõige lõpus saabub hetk, kui saame päriselt teada oma rapsimiste mõtte, mille sisu oli tegelikult tühi ja siis selgubki, et tähtis oli ainult rapsimine ise, kõik muu oli mõttetu. Hiljem on aega küll oma lolluse üle naerda, et oleme hullult üle mõelnud, oleme 180-kraadi valesti ja maa alla mõelnud, tähelepanemata, et see kõik oli kogu aeg meie nina ees ja avalik, aga meie kaevasime kõige sügavamates ja pimedamates kohtades, ronisime kõige kõrgemate ja ohtlikumate mägede otsa, katsusime näha kõige kaugemale, haarata sealt, kust ei olnud vaja haarata, mõelda selle nurga taha, kus midagi ei olnud jne.

Ma tegelikult arvan, et hetkel sai eelnevaga öeldud, mis asi on inimene, kuid nagu elu on näidanud, tuleb mõtteid puust ja punaseks teha ja seda pidevalt, sest paljud ei haara asju nii nagu mina ja mina nagu nemad, aga inimesi on laias laastus kahesuguseid. Ühed on need, kes teevad omi toimetusi ja lõppkokkuvõttes võivad maailmaga suurepäraselt hakkama saada, küsimata mingeid küsimusi.

Teine tüüp inimesi tallab tühja taga, otsib, kaevab, nõuab vastuseid elu mõtte ja laiemalt elu olemasolu küsimuse üle. Ta otsib seda miskit, kes selle kõik on tekitanud, otsib keskit, keda pole olemas, sest ta ise on. Tõstab kive maast, et näha, mis seal on, kaevab auke, et äkki midagigi saab selgemaks, tuhnib makulatuuris, prill ninal, ikka ei midagi, sügeleb terve elu ringi, aga tulemust ei paista, ja lõpuks lööb käega. Voh! Bingo! Käega löömise hetk on kõige tähtsam, ja ainult seda oligi tarvis, sest kõik eelnev oli tegelikult mõttetu. Kuid inimene on ikkagist rumalapoolne ja ainult tänu tühjale tallamisele, tuleb lõpuks tüdimus kõigest ja käega löömise moment ja ainult see oligi vajalik, sest see ongi põhiline. Tark aga lööb kohe käega! Kuid näidake mulle kasvõi üksainumas tark?

Mis on siis ikkagi inimene ja kumb tüüp inimesi jõuab käega löömise hetkeni varem või kas üldse jõuab? Tegelikult pole ka see tähtis, sest kui inimene ei löö ise käega, lüüakse teda ise ühel hetkel millegagi, mis võib algul tunduda käena, kuid pole seda mitte. Niiet, mis on siis inimene? Inimene on see, kes rapsib tühja, kuid õnneks on see tühi nii palju tühja täis, et sellest tohutu suurest tühjuse hulgast ta oma keha ja ühe ainsa "mina" meele kord lahutada võib.

* Prantsuse entsüklopedist Lamettrie oli arst ja mõtteteadlane ning ta andis 1748 aastal välja kirjatöö „L’homme machine“ (inimene-masin), milles ta avaldas, et inimene ei ole muud midagi kui masin; terve inimese elu ei ole midagi muud kui ainult keeruline mehaanika ja muud midagi. Vahe inimese-masina ja loom-masina vahel ei ole sugugi suurem ega olulisem, kui vahe Strasburgi peakiriku kuulsa astronoomilise tunnikella ja mõne külakiriku tornikella vahel. Ainus külg, mis inimest loomast kõrgemaks tõstab, on Lamettrie arvates inimese peenelt organiseeritud aju. Mis inimesele võimalikuks tegevat – suurem kelm olla.

* Loodusteadlase Okeni teooria järele on inimene "kõige kurjemaks kiskjaks elukaks", "kõige suurema põlguse vääriliseks mäletsejaks", "päris hülgeks" ja "kõige jälgimaks paavianiks".

* Tundmatu Prantsuse keemik on öelnud, et kui inimese keha, mis kaalub 70 kilogrammi, esiti vedelaks ja siis gaasisrnaseks muuta, siis annaks ta 98 kantmeetrit gaasi, millest küllalt vesinikku leiduks, et õhupalli täis täita, mille tõstejõud 70 kilogrammi on. Harilikult sisaldab inimese keha niipalju rauda, et sellest 7 grammi raudnaelu valmistada võiks, peale selle rasva, millega 6,5 kilogrammi küünlaid saaks valmistada ja niipalju süsinikku, et 780 tosinat pliiatseid saaks valmistada. Samuti saab inimeses leiduvast fosforist 82000 tuletikku valmistada.

* Üks insener arvutas välja, et kui 1,5 miljardit inimest (20. sajandi alguse inimeste arv maal) ühekorraga Bodeni järve heita, siis järve veepind kerkiks ainult 2 cm. Nii ta on, kui vaatleme inimese kui massi peale, siis ta ilmaga võrreldes - midagi ei ole.

* Göttingeni anatoomik Blumenbach teatas, et oma „Looduseteaduse süsteemis", et inimene on nagu „inermis“, s. o. kõige abitum olend. Ükski loom maa peal ei ole nii nõrk ja abitu kui inimene, ükski elajaloomapoeg ei tarvita nii kaua vältavat hoolekandmist ja kasvatust, nagu inimeselaps. Kanapoeg hakkab juba sündimisest saadik ise omale toitu otsima, praegu sündinud kalakene asub kohe võitlusesse merelainetega, enamjagu inimesi aga, keda küll kõigi halbade elutingimiste eest hoitakse, hoolega toidetakse ja kasvatakse, elab veerandi või kolmandiku eluiga ära, enne kui ta nagu täiskasvanud inimene ütelda võib: „Ma seisan omal jalal, ma võin enese eest ise hoolt kanda." Mispärast see nii on? Miks inimene nii nõrk ja abitu on? Selle küsimuse peale vastab usk: selleks, et inimene teadma peab, et tema mitte siit ilmast ei ole. Sellepärast ongi tal siin, nii raske koduneda. 

* Inimene on ihu ja hing. Inimese ihu seisab koos loendamatust hulgast aatomitest - kas ei järgne sellest siin juba nagu iseenesest vajadus teatud vaimse sideme järele, mis kõike neid aatomeid ühendab ja ühe plaani järele juhib - justament nii, nagu 50 000 mehelisel sõjaväel oma juhataja olema peab, ilma selleta seda olla ei võigi. Iga päev mõistame meie, et tõsiseks äratundmiseks tähelepanelikest silmadest ja kõrvadest veel küllalt ei ole, vaid et palju enam veel vaimset arusaamist vaja on. Meie vaimul on meelespidamise varaait lugematu hulga kujude, mõistete, otsuste, teooriate ja ideedega. Seda teadmiste vara kinni hoida ei suudaks ajuollus mitte, ollus, mis lapsepõlvest alates mitmel korral uueneb, - kui vaim mitte kindel, kadumata olevus ei oleks. Inimene ei ole mitte ainult keha, vaid kõigepealt vaim ja hing. Kui võidurikas hispaanlane, kes allaheidetud indiaanlased oma koertele söögiks tahtis anda, tagajärjel surmavalt haavata sai, vastas ta ühe oma saatkonna liikme küsimuse peale, kus tal valu on, tumedalt ja mõrudalt: "Hinges."

*  Inimese elu otstarve võiks olla, et inimene võiks isik olla ja ikka enam ning enam selleks saada. Oma isiku algidu ikka täelikumale kokkukõlavale edenemisele viia. Seal, kus isikukultus hooletusse jäetakse, seal muutub inimene lõpuks täiesti „šablooniks, ta silm — tühjaks aknaauguks, ta huuled kõnemasinaks, süda — uurivärgiks, ta ise — liituvaks automaadiks." Isik ongi see suremata, möödaminemata „midagi", mis inimeses leidub, mis ka siis veel mälestuses alale jääb, kui keha põrmuks on muutunud. Näitab keha meie päritolemist maapõrmust, siis on isik see, mis tõendab, et meie ka valguseriigiga sugulased oleme.

* Inimene või õigemine inimhing igatseb tõusta ikka kõrgemale ja kõrgemale. Et oma igatsuste unelmaid pisut vaigistada, rühib inimene mägedele, pilvepiirile, et lasta end kanda hingelauludest, mis on kõrgemal argielu hallusest.

*  Inimene on nagu pisar, mille nutab jahe suveöö ja kustutab homse päike, ta on kui mööduv lind, et kiirelt kaduda surmaöö sügavusse. Vaevalt haaranud rahuta matkakepi, asetad sa tema varsti kodutare nurka, et alustada vikatimehe vaikiva retkega uut viimset teekonda öhe aga uuele koidule vastu.

* Apostel Paulus vastab: mis on inimene? Seda, mida filosoofid ei mõista: „Eks teie tea, et teie Jumala tempel olete, ja et Jumala Vaim teie sees elab." Aga rahutempel peab olema püha tõde ja puhtus elab seal. Nagu templis sambad ja tornid tõusevad päikese poole, nii inimhing sirutab end Valguse poole.

* Inimene on lojuste sugu (1894. aasta keelekasutus); see on: ta ei ole muud midagi kui kõigeülem, kõige täielikum elajas.

* Inimene on Jumala sugu; see on: ta on Jumalaga sugulane ja nimelt sellepärast, et Jumal teda on loonud oma näo järele, oma sarnaseks, ja on temale oma elavat õhku andnud. Vaata kui suure auga Jumala sõna inimese ehib, suurema auga kui inglid taevas. Sellepärast on ühe inimese hing ka enam väärt, kui kõik maailma varandus; jah ta on nii palju väärt, et Jumal oma armsa poja on andnud inimese pärast ja tema heaks.

* Plato õpetuse järel on inimene kehast ja hingest kokku pandud; need mõlemad jaod on nii kindlasti üksteisega ühendatud, et nende ühest lahutamise järelduseks surm on. Hing on jälle kahest jaost koos, üks jagu, keda loodud jumalad on loonud, sureb ühes kehaga ära, teine jagu, Ülema Olemise loodud, on suremata. Neid kahte hinge jagu, suremata ja surelikku hinge ühendab vaim. Nõnda on Plato õpetuse järel inimene neljast asjast koos, nimelt: keha, surelik hing, suremata hing ja vaim. Sellest, et inimene nii mitmest asjast koos on, tuleb Plato arvamise järel meie võitlemine iseenesega. Surelik hing võitleb suremata hinge vastu, see omalt poolt vaimu vastu; mis üks jagu soovib, selle vastu seisab teine. Suremata hing või mõistus on inimese peas, surelik hing või tahtmine on kõhus, vaim või tundmine on südames, — Mis oli inimene enne sündimist? Plato arvamise järel elas iga inimese suremata hing juba ammu enne, kui ta meie kehasse asus. Tema elas kas ühes iseäralises maailmas, või siin maa peal, aga teiste inimeste, või elajate, või taimede sees Plato tõendas seda, selle läbi, et meile sagedasti mõni asi meelde tuleb, mida meie koguni oma praeguses kehas näha ei võinud. See olla meie meeles veel sest ajast jäänud, kui meie ühes teises kehas elasime, ehk küll kõik muud selle aja juhtumised meie mälestuse vallast välja on läinud. Mis saab inimesest pärast surma? Inimese keha ja ühes temaga vaim ja surelik hing surevad ära, aga suremata hing jääb elama. Kui ta moraalselt elas, siis läheb tema ülema olemise või Jumala juurde, kui mitte, siis mõne teise inimese, looma või taime sisse seda mööda, kui hea või kui paha ta oli. Kes, näiteks, maa peal väga halb oli, see läheb taime sisse, sealt looma sisse jne, kuni jälle inimeseni jõuab.

Ühe naljalooga küsimuse üle, et mis on inimene, saabki teema lõpetada. Pole mõtet siia kõigi maailmas elanud tarkpeade arvamusi üles riputada. Pigem on tähtis küsimus ise ja mõtlemistoiming selle juures, mitte vastus küsimusele.

* Teadusmeeste vaidlus:

A: Mis on inimene?
B: Inimene on kahejalgne loom.
A: Kana on ka kahejalgne loom.
B: Inimene on kahejalgne loom ilma sulgedeta.
A: Aga kitkutud kana on ka kahejalgne loom ilma sulgedeta.
B: Siis ei tea keegi pagan enam, mis inimene õieti on.

LÕPP

Äratuntavaid tehnoloogiaid raamatust "Eesti rahva ennemuistsed jutud"

Kõik on kord juba olnud. See lause ei vaja täpsemat tutvustamist ja ilmselt on seda paljud ka kuulnud. Võtsin ja sirvisin ühte ägedat raamatut ja päris paljudes lugudes on kirjeldatud tehnoloogiaid, mis on tänapäeval olemas, aga veel rohkem on neid, millele ei suuda senini seletust anda. Näiteks, osa lugusid räägivad esemetest, kust iialgi toit ega jook ei lõppe, kui neid kurjasti ei kasutata. Eks vana-kreeka jumalatelgi voolasid piimajõed ja ise sõid nad ainult salapärast ambroosiat. Muide, ambroosiast on samuti blogis jutt olemas ja see taim kasvab meil Eestiski. Kui vaid keegi oskaks ja viitsiks selle taimega katsetada, siis mine tea, mis kõik veel välja võib tulla. 

Kui aga muinasjuttudes räägitakse seadeldistest, mis on äratuntavad kui elektrimootorid ja muud masinad, mis saavad oma toite elektrist või räägitakse seadeldistest, mida tänapäeval tuntakse lühendi AI (artificial intelligence) ehk tehisintellekt, siis tollel ajal võisid need seadmed olla oluliselt teistmoodi konstrueeritud, kui me neid tänapäeval tunneme. Elekter ei pruukinud tulla pistikust ja ei olnud olemas taolisi arvuteid ja serveriparke ning internetti, nagu me seda tänapäeval tunneme, kuid olid olemas analoogid, mille ülesehitus oli väheke teistsugune. Töö aga tegid need samamoodi ära nagu tänapäevalgi. 

Raamatust toon välja kolm lugu, aga enne veel üks hoiatus kah, mis on samuti pärit sellest samast raamatust, pealkirjaga "Kuuvalgel vihtlejad neitsid." Kes on enamusi blogi lugusid lugenud, siis see peaks ka teadma, et ka mina olen sellise hoiatuse saanud ja maksnud mõningast hinda, ent ma pole hoiatust kuigi tõsiselt võtnud. Tont seda teab, kuidas sellega on, kuid nii ka päris elada ei saa, et ei uuriks üldse mitte midagi. Huvitav on veel see, et loos on öeldud, et saladuste uurimine tähendab "tühja tarkuse taga ajamist", mis on ilmselt vägagi õige, kuid selle lause mõtte seletan lahti hoopiski järgmises blogi postituses. Paradoks on veel see, et kui inimene hakkab maailma saladustele jälile jõudma, siis see lõpetaks hoopiski südame rahu, mitte ei viiks eesmärgile lähemale. Teistpidi jälle, süda pole kunagi rahul, kui ei teata maailma saladusi. Mine võta kinni, mis on õige või kuhu peaks pidama jääma.

Hoiatus maailmasaladuste uurijatele.

Ära hakka mitte tühja tarkust taga ajama, mis sulle õnne ei või tuua, küll aga õnnetust. Palju asju on inimeste silma eest varjule pandud, sest et nende tundmine südamerahu lõpetaks. Kes kõik salajased oma silmaga tundma õpib, see ei leia enam sellest rõõmu, mis igapäevasel kombel avalikult ta silma ette tuleks. Mõtle seda enne, kui hiljemini hakkad kahetsema. Siiski, kui sa minu (vana Soome tark) keelust hoolimata õnnetust soovid, tahan sulle õpetada, kuidas öö varjul sündinud asju võid näha saada. Aga sul peab enam kui mehe julgus olema, muidu ei või sa iial salatarkuse otsust kätte saada. (Fr. R. Kreutzwald, Kuuvalgel vihtlejad neitsid. Eesti Rahva Ennemuistsed jutud, Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, neljas, keeleliselt parandatud trükk, 1924, lk 22.)

Vaeslapse käsikivi.

Pikki jutte ümber ei hakka vestma, vaid teen lühidalt. Soome targal oli vaeslapsest kahju, kes iga päev pidi leivajahu tegema viisil, mis oli väga kurnav. Ta pidi rasket käsikivi ringi ajama, et viljast jahu saada. Soome tark andis tüdrukule rätiku, mille käskis magama heites pea ümber siduda ja soovida omale veskikivi, mis ta töö kergemaks teeb. Tüdruk tegi nagu kästud ja unenäomaailmas olles hankiski omale kirstu, mis ise jahu jahvatas. Kirst oli aga raske. Tüdruk ei jõudnud teist liigutadagi ja ta võttis omale hobuse appi, kes aitas tal selle kirstu läbi unenäomaailma reaalsesse maailma toimetada. Tüdruk ei uskunud oma silmi. Kallas aga terad kirstu ja sedamaid kostis kirstust hirmus mürin ja alt tuli jahu välja. Soome tark andis ka hoiatuse, et ta mitte kunagi ei prooviks kirstu kaant avada ja sinna sisse piiluda. Sellest ajast peale oli tüdruku elu väga kerge. Sellest sai aga haisu ninna kuri perenaine. Ta tahtis seda imekirstu lähemalt uurida ja käskis vaeslapsel kodust ära minna. Nagu ta aga kirstu kaane avas, nii kargas sellest välja elav tuluke ja sütitas perenaise põlema, nagu oleks ta takuküünal olnud. Ei jäänud tast suuremat järgi, kui kamalutäis tuhka (lk 55-56).

Tegu oli arvatavalt elektritehnoloogilise aparaadiga, milles oli elektrimootor. Paraku õnnetusi ikka juhtub ja vanaeit sai sellest hirmsa siraka, mis ta eluküünla kustutas. 

Kakteistkümmend tütart.

Selles loos kirjeldatakse kahteteist kirstu, mis tuli kehvemal järjel pererahval tütardele kaasavaraks anda. Kirstu pandi üks hõberubla ja riidehilbud. Hiljem kirstu lahti tehes oli seal aga 100 hõberubla ja uued rõivad. (lk 61).

Tegu oli 3D printeri moodi asjandusega, mis on suuteline kopeerima praktiliselt igasugust elutut mateeriat.

Samas muinasjutus räägitakse veel raudkangist, millega tuli korraks kivi puutuda ja kivi veeres ise vankrile. (lk 70). Selle looga meenus kiitsuke lätlane Edward Leedskalnins, kellel olevat olnud tehnoloogia, millega sai gravitatsiooni kaotada ja seda tehnoloogiat kasutades, ehitas ta ihuüksi valmis korallilossi. Seda ja taolisi tehnoloogiaid, mida ei oska tänapäeval millegagi seostada, on kõik muinasjutud täis. Veel meenus kalevipoja vikat, millega pidi tõmbama ainult ühe korra läbi muru ja sinnani, kuhu vikati heli kostus, oli kõik muru niidetud. Samasuguse tööpõhimõttega kirves oli samuti Kalevipojal.

Puulane ja Tohtlane.

Selles loos oli taluperemees hirmus hädas, et ükski sulane tema juures ei püsinud. Ta läks oma murega kaugele Alutaha (Alutaga), kus elas tark ja tema tehtud näpunäidete järgi sai ta omale kaks abilist, kes iial süüa ei küsinud. Mees-sulase nimi oli Puulane ja nais-sulase nimi Tohtlane. Nad olid tehtud nõiduse abil, vastavalt siis puust ja tohust. (lk 73-74). Seda, mida nimetatakse nõiduseks, kirjeldas tabavalt A. C. Clark: Iga piisavalt arenenud tehnoloogia on nõidusest eristamatu.

Neist aparaatidest tunneb igaüks ära robotid. Ja mitte mingid lihtsad masinad, vaid AI-ga varustatud masinad, mis said inimkeelest aru ja oskasid enamus töid ära teha, mida taluperemees vaid andis neile teha. Huvitav on veel kirjeldus, et need sulased "närtsisid" aeg-ajalt ära ja nad tuli ööseks likku panna, siis olid nad hommikul jälle nagu uued. Oma teadmiste baasilt võib arvata, et see võis tähendada kahte asja või õigemini emba-kumba neist. Esiteks, elektriga laadimine, kuna akud olid tühjaks saanud või teine variant: Kui masin pidevalt töötab, siis vajab see aeg-ajalt taaskäivitust, kuna vahemälu jookseb lõpuks umbe. Terminaatori filmist oli teada, et tema aku kestis sajandeid, kuna tehnoloogia oli nii arenenud ja mingit lisalaadimist see ei vajanud. Restarti pidi see põrguline sellegipoolest mõnel korral tegema, et taastada oma algne "värskus". 

Pooleli (Mul on neid vanaegseid muinasjuttude raamatuid veel. Kui kunagi mõne kätte haaran ja miskit silma jääb, siis tuleb siia täiendust. Vihjeks võib öelda, et AI tehnoloogiat on muinasjuttude raamatus väga palju. Näiteks sõrmus, mis annab nõu või meenutage kasvõi "Tark mees taskus" muinasjuttu).