Tallinna kalamaja asum

Kalamaja asumi enamus majad ei ole ehitatud 19. sajandi lõpul ega 20. sajandi algul nagu mõni korteriomanik võib majaraamatut sirvides järeldada. Enamus maju on tegelikult kas renoveeritud või ehitatud uuesti üles kivivundamentidele, millede esimesed korrused (võibolla ka teised korrused) on mattunud pinnase alla. Vundamendid aga võivad olla väga vanad ja on enne katasroofi(de) aegsed.
Sellesse juttu postitan pilte Tallinna Lühientsüklopeediast (Tallinn, kirjastus VALGUS, 1979) ning oma tehtud pilte Kalamaja majadest.

Kalamaja oli suurim all-linn 14. sajandil.

All pool mõned klõpsud kalamajast, mis ma pildistasin ühel novembrikuu päeva pärastlõunal. Ma käisin ainult paar tänavat läbi, sest üldine pilt on igal pool ühesugune. Majade esimesed korrused (võibolla ka teised korrused) on mattunud pinnase alla.

Võimas tööstuskompleks, Tööstuse tänavalt vaadates. Terve see suur ala on taolisi tööstushooneid täis ja on väidetavalt ehitatud aastatel 1899-1900. Teisel pool, Kopli tänaval, samal alal, asub aga legendaarne Franz Krulli masinatehas. Allpool tuleb veel korra juttu nendest hoonetest.

Sama kompleksi territooriumil paiknev suur hoone, mille esimese korruse aknad on kinni müüritud, Peaportaali ees on kaks sammast ja kaks suurt kivikuuli.

Ukseava mõõtmed on kolossaalsed.

Tüüpilised kalamaja majad on majad, millel esimesed korrused on maa all. Majad on väikesed, mitmepere kortermajad, enamasti ehitatud puidust ja asuvad kivivundamentidel.

Selle vana maja otsaseina müüri sees on huvitavad augud. Arvatavasti oli see varem teise maja sein, mis praeguseks on lagunenud.

Maa alt paistab esimese korruse akna ülemine piilar? Lagunenud krohvi alt on näha nõuka-aegseid silikaattelliseid. Tegu võib olla ka Staliniaegse majaga, mis on ehitatud vanas stiilis. Stalin oli mördimees ja tema ajal ehitatud osad majad ja kultuurikeskused jäljendavad antiikstiili. Tundub, et just sellepärast ehitati ka tolleagsetele paneelmajadele keldrikorrused, et rahval liigseid küsimusi vanade ja uute majade võrdlemisel ei tekiks.

Noblessneri sadama piirkond. Siin läheb juba maastik väga huvitavaks. Siin on kaks võimalust minu arvates. Kas selle piirkonna hooned on pinnase alt välja kaevatud või need vanad majad on ehitatud vanasse mere põhja. Kuigi kaldun arvama, et esimene variant on tõepärasem.

Ühe maja juures käis vilgas ehitustegevus, kuid võõrastel ei ole lubatud ehitusobjektidel viibida. Oleks tahtnud lihtsalt näha, kui sügavale seinad ulatuvad või kust maalt algab vundament?

 Suured läbipääsuavad ja suured aknad.

Väljakaevatud majad?

Kes küll nii ehitas ja projekteeris hooneid? Aknad kohe vastu mullamäge.

See pilt jäi mul viimaseks tol päeval. Kommenteerida pole siin rohkem midagi. Üldine pilt on igalpool samasugune. Esimese korruse aknad on poolenisti maa all.

Nüüd aga suundun tagasi selle huvitava raamatu juurde ja toon välja mõned huvitavamad killud kalamaja ja Tallinna kohta.

Linnas elas 1708. aastal alla 10000 inimese, paar aastat hiljem tappis katk peaaegu kogu rahvastiku. Elanikke registeeriti 1710. aastal ainult 1962 hinge.

Hei ajaloolased, leppige nüüd kokku, mis juttu te ajate. Inimesed oskavad mõelda ka ikka.
1713, elas linnas vähem kui 2000 elanikku, ah et 3 aastaga, pärast katku, oli inimesi jälle kuskilt juurde tekkinud. Nagu arvutimängus, klõps ja tuhanded inimesed juures. Ühed ehitavad, teised koovad, kolmandad valvavad, neljandad sõdivad jne nagu Civilization V mängus. Linn oli veel leinas ju, Peeter 1 aga muudkui ehitas. Kadriorgu tekkis uus linn. Vot justnimelt tekkis (või oli seal koguaeg). Teie ajaloo käsitluse järgi polnud ju seal inimesigi enam õieti alles, kes midagi ehitaksid.

Suurtööstusi ei olnud vähemalt kuni 1850nda aastani.

Krulli vasksepatöökoda avati kalamajas aastal 1875.

Kas olete kunagi mõelnud, kuidas Tallinn (praegune vanalinn) asub sellise suure ja võimsa künka otsas. Kuidas selline küngas sinna sai?

Kas on võimalik, et looduslikult tekkis mereäärde lauskmaale selline mäe-moodi kuhjatis? Või hoopis kuhjati selline mägi sinna linna tarbeks?

Kuid kes kuhjas? 

19. sajandi keskel hakati tähelinna hävitama (nonsens, sõjaoht oli koguaeg olemas, ainult täiesti juhm käituks sedasi). Kas äkki hoopis mingi katastroof hävitas osa tähelinnast ja paiskas majade esimesed korrused maa alla? Kangesti viitavad kõik 19. sajandi keskpaiga sündmused mingile suurele katastroofile.

Loe ka siit (link). 1844. aastal (peame meeles pidama, et aastaarvud, mis meile raamatutes esitatakse ei pruugi olla kuigi täpsed) varises mingil ennenägematul asjaolul Tallinna Dominiiklaste kiriku müür kokku. Saame veel lugeda et 1865. aastal hakati tänavaid valgustama gaasilaternatega.

See aga on juba hoopis omaette teema ja vääriks küünlaid sellele, kes selle teema lahti viitsib arutada. Olgu ette öeldud, et gaasilaternad ja nende käitamise kommunikatsioon on pehmelt öeldes jama. Veevärgi teema vajaks samamoodi põhjalikumat uurimist. 1888. avati hoburaudteeliiklus. Internetiavarustes ringleb pilte ja videosid, et enne nn hoburaudteed (enne katastroofi või ka peale katastroofi, kuna kõik tehnika ei hävinenud täielikult) olid elektritoitel (akudega) trammid. Tegelikult tundub nii, et enne katastroofi, oli moodne maailm elektrifitseeritud. Peale katastroofi, lasti

vabaenergia tehnoloogiad ajaloo unustuse hõlma vajuda, et orjastada/maksustad inimene.

Tähelinn oli veel täiesti terve 19. sajandi keskel. Tolle aja inimesed ei oleks suutnud seda sellises mastaabis ära lõhkuda ja polnud ka mingit vajadust linna hävitada.

1899-1900 aastal rajati elektrimootoritehas Volta. Panin selle ajaloolise tõendusmaterjali pildi siia, kuna kaldun arvama, et kunagi kauges tulevikus on mul seda infokildu tarvis.

Raamatust saame teada, et Volta ja ka Krulli tehas (asuvad samas kohas) ehitati ühel ajal. Milline suurepärane majanduskasv ja õnn valitses Eestis aastatel 1899-1900.

Kas te olete neid hooneid oma silmaga näinud. Need on samasugused "hiiglaste mastaapidega" ehitised (3,5-4 meetri kõrgused uksed jne) nagu ka kõik teised nn tolle aja hooned (mõned fotod on eespool lisatud).

Kohe peale majanduskasvu tuli krahh. Ehitati buumiaja lõpus ja MASU ajal. Kes seda juttu usub, see uskugu.

Vanad nõuka-aegsed raamatud on uurijatele tihti headeks allikateks. Siin pildil pole küll näha tegevusi Kalamajas, kuid samas kaevatakse siin midagi, mitte just Kalamajast väga kaugel. Kirjutatud on "Taastamistöö Harju tänavas." Kuid mida seal taastati, seda raamatust välja ei olnud võimalik lugeda. Paistab pigem nii, et kaevati tänavaid pinnase alt välja nagu igal pool Euroopas 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul.

Olen püüdnud leida internetist ja raamatutest vanu pilte Kalamajast, kuid pole eriti midagi leidnud. Kuid kui vaadata vanu gravüüre, siis sellist piirkonda nagu üldse ei eksisteerikski. 

Sellel gravüüril on näha mingid imelikud pinnasemoodustised vanalinna kõrval, samuti puuduvad metsad. Metsade puudumine viitab katastroofile (üleujutusele).

Lisan veel ühe joonistuse Tallinna Lühientsüklopeediast.

Pakun välja, et see võis olla Triumfikaar. Triumfikaare elemendid on olemas, kuid tundub, et see kolakas oli selleks ajaks juba lagunema hakanud.

LÕPP