Matrixi esimene film tuli välja juba üle 20 aasta tagasi ja see on tekitanud inimestes paljuski mõtteainet meie maailma olemuse kohta. Koolis mitte midagi taolist ei õpetatud ega õpetata ka tänapäeval, kuigi olid olemas teooriad juba rohkem kui 100 aastat tagasi (võibolla varemgi), mille alusel on vändatud Matrixi film. Olen Matrixi laadsed tuntumad filmid kõik mitu korda ära vaadanud, aga vot ei ole suutnud pilti kokku panna oma teadvuses, kuidas saab Matrix (meile tajutav maailm) reaalsena tunduda, kuigi see ei ole seda mitte. Kas keegi osaks sellele küsimusele anda definitsiooni, millest ka esimese klassi koolilaps aru saab? Mina ei oleks osanud seda infot lihtsalt ja arusaadavalt edasi anda. Aga ma olen eelnevalt komistanud mõiste otsa, mis on võibolla Matrixi kirjeldusele kõige lähemal, ja see mõiste on – vedel elekter. Kuigi ka see termin ajab segadusse, aga paneb mõtlema kastist välja, vähemalt minu pani.
Juhtusin siis lugema vanadest ajalehtedest kolme artiklit, mis tegi mulle Matrixi (maailma) olemuse juba hoopis selgemaks. Jube lihtne on öelda, et kõik on energia või kõik on elekter. Mis on üldse elekter? Need terminid on tegelikult abstraktset laadi, sest mitte keegi ei tea päris lõpuni, mis see on. Kui ma nüüd ütlen, et kõik on elekter ja küsin ükskõik kelle käest, millest ta nüüd aru sai, siis arvatavasti ma saan vastu samasuguse lolli vastuse, nagu ka minu küsimus oli. Lähen sammukese vedelast elektrist edasi ja saan toetuda artiklile, kus on öeldud, et kõik mateeria ja terve nähtav maailm on liikuv elekter. Kui ma istun puust taburetil, siis taburet pole tegelikult puust, vaid see on teatud kiirusel mingi kindla vormi saanud liikuv elekter. Lihtsustatult, raud, mida me tunneme mateeriana, on puust erineva kiirusega liikuv või võnkuv kindlas vormis elekter jne kuni kõikide mateeria vormideni, mida me tunneme, kaasaarvatud meie kehad. Pole olemas mingit rauda ega puud ja isegi mitte mind ennast sellisel kujul, nagu me arvame, kuigi elusloodusega või õigemini hingestatud olenditega, on asjad väheke keerulisemad, sest kõigel elaval on veel mingi vägi juures, mida võib elusädemeks kutsuda. Kas pole kummaline kokkusattumus sellest vanasti tihti kasutatavast sõnast - elusäde! Elusäde võrdub ju eluelekter. Ma võiks nende artiklite põhjal kokku panna suhteliselt lihtsa ja loogilise mateeria definitsiooni.
Kogu maailma mateeria on kas vormitud või alles vormimisel ja koosneb erineval kiirusel võnkuvast elektrist, olenevalt mateeria liigist. Liikuv elekter moodustab ainult sellepärast nähtava ja käega katsutava mateeria, et kõik, kaasaarvatud me ise, koosneme samast liikuvast elektrist. Elekter ise aga loob näiva mateeria ja on tegelikult energia. Maailm ise on just selline nagu see on just tänu elusädemetest tingitud tingimuste kogule.
Artikleid aga ei tasu võtta sõna-sõnalt, sest seal kasutatakse teaduslikke termineid, nagu elektronid, aatomid, ja veelgi väiksemad aine osakeste nimetusi (pole olemas mingit ainet), mida ei ole võimalik füüsiliselt vaadelda ühegi mikroskoobi ega muu aparatuuriga, vaid kirjeldused on pigem teoreetilist laadi ja matemaatiliselt välja arvutatud, kuid arvatavalt on ka nendes arvutustes suured ja põhimõttelised vead sees. Kui keegi väidab, et aatomeid ja elektrone on tänapäeval pildistatud, siis ma pean seda samasuguseks fantaasiaks nagu kuul käimist, aga see polegi hetkel oluline. Oluline on sõnum, mida saab neist artikleist tervikuna välja lugeda. Teen mõned olulisemad kohad rasvaseks.
Tuhat päikest tiirleb su kehas.
Hans Dominik’i järele.
„Kas võite mulle öelda, härra kandidaat, mis on elekter?“ küsis keegi professor aastal 1900 peetaval eksameil. „Se... see, olen unustanud selle! Varemalt oli meeles," kogeles küsitu. Kahju", ütles professor, „Teie olete ainus inimene, kes teadis, mis on elekter, ja teiegi pidite selle unustama."
See sündis nii vähese aja eest. Kuidas imestaks iga vana professor, kui talle iga koolipoiss jutustaks, et negatiivset elektrit kiirgab välja palavast traadist, kuidas teemasin paiskab õhku aurupilvi, mis koosnevad tuhandeist elektronidest (ehk negatiivse elektri aatomeist). Tõsiasi on — mida meie tänapäeval igas raadio kõvendajalambis teadlikult kasutame — lasus siis veel kaugel meie loodusteaduse piirist.
19. sajandil teati: elekter on energia, füüsilise energia erisugune väljendusvorm. 20. sajandi esimesil aastail sammus see mõiste vähe kaugemale. Leiutati elektriaatomite kiirgamine palavast metallist ja otsustati selle järele, et niisuguseid elektriosi leidub igas metallis. Uuriti raadioaktiivseid aineid ja imetleti kuidas aatomid purunesid ja samal ajal võimsad energiahulgad vallale pääsesid. Aatom, väheim ja tolle ajani jagamatu mateeria ehituskivi, lahutati veel vähemateks osadeks, milledest erilise tähtsuse omandasid elektronid. See oli saavutus, mis põhjustas füüsika ja keemia revolutsiooni. Ja siis ilmus taani füüsik Niels Bohr, võttis mateeria rafineeritud optiliste ja elektriliste abivahenditega luubi alla ja üsna uus maailm oma kõigis üksikasjus paistis talle sealt vastu. Iga aatom muutus täielikuks planeedisüsteemiks! Selles süsteemis on kesk-päike, positiivne elektriosa. Ümber päikese tiirlevad elektronid — lõputu ettekujutus!
Kahekordne oli ime, mis siin esile tuli. Mateeria ja energia, milliseid peeti hoopis eriaineteks, kui seda nii öelda, sulasid 20. sajandi teadlaste mõjutusel kokku, moodustades üksuse. Uuemate mõistete järele koosneb kogu loodus vaid energiast, ja nimelt positiivse elektri aatomeist (kesk-päikesed) ja negatiivsetest aatomitest — elektronidest (planeedid). Laps, kes oma lõuaga laua äärele toetab, ei toeta selle uue teooria järele mitte mateeria või ainele, vaid ta lõug asub liikuval elektril...
Teine ime ilmus sellest, et nüüd niisuguse teadvusele jõudmise tagajärjel suure „ultra-maailma" kõrvale, mis ümbritseb päikesesüsteemi, tuli veel lõpmatu väike „infra-maailm", mis täielikult sarnaneb esimesele. Kui kujutame omale ette ühte vee-aatomit, mis on lihtsamaid ja kergemaid kõigist aatomeist, tuhat-biljon korda suuremas kujus, siis oleks selle „aatomi“ kesk-päikese läbimõõt vaid 2 millimeetrit, mille ümber keerleks 3,8 meetrilise läbimõõduga negatiivne „elektron". Ja kui meie jätaks aja muutmata — siis keerleks „elektron" 6 miljardit korda sekundis ümber oma „päikese"! Kui meie elaks sellel „infra-planeedil", siis vastaks seal üks „maapealne" sekund 6 miljardile aastale...
Niisugustest infra-ilmadest koosneb igasugune mateeria vorm, mitte ainult laua plate, vaid ka meie eneste kehad — meie ise. Aatomid, milledest koosnevad meie veri, meie liha, meie ajud, on kõik tiirlevast, roteerivast, vibreerivast elektrist koosnevad päikesesüsteemid. Ja iga meie pisemgi keha osake annaks pärast vastavat suurendusi pildi, mis kuigi palju ei erine tähistaevast. Kohutavad ilmakatastroofid, tähtede alla langemised, sünniks selles inframaailmas, kui ta oleks hariliku ilma suurune, siis kui laps lööb peaga vastu lauanurka.
Veel suuremad katastroofid sünnivad, kui inimese peaaju mõtleb. Küsime nüüd, kas on see kõik juba kõigutamatu teooria, mille loonud uurimused, või on veel midagi, mida sellel alal peab leiutama? Vastus selle peale kõlab järgmiselt: Teadusilma esindajad võtavad seda loodusevaatlust kui tõsist hüpoteesi. Tõendavad ju seda paljud nähted loodusilmast. Ühe näitena võime tuua selle kohta mitmesuguste ainete erikaale. Üks liiter vett kaalub täpselt üks kilogramm, õllel on umbes sama raskus. Kannu täis õlut kaalub näiteks 1 kilogramm. Raskemaid kõigist maapealseist aineist on plaatina, mis on 22 korda veest raskem. Plaatinaga täidetud õllekann kaaluks siis 22 kilogrammi. Kui me katsuks kannu kõrvast kinni võttes plaatinat üles tõsta, siis kõrv murduks. Meie maakera on 5,5 korda raskem kui samamõõduline veekuul. Maakera keskmise „seguga" täidetud õllekann kaaluks seega 5,5 kilo. Aga nüüd tuleb üllatus! Siiriust saatva tähe aine on 60.000 korda veest raskem. Selle seguga täidetud õllekann kaaluks siis 60 tonni, s, t. sama palju kui neli raskeveo auto koormat.
See maakeral võimatu raskus nii väikese mahu juures on täitsa kindel ja tõendatav. Tõendada võib seda eelkirjeldatud aatomite-teooriaga. Isegi siis, kui Siiriuse täht koosneks ka kõige kergemast gaasist, näiteks veeaurust, siiski oleks nimetatud raskus mõeldav, kui vee planeedikeste vahesid oma päikeste suhtes välise surve mõjul neljakordselt vähendada, üksteisele ligemale suruda. Selle tähe sisemuses, nagu kõikide maailma päikeste sees, valitseb surve, mis võrdub miljarditele atmosfääridele, ja seal valitseb 50 miljoni kraadine temperatuur Celsiuse järele. Meil on siin tegemist mateeriaga, ehk nagu me uue teooriale tuginedes öelda võime: elektriteedi planeetsüsteemidega, millised asuvad hoopis erisuguste mõjude piirkondades ja on seega hoopis isesuguste omadustega, kui meie maakeral asuvad ained. Tähe sisemuses muutub mass kiirgavaks energiaks.
Päikese pealmisel kihil muutub mass aga valguse kiirgamiseks. Nii viib uus mateeria teooria meid ka varemalt tundmatu päikese energia allikale. Mass põleb teataval mõõdul ja muudab end seejuures kiirgamis-energiaks. Einsteini teooria võimaldab meil täielikku arvutlemist. Meie teame, näiteks, et igal aastal 120 miljonit tonni massi läheb meie päikeselt kaduma, paiskudes ilmaruumi kiirgamisena! Ka teame veel, et päikese massist jätkub kiirgamiseks veel 15 biljoniks aastaks! Selle järele tuleks loomulikult meie päikesesüsteemi ja loomulikult ka inimsoo lõpp.
Kirjeldatud "halli teooriat" võib ka praktikasse tuua. See tähendab: meie peame õppima ka oma maa peal ja oma olukordade juures, mida tehniliste vahenditega võime saavutada. Peame mateeria viima nii kaugele, et ta vabatahtlikult laguneks, muutudes ümber energiaks. See ülesanne on küll ülematult raske, kuid mitte võimatu, ja ta on küllalt tähtis, et oma jõudu pühendada ta lahendamisele. Selle teostumine tooks me ellu ajajärgu, mis sarnaneks vanadele kuldsetele aegadele, nagu me neid muinasjuttudest tundma oleme õppinud. Mõne tonni mateeria lagundamisel saavutaksime energiahulga, millega hulk aega saaks valgustada ja kütta kogu maakera.
Meil oleks võimalik arendada hulgaks ajaks inimeste kätetöö saavutatud energia tööga. Üsna selgesti võime praegu niisugust aega näha meie loodusteaduse kõrguses. Aga õnnelikumaid inimesi on järeltulevad generatsioonid, kes saavad nimetatud aega ka üleelada!
Inimese meeled valetavad!
Järgnev artikkel täiendab ja tõestab eelpool kirjutatut.
Meie ei pea kunagi teaduse suurt õpetust unustama, et meie meeled ja asjade nägemus niivõrd petlikud on, et me tihti just vastuolulist näeme ja tunneme, mis tõepoolest olemas. Toome siia mõned näited selle meeletu õpetuse toetuseks.
Kontserdil viibides kuuleme ilusaid helisid, aga häda on selles, et helisid pole tegelikult olemaski, on ainult õhuvibratsioon, mis meie kõrvu puutuvad. Me näeme taevalaotuses ilusat mitmevärvilist vikerkaart ja ometi pole tegelikult mingeid värve olemas, on ainult eetrivõngutused, mis meile petlikke värve silme ette loob. Kui värve pole olemas, siis ometi ju peab valgus olemas olema. Kuid ka see on selge pettus. Pilkane pimedus valitseb terves ilmaruumis, on ainult heledad eetrivõngutused, mis meile valgusena tunduvad. Suvel kannatame kuumuse, talvel kurja külma all. Siin on jällegi äraneetud eetrivõngutused süüdi, mis meie meelteorganites soojuse ja külmuse tundeid äratavad. Meie puudutame miskit kõva asja ja usume, et see tugev on. Siin on aga jällegi pettusega tegu, sest vastav asi pole mitte üksus, vaid seisab koos lugematu arvust väikestest osakestest, mis alalõpmata liiguvad. Näppu tulle pistes, tunneb igaüks põletuskohas hirmsat valu. Ja ometi pole see nõnda. Näpul pole valuga miskit tegemist, valu asub ainult meie ajus. Kui ka kõik väited ümberlükatavad on, usume siiski, et aju ja mõte ühenduses on. Kuid ka siin oleme petta saanud ja võime pigemini Du Prelst uurimiste peale kindlaks jääda, kes ütleb: "Hing on keha saavutus, mõte aju produkt."
Katkend artiklist "Tähtedevaheline maailm."
Artiklis väljatoodud näitlik mudel võtab kokku liikuva elektri mõiste ja seletab pealiskaudselt ära kogu meie maailma olemuse, mis on tegelikult tühjus ehk mitte midagi. Kui me vaatleme öösel lummavat tähistaevast ja arvame nägevat seal aukartust äratava tähtede mere, mille mass on kirjeldamatu, kuid tegelikult ei ole seal praktiliselt midagi ja me näeme tühjust. Huvitav on veel see, et kui me heidame pilgu tähistaevasse, siis seal nähtav aine (elekter) on tegelikult see sama taburet, millest loo sissejuhatuses kirjutasin. Kui me vaatame taevast, siis me näeme tabureti pinda, aga kõvasti suurendatult. Nii nagu all, nõnda ka üleval.
Näitlik mudel. Valmistame enesele ühe mudeli, mis ütleb meile vahest rohkem, kui kõik sõnad. Seame selles mudelis päikeseks kirsikivi suuruse terakese. Maakera oleks sellisel juhul kirsikivi kõrval silmale nähtamatu tolmukübemeke. Kui nüüd selles mudelis kõiki mõõtmeid vähendada samas proportsioonis, siis tuleks teine, lähim kirsikivike (täht) asetada esimesest 400-500 kilomeetri kaugusele. Nüüd saame ülevaate, mis näitlikustab tegelikult, kui kaugel asub üks tähistaevas nähtav täht teisest tähest. Kui üks kirsikivike asub Tallinnas, siis teine tuleb paigutada Klaipedasse ehk kuhugi Leedu-Poola piiri lähedale. Ühe kirisikivikese jaoks piisaks nõnda vaevalt kõigi kolme Balti riigi territooriumist.
See pilt muutub veelgi selgemaks, kui me peame silmas mitte pindala, vaid ruumi, sest siin on ju meil tegemist just ruumiga. Kujutleme enesele ette hiiglasuurt anumat, mis 10 kilomeetrit pikk, lai ja kõrge on, seega 1000 kuupkilomeetrit. Võtame nüüd kirsikivi, jaotame ta 1000 tükiks (silmale nähtamatu suurus) ja viskame ühe sellise tükikese selle hiiglaanuma sisse. Kas on see anum nüüd tühi või täis? Muidugi tühi, absoluutselt tühi, sest see väike kivikübemeke seal sees ei tähenda üldse mitte midagi nii tohutu suure mahu kohta.
Lõpetuseks küsin küsimuse, mis võib nullida kogu eelneva, olenevalt vastusest: Kas Super Mario arvutimängus olev takistus on see sama liikuv elekter, millest eelpool jutt?
LÕPP
Allikas: Raadioleht, 27 aprill 1930; Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 11, 19 märts 1923 ja Uus Eesti, nr. 350, 22 detsember 1938
