Super Mario Maailm

Super Marioni jõuan loo lõpus, enne aga natuke kunsti. Täna oli üks väga ilus ja päikesepaisteline päev (06.03.2024) vahelduseks sellele kõledale ja hallile, mis meie kliimas tavaline on. Võtsin sammud Tallinna vanalinna poole, eesmärgiga külastada kunstigaleriisid. Tegelikult oli idee autoriks mu teinepool, kes on kunstnik ja ta tahtis mõned galeriid läbi jalutada. Teeb kadedaks mind see asi, et kunstnikel on galeriide külastamine tasuta, mina aga kergendasin kukrut, et uksest sisse pääseks.

Esimeseks astusime sisse Adamson-Ericu muuseumisse. Maja on suur ja uhke, näitused ja väljapanekud asuvad mitmel korrusel. Haarasin infolehed kätte ja suundusin esimesse tuppa. Vahemärkusena ütlen, et infolehte ma ei vaadanud mitte ainuski kord, sest see, mis ma seal nägin, lõi mind algul pahviks ja unustasin üleüldse mingit infot sellelt voldikult juurde lugeda.   

 

Üks nurk oli lõhutuid lauanõusid täis ja esimene mõte, mis pähe torkas, oli see, et olen vist mingisse uue-kunsti muuseumi sattunud, milledes käimist ma üldjuhul väldin, sest olen taolisi asutusi külastanud varasemalt nii Stockholmis kui ka Varssavis. Seal olen näinud alati mingeid töid või taieseid ja isegi filme, mis on kunstist sama kaugel kui päike kuust. 

Vaatasin neid lõhutuid nõusid ja oli teisi isegi riiulisse topitud. Mõtlesin endamisi, et mis jama see siin selline on? Milleks see kõik? Ma ei taibanud infovoldikut lugeda ja küsisin Emmeliinelt, et mis värk on?  

 

Emmeliine seletas, mis on selle näituse mõte ja ütles ka kunstniku nime. Tegu oli Urmas Lüüsiga, keda ma ka põgusalt tunnen ja siis sain alles sotti milles point. Näituse teemaks oli "Tasakaalust väljas." Lühidalt: Näitusel, kus need taldrikud olid esmakordselt eksponeeritud, kukkusid need laualt maha kildudeks. Osad neist otsustas kunstnik hiljem ära parandada. Punane lõng, millega taldrikud on kokku traageldatud, ei pidavat peitma haavu, vaid rõhutab neid valulikult ega lase mineviku traumadel kustuda. See rõhutab ka seda, kuidas minevikus saadud armidega tuleb leppida ja õppida nendega elama. Hr Lüüs, nii palju kui ma teda ka tunnen, on minu arvates äge kunstnik ja parajaid krutskeid täis. Mäletan, kuidas ta mõned aastad tagasi televiisoris esines ja ta oli ühe teise kunstnikuga (Otto) valmis nikerdanud piparkookidest "Jörpa" ehk Üllar Jörbergi pea. Mulle tundus see asi rohkem naljana, aga Lüüs ise telekas tõsiselt seletas selle pea taustal tarka juttu. Tuli siis uskuda et asi tõsine.

Vot ja nüüd kaks järgmist tööd Urmaselt. Kui palju sisu ja mis fantaasia temal ikka on, et midagi sellist valmis teha? Ma ei tuleks mitte kunagi vist millegi sellise peale. Need tööd peidavad endas justkui mingit ängi ja valu, teisest küljest on see idee ja teostus vägagi muljetavaldav.

Ma ei tea kuigi täpselt, kuidas Urmas oma tööde jaoks inspiratsiooni ammutab, aga eks igal inimesel tuleb elus selliseid asju ette, nagu nendelt töödelt näha.

Järgmiseks nägin midagi sellist. Neid pilte oli veel seinal, aga kõike polnud mõtet üles pildistada. Nuputasin, et mida see küll kõik võiks tähendada ja välja ei nuputanudki. Küsisin siis Emmeliinelt, et miks sellised pildid? Ta seletas, et Piret Räni fotoseeria räägib moraalselt keerulistes olukordades vaikimist, pooltõe või hädavale rääkimist. Nendel fotodel olevate inimeste silmad väljendavad midagi muud kui suule kleebitud sõnumeid. Pean ütlema, et kui seda kuulsin (muide vastav info oli seinal ka kirjas, mida hiljem lugesin), siis vaatasin nendel piltidel olevate inimeste silmadesse ja sõnumeid nende suudel. Võiksin isegi nõustuda, kui nüüd tagantjärele targaks sain. Emmeliine teadis rääkida, et kunsti mõte peaks või võiks olla selline, et põhisõnumi tabad ilma kunstniku mõtteid lugemata ära. Mina vist pole väga sedasorti inimene, kes asju sedasi ära tabab. Teistpidi on jälle põnev, kui lugeda hiljem kunstniku mõtteid juurde ja näha sügavust kunstniku enda sees ja tema töödes. 

Minu arvates on olemas kahtesugust kunsti. Esimene on tõeline kunst, mille tunneb ära isegi pilukil silmi ja ainult ühe silmaga vaadates. Teist liiki kunst on see, kui mõnel esemel on oma lugu. Ilma loota poleks see kunst.

Jõudsin järgmisse tuppa. Roosa sein oli sõnumitega taldrikuid täis ja noolekestega joonekesed nende vahel. Pildistasin mõne huvitavama taldriku jüles. Tervest kunstiteose skeemi mõttest ma ei saanudki aru ja enam ei julgenud Emmeliinelt küsida kah. Teinekord ei võetagi enam kaasa, kui midagi ei taipa.

Ja siis korraga selline taies. Kunstniku mõtet ja teostust kiidan, millest kohe ka mõned sõnad kirjutan, aga mida tegelikult mina sellelt pildilt näen? Öeldakse, et inimkond areneb pidevalt targemaks. Mina seda kinnitada ei julgeks. Üks näide selle tõestuseks ongi arhitektuuri valdkonnast. Vanad majad versus uued majad, selles on küsimus. Kas kuskile üldse on viimasel ajal ehitatud mõnda lossi, mida vanal ajal kui seeni pärast vihma igale poole üle maailma ehitati. Milliseks see arhitektuur nüüd arenenud on? Umbes selliseks, nagu alumisel pildil.

Ülemisel ja alumisel pildil oleva tööde autor on Karel Koplimets ja oma töödega tahab ta näidata, et rahvarohketes paikades (linnades) võib inimese üksildustunne võimenduda. Suurtes kortermajades elavad tihedalt kõrvuti sajad inimesed, kes on üksteisest siiski eraldatud. Öise maja üksikud valgustatud aknad võimendavad valusalt sotsiaalse isolatsiooni tunnet, kus inimene on küll teiste seas, ent ometi üksi.

Järgmine töö. Ka nii saab ennast väljendada. Mina esmalt vaatasin neid pliiatseid ja esimene mõte oli, et see on meie kuulus "kilukarbi vaade," ehk Tallinna siluett. Aga võta näpust. Selle töö mõtte jätan saladuseks. Autor on Ingrid Allik.

Suundusin edasi keldrikorrale. Kohe näha, et vana ja hea vanalinna maja, mis on ümberehituste käigus ikka korralikult ajuvabaks ehitatud. Samas, teisiti jälle ei saanudki, sest muidu poleks neid ruume üldse vist kasutusele võtta saanud.

Veel üks näide. Kui sügavale see "kelder" algselt võis ulatuda, ei tea vist enam keegi. Paremal on näha võlvkaart.

Ülemisel korrusel oli Adamson-Ericu näitus. Alumisel pildil oleva töö nimi oli "Autoportree II (Silmusega)", 1929. Väga sügavamõtteline pilt ja pealkiri. Pilt-pildis, sellest vist ka see Rooma II. Silmuse mõtte mõtleb igaüks ise juurde, kuid hämmastama pani mind hoopiski üks teine detail. 1929. aasta ja mehel on kõrvarõngas kõrvas! Kes seda enne on kuulnud? See ammune Wabariigi aeg ja kõrvarõngas mehe kõrvas ei käi kuidagi kokku!

Ja veel üks huvitav pilt temalt, kus ta kujutas Johannes Semperit, 1927. Pilt nagu pilt ikka, kuid pildil paremal on üks plakat. Tegu on Pariisi kaardiga, millele on isegi Notre Dame peale joonistatud.

All jões on näha laevu, aga mis lennuaparaat see nende kohal lendab?

Ja järgmiseks korraga selline pilt. Olen ennemgi seda täheldanud, et vanas ilmas ekisteerisid justkui kaks paralleelset maailma kõrvuti. Üks oli selline ilus ja suursugune nagu näiteks vanaaja Pariis ja siis teine, kus kõik oli lippadi-loppadi. Meenus kohe lugu tütarlapsest, kes läks apteeki. Selle pildiga selles muuseumis nähtu ka lõpetan.

Põikasime järmisesse galeeriisse Pikal tänaval Vene saatkonna vastas. Tegu oli Draakon kunstigaleriiga. 

Esimene pilt, mis haakis oli "Ristid." Mis üldse on rist? Mõni näeb selles jumalat, mõni võllast, teine saatanat (oleneb, mispidi risti vaadata). Da Vinci nägi ristis inimest.

Nüüd lõpuks hakkan lähenema tegelikule loo sõnumile. Pildil on "po-stakanu" klaas või lihtsalt nõukaaegne teeklaas.

Vaatasin seda klaasi ja arvasin, et tegu on fotoga.

Aga ei, tegu on akvarelliga. Kui osatakse nii hästi joonistada, et vahet ei tee fotol ega akvarellil, siis kuidas üldse millelgi vahet teha? Kas on päris või ei ole päris. Mis on päris?

Kui teha mobiiltelefoniga foto ehk digitaalfoto teeklaasist ja see ilmutada, siis mida me seal näeme ja kuidas sellest sai üldse pilt? Kui nüüd suurendada seda pilti, siis ilmuvad nähtavale pikslid ehk korrapäraselt reastatud pisikesed ruudud. Mis tekitas need ruudud? Üldisem vastus on - tehnoloogia. Kitsam vastus on - ühed ja nullid (1:0), see oli kirjelduse teine variant. 

Esimene variant on, kui ilmutada foto vanalt filmilindilt ja seda suurendada, siis piksleid ei ole, vaid nähtavale tuleb hoopis teistsugune muster, kuid ometi võib sealgi märgata tehislikkust, mingit teatud korrapära. 

Ja lõpuks, kolmas variant - kui joonistada paberile pliiatsi või värviga ja seda suurendada, siis ei ole suurendades näha enam märgatavaid jälgi tehislikkusest, see ongi see "päris" või "reaalne." Selles puudub korrapära ja kõik on kordumatu. See on praegune, meie maailm ehk "kordumatu korrapära" maailm. 

Kui mõelda siit veel edasi ja oletame, et peale nende kolme maailma on näiteks olemas veel neljaski maailm, mida ma kirjeldada ei oska, siis on iseenesest mõistetav ka meie maailma ehk "kordumatu korrapära" maailma tehislikkus. Maailma tehislikkusest lähemalt juba peale järgmist pilti. Vaheldust peab olema, siis ei kee üle :)

Pildi tegin A-galerii näituste "seifis." Töö autor on Ülle Voosalu ja tema tehtud rinnaehe kannab väga sügavamõttelist pealkirja - Mäluraamat. Väga tabavalt kujutab see inimese mälu, mis on väga hõre ja milles on palju mälupilte, mida sümboliseerivad pärlid. 

 

Ja lõpuks viimane pilt Hobusepea galeriist. Töö autor on Grisli Soppe-Kahar. Tema näitus kannab pealkirja "Emailm." Vaatasin näitusel seda pilti ja siis meenus mu eelmine blogipostitus ja Vana-Kreeka mõttetark Zeno.

Laps on ema üsas. See on üks lihtne pilt, mille kaudu saab ära näidata ka üleüldisemalt, kus asub inimene maailmaruumi mõistes. Pildil on selgelt näha, mis asub üsast väljaspool. Proovin sõnastada seda üleüldist, absoluutselt kõigi inimeste poolt vastamata küsimust teistmoodi. Mis asub ruumist väljaspool? Seda küsiski Zeno. Tema täielikku mõttekäiku ruumi ja liikumise kohta ei hakka põhjalikult uuesti ümber kirjutama. Lühidalt, kui on ruum, siis see peab asuma omakorda mingis ruumis. Füüsiliselt ei ole võimalik, et on olemas ainult üks ruum, nagu ka pildilt seda näha saab. Üsast väljaspool on järgmine ruum ja nii kuni lõpmatuseni. Seda tarkust pole suutnud ümberlükata seni veel keegi.

Hetkel on meil üleüldisemalt tuntud kaks varianti maailmast. Üks teooria on Suure paugu teooria ehk ümmarguse Maa mudel, mida propageerivad "vanad parukad" (ütelus Darwini raamatust teadlaste kohta, kes ei uskunud Darwini teooriat) ehk siis haritud peade poolt, kui see ütelus 180 kraadi pea peale pöörata. Teine variant on "lamemaalaste" Lame Maa ehk kupliga suletud süsteem. Mõlemal teoorial on üks suur puudus. Parukate teooria ei taha kuidagi klappida, sest nende arvates on olemas üks ainus nähtav universum. Universum aga on füüsiline ruum, ehk see peab asuma omakorda millegi sees ja nii kuni lõpmatuseni. Lamemaalaste suletud süsteemil on mõnevõrra väiksem puudus, sest lihtsalt ei teata, mis ruum asub kupli taga, kuid kokkuvõttes ei sobi muidugi kumbki variant, sest kui füüsiline ruum saab asuda ainult teise ruumi sees, siis need ei lõppe kunagi otsa ja üleüldiselt ei saa füüsiliselt selline asi võimalik olla. Aga kus me siis elame?

Tegelikult on olemas veel üks võimalus, milleni ma jõudsin mõned aastad tagasi. Maa on füüsiline ja taevas virtuaalne ehk füüsilise ruumi lõpetab virtuaalsus. Kuidas neid kahte omavahel kokku panna ja kas ongi üldse vaja seda teha, sellest võibolla kunagi hiljem.

LÕPP