Tehnoloogilised kirikukellad ja lahtimuukimata saladused nendel

Pean oma sõnu sööma, sest lubasin, et tõmban ajaloo uurimisele joone alla, kuna igasugused piirid vist on niigi ületatud. Samas, päris nurka ka ei lubanud seda valdkonda visata ja nii siis eile sattusingi Niguliste kirikus käima. Ma ei tee sellest pikka lugu, kuigi pildimaterjali ja mõtteainet, mis tegelikult on enamuses juba siit blogist läbi ka käinud, kogunes väga palju. Enne, kui kirikukelladeni jõuan, panen mõned pildid nähtust ja kommenteerin paar sõna juurde.

Tallinn 1615. Mis keelt Tallinnas tol ajal räägiti? Põhiliselt, kas ladina või saksa. Järeldan seda ilmunud tekstide ja kivisse raiutud sõnumite järgi. Aga miks on siin kirjas Den? Den tähendab vene keeles päev. Ladina keeles tähendab päev - dies ja saksa keeles - tag. Kui see on vene keel, siis miks ei kasutatud selle kirjutamiseks kirillitsat.?Alumisel pildil on veel üks näide Nigulistest sõnaga "Den" ja see näitab ära, et just sellega päeva on mõeldud.

Järgmiseks pilt Tallinna võllamäest. Muide seal asub tänapäeval rootsipanga peakontor, aga see ei puutu praegu teemasse. Selle hirmsa pildiga tahtsin tegelikult jutu viia kirikuteni.

Viimse reliikvia filmist vist teavad kõik, mis oli "püha reliikvia?" Nendeks olid inimese kaks säärekonti! Öelge mulle, mis õpetusega selline asi kokku läheb? All on pilt Pirita kloostri kaevamistel leitud brokaadiga kaunistatud inimese sõrme- ja sääreluust. Kas käib see õpetus kuidagi kokku Uue Testamendi Jeesuse õpetusega? Absoluutselt mitte! Mis sorti asutused need nn kloostrid siis õigupoolest olid?

Vot ja järgmine pilt kirjeldab ilmekalt seda, mida ajaloolased kogu aeg on rääkinud, kui mingit tehnoloogiat ei olnud. Siis tehti ehteid ja muid asju tõepoolest sellisel tasemel. Löödi mingi jupp hõbedat lamedaks ehk tehti plekki ja hammustati mingite tangide moodi asjandustega esemetele vorm, mida oli vaja ning kraabiti terava esemega ilustused sisse. 

Ja siis korraga selline ese 17. sajandist (suurendus detailidest). Enamus karikaid ja hõbeesemeid sellel näitusel pärines Mustpeade vennaskonnalt. Ma ei olnud seal muusumis üksi käimas, minuga oli EKA lõpetanud ehtekunstnik ja küsisin temalt, et kuidas ta selle karika ja need kaunistused kõik teeks ja kaua see aega võtaks? Muuseas, temal on kõik tehnoloogilised vahendid olemas, et midagi seesugust "proovida" valmistada. Ta lõi käega ja ei ütelnud mulle selle kohta midagi. Minu arvamus on, et need karikad on kõik täistööstuslikud esemed, mida käsitsi pole mõtet üldse tegema hakatagi.

Paljud karikad olid disainitud sedasi, et selle jalg oli mingi sõralise mets-elaja jala sarnane. Õõvastavad tundusid need esemed olevat ja taolisi karikaid oli oma 6 või rohkem. Kas tõesti olid Mustpead kõvad jahimehed või oli selle "sõra" taga hoopis mingi kultus?

Järgmiseks - mõõk. Näeb välja nagu üks ära roostetanud ja kõver mõõk ikka, mis läbi ime kuskil pinnases oli säilinud sedavõrd, et rahvale kõlbas vaatamiseks välja panna küll. 

Aga mõõgal on üks detail, mida ajaloolased rõhutavad. Mõõka "kaunistab" üks salapärane O.

Ma küll hästi ei kujuta ette, kuidas selline lapergune "O" sai üldse sellel mõõgal säilida või mis asjaga see "kaunistus" oli sinna tehtud? On ju ebahuvitav, kui on lihtsalt mingi roostes risu nurka püsti pandud, aga kui sinna joonistada "O" ja mõelda sellele "O"-le lugu ka taha, siis on rahval ikka põnevust kuhjaga. 

Samasugune "masterpiece" on ka järgmisel pildil. Ma rohkem neid pilte siia üles ei lae, millest terve muuseum kubiseb. Samuti ei pane ka pilte kiriku ebaloogilistest suurtest akendest ja ümberehitustest, sest neid teemasid on lahatud juba kilomeetrite viisi.

Nüüd siis lõpuks jõuan loo põhiteemani. Nagu sellest lühikesest lookesest aimu juba sai, eksisteeris vanasti kaks täiesti erinevat ajastut. Oli üks ajastu, mis oli täis-tehnoloogiline ja siis millalgi peale seda oli ajastu, kus tõepoolest tehti kõik esemed põlve otsas ja kraabiti mingi teravama asjaga ilustused sisse.

Pilt täistehnoloogiliselt valmistatud kirikukellast.

Ei maksa ennast lasta eksitada ilustustest, aastaarvul ja tekstil. Need on kõik hiljem lisatud. See kell on valmistatud ilmselt mingis tehases, mitte mõne üksiku kellameistri poolt. Kas panete tähele peeneid jooni (vaata alumist pilt), mis on nähtavad tervel kellal? Need on toorikutest treitud kellad, aga ametlik ajalugu seda ei tunnista. Kuid nendel kelladel on veel midagi, neil on üks väike saladus. Sellest aga viimase pildi juures.

Ja nüüd panen siia pildi valatud kellast, mis tehti peale tehnoloogilise ajastu lõppu. Taolisi kellasid on raskem valmistada, sest tihti võis juhtuda, et valu läks nässu ja tuli uuesti valada. Seetõttu on sellised kellad alati väiksemat sorti. Tehnoloogilised kellad võivad olla ilmatuma pirakad, nagu ka näiteks "Tsar Bell" Moskvas, mis kaalub 200 tonni. Need tehnoloogiad on sama lähedal üksteisele kui öö ja päev. Neid ei saa sassi ajada ja on kohe äratuntavad. Tegin kunagi loo Viikingite aja ehetest ja ehetest väheke hilsemast ajast ja seal on täpselt sama ebaloogilisus. Viikingite ehted on filigraansed, hilisem toodang on nagu kirvetöö.

Ja nüüd üks ulmeline mõte lõpetuseks. Kui oli tehnoloogia, siis oldi võimelised valmistama mida iganes. Mida järgmine pilt meenutab? Pilt on suurendus tehnoloogilise kella pinnalt.

Kui oli olemas tehnoloogia, siis oli võimekus ka kellade sisse tekste, laule, sõnumeid, mantraid või midaiganes salvestada.

Arvatavalt, ei olnudki vaja neid sõnumeid kella pinnalt endalt lugeda, vaid kella helistades, kajasid sõnumid läbi tekkinud vibratsiooni üle terve linna laiali.

Lõpetuseks väike reklaam ikka kah. Olin sellel jalutuskäigul koos oma teisepoole ja tütrega. Teine tütar ei saanud sedakorda tulla, sest ta tegeleb jalgpalliga ja see võtab oma. Panime küünlad Harju tänavale, mälestamaks 9. märtsi pommitamises hukkunuid ja siis suundusime Hella Hunti, et keha kinnitada. Toidud olid maitsvad ja proovisin ühe uue õlle ära. Tegu oli suitsuse tumeda õllega, mis lõhnas nagu suitsusaun ja maitses nagu suitusaun. Kiidan.

LÕPP