Kus elavad surnud?

Algav lugu ei seleta lahti meie maailma olemust, kuid annab vihjeid ühisteadvuse või -välja olemasolu kohta, kuhu teatud inimestel on kas ilmsi või läbi mingi seisundi juurdepääs. Fakiiridest ma olen põgusalt kuskil teemas juttu teinud. Need on või õigemini olid inimesed, kes läbi treeningute olid võimelised muutma oma teadvuse seisundit või õigemini olid võimelised muutma oma maailma ning painutama seda sellises ulatuses nagu nende treenituse tase võimaldas.

Ka treenimata inimestel on võimalik läbi teatud seisundite või kogemuste saada aimu tegelikust „kogu“ maailmast. Algav lugu pärineb 1934. aasta ajalehest ja mina lugesin sealt välja, et meie maailm on virtuaalne. Tollel ajal polnud lihtsalt olemas sellist sõna ja kasutati teistsuguseid väljendeid, nagu näiteks mittemateriaalne, kuid mõte jääb samaks. 

Mis üldse on mõte, kui sellega saab luua, kas teatud tingimustes, või läbi treenituse, põhimõtteliselt ükskõik mida? Läbi mõtte võib ehitada üles põhimõtteliselt terve tajutava maailma sedasi, nagu me seda varemalt oma kogemuste põhjalt teadsime. Läbi mõtte võib tekitada mateerias märkimisväärseid muutusi ja isegi tekitada uut mateeriat.  

Küsimus muidugi jääb, et kas see kõik on ka päris? Mis koht see on, kus me elame ja milline on see koht tegelikult? Kuidas me „tavaolekus“ saaksime piiluda selle kardina taha?

 

 

Mis pimeduses me siin ringi siblime, et me ei näe tõelist maailma, ega oska eristada reaalsust mittereaalsusest. Kumb pool on reaalsus, kumb mitte? Või sellist küsimust on üldse väär küsida, kuna reaalsus on alati üks, kuid meie koperdame mööda kindlaksmääratud ja tallatud kitsast rada, kust me ei oska kõrvale astuda.   

 

Kus elavad surnud?

 

Vaevalt leidub küsimust, mis oleks nii tihti esitatud ja nii väherahuldavalt vastatud kui küsimus teise maailma olemasolust. Kui suudame teha kindlaks, et usk teise maailma on õigustatud, siis jääb lahtiseks küsimus elu jätkamise jaatamisest sealpool surma - kuidas võiks olla loodud see sfäär, mida loeme teiseks maailmaks. Vaated selles suhtes on erinevad ja paljud neist võiksid pakkuda huvi ka skeptikuile.

Itaalia teadlane prof. Erneste Bozzano on teinud endale ülesandeks uurida teise maailma olemuse kindlakstegemise mõttes lugematul arvul mediaalseid teateid. Selleks tutvus ta seansside protokollidega, millistest olid võtnud osa sajad meediumid. Ta huvi kuulus peamiselt sealpoolsest maailmast päritolevaile teadetele ja üldtuttav on, et just neis kaheldakse kõige enam. Tuleb ette, et meediumid oma hüpnootilises unes langevad hoopis teise oktaavi, häälekõla ja ka kõne muutuvad. Kui nüüd selline hääl toob teateid mõnelt surnult siis üha kasvab kritiseerijate kahtlus. Nad kalduvad arvama, et järgnevad kujutlused teise maailma elust võrsuvad lihtsalt meediumi alateadvusest.

Sellised väited näivad aga tihti faktide kaudu kaotavat oma jõu. On korduvalt esinenud juhtum, et vaim, kes räägib meediumi kaudu, valdab korralikult idioomi, mis on meediumile isiklikult täiesti võõras. Nii on üks talunaine Saksamaalt tarvitanud aramea keelt ja üks ameerika meedium tarvitas dialekti, mis esineb Tiibetis surnud keelena. Ka tuntakse üht breslaulannat, kes esitas oma teated teisest maailmast Uue Testamendi kreeka dialektis. Kõik see viib isegi kriitilised vaatlejad segadusse, ja pole enam nii kerge meediumi väljendusi kirjutada tema alateadvuse arvele. Bozzano on otsinud enda käest läbikäinud protokollide hulgast välja need, milliste juures alateadvus tema arvamise järele võis mängida tähtsat osa. Tema katsete järgi selgus, et teated teisest maailmast kõlasid väga mitmekesiselt, see tähendab nende esitamise viis oli varieeruv. Ometi leidis uurija pärast hoolsat tööd, et teatud väljendused teise maailma kohta siiski kordusid vaatamata, et need väljendused kandsid kas uuemat või vanemat kuupäeva, või jälle võrsusid erinevailt mailt. Nii saavutas Bozzano üldjoontes pildi teisest maailmast, mitte küll päris selgejoonelise, ometi aga sellise, et tal oli võimalik tuua kujutlust sellest.

Peagu kõik teated toovad ühtlase kirjelduse seisukorrast suremise silmapilgul. Mõned minutid enne või pärast kerkivad rakettidena surija mällu kõik tema sügavamad elamused. Eriskummaliselt nagu film libiseb möödunud elu temast mööda, nii andes talle võimaluse sekundi vältel veel kord kõike elada läbi ja jätta sellega jumalaga. Sarnased teated korduvad ja neid võib kuulda ka isikutelt, kes on surma-suust pääsenud. Uppumissurmast viimasel minutil päästetu, kurjategija, kes enne lämbumist poomisest vabastati kõik nad jutustavad ühte ja sama.

Ülihuvitav on teade, et ka oma surma võib teatud aja mitte taibata. Otse vastupidi, võib omada mulje, nagu viibiks materiaalses maailmas, mis küll võõralt mõjub (Ääremärkus: Üks suhteliselt huvitav film, mida tasuks vaadata on "Teised", inglise keeles "The Others", 2001. aasta film, mis just sarnast olukorda kirjeldab). See omapärane nähe, mis esineb korduvalt meediumide kirjeldustes, võib olla seletatud sedaviisi, et mõte, mida omab surija, võtab reaalse kuju, nagu see on tuntud fakiiride eksperimentides. Fakiir mõtleb, et on haavanud end, ja reaalsuses näitab enda poolt mõeldud kohal haava. Nii jääb ka surnul mälestus kadunud elust erksaks… ja ta on võimeline muutma seda mälestust tõelisuseks, nii et ta mõtleb end ikka veel elavat.

Nüüd tekib küsimus: Milline on see teine maailm? Kuigi teated selle üle on mitmesugused, ühinevad teated ometi ühes punktis, et seal leidub nimelt valgust. Ka on surnute nägemisvõime teistsugune kui elavatel. Nad võivad keha sisemusest näha läbi kõigi kehaliste kujude. Oma liikumist reguleerivad nad soovi järele, tõusevad ja hõljuvad. Üksteisele mõista andmine sünnib ilma kõneta, lihtsa mõtete ülekandmisega. Surma alul püüavad nad seda teha veel elus tarvitatud viisil, hiljem aga, kui nad on ületanud selle perioodi, saab endastmõistetavaks mõtete edasiandmine telepaatilisel teel.

See on üldjoontes kõik, mis Bozzano on saavutanud oma hoolikate uurimistega. Siinjuures võib olla ükskõik mis arvamisel, ent üks on kindel: Siin on tähtsaim, ja võib-olla olulisim probleem meie olemise ja mitteolemise suhtes.

 

LÕPP

 

Kasutatud allikas:

Päewaleht, nr. 189, 12 juuli 1934 (link)

Täht

Olen päris paljude ulmejuttude või  -teooriatega kursis, kuid minusse kinnistunud uskumUsed ei taha justkui osasid teemasid puudutada, sest need lähevad kaudselt vastuollu teiste teooriatega, mida ma usun rohkem. Üks selline teooria, mida ma pole uurinud vaid põgusalt mõne lookese olen lugenud on hulkuva tähe teooria. Mõned kutsuvad seda hulkuvat tähte Nibiruks, mis teatud aastatuhandete tagant meie "maakera" külastab ja siin põhjaliku laastamise korraldab. Minu praegused vaated lähevad mõnevõrra vastuollu "maakeraga". Olen sellest ka enne kirjutanud ning olen jätkuvalt arvamusel, et meie maailm on tehis ja see on ehitatud kinniseks süsteemiks. Minu arvamust saab üpris lihtsalt ses osas muuta, kui keegi mind kosmosesse lennutab, ja mida kõrgemale seda parem. 100 km ma ei sooviks piirduda, vat kui Kuul saaks ära käia, siis muudaksin oma meelt ja ei kahtleks enam tänapäevases kosmoloogia käsitluses, seni aga...

Kinnises füüsilises süsteemis on samuti võimalik teise tähe ilmumine taevalaotusesse. Asi on lihtsalt selles, et ma/me ei mõista seda maailma. Juhul kui maailm on virtuaalne, siis pole midagi võimatut ja kas üldse siis oli mõtet korraldada näiteks veeuputust jms. Lihtsalt maailm on koguaeg "praeguses" seisundis ja ajalugu on vaid ports kirjeldusi, mida pole kunagi olemas olnudki. Võib muidugi ka virtuaalses maailmas olla sedasi, et kõik sündmused on virtuaalselt toimunud, kuid see pole selle postituse teemaks ja mõttelõnga neil teemadel siin ei arendaks.

Las sellega olla kuidas on, kuid on palju huvitavaid teooriaid, millest võiks kirjutada ja mida lähemalt uurida. Kahjuks kõike ei jõua ja hing tahab ikka rohkem uurida seda mis südamelähedasem.

Juhtusin lugema Herbert G. Wellsi lühijutustust "Täht" (The Star, 1897) ja kohe sain aru, et selleles loos võib peituda killuke meie tõelist ajalugu. Wellsist on eelnevalt ka põgusalt juttu olnud. Arvan, et selle mehe käsutuses oli andmeid, mida tänapäeval tavainimesed enam kasutada ei saa. Peale selle, et ta oli ulmekirjanik, ennustas ta ka tulevasi sündmusi ette. Sellest järeldangi, et ta proovis ajaloo kohta oma lugudesse panna ka tõelisi andmeid. Toon siia välja katkendi Wellsi lühijutust Täht ja otsustage ise, kas tegu on pelgalt ulme ja väljamõeldisega või mitte. 

Minu meelest on see jutustus päris täiuslik seletus Maal aset leidnud katastroofile ja mudauputusele, mille tummasid tunnistajaid võime näha vanade hoonete näol üle maailma praktiliselt igas vanemas linnas. Jutustuses olnud katastroofi aega saab tuletada teiste alternatiivajaloo lugude põhjal. Nimelt oli Gröönimaa roheline veel kuskil 10. sajandil, kui viikingid Ameerikas üle Gröönimma käisid, kuid arvan, et see maalapp on mitu korda roheline olnud ja nüüd on jälle valge. Eks neid katastroofe ole olnud vähemalt 6. Nüüdne, seitsmes, jäävat aga viimaseks. Wells jutustab veel päris lõpus Marsi astronoomidest, kuid siin ta võis mõelda maavälist elu üldisemalt või pani ta selle totruse sinna selleks, et see lugu natukenegi meenutaks ulmejuttu, mitte reaalseid fakte.

Pilt: Wikipedia. H. G. Wells (1920)

Täht

Herbert Wells: Täht. (Tõlk. Oskar Kullerkupp). 

Siiski, naer katkes peagi. Täht kasvas, — kasvas kohutava vahetpidamatusega: iga tund muutus ta veidi suuremaks, liikus lähemale poolöö seniidile ja helkis ikka heledamalt ning heledamalt; viimaks muutus öö teiseks päevaks. Kui täht oleks Maa suunas sirgjoones liikund, mitte kõverjoones, kui ta poleks Jupiteri tõttu kaotand oma kiirust, siis oleks ta ühe päeva vältel läbi lennanud ruumist, mis teda lahutas meist; kuid takistavate põhjuste mõjul kulus tal viis päeva selleks, et läheneda meie planeedile. Järgmisel ööl sarnanes ta suuruselt, enne kui ta meie, inglaste, silmade eest varju puges, kolmandik kuule. Saabus täielik sula. 

Kui valge täht tõusis Ameerika kohal, siis oli see peaaegu kuu suurune, põles pimestav valgest helgist ning ta kiired olid palavad: palava tuule hingamine algas tema tõusuga ning suurenes aina. Virgiinias, Brasiilias ja Püha Laurenti orus lõi ta aegajalt helkima, sööbides palavpilgu tormavate kõuepilvede vahelt, milliseis välgatusid ennenägematud välgusähvatused ning sadas rahet. Kogu maamuna mägedel muutus lumi veeks. Kõrgustikelt voolavad jõed täitusid kallasteni ja tormasid segastena hullumeelses ekstaasis; peagi ilmusid nende voogudele keerlevad puud, loomade ja inimeste surnukehad. Veepind tõusis järk-järgult ning voolas viimaks välja kallastest. Ja uued ojad jooksid põgeneva oruelanikkude järele. 

Argentina ranniku ning Lõuna-Atlandi lahed olid kõrgemad, kui kunagi enne. Tormid kihutasid, paljudel juhtudel, lained kümnete penikoormate kaugusele mandritele; uppusid kõik linnad. Öö kestel muutus kuumus sedavõrd suureks, et kui tõusis päike, tundus, nagu oleks maale laskunud vari. Toimusid maavärisemised; nad aina suurenesid, liikudes Ameerikas põhja polaarringist kuni Horni mereninani. Mägede kallakud liuglesid alla poole: avanesid kuristikud; purunesid kildudeks majad ja kiviaiad. Cottpachi poolkülge rusunes määratuks surmakrampides, ning laviin voolas säärase laia, kõrge, kiire ja vedela lainena, et ühe päevaga ulatus mereni. 

Niimoodi läks täht kahvatu kuuga, mis liikus temale takka järele üle Vaikse ookeani. Otsekui mantlit vedas ta oma järel kõuepilvi; tema järel veeres ka kõrge ookeanilaine — vahutav ja vägev; ta uputas ühe saare teise järele; voolas neist üle, viies kaasa inimesed. Ja viimaks — hiiglasuur, pimestav-helge, sepipaja kuumust hingav kiire ja kohutav laine, terve viiekümne jala kõrgune veesein, purskus näljase möirgamisega Aasia avaraile rannikuile ja voolas üle Hiina lagendikkude sisemandrile. Hulk aega kõrvetas täht, — nüüd juba märksa palavam, suurem ja heledam kui päike oma täies jõus, — põletas halastamatu heleda valgusega suurt, tihedaarvulist elanikkudega maad; põletas linnu ja külade, aasade ning metsaga; põletas teesid, avaraid, hästiharitud viljapõlde; põletas miljoneid unetuid inimesi, kes abitus kabuhirmus vaatasid tulist taevast. Ent peagi tuli sellele lõpp; kuuldus hiigellaine kohutav mürin, madal, ent aina kasvav. Ja ennäe, missuguse karistuse osaliseks said miljonid inimesed sel ööl: pöörane tormijooks, ei tea kuhu; kuumusest koolnud käte-jalgade ränkus; raske, takistatud hingamine; veevalge veeseina armuheitmatu, kiire tagakihutamine. Ja siis — surm. . . 

Valge valgus lainetas üle Hiina. Ent Jaapani, Jaava ja teiste Aasia idapoolsete saarte kohal rippus täht tumepunase kerana, sest tuldpurskavaist mägedest tõusis aur, suits ja tuhk, justkui tervitus tähe ilmumisele. Ülal oli laviin, kuumad gaasid ja tuhk; all sumisesid lained, ja maa kõikus, möirgas ja värises löökidest. Peagi sulasid Tiibeti ja Himaalaja igavesed lumemäed; kümnete miljonite kaupa põristasid neilt mässulised jõed, aina sügavnevad, kanaleid ühendavad, ja paiskusid Birma ning Industani orgudesse. India metsades loitusid paksud puuladvad. Tormaval veepinnal, puutüvede vahel, rüselesid ja võitlesid mustad olevused; lainetes peegeldusid veripunased tulekeeled. 

Meeste ja naiste salgad ujusid tüüritutel paatidel hirmusegaduses laiu jõgesid mööda, ikka alla poole, püüdes inimeste ainukese lootuse poole — ulgumerele! 

Ikka suuremaks muutus täht, ikka suuremaks, ikka palavamaks, — ja see sündis kohutava kiirusega. Troopika ookeanis kadus vaikus, alati kukkuvaist lainetest, mis oli täis tormist purukspekstud külili laevu; ja udupärjana tõusis aur ning läks kõrgusse. 

Ja siis sündis ime. Euroopa täheuurijaid nägid, et Maa lakkas ringkäigust. Tuhandeil avarail lagendikel ja mägedel, kuhu peitu puges rahvas, põgenedes veeuputusest, värisevatest majadest ja liuglevatel mäekülgedest, — ootasid uurijad tähe tõusu. Ent asjata. Möödusid tüütavad tunnid teiste järele; täht ei ilmunud. Taas silmasid inimesed tuttavaid tähekogumikke, milliseid nad enam ei lootnudki näha. Inglismaal oli õhk palav ja selge, ent maapind ei lakanud värisemast. Troopikmaal läbistasid udukanga Siirius, Capella ja Aldeberan. 

Viimaks tõusis ka suur täht, jäädes hiljaks tundi kümme. Tema järel kerkis päike; otse tema valge südame tsentrumis mustas diskus. 

Aasia kohal hakkas valge täht peagi vajuma; kui ta India kohal sõudis, mattus ta valgus mingi katte alla. Tol ööl moodustas kogu Industani lagendik, Indu jõesuust kuni Hangi harudeni, peenikse, läikiva vee kõrbe, millest paistsid lossid ja kirikud, mäed ja mäekesed, mis mustendasid inimhulkadest. Iga kõrgustik oli kaetud rahvaga; kuumus ja hirm võtsid neilt võimu, ning nad kukkusid üksteise järel mudasesse vette. Kogu maa nagu oigas. Ja korraga läbistus sest ahastavast surmaorust vari; jahenenud õhust puhatas külm tuul; kogunesid pilved. Poolpimedaks jäänud inimesed vaatasid tähte ja märkasid, et läbi valguse hiilib must diskus. See oli Uustähe ja Maa vahelt läbi minev Kuu. Kui rahvas hakkas hüüdma Issanda poole, hingates kergemalt lootusest, siis ilmus Itta päike, imelise, seletamatu kiirusega. Siis sammusid Uustäht, Päike ja Kuu taevavõlvil seltsis. 

Euroopa täheuurijaile ilmusid täht ja päike peaaegu korraga; pisut aega tormasid nad kiiresti, siis vähendasid kiirust ning viimaks jäid seisma seniidil; seal liitusid päike ja täht üheks leegitsevaks keraks. Kuu ei varjand enam tähte; taeva helguses kadus ta silmale: Ja kuigi ellu jäänud inimesed vahtisid üles säärase nüridusega, millist alati tekitavad nälg, väsimus, kuumus ja meeleheit, leidusid siiski inimesed, kes suutsid selgitada fenomene. Täht ja Maa seisid üksteisest kõige lähemas ligiduses; nad rippusid kõrvuti, — viimaks läks täht mööda ning taganes ikka kiiremini ja kiiremini, tehes viimast üleminekut päikesele. 

Kogunesid pilved; kattus taevas; välk ja pauk kudusid mantlit, mis varjas Maa; sest talle sadas säärane vihmavalang, millist pole inimesed enne näinud; sealt, kus enne pilvefoonil loitus vulkaanide punane leek, sadasid nüüd alla mudaojad. 

Mandril tormasid veevood, uhtsid maapinda, jättes järele mudaga täidetud kraavid ning lagendikud, täiskülituina katastroofi igasuguste riismetega, inimeste ja loomade, Maa laste, surnukehadega, nagu merekallas pärast tormi. Mitu päeva voolas mandrilt vesi, pühkides oma teelt pinna, puud ja majad, moodustades hiiglasuuri valle, uuristades titaanilikke kraave. Tähe ja kuumuse ilmumisega saabusid tumedad päevad. Tol ajal ja ka pärast, mitu nädalat ning kuud, ei lakanud maavärisemised.

Ent täht läks ära. Ja inimesed hiilisid nälja sunnil, kogudes mehisust, taas oma purustatud linnadesse, mahamaetud viljaaitadesse; läksid tagasi läbiligunenud põldudele. Tolle aja tormidest pääsenud, ent siiski murtud ja vigastatud, laevad liikusid ettevaatlikult neile enne hästi tuntud sadamais, sest mere põhigi oli täitnud liivaga. Kui möödus tormide ja sadude periood, märkasid inimesed, et ilm on igalpool muutund soojemaks kui enne, päike suuremaks ning kuu ühe kolmandiku võrra endisest suurusest vähenenud; tema sünni vahet oli nüüd nelikümmend päeva. 

Meie ajalugu ei jutusta uuest vendlusest, mis tärkas maamunal; ei kõnele seaduste, raamatute ega masinate päästmisest; ei seleta ka imelisest muudatusest, milline sündis Islandis, Gröönimaal ja Baffiini merelahe kallastel, — säärasest suurest muudatusest, et sinna ilmund meremehed leidsid nad täis rohelist ja ilu, et vaevalt uskusid omi silmi; samuti ei lausu ajalugu rahvaste liikumisest põhja ja lõunasse, — maakera nabade suundades — sest maakeral oli ilm muutunud palavamaks. Meie ajalugu teeb vaid tegemist tähe tulekuga ning äraminekuga.

Marsi astronoomid (ka Marsil on astronoomid, kuigi mitte inimeste sarnased) olid, enesestki mõista, suuresti huvitatud tollest juhtumusest. Samuti mõistetav, et nad kõigele vaatasid oma vaatenurgast. Tähele pannes massi ja temperatuuri rohkust kehal, mis visati läbi meie päiksesüsteemi Päikese poole," kirjutas üks neist, "on otse üllatav, kuis nii vähe kannatas Maa, millest täht nii väga lähedalt möödus. Kõik harilikud, meile tuntavad kontinentaalsed tundemärgid ja mered on jäänud Maal endisesse kujusse; erandina on ainult valge värvikuse (nähtavasti — jää) tuntav vähenemine Maa nabadelt.

Ja seegi vaid näitab, et suureim inimkonna katastroof võib nähtuda tühisena, kui teda vaadeldakse miljonite penikoormate kauguselt. 

LÕPP

Allikad:

Kirjandus ja Teadus : "Edasi" erileht, 22 oktoober 1922 (link)

The Star

Saladuslik käsi valguses

Algava jutu leidsin ühest vana ajalehest, aga enne veel pean loo taustaks mõned sõnad ütlema ja loo kuidagi sisse juhatama. Hoiatuseks pean mainima või tegelikult ei pea, aga ikkagi ütlen, et olgu selle looga kuidas on, ja tõde parasjagu seal kus ta on, kuid kui on vähimgi võimalus, et kui taolisi katseid tehti ning saadi mingeid teadusele seletamatuid tulemusi, siis on meil palju, väga palju, mille üle järele mõelda. Nendest ja paljudest teistest sarnastest teemadest olen selles blogis päris palju juttu teinud, kuid reaalsus on tegelikult see, et hautagune eluolu on üks suur saladus. Vaimumaailm on meile mittenähtav maailm, kuhu me kõik kord kunagi suundume. 

Hauataguse elu kirjeldusi pakuvad okultistlikud raamatud läbi oma teooriate või õigemini olevat saadud need raamatud kirjutada läbi meediumite kanalduste. Piibel räägib samuti hauatagusest elust, samuti on palju teisi raamatuid, kuid kõigi nende raamatute sisu ei kattu mitte kunagi üksteisega täies mahus. No näiteks minu jaoks oli üks väga huvitav okultistlik raamat (pealkiri on kahjuks ununenud), millest ka postituse tegin, kus räägitakse nii pööraseid jutte, ja seda 100% kindlusega, et just nii oli ja on. Väidetavalt, kasutati raamatu kokkupanemiseks paljude üksteisest sõltumatute meediumide abi ja kattuv osa hauatagusest kirjutati raamatusse.

 

Miks ma seda siin räägin ja kuhu ma tegelikult selle jutuga tahan jõuda, on see, et 20. sajandi algul olid olemas palju tehnoloogiaid, mida nüüd võetakse uuesti kasutusele. No näiteks elektriautod ja -trammid, taskutelefonid, tasakaaluliikurite moodi asjandused, raudakud (Edissoni leiutatud, pidid kestma kordi kauem kui pliiakud) jne. 

1931. aasta üherattaline mootorratas. Pilt Wikimedia Commons.

Ametlikult tunnustatud ja üle maailma kuulsad teadlased uurisid inimese hinge olemust ja isegi hinge asukohta kehas. Uuriti hüpnoosi ja alateaduvust, uuriti peenmateeria maailma olemust, püstitati hüpoteese ja teooriaid, usuti, et meie maailma peamine ehituskivi on eeter jne. Uuriti kõiksuguseid tänapäeva teaduse mõistes kummalisi asju ja siis tulid maailmasõjad. Esimene sõda ei olnud nii hull ja mulle on jäänud mulje, et teadus ja tehnoloogia selle sõja tõttu väga palju ei kannatanud, kuigi peab ütlema, et hakkas vaikselt sisse pressima "jõud" või nn "ametlik" teadus, kuid isemõtlevaid ja ka palgalisi teadlasi oli endiselt palju, kes ei lasknud ennast sellest häirida ja uuriti kõiksuguseid "kummalisi" asju edasi. Ja siis tuli II maailmasõda ja see lõi platsi pikkadeks aastakümneteks puhtaks ning asemele tuli "ametlik" teadus. Kas sellist asja saab üldse "vabas maailmas" olemas olla? Vaadake enda ümber, uurige hetkel toimuvaid sündmusi talupoja tarkusega ja siis küsige see küsimus endalt uuesti.

 

Enne kui jätkan, ütlen selgituseks siia vahele, et minu kirjutatu ei kajastata tõde ega reaalsuse tõelist olemust vaid on puhas ulme.

II-maailmasõjaga suudeti teha ülemaailmne taaskäivitus ja "kurjam" sai lõpuks panna asjad käima just sedasi ja juhtida sündmusi sinna, kuhu tema tahab. Ühte ulmelist teooriat simulatsiooni kohta, mis peale II MS käivati, selle kohta saab lugeda siit.  Kes aga on kurjam, seda vast teate ise, aga kui ei tea, siis saate selle kohta lugeda ühte varianti minu raamatust (ctrl F + otsingusse kurjam, sedasi leiab ruttu õige koha üles). 

Ma ei väida, et selline teadus, mida 20. sajandi esimesel poolel julgelt ja rahastatult uuriti, kadus peale 1940ndaid päriselt ära. Ma arvan et potensiaalselt viljakad uurimissuunad jäid kõik alles valitsuste tasanditele, need suunati põranda alla ja tegevust rahastati/kse varjatult. No näiteks igasugused salalaborid, polügonid, kuulsaim vast Area 51 jne. Ma usun, et osad teadlased ja ka teised asjaosalised, kes kuskil hämarates ruumides töötavad, teavad meie tõelise maailma kohta väga palju. Isegi nii palju, et jube hakkab. Ma arvan et ma pole originaalne, kui väidan, et meie maailma kohta on saadud teadmisi, mida loodetakse kasutada selle maailma arhitektile vastu astumiseks. Mida aga meie saame teha? Ma arvan et suurt midagi. Seni, kuni me ei saa midagi teha, katsuge oma mõte sättida sellisesse seisukorda, et olete vaatleja rollis, nii on hulga lihtsam elada aga nüüd ma kipun oma jutuga minema juba päris korralikult teemast välja. Seega, siia panen algava loo eessõnale punkti. 

Ühe asja pean teema väliselt siia siiski veel mainima. Mul oli kogu see tekst siin juba valmis kirjutatud, kui äkki nägin, et mingi minu arvutis olev programm või Google tehisintelligents? või hoopis midagi kolmandat, muutis kõik kirjutatud laused suhteliselt loetamatuks sõnade supiks. Katsusin siis uuesti lauseid parandada, kuid kahjuks paljud laused olid moonutatud tasemeni, millest mul ei õnnestunud enam aru saada. Üldiselt ma kiidan seda blogi keskonda, kuid see on sellegi poolest väga palju vigu täis ja teeb kummalisi trikke. Aga kui selline asi veel peaks korduma, siis peaks ruttu midagi uut välja nuputama, enne kui ühel ilusal päeval terve blogi loetamatuks muutub. 

Kui nüüd vandenõuteooriatesse laskuda (samas ka eelnev on ju vandenõu), siis ma kirjutan seda lugu kohas, mis on kohe ühe teatava välismaise "luureasutuse" vahetus läheduses. Internetti jagan oma arvutisse üle telefoni hotspoti ja sellistel asutusel on võimekus kõik ligiduses üle õhu käiv andmeside tõmmata läbi oma seadmete ning see ei ole enam mitte mingi vandenõuteooria. Ma pole ka naiivne arvamaks, et ainult üks pool nuhib. Olgu sellega kuidas on, kuid nüüd loo juurde.

 

Saladuslik käsi valguses.
Katsed kõrgepingevooluga tõid nähtavale seletamatu nähtuse.

Inglise Rods’i elektriseltsi laboratooriuumis oli neil päevil väga mõistatuslik juhtumus, mis on senini täiesti seletamata.
Elektriseltsi peainsener Istunen ühes insener Woodiet’ga tegid katseid kõrgepingevooluga. Katsetamine sündis pimedas ruumis. Äkki tekkis dünamomasina juures töötava inseneri Istuneni pea kohale sinakas tulekera, mis oli väga üldtuntud keravälgu sarnane. See sinakas valgusekera muutus mõne sekundi pärast helendavaks massiks, mis võttis naisterahva käe kuju. Käsi oli formeeritud väga selgesti; nii selgesti, et insenerid tõsiselt kohkusid. Käsi hiilgas violett-värvis ning oli näha niivõrd hästi, et mõlemad insenerid märkasid isegi jooni peopesas, mis olid täpselt sarnased inimese käejoontega. Käesõrmed olid laiali. See nägemus kestis 10-15 sekundit ning kadus siis jäljetult.
Insenerid tegid ruumi valgeks ning otsisid läbi kõik nurgad, kuid oi leidnud midagi, mis oleks seletanud selle salapärase nägemuse põhjust.
Nägemus osutus inseneridele niivõrd imelikuks, et nad esimesel päeval ei tihanud kõneleda sellest mitte kellelegi. Järgmisel päeval tahtsid nad jätkata katsetamist kõrgepingevooluga, et uurida lähemalt „vaimu“ tekkimist. Olgu tähendatud, et insener Woodiet juba paar kuud tagasi oli märganud katsetamisel dünamo kallal õhus midagi helendavat, mis sarnanes väga inimkäele violetses värvis.
Järgmisel päeval võtsid insenerid oma katsetamise juurde kaasa päevapildiaparaadi, et kinnistada päevapildile seda, mis neid pööraselt üllatas. Kuid kõigist püüetest hoolimata ei tulnud nähtavale mingit kätt ega üldse valgusekera. Töötati ka kolmandal päeval, kuid tagajärge mitte mingisugust.
Neljandal päeval juhtus pimedas töötoas tõesti midagi - oli jälle valgusenähtus õhus, seekord aga teisekujuline. Sinises helenduses tuli nähtavale ümmargune kogu, milles õige kiiresti formeerus inimese pea. Õieti oli näha küll ainult pool pead. Ei võinud olla mingit kahtlust, et õhus seisis naisterahva, nähtavasti elatanud naisterahva nägu. Nina, pool suud ja lõug ning isegi silm oli märgata täiesti selgesti. See nähtus püsis kauemini, nii umbes 50 sekundit, ning kadus kaunis kiiresti, maha jätmata mingisugust jälge.
Seekord suudeti päevapildiaparaadiga õigel ajal ülesvõte valmistada. Kahjuks ei lasknud aga ebasoodsad optilised tingimused pimedas toas kuigi head pilti valmistada. Sellest hoolimata võib näha pildil selgesti naisterahva pead, mis seisab õhus, keset peaaegu pimedat tuba. See näitab, et insenerid pole langenud mingi silmapettuse ohvriks.
Samasuguseid nähtusi on ette tulnud ka Freiburgi katsejaamas ning kuulsas Shenecedi elektrilaboratooriumis Ameerikas. Neis mõlemais on tekkinud õhku helendavad valgusekogud, mis võtsid endale üksikute inimkehaosade vormid.
Õpetlased murravad praegu pead, et neid nähtusi seletada, kuid senini ei ole jõutud mingisugusele lahendusele. Mõistatuslikud fenomenid on praegu alles seletamata.

LÕPP

Allikas: Sakala (1878-1940), nr. 1, 1 jaanuar 1929 (link).