Napoleon oli Apollo?

Antiikaeg ei lõppenud mitte tuhandeid aastaid tagasi vaid umbes 200 aastat tagasi. Kuid millal see ajastu võis päriselt alguse saada ja milliseid tõuse ja langusi sellel perioodil oli, saame vaid kaudsete tõenditega ähmaselt tunnetada. Sellest perioodist on meile tänaseni säilinud suursugused ehitised üle suure ilma. Et ajalugu korralikult ära puterdada, tuli ajaloos tekitada sõdu ja kaost. Kindlasti aitasid tõelist ajalugu peita ka erinevad looduskatastroofid, tänu millele on pühitud suurel hulgal teadmisi inimeste mälust, mis anti edasi põlvest põlve. On hävinud raamatukogud, teadmised ja asemele on tulnud ainult rahvaste umbmäärased ja muinasjutulised legendid, millest võib siiski mingi osa tõest üles leida. Ja kogu seda kaost on osavalt ära kasutanud mördimehed, et pühkida teadmised ja haarata võim (ei tea kelle?) kätte. Kaldun arvama, et müürlased on kõigest etturid suuremas mängus, kuid võin ka eksida. Seepärast tuleb seda lugu (ja ka tervet blogi) võtta ulmeloona.

 

Napoleon Bonaparte (15.08.1769 – 05.05.1821)

 

 

Pilt 1: Vabamüürliku žesti tegev Napoleon (Royal Arch Mason – Master of the Second Veil).

 

Pilt 2: Vabamüürliku žesti tegev Napoleon (Royal Arch Mason – Master of the Second Veil).

Ei tahtnud üldse seda lugu vabamüürlastest kirjutada ega neid ka mitte siia loosse sisse tuua, aga kui mingit teemat uurid, siis lihtsalt on nii, et praktiliselt kõik „suurmehed“ olid massoonid või mördimehed (ei tee mina neil vahet, ega viitsigi seda teemat uurida). Praktiliselt kõike suuri imperaatoreid ja riigijuhte lähemas ajaloos on kujutatud piltidel sedasi, et üks käsi on põues (Stalinist on selles blogis juba „käsi põues“ pilt avaldatud). Prints Harry on samuti mitmeid kordi rahvale sedasi poseerinud.

Pilt 3 : The Master of the Second Veil tundemärk (ei hakanud tõlkima eesti keelde, äkki tõlgin veel valesti, tausta ka ei tea).

Pilt 4: Vabamüürlaste või massoonide kraadid.

Nagu ülemiselt pildilt näha võib, siis riigipead asetsevad küll kõige kõrgemas tulbas või kraadide klassis, kuid ei ole päris tipus. Tippu on veel 6-astet ronida. Kas nemad ongi hallid kardinalid, keda avalikkus ei tunne ja juhivad tegelikult kogu mängu? Las teised uurivad või kogunisti on juba välja uurinud, kas see on nii või mitte, aga kaudselt võib ju oletada. Nüüd siis teema juurde.

Napoleoni pole kunagi olnud! (All pool olev lõik on võetud 1924. aasta ajalehest).

Säärasest väljapaistvast isikust nagu seda oli ilmavõitja Napoleon Bonaparte, tekivad teadagi mitmesugused muinasjutud ja müüdid. Ehk meid küll temast lahutab vaevalt üks aastasada, on tema kohta tekkinud hulk fantastilisi jutte. Kõige pealt on olemas õige erinevaid tõendusi tema surma kohta, sest ei tahetud uskuda, et tema, oma võimiste poolest harilikust surelikust kõrgemal seistes, suri igapäise inimesena maovähi tõttu. Palju kirjutati juhtumusrikkast põgenemisest Helena saarelt ja sellest, et Napoleon pärast sõjas Vene vastu türklaste pool Hussein Pasha ehk Jussus Pasha nime all olevat võidelnud. Aga siiski on mõnel autoril ka hoopis vastupidine seisukoht, nimelt see, et Napoleoni ei olegi ülepea olnud, et ta on ainult allegooriline kuju. Eriti huvitavaid tõestusi selle kohta toob J. B. Peres omas raamatus „Miks Napoleon kunagi ei ole elanud, ehk suur eksitus, mille läbi on tekkinud lugematud vead 19. aastasaja ajaloos." See raamat ilmus 1807. a. ja on üle kümne aasta peale Napoleoni surma Berliinis juba teises trükis. Siin püütakse tõestada, et Napoleon muud ei ole, kui Päikese sümboolne kuju. Osavalt on leitud mitmed põhjendused, mida siin toome: Nimi Napoleon olevat väga sarnane päikesejumala Apollo (Prants. keeles Apollon) nimetusele, mis tähendab lõhkuja. Kreeka mütoloogia järele on Apollo ilmale tulnud Delosel, ühel saarel Vahemeres. Sellepärast loetakse Napoleoni sünnipaigaks ka üht Vahemere saart. Keisri ema nimetatakse Laetitia (Letizia), mis tähendab rõõmu, sellega taheti ära tähendada koidupuna, mis enne päikest taevaservale ilmudes tervet ilma rõõmuga täidab. Ka arvab autor Napoleoni ema nime Laetitia sarnanevat Apollo ema nimele Leto ehk Latona. Napoleonil oli kolm õde. Arvatavasti peavad need olema kolm graatsiat, mis olid Apollo õue ilustuses. Keisri neli venda tähendavad nelja aastaaega. Nagu Napoleonil, nii ka Apollol oli kaks naist. Kreeka muinasloo järele kuu ja egiptlaste järele maakera. Osa marssale tähendab ilmakaari. Suur mägede juhataja, kes lõunapoolseist maist võidukalt läbi ruttab, hakkab sest silmapilgust, kus ta liiga kaugele põhjapoole läheb, langema. Ta tuli idapoolt merest, et Prantsusmaa üle valitseda, kadus aga 12 valitsusaasta järele läänepoolsesse merre. 12 valitsusaastat ei ole aga muud, kui 12 tundi, mil Päike taevavõlvil on. Sellest peaks kõigile selge olema, et Napoleon ainult väljamõeldud kuju on, kes kunagi ei ole elanud.

Napoleoni nimi on väidetavalt sarnane Vana-Kreeka päikesejumala Apollo nimega - nimi arvatakse tegusõnast apollyô või apoleô, "hävitama" ("Napoleoni" algustäht N võiks olla tuletatud Kreeka eesliitest nè või nai, "tõeline"). Pérès tuletas nime Trooja sõja ajal aset leidnud sündmusest, kui Päike paistis ebahariliku jõuga, tappes paljud Kreeka sõdurid, kättemaksuks Agamemnonile, kes hõivas Apollo preestri Chrysese tütre Chryseise. Perekonnanime Bona parte ("hea osa") võib vaadelda kui dualistlikku vaadet heale või valgusele kui ühele äärmusele, kusjuures mala parte ("halb osa") on vastupidine, pimedus või põrgu.

Pilt 5: J. B. Peres „Miks Napoleon kunagi ei ole elanud, ehk suur eksitus, mille läbi on tekkinud lugematud vead 19. aastasaja ajaloos“ inglise keelne tõlge.

Pilt 6: Apollo ehk Apollon.

Apollon (ka Phoibos; Vana-Rooma: Apollo) (kreeka Ἀπόλλων) oli vanakreeka mütoloogias peajumal Zeusi ja Leto poeg ning jahijumalanna Artemise kaksikvend. Tema sümbolid olid vibu ja nool ning lüüra. Apollon oli kreeka religiooni üks tähtsamaid jumalusi: valguse, ennustamise ja muusika kaitsja, kellele allusid muusad. Samas valitses ta ka katku ja näriliste üle.

Jean-Baptiste Pérès (1752–1840)

Raamatu „Miks Napoleon kunagi ei ole elanud, ehk suur eksitus, mille läbi on tekkinud lugematud vead 19. aastasaja ajaloos“ (Historic and Other Doubts; or the Non-Existence of Napoleon Proved ) oli Jean-Baptiste Pérèsi (1752–1840) poolt kirjutatud prantsuse keelne raamat ja see kandis algselt pealkirja: Comme quoi Napoléon n'a jamais esoé ou Grand Erratum. Pérès oli Lyoni ülikooli matemaatika ja füüsika professor, hiljem valitsuse advokaat ja Ageni raamatukoguhoidja. Ametlik ajalugu väidab, et see raamat oli pilalugu, mis üritas vähendada sel ajal moes olnud pühakirja negatiivset ja ratsionaalset kriitikat humoorika viisi abil, kuidas Napoleon Bonaparte'i ajalugu saaks näidata iidse päikesemüüdi väljendusena. Lugu oli suunatud Charles François Dupuis'ele (1742–1809) ja tema mõjukale teosele Origine de tous les Cultes, ou la Réligion Universelle (1795), mis püüdis tõestada, et kõik religioonid olid võrdselt kehtivad ning põhinesid ühistel ja universaalsetel kujutustel ja maagilistel arvudel. 

Pilt 7: Napoleoni kujutav medal. Ei tea nüüd keda Napoleon rohkem meenutab, kas klassikalist prantsuse sõjameest või vanakreeka sangarit?

Pilt 8: 5 Farnki 1811.

LÕPP

Seaduselaegas

 

Ma kunagi ei väida oma lugudes, et minu lood on absoluutselt tõesed. Ma fantaseerin, mõtlen ja proovin suurt pilti kokku panna ja uue info saabumisel või leidmisel ei jää vanasse kinni, proovides näha ja mõistatada meie eksisteerimise ilmingut ja tõelist ajalugu. Sest küsimusi on rohkem kui vastuseid. Kohati tundubki nii, et üks ajaloo killuke sobib väga hästi ametliku ajaloo järgi, teine killuke aga alternatiivajaloo järgi, kuid päris kokku mõlemad puzzletükid ei sobitu, sest "midagi" on informatsioonist puudu.See lugu peaks kokku võtma ja punkti panema minu mõningatele eelnevatele lugudele ja minu arust juba OTSESELT ära tõestama, et elektrienergia oli vanasti tavaline ja tasuta kättesaadav kõigile. Meie ajaloost on proovitud oskuslikult infot ära kustutada ja asendada informatsiooniga, mis ka võib õige olla, kuid seda aega venitatakse väga pikaks ning midagi väga tähtsat jäetakse meile rääkimata. Siin loos tuleb juttu ka Piiblist, sest infot ei ole osatud või tahetud sellest raamatust täielikult ära peita. Nagu alternatiivajaloolased on välja pakkunud, siis vanad katedraalid ja võibolla ka meie oma Eesti kirikud olid kõik elektritehased, kust sai kogu oma elektrienergia terve küla. Suurtes linnades aga oli palju kirikuid, sest energiat poleks muidu kõikidesse kodudesse/tööstustesse ega tänavavalgustuse jaoks jätkunud.

 Seaduselaegas

Ametlik jutt või legend, mis on siit-sealt tekstidest üles otsitud ja isegi Roosiristlaste vanad tekstid (vabamüürlaste eelkäijad) ja Indiana Jonesi filmidki eksitavad kogu üldsust või pole osatud õigesti tõlgendada olemasolevat informatsiooni. Tänapäeval nuputatakse selle ümber, et mis asi see seaduselaegas võis olla? Seaduselaegas on jäänud läänes üheks kõige suuremaks mõistatuseks. Räägitakse nii Indiana Jonesi filmis kui paljudes raamatutes seaduselaeka üleloomulikust võimest ja surmavatest omadustest. Mis asi see seaduselaegas tegelikult oli ja kus asub see praegu? Seaduselaekaid oli antiikaja maailmas sama palju kui katedraale (antiikaeg võis eksisteerida kõigest 300-600 aastat tagasi). Kõige pealt, et aru saada, millest jutt hakkab olema, lisan siia mõned pildid vanadest gravüüridest, millel on kujutatud katedraale, kirikuid ja maju, mille tornides asetsevad mingid seadeldised, kuplid ja antennid. Paljude vanade „kirikute“ tornidel ei olnud üldse mingeid riste, osadel kindlasti olid ja need võisid tõepoolest etendada osa Jumala teenimisest, kuid paljud neist hoonetest, millel riste polnud, olid elektrijõujaamad.

Kirikutornis on risti asemel mingi teadmata seadeldis.

Maja katusel on kuplid ja mastid. Polegi mõtet neid pilte kommenteerida, sest selliseid pilte ja gravüüre on lugematu hulk, samuti võib väikeseid kupleid, mille küljes mingi antenn, kohata ka veel vanadel majadel tänapäeval.

Vanadest ajalehtes võib tihti leida kasulikku informatsiooni, mis võivad aidata kokku panna kasvõi natukenegi reaalset ja tegelikku ajalugu. Leidin väikese infokillu 1923. aasta ajalehest, tänu millele see lugu siin üldse alguse sai ja tänu millele sain ma ka vastuse küsimusele, et mis asi üldse oli seaduselaegas?

Kuidas olid seaduselaekad ja ohvrialtar ehitatud.

Et Mooses ja ülempreester Aaron elektrit tundsid ja seda oma kasuks tarvitada oskasid, on selge, kui jälgida piibli järgi ohvrialtari ja üldse selleaegse templi ehitust. Juba vanal ajal teati ja osati tähele panna seda, et templid, kirikud ja katedraalid olid tegelikult elektrijaamad.

Seaduselaegas (mida kirjeldab 2. Moos. r. 25 p. 10—22) oli suurepäraselt töötav aparaat, mis isegi meieaegsed elektrikondensaatorid varju jätab. Laegas sarnaneb Leideni pudelile ja oli kaetud isoleeriva kihiga ning seisis ühenduses templikatusel asuvate varrastega, mille läbi ta alati elektriga laetud oli.  No vot, seda oligi tarvis tõestada. Kunagi räägiti veel asjadest nii nagu need olid ja nii palju kui see inimestele teada oli. Tänapäeval ametlikest allikatest ei tule hiirepiuksugi sellise info kohta.

Elektrilaeng oli niivõrd kõva, et iga laeka puutuja silmapilk surma sai väljaarvatud Preestrid, kes olid varustatud Moosese käsul (2 Moos. r. 28 p. 35—43) kaitseriietega. Laeka saladus oli vist ainult Moosesel ja ülempreestril teada, sest Aaroni poegi, kes suitsetamispannidega laekaruumi läksid, tabas elektrilaeng surmavalt (3. Moos. r. 10 p. 1—2). Preestrid täitsid ainult pimedast peast Moosese ja ülempreestri Aaroni antud käske, kuna nad laeka salajõuga tutvustatud ei olnud. Kui laegast ühest kohast teise viia taheti (4. Moos. 4, 19 ja 20), siis kutsuti selleks Aaron, kes laeka salajõudu tundis. Jällegi tõendus, et ainult Mooses ja Aaron seaduslaekaga ümber käia mõistsid. Oma vastu mässama hakanud rahva karistamiseks tarvitas Mooses seaduslaeka jõudu, mida inimesed kui jumalavitsa koledasti kartsid (1. Sam. 5—7 p.). Peale Moosese surma satub seaduslaegas israeliitide ja vilistite (hiiglaste) kätte, kes tema hävitavat jõudu ei tundnud, ja seega neid tuhandete viisi hävitas. Viimaks viidi ta Abinadabi majja Eleasari hoole alla, kes seaduslaeka saladustega tuttav oli (1. Sam. 5—7 p.). Ohvrialtaril nagu Moosese keeld oletada laseb oli vist ka Leideni pudeli omadused (2. Moos. 28 p. 43). Ehitatud oli ta akaatsiapuust ja kuldplaadiga kaetud. Ohver, mis altarile pandi, süüdati elektrilaengu läbi põlema (1. Ajaraam. 21 p. 26). Ka suitsetamisaltaril leidus teiste parafiinide seas tärpentini, mis enesest gaase välja andes elektrisädeme plahvatama paneb (3. Moos. 9 p. 24). Ehitus, mida kirjeldatakse 1. Kunina. r. 7 p. 15—22 s., on väga sarnane piksevardale, millest arvata võib, et Mooses ka piksevarrast tundis. Ka 1. Ajaraam. 27 p. 26 s. on kirjeldus piksevarda tüübilisest vaskmaost, mille Mooses ridva otsa pani, et rahvast tuliste madude (pikse) eest kaitsta. Mitmele paistab ehk naljakas, kuidas võis Mooses õhuelektriga saavutada hiiglasuurt efekte. Kuid Palestiina selges õhus leidub õige ohtralt elektrit, mida Mooses oskas tarvitada. Ka võib olla, et tundis Mooses palju sügavamalt elektrijõu saladusi, kui mõni meie aja elektriteadlane. (Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 13, 3 aprill 1923).

Leidsin veel sama ajalehe sama aasta numbrist huvitava ülestähelduse ühelt teadlaselt, mis peaks näitama selgesti ära, et atmosfääris on peidus tohutu elektriressurss äikese ajal. Nagu eelpool olevast jutust nähtub, sisaldab meie atmosfäär alati suurtes kogustes elektrit, mida tänapäeva inimesed enam püüda ei oska.

Tulukesed lindude juures enne äikest. 

Hiljuti tegi loodusuurija Dr. Kirschmann Sylti saarel kajakate juures huvitava leiduse, ühel kuumal suveõhtul märkas ta, et umbes viiskümmend kajakat igakord enne müristamist hiiglasuurt kisa tõstsid. Kui pimedaks oli läinud, hakkasid üksikute lindude parvedes tulukesed välkuma. Lähemal uurimisel selgus, et tulukesed nende nokal, tiivaotstel ja sabas süttisid ning jälle kustusid. Iga äikse tulekul olid linnud väga erutatud ja rahunesid alles peale äikest, mille järele ka tulukesed kustusid. Heledad, violettpunased tulukesed süttisid elektrist, mis õhku enne äikest tekib. Sellega on ta põhjendatud rahvajutud lindudest, kes taevast tule ja välgu alla toovad.

LÕPP