Mõte

Eelmise loo jätkuks, väike filsoofiline mõtisklus. Seda kunsti, et mõte=mateeria, võisid vabalt kasutada need samad tegelased, kes elasid siin enne meid ja on ehitanud/loonud kõik need samad hooned, mida üle ilma meie suu ammuli imestades vaatame. Neil polnud ju korralikku mõõdulintigi, rääkimata projektist, aga Notre-Dame ja Vatikani viskasid sellegipoolest püsti...

Algav lugu koosneb kahest osast. Esimene osa on teooria, nagu isand Toots Jorhile ütles. Teist lugu aga saab praktikas teadlikult katsetama hakata.

 

Mõte

 

Mõtted — on asjad !“ Niisuguse lause väljendas esimesena Prentice Maleford ühes oma filosoofilise-ringvaate andes. Mõtted on asjad! Kui paradoksaalselt kõlab see . . . Kuidas võivad mõtted olla asjad, pole neil ju kaalu ega mateeriat, mis omane esemeile, väidetakse harilikult. Kuid — siiski. Olgugi et Malefordi mõtte selgitamine on kaunis raske, eriti nende suhtes, kes vähe, ehk mitte sugugi psühofüüsikiste uurimuste alal tuttavad, katsume seda siiski teha, piirdudes enam-vähem primitiivsete kontuuridega. Selleks, et mõne materiaalse olluse — ehk jõu olemasolu tõendada, ei ole sugugi vajalik, et me oma viie meelega neid saaksime tajuda, et nad tekitaksid meis n. n. tunde.

Professor Ellis Gray teoses, „Loodusimed", leiame järgmist: „Paljugi mõtlemist põhjustab fakt, et mõtete seas leidub helilaineid, mida ükski inimkõrv ei kuule ja valguslaineid, mida ükski silm ei suuda näha. Mõtisklema sunnib meid see tume, lai, vaikiv koht — 40,000 kuni 400,000.000 võnkega sekundis." See tsitaat ütleb juba küllalt. Mõtted — on võnked (virvendused). On samasugused võnked selgitusmõttes, nagu elektrilained, lained, mis levivad raadiosaatejaamast ilmaruumi.

Kuid vaatame edasi. M. Williams — „Lühike kapiitel teadusest": „Ei ole mingit kontakti kõige kiiremate mehaaniliste lainete vahel ühelt poolt, mis tekitavad heli, ja kõige aeglasemate võngete vahel teisalt, mis tekitavad vaevalt tuntava soojuse. Mõlemate vahel levib tohutu tühjus, kuhu võiks paigutada terve maailma, täis elu ja liikumist. Mainitud maailm asub meie heli-ilma ja meie soojus- ning valgusilma vahel, pole vähematki põhjust kahelda, et mingit asja olemas pole, mis selle vaheruumi tegevuse kohta käiks, ehk et selline tundmus vahepealseid tundmusi ellu kutsuda ei võiks, kui leiduks vaid organe, „dedektoreid", mis neid suudaks tunda."

Nii näeme, et mõte pole mitte ainult dünaamiline jõud, vaid, toetudes tänapäeva energiamuutumise- ja kujunemise seadustele, võime öelda, et ta on ka alaline, konkreetne asi, nagu iga teinegi käegakatsutav ese. Mõte on peen mateeria, aine, kuid igatahes jämedam alg-mateeriast. Ehk, kui öelda V. V. Atkinsuni järele: „Mateeria on vaimu jämedam kuju, vaim aga — mateeria peenim kuju." On ju moodsa teaduse järele universumi kõiksuses ainult üks mateeria (ollus), mis aga võib võtta igasuguse kuju, alates peenima eetriga ja lõpetades tihedaima ainega — metalliga. Mõteldes levitame välisilma ülipeene eetrilise olluse — mõttevirvendusi. See ollus — mõte, on aga samuti olemas, nagu aur, gaas, vedelad ja kõvad „ained“. Nagu me õhku ei näe, samuti ei või, me ka mõtteid näha, meie ei saa puhast õhku haista ega maitsta, me ei saa seda toimida ka mõttega. Kuid — me võime mõtteid tunda, seda on küllalt tõendatud, on isegi olemas terve „teadusharu" — telepaatia, mõtete ülekandmine. Mõttevirvendused on võrreldavad magneetilise virvendusega, mis raskele rauatükile tugevat mõju avaldab ja terases kaks eri poolust reguleerib. Mõttevirvendused aga mõjuvad meile, kuna magnet seda ei tee, olgugi, et ülitugevad magneti jõujooned inimese, kes rauast kinni hoiab, enese külge võib tõmmata. Virvenduse abil levib ka valgus ning soojus. Mõtted eemalduvad oma tsentrumist samal teel, olgugi vähemal mõõdul, põhjus on aga sama. Nii näeme, et mõte, mida harilikult koheldakse „ei midagina“, samuti aine on, kui metall ja kivi.

Sellest tunnusest võib aga järeldada õige jalustrabavaid asju. Kui mõte on aine — siis võib tema ülitugeval koondamisel, jah, — luua. Võib muuta nähtamatumõtte — nähtavaks aineks.

Teoreetiliselt pole see võimatu. Kuid inimese mõte on vähemalt normaalses kujus nii nõrk, et see iialgi ei suuda „luua". Võib-olla, et teadus ka selles asjas kord uusi teid avab, kuid tänapäev on „aine loomine tahtelise mõtlemisprotsessi abil" alles tõepoolest meeletu unistus.

Kujutage, et keegi isand äkki hakkab mõttest leiba valmistama ja teine samal teel maju ehitama. Oi kui odavaks läheksid siis maja- ning leivahinnad. „Ka teie, lugupeetud lugeja, hangiksite enesele toreda lossi, karja teenijaid ning tohutu hulga muid mõnusi... Kõik on siis nagu muinasjutus — pööra sõrmust — ja loss kerkib. Aga — see on peaaegu absoluut-aga. Sinna meie teadus vist küll ei jõua. On aga olemas teooria, mis, olles küllaltki huvitav, et terve universum polegi muud, kui üks suur mõte. Mõtete abil saavutatud, jumala, kehastunud mõtte abil. Siin tuleb aga piirduda. Loomisõpetus ei kuulunud käesoleva artikli piiridesse. Selle ülesandeks oli ainult enam-vähem selgitada Prentice Malefordi lauset — mõtted on asjad.

 

Pilt: DALL-E.

 

Allikas: Külaline : kirjandus-teaduslik lisa "Viljandi Uudiste" juure, 17 oktoober 1928.

 

„Mida tahan seda saan!“

 Saatuse reguleerimine tahtejõu abil.

Kuulus Stuttgarti hingeteadlane D. Ammon pidas loengu saatuse juhtimisest mõttejõu abil. Inimene ei ole D.Ammoni ütlemise järele mitte ainult alasiks, kus saatus kõik valmis taob, mis talle meelde tuleb, vaid inimene võib olla ka vasaraks. Peatingimuseks on mõtte- ning tahtejõu õige tarvitamine.

Kes päevad läbi oma soovide peale mõtleb, ei saagi neist mõtetest enam vabaks. Soovimõtted ümbritsevad inimest ennast ja ei mõju mitte, nagu muud mõttelained, kaugusesse. Soovid täituvad just sellepärast ka seda harvemini, mida tulisemalt nende täideviimist soovitakse. Mõtelgu igaüks oma enese noore-ea soovide peale, millest mõned alles siis täide lähevad, kui inimene ise nad juba ammugi unustanud on. See „ennastunustamine“ olevatki abinõu soovimõtete liikuma panemiseks. Näiteks, on kellelgi õhtul enne magama minemist soov hommikul kella viie ajal üles tõusta, ja ta ärkab, nii nagu ta seda soovinud oli, punkt kell viis, sest soovi jõud töötab tema hinges, ja mitte tahtes.

Selleks, et soov täide läheks, on tarvis ainult mõni minut soovile õige intensiivselt mõelda ja mõttejõud siis vabaks püüda lasta ehk proovida unustada eelnev tegevus ja soov. Mõned üksikud ebaõnnestumised võivad siin muidugi ette tulla, nad saavad vahest siis meile mõistetavaks, kui mõtlemisaparaadi iseärasusi tulevikus paremini tundma õpime.

Ütleme, keegi on oma majavõtme ei tea kuhu ära kaotanud. Kuhu võis ta tema ometi panna? Igasugused otsimised siin ei aita ja seda kohta meelde tuletada, jäävad asjatuks. Ühel heal päeval leitakse võti „juhuslikult“ üles. See, kes tema ära kaotanud, läheb teise tuppa, ei mõtlegi enam kadunud võtit otsida, - kuid mida ta oma ees näeb?

Seesugust juhtumist võib ainult sel kombel seletada, et soovijõud, mis nüüd valla pääses, isiku õigele teele juhatas.

Dr. Ammon ütleb, et paljud saladused ei oleks meile mitte enam saladused, kui meie hingelisi vahekordi õpiksime õigesti tundma. See, mida nimetatakse harilikult juhuseks, on vaimne, meid ümbritsev jõud, meie nähtamatu, aga truu abiline.

Väga sagedasti tuleb ette, et me tänaval näeme inimest, kes esimesest pilgust peale meid oma poole hakkab tõmbama. Siin puutuvad pilgud kokku, ja mitte üksinda pilgud, vaid kokku puutuvad ka hinged. Ilma et meie üksteisega sõna vahetaksime, läheme üksteisest mööda; teine meist vaatab tagasi ja selsamal silmapilgul teeb teine seda sama. Meie mõlemad tunneme instinktiivselt, et siin mitte paljas juhus mängus ei ole. See oli meie mõlemate soov, mis meid sundis tagasi vaatama.

Rahvaleht (1923-1940), 10 märts 1927

LÕPP