„Mida tahan seda saan!“
Saatuse reguleerimine tahtejõu abil.
Kuulus Stuttgarti hingeteadlane D. Ammon pidas loengu saatuse juhtimisest mõttejõu abil. Inimene ei ole D.Ammoni ütlemise järele mitte ainult alasiks, kus saatus kõik valmis taob, mis talle meelde tuleb, vaid inimene võib olla ka vasaraks. Peatingimuseks on mõtte- ning tahtejõu õige tarvitamine.
Kes päevad läbi oma soovide peale mõtleb, ei saagi neist mõtetest enam vabaks. Soovimõtted ümbritsevad inimest ennast ja ei mõju mitte, nagu muud mõttelained, kaugusesse. Soovid täituvad just sellepärast ka seda harvemini, mida tulisemalt nende täideviimist soovitakse. Mõtelgu igaüks oma enese noore-ea soovide peale, millest mõned alles siis täide lähevad, kui inimene ise nad juba ammugi unustanud on. See „ennastunustamine“ olevatki abinõu soovimõtete liikuma panemiseks. Näiteks, on kellelgi õhtul enne magama minemist soov hommikul kella viie ajal üles tõusta, ja ta ärkab, nii nagu ta seda soovinud oli, punkt kell viis, sest soovi jõud töötab tema hinges, ja mitte tahtes.
Selleks, et soov täide läheks, on tarvis ainult mõni minut soovile õige intensiivselt mõelda ja mõttejõud siis vabaks püüda lasta ehk proovida unustada eelnev tegevus ja soov. Mõned üksikud ebaõnnestumised võivad siin muidugi ette tulla, nad saavad vahest siis meile mõistetavaks, kui mõtlemisaparaadi iseärasusi tulevikus paremini tundma õpime.
Ütleme, keegi on oma majavõtme ei tea kuhu ära kaotanud. Kuhu võis ta tema ometi panna? Igasugused otsimised siin ei aita ja seda kohta meelde tuletada, jäävad asjatuks. Ühel heal päeval leitakse võti „juhuslikult“ üles. See, kes tema ära kaotanud, läheb teise tuppa, ei mõtlegi enam kadunud võtit otsida, - kuid mida ta oma ees näeb?
Seesugust juhtumist võib ainult sel kombel seletada, et soovijõud, mis nüüd valla pääses, isiku õigele teele juhatas.
Dr. Ammon ütleb, et paljud saladused ei oleks meile mitte enam saladused, kui meie hingelisi vahekordi õpiksime õigesti tundma. See, mida nimetatakse harilikult juhuseks, on vaimne, meid ümbritsev jõud, meie nähtamatu, aga truu abiline.
Väga sagedasti tuleb ette, et me tänaval näeme inimest, kes esimesest pilgust peale meid oma poole hakkab tõmbama. Siin puutuvad pilgud kokku, ja mitte üksinda pilgud, vaid kokku puutuvad ka hinged. Ilma et meie üksteisega sõna vahetaksime, läheme üksteisest mööda; teine meist vaatab tagasi ja selsamal silmapilgul teeb teine seda sama. Meie mõlemad tunneme instinktiivselt, et siin mitte paljas juhus mängus ei ole. See oli meie mõlemate soov, mis meid sundis tagasi vaatama.
Rahvaleht (1923-1940), 10 märts 1927
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar