Matrixi filmid panid nii mõnegi filmivaataja kukalt kratsima, kuid suuresti jäi tähelepanuta üks pisidetail. Nimelt, "päris elu" toimus kuskil maa all, mis oli täis tunneleid ja masinaid. Tunneleid aga puurisid masinad, mis tunduvad esmapilgul utoopia toodang olevat, kuid kas ikka on?
Pilt 1976. aasta filmist "Maa tuumas."
Minu jaoks ei ole selles infos midagi uut, lihtsalt aitab siduda niidiotsi u 500 aastat tagasi toimunud suurest katastroofist. Midagi pidi ka juhtuma 19. sajandi algul/keskel, aga kuidas ja kas need kaks sündmust omavahel kokku käivad, seda näitab tulevik.
Wikipedias on olemas teema nimega "Maa-alune". Inglise keeles subterrene ja ladina keeles subterrina.
Pildil Trebelevi maa-alune sõiduk (Nõukogude Liit).
Wiki: Subterreenid eksisteerisid kõigepealt ilukirjanduses mehaaniliste puurijatena. See on sõiduk, mis liigub maa all läbi tahke kivimi või pinnase. Väljamõeldud maaaluseid masinaid kujutatakse sageli silindrilise kujuga, mille ühes või mõlemas otsas on koonilised puurpead ja seda kirjeldatakse kui tunneli tekitajat.
Päris maailmas liikuv maa-alune masin töötab termiliselt, kasutades väga kõrget temperatuuri ja tohutut survet, et sulatada kivimid ja end sellest läbi suruda. Masina esiosa on varustatud statsionaarse puuriotsaga, mida hoitakse temperatuuril 700–930 °C. Puuripea soojendamiseks kulub tohutul hulgal energiat, mida toidetakse tuumaenergia või elektri abil. 1970. aastatel välja antud patendid näitavad, et USA teadlased kavatsesid kasutada tuumaenergiat liitiummetalli veeldamiseks ja selle masina (puuri) esiküljele tsirkuleerimiseks. Pardal olev tuumareaktor lubab energiasõltumatust, kuid reaktori jahutamine on keeruline probleem. Väidetavalt ehitas Nõukogude Liit sellise "masina", mis töötas kuni selle pardareaktori ülesütlemiseni.
Veebipõhine teave tutvustab uuringuid, mida rahastas Ameerika Ühendriikide valitsus Los Alamose teaduslaborite ülikooli Californias, Los Alamoses, New Mexicos projekti Camelot jaoks pealkirja all Maa-aluse tuumatunnelmasina süsteemid ja kulude analüüs. Patent anti seejärel 26. septembril 1972 välja numbriga 3 693 731.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar