Surma evolutsioon

Algav jutt peidab endas päris palju informatsiooni ja ka kronoloogiat, kuid mitte aasta täpsusega, vaid ajastute täpsusega ja samuti on selles ära toodud ajastute järjekord. Samas, kaldun arvama, et need ajastud ei kestnud mitte kümneid tuhandeid aastaid, vaid paarsada kuni pooltuhat aastat. 

Neist hävingutest on olemas ka kirjeldused, mille läbi üks või teine maailm hukkus (maa, vesi, tuli ja viimane ajastu ehk meie peaksime hukkuma „õhu" läbi). Huvitav on veel see, et piibel kirjeldab samuti neid aegu.

1. Noa-eelne aeg - see oli Hüperborea, hiiglaste ehk Kalevipoegade maailm, kelle neelas maa.
2. Lemuuria - hävis tule läbi.
3. Noa-aegne maailm ehk Atlantis (hiiglaste ja normaalmõõdus inimeste aeg) - hävis veeuputuses.
4. Meie maailm - hävime "õhu" läbi?

Olemasolevast infost lähtudes võib teha kaks suuremakoelist ulmelist järeldust, kui võtta arvesse, et Maa on umbes 6000 aastat vana:

* Piibli veeuputus ei olnudki kuigi ammu. Sellest on ka igal pool üle maailma tõendid olemas – esimesed korrused maa all.
* Rooma Riik hävis 19. sajandi algul, kus vanakreeka Plato mäletas veel täpselt Atlanist ja selle hävingut.

Küll oleks hea, kui saaks teada selle muinasloo algallika, millest austatud teadusmehed kõnelesid.
Lugu pärineb 1918. aasta ajalehest ja juba siis nad teadsid kirjeldada pommi, mille kõige lähem vaste tundub olevat - neutronpomm. 

Muidugi võib see olla ka relv, millest meil aimugi pole ja muinasjutu ettekuulutuste järele toob just „õhk“ praeguse ajastu lõpu. Tsiteerin: „Meie kehale on võimalikuks saanud õhus ühe sekundi jooksul puruks minna ja laiali lennata kõige peenema, silmale nägemata tolmuna.“ Kuidas on see võimalik? Esimene neutronpommi katsetus toimus 1960 ja neutronpommi kontseptsioon loodi 1958. Samas, annan endale aru, et inimkonna (no on termin! Inim+konn(a). Kas üks paljudest näidetest tehislikult, kiirustades loodud keelest? See on aga juba omaette teema) hukkasaamine läbi õhu võib toimuda mis tahes viisil. Teadlased hirmutavad meid juba ammu CO2, lehmapeeru ja rohepöörasusega. Lennukid samuti triibutavad taevast, nii et läbi mingi „pommi“, õhu kaudu inimkonna hukk on kõigest üks võimalustest.

Koolitarkus räägib aga ahvidest, kellest arenesid inimesed, ürginimestest, orjadest, sekka natuke püramiididest ja ka Rooma Riigist, siis jälle katkust, pimedast keskajast, tööstusrevulotsioonist ja nüüd juba kvantajastust. Vanade lugude põhjal, mida mina olen lugenud, võiks hoopis öelda, et vanal ajal olid inimesed vägagi targad, siis aga mingil ajal justkui kadusid teadmised ja hiljem ilmus keegi Dr Mengele, ning alustas katsetega uuesti. Vanal ajal tunti inimese psühholoogiat ja ka teadusi, mida enam ei tunnistata, päris hästi. Teati, et uppuja surm on piinav-magus; külmuja vajub õnnestavasse rahulikku unne, terariistaga hukatav praktiliselt ei tunne mingit valu jne. Nad teadsid ka seda, et valul on mingisugune piir, millest üle minnes valu enam pole... 

Surma evolutsioon

Üks vana, teadusmeestele tuntud muinasjutt räägib mingisugusest hiiglaste rahvast, kes hukka sai selleläbi, et teda neelas emamaa. Maa avas süle ja mattis ta endasse.
Inimsugu, kes tuli selle järele ja asus umbes praeguse Vaikse ookeani kohal, maal, mida kutsuti Lemuuriaks, hävines tule läbi.
Atlantise inimsugu, kes elas enne meid ja kellest juttu isegi tõsisemas teaduses, sai hukka vees, kuna muinasjutt üleilmsest uputusest on selle katastroofi teinud õige reaalseks kogu praeguse inimsoo meeltes. 

Mainitud vana jutt toob uduse ettekuulutusena inimsoo tulevikust analoogia, et meie aja kultuuriline, see tähendab Euroopa inimsugu saab otsa neljandas looduselemendis - saab hävitatud õhus, niisama nagu hiiglased hüperborealased neelas maa, nagu lemuurlased võttis tuli ja atlantid vesi. Viimased leheküljed Euroopa ajaloos on avanud imelikul kombel mõndagi, mis sellele fantastilisele ettekuulutusele annab ootamatu tõenäolise ja sügava mõtte. Käesolevad aastad XX aastasajast saavad üleilmses ajaloos tähtsaks selle läbi, et inimene nende käigus on õppinud tundma uue suremise, uue enesehävitamise paatose hukatuse lõhkeainetes. Meie kehale on võimalikuks saanud õhus ühe sekundi jooksul puruks minna ja laiali lennata kõige peenema, silmale nägemata tolmuna.

Mõistusel on raske võtta sarnast surma reaalse, tõestisündiva asjana. Meie suudame ette kujutada uppuja piinav-magusaid unistusi, külmumise surma sureja saatuslikku, rahulikku und, mis tas õnnestavalt võimust võtab, ülespoodava närvide katkevat agooniat, ja seda, kuidas mahedalt läikiv terariist peaaegu valuta tungib inimkeha liigestesse, isegi keskaegade joovastavast peenendatud piinast saame meie aru ja mõistame neid jutte, mida räägitakse maharaiutud peadest, mis timuka tornidesse kukkudes puresid üksteist Prantsuse Suure Terrori ajal. Kuid kuidas kujutada endale ette oma keha täielikku ja silmapilkset hävinemist, mil ühe sekundi jooksul su vormi, su kuju, kõik su elundid silmapilkselt, kuid seal juures täielikult ning mehaaniliselt koost eraldatakse ja lihtsalt tolmuks jagunevad; kõige väiksemad kehajaod, luud, närvid, lihased, vereliblekesed, ajud ja süsi lendavad õhku, muutudes nähtamatuks põrmuks aja jooksul, mille vältus nii lühike, et sa ei jõuaks liigutada sõrmegi! Mitte ainult ise omas sisemuses ei ole seda võimalik ette kujutada isegi sarnase surma pealtvaataja ei mõista seda võtta tõeasjana; võimatu on uskuda omi silmi. Ta oli nähtav, tuntav, reaalne, plastiline. Inimesse mõjusid nii või tõesti hirmsad mõõgahaavad, lõhkilöödud pealuud, raiutud käed, jalad. Ning see kõik oli tõesti mõistetav ja enam-vähem arusaadav. See kõik oli enam-vähem reaalne.
Isegi püssirohi polnud esialgu hirmus; ta mürtsus kui kõu ning igast lõhkemisest sündis suits. Surm kõigest sellest oli siiski mõistetav.

Käesoleval ajal aga hakkavad tapariistade laskepaugud muutuma suitsutuks ja hääletuks (Kommentaar: Missugune tehnoloogiline tapariist I MS lõpul oli suitsutu ja hääletu? See on küsimuste küsimus! Siin meenus Tesla raadiokahur, mis tundub olevat küll väheke hilisem leiutis, aga mõtteainet on vägagi palju. Panen selle loo joone alla lisamaterjaliks pluss lisaks veel kaks ägedat jutukest "surmakiirtest"). Püssikuulide haavad on märkamatud ja valutud laskehoobi kangest jõust (Kommentaar: ulmetehnoloogia ulmetehnoloogia otsa!), aga suured haavad lõhkepommidest on ainult üleminekuks sellesse, mida juhtub ka nüüd, inimkeha täielikku ja silmapilksesse hävinemisse. Surm muutub niiviisi inimese täielikuks ja nähtamatuks hävitamiseks, mille põhjusedki näivad nähtamatud ja tundmatud (Kommentaar: Kahju, et ei ole teada, mis tehnoloogiatest siin kirjutatakse, aga näib, et nad ise ka päris täpselt ei teadnud, kuidas need tehnoloogiad toimisid).

Inimese surmamise evolutsioon - meie ei räägi siin loomulikust, looduslikust surmast - näib kõigi tundemärkide järele viivat sellesse, et suremine saab täiesti nähtamatuks, selle tõttu kui nähtus täiesti irreaalseks, ja seda rohkem ning rohkem kohutavamaks inimeste meeltele. Kuid nagu helil on teatud kauguse piir, mille taga teda enam ei kuulda, nagu valulgi on piir, millest üle teda enam ei tunta, nii on piir ka surma kohutavusele. Ning nägematu surm on üle astunud surmahirmu ning kohutavuse viimsest piirist ja on kui reaalne võimatus kaotanud igasuguse kohutavuse. Võimatu on tunda surmahirmu väljaspool surnukeha. Harilikus surmas ühes matmise kommetega on see kõik meile arusaadav, mida harilikult tunneme surma ees. Kuid selles uues surmas, mis nüüd läheb moodi lahinguväljal, selles silmapilkses ja absoluutses keha hävinemises, pead pööritavas ootamatuses, millega see kõik sünnib, selles on meile niipalju antud, et meie ei suuda enam kõike kinni võtta. Meie imestame, kuid meie ei karda. Vähemalt, meie ei karda nii, kui seda surma, mida näeme voodites, kirstus ja surnuaial.

Viimaste aastate jooksul on uue surma pale saanud meile harilikukski, kuid ometi oleme ta vastu peaaegu külmad. See on mehaaniline, masinlik surm. (Kommentaar: Mis asi on mehaaniline ja masinlik "uus surm?" Meenus kadunud Arvo Soometsa kommentar I MS kohta. See ei olnud mitte inimeste ja inimeste vaheline sõda, vaid tulnukate ja inimeste vaheline sõda, mille kõige lähem kirjeldus meenutab H. G. Wellsi "Maailmade sõda"). See on midagi rohkemat, kui meie mõistus võtta suudab. Surm mida inimene valmistab inimesele, on igatahes teinud läbi määratu suure evolutsiooni. Kaini vanast heast armsast vennalikust rusikast on ta jõudnud kultuurilise liddit’ni. 

Ei ole ime, kui see vana ettekuulutus, et Euroopa inimsugu saab puruks pillatud õhku, läheb täide. Nii sõjad kui ka anarhiad viivad sellele ühisele teele.
Ikka uued ja uued lõhkeained ja tapariistad toovad endaga ikka uusi ja uusi lõhkumisi jõu ja moraali tasakaalus, millel põhjeneb iga ühiskondlik korraldus. Selle tasakaalu hoolimatust, kuid meeleheitlikust rikkumisest sünnivad veel hirmsad katastroofid, sarnased maailma senistele äkilistele muudatustele, mida tunneb teadus ja ajalugu.

Allikas:
Postimees (1886-1944), nr. 110, 13 juuli 1918.

Joonealune
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Nicola Tesla raadiokahur.
Elektrilained põletavad väeosad 20 sekundiga.

Nicola Tesla jutuajamine sellest, nagu oleks ta leiutanud vahendi, kuidas kauge maa tagant nn. surmakiirte abil hävitada lennukeid, sõjalaevu ja terveid armeesid, tekitas Ameerikas sensatsiooni ning ajakirjanikud ründasid leidurit, et saada täiendavaid andmeid. Lühikese kõhklemise järele teatas Tesla järgmist:
Tema on lahendanud küsimuse, mille kallal ammugi näevad vaeva elektrikud ja raadiotehnikud: ta on leidnud abinõu, kuidas juhtmeteta anda kauge maa taha edasi suurel hulgal elektrienergiat. See energia võib kaugustes levida katkestamatult elektrivoolu näol ja mööda nähtamatuid juhtmeid, mida loob leiutatud aparaat. Seda energiat võib kasutada elektrimootorite, trammide jne käimapanemiseks. Kuid seda energiat võib saata edasi ka hetkeliste laengute näol: siis on ta rohkem kontsentreeritud ja omab hiiglapinge. Sarnane „elektrilaine" levib 300 000 kilomeetri kiirusega sekundis ning osutub õudseks laenguks, mis kõik hävitab oma teel. Rääkides oma esimeses jutuajamises oma leiutise kasutamisest sõjaliseks otstarbeks, pidas Tesla silmas just neid laenguid. Ta näeb ette pikkade torude ehitamist - omamoodi „raadiokahurid" mille abil võib elektrilaengut täpsest juhtida vajalikku kohta, Ühest laengust jätkub, et 10 000 lennukit (fantastiline arv!), mis kahurist lendavad 400 km kaugusel, langeksid maha haavatud lindudena. Väeosad, kes satuvad elektrilaine tegevuspiirkonda, põlevad sõna otseses mõttes ära 20—30 sekundiga. Püssirohukeldrid lendavad õhku, soomus sulab ära jm.

Leidur märgib aga, et iga raadiokahur vajab pinget 15 miljonit volti, ja see piirab nende arvu. Sellegipärast on Tesla veendunud. et tema leidus surmab sõja, sest uue relva tekkimisega muutub igasugune sõjategevus mõttetuks (Kommentaar: Ulmelised tehnoloogiad on pühitud mati alla, sest muidu ei saaks enam ammu õigustada sõdasid ja muid kuritegusid inimkonna vastu. Teisest küljest jälle, meil olla tuumapommid, isegi vesinikpommid, juhul muidugi kui ikka on, ja ikka kisub asi III MS poole. See on iseenesest väga absurdne olukord, et enamus inimesi ei näe kardinate taha, ei taba ära „mängu“ tõelist olemust).
Tesla on tšehh. Ameerikasse rändas ta 50 a. tagasi, töötas koos Edissoniga, tegi rea väärtuslikke leide vahelduva voolu alal ning saavutas kuulsuse oma eriliste kõrgepinge-aparaatidega. Tesla on praegu 78-aastane.

Allikas:
Päewaleht, nr. 196, 19 juuli 1934.

Surma suurtükk.
Inglise sõjavägi saanud uue kohutava relva.

London, 13. aug. Lühike telegramm teatas neil päevil maailmale, et tuntud Inglise õpetlasel prof. Anthony'l on õnnestunud lõpuks ometi leiutada „surma kiiri", milledest viimase kümne aasta jooksul olnud nii palju juttu. Terve rida kuuldusi sensatsiooniliste surmakiirte avastamiste üle on seni osutunud lõpuks ikka blufiks. Kuid Prof. Anthony leiutisele inglise lehed pühendavad palju ruumi, kirjeldades seda peensusteni ning kinnitavad, et seekord surmakiiri tuleb võtta puhta kullana.
Prof. Anthony töötas seni hoopis teisel erialal. Juhuslikult ta avastas, et iga keemiline aine ja iga gaas omab oma laine ja neid laineid võib õhu kaudu edasi anda. Raadiolainete abil on võimalik saata kindlas suunas ja teatud vahemaa taha keemilisi aineid ja gaase, muidugi ka mürkgaase, reguleerides neid nagu tulirelva laske. Prof. Anthony aparaat on võimeline õhu kaudu edasi toimetama mürke, tappes silmapilkselt tema mõjupiirkonda sattunud elusolevusi. Aparaati võib paigast paika toimetada veoautol või lennukil.
Sama aparaat on võimeline hävitama lennukit õhus. Tema abil edasi antud elektrilained katkestavad silmapilkselt elektritegevuse suures rajoonis (Kommentaar: Tänapäeval tuntud kui EMP pomm ehk elektromagnetimpulss pomm).

Prof. Anthony poolt sooritatud katsed tõendavad, et pole võimalust astuda võitlusse surmakiirtega. Nad läbivad paksemagi soomuskatte, tungivad maa-alustesse varjendeisse ja läbi betoonseinte. Viimaste suurte õhumanöövrite ajal Londoni kohal prooviti ka prof. Anthony aparaati valitsuse esindajate ja ekspertide juuresolekul. Linna lõunapoolses osas ootasid kuus lennukit käsku õhkutõusmiseks. Prof. Anthony oma aparaadiga asus viis kilomeetrit aerodroomist eemal. Pommilennukite reservuaarid olid täidetud bensiiniga. Enne lennukisse tankimist bensiin oli hoolikalt üle kontrollitud ning lennukeid valvasid kogu aeg sõjaväe patrullid. Kui anti märku stardiks, prof. Anthony pani tegevusse oma aparaadi. Läkitades teele hapniku ja vesiniku lained sellises proportsioonis, et see annab kokku vee. Ükski pommitajaist ei suutnud liikuda paigast. Kui vaadati üle kütusepaagid, siis selgus, et bensiini hulka oli segunenud vett. Teatavasti lennukimootorid ei hakka tööle, kui bensiin sisaldab väiksemaski määras vett.
Surmakiirte kallal on prof. Anthony töötanud tema oma sõnade järgi, tervelt kümme aastat. Ta ei karda oma saladuse omastamise pärast. Tema poolt konstrueeritud aparaat omab iseärasust, mis asetab Inglismaa paremasse seisukorda selgi korral, kui seda aparaati õnnestuks konstrueerida ka teistel riikidel. Tuleb jääda äraootavale seisukohale, kas prof. Anthony leiutist tabab sama saatus, mis palju teisi surmakiiri tabanud seni.

Allikas:
Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 93, 16 august 1937.

Surma kiired.

Berliini lehtede teatel on noorele saksa insenerile Karl Haraschile keeldutud andmast patenti tema poolt leiutatud „Keemiliste kiirte" peale. Keeld on sündinud kaitseministeeriumi korraldusel, kes toiminud Versailles'i lepingu eeskirjade järele. Harasch demonstreeris oma leiutist, näidates, et kui „keemilisi kiiri" juhtida plahvatuva aine peale, süütavad selle põlema isegi kauge maa pealt. Proovikatsete juures paigutati dünamiidipadrunid sõõris üksteise kõrvale. Kesk sõõri seisis leidur oma aparaadiga, mis tekitab nimetatud kiiri. Suunates kiired ükskõik millisele dünamiidipadrunile, leidur pani need plahvatama, seejuures igakord plahvatasid ainult kiirte piirkonnas olevad lõhkeained.

Oodatud autasu ja rahaliste ettepanekute asemel leidurile tehti vaid ettepanek, et ta oma allkirjaga kinnitaks lubadust katkestada kõik edaspidised katsed ja hävitada aparaat ning selle joonistused. Nõnda kõlab vähemalt „Reichswehr'i" ametlik teadaanne.

Kommentaar: Kui sellised relvad on tõepoolest olemas ja riikide juhtkonnad ja isegi osad teadlased on neist teadlikud, siis sellisel kujul nagu tänapäeval sõdu peetakse, ei saaks enam pidada. Ma loodan, et jõudis sõnumi mõte kohale.

Allikas:
Sõnumed (1931-1933), nr. 205, 24 oktoober 1931.

LÕPP