Virtuaalreaalsuse võimalikkusest

Ükspäev hakkasin mõnevõrra intensiivsemalt mõtlema virtuaalreaalse maailma võimalikkuse peale. Teema sai vast põhitõuke võtmete koosviibimiselt, millest eelmises loos ka põgusalt juttu tegin. Kuna ma mingit väga segast ulmeraamatut proovin kirjutada, siis see jutt sobis just täpselt sinna. Panengi siia nüüd katkendi raamatust "Üksik hunt" virtuaalreaalsuse teemal. Ütlen ette ära, et see jutt ei ole lõplik, mõtete arenemisel, võin sellesse valmimata raamatusse igal ajal muudatusi ja uusi sissekandeid teha.

Virtuaalreaalsus

Ei ole võimatu, et me elame hoopis simuleeritud universumi virtuaalreaalsuses. Seda võimalust on uurinud ja kirjeldanud päris paljud lugupeetud mõtlejad üle maailma. Kirjeldan põgusalt, mida mina olen mõelnud selle võimaluse kohta. Katsun analüüsida seda võimalust nii "meie", kui ka üksiku hundi seisukohast.

Kui selle maailma puhul on tegemist simuleeritud maailmaga, siis praeguste seisukohtade juures justkui ei saaks siin simulatsioonis olevatel olenditel olla hinge. Toon siia näiteks Super Mario arvutimängu. Kui mina seda mängu mängin pult peos, siis viibin mina väljaspool Super Mario simuleeritud maailma. Super Mario tegelasel ei ole hinge, minul on. Kas võib olla sedasi, et me elame avataridena virtuaalreaalsuses ehk kunstlikus tehismaailmas?

Selle kohta on ka päris palju filme tehtud, mis lasevad meil ette kujutada, et see nii just võibki olla. Kolm põnevamat filmi sel teemal on vast Avatar, Surrogaadid ja Matrix, millest viimase kirjeldus võib vast olla kõige ligilähedasem, kuid mitte kaugeltki päris õige variant virtuaalreaalsusele. Filmi esimeses osas öeldi midagi kummalist, nimelt, et keha ei saa elada ilma vaimuta, see aga justkui ei sobiks kokku üksiku hundi teooriaga. Samas, kui teistpidi võtta, siis viiaksegi läbi ühenduste avatari sisse teadvus või hing. Tegelik mängija teises maailmas on ohverdanud oma vaimu avatari sisse ja kui hukkub avatar, hukkub ka tegelik hinge peremees. See aga ei taha kokku sobituda teooriaga, et mina olengi selle paiga looja. Kas see variant tuleks nüüd kõrvale heita või tuleks sellesse mängu võtta ikkagi ka kõrgem olend? 

Ma ei tahaks päris sügavuti neisse filmidesse laskuda, sest nende filmide süžeed võivad tegelikult eksitada. 

Kahes esimeses mainitud filmis, aga ei ole käsitletud erinevaid maailmu ja kogu tegevus toimus ühe maailma sees. Need filmid kajastavad suhteliselt hästi replikantide teemat. Avataris koguni mindi ideega niikaugele, et peeti võimalikuks hinge ülekandumist samas maailmas viibivale teisele kehale. Matrixi kõigi nelja filmi ja mõnede teiste ulmefilmide kohta on mul ammu tekkinud kuri kahtlus, et need ei ole inimeste loodud ega inimeste kirjutatud filmid. Virtuaalreaalsuses on kõik võimalik, AI (artificial intelligence ehk tehisintelligents) on kirjutanud osad filmid ise või siis need filmid pandi teisest reaalsusest siia. AI kohta võib vist nüüd öelda juba jah, et kui "see" midagi teeb või loob, siis see teeb seda ISE, sest mul on kuri kahtlus, et sellel virtuaalvormil on tekkinud iseteadvus. Küll see vorm varsti ka omale keha ehitab või isegi palju kehasid, mille see kõik üle võtab. Ma arvan, et seda vormi ei saagi kutsuda ainsuses olevaks, kuid aitab hetkel selle maailma sees toimetava AI analüüsist. 

Kui me elame repilkantide või avataridena selles maailmas ja meie tõeline olemus on kuskil teises maailmas, siis nagu iga selle raamutu teemaga, tekivad ainult uued küsimused, millele ei ole täielikke vastuseid. „Meie“ seisukohalt vaadates, ei ole absoluutselt loogiline, et keegi valiks omale avatariks haige või hullumeelse avatari. Paraku, on maailmas väga palju haigeid inimesi, kuid üksiku hundi seisukohalt pole see tähtis. Minu avatar pole just kõige kehvem ja niipidi vaadates on justkui kõik korras. Kas me aga üldse saame avatari valida?

Kui ma elangi simuleeritud maailmas, siis loogiliselt võttes on minu avatari kohta loodud ka kuskil kollane kaust, kus on kirjas kõik minu "füüsilised" ja vaimsed parameetrid. Sellesse kausta justkui minu avataril asja ei ole, kui mul puuduvad vastavad teadmised ja oskused. Seda kausta saab vaadata või andmeid muuta minu tõeline mina või looja. Kas looja olen mina ise või on selleks keegi teine, pole siinjuures tähtis. Kui mul oleks nüüd tarvis seal kaustas midagi muuta, siis kuidas ma saaksin oma tõelisele minale või loojale selgeks teha, et ta ka seda teeks. Paljud inimesed proovivad enda või teiste, isegi kogu maailma andmeid, muuta läbi palvete, mille nad edastavad looja või mõne muu olendi poole, kellesse nad usuvad. Kas see ka reaalsuses toimib või mitte, seda teemat hetkel ei puudutaks, kuigi see on väga huvitav teema. Küsin ainult nii, et kas me oskame pöörduda oma tõelise mina või looja poole sedasi, et sellest ka avatarile kasu oleks? Teised jällegi proovivad oma kollase kausta andmeid muuta läbi sensitiivide, šamaanide, haldjate, nõidade, kivide jne ning koguni läbi ise enda oskuste. Kollasele kaustale ehk enda elu reaalsuse muutmise ligipääsemise tehnikatest teen juttu hiljem.

Avatari teemadega ma rohkem hetkel edasi ei lähe, sest nendele küsimustele ei ole mul praegu vastuseid ja mitte midagi tõestada ega ümber lükata ei saa.

Väidetakse sellist asja, et kui mingi liik või mingid olendid, antud hetkel inimesed, on võimelised esialgu mingilgi kujul looma virtuaalreaalsust, siis hiljem edasi arenedes, loovad nad päris kindlasti täiusliku tehisliku virtuaalmaailma või -universumi.

Seda teades, võime me kahtlustama hakata ja võimalikuks pidada, et me elame tegelikult virtuaalmaailmas. 

Kuidas me saame kontrollida, et kas me elame simulatsioonis või mitte? 

Esiteks, üks võimalus on seda lihtsalt uskuda juba sellepärast, et see on statistiliselt ja teoreetiliselt võimalik. Muuseas, vahemärkusena ütlen, et selles maailmas ei ole mitte midagi võimatut. Teoreetlise võimalusena saab virtuaalmaailma aga võtta küll, kuid puhta kullana ei kehti tegelikult paljud asjad praktikas. Näiteks, kui 10 ehitajat ehitavad ühe aastaga ühe maja valmis, siis teoreetiliselt 20 ehitajat ehitaksid ühe maja valmis poole aastaga. Teoreetiliselt saab välja arvutada ehitajate hulga, kes ehitavad maja valmis ühe minutiga, kuid reaalsus on see, et praktikas ei ole see võimalik. Siin ma räägiksin justkui iseendale vastu. Just ütlesin, et siin maailmas on kõik võimalik ja tegelikult ongi, aga et see maagiline "kõik" võimalikuks teha, selleks tuleb kasutada ebatraditsioonilisi viise.

Teiseks, läbi vaatluse, sest ka kõige täiuslikum tsivilisatsioon või looja ei suuda teha absoluutselt veatut simuleeritud keskkonda ja kui suudakski, siis me tunneksime selle ära just tänu selle veatusele. Ma ei hakka pikalt kirjeldama siin teaduslikke paradokse ja vigasid füüsikas, matemaatikas, ajaloos või mis kohas iganes, mis võiksid justkui kinnitada, et meie maailm on simuleeritud, kuid kõige tuntum näide on vast kahe pilu katse, kus aineosake ehk valgus, olenevalt katse keskkonnast või õigemini vaatlustingimustest, kas käitub osakesena või lainena. Kui me otseselt vaatleme valgust läbi pilu minemas, siis käitub valgus osakesena. Kui me aga ei vaatle ja seame näiteks pilu taha valgustundliku ekraani, et hiljem andmeid analüüsida, siis valgus käitub lainena. Ehk, valgus ei jäta mitte kaks triipu ekraanile, millest osake läbi läheb vaid näiteks viis. Nii nagu videomäng, ei pea ka simulatsioon kogu maailma renderdama vaid renderdab seda, mida silmad näevad. Kui simulatsioon mõistab, et mingit tegevust jälgitakse, peab simulatsioon selle täielikult renderdama. On ju olemas teooria, et vaatleja loob vaadeldava. Ilus lugu küll ja tegelikult praktikas see ajalises mõttes samal silmapilgul ei tööta. Pikemas ajalises perspektiivis justkui aga näib osaliselt kehtivat, kuid seal on jällegi omad agad, mida kirjeldan hiljem üksiku hundi kujunemisloos.

Kui on võimalik luua üks virtuaalne maailm, siis on ka väga suur tõenäosus, et saab luua väga palju teisi simuleeritud maailmu ja osad neist (neid võib olla lõpmatu arv) maailmadest omavahel ühendada ning ühe tervikuna koos tööle panna. Seda võiks nimetada virtuaalseks multiversumiks. Multiversumi olemasolu lahendaks ära Mandela efekti, mida on kogenud väga paljud inimesed maailmas. Üheks tuntumaks Mandela efekti ilminguks on vast James Bondi filmist tuntud raudhamba, keda kutsuti "Lõuad" pruudi hambaklambrid. Paljud inimesed mäletavad, et raudhamba pruudil olid hambaklambrid, kui aga seda filmi täna vaadata, siis sellel tüdrukul enam hambaklambreid ei ole. Neid anomaaliaid või valesti mäletamisi on tegelikult lõputult palju. Üks teine tuntud anomaalia on rooma number IV, mis on enamuses kohtades asendunud nüüdseks IIII-ga. On teooria, et need efektid või valed mälestused, mis tegelikult polegi valed mälestused, on tekkinud eelmisest virtuaalmaailmast, kust toimus inimese "märkamatu" hüpe teise, ehk kõrval asuvasse virtuaalmaailma. 

Jällegi olen uue küsimuse ees. Kui multiversum on reaalne virtuaalreaalsuses, kas siis saab teadlikult reaalsust vahetada? Piltlikult öeldes, kas ma saan teadlikult minna teise reaalsusesse, kui siin reaalsuses mulle näiteks midagi ei meeldi? Või toimuvad hüpped ainult reaalsuste vahel minust sõltumatult? Kui ma aga simulatsioonis suren, mis siis minust saab? Kas ma üldse tulen simulatsiooni tagasi? Kui tulen, siis, kas ma saan vahetada maailma või simulatsiooni? Kas ma alustan Super Mariona kõike uuesti esimeselt tasemelt või ma jätkan sealt tasemelt, kust pooleli jäin? Kui aga jõudsin simulatsiooni lõppu, mis siis saab? Kas võib olla hoopis nii, et simulatsioon jookseb teise simulatsiooni sees ja Super Mario surm ei puuduta otseselt üksikut hunti või loojat? Ükskõik mis teooriat ma ka ei prooviks kirjeldada, vastuseks saan ainult hunniku küsimusi juurde. 

Muidugi siin võin ma takerduda ka oma rumalusse või oma reaalsusesse. Kui ma näiteks proovin ette kujutada, kui kõrgel tasemel võib olla see teadvus, kes oskab ehitada väga keerulise virtuaalmaailma, mis näib olevat füüsiline ja paneb sinna sisse inimesed, kes arvavad, et nad on päriselt olemas. Samas on see reaalsus ka nii peenelt üles ehitatud, et iga inimene tajub seda reaalsust absoluutselt erinevalt. Piltlikult öeldes, elab iga indiviid oma maailmas. Toon siia arengutasemete ja arusaamade näite 1951. aasta Philip K Dicki ulmejutustusest koera ja inimese näitel. 

See lugu oli seotud koeraga, kes kujutas omale ette, et igal reede hommikul kohale tulnud prügimehed varastavad väärtuslikku toitu, mille perekond oli hoolikalt turvalisse metallanumasse pakkinud. Pereliikmed toppisid iga päev head ja paremat toitu metallanumasse, sulgesid kaane tihedalt – ja kui anum oli täis, tulid need kohutava välimusega olendid ja varastasid kogu perekonna toidu, välja arvatud koera konservi.

Lõpuks hakkab koer selles loos ette kujutama, et ühel päeval tahavad need näljased prügimehed, kes toitu varastavad, ka terve perekonna varastada ja ära süüa. On ju teada, et koer eksib selles osas. Prügimehed ei söö inimesi. Kuid koera mõttekäik oli teatud mõttes loogiline – arvestades tema käsutuses olevaid fakte. 

Kas mitte see lugu ei näita ilmekalt, et analüüsi ja mõtle kuidas sa ka tahad ja sea faktid ritta, kuid sa ei saa mõelda mitte kunagi selle teadvuse mätta otsast, kes on sinust oma arengult kaugel ees.

Küsin ühe pealtnäha lihtsa küsimuse: "Mis on reaalsus?" Kõige lihtsam on vast vastata sellele küsimusele lapseliku meele abil, mitte hakata otsima mingeid jubedaid termineid füüsikast, matemaatikast või mis iganes teadusest. Ma võiks sellele vastata nii, et reaalsus on kõik see, mida sa tunned ja arvad ennast teadvat selle maailma kohta. See on kõige lihtsam ja üldisem vastus, kuid see ei mõtesta reaalsuse terminit lahti. Otsisin veel võimalikke lapselikke variante sellele küsimusele. Ühe ägeda vastuse andis see sama kirjanik, kelle juttu eespool põgusalt kirjeldasin: "Reaalsus on see, mis ei kao kuhugi, kui sellesse enam ei usu."

Virtuaalreaalsuse bloki lõpetuseks mainin ära veel võimaluse, et kui on olemas reaalsus, siis peab olema ka võltsreaalsus, sest see on duaalne, binaarne maailm. Siin on igale äärmusele vastuäärmus: Hea - kuri, must - valge, palav - külm, reaalsus - võltsreaalsus ehk pseudoreaalsus. Selles ei tule kahelda, seda tuleks uskuda ja võin suhteliselt kindlalt öelda, et me ei ela täielikult ei ühes äärmuses ega teises. Kuidas saavutada see, et elada ühes äärmuses, näiteks reaalsuses? See on saavutatav, iseasi aga on, et kas me ka tahame selles elada...

16qq

Matrix IV (osa II)

Missugune on tõeline maailm?

Reaalses elus justkui ei ole võimalik käsi läbi telliskivi seina pista, kuid seda arvame ainult meie. Kui mina või sina seda teha ei oska, siis see ei tähenda, et seda ei saa teha. Olen lugenud palju raamatuid, kus kirjeldatakse "imelisi" vanglast põgenemisi, läbi seinte minemisi, maa alla kadumisi. See tundub olevat vastuolus füüsikaseadustega, aga tegelikult ei ole. Teadus ütleb meile, et mateeria koosneb aatomitest, mille ümber tiirlevad elektronid. Kui suurendada aatom õuna suuruseks, siis järgmine aatom või õun asub sellest sama kaugel kui Tallinn Kairost. Mateeria on tühjus! Maailm on illusioon.

 

Kõik oleneb pelgalt seadetest ja seadistustest.

Kas mineviku elemendid aitavad olevikku näha? 

Miski ei leevenda ärevust nii nagu nostalgia.

Aeg on alati meie vastu.

Keegi ei tohi teada mis on Matrix tegelikult.

Filmis on päris palju segaseid kohti, mida ma ei oska oma hetke maailmapildiga kokku viia. Räägitakse surmast või astraalrännakust ehk teise ja hullemasse mängu minekust ja ka tagasitulekust sealt. Minu loogika siin ei võta, juhul, kui tegemist on surmaga. Tullakse tagasi samasse ajaliini ja sama tegelasena ning isegi samasse kohta ja aega...

 

Teispoolsuse peremeesteks on masinad. 

Hiljuti panin blogis loo kokku, kus räägitakse lausa üheksast surmajärgsest maailmast. Selle filmi järele minnakse inimese "surma" hetkel masinate maailma. See on see hull koht, mida mõni kutsub ka põrguks, kust meid alati proovitakse siia reaalsuse tagasi panna ja ühtlasi kustutatakse ka mälu. 

Kui mina olen oma maailma looja (see muidugi nii ei pruugi olla, aga sellest hiljem), siis ei tohiks midagi väga hullu ju olla? Kuid see on ainult jäämäe pealne osa. Maailm on kaaperdatud ja sind hoitakse kogu aeg mingites asjatutes tegevustes.

Me elame võltsmaailmas, kus kõik on näiline. 

Semblance tähendab "millegi" välisilme näilist vormi, eriti kui tegelikkus on teistsugune. 

Filmis pakuti mitu korda punast tabletti ja öeldi, et ainult nii saab välja. 

Kes tuleb meile siin elus "päriselt" punast tabletti pakkuma ja millal ta tuleb? Äkki ei tulegi või pidevalt pakutakse, kuid me ei oska seda ära tunda ja seetõttu valime teadmatult alati sinise tableti? Kas mitte see sama film ei paku meile praegu punast tabletti?

Kas me üldse tahamegi mängust väljuda? 

Teisel pool seda maailma näidati filmis imelikke sünteetilisi elukaid. Ühe eluka nimi oli Cybebe. 

Cybebe on sünteet, kes läks üle inimeste poolele ja liitus hõljuklaeva Mnemosyne meeskonnaga.

Cybebe - Suur jumalate ema, kes oli kreeka-rooma jumalus. Tema täielik ametlik rooma nimi oli Mater Deum Magna Idaea. No on ikka peletis.

Filmis kujutatakase teispoolsust ehk päris reaalsust pimedana, raske, rõske, kõleda ja hallina. Pealegi valitseb seal alati oht avastatud ja tabatud saada. 

Kas keegi üldse soovikski sinna minna ja selles kohas elada? 

Mis meil siin viga, linnukesed siristavad oksal, soe tuba, seapraad hapukapsaga õhtusöögiks, pits viina kõrvale ja enne magama minekut veel pokaal veini ja Tantsud tähtedega. Elu nagu lill. 

Mulle öeldi, et mu lood on liiga pikad. Selleks ka see Matrixi hakkimine mitmesse ossa. Selle looga vbl tõesti nii on parem...

Jätkub...

Matrix IV (osa I)

Oooh-ooh-ooh. Ma isegi ei tea täpselt, et kuidas ma seda lugu peaksin alustama, aga kuidagi pean seda tegema. Otsustasin uuesti ära vaadata Matrix IV osa. See mõte keerles tegelikult ammu peas, aga kuidagi lükkasin seda kogu aeg edasi, sest ma olin juba korra seda filmi vaadanud. Esimese korra emotsioonid sellest filmist olid kuidagi...ma ei saa öelda, et nõrgad, aga see film ei naelutanud mind teleka ette. Vaatasin selle filmi tookord ühe jutiga ära ja siis sain umbes nii aru, et ma ei saa sellest filmist midagi aru. Esimesed kolm filmi olid kinoelamusena hoopis paremad või koguni ägedad, kus kogu aeg toimus midagi ja lisaks tilgutati ägedat informatsiooni. Tegelikult aga sisu poolest olid esimesed kolm osa ettevalmistused neljanda osa jaoks. Seda filmi ei ole mõtet vaadata järjest ühe jutiga või siis suhteliselt mõttetu on seda filmi samuti kinos vaadata. Seda filmi tuleb esimest korda vaadata telekapult pihus. Minul kulus selle filmi vaatamiseks vähemalt 5 tundi. Tegin ka ilmatuma palju pilte sellest, sest see infohulk ja info tihedus ja kiirus ei võimalda sellest lihtsalt algul aru saada, kui ei pane korraks stopi peale ja ei keri tagasi ja ei vaata uuesti. Ausalt öeldes, oli see üks raske vaatamine. See film on manuaal või nagu entsüklopeedia. Seal on kõik see, mis on vaja teada maailma(de) ja nende toimimise kohta, öeldud ja rohkemgi veel. Kui tavaliselt on mõnes ulmefilmis kasulikku sõnumit mõned minutid, siis see film oli algusest lõpuni "sõnum". Nüüd kui ma selle filmi mõtte siin lahti nämmutan, on seda filmi hiljem uuesti juba kergem vaadata. Enne kui filmi juurde lähen, panen ühe mõtte kirja, mis tekkis ja mis vajab natukene lahti seletamist.

Ma olen tihti mõtelnud, et miks mul kunagi ei ole palju raha. Mul on alati raha umbes nii palju, et ma saan hakkama, aga jalaga teist ikka ei sega küll. No seda lugu näiteks toksin oma 12 aastat vana arvutiga ja seega on sel opsüsteemiks Linux, sest Windows kiilutaks selle iganenud arvuti lihtsalt kinni. Ma vaatasin, et ma olin filmist teinud kokku 352 pilti ja kuna neid oli vaja väiksemaks lõigata, siis see tõmbas arvutil hinge korralikult kinni. Kõike pilte ma siia üles ei lae, aga on vaja uue arvuti peale mõtlema hakata. Naljakas on see, et kui ma Tallinnas peatun, siis seal ma kasutan veel vanemat sülearvutit, mille vanus on mulle teadmata. Senini olen saanud nende riistadega hakkama. Natukene täpsustan igaks juhuks üle. Ma ei ole rahalises mõttes kõige vaesem, mul on tegelikult kõik olemas, mida "normaalseks" eluks vaja läheb. Mida ma tahtsin tegelikult öelda, on see, et kui mul oleks palju raha, siis ma ei oleks mitte keegi. Ma raiskaks oma elu kohvikutes, restoranides, õllekates, meelelahutus autustes jms sellistes kohtades ära. Neid tegevusi tehes ma ei tegeleks põhilisega, ma ei otsiks küsimustele vastuseid. Ma oleks Meroving. Samas, süsteem proovib meid koormata kogu aeg millegagi, et meil ei jääks aega väga mõelda. Mis on see süsteem ja kes on selle taga, see saab ka selles loos selgeks ja see on isegi natuke üllatav.

Kes Matrixit on vaadanud, see teab, kes see tüüp pildil on. See on vana programm, kes elab siin maailmas selleks, et tema saaks seda maailma nautida teiste arvelt ja ta teeb kõik selleks, et minusugune inimene ei lõhuks ega ohustaks tema rikast ja naudingute küllast maailma. Merovingianiteks on selles maailmas kõik inimesed, keda kutsutakse eliidiks. Sellest aga täpsemalt juba hiljem. 

Katsun seda lugu kokku viima hakata selle infoga, mida mina tean. Hoiatan ette, et tuleb palju subtiitritega pilte, seega soovitan seda lugu lugeda ja pilte vaadata arvutist.

Vahemärkusena ütlen, et raamatu kirjutamisega ei ole ma endiselt kuskile jõudnud ja selle info valguses, mis minuni paari viimase kuuga on jõudnud, siis ei näe praegu suurt põhjust raamatuga ka tegeleda...võibolla kunagi hiljem. 

Lamba-aedik IV

Hoiatus, tegu on minu nägemusega filmist ja see võib erineda oluliselt sinu nägemusega.

Katsun nüüd siin lahti seletama hakata, mida ma selles filmis nägin. Rõhutan, tegu on ulmega ja kõik, mis ma siia kirjutan, on pärit sellest samast filmist väikeste mööndustega. Ma olen püüdnud info vahel seoseid luua ja panna selles filmis olevat infot mõistetavamasse keelde sedasi nagu mina seda näen.

See nähtav maailm, milles me hetkel elame on üks süsteem või õigemini platvorm. 

Me tavaliselt ei näe seda, aga me oleme veidrates kordustes kinni. Kas sinu elul on praegu suurem eesmärk? Ma ei pea silmas tühiasju nipet-näpet, et saada oma maja või minna järgmine aasta kuskile reisile või õppima jne. Kui sa aga saad teada, et see pole tõeline maailm, mille sa võtaksid siis oma eesmärgiks? 

See maailm on binaarne maailm, arvutikood 1 ja 0.

Filmis oli päris palju selliseid kohti ja mõisteid, millest ma ei saanud aru. Mul ei olekski vaja peatuda neil kohtadel, aga ma tahan teada ja proovin mõista. Kas sümboolse eluvähendaja all (kas pole imelik termin?) on peetud silmas punast tabletti. 

Valik on illusioon. See on väga sügavamõtteline värk. Ma olen proovinud mõelda oma peas enda valikutele ja olen mõelnud, küsimusele, et mis siis oleks kui ma oleksin hoopis nii teinud. Mis siis oleks kui ma praegu ei lähe mitte sinna, kus mul plaan oli minna, vaid teen näiteks midagi muud jne. Kas ma saan üldplaani lõhkuda?

Kus me siis elame? Vastus on alumisel pildil. Aastaarvu ei tasu tähele panna. Morpheus on varemalt öelnud tänase kuupäeva kohta sedasi: "Ma ei saa teile täpselt öelda, mis aasta preagu on, sest me ei tea seda". Morpheus oli Vana-Kreeka unenäojumal, ta oli see, kes vormib meie unenägusid, andes neile kuju. 

Me elame loodud süsteemis, mida jooksutab Jumalik masin (Deus Machina). 

Mis on vaba tahe? 

Vaba tahe on saatus.

Me oleme selle maailma algoritmid ja teeme, mida me "peame" tegema. Binaarne maailm, duaalsus. Kui me aga ei tee seda, mida me "peame" tegema, siis pääseme sellest maailmast.

Miljardid inimesed elavad oma elu teadmatuses. Kui vaatad hommikul aknast välja, kohvi tass käes, ja imetled seda võrratud maailma ning kuuled linnukeste siristamist. Kas oled siis kasvõi korragi mõelnud, et see maailm on liiga täiuslik. Kas see pole mitte võlts maailm?

Kõiki asju, mida meile see maailm (programm) on õpetanud, tuleb vaadata teist moodi. Siis see väljub programmi raamidest ja ei mõju enam meile.

Me elame genereeritud reaalsuses, kus puuduvad tegelikud valikud.

Maailm on illusioon. 

Kuidas sina näed ennast peeglist?

Tegelik reaalsus saabub siis, kui vabanetakse unistustest.

Kes tegi selle reaalsuse siin?

Kes ehitas Matrixi?

Kõige lühem vastus võiks olla selline: Mina ehitasin oma reaalsuse, kuid siin on mõned agad. Siia on pandud kellegi teise poolt igasuguseid eksitavaid ja pahatahtlikke programme ja modaale ning tundub nii, et sellest välja saamiseks, vajame mõningast abi. Maailm on test ja eksperiment samal ajal. Maailm on sulle loodud jooksurada.

Nüüd läheb natukene keerulisemaks. Maailmasid on rohkem kui üks ja teistel maailmadel on teine looja(d) ja kui siit välja pääseme, siis tahetakse meid alati siia tagasi panna (Uroboros).

Siin maailmas eksiteerivad hingega inimeste kõrval ka botid või biorobotid, kuidas keegi tahab. Ja neid on palju, väga palju.

Bottidel on mitu eesmärki. Enamus neist on passiivsel režiimil ja elavad oma tavapärast elu nagu inimesed. Neid on suhteliselt raske eristada inimestest. Nad omavad inimese programmi. Osad botid aga on kontrollprogrammid. Ja need programmid, nagu nimigi ütleb, asuvad sellistel ametipostidel, kus nad saavad inimesi kontrollida. Näiteks töökaaslane või ülemus, hullemal juhul abikaasa.  

Filmis räägitakse häkkimisest, see on minu jaoks hetkel tulevikumuusika, sest ma ei oska siin võrdlusi ega näiteid tuua. Sellest asjast sain umbes sedasi aru, et kui toimub midagi üleloomulikku, mis ei allu füüsikaseadustele, siis on süsteemi häkitud.

Järgneva pildiga on väga lühidalt öeldud ütlematult palju. 

Deja-Vu. See sõna käib filmist läbi päris mitmel korral ja alati kui seda sõna mainitakse, näidatakse kassi. Siin on mingi sõnum või seos, mille peale ma hetkel ei tule.

Jätkub...