Keskkonna-anomaaliad

Polnud ükspäev midagi targemat teha ja lülitasin teleka mängima. Otsisin sealt kanalite vahelt päris pikalt ja midagi vaatamiseks ei leidnudki, olgugi, et mul on seal igavene hunnik kanaleid, järelvaatamine, videoriiul jne. Otsustasin siis lõpuks klõpsida ka kõik History kanalid läbi, mida ma üldjuhul ei vaata ja avastasin sealt mingi saate, kus mingid uurijad püüdsid jäädvustada väga peenete aparaatidega kõiksuguseid seletamatuid nähtusi. Ei mäleta kahjuks saate eesti keelset nime, aga inglise keeles oli pealkirjaks midagi Skinwalker…
Ja mis ma sealt siis nägin. Uurijad toimetavad kuskil USA-s ja neil on kasutusel väga kallis tehnika, alustades FLIR-kaameratest ja lõpetades aeg-luup kaameratega. Miks ma selle loo siia üldse kirja panin, ongi see, et algul ma ei suutnud uskuda seda, mida nad seal oma tehnikaga salvestasid, aga siis juhtusin lugema vanast ajalehest umbes samade asjade kohta ja pilt jooksis kokku.
Eriti huvitav on artikkel sellepoolest, et seal on antud kirjeldatud olendite asupaigad, kirjeldatud täpne välimus ja isegi nende mõõdud. Ma arvan, et ei peaks kahtlema igasugustes ennemuistsetes lugudes kirjeldatud olendite olemasolu kohta. Kindlasti on osades lugudes ka omajagu fantaasiat sees, aga olen veendunud, et osad lood on suhteliselt tõelähedased. Ma kuskil kirjeldasin kahte eemaletõukavat olendit ka oma lapsepõlvest, kellega ma kokku puutusin. Muidugi mõista võin ma liigitada need ammused mälestused unenäovaldkonda, kuid ma mäletan neid nii, nagu need olendid oleks olnud päriselt olemas.
Saatest kirjeldan mõnda katset ja kui kunagi viitsimist on, siis vaatan vast mõne saate veel juurde. Ühes katses lasid uurijad päise päeva ajal lendu pisikese raketi moodi asjanduse ja samal ajal filmisid kaameraga tausta. Kaamera aga polnud tavaline, vaid see suutis ühe sekundi sisse mahutada 2000 kaadrit. Ja mis nad seal siis nägid?! Taustale ilmus must kera, mis liikus üle ekraani vasakult paremale. Kera oli selgesti nähtav ja kuna kera lend vältas ainult murdosa sekundist, mida palja silmaga on võimatu tabada, siis nad arvutasid ka selle objekti umbkaudse kiiruse välja. See oli midagi röögatut, kuid siin on veel üks point. Kui selline pisike kera oleks „füüsiline,“ siis oleks pidanud käima meeletu pauk ja oleks pidanud tekkima õhulainetus, mis oleks kogu selle uurijate pundi sealt minema pühkinud. Seda nähes, meenus mulle 90ndatel RTL-st nähtud saade, kus uuriti samuti taoliste kaameratega ülikiireid lendobjekte, mida minu mäletamist mööda nimetati Flying Rod’ideks.
Järgmiseks mindi kuskile uude kohta ja pandi tööle soojuskaamera. Koht olevat mingi vanaaegne kultuspaik, kus on veel mingid kiviringid säilinud. Uurimust viidi läbi õhtul, et päike ei segaks soojuskaamera tööd, kus see objekte soojendaks. FLIR kaamera pandi käima, suunaga kiviringide poole. Midagi iseäralikku seal ei olnud ja siis pandi kaamerate kõrvale mingid inimesed indiaanlaste trumme taguma ja siis hakkas pihta. Osad kivid hakkasid soojenema. Aga kui trummide põrin lõppes, jahenesid kivid normaalsele temperatuurile tagasi.
Kõige viimases katses toodi välja suur leegiheitja ja taheti samuti peene aparatuuriga keskkonna anomaaliaid jäädvustada, aga edasi ma kahjuks ei näinudki ning ei olnudki huvi ka järgi vaadata, kuni ma lugesin teksti, mille siiagi panen. Lühidalt saab asja kokku võtta nii. Kui tekitada mingeid ekstreemsemaid olukordasid, mis pole päris normaalsed meie looduse või keskkonna osad, nagu teatud helid, plahvatused ja tulekahjud, siis pistavad olendid, keda me ei suuda seletada, oma nina kohe asja uurima.

Vaimud

Eesti metapsüühikud kirjutavad oma ajakirjas mitmesugustest vaimudest järgmist:

Loodusvaimude seast on õhuvaimud ja muruneitsid kõige kõrgemalt arenenud. Viimastest kiirgab hele valgus, mis nende lähedust maagiliselt valgustab. Seda kummalist astraalvalgust on selgeltnägijad sageli märganud. Lillehaldjad kuuluvad vähem arenenud loodusvaimude hulka. Bäzneri järgi on tõesti muruhaldjad naisolevused. Lahketele ja headele õhuvaimudele (sülfidele) vastanduvad peaaegu alati tigedad tulevaimud, salamandrid. Üldiselt nähakse neid seal, kus põleb tuli: vabrikutes, tulekahjudel, tuld purskavatel mägedel, aga ka ahjus ja pliiditules tavalistes elumajades. Nende suurus ulatub vaevalt 70 sentimeetrini. Nad on riieteta ja meheliku välimusega. 

Pikad kaelad ja kehad on kaetud karedate karvadega, näod sageli nagu kiskjaloomadel. Nad armastavad viibida majades, kus elavad tigedad, vaenulikud inimesed. Bäzner kinnitab, et nad kihutavat nõrku inimesi tulesüütamisele. Nad tunnevad end kõige paremini kõrgetes leekides ja plahvatustes. Nad võivad läbistada õhku ja maad, kuid mitte vett.

Hea iseloomuga loodusvaimud on peaaegu alati naissoost, nagu näkid ja muruneitsid. Ka sülfid on heasoovlikud, kuid vähem head ja üsna tigedad on tavaliselt meessoost, näiteks veemehed, salamandrid ja tormivaimud.

Tormivaimud viibivad suvel atmosfääri kõrgemates kihtides, sügisel, talvel ja varakevadel aga üsna maapinna lähedal. Nende suurus on 7–10 meetrit. Kujud omavad vähest sarnasust inimlike kujudega. Keha on hall ja kaetud mustade karvadega, jalad sageli vigased. Pea on eemalseisvate kõrvadega ja nägu peaaegu üleni halli habemega kaetud. Neile meeldib hävitustöö. Bäzner nägi neid vabalt näkineidusid taga ajamas, kes nende eest olid sunnitud põgenema veepinnalt sügavusse.

LÕPP

Allikas: Kaja, nr. 298, 18 detsember 1934 tr. 1.