Algav lugu hakkas hargnema ühest pisikesest infokillust, mis on pärit 19. sajandi ajalehest. Lugesin seda lugu ja hakkasin mõtlema, et mis asi on üldse talisman? Kas on võimalik, et nüüdsel ajal on seda sõna hoopis valesti mõistetud või on jälle mingit moodi ajalugu ümber kirjutatud, et varjata iidseid tehnoloogiaid, mis ei sobi üldisesse maailma käsitlusse. Sellest aga juba loo lõpus lähemalt.
Talisman on universaalne sõna, mis paljudes keeltes kirjutatakse ja mõistetakse ühte moodi. Talisman olevat prantsuse keelne sõna ja araabia keelne vaste sellele on talism.
Vikipeedia: Talisman on amuletitaoline ese, mis erinevalt amuletist on oma jõu omandanud väljastpoolt. Vanade ajalehtede järgi oli talisman kaitse-ehe, mis hoidis inimest õnnetusse sattumast.
Esemed, mis igapäevases elus kipuvad talismaniga segi minema:
Ohutis on kas lausutud või üles tähendatud ning viimasel juhul võib see olla sõnade või sümbolite kujul kurjade jõudude eest kaitsev loitsutaoline asi.
Ohutise all mõistan ma mitte-füüsilist asja, erinevalt amuletist ja talismanist. Ohutis on selline asi, mida näiteks Arne Tsirna kirjeldas oma raamatus "Suhtekorraldaja", kus üks juhuslik "nõia" võimetega naine sattus ühte pulma, kus vähekene alkoholijoobes mees läks autoga sõitma ning nõial tuli seal see olukord "õnnelikult" lahendada, et autojuhiga ega sõidukiga midagi ei juhtuks. See on väga hea raamat (PS! kõik Arne raamatud on väga head), kes selle kuskilt veel kätte saab, sellele soovitan soojalt. Eriti põnevaks tegi selle raamatu Arne taustajutud, mis ta mulle rääkis. Aga kõike saladusi ei saa välja ka lobiseda. See raamat kuulub mu teismeliste tüdrukute kohustusliku kirjanduse hulka umbes peale keskkooli lõppu.
Meenus, et ma ise samuti olen omale ohutist peale pannud mõnel korral. Umbes 10-aastat tagasi käisin ühes kõrgkoolis ja teinekord lihtsalt oli vaja "õppejõududele" nähtamatuks jääda, siis kasutasin ühte meetodit, et ennast rahvahulgas "nähtamatuks" teha. Selle tegemine võtab ainult mõned sekundid ja mäletan, et justkui toimis. Üldiselt ma ei soovita selliste asjadega tegeleda ja ses osas ma oma tarkusi ei jaga. Las asjad olla nii nagu on, kuid siiski arvan et ohutis on neist kolmest kõige "ohutum."
Amulett (ladina amulētum): "ese, mis kaitseb inimest probleemide eest" on ese, millel arvatakse olevat kaitsev jõud kurjade vaimude, ohtude ja kahjustuste eest. Kõige tugevama toimega on isetehtud amuletid.
Amulett erineb talismanist: talismani kohta arvatakse, et see toob õnne või mingit muud kasu ja lisaks pakub kaitset.
Eesti muistsete rahvajuttude järele tehti noorukitele, keda liisu võtmise teel nekrutiks taheti võtta, talisman. Savi kraabiti ahju pealt, savi jaoks tehti väike riidest kott, mille sisse savi pandi ja see riputati sissepoole särki nii, et seda näha polnud. Kes nii toimis, sellele ei langenud kunagi liisk.
Uurisin ja lugesin artikkleid talismanide kohta, ning põhijoontes räägiti talismani kohta justkui ühte ja sama. Talisman olevat mingi nõiduslik ese, mis oma "jõu" või omadused on saanud kuskilt väljastpoolt. Kas mustast maagiast või loitsudest ehk nõiasõnadest. Kuidas see ehe siis kaitseb selle valdajat? Sel olevat mingi hingus, mingi vägi, mis kiirgab justkui päike oma kiiri väljapoole.
Muistejuttude ja muinasjuttude järele oli talismanidel jõud mitte ainult inimeste peale, vaid ka loomadele. Kiskjatele lõvidele talismani näidates, muutusid nad vagurateks nagu tallekesed. Samuti sai talismaniga avada kõige raskemaid väravaid, mis olid lukustatud kõige keerulistemate lukkudega. Nagu sellest veel vähe oleks, võis talisman oma käsutaja iga soovi täita...
Kurioosumit talismanide kohta kah siia vahele.
Nagu juba teada, siis tegu on ulme-blogiga ja mitte midagi ei saa siit tõe pähe võtta, nagu ka all pool olevat "ajaloolist" pilti inimkolbast (kukla pool). Kirjutises väideti, et tegu on umbes 15 000 aastat vana kolbaga ning teadlased tegid kindlaks, et ülikeerulisi, kolbast kettakujuliste luutükkide välja saagimisi, toimetati juba sel väga vanal ajal. Suudeti kindlaks teha, et osad kolbad, mis on leitud, neid uurides selgus, et inimesed on taolised operatsioonid üle elanud, seda tõendab augu äär ja luuserva struktuur. Kaine mõistus ütleb, et "kivi-ajal" olematute tööriistadega sel kaugel ajal selliseid operatsioone teha ei ole võimalik, kuid see polegi hetkel teemaks. Leiti nendel väljakaevamistel ka üles need samused ümmargused luust kettad, millele olid augud sisse tehtud ja need nägid välja nagu nööbid, kuid väideti et need olid hoopiski talismanid. Ja mindi veel nii kaugele, et kui inimene kunagi ära suri, kellel juba üks selline auk peas oli, selle kolbast lõigati veel teinegi luust ketas välja. Lõige algas täpselt eelmise lõike serva juurest, sest selline ketas pidi veel koguni erilist õnne tooma.
Et vana-aja inimesed õige luulelised olid ja kõiksuguseid ime-asju välja mõtlesid, selles ma ammu ei kahtle. Huvitav on veel see, kuidas 19. sajandil inimesed omavahel rääkisid. Lugesin ühte vana raamatut, kus olid vanade eestlaste muistelood kirja pandud. Kui ma nüüd palju ei eksi, siis mõni muinasjutt oli umbes 7-8 rida pikk ja sinna sisse mahtus kogu lugu koos alguse, vahepala ja puändiga. Ma lugusid enam täpselt ei mäleta, aga katsun edasi anda, kuidas lugusid üksteisele vesteti:
Elas mees. Tugev. Võttis hobuse- metsa. Raius puu. Tehtud. Memm õnnelik.
Kui ma neid muinasjutte lugesin, siis meenus mulle üks vanem lugu Atlantise elanike kohta, kes omavahel suhtlemiseks suhtluskeelt ei tarvitanud, vaid mõttepilt anti edasi telepaatiliselt. Kas meie esivanemadki mitte seda ei suutnud, sest nad kole vähe rääkisid. Ehk olid täielikud oskused sellest kunstist juba kaduma läinud, kuid midagi siiski oli veel säilinud? Kuid enne 19. sajandit, no ütleme pimedal keskajal, olid praktiliselt kõik inimesed laulikud. Sel ajal vist üldse ei räägitud, vaid lauldi jutud kokku. Viisistatud laulujupil on aga võim. Need võisid mõjuda kui loitsud ja paljusid laule kasutati kui ohutisi. Eks see üks väga segane värk ole.
All pool on väljavõte, kus teatakse, et talisman on üks ilma-maade vahekivi, millest jumaladki üle ei astu. See on vahekivi taeva ja maa vahel, ilma kõikumata, mida ükski jumal järele ei uuri, ega inimesed ei tunne, riivid, keda ükski ei või lahti teha ja mis pahad vaimud taltsutab.
Siinkohal meenus, et mul on juba ammusest ajast üks lugu koostamisel, kuid ei ole tahtnud sellega edasi tegeleda. Lugu räägib saatusest. Saatusega on aga üks väga imelik värk. Saatuse mõjutamine olevat isegi kättesaamatu jumalatele ja saatusest ei saa mööda nemadki. Vot see teadmine tõmbas mul juhtme kokku. Kui kunagi tuleb tahtmine sellega tegeleda, siis tegelen.
Itaallastel oli üks iseäralik "dsettaturi," märk, mis tähendas "äranõiduma." Seda märki kanti kas taskus või uuriketi küljes.
Selle vastu aitas üks abinõu, see oli käekuju, millel esimene ja väike sõrm väljasirutatud ja teised sõrmed pihku kokku pigistatud olid. Nad õmblesid taolise talismane omale riiete peale.
Ma jäin mõtlema, et kas esimene sõrm on pöial või siis nimetissõrm. Kaldun arvama, et selleks oli siiski nimetissõrm ja selline käemärk moodustaks justkui sarvedega kuradi pea.
Early Christian numismatics, and other antiquarian tracts by King, C. W. (Charles William 1818-1888), 1873, raamatut lapates hakkas silma üks talisman, mida keskajal katku vastu kasutati. Materjaliks oli hõbeplaat.
Neid numbreid, olgu siis alt üles, ülevalt alla või nurgast nurka liites, annavad sama summa - 34. Miks see konkreetne number peaks omama erilist väärtust, jääb mõnele sügavale kabalistile (kui neid veel eksisteerib) selgitada. Seda sama tahvlit näeb riputatuna "Melanhoolia" pea kohal Albrecht Düreri gravüüris. See on veenev tõend selle tähtsusest nendel päevil.
Lõik antud raamatust: Üks amulett, mis on siiani säilinud Maastrihti katedraalis, on jaspis, läbimõõduga 2 tolli, hõbedaga ümbritsetud, kujutades kõige lihtsamat intaglio büsti pühakust, mille stiil on sarnane Bysantini medaljonile; tagakülg kujutab Gorgoni pead, millel on legend, ilmselgelt fonetiline tõlgendus tavalisest eksortsismist. Veelgi enam, me leiame tegelikult Marboduse, 11. sajandi lõpus, kirjeldamas sardi, türkiisi ja berülli omadusi, kui nende teatud tahud on lõigatud selliseks, mis annavad kalliskividele üleloomulikud võimed.
Nüüd siis lõpuks jõuan selleni, milleni ma tegelikult tahtsin jõuda. Alexandria tuletorni otsas oli üks imesuur, kuulus ja ilus peegel olnud; selle peegli olla üks Hiina meister valmistanud ja selle peegli pealt olla võimalik olnud kõiki "maailmas purjetavaid laevu, mis aga Vahemerel olla, ära näha." - See peegel võis olla üks neist Alexandria-Talismanidest, nagu needki, mille pealt kogu "taevast, maad ja kõike ilma" ära võis näha, ehk nagu "Vaaraode peegel," mille abil tema kõike nägi, mis tema riigis toimus...
Puusalt pakkudes võin öelda, et tegu oli paar kraadi kangema tehnoloogiaga, kui meil tänapäeval kasutusel. Galileo teleskoop on päris saepuru selle kõrval. Võttes arvesse kogu loetud ja läbi töötatud informatsiooni, siis tegu võis olla seadeldisega, mille juures viibides sai minna kogu loodud maailmaruumi infopanka. Kas just otseliin taevataadiga, aga midagi sellist. Võibolla on sellist seadeldist meile ka kuskilt piltidelt varem näidatud. Esimeseks kargas pähe Vaarao Ra silm.
Lugesin seda Alexandria torni artiklit ja jäin mõtesse, et mis meie maailmaga ikkagist toimus(b)? Ma olen seda mitmeid kordi küsinud ja muudkui sajab aga igasugust hullu infot pangede viisi juurde. Kergem oleks peoga lüüa ja kõik sellised uurimised ära lõpetada. Teisalt, mida ma siis tegema hakkan? Kas peabki midagi üldse tegema? Vegeteerin oma aja siin kuidagi ära ja täidan oma kohuseid ja olen muidu tore? Pole kah paha plaan, aga midagi senini siiski kriibib hinge. Mis kuradi koht see on, kus me elame? Ja kõige lõpetuseks veel üks infokild. Minu meelest on see natuke naljakas ja sellel puudub vähimgi loogiline seletus. Kui aga virtuaalsus nipitab, siis aeg-ajalt miskit soga sisse ikka viskab.
"Kui mina esimest korda seda suurt ja kuulsat tuletorni (Alexandria) nägin, siis ütles mulle üks nägemata vaim, võta ja mine torni tippu ja viska siis kivi sealt alla, kui päikene parasjagu Liiva mägede varju ära kaob, ja seda ma ka tegin. Aga minu kivi kukkus teise öö palve tunnini sealt kõrgusest, enne kui see maha kukkus.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar