Mõned klõpsud Eestimaast

Tõmbasin oma telefoni pildipanga arvutisse ja jäin mõnda pilti vaatama, mida ma selle aasta jooskul teinud olen. Sai kevadel seigeldud Haapsalust kuni Vastseliinani ja sealt Peipsi äärt mööda koju tagasi. Eesmärgiks oli teha peatus suurtemate mõisate ja losside juures. Ma vist eriti palju ei eksi, kui ütlen, et vähemalt Lõuna-Eestis on suured lossid umbes 20 km vahega üksteisest. Ja kõik need suured lossid nagu Helme loss, Rõngu loss jne asusid suure veekogu ääres, mida tänapäeval enam eriti märgata ei ole. Mõtlesin, et postitan mõned tripil olles tehtud pildid blogisse üles. Samas on siin mõned pildid ka tripi välised. Midagi eriskummalist sellel reisul olles silma ei hakanud, sest kõik need teemad on juba sellisel tasemel siin blogis ära lahatud, kui palju on mõistust antud, et olemasolevast infost aru saada. 

Need kaks pilti ei ole nüüd reisu pildid, aga tahtsin need siia ikkagi panna, kuna siin tundub olevat tegemist väikese anomaaliaga. Ülemisel pildil on Tallinna Vanalinnas keegi hea inimene kaevanud augu, et ma sinna näha saaksin. Ei ole midagi uut selles, et nn vana kultuurikiht algab tänasest teekatte kõrgusest umbes meeter alla poole. Ma olen selle pildi siia blogisse pannud ka korra ja lahanud seda pilti natukene, aga vaadake nüüd alumist pilti. Pilt on võetud Kalamajast. Head inimesed on kaevanud suure vundamendiaugu ja mida ei ole, on kultuurikiht. Ometi on teada, et Kalamaja oli vanal ajal Tallinna (nüüdse vanalinna) eeslinn. Kalamajas on hooned mattunud nagu igal pool mujal, kuid selles vundamendiaugus pole vist kunagi elu olnud. Sinisavi paistab üpris maapinna lähedal.

Ei mäleta, kus ma pildi tegin, aga mis on pildil valesti? Kus on kotiriides inimesed, kes just orjusest vabanenud olid?

Nüüd natukene nuputamist. Vaadake seda risti. Mis aastal on see rist tehtud? Miks on ristil viisnurgad?

Minu isa maja on maja paberite järgi ehitatud u. 1860. aastal. Palk on veel kõva, pole häda midagist. Majal vundamenti ei ole, palk on pandud otse maa peale. 160 aastaga erilist kultuurikihti ei ole tekkinud, uks on omal kohal, aknad ka, aga vaadakse nüüd pildil olevat viinaköögi keldrit. Millal see maja siis ehitati või mis on juhtunud? Suurem mees võib otse katusele astuda.

Pildil vist on Vastselliina kindluse org. Praegu on seal väikene jõekene, vanasti ulatusid veed aga kõrgele künka servani.

Üks väga kihvt ulme-vana (Elukulg) on tähelepanu juhtinud kõiksugu vanadel müüridel olevatele aukudele. Miks need augud müürides on ja kuidas nägid need müürid originaalis välja, seda vist ei tea keegi.

Ma ausalt ei mäleta, kus kohas ma selle pildi tegin, aga miks on 1840. aasta Eesti mõisa tapeedil mongoliitse rassi esindajad?

Vist on see alumine pilt tehtud Keila kirikuaias. Kas Matrix viskab vimkasid või kuidas see on võimalik, et tühjale kiviplaadile on jäänud rõngasristi kujutis? Torino surilina effekt?

Vaade suvalisele seinale Rogosi mõisa siseõuest. Silm sirkel, nina vinkel ehitustehnoloogia.

Rogosi mõisa välissein. Küll on ikka palju arhitekte selle maja kallal nokitsenud.

See pilt eksis siia kogemata ära vist. Peaaegu kõik vanad majad on mattunud, neid ei ole mõtet enam pildistada.

Mõisaprouad ja -preilid saivad 18. sajandil omale säänsed uhked hauaplaadid. Puhas raud. Kas sepp tagus selle alasil välja ja tegi peitliga nikerdused pääle? Ja muidugi sümbolism, okultism ja mis iganes ismidega see kaua aega tagasi elanud rahvas tegeles. Kõikenägev silm, püramiid ja kaks põlevat tõrvikut, mille otsad on alla suunatud, et näidata kadunukesele teed sealpool ilmas.

Selle kivi ma panin lihtsalt selleks siia, et äkki mõni teadjam oskab öelda, mis kiviga on tegu. Saatsin küsimuse ka vastava ala teadlastele, kuid vastust ei ole saanud. Kivi sisaldab endas läbipaistvaid kihte nagu õhuke kile, mitmekordselt üksteise peal ja jätab justkui petlikku mulje, et kivi koosneks nagu hõbedast.

Suvaline vana kõrvalhoone Lihula mõisa kõrval orus. Kui hoonete joonised tehti hiljem ja needki valesti, siis öelge mulle hääd inimesed, kuidas see võlv on ehitatud, ilma et kokku ei kukuks. 

Kõik tähelinnad ja suured lossid asuvad kõrge künka peal. Enamus lossid on väidetavalt kuskil 13-15. sajandil ehitatud. Kes kuhjas iga 20 kilomeetri takka need vallid nii kõrgeks, et sinna sai lossi või kindluse ehitada? Talupoeg kuue hõlmaga tassis?

Jälle need augud, siin pildid aga korrapärased. Tõenäoliselt asetsesid neis aukudes põrandatalad.

Kõik see org oli kuni kindlusemüürini vett täis, nüüd aga..

Lihula Alexandri väravad. Tänapäevane hale koopia võrreldes sellega, mis kunagi siin võis olla. Ja miks just Lihulas Alexandri väravad? Terve Euroopa on Alexandri väravaid täis ja nüüd korraga Lihulas kah!

1929. aastal nägi juba see kant väga mannetu välja.

Küll tahaks näha, kuidas need talupojad u. 700 aastat tagasi või veelgi enne neid tulevasi kindluse asemeid mullaga täitsid. Tegelik vastus sellele küsimusele on see, et need nn künkad, millel lossid asusid olid vanasti otse mere ääres.

Huvitav on märkida, et vanade kroonikate järele olevat 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi algusel Lihula all olnud sadam, kuigi meri (Matsalu laht) asub mitme kilomeetri kaugusel Lihulast (Kaja, nr. 186, 9 august 1934 tr. 1). Siin blogis on palju teemasid ja oletusi, et miks veetase oli vanasti hoopis teine kui tänapäeval.

Paljud vanad müürid on laotud paekivist. Vaadake neid kive lähemalt, kui mõnikord mõne vana hoone juures olete. Kivid on kõik soonilised. Kuidas need kivid välja raiuti või on siiski tegu tehnoloogilise tööga. 

Jätkuvalt Lihula. See vallikraav on juba päris kinni vajunud või kinni aetud. 100 aasta pärast pole enam arugi saada, et siin kunagi vesi voolas.

Tõenäoliselt pole sellel majal midagi kummalist, kuid minu põlvkonna inimesed ei oska aimatagi, miks on sellel majals sellised väikesed peened süvendid. Mis oli nende eesmärk?

See sama maja Lihulas, mille "võimatu samba" pilti eespool näitasin.

Tänapäeval enam aknaid vaja pole. Küsimus suurele ringile, mitu korrust maja on mäe sees? Kui ma teaksin, siis ütleksin ise.

Milline maja see kunagi oli, seda me vist enam isegi ei oska oletada, aga küll on erinevatel ajastutel proovitud seda maja oma käe järgi sättida. Välja on kukkunud nagu alati.

Viimane pilt Keilast. Kirikuaia väravapost. Vanasti neil kaugetel vaesetel aegadel, kui inimesed langesid kui loogu katku kätte, sest maski veel ei tuntud, ja käidi kotiriides ringi, siis tehti selliseid aiaposte. Tänapäeval, täistehnoloogilisel ajastul, võid igast ehituspoest osta igasuguseid aiaposte, aga meie tehnoloogiline ajastu, seda kotiriides ajastut ei saa tehnoloogiliselt enam ilmaski kätte.

LÕPP

Eesti rannajoon 17. sajandil

Ma ei oleks viitsinud seda lugu siia üldse kirjutama hakatagi ega vaeva nägema, aga kui ma kuskil ringi jalutan, siis ma näen lihtsalt igasugu kummalisusi, mis tekitavad erinevaid mõtteid. Hakkasin ükspäev mõtlema, et kuidas me saamegi ajaloo uurimisel õigetele järeldustele tulla, kui meil puuduvad algandmed või algandmed on eksitavad. Proovin siis kuskilt pihta hakata ja proovin puurida valede võrku järjekordse augu. Senikaua tuleb seda puurida, kuni võrk ühekorra kokku variseb. Alati on oodatud igasugune abi ja värskemad mõtted sellel põneval uurimisel. Peab tunnistama, et abi ajaloo uurimisel saada eriti kahjuks pole, eks seda tekitab kindlasti ka olukord maailmas, mis kogu jõu proovib endale tõmmata. Olen siin blogis globaalsest veeuputusest mitmel korral juttu teinud ja nüüdki ei saa teistmoodi. Üks päev, rääkis üks vanem inimene mulle, et Padise klooster asetses kunagi otse mere ääres, ma kuidagi seda ammu teadsin ja olen ka seal kloostris ja selle ümber palju kordi ringi käinud, kuid ma ei ole seda infot pidanud väga tähtsaks. Taoline info on ammugi teada, et veetase oli mõned sajad aastad tagasi hoopis midagi muud kui tänapäeval. Ametlikust ajaloost saab heal juhul lugeda, et jõgi oli suurem ja lookles kindluse lähedalt läbi, kuid nagu mu eelmises loos on juttu sellest, kuidas vaikselt mureneb ametlik ajalugu ja tehakse isegi vikipeediasse parandusi, sest enam ei saa varjata, nii ka on ametlikult minu kõrvu jõudnud info, et Padise klooster asus mere ääres. Eks seda infot proovin puust ja punaselt siia postitusse tuua. Vanadel gravüüridel on ju selgesti näha, et Narva tähelinn asus mere kaldal. Olen sellest ka kirjutanud. Peavoolu ajalugu muidugi seda fakti ei tunnista, kuigi ma võin ajaloolasi üle külvata kõiksuguste infojupikestega, mis seda infot just kinnitavad. Ainult inimene, kes on programmeeritud ja hoiab oma toolist kümne küünega kinni, paneb käed silme ette ja laulab oma stamp-mantrat edasi nagu katkine gramofoniplaat. 

Pilt 1. Narva tähelinn on mere kaldal.

Ma ei tahaks siin blogis olevaid lugusid ümber jutustama hakata. Eks ajaloolased võivad ju öelda, et ülal olev gravüür on fantaasia ja vanasti armastati gravüüride tegemisel liialdada. Mis ma aga tähele olen pannud, on  see, et mu varasemalt maha hõigatud 30 meetrine veetaseme tõus on natukene liialdatud, sest simulatsioonikaart, millega ma proovisin sobitada olemasolevaid infokilde veetaseme tõusu kaartidesse, ei olnud kuigi täpne. Nüüd, kasutades täpsemaid kaarte, oli minu uurimuste kohaselt 17. sajandil maailma veetase 18 meetrit kõrgem tänapäevasest. See sama 18 meetrit tundub olevat suht õige number, sest paljud faktid kinnitavad seda.Narva oli sellisel juhul täpselt mere ääres.

Pilt 2. Üleujutse kaart Narva kohta, kui merevee tase on 18 meetrit kõrgem praegusest.

Pilt 3. Väljavõte 1907. aasta ajalehest. Meri ulatus Narvani.

Pilt 4. Üleujutse kaart Padise kohta, kui mereveetase on 18 meetrit kõrgem praegusest.

Padisest mitte väga kaugel asub Harju-Madise Mattiase kirik, mis kõrgub üksildasena Paldiski lahe äärsel rannaastangul 35 meetrit üle merepinna. Peavoolu ajaloo järgi asus see kirik mere kaldal. Hetkel on meri kirikust umbes 500meetri kaugusel. Teame veel ajaloost seda, et Tallinnas asuv Paks Margareeta torn asus mere ääres ja kui tõsta merevee taset täpselt 18 meetrit, siis asub Paks Margareeta mere ääres. Siin aga tuleb sisse üks väga suur anomaalia. Kui ennemalt asus Harju-Madise kirik mere ääres ja hetkel asub 35m üle merepinna, siis kuidas saab nüüd nii olla, et kui vaadata üleujutuse kaarti, siis klapib kiriku asukoht täpselt mere äärsega tõstes merevee taset 18 meetri võrra. See ongi praegu minu jaoks suur mõistatus. Kas tõesti maapind nii palju tõuseb või langeb mõnel pool või on meil aetud parajat udu selliset suurte geoloogiliste muudatuste kohta?

Pilt 5. Üleujutse kaart Harju-Madise kohta, kui merevee tase on 18 meetrit kõrgem praegusest.

Katsed veetaseme kaardi simulatsioonil näitavad üpris täpselt, et merevee tase oli kunagi 18 meetrit kõrgem kui tänapäeval. Ühest vanast ajalehest olen leidnud ajalooliselt väga tähtsa infokillu Peterburi kohta. Nimelt, enne (16. sajandil) kui Peeter I oma jala Noteburgi (nüüdne Peterburg) tõstis oli seal vee tase 17-18 meetrit üle mere pinna. Kas pole huvitav kokkusattumus? Kõik viitab sellele, et 16. sajandil oli meretase ajutiselt 18 meetrit üle praeguse meretaseme.

Pilt 6. Väljavõte rohkem kui 100 aastat vanast ajalehest. Mõni aasta enne Peterburgi asutamist kõik see maa, kus praegu linn seisab, 8 sülla (1 Venemaa süld= 2,13 meetrit ehk 17 meetrit) sügavuselt on vee all olnud.

Mis aga ei klapi on see, et selle veetõusu mudeli järgi (18 meetrit meri üle tänase taseme) jäävad Kuressaare, Pärnu ja Paldiski tähelinn täielikult vee alla. Samuti jääb täielikult vee alla Haapsalu, ainult Ungru loss Haapsalu kõrval jääb mere kaldale. Pakun välja teooria et peale suurt üleilmset veeõnnetust jäidki need linnad Eestis vee alla ja alles vee taandumisel kaevati need linnad osaliselt (esimesed korrused on seni välja kaevamata) muda alt välja nagu ka Peterburg.

Eesti rannajoon nägi veeõnnetuse lõppfaasis välja selline nagu all pool oleval kaardil.

Pilt 7. Eesti rannajoon, kui tõsta 18 meetrit veetaset.

Nüüd lisan siia mõned pildid, mis ma oma jalutuskäikudel olen ajaloo tarvis pildistanud. Jalutasin mina eile Haapsalus ringi ja hopsti promenaadi ligidal mehed kohe augus ajalugu uurimas. Pistsin minagi oma nina lahti kaevatud auku ja mis seal näha oli? Oli näha, et Haapsalu ei ole täielikult peale vee taandumist välja kaevatud. Ärge rääkige mulle jutte keldritest. Hooned jäid veeõnnetuse tõttu maa alla.

Mingi hoone varemed on maa alt välja kaevatud. Hoonel on kaarvõlv, mis jääb täielikult maa alla.

Hoone müürid lähevad sügavamale, kui lahti kaevatud on.

Ühel ilusal päeval jalutasin Tallinnas Kalamajas Valgevase tänaval ja nägin mina seal sellised toredaid paekivist hoonete varemeid.

Muidu varemad nagu varemed ikka, aga vaadake hoolega järgmiseid pilte. Mis on selle seina juures kummaline?

Need on vee erosiooni jäljed. Ma ei ole mitte kuskil näinud paekivist hoonetel nii tugevaid vee erosiooni jälgi. Erosioon ulatub kohati umbes 3-meetri kõrgusele maapinnast. Mina ei tea, mis selle hoonega juhtunud on, kuid kangesti tundub nii, et maja sellelt küljelt voolasid suured ja kõrged veejoad päris pika aja jooksul üpris suurel kiirusel läbi.

Ja viimaseks panen siia mõned pildid, mis läheb küll teemast välja, aga sel pole vahet, sest tegu on ajaloo ulmeblogiga ning iga pildi pärast ei tahaks uut teemat teha. Küsiks blogi lugejatelt mõned küsimused. Vastused jätke kommentaaridesse.

Miks oli Tallinna vanalinna kindlusemüür täis avasid või käike? Mingil ajal on kõik käigud kinni müüritud, kuid miks algselt oli kindluse müür käikudest läbi põimitud? Tõenäoliselt ei olnud tegu algselt füüsilise kindlusega vaenlase vastu kaitseks. Käigu avad on väikese kaldega taeva poole, seda tingib kaldu ehitatud müür, kuid mis on selle põhjus?

LÕPP

Tule meile puhkama ja sauna nii suvel kui talvel, nii toetad mu tegemisi. Saunamajakesega saad tutvuda siin. Parema hinna saan alati teha kontaktivormi kaudu. Olete oodatud ja aitäh teile sõbrad, kes Te sedasi toetate. Ainult koos on meil jõudu!