Mõned klõpsud Eestimaast

Tõmbasin oma telefoni pildipanga arvutisse ja jäin mõnda pilti vaatama, mida ma selle aasta jooskul teinud olen. Sai kevadel seigeldud Haapsalust kuni Vastseliinani ja sealt Peipsi äärt mööda koju tagasi. Eesmärgiks oli teha peatus suurtemate mõisate ja losside juures. Ma vist eriti palju ei eksi, kui ütlen, et vähemalt Lõuna-Eestis on suured lossid umbes 20 km vahega üksteisest. Ja kõik need suured lossid nagu Helme loss, Rõngu loss jne asusid suure veekogu ääres, mida tänapäeval enam eriti märgata ei ole. Mõtlesin, et postitan mõned tripil olles tehtud pildid blogisse üles. Samas on siin mõned pildid ka tripi välised. Midagi eriskummalist sellel reisul olles silma ei hakanud, sest kõik need teemad on juba sellisel tasemel siin blogis ära lahatud, kui palju on mõistust antud, et olemasolevast infost aru saada. 

Need kaks pilti ei ole nüüd reisu pildid, aga tahtsin need siia ikkagi panna, kuna siin tundub olevat tegemist väikese anomaaliaga. Ülemisel pildil on Tallinna Vanalinnas keegi hea inimene kaevanud augu, et ma sinna näha saaksin. Ei ole midagi uut selles, et nn vana kultuurikiht algab tänasest teekatte kõrgusest umbes meeter alla poole. Ma olen selle pildi siia blogisse pannud ka korra ja lahanud seda pilti natukene, aga vaadake nüüd alumist pilti. Pilt on võetud Kalamajast. Head inimesed on kaevanud suure vundamendiaugu ja mida ei ole, on kultuurikiht. Ometi on teada, et Kalamaja oli vanal ajal Tallinna (nüüdse vanalinna) eeslinn. Kalamajas on hooned mattunud nagu igal pool mujal, kuid selles vundamendiaugus pole vist kunagi elu olnud. Sinisavi paistab üpris maapinna lähedal.

Ei mäleta, kus ma pildi tegin, aga mis on pildil valesti? Kus on kotiriides inimesed, kes just orjusest vabanenud olid?

Nüüd natukene nuputamist. Vaadake seda risti. Mis aastal on see rist tehtud? Miks on ristil viisnurgad?

Minu isa maja on maja paberite järgi ehitatud u. 1860. aastal. Palk on veel kõva, pole häda midagist. Majal vundamenti ei ole, palk on pandud otse maa peale. 160 aastaga erilist kultuurikihti ei ole tekkinud, uks on omal kohal, aknad ka, aga vaadakse nüüd pildil olevat viinaköögi keldrit. Millal see maja siis ehitati või mis on juhtunud? Suurem mees võib otse katusele astuda.

Pildil vist on Vastselliina kindluse org. Praegu on seal väikene jõekene, vanasti ulatusid veed aga kõrgele künka servani.

Üks väga kihvt ulme-vana (Elukulg) on tähelepanu juhtinud kõiksugu vanadel müüridel olevatele aukudele. Miks need augud müürides on ja kuidas nägid need müürid originaalis välja, seda vist ei tea keegi.

Ma ausalt ei mäleta, kus kohas ma selle pildi tegin, aga miks on 1840. aasta Eesti mõisa tapeedil mongoliitse rassi esindajad?

Vist on see alumine pilt tehtud Keila kirikuaias. Kas Matrix viskab vimkasid või kuidas see on võimalik, et tühjale kiviplaadile on jäänud rõngasristi kujutis? Torino surilina effekt?

Vaade suvalisele seinale Rogosi mõisa siseõuest. Silm sirkel, nina vinkel ehitustehnoloogia.

Rogosi mõisa välissein. Küll on ikka palju arhitekte selle maja kallal nokitsenud.

See pilt eksis siia kogemata ära vist. Peaaegu kõik vanad majad on mattunud, neid ei ole mõtet enam pildistada.

Mõisaprouad ja -preilid saivad 18. sajandil omale säänsed uhked hauaplaadid. Puhas raud. Kas sepp tagus selle alasil välja ja tegi peitliga nikerdused pääle? Ja muidugi sümbolism, okultism ja mis iganes ismidega see kaua aega tagasi elanud rahvas tegeles. Kõikenägev silm, püramiid ja kaks põlevat tõrvikut, mille otsad on alla suunatud, et näidata kadunukesele teed sealpool ilmas.

Selle kivi ma panin lihtsalt selleks siia, et äkki mõni teadjam oskab öelda, mis kiviga on tegu. Saatsin küsimuse ka vastava ala teadlastele, kuid vastust ei ole saanud. Kivi sisaldab endas läbipaistvaid kihte nagu õhuke kile, mitmekordselt üksteise peal ja jätab justkui petlikku mulje, et kivi koosneks nagu hõbedast.

Suvaline vana kõrvalhoone Lihula mõisa kõrval orus. Kui hoonete joonised tehti hiljem ja needki valesti, siis öelge mulle hääd inimesed, kuidas see võlv on ehitatud, ilma et kokku ei kukuks. 

Kõik tähelinnad ja suured lossid asuvad kõrge künka peal. Enamus lossid on väidetavalt kuskil 13-15. sajandil ehitatud. Kes kuhjas iga 20 kilomeetri takka need vallid nii kõrgeks, et sinna sai lossi või kindluse ehitada? Talupoeg kuue hõlmaga tassis?

Jälle need augud, siin pildid aga korrapärased. Tõenäoliselt asetsesid neis aukudes põrandatalad.

Kõik see org oli kuni kindlusemüürini vett täis, nüüd aga..

Lihula Alexandri väravad. Tänapäevane hale koopia võrreldes sellega, mis kunagi siin võis olla. Ja miks just Lihulas Alexandri väravad? Terve Euroopa on Alexandri väravaid täis ja nüüd korraga Lihulas kah!

1929. aastal nägi juba see kant väga mannetu välja.

Küll tahaks näha, kuidas need talupojad u. 700 aastat tagasi või veelgi enne neid tulevasi kindluse asemeid mullaga täitsid. Tegelik vastus sellele küsimusele on see, et need nn künkad, millel lossid asusid olid vanasti otse mere ääres.

Huvitav on märkida, et vanade kroonikate järele olevat 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi algusel Lihula all olnud sadam, kuigi meri (Matsalu laht) asub mitme kilomeetri kaugusel Lihulast (Kaja, nr. 186, 9 august 1934 tr. 1). Siin blogis on palju teemasid ja oletusi, et miks veetase oli vanasti hoopis teine kui tänapäeval.

Paljud vanad müürid on laotud paekivist. Vaadake neid kive lähemalt, kui mõnikord mõne vana hoone juures olete. Kivid on kõik soonilised. Kuidas need kivid välja raiuti või on siiski tegu tehnoloogilise tööga. 

Jätkuvalt Lihula. See vallikraav on juba päris kinni vajunud või kinni aetud. 100 aasta pärast pole enam arugi saada, et siin kunagi vesi voolas.

Tõenäoliselt pole sellel majal midagi kummalist, kuid minu põlvkonna inimesed ei oska aimatagi, miks on sellel majals sellised väikesed peened süvendid. Mis oli nende eesmärk?

See sama maja Lihulas, mille "võimatu samba" pilti eespool näitasin.

Tänapäeval enam aknaid vaja pole. Küsimus suurele ringile, mitu korrust maja on mäe sees? Kui ma teaksin, siis ütleksin ise.

Milline maja see kunagi oli, seda me vist enam isegi ei oska oletada, aga küll on erinevatel ajastutel proovitud seda maja oma käe järgi sättida. Välja on kukkunud nagu alati.

Viimane pilt Keilast. Kirikuaia väravapost. Vanasti neil kaugetel vaesetel aegadel, kui inimesed langesid kui loogu katku kätte, sest maski veel ei tuntud, ja käidi kotiriides ringi, siis tehti selliseid aiaposte. Tänapäeval, täistehnoloogilisel ajastul, võid igast ehituspoest osta igasuguseid aiaposte, aga meie tehnoloogiline ajastu, seda kotiriides ajastut ei saa tehnoloogiliselt enam ilmaski kätte.

LÕPP

Väljakaevamata kirik Tallinna Kalamajas

Kunagi ammu jalutasin Tallinna Kalamaja piirkonnas ringi ja sattusin Kalamaja parki, mis oli vanasti surnuaed ja nägin üsna pargi servas ühte imelikku hoonet ja kohe taipasin, et see on ju kirikutorn. Tundus väga imelik, et miks kirikutorn on ehitatud maapinnale. Nüüd siis käisin piirkonna uuesti läbi ja tegin fotosid piirkonnast. Minu arvamine on, et ülejäänud kirik on lihtsalt maapinnast väljakaevamata. Nüüd siis panen siia pildid mis ma seal piirkonnas klõpsisin ja mida avastasin, et lugeja saaks ise teha omad järeldused. Enne aga soovitan lugejal läbi lugeda selle loo - Väljakaevatud tööstushooned Tallinna sadamate alal, siis tekib piirkonnast parem ettekujutus.

                       Pilt 1. Vanem pilt mattunud kirikust, mida pole jõutud üle kaevata.

 

Nüüd natukene ametlikku ajalugu, et tekiks selgem arusaam, et miks see hoone, mida kellatorniks kutsutakse, on hoopis väljakaevamata kirik.

 

Kalamaja arveraamtus on korduvalt juttu kohalikust pastormajast. Võimalik, et see asus Kalamaja kalmistu lähikonnas. Kalamaja kalmistut, kus kellatorn asub, nimetati tolleaegsetes allikates kirikuhooviks (Kirchhoff). 1730. aastast pärineb eesti ja rootsi koguduste ühisavaldus raele, et ehitataks tara ümber Kalamaja kalmistu ja seataks üles kellad. Selle kohta, kas 18. sajandi I poolel oli kalmistul mõni sakraalehitis, puuduvad andmed. Torni näeme juba 1780. aasta kaardil.

 

                  Pilt 2. Vanem pilt mattunud kirikust.

 

 Pilt 3. Vanem pilt mattunud kirikust. Põõrake vanade piltide puhul tähelepanu pinnasele. Pinnasel on ebatasased mulla- või mudavallid ja muud ebatasasused igal pool.

                 Pilt 4. Vanem pilt mattunud kirikust, mis kuskilt võpsikust vaevalt välja paistab.

 

 Pilt 5. Vanem kaart piirkonnast, kus on selgelt näha, et tegu on kirikuhooviga.

 Pilt 6. Tänapäevane vaade mattunud kirikule, mida kellatorniks kutsutakse.

Hoones asuvad praegu mõned vanemad ja katkised hauaplaadid, millest kõige vanem jääb umbes 19. sajandi keskpaika. Hoonet on umbes meetri jagu välja kaevatud võrreldes ümbrusega ning väljakaevatud osa on tänavakiviplaatidega sillutatud.

 

 Pilt 7. Vana kaart. Kalamaja asub punase ringi sees, all paremal on aga võimas Tallinna tähelinn.

 

Nagu sellelt vanalt kaardilt näete, asub Kalamajas ilus kirik, kuigi ametlikust ajaloost saab välja lugeda infot, et osadel vanadel plaanidel kujutati kiriku asemel vaid kellatorni. Ma ei hakka uutele lugejatele pikalt üle kordama, et miks on kirik mattunud. Lühidalt, oli suur üleilmne katastroof, veeuputus alles mõned sajandid tagasi, mille tõttu mattusid enamuse maailma linnade esimesed/teised korrused muda alla, seepärast ka on osadel kaartidel märgitud Kalamajja kirik ja teistele vaid kellatorn.

 

                   Pilt 8. Vana kaart Kalamaja kellatornist.

 

Peale Kalamaja pargiga tutvumist asusin ümbruskonnaga tutvuma. 

                     Pilt 9. Maa-ameti reljeefkaardi väljavõte piirkonna kohta.

 

Ülemiselt pildilt on näha piirkond, mida ma uudistamas käisin. Paremal punase ringi sees asub Kalamaja mattunud kirik ja vasakul pool on väljakaevatud majad Noblessneri piirkonnas. Kunstlik, väljakaevatud süvend on ilusti kaardile jäänud.

                  Pilt 10. Pilt on võetud astangu pealt suunaga merele. Astang aga on senini väljakaevamata ning on koduks paljudele hoonetele ja varemetele, millest meil aimugi ei ole.

 

Ülemine pilt annab võibolla natukene aimu, kui palju oleks vaja veel kaevata, et jõuda samale tasemele kui all pool olevas parklas asuvad autod asuvad. Panen neid pilte siia hulgim, et saaksite vähekese aimu kõrguste erinevusest ja üleujutusel tekkinud mudakihi paksusest.

 

 Pilt 11.

 

 Pilt 12. Mõni uusehitus on kaevatud poolenisti mäe sisse.

                    Pilt 13. Uusehitis mis on kaevatud läbi mudauputuse järgse mäe.

 

 Pilt 14. Väljakaevamata hooned mäe sees. Vasakul pool on vana paekivist ehitis, paremal nõukaaegne käkk, mis tõenäoliselt oli ennevanasti tõenäoliselt samuti vana ehitis.

 Pilt 15. Samad ehitised teise nurga alt.

 Pilt 16. Mäe sees asuv väljakaevamata hoone.

 

 Pilt 17. Mäe seljandik, milles vedelevad kivid, mis on endisaegsete hoonete jäänukid.

                   Pilt 18. Vana kivi, mida on töödeldud ja mis oli osake mõnest mäe alla mattunud hoonest.

 

 Pilt 19. Pugesin sügavasse võpsikusse ja mida ma sealt näen? Sügavalt mäe seest pooleldi välja turritavat vana müüri.

 

 Pilt 20. Mäe jalamil oleva mulla ja tellise prahi seest turritas välja suur kont. Kelle kondiga tegu, pole mulle teada. Loodan, et mitte uputuseaegse ohvri omaga.

                Pilt 21. Nagu pildilt näha, siis nõuka ajal on teedeehitusega ja muude ehitustega pinnast kasvatatud kohati umbes meetri jagu. Seda kinnitavad ka mu teised vaatlused.

 

 Pilt 22. Väljakaevatud hoone, kuid mis kõik veel seal mäe sees võib olla?
 

 Pilt 23. Pool hoonet on mäe sees.

 

Kõige lõpetuseks lisan siia kaks fotot samast kohast Kalamajas Kungla tänavalt. Piltide uurimisel saab aru, kui palju on nõukaaegne teedeehitus tõstnud tänavate pinda.

 

 Pilt 24. Kungla tn 53, 1930ndad aastad.

 Pilt 25. Kungla tn 53, 2021. aastal.

Tegu on täieliku ulmega ja väljamõeldisega. Unustage nähtu ja ärge rohkem selliseid lugusid lugege.

 

LÕPP