Süütamisklaas - vanaaegne superrelv

Ajalugu uurides satun tihti kummaliste asjade otsa ja tegelikult on väikeseid kummalisusi ja tähelepanekuid mulle arvutisse kogunenud väga suur kogus, kuid ma panen need kummalisused kõrvale paremat aega ootama, sest tihti komistan mingi uue info otsa, millega tekib kohe seos minu varem kogutud info osas. Tahaksin ütelda, et järgmine lugu on järjekordne ajaloo vale paljastamine, kuid kui ma nii ütlen, siis ma võin eksida. Ajaloo vale on pigem see, et pime keskkaeg polnud mingi pime keskkaeg vaid siis olid olemas tehnoloogiad, millega sai teha piltlikult öeldes imesid, aga kui lugeda mõnd "tunnustatud" ajaloolist soperdist, siis saab teada umbes seda, et Euroopas, Napoleoni ajal (u 1800 aastal) oldi totaalses pimeduses. Napoleoni ajal polnud põhimõtteliselt mitte mingeid tehnoloogiaid. Ma alles lugesin ühte põnevat artiklit Napoleonist, kahjuks ei salvestanud, aga seal öeldi, et tollel ajal polnud olemas veel isegi küünlaid, mis ei tossaks. Kujutage nüüd ette neid uhkeid hooneid ja teatreid Napoleoni ajal ja enne seda, kus õhtuti pandi tossavad küünlad põlema nii et midagi ei näe ja silmad kipitavad, oeh. Nüüd aga süütamisklaasi juurde.

 Vanaaegse süütamisklaasi kasutamine moodsas teaduses (1931. aasta ajaleht).

Stockholm. Stockholmi sõjariistade muuseumis leidub hiiglasuur vanaaegne süütamise klaas, mida muiste sõja ajal tarvitati rannakaitseks pealetungivate vaenuliste laevastikkude vastu. Klaas asetati päikese kätte, kus ta merel olevad laevad põlema süütas...Ajaloolaste järele kasutati sellist sadamakaitserelva 18. sajandil.

Ma nii tahaks näha milline see süütamisklaas oma õigete mõõtudega välja näeb ja kuidas sellega saab merel laevasid (LAEVASID, saate aru laevasid, mitte luubiga näiteks lõket süüdata). Artiklist saab lugeda, et see süütamisklaas oli hiiglasuur ja asus 1931. aastal Rootsi sõjariistade muuseumis. See on väga põnev info, sest see kinnitab seda, et selline aparaat oli tõepoolest olemas. Kui aga selline aparaat oli muuseumis alles 80 aastat tagasi, siis võib ju eeldada, et see on tänapäeval ka kuskil olemas. Tuleb välja, et justkui ongi, kuid eluruuruses ei ole minu uurimise põhjal avalikult olemas sellest vanaaegsest tehnoloogilisest imest mitte ühtegi pilti ega joonist. Tuletan veel korra meelde, et vanasti ei olnud peavoolu ajaloo järele olemas tehnoloogiat, et sellist sõjarelva ehitatada, mis paneb merel olevad laevad põlema. 

Loen mina internetist, et juba Archimedesel (287 – 212 eKr) võis olla peeglite süsteem, mida sai kasutada relvana, et süüdata vaenulike kavatsustega laevasid merel, kuid siin on üks aga, ajaloolased ise ka kahtlevad selle info tõepärasuses ja seda loetakse pigem müüdi valdkonda kuuluvaks pajatuseks. Peavoolu ajaloo järele ei olnud tol ajal võimalik selliseid peegleid ehitada ja vaskplekiga (ilma tehnoloogita ei tee isegi vaskplekki) sellist optika instrumenti pole võimalik ehitada. Aga selge on ammugi see, et ka Arhimedese ajal olid olemas tegelikult väga arenenud tehnoloogiad, kuid ajaloolased seda ei kinnita. Ma ei ole päris kindel selleski, et Archimedes 2000 aastat tagasi elas, mulle tundub, et üks null on liiga palju sellel aasta arvul, aga see pole praegu teemaks. Minul, aga tekib pigem kahtlus, et see tehnoloogia on meie eest peitu pandud, sest ametliku ajaloo järgi ei olnud ilma tehnoloogiata sellist seadeldist võimalik ehitada. Ometi võis veel 80 aastat tagasi igaüks muuseumis seda relva oma silmaga näha.

Pilt 2. Kunstniku nägemus Archimedese imerelvast.

 

 

Pilt 3. Duodecim specula deum aliquando videre desideranti concinnata (1610). 

Gravüüri (raamatu?) pealkiri tõlkes võiks olla umbes selline: " 12 peeglit sellele, kes soovib Jumalat näha. Ma ei kommenteerikski sellist gravüüri, sest tolleaegsed gravüürid on minu jaoks kõik mõistmatud. Pildil on näha, et Archimedese moodi mees, hoiab käes mingit kumerpeegli taolist seadeldist, millega ta laeva süütab.

Pilt 4. Gravüür Archimedese süütamispeeglist.

 

Pilt 5. Archimedese peeglid süütavad laeva.

Miks meil on kasutada ainult mingid ulmeliseid joonised Archimedese aegadest, aga mitte uuemast ajast, kus see sama Rootsi muuseumis asuv eksemplar päikeserelvast süütas laevasid. Ma seda lugu eriti pikaks ei venitaks, sest käega katsutav ja silmaga nähtav informatsioon on meie eest peitu pandud. Ma usun, et selline tehnoloogia võis tõepoolest olemas olla, kuid ka meie tsivilisatsioon (meie? äkki hoopis kadunud tsivilisatsioon?) pidi olema väga arenenud. Sellega teemaga seoses meenus mulle üks selle blogi varasem lugu "Rootsi sõjalaeva vrakk Tallinnas." Ma selles teemas imestasin, et miks olid vanad tammepuust sõjalaevade küljed polsterdatud vildiga ja kaetud vaskplekiga. Pakkusin seal teemas välja, et laevad olid üle löödud (põhi juu ka) vaskplekiga, et tekitada vee hõõrumisel vastu vaskplekki elektrit, kuid selle info valguses võisid laevad vildiga üle löödud olla ja vilt vaskplekiga kaetud olla sel samal põhjusel, et need päikeserelvad niilihtsalt laevu süüdata ei saaks. Ajaloolaste arvates olid laevad aga vildi ja vaskplekiga kaetud sellepärast, et "kuumad" kahurite kuulid laevasid ei süütaks ja samas vilt pehmendab kuuli lööki. Kus on aga tegelik tõde?

LÕPP

Kreeka õigeusu kirik Moskvas

 

Lihtsalt üks tore lookene ühest kirikust (gravüür on illustratiivne), mida Moskvasse ehitati. Seda kirikut tõenäoliselt enam ei ole säilinud (hävitatud 1930ndte paiku?) või minu guugeldamisoskused ei ole tasemel. Loo leidsin 1882. aasta ajalehest. Rubla hinna eurodesse võtsin kulla hinna järgi ehk 1 kilogramm kulda maksis sel ajal 840 rubla, tänapäeval 50 000 eurot.

Uus kirik Moskvas 

 

 

Moskva linnas sai hilja aja eest Kreeka õigeusu kirik valmis, mida juba 1838 aastal ehitama hakati. Kirik on 1812. aasta sõja mälestuseks ehitatud. Algul pidi kirik määratu suur (110 sülda kõrge ehk 234,3 meetrit) ehitatama ja põhi pandi 1817. a, sel aastapäeval kui Prantslased Moskvast ära põgenesid. Kirikut ehitati siis nõndanimetatud „Varblaste" mägedele, et aga maapõhi seda määratu suurt raskust ei jõudnud kanda, valiti kirikule Moskva jõe kaldale uus koht. 1838. aastal hakati jälle vundamendi aset kaevama, mis 19 arshinat (13,5 meetrit) pidi sügavaks võetama ja kust 10,000 kuubiksülda (44100 kuupmeetrit) maad välja kaevati. 20. september 1839 a. pandi siis praegu valmis saanud kiriku põhi paika, millest ka Keiserlik Majesteet ise osa võttis. 1853. aastani tehti välimist seina ja torni tööd, siis panti 5 aastat metallist katust, kuni viimaks 1858. aastaks seinatööd nii kaugel olid, et tellingud (välimised maksid 172,000, sisemised 6,9000 rubla ehk välimised 10,25 miljonit eurot ja sisemised 4,1 miljonit eurot) maha võis võtta. Nüüd pandi uued tellingud sisse (42,000 rubla=2,5M eurot) ja hakati krohvima ja muud pudutööd tegema, mis 20 aastat kestis. Ligi 40 miljoni telliskivi ja 6000 sülda paekivi (1 süld on 2,13 meetrit) läks ehituse peale ära. Maad on kiriku all 1500 ruutsülda (3195 ruutmeetrit), kiriku pikkus 39 (83 meetrit), kõrgus 48,5 sülda (103,3 meetrit). Välimine sein on valge marmoriga ära löödud, ja piiblist ja 1812 a. sõjast võetud inimeste ja juhtide skulptuuri kujudega (48 tükki) ära ehitud: Kujud on kahes reas, esimene rida on 4,5 sülla (9,5 meetri), teine 15 sülla (32 meetri) kõrgusel. Nende töö üksi, ilma materjali ja paigale panemiseta, maksab 773,674 rubla (46M eurot). Punasest vasest katus on raud paaride peal. Kõige 5 torni kuldamise peale läks 35 puuda 31 naela 47 sol. kulda (575 kg kulda), mis 481,903 rubla (58,75M eurot) maksis. Kolm pronksist valatud ust (põhja, lõuna ja õhtu pool), millest suur uks 13,5 arshinat kõrge (9,5 meetrit) ja 7,5 arshinat (5,3 meetrit) lai ja hingedega ühes 800 puuda (13,1 tonni) kaalub ja külje uksed, mis kumbki 500 puuda (8,2 tonni) kaaluvad, maksavad 413,000 rubla (24,5M eurot). Seestpoolt on uksed tamme parketiga üle löödud. Välimisest uksest sisse astudes tuleb enne 2 sülla (4,2 meetrit) laiune koridor vastu, mis ümber kõige kiriku käib ja ristiga-ümber-kiriku-käimise tarvis on ehitatud. Koridori seinte küljes on marmorist tahvlid, mille peale kõik 1812. a. sõjalugu on üles pandud. Ühest külje uksest teiseni, risti üle kiriku, on 32 sülda (68 meetrit), eesuksest altarini 22 sülda (47 meetrit). Kirik on risti-taoline, hommikupoolne ots on altari jaoks, teised kolm on ka kesk-kirikust vaheseintega ära lahutatud. Kesk-kirik on nelja samba vahel, millel ristid nurkades on. Nende nelja sammaste peal on suur torn, mille läbimõõt on 14 sülda (torni ümber minna siis 44 sülda ehk 94 meetrit). Kiriku põrandalt kuni suure-torni laeni, mis üks vaheta kirikuruum on, on 33,5 sülda (71 meetrit). Igas vaheseinas on 3 pronksist valatud võre-ust. Kolme haru ehk tiiva kohal on koorid, millel igal ühel 12 akent on, kust ka kesk-kirik valgust saab. Peale selle valgustavad keskkirikut veel 16 torni akent, mille raamid pronksist valatud (4 sülda kõrged ehk 8,5 meetrit ja 2,5 arshinat ehk 5,3 meetrit laiad) ja igaüks 250 puuda (4,1 tonni) kaaluvad. 16 peegliklaasidega torni akent maksavad 200,000 rubla (11,9M eurot). Koori seinte (iga kooril on kolm) kui ka suure-torni seinte peale on kõige kuulsamate Venemaa kunstmaalijate käte läbi kirikukirjad maalitud, millest mõne kallal 6 aastat on tööd tehtud. Et torni kujud vaatajast väga kõrgel on, sellepärast on nad suured tehtud, kõige suurem 7 sülda (15 meetrit), kõige vähem 3 sülda (6,3 meetrit). Kujude kohal on sein sedaviisi krohvitud, et seina ja krohvi vahel 1,5-2 vershoki ( kuni 10 cm) laiune tühi ruum on, et higi kujusid ära ei rikuks, sest et nad seina peale on maalitud. Maast kuni koridorini on seinad porsiiriga üle löödud, põrand on mitme karvalise marmoriga teki-kirja viisil ehitud. Tornis on ümberringi pronksist valatud ja ülekullatud võreline galerii 640 küünlalühtriga. Galerii maksab 185000 rubla (11M eurot). Kogu kiriku valgustamiseks on 3,200 lühtrit, mis metallist torukesest on, kuhu küünal sisse pannakse, kust teda jälle vedru välja lükkab. Kooriruum ühendab ennast kiriku ruumiga poolkuu sarnase augu läbi. Kiriku ümber tahetakse neljanurgaline pronksist aed teha. Aianurkade peale tahetakse Keiser Aleksander 1, Nikolai ja kommandööride Barklai de Tolli ja Kutosov'i mälestuse sambad panna. Muidu aia peale tehakse kõikide 1812. a. sõjas kuulsaks saanud meeste rinnakujud. Need tööd ei saa aga pühitsemise päevaks mitte valmis. Kõige selle kiriku peale on juba ligi 15 miljoni rubla (892,8 M eurot) ära kulunud.

Panen siia mõned kommentaarid.

Kõige esimene ja kõige tähtsam siit loost on see, et Kreeka õigeusu kirik Moskvas ja veel selle auks, et Napoleoni armee löödi puruks. Ma ei tea, kas ma olen õigesti aru saanud või ei, aga tundub nii, et enam ei ole mingit Kreeka õigeusu kirikut Moskvas, on kuhjaga Vene-õigeusu kirikuid. Siin blogis on ka üks teema "Napoleon oli Apollo." Kuskil 19. sajandi algul toimus minu hinnangul suur ajaloo võltsimine ja kõik muudeti ära. Mõelge ise, Vana-Kreeka kirik Moskvas, mida enam ei ole olemas. Kui uurida natukene Napoleoni kohta, siis näeme ju kohe, et ta oli imperaator. Samasugune mees nagu meile ajaloo muinasjuttudes jutustatakse näiteks Cesari või ükskõik, mis Vana-Kreeka tähtsa mehe kohta. Rõivastus oli Napoleonil isegi sama. Kust aga tulid gravüüridele ja maalidele Prantsuse armee sõjaväevorm, seda ma veel ei oska öelda.

 

 

Kõrge vabamüürlase käemärk.

Järgmiseks, nagu lugeda eelnevast jutust sai, siis on selle kiriku loo ehitamise juures väga palju küsitavusi. Esiteks hind. Tänapäeva vääringus peaaegu, et miljard eurot. Me ei saa unustada, et ega see polnud ju ainuke hoone, mida tol ajal ehitati. Lisaks puudus siis elekter. Kõike tehti labida, meisli ja haamriga. Ma rohkem neid teisi asju selle loo juures ei kommenteerikski, hoolimata sellest, et kogu see kiriku ehitus ja hoone mastaabid (uks kaalub 11 tonni jne) on lihtsalt ülemõistuse käivad. Paneksin selle kiriku ehitamise loo ainult ühe fakti järgi täielikuks ulmeks ja see fakt on vundamendi sügavus. Olgu veel öeldud, et ma olen ehitust õppinud 4 aastat, selle koha pealt ma päris võhik pole. Kas te kujutate omale ette, vundament tehti 13,5 meetri sügavusele. Algul mõtlesin, et see on ajakirjaniku eksitus, aga kõrval on kohe öeldud, et 44000 kuupmeetrit pinnast veeti välja. 13 meetrit sügavust ühe kiriku jaoks? See on sama palju hoonet maa all nagu üks neljakordne maja. Nagu sellest veel vähe oleks, siis hoone asus Moskva jõe ääres. Öelge mulle palun, kuidas lahendati ära see, et vesi vundamendi auku ei jookseks. Elektrit polnud, pumpasid polnud, ahjaa purskkaevud olid neil Peterburis juba 18. sajandil. Vot kuskilt on see ajalugu nii mädaks läinud nagu kogu see kiriku ehitamise lugu.

LÕPP

Miks ei kasutanud eelmine tsivilisatsioon kõvakattega teid?

28.05.2021 jalutasin Tallinna vanalinnas. Päike küll paistis, aga ilm oli siiski külmavõitu nagu terve tänavune kevad. Tekitatud majanduskaosest olev linn oli üpris tühja võitu, kuid siiski nagu paistab juba lootusekiir ja inimesed hakkaksid jälle elama. Vaatan neid ilusaid kivimaju ja majade esimesi korruseid on poolenisti maa all. Eranditult kõik majad on vanalinnas poolenisti maa all. Oli ka üks auk seal maa sees majade vahel lahti kaevatud ja pistsin nina kohe sisse. Tuttav pilt. Esimene kiht on üle meetri liiva-kruusa-savisegune soga kiht, mis ajaloolaste väitel jääb 20. sajandist kuni u. 18-19 sajandini. Minu mäletamist mööda 20. ja 19. sajandi kiht tavaliselt arheolooge ei huvita, kaevatakse kopaga lahti ja asi ants. Võibolla üks mees saadetakse seda hunnikut labidaga läbi sonkima. Kuid vanalinnas võib olla teistmoodi ja songitakse kõik kihid läbi. 

Pildil olev must kiht on arheoloogide jaoks huvitav, see ongi see tõeline kultuurikiht, mis jääb 18. sajandisse ja allapoole. Olen ise kaevanud sellist kihti läbi, kui kunagi ühe treti muinsuskaitsjate ja arheoloogide järelevalve all kaevasin. See kiht koosnes peamiselt loomaluudest ja mõned potikillud jms sodi ka sekka. Ja peale seda kihti on puhas liiv. Võibolla sügavamal veel tuleb mingeid väga üksikuid setteid välja. Aga, kuhu ma tahtsingi jõuda: 

1. Kui kaevaksime nüüd vanalinna sinna musta kihini, siis oleksid esimeste korruste uksed (kui ikka on esimesed korrused?) jälle normaalsed ja poleks aknaid poolenisti maa all. 

2. Olen kaevanud ise ja näinud ka teistel objektidel, et selle "kultuurikihi" paksus on igal pool enam-vähem ühe paks, umbes 20-45cm. Ehk meie esiisad ei loopinud paarisaja aastaga prügi nii hullult aknast välja, et terved korrused mattusid. Linnas tekkis paarisaja aastaga (võibolla hoopis paarikümne?) ainult paarkümmend sentimeetrit kultuurikihti. Aknad oleksid paistnud. Peale 17. sajandit järsku viskas igasugust soga sisse, et aknad ja uksed nüüd poolenisti maa all on. Siin ongi peidus see miski saladus, nagu igal pool maailmas. 

3. Kolmas punkt on minu jaoks kõige põletavam. Oletame, et kui maailmas oligi kõrgelt arenenud tsivilisatsioon, kes püstitas võimsaid rajatisi üle ilma, siis miks ei ole kuskil kaevamistel praeguste munakiviteede alt välja tulnud uusi teid? Kõrgtsivilisatsioon ei saanud paterdada looma kontide peal ega ehitada. See kontide aeg näib olevat üks viletsuse aeg, midagi selles loos ei klapi. Kus on teed? (Kommentaar (12.01.2023): On leitud sügavalt pinaase alt ka kõvakattega teid. Üks selline tuli välja Otepäält. Allikas: vana ajaleht., kui meelde jääb, lisan siia tõestuse).

Rahustuseks lisan loo lõppu ühe pildi ühest hiiglakahurist kah. Nägin seda võimast metallist, mitte pronksist, jurakat sel samal jalutuskäigul. Oli teine kangi alla prügikastide kõrvale paigutatud. Selle juraka massi ei oska öelda, aga arvan, et kaalub vast ühe sõiduauto kanti kindlasti. Kahjuks ei olnud aega pikemalt uurida seda monstrumit ja pealegi astusin kahurit imetledes koerasita sisse. Jõudsin tähele panna, et kahuril puudus auk, kust püssirohi süüdatakse, aga võin ka eksida, sest tõesti ei jõudnud süveneda sellesse kahurisse.

LÕPP

Robotid vanal ajal

Mida me teame robotitest, mida inimesed kasutasid sadu aastaid tagasi "keskajal" ning isegi tuhandeid aastaid tagasi? Kui uurida ametlikku ajalugu, siis võib näha muuseumides mingeid vahvaid puidust kaste, mis pidid olema robotid vanal ajal, kuid siin on üks aga. Meie aja ajaloolased loevad kuskilt mingeid vanu kirjeldusi, et näiteks 400 aastat tagasi oli olemas robot, mis kõneles inimkeeli. Siis nad piltlikult öeldes võtavad nööri, paar lauda, seapõie ja taovad kasti kokku ning proovivad sellega mingit hääle moodi pininat teha. Samas nad isegi selle algelise aparaadi juures kasutavad täistehnoloogilisi osasid nagu hammasrattad, peenkeermega poldid, võllid jne. Allolev pilt kujutab hästi kogu ajaloo valet. EI SAA EHITADA JA LUUA TEHNOLOOGILISI IMESID ALASIL TANGIDE JA VASARAGA!!!

Hephaestus valmistab alasil vasaraga Jupiteri noolt.

Ma ei hakka siia ära tooma ametlikku robotite ajalugu. Algselt oli roboti asemel kasutusel sõna automaat, automata või automatons. Toon siia lugusid, mida olen leidnud, mis on põnevamad ja salapärased nagu kõik muu "antiikmaailmast". Robotit kirjeldatakse ka mingis Piibli varjandis sõnaga Golem (eesti keelses piiblis ei leidnud sellist mõistet). Golem oli mingi väga keeruline seadeldis või kogunisti tehisintellektiga objekt, mis pandi liikuma võluloitsude abil. Antiikajast on robotite kohta toodud ära umbes selline mõiste: Automaadid olid inimeste, koletiste ja loomade metallist kujud, mis olid loodud metallide jumala Hephaestuse poolt. Selle loo kõige esimesel pildil on juba näha, kuidas Hephaestus vägevaid asju teeb. 

Gigantrobot Talos piraatidega võitlemas.

Vanakreeka mütoloogias oli Talos pronksist hiidrobot, kes kaitses Kreeta saarel printsessi Europet piraatide ja sissetungijate eest. Robot tegi ööpäevas saarele kolm tiiru peale, otsides vaenlasi ja takistades vaenlaste sissetungi saarele. Muidugi me ei leia mingeid täpsemaid andmeid roboti kohta ja peame esialgu leppima selle infoga, mis meile kättesaadav on.

Talos kujutatud vanakreeka hõberahal. Miks on robotil vaja suguelundeid?

Panen siia informatsiooni robotitest, mis ma olen leidnud internetist, aga eriti vanematest ajalehtedest, sest seal on informatsioon säilinud palju täpsemalt kui paljudes tänapäevastes allikates. Kahjuks ei ole võimalik ajalehe kirjutistest saada viiteid algallikate kohta. Lihtsalt teinekord hämmastab, et kus kohast inimesed sada aastat tagasi informatsiooni ammutasid.

Tsiteerin allikat: 

Vana aja preestrid kasutasid liikuvaid nukke usklikke kujutlusvõime mõjutamiseks. Egiptuse rongkäikudes andis jumalakuju peanoogutamisega märku, millist teed mööda ta soovis minna ja roomlaste rongkäikudel kanti kaasas "lastesööja" Mandukuse kuju, kes plaksutas oma lõugu. Ka keskajal olid rongkäikudesse kaasatud hiiglanukud, kelle puupead ulatasid mõnikord kõrgemale majakatustest. "Masininimese" päris arenemine algas liikumapanevate ainete, nagu liiva, vee ja elavhõbeda kasutamisega. Hiinlased ja kreeklased tundsid ära elavhõbeda omaduse raskuspunkti seadmises ja kasutasid seda nukkude seismapanemiseks. Sagedamini aga kasutati vee või auru survet ja juba egiptlased ehitasid omale sel viisil automaate. Antiikaja kuulsam mehaanik Heron Aleksandriast konstrueeris kolme rattaga vankri, millel oli kujutatud Bakhuse jumaldamine: altarist lõi välja ohvrituli, jumala kepist pritsis piima, tema karikast voolas vein. Hilisemal antiikajal oli koguni automaatteatrid, kus kanti ette terveid draamasid sõitvate laevadega, tormidega ja laevahukkumistega. 

Pildil peaks kujutatud olema Jaapani automaatteater 1662. aastal. Seda joonist ei ole võimalik kommenteerida, sest mis seal õigupoolest toimub, on võimatu öelda.

Tsiteerin allikat: 

Keskajal oli eriti Idamaa sääraste imeasjade kodumaa, jutustatakse imeaedadest, milles laulsid kunstlikud linnud, kes lehvitasid tiibu, möirgasid masinlõvid jne. Kogu see automaatkunsti kirju nõiailm kandus hiljem renessanssi ja barokk aedadesse, kus pandi liikuma kõik, mis vähegi liigutada andis. Ka kellavärgid ühendati automaatkujudega ja need kaunistasid peamiselt suuri kirikuid. Nii näitas näiteks Strasbourgi peakiriku kunstkell 1352. aastal kummardavaid kolme kuningat ja kirevat kukke. Kuulus oli ka Nürnbergi Maria kiriku kella n. n. "Mehikeste-jooks", mis kujutas seitsme suurvürsti möödumist Karl IV-st, kus seitse mehikest liikusid lakkamatult ringi. Oli olemas ka viinakarikaid, mis ratastel jooksid laual ringi ja kelle ette nad jäid seisma, see pidi nad tühjendama. Säärased automaatsed mängukannid said peagi rändavate näitlejate tõmbenumbriks. 13. sajandil, mil eriti harrastati automaate, saavutati sel alal tähelepanuväärseid asju. Imestustäratav oli 12 lugu mängiv flöödipuhuja. 

Nagu näete, siis allikas väidab, et 13. sajandil olid automaadid eriti populaarsed. Kas te kujutate ette aastaid 1200-1300 ehk 13 sajand? See oli nii pime keskaeg, et Eesti kohta polnud suurt midagi teada. Kas midagi ei tundu kogu selle ajaloo juures täiesti valesti olevat? Ei saa justkui kõrvutada seda pimedat keskaega, kus osade allikate väitel inimesed piltlikult öeldes justkui elasid koobastes, aga samas teised allikad kõnelevad "terminaatoritest", kes uljalt maailmas juba ringi kondasid.

Ajaloomuuseumid aga on üldse eraldi teema, selge on see, et paljud muuseumieksponaadid on mingid väljamõeldised inimeste muuseumidesse meelitamiseks. No ütleme naljatledes siis nii, et pooled eksponaadid on tänapäevased esemed, mis peaksid andma aimu vanadest aegadest ja teine pool eksponaatidest on võltsing. Nali naljaks, samas kutsun kõiki muuseume külastma, sest muuseumides on alati väga põnev. Võltsingute teemal on mul lugusid siin blogis ilmunud, nii et ma ei mõtle ise midgi välja vaid toetun allikatele. Väikese kõrvalpõikena võin öelda, et terminaatorite relvi eksponeeriti Varssavi Poola Armee muuseumis, kus oli relv 17. sajandi algusest, millel on 64 rauda. Sellised relvad on praegusel ajal prototüüpidena täitsa olemas. 

Terminaarorite relvad 1601. aastast. 

Tänapäevane eksperimentaalne relv "Metal storm", üks miljon lasku minutis.

Muuseumides näeb igasuguseid huvitavaid asju, näiteks all oleval pildil on automaatselt helisid esitav flöödimängija, mis on tänapäevane leiutis ja pidavat kujutama jälle miskit automatat vanast ajast. Osades muuseumides proovitakse esemeid tõe pähe rahvale näidata, mis justkui kujutavad ammusest ajast olevaid esemeid, kuid sisaldavad täistehnoloogilisi osasid. Kas mitte kõik osad ei peaks hoopis sepistatud või valatud olema ja valmistatud olema käsitööna?

See flöödimängija olevat aga aastast 1840. Tahaks selle mehikese osasid lähemalt näha, aga paistab, et seegi robot on kokkupandud täistehnololoogilistest osadest.

All olev part on küll 1738. aastast, aga ikkagi, hammasrattad jne. Teil on ainult joonised, pange tööle ka mõni, milles pole kasutatud täistehnolooghilisi osi, ainult meisel, haamer, sepavalu ja seanahk. Aga vastust te teate juba isegi, see pole vist võimalik. Ma ei väsi kordamast, sõdade, katkude, näljaaeg ja siis veel hoopiski kauge 13. sajand, aga neil ujuvad tiigis robotpardid, kes söövad ja joovad. 

Mis aga sellel pildil valesti on? Sellel pildil on just kõik õigesti ja on sellele ajale kohane (antiikaeg). Robotid on loomulikud, mitte mingisugused puust kastid hammasratastega.

Jacques de Vaucanson 16-17. sajand flöödimängija, tamburiinimängija ja sööv part.

Lugu imehobustest.

1773. aastal konstrueeris W. Kempelen kõneleva masininimese. Kempelen lõi ka tehisintelligenti omava malemängija, kuid arvatakse, et see oli võltsing. Vaata tänapäeva rekonstruktsiooni all pilidl, kas see ongi siis masininimene? Sellegipoolest olevat ta aga loonud kõneleva inimese ja meie näeme muuseumides kõneleva inimese asemel midagi sellist nagu all pool oleval pildil.

Täistehnoloogiline vidin Kempelini malemänguaparaadilt? Sepad tehke järele!

Jaquet-Droz Automata (circa 1768).

Võimatu seadeldis roboti sees 18. sajand. Täistehnoloogiline seadeldis.

Kui see lugu, mida nüüd siia panen, pole väljamõeldis, siis oskasid robotid mõelda ehk oli olemas mingisugune aju või muu seadeldis, mis lahendas kergemaid ülesandeid ja sai aru küsimustest ning oskas neile isegi vastata.

18. aastasaja lõpul oli moes kloostri vastuvõtmise tubades automaat munka pidada, kes külalisi vastu võttis ja ukse nende järel sulges. Kord oli olemas veel automaat, millele oli antud Peeter Suure välimus. Kui talle keegi lähenes, tõusis ta kurja näoga üles. Selsamal ajal vaimustas Londoni kõrgemat seltskonda ämblik, kes lauda mööda kõndis ja ennast jalgadega kaitsema hakkas kui teda puudutati. Peale Wokansoni sai sellel alal suure kuulsuse osaliseks Guden; ta elas küll hästi hiljem ja suri aastal 1871. Imestamisväärt oli tema „kunstnik ja kirjanik". See automaat kujutas väikest markiisi Ludwig 12. aegsetes riietes. Ta istus laua taga, mille peal oli tindipott ja vastas kirjalikult mitmesuguste küsimuste peale, mis olid graveeritud vask tahvlikeste peale. Oli tarvis ainult lasta ühte neist tahvlikestest kasti ja laua peale asetada üks leht paberit, ja kohe kastis markiis sule tindipotti ja kirjutas vastava sõna või lause ja joonistas pildi. Küsimise peale: kes sind valmistas? vastas ta: Rober Guden. Küsimuse peale: mis on truudus? joonistas koera. 

Kes oli aga Rober Guden? Sellist meest enam kahjuks meie ajalugu ei tunne. Proovige guugeldada. Peab ütlema, et eelmisel pildil olev kirjutaja näeb kirjelduste järgi sarnane välja nagu Gudeni "kirjutaja", ja algul mõtlesin, et see ongi sama robot, kuid tegu on siiski erinevatest sajanditest olevate robotitega. Roboti looja nimi on ka teine.

Panen siia nüüd lõike allikast, mis tekitavad samasugust hämmastust nagu terve see jutt või blogi kokku. Tõmbasin mõned kohad mustaks. 

Keskaegsed automaadid, 900–1400 

Varasemal keskajal tõlkisid araabia keelt kõnelevad teadlased araabia keelde vanakreeka tekste automaatidest, sillutades teed automatiseerimistehnika edasiseks arenguks järgnevatel sajanditel. Truitt kirjutab, et araabia mehaanikainsenerid võtsid kasutusele uut tüüpi hammasrattaid ja ventiile, mis aitasid neil valmistada keerukamaid automaate. 

Juba 9. ja 10. sajandil on Lähis-Ida paleedes säilinud pealtnägijate jutud sirisevatest mehaanilistest lindudest, mõned teated mehaanilistest lõvidest tollases Konstantinoopolis (tänapäeval Istanbul). 

Teadmised mehaaniliste lindude valmistamise kohta olid mõni sajand hiljem levinud Lääne-Euroopasse ning realistlikke näiteid leiti 14. sajandil Hardinist, Picardias Artoisi krahv Robert II prantsuse lossist koos mehaaniliste ahvidega.

14. sajandist pärit Dominikaani ordu vend Albertus Magnus, kes oli ka astroloog, lõi rääkiva metallkuju, mis vastas küsija küsimustele.

Kullaseppade gild ehitas Inglise kuningas Richard II kroonimise puhul mehaanilise ingli 1377. aastal.

16. sajandiks oli realistlikult inimese välimusega robotikujude loomine muutunud tavapärasemaks ning robotitehnika keerukus oli märkimisväärselt viimistletud ja arenenud. Olid olemas pillimängu oskavad robotmuusikud ja robottantsijad.

jne...

1650. aasta gravüür, kus kujutatakse veega töötavat automaati, millel tantsib luukere. Arvan, et sellised gravüürid on ringlusesse lastud meie ekitamiseks. Sellegipoolest tunduvad osad automaadi osad olevat täistehnoloogilised. Kuidas aga üldse gravüüre tehti? See on samasugune ulme nagu kõik muu.

Iseenesestki mõitsa on enamus "imesid" kaduma läinud. 

 

Mul on "musta materjali" robotite kohta vähemalt kaks korda nii palju, kui siia loosse olen ära toonud, kuid arvan, et ei ole mõtet siia kõiki näiteid välja tuua. Üldjoontes peaks lugejale ammugi selge olema, et see kõik on ulme.

Kokkuvõtteks saab öelda seda, et ajalugu on üks pudru ja kapsad. Eesti ajaloo kokkukirjutaja ja kangelane Läti Henrik on pärit vist hoopis kuskilt paralleeluniversumist. Lihtsalt on nii, et kui ametlikus ajaloos hakkad 1+1 kokku panema, siis saad vastuseks 700. Kus kohast aga viga tuleb, pole veel päris selge.

Päris lõpetuseks üks filosoofiline mõttetera.

Hoiatus! Tegu on ulmelooga ja väljamõelidsega, millel ei pruugi midagi ühist olla reaalsusega.

 

LÕPP

Monumendid

Jätkan ulmega ajaloo valede kohta, sedakorda kasutan Predsedatel SNT youtube kanali abi ja teen siia lühikokkuvõtte antud kanalil sisalduva info monumentide ja sammaste kohta. Vaatasin ise neid filme ja mõtlesin, kui labaselt on keegi vene ajaloo kokku kirjutanud ja luuletanud, et keel ei paendu ütlemagi. Lugu alustan aga hoopis Londonis asuva monumendiga, mis väidetavalt rajati sinna peale 1666. aasta suurpõlengut. Sissejuhatuseks veel nii palju, et läänes on vähemalt püütud peita või puuduvad ajaloolised ürikud ja on väga raske üles leida informatsiooni, et kuidas paljud tehnoloogilised imed ehitati. Idas aga on detailsed kirjeldused ja "vanad dokumendid" säilinud, mis kirjeldavad monumentide püstitamist, transporti jne aga sellest juba allpool lähemalt.

The Monument

Monument seisab Londonis Monumendi ja Kala tänavate ristmikul. Monument ehitati aastatel 1671–1677 Londoni suure tulekahju mälestuseks ja linna ülesehitamise tähistamiseks. Kolonn on ehitatud antiikstiilis ja selle sees on 311 astmelise konsooliga kivitrepp, mis viib vaateplatvormile. Kolonni tipus on trummel ja vaskurn, millest tulevad välja kujutatavad leegid, mis sümboliseerivad suurt tulekahju. Monument on 61 meetrit kõrge.

Pilt 1. Monument, mis tähistab suurt tulekahju 1666. aastal Londonis. Kolonni hakati ehitama 1671. aastal ja valmis sai 1677. aastal. Monument tähistab Londoni linna uuesti ülesehitamist pärast suurt tulekahju.

Kui vaadata nüüd seda gravüüri lähemalt, siis on näha seda, et see objekt on üüratu, justkui teisest maailmast ja kultuurist olev monstrum, mida pisikesed inimesed ei olnud võimelised ehitama meislite ja haamritega. Kasutan siin hr Arne Tsirna sõnu - see on täistehnoloogiline objekt, tööstuslik toodang, mitte käsitöö. Ma sellest monumendist rohkem suurt ei räägikski, kui võibolla seda, et monumendil olevad kirjad on ladina keelsed (üleilmne keel) ja monumendi ehitaja oli vabamüürlasele (Masonite meister) Joshua Marsallile kuuluv kompanii. Ajaloost aga on teada, et vabamüürlasi siis veel ei olnud olemas. Kui ma ei eksi siis 1717 pandi Inglismaal vabamüürlusele alus ametliku ajaloo järgi. Igal juhul olid olemas siis massoonid, kelle salajaste ehitusvõtete taha prooviti panna kõiki suuremaid ehitisi, mida ei ole võimalik ehitada meisli ja haamriga. Monumendi kohta saab veel lugeda seda, palju ta maksis jms infot, aga kuidas see valmis ehitati, vot seda infot ei leidnud.

Pilt 2. Londoni monumendi sisemuses olev keerdtrepp.

Minini ja Pozharski monument

Pilt 3. Minini ja Pozharski monument.

Ametlik ajalugu:

Minini ja Pozharski monument (vene keeles Па́мятник Ми́нину и Пожа́рскому) on monument, mis asub Venemaal Moskvas Punasel väljakul. Kuju mälestab vürsti Dmitri Pozharskit ja Kuzma Mininit, kes koondasid üle venemaalise vabatahtliku armee ja ajasid Poola-Leedu Ühenduse väed Poolast kuninga Sigismund III juhtimist Moskvast välja, tehes sellega lõpu probleemide ajale 1612. aastal.

Monumendile on lisatud tsaar Aleksander. Parima kujunduse konkursi võitis kuulus skulptor Ivan Martos aastal 1808. Martos valmistas mudeli, mille Dowageri keisrinna Maria Feodorovna ja Venemaa Kaunite Kunstide Akadeemia kinnitasid 1813. aastal. Valutööd (kasutati 500 kilogrammi vaske) viidi läbi 1816. aastal Peterburis. Kolmest massiivsest Soomest pärit graniitplokist valmistatud alus nikerdati valmis Peterburis. Kuju ja aluse Moskvasse toimetamine esitas logistilisi väljakutseid ja seda tehti talvel külmunud veeteede abil. Napoleoni sissetungi tõttu Venemaale sai mälestusmärgi avada aga alles 1818. aastal.

Aluse esiküljel on pronksist tahvel, mis kujutab isamaaliste kodanike stseeni, kes ohverdavad oma vara emamaa hüvanguks. Vasakul on pilt skulptor Martosest, kes annab ära kaks poega (kellest üks tapeti 1813. aastal). Algselt seisis kuju Punase väljaku keskel. Pärast 1917. aasta revolutsiooni leidsid kommunistlikud võimud, et monument takistab väljakul paraade, ja arutasid selle lammutamist või üleviimist mõnda sisemuuseumi. 1936. aastal viidi kuju katedraalile lähemale, kus see on tänapäevani.

Monument koosneb mitmest osast ja kaalub kokku 7000 puuda ehk 114 tonni.

Pilt 4. Na Maskvu.

Monumedi transpordiks kasutati külmunud jõgesid ja teekonna pikkus oli 2969 km bla bla bla. Ametlik ajalooline dokument on lingina loo lõppu lisatud (üle 200 lehekülje), saate imestada kui lugeda seda jaburdust, kuid mis on mõtet ennast koormata teadmistega, mis on parimal juhul vaid hea fantaasia.

Pilt 5. Monumendi toimetamine talvel mööda jõgesid Peterburist Moskvasse.

Asun kohe asja kallale, sest kellel ikka on niivõrd palju aega ja tahtmist, et lugeda ametlikku "väljamõeldud" kilomeetripikkust teksti. Ajaloolased väidavad, et see kolakas koosneb mitmest osast nagu jalam, monoliitne Soome graniidist valmistatud keskosa, vasest bareljeefid mõlemal pool monumentija vasest kujud, kogukaaluga 7000 puuda ehk umbes 114 tonni. Tegelikult on see aga kõik vale. 

Pilt 6. Moument ja bareljeef.

Vaadake ülemist pilti. Kui vene ajaloolased väidavad, et see keskmine graniidist osa on üks suur monoliitplokk, siis öelge mulle palun, kuidas tolle aja inimesed ilma tehnoloogiliste abivahenditeta said teha meisli ja haamriga akna sellesse graniitplokki? Lähen nüüd korra jutuga justkui teemast välja, kuid tegelikult on see täpselt teemasse.

Pilt 7. Peterburi Ermitaažis olevad "graniitsambad".

Need sambad tunduvad olevat enam-vähem sarnasest graniidist, kuid siin on üks aga.

Pilt 8. Kandiline sammas.

Ülemisel pildil on näha, et "graniitsamba" alumine äär on natukene pude. Lähemal vaatlusel aga selgub ,,,

Pilt 9. 

Selgub, et see polegi graniitsammas, on hoopis punastest tellistest sammas, mis on graniitkrohviga üle krohvitud.

Pilt 10. Monumendi mõõdud.

Kui vaadata filme sellest monumendist (lingid loo lõpus), siis on selline tunne, et see monument ei ole üldse nii suur, kui vene teaduslikus allikas märgitud on. Kuid seda ei saa puhtalt piltide järgi otsustada, tuleb ise kohale minna ja ära mõõta. Väidetavalt on monument hetkel remondis ja vaatajatele suletud koroona viiruse tõttu.

Pilt 11. Monumendil olev vasest või pronksist kiiver. 

Sellel kiivril on eesmärk, kes aga vene keelt hästi mõikab, see ärgu seda blogi postitust edasi lugegu vaid vaadaku Predsedatel SNT monumentide filmid ise ära.

Monumendist on lisaks "ajaloolisele" kirjeldusele ja saamisloole olemas ka dokumendid selle renoveerimise kohta ja mis seal siis näha on?

Pilt 12. Läbilõige monumendist.

Pilt 13. Läbilõige monumendist.

Mis nüüd siis õigupoolest selgus? Selgus, et monument on seest tühi ja see meenutab pigem sarkofaagi, mille sisu on kuskile teisaldatud. Praegune sissekäik monumenti on just selle kiivri all, millest eespool juttu oli. Järelikult võib kogu ajaloolise dokumentatsiooni ja saamisloo lugeda fantaasiaks. Monumendi sees aga laiutab terve tuba, üle 5 kuupmeetri tühja pinda. See pole mingi monoliit ja ammugi ei kaalu see sadu tonne võibolla kõigest 5-10 tonni. Miks ja kellel aga sedasi hämada on vaja, see on vist selle blogi lugejal ammugi selge. Kes veel aga ikka pole aru saanud või sattus siia esimest korda, siis lühidalt võib öelda, et meie tõeline ajalugu on varjatud. 

Pilt 14. Sissekäik monumenti kiivri alt.

Pilt 15. Monument seest poolt.

Aleksandri sammas

Sammas püstitati 1834. aastal Peterburis, tähistamaks võitu 1812. aastal Napoleoni vägede üle. Sammas on monoliit (ühest tükist) ja kaalub üle 700 tonni ning on 47,5 meetrit kõrge. 

Pilt 16. Aleksandri sammas talvepalee ees.

Ametlikku Aleksandri samba saamislugu aga lugege ise, see on selline äge ja pöörane lugu. Elukulg blogi postituses on kogu see Peterburi saaga toredasti välja toodud. Mina aga oma jutuga tahan jõuda nüüd natukene teise kohta. Mis siis, kui need kolakad sambad üle ilma polegi monoliidid vaid on tehnoloogiate abil püstitatud tornid? Kas Aleksandri sammas polegi monoliit vaid on seest tühi ja keerdtrepiga. Plate on ju üleval täpselt samasugune nagu Londoni tornil.

Pilt 17. Aleksandri samba pjedestaal.

Rääkige palju tahate, et massoonid, vabamüürlased võibolla ka jesuiidid jne ei sekku poliitikasse ega ei puutu maailma ajaloo kujundamisel asjasse. Tehke või tina - ei usu. Küll kunagi tulevad selle organisatsiooni all- ja pealisasutuste teod inimikonna vastu (aga võibolla hoopis poolt?) avalikuks. Ma ei ütle hooga, et nende eesmärgid on halvad, see mis algul paistab halb võib hiljem hoopis heaks osutuda. Filosofeerida sellel teemal võib palju ja ongi juba filosofeeritud, kuid lühidalt öeldes võiks kogu "kõikenägeva silma" filosoofia olla näiteks selline - ainult kurjas maailmas avaldub inimese hinge tõeline olemus.

Pilt 18. Sambad ja nende mõõdud.

Esimene sammas vasakul on Aleksandri sammas. Huvitav on see, et suured sambad üle ilma on praktiliselt samasuguse ehitusstiiliga, kuid millegipärast osades sammastes on sissepääsud ja samba seest läheb keerdtrepp kuni ülemise vaateplatvormini. Teistel sammastel aga sissekäigud puuduvad. Arvatavasti muidugi on, aga need on osavasti suletud ja neist on ajaloolistes allikates "monoliidid saanud" koos oma fantastiliste ulmelugudega.

Pilt 19. Vasakul Aleksandri sammas Peterburis ja paremal Traianuse sammas Roomas.

Monferrand on praktiliselt üks-ühele kopeerinud Aleksandri samba Traianuse samba järgi, kuid seda ainult juhul, kui ajalugu on selline nagu ta ajalooõpikutes kirja on pandud. Aleksandri samba jalamit on natukene "kohendatud" ja sissekäik on kinni pandud ja ära peidetud. Siin ikkagi pean natukene rääkima tausta Aleksandri samba saamisloo kohta. Ühesõnaga selle samba toorik lasti Peterburgi transportida kaugelt Soomemaalt. Ajalugu on ikka nii fantastiline. Samba transportimiseks projekteeritud laeva konstrueeris aga keegi kirjaoskamatu vene sepp või mingi muu asjapulk (ei mäleta ka enam kõike detaile nii täpselt. Lühidalt sellest samba saamisloost peaks ka siin blogis kuskil juttu olema). Nüüd aga korraks Traianuse samba juurde.

Pilt 20. Traianause samba ehitamine.

Traianuse sammas sai valmis umbes 113 aastat peale Kristust ja lääne ajaloolised väidavad, et see kolakas ehitati marmorplokkidest, mis asetati üksteise peale. Tehnoloogia aga oli ikka samasugune, meisel ja haamer. Marmorplokid kaalusid 25-70 tonnini.

Pilt 21. Traianuse samba ploki sisse trepi õõnestamine.

Pilt 22. Traianuse samba plokid.

Kui plokid olid paika pandud, siis sammas krohviti ja tehti krohvi sisse sõdurite kujud jms ning valmis ta oligi.

Pilt 23. Traianuse samba läbilõige.

Pilt 24. Traianuse samba vaateplatvorm.

Pilt 25. Vendome sammas Pariisis.

Pilt 26. Aleksandri sammas Peterburis.

Peterburi sambal on samuti olemas ülemine plate (vaateplatvorm?), kuid ilma aedikuta. 

Pilt 27. 

Mida siin ikka enam pikalt keerutada ja pilte näidata. Selle looga võib öelda seda, et osad ajaloolised kirjutised ei ole midagi muud kui puhas fantaasia. Aleksandri sammas ei ole tõenäoliselt mitte mingisugune monoliit vaid on samasugune seest tühi ja mitmetest üksteise peale asetatud plokkidest kokkupandud sammas.

Pilt 28. Aleksandri samba plokid.

Pildilt on näha, et sammas ei ole monoliit vaid koosneb üksteise peale asetatud plokkidest. Videot hea resolutsiooniga vaadates, näeb seda efekti eriti hästi.

Lõpetuseks ütleks veel seda, et ma ausalt ei tea, miks Venemaa monumentide puhul on palju pakasuhat. Siin võib olla mitu varianti. Esiteks, tõelised sambad on hävinenud ja tehti ruttu järele mingid odavad koopiad. Teiseks, osadel ajaloolastel lihtsalt pole halli aimugi, kuidas üht või teist asja neil ammustel aegadel tehti ja mõeldi ruttu välja mingid dokumendid ja lugu sinna juurde, et kuidas see või teine asi on tehtud. Lugege kasvõi Tsaari kella lugu, no on alles ilus muinasjutt. Selle kella saamise lugu ja muidugi Aleksandri samba püstitamine tundub olevat samasugune utoopia nagu püramiidide ehitamine. Kus aga tegelikult tõde asub, see selgub võibolla juba õige varsti... 

LÕPP

Kasutatud allikad:

https://www.themonument.info/history/introduction.html

https://en.wikipedia.org/wiki/Monument_to_the_Great_Fire_of_London

https://dlib.rsl.ru/viewer/01002988228#?page=1

https://et.wikipedia.org/wiki/Monument_to_Minin_and_Pozharsky

http://igor-grek.ucoz.ru/publ/transport/1817/9-1-0-638

https://www.youtube.com/watch?v=3fdjqdW5QN8&t=1321s

https://www.youtube.com/watch?v=yY-UOiHP5LY

https://www.youtube.com/watch?v=G0U7BcTjvOo

https://et.wikipedia.org/wiki/Alexander_Column

http://elukulg1.blogspot.com/2017/02/mustiline-peterburg.html