Emanuel Swedenborg

Sissejuhatus lühidalt:

• Swedenborgi teatel on Saturn Päikesest kõige kaugemal olev planeet.
• Maad, õhku, tuld ja vett pidas ta elementideks, millest kõik asjad koosnevad.
• Armastust pidas ta vere punasuse ja kehasoojuse põhjuseks. Mida südamlikum ja armastusväärsem inimene, seda kuumem veri. 
• Verd omakorda aga toidavad kopsudesse sisse hingatud lõhnad. 
• Swedenborg eitas, et Jumal on kõigi asjade Looja; tohutu hulk loomi, taimi ja mineraale on pärit põrgust. 
• Esimesel inimesel polnud välist hingamist ega kõnevõimet. 
• Kurjad vaimud on haiguste põhjustajad.

Selle üli-põgusa loo panin kokku kahe raamatu põhjal, mida ma kõigest põgusalt sirvisin. Ent ometi ma leidsin sirvimise käigus nii palju pöörast ja uut ning huvitavat infot, et pidin loetust väikese loo kokku panema. Temast ja tema kohta on väga palju raamatuid (inglise/prantsuse keelsed) saadaval, aga kuna nendes keeltes on teatud tekste raske lugeda (prantsust ma üldse ei mõika, küll aga masinaga saab tõlkida), siis Swedenborgiga hetkel rohkem edasi ei tegele, sest uurimisteemadest juba puudust pole. Kopeerisin raamatutest mõned kohad ja mõtlesin, et kommenteerin mõnes kohas juurde, aga jätan selle mõtte siiski katki. Selles jutus on keerutamata ja otse, ridade vahele peitmata, peensusteni, kõik öeldud. Kõige tähtsam vast ikkagi on järgnev Swedenborgi mõte – kõik mõtted on asjad! Ja siis alles tulevad detailid, nagu, kes olid esimesed inimesed? Ja omavahel suhtlesid nad - telepaatiliselt (sama asi on ka Atlantise loos kirjeldatud). Lisaks esimesed inimesed ei hinganud "välist" õhku. Kas pole see mitte see sama teema, et lossides polnud peldikuid, ehk inimesed nähtavasti ka ei söönud! Paradoks on veel selles, et Swedenborg ise elas selles samas ajas... aga, edasi: Mis on hieroglüüfid tegelikult (vaata ka Briti muuseumi lugu); mis on veri; mis on haigused ja millest need alguse saavad jne. Muidugi ei saa suurt midagi tõestada ja ega ma pean osasid tema väiteid mitte-tõepärasteks, aga siiski toon need siia välja, sest ka esmalt tunduvad „valed“ mõtted ja ideed on teinekord hea väetis uutele uurimissuundadele.

Üks vahemärkus veel, Swedenborg kirjutas raamatus loomadest, mis pole Jumalast pärit ja seal ta nimetab hetkel maal päriselt elavate olendite kõrval ka draakonit. Kui ta draakonit mainis, siis võib arvata, et sellised veel tema eluajal elasid (ja tegelikult veel isegi 20. sajandi algusel. Kirjeldus ühest juhtumist on blogis olemas). Kui ma taolisi uskumatuid asju loen ja proovin ajaloolisse pilti panna, aga millegipärast ei saa asju kuidagi klappima, siis alati saab asjad tegelikult klappima, kui mõtlen sellesama lause peale: Kõik asjad on mõtted! Teinekord on muidugi keerulisem selle lause sisse minna, kui asjad ennast detailideks lahti hakkavad harutama, kuid teatud kindlat joont ületades, kui detailid ennast juba liigselt on avanud ja oma absurdsuse paljastanud, siis on soovitav ikkagi selle esmase lause juurde jääda. Mul on omal see lause kodus olemas füüsilisel kujul, igal suvel, hernepeenra näol 😉

 Müstik, Emanuel Swedenborg

Swedenborg oli nelja elemendi teooria pooldaja – maa, õhk, tuli ja vesi. Nendest elementidest koosnevad kõik asjad. Atmosfäär koosneb väga pisikestest osakestest, mis pärinevad päikesest. Päikese tuli, mida iga osake võtab vastu, talletab, soojendab ja edastab selle tule, valguse ja soojusena maale.

Swedenborgi sõnul on armastusel inimkeha füsioloogias oluline roll. Põhjus, miks veri on punane, on tema sõnul südame ja vere vastavus armastusele.

Põõsastest, lilleaedadest, maa, jõgede, järvede, merevee sooladest, inimeste ja loomade hingeõhust on õhk läbi immutatud. Kopsudes olev veri puhastab ja toidab ennast headest lõhnadest. Vaimses maailmas, taevas olevad inglid tunnevad rõõmu ainult nendest lõhnadest, mis vastavad nende tarkuse armastusele; põrgus olevad vaimud aga tunnevad rõõmu ainult lõhnadest, mis vastanduvad armastusele; viimased lõhnad on haisud, aga esimesed lõhnad on lõhnad. Swedenborg toob siin inglid sisse, et anda oma õpetusele autoriteeti kopsudes olevast verest, mis puhastab end ja toidab end lõhnadega, olgu need siis aromaatsed või ebameeldivad, mis vastavad tema armastuse iseloomule.

Igaühe kopsuveri toitub õhust saadavatest lenduvatest elementidest ja lõhnadest; kuid hea puhul hoopis teistmoodi kui kurja puhul. Milline on kopsuvere puhastamise ja toitmise olemus, nii hea kui ka kurja puhul, võib järeldada järgmisest kogemusest: vaimses maailmas tõmbab hea vaim oma ninasõõrmetega ligi kõiki lõhnu ja magusaid aroome naudinguga; aga kuri vaim tõmbab oma ninasõõrmetega ligi seda, mis on mäda ja haisev, naudinguga. Seega toidab hea inimese verd maa peal magusad lõhnad, halva inimese verd aga ebameeldivad lõhnad.

Swedenborg jätkab, öeldes, et inimese veri on oma sisimate põhimõtete poolest vaimne, kuid oma äärmiste põhimõtete poolest on see kehaline. Seepärast toidavad need, kes on vaimsed, seda sellistest looduse asjadest, mis vastavad vaimsetele asjadele; aga need, kes on loomupärased, toidavad seda sellistest looduse asjadest, mis sellele vastavad. Seega on inimeste vere erinevus sama suur kui nende pärimuse erinevus. Selle põhimõtte kohaselt saab inimese iseloomu täpselt hinnata tema vere analüüsi abil; mida parem on tema iseloom, seda puhtam on tema veri ja vastupidi.

Pühakiri kujutab Jumalat kõige Loojana. Ta lõi taeva ja mis seal on, ja maa ja mis seal on, ja mere ja mis seal on. Tema läbi loodi kõik, mis on taevas ja mis on maa peal. Suur ja lai meri, milles ujub lugematu arv elukaid, nii väikeseid kui suuri; behemotid, leviatanid, lohed ja kõik sügavused, metsloomad ja kõik kariloomad, roomajad ja lendavad linnud – kõik on kujutatud tema kätetööna. Ja need ilmutuse õpetused on ranges kooskõlas filosoofia ja mõistuse õpetustega. Kus on olend või asi, loom, taimne või mineraal; õhus või maa peal või maa all või meres, mille olemasolu mõistus meile ei kinnita, et seda hoiab üleval Jumala vägi ja ettehooldus ning mis ei võlgne oma olemasolu talle?

Tema sõnul ei pärine tohutu hulk olendeid ja asju, võib-olla isegi enamik – loomad, köögiviljad ja mineraalid – mitte Jumalast, vaid põrgust. Sellised loomariigis on: mürkmaod, skorpionid, krokodillid, draakonid, tiigrid, hundid, rebased, sead, öökullid, kakud, rotid, hiired, rohutirtsud, konnad, nahkhiired, ämblikud, kärbsed, roomajad, koid, täid, lestad, ühesõnaga kõik need, kes söövad rohtu, lehti, puuvilju, seemneid, liha ja on kahjulikud nii loomadele kui ka inimestele.

Taimeriigis pärinevad põrgust kõik pahaloomulised, nakkavad ja mürgised ürdid ning samasugused taimed ja põõsad; samuti mineraalriigis kõik mürgised asjad. Sellised asjad loodusmaailmas ei ole pärit Issandalt; neid ei loodud algusest peale / ega ole nad pärit loodusest, vaid nad on pärit põrgust. Põrgu sissevool tekitab selliseid asju kohe, kui temperament on soodne. Nad pärinevad põrgu kohese sissevoolu kaudu.

Teises teoses ütleb ta: Metsloomad ja linnud, kelle hinged on kurjad kiindumused, ei ole loodud algusest peale, nagu hiired, mürkmaod, krokodillid, basiliskid, rästikud ja muud sarnased, koos mitmesuguste kahjulike putukatega; vaid on tekkinud koos põrguga, seisvates järvedes, soodes, mädanenud ja lödinud vetes, millega põrgulike ühiskondade pahatahtlikud armastused suhtlevad. Algusest peale loodi ainult kasulikud ja puhtad loomad, kelle hinged on head.

Swedenborg õpetas, et enne langemist polnud inimestel välist hingamist ega kõlavat, artikuleeritud keelt. See kõik juhtus pärast langemist. Ennemat edastasid nad omi ideid üksteisele lugematute näoilme muutuste, huulte mitmekesiste liigutuste ja silmade elava ilme abil. Kuid langemise ajal algas väline hingamine ja koos sellega tekkis ka väline keel.

Swedenborgi arusaam haiguste päritolust. Ta omistab need sageli ja võib-olla ka alati kurjade vaimudega nakatumiseks. „Kurjad vaimud,“ ütleb ta, „on minu poole sageli ja pikka aega pöördunud; ja vastavalt oma kohalolekule tekitasid nad valusid ja ka haigusi.“ Mõne mõjul vallutas mind raskustunne, valu, haigus, mis lakkas hetkega niipea, kui vaimud välja aeti. Teised vaimud külvavad sisse rüvedaid valusid, nagu külmetushaigused, mida mulle samuti korduva kogemuse kaudu anti. Samad vaimud põhjustavad ka minestust. Teised vaimud jälle tekitavad kehasse sattudes hammastes valu; ja kohati isegi nii tugevat, et seda on raske taluda.

Ja niipea kui rüvedad vaimud kehast eemaldati, lakkas valu; mida mulle korduvalt näidati, et see kahtlemata meelde jääks. Teised vaimud, kui nad on kohal, tekitavad väsimusega suurt valu, mida nad sisemiselt suurendavad isegi kõrgeima kannatuse astmeni, tekitades nii suure nõrkuse meeles ja sealt edasi ka kehas, et inimene vaevu suudab end voodist püsti ajada. „Minuga on olnud vaime, kes tekitasid kõhus sellise raskuse, et mulle tundus, et ma vaevu suudan elada. Raskus oli nii suur, et teistel oleks see minestust põhjustanud; aga vaimud eemaldati ja valu lakkas siis koheselt.“ „Mingil ajal tundsin kõhu alumises osas teatavat ärevust, millest sai mulle ilmsiks, et sellised kurjad vaimud on kohal. Ma rääkisin nendega, öeldes, et parem on, kui nad lahkuvad.“ „On teatud vaime, kes ei ole seotud põrguga, kuna nad on äsja kehast lahkunud, ja kes naudivad seedimata asju, näiteks maos riknenud liha; ja nad peavad oma mõtisklusi inimese sellistes ebapuhtuse urgudes, mis sobivad nende ebapuhtale kiindumusele. Olen täiesti veendunud, et nad põhjustavad rahutust; sest olen neid näinud ja kuulnud ning tundnud nende põhjustatud rahutust ja olen ka nendega vestelnud.“

Härra Robsam ütleb oma memuaarides: „Käisin kord Swedenborgil külas, kui ta kurtis tugeva hambavalu üle, mida ta oli mitu päeva kannatanud. Soovitasin talle mingit tavalist ravimit, aga ta keeldus seda kasutamast, öeldes: Minu valu ei tulene hambanärvist, vaid silmakirjalike vaimude sissevoolust, mis mind kimbutavad ja seda nuhtlust põhjustavad.“

Mõnel korral oli Swedenborgi vallanud vaim, mis põhjustab ajutist uriinierituse pärssimist. Tema biograaf ütleb, et kivi vaevas teda.

Swedenborg esitab ülaltoodud väited vaieldamatute faktidena, millest ta oli teadlikuks saanud oma suhtluse kaudu nähtamatu maailmaga. Ja kui need on faktid, siis tuleks öelda, et eksortsismi praktika tuleks kohe taaselustada. Vabanegu inimesed vaid oma kurjadest vaimudest ja neid ei vaeva enam haigused ja valud.

Swedenborgil on lemmikteooria, millest ta korduvalt rääkis – ebajumalakummardamise ning Egiptuse hieroglüüfide päritolu ja olemuse kohta. 

See on lühidalt järgmine: kõige iidsemad rahvad, need, kes elasid enne ja vahetult pärast veeuputust, valdasid vastavuste, correspondences ehk sügavamate vaimsetele tõdede teadust. Teisisõnu, nad teadsid, et iga väline objekt looduses esindab mingit sisemist mõtet või kiindumust; ja ka seda, milliseid mõtteid ja kiindumusi välised objektid esindavad. Omades neid teadmisi ja neid kõrgelt hinnates, täitsid nad oma majad ja templid selliste asjade piltide ja kujudega, mis esindasid moraalseid ja religioosseid tõdesid. Nad tegid seda ilma halva kavatsuseta, vaid enda harimiseks ja täiustamiseks. Kuid aja jooksul hakkasid nende järeltulijad, kes ei säilitanud sügavamate vaimsetele tõdede teadust ega teadnud piltide ja kujude tähendust, neid jumalatena kummardama. Sellest saigi ebajumalakummardamise alguse.

Swedenborg ütles, et egiptlased säilitasid sügavamate vaimsetele tõdede teaduse tundmise kauem kui ükski teine rahvas; ja et kogu hieroglüüfkirja süsteem põhineb sellel. Tema sõnul on kõik hieroglüüfid sümboolse iseloomuga, igaüks neist esindab mingit doktriini või kiindumust, mingit intellektuaalset, moraalset või vaimset tõde. „Iga nikerdatud asi,” ütleb ta, „esindab mingit vooruse või tõe eripära ja paljud koos esindavad voorust ennast või tõde ennast ühisel, laiendatud kujul.“ Kuna Swedenborg valdas täielikult sügavamate vaimsetele tõdede teadust ehk vastavuste teadust, mis oli talle otse taevast edasi antud, pidi ta sellest asjast suurepäraselt aru saama. Dr Hartley, üks tema isiklikest sõpradest ja esimestest järgijatest, kinnitab, et ta teadis. „Vastavuste õpetus,” ütleb ta, ja hieroglüüfid on selle viimased jäänused. Swedenborgi süsteem on seega täielikult pühendunud sellele hieroglüüfide käsitlusele – vaatele, mis valitses Swedenborgi ajal võib-olla kõikjal, et need kõik on sümboolse või mõistatusliku iseloomuga, igaüks neist esindab mingit kiindumust või tõde.

Võib-olla pole vaimses teaduses ühtegi fakti, mis põhineks ühisel teadvusel ja võimekamate metafüüsikute üldisel nõusolekul, paremini tõestatud kui see, et vaimus on kolm suurt osakonda ehk vastuvõtlikkust: intellektuaalne, tundlik ehk sensitiivne ja vaba tahe. Meil on ideed, emotsioonid ja tahteavaldused. Me mõtleme, me tunneme, me tahame. Need vaimsed seisundid on selgelt eristatavad üksteisest ja võib-olla pole olemas ühtegi vaimset afektiivsust või toimingut, millest me oleme teadlikud ja mida ei saaks seostada ühe või teisega neist kolmest üldisest vastuvõtlikkusest. Tema tarkus ja armastus, headus ja tõde, ligimesearmastus ja usk, kuri ja vale – kõik need põhinevad tema arusaamise ja tahte filosoofial.

Swedenborg ütleb, et südametunnistus on omandatud seisund või meeleseisund, hariduse tulemus ja on omane ainult praegusele elule. Ei teispoolsuse õnn ega viletsus ole mingil määral südametunnistuse tagajärg, sest seal pole südametunnistust. Swedenborg arvas, et igal inimesel on kaks mälestust, üks väline, teine sisemine; millest esimene on omane tema kehale, teine tema vaimule.

Swedenborg õpetas, et kõik teise maailma vaimud ja inglid, nii head kui ka halvad, kuuluvad inimliiki ja elasid kunagi kehades maa peal. Ta õpetas ka, et kui vaimud ja inglid ei oleks selles maailmas elanud inimestena, oleksid nad täiesti võimetud mõtlema. Teisalt jälle ilma vaimude suhtluseta vaimude maailmaga ja inglite suhtluseta taevaga oleks inimesel täiesti võimatu elada. Inimese elu sõltub täielikult sellisest ühendusest; nii et kui vaimud ja inglid inimesest lahkuksid, hukkuks inimene silmapilkselt.

Swedenborg rõhutas veendunult, et igal inimesel peab olema vaba tegutsemisvabadus. Aga milles seisneb tema vaba tegutsemisvabadus ja kust see pärineb? Selle päritolu, ütleb ta, on vaimsest „maailmast“; ja see seisneb selles, et inimene on pidevas suhtluses heade ja kurjade vaimudega ning on omamoodi moraalses tasakaalus teda kimbutavate heade ja halbade mõjude vahel, mille tagajärjel naudib ta vabadust ehk valikuvabadust nii vaimsetes kui ka loomulikes asjades.

Swedenborgi sõnul on inimesel vaimsed meeled, mis on tavaliselt tema lihas viibimise ajal suletud. Ometi võivad need meeled olla avatud tema maise elu ajal; ja kui need avatakse, lastakse ta vaimsesse maailma ning ta näeb selle maailma objekte ja kuuleb helisid sama selgelt kui oma loomulike meeltega näeb ja kuuleb ta loomuliku maailma objekte ja helisid. Ja kui vaimsed meeled avatakse kolmanda ehk sisemise astmeni (sest meelel on kolm astet, mis vastavad kolmele inglitaevale), lastakse inimene seeläbi kolmandasse ehk kõrgeimasse taevasse. Swedenborg ütleb meile, et just nii ta maa peal olles taevasse võeti. Ja just nii Paulus sinna „tõmmati“.

Swedenborg vastab sellele küsimusele nii, nagu keegi teine pole sellele kunagi vastanud. Lugeja, kui ta soovib vastuse täit jõudu hinnata, peaks meeles pidama, et Piibel kujutab kõikjal taevast ja põrgut vastandlike kuningriikidena – vastandlikena nagu valgus ja pimedus, armastus ja vihkamine, tõde ja vale, õiglus ja patt, õnn ja viletsus. – Ta ütleb meile, et kirjutatud Sõna on koostatud vastavuse põhimõttel (sügavamate vaimsetele tõdede); et kõigi looduslike ja vaimsete asjade vahel on vastavus, nagu see, mis eksisteerib keha ja hinge vahel; ja et Pühakiri sisaldab seega igas oma osas nii vaimset kui ka loomulikku tähendust, mis on omavahel seotud nagu vaimne ja loomulik maailm või nagu inimese hing ja keha. Vaimne tähendus on nagu hing; loomulik tähendus nagu keha. Nii nagu keha elu tuleb sisemisest hingest või vaimust, nii tuleb ka kirjutatud Sõna iga osa elu vaimsest tähendusest. Inimese kehal ilma hingeta pole elu; samuti pole elu Sõna tähes, kui see on lahutatud selle sisemisest vaimsest tähendusest. Just oma vaimse taju tõttu on Issanda sõnad vaim ja elu; sest ta ütleb: Sõnad, mis ma teile räägin, on vaim ja elu.

LÕPP

Allikad: Raamatutest Swedenborgianism examined, 1861 ja The New view of hell, 1872.