Kukk udus

Oli au osaleda II Nõva ajaloopäeval “Kukk udus” Nõva kirikus. Kahjuks sain seal raamatuid uurida ja ühte ettekannet ainult kuulata, kuna vahel ikka on sedasi, et üks toimetus ajab teist taga ja see teine on tähtsam kui esimene. 

Tegelikult on see teema järgmise blogi postituse sissejuhatus, mis tuleb teemal - "Alguses oli sõna". Nõval oli üritus korraldatud seoses "Eesti raamat 500" juubeliga. 500-aasta vanust raamatut ma seal ei näinud, kuid 18. sajandist oli päris mitu eestikeelset raamatut olemas. 

Kui proovida etteruttavalt juba järgmise postituse teemat puudutada, siis võib ju küsida, et mis asi on üldse raamat?  

Raamat on mingis kindlas kujus olev paberlehtedest koosnev ese, millele annavad sisu sõnad ja laused ning mida teinekord ilmestavad ka pildid. Sõnade korrapärasest mõtestatud asetusest kujunevad laused ja lausetest kujuneb mõistuslik jutt. Raamat on nagu maailm. Iga pisiasi maailma sees loob terviku ehk maailma enda. Järelikult, maailma iga "pisi-asja" võib võrrelda üksiku sõnana. Sellest aga edasi juba järgmises postituses.

Aeg-ajalt kirjutab mulle kirjasõber, kes pakub välja huvitavaid mõtteid ja enda tähelepanekuid. Ta andis raamatu soovituse: Matt Haig "Kesköö raamatukogu" (2025 sari Oma hetk; esmatrükk 2021). Elu ja surma vahel on raamatukogu ja selles raamatukogus kulgevad riiulid lõpmatusse. Iga raamat annab võimaluse proovida mingit teist elu, mida oleksid võinud elada. Näha, kuidas läinuksid asjad siis, kui oleksid langetanud teistsugused otsused ... Kas teeksid midagi teisiti, kui jõuaksid kohani, mida oled kahetsenud?

Kui seda tutvustust lugesin, kangastus Paabeli raamatukogu, aga ega mulle selline maailma vahe-etapis olemine, kuskil riiulite vahel, ei meeldiks. Sest mul on valida ainult tagasitulek siia füüsilisse ja raskesse maailma. Muidugi-mõista võtaksid enamus inimesi sealt raamatukogust mõne lihtsa elu mängida, sest kes see soovib elada elu haigena, kohutavates piinades ja pealegi veel puruvaesena ning hüljatuna. Ka sellised raamatud on olemas. Aga nii vist see asi päris ei käi ja hea ongi. Aga ei tahaks teemat rohkem kommenteerida, kuna pole raamatut lugenud, kuid hea ulme on see ilmselt igal juhul.

Nüüd siis Nõva kirikus nähtu juurde. Näitan pilti ja kommenteerin mõne sõnaga juurde. Õnneks lubati ka kõiki raamatuid sirvida tingimusel, et see lehekülg, kus kohast raamat parasjagu lahti oli, tagasi keerataks. Kõiki raamatuid ei jõudnud lehitseda, sest laudade taga oli palju rahvast vaatamas. 

Kahjuks all olevat raamatut ei jõudnudki lehitseda, aga eks nõukaajast on igasuguseid ütlusi jäänud "piimaraamatu" kohta.

Paljude raamatute kaaned olid soditud ja täis kritseldatud. Ettekandest kuulsin, et seda tehti selleks, et paber oli kallis ja mingeid tähtsaid ülestähendusi seetõttu just raamatutesse tehtigi. Teisest küljest on see tänaseks päevaks aga hea informatsiooni allikas ja kritseldused neil lehtedel võivad anda hindamatut informatsiooni just kohapärimuse uurimisel. Sellel raamatul on huvitav just 6 peatükk - Küsimuste ja Kosumiste sõnad. Tegu on katekismusega ja seal ei tohiks mingeid ebausuga seonduvaid õpetusi olla, aga millised sõnad on "kosumiste" sõnad? Kosumine ehk terveks saamine? Kas pole sellised sõnad mitte ebausuga seotud? Piiblis nagu pole kohanud taolisi loitse, millega varesele valu saadetakse. 

Nagu üks teema ettekandja ütles ja millele ma ise samuti mõni aeg tagasi jõudsin, siis enne 1850ndaid olevaid raamatuid trükiti kaltsupaberile. Oli ka mõni selline raamat seal ja nende kvaliteet ja kulumiskindlus olla palju parem, kui hilisemad tselluloos-paberist raamatutel. 

Kui vaatasin raamatu aastat (1884), siis võiks justkui kahtlustada, et sellele raamatule on pilt paberile vajutatud puulõikega, aga ilmselt see nii pole, sest noaga sellist kujutist ja varje puu sisse ei ole võimalik lõigata. Kogu trükikunst vanemal ajal on senini üsna pime teema vist isegi vastava ala spetsialistide jaoks. 

Järgmises teemas võtan maailma loomise teema piibli järgi väheke põhjalikumalt ette ja seal ma natuke annan tuld "Jumala raadiotele" ja ka mõnele pastorile (nimesid nimetamata). Ma ikka mõtlesin ja teadsin, et mina olen pagan ja asjas täitsa rumal, kuid siiski imestan, millise pimedusega teinekord mõnda "piibli tundjat" on löödud. Mõni ei jaga ei ööd ega mütsi.

Alumisel pildil kujutatu ei ole kohe kindlasti Jeesus. Ja ma pole mitte kunagi mitte ühegi usuinimese suust kuulnud, et nad seda teemat, kas või poole sõnaga oleks arutanud. 

Need on Jumala sõnad: Mehel on häbiks kanda pikki juukseid! Otsige see tekst piiblist üles ja lugege! Kes see tegelane siis on? See teema on blogis täitsa olemas. Ilmselt on tegu Saturnusega. Andku Kõigevägevam mulle andeks, kui eksin.

Käsikirju on mul raske lugeda, aga panen kaks pilti originaalsuuruses, äkki kedagi huvitab.

Kahjuks järgmine pilt raamatust ebaõnnestust täiesti. Tahtsin seda raamatut hiljem arvutist suurendades uurida, aga nüüd pole midagi enam suurt teha. Selle aasta raamat peab 100% olema trükitud kaltsupaberile, aga kas ikka on? Näeb täpselt samasugune välja nagu eelnevad raamatud.

Järgmine raamat on hea näide vanast trükikunstist (ülejärgmine pilt) ja see raamat on kindlasti kaltsupaberile trükitud. Pilt on ka puulõikega paberile vajutatud. Ladina keeles on seal pisike tekst, mis reedab osaliselt, et Vene keiser oli Rooma Riigi imperaator. See on vana vandenõuteooria ja mitte miski ei suuda seda hetkel minu jaoks ümber lükata. Küll on Peeter 1 paljudel kujudel, taiestel ja maalidel kujutatud Rooma sõduri rõivais. Vene valitsust nimetati senatiks ja valitsejat imperaatoriks. Selle kohta (koos tõenditega) on blogis lugu olemas. Raamatus on tekst: Cum gratia Privil. S. Imperatoriae Majestatis omnium Rossiarum, mis tõlkes tähendab: Kõigi Venemaa keiserliku imperaatori erilise armu ja privileegi alusel.

Pöörasin raamatul teise lehekülje ja nüüd on võimalik aru saada, kuidas ladujad metallist tähti kastidesse järjestikku panid, et neist sõnad moodustaksid ning sõnad paberile vajutati.

Järgmist raamatut sirvides läksid mu mõtted millegipärast Õ-tähe leiutaja, Masingu peale.

Masing leiutas Õ-tähe, mida peale eestlaste, mitte ükski rahvas korrektselt hääldada ei oska. Isegi meie omad, saarlased mitte. Aga nagu ennist mainisin järgmist teemat (Alguses oli sõna), siis inimene pole kunagi suutnud ise ühtegi täiesti uut tähte ja häälikut välja mõelda. Need on kõik meile antud. Mida on suudetud teha, ongi just see, et olemas olevatele tähtedele mingeid katuseid peale joonistada ja hääldust vähesel määral muuta. See on kõik, mida inimene ise on suutnud. Pole vaja hakata jahuma midagi Hiina hieroglüüfidest, sest joonistada erinevaid krõnkse oskab igaüks, aga öelge kasvõi üks ainus häälik, mida hiinlased kasutavad ja meie ei oska hääldada? 

Pildil on veel üks kummaline asi, mida ma eesti pudikeeles pole veel kohanud. Vääna seda meie kallist keelt palju tahad, aga see ei lähe mitte, nagu köster ütles: peale = peäle. Tegu on 1831. aasta raamatuga. Hiljem ehk meie ajale lähemal, läks keel veelgi hullemaks, siis juba räägiti - pääle.

Järgmine raamat, millel üks vihje trükikunstile - Stereotipidega trükitud. Kuidas see trükkimine käis, sellest juba kohe. Imelik katusega N on ka selles raamatus, mida mujal pole näinud. Aga siin on veel üks kummaline asi - Trükitud piibli koguduse kullaga. Kus kohast kogudusel kuld? Eestlastest maarahvas oli nii vaene, et neile ei täitud isegi hõbedas maksta...vase kopikas käras küll.

Stereotüüp trükk. See tähendab, et seda ei trükitud otse käsitsi laotud kirjatüüpidest, vaid kasutati stereotüüpe – spetsiaalseid valuvorme või plaate, mis olid tehtud algsest ladumisest.

Kuidas see käis:

Kõigepealt laoti tekst tavaliste metallist tähtedega raami (nagu iga raamatu puhul).

Sellest tehti jäljend (kipsvorm). Vormi abil valati välja metallist plaat (stereotüüp), mis oli terve lehekülje täpne koopia. Raamat trükiti edasi just nende plaatide abil, mitte enam üksikuid tähti käsitsi ladudes...

Järgmiseks üks rootsikeelne piibel (1858).

Hirmus paks raamat teine.

Nüüd aga loengu juurde. Hr Raat pidas asjaliku loengu ja ta on see õnnelik, kes on saanud paljusid vanasid raamatuid uurida. 

Eriti huvitav oli jutt Nõva kabeli armulaua raamatust. See oli selline raamat, kus märgiti üles kõik, kes arulaual käisid ja pandi märkmed järele. Näiteks, kes oli vaene, mis talust, kes sant jne. See oli tolle aja superandmebaas, mida nähtavasti kasutati ka kohtutes. Lisaks peeti veel tollel vanal ajal ka teistsuguseid raamatuid (vaata pilti). Tänapäeval on võimudel taolised andmebaasid digitaalsed, enam vast kellegi kohta paberil toimikut ei peeta, aga vot just need raamatud olid superandmebaaside eelkäijad.

Hr Raat tuli sellise väitega lagedale, et ka parunid ja von'id käisid samas kabelis armulaual koos pimeda Marri ja lombaka Jürriga. See võis ka nii olla 19. sajandi lõpu poole, kuid varemal ajal on see vähe usutav. Orjarahvas ja parunid ühes kirikus? On teateid, et kuskil suvalises Eesti kolkas peeti 16. sajandil jutlusi ladina keeles. Kas Katku Kaja oskas ladina keelt?, aga joodiku Juula? Nali naljaks. Pildil on Nõva kabeli armulaua nimekirjas ka üks von - Herr Ernst Carl Hunnius, kes olevat olnud Haapsalu mudaravila asutaja.

Lõpetuseks. Tasub käia taolistel kogukonna üritustel, sest need teadmised, mida õppinud meeste/naiste käest kuuleb, saab hiljem ära kasutada tervikpildis, mida meie maailma kohta saab kokku panna...

LÕPP