Briti muuseumis

Pika sissejuhatust teemale ei tule, võibolla ainult nii palju, et fotod, mida selles postituses näitan, jagunevad laias laastus kolmeks: Võimatud artefaktid (arvestades tehnoloogilist arengut peavoolu ajaloo järgi); hiiglastele kuuluvad esemed ja bluff-esemed. Lugu ise aga tuleb pikk. Õigemini pildi-materjali näitan palju. Olgu veel öeldud, et vast neljandiku piltidest, mida ma seal tegin, näeb selles postituses. Igast pildist saaks omaette loo, aga kas on mõtet ja ega jaksu tegelikult selleks polegi.

Ka selle ütlen ära, et rahvast selles muuseumis, ja mis veelgi hullem, eksponaate, oli minu jaoks liiga palju. Ma lihtsalt ei suutnud iga eksponaadi juures peatuda vaid jooksin paljud toad piltlikult öeldes läbi. Kohati tekkis tunne nagu oleks suures kaubanduskeskuses, kus ümber minu on riiulitel tuhandeid tooteid. Mind sellised asjad häirivad ja taolistes poodides hea meelega ei käi. Sama tunne tekkis korraks ka seal muuseumis. Brittide kiituseks ütlen, et muuseum on tasuta ja soovitan ilma kotita, kaks kätt taskus, seda külastada, sest siis ei pea läbima turvakontrolli. Kooki ja kohvi (veest rääkimata), saab seest ka osta. 

Muuseum avatakse kell 10, aga tulin üle tunni varem oma peatumiskohast välja, et muuseumi ligiduses ringi luusida. Muuseumi maja on kolosaalsete mõõtmetega ja mõlemalt küljelt saab sisse. Umbes kell 09.00 oli muuseumi mõlema ukse taha juba päris arvestatavad järjekorrad tekkinud.

Muuseumi maja ise on üüratu. Mina jalutasin seal neljal korrusel, lisaks keldrikorrus.

Ühe joonistuse järgi oli see maja olemas juba 17. sajandil ja ilmselgelt ei kuulunud see algselt meie pikkusele inimesele. Maja olevat mingil ajal maha põlenud ja siis uuesti üles ehitatud.

Vaade õhust muuseumi kompleksile.

Sain suht esimesena sisse, kuna mul kotti polnud ja esimesed toad olid rahvast tühjad. Selle pildi panin sellepärast siia, et demonstreerida, kui pimedates tingimustes osades tubades pidin artefakte uurima. 

Nagu on toas mõni dokument, maal või riidest ese, nii on kohe tuba pimendatud. Selles toas oli meeletus koguses raamatuid, mida otseloomulikult vaadata ei saanud ja puudus ka teadmine, mis ajast need raamatud on.

Ka Rosetta kivi (nii originaal, kui koopia, mida võis katsuda) on selles muuseumis välja pandud.

Osad pildid on kehva kvaliteediga, kuna pildistasin neid määrdunud klaasi tagant või siis klaas peegeldas ja pildist ei tulnud midagi välja. Seoses sellega ma loobusin kellade toas uuride pildistamisest. Kellade kohta saaks eraldi loo teha, kuid kas ma seda ka teen, hetkel ei tea, kuid pigem vist mitte.

Pildil on Isis ja Horus. Miks neil sellised asjad peas pidid olema? See on tegelikult hea vihje, kuid sellest juba edaspidi.

Budha-aegsed tegelased, kelle kehad olid suurte anomaaliatega. Vaata näiteks sõrmi ja kõrvu. Eks nendest kõrvadest on saanud alguse mingi kummaline trend, milliseks osad isikud ka omi kõrvu proovivad teha. Kandilisi auke pole veel kohanud.

Peaaegu minu kõrgune vaas. Üks hea lugeja (Vanaaegne) valab betoonist kõiksuguseid kauneid (ka antiik-agseid esemeid) ja tahaks teada, kas sellise vaasi valamine on tänapäeval teostatav? Amandus Adamsonist ja teistest kujuritest on lugu olemas, kuid seal mingi itaallane 300 aastat tagasi (mälu järgi) teatas, et egas meisli ja haamriga "tõelised kunstnikud" kivist kujusid välja ei tagunudki. Kivid tehti enne vedelaks ja siis sai neid voolida...

Fotol on Felix Hall'i vaas, Rooma, 2 sajand pKr. Vaata vaasi käepidemeid. 

Järgneva eseme ma liigitaks kategooria alla - bluff (money talks). Pildil on pronksist uksehing 650 eKr, millel on graveeringud. Täie mõistusega inimesed selliseid nähtamatuid esemeid ei graveeriks ega selle kaudu ei prooviks oma sõnumeid levitada.

Vasakpoolne ankh on huvitav. On palju spekuleeritud nende tõelise otstarbe üle. Tundub olevat nagu teatud tüüpi elektri-relv. Eseme all on kiri: Faience’i (fajanssist) komposiit-amulet, Napata periood, umbes 700–300 eKr, pärit Gebel Barkalist. Ese ühendab endas djed-samba, skeptri ja jumal Hehi, igavikulisuse kehastuse kujutise ankh-märgi vormis.

Vot sellised samased asjad olid Isise ja Horuse peas. Pronksist jumalik peaehe, mis koosneb päikesekettast ja sarvedest. 

Sõitsin ühel varahommikul autoga tööle ja päike paistis silma ning meenus Horuse ja Isise peaehe. Miks on päike mingi raami sees või toigaste vahel? Millegipärast tekkis seos venelaste TOKAMAK'i ja eurooplaste ITER'i vahel. Need on piltlikult öeldes kunstlikud päikesed (igiliikurid), mis tekitavad ülikuuma plasma (päikese), mida ei saa hoida üheski anumas/ruumis vaid hoitakse magnetväljas (need samad pulgad). Lihtsalt selline uitmõte. 

Vahelduseks kaks ägedat pilti väljakaevamistest. Enamus väljakaevamisi toimetati vanades kultuurihällides 19. sajandi teisel poolel. 19. sajandi teine pool on paljudes asjades märgiline (meenuta näiteks Londoni majade dateeringuid). 

Pisikesed inimesed vasakul ja paari meetri paksune "võimatu" tellistest müürijäänus. Mis valged triibulised plokid tellistest müüri all on? Mul ei ole mõtet ametlikku juttu iga pildi alla kirjutada, kuigi info iga pildi kohta muuseumist on mul olemas.

Järgmine pilt ei kukkunud küll hästi välja, aga annab siiski hea ülevaate riistadest, mida kasutati metalli töötlemiseks (metal working). Varsti tulevad esemed ja siis kerige see pilt korra tagasi ja mõelge, kuidas üks või teine asi pildil olevate esemetega on tehtud. Ülemine parem ese on pronksist saag. Suurendades peaks hambad näha olema.

Hiiglasteteema, mida kogu ametlik ajalugu väldib või eitab, aga mis vaatab vastu pea kõigilt vanematelt esemetelt ja ehitistelt. Osad poisid (paremal) on peadest ilma jäänud.

Niinimetatud kiilkirjadest kubisevaid esemeid oli seal väga palju, aga fakt on, et meisliga neid kirju ei tehtud (vähemalt pildil olevatele esemetele). Antud silinder käis nähtavasti mingi aparaadi sisse ja sellel olevad võtmed/koodid vms panid aparaadi tööle.

Ametlik info kivi kohta: "Kuningas Tiglat-Pileser I teod.

See kaheksanurkne prismakivi jäädvustas kuningas Tiglat-Pileser I (1114–1079 eKr) sõjalised saavutused Süürias ja Vahemere rannikul ning tema jahioskuse. See maeti ühe nurga alla zikuraadi (templitorni) juures. Sellised esemed olid mõeldud igaveseks kestmiseks."

Neid prismasid on teisigi.

Järgnevaid kive on juba päris raske liigutada. Läks siis 4000 aastat tagasi poisike raamatukokku ja laenutas omale lugemiseks kaks muinasjuturaamatut. 

Vot selliseid pihku mahtuvaid ja suuremaid filigraanselt graveerituid kive oli seal mitu letitäit. Kes on see habemik pildil? Eelmises loos oli ühel päiskivil sama habemik.

Habemikud olid väheke pikemad poisid ja tähtsamad asjapulgad. E. von Dänikeni teooriatesse ma ei laskuks (tegelased kosmosest), kuigi ka tema teooriad on ägedad ja ma ei saa kuidagi öelda, et need valed on, sest simulatsioonis saab mis tahes parameetreid muuta ja seda ongi tehtud pidevalt (järgmine tsivilisatsioon, kui vana sai läbi).

Veel habemikke.

Ja siis korraga on kaevurid väljakaevamistel leidnud portsu suvalisi kive, milles kohe mainitakse kuulsat Nebukadnetsarit. 19. sajandi krüptoloogidest juba oli ühes loos juttu. Mida iganes võib sellelt kivilt, kes iganes, välja lugeda. Leiuta aga oma tehnika, peaasi, et see klapiks lineaarselt ametliku ajalooga.

Ametlik jutt on selline, et kuningas Nebukadnetsari maja sisaldas 15 miljonit sellist küpsetatud (baked) tellist. Tuhandetele tellistele oli peale löödud (stamped): Nebukadnetsar... ma olen Nabopolassari, Paabeli kuninga vanim poeg.

Ajalugu sai alguse neist kividest - Üleujutuse savitahvel ja maailmakaart. Aga kui võtta kogu vale ajaloost välja, milline oleks ajalugu siis?

Selliseid esemeid oli seal tonnide viisi.

 

 

Järjekordne peletis, kes olevat koguni miski kuningas olnud. Jällegist väga suurte kehaliste anomaaliatega tegelane.

Hunnik kujusid. Kui tekste alt lugeda, siis on nende kohta palju oletusi...

Paljudest kujudest ma tegin igaks-juhuks pildid ja ei teagi, kuidas neid kommenteerida või mida nendega peale hakata. Kõikidesse detailidesse ei jõua süveneda.

Puidust muumiate kirste oli seal igasuguseid ja igas mõõdus. Millegipärast mind need eriti ei huvitanud, aga rahvast neis saalides tundus kõige rohkem olevat.

Mündid on huvitav teema. Eriti tehnoloogia, kuidas neid teha. Arne ajab taga, kuidas valmistatakse ülidetailseid matriitse. Panen neist hiljem mõned pildid. Alumine münt pole kuigi detailne, aga väidetavalt on see kullast.

Nüüd läheb teema huvitavaks. Peeglid. Klaasist peegleid Vanas-Roomas väidetavalt ei tuntud, milles mina kahtlen. Olid olemas sõidukid ja isegi taksomeetrid ja kõik muud asjad. "Vana-Rooma" aeg oli alles hiljuti ja selle kohta on palju tõestusi. Muuseumides aga eksponeeritakse pronksist peegleid, mille pind oli läikima löödud. Häda on aga selles, et peeglite servad on koolutatud ja ilmselt asus neis siiski päris klaasist peegel.

Vahepeal stiilinäidet toast, kus oli palju keraamikat. Taolistest tubadest ma kõndisin läbi, kuna muidu oleks paljud asjad nägemata jäänud.

Järgnevad pildid kujutavad esemeid blufi valdkonnast. Aaberkukk ütles "Sügise" filmis: "Tu ei sünni sealegi selga." Ja nii on. Need ei mahu normaalsele inimesele selga.

Paar võimatut eset - elevandiluust peeglihoidjad. Esemed olla üle 3000 aasta vanad, aga kuidas on saavutatud ülipeen graveering 3000 aasta taguste tööriistadega? Varsti näitan veelgi detailsemalt seda taset ja absoluutset võimatust.

Järgmine müstiline aeg on viikingite aeg. Sellest ajast näitan samuti hiljem täistehnoloogilisi esemeid ja ka hiiglastele kuuluvaid ehteid.

Habemikud olid tähtsad tegelased, sest neid kohtasin paljudes saalides.

Väljakaevamised Küprosel. Üle 2000 terrakota kuju, mis dateeriti aastasse 500 eKr.

Sellel pildil on hästi näha, et selle peegliraami sees pidi olema peegelklaas, mitte pronks ei olnud läikima löödud, millelt enda nägu sai näha. Lisaks on sellel peeglil graveeringud ehk see moonutas nägu. Teine asi on tegelikult veelgi ajuvabam. Nimelt, mitte keegi ei graveeri ilustusi peegelklaasi alla, kust neid kunagi näha ei ole. Midagi on nende peeglitega valesti...

Panen selle peegli kohta ametliku jutu ka siia: Pronkspeegel pööratud luukäepideme ja graveeritud stseeniga, mis kujutab Peleust ja Thetist. Etruski, umbes 350–325 eKr, pärit Perugiast. Võib-olla valmistatud Vulcis.

Järgmine ese aastast 300 eKr, mis ei ole kuigi loogiline - pronksist tuhakühvel. 

Veel mõned peeglid (neid oli seal hunnikutes).

Üks peegel oli ka läikima löödud ja sellel puuduvad graveeringud ning sellelt tõepoolest kuidagi on võimalik udusena ennast näha.

Võimatu ese (hõbepeeker) aastast 20 eKr kuni 20 pKr. 

Hitleriga pole siin midagi pistmist. Serveerimistaldrik, Rooma, valmistatud 230-260 pKr.

Vana ja kulunud teema. Kuidas valmistati taolisi marmorist kujusid 1800 aastat tagasi?

Väga huvitav gravüür. Paremal monumendil on kirjas, et see monument on püstitatud 1720. aastal toimunud linna hävitamise mälestuseks lõunamere lainete poolt. Pildil esineb sõna London, aga ajaloos sellist sündmust ei ole. Ja mis lõunameri? Las jääb see pilt praegu küsimärgiga.

Kellade teema. Kaks suurt tuba olid kellasid täis. Üks uhkem kui teine. Valisin mõned pildid välja, mida näidata. Pildil on kell aastast 1589. Kellasid sain päris lähedalt uudistada. Hammasrattad ja kõik muud osad on neil kelladel täistehnoloogilised. Põlve otsas ei saa selliseid kellasid valmistada.

Tänapäevased seina- laua- ja kappkellad on naljanumbrid võrreldes vanade kelladega. 

Kella igal küljel on paar erinevat šifferplaati erinevate aegade (kuufaasid, tähtede seisu jne) mõõtmiseks. Ametlik tekst kella kohta: Vapustavad kellad. Meistriteose kell, umbes 1650.

See vapustav kell on tüüpiline näide kelladest, mida valmistasid kellassepad, kes soovisid oma gildis meistriks kvalifitseeruda. Eesmisel küljel on astrolaabiline sihverplaat, mis näitab päikese, kuu ja tähtede liikumist öises taevas. Teisel küljel on sihverplaadid, mis näitavad päikesetõusu ja -loojangu aega ning võimaldavad seadistada kella lööma kas 12 või 24 tunni kaupa. Kella aluse ümber on kalender, mis näitab pühakute ja kirikupühade päevi. Väga rikkaliku kaunistusega korpuse valmistas kullassepp. See on hõbepaneelide ja uhkete tuginurkadega. Kõige ülal on armillaarsfäär – taevaste mudel.

Lüpsinaine ja lehm. Automaatkell aastast 1600. 

Thomas Tompioni lauakell. Sellest uhrmaker'ist ja tema taskukelladest on blogis lugu olemas.

 

 

Üks asi veel. Mitte ühelgi kellal terves selles muuseumis ei olnud šifferplaadil normaalset Rooma IV. Kõikidel kelladel oli Rooma IIII.

Kõrvalusikaga ja hambaorgiga nikerdatud hammasrattad? Ma hiljem toon võrdluse, kuidas päriselt algeliste tööriitsadega tehtud käsitöö esemed välja näevad. Või veel parem, võta ise üks puuhalg ja proovi sellest taskunoaga näiteks lusikas vesta. Kahvli peale aga ära parem mõtlegi...

Mis tüüpi kell see on? Mida see näitab?

Järgmine imeaparaat aastast 1720.

Mitut erinevat aega see kell, aastast 1760, näitab?

Imed ei lõppe. Kell on dateeritud aastasse 1778.

Hiinlased vist teeks järgi küll, kui üks selline neile uurimiseks anda.

Mereväe ajavalvur (Marine timekeeper) aastast 1771.

Ja ka see laev on tegelikult kell, aga lisaks laulab see ja lööb trummi ning teeb veel paarkümmend imet. Aasta siis oli 1585.

Ja viimaseks kell umbes aastast 1875. Ka mul on kodus sama firma kell samast ajast. Kella eripäraks on käsitsi maalitud pilt klaasile, mis igal kellal on erinev.

 

 

Vikingid ja hiiglased. Ehte rinnanõel on pool meetrit pikk. Seda sõlge on ka ühes Eesti raamatus kirjeldatud ja vastav lugugi on blogis olemas. Kusjuures neid hiiglaste sõlgi on Briti muuseumil koguni kaks. Ühte nägin alumisel korrusel.

Ja loomulikult ei ole seda pea 1000. aastast eset põlve otsas valmistatud.

Hiiglas-naise kaelaehe. Kui mina selle kaela paneksin, siis oleks kett põlvini.

Hiiglasele sobib aga täpselt.

19. sajandi algusel valmistatud hõbedast Torah shield, see on juudi usu ese — dekoratiivne plaat või kilp, mis riputatakse Toora rulli ümber oleva katte (mantle) ette.

Hiiglase uur. Läbimõõt silma järgi on umbes 10 cm.

Taolistes portselanitubades ma liigselt aega ei raisanud. Aga hiiglaste esemetele viskasin põgusa pilgu peale.

Üle poole meetrise läbimõõduga kandikud.

 

Väga suur puhtast hõbedast nõu. Pang vett või natuke rohkem mahub sisse.

Hiiglase münt (medal). Nende kohta olen paar nappi rida lugenud vanadest ajalehtedest, millest olen ka kirjutanud.

Ka järgnev kett päris normaalne pole. Kui ma selle omale kaela paneksin, siis hobune tilbendaks mul all pool teatud strateegilist kohta. Aga inimesed olid ju tollel ajal pisi-tillukesed nagu eespool vasest turvisest ja jalakaitsmetest näha oli.

Totaalselt võimatu ese kui arvestada, et aasta oli 1544. The Trinity Medal, hõbe.

Vähem kui 100 aastat varem tehti aga totaalseid käkke? Pronksmedal Desiderius Erasmus, umbes 1466-1530. Arvestades medali tootmisaastat, siis ka seda oleks suhteliselt raske tollel ajal valmistada olnud. Teisest küljest muidugi osati ju kõike teha ja hulga paremini kui tänapäeval, kui väheke järele mõelda.

Vot selline "pushka" aastast 1590.

Hõbedast ja vasest hiiglase jalutuskepp.

See ekspositsioon on erakordselt hästi õnnestunud. Mõõk on umbes ühe meetri pikkune. Kes olid need vägimehed ja -naised, kes selliseid ehteid oma rinnas kandsid? Väidetavalt on viikingiaegsed ehted aastast 700.

Hea võrdlus tavalise sõlega, mida meie pikkused inimesed kandsid. Ametlik jutt suurtele sõlgedele on a'la, et see pikk nõel toetas mantlit vms.

Hiiglaste plännergaid ja muud kola oli tegelikult päris palju välja pandud. Suurem kandik kaalub 5 kg ja on 55cm diameetris. 4. sajand.

Järjekordne absurdsus - "tavaline" tellis ja teisi nikerdustega ehitus-staffi. Küll oleks igav ilma nikerdusteta savist telliseid ja veetorusid vahtida! Teisest küljest jälle küsin, kas need on bluff-esemed või nagu ikka, kas mitte matrix pole väheke üle pingutanud?

Roostes võti, mille lukku tänapäevaste muukraudadega juba ei ava.

Hiiglase margapuu.

Hiiglaste käevõrud, mis mahuksid vabalt minu kaela kaunistama.

Veel kummalisi ehteid Inglismaa maapõuest. Mõned neist ehetest on valmistatud elektrumist (kulla ja hõbeda sulam). Üks ese kaalub üle kahe kilo. Umbes 100 a. eKr.

Mul ripuvad täpselt samasugused lamba pügamise käärid aidas naela otsas. Minu omad nii roostes pole. Pildil olevad ekemplarid pidavat pärinema Jeesuse aegadest...

Päris turakas ma ka pole ja ei usu iial, et need on 2000 aastat vanad. Ma nägin seal muuseumis teisigi roostetavaid "ülivanu" artefakte. Ma olen lisaks kirjutamisele ka praktik ja tean väga hästi, kaua sellised roostes asjad koos püsivad. Mõned aastad veel ja neist kääridest on ainult roostepuru järgi, muidugi juhul, kui õhuniiskus ei viida nulli lähedale. Et neist roostes kääridest saaksid hävimatud eksemplarid, tuleb neid keeta destileeritud vees ligemale üks kuu, pidevalt vett vahetades. Sedasi saab rauast soolad välja keeta ja need enam ei roosteta. Kui see protsess on lõppenud, kaob raualt roostevärv ja need muutuvad värvuselt mustaks.

Vot see on hea pilt, kus ma tahaks küsida, kas ajaloolased ei näe siin väikest vastuolu? Paartuhat aastat vanad artefaktid on vaevalt 10cm sügavusel pinnases, aga 19. sajandi majad on mattunud 5 meetrit ja veelgi enam. See on igivana probleem ja selle üle on pead murdnud paljud alternatiivajaloo uurijad. Minul on hetkel kaks vastust probleemile: Esimene on müntide/artefaktide külv põldudele teatud tegelaste poolt, et ajalugu võltsida (selle kohta on blogis lugu olemas). Teine variant on, et teatud maalt on ajalugu simuleeritud (pole kunagi päriselt eksisteerinud). Algselt kirjutatud programm ajaloo kohta oli üldine, aga mõnes harus ülidetailne samal ajal, kuid ajalugu uurides selgub, et ajaloo programm on vigaselt koostatud ja detaile omavahel klappima saada on võimatu.

 

Kui ma muuseumi sisenesin, siis ma endamisi mõtlesin, et huvitav, palju selles muuseumis on päriselt inimesi, kes üht või teist asja uurivad või on seal ainult ajaviitjad? Ja siis ma nägin ühte naist, kes uuris luukere ja luges selle hambaid. Läksin kõrvale ja ta ütles, et kõik 32 hammast on olemas.

 

Nägin ka turistigruppe, kus giid ühe või teise eseme juures pajatas kõiksuguseid uskumatuid lugusid. Pildil oleva puhtast kullast naise ilustuse juures vatras giid ühele grupile lugusid pikalt ja laialt. Turvis pidavat kaaluma 5 kg kanti ja seda kandis väga õbluke naine. Ma küll ei kuulnud, et miks ta pidi seda kandma, kuid arvatavalt ikkagi ilu pärast...

Tegu olevat esemega aastast 1900 - 1600 eKr.

Vahepeal jõudsin ruumi, kus olid eksponeeritud kuulsate kunstnike kritseldused (Michelangelo, Rembrandt, Rubens, Raphael jne), aga need tööd olid igavad ja tegelikult oskab sarnaseid töid joonistada igaüks, kellel on vähegi joonistamise annet. Lihtsalt on "juhuse" tahtel nende tööd miljon korda ülehinnatud. Stiilinäide on all pool.

Mind aga köitsid hoopis teise mehe tööd, kellest ma ennamat ei teadnud midagi. Piranesi joonistusi vast teavad paljud, aga oli olemas veel tegelasi, kes joonistasid mingi katastroofi läbi hukkunud tsivilisatsiooni varemeid. Mehe nimi oli Charles Gore (1729 -1807).

Olid mõned toad, mis olid artefakte äärest-ääreni täis, aga need pakkusid kuidagi vähem huvi. Näiteks, Hiina, Jaapani ja ka Araabia maade näitused. Kuid neist ruumidest sain ka siiski väheke mõtteainet. 

Kas keegi teab, kuidas samuraid välja nägid? Muuseumis olev samurai on vast umbes 1.20 m pikkune vennike, kuid hetkel on see kõige väiksem mure. Minu hinnangul on see igast otsast puhas bluff. Või äkki ikkagi oli samuraide kaitseriietusel hoopis mingi muu eesmärk? Ühes vanas ajalehes oli kirjas, et kuskil põles talu maha ja siis mindi kohale ja tehti sealjuures lisaks kõigele ka atmosfääri koostise mõõtmised (täielik ajuvabadus. Sellist asja ei tehta mitte kuskil, kui just....). Selgus, et atmosfäär oli 19. sajandi lõpul Eestis ülimürgine. Kui see nii oli Eestis, siis järelikult oli sedasi ka üleilmselt. See ehk seletaks taolist kaitseriietust. Miks aga samuraile sarved?

 

Samurai ja tema hõbedast kingad. Kogu see samurai komplekt näib täieliku blufina. Reaalsusega ei tundu siin mingit pistmist olevat.

 

Muuseumides on palju "mõttetuid" esemeid, millele mõeldakse mingi äge lugu taha ja siis rahvas käib ja ahhetab. Pildil on "Maagiline pross." Ametlik jutt: Glenlyoni rinnanõel. Rinnanõeltes kasutati kandja kaitsmiseks pealdisi ja maagilisi kive. Selle rinnanõela tagaküljel olev kiri sisaldab kolme targa nime, kes tulid kummardama Kristus-last. Nende nimesid loeti loitsuna epilepsia vastu ning nende pühamu Kölnis, Saksamaal kuulus Euroopa tähtsaimate hulka. Rinnanõel on oma nime saanud oma ajaloolise kodu, Šotimaal asuva Glenlyoni järgi.
 

Võimatu puulõige, u aastast 1400. Võimatuks teeb selle tekst. Puulõige on peegelpildis ja et raamatusse pilt ja tekst saada, tuli puuklotsile lõigata kõik tähed ükshaaval peegelpildis sisse. Üks viga ja klots tuli tulle visata ning meistril pea maha.

Kui see klots tindiga kokku mäkerdada ja paberile pressida, siis tulemus olevat selline.

Elevandiluust nikerdused on samuti võimatud, kuigi esmapilgul tundub, et mis see siis ära ei ole? Küll varsti näitan pilti elevandiluust esemest, et "mis see siis ära ei ole." Need pildid on soojenduseks ja mõtlemiseks. Umbes 1000 aastat vanad meistriteosed.

Mitte kuskilt ma ei leidnud sõnagi selle kohta, kuidas ja mis riistadega graveeriti. Küll aga leidsin paar tööriista, millega sai peenemat näputööd teha, kuid mitte nii peeneid vigureid. Eespool mõned tõõriistad juba olid.

Kaua võtab aega tänapäevaste graveerimismasinatega sarnase pilli valmistamine? Ilselt ilmatuma aja, aga kui sööta joonis 3D printerisse või 3D graveerijasse, siis saab sellise pilli minutitega kätte. Mõttekoht... Pill (citole) olla valmistatud umbes aastal 1300.

Järgmine pilt elevandiluust sarvest ja sellele tehtud graveeringust on tõepoolest inimese kätetöö. Ka mina oskan sedasi nikerdada. Eelnevad artefaktid on täistehnoloogilised. 

Järgnev ese on võimatuste võimatus. Tagumine pikk torni moodi elevandiluust ese. Kahjuks paremat pilti ei leidnud, kuigi arvasin, et tegin sellest esemest palju fotosid.

Kinniste kerade sees on teised nikerdatud filigraan-kerad. Seda nähes meenus mulle lugu püramiidist (ei mäleta millisest), mille sees oli ilmatuma jurakas monoliitne kivist altar, mida arheloogid uurisid ja lõpuks tõstsid käed ülesse ja ütlesid: "Püramiid on ehitatud ümber altari." Mõistagi oli tegu 19. sajandiga.

 

Arne uuritav teema - matriitsid. Neid oli seal üüratus koguses, kuid mõistagi polnud mitte kuskil ühtegi tööriista ega kirjeldust, kuidas neid valmistati näiteks 300-500 aastat tagasi.

 

Elevandiluust tempel.

 

 

Väike kogu "vabamüürlike" tööriistu. Nende tööriistadega projekteeriti ja ehitati kõik teadaolevad imed, mille saladused on tänapäevani teadmata...

 

Kiiver, aastast 1580.

 

Võimatute esemete vahele ka mõni normaalne ese. Selline tase pidi ametliku ajaloo järele olema u 300 aastat tagasi, aga õnneks või kahjuks on sellise tasemega artefakte väga vähe. Enamus artefaktid on kõrgtehnoloogiliselt valmistatud.

 

 

Kui pole olemas täis-tehnoloogilisi tööriistu, siis üldine graveerimistase, olgu mis tahes materjal, saab olla vaid selline. PS! Ära vaata vasakul üleval olevat objekti.

  

 

Vot selline nurgamõõtja 17. sajandist, mis oli kasutuses sõjalisel otstarbel. Nendega pandi paika fortifikatsioonide sektoreid ja nurki (fortification sector) ehk ehitati tähelinnasid. Jutuks hea küll või ainult loll usub? Kahjuks pilt ebaõnnestus ja arvutist uurida seda ei saa (see oli eesmärk, kui foto tegin).

Sellist kahekäe mõõka (u 1473) näeb ka Tallinna ajaloo muuseumis (ei mäleta enam millises). Mõistagi pole tegu mingi kahekäe mõõgaga. Mina sellega võidelda ei jõuaks. Ühe obaduse jõuaks vast suure vaevaga anda ja siis oleks jaks otsas. Tegu on täiesti pointless relvaga, muidugi juhul, kui meie pikkused inimesed seda kasutavad...

Paneksin siia punkti ja rohkem pilti ei näita. Mulle väga meeldib muuseumides käia isegi siis, kui enamus, mida ma seal näen, on vale. Huvitavaid esemeid näeb kõigis ajaloo muuseumides, kuid käekiri on neil enamasti sama - võimatud esemed (arvestades ametlikku ajalugu ja tehnoloogiaid), bluff-esemed, sekka ka mõni päris ese ja hiiglastele kuuluvad esemed. See, mis ma seal nägin, oli muljetavaldav, kuid siiski ei saa see mitte kunagi minu lemmik-muuseumiks. Lemmikud on mul Eestis ja kiitust avaldan ka Varssavi sõjamuuseumile, kus ma nägin 17. sajandist pärit olevaid termiaantorite relvi. Kui miski paneb mõtte uues suunas liikuma või kinnistab vana, siis on muuseumi külastus korda läinud.

LÕPP