Üleüldine Eesti ajalugu

Lugesin läbi kaks raamatut „Üleüldine Eestlaste ajalugu“ – J.R Rezold, mille ta on kokku pannud vanadest Poola, Taani, Rootsi, Saksa, Kreeka ja Rooma kirjadest ning Kelchi kroonikast. Trükitud aastal 1889. Üldiselt on mõlemad raamatud muidugi vastuolus minu arvates „õige“ ajalooga, kuid neist esimeses raamatus tundub olevat mingeidki kilde, mille järgi saab kaudselt mõnele ajaloo sündmusele jälile. Ma teen siia mõned märkmed, mis väärisid sellest raamatust tähelepanu. Teine raamat aga ei vääri minu arust üldse mingit tähelepanu ja miks ma nii arvan, sellest teen loo lõpus ka mõne sõna juttu.

Eestlaste ajalugu hakkab pihta juba 836 aastat pärast veeuputust, ehk praegusest ajast (2024) alates arvestades 5021 aastat tagasi.

Ta ütleb seal ka Johann Magnuse järele, et Eestlased juba Abrami ajal Rootslasi ja Gootlasi olevat riisumas ja röövimas käinud, ja neile hirmu teinud, ja et selleaegne Rootsi kuningas Siggo nende vastu kaitsmiseks Mälari järve äärde Sigtuna linna ehitanud ja oma nime järele nimetanud.

Nagu eelmises loos juba mainisin, siis ei tea vist tegelikult keegi täpseid daatumeid, millal üks või teine sündmus aset leidis ja veel vähem seda, millise tsivilisatsiooni ajal sündmused toimusid. Selle kinnituseks on seal hea näide: Eestlased ühinesid tuhandeid aastaid enne Kristuse sündi Vandalite ja Bepidlastega Gootslaste vastu. Vandalid, kes Germania sugu rahvas olid ja hiljemini Põhja-Aafrikas elutsesid, taganesid ühendusest ära ja heitsid Gootlaste poole. 

Kas lõi lambi põlema? Minul igatahes lõi. 18-19. sajandist võib leida kaarte Aafrika kohta, kus terves Põhja-Aafrikas võimutsesid Barbarid. Rezold on kasutanud natuke keele abraka-dabrat, aga selle õnge ma ei lähe. Vanda(a)lid=Barbarid. No millest me siin räägime? Ajastud on kõik omavahel sassis nagu pudru ja kapsad.

Litalanus oli Eestlaste ja Liivlaste kuningas, mille järele ka Liivimaa oma nime sai. Või siis olevat Eestlased siia maale tulnud ja leidsid, et maa liivane on ja sealt ka maale nime pannud.

Rooma vürst Libo Julius Cesari ajal on Gallia maalt tulles Eestis käinud.

Eestlased on 500 aastat p. Kr. saadikud Rooma keisri Theodoruse juurde saatnud ja merevaiku talle kingituseks viinud.

Tacitus ütleb, et Aestid (Aestgei) on Rootslaste (Svevennide) naabrid ja merevaigumaa elanikud.

Tacitus ütleb veel, et Aestgei rahvad need ainsad olla, kes merevaiku (bernstein), mida nad gles (klaas?) nimetavat, osa merest ja osa kaldalt korjavat.

Rezold väidab, et Eestlased on Hiina keisri sugulased (Vaata eelmist lugu tšhuudidest, kus tshuude - eestlasi samuti pilusilmalisteks peeti ja nad laiutasid Mongoli piiri äärest kuni Atlandi ookeanini. Praegused eestlased on heal-juhul mingid väga kauged tšhuudide sugulased, kus meil ei ole tšhuudidedega enam sarnast välimust, kuid osalt on säilinud keel).

Eestlased oli väga kanged nõiduse ja salateadmiste valdajad.

Lisaks Eestlastele oli ka Soomlaste ja Rootslaste jumal Taara (Thor?).

Eestlaste komme oli vande andmisel tule ja tulise raua pihku võtmine. Niisamuti vahetasid eestlased  vande kinnituseks vastastikku veretilkasid.

Saarlased (Kuresaar) olid kõvad mereröövlid, kes kuni Itaaliani röövretkedel käisid ja seetõttu palusid paljud rahvad Jumalalt …ja päästa meid ära Kuresaarlaste (Korsaren) käest. Piiblis öeldakse meie Isa palves .. ja päästa meid kurjast.. Korsar tähendab ladina keeles röövlit või cohorte tähendab vaenlase seltsi.

Eestlastel oli kasutusel väga iseäralik kirjaviis, millest teised rahvad aru ei saanud. Seda sama väidab ka C.R Jakobson oma „Kolmes Isamaa kõnes.“ - Neil oli ka oma kiri, sest üks imeliku ruuni-kirjadega kirjutud vana-aegne eesti kalender on veel alles. Viki nimetab Jakobsoni „Kolme isamaakõnet“ propagandaks. Arvatavalt sellepärast, et Jakobson eestlaste priiuse aega valguse ajaks pidas, kus eestlaste seadused, eluviisid, kunstid ja teadused äraarvamata kõrgel tasemel olid, võrreldavad Vana-Kreeka omadega. 12. sajandil, kui sakslased ja saksa keel (kuna kõik tehti ladina keeles) veel harimata olid, käisid Eestlased vabalt läbi Araabia, Pärsia, Kreeka ja Itaalia rahvastega, kes sel ajal kõige kõrgema vaimu järje peal seisid. (Proovige omale ette kujutata tehnoloogilist arengut tollel ajal). Saksarahvas oli tol ajal matsirahvas. 

Jung ja teised tolle aja haritud pead tampisid Rezoldi mutta. Ise nad muidugi võtsid omad teadmised vist põhiliselt Liivimaa kroonikast? Kuid Rezold oli lugupeetud mees (kollegia-assessor), sest Vene Keiserliku Kõrguse Suurvürst Konstantin ise on avaldanud talle kõige suuremat tänu, nagu Eestimaa kubermangu ajaleht (1896) teatab. Rezold olla vürstile oma luulealbumi saatnud, mille ta talle pühendas.

Tehnoloogilise võimekuse ja rikkuse üle annab ka tunnistust üks väike Rezoldi infokild, kus ta teatab, et eestlased Meinhardi ajal Rootsi pealinna Sigtuna maa pealt ära hävitanud ja hõbedast linna värava omale kaasa toonud.

Rezold ütles veel huvitava lause, kui eestlastele ristiusk toodi, siis nad leidsid, et see Jumal neid ei aita ja nad pöördusid tagasi oma vanade jumalate juurde. Arvan, et vanade eestlaste nõiakunst ja salateadmised töötasid ja toimisid. Siin võime võtta üheks nõiakunstiks näiteks magnetismi, mille kohta Rezold samuti raamatu on kirjutanud. Samuti oli teada palju teisi nõiakunste ja ka haldjate ja vanade eestlaste jumalate kummardamisi. Ristiusk aga keelas ebajumalate kummardamise ja käskis teenida seda ühte ja ainsat jumalat. Ma ei ütle, et seda jumalat pole olemas, vastupidi, kuid kontakti temaga on pööraselt raskem saada (peab väga palju vaeva nägema ja enda kallal tööd tegema) ja seetõttu nad suhtlesid alamastme tegelastega (haldjate, puude jms). Siinkohal lõpetan esimese raamatuga.

Üleüldise eestlaste ajaloo teine vihik.

See raamat räägib põhiliselt 17-18. sajandist (Karl XII ja Peeter 1 ajajärgust) ja eestlaste elust sel ajaperioodil. Rezold on siin aluseks võtnud Kristian Kelchi kroonika. Kelch olla olnud Viru-Jakobi kirikuõpetaja. Kui selle raamatu läbi lugesin, siis jõudsin arusaamisele, et see raamat on päris korralik jama, sest loogiliselt ei klapi seal praktiliselt mitte ükski asi. Eestimaa hävitati rüüsteretkedel mitu korda täiesti ära venelaste poolt. Kui laastamistöö oli tehtud, siis kohe tuli nälg Eestimaale, mis tappis jälle Eesti elanikud. Kui nälg oli oma töö teinud, tuli kohe katk kallale, mis tappis jälle omakorda kõik ära. Kus kohast need inimesed vahepeal uuesti Eestimaale siginesid? Lisaks oli Kelch praktiliselt kõikide sündmuste juures ise kohal. Kui Eestimaa paljaks põletati, siis jäi siia ainult üks küla järele, kus ka juhuslikult Kelch sel ajal viibis ja kohe kõik kirja pani. Kui oli katk, siis Kelch käis külast külasse ja pani jälle kõik kirja. Kui oli suur nälg, siis jälle Kelch käis mööda Eestimaad ringi, märkmik näpus, et kõik üles kirjutada. Seal nägi ta ühte last, kes oma sõrmi järas, andis talle tükikese leiba, et vaesekest natukenegi lohutada, misjärel laps suri. Hiljem olevat ta ise katku surnud. 

Kunagi avastasin Maa-ameti reljeefkaarti uurides, et Sinimägedest kuni üle Tallinn-Narva maantee läheb mere äärde välja umbes 2km pikkuselt kaitserajatis, mis on ehitatud tähelinna nurgeliste moodustistega.

Informeerisin sellest Muinsuskaitset ja mõni aeg hiljem avastasin kaardilt, et selle ehitise peale oli ilmunud tekst „Rootsi kants.“ Ajaloo mõistes vist tahetakse väita, et see on seotud Narva tähelinnaga ja Karl XII ning Peeter I-ga. Anomaalia on aga see, et selle kindlustusvööndi nurgad on Tallinna poole. Mis ohtu ootas Rootsi kunn Tallinna poolt, kui see kõik tema maa oli enne Peeter I Eestimaa hõivamist? No öelge mulle kallid inimesed, kuidas said Rootsi kantsil kaitsevallid olla Tallinna poole? Ei viitsi seda raamatut ja kõiki totrusi sellest kommenteerida, kuid pigem oleks loogiline küsimus, miks selline jura kokku kirjutati ja kelle tarvis? Ma pakuks, et see on kirjutatud mingil ajahetkel, et rahvast hirmutada ja vaos hoida. Täpselt samasugune jant tundub käima ka tänapäeval. Rahvast peab koguaeg hirmul hoidma, sest siis saab rahva paljaks varastada. Jama ongi see, et rahvas ongi hirmul ja üldjuhul ei osata näha puude taha. Ma kunagi olin optimist ja arvasin et rahvas on tark. Peaksin kuidagi põhjendama seda arvamust. Kõige lihtsam indikaator on poliitika. Just olid Europarlamendi valimised. Võtke pingerida ette ja vaadake. Polegi rohkem midagi öelda. Miks aga rahvas justkui mõhkugi ei taipa ja mängust läbi ei näe? Seda teemat on ka lahatud selles blogis päris mitmel leheküljel. Lohutuseks võin seda öelda, et kõik just sedasi peabki olema ja ei saagi olla teisiti. Oma mõtted tuleb proovida korda sättida ja katsuda rohkem vaadelda toimuvat, kui sellest osa võtta. See ongi kogu tarkus!

LÕPP

Kriksatull III

See on vahelugu ajaloo kohta, kus pean mõistlikuks seletada ära paar asja nii, nagu mina seda mõistan. Kes on lugenud selle blogi ajaloo lugusid, saab aru, et info on lünklik ja ajastud pole päris sellised, nagu nad võiksid/peaksid olema. See tulebki sellest, et ei ole mina osanud, ega ka keegi teine (k.a peavoolu ajaloolased) kõike loogilisse järjekorda seada. On killuke infot siit, killuke sealt ja paika saaks ajaloo jooksma, kui proovida mõista, et on olnud kokku 5-6 erinevat tsivilisatsiooni, mis on kirjutatud korraga kõik ajaloos ühte patta ja palju infot on hiljem ära varjatud (tehnoloogiad, hiiglased, teadmised, kultuur jne). 

Mina mõistan hetkel ajalugu sedasi, et selle paiga looja mängib mingisugust mängu (andku kõigevägevam mulle andeks), kus ta on loonud igakord uued reeglid ja tegelased neid mänge mängima. Kõigepealt pani ta siia hästi suured inimesed. On teateid säilinud, kus öeldakse esimene inimene Aadam 500 meetri pikkune olevat. Meite Kalevipoegki on Soomest Eestisse kõndides olnud ainult põlvist saati vees. Järgmised teated Aadama ja Kalevipoja kohta on aga juba sellised, kus nad (tema? Tegu võib vabalt olla sama tegelasega) muutuvad järk-järgult lühemaks, kuni praeguse inimese pikkuseni välja.

Arhitekt on muutnud inimest peale iga mängu lõppu järjest lühemaks, ent ometi on arhitekt meile jätnud ka palju vihjeid, et me maailma prooviksime ära mõista ja seepärast pole ta peale iga tsivilisatsiooni hukku (mängu lõpp - game over) ja uue inimese loomist, loonud ka uut maailma, vaid maailm (platvorm, tegevuspaik) on alati sama, muutes ainult parameetreid, nagu ilma, raskusjõudu, gravitatsiooni jm looduseaduseid. Tõendeid selle kohta on palju, nagu näiteks vanad kõrgete uste ja lagedega hooned, mattunud linnad ja isegi künkad. 

Mis on õigupoolest künkad? Vaadake kasvõi Eestis asuvaid künkaid. Eesti oli paras tallermaa Aadama/Kalevipoja sugustele inimestele, kui nad võisid olla umbes 40 meetrit pikad. Vanast Rootsi raamatust (paar lugu peaks sellest blogis olemas olema) kunagi nägin pilti, kus vana-aja riismed peideti kõik küngastesse, kuid kas ainult riismed? Ajaloost on ju teada, et meie pikkused inimesed maeti mingil ajal just-nimelt maapinnale, kuhu ümber kuhjati mullahunnik, mida kääbasteks kutsutakse. See on ju samuti küngas, mis sest et väike. Venemaal kutsuti selliseid suuremaid künkaid kurgaanideks. On loogiline, et ka hiiglasi maeti täpselt samuti. Laiuse voortest kuni Lõuna-Eesti kuppelmaastikuni välja – mis künkad need sellised on? Vot täpselt, need on tõenäoliselt vanad, hiiglaste hauad. Vana Kalevgi maeti Toompeale, kuhu muld talle peale veeti ja see künka kuju võttis. 

Järgmine tsivilisatsioon koosnes peamiselt 3-4 meetri pikkustest tegelastest ja võib arvata, et ka meie pikkusega inimesed võisid elada nendega ühel ajal, seni kuni mängu mängija otsustas, et ainult meie jääme. Nende 3-4 meetri pikkuste inimeste konte on leitud pea igalt-poolt, Eestis näiteks Tallinnast Rannamäe teelt, kui Rannamägi pooleks kaevati Wabariigi ajal ja sinna tee tehti. Gruusias või Armeenias, ei mäleta täpselt, saab neid pikkasid luukeresid iga-üks ise vaatama minna. Margna ja Jõekaldagi käisid neid vaatamas. 

Üldiselt ja lühidalt peaks mõte ära seletatud olema. Mis aga meie tsivilisatsioonist lõpuks saab, see pole praegu selle loo teema, kuid ka sellest olen kuskil kirjutanud.

***

Teine tera, miks ma selle postituse siin lõin, on see, et Kriksatull II postitus, kuhu ma aeg-ajalt infot olen lisanud inimeste jaoks, kellel FB-d ei ole või mingil muul põhjusel ei saa sealt infot kätte, mida ma jaganud olen, on täis saanud. Sinna on pea võimatu lugusid juurde kleepida, sest see kiilutab arvuti kinni. Ju on liiga mahukaks saanud. Panen edaspidi FB-s jooksva info siia, nii palju kui ma seal kirjutan või nii palju, kui ma viitsin seda teha. Ma üldjuhul siia postitusse pilte (väikeste eranditega) ei pane, sest see võtabki hiljem, kui postitus juba väga pikaks on kujunenud, arvutil hinge (arvutil ei ole hinge) kinni.

***

Selles loos on terake tõtt ja arvatavalt on ka seda paljud omal nahal kogenud, kuid seost ei ole osatud näha. Teinekord on aegu, kui midagi välja ei tule või tuleb palju vaeva näha, et asjad kuidagigi õnnestuks…

Maa arstide usk usside sisse.

Kuidas see igal ühel teada, on meil maal ka oma hea osa arste, kes astmelt ära läinud liikmeid muljuvad ja murtud konte astmele panevad, ja veel paljude tõbede vastu oma mõjuvat abi pakuvad. Kes sarnane maa arst tahab olla, see ei tohi mitte ühtegi hingelist hukata, aga kõige vähem veel ussi. Mõjuvaks arstiks võib see saada, kes ennast hinge hukkamise eest lapsest saadik hoiab ja kellel veel see õnn juhtuda olema, et ta konna ussi käest või ussi mõne muu vaenlase käest päästab. Kahe maa arstiga oleme selle üle kõnelenud. Üks neist rääkis, et tema kord ära rikutud olnud. Ei sellel olnud enam terveks tegemise võimu; ei ta võinud enam nikastatud liigest ega katkist konti paigale panna. Ei ta võinud ka enam külvata; küll olnud tema külvatud seeme üleliia tihe, siis jälle väga hõre — paras mitte iialgi. Kord õmetigi juhtunud temal see õnn, et ta konna ussi käest saanud ära päästa, ja sest tunnist saadik olnud tema käsi jälle korras. Ta võinud jälle haigeid parandada, külvata ja kõik, mis ta teinud, läinud õnnepidi.
Jälle kõneles Pöide kihelkonna kuulsam arst, et temal oma päevil kaks korda see õnn olnud ussi sõlmest lahti teha. Mõlemil kordadel olnud ussil poolsõlm peal ja vingerdanud surma ahastuses edasi, tema päästnud nad lahti ning selle läbi, kui ka selle läbi, et ta ühtegi hingelist hukanud ei ole, olla tema käe sees terveks tegemise võim.
Seda siin kõneldud põhjust, mille läbi inimese käele tegevuse õnn ja tervekstegevuse võim tulla, ja mida ka meie rahvas usub, arvame meie ebausuks. Et aga mõne inimese käe sees rohkem terveks tegemise võimu on kui teisel, see on tõsi; aga see võim ei tule mitte ülal nimetatud põhjustel, vaid selle inimese ihus olla, kuidas õpetatud mehed seda seletavad: palju magneedi väge (Magnetismus) ja selle väel on haiguse üle ka mõju. (Saarlase Lisa, 9 november 1887).

***

Insomnia

***

Ma vist panin siia artikli, et soolane meri/ookean reguleerib Maa CO2 taset ja siis näen seda kliimahüsteeriat, mida peavool proovib tekitada, kus sotsid lubavad pelletid ära keelata. Hiljem kaob iseenesest igasugune põletamine ära, ka jaanituled. Lõkke asemel saab ju süüdata elektrilambid penoplastist välja lõigatud kujutletava jaanilõkke peale või vedada suur telekas peoplatsile ja panna kamin taustaks mängima. Ok, see selleks, kõik on tegelikult peenes kirjas olemas, kui suurelt meile valetatakse. Võtsin Viki lahti ja loen, et CO2 hulk atmosfääris on 0,039%. Võtsin 120 aasta vana ajalehe lahtis ja ohh üllatust, 120 aastat tagasi oli CO2-te atmosfääris isegi 0,01% rohkem ehk 0,04% (Allikas: Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 24 juuni 1904).

 

***

Suhkru põletamine haigetoas.

Mõnel Euroopa maal on rahva seas viisiks haigetoas suhkrut põletada. Arstid on seda seni ainult ebausuks pidanud. Nüüd selgub aga, et sel korral lihtne õpetamata rahvas õigesti on talitanud, muidugi, ilma et nad seda ise oleks teadnud. Professor Trilbert Pasteuri instituudist Pariisis on nimelt kindlaks teinud, et suhkrupõletamisel atsetüleen-vesiniku ja sipelghappe ühendus tekib, mis üks kõige tugevamatest idusid (batsille) surmavatest gaasidest on. Uurija põletas 5 grammi suhkrut klaaskupli all ära, mis umbes 2,5 liitrit suur oli. Kui tekkinud aurud ära olid jahtunud, pandi tüüfuse, tuberkuloosi (tiisikuse), koolera, rõugete jne batsille lahtistes klaastorudes kupli alla, ja poole tunni pärast olid nad kõik surmatud. Gaaside, mõju, mis suhkru põletamisel tekkinud, võib ka ühe teise ilusa katse juures tähele panna. Kui tükk suhkrut kinnises anumas ära põletatakse, milles haisevat mäda liha või mädamuna leidub, siis kaob väljakannatamatu hais kohe. Vahest põhjeneb see rahvausk niisuguse kogemata ära nägemise pääl. (Postimees (1886-1946), nr. 237, 16 oktoober 1914).

***

Lihtsat ja odavat ilmade näitajat võib järgmist viisi igaüks omale teha: Võta umbes 3-4 tolli pikkune rohu-klaas või mõni keskmise suurusega lõhnaõli klaas ja täida seda kõige kangema piiritusega, mida apteegis osta võib; ühes sellega osta veel apteegist kamperi, salpeetri ja ammoniaagi soola — igat 1/2gr. Üleval nimetatud piiritust tuleb nüüd kolme klaasi sisse ühetasaselt ära jaotada ja ühes kamper, teises salpeeter ja kolmandas ammoniaagi sool, ära sulatada. On kõik juba hästi ära sulanud, siis tulevad need segud esimesesse klaasi ühte valada, kork kõvasti pääle lüüa ja lakiga kõvasti kinni pitseerida, et õhk mitte juurde ei pääse, siis veel hästi läbi loksutada ja ilmanäitaja ongi valmis. — Nüüd on ainult tarvis pudelit selle vedelikuga akna lähedale üles riputada — kõige parem põhja poole külge, — kuhu päike pääle ei paista. See ilmanäitaja näitab järgmist viisi:
Kui vedelik pudelis selge on — saab ilm ilus olema.
On vedelik segane — tuleb vihma.
Kui vedelik keskelt jää tombu moodi välja näeb — tuleb vilu ilm või talvel külma.
Kui vedelikus tähekesed ilmuvad — tuleb torm.
Ilmuvad vedelikus taku sarnased kiud või tombud — saab pilves ilm olema.
Ilmuvad aga vedeliku pinnale niidi sarnased kiud — tähendab tuulist ilma.
Ilmuvad tangutera sarnased terakesed — niisket ja udust ilma.
Esimesed kaks kuni kolm nädalat ei näita see ilmanäitaja küll mitte täitsa õigesti, kuid pärast hakkab ta punkti päält ilma ette kuulutama. ("Kodumaa" Teadusline lisa, 14 detsember 1906).

***

Kui keegi mõhkab matemaatikat, siis see saab täpsustada. Teema on vana ja Arne vist kunagi tõstatas selle küsimuse siin. On mille üle nuputada. Kui vana on praegune tsivilisatsioon tegelikult?
Igal inimesel on kaks vanemat, neli vanavanemat, kaheksa esivanemat, ja sealt edasi kasvab arv muinasjutulikult. Kümnendas põlves tagasi on igal inimesel juba üle tuhande esivanema; 16. põlves juba üle 65 000 ja 20. põlves on esivanemate hulk üks miljard. Esivanemate hulk, mis meie aja inimesel Karl Suure aegu (800 A.D) pidi olema, tõuseks üle 8 miljardi. Kui veel üks aastatuhat tagasi minna (800 e.m.a), siis tuleksid arvud välja, mille suurust ainuüksi veetilkade või liivaterade järele võiks ära tähendada.

***

Nuuh, mehed! Ruttu nüüd mõõdulinti otsima. Mul polnud vaja otsida, kuna paar kuud tagasi käisin arstlikus komisjonis ja seal mõõdeti rinnaümbermõõt ära.
Inimese Jõu Ülesarvamine Numbrite Varal
Prantsuse arst Piguier on avastanud uue meetodi, millega saab inimese kehalist jõudu arvutada. Selleks tuleb kasutada kolme mõõtu: pikkust, rinnaümbermõõtu ja kehakaalu. Tema meetodi kohaselt tuleb rinnaümbermõõt, mis on mõõdetud sentimeetrites, liita kehakaaluga, mis on arvestatud kilogrammides, ja sellest summast lahutada pikkus, mis on samuti sentimeetrites mõõdetud.
Näiteks ühe 20-aastase noormehe rinnaümbermõõt on 80 sentimeetrit ja kehakaal 60 kilogrammi, kokku teeb see 140. Kui tema pikkus on 160 sentimeetrit, on vahe 20. See number on jõu arvutamisel keskpaigaks, kus 20 tähendab juba märkimisväärset jõudu.
Nõrga inimese puhul, kelle pikkus on 170 sentimeetrit, rinnaümbermõõt 75 sentimeetrit ja kehakaal 60 kilogrammi, annab Piguieri meetodiga arvutatud vahe 35. Arst Piguier mõõtis ja arvutas sel viisil 510 Prantsusmaa nekruti jõudu ning kinnitab, et need arvutused osutusid väga täpseks. Tulemuste põhjal jagas ta inimesed seitsmesse kategooriasse:

    Vahearv alla 10: väga suur kehaline tugevus
    Vahemik 10 kuni 15: suur tugevus
    Vahemik 16 kuni 20: hea tugevus
    Vahemik 21 kuni 25: keskmine tugevus
    Vahemik 26 kuni 30: nõrk
    Vahemik 31 kuni 35: väga nõrk
    Üle 35: väga halb

Kui vahearv on 35 või rohkem, ei sobi inimene kroonuteenistusse. Näiteks isikud, kelle pikkus on 160 sentimeetrit, rinnaümbermõõt 76 sentimeetrit ja kehakaal 50 kilogrammi või kelle pikkus on 175 sentimeetrit, rinnaümbermõõt 78 sentimeetrit ja kehakaal 52 kilogrammi, ei sobi teenistusse.
Inimesi, kelle vahearv on 0, on väga vähe – näiteks need, kellel on rinnaümbermõõt 90 sentimeetrit, kehakaal 80 kilogrammi ja pikkus 170 sentimeetrit. Katsed näitavad, et rinnaümbermõõdul on oluline roll, kuna väikese summa juures võib see anda suure vahearvu.
Arst Piguier märkas ka, et need, kellel olid suured vahearvud, haigestusid kõige kiiremini. Üldiselt on Piguieri seletus väga huvitav ja vajab lähemat uurimist, eriti nekrutite vastuvõtmise kontekstis, et saada maksimaalset kasu. (Postimees (1886-1946), nr. 242, 25 oktoober 1901).

***

Panen siia väheke huvitavamat infot neile, kes viitsivad uurida ja ise kohal käia ja oma silmaga vaadata. Kunagi olin metallidetektoristide grupis, kuhu kõiksugu taolist infot jagasin. Tegin veel puust ja punasekski infot, kas on kaitseala ja kas võib otsida ning panin vanu kaarte lisaks. Näiteks Narva ja Narva-Jõesuu vahel asus Leekova soo (nüüd on seal suvilad), kus legendi järgi olevat uppunud Peeter 1 laev, mille mastki oli veel 120 aastat tagasi soos näha. Seal grupis naerdi mu uurimused üldjuhul välja. Sai muud infot ka jagatud ja uuritud sealsete "spetsialistide" käest näiteks kuidas tehnoloogiliselt võis olla mõni pronksese valmistatud jne, mida nad seal oma leidudena eksponeerisid. Astusin lõpuks grupist välja, sest juu ma olin pinnuks silmis paljudele, kuigi oli huvitav grupp. Selle grupi liikmete hulgas oli seppasid, ajaloolasi, muinsuskaitsjaid ja isegi telekast nähtud tuntud nägusid. Viimased olid targu vait ja tavaliselt ei kommenteerinud, kuid ühe sepa taha oli koondunud mingi jõuk tegelasi, kes kippusid mu lugusid naeruvääristama või teemat kõrvale juhtima ja jahuma midagi hoopis teisest teemast, nagu näiteks põdrakärbestest vms.
Alolinn
Aa mõisast umbes 1 km idasse, asub soos muistne, müstiline Alolinna ase, mille ümbruses sageli kiirgavad sootuled (allikas: 1928 ajaleht). Mitte segi ajada Läti Alolinnaga (Aluksne). Võtsin Maa-ameti kaardilt koha välja, paistab, et muinsuskaitsjad eelnevat infot ei kinnita, sest selles kohas ühtegi vana-aja aset ei mainita ja ühtegi piirangut ei paista olevat. Pärandkultuuri kaardikiht ka seda kohta ei tunne.

***

Eesti Pompeji - Otepää (Karupää).

Kui mõne aasta eest (u 1934) olid käimas suuremad ehitustööd Otepää ja Palupera vahelisel maanteel Otepää külje all, siis avastati praeguse tee all muistne tänavasillutis. See asus mõne meetri sügavuses ja oli oma aja kohta väga hästi tehtud. Sellest järeldub, et kunagi on olnud Otepääl väga korralikud kiviteed. Otepää Linnamäe lähedal kirikumõisa nurmedel tuli aastate eest päevavalgele maa sisse ehitatud hoone. Samast leiti kokkusulanud punase vase tükikiesi ja mitmesuguseid muid metallasju.
Kõik need leiud lubavad eeldada, et linna all võib peituda palju suuremaid ja tähtsamaid saladusi. Kas mitte põhjalikud kaevamised, kui need ette kunagi võetakse, ei avasta praeguse Otepää alt muistse Eesti Pompeji?

***

Olen minagi muuseumides igasugu imeasju näinud, näiteks anumat, milles Kaana pulmas Jeesus veest veini valmistas või siis metall-storm kuulipildujat 16. sajandist jne. Eks paljude asjadega ole nii, kuid algavas loos on tarkust, mida tasub tähele panna.

Napoleoni nael

Peale Wterloo lahingut ilmus ühe sealse möldri juurde inglane, kes seinas olevat naela vaatles ja viimaks möldrilt soovis seda osta. Mölder oli nõus. Inglane kiskus naela seinast välja, andis möldrile peotäie kuldraha ja ütles, et ta oleks heameelega 20 korda rohkem maksnud, sest nael olevat sama, mille otsa Napoleon I-se kübar rippunud, kui ta lahingupäeval veskis viibinud. Mölder aga oli kaval mees. Peale inglase minekut pani kohe uue naela asemele ja selle kohale riputas sedeli, millel ajaloolise päeva sündmus oli mainitud. Ei möödunud nädalatki, mil keegi ei oleks ilmunud, kes naela kalli raha eest ostis. Too äri andis isegi möldri lastele hea põli.

***

Väljavõte 1881. aasta ajalehest. Vedasin punase joone alla ja peaks suhteliselt üheselt mõistetav olema, et Babüloonia ja Vana-Kreeka ajal olid olemas kõlarid, millest päevast-päeva muusikat ja uudiseid kuulata sai. Ei ole midagi uut siin päikese all! Edasi ei maksa artiklit lugeda, sest seal olev info on pandud ajaloo raamidesse, nagu see "peab olema."

***

Mis siis ikkagi juhtus ja millal juhtus? Olen proovinud mõelda nii ja naa, kuid head lahendust välja pakkuda ei ole. Üle ilma on kõik mattunud. Peale igat kaevamist mõnest vanemast asulast avastatakse alati mingid müürid/hooned või teed ja mitte ainult asulates, vaid ka suvalisel põllul. Piisavalt sügavale kaevates võib leida maha langenud metsasid. Eestis on mul paar kohta kaardistatud, kus umbes kahe meetri sügavusel võib sattuda tamme palkide otsa, mis võivad olla aja jooksul muutunud mustaks tammeks. 100 aastat tagasi, kui Eestis kraavide kaevamisel musta tamme leiti, siis müüdi leitud puud maha või tehti sellest mööblit. Eestis samuti kasvavad paljud männikud otse liiva peal, kuid enamus paigus sisemaal on siiski mulda ja ka savi. Sattusin lugema järjekordset artiklit (1911. aasta Postimees), kus New Jersey (USA) lähedal kaevati ilmatuma sügav auk (60 sülda ehk u 120 meetrit) ja sealt august vaatasid vastu 3 sülda jämedad palgid. Arvatakse, et seal enne põline mets on kasvanud, millele liiv peale on tuisanud. Osad uurijad arvavad, et liiv tekkis mingit sorti tohutu katastroofi või kõrgelt arenenud tsivilisatsioonide omavahelise konflikti tagajärjel. On ju hästi teada, et Gröönimaa ja ka Sahaara olid rohelised ja seda mitte kuigi kaua aega tagasi. On isegi välja pakutud teooria, et Sahaara lääne poolsel küljel Mauritaanias käis mingil X-ajal üks hirmus kõva jurakas, mis liiva maailma tekitas. Seda kohta kutsutakse praegu Sahaara silmaks ehk Richat’i struktuuriks (Wiki). Enamus liivast kandus üle praeguse Sahaara laiali ja sealt edasi üle Araabia poolsaare kuni poole Hiinani välja. 

***

Elutarga tohtri arvamised, kuidas haige kuuel viisil terveks võib saada.

1. Haige ei kutsu mitte tohtrit — aga saab siiski terveks!
2. Haige kutsub tohtri — tohter ei tule — haige tervis paraneb!
3. Haige kutsub tohtri — tohter tuleb — aga ei soovita midagi — haige saab terveks!
4. Haige kutsub tohtri — tohter tuleb — soovitab midagi — aga haige ei joo rohtu ära — ja saab terveks!
5. Haige kutsub tohtri — tohter tuleb — kirjutab rohusedeli — haige toob apteegist rohu — aga ei võta seda sisse — ja saab terveks!
6. Haige kutsub tohtri — tohter tuleb — kirjutab rohusedeli — haige toob rohu — võtab selle sisse — ja saab siis ka mõnikord terveks.
(Perekonnaleht : Päevalehe, Aja ja Koidu hinnata kaasanne, 17 märts 1912)

***

Piibli kõige esimene leht ehk Moosese esimene raamat ja seal kohe üks kummalisus:
Esimesel päeval lõi jumal taevad ja maa ja VALGUSE: Alguses lõi Jumal taevad ja maa.
Ja maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.
Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai.
Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest.
Läks veel paar päeva mööda (üks jumala päev on tuhat aastat) ja jumal hakkas neljandal päeval uuesti valgust tegema: Ja Jumal ütles: "Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid, olgu nad valgusteks taevalaotuses, valgustuseks maale!" Ja nõnda sündis: Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed.
Neljandal päeval tehtud valgusega on pilt selge, aga mis sorti valgus esimesel päeval tehti?

*** 

Teatavasti iseseisvus Eesti 24.02.1918 ja Eesti lipu värvid peaks kõigile hästi teada olema. Ma ei saanud algava loo poindile pihta, et miks turul punane-must-valge "lipp" (lipp jutumärkides) lehvis iseseisvuse esimese aasta sügisel? Kas võib siin tegemist olla leninlastele ja teistele punastele koha kätte näitamisega?
Turul kaubeldakse nüüd ilma liputa; punane-must-valge värvi puudumine ei ole seni mingit põrutavat mõju avaldanud, kõik läheb vanaviisi. Kaupa on rohkemgi näha ja hinnad hakkavad tasakesi langema. Et "lipu" kadumine nõnda mõjub, selle vastu ei ole vist kellegil midagi (Tallinna Teataja 22.11.1918).

***

Kaduma läinud tehnoloogia:
Niisama on see kunst kaduma läinud, kuidas vaske terase kõvaduseks karastati, vanades Mehikaanlaste (mehiklaste?) haudades on vasest mõõkasid leitud, mis täiesti terasest mõõkade sarnased on (1897 a).
Teislat jälle tekib küsimus, kui tsivilisatsioon oli arenenud, milleks neile mõõgad ja veel pealegi vasest? Vask ja elekter on sünonüümid. Ehk olid need Jeday mõõgad?

***

Polnud sellist asja varem kuulnudki, et Egiptuse suured püramiidid seestpoolt tellistest on ehitatud. Uurisin siit ja sealt, kuna ise pole püramiide näinud ja mitte üks allikas ei kinnita seda juttu. Samas, tunduks loogiline, et mingi sisemine keha või raam on antud nendele massiivsetele ehitistele just väiksematest kividest. Kas Mandela möllab või ajakirjanik on midagi sassi ajanud?
Telliskivi (savikivi).
Telliskivi pruukimist tunti juba vanal hallil ajal...Ka vanas Egiptuses oli telliskivi pruukimine laialt tuntud, millest suured püramiidid tunnistust annavad, sest et nende sisemine jagu telliskividest ehitatud on.... /Olewik, 26 märts 1911/

***

Taolist, osalt tsenseerimata infot võib leida peamiselt vanadest ajalehtedest, kuigi ka tollel ajal vaadati kullipilguga, mida ajalehtedesse/ajakirjadesse/raamatutesse lubati panna. Õnneks, tol ajal tuli palju infot läbi, mida ei osatud siis veel märgata. Nüüdne aeg pole ka õnneks väärt info mõttes halvem, kuigi proovitakse infole päitseid pähe panna, aga paistab, et enamust ei huvita üldse taoline informatsioon, mis nende maailmapilti ei sobitu, aga see polegi praegu tähtis.

Esinimene lõunanabal. Shakelton on oma lõunanaba uurimisteekonnal lõunanaba lähedusest inimese luukere ja pealuu leidnud, mis iseäranis suurt huvitust äratas. Esialgu arvati, et see vist mõne õnnetu maadeuurija luukere on, kes jääväljadel surma on leidnud. Siiski ei näidanud see arvamine aga õige olevat, sest külma mõjul oleks pidanud ka liha ja nahk veel alal olema.
Sellest leidusest anti teadusemeestele teada, kes asja lähema uurimise alla võtsivad. Kontide järeluurimisel selgus, et luukereosad esiinimese omad olivad. (Tallinna Teataja, 05.06.1910).

Asi on imelik ja ei taha sobituda minu maailmapilti. Esiteks, luukere leiti lõunanaba lähedalt, kus ei ole mitte ühtegi looma, lindu, ega isegi kogunisti vist baktereid (kuula Vello Pargi lugusid ERR arhiivist, Kirjutamata memuaare). Järgmiseks, ajalehe artikkel on pärit 1910. aastast, aga esimene inimene lõunapoolusel oli R.Amudsen, kes paralleelselt R.Scottiga sinna alles 1911 detsembris pürgisid. Kui lugeda nüüd Amundseni reisipäevikuid või Scotti märkmeid, kes ei jõudnudki lõunanabale, vaid külmus tagasi tulles surnuks, siis saab aimu, kui vaevaline ja eluohtlik see ettevõtmine oli, aga 1907-1909 käis naba läheduses E.Shakelton ja tõi sealt koguni luukere kaasa 😊 Amundsen ja Scott pistsid praktiliselt kõik oma koerad pintslisse ja Amundsen koos oma salgaga olid nii kurnatud, et nad ei oleks eluilmaski mingeid konte tagasi vedama hakanud. Kolmandaks, väidetavalt on Antarktikas jää paksus kilomeetrites, järelikult ei saanud luukere külma mõjul nii pikka maad alt ülesse kerkida. See inimene pidi omal jalal sinna minema, aga häda on selles, et Antarktika võis olla umbes 500 aastat tagasi (alternatiivteooria) jäävaba ja ürginimene ei oleks saanud seal jääl kuidagi olla. Arne kommentaari (kui ta üldse viitsib seda jama kommenteerida) ma juba tean ja kaldun ise arvama viimasel ajal üha rohkem selles suunas (simulatsioon) ja mis peamine, praktilisi kogemusi ja näiteid sellest saaksin ainuüksi viimase paari kuu kohta päris mitmeid tuua, aga ei hakka neid siia kirjutama.
 
***

Wiki ütleb, et Peary oli esimene, kes jõudis Põhjanabale aastal 1909. Mingit maad muidugi Peary sealt ei leidnud. Peary ja Cook vaidlesid omal ajal kõvasti, kumb esimesena nabale jõudis. Cook väitis, et ta käis seal aasta varem, aga hiljem tembeldati ta petiseks.
1896. aasta ajaleht väidab aga, et Nansen jõudis põhjanabale kõige esimesena. Wiki teab, et ta sinna ei jõudnud, aga petiseks ka ei tembelda. Panen siia killukese sellest samast ajalehe artiklist, kus öeldakse, et Põhjapoolusel on maa ja mitte väike!
Artikkel ja vana kaart, mille siia panen, lähevad veel ühes kummalises asjas kokku. Artiklis öeldakse, et 1878. aastal käis ka Otto Nordenskjöld Põhja-Jäämeres seiklemas, ning ta ei nimetanud Siberist ida poole jäävat ala Venemaaks, vaid Aasiaks. Algul arvasin, et ta mõtles maailmajagu kui sellist, aga vana kaart reedab, et nii see päriselt polnud. Venemaa ja Aasia on eri värvi, sest need olid erinevad riigid. Millal aga vene tsaar Uurali tagused maad oma kätte ametliku ajaloo järgi sai? Kui veel segasemaks asja ajada, siis Asia kohal asus selle ajastu kaartidel veel müstiline Tartaaria riik ja mingil x-ajal Hüperborea, mis ulatus Kamtšatkast kuni Eestini välja.

Nansen põhjanabal

Hiljuti levis traadisõnum üle maailma, et Nansen on jõudnud põhjanabale ja on nüüd juba sealt tagasi tulemas. See sõnum äratas igal pool haritud rahva seas suurt põnevust, kuna see kuulutas, et ühe geograafia saladuse kohta, mis teadlaste hulgas palju vaidlusi on tekitanud, on viimaks ometi kate kergitatud. Lisaks käsitles see sõnum ka tähtsat meest, kes ligi kolm aastat tagasi haritud rahvaste seast lahkus, et uurida suurt tundmatut maad, nimelt põhjanaba ümber olevat maad. See maa on suurem kui pool Euroopat, ja ühegi inimese jalg ei olnud tema kõige põhjapoolsemat pinda puudutanud, ei olnud ükski laev tema vetes sõitnud. Selle suure maapinna keskkohas, millest ei ole teada, kas see on vesi või kindel maa, asub põhjanaba, kus päike terve pool aastat loojumata taevalaotusel ringi käib, kus ida ega läänt ei ole, kus püsiavad mahedad ajad on kadunud. (Postimees (1886-1946), nr. 34, 10 veebruar 1896).

PS! On palju kirjeldusi, kuidas koordinaate ja oma asukohta vanasti määrati. Kõige tähtsam oli päike ja öisel ajal põhjanael. Kuid ainult taevakehade vaatlus ei aidanud, pidi veel olema kell. Kui need on olemas ja vastavad teadmised, on võimalik määrata väidetavalt asukohta. Kogenud tegelased määrasid kraade sõrmedega, hiljem aga sekstandiga. Huvitav on veel see, et tavalised kompassid nii põhja pooluse lähedal kui ka Antarktikas ei toimi. Mina arvan, et selle põhjuseks on mägi Meru, mis asub põhjanabal. Väidetavalt on see hirmus jurakas ja koosneb täielikult magnetiidist. Miks aga Antarktikas ei tööta, ka seda olen mõned korrad kirjeldanud. 

***

Selginemine

Vaatasin Noa filmi uuesti ja seal jooksid minu jaoks mõned asjad paika. Pole küll Noa lugu piiblist lugenud, aga selles filmis nähtu kinnituseks, peaks selle koha piiblist üles otsima. Filmis öeldi, et töösturevolutsioon sai alguse tänu hiiglaste ja inimeste koostööle (need on siis nn kõrgete lagedega vanad majad, katedraalid jne ehk need majad, mille esimesed/teised korrused on mattunud). Hiiglased olid langenud inglid, kellel olid teadmised. Olid ka suured kaevandused jne. Nende poolt ja nende tarkusega ongi kõik need ehitised ehitatud. Siis pöördusid hiiglased ja inimesed tülli, kuna inimesed läksid kurjaks ja mandusid, ning hiiglased ja inimesed enam ei sõbrustanud omavahel, vaid oli sõjajalal (on vanemast ajast teada palju muinasjutte, kui hiiglased ja inimesed omavahel sõdisid) ja siis tuli veeuputus, mis hävitas kõik (Need on need samad majad, mille esimesed/teised korrused on mattunud). Hiiglased võeti tagasi taevasse ja järele jäänud inimestest said need, kes meie praegu oleme. Piiblis pole kuskil aastarve öeldud, et see juhtus sellel aastal või too tollel aastal. See on kõik ajaloolaste kokku pandud teooria. Millal toimus suur veeuputus? Vist mitte eriti ammu aega tagasi.

***

Eile õhtul (28.08.2024) umbes öösel 12 ajal tegin väljas suitsu ja vahtisin taevast. Lühikese aja jooksul nägin 3 meteoori ja siis hakkasin mõtlema. Kosmoloogid räägivad, et meteoorivoolud tulevad alati mingi kindla tähtkuju suunast ja need pärinevad mõne lõhkenud komeedituumast või kihutab maa kihutab komeedisaba ning siis saavad need liivatera suurused objektid maalt nähtavaks. Meteooridel on suur kiirus ja need süttivad atmosfääris põlema. Minu jälgitud meteoorid lendasid aga millegipärast kõik erisuundades piki taevast, mitte otse alla, ehk need ei saanud tulla samast kohast. Eks öeldakse, et Jupiter või mõni teine suurem taevakeha on muutnud nende trajektoori, aga ka sellisel juhul peaksid meteoorid alati lendama ühes suunas.

Mõned päevad varem vaatlesin samuti öösel tähistaevast ja liiklus oli seal täitsa olemas. Nägin tavapäraseid "satelliite", mis on algul üpris heledad (võrreldavad mõne tavalise tähe heledusega) ja liiguvad alati ühtlase kiirusega kuni lõpuks „kustuvad.“ Aga sel ööl nägin aparaati, mida ma kunagi ennem näinud polnud. Algul arvasin, et satelliit, aga see tegi pulli. See lendas nagu satelliit ikka ja siis kustutas tule ära, lendas ilma tuleta umbes 5-10 sekundit ja pani korraks jälle tule põlema ja nii kuni silmapiirilt kadus. See aeg, kui tuli ei põlenud oli objekti hästi tuhmilt näha. Objekt tundus hästi kõrgel olevat, lennuk ega muu tuntud õhuvahend see polnud.

Ja üks asi veel. Lugesin vanast ajaleheartiklist lugu kuust, mis minu hinnangul vastab täpselt Mandela efektile.

19. sajandi kaks kuulsat Tartu astronoomi Mädler ja Beer (Tartu teleskoop oli tol ajal üks maailma parimaid) olid kuu suhteliselt täpselt ära kaardistanud, kui korraga avastasid nad, et Posidionuse oru maakonnas oli kuue versta (1 verst = natuke üle kilomeetri) sügavune kraater (Linne kraater), mida ka teised täheteadlased kuni 1866. aastani vaatlesid ja teadsid selle seal olevat, korraga kadunud. Mitmed uurijad otsisid seda, kuid ei leidnud. Läks umbes 30 aastat mööda ja sealt leiti uuesti kraater üles, kuid nüüd oli see pisike, kuni 1 verstase sügavusega. Linne kraatri läbimõõt, mis ära kadus, oli maal asuvast kõige suuremast tulemäest enam kui 40 korda suurem.

Järgmine lõik samast ajalehe artiklist meenutab mulle 90ndatel Universumi ajakirjas loetud lugusid, mis kirjeldasid suuri tööstuslikke masinaid kuu pinnal ja nende poolt töödeldud kuupinnast.

Veel silmatorkavam on ka suur muutus selles kuu nurgas, millele teadlased Mare fecundatis (sigiduse meri) on nimeks pannud. Seal seisivad teistest kuu mäestikest täiesti lahus kaks päratu suurt rõngasarnast mäestikku, mis oma suuruse vormi ja värgi ja kõrguse ja oma ringvallide näo poolest täiesti ühesugused olid. Eksitust ei võinud selle juures olla, sest et neid mõlemaid sünnitusi selle aastasaja kolmekümnendatel aastatel (1830) sadadel kordadel on tähelepandud ja üles joonistatud, Mädlerist endast kaheksa aastat järgimööda. Aga praegu on nende ühesugusus täiesti rikutud, üks neist ringmäestikest ei ole teisest praegu mitte üksnes suurem, vaid ta näitab täiesti ümbermuudetud vormisid, mis nende suuruse pärast isegi väikeste pikksilmade abil võimalik on tähele panna. Ka pärast poole ei ole muutustest ja uutest sünnitustest mitte puudust olnud. 1877. aastal leidis Klein selles samas kohas suure kraateri sarnase haua, mille põhjas veel teine väike kraater on. Keegi ei olnud seda uut sünnitust enne tähele pannud, ja siiski on ta praegu isegi väikeste pikksilmade abil selgesti näha. Niisama on Klein teisel kohal terve kogu kraatreid ja vaosarnaseid orgusid leidnud, mis enne vist mitte olemaski ei olnud, sest keegi neid näinud ega ülestähendanud ei olnud. (Postimees (1886-1946), nr. 116, 31 mai 1895).

***

Saladuslikud ilmutused

Enne kui algava loo juurde jõuan, mis on minu arust tähelepanuväärne lugu, milles on kirjeldatud palju paranähtusi ja osasid neist on omal ajal isegi teaduslikult uuritud. Miks selliseid nähtusi tänapäeval praktiliselt ei kohta on see, et inimestel puuduvad oskused ja teadmised ja teiseks, igal asjal on alati varjupool - petised, kes raha ja kasu nimel pettusi korda saadavad.

Nüüd aga enda nähtud unenäo juurde. Ma üpriski tihti näen unenägudes, et ma mingil mulle teadmata põhjusel ronin mingist redelist või tont teab mis üliohtlikust kohast üles kuskile kõrgele, kus on ebaturvaline olla. See on juba sellepärast mulle ebameeldiv, et ma kardan kõrgust ja siis seal unenäos hakkan ma otsima võimalust, kuidas sealt alla saada, endal hirm nahavahel. Ja viimane kord oli jälle taoline unenägu, aga selles unenäos ma ei roninud mitte kuskile, vaid ühtäkki avastasin et kurat, jälle ma viibin kuskil ülikitsas kohas hästi kõrgel ja ma olin vihane, et ma pean jälle kuidagi kõhuli laskuma ja jalaga kalju servalt redelipulka taga otsima hakkama, aga siis juhtus midagi. Teadvus plõksis sealt maailmast otse siinsesse reaalsusesse ja ma ärkasin silmapilk üles. Mulle jäi kohe meelde see imelik „plõksimine“ maailmade vahel. Oli kaks erimaailma, mille vahel sai liikuda silmapilkselt ja seda sai teha ümberlülitades, justkui vajutaks seinal olevat lülitid, mis toas valguse süütab ja kustutab. Olen ikka kaalunud varianti, et hing rändab magamise ajal teinekord kehast minema, aga seekord tuli nagu teadmine, et mingit hinge rändamist unenäos ei ole, seda kõike juhib aju, mis lülitab minu „olekut“ silmapilkselt kuhu iganes. Vot selline imelik kogemus seekord ja nüüd tagasi algava loo juurde. 

Kõik lood selles jutus on vägagi huvitavad, kuid kommenteerin ainult esimest lugu põgusalt. Seal väidetakse, et inimesed, kellel on närvid haiged või mingid probleemid närvidega, kaotavad oma kaalu, kuna maa negatiivse elektrilaengu ja inimese närvide vahel ei toimi mingid ühendused päris nii nagu peaksid. Meenus kiitsakas lätlane Edward Leedskalnin, kes ehitas ihuüksi mitmetonnistest kiviplokkidest Korallilossi Floridas. Ta varjas töövõtteid ja ehitas peamiselt öösiti. Algavas loos on öeldud, et igat asja saab kergemaks muuta, kui me oma kehast selle sisse negatiivset (maa) elektrit voolata laseme. Olen omal ajal vaadanud palju tõsielu baasil vändatud filme eksortsismist ja seestumisest üldisemalt ja seal pidevalt „seestunud“ inimesed hõljusid õhus, mida ma tavaliselt pidasin ülepingutatud tegevusteks filmide juures, et filme huvitavamaks muuta. 

Kaader filmist "Eksortsist."

Nüüd aga ammu nii ei mõtle. Ka kõiksugused nõialood kaugest minevikust, kus nõidu tuleriidal põletati on justkui pool-fantaasia, aga ehk sel ajal nähti tõepoolest „ebamaiseid“ asju ja ei osatud inimestele seda päris õiget diagnoosi panna. Probleemist vabanemiseks pandi neile tuli otsa.

Teine juhus, mis meenus, on pärit Raik Saarti Nõmmeraadio lugudest, kus ta kirjeldas ühte keskajal elanud munka, kes lendas mööda kirikut ringi ja pealtnägijad olid hämmingus. Info levis kulutulena üle maa, ning teda käidi riigi (oli vist Itaalia) igast otsast vaatamas seni, kuni paavst ta ära peitis (pagendas kuhugile maakirikusse).

Saladuslikud ilmutused. J. R. Rezold.

Kuulsate Prantsuse doktorite Schasaren'i ja Dekli uurimiste järele on kindlale otsusele jõutud, et parem pool meie keha on elektro-negatiiviga (eitajaga) ja parempool keha elektro-positiiviga, jaa-tajaga täidetud. Elektro-positiiv on väljaspool meie liikmetes ja voolab kõige rohkem sõrmede otsast välja, elektro-negatiiv on rohkem seespool keha jagudes olemas. Kui meie tahame, siis võime nende juhatuste põhjusel lihtsa tähelepandava, ja täiesti kahjutu proovi teha. Kaks või kolm inimest hoiavad umbes tolli (2,5 cm) kaugusel oma laiali lahutatud pihud ühe inimese paremal pool abaluu kohal välja sirutatud kätega. Et inimese parem pool keha negatiivse elektriga täidetud on, ja positiivne elekter sisse tungima hakkab, siis hakkavad musklid endid kokku tõmbama ja keha kisub viltu, nagu tahaks eest ära põgeneda. — Pikalt ja laialt seletab doktor Bütner omas raamatus „Kas peame uskuma, või mitte uskuma" spiritismuse olu ja meediumi (vahendi) saladuslikku ilmumist. See tuleb spiritismi katse aegadel ette, et kas meedium või ümber olevad asjad iseenesest üles tõusevad ja õhus seisma jäävad ja et asjad oma raskuse kas osalt või ainult üheks ajaks ära kaotavad. Endistel aegadel ja nüüdki veel tuleb Indias ette, kus fakiirid ülesse õhku tõusevad. Seda tehti siis ja nüüd Indias usulistes tembustes. — Iseäranis vanematel aegadel langesid mõned inimesed väga kergesti niisugustesse olemistesse. See tuli ja tuleb sellest, et inimese närvide süsteem ei ole korras, mille läbi ülemal seletatud elektri tasakaal on rikutud, nagu inimesel igapäevases elus peaks olema. See elektri tasakaal saab kõrvale veetud kas negatiivse või positiivse elektri läbi, mis inimese sees olemas on. 

Siin paneme tähele teadusriigi põhjust, et maa on negatiivse elektriga laetud ja et meie ka teame seda loodusväe seadust, et negatiivne elekter tõukab ja positiivne elekter tõmbab asju külge. Kui need asjad on ühest küljest ainult elektriseeritud, siis on meil kerge aru saada, et kui meie keha sees on negatiivse elektri võimust saanud närvide osa rikutud, siis lükkab maa negatiivse elektriga meid oma küljest ära ja meie tõuseme õhku või kaotame osa oma raskusest niisugusel määral, kui meie ihus veel positiivset elektrit on. Sellest tulebki, et haigemajas hommikul kaaluti haige ära, kes kaalus umbes 4 puuda, aga õhtuse kaalumise järel oli haige ainult 1 puud (16kg) raske ja kui mõne tunni pärast uuesti kaaluti, siis ta oli jälle normaalkaalus s.o. seda mööda, kuidas haige tervis oli paranenud ja elektri tasakaal tema kehas normaliseerunud.

Siin olgu täheldatud, et niisugune kaalu suurenemine või vähenemine ainult närvihaigete juures ette tuleb. Niisugune raskuse kaotamine on iga asja juures võimalik, mille sisse meie oma negatiivset voolu lasta laseme. Sel põhjusel hakkab siis ka laud liikuma, kui närvilised inimesed oma käed selle peale panevad. Mõnest isikust voolab nii palju negatiivset elektrit välja, et asi kohe õhku tõuseb, kui ta oma käe välja sirutab. Tuntud hingeteadlane Kawalewski teatab, et niisugune kaalu vähenemine on haigete juures kuni ühe veerandi raskuseni langenud. Keskajal, kus niisugust kaalu (raskuse) kaotamist isikute juures leiti, neid arvati nõidadeks, ja visati vette, kui see kohe põhja ei läinud, siis oli nende arvates kindel, et ta nõid oli ja põletati tulel ära; kui aga proovialune põhja hakkas vajuma, siis tõmmati ta välja ja arvati õigeks. Spiritisti katsel tuleb ette, et meedium, kes elektriseeritud sai, õhku tõusis ja nagu udusulg õhus hõljus. Sellega oleme nüüd näinud, et õnnetud inimesed, kes vanal ajal tulesurma määrati, olid ainult elektriseeritud või nende närvisüsteem oli rikutud.

Samal põhjusel võib ka seda seletada, mis sagedasti spiritistide katsetel on ette tulnud, et esemed, mis positiivse elektriga täidetud olid, raskeks läksid: väike poiss sai püsti magama uinutatud, neli meest katsusid teda paigast nihutada, aga ei jaksanud.

Veel suuremaks läheb meie imestus, kui seda arusaamatut ilmingut tähele paneme, mis mõnikord spiritisti seanssidel (katsetel) on ette tulnud, eriti harukordadel ja haruldaste inimeste juures, kes meediumiks tarvitatud. Neid juhtumeid on mitmed professorid uurinud ja tähele pannud ja nemad on otsusele jõudnud, et mõned isikud, kes meediumiks olid, sattusid niisugusesse tardunud olekusse, kus neil see omadus oli, et nad endast magnetvälja välja lasid ja välja voolanud väli omandas selle või teise kehaliku vormi, nii nagu meedium ise soovis. Õpetuse vallas nimetatakse seda meediumi materialiseerimiseks, sel kujul kui tema peaaju mälu sees märkab kas täieliku inimese kuju või mõne osa sellest, kas käe, jala või pea kuju.

Viljandi maal ühes külakoolis tulid kaks kätt ahju seest välja ja seisid õhus koolmeistri ja laste nähes terve päeva.

Liivimaa rüütlite Birkeurode koolipreili lugu on paljudele tuttav, mis omal ajal suurt kära sünnitas. Õnnetut naisterahvast nähti sagedasti kahes isikus, temast käis ilma oma tahtmata materialiseeritud magnetism välja, millel oli sama nägu ja kuju kui temal enesel. Kui preili koolitahvli ees kirjutas, siis tegi tema kaaskäija isik kõik needsamad liigutused järele, mis päris preilnal oli kooli klassis laste ees teha. Meil on raamatutes päevapilte palju näha, kus spiritisti seanssidel meedium ennast, nagu öeldakse, lihast ära lahutas, kas ilmus täies elusuuruses või ainult käsi või jalgu näitas. Tuntud Katti King tegi palju vigureid, andis omale mitmesugused nimed, avaldas salaasju, mis taskutes või hoopis kaugetes linnades olid, aga niipea kui miss King suri, kes nõndanimetatud Katti Kingi parameedium oli, ei ilmunud Katti King enam iialgi spiritistide katsetele.

Meedium võib oma soovi mööda kinniste uste tagant materialiseeritud asju välja tuua, s.o. inimesed näevad, et see või teine asi tuleb lukus uste tagant toast välja, ja kaob varsti ära, nõndasamuti nagu ülemal kirjeldatud Lõtshenitsi külas ette tuli, asju võis küll ta põletadagi, aga mitte tulekahju sünnitada. Meie kuulsime, et ainult auke sädemete kiired riietesse põletasid. Iga kord on tähele pandud spiritistide katsetel, et enne kui täielik meediumi töö oli hakanud, seal ja teal majas koputamist kuulda on; koputamise põmmud olid elektri põmmude sarnased ja meediumi liikmed tõmbasid kokku ja kortsu nagu püüaks kõiki jõudu kokku võtta, et oma tööd korda saata. Näiteks, kui kuulsat meediumi Palladinot, Itaalia professorid uurisid, võttis üks nendest tema sõrme oma pihku ja keeras seda kahele poole nagu võtit keeratakse, kauge maa pealt keerutas just nõndasamuti kapi võti iseenesest kapi ukse lukuaugus.

Vene kirjanik Aksakov jutustab oma raamatus „Animism ja Spiritism" järgmist lugu: Proua Pripõtkova oli ühel suvel vürstinna Shahovskoi mõisas võõrsil, kes talupoegi homöopaatia meetodi järgi arstis. Tema juurde toodi üks haige tüdruk, aga vürstinna ei tundnud haigust ja seepärast ei teadnud ta, mis rohtu haigele anda; tema tahtis spiritismi teel laua läbi küsida doktor Hanemanni käest, mille vastu proua Pripõtkova väga kindlasti seisis, arvates, et kuidas võib haiget ühe teadmata eseme läbi arstida. Sellegipärast, jutustab nimetatud proua, pandi mind poolvägisi laua taha, minu vastu tahtmist kloppis laud Hanemanni nime. Sellegipärast rõõmustasin ennast ja hakkasin kindlasti soovima, et Hanemann nõu ei annaks. Vürstinna vihastas minu peale ja ajas laua juurest ära, mina läksin akna juurde ja hakkasin kõiki oma jõudu kokku võttes soovima, et laud minu mõttes olevad sõnad välja klopiks, ja nõnda ka oli: laud klopsis oma jalaga kõik need sõnad, mis ma prantsuse keeles õrnalt mõttes ette ütlesin ja need olid: Hanemann vastas: „mina kui arst ei või mitte sellest ajast saadik õigesti nõu anda, kuidas arstida, kui rumal olin ja homöopaatia arstikunsti välja arvasin."

Niisugused ja palju teisi näiteid teevad meie arvamist kindlaks, et Lõtshenitsi külas olid ühed ja needsamad põhjused, mis oma võimuga töötasid.

Meediumide juures on seda öelda, et nemad magavad ja midagi ei tea, mis nende ümber sünnib või mis nende enestega tehakse - nende töö on neile täiesti teadmata; ka on leitud, et meediumit peale pimeduse või jälle lõbus olek enne magama panemist ka mõju avaldab. Niisugustel kordadel toimetab ja täidab meedium kõik käsud puhtalt. Ülemal kirjeldatud saladuslik ilmumine Vene külas tuli õpetaja proua läbi, kes 21. oktoobril Moskvasse sõitis, millest päevast saadik siis ka sala ilmutus seisma jäi.

Et eesseisev teaduse valdkond Eesti kirjanduses täiesti tundmata on, samas kui teistele rahvastel on suured paksud raamatud selle üle kirjutatud, siis olen püüdnud siin ka Eesti rahvale üht väikest pilti selle üle anda, mis üleüldse spiritism ja somnambulism on.

LÕPP

Allikad:
Uus Aeg, 24 mai 1901.
Uus Aeg, 26 mai 1901.