Nimelt, toimub igal suvel Nõva Võrgukuuris oma 5-6 kinoõhtut. Ja mis on minu arust eriti äge, on see, et see koht, kus kino näidatakse, sellist teist vast tervest maailmast ei leia.
Kino näitab ja filme valib filmirežissöör Marko Raat.
Pilt võrgukuuri seinalt.
Mis mulle näidatavate filmide juures meeldib, on see, et neid filme ma pole varemalt kuskil näinud. Mõni film on lausa nii uus, et linastub avalikkusele alles pool aastat hiljem. Tavaliselt on kohal olnud ka näidatava filmi autor või mõni näitleja, kes pärast filmi räägivad filmist ning avavad filmi telgitaguseid. Neilt saab küsida küsimusi ja vestlusring võib teinekord südaööni välja venida.
Kino mahutavus on 100 inimese kanti. Kaks viimast korda on kinosaal päris täis olnud. Ma olen seal kohanud näitlejaid, režissööre ja teisi tuntuid tegelasi, keda teatrites väga tihti ei näe, vaid ainult läbi kinolina või televiisori.
Eelmisel talvel tehti erandina üks seanss. See oli seoses Ukraina sõja algusega ja näidati ühte vana klassikalist Ukraina filmi. Kohaks oli valitud väga märgiline koht paksu metsa sees Perakülas. Kohaks oli vana babtistide palvemaja. Väljas paukus pakane, kuid majas oli üks suur ahi, mis oli soojaks köetud. Mina koos oma kalli Emmeliinega sain istuma otse sooja ahju äärde. Küll oli sealt mõnus filmi vaadata. Kinos sai juua teed ja hr Raat kõndis enne seansi algust rummi pudeliga saalis ringi ja kallas soovijaile soojarohuks törtsu rummi tee sisse.
Peraküla palvemaja. Foto: muis.ee
Huvitav on see, et seda üritust ei ole eriti reklaamitud ja kes teab, see tuleb kohale. Mina saan kino toimumise kohta infot läbi lokaalse Facebooki grupi. Ette ütlen kohe ära, kes tahab järgmisest kino seanssist osa võtta, siis see toimub 5ndal augustil ja seekord minnakse kinoga külla naaberkülla Varikule, kus toimub samal ajal ka festival Forest Rock, mis on samuti selline üritus, mille kohta ma kuulsin alles eile esimest korda. See üritus on avatud neile, kes sellest teavad. Info ürituse kohta liigub pigem suust suhu ja kes sellest kuulevad, võivad sinna minna. Minu teada avatakse üritus 3ndal augustil, aga võibolla ka juba varem. Igal juhul on seal kino 5ndal ja teie olete nüüd selle ürituse kohta kuulnud läbi minu, ehk olete oodatud. Kus täpsemalt seal Variku külas see toimub, selle te vast saate juba kohapeal teada.
Teine päev juulis oli üks päev enne eelpoolmainitud kino külastust. Siis sattusin Ohtu mõisa hobusetalli teatrietendusele. Polnud sellest mõisast enne midagi kuulnud. Mõisa kahjuks sisse ei lastud, aga teatri vaheajal, mis kestis pool tundi, oli mul võimalus ümber mõisa ringi luusida.
Vot sellised uhked varemed endisaegsest hiilgusest. Hoonet on mitmeid-setmeid kordi ümber ehitatud, kuid on säilinud originaalis tohutu suured aknaavad. Kellegi käest küsida ka ei olnud, et mis otstarbega see hoone algselt oli. Hoone peal ilutses tahvel, kus oli kirjas J888.
Hoone tipus selline atribuut. Tipus olev muna ei ole kindlasti mõeldud piksekaitsena, sest piksekaitse peab olema terava-tipuline. Iluelement?
...vanade heade tuttavate elementidega.
Veesülitid mõisa peamaja nurkades olid stiilsed. Teadmata on muidugi nende valmistamisaasta, aga see polegi tähtis. Stiili ja maitset on igal juhul kordi rohkem kui tänapäeval.
Uks oli ka üpris vinge.
Tegelikult ma ei tulnudki sellesse mõisa mingeid ajaloo-ulme teooriaid kontrollima, vaid pigem ikka teatrisse. Hobusetall oli samuti väga stiilne. Suur ja avar ning seal tegutses teatrikohvik, mis oli sisustatud vanaaegse mööbliga.
Teatrietenduseks oli Ivo Eensalu lavastatud tükk "Majakavahi tütred". Tegu oli selle aasta viimase etendusega Majakavahi tütardest, kuid järgmisel aastal pidi sama etendus samuti kavas olema seal samas tallis. Kui ilus ilm on, siis soovitan minna ainuüksi selle koha pärast.
Ning kolmas hetk juulis või õigemini viis päeva siis, millest põgusalt tahaks jutustada, veetsin ma Soomes. Olime seal kolme perega (10 inimest). Ilmad ei olnud küll kõige paremad, aga koht, kus me käisime, kompenseeris selle. Pealegi, tuulise ilmaga näkkas kala väga hästi. Kohaks oli Loikonsaari ja Helsingist on sinna umbes 4 tunni teekond.
Sinna minnes käisime Vene tsaar Aleksander III suveresidentsis, kus keiser isiklikult omal ajal kalal käis. See tegi meie teekonnale küll väikese ringi sisse, kuid see-eest sai oldud samal trepil kus keisergi.
Sihtkohta jõudes oli hea tunne. Saar oli väga ilus. Loodus oli kaljune ning meie käsutuses olnud maja oli suur ja hubane. Põhimõtteliselt oleks iga-üks oma toa saanud. Majas oli kõik olemas.
Suurepärane vaade, suur köök, saun, puhketuba jne. All järve ääres oli meie käsutuses kolm bensiinimootoriga paati.
Järv oli väga sügav. Keskmine sügavus 10-15 meetrit, kohati kuni 30. Vene piirini oli järve kaudu 6 kilomeetrit. Nii kaugele me õnneks ei läinud. Hoolimata sellest, et meil oli kalavarustuses kaasas ka lõhe õng, kuid seda kala me maitsta ei saanudki. Põhiline kala, mis sealt järvest sai, olid ikka haug ja ahven. Õnnestus ka kaks koha saada.
Peaaegu igal õhtul sõime erinevaid kalaroogasid. Üks õhtu isegi sõime kukeseene kastet kala kõrvale, sest otse meie paadisadamas kasvasid kukeseened. Mujal saarel neid seeni seekord ei leidunud. See oli mõnus puhkus. Õhtul sõime pika laua taga kõik õhtust ja käsime saunas. Kes tahtis, jahutas peale leili ennast järves. Peale sauna mängisime kõik koos kaarte. Põhimängud, mida koos nii suure seltskonnaga sai mängida olid Tere Jüri, tere Mari ja valetamine. Sai palju nalja. Päeval käisid naised ja lapsed autoga ümberkaudseid vaatamisväärsusi vaatamas ja mehed olid kalal. Mul on ilmatuma palju pilte sellest reisist ja majast, kuid kahjuks neil piltidel on näod peal ja ma neid udustama ei viitsi hakata.
Räägin natukene rahast ka. Maja koos kõigega neljaks ööks maksis umbes 800. Lisandus veel kalaluba, 15 eurot nägu, pluss paadimaks 15 eurot ööpäev, pluss paadi bensiin. Läksime sinna kahe mini-bussiga ja kui nüüd jagada arve näo peale, siis selline reis maksab umbes 150 eurot inimese kohta, mis sisaladab juba laevapileteid. No tegelik kulu läheb suuremaks igasugu muuseumide ja söögipeatuste ning kaasa võetava toidu ja joogi arvelt.
Need olid siis minu kolm hetke juulis. Tegelikult saaks selle loo ilmatuma pikaks ajada, sest ägedaid hetki ikka jagus.
Loo lõpetuseks üks video, mille ma filmisin vahetult peale meie Soome peatuskoha juurde jõudmist. Läksin reisile ilma igasuguse tagamõtteta otsida või näha midagi alternatiivajaloo vallast ja näedsa, ikka sain paugu ära. See linnuke, kes video peategelane on, rippus juba eelnevalt päris pikalt õhus, kuni jõudsin telefoni haarata ja õhus seisva staari filmile saada. Glitch in the Matrix.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar