Aristoteles

Poleks viitsinud seda lugu siia üldse trükkima hakata, sest sai nendel teemadel arutatud juba ühes kinnises Facebook'i grupis, kuid pean siiski heaks see lugu ka siia välja tuua. Enne veel, kui Aristotelese juurde jõuan, kopeerin siia ühe väga hea teksti teiselt vana-aja mõtlejalt:

Vana-Rooma Timo (Timotheus?) oli skeptik absoluutselt kõigi asjade suhtes nagu ka Platon ja Aristoteles. Timo ütles: "Kes tahab õnnelikult elada, peab kolme asja teadma:
1) Mis asjad on asjad õieti?
2) Mis on meie koht asjade vahel ja kuidas meie nendega koos peame olema ja elama.
3) Mis kasu meil neist on?
Aga, et inimese meeled nõrgad on asju ja inimesi ära tundma, siis on õnnelikke inimesi väga vähe. Inimene vaatab alati viltu oma kaasinimeste ja olevuste peale; ta ei tunne neid mitte. Seetõttu ei tohiks keegi öelda: "See on nii", vaid tuleks öelda: "See näib nii olevat". Miski ei ole kindel, kõik on kahtlane. Mida üks heaks arvab, seda arvab teine pahaks; mida üks kiidab, seda teine laidab; mida üks austab, seda teine põlgab; mida üks armastab, seda teine vihkab...

Enne veel, kui küsin küsimuse, et mida nüüd sellest loost arvata, valgustan selle blogi lugejaid, et ma eriti aktiivselt praegu ajaloo teemadel ei taha tegeleda, sest on tulnud igasugu seikasid ette ja mulle tundub, et oleks parem, kui mõnda aega laseksin oma mõistusel igasugu uurimistest vaba olla. Kuid nagu näha, seda suunda ma päris täielikult pikaks ajaks ei suuda välja lülitada. Samas, katsun hoida eksperimendi huvides hetkel madalamat profiili. Kes tahab teada et miks? See leiab vastuse Kriksatull II kõige viimasest teemast.

Nüüd tagasi loo alguse juurde. Mida siis Vana-Rooma õpetlane selle kolme punktiga öelda tahtis? Ma ei tea, kuidas vanasti asjad päriselt olid, kuid tänapäeval läbi arvutite ajastu on öeldut kindlasti lihtsam mõista. Millest siis Timo õigupoolest rääkis? Minu meelest ei millestki muust kui binaarsusest ja vastandumisest. Arvutisse sisestav informatsioon, enne kui see nähtavaks muutub, koosneb ühtedest ja nullidest. Kogu maailm koosneb tegelikult ainult kahest suurest põhielemendist ja need on piltlikult öeldes 1 ja 0. Need on need kõikse suuremad asjad. Kõik muu, mis jääb nende ühtede ja nullide taha, moodustavad tegelikult kogu maailma, aga kõige suuremad maailma ehituskivid, mida me ei näe, on 1 ja 0. Sealt edasi tuleb kõik muu - neli elementi (teistel andmetel viis) ehk kogu mateeria ja mittemateeria. Mateeria on 1, ja 0 on kõik ülejäänud mis ei ole mateeria. Sellega on suures plaanis kogu maailm lahti kirjeldatud. Väiksemas plaanis me näeme või kogeme selle 1 ja 0 peegeldusi duaalsuse ja binaarsuse näol iga päev, nagu näiteks õige ja vale, must ja valge, reaalne või virtuaalne, lame või kera ja nii kuni lõpmatuseni. Timo ütles, et praktiliselt kõige kohta peaks ütlema, et "See näib nii olevat", mitte "See on nii". 

Mida siis ikkagi Timo tahtis inimestele öelda? Mina näen seda nii, et tuleks osata binaarsuse ehk ühe ja nulli vahele jääda. Ja see ongi kogu tarkus ning nii lihtne see ongi. Trikk on aga selles, et seda vist ei oska täielikult mitte keegi. On lihtsalt mingisugused aimdused teoorias, aga kui kätte jõuab praktika aeg, siis põrutakse. Hea oleks, kui võetaks põrumisest õppetund, see iseenesest oleks juba suur edasiminek. Kuid, samas ei pea üldse kurvastama, kui me mitte midagi neist asjust aru ei saa, sest on öeldud, et Jumalat kõike kõige sees mõista on inimmõistusele arusaamatu suurus. Kunagi kuskil ühes jutus kirjeldasin ajaloo mõistmist kolme trepiastme näitel. Sama on ka selle asjaga. Kui inimene asub näiteks teisel trepiastmel, siis ta suudab mõista ainult ühe astme üles poole. Oletame, et maailma looja asetseb kolmandal trepiastmel, siis me saame mõista justkui lihtsamaid asju maailmalooja seisukohalt küll, kuid neljanda astmeni meie enam ei küündi, kuhu küündib kõigevägevam. Samas, kes viitsis Kriksatull II viimast teemat lugeda, saab teada, et kui üks loll tuima järjekindlusega tuhandeid kordi ühele ja samale kohale teemade uurimisel vajutab, siis võib ta kogemata nägema hakata ka asju, mis küündivad neljanda trepiastmeni. Häda on aga selles, et see ei meeldi jumalatele.

Nüüd aga Aristotelese ja kummalise ajaloo juurde.

Ulmefantasöör H. G Wellsi käest küsiti kord, et kes on olnud läbi ajaloo kõige targem mees. Ta nimetas neid kokku 10, kuid kõige esimesena nimetas ta Aristotelest. Kuid sellega on üks kummaline asi. Olen lugenud artikkleid, millega Aristoteles mööda pani. Nimelt arvas, ta, et inimese aju ei sisalda verd ja et marutaudis koera hammustus ei mõju inimesele ning on olemas kirjutisi muudest sellistest apsakatest. Aga see polegi nii tähtis. Tuleb osata näha kaugemale ja leida üles õigeid pärleid. All pool on kaks näidet.

Mulle viskas kohe ette vana hea teema, et kogu maailm on kuskilt maalt peale Aristotelest ringi tehtud (ei tea mitu korda?) koos inimeste, lojuste, putukate ja kogu elavaga. Kõik on asendatud - nii inimene kui kõik ümbritsev. Meenutan kasvõi Aristotelese aegseid olümpiamänge, kus kaugust hüpati 16 meetrit, hüppajatel hantlid veel lisaks käes ja võidu joosti nii kiiresti, et pealtvaatajatel oli raske jooksjaid näha jne. Aeg, muidugi ei jää tuhandete aastate taha, kus kõik teistmoodi oli, vaid seda tuleks mõõta sajanditega. 

Aristotelest peetakse üheks kõige targemaks meheks inimkonna ajaloos ja kärbse jalgade lugemisel ei saanud see mees eksida. Muidugi võib arvata, et teated ja kirjutised, mis sellest ajast on kättesaadavad, on ekslikud. See võib olla nii ja naa, kuid pigem kaldun arvama, et tõde on pikitud meie maailma igale poole väikeste infokillukestena kõige muu pahna sisse. Kes tahab, see näeb, kes ei taha, see ei näe, 1 ja 0. 

Selle jutuga peaks selge olema ja laseb oletada seda, et enne maailma ringitegemist olid kõik asjad teistmoodi. Inimesed olid teised ja suuremad ning kogu elusloodus oli midagi muud kui praegu. Meenutage näiteks lugusid hiigelelukatest Läänemeres, rääkimata mujal ookeanides. Meenutage lõvi peaga koeri, lohesid, draakoneid ja teisi elajaid jne.

 Eesti Spordileht, nr. 6, 9 veebruar 1932.

Muidugi mõista, hakkab kainelt mõtlev inimene kogu sellise info valguses küsima küsimusi või peab kogu eelpool ajalehe artiklites kirjeldatud infot muinasjutuks, heaks fantaasiaks või tõlgendamise küsimuseks. See blogi aga on ulme blogi. Mina vaatan neid asju väheke teistmoodi ja jääb üle küsida ainult üks küsimus: Mis jama meie ajalooga siis õigupoolest tegelikult toimub?

Sellele ei ole tegelikult päris head vastust, kuid võib välja pakkuda versiooni, mida siin ennegi kuskil kirjeldanud olen. Maailma ringi tegemisel on mindud "meelega" lihtsamat teed pidi. Meie maailma peale tehti versiooniuuendus (upgrade) ja tänu sellele on vanadest versioonidest kõiksugused kummalised asjad kumama jäänud nii sõnas kui pildis. Paljusid asju ei mõista isegi tänapäeva teadus ajaloost päris hästi omale kohale asetada. Miks, aga tehti versiooniuuendus mitte ei asendatud vana kogu täiega uuega, on see, et inimesed, kes otsivad küsimustele vastuseid, neid ka leiaksid. Piltlikult öeldes, maailm on just meelega selline, et inimesel oleks mingigi võimalus sellest illusioonist läbi näha ja ennast nendest ahelatest lõplikult vabastada. Kui oleks tehtud päris uus maailm, siis oleks selline tegevus väga raske või isegi võimatu.

Loo lõpetuseks tarkusetera Vana-Kreeka mõtlejalt Demokritoselt: "Maailmas ei ole mitte midagi muud kui aatomid ja tühi ruum, kõik muu on arvamine."

LÕPP