Saladuslikud ilmutused

Enne kui algava loo juurde jõuan, mis on minu arust tähelepanuväärne lugu, milles on kirjeldatud palju paranähtusi ja osasid neist on omal ajal isegi teaduslikult uuritud. Miks selliseid nähtusi tänapäeval praktiliselt ei kohta on see, et inimestel puuduvad oskused ja teadmised ja teiseks, igal asjal on alati varjupool - petised, kes raha ja kasu nimel pettusi korda saadavad.

Nüüd aga enda nähtud unenäo juurde. Ma üpriski tihti näen unenägudes, et ma mingil mulle teadmata põhjusel ronin mingist redelist või tont teab mis üliohtlikust kohast üles kuskile kõrgele, kus on ebaturvaline olla. See on juba sellepärast mulle ebameeldiv, et ma kardan kõrgust ja siis seal unenäos hakkan ma otsima võimalust, kuidas sealt alla saada, endal hirm nahavahel. Ja viimane kord oli jälle taoline unenägu, aga selles unenäos ma ei roninud mitte kuskile, vaid ühtäkki avastasin et kurat, jälle ma viibin kuskil ülikitsas kohas hästi kõrgel ja ma olin vihane, et ma pean jälle kuidagi kõhuli laskuma ja jalaga kalju servalt redelipulka taga otsima hakkama, aga siis juhtus midagi. Teadvus plõksis sealt maailmast otse siinsesse reaalsusesse ja ma ärkasin silmapilk üles. Mulle jäi kohe meelde see imelik „plõksimine“ maailmade vahel. Oli kaks erimaailma, mille vahel sai liikuda silmapilkselt ja seda sai teha ümberlülitades, justkui vajutaks seinal olevat lülitid, mis toas valguse süütab ja kustutab. Olen ikka kaalunud varianti, et hing rändab magamise ajal teinekord kehast minema, aga seekord tuli nagu teadmine, et mingit hinge rändamist unenäos ei ole, seda kõike juhib aju, mis lülitab minu „olekut“ silmapilkselt kuhu iganes. Vot selline imelik kogemus seekord ja nüüd tagasi algava loo juurde. 

Kõik lood selles jutus on vägagi huvitavad, kuid kommenteerin ainult esimest lugu põgusalt. Seal väidetakse, et inimesed, kellel on närvid haiged või mingid probleemid närvidega, kaotavad oma kaalu, kuna maa negatiivse elektrilaengu ja inimese närvide vahel ei toimi mingid ühendused päris nii nagu peaksid. Meenus kiitsakas lätlane Edward Leedskalnin, kes ehitas ihuüksi mitmetonnistest kiviplokkidest Korallilossi Floridas. Ta varjas töövõtteid ja ehitas peamiselt öösiti. Algavas loos on öeldud, et igat asja saab kergemaks muuta, kui me oma kehast selle sisse negatiivset (maa) elektrit voolata laseme. Olen omal ajal vaadanud palju tõsielu baasil vändatud filme eksortsismist ja seestumisest üldisemalt ja seal pidevalt „seestunud“ inimesed hõljusid õhus, mida ma tavaliselt pidasin ülepingutatud tegevusteks filmide juures, et filme huvitavamaks muuta. 

Kaader filmist "Eksortsist."

Nüüd aga ammu nii ei mõtle. Ka kõiksugused nõialood kaugest minevikust, kus nõidu tuleriidal põletati on justkui pool-fantaasia, aga ehk sel ajal nähti tõepoolest „ebamaiseid“ asju ja ei osatud inimestele seda päris õiget diagnoosi panna. Probleemist vabanemiseks pandi neile tuli otsa.

Teine juhus, mis meenus, on pärit Raik Saarti Nõmmeraadio lugudest, kus ta kirjeldas ühte keskajal elanud munka, kes lendas mööda kirikut ringi ja pealtnägijad olid hämmingus. Info levis kulutulena üle maa, ning teda käidi riigi (oli vist Itaalia) igast otsast vaatamas seni, kuni paavst ta ära peitis (pagendas kuhugile maakirikusse).

Saladuslikud ilmutused. J. R. Rezold.

Kuulsate Prantsuse doktorite Schasaren'i ja Dekli uurimiste järele on kindlale otsusele jõutud, et parem pool meie keha on elektro-negatiiviga (eitajaga) ja parempool keha elektro-positiiviga, jaa-tajaga täidetud. Elektro-positiiv on väljaspool meie liikmetes ja voolab kõige rohkem sõrmede otsast välja, elektro-negatiiv on rohkem seespool keha jagudes olemas. Kui meie tahame, siis võime nende juhatuste põhjusel lihtsa tähelepandava, ja täiesti kahjutu proovi teha. Kaks või kolm inimest hoiavad umbes tolli (2,5 cm) kaugusel oma laiali lahutatud pihud ühe inimese paremal pool abaluu kohal välja sirutatud kätega. Et inimese parem pool keha negatiivse elektriga täidetud on, ja positiivne elekter sisse tungima hakkab, siis hakkavad musklid endid kokku tõmbama ja keha kisub viltu, nagu tahaks eest ära põgeneda. — Pikalt ja laialt seletab doktor Bütner omas raamatus „Kas peame uskuma, või mitte uskuma" spiritismuse olu ja meediumi (vahendi) saladuslikku ilmumist. See tuleb spiritismi katse aegadel ette, et kas meedium või ümber olevad asjad iseenesest üles tõusevad ja õhus seisma jäävad ja et asjad oma raskuse kas osalt või ainult üheks ajaks ära kaotavad. Endistel aegadel ja nüüdki veel tuleb Indias ette, kus fakiirid ülesse õhku tõusevad. Seda tehti siis ja nüüd Indias usulistes tembustes. — Iseäranis vanematel aegadel langesid mõned inimesed väga kergesti niisugustesse olemistesse. See tuli ja tuleb sellest, et inimese närvide süsteem ei ole korras, mille läbi ülemal seletatud elektri tasakaal on rikutud, nagu inimesel igapäevases elus peaks olema. See elektri tasakaal saab kõrvale veetud kas negatiivse või positiivse elektri läbi, mis inimese sees olemas on. 

Siin paneme tähele teadusriigi põhjust, et maa on negatiivse elektriga laetud ja et meie ka teame seda loodusväe seadust, et negatiivne elekter tõukab ja positiivne elekter tõmbab asju külge. Kui need asjad on ühest küljest ainult elektriseeritud, siis on meil kerge aru saada, et kui meie keha sees on negatiivse elektri võimust saanud närvide osa rikutud, siis lükkab maa negatiivse elektriga meid oma küljest ära ja meie tõuseme õhku või kaotame osa oma raskusest niisugusel määral, kui meie ihus veel positiivset elektrit on. Sellest tulebki, et haigemajas hommikul kaaluti haige ära, kes kaalus umbes 4 puuda, aga õhtuse kaalumise järel oli haige ainult 1 puud (16kg) raske ja kui mõne tunni pärast uuesti kaaluti, siis ta oli jälle normaalkaalus s.o. seda mööda, kuidas haige tervis oli paranenud ja elektri tasakaal tema kehas normaliseerunud.

Siin olgu täheldatud, et niisugune kaalu suurenemine või vähenemine ainult närvihaigete juures ette tuleb. Niisugune raskuse kaotamine on iga asja juures võimalik, mille sisse meie oma negatiivset voolu lasta laseme. Sel põhjusel hakkab siis ka laud liikuma, kui närvilised inimesed oma käed selle peale panevad. Mõnest isikust voolab nii palju negatiivset elektrit välja, et asi kohe õhku tõuseb, kui ta oma käe välja sirutab. Tuntud hingeteadlane Kawalewski teatab, et niisugune kaalu vähenemine on haigete juures kuni ühe veerandi raskuseni langenud. Keskajal, kus niisugust kaalu (raskuse) kaotamist isikute juures leiti, neid arvati nõidadeks, ja visati vette, kui see kohe põhja ei läinud, siis oli nende arvates kindel, et ta nõid oli ja põletati tulel ära; kui aga proovialune põhja hakkas vajuma, siis tõmmati ta välja ja arvati õigeks. Spiritisti katsel tuleb ette, et meedium, kes elektriseeritud sai, õhku tõusis ja nagu udusulg õhus hõljus. Sellega oleme nüüd näinud, et õnnetud inimesed, kes vanal ajal tulesurma määrati, olid ainult elektriseeritud või nende närvisüsteem oli rikutud.

Samal põhjusel võib ka seda seletada, mis sagedasti spiritistide katsetel on ette tulnud, et esemed, mis positiivse elektriga täidetud olid, raskeks läksid: väike poiss sai püsti magama uinutatud, neli meest katsusid teda paigast nihutada, aga ei jaksanud.

Veel suuremaks läheb meie imestus, kui seda arusaamatut ilmingut tähele paneme, mis mõnikord spiritisti seanssidel (katsetel) on ette tulnud, eriti harukordadel ja haruldaste inimeste juures, kes meediumiks tarvitatud. Neid juhtumeid on mitmed professorid uurinud ja tähele pannud ja nemad on otsusele jõudnud, et mõned isikud, kes meediumiks olid, sattusid niisugusesse tardunud olekusse, kus neil see omadus oli, et nad endast magnetvälja välja lasid ja välja voolanud väli omandas selle või teise kehaliku vormi, nii nagu meedium ise soovis. Õpetuse vallas nimetatakse seda meediumi materialiseerimiseks, sel kujul kui tema peaaju mälu sees märkab kas täieliku inimese kuju või mõne osa sellest, kas käe, jala või pea kuju.

Viljandi maal ühes külakoolis tulid kaks kätt ahju seest välja ja seisid õhus koolmeistri ja laste nähes terve päeva.

Liivimaa rüütlite Birkeurode koolipreili lugu on paljudele tuttav, mis omal ajal suurt kära sünnitas. Õnnetut naisterahvast nähti sagedasti kahes isikus, temast käis ilma oma tahtmata materialiseeritud magnetism välja, millel oli sama nägu ja kuju kui temal enesel. Kui preili koolitahvli ees kirjutas, siis tegi tema kaaskäija isik kõik needsamad liigutused järele, mis päris preilnal oli kooli klassis laste ees teha. Meil on raamatutes päevapilte palju näha, kus spiritisti seanssidel meedium ennast, nagu öeldakse, lihast ära lahutas, kas ilmus täies elusuuruses või ainult käsi või jalgu näitas. Tuntud Katti King tegi palju vigureid, andis omale mitmesugused nimed, avaldas salaasju, mis taskutes või hoopis kaugetes linnades olid, aga niipea kui miss King suri, kes nõndanimetatud Katti Kingi parameedium oli, ei ilmunud Katti King enam iialgi spiritistide katsetele.

Meedium võib oma soovi mööda kinniste uste tagant materialiseeritud asju välja tuua, s.o. inimesed näevad, et see või teine asi tuleb lukus uste tagant toast välja, ja kaob varsti ära, nõndasamuti nagu ülemal kirjeldatud Lõtshenitsi külas ette tuli, asju võis küll ta põletadagi, aga mitte tulekahju sünnitada. Meie kuulsime, et ainult auke sädemete kiired riietesse põletasid. Iga kord on tähele pandud spiritistide katsetel, et enne kui täielik meediumi töö oli hakanud, seal ja teal majas koputamist kuulda on; koputamise põmmud olid elektri põmmude sarnased ja meediumi liikmed tõmbasid kokku ja kortsu nagu püüaks kõiki jõudu kokku võtta, et oma tööd korda saata. Näiteks, kui kuulsat meediumi Palladinot, Itaalia professorid uurisid, võttis üks nendest tema sõrme oma pihku ja keeras seda kahele poole nagu võtit keeratakse, kauge maa pealt keerutas just nõndasamuti kapi võti iseenesest kapi ukse lukuaugus.

Vene kirjanik Aksakov jutustab oma raamatus „Animism ja Spiritism" järgmist lugu: Proua Pripõtkova oli ühel suvel vürstinna Shahovskoi mõisas võõrsil, kes talupoegi homöopaatia meetodi järgi arstis. Tema juurde toodi üks haige tüdruk, aga vürstinna ei tundnud haigust ja seepärast ei teadnud ta, mis rohtu haigele anda; tema tahtis spiritismi teel laua läbi küsida doktor Hanemanni käest, mille vastu proua Pripõtkova väga kindlasti seisis, arvates, et kuidas võib haiget ühe teadmata eseme läbi arstida. Sellegipärast, jutustab nimetatud proua, pandi mind poolvägisi laua taha, minu vastu tahtmist kloppis laud Hanemanni nime. Sellegipärast rõõmustasin ennast ja hakkasin kindlasti soovima, et Hanemann nõu ei annaks. Vürstinna vihastas minu peale ja ajas laua juurest ära, mina läksin akna juurde ja hakkasin kõiki oma jõudu kokku võttes soovima, et laud minu mõttes olevad sõnad välja klopiks, ja nõnda ka oli: laud klopsis oma jalaga kõik need sõnad, mis ma prantsuse keeles õrnalt mõttes ette ütlesin ja need olid: Hanemann vastas: „mina kui arst ei või mitte sellest ajast saadik õigesti nõu anda, kuidas arstida, kui rumal olin ja homöopaatia arstikunsti välja arvasin."

Niisugused ja palju teisi näiteid teevad meie arvamist kindlaks, et Lõtshenitsi külas olid ühed ja needsamad põhjused, mis oma võimuga töötasid.

Meediumide juures on seda öelda, et nemad magavad ja midagi ei tea, mis nende ümber sünnib või mis nende enestega tehakse - nende töö on neile täiesti teadmata; ka on leitud, et meediumit peale pimeduse või jälle lõbus olek enne magama panemist ka mõju avaldab. Niisugustel kordadel toimetab ja täidab meedium kõik käsud puhtalt. Ülemal kirjeldatud saladuslik ilmumine Vene külas tuli õpetaja proua läbi, kes 21. oktoobril Moskvasse sõitis, millest päevast saadik siis ka sala ilmutus seisma jäi.

Et eesseisev teaduse valdkond Eesti kirjanduses täiesti tundmata on, samas kui teistele rahvastel on suured paksud raamatud selle üle kirjutatud, siis olen püüdnud siin ka Eesti rahvale üht väikest pilti selle üle anda, mis üleüldse spiritism ja somnambulism on.

LÕPP

Allikad:
Uus Aeg, 24 mai 1901.
Uus Aeg, 26 mai 1901.

Kokkusobituvad klotsid: Hüperborea, Tshuudid ja Tartaria

Katsun kuskilt alustada. Mõte ei taha viimasel ajal joosta ja jube raske on midagi kirja panna. Sai sellel teemal ka ühe vana hea kirjasõbraga, keda ma pole kunagi näinud, põgusalt arutatud. Ta teatas, et kui mõte on kinni või info ei jookse, siis mõtte andja eemaldus, et ma saaksin tegeleda inimese-elu tegemistega ja tal on tõenäoliselt õigus selles asjas. Olgu kuidas on, proovin kokku panna mingi enam-vähem arusaadava ja loetava jutu pealkirjas viidatud teemal. Kuidas siis sobitub kokku Hüperborea, tšuudid ja Tartaaria? Viimase kohta on mul kõige vähem öelda ja siin võibolla loen enda plussiks seda, et ma pole lugenud teiste uurijate mõlgutusi Tartaaria kohta, mis võib teinekord viia mõttelõnga hoopis teises suunas jooksma.

Õnneks on senini säilinud mõned üksikud infokillud, mille abil saab alternatiivajaloolist pilti kokku panema hakata. Nagu ülemiselt pildilt näha, siis on kellegi kogus säilinud kaart, kus Hüperborea maa-alad võtavad enda alla valdava osa Põhja-Venemaast.

Katkend vanast ajalehest (kõik lingid kasutatud materialide kohta leiab loo lõpust).

Nagu teada, laotab praegune Euroopa Venemaa välja nendel maadel, kus vanasti, enne slaavlaste saabumist, elasid teistsugused rahvad, nimelt endised sküüdid, sarmatlased ja hüperborealased. Nende rahvaste järgi kutsuti ka neid maid, mis ulatuvad Doni ja Dnepri jõesuudest põhja poole Läänemereni ja idast Balti mereni, Sküütia, Sarmatia ja Hyperborea maaks.

Hüperborea maa oli hiiglaste maa ja sealt on tulnud paljude rahvaste saagadesse pikka kasvu vägilased, kelle maa ulatus Siberist (võibolla isegi Mongooliast) kuni Atlandi ookeanini. Eesti kuulsamad vägimehed, kes pärinevad sellest ajast, on Kalevipoeg ja Suur Tõll.

 

Lõik ajalehest:

Aga see muinasrahvas – keda Soome oma muinasloos Hiidlased ja Jätilased (vägilased, vägimehed), ka Jatulid ja Jotunid nimetatakse – hävines eest, kui nüüdne Soome rahvas sinna asus. Mälestuseks on nad aga oma nimele mõnda kivi-varemeid ja kindluse-riismeid jätnud, nagu ka veidraid kohanimesid. Et sääraseid kohanimesid õige palju ka Põhja-Venemaal teatakse, siis on põhjust arvata, et see muinasaegne Tshudi rahvas, kellest Vene muinasjuttudes nii palju räägitakse (ja kes viimaks maa alla pugenud, kui võõrad pealetulejad neile liiga tegema tikkunud, ja seal elada nad veelgi uhket elu oma varandusega), et ka see eelräägitud Euroopa algrahvaga ühisest soost oli, nii et see rahvasugu hämaras minevikus terve põhjamaa oli täitnud, Uuralitest kuni Atlandi ookeanini.

 

Ülemises lõigus olevast jutust tasub tähele panna sulgudes olevat teksti, millega siinkohal hiiglaste ja nende maa loole ka punkti panen (sellest on räägitud juba väga palju) ja liigun sujuvalt edasi üks kraad uuemasse aega - Tšuudide ajajärku. Tšuudid said järgmiseks Hüperborea peremeesteks. Tsuudide algkodu on ilmselt kuskil kaugel Aasias India, Siiami ja Ceiloni piirkonnas, kuid mingil ajal sattusid nad praegusele Venemaa alale ja nende maa ulatus Mongooliast kuni Atlandi ookeanini.

Lõik ajalehest:

Vene vanavara uurija Mintslovi neli kuud kestnud kaevamiste tulemusel saadi teada, et tshudide eluasemed muistsel ajal praeguse Mongoolia piirideni ulatusid, kuni Tonnu-Oja mäe ahelikuni. Kaevamistel selgus, et kõige vanem kiht sisaldab Tshudi rahva esemeid, järgmine kiht sisaldab Mongoli rahva asju ja kõige noorem kiht sisaldab käesoleva ajajärgu asju. Kõik tshudi ajajärgu asjad, mis kaevamistel leiti, on enamasti pronksist.

 

Lisaks muule huvitavale infole oli eelnevas lõigus veel üks tähelepanuväärne infokild. Pöörake tähelepanu mäeaheliku nimele. 

 

Ma otseselt ei tea, kas meie ajaloo raamatud, mis uuemal ajal on välja antud, midagi räägivad üldse tšuudidest ja kui räägivad, siis milline tähtsus on neile ajaloos antud? Kaldun arvama, et uuemates raamatutes ja õpikutes on tšuudide tähtsus ajaloos nullilähedane ja sealt kõik lappesse lähebki. Ma lugesin vanadest ajalehtedest mitu tundi jutte tšuudide kohta ja üldjuhul ei läinud seal olevad jutud üksteisega vastuollu. Enamus artiklid kirjeldavad, kui laial territooriumil tšuudid elasid ja nad olid kõrgel kultuurisel järjel.

Lõik ajalehest:

Tallinna tsensor J. J. Trusmann on Keiserliku Geograafia Seltsile oma uue teadusliku uurimistöö käsikirja saatnud, pealkirjaga: „Tshudi rahva olud Novgorodl linnajagudes." Selles on kõik kohalikud kohtade ja inimeste nimed üleval, mis Novgorodi XV ja XVI aastasaja kirjades leida on, keeleteadusliste seletustega. Uurija tõendab, et Novgorodi linnajagudes muistsel ajal Soome sugu rahvas on elanud ja püüab kohtade ja inimeste omanimesid soome keelte, iseäranis läänepoolsete, abil ära seletada. 

 

Lõik ajalehest:

Muinasaja uurija Minulov leidis Urähai (Urjanhai) maakohas kaevusi toimetades Tannu-Olu mäeseljaku jalal Tshudi metallikaevandused, rauasulatamiseahjud ja pronksiaja külade jäljed. Kääbastest leiti pikapealiste inimest pealuud ja asju, mis tõendavad, et Tshudi rahvas Venemaale Kesk-Aasiast on rännanud.

 

Kui käisin Tais, siis tegin selle kohta ka pisiloo ja püstitasin omale eesmärgi, uurida meie esivanemate ajalugu seal maal. Teatud põhjustel mul see uurimine ebaõnnestus, aga midagi sain seal teada ikka kah. Paistab sedasi, et ka Siberis ja ka mujal kaugel Venemaal on kohti, mille kohanimedel on kaunis eestikeelne maik juures. Meenutage või Vanavara küla, kus lähedal Tunguusi metoriit plahvatas või kasvõi Volga jõge, mis algselt oli Valge jõgi jne.

 

Ma päris täpselt ei tea, kas Indiana Jonesi film "Kristallpealuu kuningriik" sai inspiratsiooni tšuudidelt või kuskilt mujalt, aga taolisi kolpasid sealt väljakaevamistelt leiti. Otsisin selle kohta infot juurde ja leidsin üles rassiteooria, kus on samuti ära nimetatud pikapealised ja väideti, et need olidki tšuudid. Lisaks kutsuti neid veel valgesilmalisteks. 

 

Ma vist jätsin mainimata, et tšuudid justkui peaks olema eestlaste esivanemad, kuid selles ei saa 100% kindel olla ja sellel on mitu põhjust, nagu all pool näha.

 

Šoti kirjanik ja terav vaatleja MacKenzie Wallace reisis umbes 1870ndal aastal Venes ja avaldas raamatu „Venemaa“, milles ta erapooletult Vene olu kirjeldab. Tema kirjeldab peatükis „Soome ja Tatari külad“ järgmiselt: Ühel päeval, kellegi mõisaomanikuga juttu puhudes, kuulsin ma juhtumisi, et Ivanovka ligidal olla mõned külad, kus elanikud vene keelt ei räägi ega seda ei mõistagi, vaid et neil olla oma iseäralik murrak. Päris andeksandmatu ägedusega, mis ennem tõsisele rahvusteadlasele kohane oleks olnud, arvasin ma kohe, et need elanikud on mõne endise selle maa esirahva järeltulijad (Des aborigenes ehk algrahvas). Inimesed olid oliivi-punaka ihunahaga, väljapaistvate põsenukkide ja vähe vildakate silmadega, riided kanti Soome viisi. Tšuudid on Mongoli tõugu.

 

MacKenzie Wallace

Ülemises lõigus on juba väga palju infot, mis juhtavad paljudele niidiotstele. Esiteks räägin siis Tartaaria teema põgusalt ära ja suundun siis tšuudide juurde tagasi. Soome ja Tatari külad ning mongolid?

 

Mis see Tartaaria muu saabki olla kui endine Hüperborea ja pärastine tšuudide riik. Nagu ülevalt ajalehe artiklist lugeda sai, siis välimuselt ei olnud tšuudid kaugelki eestlaste välimusega. Nad olid oliivi-punaka ihunahaga, väljapaistvate põsenukkide ja vähe vildakate silmadega (pilusilmad). Miks Tartaaria ajaloost ära peideti on just täpselt see, mida ma siin kõike eelpool välja toonud olen. Sest ega ometi selline jutt ei sobi siis raamatutesse ja on hoopis valmis miksitud oma versioon ajaloost - killuke siit, teine sealt, aga põhilise on nad ära peitnud. Kuidas see riik ära kadus on seotud arvatavasti üleujutuse teemaga ja hilisema "Suure lähtestamisega." Tartaaria teemaga siin ka lõpetan, aga kes tahab lugeda, kuidas hiljem Venemaa tekkis, see peab loo lõpus olevad allikad kõik ise üle guugeldama, sest see jutt on seal kuskil kirjas. Miks aga eestlasi tšuudideks kutsuti, see on tulnud juba ümberpööratud ajaloost. Mõnel pool venes kutsutakse eestlasi senini tsuhnaadeks.

Tšuudi rahvas oli oletatavasti väga jõukal järjel ja selleks nad said ka laiutada nii suurel territooriumil.

Lõik ajalehest:
Tšuudi rahvas, kes sel ajal nendes kohtades elas, töötas kullakaevandustes üsna heade tulemustega ja kaunis laialdaselt, millest praeguse ajani alale jäänud tšuudi surfid (augud) tunnistust annavad, mida Siberis õige rohkesti leitakse. Maa all töötades kinnitasid nad omale lambikese otsa ette, mis neile töö juures valgust andis. Kreeklased pidasid muinasajal Aestisid (tshuude) ühesilmseteks inimesteks, nagu jutustab Herodotos.

Kaevurilambid ja tšuudid? See asi ei klapi hästi peavooluajalooga, kuid siin on tsensor, meie õnneks, jätnud selle pisiasja kahe silma vahele ja selle väärt infokillu läbi lasknud. Ja muidugi on siis kokku luuletatud mingid koledad lood Eestis elavatest kükloopidest ja muudest koletistest, mille kohta ma ka kuskil paari sõnaga olen juttu teinud. Ent ometi, mingi keeleline side on meil tsuudidest jäänud.

Lõik ajalehest:
Setu keel olevat palju lähemal soome keelele kui eesti keel. Juhtunud, et kirjutaja eesti keeles setuga toime ei olevat saanud, kuid soome keele tarvitamise puhul saanud viimane kohe aru. Seegi tunnistavat, et Setu rahvas üks kõige vanematest Soome-Ugri rahvaste hõimkondadest on. Võibolla on nad nende tshuudide hilisemad järeltulijad, kes poolteisttuhat aastat tagasi Peipsi järve ümber elasid ja laia piirkonna üle valitsesid. Ka nüüdki nimetavad venelased Peipsit Tshudi mereks (Tshudskoe more).

Kuhu kadusid tsuudid? Et asjale ikka väheke ulme-mekki ka anda, siis lõpetuseks selline lugu tšuudidest. Meenus ka kohe Harry Potter ja härjapõlvlased, kelle käes oli kõik kuld ja muud varandused.

Siberist kuni Kjöleni mägedeni Tshudi rahvad kõige pealt rauda ja teisi metalle hakanud valmistama ja töödeks tarvitama. Rootsis on muinasjutt, et kuulsa Faluni raua- ja Sala hõbedakaevanduse ülesvõtjad soomlased olnud, kes vanasti kaugele lõunapoole ulatasid. Edda laulud ja Islandi saagad kubisevad jutustustest, mille järele härjapõlvlased kalleid ja kunstlikke metalliasju valmistanud. Ise olnud nad mustemad kui pigi, elanud maa all koobastes ja kannatanud valgete inimeste s. o. gootlaste poolt raskeid tagakiusamisi, kes aga ilma nendeta siiski pole läbi saanud, vaid nad tellinud nende käest ehteasju ja käinud lapsevaevas nende abi ja nõu palumas. Sjoegren peab neid musti, tahmaseid mehi (Svartalfar) Soome sugu rahvaks, keda uued maaperemehed ikka rohkem põhjapoole rõhusid.

LÕPP

Allikad:
Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 50, 20 detsember 1893.
Uusleht, 10 juuni 1915
Postimees (1886-1946), nr. 104, 12 mai 1910.
Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 164, 24 juuli 1914.
Postimees (1886-1946), nr. 134, 14 juuni 1912.
Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 25 märts 1894.
"Meie Elu" kirjanduse lisa, 1 aprill 1908.
Postimees (1886-1946), nr. 189, 27 august 1902.
Tallinna Uudised, 18 september 1914.
Lasteleht : esimene Eesti lasteajakiri : "Postimehe" hinnata kaasanne : Eesti nooresoo õpetlik ja ilukirjandusline kuukiri, 1 veebruar 1908.
Postimees (1886-1946), nr. 13, 17 jaanuar 1909