Peeter Suur ehk Peeter 1 oli üks imemees ja vähemalt sama kõva mees kui mõni 19. sajandi arhitekt. Ühest arhitektist ja tema imetegudest olen blogis juba eelnevalt kirjutanud. Vähe sellest, et see mees rajas Peterburi, rajas ta ka terve Tallinna ja selle ümbruse kaitserajatised. Narvast kuni Paldiskini on selle mehe rajatisi täis. Muldkantsid Narvas, Paldiskis, Naissaarel, Väike-Pakril, Paljassaares, Miidurannas ja isegi Aegnal olla midagi. Mis asi ja kus asus aga Peterhof, sellest siin teemas juttu tulebki.
Peterhof asub Tallinna ja Keila vahel Paldiski maanteel.
Kogu ala, kus asuvad nn tsaariarmee ehitised või rajatised, asuvad aga palju suuremal maa-alal ümber Tallinna linna. Mina oma väikese uurimusega uurisin Tallinnast lääne poole jäävaid rajatisi. Need rajati väidetavalt 1911-1917. aastal. Ala, kuhu rajatised jäävad, paiknevad ühest küljest Peterhofiga ja suunduvad kuni mereni välja Keila-Joani. Peeter Suure kaldarajatised, mida mina tean, asuvad samas piirkonnas Suurupis ja Murastes. Allpool olevale kaardile tõmbasin mõned jooned, mida mina uurisin ja mida mööda rajatised kulgevad.
Miks pidi Vene tsaar Nikolai II ehitama sinna kanti Peeter Suure nimelised ehitised? Tema oli ju Nikolai, mitte Peeter. Aga sellepärast, et ajaloolastel on nii mugavam, sest vanadel kaartidel on need objektid juba nii ära märgitud nagu Peterhof või Peetri kindluseküla ja Peetri-Mõisaküla. Kuna seal olevad nn rooduvarjendid ja kanalid on olnud juba iidamast-aadamast ja neid võib leida vanadelt kaartitelt. Need hooned on olnud nii tsaariarmee, vene vägede ja nüüd juba Eesti armee käsutuses. Vaadake neid minu tõmmatud liine kaardil tähelepanelikult. Mille eest need tegelikult võisid kaitset pakkuda? Sellest juba edaspidi.
Kõigepealt aga natukene rooduvarjenditest. Need on vaid piisk meres võrreldes kogu nende ehitistega, mis seal kõik metsades näha on. Ei vene armee ja ammugi mitte eesti armee pole siia kunagi midagi nii suursugust ja kolossaalsete mastaapidega ehitisi ehitanud. Ei taha uskuda, et ka tsaariarmee neid ehitas. Õigemini mitte tsaariarmee, vaid Eesti talumatsid (ajaloolaste väide). Piirkond, mida uurisin, asub põhiliselt pae-platool. Muraste kandis rajatakse veevärgi süsteemi juba mitmeid aastaid, võimas tehnika, hüdrohaamrid uuristavad veetrassidele käike õige vaevaliselt. Millega aga vanasti lõhuti? Tont seda teab. Võite ju öelda, et dünamiidiga, aga kui vaatate mõnda paepinnasesse rajatud niinimetatud rooduvarjendit, kus on näha püstloodis paekivi serv. Ei neid õhatud, siis oleks kõik ümberringi sodi. Võibolla saab minu jutust natukene täpsemalt aimu, kui uurite mõnda rooduvarjendit ise. Allpool on ka mõned pildid, mis kinnitavad minu juttu.
Toon siia ära mõned lõigud ühest Maalehe artikklist (link).
Rooduvarjend: Arvatakse, et ehitiste vastupidavuse on taganud munavalge, mida segati betooni sisse.
Jälle muudkui arvatakse, see oli ju kõigest 100 aastat tagasi ja midagi ei teata. Pole ühtegi fotot, kuidas need hooned ehitati. See on miuinasjutt tsaarist, kes viskas paepinnasesse auke nagu muiste ja valas rooduvarjendeid ning pidas selle jaoks miljonipealist kanaarmeed, et saada munavalget varjendite tugevdamiseks.
Rae külas asuvat rooduvarjendit tasub oma silmaga vaatama minna. Böckler rõhutas, et meie omad inimesed, kohalik rahvas on ligi 100 aasta eest ehitanud tänasesse Rae külla paljaste käte ja labidaga võimsad Peeter Suure Merekindluse kompleksi kuuluvad positsiooni- ja rooduvarjendid, mis on alates 1999. aastast muinsuskaitse all.
Njah, panen siia pildi ühest rooduvarjendist, mis asub Vääna ja Tutermaa vahel Humalas. Nad ehitaksid sellist kolakat siiamaani oma labidate ja ämbritega, kuid kes siis sõdis ja lehmad lüpsis sõja ajal? Need varjendid on nagu pisikesed tehnoloogilised imed selle aja kohta ja asuvad sügaval maa sees, nii et katusekupli osa on vaid maapinnalt näha.
Kujutate ette, millistest ehitusmahtudest käib jutt ja veel I-maailmasõja ajal. Ja tunnelid ka veel :) Tunnelitest aga natukene hiljem.
Siis ei saanud veel meie tsivilisatsioon kadunud tsivilisatsiooni ehitistest jagu. Nõuka ajal hävitati kõik asjad, millest jõud üle käis.
Peterhof ja selle kaitserajatised
Peterhofist pole küll palju tänaseks päevaks säilinud kahjuks, kuid läbi mõnede fotode ja kaartide on võimalik midagigi taastada. Kahjuks hooneid, mis seal kunagi ilutsesid, me enam kunagi ei näe, ega saagi vist teadma, kuidas see piirkond tegelikult välja nägi.
Lisan siia vanu kaarte ja enda klõpsitud pilte Peterhofist ja kogu selles piirkonnas asuvatest rajatistest.
Allpool 1936. aasta kaardil on Peterhofi nimetatud Peetri-Kindlusekülaks.
1884. aasta kaart Peterhofist.
Kaks erinevat kaarti Peterhofi kohta aastast 1899. Vahiküla jääb Peterhofist loodesse.
Alumisel kaardil on hea ülevaade Peterhofi kohta. Milline infrastruktuur ja raudteed koos Peetri jaamaga seal veel 100. aastat tagasi olid. Isegi veepump on kaardil, kuid tänapäeval on raske sellest kohast mingit pilti ette saada. Praegu on seal kiiruskaamera, autosurnuaed ja paar lagunenud maja, mis meenutavad kunagisi hiilgeaegu. Kaart aastast 1924. Vanematel kaartidel (19. sajand) on paraku vähe tingmärke ja jääbki mulje, nagu poleks seal midagi.
Natukene Peetrist ka juttu.
Tsaar valis endale kõikjal elamiseks võimalikult väikesi ja maadligi surutud majakesi, sest kannatas agorafoobia all, mis tähendab, et ta tundis end ebamugavalt avarates ruumides või ehitistes. Oma esimese Euroopa-visiidi ajal 1697. aastal sõitis tsaar Leipzigisse. Ta jõudis sihtpunkti öösel ja pidi ööbima avaras lossis. Keldrikorruselt leidis ta kapi ja puges hoopis sinna põhku.
Tsaar külastas Eestit 11 korral. Tsaaril olid Eestiga soojad suhted ja tal meeldis siin käia, isegi olevat plaaninud pealinna rajamist Eestisse. Algselt pidi uueks pealinnaks saama kas Narva, Reval või Baltischport ehk Paldiski.
Peeter I jalanumber oli 37,5. Tema surnukeha pikkuseks mõõdeti kaks meetrit ja neli sentimeetrit. Õlgu tsaaril ei olnud, need langesid 45kraadise nurga all. Kuna sellise kehaehitusega oli ilma abivahendita võimatu kõndida, oli tsaaril alati kaasas kaks keppi, millele ta käies toetus.
Ajalugu on samasugune ulme nagu see blogi siin. Kõigepealt räägivad nad, et kui tsaar esimest korda Eestisse jõudis oli ta purupurjus ja siis maalivad temast Peterburi linna ehitaja, reformaatori, arhitekti, laevaehitaja, arsti, hambaarsti ja ta oskas veel mitmeid ameteid ning tema peakohal kõrgus üliinimese oreool, mis sest, et ta oli täielik sant ja lombakas, kes sai käia ainult karkudega (link). Mitte üht sõna ei usu ajaloolaste muinaslugudest enam ammu, see on komöödia ja paras tsirkus rahva lõbustamiseks.
Tegelikult võis aga Peeter I olla veel suurem roll ajaloos, kui meile näidatakse. Kindlasti polnud tegu rumala ja lolli mehega. Ta olevat Paldiskis, Tallinnas ja Narvas tihti käinud. Ta teadis täpselt, mis viimase üleujutuse ajal oli juhtunud. Tallinn oli juba igast küljest eelnevalt kindlustatud üleujutuste eest, kuid siiski võis uue üleujutuse korral Tallinna pool tähelinnast vee alla jääda, samuti ka Narva ja Paldiski. Seepärast resideerus ta Peterhofis, mis jäi ka suure uputuse korral täielikult kuivaks. Peterhofist moodustus saar. Kuid mis ehitised seal olid ja kuidas Peterhof välja nägi, seda võib vaid igaüks täna ise fantaseerida. Peterhof ongi koha nimi vanadel kaartidel, sest ta käis seal tihti. Kuid suurima tõenäosusega oli see koht seal juba ennem olemas ja kandis mõnda muud nime.
Allpool oleval Maa-ameti reljeefkaardil on vana tsaariaegse raudteetammi lähedal metsas kaevikutaoline süsteem, mis meenutab kardiogrammi. Käisin seda oma silmaga vaatamas.
Vääna tsaariaegne raudteetamm
Maa-ameti reljeefkaart. Objekt Peterhofis, milleni ulatus kunagi ka raudtee Peetri jaamast.
Seda ülemisel kaardil asuvat objekti käisin oma silmaga uurimas.
Enne kui objektini jõudsin, jäi selline kivi mulle ette. Uurisin igast küljest, mitte midagi kummalist ei täheldanud, kivi nagu iga teine.
Objektil aga vaatasid mulle vastu samasuguse tehnoloogiaga ja ümarate nurkatega maa alla jäänud ehitised nagu nn rooduvarjendid.
Maapinnal näha olevad süvendid, mille vallid on kohati praegugi üle mehe pea. Kui need käigud kõik ära puhastada ja välja kevata nii, nagu need kunagi olid, siis väidan, et valli kõrguseks oleks vähemalt 3-3,5 meetrit. Kuidas aga sellisest kaevikutesüsteemist sõdida saab, seda mina ei tea. Olen teeninud Eesti armees ja kaevikuid ja kaevikute liine kaevanud. Midagi seesugust aga meie ei teinud. Meie kaevikud olid praktilised ja kaevikupesast sai oma vaatesektori poole ka edukalt vaenlase pihta tuld anda. Siin aga?
Roomasin ühte objekti ka sisse, see oli kive täis. Pildistasin lage. Ei oska kommenteerida, nagu marli riidega oleks lage toestatud.
Teiselpool suurt maanteed Peterhofis on kaitsesüsteem maapinnal näha. Sinna ma aga uudistama ei läinud. Miks sellised sik-sakilised kaevikud? Et sõduril oleks raskem joosta ja nii palju asjatud vaeva kaevamisega näha? Ma olen II MS aegseid kaevikuid näinud, need on loogilise ülesehitusega, sirged liinid ja kui vaja siis täisnurksete pööretega. Need siin aga pole kellegi kaevikud v.a võibolla mõni üksik.
Nii Peterhof kui kogu kaugem ümbrus on selliseid liine täis. Ühte pildistasin Vääna-Jõesuus. Uurisin seda lähemalt. S-kujline liin on uuristatud paepinnasesse ja on kohati vooderdatud raudkividega. Hetkel aga on liin peaaegu täielikult kinnikasvanud.
Osad objektid Peterhofis ja kogu kaitseringkonnas võivad olla ka NSVL ajal rajatud, kuid suure tõenäosusega on need siiski vanad objektid v.a Türisalu piirkonnas, kus võib NSVL elementi ka olla.
Peterhofi piirkond.
Reljeef Peterhofis. Kellel sügavam huvi, see vaadaku reljeefkaardiga piirkond ise üle, seal on põnevaid objekte väga palju. Veel parem on ise kohale minna.
Viimased säilinud hooned Peterhofis.
Võib vaid oletada, et kumerate sissekäigupostide peal asusid sel ammusel ajal mingid kaunistused või vaasid. Need hooned võivad taastatud olla 19. sajandi lõpupoole, üsna robustsed näevad välja.
Vundamendini tuleks veel palju kaevata.
Kummalised augud seintes.
Ajaloolased ütlevad, et need augud olid tellingute kinnituste või välisrõdu kandepostide jaoks. Võibolla. Aga toas sees olevad ebakorrapärased augud?
Selliseid lahmakaid vedeleb seal kuhjades. Mis need on, mina ei tea. Terve Paldiski piirkonna metsad pidid paelahmakaid täis olema. Ei ole ise liikunud nendes metsades, ei saa kinnitada, kuid kui on tunnelid, siis kuskile tuli ka paas ladustada.
Et Peterhofist võis veeõnnetuse korral saar saada, selles veendusin oma silmaga. Jutu alguse pool on vana kaart, kus on Peterhofi ümber ringvall tingmärgina ka ära joonistatud.
Peterhofi vall ja Peterhof ise on vähemalt 6-7 meetrit kõrgemal kui kaugemad piirkonnad.
Kuhu ka ei vaataks, igal pool on sellised liinid.
Paremal on aimata hiiglaslik Vääna jõe säng.
Iidsest asupaigast annavad piirkonnas aimu kultusekivid. Mis need on? Peale esimest katastroofi võis inimkond langeda korraks tagasi kiviaega, siis karjapoistel polnud muud teha, kui kividesse lohukesi uuristada. Kuid siiski inimkond ronis uuesti august välja ja võeti uuesti kasutusele endised tehnoloogiad ning et seda enam uuesti ei juhtuks, rajatigi veekaitsesüsteemid.
Kultusekivi Tutermaa piirkonnas. Uurisin seda lähemalt. Mitte midagi erilist, ei lohukesi ega midagi. Võibolla kiviaja inimesed 3000 aastat tagasi päevitasid seal peal? Aga võibolla on see hoopis monoliit, mis omakorda oli tükike millestki palju suuremast ja veemassiiviga või millega iganes sinna paiskunud? Terve see piirkond on kultusekive täis. Koguks kokku ja ehitaks Stonehenge?
Vääna jõe suue Vääna-Jõesuus. Üleujutuse ajal voolas siin tohutu jõgi, praegu ainult väike nirekene.
Tunnelid Tallinna ümber.
LÕPP
