Vigu kosmoses olen varemalt mitmel korral käsitlenud, nagu näiteks valguskiiruse muutumise probleem, kus teadlased avastasid 20. sajandi algul, et valguse kiirus on muutuv ehk muutuseks mõõdeti 5-aasta jooksul miinus 200km. Ilmselt on see nähtus süüdlane, miks meile näib, et aeg kiireneb.
Kuu ja päikese kohta olen allikatest ja otseste vaatlustulemuste ja loogika abil pannud kokku mitmeid lugusid (Kuu ja päikese suurus ja kaugus, kuuvarjutuse võimatus, soojuskiirgus päikeselt, eeter ja selle rõhumine maa peale jne. Lisaks ka teaduslik paradoks, et miks öine taevas on pime, aga peaks valge olema). Kõige parem või loogilisem näide, et Einsteini teooria ei kehti, asub siin. Kuigi võibolla sellest taskulambi näitest on väheke raske aru saada, siis teen siia näitlikustamiseks väheke parema pildi.
Ehk, kui päikeselt asuvast samast punktist hakkavad kaks päikesekiirt liikuma teine-teises suunas, kiirusega 300 000 km/s, siis nagu pildilt nähtub, jõuab üks päikesekiir Maale u 8 minutiga ja teine päikese kiir Veenusele umbes 6 minutiga. Päikeselt Maale on 149,6 miljonit km ja Veenusele on 108,2 miljonit km. Läbitud distants on 257,8 km ehk teisisõnu - päikesekiired eemaldavad teineteisest 600 000 km/s. Minu arust saab ka väike laps sellest lihtsast skeemist ja seletusest aru, aga teadus ütleb, et see pole võimalik ning siis need tähtsad onud ja tädid jagavad üksteisele Nobeli preemiaid ja minusugused ei jaga matsu. Ilmselt ei jagagi, lihtsalt uurin neid asju oma tarbeks, ja saan iga päev üha uusi kinnitusi, kui loll ma olen.
Järgmine näide, et kosmosega on midagi valesti ja ilmselt pole vaja vist meelde tuletada, et minu andmed pärinevad üldjuhul vanadest allikatest. Tekst on pärit 1932. aasta ajalehest.
Senitundmatu mõjur maailmaruumis.
Miks algas tänavune päikesevarjutus varem?
Ameerika astronoom Slokum tegi hiljuti sensatsioonilise avalduse. Nimelt olevat päikesevarjutus alanud varem, kui see täpsete teaduslike väljaarvamiste järele oleks pidanud sündima. Milles viga seisab, pole teada. Arvatakse üldiselt, et planeetide liikumises on tekkinud mõni uus mõjur.
Järgmine näide on pärit 1917. aasta ajalehest. Tervet artiklit siia ei pane, vaid ainult tähtsama osa. Esmalt aga selgitan väga lühidalt juurde, kuidas tähed surevad peavoolu järgi. Oma hilises elufaasis muutuvad tähed punasteks hiidudeks ja sealt edasi kas neutrontähtedeks või plahvatavad supenovana. Miks aga Sirius ei järgi antud loogikat ja muutus punasest tagasi siniseks?
Sirius.
Sirius on nõndanimetatud "Suure Koera" tähtkujus üks peatähtedest. Tema oli juba vanade egiptlaste juures suures aus ja teda uuriti hoolega. Ennemalt olnud ta valgus punane, aga nüüd on see veidi sinakas. Kust see valguse muutus tuli, on praegu teadmata.
Järgmine näide on pärit 1926. aasta ajalehest, kus teadlane Millikan tegi katseid ja arvutas välja, et meie taevas peab olema vähemalt 25 meetri paksune veekiht, et hävitada kosmiliste kiirte mõju, mis tapaks kõik elava. Tervet artiklit saab lugeda siit.
Kuidas mõõta kosmilisi kaugusi (1888).
Panen siia vähe pikema jutu mõtiskluseks. Selline jutt tundub loogiline ainult siis, kui asja üle pikemalt järele ei mõelda ehk kõlbab hästi lollitamiseks. Panen eelnevalt siia oma mõtted ja siis ajalehe teksti.
Esiteks, kui kaks teadlast asuvad üksteisest mitmetuhande km kaugusel ja proovivad sedasi kraadide vahe arvutamisega kuu kaugust mõõta, siis saab seda teha küll, kui maa on lame. Ehk vana-aja teadlased ei kasutanud kuu kauguse mõõtmisel maa kumerust ja said umbes samasuguse tulemuse, nagu me tänapäeval teame.
Kuidas aga mõõta, ütleme 100 valgusaasta kaugusel oleva taevakeha kaugust meetodi järgi, nagu artiklis kirjeldati, on võimatu nende seadmetega, mida kasutati u 150 aastat tagasi. Teen ka pisikese arvutuse oma jutu tõestuseks. Kui astronoom tahab mõõta 100 valgusaasta kaugusel oleva taevakeha kaugust, siis ta teeb, oletame suvisel pööripäeval selge ilmaga kindlast asukohast kindla teleskoobiga mõõtmise ehk fikseerib teleskoobi nurga (kalde), kui teleskoop on suunatud vastavale tähele. Nüüd ootab astronoom 6-kuud ja teeb uue nurga mõõtmise, kui vastav täht on teleskoopi püütud. Nüüd arvutab ta nurga erinevuse ja saabki välja arvutada, kui kaugel asub vastav täht, mille kaugust sooviti teada saada. Häda on aga selles, et see ei ole realistlik. Maa liigub 6-kuu jooksul ümber päikese u 300 miljonit kilomeetrit ja 100 valguseaasta kaugusel olev tähe vaatlus muudab teleskoobi nurka ainult 0,065 kaaresekundi võrra, mida vastavalt teleskoobi suurusele teisendades maa keelde, oli muutus ainult 0,00315 mm = 3,15 µm ehk selliseid mõõtmisi ei saanud vanal ajal teha. Lisaks veel tuleks arvesse võtta maa kalde muutus. Ja nüüd kujutage ette, et tehti kindlaks sellel ajal samasuguse meetodiga tähe Rigel'i (β Orionis) kaugus, mis nagu meile täna väidetakse, asub u 900 valgusaasta kaugusel. Saatan peitub detailides.
Inimese, kes kaasa ei mõtle, selle lollitab ilusti alljärgneva tekstiga ära.
Kui üht kõrgel seisvat asja, näituseks üht torni tippu, tahaksime mõõta, kui kaugel ta meist on, siis võiksime nõnda teha: pistaksime tüki maad tornist eemale ühe sirge kepi maa sisse, nõnda et ta ülemine ots just mõõdetava torni tipu poole näitab. Sellest kepist eemale paneksime teise, mis niisamuti torni tipu poole näitab. Nende keppide vahele tõmbaksime (kas või mõttes) ühe õige joone. Meil on võimalik ära mõõta joone pikkus ja nende nurkade suurus, mis joon keppidega kokku puutudes sünnitab. Selle järel on võimalik välja rehkendada, kui pikad peaksid kepid olema, kui nad torni tipuni ulatuksid, sest need pikad kepid ja nende vahele tõmmatud joon sünnitavad kolmnurga. Kolmnurga suuruse võib aga siis kätte saada, kui ta ühe külje pikkus ja kahe nurga suurus teada on.
Kui kaks astronoomi ühel (varemalt kokku räägitud) silmapilgul, teine teisest mõni tuhat versta eemal, omad vaatetoru kuu poole pööravad ja tähele panevad, kui viltu nende vaatetorud sel korral seisavad, siis saavad nad ka kolmnurga. Selle põhjusjoon on nende kaugus teineteisest, mis ju võimalik on teada saada, sest et ta maa peal on. Kahe nurga suurust selle põhjusjoone otstes näitab torude viltuseis. Nõnda on neil paras jagu põhjusi käes rehkendamiseks, kui pikad peaksid torud olema, mis kuuni ulatuksid. See ongi kuu kaugus.
On juba kord Kuu ja Päikese kaugus teada, siis on ka võimalik nende suurust välja rehkendada. Seda võib ühel kohal toimetada. Seatakse kaks vaatetoru ehk kaks keppi nii, et üks näitab Kuu ülemise ja teine alumise ääre poole; keppide alumised otsad puutugu teineteisega kokku, siis sünnib nende keppide kokkupuutumise kohal nurk, mille suurust võib ära mõõta.
On kolmnurgal üks nurk ja kaks külge teada, siis võib ta teised nurgad ja kolmanda külje rehkenduse teel leida. Endisest rehkendusest on teada, et kepid ehk torud, mis Kuuni ulatuksid, oleksid 500 000 penikoormat pikad – need on kaks külge; kolmas, mis rehkenduse läbi peab leitama, on Kuu suurus ühest äärest teiseni. See on umbes 3000 versta.
Kui Kuule ülevalt äärest saaks nii pika varda sisse pista, et ta alt välja ulataks (Kuu on ju kera), siis peaks see varras 3000 versta pikk olema. Seda nimetatakse Kuu läbimõõduks. Maa läbimõõt on sellest neli korda ja Päikese läbimõõt 400 korda pikem.
Kui meil mõõdupuu oleks, mis maast Kuuni ulataks, siis ei ulataks seesama puu veel mitte Päikese kehast läbi. Kui 13 nii pikka varrast, nagu siit Kuu juurde, üksteise otsa jätkata võiks, siis hakkaks see varras Päikesest juba läbi ulatama. Ehk küll Päike nii suur on, siiski ei paista ta meie silmale Kuust suurem. See tuleb sellest, et ta nii palju kaugemal on.
Astronoomide uurimise järele on peaaegu kõik tähed päikese sarnased tulised kerad, mõned veel palju suuremad, aga nad näivad nii väikesed olevat sellepärast, et nad on määratult kaugel. Nende kaugust mõõdetakse niisugusel põhjusel: maa ei seisa ühe koha peal, vaid käib ringi ümber Päikese. Kui ring on täis, siis on aasta möödas. Pööratakse vaatetoru ühe tähe poole ja pannakse tähele, kui viltu ta seisab. Poole aasta pärast vaadatakse jälle. Nüüd on Maa esimesest vaatekohast 40 miljoni penikoorma kaugusel. See on kolmnurga põhjusjoone pikkus. Kuidas vaatetoru esimesel ja teisel korral viltu oli, selle järgi arvutatakse kahe nurga suurus. Mis veel tarvis, selle saab rehkenduse abil.
Järgmiseks, teleskoop Greenwichi observatooriumis 18. sajandil on võimatu, sest polnud olemas seadet, mis kompenseeriks tähtede liikumise kiirust taevas (peavool teab seda, kui maa pöörlemist).
Lõpetuseks aga minu lemmiknäide asjast, et maailmaga või õigemini kosmosega on midagi valesti. Targu jätan mainimata, et arvatavasti pole mitte miski päris ja sellised vead on just meelega jäetud meile avastamiseks, et siit edasi mõelda.
Lõpetuseks viimane lugu 1907. aasta ajalehest, mis on minu arvates kõige ägedam.
Marss telegrafeerib?
Imelik on veel see, et kanalid suuremate pikksilmade läbi vaadates ja kangemate suurenduste tarvitamise puhul mitte sugugi laiemad ei paista olema, kui väikeste teleskoopide ja nõrgemate suurenduste all. Ka ei ole kanalid siis laiemad, kui Marss Maale lähemal on...
Millest selline asi võis tulla? Ma ei ütle, et selline asi täna enam võimalik saab olla, sest maailm korrigeerib lõpuks inimeste poolt avastatud vead ja ebaloogilisused. Mis on kosmos või õigemini, mis maailm see on, milles me elame?
LÕPP
Allikad:
Sõnumed (1931-1933), nr. 204, 7 september 1932.
Päewaleht, 4 veebruar 1917.
Viljandi Postimees, 22 november 1926.
Wirulase lisa, 11 oktoober 1888.
Põhjanaela kirjandus, 23 veebruar 1907.
Siit on vähemalt üks lugu puudu, kus ühest taeva osast kadusid korraga paarsada tähte ära ja teadlased jäid üksteisel lolli näoga otsa vaatama, sest midagi tarka selle peale öelda ei osatud. Eile õhtul tulin saunast maja poole ja vaatasin tähistaevast. Proovige loendada 5000-7000 tähte taevas palja silmaga. Hea kui paarsada kokku saab, aga üle saja aasta tagasi oli taevas paksult tähti täis, nüüd on see vaatepilt kaunis viletsaks jäänud...
VastaKustuta