Maailma suurim pettus - aine

Algava loo olen kokku pannud 1909. aasta ajalehe artiklist, ja et arvutist või telefonist liiga kuiv lugeda poleks, lasin Gemini AI-l genereerida pilti juurde. 

Uus õpetus kehade füüsikalisest loomust. 

Materialistlikus ilmavaates, millega meie aja teadus tegeleb, on aine jäävus ja hävinematus üleüldine tõde, mille kõikumatust, nagu arvatakse, kõik teaduslikud mõttetööd kinnitavad, kuid see on pelgalt usk, mis väldib paljusid esile kerkinud probleemide käsitlemist, mida järgnevas loos vaatleme.

Usk aine ning tema omaduste kui kõigi, maailmas ette tulevate nähtuste aluspõhja sisse oli nii suur, et see õpetus mitte üksi eluta ainelise ilma kohta kehtivaks ei saanud, vaid ka orgaanilise looduse eluavalduste teaduses kiirelt maad võttis. Viimaks seati kõik loodusenähtused ühe ainsa alguse mõju alla, teadus põlvitas ühe ainsa ebajumala - aine ja tema omaduste ees. Olevaks tunnistati ainult seda, mida mõõta või kaaluda, mida näha või tunda võib.

 

Teadlased põlvitavad seebimulli ees.

Kuid see lapselik uskumine ei takistanud ometigi mitte sedasama teadust, ainet ühes tema omadustega mõeldavateks aatomideks lahutamast, s. o. nii pisikesteks algosakesteks tükeldamast, mida enam näha ega tunda ei võidud ja millede ehitust tõepoolest ainult mõttes, kui inimese mõistuse saadust, ette kujutati, ja seesugustena ei võinud need algosakesed enam midagi reaalset sisaldada ega aine kui kõigi olevate asjade aluspõhja õpetuse mõttes iseenesest mitte midagi füüsikalist pakkuda.

Nii tekkis õpetus, mille sisu igas osas nähtavasti ei klapi ja millest palju järeldusi võib teha. Teadus uskus aine kui kõigi ilmanähtuste aluspõhja reaalse olemasolemise sisse; sellele kindlale reaalsele alusele rajas ta kõik loodusekehade füüsikalise külje, aluse enese sisuks seadis ta aga arvatavad algosakesed „aatomid“, mõttekujutise saadused, inimese mõistuse luuletöö, millel reaalse ega füüsikalisega midagi ühist ei ole.

 

Teadlane uurib mikroskoobiga aatomeid.

PS! Kui keegi usub, et aatomist on fotod või isegi videod olemas, siis see on umbes sama, nagu uskuda pilte kosmosest ja inimese külastusest Kuule. Teaduse enda pakutud aatomi suurus on aga väiksem, kui valguslaine pikkus, ehk aatomit ei ole võimalik näha isegi juhul, kui aatom olemas oleks.

Allpool on internetist laenatud pilt (väidetavalt reaalne kosmosest tehtud foto). Mitu viga leiad? 

19. sajandi lõpul avastati raadium ja siis selgus, et asjad ei klapi, kuna see müstiline aine paiskab endast välja tohutus koguses energiat, seejuures ise massi kaotamata. Väidetakse, et raadium kaotab massi küll, aga see võtab tuhandeid aastaid, mida ei saa keegi füüsiliselt kontrollida. Lihtsam oli asi peita aatomiteooria taha ja raadium kättesaamatuks teha ning sellega ongi asi ants.

Asja selgemaks arusaamiseks võtame kõige lihtsama näite, mis näitlikult selgitab, et nõndanimetatud aineomadused enestes mitte midagi ainelist ei sisalda, vaid et nad kõik iseenesest liikumised on. Liikumine aga on üks energia seisukordadest.

Ei hakka pikalt seletama tuttavat füüsikalist käsitlust, mida aine kooshoidmise jõuks nimetatakse, kus vedelate kehade kooshoidmise jõud on võrdlemisi väike ja gaasisarnastes kehades on osakeste liikuvus kooshoidmise jõust tugevam ning sellepärast lendavadki gaasiosakesed koost laiali. 

Kindlatel kehadel on osakeste liikuvus nõrgem kui kooshoidmise võim ja kehaosad on tihedas tombus koos, millele aine kooshoidmise võim teatud kindla kuju annab. Mida kõvem keha, seda vähem liikuvust on tema osakestel ja seda tugevam on nende kooshoidmise jõud. Sellest järgnes iseenesest ka kehade kõvadusejärk: kahe keha võrdlemisel jõuti otsusele, et kõvem on see keha, mis teist kriimustab ja lõikab. Karastatud teras lõikab rauda, raud lõikab puud; teemant on kõvem kui ükski teine keha, sest sellega saab lõigata iga keha.

 

Kas asjalugu on tõesti nii? Kas annab õpetus ainest ja tema omadustest, aineosakeste kokkukuuluvusest, tõesti tarvilise aimu kõvadusest, mida ta liikuvuse, liikumise vastandiks seab, ja kas ei paista mõistemäärus „kehade kõvadus“ ise olevat küsitav, kui me teda võrdlevalt ja arutlevalt tähele paneme? Kas on see tõsi, et ainult kõvem keha võib pehmemat keha lõigata, ja kas ei ole hoopis vastupidised nähtused võimalikud?

Seesugused nähtused on tõepoolest võimalikud ja juba ammust ajast saadik praktikas kasutusel. Kuidas kõige kõvemaid kalliskive, nagu teemanti, võib lõigata: selleks otstarbeks tarvitatakse pehmemat keha – rauda.

Katsuge kõige kõvemast terasest valmistatud noaga teemandi peale harilikul viisil kas või kerget kriimugi teha, ja te näete sedamaid, et see on võimatu; katkilõikamisest ei maksa rääkidagi. Aga sedasama teemanti saab lõigata pehme rauatükiga, mis on tehtud õhukeseks kettaks ja pandud väga kiiresti ringi käima.

1820. aastatel tahtis ameeriklane Burn õhukese puukettaga viili siledaks teha. Selleks otstarbeks pani ta ketta õige kiiresti ringi keerlema. Aga vaevalt oli ta keerlevat ketast viili keskkohaga puudutanud, kui viilist terve kimp sädemeid laiali lagunes ja ilmsiks tuli, et puust ketas oli karastatud terasest tehtud viili pooleks lõiganud: puust ratta peal ei olnud aga mitte vähematki kulumisejälge ega vigastust märgata, just nagu ei oleks terasviil temasse puutunudki.

Kasutati saage, millel oli pehmest rauast ketas ja mis kuni 47 sülda sekundis (2000 pööret minutis) ringi keerlema pandi. Katsetel olid head tagajärjed; niisugune saag ei tee mitte ainult sisselõikeid isegi kõige kõvema terase sisse, vaid saeb tarbekorral ka seesugusest terasest latid ning kangid hõlpsa vaevaga katki: lõige on korralik, isegi sel korral, kui läbilõigatav teras õige rabe on. 

 

Rasvaküünal, millele on antud vastav kiirus, purustab vineerplaadi, jäädes ise terveks.

Niisuguse saega töötamisega käib kaasa hulk väga isesuguseid nähtusi: seal kohas, kus keerlev raudketas saetava terasega kokku puutub, tekib kõrvulukustav kriiksumine, kusjuures terase ja ketta kokkupuutumise kohast kimp kiirgavaid tulesädemeid alalise joana välja voolab: lõike pind lööb hõõguma, läheb tulipalavaks, kuumus tõuseb metallisulamise punktini. Keerlevas kettas eneses ei ole aga mingit muutust märgata, selle temperatuur jääb endiseks: see ei lähe mitte sugugi soojemaks ja kui ketta serv suurenduse all üle vaadati, ei leitud sealt vähematki ärakulunud kohta.

Seega, kõik need tõeasjad viivad meid ühe ja sellesama lõppotsuse juurde: mitte alati ei lõika ainuüksi kõva keha pehmet; ka vastupidine nähtus on võimalik, pehmem keha võib hõlpsasti ka kõvemat lõigata; kuid viimane nähtus on ainult sel tingimusel võimalik, kui pehmem keha õige kiiresti liikuma on pandud. Nii siis suurendab liikumiskiirus pehme keha kõvadust ja annab sellele kõvema keha omaduse.

Isegi vedelad kehad, millede osakeste kokkuhoidvus nagu ikkagi seesama ametlik aine seadus õpetab üsna nõrk on ja osakesi kindlas, kujulises tombus ei suuda hoida, isegi vedelad kehad omandavad, kui neile suur liikumiskiirus osaks saab, kõige kõvema keha omadused. Suure liikumiskiirusega veejuga puurib kalju sisse augu. 

 

Veega raua lõikamine.

Veel tähelepanuväärsem on järgmine huvitav katse, mis Lancy vabrikus korda saadeti. Sõrmepaksune veejuga purskas (niisama kiiresti kui keerlev ketaski eelkirjeldatud katsetes) taeva poole üles. Tugev mees peksis mõlemasse kätte võetud mõõgaga täiel hool vastu seda juga ja ei suutnud seda läbi raiuda: mõõk põrkas tagasi, justkui ei oleks terava mõõgaga mitte vastu peenikest veejuga löödud, vaid vastu kõige kõvemat terast.

Veejuga, mille tema osakeste liikumiskiirus otsekui terasvardaks muutis, näitab, et kõvaduse põhjust mitte kokkuhoidvuse-omadusest ei tule otsida, vaid liikumiskiirusest. Et näidata, et kõne all olev nähtus tõesti liikumiskiiruse peal põhjeneb, s. o. energia peal, millel aine enese omadusega "kokkuhoidvusega" oluliselt mitte midagi ühist ei ole, tähendame siin veel ühe niisama õpetliku katse, milles aine enese kaastegevus nulliväärtuseline on. 

Selle katse sooritaja oli Hulwig. Hulwig ise tarvitas järgnevat katset selle tõenduseks, et ainetühjast ruumist täiesti võimatu on läbi tungida ja et õpperaamatutes kirjutatu õpetus, nagu tuleks läbitungimatust aine lahutamata ning peaomaduseks pidada, eeltähendatud põhjusel, siis tõepoolest hoopis ekslik on. Aga see katse aitab meil ka käesolevat küsimust valgustada. 

Hulwigi katse on järgmine: võetakse tugev elektromagnet, mille raudpooluste vahet mõni sentimeeter on, ja kui see magnet tööle on seatud, pannakse tugev mees magneti pooluste vahel olevast ruumist mõõgaga läbi lööma. Kui heast terasest mõõk ka ei oleks ja kui tugeva hooga mees ka ei lööks, põrkab mõõk ometigi kõrvale, otsekui ei löödaks mõõgaga mitte vastu elektromagneti-pooluste vahelist õhukihti, vaid vastu kõige kõvemat keha. 

Kuid ka õhukiht ei ole siin sugugi tähtis. Veidi teisel kujul, sellekohase abinõu varal, võib sedasama katset ka õhuta, tühjas ruumis korrata, ja tagajärg on niisamasugune: ka õhuta, täiesti tühi ruum, milles ainekübetki ei ole, ilmutab kõige kõvema keha omadusi, paneb nagu kõva keha, mõõgalöökidele, kui ka igasugusele muule jõuavaldusele vastu, millel otstarbeks on sellest tühjast ruumist läbi raiuda.

Siin ei ole elektromagneti pooluste vahel mitte midagi muud olemas kui liikumise-energia elektromagneti-jugade voolamise näol. Kuid see liikumine määratud sihil sünnib nii suure kiirusega, et miski mõõgahoop tema vastu ei saa, ja saadakse niisugune mõjupilt, nagu asuks elektromagneti pooluste vahel kõva keha, millest võimatu on läbi tungida. 

Ühesõnaga - Liikumisekiirus annab kehale hävitusjõu ja tema osakestele sel samal põhjusel vastupandavuse.

Isegi üks kõige ainelisemast omadusest, nagu kõvadus, mis oma olu poolest on täielik liikumise vastand, põhjeneb tõepoolest liikumise peal ja kujuneb nimelt liikumisekiiruse järele. Mitte aineosakeste kokkuhoidvus, vaid nende liikumisekiirus, mis kindlaks määratud sihi poole on juhitud, annab kehale ka kõvaduse. 

 

(Nähtamatuse) liikumine loob (näiva) mateeria ja annab sellele kuju ning kõvaduse.

Niisugune liikumise kiirus on liig suur selleks, et seda vähegi märgata võiks, ja keha näib nagu liikumatult paigal seisvat. Aga aineosakesed liiguvad siin kindlapiirilises süsteemis ometi nii suure kiirusega, et seda liikumist niisama raske on takistada, nagu eelkirjeldatud katseteski. See kindlal sihil liikuvate aineosakeste liikumisepüsivus sünnitabki kõvaduse mõjupildi, annabki kehale selle sisukorra, mida harilikult aineosakeste kokkuhoidvuse arvele pannakse, mida aga liikumise-energia tööks tuleb pidada. 

Eelmistest ridadest selgus, et looduse kehade füüsikalise loomu kohta üles seatud õpetus lükkab ümber materialistliku arusaama, mis teaduses valitseb ja mille järgi ainet ning tema omadusi peeti kõige oleva maailma A-ks ja O-ks. Tuleb välja, et „ilma-aine" ainult mõttekujutus, paljas õhupeegeldus on, niisamasuguseks õhukangastuseks tuleb ka neid „aine omadusi" tunnistada, millede kaudu füüsikalises looduses tähelepandavaid nähtusi on seletatud.

 

 "Ilma-aine" ainult mõttekujutus, paljas õhupeegeldus on.

Looduse kehade füüsikalise loomu asjus üles seatud õpetuse seisukohalt langeb muidugi kokku ka „kosmiline" ehk ilma-ehitusline „aine jäädavuse", "hävinematuse" ja "aine jäävuse põhjusseadus."

Kineetilise ehk liikumise põhjaliku õpetuse järgi ei ole aine „jäädavus“ ja „hävimatus“ muud kui kõige suurem mineva aastasaja eelarvamine, mida aga ametlik teadus tänini veel väsimatult jutlustab.

Materialistlikus maailmakäsitluses, millega seesama ametlik teadus täielikult kokku langeb, on „aine jäävus“ ja „hävimatus“ iseenesest üldine tõde, mille kõikumatust - nagu arvatakse - kogu teaduslikud mõttetööd kinnitavat.

 

Teadlased ülistavad ainet.

Tuleb välja, et "igavene aine" ja selle niisama igavesed, hävinematud omadused mitte ainult ekslikud ei ole, vaid füüsikalise looduse nähtuste selgitamiseks ka ülearused, üleliigsed on. Need nähtused põhjenevad üksikult kui ka üheskoos energia alusel, mitmesuguste liikumise-seisukordade ja -kiiruste peal. Kineetilise õpetuse seisukohalt kaotavad aine aatomid ise oma aine.

Selle küsimuse asjus ütleb Hulwig ühe kõige suurema arvuteadlase (matemaatiku) ning tähtsa füüsikateadlase, prantslase Henri Poincaré näpunäidete põhjal muu seas järgmist:

 

Henri Poincaré

„Aatom kaotab oma olemuse, ühes sellega kaotavad olemuse ka molekulid ehk aineosakesed ja kogu maailm. Aine kaob ja kogu lai maailm, mis meie maailma ümbritseb, muutub kihavateks eetriväljadeks, mida kiirgavad elektrilaengud voogama panevad. See on loogiline, aga ühtlasi ka hoopis ootamatu järeldus, sest füüsikateadlased hakkavad aine olemasolu üle kahtlema, nimelt sel teel, et oma teadmisi aine asjus täiustavad."

LÕPP

Allikad: 

Päewaleht, nr. 110, 16 mai 1909.
Päewaleht, nr. 111, 20 mai 1909.
Päewaleht, nr. 112, 21 mai 1909.