Tahaks mõned read kirjutada ja väheke selgitada ebakõlasid, mida siit-sealt olen kuulnud, näinud või lugenud ja kirja panna selle kohta mõned mõtted. Alustan sellest, et ühes kirjavahetuses sain ma enda üllatuseks teada, et ma olen endast oma lugudes tahtmatult eksliku mulje jätnud, kui aineliselt rikkana. Hakkasin mõtlema oma kirjutatud lugude peale ja kohati võib jääda mulje, justkui mul oleks mammonat jalaga segada. Tegelikult on asi vastupidi ja sellel on ka oma põhjus, mida selgitan väheke hiljem.
Esmalt aga rahast minu rahakotis. Ma olen päris mitmes loos selgitanud, et minu nimel pole suuri asju või üldse pole midagi. Asjad, mida ma olen tahtnud oma ellu palju aastaid tagasi saada, on tegelikult ühel või teisel moel minu juurde tulnud, aga seda läbi kõverpeegli. Mul on aineliselt justkui kõik olemas ja selguse mõttes nimetan suuremad asjad uuesti üle: Maja mere ääres, stuudio vanalinnas, korter kallis rajoonis ja ka auto on olemas.
Nii, aga nüüd võtan asjad pulkadeks lahti. Kõik eelpool nimetatud asjad peale auto, mis on üle 20 aasta vana, pole minu omad, kuid sellegipoolest ma naudin neist saadavaid hüvesid. See ongi see minu kõverpeegel. Kunagi soovisin omale korterit Tallinna vanalinna. Unistasin suurelt sellest, sain aga uberiku pisikese 8 ruutmeetrit suure kohakese kasutusõiguse. Soovisin maja mere äärde. Sain ka maja mere lähedusse. Polegi mõtet neist asjadest pikalt jutustada, korter on panga oma ja eks haun plaanigi, et võõrast varast vabaneda. Ja mis mul siis on? Juriidiliselt pole tegelikult mul mitte midagi. Minu töötasu Tallinna kohta on alla keskmise. Kui vanasti said ressursid otsa üks nädal enne palgapäeva, siis nüüd olen avastanud, et peale palgapäeva saab veel 15 päeva enam-vähem toimetada, siis on rahalised ressursid ennast ammendanud ja kusjuures ma pole raiskaja. Elan vägagi tagasihoidlikult ja saan väga vähesega hakkama. Aga ma tavaliselt kunagi rahast ei mõtle ja ükskõik kui vähe ka raha on, siis alati olen hakkama saanud. See kehtib tegelikult kõigi inimeste kohta, kel hing sees, nii et ei maksa sellepärast muretseda, sest see maailm toimetab hoopis teistmoodi.
Inimesed, kes ei ole sellest maailmast või kes tunnevad, et ei haaku hästi kõigega siin maailmas, neil ka raha pole. Sellistel inimestel on raha ainult nii palju, kui siin maailmas hädapärasemaga hakkama saamiseks tarvis läheb. Raha on selle maailma osa ja raha on neil, kes on siit maailmast. Kavalusega saab raha omastada ka see, kes ei haagi selle maailmaga, aga sellised inimesed, selliste asjadega, kaua ei taha tegeleda. Loogika ja reegel on selline - mida arenenum, seda püksinööbim. Loomulikult ei maksa siin põhjapanevaid järeldusi teha ja otsida näiteid inimestest, kes elavad vaestes maades või inimeste alalistest ja ajutistest hingeseisunditest nagu alkoholism ja narkomaania. Minu kõige suurem materiaalne rikkus on minu raamaturiiul, kus on minu jaoks olemas kõik tarkused, õpetused ja ka ajaviide. Aga et mitte liiga pikaks seda jutukest siin ajada, siis teema juurde.
Ajust vabastus
Kui põhikoolis käisin, siis aeg-ajalt mõni laps ei ilmunud kehalise kasvatuse tundi, sest tal oli sellest tunnist vabastus. Tavaliselt oli selle põhjuseks, kas nõrk tervis mõne läbi põetud haiguse tõttu või mõni väiksem trauma.
Juhtusin vaatama reisisellide saadet Austraaliast, kus väideti, et Daintree vihmamets Queenslandis on puutumatuna püsinud 180 miljonit aastat. Mul tuli naer peale, kui seda väidet kuulsin, aga ega ma saatejuhte ei süüdista ja üldiselt on nende kahe kange poolt tehtud saated minu lemmikud reisisaated. Muuseas, need kaks toredat reisiselli on hakanud ka küsimusi küsima. Näiteks, Indias üks neist imestas, kui vaatas 16. sajandist pärit purskkaevu ja ütles: „Kuidas nad seda tegid? Masinaid ju ei olnud.“ Või teises kohas käidi 3 meetri pikkuseid luukeresid vaatamas ja jälle tekkis neil paar mõtet, mis naljaks keerati, ja ma saan neist aru. Ega telekas ei tohi omi päris mõtteid avaldada, mida võidakse lapiliste poolt kohe sildistama hakata ja mõtlejaid mõnitama hakata. Ega uut saadet rohkem ei tulekski ja see ongi see häda, miks TV-s, mis levib üleriigiliselt, peavad osad inimesed ennast ajust vabastama. Paljud inimesed aga on üldse ilma selle instrumendita ja neist on samuti palju kirjutatud, räägitud ja isegi filmides näidatud. Need inimesed oleksid justkui masinlikud programmid. Need on need samad „maised“ ehk siit ilmast pärit ja kel puudub iseseisev mõtlemine ja analüüsivõime. Enamus neist pole ka aineliselt rikkad või kas nad üldse midagi oskavadki tahta?
Nüüd tagasi väite juurde, et Queenslandi „puutumatu“ vihmamets on maailma kõige vanem omataoline, millele isegi Amazonase vihmamets jäävat tublide miljonite aastatega alla. Just mainisin midagi analüüsivõimest ja kui mina taolisi teaduslikke väiteid kuulen, siis läheb üldjuhul kohe lamp põlema ja tekivad küsimused ning hakkab tööle loogiline mõtlemine.
1) Kes tegi kindlaks ja kuidas tehti kindlaks, et see mets on 180 miljonit aastat vana? Pole ju olemas ühtegi elavat puud sellest ajast?
Sellele küsimusele vastuse saamiseks võtan appi teaduse, kes sellised andmed on välja pakkunud. See ajastu olevat olnud dinosauruste kuldajastu, kus Austraalia nägi välja hoopis teistsugune ja oli osa suurest mandrist nimega Gondwana. Gondwana koosnes praegusest Austraaliast, Antarktikast, Aafrikast, Lõuna-Ameerikast, Indiast ja Uus-Meremaast.
Huvitav, et tänapäeva teadus nimetab seda maad Gondwanaks, kui veel sada aastat tagasi nimetati Gondwanaks kadunud mannert, mis ühendas Aafrikat Madagaskarist kuni Indiani ja mis mingil x-aastal vajus mere põhja, aga see polegi praegu teemaks. Järeldan, et vanuse teada saamiseks tegid teadlased proovipuurimisi ja leidsid tohutu suure nafta maardla selle koha alt, kus see vihmamets praegu on. Teaduse järgi on nafta justnimelt kõik need dionosaurused ja muu selle aja orgaanika. Kuid arvatavasti siin ma eksin, sest kui seal oleks palju naftat, poleks seal enam mingeid vihmametsi.
2) Ma olin kunagi suht kõva metallidetektorist ja selle hobiga tegelemine tõi mulle teadmise, et looduslik maa kasvab umbes 10cm 100 aastaga. Selline kiht uut pinnast tekib orgaanika kõdunemisel, mida metsas, põllumaal või aias olev kõdunev orgaanika tekitab (puud, oksad, lehed, okkad, sammal, hein, rohi jne).
Mündi, mis 100 aastat tagasi kukkus põllumehe aukudega taskust maapinnale võib täna leida umbes 10cm sügavuselt maa seest. Kui palju aga lopsakas džhungel maapinda kasvatab, seda küsisin Chat GPT-lt, mis ütles, et samuti umbes 5-10cm.
Lihtne arvutus:
Kui maapind kasvab 1 millimeeter aastas, siis 180 miljoni aastaga kasvab maapind 180 kilomeetrit. No mis sa kostad või kuhu pistad. Küsisin, mida Chat GPT sellest arvab ja sain vastuse, et sellist pidevat kasvu muidugi ei toimu, sest vesi, tuul, jää (Austraalias ega Gonwanal pole jääd 180M aasta jooksul olnud) ja lagunemine kulutavad pinnast. Vot nii daamid ja härrad, sellist möga või vabandusi hakkab tehisaru ajama praktiliselt iga asja kohta, mille kohta tekivad küsimused või kui proovida hakata loogikaga asju pulkadeks lahti võtma. Miks ma kasutan tehisaru, on see, et see otsib mulle ruttu üles vajaliku. Guugeldades kulub kordi rohkem aega.
Kui keegi lugejatest juhtub kunagi minuga kohtuma ja mulle külla tulema, siis ma võin talle näidata oma õues puude alla tekkinud uut kihti, mis on umbes 80 aastaga (puude vanus) kasvanud enam kui pool meetrit! Ja minu õues on päike, tuul, vihm, jää ja lumi, kuid paistab, et need looduslikud nähtused ei kuluta seda kihti mitte üks raas. Kui ma nüüd võtaksin valemisse oma kodus nähtu, siis 180 miljoni aasta jooksul kasvaks siin maapind 900 kilomeetrit kõrgemaks.
Lugu juba saigi ülearu pikaks, aga kel jäi sellest näitest väheks, siis annan ühe teadusliku näite veel, mis peaks igaühe meist küsima panema, et mis maailm see selline on, milles me elame? Ma saan pidevalt uusi tõestusi ja näiteid, mis lükkavad ümber teaduslikud teooriad meie maailma kohta, kuid seda ainult minu enda jaoks. Mina kellelegi midagi tõestama ei hakka ja ka vaielda ei taha. Ma panen oma näiteid, kogetu, unenäod jms jõudumööda ulmeromaani pealkirjaga „Enne nelja“ ja millal ma sellega ühele poole saan, seda vist ei tea kõigevägevam ka mitte. Nali naljaks, aga siin on järgmine teaduslik näide:
Aeg-ajalt tekivad päikesel võimsad plahvatused, mis saavad alguse päikese sisemusest. Päikesepurskel tekkinud osakeste liikumiskiirus on u 500km sekundis ja sisemiste jõudude poolt üles paisatud „tulipisarad“ tõusevad kuni 350 000 km kõrgusele ja mõned neist pursetest paiskavad päikesest massi välja, mis on kaalub rohkem maakerast. Päikese enese mass on 330 000 maa massi. Teadusliku jutu lõpp.
Teadlased ütlevad, et päikesel on rahutu aeg ja rahulik aeg, mis vaheldub iga 11 aasta tagant. Oletan, et ainult kord 11 aasta tagant (kõige minimalistlikum näide) purskab päike enesest välja massi, mis võrdub maa massiga ja mitte grammigi rohkem. Sellisel juhul viskaks päikene endast viimase grammi ainet välja 3,7 miljoni aastaga!!! Aga kui vana öeldakse meile päike olevat? Vastus on, et 4,6 miljardit aastat! Ehk päikest ei tohiks enam olemas olla juba ümmarguselt 4,6 miljardit aastat pluss miinus 3,7 miljonit aastat 😊 Lisaks põletab päike enda massi igas sekundis 4.26 miljonit tonni.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar