Švejk

Vaieldamatult on tegemist minu ühe lemmik teosega. Švejk on ilmakuulus tegelane ja karakter, olgugi, et ta oli paberitega idioot. Temast on vähegi endast lugupidav rahvas oma keeles raamatu välja andnud, tehtud loendamatu hulk lavastusi, filme ja isegi multikaid. ERR arhiivis on Tõnu Aav Šveigi karakterit väga hästi ära tabanud, temast on olemas kaheosaline kuuldemäng Eesti keeles jne. Hakkasin mõtlema, et kas meil on praegu näitlejat, kes Šveigi osa välja kannaks? Võibolla on, kuid pigem kahtlen. Kui vaadata Eesti vanu filme "uues kuues", siis need on kehvad. Aga kui siiski meil oleks selline näitleja, kes veaks Švejki karakteri välja, siis võiks teha Švejkist nii filmi kui teatrit. Saalid oleksid paksult rahvast täis, aga kui näitleja ebaõnnestub, siis oleks see järjekordne film mõttetute filmide nimekirjas. Kuid miks see teema on oluline? Ma juhtusin juhuslikult lugema mitmel korral Šveigist vanadest ajalehtedest artikleid. Veel enne, kui artiklitele komistasin, käis mul uitmõte läbi, et peaksin uuesti Šveigi läbi lugema. Minu puhul pole õnneks probleem, lugeda näiteks viite raamatut paralleelselt, aga Šveigi puhul on point hoopis muus. Ma kunagi pidasin seda raamatut üheks paremaks ajaviiteks, mis viib mu I MS sündmuste keeristesse ja nendesse kohtadesse, kus tavainimesel tavaliselt asja pole, nagu hullumaja, vangimaja, kohtumaja, sõjaväli jne. Taolise raamatu lugemine ja hästi tehtud teatritüki või filmi vaatamine viib inimese sellest raalsusest täiesti teise reaalsusesse. Sama fenomen on ka minu jaoks seriaalil "Tuvikesed" (Married with children). Ma arvan, et mingi pool aastat tagasi, kui Šveigist uuesti mõtlesin, siis tabasin ära tema tõelise olemuse. Kuigi see mees oli paberitega idioot, kulges tema elu väga ladusalt. Ta tuli läbi kõigest olukordadest ja pääses ka surmast ainult tänu oma suhtumisele, ehk tänu sellele, kes ta oli. Meie, "normaalsed" inimesed oleksime neis paljudes olukordades kindlasti teistmoodi käitunud ja seetõttu oleks võinud meie saatus ka oluliselt teisiti kujuneda. Kas mõni normaalne inimene kirjutaks alla oma surmaotsusele? Ega vist. Švejk tegi aga taolisi rumalaid asju rõõmuga, sest vali kord peab olema. Švejk on nii haruldane mees, et temasuguseid mehi on igas riigis võibolla ainult üks eksemplar, kui sedagi. Tavaliselt on inimtüüpe, kui ma ei eksi, siis vaevalt paarkümmend. Eks me kõik oleme näinud mingeid meeme internetis, kus mingi inimene teeb mingit sigadust, mida me ise ei teeks ja sinna alla on kirjutatud, et igas kollektiivis on vähemalt üks selline. Tihtipeale järele mõeldes, ongi just sedasi, aga Švejk on haruldus. Teda ei võetud isegi taevasse vastu, sest tema sealolek kukutaks ka taeva. Šveigi kohta on palju arvamusi. Seda on vist isegi teinekord sopakirjanduseks tahetud pidada, oli vist taoline termin, aga tegelikult on tegu meistriteosega. Aga mis ma siin ikka pikalt lobisen (kirjutan), panen siia ühe parima kokkuvõtte, mis ma asja kohta olen lugenud ja ka fakti, et Šveiki karakter oli tõepoolest kunagi olemas ja on jätkuvalt, kui sa ta vaid üles leiad. Mina leidsin Švejgi ajateenistuses olles, aastal 1998, aga siis ma veel ei teadnud seda. Kahjuks me ei saanud koos kaua teenida, sest ta toimetati kohe pärast reameheks saamist hullumajja.

Šveik jumala juurde!

Vahva sõdur Šveiki viimane seiklus.

Kel on õnn Prahasse sõita, see võibolla kohtab ses kauges linnas vaikset, kulunud riietes meest, kes lihtsameelse naeratusega alandlikult tutvustab: „Mu nimi on Josef Šveik. Uskuge teda, sest muidu esitab ta alandlikult teile oma paberid, kus on pitsat all, kus piinlikult tõendatud, et Josef Šveik on ametlik idioot.

Ta on tõepoolest Šveik; tema, täielik idioot, koerakaupmees ja vahva sõdur kõik ühes isikus. Veel enam: keegi ei tunne elu nii kohutava hulga näidete kaudu, keegi ei oska nii meisterlikult püüda koeri, neid pügada, puhastada, värvida, saba ja kõrvu lõigata ja hiilgavalt maha müüa. 

Kui teil on aega, siis võib ta teile avameelselt jutustada asjust, mis näivad kuuluvat mustkunsti valdkonda ja metafüüsikasse. 

Kuidas inimesele, kes tungivalt papagoid vajab ja muust, kõige vähem mõnest vastikust koeranässist kuuldagi ei taha, kuidas sellele selge mõistusega inimesele papagoi asemel siiski närust pimedat dogit sokutada. Ainult Šveik, ametlik idioot, teab saladust, kuidas karjakoera moondada dogiks ja dogit müüa papagoi pähe. 

Kogu elu on Šveigil lõigatud näideteks. Keegi ei tea, kust algavad Šveiki näited ja kuhu nad lõpevad. Näib, nad on sama alguseta ja lõputa nagu ta kõne. 

Eks ole - ta räägib, kui teda kästakse ja räägib, kui ei kästa. Palutakse teda tungivalt vaikida, siis teatab ta alandlikult, et vaikib ja räägib edasi. Ta teatab alandlikult, et on rahul isegi siis, kui asi puudutab teda isiklikult koerte, kõrvalopsude, napsi, naiste, ülespoomise, vangi- või hullumaja näol.

Šveik on rahul kõikjal ja kõigega. Keegi pole kuulnud teda vihastavat, mis tuleb närveerimisest. Antaks talle kõrvalops, siis naeratab ta alandlikult ja jutustab mõne juurdekuuluva loo. Puudub ainult, et ta pööraks ette löömata pale, nagu õpetas Kristus, ja paluks ka seda lüüa. 

Tal on hää omadus tunda ennast kõikjal kodus, isegi vaenlase juures; õieti ei olegi tal vaenlasi peale nende, kelle vastu ta ametlikult võitleb.

Aga kui teda vangina oleks kästud võidelda austerlaste vastu, siis ta oleks sõdinud alandlikult. Kui ei võitle ühel poolel, siis peab võitlema teisel poolel. Nimelt selle poolt, kes käsib. Ülemus on ülemus ja sõdur ei tohi mõelda.

Granaadid ega kuulid, nälg ega janu, täid ega rotid ei suuda kõigutada vahva sõdur Šveiki tasakaalu. Odüsseuse laev oli sagedasti kardetavamas tasakaalus kui Šveiki rahu ja totrus, millega ta purjetas läbi ilmasõja. 

Kui kuulid vilistavad nagu kuldnokad ja sääseparvena sõdivad ümber pea, kui kõik kaotavad pea — ühed ajutiselt, teised jäädavalt — siis ei pane Šveik seda millekski. Sõda on sõda. Kui kuul läheb läbi südame, siis on surm. Mis on siin närveerida? Meil Budějovices laskis jne., jne., jne.

Et Šveik oma totruses kuuli ees ei „musta ega valget" tunne, siis oli tal ainuke võimalus olla - kangelane. Ta tegi jumaliku õnnega asju, mis teistele, kes kartsid vihisevaid kuule, näisid kangelastegudena. Ja muidugi, ta oli ju kangelane, tema, vahva sõdur Šveik. 

Ta oli tahtmatu kangelane, sest ta oli kõigega rahul. Kui mõisteti ta surma, siis küsis ta alandlikult, mis kella ajal hukkamine toimub — et ta hooletult magades mitte poomisele hiljaks ei jääks. Jumal hoidku teda, Šveiki, sellise lohakuse eest!

Määrati ta 91. rügementi, siis polnud keegi rohkem rahul, kui tema; määrati ta kaheks nädalaks kartseri, siis oli ta tänulik, sest seal meeldis talle ütlemata; saadeti ta hullumajja, siis oli ta õnnelik.

Üldse - ta kas sööb, laulab või räägib. Ühte neist teeb ta tingimata. Ainult äärmisel juhusel ta vaikib, aga asendab selle otsekohe magamisega. Magada on siis hea, kui ei ole kellegagi rääkida, sest magades ei ole tarvis mõtelda. Ja milleks mõtelda, kui ei ole kedagi, kellele rääkida!

Ta mõtles alati hästi, aga ümbrus, kus ta head kavatses, juhtis tema kavad rappa. 

Kuidas võis olla tema süüdi kõiges selles õnnetusteseerias, mille ilmaletooja öeldi olevat Šveik, truu teenija ja sõnakuulelik sõdur? Kuigi mõeldi temast halba paremal ja vasakul aga tema, Josef Šveik, üheksakümneesimesest rügemendist, teadis oma lihtsameelsuses asju ja juhtumeid, milliseid harilikud inimesed nägid ainult paar korda aastas ja sedagi unes.

Me ei tea, oli see vahva sõdur Šveiki isiklik omadus või tema siia maisesse ilma tooja tšehhi kirjaniku Hašeki leiutis, see omapärane autoriteedisära, mis ümbritses tema rumaluse oreooli.

Võibolla tuli lihtsameelsusest, et ta kõneles paratamatuid tõsiasju. Tõed lasevad endid püüda suure lihtsameelsusega või ülikeerulise filosoofiaga. Kõige suuremad tõed on kõige lihtsamad.

Me ei taha otsida vahva sõdur Šveigi maist isikut. Võibolla on ta viiekümne protsendi ulatuses olnud kuskil Praha kõrtsis ja võlunud Jaroslav Hašekit oma loomepäevade lihtsameelsuse ja kummalise huumoriga. Võibolla ei meeldigi meile seikluste üldine paradoksaalne totrus, mis moodustab Šveigi õhkkonna. Isegi see ei pruugi olla see, et Šveigi juhtumised on lihtne seiklusromaan, mis ei vaja sellist luksust nagu on kompositsioon. 

On tunda, et siin on armutult liialdatud kõigi arvel, ajuti on rumalat nalja tehtud. Ometi jäävad sellised etteheited varju nende tõdede taha, mis suurtes kontuurides läbi paistavad Hašeki huumorist.

Šveik annab põhjust naermiseks, aga ühtlasi piitsutab. See on naer hingetuseni, mille lunastame pisaratega, kui mõtleme järele.

Hašek tõendab eessõnas, et võime kohata Šveiki kuskil Praha tänaval. Ometi on sama lihtsameelne Šveik minetanud Praha piirid ja hakanud eurooplaseks. "Šveigi seiklused" on ilmunud kõigis kultuurkeeltes. Aga nad pole leppinud mitte üksi ilmumisega, millise luksusega lepib enamik raamatuid, vaid Švejk on ka populaarsuseks saanud. Šveik on võitnud kõigi poolehoiu, välja arvatud need, kes on Hašeki vaenlased.

„Šveik" on viidud isegi lavale; ka „Vanemuises" oleme näinud vahvat aga totrat tšehhi sõdurit. Sama alandlik Šveik, kellel ei tulnud meeldegi teha oma seiklusi selleks, et hiljem nendega kogu maailma naerma panna sõja vastu. Aga kui peab olema nii, siis on vahva sõdur Šveik sellega nõus. Kord peab olema! 

„Šveigi seiklusi" on paljude poolt lava jaoks ümber töötatud. Tähelepandavam on Maks Brodi ja Hans Reimanni ümbertöötlus saksa keeles. Läinud hooajal mängiti seda kuulsas ja kõmukuulsas Berliini Piscator-teatris.

Lavastaja Ervin Piscator, sama leidlik ja edukas kui kuulus prof. Reinhardt, andis kirjanikele nõu kirjutada ka „lava-Šveigi" epiloog. See Šveigi tee jumala juurde näidati filmi ja kõneleva kombinatsiooni abil, millist tarvitab oma lavastuste jaoks Piscator. Šveiki mängis võrratu Pallenberg (Vanemuises tavaliselt Ratassepp). 

Viimases pildis näeme vaenlase valvejõuku, kes Šveigi laulu saatel liinilt eemale marsib. Kesk jõuku langeb plahvatav granaat. Järgnevas filmis on näha Šveiki taevasse tõusu. Teel seltsib temaga vabatahtlik Marek. Mõlemal on tiivad.

Taeva ukse ees peab korda ingel-valvur. Ilmuvad kaks inglise sõdurit. 

Ingel-valvur: Kes on sääl? Seista? Esimene sõdur (inglise k.): Langenud Gallipolis. 

Teine sõdur (inglise k): Nälga surnud Süürias.

Üks prantsuse sõdur, ilmudes, (prants. k.): Verduni juures õhku lennanud (näitab ärarebitud jalga).

Ingel-valvur: Oodata! Ritta seista! Sees on täis kui sardiinikarbis. 

Saksa sõdur: Uppunud U-(allvee)-paadis. 

Itaalia sõdur (itaalia k.): Pea otsast ära lastud Isonzos (näitab pead), 

Vene sõdur: Käsi ja kops kaotatud Galiitsias (näitab ära rebitud kätt).

Ingel: Kõigil oodata!

Saksa s.: Hea tugeva kopsu omandasid sõber.

Inglis: Spordikopsu!

Prants. s. Itaallasele: Kahju su ilusast klassikalisest peast!

Saksa s. prantslasele: Kahju su heast jalast!

Prants.: Nous etions lous tres stupides — me olime kõik, kuidas öeldakse, lausa lollpead.

Ingel: Rahu! Mitte trügida!

Sõdurite hulgas, kes lakkamatult juurde voolavad, on näha Šveiki ja Marekit. Vahetpidamata kostab kauge kahurimürin.

Šveik: Kus oleme? Kenakesti kaua kestis see. On muidugi jälle mõni arestimaja või mõni kohtujaoskond.

Marek: Näib nagu pisut teistmoodi välja siin.

Šveik: Kohus on kohus. Eest lähevad mõistlikud inimesed sisse, aga taga nähakse, et need on läbi ja läbi kaabakad. Ma tunnen juba kohtuid, mille ukse ees vahipost seisab.

Marek: Aga Šveik, vaata korraks seda valvurit. Tiivad on tal. Ja meie ise... (Mõlemad kobavad endid).

Šveik: Tõsi, nagu haned! Aga see ei tee midagi. Ma arvan, see võib tulla sellest, et me oleme surnud.

Marek (vihaselt): Nad on meid siiski tabanud! Närud! Ja ma olin parajasti nii ilusasti eemale jooksmas.

Šveik: Ära tee väljagi kangelassurmast, Marek. Kui meid poleks olnud, oleksid teised olnud. Paar tuhat peavad päevas kindlasti langema. Muidu pole see mingi õige sõda ja ei panda mitte kooli lugemiseraamatussegi. Kord peab olema!

Marek: Ma s...n sõja peale!

Ühe kindrali auto järele pääsevad Marek ja Šveik, tänu ta ettevõtlikkusele, taevasse. Marss läbi taeva. Viimaks kõige ülema väejuhataja ees, kes räägib läbi megafoni. Kõuemürin.

Pärast pikemat ülekuulamist otsustab väejuhataja: „Marek on hää, aus ateist, ta võib siia jääda. Šveik välja. Tagasi maa peale. Ta peab edasi elama, igavesti elama ja ei tohi iialgi enam siia ilmuda, muidu saadab ta hukatusse kogu taevariigi!"

Järgnevas filmis on Šveik jälle maa peal, tiibadeta. Topib piipu. Eesriie langeb. Ja tänapäeval võib veel Praha tänavail kohata kulunud riietes meest, kes isegi ei tea, mis ta tähendab suures ajaloos. (Sakala (1878-1940), nr. 127, 18 oktoober 1928).

Švejk on tõesti elanud.

Vahva sõdur Švejk on tõepoolest elanud! Selle on mitte vähem vahva Praha reporter Maximilian Huppert vastuvaidlematult kindlaks teinud. Švejk pole kirjanikule kiituseks või laituseks, pole Jaroslav Hašeki väljamõeldus, vaid ta istus omas lihalikus olemises all-linna „Karika" võõrastemajas ja jõi ikka veel ühe klaasikese. Ajakirjanik on üles otsinud „Karika" võõrastemaja viimase peremehe - võõrastemaja ise on vahepeal läinud hingusele ja ruumi andnud matskepoele ning teda usutelnud. Švejki tõeliseks nimeks oli Franta Svejc, ta oli enam või vähem aus kingsepp, kes päevast päeva külastas "Karikat". Kingsepatööga tegi ta ainult harva tegemist; selle asemel laulis ta teistele külalistele pilkelaule Austria politsei kohta või sahkerdas koertega. Ta elas peamiselt sissetulekutest, mis ta kasseeris „Karika" külastajatelt oma "ettekannete" eest. 

Švejk sündis 1875. aastal, saadeti Lõuna-Böömi väeteenistusse ning sai seal ühelt sõjaväearstilt vastu kõrvu ja visati toast välja, kuna ta oli franznapsi, mis talle anti välispidiseks tarvitamiseks, meelsamini sisse võtnud. Kui sõda lahti läks, tervitas Švejk seda vaimustusega. Juba sõja esimesil päivil arreteeriti „Karika" peremees ja Švejk, sest Praha politsei inspektor oli võõrastemajas pealt näinud, kuidas mõlemad keisri pildi, mis seni rippus seinal, maha võtsid, „et kärbsed teda enam ei reostaks." Hiljem saadeti Švejk tuleliinile, langes Venesse vangi ja on sest ajast jäänud kadunuks. (Nool (Tartu), nr. 8, 18 jaanuar 1930).

LÕPP