Napoleon'i aegsed sõdurid

Lühilugu.

Kuulsin ühe teooria ajaloo kohta. Muidu on see üpris loogiline, aga ka sellel on üks suur ja põhimõtteline viga, millest hiljem. 

Napoleoni armee, kui Venemaale saabusid hirmsa külmaga, siis sõduritel olid valged retuusid ja kõrged pigistavad saapad ehk see on absoluutne võimatus.

On teooria, et need sõjamehed olid teist liiki bioloogilised olevused kui tänapäeva inimesed. Maa atmosfäär oli hoopis teistsugune kui praegusel ajal. Ka arvati seda, et õhurõhk oli 2-3 atmosfääri ja kogu Maal oli ühtlane soe kliima. Päikest ei olnud kunagi näha, kõik oli koguaeg ühtlaselt hall. 

Plato kirjeldas täpselt samuti aega, kui Atlantis veel eksisteeris. Atlantise inimesed olid palju "hõredamad," et sellist rasket õhurõhumist taluda ja ka nemad ei näinud kunagi päikest.

Sõdurite jalas olnud liibuvad püksid ja pigistavad saapad olid neil põhjusega, sest Maa atmosfääri teistsugusest olekust tingituna, pidid neil just sellised rõivad olema, mis hoidsid vereringvoolu jalgades normaalselt käimas. Samuti arvati, et need liibuvate pükstega inimesed, suurt midagi ei söönud, vaid jõid viina. See oligi nende kütus, mille pealt nad toimisid. See lahendaks ka toidumoona probleemi, mida oli 100 000 mehe jaoks võimatu pidevalt kaasas vedada. Viina aga annad topsi "per kärss" päevas ja on kuidagi loogilisem.

Tollel ajal oli taevas seetõttu hall, et seal üleval oli kuppel, mis hoidis endas tohutus koguses vett, kuid siis juhtus midagi. Kuppel purunes mingi sündmuse tõttu ja korraga sadas taevast alla ilmatuma kogus vett, millist sündmust me tänapäeval teame, kui Noa-aegset veeuputust ja sellest on tingitud nähtus: "Esimesed korrused maa all." Peale uputust saabus aga tohutu külm avatud taevast, nii et mammutid külmusid süües. Muidugi paljud küsiksid siin, et miks soojas kliimas mammutitel selline paks karv? Tänapäeval on ka elukaid troopikas, kellel on paks karv, sest see kaitses sooja eest. Lisaks langes õhurõhk (tänasele tasemele) ja sõdurid jäid kessoontõppe ning hukkusid. Veevool kandis kõik minema, isegi metsad, ainult kivist ehitised jäid püsti, mille esimesed korrused mattusid mudaga. 

Jutt tunduks alternatiivajalooliselt isegi klappivat, aga minu jaoks on sellel teoorial üks põhimõtteline viga. Kus on taevast alla kukkunud kupli jäänused? Terve maa oleks pidanud selle osasid täis olema. Isegi, kui kuppel oleks paksust jääst olnud, sellisel juhul oleks ju samuti pidanud tohutu jääkoguse alla sadamine kõik hooned täielikult purustama, aga midagi sellist ju ei juhtunud!?

Loen hetkel L. Tolstoi "Sõda ja Rahu" (4 paksu raamatut) ja see just Napoleon'i aegadest jutustabki. Sellest saaks juba omaette ulmeloo teha, kuid ilmselt seda ei tee, vaid nokin sealt enda jaoks olulisema välja. Eriti huvitavad on seal vabamüürlikud mõtted/tarkused. Panen sealt lõpetuseks mõned siiagi, missest, et see teemast välja läheb: 

* Adonai on maailma looja nimi.

* Elohim on kõige juhtija nimi.

* Kolmas nimi on väljendamatu ja tähendab Kõik.

* Kolmainsus - asjade kolm algollust - on väävel, elavhõbe ja sool.

Väävel on õli ja tule omadustega, ühendudes soolaga äratab ta selles oma tulisusega iha, mille abil tõmbab ligi elavhõbeda, haarab selle, peab kinni ja loob ühtides üksikuid kehi. Elavhõbe on vedel ja lenduv vaimne olemus - Kristus, Püha Vaim, Tema.

LÕPP

Maailma suurim pettus - aine

Algava loo olen kokku pannud 1909. aasta ajalehe artiklist, ja et arvutist või telefonist liiga kuiv lugeda poleks, lasin Gemini AI-l genereerida pilti juurde. 

Uus õpetus kehade füüsikalisest loomust. 

Materialistlikus ilmavaates, millega meie aja teadus tegeleb, on aine jäävus ja hävinematus üleüldine tõde, mille kõikumatust, nagu arvatakse, kõik teaduslikud mõttetööd kinnitavad, kuid see on pelgalt usk, mis väldib paljusid esile kerkinud probleemide käsitlemist, mida järgnevas loos vaatleme.

Usk aine ning tema omaduste kui kõigi, maailmas ette tulevate nähtuste aluspõhja sisse oli nii suur, et see õpetus mitte üksi eluta ainelise ilma kohta kehtivaks ei saanud, vaid ka orgaanilise looduse eluavalduste teaduses kiirelt maad võttis. Viimaks seati kõik loodusenähtused ühe ainsa alguse mõju alla, teadus põlvitas ühe ainsa ebajumala - aine ja tema omaduste ees. Olevaks tunnistati ainult seda, mida mõõta või kaaluda, mida näha või tunda võib.

 

Teadlased põlvitavad seebimulli ees.

Kuid see lapselik uskumine ei takistanud ometigi mitte sedasama teadust, ainet ühes tema omadustega mõeldavateks aatomideks lahutamast, s. o. nii pisikesteks algosakesteks tükeldamast, mida enam näha ega tunda ei võidud ja millede ehitust tõepoolest ainult mõttes, kui inimese mõistuse saadust, ette kujutati, ja seesugustena ei võinud need algosakesed enam midagi reaalset sisaldada ega aine kui kõigi olevate asjade aluspõhja õpetuse mõttes iseenesest mitte midagi füüsikalist pakkuda.

Nii tekkis õpetus, mille sisu igas osas nähtavasti ei klapi ja millest palju järeldusi võib teha. Teadus uskus aine kui kõigi ilmanähtuste aluspõhja reaalse olemasolemise sisse; sellele kindlale reaalsele alusele rajas ta kõik loodusekehade füüsikalise külje, aluse enese sisuks seadis ta aga arvatavad algosakesed „aatomid“, mõttekujutise saadused, inimese mõistuse luuletöö, millel reaalse ega füüsikalisega midagi ühist ei ole.

 

Teadlane uurib mikroskoobiga aatomeid.

PS! Kui keegi usub, et aatomist on fotod või isegi videod olemas, siis see on umbes sama, nagu uskuda pilte kosmosest ja inimese külastusest Kuule. Teaduse enda pakutud aatomi suurus on aga väiksem, kui valguslaine pikkus, ehk aatomit ei ole võimalik näha isegi juhul, kui aatom olemas oleks.

Allpool on internetist laenatud pilt (väidetavalt reaalne kosmosest tehtud foto). Mitu viga leiad? 

19. sajandi lõpul avastati raadium ja siis selgus, et asjad ei klapi, kuna see müstiline aine paiskab endast välja tohutus koguses energiat, seejuures ise massi kaotamata. Väidetakse, et raadium kaotab massi küll, aga see võtab tuhandeid aastaid, mida ei saa keegi füüsiliselt kontrollida. Lihtsam oli asi peita aatomiteooria taha ja raadium kättesaamatuks teha ning sellega ongi asi ants.

Asja selgemaks arusaamiseks võtame kõige lihtsama näite, mis näitlikult selgitab, et nõndanimetatud aineomadused enestes mitte midagi ainelist ei sisalda, vaid et nad kõik iseenesest liikumised on. Liikumine aga on üks energia seisukordadest.

Ei hakka pikalt seletama tuttavat füüsikalist käsitlust, mida aine kooshoidmise jõuks nimetatakse, kus vedelate kehade kooshoidmise jõud on võrdlemisi väike ja gaasisarnastes kehades on osakeste liikuvus kooshoidmise jõust tugevam ning sellepärast lendavadki gaasiosakesed koost laiali. 

Kindlatel kehadel on osakeste liikuvus nõrgem kui kooshoidmise võim ja kehaosad on tihedas tombus koos, millele aine kooshoidmise võim teatud kindla kuju annab. Mida kõvem keha, seda vähem liikuvust on tema osakestel ja seda tugevam on nende kooshoidmise jõud. Sellest järgnes iseenesest ka kehade kõvadusejärk: kahe keha võrdlemisel jõuti otsusele, et kõvem on see keha, mis teist kriimustab ja lõikab. Karastatud teras lõikab rauda, raud lõikab puud; teemant on kõvem kui ükski teine keha, sest sellega saab lõigata iga keha.

 

Kas asjalugu on tõesti nii? Kas annab õpetus ainest ja tema omadustest, aineosakeste kokkukuuluvusest, tõesti tarvilise aimu kõvadusest, mida ta liikuvuse, liikumise vastandiks seab, ja kas ei paista mõistemäärus „kehade kõvadus“ ise olevat küsitav, kui me teda võrdlevalt ja arutlevalt tähele paneme? Kas on see tõsi, et ainult kõvem keha võib pehmemat keha lõigata, ja kas ei ole hoopis vastupidised nähtused võimalikud?

Seesugused nähtused on tõepoolest võimalikud ja juba ammust ajast saadik praktikas kasutusel. Kuidas kõige kõvemaid kalliskive, nagu teemanti, võib lõigata: selleks otstarbeks tarvitatakse pehmemat keha – rauda.

Katsuge kõige kõvemast terasest valmistatud noaga teemandi peale harilikul viisil kas või kerget kriimugi teha, ja te näete sedamaid, et see on võimatu; katkilõikamisest ei maksa rääkidagi. Aga sedasama teemanti saab lõigata pehme rauatükiga, mis on tehtud õhukeseks kettaks ja pandud väga kiiresti ringi käima.

1820. aastatel tahtis ameeriklane Burn õhukese puukettaga viili siledaks teha. Selleks otstarbeks pani ta ketta õige kiiresti ringi keerlema. Aga vaevalt oli ta keerlevat ketast viili keskkohaga puudutanud, kui viilist terve kimp sädemeid laiali lagunes ja ilmsiks tuli, et puust ketas oli karastatud terasest tehtud viili pooleks lõiganud: puust ratta peal ei olnud aga mitte vähematki kulumisejälge ega vigastust märgata, just nagu ei oleks terasviil temasse puutunudki.

Kasutati saage, millel oli pehmest rauast ketas ja mis kuni 47 sülda sekundis (2000 pööret minutis) ringi keerlema pandi. Katsetel olid head tagajärjed; niisugune saag ei tee mitte ainult sisselõikeid isegi kõige kõvema terase sisse, vaid saeb tarbekorral ka seesugusest terasest latid ning kangid hõlpsa vaevaga katki: lõige on korralik, isegi sel korral, kui läbilõigatav teras õige rabe on. 

 

Rasvaküünal, millele on antud vastav kiirus, purustab vineerplaadi, jäädes ise terveks.

Niisuguse saega töötamisega käib kaasa hulk väga isesuguseid nähtusi: seal kohas, kus keerlev raudketas saetava terasega kokku puutub, tekib kõrvulukustav kriiksumine, kusjuures terase ja ketta kokkupuutumise kohast kimp kiirgavaid tulesädemeid alalise joana välja voolab: lõike pind lööb hõõguma, läheb tulipalavaks, kuumus tõuseb metallisulamise punktini. Keerlevas kettas eneses ei ole aga mingit muutust märgata, selle temperatuur jääb endiseks: see ei lähe mitte sugugi soojemaks ja kui ketta serv suurenduse all üle vaadati, ei leitud sealt vähematki ärakulunud kohta.

Seega, kõik need tõeasjad viivad meid ühe ja sellesama lõppotsuse juurde: mitte alati ei lõika ainuüksi kõva keha pehmet; ka vastupidine nähtus on võimalik, pehmem keha võib hõlpsasti ka kõvemat lõigata; kuid viimane nähtus on ainult sel tingimusel võimalik, kui pehmem keha õige kiiresti liikuma on pandud. Nii siis suurendab liikumiskiirus pehme keha kõvadust ja annab sellele kõvema keha omaduse.

Isegi vedelad kehad, millede osakeste kokkuhoidvus nagu ikkagi seesama ametlik aine seadus õpetab üsna nõrk on ja osakesi kindlas, kujulises tombus ei suuda hoida, isegi vedelad kehad omandavad, kui neile suur liikumiskiirus osaks saab, kõige kõvema keha omadused. Suure liikumiskiirusega veejuga puurib kalju sisse augu. 

 

Veega raua lõikamine.

Veel tähelepanuväärsem on järgmine huvitav katse, mis Lancy vabrikus korda saadeti. Sõrmepaksune veejuga purskas (niisama kiiresti kui keerlev ketaski eelkirjeldatud katsetes) taeva poole üles. Tugev mees peksis mõlemasse kätte võetud mõõgaga täiel hool vastu seda juga ja ei suutnud seda läbi raiuda: mõõk põrkas tagasi, justkui ei oleks terava mõõgaga mitte vastu peenikest veejuga löödud, vaid vastu kõige kõvemat terast.

Veejuga, mille tema osakeste liikumiskiirus otsekui terasvardaks muutis, näitab, et kõvaduse põhjust mitte kokkuhoidvuse-omadusest ei tule otsida, vaid liikumiskiirusest. Et näidata, et kõne all olev nähtus tõesti liikumiskiiruse peal põhjeneb, s. o. energia peal, millel aine enese omadusega "kokkuhoidvusega" oluliselt mitte midagi ühist ei ole, tähendame siin veel ühe niisama õpetliku katse, milles aine enese kaastegevus nulliväärtuseline on. 

Selle katse sooritaja oli Hulwig. Hulwig ise tarvitas järgnevat katset selle tõenduseks, et ainetühjast ruumist täiesti võimatu on läbi tungida ja et õpperaamatutes kirjutatu õpetus, nagu tuleks läbitungimatust aine lahutamata ning peaomaduseks pidada, eeltähendatud põhjusel, siis tõepoolest hoopis ekslik on. Aga see katse aitab meil ka käesolevat küsimust valgustada. 

Hulwigi katse on järgmine: võetakse tugev elektromagnet, mille raudpooluste vahet mõni sentimeeter on, ja kui see magnet tööle on seatud, pannakse tugev mees magneti pooluste vahel olevast ruumist mõõgaga läbi lööma. Kui heast terasest mõõk ka ei oleks ja kui tugeva hooga mees ka ei lööks, põrkab mõõk ometigi kõrvale, otsekui ei löödaks mõõgaga mitte vastu elektromagneti-pooluste vahelist õhukihti, vaid vastu kõige kõvemat keha. 

Kuid ka õhukiht ei ole siin sugugi tähtis. Veidi teisel kujul, sellekohase abinõu varal, võib sedasama katset ka õhuta, tühjas ruumis korrata, ja tagajärg on niisamasugune: ka õhuta, täiesti tühi ruum, milles ainekübetki ei ole, ilmutab kõige kõvema keha omadusi, paneb nagu kõva keha, mõõgalöökidele, kui ka igasugusele muule jõuavaldusele vastu, millel otstarbeks on sellest tühjast ruumist läbi raiuda.

Siin ei ole elektromagneti pooluste vahel mitte midagi muud olemas kui liikumise-energia elektromagneti-jugade voolamise näol. Kuid see liikumine määratud sihil sünnib nii suure kiirusega, et miski mõõgahoop tema vastu ei saa, ja saadakse niisugune mõjupilt, nagu asuks elektromagneti pooluste vahel kõva keha, millest võimatu on läbi tungida. 

Ühesõnaga - Liikumisekiirus annab kehale hävitusjõu ja tema osakestele sel samal põhjusel vastupandavuse.

Isegi üks kõige ainelisemast omadusest, nagu kõvadus, mis oma olu poolest on täielik liikumise vastand, põhjeneb tõepoolest liikumise peal ja kujuneb nimelt liikumisekiiruse järele. Mitte aineosakeste kokkuhoidvus, vaid nende liikumisekiirus, mis kindlaks määratud sihi poole on juhitud, annab kehale ka kõvaduse. 

 

(Nähtamatuse) liikumine loob (näiva) mateeria ja annab sellele kuju ning kõvaduse.

Niisugune liikumise kiirus on liig suur selleks, et seda vähegi märgata võiks, ja keha näib nagu liikumatult paigal seisvat. Aga aineosakesed liiguvad siin kindlapiirilises süsteemis ometi nii suure kiirusega, et seda liikumist niisama raske on takistada, nagu eelkirjeldatud katseteski. See kindlal sihil liikuvate aineosakeste liikumisepüsivus sünnitabki kõvaduse mõjupildi, annabki kehale selle sisukorra, mida harilikult aineosakeste kokkuhoidvuse arvele pannakse, mida aga liikumise-energia tööks tuleb pidada. 

Eelmistest ridadest selgus, et looduse kehade füüsikalise loomu kohta üles seatud õpetus lükkab ümber materialistliku arusaama, mis teaduses valitseb ja mille järgi ainet ning tema omadusi peeti kõige oleva maailma A-ks ja O-ks. Tuleb välja, et „ilma-aine" ainult mõttekujutus, paljas õhupeegeldus on, niisamasuguseks õhukangastuseks tuleb ka neid „aine omadusi" tunnistada, millede kaudu füüsikalises looduses tähelepandavaid nähtusi on seletatud.

 

 "Ilma-aine" ainult mõttekujutus, paljas õhupeegeldus on.

Looduse kehade füüsikalise loomu asjus üles seatud õpetuse seisukohalt langeb muidugi kokku ka „kosmiline" ehk ilma-ehitusline „aine jäädavuse", "hävinematuse" ja "aine jäävuse põhjusseadus."

Kineetilise ehk liikumise põhjaliku õpetuse järgi ei ole aine „jäädavus“ ja „hävimatus“ muud kui kõige suurem mineva aastasaja eelarvamine, mida aga ametlik teadus tänini veel väsimatult jutlustab.

Materialistlikus maailmakäsitluses, millega seesama ametlik teadus täielikult kokku langeb, on „aine jäävus“ ja „hävimatus“ iseenesest üldine tõde, mille kõikumatust - nagu arvatakse - kogu teaduslikud mõttetööd kinnitavat.

 

Teadlased ülistavad ainet.

Tuleb välja, et "igavene aine" ja selle niisama igavesed, hävinematud omadused mitte ainult ekslikud ei ole, vaid füüsikalise looduse nähtuste selgitamiseks ka ülearused, üleliigsed on. Need nähtused põhjenevad üksikult kui ka üheskoos energia alusel, mitmesuguste liikumise-seisukordade ja -kiiruste peal. Kineetilise õpetuse seisukohalt kaotavad aine aatomid ise oma aine.

Selle küsimuse asjus ütleb Hulwig ühe kõige suurema arvuteadlase (matemaatiku) ning tähtsa füüsikateadlase, prantslase Henri Poincaré näpunäidete põhjal muu seas järgmist:

 

Henri Poincaré

„Aatom kaotab oma olemuse, ühes sellega kaotavad olemuse ka molekulid ehk aineosakesed ja kogu maailm. Aine kaob ja kogu lai maailm, mis meie maailma ümbritseb, muutub kihavateks eetriväljadeks, mida kiirgavad elektrilaengud voogama panevad. See on loogiline, aga ühtlasi ka hoopis ootamatu järeldus, sest füüsikateadlased hakkavad aine olemasolu üle kahtlema, nimelt sel teel, et oma teadmisi aine asjus täiustavad."

LÕPP

Allikad: 

Päewaleht, nr. 110, 16 mai 1909.
Päewaleht, nr. 111, 20 mai 1909.
Päewaleht, nr. 112, 21 mai 1909.

Vead kosmoses

Vigu kosmoses olen varemalt mitmel korral käsitlenud, nagu näiteks valguskiiruse muutumise probleem, kus teadlased avastasid 20. sajandi algul, et valguse kiirus on muutuv ehk muutuseks mõõdeti 5-aasta jooksul miinus 200km. Ilmselt on see nähtus süüdlane, miks meile näib, et aeg kiireneb. 

Kuu ja päikese kohta olen allikatest ja otseste vaatlustulemuste ja loogika abil pannud kokku mitmeid lugusid (Kuu ja päikese suurus ja kaugus, kuuvarjutuse võimatus, soojuskiirgus päikeselt, eeter ja selle rõhumine maa peale jne. Lisaks ka teaduslik paradoks, et miks öine taevas on pime, aga peaks valge olema). Kõige parem või loogilisem näide, et Einsteini teooria ei kehti, asub siin. Kuigi võibolla sellest taskulambi näitest on väheke raske aru saada, siis teen siia näitlikustamiseks väheke parema pildi.

Ehk, kui päikeselt asuvast samast punktist hakkavad kaks päikesekiirt liikuma teine-teises suunas, kiirusega 300 000 km/s, siis nagu pildilt nähtub, jõuab üks päikesekiir Maale u 8 minutiga ja teine päikese kiir Veenusele umbes 6 minutiga. Päikeselt Maale on 149,6 miljonit km ja Veenusele on 108,2 miljonit km. Läbitud distants on 257,8 km ehk teisisõnu - päikesekiired eemaldavad teineteisest 600 000 km/s. Minu arust saab ka väike laps sellest lihtsast skeemist ja seletusest aru, aga teadus ütleb, et see pole võimalik ning siis need tähtsad onud ja tädid jagavad üksteisele Nobeli preemiaid ja minusugused ei jaga matsu. Ilmselt ei jagagi, lihtsalt uurin neid asju oma tarbeks, ja saan iga päev üha uusi kinnitusi, kui loll ma olen.

Järgmine näide, et kosmosega on midagi valesti ja ilmselt pole vaja vist meelde tuletada, et minu andmed pärinevad üldjuhul vanadest allikatest. Tekst on pärit 1932. aasta ajalehest.

Senitundmatu mõjur maailmaruumis.
Miks algas tänavune päikesevarjutus varem?

Ameerika astronoom Slokum tegi hiljuti sensatsioonilise avalduse. Nimelt olevat päikesevarjutus alanud varem, kui see täpsete teaduslike väljaarvamiste järele oleks pidanud sündima. Milles viga seisab, pole teada. Arvatakse üldiselt, et planeetide liikumises on tekkinud mõni uus mõjur. 

Panin just meelega selle pildi siia, kus on näidatud, kuidas päikesevarjutus tekib. Seda teemat olen ka varemalt käsitlenud ehk, kui kuu on pisut üle 3000 km diameetriga keha ja asub veidi vähem kui 400 000 km kaugusel maast, ning päike asub kuust u 149,6 miljonit kilomeetri kaugusel, siis ei saa tekkida maale mitte kõige vähimatki varju kuust, aga hetkel me teame, et päikese varjutuse ajal jätab kuu maale u 100-160 km suuruse varju. 

Järgmine näide on pärit 1917. aasta ajalehest. Tervet artiklit siia ei pane, vaid ainult tähtsama osa. Esmalt aga selgitan väga lühidalt juurde, kuidas tähed surevad peavoolu järgi. Oma hilises elufaasis muutuvad tähed punasteks hiidudeks ja sealt edasi kas neutrontähtedeks või plahvatavad supenovana. Miks aga Sirius ei järgi antud loogikat ja muutus punasest tagasi siniseks?

Sirius. 

Sirius on nõndanimetatud "Suure Koera" tähtkujus üks peatähtedest. Tema oli juba vanade egiptlaste juures suures aus ja teda uuriti hoolega. Ennemalt olnud ta valgus punane, aga nüüd on see veidi sinakas. Kust see valguse muutus tuli, on praegu teadmata.

Järgmine näide on pärit 1926. aasta ajalehest, kus teadlane Millikan tegi katseid ja arvutas välja, et meie taevas peab olema vähemalt 25 meetri paksune veekiht, et hävitada kosmiliste kiirte mõju, mis tapaks kõik elava. Tervet artiklit saab lugeda siit.

Kuidas mõõta kosmilisi kaugusi (1888).  

Panen siia vähe pikema jutu mõtiskluseks. Selline jutt tundub loogiline ainult siis, kui asja üle pikemalt järele ei mõelda ehk kõlbab hästi lollitamiseks. Panen eelnevalt siia oma mõtted ja siis ajalehe teksti.

Esiteks, kui kaks teadlast asuvad üksteisest mitmetuhande km kaugusel ja proovivad sedasi kraadide vahe arvutamisega kuu kaugust mõõta, siis saab seda teha küll, kui maa on lame. Ehk vana-aja teadlased ei kasutanud kuu kauguse mõõtmisel maa kumerust ja said umbes samasuguse tulemuse, nagu me tänapäeval teame. 

Kuidas aga mõõta, ütleme 100 valgusaasta kaugusel oleva taevakeha kaugust meetodi järgi, nagu artiklis kirjeldati, on võimatu nende seadmetega, mida kasutati u 150 aastat tagasi. Teen ka pisikese arvutuse oma jutu tõestuseks. Kui astronoom tahab mõõta 100 valgusaasta kaugusel oleva taevakeha kaugust, siis ta teeb, oletame suvisel pööripäeval selge ilmaga kindlast asukohast kindla teleskoobiga mõõtmise ehk fikseerib teleskoobi nurga (kalde), kui teleskoop on suunatud vastavale tähele. Nüüd ootab astronoom 6-kuud ja teeb uue nurga mõõtmise, kui vastav täht on teleskoopi püütud. Nüüd arvutab ta nurga erinevuse ja saabki välja arvutada, kui kaugel asub vastav täht, mille kaugust sooviti teada saada. Häda on aga selles, et see ei ole realistlik. Maa liigub 6-kuu jooksul ümber päikese u 300 miljonit kilomeetrit ja 100 valguseaasta kaugusel olev tähe vaatlus muudab teleskoobi nurka ainult 0,065 kaaresekundi võrra, mida vastavalt teleskoobi suurusele teisendades maa keelde, oli muutus ainult 0,00315 mm = 3,15 µm ehk selliseid mõõtmisi ei saanud vanal ajal teha. Lisaks veel tuleks arvesse võtta maa kalde muutus. Ja nüüd kujutage ette, et tehti kindlaks sellel ajal samasuguse meetodiga tähe Rigel'i (β Orionis) kaugus, mis nagu meile täna väidetakse, asub u 900 valgusaasta kaugusel. Saatan peitub detailides.

Inimese, kes kaasa ei mõtle, selle lollitab ilusti alljärgneva tekstiga ära.

Kui üht kõrgel seisvat asja, näituseks üht torni tippu, tahaksime mõõta, kui kaugel ta meist on, siis võiksime nõnda teha: pistaksime tüki maad tornist eemale ühe sirge kepi maa sisse, nõnda et ta ülemine ots just mõõdetava torni tipu poole näitab. Sellest kepist eemale paneksime teise, mis niisamuti torni tipu poole näitab. Nende keppide vahele tõmbaksime (kas või mõttes) ühe õige joone. Meil on võimalik ära mõõta joone pikkus ja nende nurkade suurus, mis joon keppidega kokku puutudes sünnitab. Selle järel on võimalik välja rehkendada, kui pikad peaksid kepid olema, kui nad torni tipuni ulatuksid, sest need pikad kepid ja nende vahele tõmmatud joon sünnitavad kolmnurga. Kolmnurga suuruse võib aga siis kätte saada, kui ta ühe külje pikkus ja kahe nurga suurus teada on.

Kui kaks astronoomi ühel (varemalt kokku räägitud) silmapilgul, teine teisest mõni tuhat versta eemal, omad vaatetoru kuu poole pööravad ja tähele panevad, kui viltu nende vaatetorud sel korral seisavad, siis saavad nad ka kolmnurga. Selle põhjusjoon on nende kaugus teineteisest, mis ju võimalik on teada saada, sest et ta maa peal on. Kahe nurga suurust selle põhjusjoone otstes näitab torude viltuseis. Nõnda on neil paras jagu põhjusi käes rehkendamiseks, kui pikad peaksid torud olema, mis kuuni ulatuksid. See ongi kuu kaugus.

On juba kord Kuu ja Päikese kaugus teada, siis on ka võimalik nende suurust välja rehkendada. Seda võib ühel kohal toimetada. Seatakse kaks vaatetoru ehk kaks keppi nii, et üks näitab Kuu ülemise ja teine alumise ääre poole; keppide alumised otsad puutugu teineteisega kokku, siis sünnib nende keppide kokkupuutumise kohal nurk, mille suurust võib ära mõõta.

On kolmnurgal üks nurk ja kaks külge teada, siis võib ta teised nurgad ja kolmanda külje rehkenduse teel leida. Endisest rehkendusest on teada, et kepid ehk torud, mis Kuuni ulatuksid, oleksid 500 000 penikoormat pikad – need on kaks külge; kolmas, mis rehkenduse läbi peab leitama, on Kuu suurus ühest äärest teiseni. See on umbes 3000 versta.

Kui Kuule ülevalt äärest saaks nii pika varda sisse pista, et ta alt välja ulataks (Kuu on ju kera), siis peaks see varras 3000 versta pikk olema. Seda nimetatakse Kuu läbimõõduks. Maa läbimõõt on sellest neli korda ja Päikese läbimõõt 400 korda pikem.

Kui meil mõõdupuu oleks, mis maast Kuuni ulataks, siis ei ulataks seesama puu veel mitte Päikese kehast läbi. Kui 13 nii pikka varrast, nagu siit Kuu juurde, üksteise otsa jätkata võiks, siis hakkaks see varras Päikesest juba läbi ulatama. Ehk küll Päike nii suur on, siiski ei paista ta meie silmale Kuust suurem. See tuleb sellest, et ta nii palju kaugemal on.

Astronoomide uurimise järele on peaaegu kõik tähed päikese sarnased tulised kerad, mõned veel palju suuremad, aga nad näivad nii väikesed olevat sellepärast, et nad on määratult kaugel. Nende kaugust mõõdetakse niisugusel põhjusel: maa ei seisa ühe koha peal, vaid käib ringi ümber Päikese. Kui ring on täis, siis on aasta möödas. Pööratakse vaatetoru ühe tähe poole ja pannakse tähele, kui viltu ta seisab. Poole aasta pärast vaadatakse jälle. Nüüd on Maa esimesest vaatekohast 40 miljoni penikoorma kaugusel. See on kolmnurga põhjusjoone pikkus. Kuidas vaatetoru esimesel ja teisel korral viltu oli, selle järgi arvutatakse kahe nurga suurus. Mis veel tarvis, selle saab rehkenduse abil.

Järgmiseks, teleskoop Greenwichi observatooriumis 18. sajandil on võimatu, sest polnud olemas seadet, mis kompenseeriks tähtede liikumise kiirust taevas (peavool teab seda, kui maa pöörlemist).

Kui näiteks kuu kogemata õnnestuks sellisesse suurde teleskoopi saada, siis umbes juba 30 sekundi pärast on kuu pikksilmast kadunud. Isegi väikese teleskoobiga on raske kosmilisi objekte teleskoobile saada ja veel raskem seda seal hoida...

Lõpetuseks aga minu lemmiknäide asjast, et maailmaga või õigemini kosmosega on midagi valesti. Targu jätan mainimata, et arvatavasti pole mitte miski päris ja sellised vead on just meelega jäetud meile avastamiseks, et siit edasi mõelda.

Lõpetuseks viimane lugu 1907. aasta ajalehest, mis on minu arvates kõige ägedam.

Marss telegrafeerib?

Imelik on veel see, et kanalid suuremate pikksilmade läbi vaadates ja kangemate suurenduste tarvitamise puhul mitte sugugi laiemad ei paista olema, kui väikeste teleskoopide ja nõrgemate suurenduste all. Ka ei ole kanalid siis laiemad, kui Marss Maale lähemal on...

Millest selline asi võis tulla? Ma ei ütle, et selline asi täna enam võimalik saab olla, sest maailm korrigeerib lõpuks inimeste poolt avastatud vead ja ebaloogilisused. Mis on kosmos või õigemini, mis maailm see on, milles me elame?

LÕPP

Allikad: 

Sõnumed (1931-1933), nr. 204, 7 september 1932.

Päewaleht, 4 veebruar 1917. 

Viljandi Postimees, 22 november 1926.

Wirulase lisa, 11 oktoober 1888.

Põhjanaela kirjandus, 23 veebruar 1907.

Lünk ajaloos või Matrix'i viga - Lindude rõngastamine ja 200-aastane ronk

Lühilugu.

Ametlik info: Lindude rõngastamise ajalugu algab 1899ndal aastal, kui Taani kooliõpetaja Hans Christian Cornelius Mortensen oli esimene, kes kasutas süstemaatiliselt alumiiniumrõngaid lindude rõngastamiseks, millele oli peale stantsitud unikaalne number ja aadress. Üksikuid katseid tehti juba varem: lindudele seoti niite, pandi värvilisi märke või tehti muid lihtsaid tähiseid, kuid need polnud süstemaatilised ega teaduslikult eriti usaldusväärsed.

Varajased ja ebakindlad katsetused.

Enne teaduslikku revolutsiooni püüdsid inimesed lindude liikumist jälgida loomingulisemalt:

* Antiik-Rooma: Teadaolevalt sidusid rüütlid või sõnumitoojad vahel lindude jalgade külge värvilisi niite, et saata teateid või tunda ära oma linde.

* 1595: Prantsusmaa kuninga Henri IV jahipistrik kadus ja leiti hiljem Maltalt – see oli üks esimesi tõendeid lindude pikamaalendude kohta.

* 1803: USA loodusuurija John James Audubon sidus hõbeniite idapiiritajate jalgade külge, et näha, kas nad naasevad järgmisel aastal samasse kohta (nad naasidki).

Ametliku osa lõpp ja järgmise ametliku osa ehk Marahwa Näddala-Leht, nr. 2, 14 jaanuar 1825, algus (pudikeelest korrigeeritud tänapäevasemasse keele-pruuki).

Kodulindudel ei anta aega väga vanaks saada, et neid ikka majapidamise tarbeks kasvatakse, ning siis ka tapetakse: aga mõndadest metslindudest on teada saadud, et nemad kaua elavad. 1734. aastal said Prantsusmaal ühe suure härra jäägrid ühe kaarna elavalt kätte, kelle sääre ümber lai hõbevõrukene oli, millel oli graveering peal. 

Viidi lind härra kätte, ja nähti, et võru oli linnukese jala ümber pandud 141 aastat tagasi. Härra käskis linnukese teise sääre ümber niisamasuguse hõbepleki panna, millel linnu kättesaamise aastaarv peale löödud ja lind lahti lasta. 1779. aastal, mis oli 45 aastat pärast seda, lasti lind Saksmaal maha, ja oli tema siis 186 aastat vana. Kes seda teab, kui vana tema olnud, kui esimene võru sääre ümber pandi? (Ajalehe artikli lõpp).

Vähe veel sellest, et lindusid rõngastati ja teada saadi justkui vastuolulist infot, et mõni kaaren pea 200-aastaseks on elanud, siis on sellest samast ajaperioodist teada, et ka kaladele pandi hõbedast märgistusrõngaid ja nagu selgus, ka need kalad vabalt üle saja aasta võivad elada. 

See lugu näitas järjekordselt ja üpris ilmekalt, kui vigane on ajalugu ja kui vigased on teadmised, kuid seda ainult esmapilgul. Kes eelmist lugu ei lugenud, see lugegu, ja siis ehk saab otsad kokku viia, miks asjad alati ei toimi valemi alusel. Õigemini, valemi alusel just kõik toimibki, aga valem pole see, mida peavoolu ajalugu meile õpetab. Tegelikult oleme me kõik selle sama supi sees ühekorraga, aga siin on veel midagi, mille ma nüüd vist olen, vähemalt enda jaoks, ära lahendanud. Jung ütles, et kollektiivne alateadvus on kõigi aegade ilmakogemuste aluseks. Kui aga mingi osa inimesi mõtleb teisiti, no oletame, et nad arvavad, et maailm on lame, siis sellest veel ei muutu maailm lamedaks, aga vastavad nähtused hakkavad maailma kogemuse või kollektiivsesse alateadvusesse ilmnema ja selle järgi kohendab kohe ka end maailm. Mida rohkem uskujaid, seda lamedamaks maailm muutub ja vastupidi. Kuidas aga puutub asjasse eelnev lindude rõngastamise lugu? Vat nii puutubki, nagu anomaaliaid sisaldavad vanad tekstid. Lindude rõngastamisest on kuulnud väga paljud inimesed ja kindlasti paljud arvavad, et seda on tehtud juba iidamast-aadamast ajast saati. Ametlik ehk kellegi kujundatud narratiiv seda aga ei kinnita ja loob vastava teemaga tegelejatele kuvandi ja mingi pidepunkti, millest saab ametlikult kinni hakata. Enamus inimesi aga ametlikku narratiivi ei tea ja oma enese tarkuses mõtlevad, kui neid asjasse pühendada, et ju on selle teemaga tegeletud juba sadasid aastaid. Vot just nii aga sündiski lindude rõngastamise ja pea 200-aastase ronga lugu, sest see on ühiskonna kollektiivse alateadvuse produkt. Nii on ju tegelikult iga asjaga. Ükski asi ei ole ju tegelikult 100% ja on pidevas muutumises v. a tõde. Mis on tõde ja kust tõde leida? Seda ma siia ei kirjuta, sest sellele hakatakse kohe vastu vaidlema ja seega ei olegi võimalik kollektiivselt tõde leida, kui selleks kasutatakse vaid oma mõistust. Tõe võib leida ainult läbi tunnetuse, sest südamel on oma mõistus, mida mõistus ei tunne. 

Sellega võiks ka ühtlasi oma uurimised lõpetada ja pöörata pilgu ükskõik millele muule, aga inimese hing on ikka selline, et miski ei anna talle pikalt rahu. Rahuseisund inimeses endas, kui seda on liiga kaua, ei anna lõpuks samuti inimesele rahu ja sellest tuleb kasvõi korraks välja tulla. Kunagi ma olin oma uurimistega korraks teisel rajal ja uurisin teemasid, mis võiksid selgust tuua, et kes on need, kes meie kollektiivset alateadvust kujundavad. Kas mitte hoopis selle poolega ei tuleks tegeleda, sest ilmselgelt ei ole tegemist heade jõududega. Teisest küljest jälle, ainult keerulistes ja halbades ning rasketes olukordades tuleb esile inimese tõeline pale ja ilmselt see ongi kogu asja, kui nii võib öelda, suurem eesmärk. Väiksem eesmärk on mõelda, nagu paljud targad seda ennegi on öelnud, et kes me oleme, kust me tuleme ja mis maailm see selline on. Kui aga korra mõelda sellele, kes soovivad maailmas kujundada oma kollektiivset tõde ja sellel kurjusel see ka lõpuks õnnestuks, siis oleks maailm täpselt selline, nagu nemad seda tahavad. Seega, senikaua, kuni on peavoolust erinevalt mõtlevaid inimesi, seda ei saa mitte kunagi juhtuda...

LÕPP 

Järgmises teemas tuleb juttu kosmosest... 

7 maailmaimet - Jupiteri kuju

Tegelikult saaks kõikidest maailmaimedest ulmeloo kokku panna, aga hetkel seda ei tee, sest ilmselt olen mõnest neist imedest ka eelnevalt kirjutanud, nagu Babüloni linna müürid. Tegelikult see linn ise on totaalne võimatus. Sellest peaks olema isegi mitu lugu blogis olemas, kuid, kes neid siit enam üles leiab? Kuna on aasta lõpp, siis oleks hea teha pisike statistiline ülevaade blogi kohta. Siin on avaldatud 361 lugu ja 13 avaldamata lugu (mustandid) ehk, kui alustada blogi lugemist päris algusest ja lugeda iga päev üks lugu, siis kulub pea aasta, et sellega toime tulla. Statistika järgi on blogis üle 9200 pildi. Lugusid on vaadatud üle 132 000 korra ja lugude all on kokku 510 kommentaari. 

Oma viimase aja tegemiste kohta ütlen nii palju, et Facebook'is ma hetkel aktiivne pole, aga meil on üks maru-tore messenger'i grupp, kus on peale minu veel 4 inimest, kellega me kirjutame kõik-võimalikel teemadel. Arne tahtis, et selle grupi tekstid saaksid kuidagi avaldatud/arhiveeritud ja ilmselt teen seda uue aasta seisuga, aga avalikuks ma neid tekste ei tee, sest ilmselt teised grupi liikmed seda ei soovi. Aga las see jääb praegu nii. See on lihtsalt infoks mõnele heale inimesele, kes aeg-ajalt uurivad, et kuhu ma kadunud olen.

Nüüd teemasse. Vanade ajalehtede andmed ja andmed, mis on tänapäeval näiteks Wikipedia'sse pandud, ei taha omavahel üldjuhul detailides klappida. Mul on hunnikute viisi näiteid ja üks neist on alljärgnev:

7 maailmaimet (1869. aasta andmed ja tänapäevased andmed):

1. Egiptuse püramiidid.

1572. aasta gravüür Egiptuse püramiidide kohta. Sellel gravüüril on absoluutselt kõik kõverpeeglis, võrreldes sellega, mida meile koolis on õpetatud. Ma ei juhi sellel pildil mitte millelegi tähelepanu, sest tark taipab isegi ja lollile ei aita rääkiminegi.

2. Babüloni linna müürid ja rohtaiad. Tänapäevaks on Babüloni linna müürid imede hulgast eemaldatud ja järgi on jäänud ainult Semiramise rippaiad Babülonis.

3. Jupiteri kuju (Kreeka rahva Jumalate isa ja valitseja). Tänapäeval nimetatakse seda imet aga hoopistükkis Zeusi kujuks Olümpias. Selle teema juurde tulen hiljem tagasi, mis ühtlasi ongi loo peateemaks.

4. Egiptuse Diana ebajumala tempel. Tänapäeval nimetatakse seda imet Artemise templiks Ephesoses.

5. Mausoleum. Tänapäeval teatakse seda kui Halikarnassose mausoleum.

6. Aleksandria linna tuletorn.

7. Rhodose saare koloss. 

Jupiteri kuju (1869. aasta andmete järgi)

Kreekamaal Alveuse jõe ääres seisis Olümpia tempel, milles asetses nimetatud kuju. Kuju meistriks oli mees nimega Phidias (Vidias). Arvati, et nimetatud kunstnik oli ise taevas käinud või vastupidi, Jupiter oli maa peal Phidias'ele modelliks käinud, sest vastasel juhul ei olevat selle kuju valmistamine võimalik. 

Tänapäeval (1869) on kuju kohta ainult teada nii palju, kui vanades tekstides on andmeid säilinud ja mõne vana kunstniku poolt pilte maalitud või gravüüre valmistatud. 

Seesinane Jupitri kuju oma aujärje peal istudes oli 42 jalga (12,8 meetrit) kõrge, puhtast elevandiluust ja kullast kokku pandud. Vana viisi järele oli ülemine pool keha paljas, alumine jagu kullast riides. Tema jalalabadel olid kullast tallused all. Vasakus käes hoidis ta suurt valitsuse keppi, mille otsas kuldkotkas istus. Parema peo peal kandis ta üht võidujumala (Viktoria) kuju. Nõndasama oli kõik tema aujärg mitmesuguste kuldjumala kujudega ehitud. Ta pea ümber seisis kuld loorberilehtedest pärg. Kõik kuju oli nii suuresti ja kallilt ehitud, et iga kreeklasel, kes tema peale vaatas, otse kui südamest läbi tungis: Niisugune peab taeva­lik valitseja olema! Sellepärast ka iga kreeklane, kes Olümpia templisse astus, muust elavast jumalast midagi ei teadnud, oma Jupiteri kuju ette, tahtku või mitte, jumaliku austusega pidi maha langema. 

Peterburi Ermitaažis on kuju, mis olevat tehtud selle sama Phidias'e (tänapäevane nimi on Pheidiase) järgi, kuid oh imet! Kuidas on nüüd korraga Ermitaažis asuval kujul paljud asjad valesti kujutatud, võrreldes sellega, kuidas see sama mees (Phidias) seda kuju vanasti kirjeldas. Mis vahepeal juhtus?

Kujul pole kullast sandaale. 

Valitsuskepi otsas pole kotkast, vaid kotkas asub Jupiteri kõrval. 

Aujärjel puuduvad teised jumala kujud. 

Pea ümber puudub loorberilehtedest pärg. 

Mis veelgi kummalisem, kui minna veel rohkem ajas tagasi, ja vaadata veelgi vanemat gravüüri, siis ei klapi enam üldse midagi. Asjad on ajas valeks läinud aste-astme kaupa. Ümber jutustama ei hakka, vast igaüks näeb ise erinevusi. See on sama anomaalia, nagu üleval oli 1572. aasta gravüür Egiptuse püramiidist. Mida ajaliinis kaugemale, seda kummalisemaks kõik läheb.

Kuju oli ehitatud puhtast elevandiluust ja puhtast kullast. Saab vaid oletada, et ülemine paljas osa oli elevandi luust ja alumine riietatud osa, kullast. Nii oli ka vanas tekstis kirjas, kuid öelge mulle, kui vaadata seda ülemist pilti, kus kuju on päris inimesest umbes 8 korda suurem, siis kuidas seda kuju saaks elevandivõhkadest teha? Tehnoloogiliselt tundub see üsna võimatu kunsttükk olevat, kui just tollel ajal hiigel-elevandid ei elanud, mille ühest-ainsast võhast see määratu kuju välja nikerdati. Loomulikult on see minu "võimatu" ettekujutse vili, sest ilmselt on asjaga nii, et selliseid asju füüsilisel kujul ei saanud kunagi olemas olla ja sellest olen palju kirjutanud, et miks nii arvan. Aga korraks oletame, et siiski oli taoline füüsiline maailm võimalik. 

Vana ajalehe andmed:

Kuju olevat 60-aastat seal templis rahulikult istunud, kuni elevandiluu oli pragunema hakanud. Leiti meister (Damaphon), kes kuju parandada oskas. Hiljem võttis Rooma keiser Caligula nõuks kuju Rooma toimetada, kuid ta ei saanud sellega hakkama ja kuju jäi kuni aastani 508 pärast Kristust oma kohale istuma. Keiser Teodosius II ajal läks tempel põlema ja kuju hävines.

Nagu juba eelpoolgi lugeda ja näha sai, siis on tänapäeval kuju kohta andmeid kohati tundmatuseni muudetud. Näiteks, öeldakse, et kuju oli valmistatud kullast, elevandiluust ja eebenipuust ning oli kaunistatud vääriskividega. Kuju troon oli valmistatud seedripuust. 

Ehk täna on asju kujutatud nii, et seda kuidagi reaalselt ka ehitada oleks olnud võimalik. Puust saab ju mida iganes nikerdada, kuid tegu oli ju siiski imega ja et ime ikka imeks jääks, toodi ka vääriskivid mängu, et asja kuidagigi tasakaalustada. 

Lisaks teatakse kõneleda jällegist täielikult vasturääkivaid andmeid kuju saatuse kohta. 

Tsiteerin Wiki't: Umbes 360 pKr viidi kuju Konstantinoopolisse, kus see hävis 475. aastal tulekahjus. Ehk andmed ei klapi tegelikult mitte ühestki otsast. 

Lõpetuseks võingi öelda, et igal vabal hommikul tuhnin vanades ajalehtedes (no tegelikult mitte igal hommikul, vaid siis kui viitsimist on) ja postitan oma leide vastavasse messenger'i gruppi, mille kohta Arne ütles, et võiksin seda infot Graali jagada (nagu vanasti), aga hetkel ei viitsi. Väga paljud andmed ei klapi omavahel. Näiteks, eile lugesin läbi 19. sajandi keskpaiga ajalehest loo Vatikani ja Peetri kiriku kohta, mille andmed tänapäevaks on päris kardinaalselt muutunud. Vanasti oli Peetri kiriku rist Cheops'i püramiidi tipust kõrgem, täna enam ei ole jne. 

Kuid neid lugusid lugedes hakkasid hoopis teistsugused mõtted kummitama. Kuidas sai vanal ajal olla ilmas nii palju kulda, et see oli väga tavaline? Tolstoi raamatus "Sõda ja Rahu" andis üks vürst või sõjamees sõdurile oma rahakotist kolm kuld tükki! Miks ta andis rahakotist kulda, mitte raha? Loen seda raamatut hetkel ja see on samuti igasuguseid vastuolusid ja võimatusi täis, kuid sellest võibolla mõni teine kord. 

Kulla juurde tagasi. Kuidas saadi vanasti kaevandustest kulda? Lugesin kuskilt, et kaljud ja pinnas pesti elavhõbedaga läbi, mis seob kulla enesesse. Hiljem aurutati elavhõbe ära ja kuld jäi järele. Elavhõbe hakkab aurama juba toatemperatuuril ja sellest kulla kätte saamine on väga lihtne. Neid andmeid kõrvutades meenus jälle, et Eestis on mitmes eripaigus leitud ehedalt elavhõbedat (vanade ajalehtede andmed), nagu Narvas, Võhma ümbruses, Saaremaal ja mujal. Mis siis, kui terved suured maalahmakad (Eestimaa suurused) pesti eelmise kõrgtsivilisatsiooni esindajate poolt elavhõbedaga läbi, et saada kulda? 

Kui siit edasi mõelda, siis elavhõbeda aurutamine nii suures koguses tekitas üleilmse tohutu katastroofi. Atmosfäär muutus mürgiseks, mille kohta on samuti üks tsensuuri luubi alt pääsenud vana ajalehe lugu blogis olemas. Samas me ka teame, et Läänemere kala ei tohi palju süüa, sest kalad sisaldavad palju elavhõbedat ja on toksilised. Elavhõbe ilmselt polegi mürgine, sest ka minu vanuste inimeste vanad hambaplommid on hõbe-amalgaamist tehtud ja me elame siiani! 

Kuid, miks meres on palju elavhõbedat, vastab ju ilusti ära küsimuse, et suured maa-alad uhuti elavhõbedaga üle, võibolla ka merest otse pesti elavhõbeda abil suures koguses kulda välja.

Nende mõtetega selleks korraks lõpetan. Kui vaid viitsiks kõike tähelepnekuid ja mõtteid siia kirja panna, siis oleks selles blogis lugusid juba nii palju, et iga päev tuleks läbi lugeda vähemalt kolm lugu ja ikkagi jätkuks lugemist terveks aastaks...

LÕPP

Allikas:  "Eesti Postimehe" Jututuba, 16 aprill 1869.

Wikipedia.

Kalevipojast

Algav lugu seletab minu jaoks ära mõned asjad, ja võib öelda seda, et ilmselt tšuudid ei olnudki eestlased aga tegelikult jäävad ülesse ikkagi ainult küsimused: Miks tšuudid maa alla läksid ja kas kogu maa-aluste käikude võrgustik on nende töö? 

Seoses selle looga tekkis ka üks uus mõte — Tartaaria aladel elasid hiiglased, nende seas Kalevipoja teisendid (vägimehed) ning nad tapeti ja võlurrahvas — tšuudid, pugesid maa alla peitu. Algas uus ajastu, milles elame meie praegu. Algav tekst annab hiiglaste kadumise osas veel ühe vihje — vanad Lääne-Euroopa vestelood jutustavad suurest rahvasterändamisest. Mis selle küll võis põhjustada ja kus kohast neid lugusid tänapäeval lugeda saaks? 

Käisin aasta esimeses pooles Rumeenias, Taga-Karpaatias, kus asuvad suured mäed, millest mõndasid kutsutakse rahvapärimuses — kurgaanideks. Mis asi on kurgaan? Kurgaan on haud. Kui aga kurgaanid on pool kilomeetrit kõrged või veelgi kõrgemad, siis kes sinna on maetud? Teatavasti olla ju vana-Kalevgi Toompea mäkke maetud. Toompea aga on armetu küngas võrreldes nende mägedega. 

Ega ajastud ongi kõik sassis kui kört-pärtli särk, sest näiteks esimene Adam olla olnud 500 meetri pikkune. Edasi lühendanud Jumal tema pikkust korduvalt, kuni Adam olnud u 50 meetri pikkune ja Eva umbes 30-40 meetrit. 

Tegelikult panin algava loo normaalsesse tähtedesse ümber Arne jaoks, kes on Kalevipoja uurija ja ilmselt lähiajal läheb selle teemaga edasi. Otsisin ka oma raamaturiiulis ja teadsin, et seal üks vana Kalevipoja trükk peab olema, mida ma pole kunagi lugenud, sest mulle ei meeldi värsid. Tõepoolest, see seal on, aga ilmselt kahjuks on see üsna uus (liigselt töödeldud) ja kõlba enam põhjalikuks uurimiseks. 

Algavas loos on palju kõnekat infot ja loodan, et Arne ja ka mõni teine asjahuviline, leiab sealt mõndagi huvitavat. Muidugi-mõista pole Eesti saagades, nagu Kalevipoeg ja Suur Tõll, midagi tõeliselt originaalset. Paljud kirjakohad on maha viksitud teistest allikatest ja ilmselt see 19. sajandil oli just seepärast nii üle Euroopa, et oli ruttu vaja kokku kirjutada vanem saagade-ajalugu igal rahval eraldiseisvalt, et ajaloost peita ära midagi väga suurt ja võibolla ka kurja...

Kalevipojast

Saatus paiskas mind juba noorelt kodumaalt kaugele ja jättis võõra rahva keskele.
Veel sidus mind kodumaaga minu emakeel ja noorepõlve mälestused.
Nüüd on mul meie uuem, „elegandim” eesti keel koguni võõras.
J. Aavik tahab minult ka veel noorepõlve mälestused võtta.
Kõige suurema huviga lugesin niihästi koolipingil kui ka ülikoolis „Kalevipoega“, ma armastasin seda rahvaluulet.
Nüüd aga seletab J. Aavik, „Kalevipoeg” olevat keeleliselt väga alaväärtuslik töö.
No olgu! De gustibus... (maitse üle ei vaielda. Täispikk ladinakeelne fraas - De gustibus non est disputandum)

Ka sisu poolest ei saa „Kalevipoeg“ armu: olla ilma psühholoogiata, täis kombelagedust.
Aga J. Aavik peaks teadma, et just need kaks omadust rahvaluules just ta kõrge vanaduse paremad tundemärgid ongi sellest ajast, kus rahvas veel lapsekingades käies iga asja oma nimega nimetas, iga nähtust lapselikult-puhtalt jutustas. (Lääne-Euroopa vestelood suurest rahvasterändamise ajast tõendavad seda kõige paremini.)
Kõigi nende etteheidete peale jääksin ma vait, aga nüüd asub J. Aavik „Kalevipoja“ tekkimise ja loomise küsimuse kallale ja seletab lühidalt (J. Aaviku kõnet „Kalevipoja“ üle ma kuulnud ei ole, lugesin „Postimehes“ lühida kokkuvõtte) - „Kalevipoeg“ ei olegi rahvaluule, rahva omandus, vaid puha Kreutzwaldi sünnitus. Soome ülikooli kasvandiku suust ei oleks ma nii käredat ütlust oodanud.
Olgu Kreutzwald eeposele omalt poolt niipalju kui tahes juurde lisanud, aga eepose esialgne väljatöötamine on ikkagi rahva oma töö, kuigi ta motiiv, ta aine, tükati teistelt rahvastelt laenatud.

Tahan lühidalt seletada:
Kuninglikus raamatukogus Stockholmis (Norra-Islandi käsikirjade jaoskonnas nr 4 all) leidub vana, puudulik pärgament-käsikiri vanapõhja keeles („vanapõhja“ keelest võrsusid Norra, Islandi, Rootsi ja Taani keel); enne XIII. aastasada kirjutatud, 129 lehte suur (varemalt 162 lehte) pealkirja all: Saga thidreks konungs af Bern; nimetame ta lühidalt thidresaga.

Väheke pildimaterjali musta-valge kirja sekka. Skandinaavia keeled olevat pärit Aaria tüvest.

315. peatükis jutustab käsikiri, et Saksa kaupmehed Väina kallastelt vanasti (s.o. enne ristiusu meie maale toomist) rahva suust üht „allmikill saga”, s.o. väga suurt eepost, kuulnud.

Juba vanaaegne Kreeka ajalookirjutaja Ptolemaios kirjutab (I, III, c. 5), et Väina kallastel Aisti sugust rahvast, veltid, elavad. Pärastpoole (VIII.–XII. aastasajal) nihkuvad nad kurelaste ja liivlaste surumisel edasi lääne poole ja sulavad siis teiste rahvaste sekka ära, nagu vana Aisti rahvas eestlaste, liivlaste ja kurelaste sekka; nad „vajusid maa alla“, nagu rahvasuu jutustab.
Mälestus neist veltidest ja nende vahvustest elab nüüdki veel tervel Venemaal, koguni Siberis Wolotide nime all (volot - velet tähendab praegu veel Väikevene keeles hiiglane, kangelane = bogatõr, ispolin), kus rahvas jutustab, et nõndanimetatud „Tšudi kalmude“ (tsudskie kurganõ) alla terve Woloti rahvas vajunud. (* A. N. Wesselowsky, Hap. Slovo, 1696. Wesselowsky oli Petrogradi ülikooli prof. Ja ta fikseerib üleskirjutamise aja 1125-1250. aastates).
Meie esivanemad võtsid Aisti ja pärastpoole gooti rahvaga ühte sulades neilt omaks mitte ainult nende kõrgema kultuuri, vaid ka vaimse elu avaldused, nende luule, selle asemel kogu Lääne-Euroopat sepa- ja nõiakunstiga tutvustades. Üks vanem Islandi käsikiri jutustab rikkast Bjarma (Permi) maast, kus soome sepad ja nõiad külluses elavad.
Nüüd toon Thidreksaga järele selle „allmikill saga“ sisu peajoontes.
Kuningas Viltin (kuningas esitab siin tervet rahvast, sellepärast temal rahva nimi) valitseb Rootsi ja Soomemaa üle (ta riik ulatab Holmgardini–Novgorodini), ta võidab venelased, rüüstab Poolamaad ja „kõik maad kuni mereni, kõik Tšudi maad“. Ta saadab oma poja Kalloysa mäele päkapikkude juurde sepakunsti õppima. Ise ja ta poeg on hiiglased: ta läheb, poeg seljas, läbi mere. Edasi jutustab eepos, kuidas ta poeg Völund (Islandi käsikirjas Vesland) isalt päritud mõõgaga sepad maha lööb, kuningas Niidung’ile „võidukivi“ toob; pea aga satub ta kuninga viha alla, põgeneb, tal lõigatakse põlvedel sooned läbi, pannakse saarele sepakotta töötama, ta aga teeb omale tiivad ja lendab ära. - Ta naise nimi on Hervor ehk Heren. Ta venna nimi Egil, kes osav kütt.
Sellestsamast Völund’ist leiame täielikuma jutustuse veel vanemas käsikirjas.
Nõndanimetatud „vanem Edda“ toob teiste seas „jutu Völund’ist“.
Esimene jagu, proosaline, on keele kui sisu poolest hallist muinasajast, teine jagu, seotud kõnes, on ajalooline. Üles kirjutatud on ta igatahes enne XIII. aastasada.
Sisu on järgmine:
Soome kuningal on kolm poega: Slagfidr (sulgedega lendaja), Egil ja Völund.
Nemad tulevad Ulfsjar’i (ulf — hunt; jar — järv) äärde elama.
Hommikul vara jahil olles leiavad nad metsast kolm neidu, kes linu ketravad, ja võtavad nad omale naisteks. Völundi naise nimi Hervör ehk Baeduhild. Elasid rahus 7 aastat. Kord aga jahilt koju tulles leiavad vennad kodukolde külma ja naised kadunud. Kaks vanemat venda lähevad oma naisi otsima: Egil ida poole ja Slagfidr lõuna poole. Ainult Völund jääb koju, uskudes, et naine tagasi tuleb. Völundi rikkusest kuuleb Rutheni (= Rutja = Ruotsi) kuningas Niidung. Kuuvalgel ööl tulevad raudriides mehed ja seovad magava Völundi (tähendab, ta on ka hiiglane). Kuningas võtab talt mõõga ära ja laseb tal põlvedel sooned läbi lõigata, paneb ta siis saarele sepakotta. Völund mõtleb kättemaksmise peale, tapab kuninga pojad, meelitab tütre saarele ja vägistab ta seal. Siis tõuseb ta naerdes „pikil tiivul“ õhku. Ühtlasi on ta hobuse seljas, sest kuningas Niidung hüüab teda õhus nähes: „Ei ole nii suurt meest, kes sind hobuse seljast võtaks!“ ja annab Egil’ile käsu teda noolega maha lasta.
Esimene jagu jutust - kuni raudmeeste ilmumiseni - on proosas ja uurijate tõendusel vanem kui teine jagu.

Katsume nüüd „Kalevipoja“ sisu ülevaltoodud jutustustega võrrelda, sealjuures arvesse võttes, et Kreutzwald, oma aineid laialt-kaugelt korjates, mitte igakord sisemist ühtlust ei tundnud, nii on meil palju kordamist (I =XIII—XV; IV = XVI jne.) „Kalevipojas“.
— Völund on Soome kuninga poeg, vete­neitsi pojapoeg (Rabenschlacht, vers. 164—174, frou Wächilt), hiiglaste soost. Ta isa ei olnud sõjamees, vaid armastas rahu (Thidreksaga, c. 57).
Kalevipoeg on Eesti kuninga poeg, vete­neitsi pojapoeg (Kalevala, Runo i, 103—110; Wellamo—Ilmatar), hiiglaste soost. Ta isa ei olnud sõjamees, vaid armastas rahu (Kalevipoeg 1 v. 109—120).
Völundi isal on 3 poega, kõige noorem, Völund (nimetatakse viimasena), on vendadest tugevam ja targem. Vanemad vennad rändavad võõrastele maile, jätavad riigi Völundile. Jahil leiavad nad metsast 3 neidu linu ketramast, võtavad nad naisteks. Mõne aja pärast jälle jahilt koju tulles ei leia nad neid eest.
Kalevil on 3 poega, kõige noorem on kõige targem ja tugevam.
Vanemad valivad noorema kuningaks ja ise rändavad ära. Jahil leiab Kalevipoeg metsas 3 neidu linu ketramas, viib nad oma seltsilistele (ja enesele) naisteks. Kaks korda varastab Soome tuuslar neidu (Iru-ämm ja neiu metsas).
Edasi jutustab „Kalevipoeg“ (XIII—XVI) kangelase rändamisest. Need tuletavad mulle Odini ja Thori rändamist meelde. Nii toon näiteks „Kalevipojast“ kõige ropuma koha, nõndanimetatud Raudoja sünnitamisest (XV, 320—394). Meie leiame selle episoodi sõna-sõnalt jällegi Eddast, kus sedasama Odin’ist ja Thor’ist jutustatakse (Scalda, cap. 35). Ka jutustab Edda Thori seitsmenädalasest unest, ta kahest seltsimehest jne.
Völund saab isalt mõõga päranduseks, mis tal une ajal ära varastatakse.
Völund võtab Rutheni (Rutja—Rootsi) kuninga Niidungiga sõjakäigu ette, muretseb temale „võidukivi“.

— Kalevipoeg saab isalt mõõga päranduseks, see varastatakse une aegu ära.
Kalevipoeg võtab Varrakuga (varjag — vaering - rootslane) sõjakäigu ette, annab temale „priiusekivi“ (XIX, 972—985 ja 929—934).
Völundi juurde ilmuvad raudmehed, seovad teda. Ta põgeneb pakku (Deors Klage ja Thidreksaga järele). Rootsi kuninga Niidungi käsul lõigatakse temal põlvedel sooned läbi, aga „naeratades tõuseb Völund üles õhku pikkadel tiibadel“ (Vlkv. 36, 1, 2).
Völund on õhus: valge hobuse Slimmingi seljas.

Kalevipoja peale langevad raudmehed, ta võidetakse ja ta põgeneb.
Ta oma mõõk lõikab tal jalad alt, aga

põrmu paelust peasnud vaimu

lendas lustil lennutama

pikkil siiwul pilvedesse,

tõusnedes taevaasse. (XX, 930—935).

Kalevi poega pandi

ratsul valge hobu selga. (XX, 1004—1006).

Tahan tähelepanemist veel nimede sarnasuse peale juhtida.
Völund asub vendadega põhja poolt tulles Ulssjar’i (Ülemjärve?) lähedale Kallovsa (Ballovsa; on veel sarnane luule Rootsi keeles, pealkiri Vallevan) mäele. Kallovsa (ehk Kallava) tuletab meile Kalev’id ja ka endist Kolõvan meelde. Konrad Hoffmann seletab Völund (= Valent) Soome tüvest valama — aera fundo, tundens fabricor, s.o. rauda valama, sepitsema. Ühtlasi on tal tähendus võluma = nõiduma (vanapõhjakeelne völva, vala).
Imelik on vana-Islandi kirjades Werland — Wirland.
Prantsuse keeles (chansons de geste) — Galant,

keskaegses ladina keeles Galannus.
Sjögren (De Finnis et aliis Tshudicis gentibus) arvab, et Völund peab Soome sepp olema. Castrén (Vorlesungen über die finnische Mythologie) võrdleb vanapõhja alfr Soome kaleva’ga (= hiiglane, sepp) ja türgikeelse alep’iga (= hiiglane = vägilane).
Kurioosumina toon Uhlandi („Alte hoch- und niederdeutsche Volkslieder“, Nr lk. 144 —) järgmise laulu esimesed read:

1. Herr Halewijn zong een liidekijn,

all die dat hoorde wou bi hem zijn.
2. En dat vernam een Köningskind,

die was zoo schoon und zou bemind...

Ta nimi on Helene. Halewijn meelitas tütarlapse lauluga oma juurde.
See on jällegi seesama motiiv, mis Völundarkvithas:
Völund = Halewijn = Kalevi;

Hezen = Helene = Iru (Helene = Linda?).
Kalevi noorema poja nime rahvas ei mäleta (Kalevipoeg. II, 70—).

Edasi on Kreutzwald kaks naisterahva kuju üheks sulatanud: Kalevi abikaasa ja Kalevipoja ema nimi on Linda.
Nii on ka Völundi ema nimi Rinda (Gylfaginning 30; Scalda, cap. 18), ta isa aga olla siin, Edda järele, Odin ise. Niisama kirjutab Saxo Grammaticus (III, p. 126). Aga Kalevi poja abikaasa nimi on Iru (= Iruvere), kuna Kreutzwald eksikombel Lindale veel selle teise nime annab (III, r. 407).
Selle läbi tulebki, et Kreutzwald Soome tuuslari neiuvargust kaks korda jutustab.
Esimene kord varastatakse Linda (Iruvere ehk Iru), teist korda üks kolmest linaketrajast neiust metsast.
Algupäraline luule oleks aga nii: Linda on Kalevipoja ema ja jääb rahulikult koju. Kalevipoeg aga päästab metsast kolm neidu (nagu Völundki) ja võtab ühe neist omale, ja kaks teist ta vendadele (siin seltsimeestele) jäävad. Soome tuuslar varastab just tema naise metsaneiu ja mitte ta ema Iruveret ehk Iru. Suur on sarnasus Hervöri = Iruvere ja Helene = Iru vahel.
Minu tahtmine ei olnud sugugi seda kindlaks teha, missuguse rahva omandus meie algaines, algidee omal ajal oli, vaid püüan ainult näidata, et niisugune juba väga vanasti Eesti rahva keskel tuntud ja omale juba koduõiguse saanud, ning et meie „Kalevipoeg“ mitte Kreutzwaldi „välja mõeldud“ ei ole, vaid ainult tema poolt korjatud ja välja töötatud. Kas Kreutzwald seda oma ülesannet hästi täitnud, või mitte, selle üle ma ka vaielda ei taha. Mina olen ta tööga enam kui rahul ja jätaksin ta puutumata järeltulevale soole mälestuseks ja paremaks ajaviiteks.
Meil, saarlastel, on oma Kalevipoeg „Suures Tõllus“ (seega ka J. Aavikul; sellepärast ehk ta kadedus kindlama noorema Kalevipoja vastu?). Suur Tõll on Kalevipoja vanem vend (ehk Völundi vend Egil).
Jutud osavast kütist ja väsimatust hiiglasest on üle maailma laiali läinud põhja riikides, Helveetsias, Venemaal ja isegi Siberis.
Saxo Grammaticus (†1203) jutustab, kuidas Toki 912. aastal Taani kuninga Haraldi (Blaatandi) käsu peale oma poja pea pealt õuna noolega läbi pidi laskma. Pärast osavat laskmist andis Toki kuningale sellesama vastuse, mis Egil ja Wilhelm Tell’gi andsid. Toki laskiski türanni pärastpoole metsas maha.
Grimm (Mythologie, 354) ütleb selle jutu kohta: Haraldi surm küti läbi on ajalooline fakt, õunalaskmine aga vanemast müüdist IX. ehk X. aastasajast.
Knorre-Sturlesoni „Norwegia chronicas“ loeme: kütt Toki ei ole taanlane, vaid Soome väeülem, ta nimi oli Palnatoki, s.o. Toki, Palna poeg (Rochholz, Tokosage, p. 58).
Ka kaugel lõuna pool leiame sarnase motiivi: Novella del Fortunato, Livorno (1869), välja antud Giov. Papanti poolt XV. aastasaja vana trüki järele.
Helveetsias jutustab vana rahvas Tellist, et temal kaks venda olnud. Kõik kolm olnud hiiglased.
Tell maganud 7 aastat Axenbergis, üks karjane äratanud teda ja saanud temalt liig varase äratamise eest kurja märkuse. Ta olnud väga osav kütt.
Schiller lõi Tellist ja ta kahest vennast Wilhelm Telli oma kahe abilisega, kes uueaasta öösel 1307 33 meest isamaa päästmiseks kokku kutsusid. Sellepärast ei loe keegi enam Wilhelm Telli ajalooliste isikute hulka (Pfannenschmidt, Liebenau jt.). Motiivi ise on helveetlased Rootsist saanud. Rochholz kirjutab, et vana Helveetsia rahvas tõendab end Rootsist tulnud olevat (Svezia–Sviz).
Jutud Tellist–Tõllist–Tokost leiame laplaste juurest, ka kaugelt Siberist. (M. A. Castrén, Reiseerinnerungen aus den Jahren 1838—44, saksa keelde Schiefneri poolt, Peterburg, p. 35, p. 20—22; Reisen im Norden — Heinr. Helms, 1853; Rochholz — Tellsage, p. 89) jne.
Rochholz kirjutab: „Kangelast Suurt Tõllu tuntakse Soome ja Riia lahe saartel juba sest ajast, kui siin soome sugu rahvad elavad.“ (Tellsage bei Finnen u. Lappen; Kruse, Estnische Urgeschichte, Moskva 1846.)
Tõll elas, räägib saarlane, oma mõisas Tõllistes, kuhu ta ka maetud. Mõisa nimi praeguse ajani.
Tõllul on 2 venda, kõik kolm on hiiglased ja tugevad isamaakaitsjad. Surres käskis ta end kutsuda, kui isamaa hädas; üks uudishimulik karjapoiss hüüab ta välja ja saab niisama käreda vastuse kui Helveetsia karjane. Temast räägitakse niisamasugust noolelaskmise lugu nagu William Tell’istki.
(Germania VI, p. 382.)
Mina isiklikult kodusaarel Tõllu noolelaskmisest midagi kuulnud ei ole, küll aga osavast kivide loopimisest ja vasaraga (Thor?) sihtimisest kirikutornide pihta (siit meie pilkenimi — saarlane —tornilõhkuja), esiisade usuvõitlus ristiusuga.
Hakkasin juttu Tõllist selle mõttega, et J. Aavikule ette panna „Kalevipojale“ vanemat ja paremat venda luua. Noorema venna aga ta pattude sisse jätta.
Ma ütleksin viimase puuduste kohta: sint ut sunt! (nad on, nagu nad on):

Petrogradis, 19 sept. 1916.
Bernhard Etruck.

LÕPP

Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 240, 20 oktoober 1916

Arvude imedest

Pikka sissejuhatust loole ei tule, vaid panen selle loo tervenisti siia ja igaüks mõelgu ise, miks arvude maailmas leidub numbrite jadasid, mida tegelikult justkui ei tohiks olemaski olla. Või veel enam, kuskil arvudereas on numbrid, mis on teistest erinevate matemaatiliste omadustega. Algava loo juhatab perfektselt sisse lause Shakespeare Hamletist: Taevas ja maa peal on rohkem asju, Horatio, kui meie filosoofia eales uneski näeb...

Arvude imedest.
Salapärane 142857. — 12 täiuslikku arvu. Arv, milles 369 miljonit numbrit. 

142857. Kas tuleb see, kes eelpool toodud numbriterida loeb, mõttele, et too numbririda kujutleb iseäranis salapärast arvu? Kindlasti ollakse selles teadlik väga-väga harva. Sellest hoolimata on 142857 tõepoolest täiesti iseäralik arv. Arvul on nimelt tähelepanuväärne ja üllatav omadus, et see jääb numbrite poolest muutumatuks, kui seda arvu teatud teiste arvudega kasvatada. See kõlab kõrgeimal määral haruldasena, sest näib enesestmõistetavana, et üks arv kasvatamisel teisega peaks andma esimesest põhjalikult lahkneva uue numbrirea. Üldiselt on see ka nii, kuid arv 142857 on selles reeglis tähelepanuväärseks erandiks.

Kui kasvatame 142857 näiteks 3-ga, siis saame uue arvuna 428571. See arv koosneb aga täpselt samadest numbritest kui esimenegi ja samuti on ka numbrite järjekord samane. Vahe on ainult selles, et esimene algab 1-ga, teine 4-ga. Kasvatame oma iseäralikku arvu 5-ga, siis saame 714285, mis numbrite ja numbrijärjekorra poolest on jällegi sama arv mis esimenegi. Ja samane on tulemus ikka, kui meie 142857 kasvatame ükskõik millise arvuga 1-st 6-ni, milles lugejad katsetades kiiresti võivad veenduda.

Veel selgemini esineb selle nähtuse tähelepanuväärne omadus, kui meie mainitud numbrirea paigutame otsejoone asemel sõõri, nii nagu tunniarvud kellanumbrilaual. Seda kujutab antud joonis. 

Kuna sõõril teatavasti ei ole algust ega lõppu, siis on arvudering, mille meie mainitud numbritest moodustame, samane kõigile arvuderidadele, mis me ülalkirjeldatud kombel kujundame.

On veel palju teisi arve samase tähelepanuväärse omadusega. Näiteks on samalaadne ka pikk arv 052 631 578 947 368 421 (null selle arvu alguses on tähtis). Seda arvu võime kasvatada iga arvuga 1-st 18-ni ja meie saame tulemuseks igakord sama numbrijärjekorra - need 18 arvu, mis saame tulemuseks, annavad, nagu ülevalgi, ringikujuliselt korraldatuna, sama numbrilaua.

Lõppeks võib öelda, et sääraseid ringarve on lõpmatult palju. Kes näiteks jagab 1-st 59-le (1:59), see võib konstateerida, et 58 esimest numbrit koma järel kujundavad arvu, millel on ringarvu omadus; sel arvul on kasvatamisel arvudega 1-st kuni 58-ni ikka samane numbrijärjekord, s.t. samased ringnumbrid. Kuipalju sarnaseid arvusid ka et olekski, kuid siiski need kujundavad kõigi arvude üldkogus iseäralise grupi, mis mainitud tähelepanuväärse omaduse tõttu on kõrgehuvilised mitte ainult erialalistele matemaatikuile, vaid ka igale arvudesõbrale.
Iga inimene teab, mis on algarv. Ja seepärast ei olegi vaja öelda, et selleks on arv, mis järelejäägita ei jagune ühelegi teisele arvule, peale ühe ja iseenda. 7, 13, 97, 1093 on, et neist mõningaid nimetada, algarvud. Vaatleme nüüd arvu 2^127 — 1, s. t. arv 2 127-ndas astmes (2 kasvatatud 2-ga 127 korda) ja siis sellest maha arvatud 1. Ka see arv ei näi endas sisaldavat midagi iseäralikku, kuid osutub siiski aritmeetiliseks tähelepanuväärsuseks. See arv on nimelt siiani teada suurim algarv üldse, sest on lõpmatult palju algarve, nagu meie seda täiesti kindlalt teame ja suurima täpsusega võime ka tõestada, nii et ühelgi arvul ei saa olla nõudeid olla suurim algarv üldse. Nimetatud arvule järgneb arvudereas lõpmatult palju teisi algarve, mida seni aga ei ole suudetud kindlaks teha, sest arvude kõrgemates regioonides on algarvude kindlakstegemine sagedasti väga raske ja keeruline töö, milleks vaja arvuteaduse teravmõistuslikumaid abinõusid. Kõigist tuntud algarvudest, mida õieti rohke hulk, on ülaltoodud arv suurim ja see asjaolu annab sellele arvule õigustatud tähtsuse. See algarv tehti kindlaks alles mõne aasta eest ja viimati on seda arvu uuesti katsetatud numbrilisena, järgmise 39-kohalise arvuna: 170 141 183 460 469 231 731 687 303 715 884 105 727. See arv on loetav järgmiselt: 170 sekstiljonit 141 183 kvintiljonit 460 469 kvartiljonit 231 731 triljonit 687 303 biljonit 715 884 miljonit 105 727. Ka neile lugejaile, kel veel täiesti meeles teiste riikide inflatsiooniajad, peaks see arv mõningal määral meeldima, sest toodud arvu vastu on ka inflatsiooniaegsed „astronoomilised arvud" ainult tühi puru. 

Eeldame, et kellelgi on niipalju sente, nagu seda väljendab eelpooltoodud hiigel-arv, siis võiks selle sentide-summa omanik puhtas rahas välja maksa kogu maakera, ja seda ka juhtumil, kui kogu maakera oleks puhtast kullast. Ning ta võiks osta mitte ainult ühe, vaid terve miljardi sääraseid kuldplaneete! Nii ei ole siis suurim tuntud algarv tõepoolest mingi vähesus. 

Vaadake korra lihtsat arvu, milleks on 28. Kas leiate selles arvus midagi erilist? Vististi mitte! Siiski on aga see arv täiesti iseäralikku laadi, koguni tavatu haruldus mõõtmatus arvudereas. Sest selle arvu jagajad, nimelt 1, 2, 4, 7 ja 14, annavad kokkuarvatult jälle 28. See on aritmeetiliselt kõrgeimal määral tähelepanuväärne omadus, mida arv 28 jagab veel ainult väga väheste muude arvudega. Lähemalt võetuna kuulub sellesse iseäralikku gruppi ka väike arv 6, sest selle arvu jagajate, 1+2+3, summa on samuti 6. Siis on säärase omadusega arvuks 496, edasi arv 8128 ja veel edasi on sellelaadilisi arve teada ainult mõned üksikud suured. Tolle tähelepanuväärse omaduse tõttu nimetatakse neid arve täiuslikeks arvudeks. Siiani tuntakse ainult 12 täiuslikku arvu, kuigi juba mainekad matemaatikud on nendega tegelenud. Juba Eukleides, kuulus kreeklaste matemaatik, kes elas 4. sajandil enne Kristust, teadis täiuslike arvude kohta kõike seda, mis meie tänapäevgi teame. Müstilistes kujutlustes, mida vana- ja keskaja-inimesed sidusid arvudega, etendasid täiuslikud arvud veel muud osa. Usuti, et täiuslikel arvudel on peale nende eriomaduse veel teisi omadusi. Neile arvudele lisati kosmoloogilist ja nõiduslikku tähendust ja nende arvudega tehti iseäralikku arvude-maagiat. Peale muu on täiuslike arvudega ühendatud arvuteaduse seni veel lahendamata probleem. Kõik tuntud täiuslikud arvud on paarisarvud. Sellelaadilist paaritut arvu leida ei ole seni õnnestunud, teisest küljest ei ole ka tõestatud, et sellelaadiline paaritu-arv oleks võimatu. Kes suudab selle viimase tõestada, või leiutab paaritu täiusliku arvu, see lahendaks seni asjatult selgitada püütud matemaatika-probleemi ja võiks selle eest, võib-olla, saada doctor honoris causa tiitli. 

Milline on suurim arv, mida võimalik kirjutada kahe numbriga? Kes arvab, et 99 on tugevasti eksiteel, sest 9^9, see tähendab 9 üheksandas astmes või teisiti 9×9×9×9×9×9×9×9 on 387 420 489, on võrdsusetult suurem arvuväärtus, mis kahe numbriga väljendatav. Milline on aga suurim arv, mida saab kirjutada kolme numbriga? Probleem on pisut komplitseeritud. 999 langeb mõistetavalt kohe eemale, sest 99^9 ja 9^99 on eelpoolse järgi selgesti määratult suuremad arvuväärtused. Kuid suurim kolmenumbriline arv ei ole ükski neist eelpoolsetest, vaid selleks on väljendus 9(9^9), see tähendab 9 üheksandas astmes, mis viimane aste on ka veel 9 üheksandas astmes. 9^9 on, nagu eelpool selgus, 387 420 489, siis on 9(9^9) võrdne 9 astmes 387 420 489. Tavalise numbrirea abil väljendades algab see arv 233-ga ja teda tuleb kirjutada 369 miljoni numbriga. Selle arvu-koletisega võrreldes oleks ka eelpool toodud suurim algarv ainult kaduv aatomike. Kui keegi soovib 9(9^9) kirjutada tavalise numbrireana trükitähtede suuruses, siis tuleks sellest arvust 1000-kilomeetri pikkune rida. Seda arvu-koletist, mis irvitab inimeste igasuguse kujutlusvõime üle, võib aga teisiti väljendada kolme lihtsa numbriga, mis on kenaks näiteks selle kohta, kuidas matemaatika sümboolse kirjaviisi tõttu on võimalik ka suurimaid arvuväärtusi väljendada hõlpsasti ja lihtsasti.

LÕPP

Allikas: Päewaleht, nr. 53, 23 veebruar 1931.