SOHAR (Hiilgus)

Selle raamatuga teen mõlemat moodi ehk nämmutan läbi (enda jaoks) ja panen terve tõlke lugemiseks loo lõppu. Kes nämmutamist ei taha lugeda (teise inimese mõtted võivad teinekord omi mõtteid segada) see kerigu kohe alla ja lugegu ainult raamatut. Selle raamatuga on nii, et ei tasu kinni jääda sõnadesse nagu; juut, rabi, Iisrael, talmud jne.

Samuti ei tasu võtta kuigi tõsiselt igasugu aastaarve ja muud ajaloolisi taustaselgitusi, kuigi sain eile kirja kirjasõbralt, kus ta avaldas mõtteid eelmises teemas näidatud täiesti ebatavalise kella olemasolu üle.  Raamatus "Enne nelja" tegin piltlikult öeldes täpselt samast asjast juttu, kus president nihutas enda ajaliini teatud tehnikat kasutades hoopis teisele kohale, nii et tema lossi tagant sai eelajalooliste elukate fossiile kaevata, kuigi õiges (mis on õige?) ajaliinis neid seal polnud. Ilmselt juhtus selle kellaga midagi sarnast ja võib olla vabalt nii, et raamat Sohar sattus mingist ajaliinist minu teele, sest selle raamatu abil sain kinnitust päris paljudele mind vaevanud küsimustele. Huvitav on just näha, kuidas matrix hakkab kohe vastavalt tegutsema või isegi tembutama, kui asjad on arenenud just nii kaugele, kui need arenenud on. Ilmselt on loojal päris hea huumorimeel.

Sohar olevat kirjutatud rabi poolt, kes elas umbes esimesel sajandil pärast Kristust ja kes veetis 12 aastat koopas. 

Märkus: Raamat on tõlgitud tehisintelligentsi abiga ja võib seetõttu originaalist veidi erineda. Samuti ei kattu alati piibli viited, sest eestikeelsetes piibli väljaannetes on vist midagi sassi läinud ja aegajalt on mõni rida puudu või ülearu. Viited peaksid klappima King James Version piibliga.

SOHAR

Jumal lõi inimese oma näo järgi, andes talle võime jääda pühaks või saada patuseks.
„Ja Elohim (Jumal) lõi inimese oma näo järgi“ (1. Moosese 1:26), see tähendab — Metatroni näo järgi. 

Kes või mis on Metatron? Metatroni mainitakse kolm korda Talmudis. Nime Metatron ei mainita Tooras ega Piiblis. Juudi apokrüüfides, varases kabalas ja rabiinilises kirjanduses on Metatron nimi, mille Eenok sai pärast ingliks muutumist. Kas Eenok on Metatron? Eenoki kohta ei ole uurinud ja lugu teinud, kuigi et paremini asja mõista, oleks vist vaja ka seda teemat uurida. Näiteks on öeldud, et Eenok on riietatud valgusesse ja on taevasse tõusvate hingede kaitsja.

Metatron tuleb kreekakeelsetest sõnadest - Meta, mis tähendab 'pärast' ja thronos, mis tähendab 'troon', mis viitab ideele "kellestki", kes teenib trooni taga või kellestki, kes istub troonil Jumala kõrval. Piibli järele istub Jumala paremal käel Jeesus ja koos Püha Vaimuga moodustavad nad Kolmainsuse. Metatron aga on jäetud millegipärast trooni taha. Samuti viidatakse, et Metatron on Peaingli võrdkuju või koguni väiksem Jumal, sest tema nimi sisaldab Jumala nime (2. Moosese 23:21). 

 Metatroni kuup (püha geomeetria sümbol).

Loomulikult võisin siin oma analüüsiga täiesti rappa minna, sest need infokillud on kellegi tõlgendused.

Kes on see Elohim, kes inimese lõi? See on elav Elohim ja igavene Kuningas. „Jumala näo järgi lõi ta tema“ — see tähendab Samaeli näo järgi, kellelt teised Elohimid (valejumalad) oma alguse saavad, nagu on kirjutatud (2. Moosese 20:3): „Sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval.“ 

Niivõrd aga, kui inimene on halb, lõi Jumal ta Samaeli — mao, surma ingli — näo järgi, selle ingli järgi, kellele Püha, olgu ta kiidetud!, on andnud voli mõista kohut inimese üle, kui too ei leita õigeks tollimajades (hingede kohtupaikades).

Eelnevast võib järeldada, et maailmas on kahesuguseid inimesi: 
1) Head inimesed, kelle lähteallikas on Jumal.
2) Halvad inimesed, kelle lähteallikas on valejumalad. 
See paistab klappivat teooriaga hingega ja hingeta inimestest. Üks lugu sellest samast asjast siia vahele veel raamatu "Enne nelja" näitel.

Panin selle kirjutise e-raamatuna müüki. (Ütlen kohe ära, et minusugune ei saa sellise kirjandusega kunagi rikkaks ja loomulikult pole see eesmärk, sest minu kirjutised on ju ka kõik tasuta saadaval, siinsamas blogis või kui midagi ei leia, siis küsige otse minu käest). Jälgisin siis tagasisidet ehk hindeid, kes raamatu on ostnud ja lugenud ning hinnanud. Valdavalt on hinded viiepallisüsteemis, kas viied või ühed, sekka ka mõni kaks ja neli. Kuid mitte ühtegi kolme, mis tähendab iseenesst ju keskpärasust. Nali aga on selles, et kui raamatule antud hinnete keskmine välja arvutada, siis saan just hindeks kolme. Vot nii palju sulle statistika õigsusest, aga minu jaoks on hinded sellele raamtule väga heaks indikaatoriks ja see lahterdab inimesed laias laastus samuti kaheks - ühed, kellele see raamat ja selles leiduv info meeldib väga ja teised, kellele see raamat kohe absoluutselt ei meeldi või isegi on jäle. Järeldused saab sellisest statistikast igaüks ise teha, mulle see aga sobib ja näitab ära, et see raamat õnnestus seega suurepäraselt.

Patu läbi kaotas inimene Jumala näo (kuju).
Tule ja vaata! Esmalt (1. Moosese 1:27 ja samuti 9:6) on öeldud: „Jumala näo järgi lõi ta inimese,“ kuid hiljem (1. Moosese 5:1) on öeldud: „Jumala sarnasuse järgi lõi ta tema.“ See tähendab, et pärast pattulangemist muutus nende kuju — see taevane kuju — ja nad said justkui teiseks, nii et nad pidid hakkama metsloomi kartma.
Varem värisesid ja kartsid kõik maailma loodud olendid inimest, sest kui nad oma silmad temale tõstsid, nägid nad temas seda püha taevast kuju. Kuid pärast pattu muutus nende kuju millekski muuks — ja nii said inimesed ise kartlikuteks teiste loodud olendite ees.

Kui aga inimesed rikuvad Seaduse sõnu, siis muutub nende kuju, ning nemad ise hakkavad kartma teisi olendeid, sest see taevane kuju on muutunud või pigem neist lahkunud.

Selle kirjakoha järgi tuleks arvata, et kõik inimesed langesid pattu ja kõik inimesed on ühesugused. Jah, inimese füüsilised kehad on tõepoolest ära nuditud (võrreldes ammuste aegadega) ja Jumala pilk on silmist välja võetud, kuid inimese sisu päritolu on endiselt kinni eelnevalt mainitud punktides nr 1 ja nr 2.

„Ja ta puhus tema ninasõõrmetesse eluhinge“ (1. Moosese 2:7), see tähendab — püha vaimu, mis lähtub taevase elu allikast. „Ja inimene sai elavaks hingeks,“ see tähendab, et inimene sai täielikuks läbi püha hinge, mis pärineb kõrgemast elust ja tuli maa seest, nagu on kirjutatud (1. Moosese 1:24): „Maa toogu esile hinge,“ see tähendab — seda, mis on taevane elu.

Eestikeelses piiblis on hoopis teisiti asi sõnastatud - põrm võeti maast ja hing puhuti sisse taevast, kuid jääksin praegu Sohar'is öeldu juurde: „Maa toogu esile hinge,“ see tähendab — seda, mis on taevane elu." Elus pole ükski asi juhuslik ja millegipärast Sohar mulle uurimiseks ette sattuski ning see kinnitab jälle mu enda raamatus (Enne nelja) justkui tagamõtteta väljapakutut. Tsiteerin peast: Maa alt saab taevasse...

Millal hakkab inimene end pühitsema? Niipea, kui ta saab kolmteist aastat vanaks. Siis seatakse talle mõlemad — üks paremale, teine vasakule poole: hea tung paremale, kuri vasakule.
Need on tõepoolest kaks inglit, kes on talle määratud ja kes viibivad temas igal ajal. Aga kui inimene hakkab elama vagalt, siis kummardub kuri tung tema ees, ja parem pool valitseb vasaku üle. Mõlemad on siiski ühtaegu inimeses, et teda jälgida kõigil tema teedel, mida ta käib.

Kui eelnevat uskuda, siis võib öelda, et vaimuta/hingeta inimesse võib vaim/hing tagasi tulla ja vastupidi. Mina aga seda hästi ei usu, kuigi täielikult võimatuks ka ei pea.

„Nii nagu kuningal, kes tahtis püstitada palju hooneid ja kellel oli arhitekt — see arhitekt ei teinud midagi ilma kuninga loata — nii on ka selle puhul, kellest on öeldud (Õpetussõnad 8:30): Ja ma olin Tema juures kui meisterehitaja.“
Aga Elohim on taevane ehitusmeister, ja selles tähenduses on ta taevane ema; samal ajal on Elohim ka ehitusmeister maa peal, ning siis on ta Šekhina maa peal.
Kõik loodud ehitised said teoks vaid väljavoogamise (emanatsiooni) teel:
„Olgu nii ja nii!“ — ja kohe sündis see.

„Ja Jumal ütles: Saagu valgus! Ja valgus sai.“
Ta rääkis nimelt Elohimiga, ja see tähendab: ehitaja Issand ütles, ja ehitusmeister tegi kohe;
ja nõnda said kõik ehitised teoks emanatsiooni (kiirguse) teel.
Ta ütles: „Saagu laotus!“ — „Saagu valgused!“ — ja kohe sündis kõik.

Ja meie nuputame, kuidas üks või teine "vanaaegne" ehitis on püstitatud. Oletame, et see on Jumala kuues katse (mis katse ja mille jaoks, seda nuputage ise) ja ta ehitas meile platsdarmi (Maa), pani siia hooned ja lõpuks ka meid. Hiljem me õppisime ka ise ehitama ja asju looma ning nii see pidigi sündima. Üldiselt on see väga hea seletus ja loksutab palju asju justkui ajaloos paika. Kui looja saab "nipsust" mateeriat luua ja maailma kujundada, siis mis maailm see selline on? Kas maailm on illusioon või on see midagi enamat?

Tark poeg on nimelt Aadam, kui ta on pärit emanatsiooni maailmast;
aga rumal poeg on Aadam, kui ta on pärit loomise maailmast. 

Siis tõusid kõik kaaslased ja ütlesid:
„Rabi, rabi! Kas tõesti on siis vahe isa ja ema vahel, et isa poolelt tuleb Aadam emanatsiooni teel, ema poolelt aga loomise teel?“
Ta vastas neile:
„Sõbrad, sõbrad! Ei, see ei ole nii.
Sest Aadam emanatsiooni maailmast oli mehe ja naise kujul, tulnuna isa ja ema poolt üheaegselt.
See ongi tähendus lausele: Ja Jumal ütles: Saagu valgus! ja valgus sai! — see tähendab: valgus sai isa poolt, ja valgus sai ka ema poolt; ning see on Aadam, kes koosneb kahest isikust.“

Algul oli Adam androgüün ehk kahesooline olend ja alles hiljem võeti temast Eva välja ja nii sai maailma kaks sugu: mees ja naine. Sellel hetkel muudeti maailm duaalseks ja ka vastanduvaks: mees ja naine; valge ja pime; hea ja kuri jne.

 Seepärast ütles ta: „Tehkem inimene oma näo järgi“ — see tähendab valgus;
ja „oma sarnasuse järgi“ — see tähendab pimedus, mis on valguse kuub, nagu keha on hinge riie, nagu on kirjutatud (Iiob 10:11):
„Sa oled mulle naha ja liha pannud kuueks.“

Ehk hingega inimese pimedus - on tema keha ja valgus on - tema hing. Teatud tingimuste kokkulangevusel saab keha ehk pimedus võitu hinge ehk valguse üle. Mida tuleks teha, et seda ära hoida? Selle küsimuse üle juurdlen pea iga päev. 

Kas ma ei öelnud teile just nüüd, et see, keda nimetatakse küll kõrgeimaks olendiks, ei ole siiski see, keda nimetatakse kõige kõrgeimaks kõigist olenditest, sest selle jaoks ei ole olemas teist, kellelt ta võiks nõu küsida. Sest see on üksainus, olevuse ürgallikas, olemine ise, millest ei leia aset ei kaksikvormi ega ka arvu, ja seepärast ta ütleb: „Mina olen see, ja ühtegi Elohimi ei ole koos minuga,“ sest kellelt ta peaks nõu küsima? Sest temas ei ole kaksikvormi ega mitmust.

Ürgse algolevuse looja sees ei ole duaalsust, ei ühtegi arvu ega üldse mitte midagi sellist, mida me siin maailmas oskame ette kujutada. Inimesel on arv (piibli järgi 666) ja ilmselt on taevasel ja maisel maailmal arv, aga see Üks on arvuväline. Kõik on loodud, peale Ühe.

On nimelt teine olemus, millel on kaksikvorm — mehelik ja naiselik printsiip — ja selle kohta on öeldud (Jesaja 51:2) „Ma kutsusin teda üheks.“
See aga on üks ja ainus, ilma arvuta ja ilma kaksikvormita; seepärast ta ütleb: „Ja ühtegi Elohimi ei ole koos minuga.“

Ürgset algallikat eristab teistest jumalatest see, et nad on kaksivormid.

Šekhina, keda nimetatakse paremaks käeks, vasak käsi on Gevura poolelt;
aga Issanda käsi on keskmise samba poolelt.“
Kui inimene parandab meelt, vabastab see käsi ta õiguse (kohtutäite) alt.
Aga kui ürgolend, kõikide olendite algus, mõistab kohut kõigi üle, siis on öeldud:
„Ja keegi ei pääse minu käest.“

Meenutab kolmainsust. Teispoolusesse minnes saame me igal juhul vitsa :) Ma ei mäleta, kas ma olen kirjutanud, kuid ilmselt vist olen. Käisin ühes Uuskasutuskeskuses raamatuid otsimas ja seal raamatuid lapates kukkus maha Osvald Tärgi kirjutatud Jumala kümme käsku. Võtsin raamatu maast ja panin riiulisse tagasi. Hiljem samasse kohta tagasi jõudes, kukkus jälle see raamat maha ja siis sain aru, et pean selle ära ostma. Raamat ise on päris masendav, kus tehakse kõik inimesed süüdi. Teisest küljest jälle paneb see paremini oma vigu nägema, kuid selle raamatu vahel oli üks voldik, mis ilmselt oligi asja mõte, et ma pidin selle raamatu ära ostma. Ja seal voldikus oli viide piibli salmile, kus oli öeldud midagi sellist: "Kes iganes kisendab Jeesuse (või oli Jumala, ei mäleta) poole, see pääseb! Ehk inimesel on vaja teha ainult ühte ja ta pääseb! Ei ole tarvis kulutada kirikute uksi ega halada pidevalt Jumalale oma patte jms. Aga et nüüd osad lugejad asjata segadusse ei satuks, siis eelnev info oli mõeldud arvatavsti ainult mulle...

Aga tema (rabi Šimon) vaidles neile vastu ja ütles:
„Kui nad teadsid, mis on olnud ja mis tuleb, ja seega teadsid ka, et inimene patustab — miks nad siis tahtsid teda luua?

Aga kui inimene patustab, olen mina talle paranduse juba tema kõrvale seadnud, et ta võiks Issanda juurde tagasi pöörduda ja tema süü kustutataks.

See sünnib. — Tema kaaslased ütlesid talle:
„Kui see nii on, mis mõte on siis kõigel sellel? Kui Jumal niikuinii tühistab patu meeleparanduse kaudu, miks lubas Ta siis üldse patul sündida?“

Rabi Šimon vastas:
„Kui Püha, olgu Ta kiidetud, poleks loonud nii head tungi kui ka kurja tungi (see tähendab valgust ja pimedust), siis poleks inimesel, kes on loodud, üldse olemas ei head ega kurja.
Kuid ta on loodud mõlemat kandma — seepärast ongi kirjutatud (5. Moosese 30:15):
„Vaata, ma panen su ette täna elu ja surma.“

Siis nad küsisid temalt:
„Miks kõik see? Miks ei loodud inimest nii, et ta ei saaks üldse pattu teha, ega seeläbi põhjustaks kõike seda, mida ta taevas põhjustab, nii et ei oleks ei karistust ega tasu?“

Ta vastas neile:
„Ta pidi õiguse kohaselt just nii loodud olema, sest Seadus on loodud tema pärast, ja selles on määratud karistus õelatele ning tasuks õigetele.
Seega ainult loomise Aadam, kellel on nii hea kui ka kuri tung, saab olla õigete tasu ja õelate karistuse alus. Niisiis pidi ta olema loodud mõlemat kandma.

Tõin selle pika arutluskäigu välja, kuna see on vast elu kõige olulisem küsimus üldse. Aru sain sellest nii, nagu ma seda ka ennemat teadsin - Inimene tuli siia arenema, küsimus on vaid selles, kes saab hakkama ja kes ei saa. Samas on see Jumala silmis ju niigi algusest lõpuni teada, sest tema on ajatu olend, aga ilmselt see polegi tema, vaid meie endi pärast. Huvitav on veel märkida, et Jumala pojad, kes nägid inimese tütreid, ühtisid nendega ja muutusid veelgi roojasemateks, kui inimesed ise on, seega ta otsustas füüsilise maailma luua inimestele (võimeteta Jumala pojad). Seda infot siia ei pannud, aga seda saab lugeda raamatust (all pool).

Seadus ütleb:
„Ja ma olin Tema juures kui ehitusmeister; minu kaudu lõi Jumal maailma.“
See tähendab: enne kui maailm loodi, oli Seadus olemas juba kaks tuhat aastat enne maailma.

Küll tahaks teada, millisest algallikast on ülalolev tekst pärit? Kus kohast on võetud informatsioon, et Seadus oli olemas juba 2000 aastat enne maailma loomist. Ma hästi ei usu, et see mees, kes Sohari'i kirjutas, kõik ise koopas välja mõtles. Ilmselt on see teadmine pärit raamatutest, millele meil ligipääs puudub.

Sest kõik asjad ja kõigi maailmade teod on Seadusesse kätketud — seepärast Püha, olgu Ta kiidetud, vaatas Seadusesse ja lõi maailma.

Nii et mitte Seadus ise ei loonud maailma, vaid Püha, olgu Ta kiidetud, lõi maailma vaadates Seadusesse. Jumal oli seega ehitusmeister, ja Seadus oli Tema kõrval.

Kes lõi seaduse, kus on kirjas kõik asjad ja kõik teod. Jääb mulje, et Seadus on ülem Jumala suhtes ja kas Jumal üldse ongi Seaduse autor? Teisest küljest jälle, Seadus ei toimi ilma Jumalata.

Raamtu lõpu poole on üks märkus: Seadus ehk Sõna on Messias. Üks ei saa ilma teiseta ja üldkokkuvõttes ka kolmandata ehk Püha Vaimuta. Kas Püha Vaim on samuti algolevus või on ta Seadusesse kirjutatud. Sellist kohta raamatust välja ei lugenud.

„Ja Jumal ütles: Saagu valgus!“
Jumal vaatas sellele sõnale — ja valgus loodi.
Samuti vaatas Jumal igale sõnale Seadusesse, ja igale sõnale vastav asi maailmas sai loodud.
Sellepärast ongi kirjutatud: „Ja ma olin Tema kõrval kui meister.“
Nõnda, just sel viisil, loodi kogu maailm.

Jube pull ikka, kuidas proovitakse selgeks teha maailma loomist läbi Seaduse ja Jumala silmade. Ilmselgelt ei ole võimalik asja tuuma ja algolemust ära tabada, kui asju nii primitiivsel viisil kirjeldatakse. Tesisest küljest jälle, ilmselt ei olegi olemas sõnu, et seda kirjeldada...

Kui maailm oli loodud, ei saanud aga ükski olend püsida, enne kui Jumal oli otsustanud luua inimese, kes pühenduks Seaduse uurimisele ja täitmisele.
Tema pärast maailm püsib. Seega — see, kes uurib Seadust ja pühendub sellele, hoiab justkui kogu maailma alal. Nii nagu Püha, olgu Ta kiidetud, vaatas Seadusesse ja lõi maailma, nii inimene, kes Seadust uurib, säilitab maailma.

Veel üks seletus, miks inimene loodi ja mis on tema eesmärk. Kui kasvõi üksainus inimene maailmas uurib Seadust ja pühendub sellele, seni püsib ka maailm. Vat nii õrn on meie maailm. Kuhu läheb maailm? Mida usuvad tänapäeva noored, kes saavad päris arvestatavat ajupesu...

Tõepoolest, kõik inimesed eksisteerivad seal üleval, enne kui nad siia maailma tulevad — koos oma olemuse ja iseloomuga, nagu nad siin maailmas olema peavad — ühes taevalikus hoiupaigas, kus kõik maailma hinged on juba olemas, riietatud oma tulevase kehalise vormi kujusse.

Nii nagu unenäos säilitab inimene oma mina ja iseloomu, nii on see ka peale surma või enne sündi. Selle järgi selgub, et enne Maale tulekut (kas ka pärast minekut?) võtab hing inimese kuju. Sellega saab ära seletada osad paranormaalsed nähtused.

Sest kes on olnud selles maailmas ilma et ta oleks püüdnud Jumalat tundma õppida, sellel oleks parem olnud, kui ta poleks iial loodud.

Väike hoiatus ikka kah. Ahvist inimeseks teooria pooldajad selle peale aega ei raiska ja neid on lihtne ära tunda, sest nende seatud elu eesmärk on kindlasti maine. Kindlasti paljud polegi endale elu eesmärki seadnud, aga alateadlikult ikkagi selle poole püüeldakse.

Kes loeb sõna „Echad“ („üks“) palves Šema Jisrael, peab kiiresti mööda minema tähe chet hääldamisest — seda tuleb öelda lühidalt, viivitamata;
ja kes nii teeb, selle elu pikendatakse.

Kas selles tekstis seisab mingi juudikeelne saladus, kuidas oma elupäevi pikendada?

„Ma puhastan nad nagu hõbedat puhastatakse ja katsun neid nagu kulda katsutakse“ (Sk 13:9).
Kui need õnnetused on Iisraeli üle valatud, kui kõik rahvad ja nende kuningad on tema vastu vandenõu sõlminud, ja suur häving on aset leidnud — üks õnnetus järgneb teisele, nii et eelmist ei mäletata järgmise õuduse pärast — siis ilmub taevast tulekolonn, mis seisab nelikümmend päeva, ulatudes taevast maa peale, ja kõik maailma rahvad näevad seda.

Lõpuaegadest on raamatus huvitavaid kirjeldusi, mida Ilmutuse raamatust ei leia. Ülal oleva kirjelduse järgi on meil veel aega, sest pole nagu kuskilt otsast näha, et kõik rahvad ühe rahva vastu koonduksid. Huvitav oleks muidugi näha, mis tulekolonn taevasse see tekib, mida kõik näevad ja kartma hakkavad. Vahest pole aga hea liiga palju näha?

Pärast neljakümmet päeva, mille jooksul see tulekolonn ulatus maast taevani ja Messias oli end ilmutanud, ilmub idataevas täht, mis särab kõigis värvides, ja seitse muud tähte ümbritsevad teda,
võideldes tema vastu igast küljest.

Väga huvitavad kirjeldused. Ei tea, kas seeni süües on võimalik selliseid asju näha või on need tõepoolest prohvetlikud ennustused? Raamat on igal juhul väga huvitav. Ma paljusid asju siia ei pane, mis on müstilised, sest ma ei saa veel asjadest päris täpselt aru ja oska infot millegagi seostada.

Kui vagad kannatavad vaevade ja katsumuste all, siis toimub see kogu maailma lepituseks, sest nende kaudu saavad patused tolle ajastu inimesed lepituse.

Eks see ole vist nii jah. Inimene, kes on kõigiti korralik, aus, õilis ja hea, kannatab tihtilugu ühe ja teise häda käes või on õnnetu saatusega. Raha ka üldiselt sellistel inimestel pole, aga see on mõeldud just patuste lepituseks ehk nendesugused head ja vagad kannavad kogu maailma raskuse. Teised, kes lulli löövad ja elavad head elu, pole lihtsalt võimelised selliseid raskusi taluma. Umbes nii saaks selle asja mõistlikult ära seletada küll, kui vaadata seda tohutut ebaõiglust, mis maailmas valitseb.

Kuidas seda mõista?
See on nagu keha liikmete puhul: kui kõik liikmed kannatavad ja neid tabab suur valu, siis tuleb üht liiget lüüa, et terve keha terveneks.
Ja millist liiget? — kätt.
Nõnda lüüakse kätt ja temalt võetakse verd, ning see saab tervenduseks kõigile liikmetele.

See on eelmise lõigu jätkuks ja seletuseks olukorrale, kuid siin on veel üks huvitav konks või nipp, kuidas haigustest saab terveneda.

Samamoodi on ka siin:
inimesed on nagu ühe keha liikmed. Kui Jumal tahab anda maailmale tervendust, siis ta lööb ühe õige nende seast, ja tema pärast annab Ta tervenemise kogu maailmale.

See kinnitab eelnevat. Kui mõnel heal inimesel on kurb elusaatus, siis ta on väljavalitud, et teised saaksid elada. Ju tal on selle eest kõrge tasu taevas.

... ta oli temaga pikameelne ja halastav, säilitades tema elu veel ühe päeva – see tähendab tuhat aastat, miinus seitsekümmend aastat, mis hiljem kuningas Taavetile kingiti, kuigi need talle loomulikult ei kuulunud.

1 päev taevas = 1000 aastat. See on piiblis samuti kirjas.

Samamoodi ei mõista Jumal kohut inimese üle iga kord, kui ta kurja teeb, sest siis ei võiks maailm püsida.

See on jällegi hea teadmine ja kui proovida mõistusega vaadelda maailma vähe terasemalt, paneb see mõned asjad paika küll.

Sõnad „Sügavusest hüüan ma sind“ viitavad ühele varjatud paigale taevas, sügavale kaevule, millest allikad ja voolud laiali paiskuvad igas suunas.
Seda sügavaimat sügavust nimetatakse Paranduseks (Tšuva).
Kes tahab tõeliselt pöörduda ja pattudest puhtaks saada, see peab hüüdma Jumalat sellest sügavusest.
Sellele viitab lause: „Sügavusest hüüan ma sind.“

Kunagi lugesin ühest teisest allikast, et palve mõjub sama hästi nagu sõna adrale, millega põldu küntakse ehk teisisõnu - ei mõju. Ja vot palun, kui tahad, et palve mõjuma hakkaks, pead enne üles leidma "sügavuse", selle salapärase paiga, mis asub taevas ehk maa all.

Aga nüüd loeme sinu üle salmi:
„Su patt on sinu pealt ära võetud ja su süü on sulle andeks antud.“ (Js 6:7)
Ütle see salm kolm korda.“
Mees ütles selle kolm korda — ja arm kadus ta näolt.

Raamatus on selle kohta pikem eellugu, aga point on muus - Teatud sõnu ja tehnikaid teades on võimalik ennast tervendada mistahes hädast, kui ollakse teadlik oma eksimusest ja meeleparanduses, aga siin on üks aga. Enne kirjutasin ajaliinidest. Ilmselt oleme me praegu kogu kupatusega (ehk kõik korraga) ajaliinis, kus vanemad loitsud/tehnikad ja isegi osad tehnilised masinad enam ei tööta. Sellest samuti saab lugeda raamatust "Enne nelja". 

Süüdlane peab oma elu täielikult muutma — ta peab muutma oma elukohta, oma nime ja oma eluviisi. Inimese surmapäev on tema suur kohtupäev, see hetk, mil hing lahkub ihust. Ükski inimene ei sure enne, kui ta on näinud Šehinat, sest on kirjutatud: „Mind ei või inimene näha ega jääda elama."

See on täienduseks eelnevale lõigule. Meenus üks Vene film, kus üks meessoost jahiinspektor saab vähidiagnoosi ja siis ta muudab enda juures kõike, maskeerides ennast isegi naiseks ning surm ei leidnudki teda.  

Loole paneks punkti põrguga. Paradiisi kohta ja seal pakutavast "söögist" ja muust heast ja paremast, lugege ise raamatust.

Seitse väravat on Gehinnomil (põrgul), ja seitse kambrit on tema sees.
Seal on seitset liiki inimesi, kes sinna lähevad:
1) pahatahtlikud,
2) rumalad,
3) patustajad,
4) jumalakartmatud,
5) kurjategijad,
7 pilkajad ja ülbed.
Igaühele neist on määratud oma kamber Gehinnomis, vastavalt tema patu laadile ja raskusele.
Iga kambri üle on seatud üks ingel, kes tegutseb peaingel Doma alluvuses.
Tema käsutuses on tuhanded teised vaimud, kes aitavad kaasa süüdlaste karistamisel.
Seal on ka üks koht, kus on astmestik või sügavik, mida kutsutakse „keevaks poriks“. Selles kohas on see rüvedus ja saast, mis vastab nende hingede rüvedusele, kes oma eluajal olid määrdunud kõige roojusega selles maailmas. See on madalaim ja kõige piinavam tasand Gehinnomis — paik, kuhu langevad need, kelle hing oli rikutud nii sisemiselt kui väliselt.

LÕPP

Kasutatud allikad:  Rabinistliku raamatu Zohar olulised lõigud tekstis ja tõlkes koos mõnede märkustega, 1824, Tholuck, August (1799-1877).
Wikipedia. 

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Sohari raamat (st. Hiilgus) on üks vanimaid raamatuid, mille üle iisraellased uhkust tunnevad. Nad jutustavad, et selle sisu pärineb Rabi Šimeon ben Jochailt, ühest väga õpitud rabist, keda nad kõige kõrgemalt austavad ja keda nad nimetavad ka „suureks valguseks“, „Moosese sädemeks. See rabi, kes elas umbes esimesel sajandil pärast Kristust, pidi Rooma tagakiusamiste eest põgenema ühte koopasse ja seal oma kaheteistkümneaastase varjumise jooksul olevat ta välja mõelnud selle raamatu sisu. Hiljem andis ta selle edasi oma õpilastele, eeskätt rabile Abba’le, kes umbes kuuskümmend aastat pärast austatud õpetaja surma selle kirjalikult üles tähendas.

See teos sisaldab tähelepanuväärseid sarnasusi kristliku õpetusega — nii tervikuna kui ka üksikasjades. Seetõttu oleks oluline selle ehtsuses veenduda. Seda küsimust on käsitlenud nii juudi kui ka kristlikud uurijad.

Kristlike vastaste hulka, kes kahtlesid selle ehtsuses, kuuluvad suured õpetlased Buxtorf, Gläsener, Capellus ja Morinus. Nende meeste poolt ehtsuse vastu toodud põhjused ei suuda aga tegelikult midagi veenvalt tõendada. Need põhjused on järgmised: raamat sisaldab palju kohti, mis kõlavad liiga kristlikult, et need võiksid pärineda juudilt; pigem võiks arvata, et need on mõne kristlase poolt hiljem juurde lisatud. Lisaks olevat see, juudi kirjatundjate (eriti raamatu Juchasin tunnistuse järgi), olnud tundmatu kuni 13. sajandini; isegi Talmud ja suur juudi õpetlane Maimonides ei olevat seda maininud.

Et raamat sisaldab nii palju kristlikke seoseid, võiks olla tõend tema ebaautentsuse vastu ainult siis, kui seda nähtust ei saaks kuidagi teisiti seletada kui võltsinguga. Kuid seda saab seletada ka muul viisil – isegi lihtsamalt ja paremini. Nimelt leiame me selles vaid vähe puhtalt kristlikke viiteid; enamasti on need põimunud juudi ebausu elementidega või vähemalt varjatud vanatestamentlikus vormis ja maailmatunnetuses. See asjaolu juhib meid pigem oletusele, et selle raamatu autor oli kabalistlik juut, kes oma kabalistlike uurimuste kaudu oli kristlusele väga lähedale jõudnud. Et ta ise oleks saanud kristlaseks, nagu Schöttgen ja mõned teised õpetlased väidavad, ei ole siiski tõenäoline. Need vähesed kohad, mis peaksid seda tõendama, on tõlgendatavad ka teisiti.

Me ei leia Soharist ühtki väidet, millele ei võiks tuua paralleele teiste juudi teoloogide ütlustest, mis kõlavad samamoodi kristlikult — sest kogu kristlus peitub tegelikult Vana Testamendi põhiolemuses. Kui Jochai oleks tõepoolest olnud kristlane, oleks samas täiesti seletamatu, miks ta räägib Messia tulekust peaaegu alati tulevikus ja just nende kujutluste kohaselt, nagu prohvetid seda kirjeldasid — s.t. mitte kui Jumala riigi nähtamatu tulemine maailma, vaid kui selle nähtav austus ja avaldumine ajastu lõpul. Samuti oleks raske mõista, kuidas ta siis oleks jäänud nii kiindunuks panteistlikesse väidetesse.

Täiesti mõeldamatu on igal juhul ka see, et mõni hilisem kristlane oleks tulnud mõttele nii kavalalt sepitseda, et ta esitaks kristlikke õpetusi juudi-kristlikus rüüs. Pealegi on raske ette kujutada, kuidas mõnel kristlasel oleks tollal olnud võimalik juudi raamatute käsikirju võltsida — seda enam, et heebrea ja kaldea keel olid kristlaste seas peaaegu tundmatud.

Olulisem on teine vastuväide — juudi kirjatundjate vaikimine selle tähtsa teose suhtes. Ent kui ebakindel ongi igasugune tõendusmaterjal, mis tugineb vaikimisele, kui puudub selge põhjus, miks midagi oleks pidanud mainitama — see on üldiselt hästi teada. Näiteks teine heebrealaste seas väga kuulus raamat Jezira on Talmudis mainitud ainult üks kord, kuigi see on juutide hulgas piisavalt austatud, et vääriks palju sagedasemat mainimist.

Lisaks võiksime leida ka konkreetse põhjuse, miks Sohari teosest vaikiti — nimelt selle, et selles nähti liiga palju kristlikke seoseid. On ju teada, et veel tänapäevalgi, mil raamat on nende seas tunnustatud, ei tohi noored seda lugeda ning ka vanemate meeste uurimist selles vaadatakse pigem pahameelga. Juudid teavad väga hästi selle teose messiaanlikke seoseid ja on paljusid kohti tahtlikult moonutanud, kui need olid liiga selged — eriti on see nii Amsterdami väljaandes.

Lisaks kõigele sellele suudame me siiski tuua ka mitmeid positiivseid tõendeid selle teose ehtsuse kasuks. Selle juurde kuulub asjaolu, et Gemara — Talmudi teine osa, mis koostati viiendamal sajandil pärast Kristust — sisaldab selgesõnaliselt teadet (traktaat Schabbath, lk. 33), et Jochai olevat oma kaheteistkümneaastase viibimise jooksul koopas kirjutanud ühe raamatu. Samuti kuulub siia see, et Soharis mainitakse veel olemasolevat paganlust ning nimetatakse linnu ja paiku, mis juba kümnendal sajandil olid hävitatud. Lõpuks on Sohari keel sama, mis kaldea keeles tehtud Piibli tõlgetes — keelt, mida räägiti vaid kuni üheksanda sajandini, mil selle asemele tuli rabide heebrea keel. Ja mis puudutab sõnakasutust, siis leidub selles tähelepanuväärne sarnasus Sohari ja Uue Testamendi keele vahel.

Seega on väga tõenäoline, et Sohari raamat tervikuna kuulub teise sajandi aega pärast Kristust. Selle ehtsuse kasuks räägib lisaks ka asjaolu, et raamatu sisu — nii eripärane kui see on — sobib täielikult autori iseloomuga, nagu eespool kirjeldatud. Väga ebaselges keeles ja ebaharilikes kujundites esitab raamat mõtteid, milles segunevad Vanatestamentlikud, Uuest Testamendist pärinevad ja idamaise panteismi vaated. Kõike seda võime väga hästi kujutleda ühes tolle aja inimeses ühendatuna.

Tolle aja juudi teoloogid, kes olid kalduvad sügavamalt uurima, olid peaaegu kõik tuletanud oma süsteemi Vana Testamendi põhjal, väites, et kõik asjad lähtuvad Jumalast — mis teeb nende õpetuse panteistlikuks. Samuti olid need varasemad teoloogid avarama mõtteviisiga ega eitanud teatud kohtade messiaanlikke seoseid üksnes vaidluse pärast. Just sellisest sügavamate teoloogide loomusest saabki seda segunemist seletada.

Ebaselgus võis lisaks ideede paljususele tuleneda ka soovist mitte äratada kahtlust. Ühes lõigus öeldakse, et Jochai olevat oma õpetuse tõttu prohvetitest ja Messia, Efraimi poja ülestõusmisest vanglasse heidetud! Sellest asjaolust näeme, et autor oli tegelikult juba juutide seas kahtlust äratanud ja et tal seetõttu oligi põhjust oma mõtteid varjatumalt väljendada.

Sellest tähtsast raamatust toome siinkohal valiku tähelepanuväärseid ütlusi, mille on juba varem kogunud üks kristlik õpetlane, Sommer. Need on eeskätt sellised kohad, mis näitavad suurt vastavust kristlike õpetustega. Evangeelsed kuulutajad juutide seas võivad seda teost kasutada kahel viisil: esiteks, et ise saada sügavam arusaamine vanadest rabide õpetustest; ja teiseks, et veenda iisraellasi, et paljud asjad, mida nad kristluses põlgavad, on juba nende vanimad ja kõige austatumad õpetajad pühaks pidanud ja välja öelnud. Noored kristlikud teoloogid saavad tänu sellele, et selle teose trükikulud on kandnud Londoni Ühing Kristluse Leviku Eest Juutide Seas, hõlpsamini selle raamatu hankida ja seeläbi omandada täpsemat teadmist teoloogiaharust, mida on seni liiga palju unarusse jäetud. Nendes Sohari ütlustes võivad nad leida kinnitust evangeelsele tõele.

Tõlkimisel on nähtud palju vaeva. Kuid raamatu tumeduse tõttu ei saa pretendeerida täielikule täpsusele iga üksiku koha puhul. Märkused pole mõeldud teadusliku publiku jaoks – muidu oleks tulnud lisada suur hulk dogmaatilisi, dogmaatilise ajaloo, kriitilisi ja keeleteaduslikke selgitusi. Neis aspektides leiab idamaade õpetussüsteemide ja keelte tundja neis kohtades palju viljakat ainest.

Issand kiriku pea saatku need leheküljed oma õnnistusega, et ka nende kaudu antaks väärikatele usukuulutajatele Iisraeli seas uued vaimsed relvad kätte, et paljud Aabrahami pojad võiksid saada valgustatud ning paljud kristlikud teoloogid innustust süveneda iisraellaste kirjutistesse ja levitada nende seas kristlikku tunnetust!

Aga Iisraeli lapsed, kes neid lehti loevad, tuletagu endale tõsiselt meelde, et pelgalt mõistusega saadud veendumusest ei piisa — vaid et see veendumus peab juhatama neid sügavamalt vaatama oma südamesse, oma üleastumisse ja süüteosse, et nad võiksid tõsise meelega koos Taavetiga palvetada:
„Loo mulle, Jumal, puhas süda ja uuenda mu sees kindel vaim.”

Berliin, juulis 1824
A. Tholuck

Katked Sohari raamatust.

Jumal lõi inimese oma näo järgi, andes talle võime jääda pühaks või saada patuseks.

„Ja Elohim (Jumal) lõi inimese oma näo järgi“ (1. Moosese 1:26), see tähendab — Metatroni näo järgi. Kes on see Elohim, kes inimese lõi? See on elav Elohim ja igavene Kuningas. „Jumala näo järgi lõi ta tema“ — see tähendab Samaeli näo järgi, kellelt teised Elohimid (valejumalad) oma alguse saavad, nagu on kirjutatud (2. Moosese 20:3): „Sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval.“

Niivõrd, kui inimene on hea, lõi Jumal ta Metatroni näo järgi — oma teenri järgi, kes on oma Isandale alistatud; ja seepärast on öeldud: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi,“ nimelt Metatroni sarnasuse järgi.

Niivõrd aga, kui inimene on halb, lõi Jumal ta Samaeli — mao, surma ingli — näo järgi, selle ingli järgi, kellele Püha, olgu ta kiidetud!, on andnud voli mõista kohut inimese üle, kui too ei leita õigeks tollimajades (hingede kohtupaikades).

Sellepärast on kirjutatud (topelt jod-iga, Sohari seletuse järgi osutab see topelt-jod sellele, et inimeses on kaks loomust või kalduvust), et näidata kaht asja: esiteks, et inimene loodi kalduvusega heale — mille kaudu ta kuulub Metatroni kuningriiki, kes aitab teda ka seaduse käskude täitmisel, mistõttu on öeldud: „Ma teen talle abi.“ Samuti loodi inimene kalduvusega kurjale, mille kaudu ta kuulub Samaelile, kes (nagu eelpool toodud salmis edasi öeldakse) „on tema vastu“ ja püüab teda patule ahvatleda, et teda seejärel põrgus kohut mõista. Need kaks (hea ja kuri) saadavad inimest kahes kujus.

Patu läbi kaotas inimene Jumala näo (kuju).

Tule ja vaata! Esmalt (1. Moosese 1:27 ja samuti 9:6) on öeldud: „Jumala näo järgi lõi ta inimese,“ kuid hiljem (1. Moosese 5:1) on öeldud: „Jumala sarnasuse järgi lõi ta tema.“ See tähendab, et pärast pattulangemist muutus nende kuju — see taevane kuju — ja nad said justkui teiseks, nii et nad pidid hakkama metsloomi kartma.

Varem värisesid ja kartsid kõik maailma loodud olendid inimest, sest kui nad oma silmad temale tõstsid, nägid nad temas seda püha taevast kuju. Kuid pärast pattu muutus nende kuju millekski muuks — ja nii said inimesed ise kartlikuteks teiste loodud olendite ees.

Vaata aga: need inimesed, kes ei tee pattu Issanda ega Tema Seaduse korralduste vastu, säilitavad oma kuju hiilguse muutumatuna vastavalt sellele algsele taevalikule kujule — ja kõik maailma olendid värisevad ja kardavad neid. Kui aga inimesed rikuvad Seaduse sõnu, siis muutub nende kuju, ning nemad ise hakkavad kartma teisi olendeid, sest see taevane kuju on muutunud või pigem neist lahkunud.

Metsloomad saavad seetõttu nende üle meelevalla, ja need, kes ei tee pattu oma Issanda vastu, jäävad nende hirmust puutumata — sest metsloomad ei näe neis enam seda taevast kuju, nagu eespool on näidatud. „Ja ta puhus tema ninasõõrmetesse eluhinge“ (1. Moosese 2:7), see tähendab — püha vaimu, mis lähtub taevase elu allikast. „Ja inimene sai elavaks hingeks,“ see tähendab, et inimene sai täielikuks läbi püha hinge, mis pärineb kõrgemast elust ja tuli maa seest, nagu on kirjutatud (1. Moosese 1:24): „Maa toogu esile hinge,“ see tähendab — seda, mis on taevane elu.

Tule ja vaata! Niikaua kui see püha hing on inimesega ühendatud, on ta oma Issanda lemmik; igalt poolt hoiavad teda paljud valvurid. Ta on justkui pitseriga märgitud ülalt ja alt tuleva õnnistuse jaoks, ja püha Šekhina (Jumala ligiolek) hingab tema üle.

Aga niipea kui inimene kaldub kõrvale oma õigest teest, lahkub Šekhina temast ning püha hing ei jää enam temaga ühendatuks. Selle asemel tuleb tema peale vaim, mis lähtub kurjast ja vägevast maost, kes uitab mööda maailma ja peatub ainult seal, kus taevane pühadus on taandunud.

Nõnda saab inimese laps rüvetatud, moondub ihu ja nägu — täielikult ja tervenisti.

Pärispatu all sünnib inimene. See jääb temaga kuni surmani.

Niipea kui inimene sünnib maailma, on ka kuri tung juba valmis — see, kes teda igavesti süüdistab, nagu on kirjutatud (1. Moosese 4:7): „Patt varitseb ukse ees.“
Mida tähendab: „patt varitseb“? See tähendab kurja tungi, mida ka Taavet nimetab patuks, kui ta ütleb (Psalm 51:6): „Ja mu patt on alati mu ees.“ Seda nimetatakse patuks seepärast, et selle töö on alati inimest meelitada patustama Issanda vastu. See kuri vaim ei lahku inimesest tema sünni päevast peale. Hea tung aga tuleb inimesse siis, kui ta hakkab end pühitsema.
Millal hakkab inimene end pühitsema? Niipea, kui ta saab kolmteist aastat vanaks. Siis seatakse talle mõlemad — üks paremale, teine vasakule poole: hea tung paremale, kuri vasakule.

Need on tõepoolest kaks inglit, kes on talle määratud ja kes viibivad temas igal ajal. Aga kui inimene hakkab elama vagalt, siis kummardub kuri tung tema ees, ja parem pool valitseb vasaku üle. Mõlemad on siiski ühtaegu inimeses, et teda jälgida kõigil tema teedel, mida ta käib.

Oma patu tõttu tõi Aadam surma maailma.

„Meie isa suri oma patu tõttu“ (4. Moosese 27:3). Rabi Elieser ütles: „Mu poeg, kuna sa just sellest asjast räägid — mida tähendab see: ta suri oma patu tõttu?“

See poiss vastas: „Isa, isa! Üksainus sõna seletab seda piisavalt. Sellepärast, et too madu liikus taevas oma sabaga (meenutades pärispattu), põhjustas ta, et inimene suri oma (tema – sest heebrea keeles on „madu“ meessoost) patu tõttu — see tähendab: oma kiusatuse läbi.“

See võiks teisiti tähendada: „oma patu tõttu“ — aga miks just selle mao patu tõttu, mitte mõne teise? Mida üldse tähendab see väljend: „sest ta suri oma patu tõttu“? Kindlasti tähendab „oma (tema) patu tõttu“ midagi muud kui seda, et see viitab liikumisele, mille too madu oma sabaga tegi — kiusatusele, mille läbi ta põhjustas inimese surma.

„Ja madu oli kaval“ (1. Moosese 3:1).
Madu, kuri tung ja surmaingel — need on üks ja seesama.
Seepärast põhjustas madu, kuna ta on surmaingel, kogu maailmale surma. See ongi selle lause saladus (1. Moosese 6:13): „Kõige liha lõpp on minu ette tulnud“ — see tähendab, et Jumal võtab kõigilt kehadel hinge.

Rabi Šimon ütles: „Nii nagu Aadam on rikkunud lepingu, nad on truudusetud“ (Hoosea 6:7).
Kes suudaks pühkida tolmu su silmadelt, Aadam! Ainult ühe käsu andis sulle Püha, ja sa ei olnud võimeline seda pidama, sest sa lasksid end meelitada kavalate sõnadega, millega see kuri madu püüdis sind eksitada, nagu on kirjutatud: „Ja madu oli kaval.“

Sa lasksid end niisiis temast eksitada ja tõid sellega surma nii iseendale kui ka kõigile põlvkondadele, kes sinust põlvnevad.
Tule ja vaata! Kes laseb end temast meelitada ja temaga ühendusse astub, see satub otsekohe hukatusse.

Tule ja vaata selle ütluse saladust (1. Moosese 3:24: „Ja Jumal ajas Aadama välja Eedeni aiast“)!
Kuna inimene tegi pattu, on ta langenud vangipõlve ja tõi surma nii iseendale kui kogu maailmale. Selle puu tõttu, mille juures ta patustas, tõi ta enda ja kogu maailma peale äratõukamise, nii et tema ja ta pojad on igaveseks tõrjutud.

Jumal heidab igavesse hukatusse igaühe, kes ei paranda meelt õigel ajal.

Rabi Jose ütles: „Häda õelatele, kes ei taha oma pattudest pöörduda Püha, olgu Ta kiidetud, poole seni, kuni nad veel selles maailmas on!
Sest kui inimene teeb meeleparandust ja kahetseb oma patte, siis annab Püha, olgu Ta kiidetud, talle andeks.
Aga need, kes jäävad oma pattude süüd kandma ega taha enne Püha, olgu Ta kiidetud, poole pöörduda, need viskab Ta põrgusse, kust Ta neid enam kunagi välja ei lase.”

Aga see, kes tahab tulla Jumala juurde, et saada Tema sõbraks, peab minema läbi Matrona (Messia), kes on vahendaja Jumala ja inimese vahel.

Mis on „tee elupuu juurde?“ See on suur Matrona (Šekhina), sest tema on tee selle suure ja vägeva elupuu juurde, nagu on kirjutatud (Ülemlaul 3:7): „Vaata, see on Saalomoni säng, ümbritsetud kuuekümne vapra mehega Iisraeli kangelaste seast“ – see tähendab taevast Iisraeli. „Kõigil neil on mõõk käes“ jne. Kui Matrona haarab sellest kinni, siis haaravad kõik koos temaga; seepärast on öeldud (2. Moosese 14:19): „Ja Jumala ingel liikus edasi.“

Kas teda siis nimetatakse „Jumala inglina“? Jah, vastas rabi Aba. Tule ja vaata – nii ütles rabi Šimon: Püha, olgu Ta kiidetud, on seadnud enda ette püha templi, taevase templi, püha linna – taevase, mida nimetatakse Jeruusalemmaks, püha linnaks. Kes tahab tulla Kuninga pale ette, peab minema teed mööda, mis läheb läbi selle linna, sest ainult selle linna kaudu viib tee Tema juurde.

* Saalomon on Šekhina ehk Matrona, ja taevane Iisrael on siin inglite vägi, sest Iisraeli kogudus on alati inglite väe kujutis.“

Seepärast on öeldud (Psalm 98:20): „See on tee Issanda juurde; õiglased lähevad sellel.“ Kõik kuninga korraldused tulevad Matronast ning mis kuningale saadetakse, peab esmalt Matrona ette tooma ja alles sealt liigub see kuninga juurde. Järelikult on Matrona vahendaja kõiges — ülalt alla ja alt üles. Temast sõltub kõik, seetõttu on öeldud (2. Moosese 14:19): „Ja Jumala ingel liikus,“ ehkki see viitab taevase Iisraeli laagrile. Jumala ingel on see, kelle kohta öeldakse (2. Moosese 13:21): „ja Issand käis nende ees,“ nagu me oleme näidanud.

Kuid kas on kuninga väärikusega kooskõlas, et Matrona peaks minema sõdima, et teda kasutada nagu saadikut? Kujutage ette kuningat, kes on ühe Matronaga ühendatud. Kui kuningas märkab tema voorusi võrreldes kõigi teiste Matronadega maailmas, ütleb ta: kõigil teistel näevad mu Matronat kui loomi, tema ületab kõik — mida ma siis pean tegema, et talle oma soosingut näidata? Seda: kogu mu maja peab olema tema kätes. Koheselt kuulutas kuningas avalikult: edaspidi tuleb kõik, mis kuninga oma, anda kuningannale. Nii andis ta talle kogu oma varustuse, kõik sõjaväeülemad, kõik kalliskivid ja kogu kuningliku vara. Ta mõtles: nüüd ei pea keegi minu juurde rääkima ega midagi otsustama tulema, enne kui ma ei ole Matronat teavitanud.

Samamoodi andis Püha, olgu Ta kiidetud, piiramatust sõprusest ja armastusest Iisraeli koguduse vastu kõik tema võimu alla, sest Ta ütles: kõigi nende paganate seas pole nad miski minu Matronaga võrreldes — „üks on mu tuvike“ (Ülemlaul 6:9). Mida ma peaksin tegema, et talle oma soosingut näidata? Seda: kogu mu maja peab olema tema kätes.
* Märkus: See tähendamissõna ei näi otseselt sellele järeldusele sobivat, kuid seda võib mõista nõnda: Iisraelile kuulub eriti Matrona kui valitsejanna; au, mida Jumal talle osutab, osutab Ta ühtlasi ka oma pühale rahvale.

Metatron on esimene loodutest, Jumala hiilguse peegeldus.

Kui on öeldud (1. Moosese 24:2): „tema sulane“, siis tuleb seda mõista kui Jumala sulast; „tema koja vanim“, see tähendab — see, kes on Temale teenistuses kõige lähemal. Ja kes see on? See on Metatron, nagu juba on öeldud, et tema on see, kes tulevikus äratab surnud haudades ellu; seda väljendabki lause (1. Moosese 24:2): „Ja Aabraham ütles oma sulasele“ — see tähendab Metatronile, Jumala sulasele; „tema koja vanimale“ — see tähendab esimesele Jumala loodutest; „kes valitseb kõige üle, mis tal on“ — kellele Püha, olgu Ta kiidetud, on andnud meelevalla kõigi oma väehulkade üle.

Keskmine sammas — see on Metatron, kes täiustab taevast Tifereti laadis. Tema nimi on nagu Issanda nimi, sest ta on loodud Tema kuju ja sarnasuse järgi; temas ühinevad kõik astmed ülalt alla ja alt üles — ta on see, kes ühendab keskel.

Täht ש sõnas שרי („vürst“) viitab oma kujuga kolmele harule, mis tähistavad sõnu Jehova, Elohenu, Jehova — need kolm nime tähistavad kolme algset printsiipi ehk haru. Need sõnad (יהוה אלהי יהוה) sisaldavad neliteist tähte — sama palju kui sõnas שרי olevate tähtede arv.
Tähe ש „katteks“ ehk „vormiks“ on Metatron, sest nime מטטרון (Metatron) arvväärtus on täpselt sama kui sõnal שרי — nimelt 314.

Šekhina on ülemingel, Jumala kuju ja üks Jumalaga.

Kui Hilel Vanem oli pidusöögil rõõmsas meeleolus, ütles ta tavatsedes: „Kui אני (mina) olen siin, siis on kõik siin; aga kui אחר (teine) ei ole siin — kes siis on?“
Sellega tahtis ta viidata järgmist: kui Šekhina, keda nimetatakse „mina“ (אני), on siin, siis on kõik siin. (Sest ainult see, kes püüab temaga ühtsust leida, võib olla tema elupaigaks.)
Aga kui אני (see tähendab Šekhina) ei ole siin — kes siis on?

Ühegi inimese õnne ei saa pidada täielikuks, seni kui Šekhina ei puhka pühal maal.
Kuid kui ohvrisõnnide arv saab jälle täidetud, siis on kirjutatud (Jesaja 12:3):
„Te ammutate rõõmuga vett pääste allikatest.“

Mis allikad need on? — Need on pääste allikate alus, kust see pääste voolab üle kogu maailma. Siis täitub kogu maailm rõõmuga, sest Šekhina on end lahti kiskunud teiste rahvaste rüvedusest. Sellepärast on öeldud (4. Moosese 29:35): „Kaheksandal päeval (Messia ajastul) olgu teil püha pidu.“
(Jesaja 19:1) – väljend עב קל (av kal) vastab arvuliselt väärtusele 202, sama palju kui sõnal בן (ben – „poeg“).
„Sina oled Poeg, ustav karjane,“ sinu kohta on kirjutatud (Psalm 2:12): „Suudelge Poega.“
Sina oled Iisraeli Issand, „בן ישראל“ (Ben Jisrael), Issand maa peal, teenivate inglite Issand (kes on Iisraeli kujutis), ja Poeg taevas — Püha, olgu Ta kiidetud, ja Šekhina poeg, kes on arm (חסד), mille arvväärtus on 72 (nagu Jumala nimi JH).
Sõna ד חסר („puuduv dalet“, väärtusega 43) täiendab arvu 202 kuni 245.
Sellega seoses on Messia, Joosepi poja kohta öeldud (2. Saamueli 12:13): „Issand on su patu ära võtnud, sa ei sure.“ Nii lepitaski Messias Taaveti.

Kuna Püha, olgu Ta kiidetud, on peidetud Seaduse saladustesse, siis kuidas saab Teda tundma õppida? — Läbi Seaduse, mis on Šekhina, ja see on Tema kuju.

Nii nagu Tema on alandlik, nii on ka Šekhina alandlik (järgnevat tuleb vaadelda soo põhiselt: mees-naine; isane-emane);

Tema on armuline, ka tema on armuline;
Tema on vägev, tema on vägev valitsejanna kõigi rahvaste üle maailmas;
Tema on tõde, tema on ustavus;
Tema on kõiketeadev, tema on samuti kõiketeadev;
Tema on õiglane, tema on õiglane;
Tema on kuningas, tema on kuninganna;
Tema on arukas, tema on arukas;
Tema on tark, tema on Tema tarkus;
Tema on kroon, tema on Tema pärg — auhiilguse pärg.

Seepärast on õpetlased seadnud põhimõtte: see, kelle sisemus ei ole tema välimusega kooskõlas, ei tohi siseneda õppekoja ehk Jumala kuju juurde, sest Tema on sisemus ja Šekhina on Tema väline olemus (see tähendab: Tema on oma sisemine olemus seespidiselt ja tema välimus väljaspidiselt), ilma et nende vahel oleks mingit vahet — Tema kui seesmine ja tema kui välimine on üks.

Olgu see hästi tähele pandud: Šekhina on Tema voolamine, Tema endast lähtuv kiirgus, kuid siiski ilma igasuguse erinevuseta Tema enda olemusest.

Sest „seest ja väljast pead sa ta katma“ (2. Moosese 25:11).
Ja kuna Tema, kes on sisemiselt varjul, on Issand (Jehova), saab Teda nimetada vaid Šekhina kaudu.
Seepärast ütlevad õpetlased: „Mitte nii, nagu Ma olen kirjutatud, ei nimetata Mind.“
Selles maailmas olen Ma kirjutatud Jehova, kuid loetakse Adonai;
tulevases maailmas aga loetakse Mind nii, nagu olen kirjutatud — Jehova,
et kõigil tasanditel valitseks halastus.

(Nimi Jehova tähistab halastuse printsiipi, aga nimi Adonai tähistab õigluse printsiipi).

Kuigi Šekhina on teiste loodud valguste suhtes nagu hing keha vastu, on ta siiski Püha, olgu Ta kiidetud, suhtes vaid nagu keha — kuid mõlemad on üks ja seesama.
Siin on keha ja hing ühtne ja lahutamatu, mis inimese puhul nii ei ole, sest inimeses on keha ja hing kaks eraldiseisvat olemust: keha on maine ja surelik, hing aga vaimne.
Aga Püha, olgu Ta kiidetud, on elu, ja ka Šekhina on elu.

* See tähendab: ainult väljavoolu maailma (idee- või emanatsioonimaailma) kaudu saab Jumal väliselt tuntuks kui täius ja täiuslikkus ise.

Šekhina lõi koos Jumalaga maailma ning ajendas Jumalat maailma looma.

„Ja Elohim ütles: Tehkem inimene“ (1. Moosese 1:26).
„Issanda saladus kuulub neile, kes Teda kardavad“ (Psalm 25:14).
Üks väga vana vanamees tõusis ja ütles: „Šimon, Šimon! Kes ütles: Tehkem inimene? Ja kes on siin see Elohim?“
Vaevu oli see vanamees need sõnad lausunud, kui ta kadus — nii et keegi ei näinud teda enam.
Kui rabi Šimon kuulis, et see mees nimetas teda lihtsalt Šimoniks ja mitte rabi Šimoniks, ütles ta oma kaaslastele:
„See oli kindlasti Püha, olgu Ta kiidetud, ise, sest Tema kohta on öeldud (Taanieli 7:9): Ja istus üks Vana Päevilt.“
„On aeg alustada selle saladuse uurimist,“ ütles ta, „sest tõepoolest, siin peitub saladus, mille avaldamiseks polnud seni luba antud — aga nüüd, näib, on luba antud.“
Siis ta alustas ja rääkis:
„Nii nagu kuningal, kes tahtis püstitada palju hooneid ja kellel oli arhitekt — see arhitekt ei teinud midagi ilma kuninga loata — nii on ka selle puhul, kellest on öeldud (Õpetussõnad 8:30): Ja ma olin Tema juures kui meisterehitaja.“

Kuningas — see tähendab selgesti taevast tarkust, ja kui ta seisab keskmise sambana, on ta kuningas maa peal.
Aga Elohim on taevane ehitusmeister, ja selles tähenduses on ta taevane ema; samal ajal on Elohim ka ehitusmeister maa peal, ning siis on ta Šekhina maa peal.
Naine ei või teha midagi ilma oma mehe loata.
Kõik loodud ehitised said teoks vaid väljavoogamise (emanatsiooni) teel:
Isa ütles Emale: „Olgu nii ja nii!“ — ja kohe sündis see.
Nii on ka kirjutatud (1. Moosese 1:3):
„Ja Jumal ütles: Saagu valgus! Ja valgus sai.“
Ta rääkis nimelt Elohimiga, ja see tähendab: ehitaja Issand ütles, ja ehitusmeister tegi kohe;
ja nõnda said kõik ehitised teoks emanatsiooni teel.
Ta ütles: „Saagu laotus!“ — „Saagu valgused!“ — ja kohe sündis kõik.
Kui ta jõudis nähtava maailma loomiseni, ütles ehitusmeister ehitaja Issandale:
„Tehkem inimene oma näo ja oma sarnasuse järgi.“
Ja ehitaja Issand vastas:
„Hea küll, see oleks küll hea, inimest luua — kuid ta hakkab sinu vastu patustama, sest ta on rumal.“
(Sellepärast on kirjutatud — Õpetussõnad 10:1: „Tark poeg rõõmustab isa, aga rumal poeg on oma emale mureks.“)

Siis vastas ema: „Kui ta teeb pattu, las see langeb ema, mitte isa peale; ma tahan ta luua oma näo järgi.“
Sellepärast on öeldud: „Ja Elohim lõi inimese oma näo järgi.“
Isa aga ei tahtnud temaga ühinemist.
Ja kui inimene oli patustanud, kuidas on siis kirjutatud?
„Teie üleastumise pärast on teie ema ära saadetud“ (Jesaja 50:1).
Kuningas ütles emale: „Kas ma ei öelnud sulle, et ta teeb pattu?“
Sel samal hetkel ta tõukas ta (inimese) eemale ja saatis ära ka ema koos temaga.
(Sellepärast on öeldud: „Tark poeg rõõmustab isa, aga rumal poeg on oma emale mureks.“)
Tark poeg on nimelt Aadam, kui ta on pärit emanatsiooni maailmast;
aga rumal poeg on Aadam, kui ta on pärit loomise maailmast.
Siis tõusid kõik kaaslased ja ütlesid:
„Rabi, rabi! Kas tõesti on siis vahe isa ja ema vahel, et isa poolelt tuleb Aadam emanatsiooni teel, ema poolelt aga loomise teel?“
Ta vastas neile:
„Sõbrad, sõbrad! Ei, see ei ole nii.
Sest Aadam emanatsiooni maailmast oli mehe ja naise kujul, tulnuna isa ja ema poolt üheaegselt.
See ongi tähendus lausele: Ja Jumal ütles: Saagu valgus! ja valgus sai! —
see tähendab: valgus sai isa poolt, ja valgus sai ka ema poolt;
ning see on Aadam, kes koosneb kahest isikust.“
Kuid Aadam loomise maailmast ei kanna korraga kuju ja sarnasust.
Seda tuleb mõista nii: taevane ema omas nime, mille arvväärtus oli sama mis sõnal Elohim,
ja see nimi oli valguse ja pimeduse ühendus.
Sellest nimes sisalduvast pimedusest ütles isa, et just see pimedus ahvatleb Aadam emanatsiooni maailmast — valguse, taevase kuue — pattu tegema.
See on see valgus, mille Püha, olgu Ta kiidetud, lõi esimesel päeval ja mille Ta on tallele pannud õigete jaoks;
samal päeval lõi Ta ka pimeduse, mille Ta on hoiule jätnud jumalatute jaoks, nagu on kirjutatud (1. Saamueli 2:9):
„Ja õelad hukkuvad pimeduses.“
Ja selle pimeduse pärast, mis tahtis meelitada seda valgust patule, ei tahtnud isa temaga (valgusega) ühendust.
Seepärast ütles ta: „Tehkem inimene oma näo järgi“ — see tähendab valgus;
ja „oma sarnasuse järgi“ — see tähendab pimedus, mis on valguse kuub,
nagu keha on hinge riie, nagu on kirjutatud (Iiob 10:11):
„Sa oled mulle naha ja liha pannud kuueks.“
Siis rõõmustasid kõik ja ütlesid:
„Õndsad oleme meie, et oleme saanud kuulda asju, mida pole seni iial kuuldud!“
Ja taas alustas rabi Šimon ning ütles:
„Mida tähendab: Vaadake nüüd, sest mina, mina ise olen see, ja ühtki Elohimi ei ole koos minuga (5. Moosese 32:39)?“
Ja ta jätkas:
„Kuulge, mu sõbrad, salajasi sõnu, mida ma tahan teile ilmutada, sest kord on meile ülalt luba antud rääkida.
Kes on see, kes ütleb: Vaadake nüüd, sest mina, mina ise olen see?
See on kõrgeim olend kõigist taevastest olenditest,
see on olevuste ürgolend,
see, kes on ülendatud üle kõigi ülendatute.
Sest teised kõrged olendid ei tee midagi ilma loata sellelt, kes on neist kõrgem —
nagu me eespool seletasime sõnade juures Tehkem inimene, et tehkem tähendab tõepoolest kahe olendi ühist kavatsust:
üks ütles teisele, kes oli temast kõrgem: Tehkem!,
sest ükski ei tohi midagi teha iseenesest.“

Aga see, keda nimetatakse kõigi kõrgete olendite ürgolendiks, kellele ei järgne enam midagi kõrgemat ja kellele ükski allpool olev olend ei saa olla võrdne —
nagu on öeldud (Jesaja 40:18): „Kellega te mind võrdlete, et ma oleksin tema sarnane? ütleb Püha“ — see ütles: „Vaadake, mina olen see, ja ühtegi Elohimi ei ole koos minuga,“ kellelt ma peaksin nõu küsima, nagu see olend, kelle kohta on öeldud: „Ja ta ütles: Tehkem inimene.“
Kõik kaaslased tõusid ja ütlesid:
„Rabi, luba meil siin üks küsimus esitada!
Kas sa mitte ei selgitanud eespool, et see kõrgeim olend ütles Keterile („Kroonile“): Tehkem inimene?“
Ta vastas neile:
„Teie kõrvad on õigesti kuulnud seda, mida teie suu rääkis.
Kas ma ei öelnud teile just nüüd, et see, keda nimetatakse küll kõrgeimaks olendiks, ei ole siiski see, keda nimetatakse kõige kõrgeimaks kõigist olenditest,
sest selle jaoks ei ole olemas teist, kellelt ta võiks nõu küsida.
Sest see on üksainus, olevuse ürgallikas, olemine ise,
millest ei leia aset ei kaksikvormi ega ka arvu,
ja seepärast ta ütleb: „Mina olen see, ja ühtegi Elohimi ei ole koos minuga,“
sest kellelt ta peaks nõu küsima?
Sest temas ei ole kaksikvormi ega mitmust.
On nimelt teine olemus, millel on kaksikvorm — mehelik ja naiselik printsiip —
ja selle kohta on öeldud (Jesaja 51:2) „Ma kutsusin teda üheks.“
See aga on üks ja ainus, ilma arvuta ja ilma kaksikvormita; seepärast ta ütleb:
„Ja ühtegi Elohimi ei ole koos minuga.“
Siis tõusid kõik taas ja kummardasid tema ees, öeldes:
„Õnnistatud olgu Inimese Poeg, kellele Issand on andnud loa paljastada nii sügavaid saladusi,
mis pole isegi inglitele teada antud.“
Aga tema ütles:
„Mu sõbrad, meil on veel jäänud seda lauset edasi seletada,
sest palju sügavaid saladusi on peidus sõnades:
„Ma surman ja teen elavaks“ jne.
„Ma surman ja teen elavaks“ — see tähendab: Sephirotide kaudu teen ma elavaks.
Parempoolne külg on elu, vasakpoolne külg on surm;
ja kui need kaks ei ole kooskõlas keskmise sambaga, siis ei saa kohut täide viia.
Selle kohta on öeldud:
„Kolm istuvad kohtunike kohal, kuid oleme üks.“
Mõnikord on kõik kolm ühel meelel õiglust teostama;
kuid siis tuleb Parem Käsi, mis on välja sirutatud kahetsejaid vastu võtma —
see on Jehova, nimelt täheühend הא ואו הא (Heh – Vav – Heh),
see tähendab Šekhina, keda nimetatakse paremaks käeks, mis kuulub Hesedi (armu) poolele;
vasak käsi on Gevura (jõu ja range õigluse) poolelt;
aga Issanda käsi on keskmise samba poolelt.“

Kui inimene parandab meelt, vabastab see käsi ta õiguse (kohtutäite) alt.
Aga kui ürgolend, kõikide olendite algus, mõistab kohut kõigi üle, siis on öeldud:
„Ja keegi ei pääse minu käest.“
Edasi — kolm korda esineb selles salmis sõna אני („mina“),
mis sisaldab endas Jumala neljatähelist nime (יהוה).
Ühel korral on see kirjutatud defektiivselt (lühendatult),
ja teisel korral täielikult (täisvormis: ואו הי וור הא).
Samuti esineb selles salmis kolm korda sõna הא,
mis leidub ka nendes nimedes, milles see kolmekordselt kordub.
Lisaks sellele tuleb seda lauset mõista ka seoses võõraste jumalatega (Elohim).
Seega tuleb seda salmi selgitada järgmiselt:
„Vaadake nüüd, sest mina, mina olen see“ — see tähendab Püha, olgu Ta kiidetud, ja Tema Šekhina;
„ja ühtegi Elohimi ei ole koos minuga“ — see tähendab Samaeli ja madu;
„Ma surman ja teen elavaks“ — ma surman läbi oma Šekhina selle, kes on süüdi,
ja annan elu läbi tema sellele, kes on õiglane;
„ja keegi ei pääse minu käest“ — see tähendab Issanda kätt, nimelt הא ואו הא (Heh – Vav – Heh),
ja see on כוזו במוכסז כוזו (Kuzu bemochsaz Kuzu) —
kõik see on tõde.

Kui me aga räägime ülevalt taevasest ürgolendist, et see on kõige kõrgem kõigist kõrgetest olenditest, siis on see saladus, mida ei ole hoitud mitte kõikide tarkade ega prohvetite jaoks.
Tule ja vaata:
mõned olendid on niivõrd varjatud, kaetud Sephiiradega ja nendega läbipõimunud,
kuigi Sephiirad teenivad neile troonina, et nad jäävad inimliku mõistuse eest kättesaamatuks.
Nende kohta on öeldud (Koguja 5:7):
„Sest Kõrge valvab Kõrge üle“ jne.
Need on pimestavad valgused, üks kõrgem teisest, ja need, kes valgust vastu võtavad, on tumedamad kui need, kellelt nad selle saavad.
Kuid ürgolendi, kõigi olevuste alguse ees ei püsi ükski valgus,
sest tema ees on kõik valgused pimedus.
— Teine seletus lausele:
„Tehkem inimene oma näo ja oma sarnasuse järgi.“
Kaaslased olid seda selgitanud inglite kohta, nagu oleksid nemad need sõnad lausunud.
Aga tema (rabi Šimon) vaidles neile vastu ja ütles:
„Kui nad teadsid, mis on olnud ja mis tuleb, ja seega teadsid ka, et inimene patustab —
miks nad siis tahtsid teda luua?
Ja enamgi veel — Aza ja Azael püüdsid teda (inimest) isegi laimata,
kui Šekhina ütles Pühale, olgu Ta kiidetud:
„Tehkem inimene.“Nad ütlesid nimelt:
„Mis on inimene, et sa tema peale mõtled?“ (Psalm 144:3)
— ta ju patustab sinu ees oma naise kaudu, kes on pimedus!
(Sest valgus on mehelik printsiip, pimedus aga naiselik — see tähendab vasak pool, loomise pimedus.)

Siis ütles Šekhina neile:
„Just selle läbi, millega te teda laimate, lange­te te ise,“
nagu on kirjutatud (1. Moosese 6:2):
„Ja Jumala pojad nägid inimeste tütreid“ — nad ihaldasid neid, eksisid nende pärast ja langesid oma pühadusest.

Ja kaaslased ütlesid:
„Rabi, rabi! Siis ju Aza ja Azael ei valetanud oma sõnadega,
sest tõepoolest pidi ju Aadam patustama naise kaudu?“

Tema vastas:
„Nii ütles Šekhina: Kui teie, kes olete valmis teisi taevaseid vägesid laimama,
oleksite ise paljude naiste keskel, siis te patustaksite veelgi rohkem kui inimesed —
nagu on kirjutatud: „Ja Jumala pojad nägid inimeste tütreid“ jne.
Ei öelda tütar, vaid tütred,
mis näitab, et nad patustasid mitmekordselt.

Aga kui inimene patustab,
olen mina talle paranduse juba tema kõrvale seadnud,
et ta võiks Issanda juurde tagasi pöörduda
ja tema süü kustutataks.

See sünnib. — Tema kaaslased ütlesid talle:
„Kui see nii on, mis mõte on siis kõigel sellel? Kui Jumal niikuinii tühistab patu meeleparanduse kaudu, miks lubas Ta siis üldse patul sündida?“

Rabi Šimon vastas:
„Kui Püha, olgu Ta kiidetud, poleks loonud nii head tungi kui ka kurja tungi (see tähendab valgust ja pimedust), siis poleks inimesel, kes on loodud, üldse olemas ei head ega kurja.
Kuid ta on loodud mõlemat kandma — seepärast ongi kirjutatud (5. Moosese 30:15):
„Vaata, ma panen su ette täna elu ja surma.“

Siis nad küsisid temalt:
„Miks kõik see? Miks ei loodud inimest nii, et ta ei saaks üldse pattu teha, ega seeläbi põhjustaks kõike seda, mida ta taevas põhjustab,
nii et ei oleks ei karistust ega tasu?“

Ta vastas neile:
„Ta pidi õiguse kohaselt just nii loodud olema,
sest Seadus on loodud tema pärast,
ja selles on määratud karistus õelatele ning tasuks õigetele.
Seega ainult loomise Aadam, kellel on nii hea kui ka kuri tung, saab olla õigete tasu ja õelate karistuse alus.
Niisiis pidi ta olema loodud mõlemat kandma.

Inimene üldiselt loodi aga sellepärast, nagu on kirjutatud:
„Ta ei loonud maailma, et see jääks tühjaks, vaid et see oleks asustatud.“ (Jesaja 45:18).

Ja nad ütlesid:
„Täna oleme me kuulnud asju, mida me pole seni iial kuulnud.
Sest tõepoolest, Püha, olgu Ta kiidetud, ei ole loonud midagi, mida Tal endal poleks tarvis olnud.

Veel enam — inimsoo seadus on Šekhina kuub.
Kui inimene poleks võimeline pattu tegema, oleks Šekhina jäänud ilma oma riietuseta — nagu vaene, kellel pole rõivast.
(Sest just seeläbi, et inimene on võimeline pattu tegema, sai Seadus oma alguse ja tähenduse.)

Seepärast, kes teeb pattu, see justkui võtab Šekhinalt tema kuue ära,
ja see muutub inimesele karistuseks.

Aga kes peab Seaduse käske, see justkui paneb Šekhinile tema kuue selga.

On ainult üks Jumal, kuid see üks Jumal ilmneb kolmekordses kujus, mis moodustab üheainsa Jumala.

Et näidata mitmuse olemasolu ühtsuses ja seda võrdluse kaudu selgitada, oleme juba mitmel korral öelnud, et see ühtsus, mida me igapäevaselt tajume, on sarnane selle ühtsusega, millele viitab lause (5. Moosese 6:4):
„Jehova, meie Elohim, Jehova on üks.“
Siin nimetatakse kolm korda — Jehova, Elohenu, Jehova — kuid need kolm on üksainsa olemuse kolm nime,ja seepärast öeldakse seal: „Üks“ (heebrea ehad). Kuid on ju kolm nime — kuidas saavad need olla üks? Me küll loeme: „üks“, kuid kas nad tõesti on üks?
See on püha Vaimu nägemuses ilmutatud, ja need nimed on ainult nähtavas vormis olemas selleks,
et tunnistada, et need kolm on tegelikult üks.
See on arusaadav hääle saladuse kaudu.
Kuuldav hääl on üks, kuid selles sisalduvad kolm elementi: tuli (soojus), õhk (hingus) ja vesi (niiskus).
Ometi on kõik need kolm ühes ja samas hääles ühendatud, ning seepärast tuleb neid mõista kui ühtsust.
Nõnda on ka siin: Jehova, Elohenu, Jehova — need on üks, kolm kuju, mis moodustavad üheainsa ühtsuse.
Inimese hääl, mida ta esile toob, on võrreldav lõpmatu terviku ühtsusega, sest kogu hääl, mille inimene välja laseb, koosneb neist kolmest (tulest, õhust ja veest), mis ometi moodustavad üheainsa ühtse terviku.
See on igapäevane ühtsus, mida me tajume, ja selle tähendus on püha Vaimu saladuse kaudu ilmutatud — ning seega saab isikute mitmus ühes Jumalas mõistetavaks.
Kõik see on tõde:
kui üks neist (kolmest Jumalas) midagi teeb, on see hea;
ja kui teine teeb, on see samuti hea.

Ent siiski — see ühtsus, mida me maises maailmas seletamiseks kasutame,
nimelt üheainsa hääle saladus, mis on üks, ja ometi mitmene, on vaid üldine seletus sellest asjast.

Rabi Elieser istus oma isa, rabi Šimoni, juures ja ütles:
„Elohim väljendab, nagu meile on õpetatud, kõikjal õiglust.
Kuidas saab siis juhtuda, et Jehova, kes kõikjal tähendab armu,
loetakse mõnikord Elohimiks, näiteks siis, kui kirjas seisavad koos Adonai Jehova?“

Ta vastas talle:
„Nii on kirjutatud Pühakirjas (5. Moosese 4:39):
‘Teadku siis ja pane oma südamesse: Jehova on Elohim!’
— ja samuti teises kohas (5. Moosese 4:35):
‘Jehova on Elohim.’

Seejärel ütles poeg:
„Seda me juba teame — et kus on õiglus, seal on ühtlasi ka arm,
ja vahel leidub ka armus õiglust.“

Siis ütles tema isa:
„Tule ja vaata, sest tõesti on see nii:
Jehova tähendab kõikjal armu,
kuid kui pattude tõttu arm muutub õigluseks,
siis on kirjutatud Jehova,
kuid loetakse Elohim.

Tule ja vaata selle asja saladust:
Jumalas on kolm tasandit,
ja iga tasand on iseseisev,
kuid ometi on nad kõik üks,
tihedalt üksteisega seotud,
ja mitte vähimalgi määral teineteisest eraldatud.“

Pärast teda hakkas rääkima rabi Hija ja ütles:
„Sulle on näidatud, et sa teaksid: Jehova on Elohim“ (5. Moosese 4:35).
Selles salmis on palju mõtlemisainet.
„Sulle on näidatud“ — mida see tähendab?
Kui Iisrael lahkus Egiptusest, ei teadnud nad midagi usu saladusest Pühasse, olgu Ta kiidetud,
sest nad olid võõral maal teeninud võõraid jumalaid — nii nagu neile oli juba ette määratud, et nad seal viibivad karistusena. Seetõttu olid nad unustanud usu põhialused, mille nad varem olid saanud oma esiisadelt, ja mille kaksteist suguharu olid pärinud oma isalt Jaakobilt.
Kui aga Mooses tuli, õpetas ta neile, et maailmas on üksainus Kõrgeim Jumal, nagu seda oli varem seletatud.
Hiljem nägid nad kõiki imesid ja suuri tegusid Punase mere ääres, ja samuti kõiki imesid ja suuri tegusid Egiptuses. Seejärel said nad tunnistajaks imedest managa ja veeandmisega, ning nii õppisid nad tundma Jumala teid.
Kui nad olid jõudnud selleni, ütles Mooses neile:
„Kuni nüüd olen ma teid õpetanud nagu lapsi õpetatakse;
aga nüüdsest edasi on teile näidatud, et te teaksite — et te mõistaksite, uuriksite ja siseneksite usu saladusse.“
Ja mis on see saladus?
„Et Jehova on Elohim.“
Kas arvad, et see teadmine on tühine asi?
Seepärast on kirjutatud:
„Et sa seda tunneksid ja oma südamesse talletaksid: Jehova on Elohim.“
Ja kui arvad endiselt, et see on väike asi, on lisatud:
„Üleval taevas ja all maa peal ei ole kedagi muud.“
Siin peitub usu kogu saladus, ja sellest tuleb mõista kõigi saladuste saladust, mõista kõigi sügavuste sügavust — nimelt, et Jehova ja Elohim koos moodustavad täiusliku nime, ja et mõlemad on üks.
„Sulle on näidatud, et sa teaksid“ — see tähendab: see saladus on ilmutatud neile, kes tunnevad Õigust.
Õndsad on need, kes pühenduvad Seadusele, sest kui Püha, olgu Ta kiidetud, tahtis maailma luua,
siis Ta vaatas esmalt Seadusesse — ja alles siis lõi Ta maailma.

Nõnda siis loodi maailm Seaduse vahendusel, nagu juba eespool on seletatud.
Samuti on kirjutatud (Õpetussõnad 8:30):
„Ja ma olin Tema juures ...“ — ära loe אמון (laps), vaid אומן (meisterehitaja).
Et Seadus oli ehitusmeister, tuleb mõista järgmiselt:
Kuningas, kes tahab ehitada palee, ei saa seda teha, kui tal pole kõrval ehitusmeistrit — ilma meistrita ei suuda ta midagi ehitada.
Kui hooned on valmis, mainitakse siiski ainult kuninga nime.
Öeldakse: „Kuningas ehitas lossid; kuningas pööras oma mõtted nende paleede poole.“
Nõnda oli ka Jumalaga:
kui Ta tahtis maailma luua, vaatas Ta esmalt ehitusmeistri poole —
ja kuigi meister ehitas paleed, nimetatakse siiski ainult kuninga nime:
„Need on lossid, mille kuningas on ehitanud.“
Ja tõepoolest — kuningas ongi need ehitanud.
Seadus ütleb:
„Ja ma olin Tema juures kui ehitusmeister; minu kaudu lõi Jumal maailma.“
See tähendab: enne kui maailm loodi, oli Seadus olemas juba kaks tuhat aastat enne maailma.
Kui Püha, olgu Ta kiidetud, tahtis maailma luua, vaatas Ta kõigepealt Seadusesse, iga selle sõna sisse,
ja iga kord, kui Ta vaatas ühte sõna, lõi Ta selle sõnale vastava osa maailmast.
Sest kõik asjad ja kõigi maailmade teod on Seadusesse kätketud —
seepärast Püha, olgu Ta kiidetud, vaatas Seadusesse ja lõi maailma.
Nii et mitte Seadus ise ei loonud maailma, vaid Püha, olgu Ta kiidetud, lõi maailma vaadates Seadusesse.
Jumal oli seega ehitusmeister, ja Seadus oli Tema kõrval.
Seepärast öeldakse Seaduse kohta:
„Ja ma olin Tema juures kui ehitusmeister.“
Ei öelda „ma olin ehitusmeister“,
vaid „ma olin Tema juures ehitusmeister“ — see tähendab, et Jumala pilgu kaudu Seadusele oli Seadus justkui Tema kõrval meistrina.
Ja kui sa küsid:
„Kes võiks olla Tema kõrval veel meister?“ — siis on vastus:
Kõik sai tehtud Jumala pilgu läbi Seaduse poole, ilma vaeva ja pingutuseta,
nagu on kirjutatud (Psalm 33:6): „Issanda sõna läbi on taevad tehtud.“
See tähendab: nii, nagu öeldud, Tema pilgu läbi Seadusesse.
Selle sõna poole vaatas nüüd Jumal — ja lõi taevad;
ning samuti on kirjutatud:
„Ja Jumal ütles: Saagu valgus!“

Jumal vaatas sellele sõnale — ja valgus loodi.
Samuti vaatas Jumal igale sõnale Seadusesse, ja igale sõnale vastav asi maailmas sai loodud.
Sellepärast ongi kirjutatud: „Ja ma olin Tema kõrval kui meister.“
Nõnda, just sel viisil, loodi kogu maailm.

Kui maailm oli loodud, ei saanud aga ükski olend püsida,
enne kui Jumal oli otsustanud luua inimese, kes pühenduks Seaduse uurimisele ja täitmisele.
Tema pärast maailm püsib.

Seega — see, kes uurib Seadust ja pühendub sellele,
hoiab justkui kogu maailma alal.

Nii nagu Püha, olgu Ta kiidetud, vaatas Seadusesse ja lõi maailma,
nii inimene, kes Seadust uurib, säilitab maailma.
Seetõttu on Seadus see, mille kaudu maailm loodi ja püsib.
Õnnis on inimene, kes Seadusele pühendub, sest tema läbi püsib maailm!

Kui Püha, olgu Ta kiidetud, tahtis inimest luua, ilmutas end Tema ees juba inimese kuju ja olemus,
sellisena, nagu ta pidi olema selles maailmas.

Tõepoolest, kõik inimesed eksisteerivad seal üleval, enne kui nad siia maailma tulevad —
koos oma olemuse ja iseloomuga, nagu nad siin maailmas olema peavad — ühes taevalikus hoiupaigas, kus kõik maailma hinged on juba olemas, riietatud oma tulevase kehalise vormi kujusse.

Kui nende aeg maa peale laskuda kätte jõuab, kutsub Püha, olgu Ta kiidetud, ühe ülima ingli,
kellele Ta on usaldanud kõik hinged, mis peavad maailma tulema, ja ütleb talle:
„Mine ja too mulle see ja see vaim.“

Kohe ilmub see hing, riietatud sellesama maailma kujusse, ja see ülemingel viib ta Püha Kuninga ette.

Siis ütleb Püha, olgu Ta kiidetud, sellele hingele — ja vannutab teda — et kui ta laskub sellesse maailma, peaks ta pingutama, et Teda tundma õppida ja mõista usu saladust.

Sest kes on olnud selles maailmas ilma et ta oleks püüdnud Jumalat tundma õppida, sellel oleks parem olnud, kui ta poleks iial loodud.

Seepärast ta tuuakse Püha Kuninga ette, et ta võiks Teda selles maailmas ära tunda ja pühenduda Jumalale, see tähendab — usu saladusele.

Seetõttu on kirjutatud (5. Moosese 4:35):
„Sulle on näidatud, et sa tunneksid.“ — Sulle on näidatud selle ülemingli kaudu, kes viis su Püha Kuninga ette.

„Et sa tunneksid“ — see tähendab: et sa selles maailmas tunneksid ja mõistaksid ning looksid endale nägemuse usu saladusest, nimelt Seaduse saladusest, sest just selleks tõi Püha, olgu Ta kiidetud, inimese sellesse maailma.

Ja mida peab ta selles tundma õppima?
Et „Jehova on Elohim.“

See on kogu usu saladuse sisu, see on ülemise ja alumise maailma ühtsus, see on Seaduse kogu tuum.

Ülemise ja alumise maailma olemus on see üks ja sama, ja seetõttu on selles saladuses usu kogu saladuse sisu, ning samal ajal ka Seaduse kogu sisu — nii suulise pärimusseaduse kui ka kirjaliku Seaduse saladus.

Lühidalt: kõik on ühendatud üheks usu saladuse sisus, sest täielik Jumala nimi (יהוה אלהים)
on usu saladuse enda tuum.

„Vaata, rahvas elab eraldi“ (4. Moosese 23:9) — see tähendab: ühtsena, ilma võõra segunemiseta.
Iga ühtsus on täiuslik, ja nõnda on see ka sõnadega „Jehova, meie Jumal, Jehova“ (5. Moosese 6:4).
Selle mõte on järgmine:
Ta (Jumal) on „enne kaljude algust“, ja on ühtsus pea, tüve ja tee vahel.
„Jehova“ osutab taevalikule pealaele, ülimale eetrile;
„Elohenu“ tähendab tüve, nagu on kirjutatud:
„Iisai tüvi“ (Jesaja 11:1);
ja teine „Jehova“ on tee altpoolt.
Selles saladuses leiab Tema sees aset täielik ühtsus, nagu on kohane.
Kes loeb sõna „Echad“ („üks“) palves Šema Jisrael, peab kiiresti mööda minema tähe chet hääldamisest — seda tuleb öelda lühidalt, viivitamata;
ja kes nii teeb, selle elu pikendatakse.
Ja nad ütlesid talle:
„Ta on ka öelnud: kaks on olemas, ja üks liitub nendega, ning siis on neid kolm — aga kuigi nad on kolm, saavad nad üheks?“
Ja ta vastas neile:
Need kaks on need kaks nime lauses „Kuule, Iisrael“, nimelt Jehova, Jehova;
aga Elohenu on kolmas, kes ühineb nendega — ja see on pitserisõrmus, nimelt üksuse märk (mon).
Kui need kolm ühinevad, siis on nad täiuslikus ühtsuses üks.

„Kuule, Iisrael: Jehova, meie Jumal, Jehova on üks“ (5. Moosese 6:4) — see on ühtsuse väljendus.
„Kiidetud olgu Tema kuningriigi hiilguse nimi“ — see on teine viis sama ühtsuse väljendamiseks; ja mõlemas on Tema nimi ühtsuse saladus.
Ja see saladus on „Jehova on Elohim“ (5. Moosese 4:35) — see lausutakse siis, kui need nimed (või isikud Jumalas) on ühes ühendatud.
Võid ehk küsida:
kuidas saab seda mõista, kui on kirjutatud „Jehova on üks (eraldi) ja Tema nimi on üks (eraldi)“ (Sakarja 14:9)?
Kui oleks kirjutatud „Jehova ja Tema nimi on üks“, siis võiks see tunduda samatähenduslik, aga nii pole öeldud — vaid öeldakse: „Jehova on üks“ ja „Tema nimi on üks“, nagu oleks kaks eraldi olemust.
Aga ma vastan:
sel näilisest vastuolust hoolimata on mõlemad siiski üks ja seesama, sest kui need kaks nime ühinevad — kuigi varem olid need kummagi omaette ühtsusena — siis, kui nad on teineteisesse tunginud ja sulandunud, saavad nad täielikuks nimeks ühesainsas ühtsuses, ja siis öeldakse: „Jehova on Elohim.“
Sest kogu olemine püsib kahe üksteisesse läbistatud ühtsuse kaudu. Enne nende ühinemist on kumbki üks eraldi, kuid alles koos saavad nad tõeliseks ühtsuseks. See ongi kogu Seaduse tuum.
Sõna „Seadus“ tähendab siin nii kirjalikku kui ka suulist (pärimusseadust).
Kirjalikku Seadust tähistab Jehova, suulist Seadust Elohim.
Sest Seadus ise on püha nime saladus, ja need kaks nime on Seaduse kaks külge:
üks üldine (Jehova) ja teine eriline (Elohim). Üldine vajab erilist, ja eriline vajab üldist — seepärast moodustavad nad koos ühe terviku.
Niisiis on Seaduse olemus ühtlasi ülamaailma ja alamaailma olemus, sest nimi Jehova tähistab ülamaailma saladust,nimi Elohim aga alamailma saladust.
Seepärast on kirjutatud:
„Sulle on näidatud, et sa tunneksid, et Jehova on Elohim“ (5. Moosese 4:35).
See on kogu teadmise kokkuvõte — see on see, mida inimene peab selles maailmas tundma õppima.
Kui sa küsid, kus on kõik Seaduse käsud nii ühte koondatud, siis vastus on:
neid tähistavad sõnad „zachor“ (2. Moosese 20:8, „pea meeles“)
ja „shamor“ (5. Moosese 5:12, „pea kinni“).
Kõik Seaduse käsud sisalduvad nendes kahes saladuses,
„zachor’i“ ja „shamor’i“ saladuses — sest kõik on üks.

*Märkus. Traditsiooni kohaselt kuulsid iisraellased Siinai mäelt korraga mõlemad sõnad — zachor („pea meeles“) ja shamor („pea kinni“). See seletab, miks need kaks sõna vahelduvad dekalogis (Kümnes käsus). Just see traditsioon on siin aluseks võetud.

Messiase ilmumisest.

Rabi Šimon tõstis oma käed, nuttis ja ütles:
„Häda sellele, kes elab neil päevil! Õnnis on aga see, kes elab ja leitakse ustavana neil päevil!“
„Häda sellele, kes elab tol ajal,“ sest kui Püha, olgu Ta kiidetud, tuleb otsima voorust, siis Ta uurib põhjalikult kõigi tegusid, vaadates, kes on jäänud ustavaks — kuid Ta ei leia ühtki õiglast, nagu on kirjutatud:
„Ma vaatasin ümberringi, kuid ei leidnud abimeest“ (Js 63:5).
Siis tulevad vaevused vaevuste peale, ja Iisraeli peale langeb raskusi mõõtmatult.
Kuid õnnistatud on see, kes elab sel ajal, sest see, kes jääb usus ustavaks, saab osa Kuningliku rõõmu valgusest.
Selle aja kohta on kirjutatud:
„Ma puhastan nad nagu hõbedat puhastatakse ja katsun neid nagu kulda katsutakse“ (Sk 13:9).
Kui need õnnetused on Iisraeli üle valatud, kui kõik rahvad ja nende kuningad on tema vastu vandenõu sõlminud, ja suur häving on aset leidnud — üks õnnetus järgneb teisele, nii et eelmist ei mäletata järgmise õuduse pärast — siis ilmub taevast tulekolonn, mis seisab nelikümmend päeva,
ulatudes taevast maa peale, ja kõik maailma rahvad näevad seda.
Sel päeval ilmub Messias-Kuningas, kes tuleb Eedeni aiast, paigast, mida nimetatakse „Linnu Pesaks“ (קן צפור), ja Ta ilmub Galilea maal. Sel päeval, kui Ta sinna jõuab, vappub kogu maailm,
ja maa elanikud peituvad koobastesse ja kaljulõhedesse, sest nad ei looda eluga pääseda.
Selle aja kohta on kirjutatud:
„Ja nad lähevad kaljulõhedesse ja maaõõnsustesse hirmust Issanda ees ja Tema auhiilguse majesteedi eest, kui Ta tõuseb maad vapustama“ (Js 2:19).
„Hirm Issanda ees“ — see on maa värisemine;
„Tema auhiilguse majesteet“ — see on Messias;
„kui Ta tõuseb maad vapustama“ — see on Messias, kes tõuseb ja ilmub Galilea maal.
Sest just see osa Pühast Maast oli esimesena hävitatud, ja seepärast ilmub Messias kõigepealt seal,
enne kui mujal, ja sealt alustab Ta oma sõjakäiku üle kogu maailma.
Pärast neljakümmet päeva, mille jooksul see tulekolonn ulatus maast taevani ja Messias oli end ilmutanud, ilmub idataevas täht, mis särab kõigis värvides, ja seitse muud tähte ümbritsevad teda,
võideldes tema vastu igast küljest.
See kestab seitsekümmend päeva, kolm korda päevas, ja kogu maailm näeb seda.
Ent see täht võitleb nende vastu, paisates välja leeke ja sädemeid igasse suunda, kurnates nad,
nii et ta õhtuti neelab nad endasse ja hommikuti heidab nad taas välja, et uuesti nendega võidelda,
kogu maailma silme all, seitsmekümne päeva jooksul.
Seejärel kaob see täht, ja ka tulekolonn muutub nähtamatuks — kaksteist kuud.
Sel ajal peitub Messias selles tulekolonnis, ja see ise ei ole nähtav.
Pärast kahtteist kuud tõuseb Messias selle kaudu taevasse, kus Ta saab võimu ja kuningliku krooni.
Kui Ta jälle maa peale laskub, ilmub tulekolonn taas, nagu esimest korda, ja kõik näevad seda.
Siis ilmutab end Messias, ja paljud rahvad kogunevad Tema alla, ning Ta vallutab maailma sõjaga.
Sel ajal kuulutab Püha, olgu Ta kiidetud, oma väge kõigile rahvastele, ja Messias-Kuningas saab kuulsaks üle kogu maailma. Kuid kõik maailma kuningad liituvad, et Tema vastu sõda pidada,
ja isegi paljud patustest Juuda soost langevad ära ja ühinevad nende vaenlastega, tulles koos nendega Messia vastu sõdima. Siis tuleb viisteist päeva täielikku pimedust üle kogu maailma,
ja selle pimeduse ajal surevad paljud Iisraeli rahva seast.

Messias-Kuningas ilmub Galilea piirkonnas, ja ida pool asuv täht neelab seitse tähte põhja poolt.
Must tulekolonn ripub taevast alla kuuskümmend päeva järjest.
Paljud sõjad puhkevad maailmas, eriti põhja suunas, ja nendes sõdades langevad kaks kuningat.
Seejärel kogunevad kõik rahvad kokku, et Jaakobi järeltulijate vastu sõdida, eesmärgiga nad maa pealt hävitada.

Messiase lepitus­töö.

Kui vagad kannatavad vaevade ja katsumuste all, siis toimub see kogu maailma lepituseks,
sest nende kaudu saavad patused tolle ajastu inimesed lepituse.
Kuidas seda mõista?
See on nagu keha liikmete puhul: kui kõik liikmed kannatavad ja neid tabab suur valu, siis tuleb üht liiget lüüa, et terve keha terveneks.
Ja millist liiget? — kätt.
Nõnda lüüakse kätt ja temalt võetakse verd, ning see saab tervenduseks kõigile liikmetele.
Samamoodi on ka siin:
inimesed on nagu ühe keha liikmed. Kui Jumal tahab anda maailmale tervendust,
siis ta lööb ühe õige nende seast, ja tema pärast annab Ta tervenemise kogu maailmale.
Kus leidub sellele kinnitus Pühakirjas?
Jesaja raamatus (53:5):
„Ta on haavatud meie üleastumiste pärast, murtud meie pattude pärast;
… ja tema haavade läbi on meil tervis tulnud.“
„Tema haava läbi“ — see tähendab verest haava, nagu siis, kui käsi saab haavata, ja just selle haava läbi oleme meie paranenud, see tähendab: see haav on olnud tervenduseks keha liikmetele.

Messia jumalik ja inimlik loomus.

Ajal, mil Messias tuleb, peab ta valdama kõrgeimat mäge (see tähendab jumalikku olemust)
ja sisenema oma pühasse kambrisse, et sellega ühineda ning siseneda igavesse ellu.

Seepärast tuleb sel päeval Messias, Taaveti poeg.
See saladus peitub sõnades:
„Ma kuulutan seaduse järele: Sina oled mu Poeg, täna olen ma su sünnitanud“ (Psalm 2:7).
(Autor tõlgendab seda nii: „Ma kuulutan Jehoova olemuse järele: Sina oled mu Poeg.“)

Nüüd tahan ma kõnelda selle sõna ḥoq (seadus, määrus) tähendusest ja väljendist „Sina oled mu Poeg, täna olen ma su sünnitanud“.

See kinnitab, et tol päeval astub Messias esile oma tiiva all, täidetuna paljudest eludest, paljudest kroonidest ja paljudest õnnistustest, mis talle kuuluvad.

Ent see jumalik loomus ei ilmu üksi — sellega ühendatakse teine Messias, Joosepi poeg, kes paigutatakse sinna, ja mitte mujale.

Kuna see teine on madalam mägi, kelles ei ole elu iseeneses, siis see Messias sureb, tapetakse
ja jääb mõneks ajaks, kuni see kõrgem mägi kogub tema elu tagasi ja ta tõuseb üles.

„Jesaja 53. peatüki seletus Messiaselt.“

Kui Messiale räägitakse Iisraeli järglaste kannatustest nende hajutuses ja samal ajal ka sellest, et nad on selle ise põhjustanud, sest nad ei ole hoolinud oma Issanda tundmisest, siis tõstab Messias oma hääle ja nutab nende pattude pärast.

Seepärast on kirjutatud (Jesaja 53:5):
„Ta on haavatud meie üleastumiste pärast, murtud meie pattude pärast.“

Siis pöörduvad hinged ja naasevad oma paikadesse (õndsusesse).

Eedeni aias on üks kamber, mida nimetatakse haigete kambriks.
Sellesse siseneb Messias, ja kutsub enda peale kõik Iisraeli hädad, haigused ja valud,
et need tuleksid tema peale — ja tõesti, kõik need tulevad tema peale.

Ja kui tema ei oleks see, kes võtab Iisraeli kannatused ja valud enda peale, siis ei suudaks Iisrael üldse neid taluda.

Tema kannab Iisraeli valu ja kannatusi, ja saab löödud Seaduse pärast.

Seepärast on kirjutatud (Jesaja 53:4):
„Tõesti, meie haigused on tema kandnud.“

„Ta pesi“ (1. Moosese 49:11) — alates maailma loomisest.
Kes? — Messias-Kuningas.

„Veinis“ — see tähendab vasakut külge (õigluse ja kohtu külge).
„Ja viinamarjade veres“ — see tähendab samuti vasakut külge, kuid maa peal.

Niikaua kui Iisrael elas Pühal Maal, hoidis ta maailma õnnetuste ja kannatuste eest,
läbi jumalateenistuse ja ohvrite, mida ta tõi.
Nüüd aga hoiab Messias neid kannatusi ja õnnetusi inimeste pealt eemal.

Sest Messias-Kuningas valitseb taevas kõigi teiste rahvaste isandate üle, ja murrab nende võimu nii taevas kui maa peal.

Väljendit „Ta pesi oma rüü veinis“ tuleb mõista sümboolselt:
nii nagu vein rõõmustab südant, kuigi on mõru, nii rõõmustab ka Messias Iisraeli rahvast,
ehkki on väga karm paganate vastu.

On kirjutatud:
„Ja Jumala Vaim liikus vete kohal“ (1. Moosese 1:2) — see on Messia Vaim.

Ja alates maailma loomise esimesest päevast on tema pesnud oma rüüd taevaste veiniga.

Vaata, mis sellele eelnevale lausele järgneb — see on samas vaimus. „Silmad on tumedad veinist ja hambad valged piimast“ — see tähendab: taevase Issanda vein, millest Toora (Seadus) ise joob.

*Märkus: Seadus ehk Sõna on Messias.

Patukahetsusest ja pöördumisest.

Rabi Jehuda alustas ja ütles:
„Issand paneb vaga proovile, kuid õelat ja seda, kes armastab ülekohut, vihkab Tema hing“ (Ps 11:5).
Oh, kui hästi on kõik Püha, olgu Ta kiidetud, teod seatud!
Kõik, mida Ta teeb, on täiesti õiglane ja täiesti tõene. Nagu on kirjutatud (5. Moosese 32:4):
„Tema on Kalju, täiuslik on Tema töö; kõik Tema teed on õiged; ta on ustav Jumal, ilma valet tegemata; õiglane ja sirge on Ta.“
Tule ja vaata!
Püha, olgu Ta kiidetud, ei mõistnud kohut esimese inimese üle enne, kui Ta esmalt talle head soovis – manitsedes teda, et ta ei pööraks oma südant ega mõtteid eksiteele, et ta jääks puhtaks.
Kuid inimene ei olnud ettevaatlik ja rikkus oma Issanda käsu. Alles siis mõistis Jumal ta üle kohut – ja sedagi mitte rangelt, vaid Ta oli temaga pikameelne ja halastav, säilitades tema elu veel ühe päeva – see tähendab tuhat aastat, miinus seitsekümmend aastat, mis hiljem kuningas Taavetile kingiti, kuigi need talle loomulikult ei kuulunud.
Samamoodi ei mõista Jumal kohut inimese üle iga kord, kui ta kurja teeb, sest siis ei võiks maailm püsida.
Püha, olgu Ta kiidetud, on pikameelne nii vagade kui ka õelate vastu, et nad võiksid parandada meelt ja tulla tõelise kahetsuseni, ning elada – nii selles maailmas kui ka tulevases.
Nagu on kirjutatud (Hesekiel 33:11):
„Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul headmeelt õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja elaks.“
„Et ta elaks“ – selles maailmas,
„et ta elaks“ – ka tulevases maailmas.
Seepärast on Jumal alati pikameelne nende vastu — või ka seetõttu, et neist võib veel sündida hea võrse maailmale, nagu Terah’st sündis Aabraham, hea võrse, juur ja õnnistus kogu maailmale.
Kuid Püha, olgu Ta kiidetud, on õigete suhtes väga täpne kõiges, mida nad teevad, sest Ta teab ette, et nad ei kaldu kõrvale ei paremale ega vasakule.
Ta paneb neid proovile mitte enda, vaid nende endi pärast, et tõsta nende pea ja tugevdada neid.
Nii tegi Ta ka Aabrahamiga, nagu on kirjutatud:
„Ja Jumal pani Aabrahami proovile“ (1Ms 22:1).
Sõna nissah („proovile panna“) tähendab ka lippu kõrgel hoidma, nagu on öeldud:
„Tõstke lipp üles! Kandke lippu!“ (Js 62:10).
Samamoodi tõstis Jumal Aabrahami lipu kõigi rahvaste ees, et näidata tema ustavust ja au.
Niisiis: kõiki vagasid proovib Jumal selleks, et nende lipp tõuseks kõrgele – et Tema võiks nende pea ülendada kogu maailma silme ees.

Meile on õpetatud:
Kui Püha, olgu Ta kiidetud, oli maailma loonud, soovis Ta luua ka inimese ja pidas nõu Seadusega.
Seadus ütles Talle:
„Sa tahad luua inimese?
Aga inimene ju patustab Su vastu ja vihastab Sind.
Kui Sa siis tahad teda kohelda vastavalt tema tegudele, ei suudaks kogu maailm Sinu ees püsima jääda, ja veel vähem inimene ise!“

Siis vastas Ta:
„Kas ma siis asjata kannan nime Halastaja, Armuline ja Pikameelne Jumal (2Ms 34:6)?“
Aga enne, kui Ta inimese lõi, oli Ta juba loonud ka meeleparanduse (tšuva) ja ütles sellele:
„Ma loon inimese maailma tingimusel, et kui nad sinu läbi oma pattudest pöörduvad, siis oled sina valmis nad vabastama nende süüst ja lepitama nende eest.“

Seepärast on meeleparandus igal ajal inimesele lähedal.
Kui inimesed pöörduvad oma pattudest, siis astub meeleparandus Püha, olgu Ta kiidetud, ette
ja toob lepingu ja lepituse kõigile.

Siis tühistatakse või pehmendatakse kohtuotsused, ja inimene puhastatakse oma süüst.

Kui on inimene oma süüst tõeliselt puhastatud? —
Siis, kui ta on jõudnud meeleparanduseni, nagu me eespool nägime.
Rabi Jitsḥak ütleb: see on siis, kui inimene pöördub taevaste Kuninga poole ja palvetab oma südame sügavusest, nagu on kirjutatud:
„Sügavusest hüüan ma sind, Issand!“ (Ps 130:1).

Rabi Aba ütleb:
sõnad „Sügavusest hüüan ma sind“ viitavad ühele varjatud paigale taevas,
sügavale kaevule, millest allikad ja voolud laiali paiskuvad igas suunas.
Seda sügavaimat sügavust nimetatakse Paranduseks (Tšuva).
Kes tahab tõeliselt pöörduda ja pattudest puhtaks saada, see peab hüüdma Jumalat sellest sügavusest.
Sellele viitab lause: „Sügavusest hüüan ma sind.“
Meile on samuti õpetatud:
Neil aegadel, kui inimene võis ohverdada ja preester võis tema eest lepitust tuua,
valgus halastus maailmale, kohtuotsused pehmenesid, ja meeleparandus valas oma õnnistust nagu allikad, mis voolasid kõigisse valguse allikatesse (eluallikatesse) ja tõid õnnistust kõigile.
Siis puhastati inimene oma süüst.

Rabi Aba rändas Kappadookiasse, ja koos temaga Rabi Joose.
Tee peal kohtasid nad üht meest, kelle näos oli arm.
Rabi Aba ütles:
„Läheme teist teed — selle mehe nägu tunnistab, et ta on teinud ränga verepilastuse ja seepärast on ta märgitud.“
Rabi Joose vastas:
„Aga kui see märk on tal olnud juba lapsepõlvest, kuidas oleks tal siis saanud selline patt olla?“
Aga Rabi Aba ütles:
„Ma näen ta näost, et see arm tunnistab tema patust.“
Siis kutsus ta mehe enda juurde ja ütles:
„Tule, räägi meile — kust see märk su näos on pärit?“
Mees vastas:
„Ma palun teid, ärge mõistke enam kohut inimese üle, kelle patt on talle juba sellise karistuse toonud.“
„Milline patt?“ küsis Rabi Aba.
Mees rääkis:
„Ühel päeval olin oma õega reisil. Peatusime ühes võõrastemajas, jõime veini, ja jäin terveks ööks temaga üksi. Hommikul tõusime, ja kuna võõrastemaja peremees tülitses ühe mehega,
astusime vahele. Nad lõid mind — üks siit poolt, teine sealt poolt.
Haav ulatus kuni ajuni, aga üks arst ravis mu terveks.“
„Kes oli see arst?“ küsis Rabi Aba.
„See oli Rabi Simlai,“ vastas mees.
„Ja millist rohtu ta sulle andis?“
„Ta andis mulle ravimi hinge jaoks: sellest päevast peale olen ma meelt parandanud, vaatan iga päev oma nägu peeglist ja nutan Püha, olgu Ta kiidetud, maailma Issanda ees oma patu pärast.
Ma pesen oma nägu nende pisaratega.“
Rabi Aba ütles talle:
„Kui ma ei kardaks, et su kahetsus võiks nõrgeneda, kõrvaldaksin ma selle armi su näost.
Aga nüüd loeme sinu üle salmi:
„Su patt on sinu pealt ära võetud ja su süü on sulle andeks antud.“ (Js 6:7)
Ütle see salm kolm korda.“
Mees ütles selle kolm korda — ja arm kadus ta näolt.
Siis ütles Rabi Aba:
„Tõesti, sinu Issand tahtis, et see märk sinult kaoks, sest sind leiti olevat tõelises meeleparanduses.
Tõota nüüd, et sa pühendad end päeval ja öösel Jumala Seadusele.“
„Mis on su nimi?“ küsis ta.
„Eliezer,“ vastas mees.
„Siis on isegi su nimi,“ ütles Rabi Aba, „aidanud sind — sest Jumal on sind tõesti halastanud.“
Ja Rabi Aba õnnistas teda ning laskis tal minna rahus.

Süüdlane peab oma elu täielikult muutma — ta peab muutma oma elukohta, oma nime ja oma eluviisi.

Nii nagu Aabrahamist on öeldud:
esiteks:

„Mine ära oma maalt ja oma sünnipaigast“ (1Ms 12:1),
ja teiseks:
„Sinu nimi ei pea enam olema Abram,
vaid sinu nimi olgu Aabraham“ (1Ms 17:5).

Eluviisi muutmine tähendab seda,
et inimene muudab oma varasemad kurjad teod heaks — et ta pöörab oma halvad harjumused heade tegudega vastupidiseks.

Tasust ja karistusest tulevases elus.

Rabi Jehuda ütles:
Inimese surmapäev on tema suur kohtupäev, see hetk, mil hing lahkub ihust.
Ükski inimene ei sure enne, kui ta on näinud Šehinat, sest on kirjutatud:

„Mind ei või inimene näha ega jääda elama.“ (2Ms 33:20)

Koos Šehinaga tulevad kolm inglit, et võtta vastu õige hinge.
See on sümboolselt kujutatud salmis:

„Ja Issand ilmutas ennast talle ... keskpäeva kuumuses“ (1Ms 18:1).

See on kohtupäeva tuline kuumus, mis lahutab hinge ihust.
„Ja ta tõstis oma silmad ja nägi kolme meest“ — need on inglid, kes uurivad tema tegusid, mida ta on teinud. Siis tunnistab inimene oma tegusid omal suul.
Kui hing seda näeb, lahkub ta kehast ja jõuab „kuristiku väravani“, kus ta seisab ja tunnistab, mis kõik keha koos temaga selles maailmas on teinud.
Kui aga see on õige hing, siis ta rõõmustab, kui ta näeb oma tegusid ja tunneb rõõmu oma tasust.
Sest, nagu Rabi Jitsḥak ütles:
„Õige hing igatseb pääseda lõpuks sellest maailmast, mis on vaid tühine vari, et nautida tõelist elu tulevases maailmas.“
Rabi Jitsḥak lisas:
Kui hing on õnnelik ja jõuab oma aupaika, jääb ta ihu maha puhkama oma asemele.
Nii nagu on kirjutatud:
„Tema läheb rahusse, nad puhkavad oma asemeil — need, kes on käinud otse teed.“ (Js 57:2)
Mida tähendab „otse teed“?
— See tähendab, et hing astub otse sellele teele, mis viib teda tema määratud paika Eedeni aeda.

Rabi Samuel, Rabi Jaakobi poeg, ütles:
Õelate hinged antakse üle kurjale inglile, kelle nimi on Dome, et ta viiks nad Gehennasse (põrgu) ja seal neile kohut mõistaks.
Kui hinged kord tema kätte on antud, ei tule nad enam tagasi, vaid nad langevad Gehennasse ja jäävad sinna.

Nii on meile õpetatud ja nii oleme me kuulnud, et iga inimene peab läbima kohtu, enne kui ta lahkub sellest maailmast.
Kuid enne kui ta siseneb õigete õue, tuuakse ta kohtusse, kus tema üle mõistetakse kohut taevases nõukogus. Seal seisab Gehennase valvur, kes on määratud valvama ja ootama.
Õnnis on see, kes mõistetakse õigeks kohtu ees!
Aga kui ta ei saa õigeksmõistetud, siis antakse ta üle Gehennase valvurile, kes heidab ta alla,
nii nagu kivi heidetakse lingust.
Sest on kirjutatud:
„Ja su vaenlaste hinged ta viskab ära nagu lingust heidetud kivi.“ (1Sm 25:29)
Nõnda heidetakse ta Gehennasse, kus ta saab oma karistuse vastavalt sellele, kuidas ta on mõistetud.

Rabi Jitsḥak alustas:
„Doodaim levitavad lõhna“ (Ül 7:14).

Selle salmi on targad selgitanud järgmiselt:
Viimsel päeval äratab Püha, kiidetud olgu Tema, surnud taas ellu ja nad raputavad enda küljest tolmu, et nad ei oleks enam see mullast ehitatud hoone, nagu nad varem olid — sest nad olid loodud päriselt mullast, millest ükski asi ei püsi, nagu on kirjutatud:
„Ja Issand Jumal valmistas inimese põrmu põllult.“ (1Ms 2:7)
Sel ajal aga heitvad nad tolmu maha, see tähendab — oma laguneva keha, ja nad tõusevad üles uues, püsivas ihus, et nad võiksid jääda igavesti kestma. Seepärast on kirjutatud:
„Raputa tolm maha, tõuse üles, Jeruusalemm!“ (Js 52:2)
Nad tõusevad maa alt, saavad oma hinge tagasi Iisraeli maal, ja elavad igaveses tugevuses.
Sel ajal valab Püha, kiidetud olgu Tema, lõhnavaid voogusid Eedeni aiast üle nende, ja sellele viitabki:
„Doodaim levitavad lõhna.“
Rabi Jitsḥak ütles:
„Ära loe doodaim (taimed), vaid doodim (sõbrad) — see tähendab keha ja hing, kes on teineteise sõbrad ja kaaslased.“
Rabi Naḥman ütles:
„Mõtle tõelistele doodaim’idele, sest nii nagu need taimed toovad armastuse maailma, nii toovad ka need (hing ja ihu) armastuse maailma.“
Mida tähendab „nad levitavad lõhna“?
See tähendab nende tegude headust, millega nad tunnevad ja mõistavad oma Loojat, oma sõpra.
Ja edasi on öeldud:
„Ja meie uste taga...“ — need on taeva väravad, mis avatakse, et hinged saaksid laskuda oma ihudesse.
„Kõik maiuspalad“ — need on hinged ise.
„Uued ja vanad“ — nii need, kelle hing lahkus palju aastaid tagasi, kui ka need, kelle hing lahkus alles hiljuti, kui nad olid õnnistatud pääsemisega teise maailma, — kõik nad äratatakse korraga ellu.
Iga hing läheb tagasi oma määratud ihusse.

Sel ajal, kui hing saab toidet ülemaise valguse hiilgusest, ütleb Püha, olgu Ta kiidetud, inglile, kelle nimi on Dome:
„Mine ja kuuluta sellele ja sellele kehale, et Ma tahan ta taas elustada sel ajal, kui Ma äratan õiged üles — viimsel päeval.“
Siis vastab keha:
„Kas pärast seda, kui ma olen lagunenud, võiks mind veel rõõm ja elu oodata?“ (vrd 1Ms 18:12)
„Pärast seda, kui ma olen põrmuks saanud, ja ussid ning muld on mu liha ära söönud — kas mind võiks veel kord uuendada?“
Ja Püha, olgu Ta kiidetud, vastab hingele:
„Seepärast on kirjutatud:
Ja Issand ütles Aabrahamile:
Kas on midagi, mis oleks Issandale liiga raske? (1Ms 18:14)
Sel määratud ajal, kui Ma surnud üles äratan, annan Ma sulle tagasi selle keha — täiesti uuena,
aga ikkagi seesama isik, kes ta enne oli, et te kõik sarnaneksid pühainglitele.
Sel päeval rõõmustan Ma koos nendega, nagu on öeldud:
„Issanda auhiilgus olgu igavene;
Issand rõõmustab oma tegude üle.“
Sel ajal, ütleb Rabi Jose, saavad õiged täiusliku tunnetuse.
Kui Püha, õnnistatud olgu Tema, rõõmustab oma tegude üle, siis tunnevad õiged Teda oma südames, ja nende arusaamine kasvab nii suureks, et nad nagu oma silmaga näevad Teda.
Selle kohta on kirjutatud:
„Ja ta ütleb sel päeval: Vaata, see on meie Jumal!“ (Js 25:9)
Kuid hinge rõõm keha üle saab olema suurim, sest nüüd kestavad nad mõlemad koos —
hing ja ihu — ja nad tunnevad oma Loojat, tajuvad Teda ning naudivad Tema auhiilguse sära.
See ongi õigete palk viimses päevas. Seda väljendab ka piltlikult salm (1Ms 25:19):
„Need on Iisaki, Aabrahami poja, järglased.“
Mida saab tõlkida ka tähenduses:
„See on rõõm ja nauding,“ mis sel ajal maailmas valitseb.
„Aabrahami poeg“ — see on hing, mis jõuab sellesse rõõmu ja täiuslikkusse.
„Aabraham sünnitas Iisaki“ — see tähendab, et rõõm sünnitab rõõmu ja nauding annab elu uuele naudingule.
Rabi Jehuuda küsis Rabi Ḥijalt:
„Mida tähendab see, et Püha, õnnistatud olgu Tema, valmistab tulevases maailmas õigetele pidusöögi?“
Rabi Ḥija vastas:
„Enne kui oled seisnud pühainglite, teadmise vürstide ees, kuula vähemalt minu arusaamist.“
Sa juba tead, mida Rabi Elieser ütles:
et õigete pidusöök tulevases maailmas on selline, nagu Siinai mäel oli kirjutatud:
„Ja nad nägid Jumalat, ja nad sõid ja jõid.“ (2Ms 24:11)
Sellisest söögist ja joogist on jutt.
Rabi Elieser küsis:
„Miks räägitakse mõnes kohas maitsmisest (nautimisest) ja teisal söömisest ja joomisest?“
Tema isa vastas:
„Need õiged, kes ei ole täiesti puhtad, naudivad ainult seda hiilgust, sest nad ei suuda enamat vastu võtta. Aga need, kes on täiesti puhtad, söövad ja joovad — see tähendab, et nad saavad täieliku tunnetuse. Söömine ja joomine tähendab siin hinge toitumist jumalikust valgusest.“
Selline oli ka Mooses, kelle kohta on öeldud:
„Ja ta oli seal koos Issandaga nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd; leiba ta ei söönud ega vett ta ei joonud.“ (2Ms 34:28)
Ta toitus teistsugusest toidust — nimelt Schechina valguse hiilgusest.
Kõik see kokku kinnitab, et õigete pidusöök tulevases maailmas on vaimne toitumine jumalikust valgusest ja tarkusest.
Rabi Jehuuda ütles:
„Õigete pidusöök seisneb selles, et nad rõõmustavad koos Jumalaga Tema rõõmust, nagu on kirjutatud:
‘Viletsad kuulevad ja rõõmustavad.’ (Ps 34:3)“
Rabi Huna lisas:
„Samuti on kirjutatud:
‘Rõõmustagu kõik, kes sinu peale loodavad, nad hõisaku igavesti.’ (Ps 5:12)“
Rabi Jitsḥak ütles:
„Mõlemad salmid räägivad tulevasest ajast.“
Rabi Jose ütles:
„Väljend vein, mis on alates loomisaja kuuest päevast peidetud viinamarjadesse,
tähendab salajasi sõnu ja saladusi, mida pole kunagi kellelegi ilmutatud ja mis avatakse õigetele tulevases maailmas.“
Seega tuleb mõista, et „söömine ja joomine“ tähendab jumaliku tarkuse ja vaimse valguse osadust —
see on õigete tõeline pidusöök igavikus.

Seitse väravat on Gehinnomil (põrgul), ja seitse kambrit on tema sees.
Seal on seitsme liiki inimesi, kes sinna lähevad:
pahatahtlikud, rumalad, patustajad, jumalakartmatud, kurjategijad, pilkajad ja ülbed.
Igaühele neist on määratud oma kamber Gehinnomis, vastavalt tema patu laadile ja raskusele.
Iga kambri üle on seatud üks ingel, kes tegutseb peaingel Doma (מלאך דומה) alluvuses.
Tema käsutuses on tuhanded teised vaimud, kes aitavad kaasa süüdlaste karistamisel.
Seal on ka üks koht, kus on astmestik või sügavik, mida kutsutakse „keevaks poriks“ (heebrea keeles צואה רותחת).
Selles kohas on see rüvedus ja saast, mis vastab nende hingede rüvedusele, kes oma eluajal olid määrdunud kõige roojusega selles maailmas.
See on madalaim ja kõige piinavam tasand Gehinnomis —
paik, kuhu langevad need, kelle hing oli rikutud nii sisemiselt kui väliselt.