Hiiglased

Hiiglastest on siin blogis palju lugusid. Enamus neist justkui jääksid fantaasia-valdkonda (Kalevipoeg, Vanapagan jt, hoonete suured uksed ja kõrged laed, hiiglased piibliaegadest jne), kuid on ka hoopis lähemaid tõendeid neile suurtele olevustele. Olen siia toonud välja lugusid vanadest ajalehtedest, kus Narvas leiti hiiglase kolju või Rannamäe läbikaevamisel Tallinnas, kuhu tehti sõidutee, leiti hiiglaste säärekonte. Samuti tõin siia loo Margna ja Jõekalda reisust kas Gruusiasse või Armeeniasse, kus nad külastasid hiiglaste haudasid (üle 3 m). Aga kõige jahmatavamaks näiteks minu jaoks, mis tõendas hiiglaste olemasolu veidike üle saja aasta tagasi, oli üks reisikirjeldus, kus Eestist pärit mees käis 19. sajandi lõpul Amsterdamis ja ta nägi seal 5,38 meetri pikkust inimest. Esiteks oli see info minu jaoks jahmatav, sest nii suuri hiiglasi, alles sada aastat tagasi, pidasin ka mina ilmvõimatuks. Teiseks, kui mees, kes teda nägi, selle oma reisikirjeldusse pani, ei teinud sellest mingit suurt numbrit. Järelikult oli tolle aja inimestel teadmine teistliiki inimeste olemasolust. Just nimelt teist liiki pidid need inimesed olema, sest kui oleks olnud tegemist mingi geenirikkega, siis me näeksime nii pikkasid inimesi ka tänapäeval, kuid neid lihtsalt ei ole. Rikkega inimesed kasvavad heal juhul max 2,5 meetri pikkuseks.

Ma leidsin väga hea allika (Looduslike ja tehislike imede ja kurioosumite entsüklopeedia, 1875), mida ma tasapisi tõlgin ja lugusid siia üles riputan, kus paljud lood pole veel täielikult tsenseeritud, kuid ka nendes lugudes on kahjuks juba paljud lood vähekene muudetud sarnasemaks ajalooga, mida meie teame. Ilmselt tuleb kõiki jesuiidi preestri Athanasius Kircher'i kirjutisi tõelähedaseks pidada. Järgnev pilt on just ühest tema raamatust.

Hiiglased

M. Le Cat esitas Roueni Teaduste Akadeemias peetud ettekandes järgmise ülevaate hiiglastest, kes on väidetavalt eri ajastutel eksisteerinud. Ilmalikud ajaloolased on andnud oma esimesele kangelasele Heraklesele pikkuseks 213 cm; meie päevil on nähtud inimesi, kes on olnud 244 cm pikad. Rouenis 1735. aastal näidatud hiiglane oli umbes 244 cm pikk. Keiser Maximin oli sama pikk. Eelmise sajandi arstid Shenkins ja Platerus on näinud mitmeid selle kasvuga inimesi ning Goropius nägi tüdrukut, kes oli 305 cm pikk.
Kreeklaste järgi oli Orestese keha 351 cm pikk; hiiglane Galbara, kes toodi Araabiast Rooma Claudius Caesari ajal, oli peaaegu 305 cm pikk; Secondilla ja Pusio, kes olid Sallustuse aedade valvurid, olid vaid umbes 15 cm lühemad.
Šotlane Funnam, kes elas Šotimaa kuninga Eugene II ajal, oli 351 cm pikk. Jacob Le Maire teatab oma reisikirjas Magalhãesi väina kohta, et 17. detsembril 1615 leidsid nad Port Desire’is mitmeid kividega kaetud haudu; kui nad kivid eemaldasid, avastasid nad inimluustikke, mis olid 305–335 cm pikad.
Chevalier Scory kirjutab oma reisil Tenerifel, et ühe selle mäe matusekoopa seest leiti gaunche’i (Guanchide hõimu liige) pea, millel oli 80 hammast, ja et keha ei olnud lühem kui 4,57 m.
Hiiglane Ferragus, kelle tappis Charlemagne’i vennapoeg Orlando, oli 5,49 m pikk. Kuulus anatoom Rioland, kes kirjutas 1614. aastal, väidab, et mõned aastad varem oli Pariisi St. Germaini eeslinnas näha suure hiiglase Isoreti hauda, kes oli 6,10 m pikk.
Rouenis, 1509. aastal, kaevati Dominikaanide lähedal kraave ja leiti kivisarkofaag, milles oli luustik, mille kolju mahutas umbes 35 liitrit vilja ning mille sääreluu ulatus kõrgeima kohalviibija vöökohani, olles umbes 122 cm pikk. Seega pidi keha olema 5,18–5,49 m pikk. Hauale oli kinnitatud vaseplaat, millel oli kiri: „Selles hauas lebavad õilis ja vägev isand, Chevalier Ricon De Vallemont, ja tema luud.“
Kuulus arst Platerus teatab, et ta nägi Luzernis tõelist inimkeha, mis pidi olema vähemalt 5,79 m pikk.
Valence, Dauphiné’s, uhkustab, et seal on hiiglane Bucarti, Vivariase türanni, luud, kelle tema vasall krahv De Cabillon tappis noolega. Dominikaanidel oli osa sääreluust koos põlveliigesega ning freskomaal hiiglasest koos kirjaga, mis näitas, et „see hiiglane oli 6,86 m pikk ja tema luud leiti 1705. aastal Morderi jõe kallastelt, väikese jõe äärest Crusali mäe jalamil, kus (traditsiooni järgi) hiiglane elas.“

M. Le Cat lisab, et on avastatud veelgi uskumatuma pikkusega hiiglaste skelette, sealhulgas:

•    Teutoonide kuningas Theutobochus, kelle luud leiti 11. jaanuaril 1613 – 7,77 m pikk
•    Hiiglane Mazarino lähedal Sitsiilias, 1516 – 9,14 m pikk
•    Hiiglane Palermo lähedal, 1548 – 9,14 m pikk
•    Hiiglane, 1550 – 10,06 m pikk
•    Kaks hiiglast Ateena lähedal – üks 10,06 m, teine 10,97 m pikk
•    Hiiglane Tutos, Böömimaal, 1758 – ainuüksi jalaluud olid 7,92 m pikad!

Kas neid lugusid usutakse või mitte, on kindel see, et inimkeha pikkus pole rangelt määratud. Meie ise oleme omamoodi hiiglased võrreldes laplastega – ja nemadki pole kõige väiksemad inimesed Maal.
Abbé La Chappe läbis oma reisil Siberisse, et jälgida Veenuse viimast üleminekut, küla, kus elasid Wotiakkideks kutsutud inimesed, kes ei olnud üle 1,22 m pikad.
Samuti ei saa täielikult kõrvale heita teateid patagoonlastest, mis muudavad väga tõenäoliseks, et kusagil Lõuna-Ameerikas elab rahvas, kelle kasv on märkimisväärselt suurem kui inimkonna tavaline keskmine. Seega ei saa me täielikult eitada iidsete autorite poolt meieni toodud hiiglaste lugusid, kuigi pole lihtne määrata, kui palju neisse uskuda võiks.

LÕPP

Aurora Borealis enne ja nüüd

Juhtusin sirvima ühte vägagi huvitavat raamatut aastast 1875 (Looduslike ja tehislike imede ja kurioosumite entsüklopeedia), milles on nii palju pöörast informatsiooni, et saaks selle blogi seina lugusid täis kirjutada. Eks näis, kas ma seda teen või kuidas ma seda teen, kuid mul on hoopis teine küsimus kogu selle info valguses. Miks erineb selles vanas raamatus olev informatsioon tänase informatsiooniga ja mis seda põhjustab? Ma võin välja pakkuda hetkel ainult ühe variandi, nimelt Mandela efektiga muudetakse või muutuvad erinevad nähtused ja isegi loodusseadused absoluutselt teistsuguseks. Kes mind ei usu, ärgu uskugu, ma ise ka teinekord ei usu.

Tekst vanast raamatust: Virmalised (Aurora Borealis), mida mõnikord nimetatakse voogudeks, on erakordne meteoor või helendav nähtus, mis ilmneb öösel taeva põhjaosas, enamasti külma ilmaga. Tavaliselt on see punaka värvusega, kaldudes kollaseks, ning saadab välja sagedasi kahvatu valguse sähvatusi, mis näivad tõusvat horisondilt püramiidja lainetava kujuga ja sööstvat suure kiirusega seniidini. Virmalised ilmuvad sageli kaare kujul, peamiselt kevadel ja sügisel pärast kuiva aastat. Kaar on osaliselt hele, osaliselt tume, kuid üldiselt läbipaistev, ning aine, millest see koosneb, ei mõjuta ka selle kaudu liikuvaid valguskiiri.

Selles infos on väga palju vastuolusid sellele, mida me tänapäeval virmaliste vaatlusel kogeme. Esiteks, roheline värv. Pole mitte ainustki vihjet, et virmalised olid vanasti rohelised. Tänapäeval, nii palju kui mina olen pilte virmalistest vaadanud on põhiliseks virmaliste värviks roheline. 

Järgmiseks, firmalised ilmuvad sageli kaare kujul. Sellist asja enam ei ole ja kes ei saanud aru, mida tähendab kaare kujul, siis panen ka pildi loo lõppu. Virmalised ilmuvad Eestis tänaseks vist juba igal aastaajal ja pole vahet, kas oli põuane või vihmane aasta. Vanasti olid virmalised suhteliselt haruldased ja kui see nähtus ilmus, siis arvati, et nüüd on sõda tulekul või mõni teine kole katastroof. Eestis sähvivad virmalised keskeltläbi igas kuus mitu korda. Mida see küll võiks tähendada? Tsiteeriksin piiblit lõpuaegade teemade kohta, kuid las seekord jääda piibel sellest loost välja...

Raamatus kirjeldatakse virmaliste vaatlust Siberis ja seal on järgnev tekst: Sest ükskõik kui imeline ka poleks see valgusmäng, kaasneb sellega – nagu paljud inimesed on kirjeldanud – susisev, praksuv ja kohisev heli, justkui lastaks taevas valla võimsaimad ilutulestikud. Selle nähtuse kuulmiseks kasutavad kohalikud väljendit: "Raevukas vägi möödub." Jahimehed, kes ajavad Jäämere äärealadel taga valgeid ja siniseid rebaseid, kogevad sageli virmaliste tõttu hirmutavaid hetki. Nende koerad ehmuvad sedavõrd, et keelduvad liikumast ja heidavad kangekaelselt maapinnale, kuni heli on vaibunud. Tavaliselt järgneb sellistele virmalistele selge ja vaikne ilm. Seda kirjeldust on kinnitanud paljude inimeste üksmeelne tunnistus – need, kes on veetnud mitmeid aastaid neis põhjapoolsetes piirkondades, elades eri paikades alates Jenisseist kuni Lenani. Seega ei saa selle tõepärasuses kahelda. Tõepoolest, tundub, et just siin asub virmaliste tõeline sünnipaik.

Mina pole virmalisi ammu näinud, kuid siiski olen seda nähtust saanud jälgida ajal, kui ma Võrus seersandi koolis olin ja ma ei mäleta, et virmaliste tants hääli tekitas. Järelikult on ka see asi tänapäeval hoopis teistsugune kui vanasti.

Veel üks kirjeldus raamatust, mida tänapäeval enam vaevalt näha saab: Dr. Blagden teatab meile, et on üles tähendatud juhtumeid, kus põhjavalgused on ühinenud ja moodustanud valguskuulid, mis tormasid suure kiirusel ringi ja jättis nende järel sabad, nagu tavalised tulekuulid. Siiski, see leidlik autor, tehes oletuse, et meie atmosfääri elektrilistele nähtustele on määratud erinevad piirkonnad, määrab tulekuulide nähtuse sellele piirkonnale, mis asub meie hämariku atmosfääri piiridest kaugemal; ning suurem kõrgus maapinna kohal kuulub sellele elektri kogunemisele kergemas ja vähem kokkusurutud vormis, mis toodab virmaliste imelisi vooge ja sähvatusi.

Lõpetuseks kaks pilti virmalistest, mida tänapäeval vaevalt enam näha saab. Eriti huvitav virmaliste vaatluse on jäädvustanud kapten Parry (viimane pilt).

Tekst pildi all: See on üks põhja valguse aspekt, mida mõnikord täheldatakse Šotimaal (ülemine pilt).

Tekst pildi all:See on erakordne põhjavalguse nähtus, mida täheldas kapten Parry oma ekspeditsioonil Arktika piirkondadesse.

LÕPP

Küttesüsteemid ja valgustuslahendused vanal ajal

Õnnestus sel ilusa märtsi kuul külastada ühte kunstimuuseumi Baia Mare linnas Rumeenias. Muidu muuseum nagu muuseum ikka, aga selles muuseumis oli veel midagi... Püsieksponaatidena olid eksponeeritud kuulsamate Rumeenia kunstnike maalid 19. ja 20. sajandist.

Vaatasin neid maale ja siis meenus, et mul on endalgi kodus ühe kuulsa Rumeenia kunstniku maal, mis sai kunagi soetatud Pärnus asuvast Sõbralt-Sõbrale kauplusest.

Autor Catalin Popescu.

Maalidest ma rohkem ei kirjuta, vaid mind köitsid nendel kahel korrusel, kuhu mind jalutama lasti, hoopis ahjud, mis selles vanas hoones pea igas toas olid. Kahjuks ei anna pilt või foto tavaliselt välja seda, mida reaalseslt oma silmaga on võimalik näha. Alumisel pildil oleva ahju-ukse mõõtmed olid vast 15x15 cm  PS! Kui mu mälu mind ei peta, siis oli üks maruilus ahi ka Vasalemma mõisas, kus praegu on kool. Loomulikult asus see ahi kuskil suvalises ebaloogilises kohas trepi kõrval ja suitsulõõr suundus keldri korrusele ehk see vana ahi oli sinna hiljem toodud ja ümberehitatud. Mul on sellest ahjust kindlasti ka fotod olemas ja võibolla olen blogissegi jaganud.

 

 

Kuidas on võimalik kütta puudega nii suurt ahju, millel on ees nii pisike luuk? Kui küttekolle ei asu ahju all osas, siis kuidas see ahi ajab soojaks ahju alumise osa ja miks seal puudub tuhaluuk? Kahjuks sisse ei saanud ahju piiluda, et nendele küsimustele vastust saada.

 

 

 

Kaldun arvama, et mingil ajal siiski kõeti ka neid imelikke ahje kuidagi puudega ja kui ikka pisikesi pilpaid pidevalt koldesse loopida, siis lõpuks võivad need ahju tõesti ka väga kuumaks ajada ja tulemuseks on see, et kallis ahi puruneb...

 

 

 

Vot sellisest kamin-ahjust ma saan aru. Sinna on mugav puid panna ja tuld teha ning saab ka suhteliselt ruttu kivid soojaks.

Järgmine ahi, mis pole küll nii luksuslik ja mille ahjuuks on normaalses mõõdus, kuid siin võib olla üks aga. Ahjuuksed on võidud hiljem suuremaks teha, aga seda ei saa kindlalt väita enne, kui ahju sisse ei näe.

 

 

 

Veel üks ahi, mida erinevalt kõige esimesest ahjust, saab edukalt puudega kütta.

 

 

 

Selle ahju kütmine puudega ei ole võimatu, kuid siiski äärmiselt tülikas. Tegelikult on taoline teema siin blogis olemas juba ammusest ajast, mis seletab üpris ilusti ära, miks ahjude uksed olid vanemal ajal väikesed. Ja tegelikult on see vana teema kordamine, aga kuna mulle sellises koguses, sellises linnas, selliseid fantastilisi ahjusid ette jäi, kus turistid eriti ei käi, siis pidin info blogisse ikka ära talletama. Ja ma otsisin ka väheke uut infot juurde, millest loo lõpus lähemalt. Tegelikult on pull veel see, et selles muuseumis ei lubatud pilti teha, aga kui ma esimest valget ahju (esimene pilt) nägin, siis pidin ikka vähemalt sellest ahjust pilti tegama. Aga need pildid on kõik leitavad ka internetist. Onkel, kes pileteid müüs, küsis, kust ma pärit olen ja kui seda kuulis, tegi suured silmad, ehk sellest järeldan, et seal välisturiste eriti ei käi.

 

 

 

Ma rohkem ei kommenteerikski seda poolt, et miks osadel ahjudel on ime-tillukesed luugid.

 

 

Järgmine kulunud teema - ilu ja kaunistused vanal ajal. Kes luges üle-eelmist muuseumi lugu (samuti Rumeeniast), see sai aimu, mis tasemele on iluga tänapäeval jõutud ja mis tasemel see oli vanasti. Ilmekas näide selle kohta võin tuua Napolist. Kõik see, kus on vanalinn ja hooned, mis on ehitatud vanasti, see on fantastiline, aga mida tänapäevasemaks ja lennujaamale lähemale, seda getostunum ja päris hirmus kõik on. Ei saa ju võrrelda Tallinna vanalinna ja isegi Kalamaja piirkonda oma ägedate puumajadega nõukogude-agsete hrušovkadega. Stalini ajal tehti veel ilusaid maju, aga mida ajaliinis meie aja poole, seda näotumaks kõik on läinud. Tänapäevased "uhked" eramajad (karbid) on samuti valusad silmale vaadata. 

 

 

 

Ja vat siis suurte katkude ja sõdade ajal oli igal oma ala meistril nii palju aega, et võis vuntsida ükskõik mis toote filigraanseks. Kellasepp tegi ilusa ja uhke kella, pottsepp uhked ahjupotid, müürsepp nikerdas majadele kaunistusi jne. Midagi justkui ei klapi selles loos? Meenub Matrixi film, kus Morpheus ütles Neole midagi sellist: Sa tead sisimas terve oma elu, et midagi on valesti, kuid sa ei tea täpselt, mis asi on valesti.

Raadium

Tuhlasin vanades ajalehtedes nagu ikka ja juhtusin lugema head ja sisukat artiklid raadiumi kohta. Ma ei saa otseselt väita, et neid ahje köeti radioaktiivsete ühenditega, aga selle vana info põhjal võib vast nii oletada küll. Ja kõige olulisem, mida igaüks oma silmaga näeb - miks on osade vanade ahjude luugid nii paganama väikesed, et tundub mõistusevastane neid ahje puudega kütta? Toon artiklist välja huvitavamad kohad.

Polonium, radium ja aktinium saadavad miljon korda tugevamaid kiiri välja kui uranium ja thorium. See on mõttekoht. Meil käitatakse tuumajaamu uraaniga, mis kütusena on ikka üpris hale võrreldes eelpool nimatatud elementidega. Eks kindlasti on siin asi elementide hinnas, aga kas ikka asi on päriselt nii?

Radium on uus element, mida meie omale puhta soola näol ette kujutasime. Radiumi kiiri ei suuda ükski varjestus täieste tagasi hoida. Suure hulga kehade juures sünnitavad nad fosforeszenzi ehk valgusekiirgamist. Vat see on pöörane infokild. See info võibolla keerab senised "vandenõuteoreetikute" oletused pea peale hoonete valgustamise kohta vanal ajal. Raadium või selle soolad või mingi kolmas radioaktiivne aine (polonium või aktinium), mitte ainult ei soojendanud ruume, vaid valgustasid ka tube. Üldiselt on teoreetikutel arvamine, et valgustuslahendused said energia atmosfäärielektrist ja eks see ka nii võis olla, kuid paleedes ja lossides, mis asusid jahedamas kliimas, oli sisekujunduses kasutatud elemente, mis hakkasid valgust eraldama, kui puutusid kokku radioaktiivsusega. Nüüd tekib muidugi küsimus, et kas radioaktiivsus mitte inimesele ohtlik ei ole? Sellest aga varsti.

 

Ülemine pilt on tehtud Rootsi kuninga lossis mõned aastad tagasi. Kujutage nüüd omale ette, et kui sinna koldesse panna radioaktiivset ainet, mis tuba soojendama hakkab. Samal ajal hakkavad ka kõik kullatud elemendid selles toas mahedat valgust eritama. Tundub nagu täielik ulme ja väljamõeldis, aga eelpool olev info vanast ajalehest just seda sama kirjeldas!

Jätkan infoga ajalehest: Radiumchlorid ja radiumbromid on soolad, mis hiilgamist suurendavad. Nad võivad seda nii tugevaks teha, et see päise päeva ajal nähtavale tuleb. Radiumisoolast väljatungiv valgus tuletab jaaniussi hiilgust meelde.

Radiumikiired sunnivad õhu elektrit edasi saatma. Elektri edasisaatmise omadused, mis õhk radioaktivlistest ollustest väljatungivate kiirte mõjul omandab, on proua Curie hoolsate mõõtmiste abil arvudega kindlaks teinud. Ma päris täpselt ei tea, mida need kaks lauset tähendavad, aga mulle näib kangesti sedasi, et radioaktiivsed materialid on kuulutatud ohtlikeks ainult sellepärast, et nende ainetega saaks muidu igaüks omale ise elektrit toota. Siin blogis on kuskil lugu, kus on mainitud, et maa-elektri tootmiseks kasutati radioaktiivset elemneti ja nüüd selgub, et ka õhuelektrit saab toota radioaktiivse elemendiga, kui on olemas teadmised ja tehnoloogia. Ma ei ütle, et radioaktiivsus täiesti ohutu inimesele on, aga vanasti nii vist arvati. Tehti ju isegi radioaktiivset hambapastat ja šhokolaadigi. Meeldetuletuseks, et ka savi on radioaktiivne ja Fibo-plokid ja paljud muud ehitusmaterjalid. Kui mõni detsigramm üks kõik missugust radiumisoola mõne laetud elektroskoobi juurde pannakse, siis läheb see kohe lahti. Ka siis, kui elektroskoop paksu, tugeva müüriga varjatud on, sünnib lahtiminek, kuigi pikalisemalt.

Seatina ja platina imevad radiumikiiri väga tugevasti enestesse; aluminium on neile kõige kergemine läbilaskev metall, orgaanilised kehad imevad Berquereli kiiri endisse võrdlemisi vähe. Vot nii, orgaanilised kehad on praktiliselt kaitstud radioaktiivsete kiirte eest või õigemini radioaktiivne kiirgus mõjutab neid vähe. Vähemalt sedasi arvasid vana-aja teadlased. Kui panna radiumi tükike otse vastu nahka ja seda seal hoida, siis on kahjulik mõju olemas, aga kui olla kiirgusest eemal, siis võib olla sedasi, et see kiirgus ei mõjuta elusorganisme või vähemalt nii arvati vanasti.

Radiumikiired panevad vedelad dielektrikad, s. o. niisugused vedelad kehad, mis elektrit mitte edasi ei saada, nagu petrol-eetri, väävlisüsiniku, bentsini, vedela õhu, ühte moodi kergesti elektrit edasi saatma.

Radiumikiired ei lase endid tagasi heita ega ka murda. Nemad on mitmelaadiline segu, mida kolme osasse jagatakse ja mida Rutherfordi a-kiirteks, b-kiirteks ja g-kiirteks on nimetatud. Nende oleku järele võib neid tugeva magnetiga kohas üksteisest kergesti eraldada: a-kiired juhitakse oma otsekoheselt teelt nõndanimetatud kanalikiirte viisil tühja ruumi torus kõrvale, b-kiired katodikiirte viisil, ja g-kiired ei lase endi peale mõjuda, nagu Röntgeni kiiredki. Raadium vist eraldab gammakiiri ehk g-kiiri ja neid ei saa magnetiga mõjutada, aga teisi kiiri saab. Mul polnud Rootsi kuningalossis magnetit kaasas, et proovida, kas need kuldset värvi elemendid on magneetilised või mitte. Juhul kui need on magneetilised (miks mitte ka kuldsed seina - ja laekaunistused), siis võis ka nii olla, et magneetiline jõud neis kaunistustes tiris alfa- ja beetakiired enesesse ja valgustas ruumid. Aga nagu lõigust sai lugeda, siis magnet gammakiiri ei mõjuta, nii et kas magneteid üldse oligi tarvis?

Peale seda on radiumisooladel see imelik omadus, et nad alaliselt soojust sünnitavad.

Peale seda kutsuvad radiumikiired mitmesugusid huvitavaid fisiologialisi mõjusid ilmale. Isegi kui radiumi mõnes pimedas papist karbis või metalltoosis hoitakse, mõjub ta silma peale ning sünnitab valgustundmust, kui karpi kinnise silma või oimu kohal hoitakse. Selle valgusallikas seisab silmas eneses, kuna silma mediumid radiumikiirte mõjul fosforeszerima hakkavad. Küll olid ikka julged need vana aja teadlased. Isegi Marie Curie ei visanud lusikat nurka ja elas päris vanaks, kuigi möllas raadiumi ja teiste radioaktiivsete ainetega, teadmata, et need tapavad. Ilmselt asi oligi selles, et ta ei teadnud, et need tapavad, selleks ka suurt midagi ei juhtunud. Nüüd kui meile taotakse ja raiutakse peakolusse infot, et tapab ja nüüd sureme, kui taoliste ainetega kokku puutume, siis suremegi. On väga palju näiteid elust, kus inimesed surevad üksnes seetõttu, et neil on teadmine, et oli mõni eluohtlik olukord, kuigi seda tegelikult polnud. Meie mõttejõud tapab meid, kui me usume valesse, mis meile maast-madalast peakolu sisse on taotud. See pole vist see koht, kuhu ma neid näiteid tooksin, et oma juttu kinnitada. Soovitan kuulata Nõmme raadio kodulehel olevaid jutusaateid, mille autoriks on Raik Saart. Ühes loos ta toob hunnikute viisi näiteid sellele, mida just siin kirjeldasin.

Teine imelik nähtus, mida radium avaldab, on emanatsion: mõni kõva keha, mis radiumisoola lähedal seisab, saab radiumi hiilgamise-omadused, ta saab radioaktivliseks. See indutseeritud ehk äratatud radioaktiviteet jääb ka siis veel tükiks ajaks edasi kestma, kui asjasse puutuv keha radiumi juurest ära võetakse, aga ta muutub pikkamisi nõrgemaks ja kustub viimaks täiesti. Ehk, mida oligi tarvis tõestada. Kõik need kuldsed ilustused, olgu need siis magneetiliste omadustega või lihtsalt puhas kullavärv, annavad valguse ühtlaselt üksteisele edasi ka toa kõige kaugemasse nurka.

Kes viitsis mu eelmist raadiumi lugu lugeda, see sai teada, et seda raadiumit oli ikka mingil ajal jalaga segada, küll mitte puhast, aga mingit raadiumiühendit, mis ajas samuti asja ära. Tonn mineraali annab mõned kilogrammid radiumirikast bariumbromiidi, millest bariumbromiid uute keemiliste katsete abil sealt välja võetakse.

Ja lõpetuseks üks ilmatuma äge infokild. Lugesin mingist vanast 20. sajandi alguse ajalehest, et antiikajast pärit aatomiteooria on lõpuks prügikasti saadetud, sest on selgunud, et on olemas aatomist veel väiksemaid osakesi ja radiumiga ongi just see nali, et see kiirgab ja kiirgab ja isegi tuhandeid aastaid, ilma et see massi kaotaks. Nüüd vist väidetakse, et lõpuks see siiski pooldub (oli vist rohkem kui 4000 aastat), aga kes pagan sedagi teab, kuidas asjad teglikult on? Äkki raadium on hoopis meediumiks või vahendajaks kolossaalsele ja lõppematule energiale, mis oli antud inimkonnale tarvitamiseks ja mis nüüd seitsme luku taha on pandud? Teise arvamise järele leiduvad ilmaruumis veel tundamata, meie meeltele nägematuks jäävad kiired. Radium võib nende arvatavate kiirte jõu enesesse imeda ja neid radioaktiviliseks energiaks muuta.

LÕPP

Allikas:  Eesti Kodu : perekondlik kirjanduse, teaduse ja kunsti ajakiri, 15 juuli 1910

Elu rütm

Olen lõpuks pikalt reisult tagasi ja kuidagi hea on kohe olla. Kaugel ja reisul pole ka paha, kuid kodus ja kodumaal on see "miski", mida kuskil mujal ei ole. Kunagi kui lugesin igasugu budismi õpetusi ja Tao tarkusi, siis jäi sealt kuskilt meelde üks ütlus: "Mida kaugemale rändad, seda kaugemale jääb teadmine." Võin kinnitada, et selle reisi puhul oli see just täpselt nii. Võtsin omale plaaniks reisul olles valmis kirjutada üks pooleli olev raamat, aga pean tõdema, et see kavatsus jäigi ainult kavatsuseks. Siit järgmine tõdemus - Jumal naerab inimese plaanide üle. Loomulikult päris aia taha reis ka nüüd ei läinud, seda enam et sain isegi päikest võtta ja ilusat loodust nautida, kuid vaimses mõttes ei olnud see reis kõige parem. Samas, teisest küljest ma peaksin läbi viima väga suure eneseanalüüsi ja need tundmused ja kogemused, mis ma reisilt sain ja mida ma seal tundsin, enese jaoks lahti harutama. Pidasin ka väga täpset päevikut just enda tundmuste, enesetunde, stressi jms kohta. Ma muidu kunagi pole päevikut pidanud, aga algava loo valguses, saan ma oma suhteliselt täpsete kirjeldustega päeviku alusel arvutada välja oma 23- ja 28-päevase tsükli, kui ma vaid tahaksin, kuid las see jutt praegu jääb ja polegi nii väga oluline. Oluline on hoopis see, et algav lugu on järjekordne näide, et meie maailm toimetab kindlate reeglite alusel, mitte ei toimeta kuidagi suvaliselt kaoses.

Algav lugu on väga suure tähendusega ja on tõsine puzzle tükk meie maailma mõistmisel ja ühtlasi on see jätk või täiendus „seeriaseadusele.“ Selles loos on tegelikult väga palju sügavust, mida kohe ei hoomagi. Näiteks, tavarütmis elav inimene ei pruugi üldse perioodilisi päevi tähele panna. Nagu iga looga, tuleb neid vanu tarkusi eriti tähelepanelikult lugeda. Arvatavalt oli maarahval kasutusel kuukalender ehk aastas oli 28 päeva ja 13 kuud. Ja et inimesed seda perioodilisust tähele ei paneks, lammutati aasta 12 kuuks, kuhu juurde tuletati ebaloogilised kuupäevad (üle 28). Arvatavalt on algavas loos kirjeldatud tsüklitel ka mingi seos kuuga, nagu üleüldse terve maailmagagi, kuid iga inimese perioodid erinevad siiski mõningal määral teineteisest (v.a lähisugulased), sest hetkel me veel ei suuda ära tabada täpset maailma ülesehitust ning ei suuda tõestada kõikide asjade seost millegi "nähtamatuga.". Loos tegin mõned kohad rasvaseks.

Elu rütm

 

Saksa õpetlane Dr. W. Fliess avaldab selle pealkirja all Berliini lehes „Rul“ kirjutise, millest ka meie lugejate ringkond tähelepanematult mööda minna ei saa.
Dr. W. Fliess kirjutab: Muistsest Hellasest on meieni jõudnud Hesiodose aforism, et „ühed meie elupäevadest on meile emaks, teised - võõrasemaks.” Milline peen aforism ja kui sügav mõte on sellesse sisendatud! Ainult inimene, kes oli loodusega lähedases ühenduses, võis selle luua. Kulus kaks ja pool tuhat aastat, et hinnata selle väärtust. Ja ühes sellega sai temast ühe teadusliku tõe tuum, et elu käik on laineline (hüppeline) – küllus ja heaolu vahelduvad haigusega ja nõrkusega.
Perioodilisuse looduse seaduse tundmist enese kohta tundis juba Goethe. 26. märtsil 1790. aastal tegi ta oma päevaraamatus järgmise märkuse:
„Pean täpipealt tähendama halbade ja heade päevade ringkäike, mis minus toimub. Kired, kiindumused, tung teha või mitte teha, ideed – kõik vaheldub ja kulgeb ühes mõõdetud rütmis. Rõõmus meeleolu, nukrus, jõud, nõrkus, rahu vahelduvad niisamuti. Kui minu eluviis on korrapärane, siis ei saa selle rütm rikutud, ja ma pean veel selgitama, missuguse aja jooksul ja missuguses korras ma iseenda ümber keerlen.”
Tõsi, Goethe ei leidnud selle aja perioodi ja korda, sest tundmisest teaduseni on pikk tee. Luuletaja ei aimanud muidugi, et tema tsükkel on tõeline elutsükkel maa peal, et seesama seadus, mille põhjal me sünnime, elame ja sureme, mõtleme ja loome, hõiskame ja kannatame, tegutseb ka kõige vähemas ussikeses ning põhjustab lillede õitsemise ja närtsimise.
Nüüd on meil teada, et kõigis elavates olevustes pulseerivad 23- ja 28-päevased perioodid, et need perioodid kombineeruvad üksteisega ning et igakord, kui lõpeb üks periood, võib märgata teravat pööret eluprotsessis, mis muudab meie keha. Need pöörded saabuvad just seetõttu, et möödub 23 või 28 päeva. Pole õnnestunud leida seda rütmi varem, kuna mõlemad perioodid põimuvad üksteisega, mistõttu tekivad vaheajad, mis näivad ebakorrapärastena.
Kujutage ette kahte kella, mis ei käi ühtlaselt. Nad alustavad oma käiku ühel ja samal ajal, kuid aja möödudes hakkavad nende näidud erinevat aega näitama ja löögid erineval ajal kõlama!
Kes ei tea aja esialgset ühtsust, see ei aima kunagi, et selles on siiski kindel reeglipärasus. Ja see dualism ei valitse mitte ainult inimese keha, vaid ka loomade ja taimede elu üle. Elu perioodilised rütmid läbistavad iga elusat substantsi. Ka surm, haigus ja tervenemine alluvad perioodilisusele. Ometigi, peale 23- ja 28-päevase tsükli, on olemas ka aastapõhine perioodilisus, mis on reeglipäraselt seotud 23- ja 28-päevaste tsüklitega.
Meie oleme oma esivanemate järeltulijad. Koos nende idudega on meisse üle kandunud ka nende kehaline pärand. Me oleme pärinud oma isalt mitte ainult silmade värvi ja emalt mitte ainult temperamendi, vaid ka nende elu määravad perioodid. Ja kui perioodid, mil nad sündisid ja surid, igal aastal uuenduvad, siis tunneb meie keha – kus elavad nende idud – teatavat mõju.
Sellega on seletatav, et nende surma- ja sünnipäevad on ühtlasi ka meie enda perioodilised päevad. Siit tulevad ka sagedased, kahjuks tavaliselt tähelepanemata jäetavad haiguste alguse juhtumised või jõu langemine lähemate veresugulaste sünni- või surmapäeval. „Ärrituseks“ või „külmetuseks“ oleme seni nimetanud seda, mis oluliselt oli ainult elavas substantsis töötav mitmesuguste perioodide mõõtja. Nendest sõltub meie enesetunne ning need on meie edasitungi ja arengu ning languse piirikivideks.
„Hea!“ ütlevad paljud lugejad. „See on tähtis, muidugi, bioloogia jaoks. Kuid milleks on seda teadmist tarvis praktilises elus?“
Aga kui suured füüsilised sündmused on ette määratud, siis kas me saame neid kuidagi muuta? Ometigi, auruseadused on kindlaks tehtud ja inimene õppis neid tundma ning kasutama oma kasuks – ta ehitas aurumasina. Kas poleks siis võimalik rakendada elu seadusi samuti enda hüvanguks?
Võtame näiteks epileptiku. Haiguse hood taanduvad ja rahulikel aegadel unustab ta kergesti oma haiguse. Kuid siis algavad ootamatult krambihood tänaval. Ta langeb teadvusetult maha ja võib sattuda auto rataste alla. Kas poleks temal parem koju jääda, kui ta teaks ette päeva, mil teda tabab haigushoog?
Selliste juhtumite ennetamine on tänapäeval võimalik ainult tingimuslikult, kuna paljud arstid ei tunne veel üldiseid väljaarvamise meetodeid. Kuid on olemas ka kindlad tunnused, mis hoiatavad, et läheneb perioodiline päev koos kõigi selle hädaohtudega meie haigele. Asi on selles, et perioodilisele nõrkusepäevale eelneb sageli päev, mil energiatase on tavapärasest kõrgem ja/või meeleolu on tavapärasest ülevam või eufoorilisem. Just see meeleolu ülevus, mis toimib ettekuulutajana, on petlik ja ohtlik.
Rahva sõna ütleb: „Ühel ilusal päeval tabas teda löök.“ Päev oli täiesti ilus, isegi üle keskmise ilus. Tegelikult oli see aga perioodilise depressiooni algus.
Inimesed, kelle tervis on ohus, peaksid niisugustele päevadele erilist tähelepanu pöörama. Pea selgub, et sellised päevad on ettekuulutajad. Neil päevadel pole midagi ühist tavapäraselt heade enesetunde päevadega. Ei ole järjekindlat meeleolu tõusu. Sellised päevad sunnivad inimest ootamatult oma jõu piire ületama.
Tõuseb vastupandamatu sisemine tung teha tegusid, mida ta muidu endale ei lubaks või milleks ta tegelikult valmis ei ole.
Kunstnikud ja uurijad tunnevad end sellistel päevadel justkui vabanenuna raskusjõu mõjust. Neile näib, et nad on „täidetud jumalusega“. Need on päevad, millest Franz Schubert võis öelda: „Minus laulab hing.“
Ma ise kannatasin kunagi raskete migreenide all. Ja kui aeg-ajalt tundsin end eriti mõnusalt ning loominguliselt inspireerituna, pidin selle eest järgmisel päeval maksma migreenihooga. Arsti kogenud silm võib kergesti eristada ebanormaalselt kõrgendatud enesetunnet normaalsete päevade tasakaalustatud heaolust.
Haiguse ajal mängib see petlik hea enesetunne saatuslikku rolli. Pimesoolepõletiku puhul võib vahel pärast tugevat valu saabuda äkiline kergendus – hetk tagasi raskelt kannatanud haige rahuneb ning lamab rahuldust ja kergendust väljendava ilmega. Arst võib lasta end sellest petta ja lükata operatsiooni edasi. Kuid öösel ärkab haige uute, veel tugevamate valudega ning hommikuks saabub nõrkus. Temperatuur tõuseb, sest põletik on levinud kõhuõõnde, ja patsiendi saatus on otsustatud.
Enesetunde paranemine oli petlik – see pidi olema hoiatuseks ja sundima kiirele lõikusele, sest see ei olnud tegelik paranemise märk, vaid seisundi halvenemise ettekuulutaja, mis ilmneb alati perioodilistel hetkedel.
Bismarcki tark ja truu arst lahkus, kui saabus petlik paranemine. Ta ruttas teiste haigete juurde, kes vajasid tema abi rohkem. Kuid kui ta Berliini jõudis, oli juba hilja – surm oli lähemal, kui keegi arvata oskas. Surm, mis on tingitud sisemistest põhjustest, saabub ainult perioodilistel päevadel. Ja just seetõttu eelneb sellele sageli eriline eufooriline seisund, mida prantslased tabavalt nimetavad le mieux de la fin ehk parim osa enne lõppu!
Ma mäletan üht kuulsat haiglat, mis oli mõeldud kopsuhaigetele. Kui raskete haigete juures ilmnes tugev eufooria ja nad palusid haiglast välja laskmist, täideti nende soov mõnikord liiga rutakalt. Selle tagajärjeks saabus surm kas samal päeval või mõnel järgneval päeval.
Sageli hakkasid haiged juba trepil köhima verd. Kuid haigla peaarst ei tahtnud sellele tähelepanu pöörata.
Kirurgiakliinikutes esineb vahel arusaamatuid surmajuhtumeid narkoosi algfaasis – just neil patsientidel, kes tundsid end enne operatsiooni eriliselt värsketena.
Võime teha õige järelduse, et narkoosi ajal algas patsiendil perioodiline päev, mis nõrgendas organismi vastupanuvõimet ja tekitas ohtliku olukorra.
Tugevad verejooksud, eriti need, mis tekivad pärast operatsioone, esinevad sageli just perioodilistel päevadel.
Olen kindel, et ka haavainfektsioonide tekkele on neil päevadel suurem eelsoodumus. Kuid seda võetakse lihtsalt juhusena ega pöörata tähelepanu tegelikele põhjustele.
On teada, et naistel esinevad operatsioonijärgsed verejooksud sagedamini kuupuhastuse ajal. Kuid see tõsiasi, et ema kuupuhastuse periood suurendab ka tema laste kalduvust verejooksudele, on täiesti tähelepanuta jäetud. See teadmatus on kahjuks lastele kahjulik, sest seda ei võeta arvesse. Seepärast on oluline mõista, et perekondlik substants on tervik ning temas pulseerivad ühesugused perioodilised lained. Ema ja lapse vaheline kronoloogiline side kestab terve elu. Sellega on seletatav see, et nagu iga tähelepanelik ema teab, langevad laste haigused sageli kokku ema kuupuhastusega – ja seda nii sageli, et see välistab igasuguse juhuslikkuse võimaluse.
Asjata ei räägita "haiguse päevadest". Tõepoolest, mitte keegi – ei mehed ega naised – ei tunne end hästi kriitilistel päevadel. Jõud on langenud, närvid pingul, meeleolu rõhutud. Isegi vaimne selgus on häiritud ning tajud tuhmimad. Sellistel päevadel tunneme end nõrgemana ja seetõttu kannatame rohkem kõiksuguste õnnetute juhtumiste all.
Sageli olen oma praktikas kuulnud patsientidelt: „Tundsin end halvasti ja naine soovitas mitte välja minna. Kuid ma ei tahtnud naise juttu kuulda võtta.“
Ühe patsiendi tütar ei tahtnud kooli minna. Ema kuupuhastus oli just alanud. „Sa oled terve,“ ütles ema. „Sa lihtsalt laiskled! Mine kohe kooli!“ Kuid tütar komistas trepil ja murdis jala.
Suur õnnetus Berliini elektriraudtee nn "kolmnurgas" juhtus enne sõda seetõttu, et kogenud ja hoolas teenistuja ei märganud kriitilisel hetkel signaali.
Kohtus arutati kord süütamises süüdistatava juhtumit, kelle südametunnistusel oli terve rida tahtlikke süütamisi. Arst-ekspert juhtis kohtunike tähelepanu asjaolule, et süütamised kordusid täpselt 23- ja 28-päevaste vahedega – samas rütmis tema haiguse hoogudega. Kohus keeldus kaebealust karistamast.
Teine närvihaiguste spetsialist rääkis sõdurist, kes saadeti sõjakohtusse kasarmust loata lahkumise, kolmekordse põgenemise, varalise kahju tekitamise ja ülemuse haavamise eest. Kaks arst-eksperti tunnistasid ta jultunud kurjategijaks. Kuid dr. tegi selgeks, et kuriteod toimusid täpselt 23-päevaste vaheaegadega. Kahtlemata olid need loomulikud hood, mitte tahtlikud teod, nagu kaelakohtu järeldused viitasid. Seetõttu ei saanud olla juttugi vabast tahtest. Kohus mõistis süüdistatava õigeks.
Ülalpool mainisime, et laste enesetunne muutub ema perioodilistel päevadel.
Kord tuli lahendada küsimus, kas lapse ema on krahvinna või hoopis lihtne talunaine. Kui oleks pööratud tähelepanu lapse seisukorra ja mõlema naise tervisliku seisundi vahelisele paralleelile, oleks tõde selgunud.
Võib meenutada ka juhtumit lapsega, keda koolis karistati just neil päevadel, mil tema emal oli kuupuhastus. Keegi ei pööranud tähelepanu sellele, et laps muutus just sel ajal ärritatavaks ja käitus tavapärasest erinevalt.
Kui palju võiks sellised teadmised aidata nii õpetajaid kui ka lapsevanemaid! Ja tõepoolest, perioodide tundmine ei ole sugugi pelgalt teoreetilise iseloomuga, nagu sageli arvatakse. 

LÕPP

Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 32, 9 veebruar 1921.

Rumeenia piirilinn ja veeuputus

Üleujutuse teemasid on siin blogis teisigi, kuid pidin ühe loo veel tegema, sest selles loos on üks teine point. 

Mis tõendid meil üldse on üleujutuse kohta? Kas ainult "hoonete esimesed korrused maa all" ja need, mida mainitakse paljude rahvaste saagades ja piiblis? Tegelikult on veel tõendeid ja toon siia pildid nähtust. Olgu veel ette öeldud, et sarnast pilti nägin ma ka kunagi Tallinnas Valgevase tänaval. Hakkan siis kuskilt pihta ja näitan jälle palju pilte.

Oli laupäevane päev ja olin parasjagu Sighetu Marmatiei linnas, mis on piirilinnaks Rumeenias Ukrainaga. Kahjuks on laupäeval ja pühapäeval ajaloo muuseum suletud ja võtsin nõuks siis külastada üht juudi-muuseumi. 

Käisin ümber maja ja otsisin, kust sisse pääseb. Tegu paistab vana majaga olevat ja selle all on muidugi veel üks korrus, kuhu mind muidugi ei lastud...

Selle mehe nimi peaks eestlastelegi teada olema.

Vot see pilt näitab minu jaoks ära, millega meil siin tegelikult tegemist võib olla. Silt on sama maja küljes, kuid kas need kaks ka kuidagi omavahel seotud on, seda ei tea öelda. Aga ma katsun mitte arvustada, sest see ei puutu otseselt sügavamale ajaloo teemadesse. Kogu I ja II maailmasõja teema ja kõik selle ümber toimuv on minu jaoks liiga uus ajalugu ja kes keda tappis, kes kelle paljaks varastas, pole minu teema uurida, aga võibolla mõnda huvitab ja seepärast panen ka mõned pildid sellest muuseumist siia.

Muuseum on ilusti sätitud ja kujundatud. Pilet maksis 10 leud ehk 2 eurot.

Vanad raadiod on ägedad.

Polnud mingit interneti, aga...

...kui keerati nuppu, siis oli tabloolt näha, mis kanaliga tegu ja mis riigist raadioprogrammi edastati.

Väidetavalt oli Sighetu Marmatiei juutide linn.

Siin elas enne II maailmasõda üle 10 000 juudi (hetkel elab linnas umbes 30 000 inimest).

Üleüldse elas terves selles piirkonnas palju juute, kelle natsid Buchenwaldi toimetasid (muuseumi info). 

Muuseumil ring peal ja astusin uksest välja. Linn on üldiselt räämas ja väidetavalt on tegu väga vana linnaga ja muidugi oli vanalinna piirkonnas säilinud veel mõned majakesed, mis on antiikstiilis ehitatud.

Otseloomulikult on kõik vapid tühjad. Kes ja miks selle info on saladuseloori alla pannud?

Kaks ülimalt vinget maja kõrvuti.

Antiikstiili on näha päris mitmes kohas, kuid paljud hooned lagunevad...

Ja see roheline maja oli minu hinnangul selle linna kõige uhkem maja. Googeldasin ja sain teada, et see maja kuulus u 100 aastat tagasi Ungari pangale, nüüd asub selles majas linnavalitsus.

Mille jaoks need 3 ava, mille ees pole aknaid?

Sattusin ka linna turule. Meenutab meie 90ndaid. Salasigarettide ärikaid oli palju, valvepostid väljas, juhul, kui haarang peaks tehtama. Rumeenias maksab pakk sigarette umbes 5 eurot ja Ukrainas umbes 1 euro. Sellest ka see äri seal sedasi õitseb. Poes on kõik odavam kui meil, alustades toiduainetest ja alkoholist kuni riieteni välja. Kütus on aga ainult 10 senti odavam kui meil.

Üldiselt müüsid turul kaupa vanad memmekesed. Mina ostsin turult kaasa kolm suurt pakki kommi ja kaks ilusat tükki halvaad. Memmeke küsis minult selle eest 80 leud (16 euri). Kindlasti oli selles tehingus veel õhku vahel, aga memmekeste käest pole ilus tingida.

Kui turult välja sain, siis nägin ühte poolikut obeliski ja taamal asus võimas kirik, millest kogu see lugu tegelikult tee siia blogisse üldse leidis.

See on tõesti jurakas katedraal või kirik. Kuigi välisuks oli lahti, siiski hoonesse sisse ei lastud.

Katedraal ja ajaloo muuseumi maja sulanduvad kokku. Ikka on nii, et 17-sajandil olid enamus tekstid ladina keelsed, pole vahet, kas Eestis, Rumeenias või kuskil mujal Euroopas. Miks see nii on, eks seda teemat olen samuti puudutanud.

Kirik olla valminud 1730. aastal. 

Sellel pildil on kirikusse peasissepääs ja siin ma märkasin üht kummalisust ning mulle meenus Valgevase tänaval nähtud kivisein (lugu on siin). Krohv on uksepostide juurest maha tulnud ja kandiliste kiviplokkide ääred on mingi salapärase jõu tulemusel ümmargusteks muutunud...

Järgmisel kahel pildil on paremini näha, millest ma just kirjutasin. Minu hinnangul on siin tegemist voolava vee kahjustustega. Kahjustused on just kiviplokkide alumistel osadel.

Ja loomulikult on ka see maja mattunud. Hiljem osade majade "esimesed korrused" roogiti mudast ja muust saastast puhtaks, aga paljudel majadel seda ei jõutudki teha...

Ja nüüd jõuangi poindini. Sighetu Marmatei linna kõrgus merepinnast on umbes 274 meetrit, mis näitab minu hinnangul seda, et üleilmne üleujutus ei saanud alata mingist suurest katastroofist, mis oleks alguse saanud mingi sündmuse (maavärina) tõttu ookeanidest (Näiteks Atlantise hukk vms). Kogu vesi, mis üleujutuse tekitas, pidi tulema ülevalt. Piiblis on öeldud Noa veeuputuse aegade kohta, et Jumal avas taevaluugid. Samuti on piiblis öeldud, et on olemas nii ülemised veed, kui ka alumised veed. Alumistest vetest on hea raamatu kokku pannud jesuiit Kirscher (Mundus Subterraneus). Ja kui proovida mõelda, et uputus tekkis mingist hirmsast katastroofist, mis tekitas tohutu hiidlaine, kõrgusega vähemalt pool kilomeetrit, siis selline hiidlaine oleks lihtsalt kõik hooned minema pühkinud ja meil poleks siin tänapäeval enam ühtegi antiikstiilis hoonet alles. Saan järeldada seda, et tohutu kogus vett tuli ülalt, mis ujutas kõik üle ja vee alanedes tekkisid voolud, mis kulutasid pikema aja jooksul hoonete kiviseinu, sellest ka kahjustused, millest siin just kirjutasin. Kes aga usub palli teooriat, ka neile on vanaaja teadlased just umbes taolise uputuse teooria välja pakkunud, et uputus tuli ilmtingimata ülevat. Kuskil blogis on ka selle kohta lugu olemas.

Lõpetuseks veel kaks pilti ja mõni mõte sellest linnast üldiselt.

Küll on tore, et siin maal elab veel tõeslisi talupoegasid, aga neile eriti ei meeldi, kui neid pildistatakse. Ühte hobusemeest filmisin, see pistis röökima, aga tegelikult on see väga tore. Mina olen ikka vanakooli inimene ja ma eelistaksin pigem sellist eluviisi ja linnapilti, kui tuulikuid, põllud täis päikesepaneele, elektriautosid ja kogu seda uuema aja staffi.

Teisest küljest jälle, on selline maaelu täis palju tööd ja pangalaene. Kohe seletan miks nii arvan.

Hotell, kus ma peatun, asub linna serval ja seal on mäed, mille tohutul maa-alal kasvavad õunapuud. Käisin neis mägedes õunapuude vahel üks päev jalutamas ja veendusin selles oma silmaga. Küll oli see ilus ja kui õige koha leidsin, avanes sealt võrratu vaade Ukraina poolel asuvatele lumistele mäetippudele. 

Aga täna nägin, et õunapuude vahele on ilmunud silt - Maa on müüa!

Oletame, et oleks algkapital, et osta ära see maalahmakas, aga mis saab edasi? Et õuna väärindada ja sellest mingit elatist teenima hakata, siis kõige mõistlikum oleks vast teha õun siidriks. Õunaveinil pole suurt turgu ja ainult toormahlast ennast ära ei elataks. Siidritehas aga vajab suurt investeeringut (pangalaen) ja ka töölisi (riski-bisnis). Lisaks tuleb ka kari lambaid võtta, kes õunapuude aluseid puhtana hoiavad. See tahab jälle tööjõudu, aga eks villa ja liha näol tuleb ehk tagasi ka midagi. Kokkuvõtteks aga tähendab sellise maa omamine jubedat tööd ja rabelemist ja nii jõuangi loo algusesse tagasi. Kas pole mitte targem kohe pankur olla? Nali naljaks, aga elu ongi selline...vist? :)

LÕPP