Juhend lihtsamaks eluks

Ma paarile inimesele olen mõnedest asjadest kirjutanud või rääkinud, millest siingi nüüd kirjutan. Teen seda põgusalt oma kogemuste põhjalt ja ei lasku liigselt detailidesse. Ma kunagi sirvisin üht 19. sajandi raamatut ja leidsin sealt ühe huvitava õpetuse, mis lubab inimesele anda selgeltnägija võimed. Õpetus oli lihtne ja sellele tuli kulutada vaid viis minutit päevas. Muidugi saab seda edukalt teha vaid inimene, kes teab, et maailm on kunstlikult loodud. Kui ma juhendi järgi mõtteharjutust tegin, siis panin muusika mängima, mis kestis pisut üle 5-minuti. See oli täpselt see aeg, mil ma mõtisklesin. Taustalooks valisin Twin Peaks'i tunnusloo ja see toimis minu jaoks hästi. Tegin harjutusi peaaegu kuu aega ja siis jätsin olla ning umbes 10 päeva hiljem hakkasid asjad juhtuma. Praeguseks olen saanud vähemalt 4 informatsioonikildu, millele ma mõtlesin enne kui sündmus päriselt juhtus. Lisaks juhtus ka üks kummaline asi, mida füüsilises maailmas ei saaks justkui juhtuda. Sellest kogemusest ma ei räägi ega kirjuta hetkel, vaid kirjeldan põgusalt hoopis üht informatsioonikildu, mida ma algul ei osanud märgata.

Kui esimesed infokillud ennustasid ette isiklikke asju, siis viimane infokild oli globaalse mõjuga (paavsti surm). Ei hakka täpselt kirjeldama, kuidas see teade välja nägi, kuid üks infokild sellest juhatabki õpetuse juurde, mis võib muuta inimese elukulgu. Loomulikult pole õpetus minu väljamõeldud, aga tuginedes kõigele, siis see on olemas ja toimib. Kuid enne veel mõned asjad, mis aitavad mõista, et miks see toimib.

Eelmises loos justkui tõestasin teadlaste jutu põhjal ära, et maakera ei saa eksisteerida ja samuti pole olemas päikest. Loomulikult on need mõlemad asjad, kui nii tohib nimetada, olemas, aga kas need objektid on just need, mida me arvame neid olevat?

Ümmarguse maa mudel lonkab minu arvates juba ammu. Panen siia veel ühe kirjelduse, miks ümmarguse maa mudel ei toimi. Ma aastaajast hoolimata jälgin Suure Vankri teekonda taevavõlvil ja minu arvates on see pisut kummaline. Seisab teine mitu kuud ühel kohal (kui samal kellaajal vaadelda) ja siis järsku hakkab kappama ja ongi 180-kraadi teises kohas ja jääb jälle pidama. Piltlikult öeldes teeb vanker ringi taevalaotuses ära aasta jooksul, aga mingil hetkel on sel tähtkujul väga kiire ja siis peatub. Vanker pole võibolla kõige parem näide, aga Maa teeb ööpäevas tiiru ümber oma telje ja pealegi on see kaldu. Pool aastat hiljem on Maa päikese suhtes ja ka tähtkujude suhtes absoluutselt teises kohas ja meie tähistaevas peaks välja nägema hoopis teistsugune kui 6-kuud varem. Õigemini, seal peaksid olema enamuses kõik uued tähtkujud, mitte vanad tähtkujud, mis väheke taevas teise kohta on liikunud. Lisamärkusena ütlen, et Suure Vankri katse on mul endiselt tegemata (tähtede kaugus üksteisest pidavat muutuma), aga selle katse tegemine polegi enam kuigi tähtis.

Nüüd siis asjale lähemale. Esmalt pean üles tunnistama, et ma ei ole teadlikult seda meetodit katsetanud, kuid unistanud olen mõnikord küll, kuid mitte süsteemselt. Samas pean tõdema, et minu unistused on laias laastus siiski täide läinud. Meie maailm, mis televiisorist ja ajalehtedest vastu vaatab, soovib meid mõtlema panna asjade üle, mis on tegelikult segavad faktorid ehk müra. Inimene, kes tahab mürast vabaneda, see peaks esialgu vähendama selle infovälja sees elamist. Enamus inimesed rabavad terve elu väikese palga eest kõvasti tööd teha ja jääb mulje, et ühiskond ise loob kuidagi need tingimused. Ei ole vahet, kas tehakse palgatööd või tööd oma firma alt. Ilma töö ja vaevata ei tule enamuste jaoks midagi. Tegelikult on olemas võti, mis sellest olukorrast vabastab. Mina samuti kuulun orav-rattas kategooriasse, aga mul on asjad juba väheke teistmoodi. Üldiselt ma olen rahul asjadega, aga nagu ennist ütlesin, et asjad veel paremaks saada, siis tuleb selle jaoks natuke vaeva näha. See toimib täpselt samuti, nagu selgeltnägemise värk, millest mõned read eespool kirjutasin. Loomulikult ma pole mingi selgeltnägija, aga asjasse uskudes ja teatavaid harjutusi tehes, sain kinnituse, et asi toimib. Üldiselt ma sellega edaspidi tegeleda ei taha, sest see pole mingi mee lakkumine, vaid tõsine katsumus.

Nüüd veelgi lähemale tuumale.

Umbes üks nädal enne paavsti surma juhtusin vaatama seriaali „Uus paavst“. Kas pole see mitte imelik kokkusattumus? Enne seda seriaali tekkis mul tugev tahtmine Vatikaniga ühendust võtta ja siis paavst surigi. See ongi see selgeltnägemise pool ja sellega on asi minu jaoks selge. Film on tehtud väga suurejooneliselt ja jätab ülirealistliku mulje, nagu olekski see Vatikanis filmitud.

Film näitab, kui mäda see maailm on ja annab ka maailma kohta asjalikke vihjeid nt roheline Antarktika mõnisada aastat tagasi (vaata pilti), kuid üks ütlus, mida sealt filmist kuulsin, kinnitas mu kogetut. 

Olgu veel öeldud, et ma olen vaadanud ära ainult esimese hooaja ja ei tea, mida selles filmis edasi näitama hakatakse, kuid esimese hooaja lõpp klapib ka pehmelt öeldes mu raamatuga „Enne nelja“, kus ma midagi taolist kirjeldasin. Paavst ei juhi maailma, ega ei juhi ka maailma Vatikani riigisekretär, kes on tegelikkuses Vatikani kõige tähtsam mees. Seda maailma juhib intelligentsuselt olend number kaks. Kui number üks on looja, siis kes on number kaks? Ma loodan, et seda pole raske taibata ja nüüd see nr 2 läbi oma käsutäitjate juhib maailma, aga trikk on selles, et maailm pole üldse see, mida enamus inimesi arvavad selle olevat.

Ja nüüd siis lõpuks asja juurde. Kes tahab on ori edasi, kes aga ei taha enam vanamoodi, see mõelgu omale välja selge visioon, milline ta tahab olla (on) ja milline on maailm tema ümber. Ettekujutada tuleb alati oleviku vormis.

Tsitaat filmist:

"Ettekujutus on kõik või kõige tähtsam (everything). Kõik muu on üksluisus, mida ullikesed nimetavad reaalsuseks."

Selles lauses on peidus kogu maailma ilu. Selle lause mõte on üüratult suur.

Arne küsis vanasti inimestelt ühe pealtnäha lihtsa küsimuse: "Kui sul oleks piiramatud ressursid, mida sa siis teeksid?" Mina olen talle vastanud ja minul igav ei hakkaks. 

Mida siis teha, et mitte olla süsteemi ori, lähtudes sellest lausest? Eelpool just kirjeldasin põgusalt selgeltnägemise õpetust või õigemini seda, kui lihtne see on. Sellega on täpselt sama. Tuleb võtta endale viis minutit päevas, kuid mida rohkem, seda parem, ning tegevusega tuleks olla järjepidev. Hea oleks kui ükski päev ei jääks vahele, aga vahel ikka juhtub ja küll maailm (süsteem) selle kohapealt silma kinni pigistab. Samuti ei tule tulemused, kui punnitatakse ja ei olda õigel lainel.

Tuleb võtta mugav asend, kas istuda või pikutada. Kui oled hea keskenduja, siis võid "ettekujutada" igal pool. Aga kes nii hea keskenduja pole, see keeraku kodus valgus hämaramaks ja vabanegu välistest ärritajatest (selleks sobivad ka kõrvaklapid, kust kostub rahustavat muusikat).

Kes on lugenud elumagnetismi lugu (ravimine), siis seal on samasugune algus (tingimuste loomine) edukaks raviks. Nüüd aga tuleb unistada ning luua omale olukord, milles sa tahad olla. Peamine on olukord endale selgeks saada, mitte sumada oma mõtetega läbi udu. Näiteks, mina pole seda harjutust teadlikult teinud ja mul ei olegi midagi konkreetset valmis mõeldud. Mina hetkel kulgen, aga kas poleks mitte parem, kui saaks tulemuslikumalt (?) oma elukest siin maailmas veeretada? Kui ettekujutus on valmis ja olukord on selge ning seda saab ette kujutada ka piltidena, siis võib ka selle üles kirjutada. Üles kirjutada just seetõttu, et seda ise endale eksimatult ette lugeda ja korrutada ning seda ettekujutada. Mida täpsem on ettekujutus, seda parem on tulemus.

Eelmises loos ma kirjutasin, mida mina olen unistanud ja mis asjad on mulle tulnud ja kuidas on tulnud, kuid unistamine on ainult pool teed ja seepärast on minu unistused täitunud kõverpeegli abil. Tegelikult ma olen õnnelik, et asjad just nii on. Kui aga oleks kohe asju süsteemselt ja täpsemalt teinud, oleks tulemus teine. Siiski jääba alati küsimus, kas üldse ongi vaja paremat tulemust?

Võiksin siia LÕPP kirjutada, aga üks pisike asi veel. Kogu seda lugu ja mõtteid rääkisin ühele tuttavale, kellele võib taolisi asju rääkida (95% inimestele ei ole mõtet seda teha) ja ka tema ei uskunud seda, millest ma just siin kirjutasin. Ta teab, et mina usun ja ma oskan üsna veenev olla, kuid ma tean ka seda, et ta seda mitte kunagi ei proovi ning käib elu lõpuni palgatööl ja otsib veel tööd juurdegi. Ma muidugi panin talle liiga raske ülesande ette - Mõelda selgelt ja läbimõeldult, kes ta tahab olla, mida ta tahab teha ning kus ta tahab olla! Ta ei teadnud ja ütles, et seda oma peas täielikult selgeks saada (ilma kõhklusteta) on väga raske ülesanne. Kas sina saaksid selle ülesandega hakkama?

LÕPP

Ajust vabastus

Tahaks mõned read kirjutada ja väheke selgitada ebakõlasid, mida siit-sealt olen kuulnud, näinud või lugenud ja kirja panna selle kohta mõned mõtted. Alustan sellest, et ühes kirjavahetuses sain ma enda üllatuseks teada, et ma olen endast oma lugudes tahtmatult eksliku mulje jätnud, kui aineliselt rikkana. Hakkasin mõtlema oma kirjutatud lugude peale ja kohati võib jääda mulje, justkui mul oleks mammonat jalaga segada. Tegelikult on asi vastupidi ja sellel on ka oma põhjus, mida selgitan väheke hiljem. 

Esmalt aga rahast minu rahakotis. Ma olen päris mitmes loos selgitanud, et minu nimel pole suuri asju või üldse pole midagi. Asjad, mida ma olen tahtnud oma ellu palju aastaid tagasi saada, on tegelikult ühel või teisel moel minu juurde tulnud, aga seda läbi kõverpeegli. Mul on aineliselt justkui kõik olemas ja selguse mõttes nimetan suuremad asjad uuesti üle: Maja mere ääres, stuudio vanalinnas, korter kallis rajoonis ja ka auto on olemas. 

Nii, aga nüüd võtan asjad pulkadeks lahti. Kõik eelpool nimetatud asjad peale auto, mis on üle 20 aasta vana, pole minu omad, kuid sellegipoolest ma naudin neist saadavaid hüvesid. See ongi see minu kõverpeegel. Kunagi soovisin omale korterit Tallinna vanalinna. Unistasin suurelt sellest, sain aga uberiku pisikese 8 ruutmeetrit suure kohakese kasutusõiguse. Soovisin maja mere äärde. Sain ka maja mere lähedusse. Polegi mõtet neist asjadest pikalt jutustada, korter on panga oma ja eks haun plaanigi, et võõrast varast vabaneda. Ja mis mul siis on? Juriidiliselt pole tegelikult mul mitte midagi. Minu töötasu Tallinna kohta on alla keskmise. Kui vanasti said ressursid otsa üks nädal enne palgapäeva, siis nüüd olen avastanud, et peale palgapäeva saab veel 15 päeva enam-vähem toimetada, siis on rahalised ressursid ennast ammendanud ja kusjuures ma pole raiskaja. Elan vägagi tagasihoidlikult ja saan väga vähesega hakkama. Aga ma tavaliselt kunagi rahast ei mõtle ja ükskõik kui vähe ka raha on, siis alati olen hakkama saanud. See kehtib tegelikult kõigi inimeste kohta, kel hing sees, nii et ei maksa sellepärast muretseda, sest see maailm toimetab hoopis teistmoodi. 

Inimesed, kes ei ole sellest maailmast või kes tunnevad, et ei haaku hästi kõigega siin maailmas, neil ka raha pole. Sellistel inimestel on raha ainult nii palju, kui siin maailmas hädapärasemaga hakkama saamiseks tarvis läheb. Raha on selle maailma osa ja raha on neil, kes on siit maailmast. Kavalusega saab raha omastada ka see, kes ei haagi selle maailmaga, aga sellised inimesed, selliste asjadega, kaua ei taha tegeleda. Loogika ja reegel on selline - mida arenenum, seda püksinööbim. Loomulikult ei maksa siin põhjapanevaid järeldusi teha ja otsida näiteid inimestest, kes elavad vaestes maades või inimeste alalistest ja ajutistest hingeseisunditest nagu alkoholism ja narkomaania. Minu kõige suurem materiaalne rikkus on minu raamaturiiul, kus on minu jaoks olemas kõik tarkused, õpetused ja ka ajaviide. Aga et mitte liiga pikaks seda jutukest siin ajada, siis teema juurde.

Ajust vabastus

Kui põhikoolis käisin, siis aeg-ajalt mõni laps ei ilmunud kehalise kasvatuse tundi, sest tal oli sellest tunnist vabastus. Tavaliselt oli selle põhjuseks, kas nõrk tervis mõne läbi põetud haiguse tõttu või mõni väiksem trauma.
Juhtusin vaatama reisisellide saadet Austraaliast, kus väideti, et Daintree vihmamets Queenslandis on puutumatuna püsinud 180 miljonit aastat. Mul tuli naer peale, kui seda väidet kuulsin, aga ega ma saatejuhte ei süüdista ja üldiselt on nende kahe kange poolt tehtud saated minu lemmikud reisisaated. Muuseas, need kaks toredat reisiselli on hakanud ka küsimusi küsima. Näiteks, Indias üks neist imestas, kui vaatas 16. sajandist pärit purskkaevu ja ütles: „Kuidas nad seda tegid? Masinaid ju ei olnud.“ Või teises kohas käidi 3 meetri pikkuseid luukeresid vaatamas ja jälle tekkis neil paar mõtet, mis naljaks keerati, ja ma saan neist aru. Ega telekas ei tohi omi päris mõtteid avaldada, mida võidakse lapiliste poolt kohe sildistama hakata ja mõtlejaid mõnitama hakata. Ega uut saadet rohkem ei tulekski ja see ongi see häda, miks TV-s, mis levib üleriigiliselt, peavad osad inimesed ennast ajust vabastama. Paljud inimesed aga on üldse ilma selle instrumendita ja neist on samuti palju kirjutatud, räägitud ja isegi filmides näidatud. Need inimesed oleksid justkui masinlikud programmid. Need on need samad „maised“ ehk siit ilmast pärit ja kel puudub iseseisev mõtlemine ja analüüsivõime. Enamus neist pole ka aineliselt rikkad või kas nad üldse midagi oskavadki tahta?
Nüüd tagasi väite juurde, et Queenslandi „puutumatu“ vihmamets on maailma kõige vanem omataoline, millele isegi Amazonase vihmamets jäävat tublide miljonite aastatega alla. Just mainisin midagi analüüsivõimest ja kui mina taolisi teaduslikke väiteid kuulen, siis läheb üldjuhul kohe lamp põlema ja tekivad küsimused ning hakkab tööle loogiline mõtlemine.

1)    Kes tegi kindlaks ja kuidas tehti kindlaks, et see mets on 180 miljonit aastat vana? Pole ju olemas ühtegi elavat puud sellest ajast?

Sellele küsimusele vastuse saamiseks võtan appi teaduse, kes sellised andmed on välja pakkunud. See ajastu olevat olnud dinosauruste kuldajastu, kus Austraalia nägi välja hoopis teistsugune ja oli osa suurest mandrist nimega Gondwana. Gondwana koosnes praegusest Austraaliast, Antarktikast, Aafrikast, Lõuna-Ameerikast, Indiast ja Uus-Meremaast.
Huvitav, et tänapäeva teadus nimetab seda maad Gondwanaks, kui veel sada aastat tagasi nimetati Gondwanaks kadunud mannert, mis ühendas Aafrikat Madagaskarist kuni Indiani ja mis mingil x-aastal vajus mere põhja, aga see polegi praegu teemaks. Järeldan, et vanuse teada saamiseks tegid teadlased proovipuurimisi ja leidsid tohutu suure nafta maardla selle koha alt, kus see vihmamets praegu on. Teaduse järgi on nafta justnimelt kõik need dionosaurused ja muu selle aja orgaanika. Kuid arvatavasti siin ma eksin, sest kui seal oleks palju naftat, poleks seal enam mingeid vihmametsi.

2)    Ma olin kunagi suht kõva metallidetektorist ja selle hobiga tegelemine tõi mulle teadmise, et looduslik maa kasvab umbes 10cm 100 aastaga. Selline kiht uut pinnast tekib orgaanika kõdunemisel, mida metsas, põllumaal või aias olev kõdunev orgaanika tekitab (puud, oksad, lehed, okkad, sammal, hein, rohi jne).
Mündi, mis 100 aastat tagasi kukkus põllumehe aukudega taskust maapinnale võib täna leida umbes 10cm sügavuselt maa seest. Kui palju aga lopsakas džhungel maapinda kasvatab, seda küsisin Chat GPT-lt, mis ütles, et samuti umbes 5-10cm. 

Lihtne arvutus:

Kui maapind kasvab 1 millimeeter aastas, siis 180 miljoni aastaga kasvab maapind 180 kilomeetrit. No mis sa kostad või kuhu pistad. Küsisin, mida Chat GPT sellest arvab ja sain vastuse, et sellist pidevat kasvu muidugi ei toimu, sest vesi, tuul, jää (Austraalias ega Gonwanal pole jääd 180M aasta jooksul olnud) ja lagunemine kulutavad pinnast. Vot nii daamid ja härrad, sellist möga või vabandusi hakkab tehisaru ajama praktiliselt iga asja kohta, mille kohta tekivad küsimused või kui proovida hakata loogikaga asju pulkadeks lahti võtma. Miks ma kasutan tehisaru, on see, et see otsib mulle ruttu üles vajaliku. Guugeldades kulub kordi rohkem aega.

Kui keegi lugejatest juhtub kunagi minuga kohtuma ja mulle külla tulema, siis ma võin talle näidata oma õues puude alla tekkinud uut kihti, mis on umbes 80 aastaga (puude vanus) kasvanud enam kui pool meetrit! Ja minu õues on päike, tuul, vihm, jää ja lumi, kuid paistab, et need looduslikud nähtused ei kuluta seda kihti mitte üks raas. Kui ma nüüd võtaksin valemisse oma kodus nähtu, siis 180 miljoni aasta jooksul kasvaks siin maapind 900 kilomeetrit kõrgemaks.

Lugu juba saigi ülearu pikaks, aga kel jäi sellest näitest väheks, siis annan ühe teadusliku näite veel, mis peaks igaühe meist küsima panema, et mis maailm see selline on, milles me elame? Ma saan pidevalt uusi tõestusi ja näiteid, mis lükkavad ümber teaduslikud teooriad meie maailma kohta, kuid seda ainult minu enda jaoks. Mina kellelegi midagi tõestama ei hakka ja ka vaielda ei taha. Ma panen oma näiteid, kogetu, unenäod jms jõudumööda ulmeromaani pealkirjaga „Enne nelja“ ja millal ma sellega ühele poole saan, seda vist ei tea kõigevägevam ka mitte. Nali naljaks, aga siin on järgmine teaduslik näide:

Aeg-ajalt tekivad päikesel võimsad plahvatused, mis saavad alguse päikese sisemusest. Päikesepurskel tekkinud osakeste liikumiskiirus on u 500km sekundis ja sisemiste jõudude poolt üles paisatud „tulipisarad“ tõusevad kuni 350 000 km kõrgusele ja mõned neist pursetest paiskavad päikesest massi välja, mis on kaalub rohkem maakerast. Päikese enese mass on 330 000 maa massi. Teadusliku jutu lõpp. 

Teadlased ütlevad, et päikesel on rahutu aeg ja rahulik aeg, mis vaheldub iga 11 aasta tagant. Oletan, et ainult kord 11 aasta tagant (kõige minimalistlikum näide) purskab päike enesest välja massi, mis võrdub maa massiga ja mitte grammigi rohkem. Sellisel juhul viskaks päikene endast viimase grammi ainet välja 3,7 miljoni aastaga!!! Aga kui vana öeldakse meile päike olevat? Vastus on, et 4,6 miljardit aastat! Ehk päikest ei tohiks enam olemas olla juba ümmarguselt 4,6 miljardit aastat pluss miinus 3,7 miljonit aastat 😊 Lisaks põletab päike enda massi igas sekundis 4.26 miljonit tonni.

LÕPP

Kahurikuulid, vilgukivi ja elavhõbe

Alustan kuskilt kaugemalt ja esmalt muidugi tänusõnad headele inimestele, kes vahel mulle privaatselt kirjutavad (erilised tänud Hiiumaale) ja muidugi Grand old master Arnele, kes hoiab Eesti lippu kõrgel, uurimisel kõike seda, mis on väljaspool "teadust." Loomulikult loen ja kuulan ka teisi Eesti ja välismaa tegijaid jõudumööda ja kõigile tänu selle eest, mida nad teevad. 

Eelmisel aastal tegime Arnega ühe video-katsetuse ja tõttöelda kukkus see meil päris hästi välja. Viimasel ajal on minuga aga nii, et "elu tavalised asjad" tõmbavad mind endasse ja pole saanud suurt midagi uurida või õigemini, pole lainele saanud. Ja kui lainele ei saa, siis pole mõtet ega tahtmist ka esoteeriliste või alternatiivajalooliste asjadega tegeleda. 

Üks õhtu panin pliita alla tule ja võtsin tabureti ning istusin kolde ette ja panin video salvestama hetkel, kui pea oli täitsa tühi kõigest "ägedast", ainult tava-asjad kõlkusid peas. No näiteks, naine helistas hommikul ja teatas et tagurdas mu autole otsa, mis linna oli pargitud. Tema auto lapergune, minu oma kah. Järgmiseks, töö asjad. Kuna elan talus, siis siin on raha matmise kohti ikka päris palju. Toon mõned näited. Puukuuri ja graaži katus on vaja vahetada. Põllule on vaja peenrakastidesse umbes 5-10 tonni mulda tellida, pluss kõik see kaugele käsitsi käruga vedada. Ait ja kõrvalhoone, mis sai äsja renoveeritud, neil puuduvad vihmaveetorud. Ümber maja on vaja uut aeda (u 1 hektar). Lisaks oleks vaja veel puurkaevu ning terve saunamaja ümber ehitada talvekindlaks (peenemad arvutused näitavad hinnaks umbes 50tuhat). Väikseid asju ei hakka nimetamagi, mis kõik teha oleks vaja (no kasvõi tuppa põrandaliistud ära panna).

Tegin siis video, kui mul just need samased asjad olid peas, mida just mainisin ja lõpuks hakkas mõttelõng kerima ning jõudsin päris huvitavatesse kohtadesse oma mõttega. 

Mis ma tegelikult tahan öelda, on see, et kui argielu sõidab sisse oma asjadega, siis ei tasu neile liialt palju tähelepanu anda ja proovida mõte neilt asjadelt minema saada (mitte just täielikult unustada, aga ka mitte üleliia neile maistele asjadele jõudu anda), küll siis iga asi omal ajal omamoodi laheneb. Videodega on aga see, et ma neid ei avalda kuskil ja ega ise ka enam neid kunagi ei vaata, ega kogu neid kuidagi moodi. Mis ma ikka pikalt kirjutan siin, naine niigi on öelnud, et tema minu pikke tekste ei loe ja juba selle pärast, et ma ei oska taandridu kasutada. Nüüd siis teema juurde.

Juhtusin kogemata klõpsama History kanalile ja sealt tuli mingi Ancient alien või mingi UFO-saade ja neis pidevalt ühed ja samad näod räägivad ja üldiselt ajavad Darwini laadset panspermia juttu, ainult selle erinevusega, et tulnukad kuskilt kaugetelt galaktikast panid oma DNA mikroskoopiliste titaankuulide sisse ning panid selle portsu meie päikesesüsteemi poole tulema. Olgu sellega kuidas on ja alustan hoopis teisest otsast.

Kui ma kuskil käin, eriti mere ääres, siis liivase ranna asemel eelistan ma jalutamiseks valida kivisemaid randu. Minu kodukohas just sellised rannad ongi (Nõva ja Keibu). Pildil on ports ümmargusi kive, mis ma olen leidnud Keibu rannast. Tegelikult olen taolisi ümmargusi kive leidnud hulga rohkem, aga kas pole viitsinud kõiki kaasa tassida või hoopis mõned on aja jooksul kaduma läinud. 

Pildil on ümmargused kivid ja ainult tikutopsile kõige lähem kivi pole püriidist.

Ja nüüd järgmine kivi, mis on pärist samuti Keibu rannast. Tegu on vilgukiviga.

Miks ma neid pilte kividest näitan ja miks kivide materjale ja leiukohta nimetan, sellest juba väheke hiljem.

Vaatasin seda saadet, millest eelpool juttu, History kanalilt ja seal olid põnevad jutud, et paljudest kohtadest üle maailma (Lõuna-Ameerikast kuni Kasahstanini välja) on avastatud suuri ümmargusi kive. Doktori aukraadiga teadlased ja ka saatele intervjuu andnud kivimeister, kes voolib kive tänapäevaste tehnoloogiatega, väitsid, et need kivid ei saa olla loodusliku päritoluga. Kivide materjal erinevates maailma osades võib olla veidi erinev, kuid graniidist ümmargusi kuule ei ole võimeline loodus voolima.

Saates käidi välja teooria, et eelmine (või teab mitmes) tsivilisatsioon kasutas neid kive energia tootmiseks.

Ja siis meenusid mulle kivist "kahurikuulid" nii losside keldrites, uulitsatel, kui ka ehitiste müürides ja kõik on kuidagi loogiline kohe. Praktiliselt iga kuul on erineva läbimõõduga ja kahuritest neid lasta on kaunis keeruline, õigemini toota neid kuule sellises koguses raudmeisliga on kaunis keeruline, kui mitte päris võimatu.

Aga mis on ühist neil suurtel kuulidel ja minu poolt leitud väikestel kuulidel? Vot ja ka sellest seal saates räägiti pikalt. Väikseid kuule oli vaja lihtsalt rohkem, et maa-energiat toota. 

Minu leitud kuulid olid enamuses püriidist ja ka Lõuna-Ameerika Inkade püramiidide alt leiti suures koguses püriidist kuule, mille diameeter oli umbes samasugune, mis minu kuulidel.

Meil leitav püriit (kassikuld) ei läigi tavaliselt nii palju (kuigi on ka läikivat), aga sel pole mingit vahet.

Tundub, et kaugel Ameerikas oli püriit haruldasem kui meil? või miks nad valmistasid neid väikseid kerasid savist, mida ümbritseti püriidi kihiga? Tegelikult on ka siin vastus olemas. Savist on kuule teha kordi lihtsam, kui kõva ja musta tolmu väljaajavat püriiti töödelda. Püriit koosneb rauast ja väävlist ja koos teatud materjalidega on need kuulid võimelised energiat tootma või ka salvestama (savi?).

Aga ainuüksi need suured ja väikesed kerad ei ole võimelised energiat tootma.

Loo alguses oli pilt Keibu rannast leitud vilgukivist.

Energia tootmiseks on vaja suuri kivist kuule või ka pisikesi püriidist kuule, vilgukivi ja elavhõbedat.

Kuulid, vilgukivi ja elavhõbe olid templite ja ka püramiidide juures ülitähtsad komponendid.

Saates pakuti veel igasuguseid ulmelisi teooriaid, näiteks, et osad templite-püramiidide kompleksid võisid olla kosmodroomid.

Mina ei tahaks sel teemal sõna võtta, aga hetkel välistaks igasuguse kosmose, nagu meile peavool jutustab. Jah, ma vaatan taevasse ja ma näen binokliga isegi saturni rõngast, aga midagi on taevaga valesti ja las see olla praegu. Olen neist asjust ennemat mitmel korral kirjutanud ja erinevaid teooriaid välja pakkunud (taburet jne).

Kuhu ma selle looga siis tüürin? Esiteks, pani teadlaste oletused nende müstiliste kivipallide osas mingisuguse pildi minu jaoks kokku ja nüüd on ühtlasi justkui ka kivist kahurikuulide probleem lahendatud. Aga minu jaoks on siin veel teine asi.

Ma võin info põhjal, mis on minu käsutuses ja mida ma olen vanadest ajalehtedest lugenud, et Läänemere põhjas on üleujutatud linnasid. Näiteks, üks linn on Pärnu lahes ja üks linn peaks asuma Kihnu ja Ruhnu vahel. 

Nende leidude põhjal võin ka väita, et minu kodukandist mitte kaugel meres võib asuda samuti mingi linn, kus kasutati iidseid tehnoloogiaid energia tootmiseks. 

Nende leidude põhjal võib lausa öelda, et seal on kuskil suur püramiidi-laadne kompleks. Kogu see jutt on muidugi ulme, aga leiud, teadlaste jutt kuulide, vilgukivi ja elavhõbeda kohta ja vanadest ajalehtedest ammutatud info metsade kohta Läänemere põhjas ja uppunud linnadest (ka Peipsi järves on vähemalt üks linn), kinnitaks justkui teoorias minu juttu. Ah-jaa elavhõbe...seda pole võimeline mina merekaldalt leidma, aga nagu ma juba ammusest ajast tean, siis Läänemere kala ei soovitata väga palju korraga süüa, sest kaladesse on talletanud päris arvestatavas koguses elavhõbedat. Üks on juhus (ümmargune kuul), kaks on seaduspära (vilgukivi) ja kolm on tõsiasi (elavhõbe). Kas nendest tõestustest piisab?

Lõpetuseks veel paar rida. Ma ei oska öelda, kas rannast, kus ma need kuulid ja vilgukivi leidsin, mis asub ainult 10 km kaugusel Neugrundi meteoriidikraatrist, on omavahel seotud või mitte? 

Minu kodurand on üldse üks imeline rand, sealt on tulnud palju leide ja huvitavaid asju ja kindlasti tuleb veelgi leide ja infot edaspidigi. Näiteks leidsin ma sealt kilukarbi, mis oli täielikult kivistunud ehk miljon aastat vana :) ja olen leidnud sealt väikselt alalt teisigi kummalisi kive. Alumisel pildil on üks imelik kivim, millele reageerib ka magnet.

  

Või siis järgmine kivi, mille seest on välja tulemas teine kivi. Kas äkki sedasi sünnivadki kivid?

LÕPP

Hiiglased

Hiiglastest on siin blogis palju lugusid. Enamus neist justkui jääksid fantaasia-valdkonda (Kalevipoeg, Vanapagan jt, hoonete suured uksed ja kõrged laed, hiiglased piibliaegadest jne), kuid on ka hoopis lähemaid tõendeid neile suurtele olevustele. Olen siia toonud välja lugusid vanadest ajalehtedest, kus Narvas leiti hiiglase kolju või Rannamäe läbikaevamisel Tallinnas, kuhu tehti sõidutee, leiti hiiglaste säärekonte. Samuti tõin siia loo Margna ja Jõekalda reisust kas Gruusiasse või Armeeniasse, kus nad külastasid hiiglaste haudasid (üle 3 m). Aga kõige jahmatavamaks näiteks minu jaoks, mis tõendas hiiglaste olemasolu veidike üle saja aasta tagasi, oli üks reisikirjeldus, kus Eestist pärit mees käis 19. sajandi lõpul Amsterdamis ja ta nägi seal 5,38 meetri pikkust inimest. Esiteks oli see info minu jaoks jahmatav, sest nii suuri hiiglasi, alles sada aastat tagasi, pidasin ka mina ilmvõimatuks. Teiseks, kui mees, kes teda nägi, selle oma reisikirjeldusse pani, ei teinud sellest mingit suurt numbrit. Järelikult oli tolle aja inimestel teadmine teistliiki inimeste olemasolust. Just nimelt teist liiki pidid need inimesed olema, sest kui oleks olnud tegemist mingi geenirikkega, siis me näeksime nii pikkasid inimesi ka tänapäeval, kuid neid lihtsalt ei ole. Rikkega inimesed kasvavad heal juhul max 2,5 meetri pikkuseks.

Ma leidsin väga hea allika (Looduslike ja tehislike imede ja kurioosumite entsüklopeedia, 1875), mida ma tasapisi tõlgin ja lugusid siia üles riputan, kus paljud lood pole veel täielikult tsenseeritud, kuid ka nendes lugudes on kahjuks juba paljud lood vähekene muudetud sarnasemaks ajalooga, mida meie teame. Ilmselt tuleb kõiki jesuiidi preestri Athanasius Kircher'i kirjutisi tõelähedaseks pidada. Järgnev pilt on just ühest tema raamatust.

Hiiglased

M. Le Cat esitas Roueni Teaduste Akadeemias peetud ettekandes järgmise ülevaate hiiglastest, kes on väidetavalt eri ajastutel eksisteerinud. Ilmalikud ajaloolased on andnud oma esimesele kangelasele Heraklesele pikkuseks 213 cm; meie päevil on nähtud inimesi, kes on olnud 244 cm pikad. Rouenis 1735. aastal näidatud hiiglane oli umbes 244 cm pikk. Keiser Maximin oli sama pikk. Eelmise sajandi arstid Shenkins ja Platerus on näinud mitmeid selle kasvuga inimesi ning Goropius nägi tüdrukut, kes oli 305 cm pikk.
Kreeklaste järgi oli Orestese keha 351 cm pikk; hiiglane Galbara, kes toodi Araabiast Rooma Claudius Caesari ajal, oli peaaegu 305 cm pikk; Secondilla ja Pusio, kes olid Sallustuse aedade valvurid, olid vaid umbes 15 cm lühemad.
Šotlane Funnam, kes elas Šotimaa kuninga Eugene II ajal, oli 351 cm pikk. Jacob Le Maire teatab oma reisikirjas Magalhãesi väina kohta, et 17. detsembril 1615 leidsid nad Port Desire’is mitmeid kividega kaetud haudu; kui nad kivid eemaldasid, avastasid nad inimluustikke, mis olid 305–335 cm pikad.
Chevalier Scory kirjutab oma reisil Tenerifel, et ühe selle mäe matusekoopa seest leiti gaunche’i (Guanchide hõimu liige) pea, millel oli 80 hammast, ja et keha ei olnud lühem kui 4,57 m.
Hiiglane Ferragus, kelle tappis Charlemagne’i vennapoeg Orlando, oli 5,49 m pikk. Kuulus anatoom Rioland, kes kirjutas 1614. aastal, väidab, et mõned aastad varem oli Pariisi St. Germaini eeslinnas näha suure hiiglase Isoreti hauda, kes oli 6,10 m pikk.
Rouenis, 1509. aastal, kaevati Dominikaanide lähedal kraave ja leiti kivisarkofaag, milles oli luustik, mille kolju mahutas umbes 35 liitrit vilja ning mille sääreluu ulatus kõrgeima kohalviibija vöökohani, olles umbes 122 cm pikk. Seega pidi keha olema 5,18–5,49 m pikk. Hauale oli kinnitatud vaseplaat, millel oli kiri: „Selles hauas lebavad õilis ja vägev isand, Chevalier Ricon De Vallemont, ja tema luud.“
Kuulus arst Platerus teatab, et ta nägi Luzernis tõelist inimkeha, mis pidi olema vähemalt 5,79 m pikk.
Valence, Dauphiné’s, uhkustab, et seal on hiiglane Bucarti, Vivariase türanni, luud, kelle tema vasall krahv De Cabillon tappis noolega. Dominikaanidel oli osa sääreluust koos põlveliigesega ning freskomaal hiiglasest koos kirjaga, mis näitas, et „see hiiglane oli 6,86 m pikk ja tema luud leiti 1705. aastal Morderi jõe kallastelt, väikese jõe äärest Crusali mäe jalamil, kus (traditsiooni järgi) hiiglane elas.“

M. Le Cat lisab, et on avastatud veelgi uskumatuma pikkusega hiiglaste skelette, sealhulgas:

•    Teutoonide kuningas Theutobochus, kelle luud leiti 11. jaanuaril 1613 – 7,77 m pikk
•    Hiiglane Mazarino lähedal Sitsiilias, 1516 – 9,14 m pikk
•    Hiiglane Palermo lähedal, 1548 – 9,14 m pikk
•    Hiiglane, 1550 – 10,06 m pikk
•    Kaks hiiglast Ateena lähedal – üks 10,06 m, teine 10,97 m pikk
•    Hiiglane Tutos, Böömimaal, 1758 – ainuüksi jalaluud olid 7,92 m pikad!

Kas neid lugusid usutakse või mitte, on kindel see, et inimkeha pikkus pole rangelt määratud. Meie ise oleme omamoodi hiiglased võrreldes laplastega – ja nemadki pole kõige väiksemad inimesed Maal.
Abbé La Chappe läbis oma reisil Siberisse, et jälgida Veenuse viimast üleminekut, küla, kus elasid Wotiakkideks kutsutud inimesed, kes ei olnud üle 1,22 m pikad.
Samuti ei saa täielikult kõrvale heita teateid patagoonlastest, mis muudavad väga tõenäoliseks, et kusagil Lõuna-Ameerikas elab rahvas, kelle kasv on märkimisväärselt suurem kui inimkonna tavaline keskmine. Seega ei saa me täielikult eitada iidsete autorite poolt meieni toodud hiiglaste lugusid, kuigi pole lihtne määrata, kui palju neisse uskuda võiks.

LÕPP