Blogist pidin pausi mõneks ajaks tegema, aga see, mis eile juhtus, tasuks üles täheldada küll. Alustan kaugemalt. Üks väga hea ja tore inimene saatis eile mulle järgneva pildi, mis ta ise pildistas.
Pildile kirjutas juurde, et luges läbi minu blogist Kalamaja jutu ja küsis: "Kus on Kalamaja?" Vaade on Toompealt Balti Jaama vaksalile ja kohe selle taga on paar maja ja lage väli, mida aga pole, on Kalamaja ... Kalamaja aga oli keskajal üks suuremaid Tallinna eeslinnasid, koos oma kiriku, surnuaia ja paljude elumajadega. Andsin siis pildi Arnele uurida ja panen siia tema uurimistulemuse: Ma vaatan varjusid, sellega enamusi ei löö. Katuse "lipul" on vari vales kohas ja paljus muus kohas ka, aga see pole oluline. Esiteks pole puid ega nn elu üldse. Teiseks on inimesed üsna paksult riides, mis siis sellest? Aga vat enamus aknaid on vallale, nagu õhutaks maja, kus kontorid ja sakste toad. Pilt meenutab aega peale katastroofi. Värske see maja küll pole. Paremal pool, kus on eenduva maja osa vari, oleks justkui krohv maha tulnud. Lipuvarras mingi tellisest posti otsas ... Kuda see seal vastu peab, mida lippu sinna pandi ja kuidas katuse otsa roniti? Mulle ei meenuta see - vilgast tegevust raudteejaamana. Kõige räigem on ikkagi - Tühi maa ja sile väli, see ajab judinad peale. Mis ikkagi oli? Renderdus Nullist vä?
Arne küsimustele head vastust pole, aga meenus Kalevipoeg, kellel oli "puust" ader ja kui ta selle maha pani, siis maa, mida ader puudutas, muutus elutuks, kus ei kasvanud enam, nii palju kui silm ulatas, midagi. Kalevipojal oli ka kirves ja kui ta sellega paugu vastu puud virutas, siis sinnamaani, kuhu kirve heli kostus, langesid kõik puud maha. Kas Kalevipoeg tegi kõik lagedaks? Kes või mis on Kalevipoeg? See aga pole algava jutu mõte, vaid oli üks võimalik seletus tühjale maale ja lagedale väljale.
Nüüd aga eilsete toimetuste juurde. Taga aias hakkasin vahetama mädanenud aiaposte, mille küljes värav ja mõlemal pool poste võrkaed. Kaevasin vanad postid lahti ja hakkasin aeda posti küljest lahti võtma. Sellega ei läinudki kuigi kaua ja sain kruvid ilusasti kätte, kuid aia üleval oli aiapingutustraat, mis oli pandud läbi puidust posti ja teisel pool ots kõveraks keeratud. Auk läbi posti oli just parasjagu nii peenike kui traat. Välja ei jõudnud tõmmata, vaid pidin torniga välja lööma. Lasin AI-l asja kohta joonise teha.
Kusjuures mul on aias kaks sellist väravat ja üleeile vahetasin teisel väraval postid ära. Kõik oli täpselt sama tehnoloogiaga tehtud ja mingeid tõrkeid postide väljavahetamisel ei esinenud.
Jõudsin siis viimase postini ja hakkasin pingutustraati (pildil punane) aiaposti seest haamri ja torniga välja taguma, kuid ei õnnestunud millegipärast. Tõin, siis puuri ja puurisin traadi ülesse ja alla augu. Puur oli umbes sama peenike kui traat. Ikka ei õnnestunud. Traadi ots vaatas mulle samal kohal vastu kus see algselt oli. Tõin siis kirve ja haamri ning lõin posti pikuti pooleks ja see, mis ma seal nägin, hämmastas mind ... Traat oli puidu sees S-kujuliselt, mis aga on võimatu. All on joonis ja ka foto asja kohta.
Selline asi on võimatu ...
Esimene mõte mis tekkis - inimene pole seda aeda ehitanud, vaid simulatsioonil, matrixil või kuidas keegi tahab, on midagi valesti läinud ... Aga see polnud veel eilse päeva kohta kaugeltki kõik.
Nende samade aiapostide kohale oli tehtud väike kolmnurkne katus, mille mõlemat katuse poolt katsid plekist tahvlid (ülemisel fotol on näha otse käe all ühte katuse poolt, punast plekki). Mõlema katuse poole plekktahvlid olid umbes 13 kruviga kinni keeratud. Need kruvid olid nõuka-aegsed, nõmedad, ühe soonega kruvid. Sain ilma suurema vaevata ühelt poolt kõik kruvid lahti, peale ühe. Hästi, mõtlesin ja hakkasin teiselt poolt kruvima ja täpselt sama situatsioon. Ka teiselt poolt ei saanud mitte mingi nipiga ühte kruvi lahti. Polekski ju midagi iseäralikku, kui näiteks ühelt poolt poleks kahte kruvi lahti saanud ja teiselt ühte, kolme või nelja jne, aga mõlemalt poolt üks kruvi nii kinni, et võimatu lahti keerata. Puurisin siis kruvipead maha ja nii sain plekid kätte. Kui suur on šanš selliseks võimaluseks, et see uuesti korduks? Pidin tõdema, et Murphy seadus kehtib endiselt.
Samas viskas pähe ühe teise võrdumi asja kohta. Oletame, et mul on 15 täiesti erineva suurusega raamatut ja ma panen need riiulisse ja hakkaksin ükshaaval raamatute asukohti muutma. Oletame, et ühe raamatu asukoha vahetamiseks kulub 1 minut, siis, kui kaua võtab mul aega raamatute asukohti muuta sedasi, et ükski kombinatsioon ei korduks? Loogika ütleb, et saaksin üpris ruttu hakkama, aga see on koht, kus loogika petab. Kogu selle tegevuse lõpule viimiseks kuluks mul umbes 2,5 miljonit aastat! Ainult 15 raamatut!!! Ja see kruvide värk meenutas umbes samasugust situatsiooni. Tundub tõenäolisem, et võidan lotoga samal päeval kaks jackpoti, kui et selline ebaõnne kombinatsioon ette tuleb.
Sain siis lõpuks aiapostid õhtul kella kuueks vahetatud ja kõht tühi. Premeerisin ennast grillil küpsetatud kartulite, sardelli ja praekapsaga. Tükeldatud kartulid, lisasin soola, tilli ja võid ning keerasin kartulid foolium-nutsakasse ja sardelli ning kapsa teise nutsakasse. Umbes pool tundi (200 kraadi) grillil ja valmis see oli. Kuna vihma tibutas ja jahe oli, siis võtsin õhtusöögi kaasa ja läksin kööki. Pesin uuesti käed, katsin laua ja panin köögiraadio mängima, mis mul üldjuhul Klassikaraadio lainel on. Raadio aga sahises. Tunde- või lihasmälu järgi teadsin, et Klassikaraadio sagedus asub minu analoognäidikuga raadiol paremal ääres, suhteliselt lõpus 108 MHZ ligidal. Ilma raadio displeile vaatamata kruttisin nuppu paremale, otsides seina/põhja ehk 108 MHZ, kust nupp enam edasi ei keera, aga põhja ei tulnudki, vaid muudkui keeran ja keeran. Esimene mõte oli, et keegi on nupu jaama pealt ära keeranud ja indikaatori näidu sassi ajanud. Aga kedagi polnud ju kodus ja hommikusöögi ajal mängis Klassikaraadio! Võtsin siis raadio kätte ja tahtsin näha, et kus see indikaator on ... järgnevat pilti nähes, pidin per..li kukkuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar