Leiud maapõues ja ajalugu ning kõikide asjade füüsiline võimatus

Proovisin kokku panema hakata mingitki pilti sellest, milline võis olla meie tegelik ajalugu ja seda eelkõige leide ja leiusügavusi uurides. Kui teha seda Eestist leitud leidude ja nende paiknemisel maakihtide sügavusandmete järgi, siis paraku ei jõua kuigi kaugele. Mina kaevasin kunagi objekti Tallinnas Pärnu maanteel ja seal jõudsime vast umbes 3,5-4 meetri sügavusele, kus vaatas vastu puhas liiv ja mingid imelikud pruunid triibud liiva pinnasel, mis asetsesid risti-rästi. Arheoloogid arvasid, et sealt edasi enam midagi ei ole ja selle „põllu“ vanus oli vast 2500 aastat. Põlluks kutsuti seda sellepärast, et need pruunid triibud olla adra jäljed. Mina aga ütlen hetkel, et pole see mingi aasta 2500 ja oleks tulnud kopp tuua ning julgelt edasi kaevata. Miks ma seda arvan, see selgub varsti. Mis aga selle objekti juures ei lähe veel kokku on see, et veidike eemal sellest „põllust“ kaevati välja keskaegne paekivist torujuhe, mis dateeriti 13. sajandisse ja see asus vast ainult meeter maad kõrgemal, kui üle tuhande aasta vanem põld. See ei tundu loogiline, aga kahjuks midagi otseselt tõestada ei saa. Kui mul oleks palju raha, siis ma ostaks omale kõige vingema georadari, mis tänapäeval saada ja raaliks välja potentsiaalse koha, kuhu ekskavaator peale saata ja siis hakkaks tulema... Nali naljaks, aga mõni mõtlev arheoloog võiks natuke kooliõpikute tarkusest proovida üle olla ja katsetada ning eksperimenteerida veidike. Kas tõesti piisab sellest, kui keegi „autoriteet“ on kuskil öelnud või kirja pannud, et sellest muistset põllust sügavamal enam Eestis midagi olla ei saa? Vot ja kui nii, siis tõepoolest ei leitagi Eestist suurt midagi või äkki ei tahetagi või koguni ei tohigi leida? Vahet pole. Toon siia paar näidet, mis võiksid panna mõtlema, et tasuks ikka ja alati veel sügavamalt kaevata. Lugu alustan Eestiga ja näidetega, mis ei klapi hästi ametliku infoga. Loo lõpus toon veel mõned näited ja ühe võimaliku variandi, kuidas kõik asjad omavahel klappima saada.

Rabast leiti 500-aastane kannus.

Munalaskme rabast leidis hiljuti turbatööline Juulius Kuusk enam kui 1 meetri sügavuselt vanaaegse uhke kannuse. Kannus toimetati edasi Eesti rahva muuseumi, kus arvati kannuse vanadust umbes 500 aastale. Kuna kannus on vasest ilustustega, siis kuulus see omal ajal mõnele rüütlile või väepealikule. Sügavasse rabapõhja sattus kannus arvatavasti selle tõttu, et Munalaskme raba asemel oli aastasadu tagasi rabajärv.

Selgus, et kannus leiti enam kui meetri sügavuselt turba seest ja selle vanuseks arvati 500 aastat. Vikipeediast saab lugeda, et turvas tekib aeglaselt, üldiselt loetakse tema kasvuks üks millimeeter aastas. Kiire arvutus näitab, et 500 aastaga tekib heal juhul 50cm turvast. Tähte ei maksa närida, aga rohkem kui üle poole on üks pooltest mingi arvutusega puusse pannud! Ei süüdistaks kumbagi poolt, kuid fakt on see, et faktid ei klapi omavahel. Miks ei klapi? Olen seda näidet korduvalt juba toonud. Kunagi leidsin mererannas jalutades kilukarbi, mis oli osaliselt kivistiseks muutunud. Vanus võis sel olla maksimum 50 aastat. Pole nagu võimalik, kuid ometi ma selle "miljon" aastat vana kilukarbi leidsin.

Tegin väikese joonise Eesti leiu sügavuste kohta maa pinnas. Kahjuks pole siin suurt midagi näidata, sest tavaliselt tulevad kõiksugused mündid ja rahapajad välja künnisügavuselt (max kuni 50cm). Vanimad neist kannavad aastaarve 1509 ja ülespoole, aga samast sügavuselt ehk üsna maapinna lähedalt leitakse ka münte, mida dateeritakse näiteks 11 sajandisse. Neil müntidel muidugi aastaarve enam ei ole.

Kahjuks jäi mul sellele joonisele märkimata Tartus tehtud väljakaevamine, kus mindi minu mäletamist mööda 18 meetri sügavusele ja sealt tulid nähtavale inimeste tehtud esemed. Kuna allikat ei leidnud, siis seda juhtumit ka joonisele ei märkinud.

Panen siia infot Eesti põnevamate leidude kohta nii palju kui ma ühe päeva jooksul vanu ajalehti läbi kammides leidsin. Osad neist leidudest märkisin ka joonisele. 

* Pärnumaal olid võimsad tammikud, kas just 3000 aastat tagasi (Riia polütehnikumi proov), aga samas miks ka mitte ja palke hakkas tulema 1,5 meetri sügavuselt turba alt.

* Tartus, maja vundamendi ehitamisel kaevati 3 meetri sügavuseni ja leiti sealt suurtest tellistest ahi.

* Magasini ja Poe tänava (Tartu) kaevandis järgnes 3,5 m paksusele kultuurikihile 1,5m paksune luhasoo täitekiht.

* 3,6 meetri sügavuselt tuli Narva kandis välja noodakivi ja kalavõrk, vanus kuni 7000 aastat. 

* Vohnja rabast leiti tammepuust 6 meetri pikkune loomajootmise küna 6 meetri sügavuselt turbakihist.

* Tartus Toomemäel kaevati kuni 6 meetrini ja leiti tulekivist kõõvitsad, sarvnaasklid, luunõelad, jne.

* Välustes leiti 20 meetri sügavuselt kaevu ehituse käigus 4 metallitükki. Analüüs näitas, et 2 tükki olid pronksist ja kaks rauast.

* Kärevere sillaehitusel saadi maapinnast järgnev läbilõige:  Kõige peal on 1 m musta turvast, mille all on 0,5m halli savi, mille all on 1m halli liiva, selle all on 2.3m kakaoliiva, selle all on 1m jämedat kruusa ja selle all on 1.5m sinist savi, ning edasi 1m tihedat pruuni tardunud tahksavi ja selle all omakorda 3m liivakat savi, mis kokku puutudes õhuga, muutus vedelaks kleepuvaks aineks.

Eesti leiud ja dateeringud ning leidude sügavused on minu hinnangul paigast väljas. Ei suuda ma ka mõista, kus kohast võtsid tolleaegsed professorid dateeringud. No näiteks seesamune 7000 aasta vanune kalavõrk. No kust saadi selline aastaarv? Ah, et kuskilt teisest riigist leiti ka taoline kalavõrk ja seal keegi omast targast peast ütles, et see on 7000 aastat vana ning meie targad ka kohe seda teadsid? Tõenäoliselt olid teadlaste käsutuses mingisugused brošüürid, kus olid esemete pildid ja mingisugune metoodika kirjas, kuidas esemete vanust määrata. Aga kust tulid algteadmised taolistele brošüüridele? Keegi kuskil otsustas ja otsustati just nii, nagu maailma ajaloo käiku taheti lasta paista. No ütlen siis selgemini: Maailma arhitekt tuli ajaloost välja kirjutada ja siis võis dinosauruste luid juba hinnata ka miljonite aastate vanuseks. Aga kuidas ja millega jõuti sellistele tulemustele? Ah, et kui luu on kivistunud, siis määrame selle vanuseks miljon aastat ja kui on eriti kõvaks kiviks muutunud siis 20 miljonit jne? Aga siis saabusid ühel ilusal päeval 1930. aastal Mesopotaamiasse väljakaevamisi teostama Briti ja Pennsylvania ülikooli muuseumite teadlased. Kas nemad unustasid vahepeal need miljonid aastad ära ja uskusid tõepoolest Noa-aegsesse veeuputuse aega või oligi lihtsalt mitu kildkonda teadlasi, kus kõik ajasid oma jura? Just nimelt jura, sest üks pool teadlasi ajab ja on koguaeg läbi aegade ajanud täielikku jura. Kas tänapäeval on midagi teistmoodi? Minu arust isegi mõnevõrra on teistmoodi, sest täielikku jura ajavaid tundub järjest rohkem olevat. Kuid need omaaegsed Briti ja Pennsylvania teadlased, kellest kohe juttu tuleb, ei ajanud minu arvates jura või ei hammustanud tsensor kohe asja läbi ja lasti väljakaevamiste tulemused muutmata avalikuks.

Huvitavad leiud Mesopotaamias.

Briti Muuseumi ja Pennsylvania Ülikooli Muuseumi teaduslik ekspeditsioon, mida juhib prof. Leonard C. Woolley, on teinud väljakaevamisi Uri varemetelinna kindluses (Lõuna-Mesopotaamias) ning avastanud uusi leide. Kaevamiste käigus tungiti esialgu 10 m sügavusele ja leiti üksteise peale ladestunud kaheksa ehitust, mille müürid kaevati välja.

Võrdlus Eesti leidudega.

Kuna tellisepõletusahje leiti kaunis paksus kihis, on nähtavasti tellisepõletustööstus selle maakihi ajal kaua õitsenud. Mida sügavamale jõuti kaevamisel, seda harvemaks jäid punaste, mustade ja pruunide esemete jäänused, mis olid iseloomulikud sellele maakihile, kust leiti nimetatud kaheksa ehitust (kuni 10 meetrit). Nende asemele tuli lihtsam keraamika, mille saavutused on kaunistatud punase lakiga. Sügavamal aga kaob punane värv ja asemele astuvad must ja roheline värv.

14 m sügavusel jõuti liivakihini ja näis, et edasikaevamine on mõttetu. Siis leiti aga ootamatult mitu hauda. Peaaegu igas hauas leidus maalitud peeker. Hauad asusid tihedalt üksteise kõrval. Mõnes ei leidunud midagi peale skelettide, kuid mõnes leiti lihtsaid pärleid, haruldasi kivist sõjariistu ja mõned savisegust põletatud nõud. 

Nende haudade all asusid aga teised hauad, kust leiti juba lihtsate nõude asemel väga mitmekujulisi savipotte, mille kaunistused muutusid järjest rikkalikumaks. Ülemised hauad näitasid seega kultuuri langust, alumised hauad aga olid pärit selle kultuuri hiilgeajast.

Kolmes sügavamas hauas leiti muude asjade kõrval ka kolm savist põletatud naisekuju, millel olid arhailises stiilis modelleeritud grotesksed vormid. Need kujud, mis on liiga õrnad selleks, et olla laste mänguasjad, ja mille seas leidub ka laiali laotatud tiibadega linnukuju, tuleb viia kooskõlla religiooniga, mis valitses Uris enne Noa-aegset veeuputust. Nad jõudsid maakihini, milles oli see katastroof toimunud. Kuigi on vaja veel uurida järgmist maakihi taset, teab ekspeditsioon teistest samalaadsetest kaevamistest, et puutumata maapind ei saa enam kaugel olla. Neist kaevamistest olid rohelised ja mustad savikillud viimased leiud, enne kui jõuti puhtast liivast koosneva kihini, mis asub 60cm sügavusel merepinnast allpool.

Tänu erakordselt puhtale maakihtide järjestikusele jaotusele, kus praegusi väljakaevamisi on tehtud, on saadud hästi klassifitseeritud materjali, mis loob kindla aluse Lõuna-Mesopotaamia ajaloole alates esimeste inimeste eluasemetest kuni Sargoniidi ajani, mis lõppes 2600 a eKr. Viimasel ajal on ekspeditsioon töötanud linnamüüride juures ja teinud tähtsa avastuse. Kaks keeglikujulist, sisseraiutud kirjaga varustatud kuju põhjustasid ühe hoone väljakaevamise. Vaevalt oli tööga alustatud, kui leiti paksus müüris õõnsus, kus seisis ühe kuninga vaskkuju. Kuningal oli peas korv, käes müürilubja anum ja jalgade ees telliskivi, millele oli joonistatud hoonele pühendus. See ehitis oli veejumala tempel, mille uuendas Larsa kuningas Rim-Sin, kelle üheksandat valitsemisaastat nimetati selle sündmuse järgi.

Edasikaevamisel jõuti 19 m sügavusele ning maakihini, mille vanust arvatakse olevat 3290 a eKr. Nende hoonete all ei leitud enam ehitiste ega müüride jäänuseid, vaid maapind koosnes peamiselt keraamikakildudest.

Vasakul pool on märgitud Väluste leiud 20 meetri sügavuselt. Veeuputuse aegse joone oleksin pidanud tõmbama väheke ülesse poole, kuni alumiste haudadeni. Aga hetkel sai see joon nii tehtud ja ei hakka ringi tegema. Märkisin ülal ka ühe lause rasvaseks, et saaks paremini aru sellest tähtsast infokillust. Teisest küljest on see ka loogiline, sest kui plats puhtaks tehti, pidid ju inimesed uuesti alustama. Panen siia nüüd terve pildi, et võrrelda Eesti ja Mesopotaamia leide ja leidude paiknemist maakihtide sügavustes.

Mis aga asub sügavamal kui 20 meetrit? Olgu veel öeldud, et need numbrid kehtivad normaalsete olude puhul, sest aeg-ajalt tuleb ette ka väheke teistsuguseid olusid, kus näiteks New-Jersey's (USA) on leitud terve mets 120 meetri sügavuselt liiva alt. See tundub olevat täielik anomaalia, sest nii sügaval maapinnas, isegi liiva sees ei tohiks olla puid, mis said kunagi valguse päikeselt.

Üle 20 meetri sügavuselt tulevad vastu juba metallid, mineraalid ja teised maavarad. Loomulikult on paiguti sügavused erinevad, sest arvatavalt on maal toimunud palju protsesse, mis osasid kihte üles poole on tõstnud ja teisi kihte alla poole vedanud, aga piiriks võiks Mesopotaamia näitel tõmmata 20-30 meetrit. Kõik mis jääb allapoole seda sügavust, on loodud 6-päeva jooksul (6 päeva võrdub 6000 aastat piibli järgi) ja osa neist maavaradest, nagu näiteks kivisüsi on loodud loomise teisel päeval mingisuguse teistlaadi valguse abil kui seda on päike. Selle kohta on blogis lugu olemas (Mõistatuslik kivisüsi).

Et mitte uut teemat teha, siis seletan lühidalt lahti, kuidas maailmas eksisteerivad kõik näilised ebakõlad saavad võimalikud olla.

Nägin videot, kus räägiti midagi sellist, mida võib ammu kahtlustada, aga hea, et teised ka sellele tähelepanu pööravad. Kui Arne külas käis, siis tegime ühe salvestise lihtsalt prooviks, et kas tasuks kirjutamiselt üle minna videode/podcastide peale. Kuulasin selle loo üle ja ka seal me oleme käsitlenud teemasid, kus üks ebaloogilisus ajab teist taga. Kas maailm saab üldse reaalne asi olla? Näiteid selle kohta, et ei saa, on kuhjaga. Seal videos üks tüüp toob omi näiteid: Pole olemas ühtegi inimest, kes suudaks kokku panna arvutikiipe ja muid nii peeneid detaile, mida saab nanomeetrites mõõta. Pole olemas ühtegi inimest, kes teaks kedagi, kes töötab tehnoloogiatega, mis on võimelised liigutama ja paigutama aatomeid ringi, et taolisi tehnikavidinaid kokku panna. Aatom on väiksem kui valguslaine pikkus ehk füüsiliselt ei olegi taolised asjad võimalikud, aga need asjad on millegipärast ometi olemas. Ajaloost on teada, et televiisor leiutati 8-aastat varem, kui telekaamera. Milleks neile televiisor, kui sellega ei saanud midagi näidata? Isegi helilindil töötavat makki polnud veel tollel ajal olemas, aga neil oli juba televiisor! Ja vot selliseid jaburdusi on kilomeetrite viisi.
Kui ma seda lugu siin kokku panin, tuhnisin vanades ajalehtedes, et leida üks artikkel üles, aga kahjuks ei leidnudki. Seal oli juttu väljakaevamisest Tartus, kus 18 meetri sügavuselt tuli artefakte nagu Vändrast saelaudu. Selle asemel komistasin kogemata pildi otsa, kus Haile Selassi I (Etioopia keiser) nimi on kirjutatud Abesiinia lennueskadrilli lennukile täiesti valesti. Kas saab olla selline asi võimalik? Õhkõrn võimalus muidugi on, et midagi läks nässu. On ju olümpiamängudelgi Eesti lipp tagurpidi masti tõmmatud. Üldisemalt aga kui võtta kõik vead ja apsakad, ebaloogilisused ja ka Mandela efektid, arvesse, siis ma ei oleks enam nii kindel, et lihtsalt juhuslikult ja inimlikust eksimusest on kõik need asjad kuidagi kokku vusserdatud. Guugeldasin Selassit ja kammisin vanu raamatuid ja artikleid briti ajalehtedest läbi ja alati on tema nimi kirjutatud Haile Selassi (tõlkes: kolmainsuse võim).

Lõplik pilt maailmast, milles me elame, tuleb igal ühel endal kokku panna.

LÕPP

Kasutatud allikad: 

Sakala (1878-1940), nr. 92, 12 august 1935

Sakala (1878-1940), nr. 125, 30 oktoober 1936

Päewaleht, nr. 308, 11 november 1930

Sakala (1878-1940), nr. 120, 17 oktoober 1931

Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 96, 23 august 1937

Sakala (1878-1940), nr. 146, 15 detsember 1939

Päewaleht, nr. 79, 21 märts 1930

Päewaleht, nr. 281, 15 oktoober 1931

Uus Eesti, nr. 101, 15 aprill 1936

Sakala (1878-1940), nr. 150, 30 detsember 1936

Postimees (1886-1946), nr. 67, 23 märts 1911

https://et.wikipedia.org/wiki/Turvas

Postimees (1886-1946), nr. 150, 6 juuni 1936