13 oktoober 2024

Komi tädike

Olin nädala jagu päevi Poola pealinnas Varssavis ja need tegevused,mis ma seal tegin, olid eelkõige seotud mu tööga. Varssavis olen ma eelnevalt viibinud päris palju kordi ja ka sageli kuu aega järjest, nii et see koht ei ole minu jaoks uus ja seega olen seal enamus huvitavamaid kohti läbi käinud. 

See kord ja ka eelmisel kuul, kui Varssavis viibisin, olid minu jaoks üpris igavad. Kui töö asjad tehtud, siis õhtuti sai ikka mõni huvitavam söögikoht otsitud, kas vanalinnas või kesklinnas mõnes huvitavamas restoranis. Õnneks päris üksi ei pidanud õhtustama ja mul oli ka tavaliselt seltsiline (mõnikord mitu), kellega õhtustada. Poola köök sarnaneb paljuski Eesti köögile – praekapsas, kotlett, snitsel, kartul jne ja seega Poola köök mulle meeldib. Sai ka einestatud Vietnami restoranis ja ka see köök meeldib mulle väga, kuid ühekorra sattusin Gruusia restorani. Kahjuks oli kogu menüü poola keelne ja seepärast läks õhtusöök seal minul (mitte teistel) vett vedama. Sain aru küll menüü pealkirjast, kus olid märgitud põhiroad ja valisin sealt täiesti umbes ühe toidu välja. Ja lõpuks, kui toit saabus, siis taldrikul olid piltlikult öeldes ainult neli hiirepabulat. Sai naerda kõvasti ja oli hea kogemus. See õhtusöök jääb kauaks meelde. See koht oli vast klassikalises mõttes ka restoran, mitte pubi, kus tulebki võtta 3-4 käiku, et kõht täis saada. Aga enamus kohtasid kannavad restorani nime, aga praed on väga suured, nagu mõnes pubis. Seega ei tea kunagi võõras kohas, kas on vaja kolme käiku või piisab ühest. 

See vast oligi kõige huvitavam osa viimase reisi juures ja ausalt öelda tahtsin juba ruttu koju tagasi, sest ma tundsin seal ennast täielikult ideaalse programmi osana ehk moodsa orjana. Hommikul koos teiste inimestega, kes ülekäiguraja taga rohelist tuld ootasid, pidin ka mina seekord rohelist tuld ootama. Ma ei hakanud sellest olukorrast pilti tegema, aga see ristmik oli üüratu ja ühel pool ristmikku ootas kuni 100 inimest ja teisel pool umbes sama palju. Panen siia hoopis teise pildi, mis ilmestab olukorda. Lohutasin ennast sellega, et ma tajun olukorda selgesti ja see on kõigest ajutine olukord ning see möödub.



Ja lõpuks saabuski hommik, kui sain jälle Eesti poole liikuma hakata. Tundsin terve nädala ennast kui vales keskkonnas olevana, mitte Varssavi enda pärast, vaid tegevuste pärast, mis ma seal pidin tegema. Ainuke tegevus, mis mind sellest olukorrast välja tõi, oli see, kui õhtul hotellis olles panin arvuti käima ja uurisin oma blogist teemat Elumagnetismi kohta. Nimelt, võtsin ma vastu otsuse, et teen selle vana teaduse põhialused omale selgeks. Seda just selle pärast, et mul läheb neid oskusi vaja, et ühte kodus olevat loomakest aidata, aga neisse teemadesse sügavamale ei laskuks. Aga siin ongi põhipoint, milleks ma otsustasin selle loo üldse kirja panna, aga selleni jõuan loo lõpus.

Oli ilus päikesepaisteline hommik ja sain lennujaamas juba turvakontrollist läbi ning siis hakkasid asjad juhtuma. Lennud aeg-ajalt ikka hilinevad ja seekord juhtus see ka minu lennuga. Nägin, et Tallinna lennuk on ees ja arvasin, et lend ei tohiks oluliselt hilineda, kuid siin eksisin. Algul ma ei teadnud selle põhjust, aga kui lennukisse suundusin, siis nägin, et lennukis on palju vormis mehi ja ka meie president. Kas oli hilinemine sellest tingitud või mitte, sellel polnudki mingit vahet ja suundusin oma istekohale lennuki tagumisse ossa. Istekoht oli mul paika pandud akna alla, kust meeldib mul lennu ajal välja vaadata ja uurida mida iganes. Tulles ei saanud suurt midagi uurida, sest peal-pool pilvi oli palju teiste lennukite tossu. Osad kutsuvad seda chemtrail'iks. Seega silmapiiri polnud mõtet sealt hägususest otsidagi, aga alla sai vaadata küll. Ilusad paksud valged pilved ja ka teinekord olid augud sees ning nägin merd, Ruhnu saart ja ka veidike Lätit, peale mida läks täielikult pilve ja maad ei näinud enam kuni Varssavani. 


No vot ja siis istun mina lennukis ja korraga tuleb üks vanem naine minu juurde ning teretas kenasti inglise keeles. Taipasin ruttu, et ta sätib ennast minu kõrvale paika. Kui ta istus, siis märkasin, et tal oli käes Vene pass, inglise keelt ta suurt ei mõiganud. Ta küsis midagi ja ma vastasin talle vene keeles. Mammi tegi imestusest suured silmad ja sealt see kõik algas. Ma korraks kahetsesin, et vene keeles talle vastasin, kuna mu algne plaan oli rahulikult aknast välja vaadata ja mida iganes seal näha või mõtteid koguda. Pärast aga oli mul selle üle hea meel, et ma otsustasin talle vene keeles vastata.

Alguses tundus ta veidi tüütu, hakkas küsima, kust ma pärit olen, palju Eestis elanikke on, kus ma töötan jne. Ja lisaks võttis ta välja oma punase pastakaga täis kirjutatud kaustiku ja hakkas märkmeid tegema. Ma arvan, et ta vanuseks võis olla mingi 65-70 aastat. Kuna ma oma peas vedasin mõned jooned kokku ja ka lennukis viibis president, siis tulin mõttele, et kas mitte vene luure poleks huvitatud oma agentide saatmisest samale lennule? Igasuguseid kandiliste nägudega inimesi ei saaks saata ja vana mutike sobib selleks suurepärselt. Kuna ma pidasin teda algul kahtlaseks, siis ma osadele küsimustele üldse ei vastanud ja töökoha kohta valetasin. Mis pole minu järgitavaid põhimõtteid silmas pidades just eriti ilus, sest oleks saanud ka valetamise asemel vabalt ükskõik, mida talle öelda nii et see vale ei oleks. No näiteks stiilis, et ma hetkel ei tööta. Ja kui seda sõna sõnalt võtta, siis ma tol hetkel seal lennukis ju ei töötanudki. Kuid need olid esialgsed kahtlused ja need ei osutunud tõeks, sest see oli lihtsalt üks mammi, kes patras mulle terve lennu aja ainult iseendast. Käis ta Hollandis tütre juures, siis rääkis ta Poolast ja millest iganes, ise olevat ta Komi juurtega ja elavat Peterburis ning ta oligi just läbi Tallinna bussiga Peterburgi suundumas. 

Ja siis läks asi huvitavaks. Tegin talle kontrollküsimuse ning hakkas tulema. Hiljem tagantjärele mõeldes tegi ta ka mulle kohe alguses kontrollküsimuse, kuid ma ehmatasin veidi ära, kui ta kaustikut ja punast pastakat nägin. Siis ta hakkas rääkima kõigest, et mis maailmas me elame ja meie oleme juba viies tsivilisatsioon jne. Ja siis ta seletas, kuidas tsivilisatsioon iga kord ära lõpetatakse, kui see ebaõnnestub või oma aja ära on elanud. Ta näitas seda elavalt kätega vehkides, et maailm pööratakse ümber ja vesi, muda jms matab kõik elavad olendid ning hakkabki kõik otsast peale. 

Mingi hetk ta ütles, et kolmas maailmasõda juba käib, kuid sõja ja poliitika teemadesse ma ei lasknud ennast tõmmata ning ta sai sellest aru. Ta ütles, et ta pole juba 20 aastat telekat vaadanud. Info saab internetist, kursustelt, raamatutest jne. Putin olevat ammu surnud, need on tema teisikud, kes seal komejanti teevad jne. Ajaloo kohta ütles, et see on kõik kuni juurteni vale. Ta elavat Peterburis ühes majas, kus Rasputin olevat kunagi elanud ja seal on hetkel muuseum. Teinekord inimesed küsivad tema käest Rasputini kohta, siis ta naerab ainult selle peale ja ütleb neile, et mingit Rasputinit pole kunagi olnud. 

Kui need teemad said räägitud, siis ta läks minu jaoks väga ebahuvitavale teemale ja mul on komme selline asi kohe ära lõpetada, mis mind ei huvita. Segasin tema jutule vahele ja küsisin, et mis ta arvab Wolf Messingust ja tõin talle näite, kuidas Messing oma võime avastas. Rääkisin talle loo, et kui Messing veel väike poisike oli ja sõitis Moskvas rongis jänest, ning nägi konduktorit lähenemas, puges ta pingi alla peitu. Konduktor muidugi nägi teda ja palus poisil piletit näidata. Poiss nägi maas mingit suvalist paberilipakat või kommipaberit ja ulatas selle talle. Piletikontroll ütles, et endal on pilet olemas ja peidab seal ennast pingi all ja soovitas tal istuda korralikult pingile, nagu seda teevad korralikud inimesed. Ja selle peale ütles mammi midagi kummalist, kuid mitte võõrast minu jaoks. Messingul oli see võime olemas, et hüpnotiseerida teisi, kuid see võime on meil kõigil olemas ja seda saab teha ainult teatud kuu seisu ajal. Ma ei saanud venekeelest nii palju aru, et ma oleks osanud seda tõlkida, kuid see on mingi kuu seis, mida juhtub kas 2 kuni neli korda ühe kuu jooksul ja ja ainult paar tundi korraga. Ähmaselt meenus, et olen taolise kuu seisu või faasi kohta kuskilt (äkki vanadest ajalehtedest) lugenud, ja nimetan seda hetkel mingiks null-kuu seisuks või surnud kuuks. Kui kunagi teemat kuskilt juhtun lugema, siis uurin põhjalikumalt. Ja vot see kuu seis ongi siis selline, kus võib mida iganes juhtuda ja seetõttu on see ka väga ohtlik, kui seda ei teata. Siis ei tohi kuskile tähtsale paberile alla kirjutada, sest piltlikult öeldes, pole hiljem see paber võibolla enam see, millele alla kirjutati. Soovitas nendel aegadel hästi ettevaatlik olla. Vastavad äpid on olemas, mis arvutavad need kuu seisud välja. Ta rääkis mulle igasugu ulme asju ja imestasin, et kuidas nii vana inimene selliseks „uhhuuks” on keeranud? 

Ja nüüd jõuangi vaikselt teema algusesse tagasi, kui lõpuks taipasin, et miks ta minu kõrvale istus. Tal olid väga suured teadmised astroloogiast ja ta vaatas minu kohta kõik asjad üle. Üldiselt pani see diagramm teda imestama, mis ta sealt minu kohta välja joonistas. Ma muidugi eriti seda hookus-pookust ei usu, kuid ta pani asjadega suhteliselt täppi. Ma ei hakka siin ennast kiitma, mis ta ütles, aga ma arvan, et need asjad ka suhteliselt nii on. Näiteks väga hea loogika või siis raha asjades ratsionaalsus (mitte eriti osav raha tootma) jne, kuigi ta võttis mu veelgi peenemateks pulkadeks - elutee, iseloom jne. Nime, sünnikoht jms ma talle muidugi ei öelnud (ja ta ei küsinudki), kui ta minu kohta arvutusi tegi, ainult sünniaeg. Siis ta joonistas mingi diagrammi või lained ja seletas ära, kuidas astroloogia toimib. Märkis minu sünni hetke ühele laine harjale ja seletas juurde, et taoline ajaline lainetus on universumi seaduseks, ning seetõttu ta oskabki enamus asju inimeste kohta välja arvutada. Veel ütles ta, et minusuguseid inimesi on suhteliselt vähe (tuhande kohta 12) ja ma olen siin maailmas kui „sohranitel” ehk hoidja või säilitaja. Tema aga on veelgi haruldasem eksemplar ja tema suguseid on ainult 3 inimest 1000 kohta. Ta olevat õpetaja. 

Jutu sees mainis ta, et ta tütar on ka lennukis. Ütlesin talle, et ta oleks võinud mulle seda kohe öelda, siis ma oleksin tütre kohale istunud ja tema oleks saanud koos tütrega reisida. Tema aga ütles, et jumal tänatud, et ta tütre kõrval ei istunud ja minuga kokku sattus. Ma ei saanud hästi aru, aga justkui oli vihje selles suunas, et tütar oleks justkui „biorobot”, kuid see teema mind ei huvitanudki, vaid küsisin kohe, kas nende diagrammide ja arvu-jadade kaudu on võimalik teada saada, kas inimene on biorobot (bot) või hingestatud olevus. Ta ütles, et kahjuks seda ei olevat võimalik välja arvutada. 

Ja nüüd siis lõpuks jõuangi selleni, miks ta minu kõrvale istus. Kui ta mu astroloogilist pilti vaatas, siis ta ütles, et mul on enamus head näitajad põhjas. Panen siia ikkagist ühe näite, sest äkki keegi teine, kes seda lugu loeb, saab selle vihje läbi aru, mis tehnikaga on tegemist. Näiteks oli mul intelligentsi ja loogika kohal number 999, millest suuremat arvu tabelis ei esinevat, kuid see number üksi ei tähenda midagi, sest osad teised numbrid peavad ka kokku minema, kuhu ta kolmnurki joonistas jne, mille sisse mingid numbrid jäid. See number 999 töötab ainut siis, kui ma ise ”viitsin”. Ainuke asi, mis mul on kehvapoolne või õigemini mitte väga kehva, vaid rahuldav, on elujõud. Eelnevalt ma õppisin Varssavis olles oma hotelli toas vabal ajal elumagnetismi põhialuseid ja nüüd see mammi Komimaalt tuli mulle ütlema, et minu elujõud on vaid minu enda jaoks ning mul ei ole soovitav seda jagada. Elumagnetism aga on see, kus jagatakse oma elujõudu teistele ja siis paningi pildi kokku.Ma ei tohi oma elujõudu jagada. Ainult sellepärast istus see daam seal lennukis minu kõrvale, et seda mulle öelda.

LÕPP 

8 kommentaari:

  1. Kas nüüd läheb blogi kinni?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei olnud plaanis blogi kinni panna ja ei saanud päris lõpuni aru, millest selline küsimus võis tekkida. Kui elumagnetismist, siis kirjutamine ei raiska elujõudu, vaid ravimine. Selle kohta on blogis lugu ka olemas, aga kui see ei olnud see mõte, mis ajendas seda küsimust küsima, siis hea oleks teada, mis seda küsimust ajendas küsima.

      Kustuta
  2. Nii äge kogemus! Ei olnud asjata käik. Kui pole saladus, siis mis kontrollküsimuse ta küsis?
    Ravida saab ka reikiga, homöopaatia abil, ei pea oma elujõudu mängu panema. Loodan, et loomake terveneb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei oska seda küsimust enam täpselt sõnastada, kuid ta pani mind kohe algul proovile, aga ma ei tahtnud vastata. Eks mõned asjad läksid veel loost kaduma. See on see, kui kohe kirja ei pane või märkmeid ei tee.

      Kustuta
    2. Tjah, ülereageering. Mõtlesin info jagamist ,aga sul on see nagunii ridade vahel ja lugeda oskajatele.

      Kustuta
    3. Ma ikka imestan, et suudan veel imestada. Ka mina korraldan kohtumisi ja tuleb ka "juhuslikke " kohtumisi. Minu meelest polegi maailmas midagi muud, mille nimel elada ehk otsida Elu Mõtet kui see, et ma kohtan huvitavaid inimesi ja selliseid - Kellega SAAB Rääkida. Aga väike infokild tuli küll. See väide, et - ei tohi oma elujõudu kulutada on kahtlane. Justkui "keegi" tahaks sind hirmutada-hoiatada, justkui oleksid Õigel teel. Aga lihtsalt pane õhinaga edasi, kesse teab kui palju kellelegi seda Jõudu on antud. Starwars tuleb meelde - Jõud on minuga, või kuidas see väljend oligi.

      Kustuta
    4. Sellised seigad jäävad eredamalt meelde ja saab palju infot taastada, kui püüda see kohe kirja panna või linti lugeda. Mul oleks enamus detaile meelest läinud, kui kohe poleks kirja pannud. Aga see elujõu värk kuidagi nagu plahvatas, et just selle pärast see daam minu kõrvale istuski. Teisest küljest, äkki ise ka tunnen, et seda jõudu on piiratud koguses. Aga ma arvan, et ma kindlasti katsetan seda ravimeetodit veel.

      Kustuta
  3. Mis puutub elujōusse siis jah protsessid läksid tööle,et kōik tagastataks Mis meilt vōetud. Ja eluenergiat ei saa enam vōtta ega pärandada. Aga anum millesse seda tagastada peab olema kinnine,et midagi enam välja ei voolaks. Tervendame me ennast nyyd juba ise. Ilusat päeva!!!

    VastaKustuta