Tarkade kivi ja kulla saladus

Otsustasin selle loo siia üles riputada, kuna siin on väga ägedaid kirjeldusi, mida ma kuskilt mujalt ei ole leidnud. Näiteks tarkade kivi detailne kirjeldus ja Aadama maagilised raamatud, millest alkeemia alguse sai jne. Kõike ei tasu tõepähe võtta, ikkagist ulme juu, aga mul lööb tulukese kohe põlema, kui kuskil kirjeldatakse mõnda "võimatut" eset väga detailselt. Näib üsnagi tõenäoline, et olid olemas õpetused, kuidas väärismetalle valmistada tavalistest metallidest või millest iganes. Mõtlen korraks kasvõi vanaaja muinasjutulistele rikkustele ja kullakoormatele. Kust nad need rikkused said? Algav lugu pärineb vanast ajalehe artiklist, mille originaalviite lisasin loo lõppu. Tõmban ägedamale infole joone alla. Algul mõtlesin, et ma ei kommenteeri seda lugu, aga mõned kommentaarid siiski teen.

"Tarkade kivi" ja kulla "saladus"

Kui suure veeuputuse vood käisid üle maailma, läks Noa oma laeva, võttes kaasa maagilised raamatud, mis ta oli saanud inimsoo isalt — Aadamalt. Haam /Noa teine poeg/ varastas need Noalt ja andis oma poja Misrile, kes pärast asus elama Misraimimaale praegusse Egiptusse. Sinna viis ka tema mainitud Aadama käsikirjad — nii jutustab Synesius (800 a. p. Kr.) alkeemia algusest.
Egiptus oligi tegelikult alkeemia, kullategemiskunsti kodumaaks. Seal tekkis see metallurgiast, kunstist saada metallimullast metalle kätte. Kulla ja hõbeda metallurgia oli algul kuninga enese saladus, kes seda andis edasi testamendis oma järeltulijale.
Kavalail preestreil aga õnnestus kiskuda tema käest see saladus ja hoida ainult oma teada. Sest saadik sai kullategemiskunst pühaks, jumalikuks ning dogmaatiliseks. Kuningate hauad ja püramiidid muutusid alkeemilisteks laboratooriumiteks ja hieroglüüfkirjad nende seintel on mitmel korral osutunud alkeemilisteks tekstideks./Kas võib olla, et püramiidid olid hoopis tööstushooned, kus preestrid kulda valmistasid? Kas võib olla, et püramiidid olidki need kurikuulsad "päikese majad" (houses of the sun), mille ees olid obeliskid (elektritornid). Kas võib olla nii, et obeliskide peal olevad hieroglüüfid on hoopis alkeemiavalemid. Kes pole eelnevalt lugenud, ja tahab asjast saada natukene suuremat pilti, soovitan üle vaadata Obeliskide teema./

Pilt 1.

 

 

 Pilt 2.

/Vaata pilte 2 ja 3. Need pildid tahaksid justkui öelda, et püramiidide puhul on tegemist hoopis mingisuguste meile teadmata otstarbega hoonetega. Püramiidi tipp on tühi ja eraldatav ülejäänud hoonest? Kas pole huvitav, et praegu on Suure Püramiidi tipp justkui kinni valatud või plaatidega kinni kaetud. Väidetakse küll, et olla terve püramiid alabaster plaatidega kaetud olla, kuid mis siis, kui see on hoopis suitsukate millegile? Vaata pilti nr 4. Osadel vanadel piltidel pole Suure Püramiidi tipp millegipärast plaatidega kinni kaetud. Kas võib olla nii, et seda on tehtud hiljem millegi varjamiseks?

Teadus väidab, et püramiidide näol oli algselt tegemist vaaraode matmispaikadega. Selles infos ma kahtlen, need muumiad võidi sinna hiljem panna ja minu teada pole Cheopsi püramiidist kunagi ühtegi muumiat leitud, kuid võin ka eksida. Tegelikult, see polegi tähtis, sest need vaaraode muumiad, mida neist hoonetest on välja tiritud, on meie kasvu inimeste muumiad. Tõelised "vaaraod" aga olid "jumalate" ja inimeste järeltulijad ja nad olid suurekasvulised./

Pilt 3.

Pilt 4.

/Guugeldasin püramiide ja tarkade kivi ning siis korraga nägin midagi hämmastavat. Vaata kahte alumist pilti. Arvan nii, et püramiidid olid tööstushooned, kus toodeti väärismetalle, eriti kulda. Tootmisprotsessis kasutati "tarkade kivi" ja elektrit metallide transmutatsiooni jaoks saadi obeliskidest./

 

Pilt 5. Kuus püha kivi (artefaktid) Tarkade kivi.

 

Pilt 6. Tarkade kivi sümbol.

Lihtsad metallid muutuvad kullaks.

Alkeemiliste dokumentide vanim eksemplar, tuntud „Stockholmi papüüruse“ nime all, ei räägi enam metallurgiast, vaid õilismetallide /väärismetallide/, pärlite ja väärtusliku värvaine — purpuri järeletegemisest. Tihti võis juhtuda, et metalli eraldamisel metallimullast või tema lahutamisel, saadi väike hulk ebapuhtust /?/, mis vahest sarnanes kullale või hõbedale, vahest aga nendega identne oli. Sellest tekkiski alkeemikute usk „transmutatsiooni“ s. o. ebaõilismetallide /tavaliste metallide/ kullaks muutumise võimalusse.
Suurt mõju alkeemiale avaldasid usukultused: lämonoloogia /?/, maagia, mantika /hüpnoos?/ ja astroloogia, mis teisel sajandil pärast Kristust tungisid Egiptusse. Ühel ajal ristiusu võiduga neljandal sajandil ühinesid preestrid niinimetatud „esoteerilistesse ringidesse“, kus harrastati alkeemiat.
Kui araablased vallutasid Egiptuse, sattus alkeemia nende kätte ja nende kaudu Euroopasse. Siin pääses alkeemia eriti esile asjaolu tõttu, et Aristoteles, kelle teosed olid keskaja alfaks ja oomegaks, tunnustas „transmutatsiooni" võimalust.
Pole siis ime, et vaevalt tuhandeaastases ajaruumis leiame terve hulga inimesi, kes nägid vaeva selle probleemi lahendamisega. Tekkis teooria „tarkade kivist“, kummalisest ainest, mis oli „pehme kui vaha ning rabe kui klaas“ ja mis väliselt ja värvilt meenutas rubiini. Nagu Paracelsus (1493—1545) kirjeldab ja Raymundus Lullus (1235—1315) väidab, võis ainus unts /umbes 31 grammi/ sellest metallist muuta 100 untsi ebaõilismetalli kullaks. /Ehk 3 kg kulla valmistamiseks suvalisest metallist, kulus 30 grammi tarkade kivi. Sellega meenub selline müstiline aine nagu punane elavhõbe. Arvan, et elavhõbe on tarkade kivi võtmekomponent. Lugesin kunagi u. 100. aastat vanast ajalehest, et ühel vennikesel õnnestus kontrollitud katse käigus saada elavhõbedast vähesel määral kulda. Katset korrati mitmeid kordi ja seda protsessi jälgisid oma ala spetsialistid. Samuti kontrolliti aine valmistaja mitmeid kordi üle, et ta kuidagi segusse kulda ei saaks poetada. Rikkumisi ja vigu ei avastatatud, kuld tekkis elavhõbedast. Muidugi mõista, täpset kirjeldust selle kohta ei antud ja hiljem pole enam nendest katsetest kuulda ei kippu ega kõppu./

„Punane tinktuur“ ja „roheline lõvi“. 

Alkeemikud on jätnud järele hulk raamatuid (Synesius üksi kirjutas 36 525 köidet!), millede abil võime taaselustada radu, mida mööda nad käisid, et leida „tarkade kivi", nimetatud ka „filosoofide kiviks", „suureks eliksiiriks" ehk „roheliseks tinktuuriks"./Ma seda valeväidet ei tahakski kommenteerida, siin peab olema mingi kirjaviga või pingutasid ajaloo kokkukirjutajad vähekene üle. Synesius suri 41-aasta vanuselt, see teeb 41x365=14965 päeva. Sünnist surmani pidi see tegelane kirjutama iga päev umbes 2,5 köidet./

 Pilt 7. Synesius üksi kirjutas 36.525 köidet.

Kõigepealt oli tarvis omada „materia prima" ja „materia prima cruda", millest saadi „tarkade elavhõbedat", mida vahest ka nimetati „roheliseks lõviks"./Materia prima ehk algaine on ehituskivi, millest on tehtud kogu mateeria. Materia prima cruda peaks tähendama toor-algainet. Cruda peaks tähendama toor või toores./ Kui seda elavhõbedat koos „filosoofilise kullaga" kuumutada erilistes kindlakujulistes nõudes, saab musta aine, mida nimetatakse „caput corvi'ks" — rongapeaks. See muutub valgeks aineks, niinimetatud „valgeks luigeks" ja lõpuks kullaks.
Alkeemikute töö kontsentreerub seega tolle „materia prima" otsimisele. Ühed otsisid seda vihmaveest, lumest ja kastest. Selleks püüdsid nad leida veest niinimetatud „tähekildude mateeriat"./Meteoriit=tähekild/ Teised püüdsid seda leida muttidest, madudest, sisalikest ja muudest taolistest elukatest. 1618. aastal kuulutas alkeemik Figulus uue retsepti kulla leidmiseks — /artiklis on sellel kohal loetamatu sõna/.
Tarkade kivi otsingul leiutasid alkeemikud hulk uusi aineid, ja osutasid sellega suuri teeneid praegusele keemiale. Nii leidis näiteks Brandt 1669. a. uriini keetmisel kulla asemel — fosfori.

 

Pilt 8. Alkeemik avastas fosfori.

Võlla!

Tuginedes kuulsa araabia alkeemiku Abu Mussa Djabin al Sossi teatud valesti mõistetud sõnadele, hakati tarkade kivile omistama ka tervendavat mõju. Selle kaasabil pidi saama teha „elu eliksiiri", mis pidi isegi elu pikendama. „Üks rauk muutus selle läbi noormeheks!" väidab Raymundus Lullus, kes olevat ka omal nahal seda proovinud. Tänapäeval arvatakse, et too alkeemilise teaduse suurus identifitseeris seda imejooki selle alkohoolse joogiga, mida teatavasti ju ka nimetatakse „aqua vitae'ks" ehk „eluveeks". See võib olla võimalik, sest Lullus oli esimene, kes tundis alkoholi kummalist mõju ja kes seda ehk just sellepärast jõigi. /Kui eluvesi oleks alkohol, siis me peaksime kõik noored olema/
Alkeemikute hulka kuulus hulk vaimulikke, seda enam, et Aquino püha Thomas ei mõistnud sugugi hukka seda õpetust. Kuid paavst Johann XXII keelas aastal 1317 vaimulikele alkeemiaga tegelemise. Üks teine paavst pidi tegema kingituse ühele ilmalikule alkeemikule. Ta saatis talle tühja koti ja lasi öelda talle, et see, kes tunneb kullategemiskunsti võib ju koti ise täita!
Vürstid ja valitsejad suhtusid muide alkeemikutesse ja nende teooriasse täitsa erinevalt. Keiser Rudolf II oli teiste seas nende veendunud pooldajaid. Keiser Karl V aga keelas oma alamaile alkeemiaga tegelemise, samuti, kui Inglismaa ja Veneetsia valitsejad. Mõned rahaahned keskaja võimumehed piinasid alkeemikuid, et neilt kullategemiskunsti välja pinnida. Kui aga osutus, et õuealkeemik ei tundnud seda saladust, siis riputati ta pikema jututa kullatud mantlis „alkeemikutevõlla". /Loo lõpp on küll mõeldud rohkem "teisitimõtlejate" tögamiseks, aga eks igaüks vastavalt oma tasemele, leiab siit oma./ 

Loo lõpetuseks lisan siia alkeemikute retsepti, mille järgi sai valmistada kullale sarnanevat metalli.

Teatav hulk tina tuleb sulatada elavhõbedaga ja väävliga. Sellest segust tuleb üks osa sulatada 8 osa tinaga. Tina muutub sealjuures mustaks. Sellest mustast tinast üks osa 8 osa tina sekka värvib viimase punaseks ja edasi punasest tinast üks osa 8 osa tina sekka värvib tina kuldkollaseks (retsept aastast 1340).

LÕPP

Viide originaaltekstile:

Tallinna Post, 18 juuni 1937

Viited piltidele:

Pilt 1 Pilt 2, Pilt 3 on võetud raamatust: The Egyptian pyramids : an analysis of a great mystery (Fish, Everett W), Publication date 1880. 

Pilt 4 on võetud raamatust: Ensayo de un estudio comparativo entre las pirámides egipcias y mexicanas, que dedica al Sr. Lic. D. Ignacio Ramirez en testimonio de gratitud el ingeniero Antonio García Cubas, García Cubas, Antonio, 1832-1912 author, Publication date 1871. 

Pilt 5 ja Pilt 6 on võetud internetilehelt Matthew Reilly Wiki .

Pilt 7 on väljalõige originaaltekstist.

Pilt 8. The Alchymist, in Search of the Philosopher's Stone, Discovers Phosphorus, and Prays for the Successful Conclusion of his Operation, as was the Custom of the Ancient Chymical Astrologers. William Pether, England, 18th century

Kullale sarnaneva metalli retsept.  Sakala Pühapäev: Sakala kaasanne, 9 aprill 1933.

Obeliskid

...ja viimaseks Intermeediumi teemaks või õigemini intermeediumist väljumise teemaks on obeliskid, mida vanadel aegadel teati üle ilma olevat sadades eksemplarides, tänapäeval aga ainult 50. Täpse nimekirja obeliskidest leiad siit. 

"...Kui see kivinõel välja kaevati, siis leiti midagi eriskummalist. Tema alumine külg polnud mitte lame, vaid pool-kuuli taoliselt ümmargune. Muidugi oleks ta kohe ümber kukkunud, kui tal poleks olnud sellekohaseid tugesid. Nelja nurga alla olid pandud kummalised metallist alused, millest selgesti võis tunda vähja kuju..."

Kaevati siis obelisk liiva alt välja ja obeliski ning pjedestaali ühenduskoht oli käpardlikult kinni müüritud. Tõenäoliselt kardeti, et see 200 tonnine kolakas kukub ümber, sest see toetus ainult neljale pronks-junnile.

Üks tugedest on nähtaval, teine on betooni sees peidus.

Tänapäeval asub see obelisk New York'is Central Park'is (alumine pilt). Ülemisel pildil ma ei suuda kuidagi tuvastada krabi sõrakesi, aga pilt on ka kehva, vist olla tehtud millalgi 1879. aastal. Väidetavalt olla need  nn. "originaal krabikesed" obeliski alla pandud aastal 12 eKr, kuna obelisk sai Alexandriasse transportimisel viga...kes tahab loeb raamatust ise edasi, ei hakka siia teisi oletusi panema, kuid raamatus on põnevat materjali päris palju. 

Tundub sedasi, et krabide sõrad olid rüüstajate poolt ära murtud. Kas keegi on lugenud ja näinud osade ajaloolaste oletust, kuidas obeliske püstitati? Veeti lage väli liiva täis ning kaevati auk parasjagu nii suur, et obelisk kukutati kokku veetud mäe otsast püsti auku sisse. Hiljem eemaldati mägi obeliski ümbert. Kas kõlas loogiliselt? Ja siis need samad kilplased panid obeliskidele veel sellised pronks-krabikesed alla. Oeh.

Ma ei võtaks kuigi tõsiselt neil proksjunnidel olevaid peale nikerdatud tekste.

Need pronksesemed ja tekstid ei lähe omavahel kokku. Meenub kohe Kullamaa Sita-Koti Matsi kivirist. Pootstaagid on kuidagi neile pronksesemetele hiljem peale nikerdatud. On ütlus, kes maksab, see tellib muusika. Kuidas aga ajalooga on?

Järgmine õpikunäide, kuidas 200 tonnist obeliski paigaldada. Esiti pilti vaadates, tundub see naeruväärsena, aga kui korraks proovida mõelda nii, et kõikide objektide/inimeste mastaabid on kujutatud õigetena? 

Obeliskid olid kaetud metallidega, nii vase, pronksi kui ka kullaga. Link raamatule. 

"See obelisk koos teistega on kindlalt kaevandatud Syenes, Ülem-Egiptuse piiril. Ei ole lihtne välja selgitada, kuidas hieroglüüfid nii kõvale pinnale on raiutud ja milline oli selleks kasutatud pronkstööriistade karastamise protsess. Härra Macdonald of Aberdeen ja teised selle riigi graniiditöölised suudavad seda seletada: võib-olla tehti nikerdused obeliskide sisse smirgelpulbri abil."

Obelisk tipp Arles'is (Prantsusmaa) vanasti..

...ja tänapäeval.

Obeliskid toetuvad põhjusega neljale vask- või pronkselukale või kuulile. Tundub, et tõde hakkab obeliskide kohta selguma ja ise ei peagi oletama, sest kõik on kirjas, kuid hetkel on veel puudu kõige tähtsam, et kuidas ja millise tehnoloogiaga?

"Püramidiooniga oli teisiti... Selle tipp või teravik oli kaetud kulla või kullatud pronksiga. Päike puudutab oma kiirtega varahommikul esimesena seda punkti. Kuninganna Hatasu püstitatud Karnaki obeliski kohta teame, et selle püramidooni tipp oli kaetud "puhta kullaga", nagu ütleb kiri obeliskil endal. Teised olid jälle vasega kaetud; Näiteks kaks Heliopolise obeliski. Link raamatule.

Obeliskide tipud olid kaetud metalliga, mida kutsuti ELECTRUM'iks. Electrum tähendab nii elektrit kui elektroni. "Kuldne metall, mida on siin mainitud, saab olla ainult vase ja kulla sulam. Osad arvavad, et see oli vana-aja electrum, mis oli hoopis hõbeda ja kulla sulam. 

Electrum koosnes 4 osast kullast ja ühest osast hõbedast.

Obeliskid olid tõenäoliselt elektritornid, mis "kuidagi" kogusid energiat kas päikeselt või atmosfäärist ja tekitasid võimsa magnetvälja (4 vask-krabi/lõvi) ja edastasid selle päikese majja (house of the sun). Ilmselgelt on informatsioon äärmiselt poolik ja puudulik, ehk kunagi selgub täpsemalt midagi, kuid hetkel ma kahtlen selles, sest vastasel juhul saaks igaüks varsti ise omale elektrijaama ehitada ja see pole kindlasti teatud tegelastele meeltmööda... Ajalugu on äärmiselt puudulik, nähtavale on jäänud tühine protsent või üldised kirjeldused. Oletame, et ma valan omale vastavalt retseptile Electrumit. Teen sellest miniatuurse obeliski teraviku. Ehitan pisikese tellistest obeliski ja panen selle nelja pronksjuraka peale seisma ja edasi?

Lõpetuseks ägedat ulmet, mida selles raamatus muidugi võimatuks ja täielikuks jamaks peeti. Toon siia ära kahe erineva ajastu ja erineva inimese hieroglüüfide tõlke Kleoptra nõelalt. 

Raamatus on olemas muidugi ka tõlge, kuidas "tänapäeva" teadus obeliskide hieroglüüfe tõlgib, kuid ma ei hakka parem selle kohta midagi siin arvama...Ulmeinimeste vana tõde on aga see: keera info 180 kraadi ja....

Athanasius Kircher oma teoses "Oedipus" (avaldatud 1650. aastal) ütleb meie obeliskist rääkides: "See [New Yorgi obelisk] toob välja kaheteistkümne päikesegeeniuse tegevuse ja funktsioonid maailma valitsuses, mis tulenevad nende kaitsest ja kohalolekust, ning milliste riituste ja tseremooniatega tuleb neid kõiki lepitada; sest igaüks oma ringreisil mööda nelja osapoolt valvab oma kindlat veerandit maailmast, mida ta nii kurjade geeniuste rünnakute eest valvab kui ka hoiab." Peale selle mainib Kircher, et obeliski põhjale olid graveeritud sõnad "vaarao nõel",,

Tõlge aastast 1340.
See kiri on obeliski peal.
Mina Yammer - ben - Shadd Id,
rajasin selle linna,
kui vanadus mind veel ei tabanud,
surm ei seganud
ega hallid juuksed mind ei vaevanud,
kui siin oli palju kive ja inimesed ei tunnistanud isandaid.
Olen ehitanud selle sammaskodasid,
kaevanud selle kanaleid
ja istutanud puid
ning soovinud kaunistada
seda suurepäraste monumentide
ja hämmastavate ehitistega.
Olen saatnud oma teenijad
El-Thabut-ben-Marrati,
Adite ja Maq-dam-ibn-El-Amr-ben-abi-Re-ali,
trumudiidi, kaliifi Tarimi mäele,
Punasele mäele, ja nad raiusid
sellest kaks kivi välja ja kandsid neid õlgadel.
Siis, kui üks El'Thabuti ribidest oli purunenud,
lasin ma oma kuningriigi elanikel teha parandused.
Nüüd püstitas need kaks (obeliski)
mutafakiit El Fatan-ibn-Jarud
mulle ühel ilusal päeval.

LÕPP