Lühilugu.
Ametlik info: Lindude rõngastamise ajalugu algab 1899ndal aastal, kui Taani kooliõpetaja Hans Christian Cornelius Mortensen oli esimene, kes kasutas süstemaatiliselt alumiiniumrõngaid lindude rõngastamiseks, millele oli peale stantsitud unikaalne number ja aadress. Üksikuid katseid tehti juba varem: lindudele seoti niite, pandi värvilisi märke või tehti muid lihtsaid tähiseid, kuid need polnud süstemaatilised ega teaduslikult eriti usaldusväärsed.
Varajased ja ebakindlad katsetused.
Enne teaduslikku revolutsiooni püüdsid inimesed lindude liikumist jälgida loomingulisemalt:
* Antiik-Rooma: Teadaolevalt sidusid rüütlid või sõnumitoojad vahel lindude jalgade külge värvilisi niite, et saata teateid või tunda ära oma linde.
* 1595: Prantsusmaa kuninga Henri IV jahipistrik kadus ja leiti hiljem Maltalt – see oli üks esimesi tõendeid lindude pikamaalendude kohta.
* 1803: USA loodusuurija John James Audubon sidus hõbeniite idapiiritajate jalgade külge, et näha, kas nad naasevad järgmisel aastal samasse kohta (nad naasidki).
Ametliku osa lõpp ja järgmise ametliku osa ehk Marahwa Näddala-Leht, nr. 2, 14 jaanuar 1825, algus (pudikeelest korrigeeritud tänapäevasemasse keele-pruuki).
Kodulindudel ei anta aega väga vanaks saada, et neid ikka majapidamise tarbeks kasvatakse, ning siis ka tapetakse: aga mõndadest metslindudest on teada saadud, et nemad kaua elavad. 1734. aastal said Prantsusmaal ühe suure härra jäägrid ühe kaarna elavalt kätte, kelle sääre ümber lai hõbevõrukene oli, millel oli graveering peal.
Viidi lind härra kätte, ja nähti, et võru oli linnukese jala ümber pandud 141 aastat tagasi. Härra käskis linnukese teise sääre ümber niisamasuguse hõbepleki panna, millel linnu kättesaamise aastaarv peale löödud ja lind lahti lasta. 1779. aastal, mis oli 45 aastat pärast seda, lasti lind Saksmaal maha, ja oli tema siis 186 aastat vana. Kes seda teab, kui vana tema olnud, kui esimene võru sääre ümber pandi? (Ajalehe artikli lõpp).
Vähe veel sellest, et lindusid rõngastati ja teada saadi justkui vastuolulist infot, et mõni kaaren pea 200-aastaseks on elanud, siis on sellest samast ajaperioodist teada, et ka kaladele pandi hõbedast märgistusrõngaid ja nagu selgus, ka need kalad vabalt üle saja aasta võivad elada.
See lugu näitas järjekordselt ja üpris ilmekalt, kui vigane on ajalugu ja kui vigased on teadmised, kuid seda ainult esmapilgul. Kes eelmist lugu ei lugenud, see lugegu, ja siis ehk saab otsad kokku viia, miks asjad alati ei toimi valemi alusel. Õigemini, valemi alusel just kõik toimibki, aga valem pole see, mida peavoolu ajalugu meile õpetab. Tegelikult oleme me kõik selle sama supi sees ühekorraga, aga siin on veel midagi, mille ma nüüd vist olen, vähemalt enda jaoks, ära lahendanud. Jung ütles, et kollektiivne alateadvus on kõigi aegade ilmakogemuste aluseks. Kui aga mingi osa inimesi mõtleb teisiti, no oletame, et nad arvavad, et maailm on lame, siis sellest veel ei muutu maailm lamedaks, aga vastavad nähtused hakkavad maailma kogemuse või kollektiivsesse alateadvusesse ilmnema ja selle järgi kohendab kohe ka end maailm. Mida rohkem uskujaid, seda lamedamaks maailm muutub ja vastupidi. Kuidas aga puutub asjasse eelnev lindude rõngastamise lugu? Vat nii puutubki, nagu anomaaliaid sisaldavad vanad tekstid. Lindude rõngastamisest on kuulnud väga paljud inimesed ja kindlasti paljud arvavad, et seda on tehtud juba iidamast-aadamast ajast saati. Ametlik ehk kellegi kujundatud narratiiv seda aga ei kinnita ja loob vastava teemaga tegelejatele kuvandi ja mingi pidepunkti, millest saab ametlikult kinni hakata. Enamus inimesi aga ametlikku narratiivi ei tea ja oma enese tarkuses mõtlevad, kui neid asjasse pühendada, et ju on selle teemaga tegeletud juba sadasid aastaid. Vot just nii aga sündiski lindude rõngastamise ja pea 200-aastase ronga lugu, sest see on ühiskonna kollektiivse alateadvuse produkt. Nii on ju tegelikult iga asjaga. Ükski asi ei ole ju tegelikult 100% ja on pidevas muutumises v. a tõde. Mis on tõde ja kust tõde leida? Seda ma siia ei kirjuta, sest sellele hakatakse kohe vastu vaidlema ja seega ei olegi võimalik kollektiivselt tõde leida, kui selleks kasutatakse vaid oma mõistust. Tõe võib leida ainult läbi tunnetuse, sest südamel on oma mõistus, mida mõistus ei tunne.
Sellega võiks ka ühtlasi oma uurimised lõpetada ja pöörata pilgu ükskõik millele muule, aga inimese hing on ikka selline, et miski ei anna talle pikalt rahu. Rahuseisund inimeses endas, kui seda on liiga kaua, ei anna lõpuks samuti inimesele rahu ja sellest tuleb kasvõi korraks välja tulla. Kunagi ma olin oma uurimistega korraks teisel rajal ja uurisin teemasid, mis võiksid selgust tuua, et kes on need, kes meie kollektiivset alateadvust kujundavad. Kas mitte hoopis selle poolega ei tuleks tegeleda, sest ilmselgelt ei ole tegemist heade jõududega. Teisest küljest jälle, ainult keerulistes ja halbades ning rasketes olukordades tuleb esile inimese tõeline pale ja ilmselt see ongi kogu asja, kui nii võib öelda, suurem eesmärk. Väiksem eesmärk on mõelda, nagu paljud targad seda ennegi on öelnud, et kes me oleme, kust me tuleme ja mis maailm see selline on. Kui aga korra mõelda sellele, kes soovivad maailmas kujundada oma kollektiivset tõde ja sellel kurjusel see ka lõpuks õnnestuks, siis oleks maailm täpselt selline, nagu nemad seda tahavad. Seega, senikaua, kuni on peavoolust erinevalt mõtlevaid inimesi, seda ei saa mitte kunagi juhtuda...
LÕPP
Järgmises teemas tuleb juttu kosmosest...
