Vilivalla surnuaed

Mu koduteele jääb Vilivalla surnuaed ja olen seal ennemgi jalutanud ning seekord, kui autoga mööda sõitsin, võtsin hoo maha ja nägin, et surnuaeda on midagi uut tekkinud. Jätsin auto seisma ja läksin vaatama. Sinna oli pandud infotahvlid, millele oli kirjutatud koha lähemast ajaloost (küüditamised, kohalikud rootslased ja kohalikud tuntud inimesed). Üks kangelane, keda infotahvlilt nägin, pani korraks mõtlema. Loomulikult pole kangelane süüdi, et mina tema nimest esimest korda kuulen, aga kui vaatasin tema aumärke rinnas, siis võttis põlvist nõrgaks.

Ei ole minu silmad veel sellist asja näinud, et maadlustrikoos euroopameister omale rinda ja kaela nii palju märke riputab.

Kui need märgid oleks veel alles, siis saaks neist väärt muuseumi eksemplarid. On ju igal märgil oma lugu. 

Mul on hea meel, et sedasi surnuaias inimesi haritakse ja selles surnuaias on üldse kuidagi rahulik olemine.

Surnuaed on tuntud ka Apteeker Melhiori filmi-triloogiast, kus päris mitmedki episoodid on filmitud.

Nüüd aga küsimuse juurde: Milleks ma selle loo tegin? 

Allpool on vanad kaardid piirkonna kohta. Eriti palju rahvast selles vallas just ei elanud.

EW ajal tehtud topo-kaart annab hea vastuse, miks sellel ajal palju inimesi piirkonnas ei saanud elada. Piirkond oli alles kuivamas, ümberringi aina sood. Harju-Risti, Padise ja Madise asusid otse mere ääres ja paljud tänapäevased mannermaa piirkonnad olid tegelikult saared. Tänapäeval on nimetatud paikadest kohati kilomeetreid mereni. 

Piirkond oli alles 100 aastat tagasi kuivamas. Kes tähelepanelikult alumist kaarti vaatab, see saab kohe aru, millest jutt.

See on vana teema ja olen sellest palju kirjutanud, kuid mul tekkis korraks segadus, kui ma vaatasin surnuaial ristidele märgitud inimeste sünni- ja surma daatumeid.

Sündinud 1795, surnud 1855.

Kõige vanemad ristid just umbes sellesse vahemikku jäävadki. See, et ristid on mattunud, tulevad sellest, et surnuaias kasvavad puud. Selle asja ma hammustasin läbi oma kodu näitel. Kodu tee-äärne, kus kasvavad puud, on pinnas umbes meetri jagu kõrgem, kui õu, kust pidevalt on lehti koristatud ja muru niidetud. Need kohad, mida aga ei ole hooldatud ja kus kasvavad puud, on umbes 50-100 cm kõrgemad. See ongi üks lihtne asi, mida ma algul müstiliseks pidasin. Ilmselt on surnuaed olnud mingil ajal pikalt hooldamata ja sedasi need 150-180 aastat vanad ristid mattusidki.

Kõige vanemad ristid, mida suutsin tuvastada, ongi umbes 19. sajandi keskpaigast.

Miks ei leia piirkonnast vanemaid riste, ongi just seesama - üleujutuse teema. Et vanu artfakte, surnuaedasid, hooneid ja nende jäänuseid leida, tuleb kaevata kõvasti sügavamalt. Hiidlaine ja ilmselt sellega kaasnenud maavärin hävitas kõik vanema-aja hooned ning muda ja praht matsid need enda alla kohati kümnete meetrite paksuselt. Eestis on kohti, mis on merepinnast kõrgemal ja on säilinud vanemaid hauariste ja -plaate, kuid see madal paik sai korraliku paugu ja suurt midagi vanemat, kui 180 aastat, tervest sellest piirkonnast leida pole. See surnuaed ongi minu jaoks järjekordne tõestus 19. sajandi anomaaliast ja tegelikult pikemaks seda lugu polekski vaja teha olnud, ent siiski on veel mõned huvitavad tähelepanekud, mida tahan välja tuua.

Taolisi rauast riste (vaata punase ringi sisse) pole meie surnuaedadel just palju leida. Kusjuures ma nägin esmakordselt seda risti alles sellelt samalt pildilt ja sõitsin hiljem surnuaeda tagasi, et seda risti uurida.

Kunagi jalutasin ühel teisel surnuaial ja seal juhtusin rääkima surnuaia vahiga (vist oli selline ametinimetus mehel. Lugu on blogis olemas) ja ta juhatas mind umbes taoliste ristide juurde ja rääkis lugusid juurde. Oletatakse, et need ristid on viikingiaegsed, milles ma sügavalt kahtlen. Arvan, et lihtsalt oli vaesamaid inimesi või teistimõtlejaid, kes just taolisi teistest erinevaid riste tahtsidki oma hauakünkale. Olgu selle ristiga kuidas on, kuid eriline on see ikkagi. Taoliste vanade ristide raud kah ei taha eriti roostetada.

Mingil ajal lõpetati kiviristide tegemine ja moodi läksid raudristid. 

Minu huviorbiiti jäid ka tsaari-aegsed ristid ja tahvlid sellel surnuaial. Eestis enamasti elektrit ei kasutatud veel 1901. aastal, vähemalt maapiirkondades, kuid tehnoloogiliselt on infotahvlid väga vinged. Ilmselt sai neid Tallinnast tellida, aga samas me tegelikult ei tea, kuidas asjad sellel ajal tegelikult olid. 

Lugesin mingil ajal läbi August Kitzbergi raamatu "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused" ja seal Kitzberg jutustab aeg-ajalt ulmelisi lugusid, mis tundub vastuolus olevat kogu selle kitsikuse ja vaesusega, millest ta üle-üldiselt kirjutas. Sama tundub nende tsaariaegsete vasest tahvlitega olevat. Raudrist on tavaline, aga tahvel on tehnoloogiliselt päris keerukas. 

Käisin mingil ajal hiljem ka Piirsalu surnuaial ja seal ma nägin samasugust plaati, kuid see plaat märgib inimese surmaks 1852. Sellel ajal polnud mingisugust elektrit peavoolu ajaloo järgi tarvitusel ja tundub, et tehnoloogiliselt tehti neid plaate kogu-aeg ühte moodi. Erinevuseks on vanemal plaadil ainult gooti kiri. Vanema plaadi juures ei klapi kuuskant poldid, millega on plaat ristile kinnitatud. Tundub, et poldid on hiljem uuemate vastu välja vahetatud, kuid uurin teemat kunagi edasi, esiteks juba sellepärast, et 1852 olid moes kivist ristid ja teiseks sellised ristikõie kujulised ristid on suhteliselt haruldased. 

Kui ma saaks ajas tagasi minna, siis esimene käik oleks ilmselt aastasse umbes 1800 ja see, mida ma seal näeksin/kuuleksin, annaks kindlasti uue tõuke, mis ajastut edasi uurida. Kui oleks säilinud mõned mälestused kasvõi sellesse samasse surnuaeda maetud mõne vanema inimesega, kes näiteks on sündinud aastal 1780, siis see muudaks kõik. Sellist asja aga ei ole ja tuleb leppida Kitzbergi taoliste meeste lugudega.

Tsaariajal olid olemas vinged tehnoloogiad ja kui selliseid nuppe, nagu alumisel pildil, mõnes muuseumis mulle näidatakse ja all oleks näiteks kiri: Pronksiaegsed teadmata otstarbega "munad", 500 eKr, siis ega mul peale õlgade kehitamise midagi teha ei oleks.

Muidu ilus rohune surnuaed, aga ühes kohas turritab ilmatuma suur graniidilahmakas maapinnast välja. Kui loogiliselt mõelda, siis see peab olema võõrkeha, sest kui terves surnuaias oleks graniidist maapind kohe õhukese mullakihi all, siis sinna poleks saanud kedagi matta. Kivi pole ka mustaks põlenud, mis välistab selle, et pildil olev jurakas Neugrundist välja lendas. Teadlased ilmselt pakuksid, et jääaegne rändrahn, kuid mina nii ei arva. Sellel peab olema mingi muu seletus...

Kondasin mööda surnuaeda ümbritsevat kiviaeda ja nägin seal kummalisi mustasid kive. Miks on osad kivid mustad, justkui oleksid kõrbenud? Sellist pilti näeb Nõva rannas (sadama piirkonnas) just seetõttu nagu ajaloolased väidavad, et Nõvalt mitte kaugel, olevat Osmussaare juurde prantsatanud merre meteoriit. Meteoriit lõi pinnasest tohutud graniidi-lahmakad välja ja purustas need ning pillutas piirkonda laiali. Olen neid põlenud kive ise näinud, aga siinsed kivid on väheke teistmoodi mustad. Nõvani on siit oma 15-20 km. Ka minu kodurannas, teatud kohal, mitte igal pool, on musta kiviklibu sadades tonnides. Väheke eemal on jälle kõik normaalne, ehk kivid on ilusad ja valged.

Kahju muidugi, et see vana-aegne surnuaed laguneb ja juba paarikümne aasta pärast on surnuaed poole vaesem ajaloolises mõttes kui täna.

Lugesin ühe maha saetud puurõngad üle ja sain umbes sama numbri, mis minu kodu juures oleva metsa vanus - 85. Enne seda aega oli enamus maast puudest lage.

Huvitav on veel rõngaste tihedus. Kord on rõngad väga tihedalt üksteise vastas gruppides ja siis on rõngastel jälle suured vahed. Ilmselt on siin mingi seos ilmastikuga, aga kuna puu on suhteliselt noor, siis mind see hetkel suurt ei huvita.

Ühte kummalist asja märkasin veel, kahe teatud kindla tehnoloogiaga valmistatud raudristi juures. Raudlatid on aja jooksul kooldunud ehk pikemaks veninud. Algul pidasin seda vandalismiks.

Aga ka teisel ristil, mis ilusti püsti seisis, esines samasugust kooldumist. Normaaltingimustes raud nii palju ei mängi, arvestades ka seda, et väga palav polnud. Kui pilti tegin, oli väljas umbes +25 kraadi. Olen näinud piltidelt, et suure kuumaga on raudtee relsid n.ö vedelaks muutunud ja lainetavad, aga nende ristidega ei tohiks sellist asja juhtuda.

 

 

 

Mõnda lainelist kivi nägin samuti kiviaias. Taolisi kive kasutati vanasti mõnikord ka raudristide vundamentidena. Puuriti auk sisse ja torgati rist sisse. Kuidas aga sellised kivid on tekkinud? Minu esimene mõte on, et kivid pidid algselt olema sulanud olekus ja need pidid jahtuma üsna kiiresti. Samas, pidid kivid tahenedes mingi teguri tõttu vibreerima. Umbes samuti saab metalli lainetama panna, mida teinekord just ehtekunstnikud oma tööde juures kasutavad. Sulametall (enamasti kuld või hõbe) valatakse vormi ja vormile antakse metalli tahenemise ajal kergeid kokse ja tulemus saab sarnane.

LÕPP