Kellad Briti muuseumis

Sattusin korraks jälle vanalinna peatuskohta ja tegin seal ühe kohvi ning lõin lahti oma igivana arvuti, mida ma juba iidamast-aadamast polnud näinud. Seal arvutis on mul päris paljude muuseumide pildid ja screensaver on nii sätitud, et see mulle just neid pilte näitab. Tavaliselt on nii, et heal juhul umbes kolmandik muuseumides tehtud piltides läheb blogis kasutusele, mis tähendab, et 2/3 piltidest ei leia arvatavasti kunagi kasutust. Samas, on seal päris palju pööraseid pilte, mida nüüd saaks uurida, enne aga olen need mingil põhjusel välja praakinud. Meenus lause Tooma evangeeliumist: "Andke mulle kivi, mille ehitajad on tagasi lükanud - see ongi nurgakivi!" Kuid see selleks. 

Sügise-poole on mul ilmselt jälle rohkem aega, et käia vanalinnas mõned muuseumid läbi. Muidugi pean mainima, et enamuste muuseumide piletihinnad on tõusnud 16-17 euro peale. Tegelikult aga pole asi hinnas vaid selles, mida muuseumides näha saab.

Mõtlesin täna korra, et valin ühe muuseumi välja ja teen lõbusa pärastlõuna, kuid siis meenus, et käisin mõned nädalad tagasi Briti muuseumis, mille paljud fotod on mul tegelikult läbi vaatamata. Seal ma pildistasin kellade toad üles, aga suurt ei jõudnud uurida ja katsungi nüüd midagi vaatamiseks välja panna.

Piltide laadimise ajal sai ka sellised kaks pilti siia teemasse üles laetud. 

 

 

Kuna selline aparaat sai ostetud, siis tegin paar mõõtmist vanalinnas. Siin on hoopis teine pilt, kui mul kodus. 

 

 

Kas tegutsevad siin luurajad, kes oma kodeerituid sõnumeid edastavad/vastu võtavad või on tegemist mingite muude nähtustega, see jääb mulle hetkel selgusetuks. Müstilisema poole pealt aga - vanalinnas ju kummitab paljudes kohtades ja olen seda ka kaudselt ise tundnud. Piltidel olen skänninud sageduse vahemikku 400-500 Mhz ja selles vahemikus tundub olevat palju müstilist. Isegi ei pea teemat mõikama, kui lihtsalt vaadata seda sinist waterfall'i. Lisaks imelikele aktiviseerumistele, ma otsisin reaalselt ka need sagedused jaamast üles ja kuulasin. Pole aimugi, mis hääled/helid need on, aga see pole praegu teemaks ja nüüd kellade teema juurde.

Araabia numbrid.

 

Muuseumi info: Euroopas kasutatavad numbrid pärinevad India numbritest, mida kohandasid araabia matemaatikud Bagdadis 800. aastate alguses. Need jõudsid Euroopasse islamimaadest läbi Hispaania. Euroopas kasutatud kellad valmistati Londonis Ottomani turu jaoks, kasutades lihtsustatud numbreid.

Hõbedane tõllakell, umbes 1650.

Hiiglaslikke, äratusega kelli kasutasid 1600ndatel rändurid. See kaunis eksemplar sisaldab kalendriga sihverplaati, mis näitab kuid ja päevi. Samuti on seal sodiaagimärgid, kuu faas ning aastaajad. Sihverplaat näitab pildil kell 5:45, laupäeval, 3. septembril.

Autor: Jean Baptiste Duboule, Genf, Šveits.
Fusee, kroonankruga käik, hilisem tasakaaluvedru, tunnilöögiga.
Octavius Morgani annetus, 1888.

Pilt kahjuks ebaõnnestus ja kella sifferplaati ei ole korralikult näha.

Aga selle "hiiglase uuri" kõrval oli üks normaal-mõõdus uur samuti, mida ma algul tähele ei pannudki vaid piltide uurimisel alles märkasin. Kas on loogiline selline uur? Kella mehhanism on uuri korpusest eemaldatud, et oleks näha kunstiteos, mis on mehanismi all. Kes siis niimoodi teeb? Oletame, et mul on selline kell, mille pealt aega vaadata ja lähen kellelegi külla ning see küsib mu käest kella. Võtan taskust uuri ja ütlen: "Kell on üks." Aga oot, kallis sõber, ma monteerin korra kella mehhanismi korpuse küljest lahti ja tule vaata seda ägedat pilti ikka kah, mis mehanismi alla on peidetud. Mis sa tühja sest ajast taga ajad! Vot nii absurdne on kogu see teema! Egas kella mehanism kehvem kunstitöö pole! Tegelikult on ju praktiliselt kogu muuseumides näidatava vanema ajalooga nii! Isegi uksehinged on ilustuste ja graveeringutega, kõigest muust rääkimata. Miks see nii on, sellest mu viimased postitused tegelikult just kõnelevadki, aga kordan üle - tundub nii, et ei ole kunagi olnud füüsilisel kujul olevat kaugemat ajalugu. Lihtsalt mingil x-ajahetkel informatsioon materjaliseerus ja nüüd imestame, miks asjad nii on.

Automaatkell Laev, umbes 1585.

See tähelepanuväärne automaat, mis oli kujundatud keskaegse galeoni kujuliseks, oli mõeldud bankettide väljakuulutamiseks õukonnas. Meelelahutus algas muusikaga, mida mängis miniatuurne orel laeva sees, trummimäng ja rongkäik. (Kommentaar: Ma ausalt ei tea, mida see tähendab. Tõlkisin otse kella all olevalt infotahvlilt). Seejärel liikus laev üle laua. Kui see peatus, toimus suur finaal – eesmine kahur laskis automaatselt tuld, süüdates süütenööri, mis pani tööle ka teised kahurid.

Autor: Hans Schlottheim, Augsburg, Saksamaa.

Kuidas kell töötab?

Laeva sees on kolm vedrumasinat. Esimene käitas kella mehhanismi. Teine tootis muusikat ja trummimängu, kus kogu etteastet juhtis küljel olev suur trummel. Lõõts toitis orelit õhuga. Kolmas kellamehhanism liigutas laeva mööda lauda edasi, kuigi rattad on nüüd asendatud kuul-laagritega. Kahjuks masin enam ei tööta. (Kommentaar: Ja mitte keegi ei oska seda kella remontida!)

Aga see pole veel kõik. Laeval olevad kujud, Püha Rooma keiser istub troonil katusealuse all. Tema ees liigub muusika saatel mööda Saksa vürstide rongkäik, mida juhivad kolm heroldit. Põhitekil olevad figuurid on asendused — algselt liikusid muusika rütmis automaatsed trompetimängijad, meremehed ja trummar. Peamasti allosas olev väike kell näitab aega. Kõrgel vöörikorvis olevad meremehed löövad haamritega kellasid, et märkida täis- ja veerandtunde.

Kommentaar: Loomulikult ei oska sellist kella enam keegi parandada, ja ega selle kella sisu ei näidatagi meile. Kuid üks huvitav fakt hoopis teise kella kohta: Prahas olevat kurikuulsat kella, varsti tuleb pilt ka sellest, on parandatud ja muudetud. Vanasti oli seal tähekaart, mis nüüdseks on asendatud maakeraga.

Järgmine kell:  

Mere kronomeeter, 1813.

See kronomeeter ei ole kunagi merele saanud. Seda kasutas katseteks selle valmistaja Breguet, kes andis selle 1822. aastal Cambrai piiskopile. Sihverplaat näitab tunde ja minuteid (vasakul) ning sekundeid (üleval keskel).

Graveering tõlgituna:
„Esimene ese, milles jõuülekanne regulaatorisse toimub ilma hõõrdumiseta. Valmistanud 1813. aastal Breguet hr Belmas’ile, autori sõbrale, nr 2741.”

Kas panite tähele suurt anomaaliat ja vastuolu selle kella juures? Kell ise on juveliiritöö, aga puust kasti hinged ja sellel kasutatud kruvid on kirvetöö. Need kaks asja ei lähe kokku.

Mere ajamõõtja, 1771–1774.

Thomas Mudge oli üks oma ajastu andekamaid kellasseppi. See mere ajamõõtja omab hämmastavaid parameetreid ja seda peetakse üheks kõige elegantsemaks merenduse kellaks, mis eales valmistatud. Pikkuskraadide nõukogu (Longitude Board) andis Mudgele 3 500 naela suuruse auhinna selle kella täpsuse eest. Sihverplaadid näitavad tunde, minuteid ja sekundeid ning ka pikkuskraade. Ülemisel osal olev osuti näitab, millal tuleb kell uuesti üles keerata.

Autor: Thomas Mudge, London
8-päevase käiguga, vedruga käitatav kell, fusée’ga, püsijõu päästikuga, tasakaalu ja vedruga.

Kommentaar: Järjekordne ime, mida ei jõua ära imestada. Kas on tänapäeval olemas mõni meistrimees, kes ehitaks mehhaanilise kella, mis näitab "maakera" pikkuskraade? Mis alusel selline kell üldse töötab?

Ilmselt ka järgmisel kellal on mõni imeline omadus, aga võrrelge taseme vahet vanadel kelladel ja 20. sajandi kelladel. 

Teki kell, 1943.

Kaasaskantavaid tekikellasid kasutati tähtede või päikese vaatlusaja mõõtmiseks ning seejärel võrreldi neid mere-kronomeetritega.
See kell sisaldab Hamiltoni firma välja töötatud erifunktsioone, et tagada väga täpne ajamõõtmine. Sellel on temperatuuri kompenseeriv tasakaaluratas ja see on konstrueeritud kestma äärmuslikes, muutuvates temperatuuri- ja ilmastikutingimustes.

Tootja: Hamilton Watch Co., Pennsylvania, USA.

Järgmine kell on pärit 1960ndatest, aga näeb sama hea välja, kui paarsada aastat vanad kellad. Ilmselt ongi tegu vana kellaga, kuna isegi ei teata täpset kella valmistamise aastat.

Mere-kronomeeter, umbes 1960.

Merekronomeetrid olid hädavajalikud navigatsioonivahendid merel kuni GPS-i tulekuni. Need olid tõenäoliselt kõige täpsemad kellad 19. sajandist kuni 1970-ndateni, kasutades masinaehituslikke tehnikaid, mis hõlmasid tasakaalumehhanismi, mille kiirust reguleeriti mikroskoopilise täpsusega.

Valmistatud Hamilton Watch Company poolt, Pennsylvania, USA.

Lisateave:

• Kõrge detsentraliseeritud tasakaalukell.
• Earnshaw tüüpi detentkinnitusega ankurkinnitus.

Lauakell, umbes 1754 – Thomas Mudge.

See kell sisaldab Thomas Mudge’i esimest eraldiseisvat detentkinnitust, mida kasutatakse siiani käekellades ja taskukellades. Ta kirjutas ise: „... on eesmärk selle kellaga aega paremini arvestada, kui ühegi teise seni olemasoleva kellaga." Kell näitab aega ja kuufaasi. Vea marginaal on ainult 0,2 sekundit kuu (lunation) pikkusest (29½ päeva), mis teeb sellest ühe kõige täpsema kuu numbrilauaga kella, mis kunagi valmistatud.

Autor: Thomas Mudge, London
Omadused: Vedruga töötav, temperatuurikompensatsioon, eraldiseisev detentkinnitus.

Ma ei tea, kas keegi mu lugude all olevaid kommentaare loeb, aga üks hea kommentaator kirjutas Briti muuseumi loo alla huvitava kommentaari. Tsiteerin ühte lõiku peast: Mandela efekt toimetab ainult nendes kohtades, kus on ligiduses nutiseadmed. Kus neid pole, seal võib leida raamaturiiulitest raamatuid, kus pole lauseid muudetud ja seinalt kellasid, millel on normaalne Rooma IV...

Kolmerattalise kellamehhanismiga ajam ja Gregoriuse ning Vabariiklik kalendri näidik, umbes 1795. (Kommentaar: Mis asi on Vabariiklik kalender? Kalendrist ja anomaaliatest aja-arvamises tuleb veel edaspidi juttu).

Abraham Louis Breguet eristus oskusega valmistada elegantseid kelli rikastele klientidele. See oleks talle peaaegu elu maksnud Prantsuse revolutsiooni ajal, mil ta valmistas selle ebatavalise kella. Kolmerattaline mehhanism näitab aega, suur keskne ratas teeb ringi üks kord päevas, näidates aega tähtede asukoha järgi. (Kommentaar: Möhh?!).

Autor: Abraham Louis Breguet.

Vot selline termomeetriga kell, aga kahjuks on mul kella info kaduma läinud ja säilinud on ainult info termomeetri kohta (kõige alumine). Kell peaks olema umbes aastast 1727.

Päikese side-real regulaator, umbes 1780. (Vabandan tõlke pärast, kuna ma pole kellasepp ja ei tunne vastavaid termineid, kellade mehanisme ja nende osasid ning seega on tõlge kohati halb).

Huvi astronoomia vastu tõusis 1700ndatel uutele kõrgustele, mis tegi kellad, nagu see, eriti väärtuslikuks. See kell näitab nii päikeseaega kui ka täheaega. Täheaeg mõõdetakse fikseeritud tähe ülekäigu järgi (Kommentaar: pole õrna aimugi, mida see tähendab). Täheaeg on 23 tundi, 56 minutit ja 4 sekundit pikk. Päikeseaeg – ehk keskmine transiidiaeg, mis on näidatud – on 24 tundi pikk. Päikese päev kestab 24 tundi.

Autor: John De Lafons, London.
Omadused: Vedruga töötav, madala sagedusega ankurkinnitus, ristvõre pendlimehhanism.

Pika korpusega kell (regulaator), umbes 1880.

See kell on valmistatud James Brock’i poolt, kes osales Big Beni valmistamise järelevalves Westminstere’is. Kaks kella on sarnase kinnituse ja mehhanismiga. Brock’i kirjeldati kui „silmapaistvat ja andekat meistrimeest...“. See kell oli kasutusel ehtekunstniku poes.

Autor: James Brock, London.
Omadused: 8-päevane käik, kaalupommi gravitatsiooniga töötav kell.

Pika korpusega kell (regulaator), umbes 1795.

Sellel kvaliteetsel mahagonist kellal on soklis lisauks, mis võimaldab juurdepääsu pendlihoovale. Kaks valget emailitud sihverplaati näitavad sekundeid (üleval) ning tunde ja minuteid (all). Vasakul on hõbedane plaat Fahrenheiti termomeetriga ja paremal elavhõbeda baromeeter. Tegu on Joseph Caterwoodi poolt tehtud kellaga, mida ilmselt kasutas astronoom William Larkins.

Teadustöö täpsemate kellade tegemiseks.

Pärast pendlite leiutamist saavutasid kellad üha suurema täpsuse. Edusammud olid ajendatud astronoomidest ja teadlastest. Inglismaal märgiti Greenwichi kuninglikus observatooriumis 1675. aastal uue ajastu algust. Astronoomid vajasid täpsemaid ajamõõtjaid ja uus tehnoloogia aitas kellasseppadel saavutada suuremat täpsust. Toetavad-mehhanismid hoidsid kellasid käimas töökindlalt. Temperatuuri kompensatsiooniseadmed säilitasid kella konstantse kiiruse vahelduvate temperatuuride korral. (Kommentaar: Mis asjad on kellade juures temperatuuri kompensatsiooniseadmed? Panen selle info ka inglise keeles, et saaksite veenduda, et ma siin tõlkega ei eksi. Küll oleks hea, kui asja kommenteeriks mõni eluaegne kellasepp. Temperature compensation devices maintained constant rates in changing temperatures. New escapements were introduced).

Observatoorium-kell.

1675. aastal tegi Thomas Tompion (Kommentaar: blogis tuntud mees) koostööd Sir Jonas Moore’iga, et teha kaks uut kella, Royal Observatory Greenwichi tarvis. See oli esimene neist (Kommentaar: Pildil olev kell on arvtavalt mingi muu kell, kuna 4-meetrise pendliga kella ei näinud ma seal kuskil. Kuid see info oli just selle kella kõrval). Need kellad olid tõenäoliselt maailma kõige täpsemad kellad. Nende pendli pikkus oli 4 meetrit. Selleks, et muuta ajamõõtjat veelgi täpsemaks, tehti avastusi, mis põhinesid teadlase Richard Towneley’ uurimistööl.

Haruldane omadus oli kellal see, et minutiseier pöörles ühe korra iga kahe tunni tagant ja sekundi seier pöörles iga kahe minuti tagant (???) 

Alumisel pildil olev info oli samuti selle kella kõrval.

Pika korpusega kell, umbes 1765.

 

Umbes 1750. aastaks olid täpsed kellad suhteliselt levinud. Sellel kellal on kaks minutiseierit. Kullatud seier näitab tõelist päikese aega - aeg, mida näitab päikese näiv liikumine taevas, nagu seda näitab päikesekell. Sinisest terasest osutid näitavad päikeseaega, mis on konstantne. Ketas kaare sees näitab nende kahe vahelist igapäevast erinevust, mida nimetatakse aja võrrandiks.

 

Autor: Thomas Mudge.

 

Kommentaar: Mul polnud varemalt halli aimugi, et nii palju erinevaid ajamõõtmise võimalusi oli vanal ajal olemas ja ilmselt sellest on tekkinud ka paljud anomaaliad, mida ma vanadest ajalehtedest olen lugenud, kus arvutama hakates aastad ei klapi omavahel. Andsin järjekordse e-raamatu välja ebausu teemadel ja seal oli kirjas, et jaapanlastel oli komme, et Tulihobuse aastal sündinud naisi ei kosita. Märgiti, et selline aasta jõuab kätte iga 61-aasta takka ja jutt käis aastast 1905. Kui liita 1905-le 61, saame 1966 ja liita sellele veel 61, saame 2027. Aga kui nüüd guugeldada, siis tulihobuse aasta algab hoopis 2026. aasta alguses. Kuhu kadus üks aasta?

 

 

 

 

Järgmise kella info on läinud kaduma, kuid ilmselt seegi teistest kelladest kehvem polnud.

 

 

 

 

Vaheinfot kellade kohta üldisemalt samast muuseumist: Traditsioonilised kellad olid kõik käsitsi tehtud väikestes töökodades. Aga 19. sajandi keskpaigas toimus muutus ja tekkisid vabrikud, kus hakati kelli massiliselt tootma. Tehaseid asutati Musta Metsa piirkonda (Black Forest) Lõuna-Saksamaal, Jura piirkonda Ida-Prantsusmaal ja Uus-Inglismaal Ameerika Ühendriikides. 1850 tehti USA firmas Jerome & Company aastas pool miljonit kella. Tüüpiline riiulikella valmistamine läks firmale maksma alla 2 dollari, aga turuhind oli umbes 20 dollarit.

Rootsis tehti aastal 1806 puust mehhanismiga kellasid, meistriks oli Jon Hans Son, Sidensjö-st. Rootsi puidust kellad on oma ehitusviisilt ebatavalised — selles äratuskellas hoiavad rattaid paigal kellaplaatide seest väljaulatuvad puidust vardad, mitte tavalised õlapuksidega võllid. Äratus aktiveerub siis, kui kella esiküljel olevat kangi tõstab keskel asuval äratuskettal olev tihvt, mis liigub koos tunniosutiga. See vabastab vasakul pool asuva haiuime kujulise ploki, võimaldades äratusel tööle hakata (kelluke puudub).

Ka USAs tehti puidust kellasid.

 

Astronoomiline lauakell aastast 1778. 

 

Huvi astronoomia vastu oli haripunktis selle kella valmistamise ajal. Ülemine sinine sihverplaat näitab 6 teadaoleva planeedi – Merkuuri, Veenuse, Maa, Marsi, Jupiteri ja Saturni – orbiite ümber fikseeritud päikese. Alumine sihverplaat on neljaosaline. Kell mängib muusikat (13 kella helin), sealhulgas "Air by Mudge". Seda kuulsa kellassepa Thomas Mudge'i venna loodud kella on maailmas ainult üks eksemplar.

 

Orel-kell, umbes 1760.

 
Muusikakellad olid väga populaarsed 1700ndatel.
See muljetavaldav näide on miniaaturne orel-kell, mis näitab algupäraste meloodiate pealkirju. "PLAY/NOT PLAY" numbrilaual, saab kella kas mängima panna või vaigistada. Muidu mängib see iga kolme tunni järel.  
Autor: George Lindsay, London.

Astronoomiline lauakell, 1720–25.

 
Kompleksed kellad, nagu see, tehti neile, kes huvitusid astronoomiast. Selle kella tegija, John Naylor, müüs seda kella kaua, kuna see oli väga kallis. Lõpuks pani ta selle loterii abil müüki. Iga osaleja maksis 2 guinea't ja võitja sai kella omale. Naylor ise sai selle tehinguga jõukaks.

Autor: John Naylor, Nantwich või London
8-päevane käik, vedruga üles-keeratav, pendeliga kell.

 

Reisikell, Thomas Thompion, umbes 1700.

Kommentaar: Kella kohta infotahvlil midagi olulist kirjas pole, aga igasugu huvitavaid tabloosid on sellel küll palju.

Järgmine lauakell, umbes 1730.

 

Veel mõned lauakellad, millest kohe alumisel pildil olev kell mängib ka muusikat. Kell aastast, umbes 1765.

 

Christiaan Huygens leiutas pendelkella aastal 1657. See avastus tegi kellade maailmas revolutsiooni. Kellad olid nüüd väga täpsed, eksides esialgu ühe minuti päevas. Pildil olev kell on üks esimesi pendelkellasid, aastast 1657.

Kumb neist on minuti-, kumb tunniseier? Mine võta kinni, aga miski huvitav pilu on sel kellal veel. Mida see veel näitas?

 

Lauakell kuu-indikaatoriga, umbes 1720.

Peaks olema see parempoolne.

 

Järgmine kell, millel on näidikud, millest ma ei tea midagi.

Järgnev kell on väga huvitav ja ilmselt peegeldab seda ajaarvamise aega, mis meie eest on peitu pandud. Näiteks, aastal enne 1700 oli Venemaal käimas aasta 7000 millegagi. Infotahvlilt sain vaid lugeda, et tegu on pika-kastiga öökellaga, umbes 1685. Rohkem kahjuks välja ei loe, kuna info pildil jäi väga udune.

 

Selle sama kella mehhanism näeb välja selline. Kui keegi veel arvab, et 400-aastat tagasi tehti selliseid mehanisme põlve otsas üksikute kellameistrite poolt, siis teda mõtlema panna enam vist ei saagi?

Parempoolsel põrandakellal on millegipärast neli üles keeramise avaust.

Kuulus Praha astronoomilne kell, millest loo alguses põgusalt juttu oli. Minu küsimus on, et miks muudeti kella sifferplaati? 

 

Kõike ei viitsi tõlkida, kuigi vist oleks vaja, aga las midagi jääb mõnele kellade fanaatikule ka tõlkimiseks.

 

Vahelduseks muuseumist üldist infot kellade kohta.

 

Kellade valmistamise levik. Varased kellad olid tõenäoliselt disainitud katedraalidele ja muudele avalikele hoonetele. 1300. aastate alguses tehti väiksemaid kellasid koduseks kasutamiseks. Neid omasid ainult kõige jõukamamad isikud. Need kellad olid paigaldatud kõrgele seinale, kuna neid ajasid liikuma raskused ehk kellapommid. Neil kelladel oli ainult üks seier, mis näitas veerandtunde. Mõnel kellal oli ka alarm.

Umbes aastal 1450 tutvustasid kellameistrid uut kellade tehnoloogiat ja see oli vedru, mida sai üles keerata. Need kellad olid kaasaskantavad ning võisid olla nii laual kui riiulil.

 

Kindlusestiilis sihverplaadiga kell, umbes 1500.

 

See rauast kell on väga haruldane ellujääja (survivor) 16. sajandi algusest. Ilmselt alustas see kell oma elu kui pisike tornikell, mis asetses väljaspool hoonet.

 

Muusikakambri kell, 1598.

Iga veerand-tunni ajal mängib see kell muusikat 13 kellal.
Autor: Nicholas Vallin, London.

Heksagonaalne lauakell, umbes 1550.

Sellised väikesed kaasaskantavad laualkellad nagu see, on suhteliselt haruldased. Mehanism on tavaliselt prantsuse stiilis: kellaaja näitamise osa on ülal, ning löögimehhanism asub selle all. Raami sambad on elegantse kujuga. Korpuse dekoratsioon hõlmab planeetide ja päikese ning kuu personifitseerimisi, mis põhinevad originaaljoonistustel, mille tegi meister-maalija, keda tuntakse ainult kui 'IB'.

 

Astrolaabiline lauakell, 1545.

 

Oktogonaalsel kellaümbrisel on avatavad aknad, milledesse ilmuvad figuurid. Tegelikult oli kella ülal veel astrolaabiline sifferplaat - kujutades taevaid. Kaks numbrilauda esiküljel näitavad tunde, nädalapäevi (päevaseier on puudu). Kolmas numbrilaud (taga) on alarmi jaoks.

Veel imelisi lauakellasid. Juttu pole kõigile kelladel mõtet juurde panna.

Pea pooltuhat aastat vana kell ja selle mehanism.

 

Masterpiece lauakell ja selle mehanism, umbes 1590. 

 

Miks nad sedasi mehanismi eraldi pidevalt peavad näitama? Loodavad, et äkki hiinlased kopeerivad ja teevad järgi?

 

Tuleb arvestada, et enamus kellasid on üle kullatud, sest vastasel korral kellad 500 aastat järjest kuldselt ei lägiks. Mõelge korra, mis aastal võeti elektrolüüs kasutusele ja kuidas enne seda esemeid kullati.

 

Horisontaalne lauakell, 1576.

See kell on mõeldud näitama aega, kas 12- või 24-tunni süsteemis. Kella ümber, väljas pool, on 24 pulka, sedasi saab kella omanik aega teada isegi pimedas, neid pulkasid katsudes.

Lüpsja ja lehm, automaatkell, umbes 1600.

 

Ei jõua kõike tõlkida. Edasijõudnud tõlgivad ise.

Ülemine jutt on alumise kella kohta. Kukk peab ikka tornis olema! Rist on hilisem leiutis. Nagu pildiltki näha, siis see kell on kangesti kiriku moodi. Mis tehased olid kirkud varemalt, enne, kui need tehnoloogiatest puhtaks roogiti ja palvetama asuti, seda võib vaid oletada...

Taskukelladest oleks umbes sama pika loo võinud kokku panna, aga kahjuks valgus peegeldas klaasilt valesti tagasi ja midagi fotodelt näha ei jäänud.

Ja kõige lõpetuseks pilt käekellast, milline on ka minul olemas. 

Tegu on Zeppelini 100 aasta sünnipäevaks välja lastud juubelikellaga. Vist hakati neid tootma 80ndatel, aga siin on üks aga. Saatsin kunagi kellast pildi heale tuttavale, kes luges selle sifferplaadilt välja, et kell eksib 20 km kõrgusel ühe sekundi 24h jooksul (oli vist nii, paranda Jaanus, kui valesti mäletan). 

Ilmselt on selle asjaga nii, et kella sifferplaat on Zeppelini aegadest pärit, kuid osad seierid on tänapäevastelt kelladelt ära kaotatud. Kellal pidi peal ka olema altimeeter, ehk kõrgusnäitaja ja see toimis õhurõhu mõõtmise baasil. Nii palju kui ma Zeppelinite teemat olen uurinud, siis on selle laeva juures kaks aga. See kas lendas väga madalalt, mida kinnitavad vanad fotod või lendas väga kõrgel, kindlasti kõrgemal kui 11 km. See oli sellepärast, et vältida tugevat tuult, mis oli selle laeva kõige nõrgema koht. 11 km kõrgusel on väga tugevad tuuled, mis ilmselt 20 km kõrgusel on vaibunud.

Nii palju siis selleks korraks mehaanilstest tehnoloogilistest imedest - kelladest, mida võime, kas muuseumist vaadata või haledatelt koopiatelt, millest enamus, võtmetähtsusega tehnoloogiad, on eemaldatud.

LÕPP