Kratt

Läks FB kinnises grupis teemaks, miks soovitakse teistele - head uut aastat! Lihtne vastus on, sest nii on kombeks. Tegelikult on aga sõnade taga suur jõud ja tihti ainult siis, kui ka mõte taga on. Ja nali on veel selles, et kõik võib teinekord hoopis tagurpidi olla. Vanad eestlased olid väga ebausklikud, kui keegi külla tuli ja hakkas kiitma nende loomi, siis usuti pea alati, et tegu on kaetamisega. Selle vastu kaitsti ennast igatemoodi. Küll loitsude, küll ristidega lauda seintel, küll valati elavhõbedat lauda ukseposti sisse jne. Aga, mis ma siin ikka plätran, siin on minu poolne uue aasta kingitus ja mõned eelpool kirjeldatud asjadest on seal raamatus ka sees. Kes soovib seda raamatut pdf-na saada, palun saata soov läbi e-maili või kontaktivormi, sest läbi blogi lugedes puudub sisukord ja on võibolla hoopis halvem neid jutte lugeda.

EBAUSUST, EBAUSU KOMMETEST, NÕIDUMISEST, NÕIDADEST, KRATTIDEST, LUUPAINAJTEST JA MUUST VANEMAL AJAL

2024

Pole ühtegi rahvast, kes on vaba ebausust ja isegi suurvaimud ei suutnud ega tahtnud endid vabastada sellest. Seal on aga ebausk ennem fantaasia kui rumaluse saavutus ja isegi need pole sellest vabad, kes sellega naljatavad. Sest isegi siis ei kaota ebausk, milles me oleme kasvanud üles, oma mõju meie peale, kui meie ta tunneme ära. Kuid teadlikult või teadmatult oleme meie kõik selles kasvanud. Sest isegi vastsündinu ning samuti laps ema ihus saab kaitstud „teda varitsevate vaimude eest".

Ebausk jutustab: Et last hoida vaesuse eest, peab teda söötma ainult hõbedase lusikaga. Vast enam mitte ebausuna tuntud, kingitakse praegugi ristilastele hõbelusikaid. Nii on Poolas veel tänapäev komme, et last peale ristimist suudeldakse, kuid seda ei tohi teha keegi külalistest enne vanemaid, sest muidu kasvavad lapsel kõverad jalad. Ka läheb täide soov, mis on mõeldud lapse esimese suudluse juures ning tihti võime näha sellest, et täiskasvanud inimesed suudlevad isegi täitsa võõraid lapsi.

Laiemalt on tuntud ebausk hobuserauda. Hiinas naelutatakse hobuseraud ukse peale kui kaitseese kurja vastu, kuna selle kuju sarnanevat pühale maole. Muhameedlased näevad hobuserauas poolkuu kuju: Vene talupoeg aga loodab sellest õnne sellepärast et see rauast on, mis kõik halvad vaimud suudab köita. Inglismaal on selle õnnetoov tähtsus ajaloolisel alusel: Üheksandal aastasajal valitsenud kuningas Alfred Suur kutsus oma juurde kokku mitmesugused käsitöölised ning lubas teha nende peameheks selle, kes saab läbi kõige kauemini ilma teise abita. Igaüks tõi oma tööriistad enesega kaasa. Võitjaks tuli rätsep, mille üle aga vihastas sepp niivõrd, et ta läks minema. Tema äraminek andis end aga varsti tunda, kui ühel päeval kuninga hobune oma jalaraua ära kaotas. Kõik tsunftid püüdsid kuningale abiks olla, kuid asjata. . . Samal silmapilgul ilmus St. Klemens, kõikide hobuserauaseppade kaitsevanem ülekohut kannatanud sepa saatel ning kuningal polnud ka midagi teha, kui nüüdsest peale nimetada sepp peameheks. Ühe Šoti vanasõna järgi võlgneb Iirimaa tänu hobuserauale oma püsiva kestvuse eest.

Kuna hobuseraud toob eranditult õnne, peetakse kolmteistkümmet õnnetuks arvuks. Itaalia teatris puudub loož nr 13. Mitmes Itaalia linnas puudub majanumber 13 täielikult; Ameerika pilvelõhkujail puudub kolmteistkümnes korrus ja türklased on välja jätnud isegi selle sõna oma keelest. Richard Wagneri elus mängis kolmteist tegelikult suurt osa. Ta sündis 1813. aastal. Ja lõpetas oma „Tannhäuseri" 13. aprillil ning 13. märtsil ilmus see esimest korda ja kolmeteistkümnendal kuupäeval on ta ka surnud. (Ebausk. Postimees (1886-1944), nr. 180, 7 juuli 1930. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Vanade eestlaste saun.

Vanasti oli meil kaks pühadust - hiis ja saun, viimane näis olevat isegi tähtsam. Kristlus tõi veel kolmanda pühaduse - kiriku, mis on aja jooksul vähendanud hiie pühadust. Saun on aga jäänud püsima. Veel nüüdki tarvitatakse sauna minnes ütlust: „Võta riided seljast - siin on püha paik." Saun oli koht, kus toimusid kõik tähtsamad inimelu muutused ta sünnist surmani. Saunas sünnitati, saunas oldi pulmade ajal, saunas arstiti haigeid ja sauna viidi surema ka surijad. Samuti tehti saunas kratti ja võeti muid nõidumisi ette.

Vihtlemissaunasid on õige rohkesti Lõuna-Eestis, kus vaevalt leidub talu ilma saunata. Põhja-Eestis on aga saunu vähem. Varemini olid kõik suitsusaunad, alles uuemal ajal on hakatud ehitama korstnaga suitsuta saunu. Tervislikumad on aga just suitsusaunad, nagu näitavad arstide uuemad uurimused, sest puusuits tapab bakterid. Lahtine on aga küsimus, kust on saun saanud oma alguse, kas soomesugu rahvastelt või slaavlastelt.

Saarlased arvavad, et saunas elab „saunavana", kes olevat tige olevus. Mõned teavad, et saunas elavat „saunanaine". Paistab, et alul on olnud üks ja sama saunas elav vaim, haldjas, ainult aja jooksul on ununenud ta sugu. Saun on eemal elumajast ja seal käiakse ainult vihtlemas, muul ajal üldse sauna ei minda, sest siis võib saunavaim saada vihaseks. Igakord, kui minnakse sauna, teretatakse sauna ja „saunavanat". Mandril saunavana nime ei tunta, on temast olemas ainult hämaraid jälgi, üldiselt paistab ta mandril healoomulisem, tema ei karista ise ühtegi, vaid laseb ainult teistel vaimudel karistada.

Vanad eestlased austasid sauna. Nii lausuti sauna minnes: „Tere saunale, tere sauna leilile!" Hiljemini kristluse mõjul jäi teretamine ära ja selle asemel hakati ühes endaga kutsuma sauna jumalat. Üldiselt saun on püha paik. Isegi Kalevipojale on vihtlemine nagu kroonimine. Saunas ei tohi kiruda ja vanduda, sest siis ei läheks ihu puhtaks ja tekiksid paised, samuti ei tohi saunas vilistada, sest siis läheks saun põlema. Saunas ei tohi võtta suhu sõnu kuum ja palav, vaid soe ja lämmi, sest kuum ja palav on ainult põrgus.

Üldiselt käidi saunas kord nädalas. Kohati aga käidi saunas vaid vanal kuul, sest noorekuu vihtlemisega ei kaduvat sügelemine. Saunas ei tohtinud olla peale päikese loojangut, sest siis muutunud vesi vereks ja viht lihakintsuks. Saunas käidi peamiselt reedel ja vahest ka neljapäeval, mitte kunagi aga laupäeval ja pühapäeval. Kohati ei käidud isegi neljapäeval saunas, sest siis vihtlevat nõiad ja mõni neist võiks saunalised ära nõiduda.

Saunas viheldi sisse kõik tähtsamad elumuutused. Nii viheldi seal neiu mehele ja pruut naiseks. Neiu mehele vihtlemisel tarvitati kuiva hundi- või rebasesaba, millega neiut viheldi ja ise sealjuures vastavaid sõnu loeti. Saba asemel tarvitati vahest ka vihta, millega pruut end oli vihelnud. Mõrsja vihtlemine naiseks sündis pulmade ajal, mil siis mõrsja käis koos pulmalistega saunas vihtlemas. Jõuluõhtul käinud surnud hinged saunas vihtlemas, samuti hingede ajal. Katoliku kirik kasutas selle aga ära oma huvides ja muutis hinged ingliteks ning Maarjaks. Nii räägitigi hiljemini inglite ja Maarja vihtlemisest. Selle juures katoliku kirik püüdis endisi haldjaid ja vaime tembeldada kurjadeks, millest tekkisidki tondijutud. Nii räägitakse Karksis, et vanapagan sööb need ära, kes peale teisi veel üksinda sauna jääb. (M. J. Eisen. Vanade eestlaste saun. Sakala (1878-1940), nr. 21, 21 veebruar 1933. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Mida arvab rahvausk nädalapäevist.

Neljapäeval saab rikkaks. — Reedel võetud naise söövad hundid.

Tänapäeva inimesed arvavad, et nädalapäevad on kõik sarnased, ehk kui teha mõnda erandit, siis arvatakse mõnelpool veelgi, et osa päevi on õnnetusepäevad ja osa sellevastu aga õnnepäevad. Kuid vaatame allpool, millise seisukoha võtab rahvausk.

Ehkki mõned arvavad esmaspäeva olevat halva päeva ja võrdlevad seda reedega, valitseb rahvausus arvamine, et esmaspäev pole sugugi halb päev. Üldiselt ja ka mujal tuntud mõiste „sinine esmaspäev" on pärit paastu-esmaspäevast, millal oli võimalus veel viimast korda enne paastu lõbutseda. Esmaspäeval oli keelatud igasuguste keeruliste äritehingute tegemine, teenistuskoha vahetamine, noortele abiellumine ja igasuguste teiste suuremate algatuste tegemine. Isegi korterit ei tohtinud esmaspäeval vahetada, mis kindlasti pidi andma halbu tagajärgi.

Teisipäev seevastu oli õnnelikumaid päevi. Sel päeval algatatud ettevõtmised pidid kõik harukordselt hästi õnnestuma, eriti pidi teisipäeval sõlmitud abielu olema õnnelik. Vastandina aga sellele rahvausu teisipäevasesse hästisuhtumisele asub ristiusu vaimulikes ringkondades arvamine, et teisipäevale on omane just paha iseloom, kuna nõiakultuse järgi ilmub kurat nähtavale just sellel päeval.

Kolmapäeva nimetati üldiselt erapooletuks päevaks ja sellele ei omistatud head ega halba kelleltki. Abiellumisse kolmapäeval siiski ei usutud, kuna valitses arvamine, et sel päeval abiellunud noorik jookseb vanemate juurde tagasi.

Neljapäeval, rahvausundi järgi, pidavat ilmuma igasugused vaimud ja teise ilma olevused. Mõnel pool kutsuti neljapäeva ka „torupillipühaks", millal kogu vallarahvas kogunes hulgakaupa kõrtsidesse, kus siis torupilli saatel tantsiti ja lõbutseti. Rannarahvas kindlustas endale parimat õnne kalapüügil sellega, et tõi neljapäeva õhtul peale päikese loojaminemist kalmistult mingi puuriistaga mulda ja raputas seda püünistele. Ka rikkaks saamist loodeti, kui võtta neljapäeva õhtul must kass, see kotti panna, kotile üheksakümmend üheksa (99!) sõlme ette teha ja kiriku juurde viia. Seal käidi kotiga kolm korda ümber kiriku, mispeale vanakuri siis küsima tulnud: „Mis müüa on?" Muidugi petetud teda ja üteldud, et jänes on. Vanapagan seepeale andnud siis müüjale kotitäie kulda, ja viimane ise aga kohe jooksma pistnud, et enne üle kolme teeharu lipata, kui vanapagan sõlmed jõuab lahti harutada ja pettusest aru saada. Jooksu ajal oli tagasivaatamine kõvasti keelatud, enne kui kotiga koju saab.

Reede moodsa rahvausu järgi on lausa õnnetusepäev, millal eitatakse igasuguseid uusi algatusi ja toiminguid ning reisileminekut. Muistne rahvausk pidas aga reedet õnnepäevaks, millal kõige enam eelistati abielluda. Need arvamised on aga tõenäoliselt ümber lükanud ristiusu vastuvõtt ja selle vaimne mõju rahvastele, kuna legendi järgi on Kristus risti löödud reedel. Samuti on ka reedel sündinud Aadama ja Eeva patulangemine. Huvitav on, et reedel oli keelatud igasugune puhastamine, sest kes tubasid pidi koristama ja pühkima sel päeval, kaotas elus oma õnne ja reedel pühitud õue tuhnivad sead segi. Reedel sündimine oli inimesele suurimaks õnnetuseks (neil pidi küll vasak käsi paremast osavam olema), kuna ta pidi saama mureliku elu, olema kiuslik ja tige ning surema noorelt. Reedel ristitu pidi langema kohtu alla ja sel päeval kositud naise pidavat hundid sööma. Rikkaks pidavat saama see, kes reedeti küüsi lõikab. Usuti ka, et kui reedel sajab vihma, tuleb seda ka pühapäeval. Majapidamistöödes nõuti, et reedel ei tohi lõpetada meeste kangast, muidu saavad mehed väljas peksa. Samuti ei tohitud reedel hakata kuduma püksikangast, sest reede oli vitsaandmise päev ja kui keegi sel päeval kootud püksi kandis, sai nendega peksa. Karjanduses oli valitsemas arvamine, et reedel pole hea tuua teisest perest põrsast, kuna see põrsas ei kasvavat siis suureks seaks. Ka reedel sündinud vasikast ja varsast ei kasvavat eluloomi.

Laupäev pidi olema soodus pea kõigiks ettevõtmisteks. Rahvausu põhjal oli laupäeva õhtu püham kui pühapäev. Laupäeva õhtul ei tohitud mingisugust tööd teha. Kes laupäeval vilja välja annab, selle ait jääb varsti tühjaks. Laupäeva õhtul vihtlemise ajal ei tohitud ahjus tuld segada, muidu juhtuks vihtlejale äpardusi. Enne saunaminemist pidi peotäie soola ahju või kerisele viskama, kui taheti vihtlemisest kasu saada. Kui ema tahtis tütreid kiiresti mehele panna, vihtles ta neid rebase sabaga. Saunas ei tohtinud kellelegi keelata vihta ega leili, sest neile heatahtlikele inimesile, kes saunaleili ja vett teistega jagavat, antavat põrgus janu kustutamiseks vett, ka antavat neile seal aega end puhastada. Saunas oli haudumata vihaga vihtlemine keelatud, sest muidu tekkivat ihule kärnad ja vistrikud, mis väga visad paranema ja kaduma. Ka oli saunas halvasti rääkimine keelatud, või kes seda tegi, see ei saanud oma ihu puhtaks. Laupäeva õhtul enne päikese loojaminekut ei tohitud enam sauna vihtlema minna. Usuti, et vihtleja peseb end verega ja vihtleb vitsakimbuga. Ka vanapagan pidavat ilmuma vihtlejat tülitama, nimelt tapab ta kange leiliga vihtleja või viib ta kaasa. Ka mõteldi, et pimeduse varjul libahundid tungivad sauna ja hakkavad endid vihtlema.

Pühapäeva suhtes valitseb kõikjal arvamine, et see on soodsaim kõigist teistest nädalapäevadest. Õnnelikud on inimesed, kes pühapäeval sündinud, neil olevat peale muu ka veel võimu tulevikku ennustada. Keelatud oli pühapäeval villa võtmine või kaalumine, kuna muidu pidid jääma lambad haigeks ja lambaõnn pidi majast lahkuma.

Eelpool loetletud tähelepanekud kasutas maarahvas möödunud sajandil veel õige sagedasti, millised nüüd aga on suutnud välja tõrjuda praegusaja hariduslik tasapind. Neisse ebausu võimeteisse usuvad veel vaid vanemad inimesed, kellede üks osa hinge on moodustatud just ebausust, kuid nooremate seas on vanarahva kogutud teadmised ja elutarkus täiesti kadunud. (M. L. Paju. Mida arvab rahvausk nädalapäevist. Meie Maa (1919-1944), 15 august 1938. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Mida teha selleks, et laps saaks raamatulugemise hõlpsasti selgeks ja oleks tark.

Sellest ebausust siin mõningaid näiteid. Üks põhilisem kujutelm näib olevat selline: kui laps oma esimeste elupäevade jooksul puutub kokku raamatuga (või ka ainult raamatu lehtedega), siis tal on pärast raamatu õppimine kergem ning ta saab targaks inimeseks.

Selles mõttes pannakse vastsündinud lapse juurde piibel või lauluraamat, vahel loetakse ka vastsündinu parema kõrva sisse issameiet, et ta saaks „hästi kerge pea raamatut õppima", et temast saaks „raamatu mõistja", „õpetatud mees" jne. Häädemeestel kästakse vastsündinud mässida kõige pealt ajalehepaberisse, siis saab temast tark. Harglas arvatakse, et kui ema raseduse ajal loeb tihti raamatut, siis laps saab ruttu lugemise selgeks.

Sama tagamõttega pannakse lapse juurde kas raamat või raamatu leht ristimise puhul. Kui laps viiakse kirikusse ristida, pannakse ta mähkmete vahele või mütsikese sisse raamatu („pühakirja raamatu") lehti, harvemini terve raamat, ikka selleks, et temast saaks „kerge peaga ja tark laps". See komme näib olevat meil tuntud enam Lõuna-Eestis. Ristimise puhul lugegu ema kodus raamatut, siis kasvab lapsest jällegi tark ja kirjamees. Pärast ristimist võtab vader, kelle käe peal laps oli, ta ruttu mähkmeist välja ja sätib raamatu ette, kusjuures ta lapse käega raamatut sorib ja lausub: „Käed töö tegemiseks valla, raamat ruttu pähe, jalad kärmest käima!" Või kui seda ei tehta, siis pärast ristimist piiratakse kolm korda raamatuga (küllap vist vaimuliku raamatuga) ümber lapse pea, või ka vajutatakse talle otsa ette kolm korda kõik ikka selleks, et tal saaks „raamatu järgi himu olema" ja oleks tark.

Noh, kui ristsed möödas, siis on tükk aega vahet, enne kui aabitsaorjus kätte jõuab. Sel vaheajal erilisi võtteid raamatuvõtmise kergendamiseks ei ole. Kuid siiski: esimene lapse peast leitav täi tapetagu lauluraamatu kaanel või pandagu muidu raamatu vahele, jällegi saab lapsel „kerge pea".

Aga siis jõuab kätte aeg, kui tuleb hakata tähti veerima ja kokku lugema. Kui see päris libedasti ei lähe, ähvardatakse jõuluks sigade lauta viia ja muud niisugust. Söödetakse lapsele sea nina, et siis saavat „targaks kirjutajaks". Setud söödavad lastele sisse raamatu tuhka, et nad saaksid ruttu raamatu selgeks. Tähtede õppimisel tuleb tikuna tarvitada õlekõrt; kõvem tikk pole sellepärast lubatud, et teeb pea „kõvaks".

Raamatut lugedes on lastel vallatlemine keelatud. Kes lugedes jalgu kiigutab, hällitab jalgel vanapagana lapsi. Kes raamatusse puhub, puhub tarkuse enesest ära ja tähed raamatust välja. Raamatut ei tohi pärast lugemist lahti jätta, sest siis tuleb vanapagan, kes ise raamatut avada ei oska, ja paneb sealt kõik tarkuse enda pähe. Ka läheb õpitu siis meelest ära, kui raamat jäetakse lahti. Raamatut lugedes ei tohi süüa, siis süüakse see ära, mida loetakse, ja pähe ei jää midagi. Kuuvalgel ei tohi raamatut lugeda, kaob tähtede tundmine. Kui raamat maha kukub, peab talle üles võttes suud andma, siis on alati „hea raamatulugemise himu".

Kui raamat ei hakka pähe, tuleb sauna minnes kohe külma vett pähe panna ja pea hästi puhtaks pesta (!); tuleb hammastega närida seda raamatut, mis ei taha pähe hakata; tuleb raamatuga lüüa kolm korda vastu otsaesist või vajutada vastu meelekohti ja panna ööseks pea alla. Need mõtted on õpilaskonnas praegugi praktiseeritavad. Mõni tudengki kardab raamatut lahti jätta, et „siis läheb kõik meelest ära". (Raamat ja lugeja. Sakala (1878-1940), nr. 29, 15 märts 1930. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Mustkunst ja mustkunstnikud Läänemaal.

Kratid, vedajad ehk pisuhännad.

Kõiksugused lohemaod, muinaslooliselt ehitud imeelukad ja maod on olnud kõikide aegade ja rahvaste peidetud ja maa-aluste varanduste valvajad, kes lamavad kulla hunnikutel või varanduskastidel suurte jollis silmadega nagu veskikivid, nagu üks jutt ka Haapsalu lossist jutustab. Ennevanasti olnud paljudel peremeestel Kratid, pisuhännad või vedajad. Kõneldakse, et isegi praegu veel olevat Võnnus mõnel peremehel kratt. Üks kolmnurkne tulesoru tulevat alati Võndu läänepoolt, teine käivat üle Paemurru mäe põhjast lõunasse (J. Mänd, Võnnu). Tavaliselt ilmub kratt pisuhänd suure, tulise lohena raksudes ja sädemeid puistates, ka kassina, koerana, Vormsis arvatakse isegi et kajakana, mööda maad kihutades või õhu kaudu ning kaob siis kas kuskile korstnasse või vajub ungast sisse. Sagedasti võtab aga kratt endale veel muid kujusid.

Nii näinud kord üks Võnnu mees, sügisel pilkasel pimedal ööl, Leku ja Sarapiku perede vahelt möödudes, mööda maanteed tulevat endale vastu ratta rummu, millel puudunud pöiad kodara otsad aga puutunud „krati" kihutamisel vastu maanteed ja ajanud välja tulesädemeid mõlemast otsast ning kihutanud temast sisisedes mööda. Kratt võib veereda tulise kerana mööda kiviaeda ja mööda teed (J. Mänd Võnnu). Kratt võib aga enese ka tuulispasaks muuta. Kord nähtud vedajat või kratti heinamaal. Lapsed nähes kratti hakanud lobisema ja öelnud: „Näe, vanamees tuleb täna nii hilja, näe kui väsinud ta on" silmapilk muutunud kratt tuulekeeriseks ja puistanud heina-saod laiali. Isa pahandanud poiste jutu peale et: „Vaat' nüüd missugune pahandus teie loba pärast."

Kaugelt vaadates näib kratt väikese tulena, liginedes aga kasvab ta kiiresti, tuld ja sädemeid pursates. Noarootsis kõneldakse isegi et ta mahalangemisel või ungast sisse minemisel olevat kuulda paukumist ja raginat, ning samuti kukkuvat maha kive ja sädemeid, See kõik näib vihjavat tulekuulidele mis lõhkedes plahvatavad ja pole kaugeltki nii haruldased nagu harilikult arvatakse, ka keravälgud ja lendtähed on andnud põhjusi sarnasteks ebausklikeks arvamiseks, mida meie esivanemad pidasid surma ennustajaks.

Aastal 1846 sõitsid pimedal ööl kaks Haapsalu kalurit Noarootsist koju. Äkki nad nägid maapoolt tulevat otse nende poole üht tulejuga. Vaevalt saanud üks neist hüüda: „Kratt tuleb!" kui tulejuga lasknud paati ja täitnud selle tulega, nii et nende kasukad, mis nad tõmmanud üle pea, võtnud varsti tuld. Et nad aga olnud päris vait, tõusnud kratt varsti üles ja lennanud põhjapoole (Noarootsi, Haapsalu). Aastal 1847 tulnud sügisel mõned Saaremaa kalurid väikesele Kumara saarele (Gummörda), kus olnud sel ajal ka kõrts. Neil oli kaasas salakaupa, mis nad toonud Soomemaalt, need andnud nad kõrtsmikule hoiule. Kõrtsmik aga müüs kaubad ära ja ütles hiljem ta olevat need pidanud kartusest raudrüütlite ees merre viskama. Kalurid aga said teada, kuidas asjakäik tegelikult olnud ja ütlesid: „See peab sul olema viimane kord varastada!" Vastu jõulusid ta läks maismaale ja veetis mitu päeva paljude noorte inimeste seltsis Küdeva lähedal Puise kõrtsis juues ja lõbutsedes. Keset joomingut lausus ta äkki: „Mu süda on nii raske, nagu oleks tulemas suurem õnnetus". Sääl sai ta äkki kolm üksteisele järgnevat lööki, kukkus maha ja sai ainult veel niipalju öelda: „See oli kratt!" ning suri kohe selle järel. Ta korjus pandi kirstu, kuid järgmisel hommikul oli puusärk purustatud kildudeks ja korjus, kel nina ära järatud, visatud põrandale. Ka teise puusärgi avas kratt, vedas laiba ära ja jättis tühja puusärgi maha, mis nõnda ka maha maeti.

Kratt toob oma peremehele raha, herneid, sinki, tangu, vilja, linast riiet ja teisi asju, mida ta veab teiste peremeeste aitadest ja salvedest. Ta toob ka piima, mida ta lehmadel udaraist lüpsab või imeb. Hiiumaal valvas kord ühel ööl laudas talunaine oma lehma, kellel piim hommikuks oli ära lüpstud, ja nägi kuidas pisike laps imes lehma udarat. Kui ta lähemale astus, kadus laps maa alla (Hiiumaa). Vana Noarootsi rannavaht Hollmann tuli kord õhtul Paslepa kõrtsist koju ja kohtus kratiga, kes nägi välja nagu suur tugev mees kaks sõrmkinda täit vilja üle õla visatud. Ta küsis temalt: „Miks sa nii vähe kannad?" Kratt vastas: „Ptüi, ma ei taha enam krati nime kanda, kui ma ei peaks suutma rohkem taluda!" Viskas sõrmkindad maha, mis kohe suurteks viljakottideks muutusid ja hakkas vanameest hirmsasti peksma, nii et see arvas juba oma viimase tunnikese olevat tulnud; õnneks tuli välja pastori koer ja kihutas oma haukumisega krati minema.

Kratt teenib oma peremeest ka kaitsva majavaimuna varaste ja vaenlaste vastu. Selle tasuks peab peremees teda toitma tangu või riisipudruga ja võileivaga; söök tuleb panna lautsile (surnulava) või pööningule (Noarootsi, Vormsi).

Kui aga ei peeta sest krati toidusedelist kindlasti kinni, võib kratt oma peremehele sünnitada pahandust (Noarootsi, Hiiumaa, Vormsi). Niisiis rikkunud kord üks poiss, kes kratti igapäev toitnud, krati söögi ära; jõuluajal 1846, läinud seal maja põlema ja põlenud maani maha (Noarootsi).

Kratti võib kinni pidada või sundida veetavast varandusest või viljast osa ära andma kui lüüa kolm korda tulerauaga, või päästa midagi lahti, näiteks pastlapaelad. Sel korral, kui kratt kinni pannakse valgub ta tulejoana mõõda oma peremehe maja katust laiali ja süütab selle põlema.

Taebla vallas, Turvalepas olnud tuntud üks peremees, keda teeninud kratt. Üks valla vaene näinud kratti tulevat ja päästnud pastlapaelad lahti, kohe valgunud kratt mõõda oma peremehe maja katust laiali ja süüdanud selle põlema (J. Mänd, Võnnu). Teisendi järele ei pista kratt, kui ta kinni pannakse, maja põlema, vaid laseb varanduse, vilja, raha jne maha kukkuda, mis siis saab krati kinnipaneja omanduseks.

Mõned mõistavad krati ka sõnadega kinni panna. Ühel jaaniõhtul tulnud ühele vanale poolpimedale kerjusnaisele Nõval kratt mõõda maanteed musta kassina vastu. See pidanud ta sõnadega kinni, võtnud ja viinud siis jaanitulele, kus poisid teda jaanitulel hoides ähvardanud ära põletada. Kohe tulnud ka sinna üks talupoeg ja hakanud paluma et nad laseks ta lahti, mis ka sündinud. Samal õhtul nad saanud kätte veel teist kaks kratti, nendega tehtud samuti ja lastud hiljem peremeeste palve peale lahti (Kärdla).

Kuna ühele mehele ta naabri kratt tegi väga palju kahju, vaevas ta loomi, lüpsis lehmadelt piima ja lõi lärmi, pani kahju kannatanud vana peremees ta kinni, nii et ta ei saanud ennast liigutada ja peksis ta siis tublisti läbi, tappa ta aga teda ei julgenud, sest siis oleks võinud ka krati omanik saada surma (Kärdla). (Mustkunst ja mustkunstnikud Läänemaal. Lääne Teataja, nr. 7, 27 jaanuar 1934. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Tavaliselt tuuakse (Russwurmi järele) kratt kaugematest kohtadest nagu Saaremaalt või Ruhnust, kus targad veel oskavad vanaaja kunste (Noarootsi). Kuid kratti võib endale ka ise teha ja see sünnib mitmesugusel viisil. Selleks võetakse üheksa asja, teiste hulgas ka vana saunaviht, plekist toru, tükk vana vankrit, ratta rumm, tükk äket, viisurajakad, luuavars ja mitmesuguseid lippe ja lappe; teised jälle panevad vanale luuale puujalad alla ja pika kaltsudest saba taha (Noarootsi). Pea tehakse ühest vanast potist, nina klaasitükist, käed hasplidest, millel töötanud 100 aastane naine. Teha tuleb kratti 3 neljapäeva õhtut ristteel, kolmandal, teisendi järele ka neljandal neljapäeva õhtul tuleb kurat 3 tilka verd saama ja lubab selle eest kratile elu anda. Vereandmise juures tulevat öelda järgmisi sõnu: Kurat, ma annan sulle oma hinge, anna sa mulle oma varandused! (Haapsalu). Selle järele tulevat kurat ja kratt saavat elavaks. Kui aga kogemata unustada mõni sõna ütlemata, siis jäävat kratt kas vigaseks või poole hingega. Teisendi järele ei tehta kratti ristteedel, vaid saunas, kusjuures jätkuvat ühest neljapäeva õhtust.

Kord olnud nälja-aeg. Peremehel olnud enne jõulupühi veel ainult üks leib seepärast ta käskinud sulase sauna magama minna. Sulane läinud. Keskööl ta ärganud kahina peale üles ja näinud, et naabri peremees teinud saunas kratti. Sulane pidanud sõnad meeles ja lasknud naabrimehe ära minna ning hakanud siis ka endale kratti tegema, kuid unustanud vahepeal muist sõnu ära ja nii jäänud kratt kolme jalaga. Naabriperemees käskinud oma kratti minna ühe kuninga varandust ära tooma, sulane jälle andnud käsu oma kratile tuua ära pool sest varandusest, mis naabrikratt pidanud peremehele vedama. Peremees hädaldanud, et jõulud käes ja pole midagi süüa, sulane söönud ka viimase leiva. Sulane peremeest trööstima. Ära muretse, varsti on meil kõiki küllalt. Peremees naernud sulase juttu, kuid varsti olnudki kõik salved vilja ja aidad varandust täis ning meestel alati kõige paremad road laual. Peremehel jäänud asi mõistatuseks. Sulane seletanud siis peremehele, mis ta saunas näinud ja et ta teinud ka endale krati, kes neile olevat vedanud selle varanduse. Kord saanud kolmejalgne ja neljajalgne (kratid) kokku ja hakanud kiskuma. Kord olnud ikka kolmjalg all ja nelijalg peal, siis jälle nelijalg all ja kolmjalg peal, lõpuks aga saanud kolmjalg nelijalast võidu ja murdnud ta maha (Võnnu). Sulane ja peremees olnud sest ajast peale rikkad mehed. Sagedasti on aga krati tegemisel juhtunud, et paljud kratitegijad on oma töö tulle visanud, või kratt juba täiesti valmis, on hakanud end juba liigutama, ja siis on nad oma enda kätetöö eest hirmunult põgenenud (Haapsalu).

Sama raske, kui krati tegemine, on temast ka lahti saada. See õnnestuvat siis, kui ta müüa kellelegi odavamalt kui ta on ostetud, kui ta aga kellelegi kinkida, siis tulevat nad jälle oma vana peremehe juurde tagasi (Haapsalu).

Kratist lahti saamiseks viiakse ta veel ka samale ristteele, kus ta tehtud ja paludes jumalat tõugatakse ta enesest eemale, kratt jooksvat nüüd üht teeharu mööda minema, teisendi järele uut peremeest otsima (Noarootsi).

Kui kratt jääb kedagi teenima kuni ta surmani, siis ei kao ainult krati veetud varandused, vaid kratt veab ka ta hinge põrgu tulesse ja närib ja piinab seda. (Mustkunst ja mustkunstnikud Läänemaal. Lääne Teataja, nr. 8, 31 jaanuar 1934. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Nõidumisest Lääne-Eestis ja Lääne-Eesti saartel.

Et veel tänapäevalgi leidub ebausku ja usku nõidadesse ning nõidumisse, see on enam kui kindel. Nagu ebausul üldse, nii on ka nõidumisel väga laialdased piirid. Ja mida mõistetakse üldse nõidumise all? Siia kuuluvad kõiksugu manamised, sõnadega nõidumine, maagia, mustkunst jne. Vanasti arvati, et mida kaugemale, põhja poole minna, seda kangemaid ja kuulsamaid nõidu leiame. Nii olid Soomes kangemad nõiad kui Eestis, kuid kõige kangemad nõiad elasid aga Lapimaal. Meil aga peeti, või õigemini pidasid noarootslased vormsilasi, vormsilased hiidlasi, hiidlased aga jälle saarlasi, saarlased ruhnlasi kangemateks nõidadeks. Nõnda siis kõigist mainituist olid ruhnlased kõige vägevamad nõiad. Saarlased kirjutasid neile juurde ja mõtlesid neid olevat kõiksuguste üleloomulike võimetega, mistõttu neil õnnestunudki paremini kalapüügid; nad võinud valitseda tuult jne.

Teatavasti olid keskajal nõiaprotsessid väga sagedased ja „nõidade“ põletamisest, kes olid süütud inimesed, on säilinud päris jubedaid lugusid. Vanemal ajal, ehkki olid nõidumise vastu karmid seadused, on „nõidumine“ olnud palju laialdasem. Kuigi meil pole olnud nõiaprotsesse ja nõidade põletamisi (autor: siin on mõeldud Lääne-Eestit) on meil ometi säilinud palju arvamisi ja nõidusekombeid. Allpool olgu esitatud mõned huvitavad jutud, mis puudutavad nõidumist.

1643 a. laskis peamees Fallentin Skilling Hiiumaal ühe nõiduja kinni võtta, laskis teda 4 nädalat valvata ja saatis siis Rootsimaale.

1645 a. loeti Lääne-Nigulas paljusid inimesi nõidadeks ja kuradiga ühendust pidajaks, mispärast need tulid ära needa.

Hanilas usuti 1694 a. Tiskan Mardist (Saksa Mardist), et ta on nõid ja Hint Clas tunnistas, et ta olevat end esmalt võõra, pärast oma keeles kuradile ära vandunud.

Laksi Jüri naisest usuti, et ta võivat piima ära teha st. lehmi nõiduda, mistõttu need siis andvat kas head või halba piima.

Selle aja nõiad tegid peamiselt tegemist ka haiguste arstimisega, milleks nad tarvitanud õnnistavaid sõnu, mispärast neid nimetati lausujaiks.

1641 a. 20. veebruaril saab Maret Poyle Jürgensi naist Hiiumaal kirikupostis karistatud ja 10. märtsil 1650 a. teatatakse, et ta on surnud ja maetud väljaspoole surnuaeda ning astunud jumala ette.

Nõnda siis arvati, et nõiad peavad kuradiga ühendust, kellelt nad saavad oma üleloomulikud võimed. Vaatame allpool lähemalt milliseid ebaharilikke võimeid omasid nõiad peale ülalmainitud võimete haigusi arstida, kedagi haigeks nõiduda või kurja silmaga looma või inimest „ära teha". Olgu muu seas mainitud, et see kurja silma usk ja sellega ühenduses olev nõidumine on Läänemaal mõnel pool veel väga sagedasti esinev nähtus. Nõiad, kui nad istuvad ahjuluudade selga, et sõita Blocksbergi mäele, muudavad ahjuluuad mustadeks hobusteks. Nõiad võivad end muuta väikeseks nagu hakid, kaarnad või varesed, või nõid võib end muuta igaks soovitud asjaks. Sagedasti vaevavad nõiad loomi ja inimesi luupainajana või imevad lehmadel kassidena ja madudena udaraist piima.

Kord läinud Hiiumaal üks naine lauta lehma lüpsma ja näinud kuidas suur must madu imenud lehma udarast piima. Naine tahtnud madu tappa, kuid saanud talle anda ainult valusa nähvaka, sest madu pugenud kiiresti lauda seina alt läbi. Varsti tulnud naabrinaine paistetanud näoga ja ütelnud: „Miks sa mulle sedasi tegid? . . ." Naabrinaist peetud nimelt nõiaks, kes käinud öösiti luupainajat tegemas. Kui ükspuha millist asja, milleks nõid moondunud on, vigastada, siis kannatab selle all nõiaks käia. Nõia hing võib kehast lahkuda putukana, porikärbse, parmu, kärbsena jne. Pööratakse nüüd sellise nõia keha, mis sel puhul kusagile lebama jääb ja sellises olekus harilikult tuulispasana käib naabrite aidast vilja ja varandust vedamas, ümber või asetakse keha kuidagi teisiti, siis ei pääse hing enam kehasse tagasi ja nõid peab surema.

Kord nägi üks talupoeg üht soldatit nagu surnut maas lamamas, tõstis ta üles ja tema juures ühtki elumärki leidmata jättis ta jälle lebama, kuid keeras ta ümber nägu alaspidi. Varsti tuli lennates üks sitasitikas istus soldati peale ja ronis seal ikka edasi-tagasi just nagu suures hirmus midagi otsides. Talupoeg keeras nüüd soldati jälle ümber, nägu ülespidi ja kohe puges sitikas tal suust sisse. Soldat lõi selle järele, nagu raskest unest ärgates järsku silmad lahti, ja kui kuulis, mis sündinud, palus talupoega sest mitte kellelegi kõnelda, mida see ka lubas.

Nõiad võivad needmisena lasuda põldudel, kus midagi ei kasva ja elumajadel, kus midagi ei õnnestu. Ühel Noarootsi talupojal lõpnud terve kari, seesama juhtunud ka ta eelkäijal, ehk küll laudad olid head ja kuivad. Nõiad võivad saata kaela inimestele ja loomadele mitmesuguseid haigusi, sellised olevat nimelt kõik haigused, mille loomulikke põhjusi võimatu leida ja need olevat kuradist või nõidadest saadetud. Nii arvatakse Noarootsis (ka Vormsis), et jooksvahaigus (reuma) olevat mitmesuguste kurjade vaimude (Gauar) töö ja neid olevat 7 kuni 10. Neid võivat ainult valitseda targad (tugevad) mehed (tom ära starka ive han) sundides neid metsas inimesest välja tulema või ka sisse minema.

Üks rootsi naine Haapsalus sattus ühe külalisega tülli, mis lõppes ägeda sõnavahetusega. Kui ta koju tuli, oli ta kuue aastane poeg, enne päris terve, läinud äkki hullumeelseks, kiskus puruks oma riided, ei kuulanud isa ega ema kisendas ja jooksis nendest eemale. Et ta ka mõne päeva pärast ei paranenud, küsis ema ühelt targalt Sutlepa mehelt nõu. See ütles, et poiss olevat nõiutud ja andis talle miskit veinisarnast vedelikku, mida ta pidi poisile määrima laubale ja andma sisse iga päev ühe sõrmkübara täie: hoiatas aga et ta nõiale midagi ei laenaks, sest siis ei saavat poiss enam kunagi terveks. Kui ta koju jõudis tuli naabrinaine laenama heegelnõela, seda talle aga ei antud, varsti oli poiss terve.

Nõia needus mõjub isegi terve suguvõsa peale. Üks mees Paslepast varastas oma naabrinaiselt kapsapäid ja naabrinaine lausus nad ära, soovides et terve ta suguvõsa jääks paljaspeadeks. Sest ajast peale on kõik mehed ses suguvõsas paljaspead ja enamasti väga vaesed. (Nõidumisest Lääne-Eestis ja Lääne-Eesti saartel. Lääne Teataja, nr. 4, 17 jaanuar 1934. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Kuidas kuri silm võib loomi ja inimesi „ära teha" sellest mõni näide. Võnnu vallas Aamsi külas käinud kord keegi vanaeit naabrinaise põrsast vaatamas ja lausunud lahkudes: „Nigulalt saab ikka häid põrsaid." Kui ta ära läinud ja põrsale mindud süüa viima, olnud enne hästi hea isuga, põrsas „ära tehtud". Roninud mööda lauda seina kribinal üles nagu orav ja pole söögi ligi tulnudki, näinud välja nii nagu oleks ta läinud hulluks. Perenaine läinud naabrinaisele oma häda kurtma „Oh pole viga midagi", lausunud see, võta seda rohtu, suitseta põrsa nina ees ja mis üle jääb puista ta toidu sisse, küll ta siis terveks saab." Nõnda tehtudki ja põrsas saanud terveks. Rohi millega põrsast arstitud olnud nimelt nn „nõiarohu oks", teadusliku nimetusega (Lycopodium complanatum) - harilik karukold, mis kasvab soodel ja rabadel.

Samas külas juhtunud edasi niisugune lugu, kus „tehtud ära" imik, kes pärast seda pole enam tahtnud emarinda võtta. Küll proovitud kõiksugu kunstisid: ema lüpsnud kirikus jutluse ajal nisast piima, kuid ükski asi pole aidanud. Laps karjunud ja röökinud, kui talle emarinda pakutud. Lapsele manustati siis niisujuurt ja see mõjunud, laps hakanud esiteks hirmsasti oksendama ja võtnud siis hiljemini vastu pakutud rinna ning saanud terveks.

Väga sagedasti kõneldakse madudest, sisalikest ja ussidest, mis olevat nõiduse läbi inimese sees sünnitatud. Russwurm arvab olevat võimaliku, kraavi vett juues, mõningate kahepaiksete munade sattumise inimesse, kus need niikaua edasi arenevat, kuni ägedad roojamised need kõrvaldavad. Ka pidavat maod magaval inimesel suust sisse pugema ja sünnitama hirmsaid valusid.

Üks aadlik Hiiu- või Saaremaalt läks kord oma käimapeal oleva naisega heinamaale, naine oli väsinud ja heitis heina kaarele pikali ja jäi magama. Mõne aja pärast tuli mees tagasi ja nägi veel mao saba, kes naise sisse pugenud, suust välja paistvat. Ehmunult äratas ta naise üles, ei lausunud talle aga sõnagi, vaid küsis ainult kuidas ta end tundvat, mis peale naine vastas, ta tundvat südame all miskit külma. Ta rahustas teda ja arvas, et see tulevat külmetamisest; koju jõudnud, saatis ta aga kohe arsti järele, kes varsti saabus. See lasi piima kuumaks ajada ja käskis naist, kuna see tundvat rinna all külma, tulist piima-auru sisse hingata. Madu tuli kohe välja, kukkus tulisesse piima ja kõrvaldati silmapilk, ilma et haige sest midagi oleks märganud. Arst andis talle rahustavaid pulbreid ja naine tundis end täiesti tervena. Alles pärast ristimist, jutustas mees poja varrudel suurema seltskonna kuuldes, mis oli sündinud. Kuid nagu nimetatud leidub inimesi nõidu, kes võivad inimestele usse sisse nõiduda.

Reigi lähedal Sigalas oli üks vana nõiduja (Tryll Karl), kes kord pakkus teistele kõrtsus napsu. See võttis pakutu vastu, kui ta tahtis seda tühjendada, märkas ta viinas olevat midagi kõva, nagu tükk klaasi ja üks ta kaaslasi tundis sedasama, mispärast nad ei tahtnud juua, vaid andsid selle kõrtsmikule tagasi, nõudmisega, et ta hoiaks selle alal kuni järgmise pühapäevani. 8 päeva pärast kõrtsi tagasi tulles, leidsid nad klaasist väikese ussi ja pakkusid nüüd nõiale sellest klaasist juua. Et see seda ei tahtnud teha, hoidsid nad teda kinni ja kallasid klaasi sisu talle põue, varsti pärast seda tundis ta end halvasti, jäi haigeks ja suri varsti ära, ilmus aga kodukäijana uuesti (Kärdla).

Üks mees Vormsis sattus (1852 a) ühe naabrinaisega tülli, kes selle tagajärjel nõidus talle ussi jalga. Tekkis mädanik, 9 konti mädanesid jalast välja ja lõpuks rippus jalg veel ainult ühe kõõluse küljes, mehel oli surm silmaga näha. Öösel ilmus üks hall mehike, kes talle soovitas jala maha lõigata, siis ta saavat jälle terveks, sest ta päevad ei olevat veel loetud. Kui ta ärkas, jutustas ta seda oma õele, kes kohe mehel jala maha lõikas, selle linasesse riidesse mähkis ja siis ühte kasti pani. Jala tönkast aga ronis välja üks 5 tolli pikkune 12 jalgne uss, seljal läikivate soomusnäsadega, nagu nööpnõela pead; uss mähiti ühe riidetüki või haavakoore sisse, et pärast visata tulle, mis läbi saavat teatavaks nõid. Kui aga mõne tunni pärast hakati ussi otsima, oli uss kadunud (Noarootsi).

Paljud inimesed tunnevad „mustkunsti" ja omavad ühe raamatu, mil on mustad leheküljed valgete tähtedega, mida nad aga kellelegi ei näita. Ühel vanal naisel Osmussaares on selline raamat, ta isa oli tulnud Hiiumaalt, ja mõistis seda lugeda, selle tagajärjel, kogemata valest kohast lugedes, jäi ta poeg viimaks hullumeelseks (Osmussaar).

Võnnu pool kõneldakse, et peale musta raamatu või seitsmenda Moosese raamatu olevat nõidadel ka veel nõidumiseks nõiakonks ja nõiakook. Kooguga tõmbavat nõid inimesi oma võimu alla, konksuga vabastavat neid jälle nõiduse võimusest. Selle konksu ja koogu saab, kui võtta kinni elus konn ja esimesel neljapäeva õhtul viia sipelgapessa. Teisel neljapäeva õhtul tuleb minna uuesti sama sipelgapesa juurde, kuid tuleb hoida omal kõrvad kinni, et mitte kuulda konna karjumist. Kui nüüd kolmandal neljapäeva õhtul veel sipelgapesa juurde mindavat, leitavat sealt kook ja konks, mis konna luustikust järele jäänud,need ongi nõiakook ja nõiakonks.

Et nõiduse võimust väikeseid lapsi vabastada, kellest sel põhjusel enamasti pooled esimesel aastal surevad, antakse nurganaistele, kohe peale mahasaamist odraleiba (kokobre) ja juustu (Noarootsi).

Nõidumise vastu on mõjuvad rohud veel küüslauk ja murulauk, edasi puhutakse lastele tulist põletatud viina hõngu ninna, mis olevat kõhuvalude vastu, kas olgu need siis loomulikud või nõidumisest tekkinud valud, või neile pannakse rinnale pigi, soola või juuda sitta (Asa foetida). Ka kannavad neid aineid täiskasvanud rätiku nurkade sees ja naised on kandnud seda lõhnavat vaiku ka oma sõlgede all.

Kui laps magab rahutult, siis pannakse ühel neljapäevasel päeval 9 tulist sütt ta vanni vette ja seda korratakse ka veel kahel järgmisel neljapäeval (Noarootsi).

Nõiduse vastu tarvitatakse edasi, nagu kord juba mainitud nõiarohu, nõiapuu oksi või harilikku karukolda ja tokkroosi (Althaea officinalis). Eriti tugev nõiduse vastane vahend on aga nõia enda veri. Kui mõne haiguse tekitajat tuntakse, siis püütakse endale hankida üks tükk ta riietest, või lõigata ta maja palkidest laaste, mis siis pannakse põlema ühes juuda sitaga (Asa foetida); see suits juhitakse haigele kohale, kui aga teda ei tunta, lõigatakse kolmelt oma maja ukselävelt laaste ja tehakse nõndasama (Noarootsi). (Lääne Teataja, nr. 5, 20 jaanuar 1934).

Harilikult on need lausujad, kes teavad ka varaste vastu loitsumis või nõidumis valemeid või oskavad ärapeidetud asju üles leida kas kaartide, musta ehk 7 Moosese raamatu või põletatud viina pealt vaatamisega.

Üks tüdruk tuli Saaremaalt Hiiumaale Vaemlasse, kus mõne aja eest oli varastatud 25 rubla banko. Ta pani kaardid välja, vaatas põletatud viina pealt ja ütles siis, kus varas asub, ühtlasi aga ka seda, et ta panevat ise selle raha järgmisel ööl aida ukse pakule, nõnda ka sündiski.

Kord olnud enne Marti Suuremaa mehed miski asjatoimetuse parast Saaremaal ühes talus. Ühele Suuremaa mehele meeldinud väga saarlase pussnuga ja ta pistnud selle kellegi nägemata saapa säärde. Kui Suuremaa mehed lahkunud, märganud saarlane oma pussnoa kadumist ja lausunud: „Sa kurat pead mulle noa kas või uueaasta öösel hambus tagasi tooma.“ Ja nii sündinudki. Kui uueaasta hommikul välja mindud, nähtud Suuremaa meest, nuga hambus talu nurga juures seisvat. „See oli sulle karistuseks," lausunud saarlane, „ära kisu võõrast vara enda kätte" (Saaremaa).

Ühel naisel Haapsalust varastatud pada. Üks nõid Hiiumaalt lubas selle talle uuesti kätte muretseda, ja kuus nädalat hiljem tõigi naine, kes paja oli varastanud, selle jälle omanikule tagasi, tal hakanud kange hirm, mispärast ta pada pole enam julgenud hoida. (Haapsalu).

Samuti varastatud Kärdlas üks pada, veidi linu ja veidi rukist. Üks nõiamoor Saaremaalt vaatas põletatud viina pealt ja nägi tõmmuka jumega varga, kelle sundis varastatud asjad kätte tooma, mida varas ka tegi (Kärdla).

Kaks talupoega Vihterpalu Alliklepast läksid kord Soomemaale, ööbisid ühe talupoja juures ja varastasid ta õuelt ära kaks tükki linast riiet. Hommikul leidis soomlane riided kadunud ja kahtlustas oma külalisi varguses. Need eitasid oma süüd. Nüüd laskis soomlane sinna tulla ühe naise, kellest teati, et ta mõistab vargaid ülesotsida ja varastatud asju üles leida. See tuli ja ütles meestele, „kui te olete süütud, ei tehta teile vähematki viga." Järgmisel ööl oli varastatud lõuend jälle hoovi peale visatud. (Vihterpalu). (Nõidumisest Lääne-Eestis ja Lääne-Eesti saartel. Lääne Teataja, nr. 6, 24 jaanuar 1934. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Ebausk Petserimaal.

Petserimaa on meil ainsaiks maanurgaks, kus ebausk seni on kindlalt püsima jäänud. Nii leidub Petserimaal ja tema ümbruskonnas suur hulk pühakspeetavaid kohti, mille vastu vanemad inimesed aukartust tunnevad ja nende tervendavasse mõjusse kindlasti usuvad.

Mõni kilomeeter Petserist eemal, asub püha allikas, mis on oma pühaduse nime sellest saanud, et korra Petseri kloostri püha-isa kesk talve külmal ajal selles allikas suplemas käinud ning selle järele rohkem kui sada aastat vanaks elanud. Sellest eeskuju võttes, on paljud ebausklikud seda allika vett inimeste „tohterdamiseks" tarvitama hakanud. Tihti käivad mõned „usklikud" isegi kaugemalt selle „tervendava" allika mõju kasutamas.

Laura lähedal peetakse pühaks üht metsatukka, kus suurematel pühadel palvetatakse, sest seal olla vanal hallil ajal üks püha-isa enese üles poonud.

Satserinas leidub vanaaja ristitaoline kivi, milles õõnsus sees. Igal suvel, ühel suuremal pühal, kogub rahvas nn „Satserina reedel" Satserina kiriku ümber kokku. Pühakspeetavat kivi kantakse ümber kiriku ja ta õõnsus täidetakse veega. Hiljem kallatakse vesi sellekohastesse nõudesse, millega siis jälle „tohterdamine" algab. Kellel silmad või kõrvad haiged, siis määritakse neid „püha-veega", kindlas usus tervekssaamisesse.

Mitte kaugel Petseri kloostrist, asub oru kaldal „püha kivi", mida tarvitatakse kõhu arstimiseks, mis pika paastuaja järele venelastel rikki läinud. Haige ronib kivi otsa ja muljub siis oma kõhtu selle „püha kivi" peale, mis tervise tagasi pidavat andma.

Petserlased hoiavad omast ebausust nii kõvasti kinni, et häda neile, kes seda uskuda ei taha. (Ebausk Petserimaal. Teataja (1922-1940), 11 mai 1926. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Ebausk ukse lävest.

Aastakümneid tagasi oli eestlaste talutaredel enamasti ikka kõrged läved — umbes ühe jala (30cm) kõrgused; väikestel lastel andis üle ronida. Miks läved nii kõrged tehti, seletati mitmet moodi: ühed arvasid, et külma kaitseks, teised jälle — et suits paremini tarest välja läheks; et lävet ei tallataks jne. Tänapäeval ei usuta enam, et kõrge läve takistaks külma enam kui madal. Seepärast ehitatakse nüüd ka madalad läved.

Tartu- ja Saaremaalt ülesmärgitud traditsioonid keelavad kategooriliselt lävel seismise põhjusel, et kardeti läve all asuvate vaimude pahandamist. Paistus lubati vaid jõuluööl lävel seista ja sedagi ainult tuleviku ennustamiseks. Saaremaa teine traditsioon keelab lävel istumise, vastasel korral ei saa istuja mehele; keelatud on lävel puude lõhkumine. Sangastes ei lubatud naistel katmata peadega üle läve astuda. Samuti on lubamata üle läve teretamine; viimane arvamine on veel tänapäev nii maal kui ka linnas levinud ja peetakse sellest kõvasti kinni. Wiedemann märgib oma üleskirjutustes, et kui üle läve kätt antakse, siis lõpeb sõprus. Üle läve ei tohi ka midagi anda, sest sellest saavat vanapagan osa ja andja andvat õnne majast välja, eriti kui antakse jumala andeid.

Kõht kasvab suureks, kui üle läve juuakse — nii arvatakse mitmel pool. Reumatism kaduvat, kui keha läve alt võetud mullaga hõõruda. Juhul, kui laps koerast puretud, siis tulevat laps lävele asetada ja koeral lasta kolm korda üle hüpata — laps saavat terveks. Et loomad oleks kaitstud haiguste vastu, tehtud lävele tulelõke, või jälle pandud raudesemeid, nagu naelu, läve alla. Liha panek toob kahju.

Tartu juudid panevad laupäeva õhtul ukse kõrvale raha maha, lootes, et uus nädal toob rohkesti raha sisse. Kuna üldse oli keelatud lävele astumast, siis pidi eriti pruut ettevaatlik olema, et ta selles suhtes ei eksiks, muidu võis terve eluõnne ära rikkuda. Et pruut ka kogemata lävele astuda ei saaks, selleks kanti ta peigmehe või peiupoiste poolt kätel tuppa. Pruudi kätel tuppakandmise traditsioon on levinud pea kõikide rahvaste juures. Venemaal, Tuulas, pannakse lävele kasukas maha, et pruut lävet ei puudutaks.

Valgevenes püütakse hoiduda kirikulävele astumast. Bulgaarias võõpab pruut kõiki maja lävesid meega, et siis igaüks pruuti armastaks. Ungaris heidab noormees lävele ja pruut sammub üle tema tuppa. Pruudi kandmine tuppa on ka Hiinas tuntud. Vanad roomlased tõstsid pruudi üle läve.

Pruudi tulekul ehiti lävi; tänapäeval kaunistatakse pärgadega kogu uks. Kui surnud inimest majast välja kanti, siis lõid vanad eestlased lävesse naela, et surnu hing kodu ei hakkaks käima.

Eestis on üldiselt tuntud pühkmete läve alla viimine vana-aasta õhtul ja sellega õnne ennustamine. Pühkmetel olla maagiline mõju ja öeldakse, kes pärast päeva pühkmed ära viib, see viib õnne ära.

Tihti näeme kaupluste lävedel hobuserauda, millest loodetakse õnne, eriti aga leitud hobuserauast. Jutt räägib, et vanasti olnud hobustel hõberauad all ja need tõid õnne leidjale.

Rahvasuu järele saab kurje vaime eemale peletada metallasjadega; vanapaganat tabavat ainult hõbekuul.

Soomes löödi teelt leitud hobuseraua naelu lävesse, et põld head saaki annaks. Leedus on lävele astetatud rist või mõni muu ese, mis päritud esivanematelt. Ristimisel asetati laps lävele – seega vaimude kaitse alla. Läve austamine omab eriti suure tähtsuse tatarlaste juures, sest ka kogemata lävele astumist karistati raskelt. Kui khan juhtus seda tegema, siis ta surmati. Võõraid saadikuid hoiatati lävele astumast. Kord oli keegi seda teinud ja mees anti kohtu kätte. Saadikule anti see tegu küll andeks, kuid keelati edaspidi ühegi khani majja astuda. Lävele astumine oli kõvasti keelatud vaid sisse minnes ja seda valvasid alaliselt kaks sõdurit, kuid väljatuleku juures polnud lävi enam oluline, vist sellepärast, et khani juurest tuldi sagedasti joobnult. Ka L.-Euroopas ei sallitud lävele astumist, kuid polnud nii rasked karistused. Nii näeme, et läve austamine on levinud igal pool; läve all arvati elavat surnute hinged. (M.J Eisen. Ebausk ukse lävest. Waba Maa, nr. 258, 3 november 1931. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Kindad toovad kosilasi.

Kui rõivas valmis, peab inimene seda ka väärikalt ja korralikult kandma. Lohakus leiab üldist halvakspanu. Kui põll ees ripakil, mees vaatab teisi naisi; kui mõni riidetükk hoopis maha kukub, läheb abielu lahku või neiu jääb igaveseks vallaliseks. Kui „käised" viltu ja hame lohakalt ümber ning must lööb pistja rindu, lehmadel jääb piim kinni; kui juuksed sassis ja tanu räpakas või hoopis puudub, läheb tütar (või ise) raisku, pea hakkab valutama.

Kõiki muid kehakatteid ja rõivastusesemeid võib ja peabki lappima, ainult mitte põlle. Põll olgu ikka puhas ja terve, kuid uus, või muidu läheb tütar ülekäte.

Seljas olevat riiet ei tohi paigata, nii palju aega peab ikka leidma, et kleit maha võtta ja siis korralikult rike kõrvaldada. Kui aga siiski seljas paigatakse, siis teotatakse seda inimest, saks hakkab vihkama, kasv ja õnn jäävad kinni, vihamehed õmmeldakse külge, koerad tükivad kallale ja pistjad hakkavad peal käima.

Sama tähtis, kui nõel, on naisele veel leina peakate. See peab ikka olema, ilma selleta ei tohi naine süüa ega last imetada. Kui ta katmata peaga läheb metsa, siis paneb metsaema seal naisele oma mütsi pähe, s. o. naine unustab kõik ja eksib metsa ära. Samuti lõhkeb maa tema jalgade ees. Ainult ööks võib naine mütsi peast võtta, pannes selle voodi samba otsa, et hommikul oleks võtta. — Kes aga kaks mütsi pähe paneb, see läheb liiale. Ning sellelegi on oma karistus, nimelt, et mehest tuleb pillaja. Veel on üks ese rõivastuses, mis omab erilise tähtsuse. See on kinnas.

Teatakse, et mida rohkem on neiul kindaid, seda rohkem tuleb tal kosilasi, kuid mida enam on just punaseid kindaid, seda rikkamad on peiud. Sellepärast oli kindakudumine ka erilise tähtsusega toiming, mida pidi kõigiti tähelepanelikult tegema. Kinnast pooliku sukavardaga ei tohtinud kõrvale panna teiseks korraks, siis ei pidanud üldse kosilasi tulema, või kui mõni pidi siiski tulema, siis ainult küürakad või muidu kehaliste defektidega. Samuti ei pidanud veimevakk siis iialgi täis saama. Ka ei tohtinud vardalt silma maha lasta, või muidu tuli ühesilmaline kosilane.

Kõige kaunimad ja paremad kindad pidid tulema kolme lamba villast. Need pidid peresse isegi õnne tooma.

Kinnastega püüti ka tulevikku ennustada sel teel, et uue-aasta hommikul pandi ühte tükk raha, teise leiba, kolmandasse mulda ja lasti siis valida. Kes võttis rahaga kinda, sai aasta jooksul rikkaks, leivast tuli leivale jätku, aga muld pidi viima hauda.

Kinnastega ei tohi teist teretada, lamba õnn kaob ära. Ka söömisel võetagu kindad käest, muidu saab leiva jätk otsa, piimale löövad ussid sisse või taar läheb raisku. Kus aga kindad tingimata käes peavad olema, see on lauakirik (jumalateenistus armulauaga), sest sealt loodeti oma sõralisele koduperele õnnistust ja edu.

Lõpuks olgu selge piir mees- ja naistöö aladesse puutuvate asjade ja tööde vahel. Naised ei tohi võtta meeste kuubesid katteks ega soojendajaiks leivamõhedele, muidu lehmad ikalduvad; aga ka mehed ei tohi end segada naiste töö maailma; nii näiteks karistatakse meest juba ainult kangastelgede pingile istumise eest hammaste väljalangemise ähvardusega.

Sellistel tingimustel ja salapäraste haldjate teenimisel elasid ja tegid tööd meie esivanemad. Nii sai valmis värv, lõng, kangas ja rõivatükk nende käte vahel. Kuid sellest ei olnud veel küll, nii mõnigi ese tuli käsitsi kirjata, mustrid peale õmmelda.

Kust aga võtta mustreid? Siingi leidsid meie vana-vanaemad head eeskuju Pariisist (nagu tänapäevagi daamid!), laenates ja järele joonistades piirdeid asjadelt, mis kuulusid mõisaprouadele, ja mis väga sageli olid välismaa, eriti prantsuse päritoluga. Kuid need mustrikopeerijad ei jäänud peatuma neile esialgsetele joonistustele. Nii mõnigi asi tundus seal võõrapärasena ja tõlgitsematuna, ning need kujundati ümber vastavalt meie oma maitsele ja arusaamisele. Need mustrid, mis nüüd ehivad meie rahvariiete „käiseid" ja tanusid, pole mitte enam võõrad, nad on rännanud külast külasse ja perest peresse, kujunedes nii selle ühise kollektiivse meistri kätes lõpuks päris omaks, nii et kasitöötegija lõpuks isegi laulab:

„Tüki võtsin taeva’asta,

Viirud ao välge’esta,

Kullaviirud koidikusta."

Ei ole siis ime, kui juba enam kui saja aasta eest Eestist läbi sõitnud inglise kunstnik-kirjanik lady Eastlake leiab meie lihtsate, taluneidude ja noorikute käsitööd olevat võrratult ilusad ja sügavahingelised, harmoonilised nii värvilt kui jooniselt. Ja seda enam tunnustust on leidnud. meie rahvuslik naiskäsitöö hilisemal ajal välismaa daamide peres, kes ikka ja jälle küllalt ei jõua meie käsitöid ja eriti rahvariiete ilu ära kiita. Jääks ainult soovida, et need tõesti kaunid rahvuslikud mustrid ka meie oma neidude ja noorikute seas suuremat lugupidamist leiaksid! (Kristina J. Kadak. Kindad toovad kosilasi. Nädala Postimees, 19 juuni 1933. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Hiiumaa „kuntse“ ja nõiatempe.

Retseptid loomakasvuks ja mehelesaamiseks

Mitmesuguste usulahkude edule vaatamata leiavad Hiiumaal tarvitamist paljud „vanakurja tembutused", millega püütakse kindlustada karjakasvu, loomadepidamise õnne, inimeste tervist ja tüdrukute mehelesaamist. Loomulikult ei mõista igaüks selliseid vigureid sooritada ja häda korral otsitakse abi tarkadelt vanamooridelt. Need omakorda korraldavad asja, kuid püüavad toimida nii, et keegi võõrastest ei saaks toimingu jälile. Sellele vaatamata teavad inimesed hädasolijale juhatada, kust abi leiab.

K. külas on üks vanamoor eriti kuulus. Alles hiljuti arstinud ta ühte noormeest, kellel kasvas silmakulmule näotu muhk. Arstid pidasid muhu opereerimist kardetavaks ja moor arstis selle vaid tulekivitükikesega hõõrudes. Samalt „kuntsitegijalt“ on õpitud veel rida teisi vigureid.

Lutikatest vabanemiseks tulevat mõned neist vanakuu neljapäeva õhtul kinni püüda ja ristteele viies kaltsu sisse siduda. Kalts tuleb tingimata kinnitada kolme sõlmega. Kes lutikad sealt üles juhtub võtma, see saab nad kõik omale kaela. Ka täidest võib vabaneda nii „kuntsi“ varal. Lepapulgale tuleb otsa auk puurida, täid auku asetada ja auk teise lepapulgaga sulgeda. Kui nii valmistatud nõiavärk ahjus põletada, siis lähevad täid jälle tagasi selle peale, kes neid teisele soovis. Nimetatud vanaeit kasutab nõidumiseks ka metsataimi, kuid neid tuleb tuua öösel teistele inimestele märkamatult, muidu kaotavad nad jõu. Sama küla tüdrukud on sageli vanamoorilt sõimata saanud talle metsast tulekul vastu juhtudes.

K. külas on veel teisigi kõva nõiavõimuga moore. Ühel neist olevat nii kuri silm, et kui ta kord loomale peale vaatab, siis on sellel kohe täid seljas. Selliseid lugusid, kus täid tulnud peale kurja silmaga vaatamisest, teatakse palju. Kui sama vanaeit sõnab, et ei see loom siin söö, siis on kindel, et looma saab sööma vaid vastupidiste „kuntsidega.“

Nõidumiskombed on tarvitusel ka paljudes teistes külades, samuti usutakse kurja silma ja sajatuste mõjusse. Keegi naine tahtnud ühest talust piima osta. Perenaine pole müünud, kuna pere suur. Lahkuv naine sajatanud minnes ja juba poole tunni pärast olnud peres kõigil piimanõudel ussid sees. Ei aidanud keeva vee ja kadakatega küürimine ega piima külmas hoidmine. Alles paari kuu pärast kadunud ussid iseenesest.

Teine sündmus ületab omakorda eelnimetatud. Ühes peres surnud siga ja perenaine kahtlustanud sea surmas naabrit. Võetud siis seal nahk ja löödud see kahtlustatava naabri laudauksele. Naaber küsinud ühelt targalt vanaeidelt nõu ja soovitanud naha panna millegi alla mädanema. Vaevalt olnud nahk mädanema hakanud, kui naha toojate juures alanud loomade suremine. Terve kari lõppenud otsa. Mädanemisega pööratud halvad soovid soovijale tagasi.

Mõningad „kuntsid“ on tuntud õige laiadele hulkadele ja seetõttu ka rohkem tarvitusel. Tüdrukutel on poiste mõjutamiseks õige omapäraseid võtteid. Poisile püütakse teatud elundeist saadud verd sisse anda ja see muudab poisi jalamaid otse hulluks tüdruku järgi. Teine viis on — hoitakse kompvekki teatud aeg kaenlaaugus ja söödetakse siis poisile sisse. Mõju on sama, mis esimeselgi võttel. Näib, et „kuntsidki" tunnustavad armastuse suurt ühendust kõhuga — armastuse rohud on sissesöödetavad! Vaevalt aga meeldib ühelegi poisile end selliste mõtetega võluda lasta.

Sülelapse vigu arstitakse peamiselt loomakarvade suitsetamisega. On lapsel koera viga, siis võetakse koera karvu, täku vea puhul täku karvu jne. Selle ravi juures on kõige olulisem haiguse õige äratundmine.

Toodud kommete kirjeldusest ei tohi aru saada, nagu tarvitatakse neid hulgaliselt, kuid tõik on, et neid siiski tarvitatakse ja isegi usklikkude inimeste poolt. (Hiiumaa „kunste“ ja nõiatempe. Hiiu Teataja: Hiiumaa häälekandja, 2 aprill 1937 Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Vanad rahvakombed Eesti-Ingeris veel moes.

Eesti-Ingeris on kohati veel aus vanad rahvakombed. Nii mõneski talus peetakse veel kinni ebausust, et kui lapsel hakkavad tulema hambad, siis tuleb teda viia kuumaksköetud sauna ja seal vihelda. Kui laps astub esimese sammu, peab lähedalseisja noaga tõmbama tehtud sammu vahemaa keskkohta põrandale joone. See tähendab kammitsa katki lõikamist ja nägija on sunnitud järgnevalt tegema lapsele kingituse. Vanematel inimestel Ingeris leidub veel maagilise tähendusega esemeid, mida tarvitati ristimise juures. Ristiema pidi poeglapse ristimisel viibima paremal ja tütarlapse vasemal pool, kusjuures lapse jalad ja käed olid mähitud valgest riidest punaste äärtega kolmeharulise vööga. Sellel vööl pidi olema maagiline mõju. Vanasti oli ka tavaline, et last pärast ristimist ei pestud kolmel päeval. (Vanad rahvakombed Eesti-Ingeris veel moes. Põhja Kodu, 16 november 1938. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Kabbalast, Seitsme Moosese usust ja naiste mehelesaamise ebausust.

Akadeemilise Rahvaluule Seltsi koosolekul 4. märtsil 1928 tegi prof. M. J. Eisen huvitava ettekande Kabbalast ja meie Seitsme Moosese usust, võrreldes neid kahte. See arvamine on rahva seas täiesti üldine, et vanasti olnud piiblis seitse Moosese raamatut, kuid niisugused piiblid on rahva käest ära korjatud ja hävitatud. Osa teisendite järele jälle arvatakse, et kahe praegu puuduva Moosese raamatu sisu on üksikute sõnade kaupa muusse piibli teksti ära mahutatud. Nii et kõik omaaegsed suured tarkused olevat praegugi piiblis olemas, ainult nii peidetud kujul, et igaühele mitte kättesaadaval pole.

Vene valitsus on seda ebausku veelgi süvendanud sellega, et väljamaal ilmunud 6-nda ja 7-nda Moosese raamatu sisseveo ära keelanud. Kui prof. Eisenil üht niisugust uurimiseks tarvis olnud Saksamaalt saada, siis tulnud seks võtta eriline luba tsensuurivalitsuselt ja pealegi tulnud anda allkiri, et seda raamatut kellelegi teisele edasi ei anta.

Kabbala on juutide müstiline õpetus, mis põhjeneb vanadele rahvaarvamustele. Ka raamatuisse on need vanad arvamised üles pandud juba varsti pärast Kristuse sündimist. Kabbalistid tahavad ka ridade vahelt lugeda, et sellega avastada need salajased tarkused, mis on peidetud välimuselt lihtsatesse lausetesse. Hea võimaluse seks pakkus vana heebrea keel, kus kirjas märgiti ainult konsonante ja vokaalid pidi iga lugeja ise juurde arvama. See andis aga võimaluse ühest ja samast sõnast välja lugeda mitu tähendust. Kabbalistid tarvitavad kirjade seletamisel veel mitut meetodit, kuid kõigil neil puudub süsteemsus ja loogika.

Nüüdsel saksa Seitsmel Moosesel on palju ühist vana kabbalistide õpetusega. Mõningaid ühiseid jooni võib ka meie Seitsme Moosese usus leida, kuid siiski vähesel määral. Mõjud võivad meieni ulatanud olla kas rändavate juudi kaupmeeste või ka sakslaste kaudu.

Teine ja huvitavam ettekanne samal koosolekul oli dr. O. Looritsalt, kes kõneles ebausust raudteevagunis.

Kord raudteel sõites nais-seltskonnalt kuuldud lood on andnud palju tõendusmaterjali sellest, et mitmepalgeline ebausk pole mitte mineviku nähtus, vaid veel nüüdselgi ajal küllaldaselt esineb. Kui naised kõnelesid oma mehelesaamise lugusid, igaüks, et oli ennemini katsunud oma „tulevast“ kuidagi ette teada saada ja tõepoolest - nii nad uskusid, - et kõik vastavad ennustamiskatsed olid täpselt täide läinud. Üks näinud oma tulevast läbi reite peeglisse vaadates, teine unes ning kolmandale ennustanud vanatüdrukuks jäämist, kui küünlatulede vahel ainiti veeklaasi vahtides näinud selles rohelist konna. Ja igaüks tõi veel pealegi lisanäiteid, kuidas mujal ja mõne teiselgi just niisama sündinud. Keegi proua ütelnud teenijale: „Vaata ahju ja ütle, mis sa seal näed!" Tüdruk vastanud: „Härrat näen". Ja vaata, eks proua surnud ära ja härra kosinud tüdruku omale naiseks. Seal jälle noormees käinud kui kuutõbine oma neiu akna taga jalutamas. Hiljemini rätsep leidnud põhjuse: poisi riietes peitunud naisterahva juuksetutt.

Üks huvitav juhtumus ebausu alal on olnud veel läinud suvel ja mitte kuskil metsakolka elanikkude keskel, vaid mis veel imelikum otse ülikoolilinna Tartu külje all. Nimelt on Raadi vallas keegi vanapoolne neiu valmistanud omale kõigi õpetuste kohaselt krati, et see talle peigmehe muretseks. Kuid kratt on siiski hingetuks jäänud, kaaselanikud aga asjast aru saanud ja sündmuse nalja ja pilkenumbriks ära kasutanud. See olnud aastal 1927.

Ka dr. Looritsal enesel on olnud mõned kogemused ebausu alal. Mõni aasta tagasi olnud tal Tartus tegemist liivi poistega. Kui nendega vaidlusi olnud ja Loorits mõnda nende arvamist pole tõeks võtnud, ütelnud üks: „Teie ei usu? Tahate, panen teile kasvaja?!" No lepitud siis kokku, et poiss paneb kasvaja. Ja tõesti dr. Loorits saanud omale varsti kaela peale kasvaja. Kuulajad olid suuresti üllatatud. Niisama on teada üliõpilaskonnast juhuseid, kus kaarte on välja pandud ja nende ennustustesse tõesti usutud. (Prof. Eiseni ja dr. O. Looritsa huvitavaid ettekandeid. Ebausk meie päevil. Sakala (1878-1940), nr. 30, 8 märts 1928. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Vanarahva usust. . .

Libahuntidest Noarootsis.

Usk libahuntidesse ehk soenditesse s. t. huntideks muudetud või end muuta võivaisse inimestesse on väga vana ja levinud. Selline ebausk ei puudunud ka vanadel eestlastel ja Haapsalu ümbruses elavail Noarootslastel, mida tõendavad mõningad vanad jutud ja ebausklikud arvamised. Kord muudetud terve pulmarong Noarootsis kirikust tagasi tulles huntideks, kes said tervele ümbruskonnale nuhtluseks, sest ükski kuul libahunti ei tapa. Lõpuks võeti ristimärgiga hõbekuulid ja nõnda õnnestuski mõnda neist tappa. Muidugi oli nende hulgas ka huntideks muudetud naisi, nende jalgade ümbert leiti, kui nad olid mahalastud, punaseid säärekatteid. Teisendi järele jälle muudetud huntideks ainult pruut ja peigmees, peigmeest tuntud veel peale hundiks muutumistki valgest kurgualusest, sest tal olnud kaelas valge kaelarätik. (Vanarahva usust. Lääne Teataja, nr. 4, 17 jaanuar 1934. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Ebausukombeid Avinurmel.

Eriti lopsakalt õitseb ebausk majajäänud valdades, nagu Avinurmes, Peipsi äärsetes valdades ja mujal. Avinurmikud on kaunis usklikud, kuid siiski võib seal ebausku eriti vanemate inimeste juures tähele panna. Nendel on mingisugune primitiivne ilmavaade, mis austab ristiusku, kuid peab lugu ka teatud määral ebausust. Nii kasutatakse ebausku igapäises elus mingisuguse küsimuse otsustamisel või saatuse teadasaamiseks. Näiteks kaetakse vastsündinud poeglapse pealagi ämblikuvõrguga ja tütarlapsel õle- või heinatordiga, et laps tulevikus eksiteele ei satuks. Ristimisel püüab ämm lapsele salaja ristimise vett anda, et lapsest joomarit ei saaks. Palju ebausu kombeid esineb pulmades, kuid need on mõeldud rohkem naljana. Pruudil ja peigmehel seotakse vasaku käe pöidlad ühte, et abielupaari rahu kindlustada. Kumb enne pärast laulatust rääkima hukkab, see sureb ennem. Surnutele õmmeldi vasaku jala suka sisse musta niidiga iseäralik märk, et surnu kodu käima ei hakkaks. See komme esineb praegu mitmel pool. Populaarsena osutub Avinurmes veel n. n. „kurisilm". Kurjasilma „ärategevat" võimu kardavad paljud praegugi. Niisugused inimesed ei luba kunagi võõrast oma looma puudutada ega kiita. Juhtub seda looma omanik nägema, katab kohe looma silmad kinni, et nõidus ei mõjuks.

Ka looduse nähtuste vastu tuntakse teatud määral ebausklikku aukartust. Äikese ajal peetakse mingisugune terariist, näiteks muga või kirves ahju koldes tuhas, et välk majja ei lööks. Sooviti vihma, siis pandi rehapulgad ülespoole. Kui aga sadas vihma ja sooviti kuiva ilma, siis vaadati, et kusagil rehapulgad püsti ei oleks.

Läks mõni perekonna liige kuhugile teekonnale, hoiti koldes kogu aeg tuli. Peipsiäärsetes valdades hoitakse tuli koldes, kui keegi tormise ilmaga järvel on. (S. E. Ebausu jäänuseid rahva seas. Postimees (1886-1944), nr. 59, 1 märts 1926. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Hulk ebausku

Et läheks hästi.

Sellel põhjeneb suur osa praegusel ,,ei-meil-pole-kerge" ajajärgul harrastatavast ebausust. Sest kes ei tahaks, et tulevikus hakkaks vedama paremini, et kõik ettevõtted õnnestuksid ning elu muutuks lahedaks ja lustiliseks.

Et korstnapühkija vastutulek toob õnne, seda teame igaüks. Sellest mustast mehest peetakse seetõttu üldiselt lugu. Nagu selgub, on aga õnnemehe vastutulekust üksi siiski vähe. Ebausukomme õpetab:

Kui kohtad korstnapühkijat, tuleb kohe midagi soovida, nööbist kinni võtta (endal, mitte korstnapühkijal — ta võiks sellest saada valesti aru) ja enne mitte lahti lasta, kui oled näinud valget hobust. Siis läheb soov täide.

Kui tahetakse teada, kuidas talitada, et see või teine ettevõte õnnestuks, tuleb toimida järgmiselt:

Esimesel täiskuu õhtul mindagu välja, Vaadatagu kogu aeg kuule ja haaratagu maast pihku, mis juhtub. Toas pandagu pihku sattunud ese taskurätiku nurga sisse ja peidetagu padja alla. Öösel näeb siis unes, kuidas toimida.

— Pealinna õppurite peres on tarvitusel eriline nõiamärk, mis joonistatakse peopesasse, kui päevaks pole kõik õpitud. Kinnitatakse, et see kaitseb halva numbri vastu palju kindlamalt kui tavaline pöidlahoidmine.

Kuidas saada mehele.

See probleem hakkab meie päevil juba õige noorelt rõhuma õrnema soo rinda. Kuidas saada mehele, vaatamata sellele, et statistika halastamatud arvud kõnelevad suurest naiste arvu ülekaalust? On seepärast üsna loomulik ja vabandatav, et siin püütakse saladuskatte all kaasa aidata nõidumisega.

Juba maast-madalast hakkavad vanemad tütrele teed tasandama abielusadamasse:

— Kui sünnib tütarlaps, tuleb ta kolm korda lasta läbi meesterahva püksisääre. Kui tütar vabaneb leerist, antagu talle esimeseks ööks jalga mehe püksid ja pandagu meeste rahvaga seltsis ristteele magama (kusjuures pükse jalast võtta ei tohi — vastasel korral pole nõidumisest tulu!). See toob hea meheõnne.

— Kui see kõik ei aita, tuleb tütrel otsida sipelgapesast kõver konna selgroog ja sellega endale kiriku juures peigmeest „tõmmata."

Ühe Tallinna keskkooli naisõppurid on mehelesaamise probleemile leidnud sootuks lihtsama lahenduse. — Armastuse äratamiseks (armastusest abieluni öeldakse ju olevat vaid üks samm!) pole neile muud vaja kui äravalitu juuksekarva. Too karv peab olema küllalt pikk, kuna sellesse tuleb teha kolm sõlme (lootus, armastus, truudus!) ja peita see siis „kindlasse" kohta — põue, või puudritoosi. Tagajärjed tulevad ilmsiks hiljemalt nädala pärast. Kui äravalitu selle tähtaja möödudes nõidujat ei hakka seirama leegitsevate pilkudega, on asi lootusetu.

Lõpuks veel üks hoiatus.

— Tütarlaps ei tohi põlve pealt kõdi karta. Kui kardab, ei saa mehele!

Ristimise vesi katusele.

Iga vanema püha kohus on hoolitseda oma järeltuleva soo hea-käekäigu eest. Tehaksegi seda jõudu mööda, Võttes appi nii mõningaid ebausukombeid.

— Kui laps on ristitud, jookseb keegi omastest õue ja viskab ristimise vee katusele. See kindlustab tillukesele kodanikule tulevikus hea elujärje ja auväärse seisuse. — Läänemaal, Haimre Vallas ei kustutata kunagi öösel tuld, enne kui laps ristitud. Vastasel korral tuleb vanapagan ja vahetab lapse ringi.

— Sündinud last esmakordselt riietades aetakse särgivarukasse tingimata enne parem käsi. Vastasel juhul saab laps vasakukäeliseks.

— Kui laps hakkab käima koolis, antakse talle esimese toiduna kaasa seanina — siis õpib ilusasti kirjutama.

Sügeleb...

Öeldakse, et selle järele, kust kellegil sügeleb, saab palju paremini ennustada tulevikku, kui moodsa ja paljukiidetud astroloogi abil. Jätame selle küsimuse otsustamise siiski teiste hooleks ja vaatame, mida tähendab sügelemine siinseal praegu kasutatavate ebausukommete kohaselt.

— Kui sügeleb ninaselg, sureb mõni sugulane. Päranduste lootuste puhul tuleb seega haistmisorgani heaolu pidada teravalt silmas.

— Sügeleb ninaalune, kuuleb lähemal ajal uudiseid, mis ühenduses peenikese pere juurdekasvuga. Kulmude sügelemine toob pisaraid, huulte sügelemine suudlusi. Peopesa sügelemise puhul tuleb end valmis seada suurema rahasumma vastuvõtuks.

Kui talv ei tule.

Vaevalt nädal tagasi kurdeti kõikjal: sula määndab vilja põllul. Jõed tõusid üle kallaste, uhtudes minema sildu ja heinaküüne. Häda oli suur. Nende ridade kirjutamise ajal on aastaaeg siiski tõmbunud võrdlemisi normaalsetesse roobastesse — väljas on kümmekond kraadi külma, ja lundki teataval määral. Nii et natuke hiljaks on jäänud alljärgnev tulus ebausukomme.

— Kui lund ju külma ei tule, võetakse valgel oinal sarved pihku, seistakse mõne raudkivi otsa ja veetakse oinas kolm korda päri-päeva ümber kivi. Lund tuleb varsti kui jahukotist!

Läbi tule ja vee.

Armsama kaenlasse, mõtlete? Ei. — Sedapuhku kalale. Kalurid on ju üldse väga ebausklik rahvas. Kui „märgid" näitavad, et pole loota soodsat tuult ega head saaki, ei lahe randlane venega väljagi. Teisest küljest, on tarvidusel hulk ebausukombeid, kuidas meelitada rohket saaki võrku ja mõrda.

— Kalale minnes tehakse tuli maha ja minnakse ühes püügiriistadega sellest läbi. Hea kala-õnn on sellega kindlustatud. Samuti teevad jahimehed.

Isegi rannarahva moodsaim sissetulekuallikas — piirituse-„plekkide" maale toimetamine — on ühenduses ebausukommetega.

— Kui hommikul paadiga piirituse järele minnes satutakse kivi otsa, on loota operatsiooni õnnestumist (muidugi ainult siis, kui avarii möödub õnnelikult).

Haukuv vares.

Vares on üldse kurjakuulutav lind, eriti aga siis, kui ta on häälest ära ja haugub koera kombel. Värisege sel puhul, neiud ja neitsid! Sest ebausukombe kohaselt on asi nii:

— Kui tütarlaps kuuleb, et vares haugub koera kombel, sünnib väljaspool abielu laps. Kui juhtub, et kiusatus on olnud liig suur ja tütarlaps on läinud „üle käte", tuleb otsida abi alljärgnevast ebausukombest, mis garanteerib vooruslikkuse ka ebavooruslikkude elamuste järele:

Ülekäte läinud tütarlapsed peavad igal neljapäeva õhtul oma nägu kuuvalgusel hõõruma hõbepreesrga — siis ei juhtu teinekord enam „äpardust."

Girod... Girod...

Lõpuks et saa kuidagi avaldamata jätta Urvaste poolt tudengi tulusat ebausku. — Ta kirjutab ju ise, et on pistnud nööpnõela lipsu-sõlme ja see tähendab asja surmkindlat kordaminekut. Nii siis:

— Eriti tähtis praeguse majandussurutise ajajärgul on raha ja gjrode hankimine. Kui kõik konksud selged, siis on see kerge. Vaja silmas pidada vaid järgmist: tuleb püüda kinni ämblik, panna elusalt tikutoosi. Viia pahemas püksitaskus armsa vilistlase korterisse ja seal lasta märkamata lahti. Ämblik kuduvat nimelt nähtamatu südamliku vahekorra nii deebitori kui kreeditori vahele ja tagajärg on see, et sa võid sammud kodu poole seada parandatud enesetundega — pungil rahakotiga ehk „kõva vapiga" valge peal mis teeb sama välja.

Vaesed rahamehed, vil! vil! ja teised kroonihoidjad! Teie korterid on meie päevil vist küll päris ämblikupesad. (Hulk ebausku. Tallinna Post, 7 veebruar 1932. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Luupainajad.

Kui kurjad inimesed soovivad teha paha inimestele või loomadele siis tuleb kratt, sagedasti ka selle inimese vaim ise inimest või looma piinama ja tallama. Istub loomale selga ja vaevab looma või inimest, nõnda et see on üleni higine, hobused hakkavad lortsuma soiuvad ja oigavad, pistavad pea sõnnikusse ja sellise tallamise ja vaevamisega nad jäävad kõhnaks -samuti ka inimesed - ja võivad isegi surra.

Luupainajat arvatakse võivat näha, kui tallis hobust või mõnda teist kodulooma valvates, kel näib tallaja peal, võtta äkki, sel ajal kui loom jälle hakkab oigama, hõlma alt välja latern, milles põleb kirikust toodud tuli. Siis olevat looma seljas, kas mõni heina hang, õlekõrs, või üks puha mis sealt siis ka ei leitaks - sel tuleb midagi katki murda. Seeläbi kannatavat luupainajaks käija. Üks peremees läinud kord nõnda oma hobust valvama ja leidnud hobuse seljast sõnnikuhargi. Ta murdnud sõnnikuhargil ära ühe äärmise pii, hommikul miski asjatoimetuse pärast naabri tallu minnes olnud naabriperemees sängis maas jalaluu murtud. Ise ütelnud: „vaata, mis sa nüüd tegid!" Tema olnudki luupainajaks käija, varsti pärast seda ta surnud ära. (Võnnu).

Veel tänapäevalgi usuvad ebausklikud inimesed, et loomi saavat luupainajate eest kaitsta, kui lüüa lauda ukse kohale öökull risti, ehkki see on põhjendamatu ja see loom on täiesti süütu ning põllumehele väga kasulik, keda tuleb alati kaitsta. Luupainaja vastu mõjuvad veel ristipandud pihlaka oksad või luupainatav tulevat mähkida surnu vaipa. Kui tuleb luupainaja inimese juurde mõnda kõrvalist asja leides, mida peetakse moondunud luupainajaks ja topitakse siis võtme auk kadakaga kinni või valgustatakse tuba kirkust toodud tulega. Ka keeratakse enne magama minemist kinga ninad väljapoole ja tõugatakse seljaga kolm korda vastu ust. Samuti mõjuvat see, kui seda, keda arvatakse käivat luupainajaks, kõikide kuuldes hurjutatakse.

Võnnus kannatanud kord üks tüdruk iga öö luupainaja all. Ta arvanud teadvat, kes see poiss on, kes tal luupainajaks käib ja öelnud kiriku teel kõikide kuuldes: „Mis sa must tallad iga öösi.“ Sest ajast ta saanud luupainajast lahti. (Võnnu.) (Lääne Teataja, nr. 8, 31 jaanuar 1934. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Vaimud Eesti rahvaluules

Paha vaim, kelle vastu kirikuõpetajagi ei saanud.

Eesti rahvaluule on rikas vaimude poolest. Ilusamad neist on murueit oma ilusate tütardega... Aga on ka inetuid vaimusid. Eriti palju liikus rahva hulgas pahasoovijaid painajaid. Need ei olnud otse vaimuvalla perekonna liikmed, vaid tegutsesid pahasoovijate inimeste kehast ajutiselt lahkunud vaimuna.

Unistaja Alma oli ilusaim tüdruk terves kihelkonnas. Kui Alma läks kirikusse, siis vaatlesid noormehed ta vaikset ilu ja tahtsid isegi pühakojas ta läheduses seista. Kui oli aga Alma tantsupeol, siis tahtis meessugu aina Almaga tantsida. Teised tüdrukud olid Alma peale kadedad. Nad sepitsesid ta peale tühje jutte, mitmesuguseid haigusi ja vigu, ent see midagi ei aidanud: noormehed kiitsid ja kaitsesid Almat veel rohkem, avaldades ta vastu suuremat lugupidamist ja poolehoidu. Almat kutsuti pulma. Peale pulmi muutus Alma vaikseks ja tõsiseks. Ta ei käinud enam pidudel ega tahtnud üldse kellegagi läbi käia. „Alma on kellessegi armunud," räägiti. Kadetsejad katsusid aga palju kurjemaid jutte levitada. Ja siis hakkas külas veenvalt jutt levima, et Almal käib luupainaja. Alma ei saavat öösel sugugi magada. Niipea kui uinuvat, tulevat luupainaja kohe rõhuma. Seda räägiti alul varjatult ja salaja — nagu peeti luupainajatki salajaseks ja pahaks asjaks. Kuid jutt levis ikka laiemale, nii et seda teadsid kõik. Ja räägiti: „Õhtul, kui Alma magama heidab, avab luupainaja vaikse raksatusega ukse, hiilib tasahilju Alma voodi ette, köidab magaja liikmed oma hüpnoosi kammitsasse ja – äratab siis tüdruku. Suuril silmil vaatab siis vaene tüdruk oma piinajat, kuid ei saa appi karjuda ega sõrme otsagi liigutada. Ka ei tunne ta oma piinajat, sest see on moondanud enese kas kassiks, maoks või koguni mõneks asjaks. Alles siis saab vaene tüdruk piinast lahti, kui isa või ema ta tõeliselt äratab, või kui saab vaevatu ise kuidagi „Issa meiet" lugeda või kuidagi suurt varvast liigutada. Aga raske on ise ennast aidata, sest liikmed on elutud nagu tinast, ja mõte on suunatud ainult hirmutundmisele. — Kui ärkab piinatu, siis on ta kahvatu ja külm nagu surnu, keha kaetud külma higiga. Vanadel inimestel oli painaja vastu ka palju takistusabinõusid tema ärapeletamiseks ja ohutust äratundmiseks, kuid ei üks ega teine abinõu ei aidanud. Kui kirjutati uksele piiblisalme ja tehti rist, siis tuli luupainaja aknast; oli aken piiblisalmidega ja ristidega suletud, siis tuli ta korstna kaudu ahjust, teatades oma tulekust ahju-ukse lõgistamisega; kui aga seegi oli takistustega suletud, siis tõstis luupatakas laenurga ragistades üles ja puges sealt tuppa. Isegi seina palke kergitas ta ja tuli sealt sisse, kui olid muud teed suletud... Ja kui pandi piibel magaja rinnale, siis hiilis luupainaja voodi alla ja tõstis vaevleja ühes voodiga üles. Ei aidanud lõpuks ka see, kui kaeti magaja igakülgselt piiblisalmide ja ristidega. Siis hõljus ta nagu suur nahkhiir magaja kohal ja vehkis talle oma tiibadega rammestavat hirmu-võlu. Käidi nõu küsimas ka kirikuõpetajalt. See seletas, et see on üks ebausu mõju... on üks paha asi ja on tarvis õhtul enne magama minemist juua külma vett... Abi ohutusist ja õpetusist ei olnud. Ligi kaks aastat käis luupainaja tüdrukut piinamas, ilma et keegi oleks saanud teda takistada. Kuid viimati leiti siiski luupainajale lõks: ta tunti ära... Peale selle ta enam ei ilmunud. Selle loo — kuid pikemana — jutustas mulle piinatu vend, kes ütles, et oli ise kõike seda traagilist piina ja ohutust näinud. (T. K.. Vaimud Eesti rahvaluules. Alutaguse Teataja, 7 jaanuar 1933. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Nõuanne luupainaja vastu.

Luupainajast vaevatud inimene hoidku ennast palju ja hilise söömise eest. Liigutagu end rohkesti. Joogu sagedasti vett. Kandku korralise väljakäimise eest hoolt. Kai kardab vaeva jälle peale tulevat, joogu klaas Püllna'i vihavett. Näeb keegi, et teisel luupainaja tüliks on, äratagu teda kohe tasaselt, mis peale see teise külje peale pööraku ja klaas külma vett karastuseks joogu. Selja pea magamisel on kohe luupainaja vaevaks. Postimees (1886-1944), nr. 229, 15 oktoober 1894. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Nõiad ja nõialood Viljandi ümbrusest

„Nõmme Ann" aitas hädalisi. Vaim päästis tüdruku kabelist, kuid käis pärast painamas.

Mitmesuguseid seiklusi ja äpardusi vaimudega.

Kõige tähtsam nõid Viljandimaal on praegusel ajal "Nõmme Ann". Kuulus on see nõid nii siin kui ka välismaal. Tööd on tal ülearu. Paljud usuvad veel praegugi kindlasti, et nõial on suur võim. Veel möödaläinud suvel oli siin kellelgi naisel silmad haiged. Otsekohe, kui tal silmad haigeks jäid, tahtis ta "Nõmme Anne" juurde minna, kuid ma andsid talle nõu arsti juurde minna. Naine läks ka. Arst oli talle mitmesuguseid rohte andnud ja käskinud neid iga päev kordamööda peale panna. Kui naine nägi, et arstirohud nii ruttu ei aidanud, käinud ta ikkagi ilma minu teadmata „Nõmme Anne" juures ära. Pärast, kui silmad terveks said, ütles ta, et arstirohud ta aegamööda terveks tegid, aga mitte „Nõmme Anne" lausumisesõnad.

Teisel niisugusel naisel olnud täid loomade seljas. Ta läinud „Nõmme Anne" juurde abi otsima. Nõmme Ann öelnud, et täid sellest tulevat, et naine käib ühes teistega saunas vihtlemas. Abi toovat vaid see, kui pärast teisi sauna minna, 6 pudelit ühes võtta ja nad ülejäänud ning mahapillatud veega täita, siis ristamisi maha panna ja ise ennast pesema hakata. Nõnda ka naine teinud. Võtnud kuus pudelit, täitnud need saunas veega ja jootnud pärast vee loomadele sisse. Sellest saanud aga talupoisid kuulda. Nad tahtnud naisele paha nalja teha ja võtnud sellepärast kõiksugu värvi lõngu, mähkinud nad kokku ja sidunud punase lõngaga ristimisi pealt kinni ning pannud siis laudaläve ette maha. Hommikul leidnud naine lõngad laudaläve eest ja arvanud selle kindlasti nõiduse olevat. Sellepärast ei julgenud lauta minna. Viimaks võtnud pika oraga nõiduse laudaläve eest ära ja läinud sisse. Loomad olnud kõik terved. Nüüd viinud ta nõiduse oma saunaläve ette, kus sellega kõiksugu imet teinud. Küll suitsutanud, küll peksnud, küll tapnud, küll matnud, aga viimaks ei jäänud ikkagi muud üle, kui Nõmme Anne juurde minna. Võtnud siis kepiga nõianutsaku selga ja sammunud Nõmme Anne poole. Nõmme Ann käskinud lehmi kätega hõõruda ja elavhõbedat pääle panna. Nõianutsaku käskinud ta aga ära põletada ja tuha lehmadele sisse joota. Naine tulnud nüüd nõianutsak seljas kodu poole. Ära olles olid aga poisid laudaläve ette hobusekarvu maha riputanud. Seda nähes ehmatanud naine, ega julgenud jälle lauta minna. Viimaks võtnud julgust, toonud luua, pühkinud karvad laudaläve eest eemale. Lauta sisse minnes olnud üks lehm jalad sirevile ajanud ja karjunud ise suure häälega. Naine hakanud lehma arstima. Juhuslikult läinud külakoolmeister laudaläve eest mööda. „Kes ta põrgulise jälle siia juhtis", karjunud naine iseeneses, kuna arvanud, et koolmeister teda nõiduda tahtis.

Keegi noormees oli pannud ühele noorele tüdrukule jälle nõia läbi luupainaja selga. (See tüdruk elanud Karkuse kihelkonnas Papi talus; läinud aastal suri ta ära, saades 103 aastat vanaks.) See lugu tulnud järgmiselt:

Keegi noormees tahtnud tüdrukut kosida, kuid tüdruk ei võtnud teda vastu, mispeale noormees kangesti vihaseks saanud. Kord hilja õhtul aetud nimetatud tüdruk metsa hobuste järele, kes olnud üsna surnuaia lähedal. Parajasti hobuste juurde jõudes tulnud kolm meest, haaranud tüdruku ja pannud surnuaiakabelisse kinni. Kabelis olnud ka üks surnu. Küll karjunud õnnetu kabelis, kuid keegi ei kuulnud. Mõne aja pärast hakanud ka surnu kirstus krabistama. Tüdruku hirm läinud veel suuremaks, aga keegi ei kuulnud ta karjumist. Kuni koiduni vahtinud ta kabelis, siis tulnud keegi peenem inimene teed mööda. Kabeli kohale jõudes jäänud ta kuulama. Tüdruk karjunud ikka. Viimaks hulga aja kuulamise järele küsinud tuleja: „Kas sa Jumalast oled?" „Jah, mina vaene olen siitsamast lähedusest talu inimene." "Kust sa siia said?" küsinud tuleja jälle. „Poisid panid minu eile õhtul kinni", vastanud tüdruk. Mees tõmmanud siis puu, mis ukse taga oli, ära ja õnnetu pääsenud nüüd välja. Tüdruk läinud rahuga koju - kuid sellest ajast hakanud luupainaja seljas käima. Esimest korda tulnud luupainaja nõnda: Tüdruk maganud rahulikult sängis, kui tulnud Karkuse mõisa omanik (nagu teda rahva seas nimetatakse) ja tahtnud teda oma tõllas viia surnuaiakabelisse. Küll põigelnud ta vastu, kuid krahv ei jätnud ka järele. Suures neljahobusetõllas sõitnud nüüd tüdruk krahvi kaasas surnuaia poole. Kohale jõudes tahtnud krahv teda kabelisse ajada - kuid tüdruk hakanud kangesti karjuma, kuni peremees ta üles äratanud. Teine kord maganud tüdruk jälle, kui keegi noormees tulnud ja ta surnuaia lähedale viinud. Seal olnud palju noormehi, kes uhketes riietes, pilli mänginud. Tema vaeseke pidanud seal nende ees tantsima. Küll ta katsunud ära põgeneda ja vastu panna, kuid midagi ei aidanud, ta pidanud kõiksugu tantsud ära tantsima, enne kui lahti pääsenud. Nõnda vaevatud teda alati. Nüüd ei jäänud tüdrukul muud nõu üle, kui minna nõia juurde abi otsima. Nõid andnud talle savisse kastetud nuudi ja öelnud ühtlasi, et luupainajad talle koju minnes tee peal jälle ees on. Selle piitsa või nuudiga käskinud siis seda lüüa, kes tüdrukut kõige rohkem kisub. Kodu poole tulles saanud ta umbes poolele teele, kui kaks noorhärrat temale vastu tulnud. Tema löönud nõia õpetuse järele käed kahele poole laiali, mispärast ka noorhärrad teda kätte et saanud. Natuke maad edasi tulles tulnud talle üks vanem mees vastu. Kuid see ei tahtnud kuidagi mööda minna, vaid kiskunud teda hirmsasti; ja siis löönud ta savisse kastetud nuudiga kolm korda vanameest. Nüüd lasknud vanamees ta lahti. Nõid õpetanud ka, et see mees, kes teda kõige rohkem kisub ja keda ta piitsaga lööb, kohe järgmisel hommikul sinna talusse midagi asja otsima tuleb, siis võivat nad teda nuudijuttidest, mis riietel on, ära tunda. Järgmisel päeval tulnud naabriperemees puukoormaga metsast. Sinna talu kohale jõudes läinud temal look katki ja ta läinud tallu uut looka paluma, kolm savijutti olnud vammuse peal. Sellest tundnud siis tüdruk oma luupainaja ära. Sellest ajast kadunud aga ka luupainaja igaveseks.

Kolmandal niisugusel nõiduseuskujal lõppenud ära mitu karilooma järgemööda. Et teada saada, kust see tuleb, läinud loomade peremees Nõmme Anne juurde nõu küsima. Nõmme Ann öelnud, et selle vastu siis abi saab, kui üks loom tänavasse sissekäiguteele elusalt maha maetakse. Koju tulles teinud ka peremees nõnda, võtnud vaese mullika laudast ja matnud elusalt maa alla. Küll karjunud loomake veel mitu päeva maa sees. Peremees aga kandnud kive ja muid raskeid asju peale, et need looma ennemini ära litsuks. Sestsaadik jäänud ka tõbi tagasi. Õnnetu peremees aga ei saanud aru, et loomade lõppemine tuli nende näljast. Peremees oli tubli napsivõtja, peaaegu ühtki päeva ei seisnud ta kodus. Loomad lõppesid nälga. Niipea kui tal juba mitu looma otsa said ja ühe veel elusalt maha mattis, jäid tal loomad vähemaks, said korralikult süüa - ning olid terved. Et näha, mis peremees teeb, võtnud külapoisid öösel metsast ühe lõppenud looma luu ja viinud peremehe tare läve ette. Hommikul, kui peremees luud näinud, läinud ta kohe Nõmme Anne järele, et see ise koju asja vaatama tuleks. Koju jõudes teinud Nõmme Ann kõik uksed ja aknad riste täis, pomisenud lõppenud looma juures mõned arusaamata sõnad ja jõudnud viimaks otsusele, et luu tarvis ära põletada. Juba varemalt oli perenaine tule ahju pannud, et leiba küpsetada. Nõmme Ann viinud ise oma käega luu ahju ja lasknud ahjusuu eest kinni määrida. Ta käskinud nõnda luud kolm päeva kinnimüüritult ahjus hoida, siis kaduvat ta nõidusevõim ära. Nõnda ka tehtud. Kolm päeva hoitud luud ahjus ja pererahvas kannatanud kanget leivanälga, kuna leiba ei saanud küpsetada. Seda kõik näinud luu tareläve ette viijad peat. Nad võtnud nõuks peremehega veel paha nalja teha. Selleks teinud nad õlgedest mehe, viinud peremehe laudaläve ette ja andnud talle seal kirja kätte, milles õlgedest meest peremehele väimeheks pakutud. Meest nähes jooksnud peremees kohe Nõmme Anne juurde. Kohale jõudes jutustanud ta oma loo ära ja palunud jälle abi. Nõmme Ann käskinud õlgedest mehe nurme peale viia ja ära põletada, kusjuures tütred pidid pool toopi petrooleumi peae valama. Kohe teisel hommikul läinud perenaine kahe tütrega nurmele, tütred valanud pudelist petrooleumi ja perenaine süüdanud tule. Kui mees ära põlenud, kraabitud tuhk kokku ja joodetud loomadele sisse. Et nõidujat kätte saada, pidi peremees iga looma kaela ümber punase lõnga siduma ja kes karjast mööda minnes midagi selle kohta ütles - see siis nõiduja oligi. Olnud kena jaanilaupäev, vana taluperemees Jaan kündnud rõõmsasti oma kesapõllul, kui korraga karjapoiss sinna jooksnud ja teadustanud, et „lendaja" lehma läbi lasknud. Jaan jätnud kohe hobused seisma, vaadanud lehma järele ja läinud otseteed nõia juurde. Nõid elanud seekord Viljandi linnas. Nõid öelnud, et mis läinud, on läinud, seda enam tagasi ei saa, aga et "lendaja" edaspidi enam läbi ei laseks, selleks õpetanud nõid järgmise rohu: Natuke maad sarvehakatusest tulla puuriga auk sisse lasta, natuke elavhõbedat sisse panna ja siis vahaga pealt kinni kleepida, nõnda et elavhõbe sinna igaveseks jääb. Siis ei saavat „lendaja", keda teine kuritahtlik inimene saatvat, mitte enam kahju teha.

Kord lõpnud jälle Jaanil kõik lambad ära, ja tema kaevus olnud alatasa lõpnud hiiri. Et teada saada, kust see kõik tuleb, teinud Jaan jällegi reisi nõia juurde. Nõid öelnud, et lambad sellepärast otsa lõppevad, et kaevus on äralõpnud hiiri ja et seda vett lammastele juua antakse. Hiired toovat aga kaevu keegi kuritahtlik inimene. Et seda inimest kätte saada, pidavat üks äralõpnud hiir kaevust välja võetama ja teda vaevatama, siis vaevatavat ka seda inimest, kes hiiri kaevu toob. Jaan nõnda ka teinud. Ta võtnud hiire ja pannud ta kuuma ahju, sedamaid hakanud ka nende saunanaine kanges valus karjuma. Jaan lasknud naist hulga aega karjuda, võtnud siis hiire ahjust välja, ja ka naise valu jäänud tagasi. (Nõiad ja nõialood Viljandi ümbrusest. Sakala (1878-1940), nr. 30, 9 märts 1929. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Nõiavembud

Paganausu mail otsitakse abi kõigi hädade vastu nõidumisega. Nõidadelt otsisid abi ka meie esivanemad ebausu ajal. Ristiusu maale toomisega asuti karmilt ebausu ja selle kommete hävitamisele- hiljem hakkas teaduse valgus kaotama ebausu varje, kuid usust nõiduste imevõimusse on rahvas nii läbi imbunud, et paljud ebausu kombed on säilinud tänapäevani.

Ristiusu tulekuga kanti nõidused ebausust üle ristiusku. „Arstimine" hakkas jumalasõnaga. Ei aidanud sõitlused kirikukantslist, ei aidanud see, et katekismus tunnistas lausumise patuks, posijad ning lausujad nõidusid jumalasõnaga ja rahvas uskus, et mis sünnib jumala nimel, ei või olla patt. Rahvas nägi nõidumiste keelus vaid kadedust, kantslist jutlustati, et kõik hädad ja kannatamised on jumalast ja neid tuleb kanda, kuid usu nõiduse imevõimusse ütles, et igale hädale on abi, kui seda otsitakse.

Ka ei jäänud saladuseks, kui õpetaja, kes kantslist nõidumist patuks siunas, ise hädakorral mõne posija poole pööras. Nii veel 19. sajandi lõpupoolel lasi Halliste õpetaja Schneider tuua terveks arstima hobuse haiget jalga tolleaegse „arsti" Türga talu peremehe Hans Ilvese. Muidugi levis teade sellest peagi üle kihelkonna ja „Vana-Hansu" juurde tuli abiotsijaid ligidalt ja kaugelt, sest siis pidi ju ikka nõidus aitama, kui juba kirikuhärra ise sellest abi otsis ja kui sest abist kirikuhärra hobuse jalg terveks sai.

Ebausu vastu meie maal hakati võitlema juba 1572. aastal, mil anti määrus, et „talupoegade hirmsale jumalavastasusele, ebajumalaorjusele, papistlikule ja kuratlikule uskmatusele ning hukkamõistetavale silmakirjateenimisele" tuleb vastu astuda. See vastuastumine ei sündinud aga rahva valgustamisega, vaid julmade piinakaristamistega. Nõidasid ähvardas surm tuleriidal.

Nõiaprotsessidega, milliseid oli palju 17. sajandi esimesel poolel, näitasid võimud ise, et nad nõidusesse usuvad. Saadi talunikelt või kirikuvöörmündritelt kellegi kohta teada, et ta on nõid, viidi kahtlusalune kohtusse ja piinati seni, kuni ta enda nõiaks tunnistas. Nii sunniti Harjumaal üht naist ülestunnistama, et ta kümme aastat libahundina jooksnud ja palju kahju teinud. Piinamistel tunnistaski naine end süüdi ja andis kaassüüdlastena üles veel viis naist. Tagajärg oli, et kõik kuus naist kui nõiad elusalt põletati.

Kuivõrt rängad võisid need piinamised olla, võib aimata sellest, et 1623. aastal Keila Merimõisas Klati Jaak piinamistel ogaraks läks. Võimude kõrvu oli jõudnud, et ta olevat kõrtsis õllepudelisse nõidunud ussi. Piinamisel siis tunnistas ta, et käinud kellegi mehe naisega libahundiks. Muidugi ei oleks võidud ogara seletusele mingit kaalu anda, kuid nii Jaak kui ka too naine põletati tuleriidal ja vist ka tolle naise mees.

Agarad nõidasid üles andma olid mõisnikud ja nii mõnigi vana naine heideti nende kaebusel tulle ja põletati tuhaks. Kellele kord oli heidetud nõia kahtlus, sellel enam pääsu polnud. Teda piinati, kuni ta viimaks valudes enda siiski nõiaks tunnistas.

18. sajandi algul keeldub aga rahvas juba välja andmast „arste", kes inimesi aitavad õnnistamiste ja soolaraputamistega. Nõiaprotsessid vaibuvad ja hiljem ei pöörata võimude poolt enam „külatarkadele" tähelepanu. Jäävad vaid õpetajate manitsemised kantslitest, kuid need on kui hane selga vesi.

Nõiaprotsessid olid usku nõidusesse selle hävitamise asemel hoopis suurendanud.

Need protsessid olid nõidust rahva silmis tunnustanud kui võimu. Nõiduse vastu võitlemises näevad inimesed vaid seda, et saksad ei taha, et ka maarahvas oma hädades kuskilt abi saaks.

Vene valitsus ei kinkinud enam tähelepanu rahva ebausu-kommetele, ja need kes omasid „salajõudude käsutamise võimu", tõusid rahva silmis lugupidamisesse.

Eriti targad nõiasõnade teadjad olid Saaremaal. Oli mehi, kes läksid merele, kui ilm oli luulest täitsa vaikne, ning purjetasid „oma tuulega". Kes oskas salasõnu, sai merel ka seal kalu, kus teised temaga ühel ajal püüdes ei saanud kalapoegagi. Kord paistnud õhtul taeval tulekuma. Ligidal põlenud talu. Tallu, kust vaadatud tulekuma ja ohatud, et õnnetus juhtunud, tuli lahti pääsenud, tulnud sel ajal keegi möödasõitev ratsanik. Küsinud, kas on vett. Vastatud, et ei. Ratsanik vaadanud tulekahju poole, pomisenud mõned arusaamatud sõnad, lausunud siis, et see tuli kustub kohe, ja sõitnud teises suunas edasi. Ja mõne hetke pärast kustunudki tuli.

Nii see, kui ka eelpool toodud juhud Saaremaalt kõlavad anekdootidena, kuid isik, kes olnud nende pealtnägijaks on praegu üle kaheksakümne aasta vana, kinnitab, et ta räägib tõtt.

Nii mõnedki kaasaegsed mäletavad, kui omal ajal mõnel mustlaseidel oli peegel, millest neiu oma tulevast näha sai. Nii paljud neiud vaatasid. Ja kui olid mehele saanud, kinnitasid, et jah, tõesti niisugune mees mustlase peeglis oli. Milline nägu sealt vastu vaadanud võis olla, mine tea, kuid pearõõm oli see, et neiu ikka mehele sai ja siis uskus isegi, et eks see ikka mu mehe nägu oli. Ainult ühele neiule oli peeglist vastu vaadanud kass. Neiu jäigi vanatüdrukuks ja mine tea, kust see tuli või oli, teda hakati hüüdma „Kassi-Tiinaks".

Nõidumise viisid igas maakonnas olid isesugused. Mulgimaa „arstid" tegelesid peaasjalikult „arstlikul" alal. Roosid, nikastused, „maaalused", sammaspooled ja niisugused haigused, mida „tohter ei tundnud", oli nende eriala. Rahva seas oli usk, et ega's tohter roosile midagi tee, aiva lõikab. Ja arsti lõikamist läinud sajandi lõpul ja käesoleva sajandi algupäevil kartsid inimesed veel enam kui surma. Kuidas arstisid Mulgimaa „targad"? Soolapuhujaiks neid nimetada ei võinud, sest soolaga nad ei tegelenud. Tuli haige „arsti" juurde, siis posis ja katsus see haiget kohta ja luges sõnu peale. Roosile anti pealepanemiseks paber. Harilikult tarvitati selleks vene naelatubaka sinist paberit. „Tark" kummardus sellele ja tegi pliiatsiga mingit kirja ja ristitähti. Harilikult olid „targad" kirjaoskamatud ja kirjutasid nii, et oli küsimus, kas nad isegi oskasid lugeda oma kirja. Ei saanud haige kohale tulla, täideti pudel veega ja loeti sõnad peale. Seda vett tuli siis juua või peale määrida, nii nagu nõudis haigus.

Ühes vallas ühe talu saunas elas keegi niisugune otsitav „tark". Oma nõidumise ameti kõrval ta parandas saapaid, jootis kööginõude auke kinni ja tegi puulusikaid. Kord läks naabri talu peremees, kellel olid tulemas talgud, tema käest ostma puulusikaid. „Arst" oli aga kodust ära. Seda märkas too peremees alles siis, kui ligi tunni lusikameistrit saunas oli oodanud. Kodust äraminnes „arst" kunagi uksi ei lukustanud, sest terve küla uskus, et „targalt" midagi ikka varastada ei saa. Ja polnudki, mida talt varastada. Tuba oli täis prügi ja prahti, mõned viletsad tööriistad ja toiduained, mida andnud ta abitarvitajad. Ja kuna Mulgimaal polnud tol ajal kommet, et uksele oleks koputatud, astus naabriperemees otsekohe saunakambri ja hakkas ootama. Ootas, ootas, seal tuli keegi abiotsija-talunaine. Head inimesed olid juhatanud talle tee „targa" juurde. Naabri peremees oli ka samasugune „nässakas" kui too „tark" ise, ja tulija pidaski teda selleks. Ja palus, kas „tark" ei annaks pudeliga vett, taat olevat haige. Too „nässakas peremees" oli ka naljamees ja üks neist, kes „tarkade" võimesse ei uskunud. Tuli siis tujule, et mängib ise tarka, et ega sest midagi ole, kui saab terveks, saab nii kui nii, ja kui on surmatõbi, ega siis pole midagi parata.

Täitis pudeli veega ja läks sauna taha sellele peale lugema. Muidugi ei kavatsenud ta midagi peale lugeda, mõtles, et toimetab sauna taga vaid oma väikese asja ära ja tuleb veepudeliga sisse nagu olekski sellele sõnad peale lugenud. Sauna taga aga kündis sulane maad. „Nässakal peremehel" tuli tore mõte. „Jaak, tule siia! Näe, mina olen nüüd ka „arst", annan ühele eidele rohtu." Jaak tuli vaatama. „Nässakas peremees" võttis mütsi peast, lasi põlvili maha, nagu „arst" ja hakkas pudelile peale lugema: Ai, Kilu-Mari. Kilu-Mari, kuule sa ja aita tütart kaubelda..."

Oli laul läbi, ütles „Aamen!“, pani mütsi pähe ja läks abiotsijale veepudelit viima. Abiotsija tänas väga ja andis kakskümmend kopikat. „Nässakas peremees" pani selle taskusse ja oli omaga rahul. Haige saigi terveks. Ja kui abiotsija järgmisel korral ühe teise haiguse pärast tuli, oli ta väga imestatud, et „arst" selle paari kuu jooksul nii väga palju muutunud oli.

Aastat kolmkümmend tagasi Audrus olid kõmukuulsad „vurtsumoorid".

Need keetsid kõiksugu armujooke, et tüdrukud tanu alla saaksid. Ja abitarvitajaid neil oli palju. Kord läks üks neiu, kellel oli kirg ühe noormehe järele, kuid kes küll tüdrukuga läbi käis, aga kuidagi sellele tulla ei tahtnud, et pulmajuttu ajada. Noh, eks neiu läks neiu „vurtsumoori" juurde, kes südaööl metsavahelisel ristteeharul keetis nõiarohtu, mis poisi kohe „külge panema" pidi. Eideke keetis siis tulelõkkel seitsmes pajas mingit vahutavat segu ja andis neiule, et jootku seda poisile. Kaua, kaua polnud neiul selleks juhust. Siis tuli neiul sünnipäev. Neli poissi tulid sinna „harmoonikaga“ laulma ja neiu tõi „sorokovka" lagedale. Noormehel, keda neiu igatses, tuli janu. Küsis vett. Nüüd leidis neiu, et on paras silmapilk talle armujooki sisseanda. Ütles, et toob kalja. Noormees oli palju soolast söönud ja jõi suure januga. Lahkuti ja neiu jäi ootama laupäeva õhtut, et nüüd noormees tingimata tuleb ja räägib pulmadest. Pani lakas oma magamisasemele puhta lina ja kloppis teki puhtaks. Ent poiss ei tulnud. Ei tulnud enam neiu ligigi. Hiljem rääkinud ta külas, et neiu tahtnud teda ära mürgitada. Andnud niisugust jooki, et mitu päeva olnud kõht lahti. Ja neiu jäigi vanapiigaks, sest aimati, mida ta noormehele andnud, ja keegi sellise joogi järele, loomulikult, janu ei tundnud.

Läti piiril oli keegi isik, kes oskas teha valukeppi. Kord saanud ta kellegi peale vihaseks ja otsustanud teha valukepi. Valukepi tegemine nõudis aga keerulist toimingut. Selleks oli vaid üks päev aastas ja ka selle päeva hommik pidi olema pilves. Siis tuli vastu kasvu lõigata suur pajuvits, teha sellega veel enne mingisuguseid nõiatükke, siis minna rehe alla, visata lõugutile pahempidi kasukas ja peksma hakata, ise hüüdes selle nime, kellele peks määratud. Noh, eks õnnestuski valukepi tegemine. Vihaalune oli muidugi asja ära unustanud. Sõi parajasti pere lauas, kui tundis istmekohal kanget hoopide valu. Kargas lauast üles ja hakkas karjudes mööda tuba kargama. Teised lauasolijad arvasid, et ta hulluks läinud. Alles hiljem selgus, et ta vihamees peksnud teda kauge maa tagant. Kuid sellest ajast algas ka valukepi tegijal, kes oli ühel talul sulaseks, põli. Peremees ei julenud talle enam ainustki halba sõna öelda, kartes, et saab ka valusa nõianahatäie. Siis tuli Hiinas bokserite mäss. Sõdur läks sinna sõtta ja sinna ta jäigi, kogu oma valukepi saladusega.

Harilikult maanoormehed on ikka neiude juures saamatud. Ehk jälle liigsed mürtsumehed. Keskteed nad neiu südamesse ei leia. Viisakas neiu mürtsutegijaid ei salli, ja neide, kes armastavad mürtsumehi, ei poolda noormees, kes elus tagasihoidlik ja otsib tõsist eluseltsilist. Ei ole ime siis, kui ka noormehed külastavad „tarku". Ja „tarkadel" on neile selleks anda nõu. „Äraproovitud" ja täitsa „mõjuvad leitud olevat". Nii õpetas ühele noormehele „tark": „Võta kukesabast sulg ja vajuta sellega kolm korda vastu neiu kätt, siis armub ta kohe". Sulg kukesabast on kerge saada. Noh, noormees varustuski sellega ja läks peole. Saigi koha tantsuajal neiu kõrvale. Torkas ühe korra. Neiu vaatas, tegi põlastava näo. Noormees mõtles, et pole viga, kui kolmandat korda puutun, küll siis su nägu naerule läheb. Ja puudutas veel teist korda. „Mis te tegite?" kähvatas neiu. „Vabandage!" kogeles noormees. Seal tuli keegi ja viis neiu tantsule. No, see oli viperuseks noormehele. Sulega puutuma pidi ju kolm korda järgemööda, kuid nüüd oli kaks korda puudutatud ja neiu kadus. Kas nüüd uuesti kolm korda puudutada, või aitab ühest korrast? Lõppes tants. Neiu istus teisale. Ja kõrval oli koht tühi. Noormees kohe kõrvale ja puudutas jälle. Kuid neiu ei mõelnudki naeratada, vaid hele plaks käis noormehele vastu palet. Armumisest ei tulnud välja midagi. Noormees aga jäi uskuma, et küllap see nõidus oleks mõjunud, poleks mitte too teine noormees vahele tulnud ja neiu tantsima viinud.

Viimasel ajal on nõiad väheseks jäänud, kuid „arste" leidub siiski veel. Nad ise usuvad, et võim on neil jumalast, abiotsijad usuvad neisse, ja see usk ongi, mis haiguse parandab. Et loe peale kas jumalasõna või kilumarit, kui on usku paranemisse, siis saadakse terveks.

Millised on need nõiasõnad, mida tarvitavad arstid. Need on harilikult kuuenda palve sõnad, või „Mis tähendab niisugune veeristimine". Seal juures loetakse sõnad peale täpselt nagu nad seisavad katekismuses. Näiteks loeb „arst" ühetooniliselt: „Kuues palve. Ja ära saada meid mitte kiusatuse sisse. Mis see on?... jne."

Ühte ja neidsamu sõnu loetakse kolm, viis, seitse või üheksa korda. Oleneb sellest kui kange on haigus. Ühte asja peab märkima veel nende „arstide" suhtes. Nad peavad endid jumalasulasteks, ligimeste aitajateks, ei ole «ärimehed". Ka „aidates" rikkamaid lepivad nad rahumeelega selle anniga, mida see annab, ja ei nurise sugugi, et see on palju vähem, kui mõne vaese inimese and.

Kuid nüüd, kus teaduse valgus ulatub juba igasse maanurka, kus keegi enam ei karda arstinuga, kus maaneiud juba lasevad sirgeks teha oma nösuninu, nüüd tuleb juba ette, et „arstidega", kes ise kangesti usuvad oma võimetesse, tehakse paha nalja.

Nii tehti üks „arst" külapoiste poolt Rakvere ligidal mitme talu või isegi terve valla naerualuseks. „Arsti" juurde läks noormees ja kaebas, et peremehe sisikond on kinni, kas ei leiduks abi. Noormees oli tolle talu sulane ja oli hobusega arstil järel. „Arst" läkski kohale. Peremees, samane naljamees kui ta sulane ja naabritalu noored, lesis sängis ja oigas. „Arst" lasi kõhu paljaks võtta, kummardus ja hakkas sõnu lugema. Noored seisid pealtvaatajatena eemal ja hoidsid naeru. Sai „arst" veidi sõnu lugeda, sõnas peremees: „Hakkab mõikama!" „Arst" luges edasi ja veidi aja pärast kinnitas peremees jälle: „Mõikab! Mõikab!" Ei saanud veel „arst" lõpetada, kui peremehel sealt kohast, kus selg ja jalad oma nime kaotavad, kuuldus mingi röögatus: „Aitas!" hüüdis peremees. Pealtvaatajad kõverdusid naerus. „Andke „arstile" vakk rukkist!" käskis peremees. Kas tundis end arst haavatud olevat? Ei, ta ütles vaid: „Minuga on jumala abi... Mida teete, teete iseendale... Te tahtsite minu üle naerda, naerge... Kuid ma võtan vastu anni ainult aitamise eest, pillajatelt ei taha ma midagi!" Tõusis ja väljus. (Nõiavembud. Jutuleht, nr. 45, 5 november 1932. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Kui saadeti tuleriidale.

1837. aastal ilmunud „Inlandi" aastakäigust leiame mõndagi iseloomustavat tolleaegsete kommete ja viiside kohta. 627. leheküljel kirjeldatakse eba- ja nõiausku, mis kõikjal siis lokkas ja nagu see end Virumaal ilmestas.

Kokkuvõtte järele jutustab kirjutuse autor järgmist: Ebausk ja nõidumine, mis siin iseäranis arenenud, avaldub kõige ilmekamalt ööl vastu 24. juunit jaaniööl. See sarnaneb kõigiti sakslaste Walpurgi ööle kõige ta ebausu ja kommetega. Juba jaanilaupäeva õhtupoolikul algab ebausu kultus, mis omab teatud kindlad traditsioonid. Sel päeval toimitakse ka peamiselt igasuguste maarohtude ja arstimisvahendite korjamist, mis iseenesest ju mitte paha asi ei oleks, kui see ebausuga poleks seotud.

Pahem kui see, on aga nõidumine, lausumine, mis sihitud ühele või teisele otstarvete, peamiselt aga teisele inimesele, ligimesele kahjutegemiseks. See peale päikese loojangut, kui algab suur salapärane jaaniöö. Siis valmistatakse nõiavõid, mida määritakse vihaaluse naabri väravale, kambriuksele, kaevuraketele ja isegi kaevu puistatakse.

Edasi kasutatakse nõiutud lihatükke, milliseid püütakse loomalautadesse toimetada kõik ikka kahjutegemiseks. Kahest nim. toimingust peab eriti karjale kahju sündima. Inimestele manatakse haigusi, ohtusid, milleks kasutatakse riideid. Kes kannab või puudutab nõiutud riiet, jääb haigeks.

Kuid kahjutegemise kõrval toimitakse ka kasu saatmiseks teatud isikule või perekonnale. Nõidade abi ei kasuta mitte ainult talurahvas, eestlased, vaid ka kultuurist valgustatud kõrgem kiht.

Näiteks laskis 1817. a. ühe mõisniku abikaasa kutsuda nõia, kes pidi teda aitama mitmes majapidamises ja perekonnaelus esile tulnud arusaamatuses ja hädas. Tähtsamaks muust oli mehe truuduse tagasimanamine... Teadmata aga, kas mehe lootused täitusid. Et edaspidisekski maja ja perekonna korda kindlustada, ostis ta nõialt omale kalli tasu eest mitu talismani. Need pidid aitama!

Kuid nõidasid karistati suure valjusega. Eeltoodust paarsada aastat varem 1617. a. toimus Harjumaal Kiviloo mõisas nõiaprotsess, kus 6 inimest tuleriidale saadeti... Nim. aasta 20. ja 21. juunikuu päeval astus kokku kohus, mille koosseisu kuulusid neli rüütlit-mõisnikku ja kolm kirikuõpetajat. Nagu säilinud protokollist näha, süüdistati 6 inimest nõidumises, selles kaaskodanikele kahjutegemises.

Et nad endid süüdi ei tunnistanud, tehti nendega eriti nn. vereproovi. Sellest ja kestvast metsikust piinamisest vaevatuna, tunnistasid nad viimaks oma patutoiminguid. Nii on üks pidanud koos kuradiga söömaaega; teised jälle moondunud libahundiks ja murdnud loomi, üks nendest surmanud kolm lammast ja paar siga; teine mitu härga ja hobust jne.

Kui siis südametu ja ebausust tumestatud kohtunik kaebealuselt, piinatud naisterahvalt küsinud: kas ta libahundina ka teadnud, kelle loomi murdnud, siis vastanud küsitav „narrivalt pilgates", nagu protokoll lausub: „Kas hunt jookseb enne külla küsima, kellele loom kuulub?"

Kohtuotsus saatis kõik kuus kaebealust tuleriidale — ja nad põletati. Neid saadeti surma kurja hävitamiseks. Õnnetu, libahundiks käimises süüdistatud naisterahvas andis neile vastuseid narrivalt pilgates ta mõistis rohkem, makstes selle eest oma eluga. (Kui saadeti tuleriidale. Ühistegelised Uudised, nr. 18, 30 aprill 1936. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Kuidas meil „nõidu“ piinati ja põletati.

Usupuhastus jõudis meile küll juba 16. sajandil, umbes neljasaja aasta eest, aga see ei tähendanud mitte, et usk oleks vabanenud ebausust. Mitte ainult katolikumail ei saadetud inimesi tuliriidale nõidumise või kuradiga läbikäimise pärast. Ja samad meetodid, mis seal olid „nõidade" äratundmiseks ning nende tunnistamisele sundimiseks, kehtisid ka siin luteriusu mail. Uks neist meetodeist oli piinamine selleks leiutatud riistadel. Teiseks olid mitmesugused „proovid", küll veega, küll tulega. Laialdaselt oli tarvitusel veeproovina n. n. nõiaristimine, mis toimus järgmiselt:

Kaebealusel võeti seljast rõivad, seoti ristamisi kokku parem käsi vasaku jala suure varbaga ning vasak käsi parema jala suure varbaga. Selle järele laskis timukas ta köie otsas vette. Seda tehti väikest vaheaega pidades kolm korda. Isik, kes sealjuures ei langenud kohe vee alla, tunnistati nõiaks. Oldi nimelt veendunud, et kurat annab nõidadele sellise erikaalu, mis ei lase tal vajuda vee alla. Niisuguse toimingu juures olevat aga sagedasti tähele pandud, et timukad on oma ohvreid kuritahtlikult vee peal hoidnud.

Teiseks katseks oli torkimine nõelaga, et leida kohta, kust ei tuleks nõelapiste peale kohe verd. Isegi sünnimärkide kohta oli arvamus, et need on löönud kurat oma pitseriga.

Hullunud õigusemõistmises mindi nõnda kaugele, et hakati nõidasid massiliselt püüdma. Nii lasksid Saksamaal Herfordi linna bürgermeister ja kohtunikud ühel hommikul 30 naist tuua seepärast raekotta, et neid oli peetud nõidadeks. Kuna aga kohtul puudus igasugune süütõestus, siis viidi nad kõik nõiaristimisele, kus nad aga ei olevat kohe langenud vee alla. Sellele järgnes piinakamber ja lõpuks mõisteti kõik 30 naist tulesurma. Piinamise jaoks olid sisse seatud erilised piinakambrid või -tornid.

19. sajandi teisel poolel leiti Riia lossi ümberehitamisel ühest maa-alusest käigust rohke prügi alt suur virn poolkõdunenud kohtuakte, mis kuulusid Liivimaa õuekohtu kõige vanemasse arhiivi ja mis seal olid olnud umbes paar sajandit varjul. Need kolletanud leheküljed annavad ajalooliste dokumentidena aimu 17. sajandi õudust ja hirmujudinaid tekitavast kaelakohtu tegevusest ja õigusemõistmisest.

Osa nendest aktidest käsitleb tüüpilisi tolleaegseid nõiaprotsesse, kuid selle kõrval esineb ka üksikuid juhtumeid, kus süüks on pandud libahundiks käimine. Karistus oli kõigil juhtudel juba ette teada – põletamine tuleriidal. Enne seda pidi aga süüdistatav läbi tegema hulk piinamisi ja katsumisi, mis kõik kuulusid endastmõistetavalt vajalikena tolleaegse õigusemõistmise „tehnikasse".

Avaldame siin neist protsessidest kaks kokkuvõtet, nimelt Magdaleena Kuke (Kuck'e) ja Laiska Mardi (Laiske Marth) hukkamõistmise kohta. Kuna esimesel on perekonnanimi, siis oli ta arvatavasti vaba inimene ja teine oli vist pärisori. Kõige imelikum on aga asjaolu, et just mõlemad protsessid on aset leidnud ajal, s. o. 17. sajandil, kus reformatsioon oleks võinud meie kodumaal pühitseda ligikaudu oma 100 aasta juubelit.

Magdaleena Kuke protsess.

Nõidumise mõjul sündis „surnud konn".

Aastal 1632 andis laudur Heinrich Pulleken (vist Pillikene, mis oli alguses arvatavasti mehe iseloomustamaks hüüdnimeks ja pärast perekonnanimeks) ühes oma naise Margareetaga maakohtunikule süüdistuse Magdaleena Kuke vastu. Süüdistuses on öeldud, et viimane seisvat ühenduses vana-kurjaga ja olevat Margareeta, süüdistaja, sellevõrra „ära teinud", et see on sünnitanud oma abielu neljandal kuul surnud konna ja nimelt seepärast, et Pulleken ei ole temaga abiellunud.

Süüdistuse tõendusena on ette toodud järgmine asjaolu: Laulatuse päeval on kiivas Magdaleena tormanud kutsumata pulmamajja ja on siis sajatanud, et saagu noorik esimese lapse asemel sünnitama konna. Ka siis veel, kui vihased pulmalised on ta välja visanud, on ta rüselemisel ikka veel sajatanud: „Sind ma tahan siiski ära teha, et sa konna sünnitaksid, kuigi ma sealjuures kas või vana-kuradiga peaksin abielluma!"

Asitõendusena on kohtu ette toodud kuivatatud enneaegne loode ja nimetati seda surnult sündinud konnaks. Sellekohane märkus protokollis lausub, et see värskena oleks vahest küll võinud sarnaneda konnale ja et ta nüüdki veel on konna sarnane.

Magdaleena isiku kohta leidub protokollis järgmine märkus: Magdaleena on vanemateta, on 48 a. vana, vallaline, protestandi usku ja omab kurja ilme.

Pärast seda, kui on süüdistuse akt ette loetud, on Magdaleena ähvarduse omaks võtnud, kuid salgab ühendust kuradiga. Lõpuks on ta veel lausunud, et ta ei ole kunagi oma elus toetunud kuradile, vaid on hoopis teist teed käinud.

Sellele järgnevad küsimused ja kaebealuse vastused:

Küsimus: On olemas ainult kaks teed, nimelt Jumala poole ja kuradi poole ning millist teed käisid siis sina, kui sa oled ebasünnituse põhjustajaks?

Vastus: Muidugi usun ma, et Margareeta sünnitas minu soovil konna, aga seda ei saavutanud ma kuradi kaasabil.

Küsimus : Kuidas siis?

Vastus: Ma läksin ihuüksi kirikusse ja kui ma seal ei näinud ühtki hingelist, astusin altari taha ja palusin siis seal, et Margareeta sünnitaks konna.

Küsimus: Siis oled sa ju ikkagi vana kurja palunud, sest Jumal ei võta ju niisugust palvet kuulda?

Vastus: Mitte meeldegi ei tulnud mul kuradit ja samuti ei ole ma temalt tahtnud abi.

Ettekutsutud pulmalised tõestasid, et Magdaleena on sajatanud ja ähvardanud ning on sellejuures kuradit nimetanud. Tunnistajatega suu-suu vastu seadmisel on Magdaleena sattunud taltsutamatu vihahoogu ja on tunnistajate poole pöördudes kisendanud: „Teie kõik peaksite kukkuma kuradi kurku!"

Hoolimata kohtuniku mitmekordsele katsele Magdaleenalt süü omaks võtmist kätte saada, jäi ta „julgesti püsima kangekaelsele salgamisele", hoolimata sellest, nagu protokollitud, et kohtunik ja kogu maailm olevat veendunud tema suhetes kuradiga, olgugi et aktides ei olevat selle kohta mingit toestust.

Nõiaristimine järve ehitatud rõdult.

Lakkamatu salgamise tagajärjel otsustas siis kohus „lasta laheneda asja Jumala otsusel", emb-kumb kas raua- või veeproovil. Sellekohasel ettepanekul valis Magdaleena viimase.

Edasise kohtutegevuse selgituseks oleks tähendada, et maakohtu istungeid ei peetud linnas, vaid maal mõnes mõisas, s. o. kas maakohtuniku oma mõisas, või seal, kus oli süütegu aset leidnud. Nii ehitati ka sel puhul mõisa läheduses olevasse järve sisserammitud palkidele lai rõdu nõiaristimiseks. Kohtuaktis nimetatakse seda rõdu „kantsliks" kohtuliikmete ja teiste vajalike isikute jaoks.

Määratud tähtpäeval algas kohtuistung varasel hommikul. Kõigepealt pidas kirikuõpetaja manitsusekõne Magdaleenale, nõudes, et ta tunnistaks tõtt ja ütleks, kas tal on olnud suhteid kuradiga, kuna ju arusaadavalt ilma kuradi abita oleks võimatu olnud viia asja nii kaugele, et Margareeta sünnitas konna. (Nagu näeme, oli ka vaimulik tol ajal pimeda ebausu küüsis.) Aga ka sel manitsusel ei olnud tagajärge. Julgesti lükkas kaebealune kuradiga kambas oleku tagasi ja tõendas, et ta ainult jumalalt on palunud abi, aga mitte kuradilt.

Kuna süüalune ei loobunud oma seletusest, siis „sammus kohus vaheotsustamisele". Magdaleena seoti kõigist tõrkumistest hoolimata tugeva võrgu sisse. See oli nagu suur võrkkott, mille suu tüdruku pea kohal kinni seoti ning siis lükkas timukasulane ta üle „kantsli ääre" järve. Kuna tüdruk, kartes uppumissurma, kogu aeg rabeles, siis ei vajunud ta otsekohe vee alla. Protokollis on tähistatud, et Magdaleena on vette lükkamisel päris meeleheitlikult kisendanud ja hoolimata võrgust kiireid liigutusi teinud, mis teda kuni väljatõmbamiseni on vee peal hoidnud.

„Nõid" sajatab kohtunikke.

Kuigi ta oli "Jumala otsusega" tunnistatud süüdlaseks, ei võtnud ka nüüd omaks tema vastu tõstetud kahtlustust, vaid hakkas pööraselt märatsema ja sajatama. „Võtku kurat kõiki teid ja teiesarnaseid kaabakaid koristada põrgu, kus põleksite nagu rasvaküünlad!"

Ebaviisaka käitumise eest sai ta timukalt kolm härjakara lööki ad posteriora (tagumikule) ja kohtuniku poolt valju noomituse in continenti (otsekohe), kuid kõik see ei suutnud taltsutada Magdaleenat.

Ta viidi vangikotta ja peale selle ei võetud enam mingit juurdlust ette, vaid toimetati lihtsalt veeproovi alusel: "Heinrich Pullekeni ja tema abieluarmsa Margareeta süüdistusel Magdaleena Kuke vastu on kuninglik maakohus otsustanud:

„Arvestades, et süüdistatu mitte ainult Jumalat, kellele ta on pühal ristimisel andnud tõotuse, maha ei salga, vaid on ka sõltuv kuradist ja on olnud silmnähtavalt - Jumal olgu meiega - kõige lähemas vahekorras vana-kurjaga... ning on selle abiga nõidunud Margareeta ihusse konna, nagu see nüüd peaks küllaldaselt selge olema isegi igale lapsele (!), kes asja tunneb (!) ja kuna ka akti järgi on kindlaks tehtud, et Magdaleena veeproovil, n. n. nõiaristimisel kolmel korral, kella järgi vaadates viieminutiliste vaheaegadega, ei ole kinninöörituna põhja vajunud, vaid on püsinud nagu hani vee peal, kantuna kuradist - siis on kohus, vaimuliku nõusolekul ruumi andes Jumala armule, teda kaitstes ja päästes igavese tule eest, otsuseks teinud:

Margareeta Kuke, puhastavaks trahviks temale ja vajalikuks hoiatuseks teistele, saata tule abil elust rahule, aga tema tuhka mitte loopida laiali nelja tuule poole, vaid sama põletamise tuleasemel ajada sügavasse auku... Ürikule oleme ise oma käega alla kirjutanud." (Kolm allkirja ja kolm pitsatit.)

Selle otsuse kinnitas ülemkohus ja andis käsu selle täitmiseks. Protokoll lõpeb märkusega, et kohtuotsus on Magdaleena kohta täidetud 20. septembril 1632. a. timukas-kohtuniku ja tema abiliste poolt "täiesti puhtalt".

Laiska Mart - kuradi ihukokk.

2. jaanuaril 1641. a. oli maakohtuistung, kuhu ilmus Järva Pärt ja andis üles, et Sörtsi Villem ja Laiska Mart on halva kuulsusega nõiad. Kui tema naine Ingel on järsku haigeks jäänud, siis on kahtlus kohe langenud Sörtsi Villemile ja Laiska Mardile, ja siis on ta esimese kohe enese juurde kutsunud ja talle süüdistuse näkku paisanud, ühtlasi nõudes, et ta tema naise kohe terveks teeks. Kui Pärt tahtis Sörtsi vangistada, tarvitas viimane oma kaitseks nuga ja lõi temale kolm noahaava. Teiste kaasabil on tal siiski korda läinud Sörtsi siduda ja siis on hakanud Sörts teda paluma, et ärgu viidagu teda mõisa, lubades maksa temale, Pärdile, saadud haavade eest valuraha ja ka naise terveks teha. Kuid juba siis ja ka hiljem on ta väljendanud, et mitte tema, vaid Laiska Mart olevat kõiges süüdi. Ühtlasi tõi Pärt Sörtsi Villemi vastu veel teisi süüdistusi. Kord kui ta ei ole Villemile oma pada andnud, olevat viimane temale tulle risttuule nõidunud, mis on tule väljapoole puhunud, nii et peaaegu kogu tema maja oleks maha põlenud. Kord jälle, kui Sörts on tema pool ööbinud, jäänud tema laps järsku haigeks ja surnud. Kord jälle tulnud Sörts tema juurde ja nõudnud temalt mitmesugust tasu, et anda tema põllule õnnistust, samuti ka viia õnne karjalauta ja rehte, kuid süüdistaja ei ole tema nõudmisi täitnud. Ka olevat ta naine Pill Sörtsi nõidumisel haigeks jäänud ja surnud.

Kohtu ees aga eitas Sörts kõike, mis tema vastu oli ette toodud, juurde lisades, et mitte tema, maid Laiska Mart olevat nõid ja kuradi lepinglane. Sörts heideti vanglasse ja selle järele toodi ka Laiska Mart kohtu ette, kes samuti kõike eitas. Et selgusele jõuda, pandi mõlemad mehed suu-suud vastu ja siis on Sörts Mardile otse näkku ütelnud: „Sina olid see, kes naisele kapatäie õllega konnakulleseid sisse jootis. Kurja oled sa teinud mitmele ja teed veelgi, kui sa jääd ellu. Kuigi mina peaksin surema, ei keeldu ma oma hinge peale võtmast, et seda kõike oled sina teinud. Sina oled nõid ja seda teab igaüks!" Mart kuulas vaikselt ega lausunud sõnagi. Ka kohtu kolmekordsele nõudmisele vastas ta vaikimisega.

Sõna „Laiska" (protokollis Laiske) kohta oleks vahest tähendada, et „Laiske" ei tähenda mitte Mardi omadust, vaid palju enam on see koha nimetus, kus ta elab. Nii leiame ka Läänemaa vakukirjas niisuguste nimedega väikekohapidajaid, nagu: „Laisake Mick" või "Laiseken Mick".

Fantastiline nõidade tsunft.

Mõni päev pärast süüaluste vastandamist on protokollitud, „et Sörts Villem on haigeks jäänud ja ei ole paaril päeval enam sööki vastu võtnud." Kuid arstlikku abi temale ei antud, vaid selle asemel saadeti tema juurde delegatsioon, kuhu kuulusid: õuejutlustaja magister Ludovicus Raspius, maakohtu assessor Peeter Grothe ja veel viis teist ametnikku, kus siis haige Sörts oli pärast õuejutlustaja tungivat manitsust järgmist tunnistanud:

1) et tema on kahe aasta eest ühes Hinnu Siimoni ja selle naisega ära tapnud Mäha Jüri venna, aasta eest selle lapse ja siis veel ühe varsa;

2) et on toosama Siimon ja ta naine umbes kolm aastat tagasi maha murdnud Kahu Matsi 12 siga;

3) et on samad isikud samal aial Matsi laudas maha murdnud kaheaastase õhvakese ja ka ära söönud, järgi jättes ainult saba:

4) et kord on tema ühes Siimoni ja tema naisega põllul 12 lammast maha murdnud:

5) et Kõomäe Suur Mats olevat nende jõuga kindraliks seitsmesaja üle:

6) et nende „saksa" nimi olevat „Tuus" ja tema Sörts olevat Tuusa kokaks:

7) et kokkutulekult on ka Kõomäe Karist olnud kokaks:

8) et Nipe Märt Naaristelt olevat tugevamaid hunte:

9) et kokkutuleku vajadusel puhuvat nende „saks" sarve ja seda kuulvat igaüks nendest. Ja hilineja saavat ratsapiitsa tunda:

10) et Kõomäe Jaan olevat pealikuks üle 70 liikme:

11) et Laiska Mart olevat suur nõid ja kuradi ihukokaks.

Lõpuks olevat, nagu protokollitud, haige ka veel palju teisi nimetanud, ei ole aga teadnud nende kohta midagi seletada, kuid „pärast seda on Sörts 25. jaanuaril 1641. a. (tema ülestunnistamise päevaks oli 23. jaan.) surnud ja on soos auku aetud."

Laiska Mardi tunnistused piinapingis.

Sellele järgneb neljakuine vabeaeg ja siis on protokollis märkus, et Mart ikka seda eitab, mis on tema peale tunnistatud, aga hilisemal ülekuulamisel on ta siiski seletanud. „et rahvas on teda küll nõiaks nimetanud, nagu seda ka Sörts on väljendanud, kuid tema on ainult arstinud kõiksugu pahesid nii inimeste kui ka loomade juures ja et seda tarkust on temale õpetanud keegi naine. See olevat olnud veel Poola valitsuse ajal, nii umbes 25 aastat tagasi."

Seejärgi ilmub järsku otsus:

„Kuna Laiska Mart on ülalmahakirjutatud ülekuulamisel üles tunnistanud, et teda igaüks peab kurikuulsaks nõiaks, nagu ka Sörts on temale otse „näkku ütelnud" ja et ta on naise ihusse õllega nõidunud konnakulleseid, kui ka posimisel kurjasti tarvitanud Jumala sõna kahtlaste tavandite saatel, nagu ta seda on õppinud öösiti 25 aasta eest lauldes ühe naise käest ning et siis veel on kaks meest, kubjas ja Reinu Ants vande all tunnistanud, nagu nad seda on ise kuulnud, et ta on tegutsenud nõidusega ja et ta kuulub nõidade tsunfti, siis põhjustavad need õiglased ülesandmised viia teda piinamisele, milleks teda kohus mõistab."

Mart piinapingil.

Seejärel on siis käiku pandud Mardi piinamine laiemas ulatuses ja siis on Mart veel tunnistanud, et posimist olevat ta oma isalt õppinud, et ta on tõesti nõid, kellel on oma jumal või saks, kelle juures tema ja palju teisi, Rõhmastu sool oma koosolekuid peavad. Lõpuks on ta meeleheitlikult palunud pidurdada piinamist ja on lubanud kõike tunnistada.

Katkestades piinamist, on temale terve rida küsimusi ette pandud ja ta on siis, et mitte jälle piinakambrisse sattuda, kõige peale vastanud, nagu järgneb:

Kes on teised? - 1) Mõisa kubjas Ants ja Suur Mats on olnud nende ülemaiks.

2) Antsu naine Ebu on saatnud kapsausse ja on ka teinud risttuult.

3) Lopa Holli ja tema naine Madli on toonud hukatust nii inimestele kui ka loomadele, on ära võtnud piima ja või anni ning on omanud võimu muutuda puugiks.

4) Äraste Moorits omab salavõimu külma halla ja ilma tegemiseks, õnnistuse äravõtmiseks, põllule kahjutegemiseks ja ümberjooksmiseks libahundina.

Vaheküsimus: Moorits on ju lombakas ja kuidas sai ta siis joosta libahundina? Vastus: Ümber joostes libahundina, on teda keegi talupoeg püssilaenguga haavanud.

Tunnistust jätkates on Mart edasi seletanud:

5) Millika Jüri on olnud salga kupjaks, ja trummilööjaks.

6) Punga Tõnis võivat teha külma ja jääd ja ka usse, mis on mitmel aastal laastanud rukkiorast.

Peale nende on Mart veel üles andnud terve rea salga liikmeid, kuid ei ole teadnud nende võimu ja omadusi tähistada, kuid nad kõik on libahundina ümber jooksnud. Sellejärele on kohus huvitatud nõidade tsunfti siseelust, milleks ette pandi hulk küsimusi, nagu järgneb:

Küsimus: Kuidas kutsutakse teie jumalat?

Vastus: Tuusaks.

Küsimus: Kuidas said sa oma saksa ehk jumala juurde?

Vastus: Selleks sokutas mind kubjas Hain ja rehe Siimon.

Küsimus: Mis oli esimeseks toiminguks, kui läksite saksa juurde?

Vastus: Ta ristis meid ümber.

Küsimus: Kuidas see toimus?

Vastus: Kurat mõmises oma kuradisõnu, kastis kahel korral veega ja andis siis igaühele uue nime. Minu nimeks sai Jüri.

Küsimus: Mis tegite teie Rõhmastul?

Vastus: Viisime oma saksale ande. Kui saks sarve puhub, siis kuulevad seda kõik liikmed ja peavad jalamaid ilmuma kohale ning täitma tema käskusid, sest ilma tema käsuta ei või meie midagi teha. Tegevuseks õpetab ta üksikuid sõnu. Mart ise on olnud toidumuretsejaks.

Küsimus: Kuidas sa tegutsesid niisugusena?

Vastus: Jooksin libahundina ja viisin lambaid, sigu ja kõike muud, mida aga kätte sain ning koos olles olime rõõmsad.

Küsimus: Kust said sa leiba ja muud?

Vastus: Saksa käsul tuli ära võtta kõigepealt õnnistus. Selleks õpetas ta sõnu.

Piinamine võttis Mardilt mõistuse.

Sellega lõppes seekordne ülekuulamine, aga 4. juunil 1641. a. usutleti teda, et kas ta jääb ikka kindlaks oma ütlustele ja tunnistusele. Pärast protokolli ettelugemist on siis Mart ütelnud: „Jah, kõik on õige ja seda kinnitan ma nii elus kui ka surmas." Kuid lõpuks on ta esinenud tungiva palvega, et tema asi saaks kiiremini lõpetatud, sest 14 päeva tagasi olevat teda külastanud tema „saks". See on olnud siniseis rõivas ja on püüdnud teda surnuks kägistada ning on ütelnud: „Varem kuulusid sa minule ja nüüd tahad sa minna sohu. Mis kasu oled sa mulle toonud, et nüüd avatled minu rahvast?" Ka olevat „saks" teinud ettepaneku, et Mart ühes temaga lahkuks vangikongist, lubades avada kõik uksed. Alles siis, kui Mart on andunud palvele ja on ennast õnnistanud, on „saks" haihtunud.

Surmaotsus.

Mitte kaua pärast seda leidub protokoll lõppotsusega, ilma et vahepeal oleks püütud selgusele jõuda tema tervise ja mõistuse suhtes. Otsus on motiveeritud järgmiselt:

„Nagu aktist selgub, on Laiska Mart ise üles tunnistanud, et ta on nõid, ja et ta seda kunsti on õppinud oma isalt; on teinud kuraditempe õnnistamise ja posimisega, andudes hiljem täiesti kuradile, kes on teda ümber ristinud; on jooksnud libahundina ja on teinud palju kahju ning mõni aasta tagasi on ta teinud Soodoma pattu ühe punase lehmaga: - nii siis peab ta küllaldaselt ärateenitud trahviks ja teistele hoiatuseks hukka mõistetama tulega elust surma ning ära põletatama."

Nagu harilikult, on ka see otsus saadetud ülemkohtule ja siis on tulnud käsk selle täitmiseks. Laiska Mardi põletamine toimus tavalises korras.

1632. a. andis Rootsi valitsus uue korralduse maakohtute suhtes, kui ei kaotanud kohtulikku piinamist. Alles mõni aasta enne Rootsi valitsuse lõppu jäid nõia- ja libahundiprotsessid ära, seega siiski sada aastat varem kui Saksamaal, sest viimane nõiapõletamine toimus seal veel 1793. a. ja nimelt Poosenis.

õpuks oleks tähistada, et Laiska Mardi õigusehooldusemõrv, nagu seda õigusega võib nimetada, rahva mälus veel 19. sajandi keskel värskena säilis ja osalt täiendavalt kohtuprotokolle. Nii jutustasid vanemad inimesed, et aktis mainitud, libahundina jooksnud Araste Mooritsat olevat lasknud lombakaks Küti Andres püssiga, mille ta oli enne ussinahaga puhastanud. (Kaks nõiaprotsessi Eestis 300 a. eest. Uus Eesti, nr. 219, 220, 221; 15, 16 ja 17 august 1937. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Varudi naine nõiana.

Hundinahk põllul kivi all.

Keskaeg on rikas oma nõiaprotsesside poolest. Ka meie kodumaal ei ole nad haruldased. Viru-Nigula kiriku arhiivist on leitud protokoll ühe nõia ülekuulamisest, mis huvitavaid joonekesi toob selleaegsest lapselikust ebausust isegi haritud ringides. Protokoll kuulub 1640 aastasse ja kõneleb järgmist:

Mõlema nõia Anna ja Gerdi ülekuulamiseprotokoll aastal 1640 mai kuu 2. päeval.

Kõrgesti sündinud armuliku härra kuberneri käsu peale olen mina Hinrich Strieck, Triigi mõisast ja Sallast, Viru- ja Järvamaa seaduslik kaelakohtunik, ühes mõlema minu seadusliku assessori ja teiste juurdekutsutud härradega ilmunud Pada mõisa. Kuna meil nüüd kohus koos oli, ilmus meie ette auväärne kindel ja mehine isand Herman Bellingshausen ja palus mind kui kohtunikku, et ma oma ameti pärast üht halvakuulsusega naist, nimega Anna, kes nõiaametit pidavat, kohtulikult üle kuulaksin ja küsiksin, mis ta tema surnud tütrekesest teab, kas ta seda mitte ise nõidunud ning surma saatnud pole. Mida ma temale ka keelata ei võinud. Olen sellepärast tähendatud naise kohtulikult välja kutsuda lasknud ja teda niihästi armu, kui ka piinade ähvardusega väga tõsiselt manitsenud ning küsinud, mis ta sellest teab. Mille järele ma temale eraviisilise järelekatsumise, mis tänasel kuupäeval 19. aprillil 1640 alljärgnevate junkrute, nimelt Christofer Wolframsdorfi, härra Otto Wrangelli, härra Jürgen Uerkülli, härra Elias Grenzieni ja Jakob Nielsohni poolt alla kirjutatud, toimetanud punkt punkti järele ette kandes ja veel kord küsides, kas ta seda kõike tõeks tunnistab, mis ta seekord rääkinud. Ta kostis: ja.

Mis peale ta edasi on järgmiste punktide kohta küsitud ja järele katsutud.

1. Kus ta on sündinud ja kuidas oma isamaalt siia tulnud?

Vastus: Viiburis ja olevat koos teiste inimestega 12 või 13 aastat tagasi Soomest siia maale tulnud.

2. On ta ka kunagi Issanda laual käinud?

Vastus: Soomemaal olevat ta Issanda armulaual käinud, aga nüüd 12 aastat enam mitte, sest niipea, kui ta seda ette võtnud, olevat saatan seda temale kohe keelanud.

3. Missugusel kujul saatan temale ilmunud, kui ta seda keelas?

Vastus: Pika musta mehe kujul.

4. Kas ta teab, kes härra Otto Wrangelli mõisa põlema süütas?

Vastus: Kongla Mari naine ja tema poeg Rein ning ka tema ise olevat esimeses unes saatana poolt tuule sees sinna viidud, ja noorel Reinul olevat olnud üks tungal tulega käes ja olevat sellega ülemise katuse väljastpoolt süüdanud.

5. Kas Kongla Mari naine ka libahunti jookseb?

Vastus: Kui ta võib saatanaga õhus lennata, siis peab ta küll ka muud võima, ometi ei tea ta tõepoolest sellest midagi.

6. Kas ta härra Bellingshauseni õndsa tütrekese ära on nõidunud?

Vastus: Pärast seda, kui ta ühe koera näol nähtamatult tuppa pääsenud, olevat ta preilikese voodi juurde läinud ja temal kolm korda üle külje tõmmanud, sellest pidi ta surema; teisel päeval olnud ta jälle mõisas ja olevat kadunud preilikese palvel teda jälle avitada tahtnud, siis andnud temale värsket vett sütega kolm korda juua, pole tahtnud aga rohkem aidata.

7. Mispärast ta ennast eeskojas maha viskas, kui teda mõisasse vangina toodi?

Vastus: Kurat olevat seda temale käskinud ja kui temal nuga oleks olnud, siis oleks ta ennast pidanud läbi pistma; olevat ka kolm korda tema juurde vangikotta tulnud ja öelnud, ta peaks nuga paluma, mida aga keegi temale pole andnud.

8. Kes temale nõiakunsti kõige esmalt õpetanud?

Vastus: Gerd, talunaine Varudi külast, olevat temale selleks kolm korda juua andnud ja peale sundinud ja kui ta lõpuks joonud, olevat Gerd enne seda kolm korda õlle peale puhunud, nii olevat ta selle kunsti kätte õppinud. Hiljem tulnud kurat musta mehe näol Varudi väljadele tema juurde ja andnud temale hõbekarikast juua, ka ilusa kuue lubanud anda, kui ta teda teenida tahab.

9. Kas veel kaugemat tutvust nõidumises Gerdiga on?

Vastus: Ta olevat mitu korda temaga libahunti jooksnud, ometi pole miskisugust kahju teinud, ilma koertele järele jooksmata. Kui see tehtud, on ta oma varanduse, hundinaha, maha matnud Varudi väljadele suure kivi alla. Selle peale on ta täiesti tervena uuesti vangikotta viidud Pada mõisa.

Et sellest kõigist, nagu ülal seisab, kohtulikult on kuulatud ja üles tähendatud, seda tõendame meie allnimetatud oma enese käega ja pitsatitega.

Sündinud Pada mõisas 2. mail 1640 (Allkirjad) Hinrich Strieck, Christofer von Wolframsdorf. Hans Dücker, Hans Patkull, Otto Wrangell, Johann Nielsohn, Jürgen Stahl. (Varudi naine nõiana. Waba Maa, nr. 224, 24 september 1931. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

„Kuri" silm ja tema maagiline mõju.

Viimasel arstide seltsi koosolekul Tartus esines dr. Kuriks ettekandega kurja silma mõjust. Kõneleja tõi huvitavaid näiteid sellest rahva keskel laialt levinud ebausust. Kurjal silmal olevat rahva seas väga suur mõju, ning usk silmade ime jõusse on üleilmne. Mõned kurja silma omanikud võivat oma vaatega inimesi ja loomi isegi surmata. Eriti suur usk silma nõidumise võimesse valitseb hommikumaal, kus üldse rohkesti usku müstilisse olemusse. Vanal ajal karistati kurja silma omanikku, kui leiti et ta on kedagi ära nõidunud isegi kuni surma nuhtlusega. Kõnelejal olid huvitaivad andmed ühest Balti mõisnikust, kes arvanud enesel kurja silma olevat, kui ta loomade peale vaadanud, siis surnud need lähemal ajal, kui ta põllul käinud vilja kasvu vaatamas, seal jäänud kasv kängu. Et oma majapidamisest õnnetusi ära hoida, siis lasknud ta teenijail alati mõisa karja oma pilkude eest hoida. Kui läinud jalutama, siis saatnud mõne teenija ees, et see kariloomad tema silmapiirilt kõrvaldaks.

Uuema aja teadus on muidugi kurja silma usu tähistanud sel kujul kui ta rahva seas liigub, kuid selge on, et see usk ka päris tuulest võetud ei ole. Siin on tegemist isikliku hüpnotiseerimise võimega, milles tegev kogu isiku olemus, mitte üksi silm, kuid viimane on vaid vahendiks, mille kaudu avaldub hüpnotiseerimise võime kõige rohkem. („Kuri" silm ja tema maagiline mõju. Postimees (1886-1944), nr. 318, 22 november 1929. Eesti Rahvusarhiivi digitaalne arhiiv).

Kuri silm meil ja mujal.

Kurja silma usk on täiesti rahvusvaheline, tuntud nii haritud kui ka harimata rahvaste juures. Ka vanad kreeklased ja roomlased kartsid kurja silma. Araablased peavad kurja silma kõige suuremaks haiguste tekitajaks ja surma põhjustajaks. Muhamed juhatas selle vastu kaitseabinõusid. Üldse oli vanemal ajal kuri silm tuntud tõsiasi, milles keegi ei kahelnud, ja kohtulikult karistatav. Usuti, et kuri silm isegi põlluviljale mõjuvat halvasti ja kasvavad puud ära kuivatavat.

Eestis on kurja silma kartmine üldine nähe ka praegugi veel. Enamasti kardetakse loomade ja inimeste kaetamist. Kohati arvati kurja silma mõju ulatuvat ka tööriistadele. Kui seatapmisenuga kaetatud on, siis siga ei sure ära. Kui kalavõrgud kaetatud on, ei lähe kalad enam sisse. Kuri silm võib kootava kangagi ajada sassi, panna lõngad katkema jne. Nii kardetakse, et kuri silm tapab ka teise inimese, selle kohta pole aga Eestist teateid.

Muidugi on kurjale silmale ka palju vastuabinõusid. Vanemal ajal näidati kaetajale rusikat. Meil peetakse tähtsamaks kaitseabinõuks juudasitta (juudavaik: on haisva vaiguputke Ferula assafoetida varrest ja juurest saadav vaik), hõbedat, elavhõbedat, mitmesuguseid rohte ja õlisid. Eriti lapsed ja noored loomad pidid olema kurja silma vastu nõrgad. Seepärast kaabiti laste riiete sisse „hõbevalget"; naised jälle kandsid preesi all juudasitta. Kariloomadele pandi ka elavhõbedat sarvedesse ja „juudast" sabajõhvidesse. Kui võõras inimene kedagi kiitis, kas väikest last või noori loomi, et ilusad ja prisked, siis pidi ikka vastama, et ennemini olid veel ilusamad, kui sinu silm ei näinud. Enamasti on need vastuütlemised kaunis „soolased".

Kaetajateks peetakse enamasti naisi. Sagedasti arvatakse, et kehaliselt kuidagi defektiivsed inimesed on kurja silmaga, mõnel silmad vaatavad kõõrdi, Mõnel on üks silm kahe teraga, või teine silm teist värvi. Kuna meil on silmavärvina üldisem sinine või hall, siis peetakse tumedaid silmi kurjemaks. Tumedasilmalised rahvad (näit. türklased ja araablased) jälle põlgavad „sinisilmi" ja peavad neid kaetajateks. Venelased kardavad kollaseid silmi, kuna kurat olevat kollaste silmadega. Meil kardetakse kaetajatena rändavaid mustlasi, juute ja kaubavenelasi.

On teada mõned ajaloolised isikud, kellel arvati olevat kuri silm; näit. paavst Pius 9, Napoleon 3, Wilhelm 2. j. t. Meil usuti ennemini, et paljud mõisasaksad olid kurja silmaga ja isegi nii väga kurjad, et nad ka oma loomi ei tohtinud vaadata.

Vanasti seletati kurja silma mõju nähtamatute kiirtega, mis kurjast silmast tulevad ja teisele halvasti mõjuvad, hiljemini seletati sellist mõjumist tahtejõuga.

Igatahes on kindel, et mõnikord võib tõesti kõnelda silma mõjust, enam on aga sel puhul tegemist küll autosugestiooniga. Kartusetunne on nii tugev, et võib tekitada haigusi ka ilma kurja silmata. Sugestiooni võib vahel tähele panna ka seltskonnas. Kui üks haigutab, levib haigutamine varsti ka teistele. Samuti naer ja nuttki. Mõnikord võib merehaige nägemine teha ka nägija merehaigeks. Arstipraktikas on tulnud ette juhtumeid, kus inimesed haigestunud koolerasse ainult suure kartuse ja hirmu tõttu. Mõni naine usub, et on rase ja ta rinnanäärmed ning kõht hakanud suurenema ilma otsese põhjuseta. Suurekraadilise hirmutunde mõjul võib tulla isegi surm, näit. poomise puhul enne tõelist poomist. Seepärast on selge, et kui kurja silma väga kardetakse, võib haigestumine järgneda suurest hirmutundest. Vanasti peeti ka seda kurjaks silmaks, mida praegu nimetame haiguse nakkamiseks. Käis keegi võõras ja sellele järgnes haigestumisjuhus, siis võis esimene põhjustada selle pisikute edasiandmise teel. Aga rahvas seletab kurja silma mõjuga ka palju niisuguseid juhtumeid, mis on põhjustatud kas ainult ebausust või hirmust. (O.Kuriks. Kurjast silmast. Sakala (1878-1940), nr. 28, 11 märts 1930. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Vaimastvere hauakaevamise põhjused.

Kodukäijate ebausk rahva seas.

Eesti rahvas vanasti täitis mitmeid kombeid surnu kodust ärasaatmist, lootuses sellega tõkkeid teha vanapaganale, kes luupainaja või kodukäija nime all koduseid unes vaevamas käia. On säilinud tänaseni kindel usk, et kodukäijate käigutee kinnisulgemiseks tulla surnu hauast välja kaevata ja kirstuga kummuli pöörata, nina haud uuesti kinni ajada, siis pidada kindlasti kodukäija selle inimese rahule jätma.

Minu lapsepõlves rääkis üks tuttav mees, tema olla luupainajast vaevata saanud: Karula vallas Nahapesja talus surnud üks vana vallasant, meesterahvas, ja see tulnud iga öösel ja pigistanud teda unes, vaevanud mehikest, nii et temal isegi juba söögiisu kadunud; küll võtnud kõiksuguseid rohtusid, kuid vana „sandiräbal" ei andnud temale rahu; mis muud, kui tarvis minna sant hauast välja kaevata ja kummuli keerata. Mõeldud — tehtud. Sestsaadik kadunud kodukäija vana sandi näol, ei tulnud enam kordagi unerahu segama.

Üks vanarahva jutt pajatab ülekohtusest mõisahärrast, kes surnud ja igal öösel tulnud ja ajanud mõisas kutsari üles, et teda peab sõidutama, hobused olnud alati valges vahus ja kutsar pidi hästi tuliselt hobuseid taga ajama. Viimane ei suutnud enam seda välja kannatada, läinud „targa" juurde küsima, kuidas „härrast" lahti saada. „Tark" õpetama: „Kui sa teda oled surnuaeda tagasi sõidutanud ja ta oma kalmu alla tagasi läheb, siis löö pahema jala kontsaga kolm korda." Nii ka kutsar teinuid, härra hauast õpetama: „Löö neljas kord ka, löö neljas kord veel", kuid kutsar vastanud: „Ei, kurat peab kolmest kinni olema." Sellest peale ei tulnud enam „härrat" sõidutada.

Kord laupäeva õhtul tulnud sepa juurde üks saks hobuseid rautama, Hobused mis hobused, toredad mustad, kimlid teised. Sepp tõstnud ühe hobuse jala üles, see olnud inimese jalg; tõstnud teise hobuse jala — see niisamuti, siis küsinud saks sepalt: „Kas tead, kes need on?! " Sepp ei tea. Võõras vastanud: „Need on Ropka praost N. N. ja Kuusiku mõisa Sievers." Viimased olnud mõlemad surnud.

Ühe Kaagjärve valla talu maa seest tuleb rohkesti inimluid, uue maja ehitamisel võetud sealt kingust liiva. Majas ei antavat enam inimestele rahu, niipea kui kesköö tund tuleb, tantsitakse, kisatakse, lauldakse ja tehakse mitmesugust müra, teinekord jälle pekstakse unest üles kohkunud majarahva kuuldes linu, sõidetakse rataste mürinal ja vahetpidamata hüüded: „Nõõ, nõõ!" Niipea kui majarahvas tule üles võtnud, vaikib kisa, ei kedagi, puhutud tuli ära, jällegi müra lahti. Toodud õpetaja, see pühitsenud maja, siis kadunud tondid, — kõik jäänud vaikseks. (Waba Maa, nr. 239, 12 oktoober 1926. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Ebausk arstib loomi.

Kui hiir on pugenud hobusele naha alla!

Elus konn tuleb loomale sisse sööta.

Tükike rahvatarkust.

Mõne päeva eest peeti loomakaitse päeva. Loomakaitse tegelased rääkisid südantsulatavaid lugusid loomaarmastusest ja inimeste julmusest. Unustati selle juures üks liik loomapiinamisi, mis vast veel kõige levinum on. See on loomade arstimine rahvatarkuse abil. Pimeda ebausuga löödud rahvas tarvitab loomade arstimisel igasuguseid võimalikke ja võimatuid vahendeid, mis loodetud kasu asemel sageli suurt kahju toob ja loomale vaid suurt piina valmistab. Rahvas naljalt juba oma vanadest arstimisviisidest ega ebausust ei loobu. Selle heaks oleks veel palju selgitustööd vaja teha.

Ühel levinumal haigusnähtel tiirudel (koolikud), mida rahvas kohati hüüab ka hiirudeks, on mitu rahvapärast arstimisviisi. Tiirusid kõige sagedamini tuleb ette hobustel. Peale kääriva toidu söömise pikas peensooles tekib kohati puhutist, mille tagajärjel veri surutakse kõhupiirkonnast välja. Otsides väljapääsuteed ta valgub mahlakäikudesse ja -näärmetesse, tekitades seal kohati mugulasarnaseid kõrgemaid kohti, mida hüütaksegi tiirudeks. Need võivad vahel sama ruttu kaduda kui nad tekkinudki on. Kui loom gaasidest loomulikul teel vabaneb, kaob ka nende surve veresoontele kõhus, veri jaotab enese jällegi korrapäraselt ära ja tiirud on kadunud kui käega pühitud. Mis teeb aga rahvas? Kohati valitseb usk, et tiir pole muud kui elus hiir, kelle hobune halva toiduga sisse söönud ja kes nüüd naha alt välja tahab pugeda. Küll siis seda „hiirt" piinatakse: kolgitakse haamriga, torgitakse naaskliga, pigistatakse ja tehakse sada muud imet! Tahetakse looma aidata ja teda „hiirest" vabastada, tehakse talle aga selle juures päris tahtmatult põrgupiina.

Veel hullem: tuleb küllalt ja küllalt juhtumisi ette, kus vaene loom saab torkimise tagajärjel veremürgituse või jookseb koguni verest tühjaks. Säh sulle siis „hiirt"!

Üks arstimisviis näeb ette, et hobusele ta oma väljaheiteid ninna topitakse, kuni ta puristama hakkab. Seda loetakse juba tervisetuleku tundemärgiks. Loodetud tervise asemel võib aga loom saada kopsupõletiku. Ega kops pole väljakäigukoht ega prügikast, kuhu igasugust rämpsu nina kaudu sisse võib ajada, ilma et ta selle peale kõssaks!

Veidi arukamad püüavad tiirudest sel teel lahti saada, et masseerivad neid pudeliga või koguni loogaga. Ka sel pole suurt otstarvet: veri nühitakse ainult ühelt kohalt laiali, sellega pole aga veel kindlustatud, et ta end uuesti normaalselt ära jaotaks. Milline pime ebausk veel praegugi mõnel pool lokkab, sellest väike näide.

Käru vallas on talu, mille perepojad-tütred kõik keskkoolis, mõned isegi ülikooli haridusega. Juhtus selles talus selline rumal asi, et järsku sigadele mingil põhjusel täid selga siginesid. Arutati ja murti pead, kust nad nii järsku võisid tulla. Mis muud, kui et mõni hea naaber „tegi sead ära"! Kuidas neist nüüd lahti saada?

Vana rahvatarkus õpetab, laetagu paar täid püssi sisse ja lastagu vastu taevast. Siis täid kaovad loomade seljast paugupealt ja lähevad selle inimese kraesse, kes nad loomadele selga nõidunud! Mõeldud-tehtud. Talu karjamees otsis lakast igivana isaisade-aegse eestlaetava jahipüssi, laadis selle korralikult täis, pani kolm täid tropile otsa ja kõmatas ühe kõva ilmkäraka vastu taevast! Talu nooremaid võsusid, 8-aastane poisiklutt, kes karjamehe tähtsat toimingut suu ammuli jälgis, küsis, et kuhu need täid nüüd läksid? „Saatsin vanale Peetrusele habemesse“, ühmas karjamees läbi püssirohusuitsu vastuseks. Küll ta nad „ärategijale" ise kraevahele poetab! Ja samas talus, nagu öeldud, on perelapsed kõik kesk- ja ülikooli haridusega inimesed.

Püssilaskmisega arstib rahvas veel muidki tõbesid. Sageli leitakse hommikuti talli või lauta minnes loomad läbimärgadena, vahus ja värisevatena. Loomaarstiteadus otsib sel juhul viga seedimisest, rahvatarkus teab aga kinnitada, et vaat' juba jälle luupainaja loomi käinud vaevamas. Sel juhul mõnel pool lastakse üle looma selja või kõhu alt läbi püssi. See pidavat aitama. Sama tehakse kohati ka tiirude korral. Kui loomal on nn. „luumunad", siis kõige parem on neid masseerida surnuluuga. Kui just inimeseluud kätte ei saa, siis aitab ka looma oma. Igal juhtumil peab see aga olema toru- ehk üdiluu. Kas see aitab? Kindlasti aitab, vastab üks meie tuntumaid loomatervishoiutegelasi. Korra soovitanud ta isegi seda „arstimit" kellelegi maamehele. „Luumunade" korral masseerimisel on suur tähtsus. Soovitad mõnel mehel seda teha pudeliga või pulgaga, siis ta kindlasti lööb käega; tal pole sellesse mingit usku. Aga kui poetad tsipake müstikat sekka, kui käsid võtta surnuluu ja sellega looma masseerida neljapäeva öösel kas ristteel või kuuvalgel, siis ta ka kindlasti seda teeb! Nii tuleb vahel isegi loomaarstil posijat mängida.

Ehtsate posijate ja külatarkadega on tavaliselt selline lugu, et nad muidu oma tarkust tervele külale jagavad, kui aga juhtub, et omal mõni perekonnaliige või loom haigeks jääb, siis on esimene asi ruttu arst üles otsida. Muidu aga ei keela sellised saksad oma „tarkust" ühelegi abiotsijale viisaka tasu eest. Loomade arstimiseks rahvatarkusel on palju „patenteeritud" nõuandeid varuks. Leidub nende hulgas õige kummalisi. Nii näiteks ka sel juhul, kui loomal seedimine korrast ära - kui kõht 'kinni on. Siis loomale tuleb elus konn sisse sööta, küllap see jälle kõik ummistused lahti teeb. Ja vaene loom peab tahes-tahtmata selle „delikatessi" nahka pistma. Ega pole parem seisukord midagi kui lastel, kes sunnitud kastoorõli neelama. (Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 41, 9 oktoober 1933. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Natuke nõiarohtudest.

Kirjutanud J. Rohtsepp.

Vaatame, missugused „nõiarohud" meie maal mõne inimese poolest tarvitatud saavad. Kõige kuulsam nendest on theriak*. Sellega ravitakse lapsi, kui need liig rahutud või kui „paha silm üle käinud." Vanemad inimesed kiidavad seda heaks mitmesuguste kõhuhaiguste vastu, ja ka elajatele antakse seda. Peale theriak'i on sellel veel tosina-kaupa nimesid, naga pai-lapsel. Kuidas need kõik aega mööda tulnud, tahan kohe näidata. Taluneiu tegi thearik’ist teri-Jaagu, tõnts-Jaagu. Tõnts-Jaagust sai vana-Jaak, aastate jooksul kasvasid talle sarved pähe, ja vana pagan oligi valmis. Linnas kutsuti seda „linna-kuradiks" ja maal „küla-kuradiks". Uuemal ajal tuli veel vend juurde, kes noorem, nagu Kalevipoegki kõige kangem vanematest vendadest on ja keda ka selle pärast „üle kolme kuradi" nimetatakse. Mis karva ta on? Muidugi peab ta, nagu kõik, mis sellest tuleb, kelle nime nimetades meie kolm risti ette lööme, must olema. Kõik kolm, pudrusarnased mustad kangelased, hingavad rahulikult, apteegis ühe poti sees ühes koos. Tuleb nüüd talumemm ja küsib „linna- ja maakuradit" igaühte kolme kopika eest, siis teeb apteeker tõsise näo ja võtab rauast tehtud labida-sarnase riistaga nõnda-nimetatud „spatliga" ühest ja sellestsamast potist kangelased välja, mähib neid paksu, sinise ja ka vahapaberi sisse, kirjutab number 1 ja 2 peale, ja talumemm kannab kanged sarvikud julge südamega koju. Tuleb memm ehk tagasi ja küsib veel „üle kolme kuradi", siis võtab apteeker sellesama tõsise naoga sellestsamast potist ka kolmandat venda välja, kirjutab number 3 peale, ja asi ongi otsas.

Kuidas valmistatakse seda nii koledaid nimesid kandvat ja lastele hirmu peale ajavat rohtu? Kas keedab teda põrgulane ise ja kannab siis südaöösel korstna läbi apteeki, või on seal mõni teine vingerpuss juures? Või tehakse teda vana nõiaraamatute õpetuste järel, mille juurde veel apteeker lausumise-sõnu sosistab? Ei midagi kõigist säherdusest tempudest! Apteeker ostab suure poti täie siirupit, sedasama, millest laadaplatsil susla tehakse, segab hästi palju põletatud musta kontide tuhka sekka, nii et segul must karv on, paneb siis veel mõndasuguseid seemneid juurde, aga mustad köömlid ja piimaköömlid, nii et segu pudru sarnane paks on, ja vana pagan ongi malmis.

Vanal ajal kirjutasid tohtrid ühte rohtu „Electuarium thericale" inimestele, mis ka must oli, siirupist ja mitmesugustest seemnetest segatud sai ja millele ka natukene oopiumi ehk „obijaani" hulka pandi. Teda pruugiti kõhu-haiguste ja ka rahutu meele vastu. Selles theriakus, mida me apteekidest kolme kopika eest müüakse, ei ole aga oopiumi haisugi sees; sest esiteks on ta liig kallis ja teiseks ei tohigi teda sekka panna, teda loetakse kangemate rohtude hulka, mida üksi tohtri sedeli järele anda võib. Naljakas on, kuidas aus nimi theriak rahva juures aega mööda nii koledaks ümber muudetud on. Tihti küsisin selle rohu ostjate käest, millest nemad arvavad tönts-Jaaku apteekri valmistama. Üksgi ei teadnud vastust anda; mõned arvasid, teda kaevatakse kusagilt väga kaugelt maalt sügavalt maa alt välja, kus ta umbes nii kõva nagu vaha olla, aga kurjad apteekrid segada teda vedelamaks. Elajatele antakse teda jahuga segatud sisse. Vanemad inimesed neelavad teda niisamuti alla ja rüüpavad pärast viina peale; lastele määritakse teda leiva peale nagu magusat. Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 39, 26 september 1884.

* Teriakk (theriaca Andromachi; rahvasuus ka kui külakurat) oli kuni 19. sajandini universaalravim. Teriakk võis sisaldada unimagunat, rästikuliha, kärbseseent jt uimastavaid aineid.

Kuulsuses järgmine, kui ka redelipulga osa alam, on musta ussi pulber. Ka teda tarvitatakse iga haiguse vastu, mis kas inimesele või ka elajale külge on hakanud. Apteekrid ei valmista teda mitte ise, vaid ostavad teda põletatud kondi pulbri nime all - sellest näeme nüüd juba, missugust laadi mees musta ussi tuhk on.

Mõni talumees arvab aga, et tema koguni teisest ja paremast seisusest on välja kasvanud. Üks arvab, et kaugel Ameerika maal või koguni taga Aafrikas kuskil hirmus suured ja paksud metsad olla, kus nii palju usse olla, et maapind nendest mitme jala kõrguseni kaetud olla. Nendes metsades raiutakse puud maha, pannakse põlema, ja ussid põleda siis ühes puudega ära. Tuhk aetakse hunnikutesse, täidetakse kastidesse ja saadetakse siis muidugi otsekohe Eesti maale, kus rahvas teda nagu tervisetoojat jumalat pidada ostma. Mujal ei tarvitata teda; elajate kui ka inimeste tohtrid ei loe teda rohtude hulka, üksi kingsepad teevad temast lõngaõliga ja rasvaga viksi, millega sakste saapad läikima aetakse.

Mõni kord juhtus mulle, et talutaat musta mao tuhka küsis, see olla kangem, kui musta ussi oma. Nagu vanasõna juba ütleb, et prohvet omal maal midagi ei maksa, niisama on ka lugu ussidega, kes meie metsades elavad, - „nad ei ole kanged küll, et neid põletada maksaks" pidin tihti ostjate suust kuulma. Loodan, et need read mõnda valgust musta ussi tuha „elu ja olu" kohta toonud, ja teda pea unustuse pimedusesse ära kaotavad.

Vaatame nüüd, mis nõiad inimeste kasuks apteeki pottide, kottide ja kastide sisse kokku kandnud. Teevad nõiad neid nende nime kandmaid rohtusid üksi ise või aitavad apteekrid sealjuures oma abiga kaasa? Või on apteekides vanad nõiaraamatud, kus kõiksugused õpetused nõiarohtude valmistamise tarvis sees on? Meie saame kohe selget teatust, kui igaühte nõiarohtu üksikult käsile võtame. Kõige esiti nõiapulber.

Läbi aasta seisab apteegis kusagil nurgas suur kast; tema sisse viskab apteeker kõik suured lehed ja õied, mis tema enam tarvitada ei või, või millest juba jõud leotamise läbi veega või piiritusega välja on võetud. Tuleb nüüd kena kevade ja paneb juba karja-Jüts pasuna vette vettima, siis keerab apteeker kasti kummuli, laotab rohud päikese paistele kuivama, ja tõukab neid viimaks peenikeseks pulbriks, ja nõiapulber ongi valmis. Hoolikas perenaine annab teda alati lehmadele sisse, kui neid esimest korda kevade karjamaale ajab, lehmad anda siis hoopis enam piima ja ka „kurja silma" võimus olla jõuetu elajate üle.

Nõiavõi. Sandiks läinud searasv sulatatakse kollase vahaga või koguni kurkumi pulbriga, mis veel odavam on, kokku, nii et segul kollane värv on. Nõiavõi on kuulus rohi elajatele.

Nõiaõli. Poomõli või puuõli värvitakse punaseks; teda tarvitatakse haavadele ja nimelt siis, kui lehma udarad lõhkenud; natukene abi võib ta küll tuua, tema asemel võiks aga parem puhast poomõli võtta, mis hoopis odavam.

Nõia piim. Kaevu- või allikavesi segatakse mõne puuvaiguga, mida enne puhta piiritusega leotatakse; vesi ja leotatud vaik kokku valatud, annavad valge piima sarnase vedeliku. Linnades pruugivad noored tütarlapsed nõiapiima tedretähtede vastu, maal aga tarvitab teda perenaine, et piim kokku ei lähe. Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 42, 17 oktoober 1884.

Kuivatatud ehk paks pisuhänna veri. Ilma haisuta ja maitsmiseta punakas pruun vaik, mis pulbriks hõõrutud tõesti seda nägu on nagu veri. Teda ei tee apteekrid ise, vaid tuleb taga-Indiast ja on seal kasvavate palmipuude sugu, Daemonorops Draco* (draakoniveri) viljade peal nagu päikese soojuse läbi välja keedetud vaik leida, või teda pressitakse välja. Tislerid pruugiivad teda, piirituse sees leotatud, pooleerimise tarvis. Rohtude seast on kuiv pisuhänna veri nagu üks mingisuguse kasuta asi, välja lükatud; apteekrid meie maal peavad teda siiski hoidma, sest talumemmed kiidavad teda suureks tervise toojaks mitte üksi mõne, vaid igaühe haiguse vastu, mis inimeste või elajate külge hakanud.

Luupainaja rohi, pulk või piits. Luupainaja haigusel olla järgmised tundmärgid: Korraga on haigel süda nagu rõhutud, suur südame kartus ja palav higi vaevab haiget; alles vara hommikul kaob luupainaja ära, tuleb aga igal öösel jälle tagasi. Selle haiguse sünnitajad olla vanad naised, kes maailmas nõiana elanud ja nüüd trahviks õhu sees luuavarre peal ratsa sõitma peavad ja tihti nagu ajaviiteks, korstnast elutuppa inimesi või seinaprao läbi elajaid, vaevama tulevad. Silmaga ei ole küll ükski inimene niisugust luupainajat näinud, aga ta olla siiski möllamas, ja apteeker peab nüüd rohtu andma, mis teda ära põletab. Ma olen kõige tulusamaks rohuks arvanud hästi jämeda malaka andmist nendele, kes haiguse tõusmise luupainaja süüks mõistnud. Pulk, mille asemel tükk pisuhänna verd antakse, pistetakse kuhugile seinaauku, et luupainaja toast välja ei pääseks. Kas teda keegi selle kavaluse läbi kinni püüdnud, ei ole mina veel kuulnud, luupainaja pulka ja rohtu ostetakse veel iga päev.

Kes ei tunne searasva või värsket soolamata „ploomi?“ Tohtrid on teda juba ammugi kõige tulusamate ja ka tarvilikumate kodurohtude hulka arvanud ja teda alati soovitanud, aga nagu prohvetil, kellest kodumaal lugu ei peeta, niisamuti käib ka meie searasval käsi. Teiste kardetavaid nimesid kandvate meeste eest peab ta tööd tegema ja abi tooma. Ta rändab majast majasse, võõra nime all nagu tõsine heategija, kes enese kuulsust ja kiitust taga ei aja, vaid rahul on, kui teda aga tarvitatakse. Ma arvan oma kohuseks, et nende häbematute nimesid, kes endid meie ausa searasva kulul nuumavad, nimetan. Need on: Lõvi- ehk lõukoera-, karu-, hundi-, sääse-, ja veel viimaks inimese rasv.

Inimese-rasv. Nagu mõni jutustab, keedetakse nende haigete kehadest, kes Tartu kliinikus surevad, enne matmist veel rasv välja. Selle pärast suur kartus rumalate seas Tartu kliiniku eest – kes tahab ka pärast surma pajas keeda?! See kartus on muidugi koguni tühi, ükski apteeker ei osta kliinikust inimese-rasva, vaid annab ostjatele selle asemel puhast searasva, mis hästi värske. Muidugi ei anna ta 10 kopika eest veerand naela osa, vaid aga ninatäis paberi peale – inimese-rasv peab ju kallis olema ja nõudmise peale antama.

Lõvi- või lõukoera-rasv. Nagu juba üleval pool öeldud, peab ta selle asemel searasv platsile astuma, tema hind on aga pisut odavam kui inimese-rasval, ja kui mõnikord mõlemaid üheskoos küsitakse, siis antakse lõvi-rasva asemel sandiks läinud searasva. Kaugelt Austriast, ehk kus lõvid veel elavad, võib ja peab ka toodud rasv liiatigi veel soolamata kollaseks ja haisema minema. Apteekidest saadav rasv, karu-rasv, ei ole ka muud midagi kui meie koduse harjuste kandja looma oma. Kõik need rasvad pruugitakse haavadele, pealpoolsete ihuhaigustele, köha ja tiisikuse vastu, mitmesugusel kombel. Nende rasvade pruukimist mina just mitte laita ei taha, sest kui häda alles algamisel või kerge on, siis võivad tohtrite arvamise järele üksi kasu tuua, aga seda võin ma küll soovida, et tulevikus meie searasv oma enese nime all tarvitatud saab ja mitte nagu kadakasaks ennast võõramaalaseks muuta ei pruugi. Küll olen ma püüdnud, üleval nimetatud ebarasvade vastu nagu rahvas rüütel sõdida, aga nende ostjad on usus kangemad kui kivisambad. Nagu teada, on nüüd lõvide isamaal kange sõda. Tuleb nüüd isegi apteeki lõukoera-rasva küsima, siis ütlen, et sealpool, kust seniajani lõvirasva tulnud, kange sõda möllamas, kõik mered kinni ja nii soovitud rasv mitte kulla eestki saada. – „Võtke parem searasva, rasv on ikka rasv,“ – ütlen viimaks. „Naabrimees käskis mind just lõvirasva tuua,“ vastab talumees pead sügades, ruttab apteegist välja ja sõidab lähimasse apteeki, et seal oma minust laidetud kodurohtu tuua. Ta sõidab kasvõi 30 versta kõige sandimat teed, kui aga kolme kopika eest inimese- lõvi- või karurasva saab, mis muidugi muud ei ole kui alati searasv.

Sääserasv ei ole nii kuulus, kui eelpool nimetatud rasvad, seda küsitakse aga siiski. Ma arvan, et mõni, kes ennast suureks naljahambaks arvab, tema küsimisega vaest apteekrit tüssata tahab. See ei lase aga ennast tüssata, tõsise näoga paneb ta väikese karbikese sisse natukene searasva ja võtab umbes 30-50 kopikat selle eest. Kui naljahammas liig suure hinna üle kaebab, siis paneb apteeker uhkelt karbikese tagasi ja annab ostjale nõu, kord ise sääsekesi püüda ja siis nendest rasva sulatada. (Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 46, 14 november 1884. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Loode-Viru rahva „apteek".

Vanarahva arstimisviisidest ja ebausust.

Vanasti on rahvas end arstinud peamiselt maarohtudega. Sellekohaseid andmeid saab vanainimeste käest, peamiselt randadest. Harju ja Loode-Viru rannast hangitud andmed näitavad, et maarohud moodustasid peaaegu terve tolleaegse „koduapteegi", kuhu kuulusid:

kuuskjalg — tarvitatakse tiisikuse vastu,

pirdi rohi — maasthakanud nahahaiguste vastu,

rabanduse või lendva rohi — samanimelise haiguse vastu,

seenerohi — venitamise vastu,

nahkkoirohi — nahakoi vastu,

riisirohi — samanimelise haiguse vastu.

Arnikat tarvitati teena.

Pistirohi — pisti-haiguse vastu,

nõianõges — seatõve vastu;

kõhma rohi — pea kõõma vastu,

veretõve rohi — soolatüügaste vastu,

hülgehein — hambavalu vastu,

krambirohi — krampide vastu,

umbpaistetuserohi — raskemate paistetuste vastu.

Praegu ettetoodud taimi (igatahes on see veel ainult üks osa tervest „apteegist") tarvitati inimeste arstimiseks. Loomadele oli nähtud ette teine „osakond", kust ka mitmed teada. Neist olid:

Kuradikäpp, jumalakäpp — loomade silmamise vastu;

maaviha rohi, väitusrohi — väituste vastu.

(Loode-Viru rahva „apteek". Waba Maa, nr. 43, 20 veebruar 1932. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Vanad arsti sõnad.

Eesti vanavara unustuse rüpest päästa, on iga isamaa poja kohus. Vanavaraks arvame: rahvalaulud, muinasjutud, mõistatused, vanad sõnad, arstissõnad jne. Teistest vanavara jagudest on ju hea hulk unustuse eest päästetud ja tulevale põlvele päranduseks paberisse pandud; üksi arsti või nõiasõnadest on veel vähe üles kirjutatud. Et seda puudust parandada, olen ma mitmel pool nende järele pärinud ja viimased järgmised arstisõnad saanud. Needsamad on Puhja kihelkonnast Kavilda vallast ühe vanakese raamatust maha kirjutatud, kes suur arst ja kaunis kaugel kuulda oli. Pagana usu riismed on nõidade läbi, kes teisi petta soovivad, ristiusu püha nimede ja sõnade läbi kavalasti katsutud ustavaks teha. Mis pagana aja loomulik luuletus oli, millega tundmata võimu vägede olemist tähendati, on hiljemal ajal ebausklike inimeste pettuseks tarvitatud. Mõni nõid uskus vahest ise ka ristiusu ajal ustavaks tegemiseks juurde lisatud sõna „Amen". Ussi- ja nikerdissõnade lõpul puudub Amen, sest seal on veel pagana aja vägisõnad alles. Sõnad ise on järgmised:

Kahetsemise sõnad.

Issa meie kribasson krabasson,

Virbasson varbasson.

Tagane ära roojane vaim,

Anna Pühale Vaimule maad.

Jumala see Isa

Ja see Poja

Ja see Puha Vaimu nimel. Amen.

Luupainaja sõnad.

Sealt väratest, uksest ja aknast,

Kost sa välja oled tullu;

Sealt mine sisse tagasi!

Ole koer kodu paigan,

Söö oma peremehega üten lavvan. Amen.

Hundi sõnad.

Püha kallis Jürike,

Metsa kullatse kuninga,

Metsa eide, emanda!

Hoidke mu utekest,

Kaitske mu karjatest,

Sigitage mu tsia põrsakest! Amen.

Saksa sõnad.

Tere mu vanemba,

Tere saks!

Lämmi sukk!

Kos mu heal kuulus,

Siin saisa sinu een,

Nii kui müür.

Hõpe õlman,

Sukru suun,

Mesi meelen,

Kuld karmanin, Amen.

Ussi sõnad.

Kes sind saatis sünnitämast

Paha vaimust vallatust!

Kähärpää kivialune,

Kähärpää künkäalune;

Mua karva, muti karva,

Paju karva, pati karva,

Rohu karva, poija karva,

Hele heina karva

Valge vase karvaline.

Puu viniker, kerepuu viniker,

Puu viniker, kerepuu viniker,

Puu viniker, kerepuu viniker.

Nikerdis sõnad.

Jeesus kerigu minust!

Ilusilda ailosilda,

Maa olli musta motosilda,

Murri maha rutailda,

Suust soovimata.

uu panni luu asemelle,

Soone panni soone asemelle,

Vere pani vere asemelle.

Luu sõs luuga lubsatelles,

Jalgmise jagsatelles.

Viutin mäntin (kolm korda).

Maa sõnad.

Tervist, tervist, tervist!

Mariia esäke!

Tervist, tervist, tervist!

Mariia emake!

Tervist, tervist, tervist!

Mariia neitsike! T

ervist, tervist, tervist!

Mariia kallist maa-alust rohukest! Amen.

(Oma Maa : teaduste ja juttude ajakiri, 31 oktoober 1886. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Vanarahva tarkus.

Kui käsi või jalg nikastanud on, siis seo haige koha ümber must villane lõng, või kolm rida kandilisi (lõigulisi) helmi; veel tulusam on ahju luua köidiseid ümber siduda, mis teisest talust salamahti on toodud. Kui need rohud ei peaks aitama, siis peab nikastanud kohta kahe kasvava puu vahel, mis teineteist vinguvalt kokku hõõruvad, pigistama — see toob tõesti abi.

Kellel „veise röögates" (sala koi) ihu küljes on, see pesku teda lojukse s... peale kogunud vihma veega või hõõrugu leiva ivakesega, mis söömise ajal kogemata suust maha on kukkunud; võib ka samblaga, mis kogemata heinte hulka on niidetud, hõõruda ja viltnurka (viie nurgelist kujutust) temale peale teha.

Valutava hambale saab abi, kui teda siili okkaga või piksest purustatud puu killuga torgitakse. Ei aita need katsed, siis peab maast kivikese võtma, hoolsasti vaadates, missugune külg tal vastu maad oli, selle küljega peab valutava hamba kohalt palet vajutama ja siis kivi endisel viisil maha panema.

On mõne kurja inimese läbi kellelegi inimesele või loomale „sadajalgsed" (ihutäid, vaevatäid) selga pandud, siis saab selle vastu järgmisel viisil abi: Võetakse üks sadajalgne ühes üheksa ihukarvaga ja pannakse puuratta rummu sisse, mille ots põhja poole on pööratud; laetakse siis püss ära, pannakse aga haavlite asemel leiva raasukesi, rukkiteri ja natukene soola sisse, sellega lastakse sadajalgne kõige karvadega rummust välja. Sarnane ohutis ei too mitte üksi seda kasu et piinajatest lahti saab, vaid ta paneb nad pealegi nõiale enesele selga.

On raisk (prügi, puru) silma läinud, siis pannakse vähi-kivi ka silma, see toob ta välja. Kive leitakse vähkide seest üksi sel ajal, kui neil kahekordne kest seljas on (kesta ajamise ajal). Nimetatud kahekordne kest tuhaks põletatud ja selle tuhaga veise röögatest hõõrutud, kaob see ära.

Rehetoa ukse kohta palgi külge pannakse karu-ohakas ja tuli-hein rippuma, siis pole tulekahju karta.

Rukki lõikuse lõpetusel võtab kõige vanem lõikajatest kõik sirbid ja viskab nad ühes koos minema. Kelle sirp teistest eemale läheb, see enam teisel aastal sellel väljal ei lõika.

Kui linad katkutud saavad, siis seotakse nendest 9 (üheksa) tükki ühe kasvava ohaka ümber; selle läbi saavad linad, kui nad liust välja võetud ja aiiduma (pleekima) pandud, ülestõstva tuule keerituste eest kaitstud.

Mõnes majas on palju kilke, kes nii vaprasti kontserti annavad, et inimene sarnase müra pärast öösel „nahka silma peale ei saa". Neid ebalaulikuid võib järgmisel viisil vähendada: õhtul, millal kuu esimest kord (pärast loomist) näitab, tuuakse hobuse pealuu, mida ahju äärde pannakse, kilgid lähevad selle sisse, ja võib neid siis metsa viia. Teine viis: Kaevatakse neljapäeva õhtul pärast päikese loojaminekut savi, mida labidaga üle vasaku õla riista sisse visatakse; selle saviga määritakse kõik praod, mis ahju küljes iganes on, ära. Et see toimetus tõesti oodatud abi annab, seda usub ka lollem kui lollgi. (Rahva suust J. M. Jaanus. Oma Maa : teaduste ja juttude ajakiri, 31 detsember 1886. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar)

Soovite nõiduda?

Täielik nõidumise õpetus vanale ja noorele.

Ebausk ei ole maapealt kaugeltki kadunud. Ent ometi on pea täiesti ununenud posimise ja nõidumise välised kombed. Eriti sõnastus, mis oli igasuguse posimise lahutamatuks osaks. Toome allpool rea kuulsamaid nõiasõnu. Need on hangitud vanast dokumendist, millist hoitakse praegu alal ühes suuremas arhiivis. Dokumendi koostaja nimetab end Tomas Ristiks ja dokumendi koostamise ajaks on ta märkinud aasta 1882. Ümberkirjutamisel on püütud siluda jämedaid eestikeelseid kirjavigu. Murdu aga on püütud dokumendi koostaja stiil ja tema võõrsõnade kirjutamise viis jätta muutmatuks. Sellel dokumendil on toodud ära järgmised nõiasõnad:

Need on vere kinnipidamise sõnad.

Peab 3 korda lugema ja siis 3 risti haava peale heitma. Isa, poeg ja püha vaim, aamen. Oh meie issand Jeesus Kristus, sinul oli kolm lille südame peale kasvanud. See üks oli jumalast, see teine oli inimesest, see kolmas oli jumala tahtmine. Siis sündigu jumala tahtmine, et ka selle inimese veri kinni jääb. Isa, poja ja püha vaimu nimel, aamen.

Need on valu äravõtmise sõnad.

Oh meie issand Jeesus Kristus, sina said kolmest juudist haavatud, sinu haavad ei valutanud ega paistetanud, sa surid rõõmuga. Siis kadugu sinu nimel selle inimese valu ära. Isa, poeg ja püha vaimu nimega, aamen. Nasnit Patri et Fieli Spiritui. Sactus aamen, aurora musa Samika Aamen. Need sõnad peab südamest lugema ja kui sina oled kõik lugenud, mis siin raamatus kirjutatud on, siis heida 3 risti enese ette. Isa, poeg ja püha vaim, aamen.

Need on nikastamisest,

need sõnad peab 3 korda lugema ja liiget liigutama ja südamest lugema. Need on sõnad: Ekstrum Pentrum illisum klamorum, foorum korahum pama fah feument, lenti namit patrit et fieli spiritui sanctus aamen, aamen, aamen + + +

Kui kohtud mõrtsukaga.

Need sõnad aitavad mõrtsuka või kurja inimese või kohtu ette minnes. Need sõnad peab 3 korda lugema ja siis 3 risti enda ette heitma. Isa, poeg, pühavaim, aamen. Tere, tere, mõrtsukas, mina olen joonud Kristuse verd, jumala isa sinuga, poeg minuga, püha vaim meie mõlematega, seni kui meie teine teist armust lepime. Alt mina võidan sind, keskpaigast seon mina sind, ülevalt vaatab jumal. Jumala isa ja poja ja püha vaimu nimel, aamen.

Siis peab ka need teised sõnad 3 korda lugema. See uss nõelas, Maarja käskis, Jeesus vannu, et see kuri kihvt ja kuri sinu seest välja lendaks. Nii kõrge kui taevas, nii sügav kui meri, nii külm kui surnu käsi, nii kadugu see kuri asi. Isa ja poja ja püha vaimu nimega, aamen. Namit patrit et sieli spiritui sanctus. Aamen aurora musa samika, aamen, aamen, aamen.

Roosi sõnad.

Paes Maes Mie Paes

S A T O R

A R E P O

T E N E T

O P E R A

R O T A S

Need tähed, mis siin üleval kirjutatud on, peab sinise paberi peale kirjutama ja siis roosi peale panema need roosi tähed, ja siis 3 risti sinna peale heitma. Isa, poeg, püha vaim, aamen. + + +

Aitab hullukoera vastu.

Need tähed on ka hullu koera või inimese vastu. Sina pead võtma, 9 õhukest leivakannikat ja õhukeselt võid peale määrima ja pulga otsaga need tähed sinna peale tegema ja siis selle loomale sisse andma.

Kas soovite mesilasi?

Kui sina omale mesilasi tahad saada, siis võta sina üks vana või uus mesipuu ja pese teda seest ja väljastpoolt esiteks puhtaks ja kuivata see puu päeva käes kuivaks. Siis võta natuke magusat ja võta 10 kopika eest aeines (aniisi?) seemet ja pane natuke selle magusa sisse ja määri see puu magusaga kokku. Siis pane puu ühte kohta, kus sina tahad ja löö 2 teivast maa sisse ja seo see puu lõhmuse (pärn) või paju köiega sinna teivaste külge kinni üks jalg (umbes 30 cm) maad maa küljest kõrgele ja seo see puu nõnda, et see suulaud lõunat vastu on. Siis pane sina selle puu peale kasetohtu ja kirjuta sinna peale need tähed, mis roosi peale kirjutatakse ja pane kuuse tohtu sinna peale ja üks puhas kivi sinna peale, seda aienies (aniisi?) seemet selle puu peale ja ka puu ümber rohu sisse. Ja kui sina ära lähed, siis ütle: Namit patri et sieli spiritui sanctus aamen aurora musu samika aamen. Ja kui sina seda teed, siis pead sina mai kuus tegema, kui need linnud heitma hakkavad. Siis vaata järele, et kolmandal päeval meetoojad puu sees on. Ja kui sina tahad need linnud omale seniks pidada ja kui nad teisel aastal heitma hakkavad, siis võta apteegist 5 kop. eest auiese (aniisi) õli ja määri natuke seda õli ühe oksa külge sule otsaga, kus nad hõlpsasti kätte saada võib ja küli tihti seda aniisi seemet sinna puu ümber. See aniisi seemet tuuakse Ameerika maalt ja tarvitatakse mitme asja vastu.

Kui lehma piim rikkes on,

siis võta 15 kop. eest aniisi seemet ja pane ühe paja sisse, kus kaas peal on, siis pane 1,5 toopi vett peale ja keeda seni, kui 1 toop järele jääb. Siis võta sina kolmes jaos, siis kalla sina lehma söögi peale, ühel päeval üks jagu, teisel päeval teine jagu, kolmandal kolmas jagu ja kalla see paks ka sinna peale ja pane natuke jahu sinna peale, sega seda ümber ja kui lehm seda- põlgab, siis ära anna mitte enne teist sööki kui see lehm seda ära sööb, mis temal ees on. Kui sinul mitu lehma on, tee niisama kui enne.

Hoidke kurjasilma eest!

Kui sina tee peale lähed või ka teise koha peale lähed, siis võta apteekrist seda rohtu 5 või 10 kopika eest ja pane natuke ühe tulise söe või kivi peale ja suitseta ennast sellega ja kõik omad elajad, ka see tuba, kus sina elad, siis ei saa sinule kedagi tõbe ega kurja sinusse puutuma. Seda rohtu kutsutakse mastikas (?) Kõik noored loomad, mis sünnivad või kui sina ühe võõra looma ostad või vahetad, siis suitseta teda selle rohuga, siis ei saa ilmaski neid kuri puutuma.

Kui sinul hambavalu on,

siis võta sina üks teelusika täis suhkrut, teine salmiaku (ammooniumkloriid?) ja kolmas pipart ja sega seda läbisegamini ja pane seda õõne hamba sisse, siis on see valu varsti ära. Aga kui kõik hambad valutavad, siis on jooksja sees, siis võta sina tessermünti (piparmünti?) 3 tilka suhu ja hoia natuke aega suus, seni kui suu hakkab vett jooksma, siis sülita see välja. Siis tee seda 3 ehk 4 korda.

Aitab iga asja vastu.

Aurora musa samika namit patri et fieli spiritui sanctus aamen. Paes maes mi paes, paes maes mi paes, paes maes mi paes. Iga asja vastu. (!)

Kui luupainaja on seljas.

Kui luupainaja elajat või inimest vaevab, siis kirjuta need sõnad ühe teise paberi peale ja pühi sellega seda elajat ja viska siis see paber ära. Need sõnad, mis sa kolm korda pead lugema: Ekstrum petrum kisum klamorum torum karuhum pama dah. Maes maes mi paes, paes maes mi paes, paes maes mi paes. Namit patrit et fieli spiritui sanctus aamen, aamen, aamen. Siis saad sina näha, et kolme korraga see luupainaja mitte enam ei vaeva. Ja siis põleta see kolmas täht ära, mis siia kirjutatud on tule peal; siis lase see tuhk lahti ja ära vaata, kuhu poole läheb. See on see täht.

Need on sammaspooliku (ekseem) sõnad.

Olgu sammaspoolik üle ihu või kus tema on, siis võta sina Reisneri poest sparlemeri (?) õli ja võta seda kolm korda päevas 15 tilka sisse ja heida siis natukeseks ajaks voodisse, seni kui sina higiseks lähed, ja siis määri see sammaspoolik sellesama õliga üleüldse ära ja seda määri kaks korda päevas, siis kaob see sammaspoolik ära.

Õpetuseks kalameestele.

Kui sina kalu püüda tahad, siis võta üks sarv ja kõrveta mustaks ja võta linnasejahu, tee sest üks päts ja pane siis seda mõrra sisse ja pane see mõrd ühe koha peale, kus päev ei peale puutu ja viska mõni kuuse oks sinna peale ja suitseta, siis saad sina ikka kalu üks nädal. Siis pane see mõrd ühe teise koha peale, kus kalu on ja tee niisama kui enne. (Soovite nõiduda? Oma Maa, 23 juuli 1932. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Taimed, millega nõiuti.

Kirjutuse pealkiri juba tahab näidata, et selle aine käsitlemisel tuleb olla Peamiselt minevikus, aga ka olevikus. Minevikus sellepärast, et nõidus on ju mineviku mälestus ja praegu me enam nõidust ei usu. Aga need taimed, mida kasutati varemalt nõiduseks või nõiduse arstimiseks, kasvavad praegugi, kuid nende vaatlemisel hüppamegi tagasi kaugesse minevikku.

Tekkisid ju arvamised nõiduse olemasolust sel ajastul, kus looduses esinevate nähtuste üle ei osanud anda tolleaegne inimene tarvilikku ja rahuldavat seletust. Igal nähtusel pidi aga olema põhjus, millest ta tekkis. Iseenesest ei teki ju midagi, see oli halliaja inimeselgi selge. Ei saadud nähtuse tekkimist seletada mõistusega, siis pidi ometi olema mingi salapärane jõud, kes seda tekitas.

Tundmata jõudusid oli looduses varemal ajastul, tundmata jõudusi on veel praegugi ega pole inimene neid veel kaugeltki kõiki suutnud rakendada oma teenistusse. Meiegi oleme praegusel moodsal tehnika-ajajärgul mitmeski küsimuses ootaval seisukohal. Ei ole siis sugugi ime, kui meie esiisad ka kuidagi otsisid, püüdsid põhjusi leida arusaamatule.

Kui taimedel oli mõju haiguste ravimisel, kui taimed tõid kergendust valusvaevlevale inimesele, miks nad ei pidanud siis ka olema kergenduse toojaks, kui õnnetus oli tulnud pahatahtlikult inimeselt, nõialt.

Meie võiksime ses suhtes taimi vaadelda kahelt seisukohalt: 1) taimed, mida kasutas nõid nõidumisel, 2) taimed, mida kasutati nõidusest tekkinud haiguste või õnnetuste ravimisel.

Esimesse rühma kuuluvate taimede hulk on meil väike, õigem, meil ei ole enam kuigipalju teateid nende kohta. Eestlase usundile nagu ei sobiks, et taimega võib teha kellelegi paha. Taimed on loonud Jumal inimesele õnneks ja iluks. Taim on ju rohi, ning rohi parandab, annab haigele jõudu. Taimed oma mitmekesisusega lahutavad meelt, tootvad tervist, viivad mured minema. Nõiduse tegemiseks olid rohkem esemed loomariigist, näiteks nõiamuna, kulstimuna või lihatükkide tassimised karjaaeda, lauta jne. Taimi on seks väga vähe tarvitatud, nagu näeme all pool.

Taimed olid peamiselt nõidusest tekkinud haiguste- ja õnnetuste ravimiseks. Olgu siin vaid lühidalt tähendatud, et nõiduse tagajärgi nägi vana eestlane peamiselt mitmesugustes ärategemistes, imetsemistes, kaetamistes jne, mis tekkisid „pahasõna" või „pahasilma" mõjul.

Peatume nüüd mõne üksiku kodumaa nõidustaime juures pikemalt.

Ungrukollad aitavad alati nõiduse puhul. Tähtsamaks nõidusrohuks oli varemalt ungrukollad (Lycopodium selago L.), mida kirjakeeles on nimetatud valesti vareskollaks. Seda taime tuntakse üle kodumaa. Nimedena esinevad veel ungrud, unarad, ummurid, anetõberohud, nõiakollad, kaetusekollad, tõriserohud (Saaremaal), härjakõõrikad, karukollad, kollaheinad, nõiarohud jne. Enamasti kasvavad ungrukollad niisketes metsades üksikute tortidena või koguni üksikult. Ungrukollad ehk ummurid on rahva hulgas rohuks, millega võib arstida kõike, mis on tekkinud nõidusest. On näiteks „imetsetud“ või „ära tehtud", s. o. ta ei söö, sest söögiisu on kadunud, tunneb erilist igatsust kellegi järele, on näost ära jne, siis keedetakse ummuriteed, mida tuleb palavalt juua. Ajab ummuritee inimese oksele, siis aitab ta tingimata; ei järgne oksendamist; pole haige üldse ära tehtud, vaid ta põeb mõnda teist viga. Oli rinnalaps sõnatud, pesti teda ungrukolla vees. Samuti pandi korvi väikesed põrsad, kel seest lahti „pahasõna" tagajärjel, ning suitsetati neid selles anetõverohtudega; ka keedeti sama rohtu piimaga ja anti seda piima põrsastele toiduga ühes sisse, — siis on haigus „kui pihuga" ära võetud. Olid loomad nõiutud või hobustele „vaev peale pandud", s. o. nad ei seisa oma karjamaal vaid lähevad järjekindlalt naabri karjamaale või põllule, siis keedetakse jälle anetõtverohtu ja antakse loomadele sisse.

Vanadel perenaistel oli neid rohtusid alati kodus tagavaraks igasuguse nõiduse vastu. Kui näiteks oli piim „ära tehtud", ei läinud hästi hapuks, läks halvaks, tilgastus või hakkas venima, siis pandi Saaremaal lüpsikutõrisse tõriserohtu ja piima venimine kadus. Kohati on vanasti nõiakollade pärgi riputatud karjalautade uste ette nõiduse kaitseks. Isegi inimesed panid selliseid pärgi oma magamistuppa või kandsid riiete vahel ihu peal kaitseks, et „kade silm" ei tuleks neis tülitama.

Arvati kellelgi olevat „paha silm", mille tulemuseks oleks olnud loomade haigestumine, siis püüdis loomade omanik pahasilmaga inimesele salaja sisse anda unara teed lehmade piimas ja loomad olid kaitstud haiguste eest.

Oli piimapüttidel või teistel anumatel paha lõhn juures, suitsetati neid nõiakoldadega ja keerutati koldadega veel kolm korda ümber anumate, siis kadus paha lõhn. Mõnikord pandi neid ka lüpsikusse, kallati vesi peale ja lasti tuline kivi sisse, — selline hautamine aitas tingimata.

Isegi sissenõiutud ussid ja konnad võis seest välja ajada, kui keedeti ungrukollasid õlles ja joodi seda keedist. Üldiselt oli õlles või kaljas keedetud nõiakollade keedis alati heaks kaitserohuks nõiduse vastu. Pahast ja kadedast silmast tekkinud haigusi raviti samuti ungrurohu-keedisega pestes, — niisugusteks haigusteks loeti ka igasuguseid nahahaigusi, pea- ja näokõõmamist, isegi sügelisi.

Üldse oli usk nõiakollade ravivasse jõusse igal pool võrdlemisi suur. Eriti aitasid need ungrukollad, mis olid kolme „peaga", s. o. kolme haruga. Need olid aga väga haruldased asjad ja neid ei näinud iga otsija, kui need isegi otsija ees oleksid kasvanud, — nende leidmiseks oli tarvis salapäraseid jõudusid.

Nõiakoldadega ei olnud võimalik mitte üksi nõidust kaotada või nõidusest tekkinud haigusi ravitseda, vaid nendega võis ka nõidust teha ja teisi nõiduda. Olgu selleks loodud siin vaid üks näide Hagerist. Kord läinud keegi vanaeit tülli naabrieidega. Vanaeit oli väga vihane ja mõtelnud alati kättemaksu peale. Ühel õhtul läinud ta metsa, toonud nõiakollasid. Kodus kallanud ta neile peale erilist kolkast vett, et nõidumine ennem täide läheks. Hommikul lugenud eit rohule peale nõiasõnad: „Surgu ta loomad kõik majast! Ja rotid peavad ta enda ära sööma!" Läks mööda nädal, teise eide loomad hakkasid surema ja surid üksteise järel. Selle peale hakkasid rotid siginema majja. Küll tõi eit kasse koju, et need rotid hävitaksid, aga kassid ei aidanud, rotte sigis ikka rohkem. Rotid sõid kõik eide riided katki, vähendasid toidupoolist. Ja ühel ööl närisid rotid ta enda voodis surnuks.

Sellisena mõjurikkana näeb ungrukolda vanadelt eestlastelt omandatud traditsioon.

Aga kuidas on õieti lugu ungrukolladega rohuteaduslikust seisukohast? Ungrukollad, samuti kui teised kolladki on olnud juba ammugi rahvastel tähelepanuväärivaks taimeks. Teda on kasutatud mitmesuguste hädade puhul. Taim sisaldab mitmeid happeid, mõruainet, rasva, vaiku, vähe suhkrut ja üht alkoloidi — lükopodiini. Sellepärast on kollasid varemini tarvitatud oksendusevahendina, kuserohuna ja mitmesuguste naistehaiguste ravimisel. Praegu neid enam moodsas arstiteaduses ei kasutata, küll aga rahvarohuna mitmel pool. Taime peetakse mürgiseks.

Rootsis pestakse ungrukolla veega loomi, et neile ei tungiks kallale parmud või teised tüütavad putukad. Loomatäide kaotamiseks on nõiakollade vesi võrdlemisi mõjuv vahend, mida soovitavad isegi loomaarstid. Nagu neistki juba selgub, aitab ungrukolla keedis mõnegi haiguse puhul ja on kasulikuks ravimisvahendiks. Kui loomad või ka inimene otsa saab, küllap siis sellel peab olema oma põhjus ja ega haigused käi mööda kive ega kände. Ainult haiguse tekkimise põhjuste kohta võib siin vaielda. Samuti ka ungrukolla ravimisviiside üle asuda teisele seisukohale. (Gustav Wilberg. Taimed, millega nõiuti. Maamees: "Vaba Maa" põllumajandusline osa, 22 jaanuar 1935. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Inimesed ja taimed on ühendatud salajaste niitide kaudu.

Salajaste niitidega on hallist ajast olnud lilled inimestega seotud. Omalt lõhnalt ja värvilt on nad olnud alati soovitavaks ehtimisesemeks. Veel tänapäev ehivad endid Lõunamere saare elanikud ilusaimate lilledega. Kuid siiski pole olnud nad alati ehetena. Neid on peetud ka kaitse- ja nõidusvahenditena.

Et taimedes peitub salapärane maagiline jõud, see arvamine ulatab kaugesse halli aega tagasi. Sest kogu Maal pole ainustki usku, mis pole seotud mitte mõne puuga. Piiblis räägitakse elu- ja hea ja kurja tundmise puust. Teada on ka, et vana testamendi juutide keskel oli puude kultus suur. Eriti jumaldasid nad tamme ja seedrit. Tammede alla matsid nad harilikult oma prohvetid. Jordani allikate juures seisis põline seeder, mis oli täis igasuguseid ohvriande. Prohvet Jesaja raamatus leiame, et Iisraeli rahval oli komme teatud puude all Moolokile lasteohvreid tuua.

Isegi islam tunneb „tubat", müstilist hiiglapuud, mis Muhamedi enda seletuse järele on nii suur, et Allah üksinda teab, kui kaugele ta ulatab. Egiptlastel oli Pühaks puuks jälle sükamor.

Kõigil rahvail on olnud oma püha puud. Germaanlastel ja slaavlastel olid selleks pärnad. Nende all ohverdasid nad omi sõjavange. Pärnade külge kinnitasid nad oma sõja võidumärgid. Samuti oli keltlastel pühaks puuks tamm. Alati ehtisid nad neid puid pühade hobuste pealuudega. Usklikud arvasid tammede kohinas kuulvat jumala häält. Preestrid olid selleks, et nende kohinat tõlgitseda.

Peab tähendama, et puude kultus on olnud üle maakera levinud. Mõned neist pühadest puudest on saanud maailma kuulsaks: nii õlipuu Akropolises, püha palm Delose saarel ja põline tamm Dodonas.

Veel tänapäev toovad Ceyloni (Sri-Lanka) saare elanikud ja Eel-India poolsaare elanikud ohvreid troopilisele viigipuule, mis on kummalise välimusega oma õhujuurtega. Samuti peavad Amazonase indiaanlased teatud liiki palme pühaks. Aafrikas on viigipuud pühadeks puudeks. Tahiiti saartel ohverdati veel hiljuti pühale ove-puule. Formosa saarel seisab iga küla juures hiiglapuu, mis köidab oma välimusega iga võõra tähelepanu. See on vaimude puu. Usutakse, et temal asuvad esivanemate vaimud. Igal aastal, kui lõppenud on lõikus, valatakse tänust tema vastu tema peale ohvriviina. Tongo saare elanikud teavad rääkida kummalisest okon-ba, rääkivast puust. Kuid kunagi pole keegi näinud seda puud.

Tsiviliseeritud eurooplased naeravad sarnaste rumalate ebauskude üle, kuid unustavad sealjuures, et meie jõulupuu on pärit samasugusest puudekultuse ajast.

Kuid on olemas veel palju müstilisi taimi ja puid, mida tarvitatakse arstimiseks ja eneseuimastamiseks, ehk teiste sõnadega nõiajookide valmistamiseks. Üheks sarnaseks taimeks on olnud artemisia absinthicum (koirohi), millest valmistati keskajal kõik nõiarohud ja -salvid. Rahva arstiteadus tarvitab selle taime juuri langetõve vastu.

Kuid taimede müstika läheb veel kaugemale. Palju taimi tarvitavad loodusrahvad veel tänapäev kohtumõistmise juures. Nii näiteks Madagaskari saarel. Süüalusele, keda süüdistati raske kuritöö toimepanemises, anti peekritäis banaanimahla, millele lisas preester veel juurde mürgist tanghini puu pulbrit. On ta selle joonud, topib preester talle linnunaha tükid suhu. Kui ta mürgi mõjul oksendades linnunaha tükid välja oksendab, siis tunnistab rahvas teda hõisetega süütuks ja preestrid annavad talle sisse vastumürki, et ta mürgi mõjul mitte ei sureks. Jäävad aga linnunaha tükid talle kõhtu, siis lastakse mürki temale mõjuda ning lüüakse ta viimaks nuiaga surnuks.

On tähelepanuväärt, et sarnane õigusmõistmise meetod oli väga levinud Aafrika rahvaste keskel. Nii tarvitati Gambia jõe ääres ja Inglise endisel asumaal, Sierra Leones, tanghini pulbri asemel cassa või sassy puu koort.

Arutu hulk on neid juhuseid, kus lilled ja taimed on veel tänapäev inimelu momentidega müstiliselt seotud. Neist võiks nimetada pruudi mirdi- ja võitja loorberipärga. (Kõikjal otsitakse jumalust. Uudisleht, nr. 16, 24 veebruar 1929. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Kui oma jõud ei aita.

Kõige hea kordaminekuks ja kurja eemale peletamiseks on väga mõjuvaid talismane, eriti sõrmuseid.

Need, kes sündinud mais või augustis, valmistagu sarnane sõrmus, kokku sulatades elavhõbedat ja seatina.

Veebruaris, aprillis, septembris ja novembris sündinutele on aga kaitsjaks ja abiliseks sõrmus võrdsetes osades kokkusulatatud punasest vasest ja tinast, millele graveeritud nõiakiri.

Järgmine, nr. 3 tuleb pealkirjaks kullast ja rauast kokkusulatatud sõrmuseIe, mis on talismaniks märtsis, juulis ja oktoobris sündinutele.

Lõpuks, jaanuaris, juunis ja detsembris sündinuid aitab ainult sõrmus kokkusulatatud hõbedast ja tinast nõiasõnadega.

Peale selle on veel terve rida erilisi talismane, millede valmistamisel saladuslikud vana heebreakeelsed kirjad graveeritakse kuld ja hõbeplaadikestele või kirjutatakse pärgamendile, mis siis alati kaasas kandes ei lase eksida pimeduses, annavad suure võimu ja au, aitavad sümpaatiat äratada, toovad võitu lahingutes jne.

Kuigi tavaliselt, vähemalt teistega juttu ajades, sarnast värki lihtsalt „vanaks loraks" nimetatakse, leidub küllalt moodsaidki inimesi, kes „nii igaks juhtumiseks" hõberidikülil või portsigaril mõnda õnnemärki armastavad, olgu see siis nõiavormel vanas heebreakeeles või lihtsalt neljaharaline ristikheinaleht. Toimitakse vanasõna järele: parem karta kui kahetseda, ja arvatakse kui ta just kasu ei too, ega ta kahju ka ei tee. (Kui oma jõud ei aita Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 32, 12 august 1929. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Aastavahetus rahva vanas usus.

Vana aasta viimane ning uue aasta esimene päev ning iseäranis nende mõlema vahel olev öö on kõigi rahvaste luuleilmas vanast ajast saadik ikka tähtsat osa mänginud. Uue aasta öö! Kes ei tunne mitte neid rõõmsaid ja kurbi tundmusi, mis inimest sel ajal täidavad? Vist vähe inimesi on küll olemas, kes uue aasta öö nõiduslikust mõjust aru ei saa, kelle hinges mitte mõni salajane keel helisema ei löö, kui kell viimast korda kaksteistkümmend lööb. Asi on juba kord niisuguseks muutunud, see ei ole kellgi lihtne öö, see on uue aasta öö. Ja nii on see vist küll alati, ka vanal hallil esivanemale ajal olnud. Muidu ei oleks nõnda palju haruldasi, nähtavasti vanast usust ja ebausust tekkinud kombeid alles hoitud saanud. Sel ööl, kus nii palju inimesi heameelega vana elu vana aastaga hoopis maha matta sooviksid, et uut elu alata võiks, on sellepärast kombeks saanud, tulevikku järele uurida, mida nõnda heade lootustega oodatakse. Valatakse tinaga õnne, kusjuures tina tüki kuju järele otsustatakse, mis saatus lähemal aastal annab, kas õnnetust või õnne, meest või naist. Väga imelikke abinõusi tarvitavad nimelt noored tütarlapsed selleks, et uuel aastal neile määratud peigmeest — mis nende arvates igaühele tingimata antud on — näha. Mõnes kohas raputavad tütarlapsed kirikuaiale soola ja tuhka, või tallavad mõnes niisuguses paigas, kus kolme talu rajad kokku käivad, luuda. Mitmes kohas Saksamaal vahivad inimesed uueaasta ööl kartlikult seina peale, et näha, kuidas varjud seal heidavad; sest see, kes sel ööl varju ei anna, peab uuel aastal tingimata surema.

Ka õnne ja õnnetuse kohta päritakse uue aasta ööl saatuse käest aru ja nimelt Saksa talupojad arvavad sel korral paraja aja käes olevat tulevikku varjava liniku taha uurivat pilku heita. Nõnda seab nii mõnigi talunik oma hobuse valjad perekonna söömalaua külge, et hobune tuleval aastal hästi sööks või katab viljapuude tüved köitega, et nad head saaki kannaks.

Et uue aasta päev ka rahva ilmatundmises tähtsat osa mängib, pole tema üleüldise suure tähenduse juures imeks panna. Üleüldiselt tähendavad vihm ja lumi uue aasta ööl rikast lõikust lähemaks aastaks ette. Ka udu ei tekita kahju. Selle vastu aga öeldakse tuul uue aasta ööl kahjulik olevat. Sakslane ütleb: „Kui uue aasta öö tuuline on, siis hakkab päikene varakult paistma ja veini saak ei ole hea." Selle vastu aga: „Kui uue aasta öö on tuuline, siis saab sügisel palju pähkleid."

Venemaal ja Prantsusmaal on viisiks sibulatega õnne katsuda, kui vihmane mingi kuu saab. Venemaal lõikab pereisa uue aasta ööl sibula pooleks, nii et mõlemat poolt nagu kausikest üksteisest lahutada võib. Siis pannakse kaheteistkümne kausikese sisse, millest igaüks ühte kuud tähendab, soola. Lähemal hommikul vaadatakse järele, missuguses kausikeses sool kõige rohkem ja missuguses kõige vähem sulanud on. Tuleb ka seda ette, et sool sugugi ei sula. Selle järele otsustatakse siis, missugused kuud vihmased, missugused kuivad saavad.

Prantsusmaal maksab just samasugune pruuk. Seda, kuidas vili lähemal aastal kasvab, saadakse järgmiselt teada: Õhtul viiakse rehe alla taldrik, mille peal mitu hunnikut vilja on; või ka leib, mille sisse mitut seltsi viljapäid on pistetud; kõige paremini läheb see vili korda, mille pea küljes lähemal hommikul kastetilgad ripuvad.

Uue aasta päeva enese kohta on igal rahval palju tähendusi ja ilmaseadusi. Ilus, pehme ilm tähendab head — märg, niiske ilm halba viljasaaki.

Nõnda moodi peegeldab aastavahetus ennast rahva usus ja ilmade teaduses. Kuid kõigi nende või suurema osa ettekuuluste omaduseks jääb, et nad mitte täide ei lähe. Aasta jääb ikka aastaks, selle peale vaatamata, mis ta toob. (Aastavahetus rahva vanas usus. Perekonnaleht: Päevalehe, Aja ja Koidu hinnata kaasanne, 12 mai 1907. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Muistsed jaanid.

Jõuluöö kõrval on jaaniöö kindlasti tähelepandavamaid. Jaaniööl, nii kõneleb rahvasuu, sünnib sadasid imesid, nagu: loodusesse tuleb iseäralik elu; puu kõneleb jaaniööl puuga, loom loomaga ja lind linnuga. Loomad, linnud ja puud sosistavad jaaniööl ennustusi, kuid nende juttu mõistavad ainult targad, kes looduselt saavadki teada seda, mis sünnib tulevikus. Harilikkudest surelikkudest selle tarkuse võivat kätte saada ainult see, kes ära sööb ussikuninga harja.

Vanarahvas uskus, et jaaniööl ja jaanihommikul näitavad endid näkid ja muud vetevaimud, kes ilmuvad välja veest, pesevad end, laulavad või mängivad kannelt. Isegi uppunute hinged jaaniööl väljuvad veteriigist selleks, et pidada rõõmupidu. Arvati, et jaaniööl ei anta surnutele voli ainult kodus käia, vaid isegi hulkuda võisid need hinged laias maailmas enese soove mööda. Ka nõiad pidid vanarahva usundi järele jaaniööl pidama oma pidu ja inimene, keda jaaniööl ära nõiutakse, ei pääse eluilmaski enam sellest nõidusest. Eriti heameelega püüavad nõiad inimesi muuta jaaniööl libahundiks. Oma nõidused sooritavad nõiad peamiselt mitmesuguste lehtede ja rohtude abil. Ja vanarahvas uskus, et arstide ja tohtrite rohud tihtigi sellepärast midagi ei aitavat, et need pole korjatud jaaniööl. Kui kedagi vaevab mõni haigus, tuleb korjata arstirohtusid jaaniööl ja juua nendest teed. See aitab ka neile, kes edaspidi kardavad haigestuda. Kuna nõiad jaaniööl püüavad kõigile kurja teha oma nõidumistega, tuleb igaühel sel ööl olla valvel nõiduse vastu. Kui nõid läheb kurja tegema, võiab ta külamehe kaevu salved või õueväravad äranõiutud võiga. Samuti võib juhtuda, et nõid toob nõiutud liha loomalauta. Kuhu seesugune liha viidud, seal toob ta surma ja kadu. Inimeste nõidumiseks viskavad nõiad teatavatesse kohtadesse kaltse, mis toovad haigusi ja põdemist. Ainus abinõu õnnetuste vältimiseks on nõiutud asjade hävitamine või võitud koht tuleb ära raiuda ja tulega põletada. Viimase puhul tunneb nõid koledat valu.

Jaaniöö kastest usuti, et see mõjub samasuguselt kui ristimisvesi. Kastega parandati siis ka igasuguseid sisemisi ja väliseid haigusi. Et alati oleks saadaval mõjuv arstirohi jaaniöö kaste näol, selleks korjati jaaniööl kaste pudelisse ja hoiti nii alal. Ka usuti, et jaaniööl tehtud vihad ja üldse vihtleminegi hoiab igasuguste tõbede eest vihtlejaid. Mindi jaaniööl isegi ujuma lähemasse jõkke või järve usus, et nii võib jääda elujõuliseks ja terveks. Suplejal tuleb aga hoiduda selle eest, et ei jäädaks vette keskööl, mil ühel minutil on vesi selge veri.

Jaaniööl põlevad rahaaugud ja õitsevad sõnajalaõied. Jaaniussid valgustavad ööd, jaanililled juhatavad inimestele kätte õnnerohud, mis teevad rikkaks ja avavad kõik lukud jne. Mis ime siis, kui jaanipäeva tänapäevalgi veel pühitsetakse iseäraliku pühana, mil säravad kõikjal jaanituled. (Muistsed jaanid. Ühistegelised Uudised, nr. 25, 24 juuni 1933. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Igavene rändrahvas — mustlased.

Mida tähendavad märgid:

+ Siin pole midagi peale hakata.

○ Siit saab kingitusi.

∆ Ebausklikud inimesed.

⊕ Tehke kahju. Makske meie eest kätte jne.

Iseäraliste märkidega tähendatakse ära surma, sündimist, õnnetusi, lootusi jne. Kuid mustlane oskab vahest ka tõsisemat tööd teha: hobust rautada, padasid paigata, korve punuda, luudi ja lusikaid teha jne. Kui mustlased on kusagil külas hästi teeninud, jätavad nad mõnesugused märgid tee äärde — hilisematele tulijatele teadmiseks.

Süda ja veri — õnnistus ja needmine.

Ennustuseks tarvitab mustlane kõige pealt taimestikku ja loomi. Nende loetlemine veniks pikale. Nende arvates pole ühtegi taime ega looma, millel poleks tuleviku ettekuulutamiseks oma tähendust. Nimetame ainult mõned neist.

Kurjakuulutav on kassi näugumine pulma ööl, nahkhiire lend üle pea, orava tabamine päeval (öösel aga toob õnne); hiir ja rott ning matuste ajal kass on surma mürgid — hunt ja rebane toovad õnne; kui eesel noolib naist, tähendab see lasterikkust jne.

Ebausku kuuluvad ka mütoloogia, nõidumisabinõud ja igasugused rahvaste kombed. Kristlaste ja juutide jumalaga pole mustlastel mingisugust tegemist. Neil on omad, ebausust võrsunud jumalad. Nad eristavad neid õnne ja õnnetust toovateks vaimudeks. Haldjateks nimetatakse saatuse määrajaid. Sarnased on Tcuho („Paks" — paha rasedatele naistele), Tcaridzi („Tuline" — kuumuse haldjas).

Veri on mustlaste ebausus kõige tähtsamal kohal. Ta sarnaneb arstirohule; silmahaiguste puhul tarvitatakse põllupeenralt korjatud vett, millele lisatakse juurde paar tilka noore naise verd ja peenestatud safranit. Joomahaiguse vastu annab naine mehele laiba suust muretsetud verd. On kindel, et sarnane joomarite arstimine toob mürgituse läbi hirmust surma. Raskete sünnituste puhul soovitatakse vere nautimist jne.

Kuhu nad lähevad?

Kindlasti on liialdatud, kui öeldakse Euroopas üle 600 000 mustlase olevat. Isegi Euroopa luule armastab mustlast. Ka teistes kunstides, ooperis ja kujutavas kunstis käsitatakse palju mustlastest võetud aineid. Mustlaste kõlavat keelt on palju uuritud. Mustlaste elust on olemas laialdane kirjandus. Kuid muusika, see mustlase hinge jumalikum omadus, on pannud aluse selle inimtõu iseäralikkuse rikkumisele kultuuri ja suurlinna hävitavate mõjude läbi. Mustlase omapärasuse hävitamine, mis Jooseph 2. ajast saadik pole korda läinud ühelegi hariduskatsele, viiakse nähtavasti täide jazzi ja mustlaskooride ajajärgul. Venemaal on mustlased võidetud juba tõsisele muusikale. Nad moodustavad ühenduses rähvalauludega kunsti õhtute haripunkti. Kuid mis ühist on neil vargakoplitega, kus kuritegevus tähendab üht osa nende vabast elukutsest? Neid lahutab üksteisest kuristik, mis haigutab vastu pärilikkuse ja erandite vahel. (Igavene rändrahvas – mustlased. Virulane, 2 veebruar 1927. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Süütus loori taga.

Loor oli alguses surma sümboliks. Alles pärast seda, kui Muhamed käskis naisi katta oma nägu looriga, omas loor süütuse tähenduse. Kuid juba enne Muhamedi oli tuntud naiste looritamine, näiteks vanas Assüürias. Kuid seal oli loori tähendus sootuks teisemaiguline: looritasid end Istari preestrinnad, kelle ülesanded sarnanesid umbes meieaegsete avalike naiste omadele. Vanad assüürlased harrastasid prostitutsiooni usulise katte all.

Mauride ja saratseenide kaudu on loor süütuse sümbolina tunginud ka Euroopasse. Kuid siin on loori tähendus siiski teine kui Islami maades. Siin on loor mõrsja ja daamide ehteks, muhamediusulistes maades on aga loor tõeliseks varjuks võõra mehe pilkude eest. Ja seal on loor ühendatud ka naiste eraldamisega avalikust elust. Hommikumaalt oli naiste eraldamise komme tunginud ka Venemaa kõrgema seisuse - bojaaride hulka.

Looritamine oma algelises kujus on säilinud vaid Pärsias ja Afganistanis. Seal on nägu kattev loor ühendatud mantlitaolise rõivaga. Ainult silmade jaoks on jäetud läbipaistev loorriie ja ülejäänud osa on mustast või tumesinisest riidest. Niinimetatud tschader katab pärsia naist tähelikult meeste uudishimulikkude pilkude eest.

Afganistanis on tschader juba valgevärviline ja märksa lühem, kui Pärsias. Paksu loori asemel kannavad afgaanlannad pitsi, millist nad meisterlikult heegeldavad õige hõredana. Sealjuures jäetakse mustris auk paha silma jaoks. See auk pidavat hävitama paha silma mõju. Kuri pilk, rännates mööda mustrijooni, jääb rippuma auku; sealt tal enam edasipääsu pole, paha silma mõju on seega hävitatud!

Egiptuse naised katavad oma nagu ainult altpoolt silmi. Sealjuures on see kate nii läbipaistev, et egiptlanna võlud siiski mõjule pääsevad. Õhukese loori asemel kantakse ka pitsitaolist loori kaunis suurte avaustega. Egiptuses on ka tarvitusel üle lauba rippuv kuld või vasest ehe, mille ülesandeks on üleval hoida näoloori. Kuid parima seltskonna daamid on selle ehte juba ammugi heitnud kolikambri.

Egiptuse talunikkude fellahide juurest on loor juba kadunud. Raske põllutöö sobib vähe looriga. Kuid fellahi naises on täninigi säilinud tung katta oma nägu võõra mehe pilgu eest. Kohates võõrast meest, katab ta oma näo alumist osa pearätiga.

Pärslanna võib vabastada ennast tschadrist vaid oma mehe juuresolekul või palvet tehes. Viimasel juhusel ainult siis, kui pole läheduses kedagi võõrast meest.

Mustafa Kemal oma uuenduste elluviimisel ei jätnud tähelepanuta ka türklannade looritamist. Ent looritamise komme oli Türgis sügavalt juurdunud. Kemalpascha pidi looritajaid ähvardama surmanuhtlusega, et vabastada türgi naist tülitavast näokattest.

Ka kommunistide valitsus Venes püüab muhamediusulistelt rahvustelt välja tõrjuda naiste looritamise kommet. Buhaaras on Moskva valitsusel olnud edu. Kuid fanaatilised sardid peavad kõvasti kinni naise looritamisest.

Hiina muhameedlased - dunganid ja hui-hui'd on naiste looritamise juba enne Türgi uuendusi kõrvale heitnud. Ka Jaava muhamedlannad ei kanna loori. Selle vastu peavad India muhamedlannad kõvasti kinni looritamise kombest.

Maades, kus veel kinni peetakse naiste looritamise kombest, vaadatakse looritamata naisele halvakspanevalt. Kui viimast just ei peeta iga kord avalikuks naiseks, siis vähemalt loetakse teda kergete elukommetega eevatütreks. Sõnumed. Süütus loori taga. (1931-1933), nr. 179, 19 august 1933.Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Veri rahva ebausus.

Pole ime, et vere kummaliste omaduste tõttu vanematel aegadel inimesed teda tarvitasid kui mõnda maagilist nõidusvahendit. Nii on verd, iseäranis aga inimese verd juba igivanadel aegadel tarvitatud antud sõna või vande kinnitamiseks. Kreeka ajalookirjutaja Herodot jutustab, et medealased ja lüüdlased, kaks Väike-Aasia rahvast, enesel naha katki kriimustasid ja verd lakkusid. Rooma kirjanik Tacitus jutustab ibeeridest ja armeenlastest, et nende kuningad, kui pidi tehtama mõni leping, üksteisele kätt andsid, end veriseks pistsid ja vastastikku vere ära lakkusid. Araablastest teab Herodot, et truuduse vande juures keegi kolmas, kes astus kumbagi vanduja vahele, neile terava kiviga haava kätte lõikas ja verega seitse kivi üle võidis.

Põhjamaa rahvaste juures sündis vendluse leping järgmiselt: murust lõigati lahti üks kitsas riba, nii et mõlemad otsad kinni jäid ja lahtilõigatud keskosa tõsteti piigiga üles. Mõlemad lepingu sõlmijad astusid mururiba alla, haavasid end ning lasksid väljavoolaval verel seguneda ja maasse imbuda. Siis vandusid nad jumalate nimel, et mõlemad kätte maksavad teise vägivaldse surma. Lõunaslaavlaste juures olevat veel alles hiljuti ette tulnud vastastikku vereimemisi truudusevannete saatel. Itaalias sünnib veel praegu vastuvõtmine ühte salaröövliseltsi sarnaste tseremooniate saatel. Endisel ajal tarvitati tähtsamail juhuseil verd ka tindina: lepingud, mis tehti kuradiga, kirjutati ikka enese verega alla.

Purpurne hing.

Muistseile rahvaile oli veri sama, mis „elu." Suur Rooma arst Galenus tunnistas vere hingeks ja Sokrates küsib, kas see pole mitte veri, millega me mõtleme. Vana Rooma luuletaja Virgilius tarvitab vere asemel sõna „purpurne hing." Hadese, (Kreeka allilma) maakeralt lahkunud elanikkudel polnud kreeklaste arvates kõnekeelt: kui neil aga korda läks juua verd, see on hinge, siis said nad kõnevõimu tagasi. Sellepärast annabki Homeri Odüsseus allilma elanikkudele juua looma verd, et nendega kõneleda. Paljude vanaaja rahvaste usu järele kisendab mõrtsuka käe läbi valatud veri taeva poole. Lugematu palju on legende, mille järele tapetu veri hakkab uuesti voolama, kui mõrtsukas puudutab haava, või veri hakkavat iga aasta hukkamispäeval uuesti voolama.

Verdimev „vampiir."

Et lepingute tegemisel kurjade vaimudega salapärane veri etendas tähtsat osa, selle juures pole imestada. Kõigepealt oli veri vahendiks, millega juurde meelitati kurje vaime, mis jälle näitab, et vanasti hinge ja verd sarnasteks peeti, ja et kurjad vaimud püüdsid hinge oma võimusesse saada. Paljude rahvaste usus pole vaimudel küll keha, kuid sellegipärast igatsevad nad süüa ja juua; selle tõttu kallasid inimesed verd maa-aukudesse, et nad end saaksid toita. Verdjoovaist deemoneist tuleb eraldada vereimejaid, „vampiire." Vampiiride all mõisteti inimesi, kes öösel hauast üles tõusevad, ja oma sugulaste verd imevad, nii et need pikkamisi surevad. Kui aga vampiiril, keda pärast surma ära tunti tema säilinud roosa näovärvi tõttu, pea otsast ära löödi ja laiba jalgade vahele pandi, siis murti tema võim. Vampiiri kujutatakse ikka nahkhiire kujuliselt. Ka saatanal on ju nahkhiire tiivad! Vampiiriks või hobuserauaninaks hüütud nahkhiirte liik on sama süütu loomake, kui kõik teised nahkhiired.

Huvitav on sõna „vampiir" tekkimine. Juba vana gooti rahvaste juures tähendas vamb - kõhtu, sloveeni keeles aga on see vamp. Nii siis on vampiir paksmagu, tursunud kõhuga olevus. Ühe endise Kreeka kirikuõpetuse järele tursus kirikust välja tõugatud inimese kõht üles. Selle järele on siis vampiir kiriku vande alla pandud verdimev vaim. Lamid vanas Kreekas olid verdimevad deemonid, nad imesid verd sellepärast, et vajasid seda elamiseks.

Veri rahva arstimina.

Vanasti usuti, et verega saab arstida haigusi. Nii ravitsesid antiik-arstid silmahaigust tuvikese verega, sest et neile oli teada selle linnu hea nägemine. Kaljukitse verega arstiti pööritust, ja härja verega halvatust. Kõik asjad, mis kuidagi olid ühenduses surma mõistetud roimariga, omasid vanade rahvaste erilise nõiavõime, sellepärast peeti ka hukatute verd heaks arstirohuks.

Vana Egiptuse vaaraode-riigi preestrite arvates on viinapuu kasvanud jumalate vaenlaste verest ja teeb selle tõttu veinijooja segaseks ja meeletuks. Ühe vanajutu järele olevat saatan käskinud Noal, esimesel viinapuude kasvatajal, veini segada lamba, lõvi, ahvi ja sea verega. Sellepärast muutub viinajooja iseloom esimese karika järele lambalikuks, teise järele lõvilikuks, kolmanda järele ahvilikuks ja neljanda järele sealikuks.

Pidalitõve arstimine.

Iseäranis tugevaks peeti süütute laste ja puutumatute neitsite vere tervekstegevat mõju. Puhaste veri pidi vabastama kõigest ebapuhtast, selle tõttu etendas ta ka pidalitõbiste arstimisel suurt osa, sest et vana usu järele ükski puhta hingega inimene pidalitõppe ei jäänud. Üks lause vanas testamendis: „Egiptuse kuningas suri ja Iisraelilapsed ägasid", tähendab, et kuningas oli pidalitõves (s. o. välisilmale surnud) ja preestrid tõotasid talle tervekssaamise, kui ta igal hommikul ja õhtul supleb 150 lapse veres. Sellepärast ägasid Iisraeli lapsed.

Arstimid ja armujoogid.

Langetõves inimesed jõid, nagu kirjutab Rooma kirjanik Plinius, surevate gladiaatorite verd. Kui lapsele käisid peale kramplikud tõmblemised, siis torkas isa enesele sõrme, ja andis täpsele kolm veretilka suhu. Keskaja kirurgid ravitsesid luumurdusid, närvi- ja liikmejatku haiguseid vereveega. Araablaste juures arstiti marutõve kuninga verega, s. o. ühe valitseva perekonnaliikme verega. Selle tõttu peeti suureks austamiseks, kui kellelegi öeldi: sinu veri arstib marutõbe. Kasvava tsivilisatsiooni läbi aga kadusid sarnased arstimisviisid. (Veri rahva ebausus. Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 40, 4 oktoober 1926. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Sülitamiskombed erirahvaste juures

Veel tänapäevani usuvad looduserahvad sülje sigivusvõime sisse. Kui endine Dahome kuningas Behanzin Pariisis viibis, siis olid tema naistel ühes süljenõud, millesse nad ülima osavusega kuninga sülge kogusid. Keegi Aafrika reisija jutustab, et tema juurde metsrahvaste liikmed ilmusid nõudmisega nende naiste peale sülitada, et seega neile sigivust tuua. Naised käisid reas reisija eest mööda, kusjuures viimane neile veeklaasi abil peale sülitas. Kingituseks toodi sülitajale rohkesti kariloomi.

Ka Euroopas leidub selle ebausu jälgi. Mustlasnaine peab sigimatuse korral vett jooma, kuhu mees on sülitanud. Bosnias valitseb komme, mille järele sigivuseta naine raskejalgse suust läbi aia suuga tüki leiba võtab. Samal otstarbel tarvitasid veel hiljuti naised isegi Preisimaal vett, mis täku suust joomise juures välja voolas. Mitte ainult vanad roomlased, vaid ka praegused itaallased usuvad sülje tervendava jõu sisse, eriti silmahaiguste puhul. Saksamaal võiab ema lapse põletikulisi silmi süljega. Ka Jeesuse imetegude juures leiame samasuguse sündinud pimeda arstimisviisi: Jeesus sülitab maa peale ja võiab mudaga haige silmi (Joh. evang. 9). Reisija Barth leidis samasugust arstimisviisi ka Kesk-Aafrikas: Fulachid palusid teda mulla peale sülitada, mida siis arstirohuks tarvitati.

Keskajal oli rohuks ussi hammustamise vastu näljase inimese sülg. Soomes arstitakse paistetult sellega, et palavas saunas kolm korda palavale kerisekivile sülitatakse ja siis selle kiviga kolm korda paistetust vajutatakse. Meil arstib rahvas sammaspooli vana kuu ajal selle peale sülitades ja siis noaseljaga kaapides. Samuti tuleb meil ka sarnane tulehaava arstimine ette, kusjuures haava peale sülitatakse, kolm korda puhutakse ja päikese liikumise sihis hõõrutakse.

Austraallaste usu järele on sülg mürk. Usutakse ka, et süljel olla salajõud. Tihti sülitatakse omale pihku, kui on vaja midagi meeles pidada. Et koer ära ei jookseks, sülitab peremees Saksamaal talle lõugade vahele. Kalaabrias on huvitav komme: kui mõnel neiul noormehega lähem sõprus sobib, siis võetakse tulekivi kild, sülitatakse üheskoos kivi peale ja noormees viskab järgmiste sõnadega kivi eemale: Kestku meie sõprus seni kui see kivi üles on leitud. Aafrikas on massaidel viisiks: kui naine on raskejalgne, (ehk käimapeal), siis korraldab mees joomapeo ja kutsub vanemad kokku. Juuakse tuleva lapse terviseks ja sülitatakse lapsevanemate peale.

Enne rukkikülvi katsub Soome põllumees tera väärtust: sülitab peo peale, teeb terad märjaks ja kuulab, kas terad lõhkedes plaksuvad. Vahtu, mida pajuokstel mõnikord leida võib, peetakse sagedasti käo või nõia süljeks.

Põhja-Ameerika indiaanlased püüavad oma sülje jälgi ära hävitada, kartes, et vaenlased selle abil neile kahju teha võivad.

Paljud usuvad, et sülg õnnetuste eest kaitseb. Lihtrahvas sülitab kui papp või vana naine vastu tuleb, jänes või kass üle tee jookseb. Rootsimaal sülitatakse suplema minnes vette, et õnnetust supeldes ei juhtuks. Soome lihtrahvas usub, et hobuse raipest võib nahahaigusi saada, sellepärast sülitatakse kolm korda, kui tee peal juhtub mõni hobuse kont lamama. Hobuse püherdamise kohast üle minnes peab ka sülitama, muidu võib kergesti jalahaiguse saada. Võõrsil vett juues soovitavad mõned vette sülitamisega ennast õnnetuste eest hoida.

Ovanpomees kaitseb ennast kurja silma vastu sellega, et suu vett täis võtab ja teisele vastu nägu sülitab. Miklucho-Maklai teatab papuaade üle järgmist: kui ta pärismaalaste teejuhtidega ühest külast teise läks, siis jäid saatjad nagu puhkamiseks seisma ja üks neist oksakese murdis, selle peale sõnu pomises, kõikidele paar korda mööda selga lõi ja igaühele näkku sülitas. Peale seda peideti oks maa alla; see pidi neid võõras külas õnnetuste eest kaitsma. Suurem hulk neist kommetest on ka meie külarahvale tuttavad.

Sülitamist peetakse ka lugupidamise ja meelitamise tundemärgiks. Uganda kuningast Mtes'ist jutustab Stanley, et see oma alamatele sellega lugupidamist avaldas, kui ta neile peo peale sülitas, millega need siis oma silmi hõõrusid. Kui reisija Burton Somaali elanikkudega jumalaga jättis, sülitas üks vanamees talle näkku, lugupidamise avaldamiseks. Senegaallased tervitavad noort kuud süljega kaetud käsi tema poole sirutades. Vastandiks sellele tuntakse meil teise peale sülitamist, kui viha ja põlguse avaldamist sellele inimesele.

Sülge peetakse veel ka roojaks ja patuks. Parsid ei puuduta iialgi seda toiduraasu, mis suust on maha kukkunud, sest seda peetakse roojaseks. Mõnede rahvaste seaduste järele loetakse iga riist roojastatuks, kus veri, sülg või alkohooliga jook sees on olnud. Sileesias valitseb veel kohati usk, mille järele vette sülitada sama hea on, kui jumalaemale näkku. Koraan keelab Ramadani pühade ajal süüa, juua ja ka enese sülge neelata. Siit sai ka omale aluse usk, et tubakas on kasvanud Muhameedi süljest. (Sülitamiskomber erirahvaste juures. Koit : [Päevalehe lühendatud väljaanne], 25 november 1924. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalne arhiiv).

Saksa soldati ebausu tunnistus.

Muude kirjade hulgas, mis Varssavi all sealt leitud, kust sakslased taganesid, on üks huvitav dokument. mis Saksa soldati ebausust tunnistust annab. „Now. Wr." sõjasõnumisaatja kirjutab sellest:

Minu ees on määrdunud paberileht, mis ma Saksa soldati surnukeha juurest leidsin. Pommitükk oli soldatil pea puruks löönud ja aju oli välja vajunud. Surm oli parajasti sel silmapilgul tulnud, kui soldat enesel haavatud kätt kinni sidus. Käes side, vaatas surnukeha tähelepanelikult, nagu oleks midagi mõelnud. Paberilehel, mis peenikest saksakeelset kirja täis oli, seisis sõna-sõnalt: „Kui kellelgi nina verd jookseb, või kui keegi haavatud on, see peab selle kirja haava peale panema, siis jääb verejooks seisma. Kui keegi seda ei usu, võtku verd noa peale, kirjutagu esimesed tähed ja torka looma - verejooks jääb seisma." Siis järgneb niisugune palve:

Bin (†), Kussus (†), Lustus (†), Narren (†), Sibesch (†), Munna (†), Jesus (†), Maria (†), Joseph (†)...

„See kõige mõjuvam ja kõiki tervekstegev ristipalve leiti 1565. aastal meie Issanda ja Õnnistegija haua pealt. Kui keiser Karl sõtta läks, siis sai ta selle palve paavsti käest õnnistamiseks. Sel ajal, kui Karl Prantsusmaale astus, käskis ta selle palve kuldtähtedega oma kilbi peale joonistada.

Kes seda palvet igapäev loeb või kuuleb ja siis Meie Isa loeb, see ei sure mingisugusesse loomuvastalisesse surma ja mingisugune mürk ei tee talle kahju. (Saksa soldati ebausu tunnistus. Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 235, 16 oktoober 1914. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Naiste õnnetu sündimisaasta.

Neiud, kes sündinud aastal 1905, ei kõlba naisteks.

Jaapanlaste veider ebausk.

Kuigi modernism Jaapanis ka naiste juures on edusamme teinud, lasub siiski veel üks traditsiooniline ebausk nende seltskondkikul elul. Siia kuulub üldiselt levinud arvamine, et tüdrukud, kes on sündinud nii nimetatud „hinoe-uma" (tulihobuse) aastal, toovad oma meestele õnnetust. Sarnaseid tüdrukuid ei kosita.

Käesoleval ajal on just üks aastakäik hinoe-uma tüdrukuid mehelemineku ealisi, nimelt 1905. aastal sündinud. See saatuslik aasta kordub iga 61 aasta järele. Kolmsada tüdrukut neist tapsid enese. Jaapanlannal on palju raskem vallaliseks jääda, kui eurooplannal. Ta on siis kui ära põlatud.

Moodne aeg on neile vähemalt võimaldanud valida enesele elukutset. Õnnetust aastakäigust on paljud lasteaednikud, halastajaõed ja arstid.

See ebausk on levinud mitte üksi lihtrahva keskel. Ka endine Jaapani siseministri tütar Zikonani on avalikult seletanud, et ta ühtki kosimist vastu ei võta. Tokio arstiteaduse ülikoolis on 249 naisüliõpilasest 77 sündinud õnnetul 1905. aastal.

Edumeelsem kiht püüab võidelda selle rumala ebausu vastu, mis teeb tuhandeid inimesi õnnetuks. On püütud kindlaks teha, et naised, kes olid sündinud hinoe-uma aastal on elanud õnnelikus abielus. Kuid see oli väga raske. Sest õige vähesed on abiellunud ja neist hoiab enamus oma sündimisaasta salajas. Bicomte Ishuerro omas kunagi julguse abielluda ühe sarnase „kardetava neiuga", kes sündis 1844. hinoe-uma aastal. Tema kinnitab, et ta on 64 aastat elanud oma naisega väga õnnelikult. Ent mis aitab see. Ebausklikud ütlevad: „Erandid kinnitavad reeglit". Loodetavasti saadakse 1966. aastal sündinud tütarlaste puhul sellest ebausust üle, mis nii raskelt lasub 1905. a. sündinute peal. (Naiste õnnetu sündimisaasta. Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 16, 19 aprill 1926. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Taevakirjad

Mis on taevakirjad? Saksamaal liigub massiliselt väikesi trükituid lehekesi või raamatukesi, mida nimetatakse taevakirjadeks (Himmelsbriefe); väidetakse, nad olevat taevast maha sadanud, või vähemalt esimene eksemplar. Saksamaal on kihelkondi, kus pole ühtki inimest, kellel poleks taevakirju. On kohti kus iga teenijatüdruk kannab alati taevakirja kaasas. Taevakiri on amuletiks, mis kaitseb kõige kurja eest ja toob inimesele õnne. Seepärast on ta eriti armastatud sõdurite seas. On olnud isegi kombeks, et soldatid neelasid taevakirju alla, et siis oleks eriti kaitstud vaenlase eest. Taevakiri kaitseb ka pikse, rahe ja tõvede eest. Taevakirja kantakse alati ligi, kas taskus või erilise karbikesega kaelas.

Trükitud saksa taevakirjad sisaldavad sagedasti oma saamislugu. Kirja olevat esmakordselt kas Jeesus ise kuldtähtedega kirjutanud või peaingel Miikael. Ta olevat taevast maha toodud kolmekuninga päeval 1724. Kiri tulnud kuhugi kirikusse, hõljunud seal õhus nagu tuvike, inimesed tahtnud seda näha ja lugeda, aga kiri käänanud ikka eest ära. Viimaks näidanud kiri ennast kellelegi – see kirjutanud teksti maha ja lasknud trükkida.

Taevakiri sisaldab õpetusi ja uskumusi, millistest mõningaid ristiusk võib omaks tunnistada. Taevakiri sisaldab nõude, et kõike seal sisalduvat peab igaüks täpselt uskuma ja täitma, ainult siis toob see kasu, muidu toob hukatust. Taevakirjas on loetelu, et see hoiab välgu, kuuli jne eest. Kiri sisaldab palveid, mida peavad lugema sünnitusvaludes vaevlevad naised. Lapsele pannakse taevakiri paremale küljele, siis kaitseb see last 88 õnnetuse eest, langetõve ja ninaverejooksu eest. Kui langetõbine lamab teel, siis pandagu kiri talle paremale küljele ja ta on kohe terve.

Et keegi ei kahtleks, siis on tõenduseks ka üks „tõestisündinud lugu“ ühest krahvist ja tema sulasest. Krahv tahtnud oma sulast karistada, aga sulasel olnud taevakiri ja krahv ei saanud talle midagi teha.

Taevakirjades on maagilisi tähekombinatsioone, mis teevad imet. Üks sagedamaid kombinatsioone on:

Kust need tähed võetud, pole teadus veel selgitanud.

Taevakirjades ennustatakse ka maailma otsa, tõbesid ja katkusid. Taevakirjades on loetletud 42 õnnetusepaeva aastas. Neil päevil sündinud lapsed surevad, neil päevil tehtud töö ei anna tulemusi. Need päevad on 1. 11. 12. 18. 25. jaanuar jne, kuid kõigis taevakirjades pole need päevad ühesugused.

Taevakirjade vastu peavad võitlust Saksa pastorid. Üks pastor saanud panna oma koguduseliikmeid veenma, et seesugust apokrüüfiliste taevakirjade hoidmine on patt ja palunud tuua kõik enese kätte. Ta saanud neid tervelt pool vakka, kuid ta ei usu, et lõik koguduse liikmed oleksid oma taevakirjad ära toonud. (M.J Eisen. Taevakirjad ja laviinkirjad. Waba Maa, nr. 251, 25 oktoober 1932. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Õmblejate saladused.

Meie ajal, kus kõik teadjad on, ei võiks üleüldse ebausust juttu olla. Ent elu ligemalt vaadeldes leiame sageli peenikesi ja saladuslikke ebausu lõngu, mida mitte igakord kerge pole harutada. Mõnede elunähtuste salapäraste vahekordade sügavam mõte on meil tundmatu, sest see põhineb ebausul. Nagu teada on naisterahvad iseäranis ebausklikud. Sellest siis ka tuleb, et naisrätsepa töökojad või õmblustoad haruldaselt rikkad on kõige imelikumate vaadete arvamiste ja kommete poolest. Nii arvab mõnigi naisterahvas teatavaid värve õnnetuse toojateks. Iseäranis roheline ja kollane värv, aga ka pruun ja must on seesugused paha sünnitavad värvid, millest moodide töökodades igatsugu halba sosistatakse. Kõige värskema ja lõhnavama romantika atmosfääris õmmeldakse laulatuse riided. Kõige suuremad armastuselood kedratakse ja korrutatakse mõrsja ülikonna ja mõrsja kaasavara valmistusel, kus noored õmblejad neisse tähendusrikastesse asjadesse palju oma isiklikke soovisid põimivad. Sellepärast teavad õmblejad ka mõndasugust jutustada, mis mõrsja seelikuga teha tohib ja mis tema kohta lubamatu. Üldise seadusena on maksev, et mõrsja oma laulatuse seelikut ise õmmelda ei tohi. Kui ta ise oma laulatuskleidi valmistaks, siis oleks sellel tema noore abielu kohta kõige kurvemad tagajärjed. Palju tüdrukuid on valmis pigemini omas koduses kleidis altari ette astuma, kui ilusas siidiseelikus, mida nad ise õmmelnud. Õnnetust toovaks loetakse ka seda, kui mõrsja oma laulatuskleidi enne pulmi selga paneb, kui selle kallal iga töö juba täiesti lõpetatud. Mõned uuema aja neiud naeravad küll seda ebausulisi vaadet ja lasevad enne laulatust endid omas mõrsja kleidis päevapildistada, kangekaelselt ebausu arvamisi pilgates. Õmblustoas aga kuuldakse seesugust julget tegu kahtlase ja pahaaimava peakõigutamisega.

Inglismaal naisterahvad lasevad oma mõrsja ülikonna nii valmistada, et viimse silmapilguni „pruutkleidi" kallal midagi tegemata jäetakse, sest nad tahavad valmistehtud riiet ainult laulatusel selga ajada. Inglaste jutu järele paljudes Londoni moetöökodades valitseb arvamine, et õmblustöölistele toob õnne, kui nad igasse seelikusse ja muudesse riietesse, mida nad valmistavad, ühe oma juukse karvadest õmblevad. Kes oma juuksekarva aga mõrsja ülikonnasse õmbleb, see saab järgmisel aastal ise mehele. Mõrsjal on aga selle kohta vastupidised arvamised. Keegi rikas naisterahvas oli koguni terve oma kalli kaasavara tagasi andnud, see tähendab kinkinud töökojale, kus see valmistatud, sest ta leidnud oma pesusse ühe punase juuksekarva õmmeldud olevat.

„Kes esmaspäeval harutab, see harutab terve nädala läbi"', on igal pool töökodades tuntud juhtsõna. Sellepärast nädala algusel hoitakse hoolsasti midagi lahti harutamast. Nõeltel on õmblejate ebausus ka suur tähendus. Nõelaga pistetakse sõprus surnuks, kui selga aetuna midagi õmmeldakse. Kui naisterahva riidest nõelu leitakse, siis on see tunnuseks, et selle riide kandja oma mehele saamist veel nii mitu aastat peab ootama, kui ta riietes nõelu oli. (A.J. Õmblejate saladused. Saaremaa (1919-1929), 2 juuli 1924. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Ebausk reisile minnes.

Igal alal ajab ebausk lopsakalt omi õisi. Ka reisides ei pääse inimesed tema kammitsast. Paljud inimesed juhivad enne reisile minekut oma sammud ennustaja juurde, sest nad tahavad kuulda tema targast suust tarka nõu. Kui seletab ennustaja, et reisil ootamas õnnetus, siis loobutakse kas üldse reisist või lükatakse see määramata aja peale edasi. Inglane viskab enne reisile minekut penni õhku. Kas jääb peale kull või kiri, selle järele tahab ta jõuda otsusele, kas ettevõetav reis lõppeb õnnelikult või õnnetult. Ka peetakse silmas, kes esimesena vastu tuleb kodunt väljaminekul. On see naine, siis lõppeb reis ikka õnnetult. Kuulsast astronoom Tycho de Brahe’st jutustatakse, et ta naise vastutulekul pöördus alati koju tagasi. Oli reisipäevaks pealegi reede, siis ei võinud enam juttugi olla reisi jätkamisest.

Richard Wagner, Beethoven ja Bizmarck tundsid alati hirmu reedese reisi ees. Kuid Kolumbus ja Edison ei põlanud reedet kunagi. Just reedel sõitis Kolumbus Palose sadamast välja, et üle ookeani sõita Indiasse. Reedesel päeval astus ta ka oma jalaga Ameerika pinnale. Edison avastas reedel fonograafi. Mõlemad, niihästi Kolumbus kui Edison, on pidanud reedet õnnetoovaks päevaks. Paljudes maades on raudteedel ja laevadel sissetulekud reedesel päeval nii väikesed, et see paneb otse imestama.

On reisija jõudnud õnnelikult jaama, tekib küsimus, kas ta ei sõida mitte vagunis nr 13, kas ei ole ta sõidupiletil mitte mõni number 7. On pileti numbrite ristsumma seitse, siis jäetakse reis üldse sel korral katki. Kui on reisija sattunud õnnetu numbriga vagunisse, püüab ta esimesel võimalusel istuda mõnda teise vagunisse. Ka platsil, mis kannab numbrit 7 ja 13, ei taheta istuda heameelega. Kohtab reisija konduktorit, kes kannab number seitset, siis kardab ta jälle õnnetust. Et end kaitsta õnnetuste, nagu röövimiste, rongiõnnetuste ja mereõnnetuste vastu, siis kantakse talismane. Isegi lennukil reisijad, ei taha loobuda talismanist – see on otse imestama panev. Nii ei asu Brasiilia silmapaistvam lendur Santos Dumont kunagi ilma talismanita oma lennukile. Sagedasti on ta juba pidanud silma vaatama surmale. Et senini ei ole veel midagi juhtunud, seda kirjutab ta väikse kuldraha arvele, mida ta kannab kuldkäevõru küljes, vasakul käel. Selle õnneraha kinkis talle Brasiilia viimase keisri Don Pedro 2. tütar.

Kõige rohkem peetakse ebausust kinni merereisidel. Kui ei ole tungivat põhjust, siis ei sõida laev kunagi välja reedesel päeval. Kui laevakaptenil või laeval juhtub olema mõni õnnetust toov nimi, siis valitakse juba parem mõni teine laev. Sellepärast tunnevad laevasõiduliinid piinlikust selle eest ja hoiavad, et ei juhtuks niisugust asja. Ka ei ehi praegu ühtegi laeva mõne klassikalise luuletaja nimi. Põhjus on väga lihtne. „Lessingil“ õnnestus suure vaevaga tuld kustutada ookeani sõidul. „Goethe“ läks La Plata jões põhja. „Berderi“ peale oli paigutanud keegi kurjategija põrgumasina. „Wielandil“ murdus Ameerika reisil kruvi. Niisuguseid õnnetusttoovaid nimesid, mille eest hoiatatakse, on palju. Kõige huvitavam on aga, et lennukitel hoitakse sageli õnnetoovaid asju. Tihti on need mõned väiksed elusad loomad. Nagu sellest näha, pole ebausk lennukite- ja raadioajajärgul väljasurnud, vaid õitseb lopsakalt edasi. (Ebausk reisile minnes. Rahvaleht (1923-1940), 20 juuli 1926. Rahvusraamatukogu digitaalne arhiiv).

Meremeeste ebausust.

„Kotermann“ – laeva kaitsevaim.

Kihnu Jõnni seiklused maailmameredel.

„Lendav Hollandlase“ nägemine toob õnnetust.

Kulleni maanina kohal algajate Eesti meremeeste „enseldamine“.

Meremehed on alati olnud ebausklikud. Eriti lopsakalt õitses aga ebausk meremeeste seas purjelaevade hiilgepäevil. Tolleaegsed pikad reisid, raske elu ja praegusest võrratumalt suuremad hädaohud soodustasid kõigiti meremeeste seas ebausu tekkimist ja arenemist. Ebausk oli siis meremehe alaliseks truuks kaaslaseks hällist hauani, oli seoses laevaga, väljasõiduga, tööga ja iga üksiku juhtumiga meremehe elus, nii merel kui ka sadamas. Igaltpoolt nägi siis meremees ennustusi reisi õnnestumisest või varitsevaist õnnetustest, päri- või vastutuultest, tormist või vaikusest.

Kuna meresõit oma iseloomult on rahvusvaheline tegevusala ja meremehed alalises vastastikuses kokkupuutumises, siis on ka tähtsamad meremeeste ebausu kombed levinud kogu maailma meremeeste hulgas.

Tuntumaid meremeeste ebausu vaime oli Kotermann.

„Kotermann"

oli laeva vaim. Tema asus laeva harilikult juba laeva kiilupuu mahapanekul ja jäi sinna kuni laeva hukkumiseni. „Kotermanni" sünni kohta on andmed võrdlemisi puudulikud. Laeva kiilupuu mahapanekul lõi laevameister esimesed kolm laastu kirvega palgi küljest ja pistis need tasku. Neist laastudest sündiski „Kotermann". üksikasju ei ole kahjuks teada. Igal laeval oli oma „Kotermann", mõnel koguni kaks. Sarnasel juhusel läksid vaimud aga omavahel nägelema ja siis pidi kapten nende vahel kohut mõistma, mille järele hiljemalt tulnud vaim laevast lahkus.

„Kotermann" andis saabuvaist õnnetusist kolistamise ja kloppimisega teada. Mõnikord tähendas aga kloppimine, et „Kotermann" kusagilt laevakerest vigastuse oli leidnud, millist ta siis ööpimeduses parandas.

Vanad meremehed püüdsid „Kotermanniga" hästi läbi saada, sest kui teda vihastati, tõukas ta mehi kuskilt pimedast laevatrepist alla, lõi millegagi vastu selga, näpistas magavat meremeest või vilistas talle kõrva. Kord virutanud ta isegi ühele noorele kaptenile, kes tema märguannete peale ei ole reageerinud, „ühe tulise vastu kõrvu". Raskemail juhtumeil hukutas „Kotermann" laeva ja meeskonna. „Kotermanni" lahkumine laevast tähendas paratamatut laevahukku.

Eesti vanal legendaarsel meremehel Kihnu Jõnnil (Enn Uuetoal) oli mitmel korral „Kotermanniga" tegemist. Laevapoisi päevil teeninud Jõnn väikesel halulaeval. Kord olnud laev Kura rannas ankrus. Maal peetud parajasti kellegi rannamehe pulmi. Mehed läinud kõik pulma. Kihnu Jõnn jäetud üksinda laeva vahimeheks. Öösel hakanud järsku laevaruumis hirmus mürin. Saetud, raiutud, hööveldatud ja klopitud, nii et laev värisenud. Jõnn ehmatanud hirmsasti, hüpanud paati ja jõudnud randa meestele lugu kaebama, mehed tõtanudki laeva - pole ometi laadungiruumis ega mujal midagi kahtlast märganud. Hiljem edasisõidul sattus aga laev tugeva tormi kätte ja hukkus. Meeskond pääses siiski eluga.

Hiljem kaptenina sõites, tulnud öösel roolivahis seisnud madrus hommikul Jõnnile rääkima, et öösel vahis olles näinud ta tundmatut meest laevast üle reelingu lahkuvat. Jõnn kohe küsima, kas tundmatul mingit pakki kaasas paistis olevat. Eitava vastuse saanud, seletanud Jõnn: „Laevast lahkunud mees oli „Kotermann", tema lahkumine ennustab laeva hukkumist, kuna temal aga midagi kaasas ei olnud, siis ei ole inimelud hädaohus." Hiljem randunudki laev tormiga ja saanud hukka. Meeskond aga pääsenud terve nahaga randa.

Mõned aastad hiljem seisnud Jõnn ühe suurema purjelaevaga Riia sadamas, kõrvuti ühe teise Eesti purjekaga. Öösel ärganud Jõnn üles ja läinud laevadekile ilma vaatama". Juhtunud siis oma ja võõra laeva „Kotermannide" jutuajamist pealt kuulma. Kuidas sinul ka Jõnni laevas läheb?" pärinud võõras „Kotermann". „Elu on vilets" kaevanud Jõnni laeva vaim, „muidu ei oleks ju viga, aga ära tüütab see igavene grootmasti hoidmine. Mast on dekilt täiesti mädanenud ja kukuks merre esimese väiksema tuulega, kui ma seda kinni et hoiaks. Et ka kapten seda ei märka!"

Minuga on veelgi kurvem lugu," kaevanud võõras „Kotermann". „Meil on ankruketil üks lüli vigane ja sellepärast pean mina alati, kui laev ankrus seisab, merepõhjas vigast ketilüli kinni hoidma, vastasel korral katkeks kett ja laev randuks." Seepeale jäänud hääled vait ja Jõnn läinud kajutisse magama. Hommikul järele vaadates selgunud, et grootmast täiesti mädanenud olnud ja ainult imena senini püsti püsinud. Jõnn rääkinud siis öösel kuuldud juttu ka naabrilaeva kaptenile, kes ankruketil järele vaadates tõesti vigase ketilüli leidnud.

«Kotermanni" nägemise järele olnud alati õnnetust oodata. Vahest suure häda ajal nähtud siiski „Kotermanni" laeva päästmas, olgu siis laevast vett välja pumpamas või ülal taklasis askeldamas. Kõige enam tööd ja muret olnud „Kotermannidel" siiski mädanenud mastidega.

„Lendav Hollandlane"

oli fantastilisim kõigist meremeeste ebausu ilmutistest. See müüt, mida kogu maailma meremehed pärandavad vanemailt lastele, pajatab, et kord püüdnud üks jumalakartmatu Hollandi kapten suurel reedel tugeva tormiga sõita ümber Kap Horni maanina. Torm paisunud veelgi tugevamaks, nii et meeskond hakanud tundma hirmu, kuid kapten naernud nad välja. Kui aga mõned mehed julgenud kaptenile soovi avaldada, kuhugi sadamasse tormivarju purjetada, vihastanud kapten ja visanud need üle parda.

Nüüd ilmutanud ennast laevale püha vaim, kuid kapten ei ole sellestki hoolinud. Toorelt sõimates haaranud ta püstoli ja tulistanud ilmutist. Karistuseks neednud jumal teda siis peatuseta ja puhkuseta mööda maailma meresid purjetama.

„Lendava hollandlase" nägemine pidi laevnikele teatama paratamatult saabuvast katastroofist. Ta toob enesega kaasa hirmsaid torme, mis hukutavad laevu. Surm ja hukkumine varitseb igalpool, kus teda nähakse. Tema meeskond koosneb suuremaist roimareist, kes igaveseks on neetud oma süütegude eest. Ilmutuslaev kihutab kohutama kiirusega otse vastu tuult ja temalt kuuldub südantlõhestavaid karjeid.

„Enseldamine."

Vanim ja populaarseim on meremeeste seas ebausukomme, mida sooritatakse, kui laev ületab ekvaatori. Selle tseremoonia üksikasjad võivad eri aegadel ja eri rahvaste juures erineda, kuid üldiselt on see vana ohverdamise komme merejumalale - Neptunile nende poolt, kes esimest korda ületavad ekvaatori. Päev enne ekvaatorile jõudmist ilmub merejumal laevale ja küsib kaptenilt meeskonna nimekirja, või kapten hüüab merejumalat, paludes teda ilmuda laevale, uute isikute munsterdamiseks.

Järgmisel päeval saabub siis Neptun, uhkesti „ülestaageldatuna", saadetuna oma hoovkonnast. Laevadekile asetatakse veega täidetud nõu. Ohver viiakse kinniseotud silmadega veenõule asetatud lauale, kus tal suure puust noaga aetakse habet. Tihti tarvitatakse selle juures seebivahu asemel tõrva, mille järele laud tõmmatakse järsku alt ära, nii et ohvritall kõigi juuresolijate üldiseks heameeleks kukub tagurpidi veeanumasse. Vanasti veeti ohver köiega laevakiilu alt läbi, kuid kuna selle juures sattus inimesi pahatihti haikaladele söödaks, siis on see toores komme viimasel ajal täiesti kadunud.

Eesti laevades toimus vanasti ja toimub veel tänapäevgi „enseldamine" ka Kulleni maanina samanimelise tuletorni juures, kus merejumal esimest korda Läänemerest väljuvaid noori meremehi „munsterdab".

Eesti vanad meremehed

olid nagu nende rahvusvahelised ametivennadki väga ebausklikud, kuid kuna ka Eesti nõiad ja lausujad olid oma tempude poolest väga laialdaselt kuulsad ja kardetud, siis suudeti ka merel kõigele kurjale edukalt „päitsed pähe" panna. Peale rahvusvaheliste merevaimude, nagu hollandlase" jne olid vanadel Eesti meremeestel ka oma erilised ebausu vaimud ja kombed. Nõnda elutses meres suur ja mitmekesine vaimude pere, nagu: mereema, haldjas ehk näkk, merekoll, mereneitsid, merelehmad, merehobused, merehärjad, mereinimesed jne. Vanad eestlased ohverdasid enne merele minekut merevaimudele, visates üle parda merre harilikult soola, vahest ka toiduaineid või õlut. Viina peale teati merejumalat eriti maias olevat, kuid kuna ka ohverdajad ise oskasid „kõhurohust" küllalt pidada lugu, siis rüüpasid nad harilikult viinapudeli ise tühjaks, jättes merejumalal suu vett jooksma,

Reedel asutatud merereis

tõi vastutuult ja suuri õnnetusi kaela. Esmaspäeval alustatud reisil ei juhtunud küll erilisi õnnetusi, kuid sagedased vastutuuled või tuulevaikused venitasid reisi pikaks. Kõige kiirem ja õnnelikum reis saadi aga laupäeval välja sõites.

Laeval vilistamine või mastikraapimine pidi tooma tuult. Masti kraapimine laevauina voolt küljest tõi vastutuult, laevapära poolt aga pärituult.

Kui rannasõidus puhus tuul kaua aega vastu, siis mindi paadiga maale „rohtu otsima". Kui maal õnnestus uss püüda kinni ja tuua laeva, saadi kohe hea ja paras pärituul.

Kõik pahandused nii maal kui ka merel tekitanud vanakuri. Vanakuri pidanud aga veeuputuse ajal saama otsa ja päästnud oma karvad ja kabjad vaid kogemata. See sündinud järgmiselt, nagu ka prof. Eisen rahvasuust on „Eesti mütoloogiasse" kirja pannud. Noa armastas teatavasti võtta napsi. Ka oma laevamürakat ehitades visanud ta vahest oma südame kinnituseks mõne kõva käraka. Vintispeaga vääratanud vanahärra käes kirves ja sattunud kivisse. Nüüd kirunud ta tublisti kuradi nime. Seda kuuldes hüpanud vanakuri krapsti laevale ja jäänudki sinna, pääsedes niiviisi veeuputusest. Lausumine ja nõidumine ei ole meremeeste seas ka tänapäevgi täiesti kadunud. (Meremeeste ebausust. Uus Eesti, nr. 18, 19 jaanuar 1936. Eesti Rahvusarhiivi digitaalne arhiiv).

Saatuslik reede. Meremeeste ebausust ja mereseiklustest.

Kapten K. Larens on hiljuti likvideeritud Käsmu merekooli kauaaegne juhataja. Enne kui ta asus juhtima seda meie Viru ranniku meremeeste hälli, ja ta on sõna otseses mõttes täitsa elanud merel ja — merele. Maailma mered risti ja põiki läbi purjetanud, on ta üle elanud lugematuid seiklusi ja võidelnud paljude tormidega.

Alljärgnev on katkend kapten K. Larensi mälestustest.

Mis on vanade merekarude jutuaineks õlleklaaside juures istudes? Üksteisele jutustatakse meresõitudest. Püütakse jutustust huvitavamaks teha kummaliste juhtumistega. Ikka jälle hoiatavad vanad meremehed üksteist sõbramehe poolest mitte reedesel päeval sadamast välja sõita.

See ja see kapten läinud reedel merele ja saanud õnnetu reisi — laev jooksnud randa, ainult mehed pääsenud. Üks vana meremees jutustab: Tema tuttav kapten näinud õhtul pimedas, kuidas valges mantlis naine kukutanud enese laevalt merre. Laeval aga üldse naisi ei olnud, — kummaline! Kolm päeva hiljem hukkus see laetu kõigi meestega.

Teine kapten jutustab: tema seisnud oma laevaga Riia lahes, Kura ranna lähedal ankrus. Teised läinud maale ühe meremehe pulma, tema jäänud üksi laeva ja hakanud omale õhtusöögiks kartuleid keetma. Kuuleb korraga hakatud laevaruumis kopsima, raiuma, saagima, hööveldama. Ehmunult hüpanud mees silmapilk paati ja sõudnud maale. Maalt, ühes teistega tagasi laeivale jõudes, vaadanud laeva ruumid kõik läbi. Ei leitud ei vaimusid ega vaimude töö jälgi. Sama reisi ajal, kui ta laevaga propsilaadungiga Riiast Inglismaale tahtis purjetada, jooksis laev uduga Sõrvesääre otsa madalikule — puruks, ainult inimesed pääsesid.

Need on mõned näited vanade merekarude ebausust. Kuid jutustan, mida ise olen läbi elanud. See oli 1893. aastal. Viibisin väikese kahemastilise skuuneriga Murmanski rannal turskasid laadimas. Kui laev kalu täis, oli reedene päev. Tahtsin järgmisel päeval välja sõita ja avaldasin seda laadungi ja laeva peaomanikule, Arhangelski kaupmehele. Naljatasin et reedene reisi algus on õnnetu. Peremehe soov oli aga, et laev kohe välja sõidaks. Ei maksvat Balti vanade meremeeste ebausust kinni pidada. Pealegi aeg hiline — septembri kuu.

Hakkasime siis kohe ankruid üles vinnama. Laev oli kahe ankru peal. Esimest ankrut vinnates selgus, et see oli jäänud ühe mere põhjas kauemat aega vedelenud ankru külge kinni. Andis palju rasket tööd, enne kui ankru kätte saime. Oli üks ankur üleval, hakkasime teist üles vinnama. Kui see oli juba veepinnal, katkes kett ja ankur langes merepõhja. See andis jällegi palju vaevarikast tööd, sest pidime ju selle ka merepõhjast kätte saama.

Ankrud käes ja ketid parandatud, sõitsime sama päeva õhtul merele. Kui jõudime Islandi saare ja Lofooti saarte vahele, saime kõva läänetormi. Selle raugemise järele, meri lainetas tugevasti ja pani väikse laeva raske laadungiga niivõrd õõtsuma, et laeva tagumine — grotmast — murdus ja kukkus merre. Ühe mastiga saime veel ainult alla tuult purjetada. Oli lääne tuul. Võtsime kursi Norra randa, lõunapoole Lofooti saartele. Rannas tuli puksiir vastu ja pukseeris meie laeva Bergeni, kus pandi uus mast. Jätkasime oma reisi.

Ilma vahejuhtumiteta jõudsime Balti merele. Siin tabal meid jälle kõva torm, mis kestis 4 päeva. Tormile järgnesid udused ja vihmased ilmad. Terve nädal ei näinud maad ega tuletornide tulesid. Olime kui kotis. Vihma järele saime jällegi tormi. Juba mitu ööd ja päeva magamata, heitsin üürikeseks ajaks pikali koisse. Vahti pidama jäi laeva osanik — diplomeeritud meremees. Poole tunni pärast äratas mind üles, seletades, et laeva ees on näha Aalandi tuletorn, peab võtma kursi Soome lahte. Seda oma teada ka tegime. Umbes tunni pärast kuulsin läbi une hirmsat raginat ja laeva raputust. Laev kaldus külje peale.

Kiires korras olin tekil, kuhu ka kõik teised mehed olid rutanud. Silmapilk mõõtsime mere sügavust. Leidsime, et olime madalikul, kus ainult neli jalga vett, kuna laev istus vabas vees 10 jalga. Kell oli üks öösel, öö pime kui kott. Kajut ja ruff vajusid pooleni vee alla. Alatasa käisid lained üle laeva. Laeva päästmisest ei võinud enam juttugi olla. Viimne aeg oli ennast päästa.

Ronisime kõik laeva vantidele. Sidusime endid köie otstega vantide külge, et lained merre ei kannaks. Hädasignaale oli kottpimedal ööl võimatu anda, sest kajutid õlid juba vee all ja ise olime läbimärjad. See kõik tegi võimatuks tuld saada. Nii pidime vantide peal ootama valgeni. Siis nähti meid maalt ja saadeti päästepaadid laeva juurde. Suure jõupingutusega, liikmed olid külmaga kangeks jäänud, hüppasime kõik paatidesse, millega meid maale viidi. Kui päästepaadid umbes kakskümmend sülda laevast eemal olid, langesid laeva mastid ja laevast oli näha veel ainult osa tekki. Olime purjetanud lääne tormiga Vilsandi kivikarile. Siia olen toonud ainelt paarkolm näidet. Kas saate eitada, et meremees tahes või tahtmata peab olema ebausklik?! (Kapten K. Larens. Saatuslik Reede. Esmaspäevane Maamees : "Maamehe" hinnaline kaasanne, 11 aprill 1932. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Tähtsate meeste ebausk uue aasta tulekul.

Selle kohta jutustab üks Saksa naiste ajakiri järgmist:

Schillerist kõneldakse, ta uskunud, et vana-aasta õhtul järgmise aasta peale väga suur mõju olevat. Sai ta nimetatud õhtul hea teate, siis oli see tema jaoks halb ettetäheudus; luuletaja uskus nimelt, et juhus aasta lõpul inimestele selleks õnneraasukesi annab, et tuleval aastal seda tumedamaid sündmusi esile tuua.

Goethest jutustatakse, ta oodanud kõige suurema põnevustega esimest sõna, mis temale uue aasta ööl peale kaheteistkümnendat kellalööki öeldi. Sellest sõnast otsis ta igasugu seletusi järgmise aasta kohta ja oli tihti väga leidlik.

Isegi sarnane külm eluvaatleja, nagu Henrik Ibsen, ei olnud uue aasta ebausust vaba. Kuulus näitekirjanik ei sallinud vana-aasta õhtul tinti ega paberit, kartes, et see uuel aastal ta loomise jõudu halvab.

Ei tule iseäranis imestada, et ka näitlejad, kes alati ebausklikud on, heameelega uue aasta nõidusi usuvad. Selle üle räägitakse ühenduses Kainz'i ja Matkowsky'ga huvitavaid lugusid. Kuid kõige ebausklikum oli Caruso, Kuulus tenor tahtis aastavahetust, tingimata valgejuukseliste ja sinisilmaliste inimeste keskel mööda saata, sest ta oli kindlal arvamisel, et mustaverelised inimesed temale õnnetust tooivad. Seda ebausku põhjendas ta tähelepanekutega oma elust. Aastal 1893, kui Caruso Napolis uut aastat pühitses, oli ta ainult sinisilmaliste seltskonnas. Sel aastal sai ta esimese kutse Napolis ülesastuda. Aastal 1898 saatis ta aastavahetuse kümne valgeverelise daami ja nelja samasuguse härra keskel mööda, ka see aasta oli õnnelik ja rajas aluse ta ilmakuulsusele. Selle vastu oli ta 1888. aastal, mil pärastine kuulsus isa sundusel lukussepa õpipoisiks läks, vana-aasta õhtu ainult mustajuukseliste seltskonnas möödasaatnud. See oli õnnetum ja kurvem aasta Caruso elus, mil ta pealesunnitud elukutse all palju kannatas. (Tähtsate meeste ebausk uue aasta tulekul. Kaja, nr. 11, 13 jaanuar 1924 tr. 1. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Kroonitud peade ebausk.

Vana, kesk- ja uue aja ebausklikud riigijuhid. Narva hiromant ja „kahepeaga kotka viimane lend“.

Kroonitud peade ümber avarates kuningakodades ja keisrilossides hõljub — nagu lihtsurelikkudelgi argipäeva halluses — ebausk. Ajaloo leheküljed vanast, kesk-ja uuest ajast on ülirikkad kirevatest illustratsioonidest ebausklikkude monarhide kohta.

Trooni kõrgete astmeteni on tungiuud see inimlik nõrkus, mis kainel nüüdisajalgi kaardimooridele ja käetarkadele ilusat teenistust annab, juba klassilisest antiikajast peale. Isegi eeskujulik imperaator Augustus pidas mõningaid tähendusi vääramatuiks. Kui ta hommikul tõustes ei astunud jalaga õigesse kinga, ootas ta veendunult mõnda pahandust; juhtus pikema reisi eel katkema köis, tähendas see kahtlemata kindlat ebaõnnestumist. Ka unenägudesse uskus Augustus. Ühe unenäo mõjul läks ta iga aasta teatud päeval Rooma tänavaile ja palus möödaminejailt armuandeid.

Ka Rooma teine kroonitud pea — Marcus Aurelius uskus ettekuulutust, kuigi tal mõnigi kord tuli neis kibedalt pettuda. Enne lahingut paganatega käskis valeprohvet teda Donau jõkke heita kaks lõvi, siis saabuvat suur võit. Lõvid heidetigi jõkke, kuid paganad tapsid mõlemad lõvid ja Rooma sõjaväed taganesid häbistava kaotusega. Prohvet pääses valeennustuse tagajärgedest nii välja, et kinnitas, ta kuulutanud üldse võitu ette. Kes võttis, see on iseasi.

Ka keskaja monarhid olid ebausu kütkeis. 1627. a. pööras ristisõja matkalt Palestiinasse koju tagasi Friedrich II Hohenstaufen, kuna ta Aleksandria ennustaja imepeeglis hukkuvat laeva oli näinud. Varsti leviski sõjalaevadel mingi taud ja ebausklik riigijuht nägi selles ennustuse täideminemist. Sõjaretk jäigi pooleli. Paavst pani ara verega sõjamatkuri selle pärast hiljem kirikuvande alla. — Karl Julge, Burgundia hertsog, jõi enne lahingut härja verd, kuna ema talle oli ette kuulutanud, et see teeb võitmatuks. Kuid kuningas kaotas lahingu Šveitsi mäeelanikkudega. 1447. a. toimis Karl Julge uuesti ema õpetuse järele Nancy lahingu eel, kuid siiski kaotas ta lahinguväljale krooni — ja elu.

Maksimilianus sõi ikka igal aastal pirukat täidisega vainukäo lihast: see kaitses teda haiguste eest. Rootsi kuningas Gustav Adolf oli äärmiselt ebausklik: alati kandis ta amuletina kaasas metsküüslauku, mis kaitses teda püssikuulide eest. Reedeti ei võtnud ta mingit tähtsat toimingut ette. Louis XIII ei söönud iial esmaspäevadel jahuküpsist: lapsena oli ta unes näinud, et ta lämbub piruka söömisel esmaspäeval.

Huvitava episoodi ebausust annab Austria koja kroonika. Varsti peale imperaator Franzi surma olid ertshertsogiin Maria-Josefal — Maria-Therese üks kuuest tütrest — kihlused Napoli kuninga Ferdinand ll-ga. Kogu õukond tundis rõõmu eeloleva abielu puhul, ainult mitte kuninglik pruut ise, kes aimas halba. Laulatamise päeval tuletas Maria-Therese tütrele meelde vana kommet — külastada perekonna hauakabelit ja palvetada pruudi isa puusärgi juures, Kuigi ertshertsogiin pisarsilmil palus vabastada teda sellest kohustusest, ei aidanud see miski. „See on tee hauda", sõnas õnnetu pruut ja alistus. Hiljuti oli aga kabelisse maetud kroonprintsess Maria-Josefina, kes rõugetesse suri. Maria-Josefa heitis samal päeval palavikus voodi — rõuged osutusid ta surmahaiguseks. Tulevane kuningakaasa suri täpselt pulmapäeval.

Napoleon III uskus kirglikult kaarditarku. Mehhiko sõjakäigu võttiski ta muuseas kaartide ennustuse järele ette. Hispaania kuningas sai kolmeaastasena emalt kingiks talismanina kuldristi, millesse olevat sulatatud tükike Kristuse ristist. Inglise kuningas Edward VII laskis India külastamiskäigul fakiiril tätoveerida mingi müstilise märgi käele. See toovat pikki eluaastaid.

Ka Venemaa viimane keiser Nikolai II oli suuresti ebausklik. „Kahepeaga kotkale" ütles hiromant Nikolaus Schubert muuseas ette ta perekonna kurbmängu ja „viimase lennu", et ta ei lõpeta oma elupäevad Venemaa troonil. Nagu ajalooratta võimukad pöörded viimastel aastakümnetel on näidanud, teostus käetarga ettekuulutus. Huvitav on muuseas tähendada, et sama hiromant hiljaaegu Narvas viibides — ta on jalutu ja puruvigane vanake — ka kellelegi Sillamäe noormehele kuulutas täpselt ette õnnetu surma. (Kroonitud peade ebausk. Põhja Kodu, 24 detsember 1927. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Imetegevad kivid

Ka kividel arvatakse olevat nõiaväge, mille abil üht või teist head on võimalik saada, või kui mitte seda, siis vähemalt kurja enesest eemal hoida. Et ka meiegi rahva seas kivide imetegemise tähenduse kohta vanast ajast veel mõningaid mälestusi on jäänud, et "vanasti kivid rääkisid," nagu rahvasuu ütleb, siis katsume siin imetegevatest kividest ja teistest sarnastest imeasjadest mõne sõna kõnelda.

Esimesi ebausu jälgi selle asja kohta leiame kõigepealt Hommikumaalt, nagu ka esimesi hariduse märgiseidki. Hommikumaa selge taevas, puhas õhk, hea kliima ja sealsete rahvaste loomulikud elukombed on nende tõsised mõtted ja arvamised läbi ja läbi luulega kaunistanud, nagu luulelise võrgu sisse mässinud. Sellepärast ei näi ka Hommikumaa rahvaste ebausu teotused ega kujutused nii inetud ega põlastamist väärt olevat, kui mitmete teiste rahvaste omad.

Kui naljakas ja lapsik see näituseks ka ei ole, kui me kõige kuulsama Hommikumaa arsti Dioskoridese (elas 40 aastat pärast Jeesust, tema arstikunsti õpetused olid kuni keskajani igal pool au sees ja Hommikumaades peetakse temast veel praegu suurt lugu) kirjadest loeme: Pääsukeste poegade sees, mis alles munast välja tulevad, on imetegijad kivid, millega mitmesuguseid kunsttükke võib teha ja haigusi parandada. Ometigi ei ole see teade sugugi vastumeelne, ehk meie seda ei usu. Ta on luulega ehitud.

Teises kohas kirjutab seesama mees: „Kui keegi seitsmeaastase kuke ära tapab, leiab ta tema maksa seest ühe väikese ümmarguse, hallrohelise kivikese, millel see imevägi on, et ta selle janu kohe kustutab, kes ta oma keele alla paneb. Ja isegi selle kivi suus kandja ka terve Sahara kõrbe läbi rännates, janu ei tunne, ehk ta sealt küll tilkagi vett teele kaasa ei saa."

Vana aja ebauskude järele tegid mitmesugused pahad vaimud inimesele kurja ja kahju, täitsid teda hirmu ja ahastusega. Sellepärast ei ole ime, et muinasjuttudes enamasti kõik sügavad kuristikud, järsud kaljurahnud, iseäralikud mäed ja kivid ikka kuradi ehk vanapagana tegudega kokku on seotud; ei ole ime, et igal pool, kus kaljumäed murrus seisid; kus looduse väed ükskord oma väge näidanud ja maapinda kivirägastikuga täitnud, et niisugustes kohtades ikka vana „paharetti” arvatakse midagi teinud või seal elanud olevat.

Ja rahvasuu on usin olnud, kõiki neid muinasjutte tõsiste sündmuste kujutiste luuletustega rikkalikult ehitama ja tõendama. Eestlaste keele ja kommete tundja professor Wiedemann kirjutab: „Ridala kihelkonnas Mäemõisa mõisas näidatakse veel praegusel ajal kahe suure kivi peal kuradi sõrme jälgi; need kivid pudenenud ühe ilmatu suure kaljutüki küljest maha, mida kurat siis merre visanud, kui ta Muhu ja mandri vahele kord silda tahtnud ehitada. Antsla mõisas Liivimaal näidatakse ühe kivi peal jala jälge, mis kurat sealt hobuse selga hüpates kivi sisse vajutanud. Sealsamas kihelkonnas näidatakse ühe järve ääres kahte kivi, millega kaks tonti, kes järve peale silda tahtnud ehitada ja seejuures tülisse läinud, teine teist visanud."

Peale selle on eestlaste asualadel küllalt niisuguseid, kui ka imetegijaid kive leida, mille peal või juures vanal ajal ohverdati ja mille juurest mõned tänapäevalgi veel abi otsivad ja sellele loodavad. Imelik ja vähe tuntud on aga see jutt, et vanasti nimetatud „kivitargad” kivide pealt inimesele tema tulevikku ja kõiksuguseid sala-asju ette lugesid. Iga kivi, nii räägib Wiedemanni järele Eesti vanasõna, iseäranis aga lubjakivid, on imeliste kirjamärkidega kaetud, aga vähe on neid, kes seda oskavad seletada.

Kivitargad ise jutustavad sellest nii: Kui Mooses käsulauad Siinai mäel katki murdis, puhus tuul nende kivide tolmu üle kogu maailma laiali; igast tolmukübemest kasvas üks kivi ja igal neist on ka käsud ja ühe inimese tulevik üles tähendatud. Niisama imelik, aga üsna tuttav on rahvajutt nõnda nimetatud „rongakivist." Kes arstiks tahab saada, toogu suure neljapäeva hommikul ronga või kaarna pesast ta munad ära, keetku ära ja viigu siis jälle pessa tagasi. Munade keetmisest aru saades toovat ronk ühe kivi oma pesasse, mis munad jälle tooreks ja värskeks tegevat. Selle kiviga võib igat haigust terveks teha ja ka surnuid üles äratada.

Saksamaal usuti 14. sajandil mitmel pool, et lihtsatel kividel on nõiaväge. Näiteks oli vanasti Šveitsis Luzernis Pilatuse mäele minek kõige rangema nuhtlusega keelatud, sest kardeti, et mäe otsas oleva järvekese sisse, millesse rahvajutu järgi Pilatuse surnukeha pidi olema maetud, kivi viskamine toob suurt õnnetust ja tormi. Aastal 1387 pandi seal preestreid vangi, sest nad katsusid minna mäe otsa. Trieri linnas andis kiriklik sinod ainult neile inimestele loa kivi kaasas kanda, kellel kurivaim öeldi olevat, ja neilegi ainult tingimusel, et nad neid tarvitades Issameiepalvet ja usutunnistust loevad, mitte aga nõiasõnu. See keeld anti, sest kividel usuti nõiavõimu olevat ja nendega kahju tegemist kardeti.

Iseäranis usuti, et nõiad kividega palju kurja ja kahju teevad. Tahtes Saksamaal sel ajal keegi „nõid” kättemaksuks või muul vihal mõne maakoha peale rahet lasta sadada, läks ta tühja potiga mõne mäe juurde, seadis poti igasugu nõiatembutustega paika ja pomises oma nõiasõnu, kuni kurat ilmus ja ühe nii suure kivi potti pani, kui suurte raheteradega nõid maakohta soovis nuhelda. Seepeale pidi kurat nõiale paar musta vitsa andma, millega see igasugu hirmsate sajatustega veepinda pidi peksma. Seda tehes pidid kohe koledad mustad pilved üles tõusma ja sinna kohta, kuhu nõid soovis, hirmsa rahe hoo viima. Nõnda usuti.

Valdhutis, Reini jõe ääres, elas kord kuulus nõid, kes, olles pahane, et teda mitte ühte seal linna pulma ei kutsutud, nõidus suure rahehoo pulmaliste peale, mis pulmarõõmu lõpetas ja pulmalised koju ajas. Pärast saadi nõia kuritööst teada, pandi ta vangi ja kui ta piinamise all kõik üles tunnistas, põletati ta ära. Kuulus kriminaal-kohtunik Remigius Lotringenis, kes kümne aasta jooksul üle kaheksasaja nõia ära laskis põletada, tõendab oma kirjades, et temale enam kui 200 nõida piinamiste all tunnistanud, et nad olla kõiksugu kurja teinud, ka rahet sadada lasknud jne.

Nõidumise pärast kohtu kätte antud Barbarina Rayel tunnistanud hirmsa piinamise ajal enne oma surma, et nõiad veeretavat pahade vaimude abil pilvedes suuri vaatidesse kogutud ilmastikunähtusi, kuni nad jõuavad sinna kohta, mida nad soovivad kahjustada. Seal purunevad vaadid ja kivid, rahe, vihm, välk ja pikne tulevad välja ja hävitavad kõik, mis ette juhtub. Kõigi nende tormitekitamiste juures arvati aga kive kasutatavat.

Aeg-ajalt on see toores ebausk Euroopas tõusva hariduse ees küll vähenenud ja peenenenud, kuid kadunud pole ta siiski. Saksimaal usutakse paiguti praegugi kivide imeväge, kuid neid ei kasutata enam teistele kahju tegemiseks, vaid pigem kahju eest hoidmiseks ja tulu saavutamiseks.

Nii usutakse Posenis veel tänapäevalgi, et naised ja tüdrukud, kes enese otsaesist niisutavad kastemärgade kividega, mis surnuaia peal olevate kivide, mitte hauakivide aukudesse on kogunenud, saavad arukaks ja mõistavad meeste mõtteid. Otsaesise niisutamine peab toimuma salajas, kesköö ajal, mistõttu paljud naised, kes surnuaeda öösiti kardavad, ei julge seda proovida. Kui samas kohas midagi varastatud on, siis võetakse niipalju kive, kui palju varastatud asju on olnud, ja maetakse need toa läve alla. Kolmandal päeval võetakse need sealt välja, pannakse kaussi veega ja asetatakse risti peale, millele on kirjutatud: „Kristus võidab, Kristus valitseb.” Siis loetakse üks vandesalm ja visatakse kivid üksaaval vette. Iga kivi viskamise ajal nimetatakse ühe inimese nimi, keda kahtlustatakse, ja niipea kui süüdlase nimi ette satub, hakkab vesi vahutades kihisema.

Ida-Preisimaal usutakse, et valevande raskete mõjude ärahoidmiseks tuleb vale vandujal väikeseid kivikesi suus hoida ja pärast need välja sülitada. Böömimaal usutakse, et see, kes esimese müristamise ajal kevadel suurt kivitükki maast üles tõstab ja edasi kannab, saab suureks jõumeheks.

Schlesia maal ei tohi ühe aastased lapsed kividega mängida, sest siis minevat leib kalliks. Soovib seal keegi ema, et tema laps hästi tugevad hambad saaks, siis peab ta kiriku tee peal, kui esimest kirikukella lüüakse, ilma riieteta ühe kivi peale istuma ja Issameie ära lugema. Nii kõvad kui see kivi on, mille peal õnnistatud ema istub, nii kõvad saavad ka tulevase lapse hambad olema ega iial valutama. Frankenis, Baieri maal, arvatakse verejooksu kinni panna, kui kolm tilka verd ühe kivi peale lastakse, mida muru pealt või räästa tilkumise alt võetakse, kolm korda Issameie ta peale ära loetakse ja siis kivi jälle just tema endisele kohale tagasi pannakse. Harzis püütakse mitmesugust paistetushaigust parandada, et kuskilt puuokste vahele kinni jäänud kivi otsitakse, sellega kolm korda paistetanud koha peale lüüakse ja ta siis sõnadega: „Anna Jumal, et paistetus kaoks, nagu see kivi kaob,” vette visatakse. Böömi maal arstitakse sedasama haigust, et haige vanal kuul kolmel õhtul kahaneva kuu poole vaatab, sõnalausumata maast ühe kivi võtab, sellega paistetanud kohta puudutab ja siis kivi üle pea selja taha maha viskab. Oldenburgis arstiti pistjat külje sees, et ühe kivi alla kolm korda sülitati ja öeldi: „Põrn, ära pista mind mitte.”

Mõnes kohas loodetakse kergesti rikkaks saada, kui kevadel esimest korda pääsukest nähes, vahetpidamata pääsukese peale vahtides, maast üks kivi võetakse, taskusse pannakse ja alati seal kantakse. Sedasama tehakse teistes kohtades esimest korda käo kukkumise ajal. Et kanad hästi palju muneksid, tuuakse Böömimaal jõest sile kivi ja visatakse üle maja katuse õue kanade sekka. Kõige imetegevatest kividest peetakse kogu Saksamaal nõndanimetatud „piksekiilusi”, kiilusarnaseid, kõvu, augulisi kive. Kellel seesugune kivi on, võib nõiduda, piksenooli endast eemale saata ja mitmesuguseid raskeid haigusi arstida. Peale selle võidavat temaga ennast ka nähtamatuks teha. Üldiselt peetakse Saksamaal kõiki augulisi kive imetegijateks ja tarvitatakse neid mitmesuguste haiguste parandamiseks ja kunsttükkide korda saatmiseks. Imetegevad kivid. Wirulane : poliitika, kirjanduse, teaduse, põllu- ja käsitöö ajaleht, nr. 20, 13 mai 1886 ja Wirulane : poliitika, kirjanduse, teaduse, põllu- ja käsitöö ajaleht, nr. 21, 20 mai 1886. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Kalliskivide salapärane võlu.

Kivid, mis toovad nende kandjaile õnne või õnnetust

Ütelgu inimene mistahes, kuid oma sügavas südamepõhjas peidab meist igaüks tsipake ebausku, mis väljendub igasuguste talismanide ja õnnekivide kandmises.

Kindlasti võib märkida, et see ebausk on säilinud muistsest hallist ajast, mil inimest hoidsid elevil salapärased ja tollal veel seletamatud loodusenähtused.

Igasugustest talismanidest aga kõige eriskummalisema kuulsuse oma salapärase võimuga evivad kalliskivid. Juba ürgaegadel inimesed, nautides kalliskivide sära, omistasid neile ka saatusliku mõju. Sellest ebausust polnud vabad isegi sellised hilisemad suurused, nagu seda olid Peeter Suur, Napoleon ja paljud teised valitsejad.

Esimene neist uskus kaljukindlalt oma õnnerubiine ja teine kandis mõõgal talismanlikke teemante. Kuulus India maagiaõpetus mainib üksikute kalliskivide salapärast ja tervendavat mõju. Selle õpetuse vundamendiks on see, et tähtede salapärased jõud kanduvat üle kalliskividele. Kuna inimese saatus sõltuvat tähtede seisust, siis iga teatavat liiki kalliskivi evivat saatusliku mõju inimestele.

Ja, tõtt tunnistada, ei saa isegi 20. sajandi mõistuseinimene eitada kalliskivide salapärast võimet. Eriti kuulsad oma salapärasuse poolest on India kalliskivid, millised on äratanud tõsist tähelepanu isegi õpetlaste ringides.

Salapäraste kalliskivide arv on kaunis suur ja kõneldakse, et nende hulgas leiduvat kalliskive, mis nutavad täiskuu ajal. Usutakse, et nõndanimetatud Kuningas Cobra pärlid pidavat isegi vihma välja meelitama. Muide, leiduvat ka tulipunaseid rubiine, millega võidavat ravida veremürgitust, teised neist kaotavat mitmesuguseid nahahaigusi jne.

Kuid kõiki neid kivide omadusi hoitakse suures saladuses ja kivid ise peidetakse laiade hulkade pilkude eest tulekindlaisse teraskappidesse, kus need seisavad aastakümneid ja liikvele ilmuvad ainult harukordsetel juhtudel.

Näitena võiks märkida kas või maailmakuulsat Ceylonist põlvnevat elevandipärli, mis kaalub tervelt 12 karaati. Sel pärlil on suurepärane kreemikaskuldne läige.

Erandlik on elevandipärl sellepoolest, et ta peaaegu läbipaistva pealmise kihi all võib näha valge elevandi selle India püha looma kujutist, mis on tõetruu viimseima detailini. Pärli vanuseks arvatakse vähemalt 2000 aastat.

Elevandipärli kõrval üheks omapäraseimaks on rubiin, mille helkiva pealispinna all asetseb ühe hindu pilt. Mehe nägu on tumepruun, ent seljas tal on helevalged riided. Mida kauem mehe nägu silmitsetakse, seda säravamaks see muutub. Pilt on väga selgesti nähtav läbi kalliskivi helkiva pealispinna.

Meie aja juveliirid on palju murdnud pead mõistatuse üle, kuidas küll võis sattuda selline peen kunstipilt kalliskivisse, kuid seni on jäänud saladus lahendamatuks.

Need on ainult paar üksikut näidet salapärastest kalliskividest, millistel arvatakse olevat võime määrata nende omaniku saatust.

Alles hiljuti oli Prantsusmaal kohtuprotsess kalliskivi pärast, millel oli needus, et selle kalliskivi kandja sai õnnetult surma. Kuid, kalliskive needusega on ikkagi vähem kui õnnekive, missugused on igale inimesele erisugused, vastavalt sünniajale.

Keda asi huvitab, otsigu ise välja oma õnnekivi. See on päris lihtne toiming, kui teatakse, et neil, kes on sündinud:

22. dets. kuni 20. jaanuarini, on õnnekivi oonüks.

21. jaan. 19. veebr, safiir (India).

19. veebr. 21. märtsini krüsoliit.

22. märtsist 20. aprillini teemant.

21. apr. 21. maini hele safiir.

22. maist 21. juunini mäekristall.

22. juun. 23. juulini smaragd.

24. juulist 28. aug. rubiin.

24. aug. 23. sept. jaspis.

24. sept. 23. okt. teemant.

24. okt. 22. nov. topaas.

28. nov. 21. dets. tume safiir. (Kalliskivide salapärane võlu. Ühistegelised Uudised, nr. 7, 18 veebruar 1938. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Ehted, mis toovad õnnetusi.

Hiljuti kõneldi ajakirjanduses palju ühest „Õnnetuse-sõrmusest", mis oli seotud isegi kohtuprotsessiga. Sel ehtel pidi olema jube võime oma kandjat pimedaks teha. On olemas veel teinegi saatuslik sõrmus, mis pika ringlemise järele nüüd kahe aasta vest jälle esile kerkis Kairos. See sõrmus on päritud ühe egiptuse vaarao hauakambrist ja seda ehib skarabeus.

Umbes kaheksakümmend aastat tagasi viibis Egiptuses üks Euroopa viiuldaja. Talle sai osaks au mängida ka Khediva lossis. Erilise soosingu tunnuseks kinkis valitseja talle selle sõrmuse. Veidi hiljem õppis viiuldaja tundma üht imeilusat egiptlannat heast perekonnast. Mõlema vahel arenes süütu sõprus. Abielu polnud võimalik, sest viiuldaja oli juba abielus ja egiptlanna kihlatud. Noore daami peigmees oli aga viiuldajale armukade. Et sellele kätte maksta, ostis ta igaks kontserdiks terve rea pileteid, saatis neile kohtadele oma sõbrad, kes viiuldaja välja vilistasid. Korduvad ebaõnnestumised kibestasid viiuldajat ja ta otsustas tagasi pöörduda Euroopasse. Auriku lahkumise päeval aga leiti ta kõrbest surnuna. Tema rinnas oli pikk pärismaalase nuga. Süüdlast ei tabatud. Viiuldaja poeg päris koos muu varandusega ta vaaraosõrmuse. Noormees pühendus kaupmehe elukutsele. Tema äri õitses, kuni aga ühel päeval hukkus laev tema kaupadega. See sündis täpselt seitse aastat pärast viiuldaja surma. Tema kaupmehest poeg hakkas protsessima kindlustusseltsiga. Viimaks ei pidanud ta närvid enam vastu. Firma läks pankrotti ja noor kaupmees lahkus vabatahtlikult elust. Õnnetusesõrmus läks oksjonile, kust selle omandas üks rikas ameeriklane. Ta naeris ebausku ja kinkis sõrmuse seitse aastat hiljem pulmapäevaks oma tütrele. Laulatusele sõites põrkas tõld autoga kokku ja miljonär murdis oma selgroo. Tütar ei tahtnud nüüd sõrmusest enam midagi teada. Ta kinkis sõrmuse ühele teenrile, kes ütles enda olevat vaba ebausust. Mitmete keerdkäikude järele jõudis sõrmus Vancouveri ühe kooliõpetaja kätte. Kuuendal aastal saatis see sõrmuse Egiptuse valitsusele palvega, et see omanikule tagasi antaks. Kanada kooliõpetaja soov täideti ja sõrmus ehib jälle oma endise omaniku sõrme.

Tuntud on la lugu õnnetusttoovast pärlikeest. See väärtuslik ehe kuulus india-prantsuse tantsijannale Maino Faore'ile ja varastati ühel päeval. Varas oli mees nimega Bartocci, kaks sõpra abistasid teda varguse juures. Tantsijanna juhtus just sel hetkel tuppa, kui Bartocci tahtis ehtekastiga lahkuda. Mees vangistati. Kohtus selgus hämmastavaid üksikasju selle pärlikee ajaloost. Tantsijanna on kaljukindlalt veendunud, et igaüks, kes seda ehteasja tahab omandada ebaseaduslikul teel, jääb pimedaks. Pärlikee varastati kaks korda ja mõlemad vargad jäid pimedaks. Kui algul tantsijanna jutustust võeti pimeda ebausuna, siis vapustas seda kahtlust varsti hämmastav tõsiasi: ka kolmas varas, Bartocci, haigestus ränka silmahaigusse, nii et teda ähvardas täielik pimedaks jäämine.

Veel kummalisemad on sündmused ühe eriliselt väärtusliku pärli ümber, mis on tuntud „Palau tähe" nime all. Selle esimene omanik oli inglise kapten nimega Fletcher, kes selle leidis ebaseaduslikul kalastamisel Palau saare juurest. Hiljem arenes tema jahi ja ühe vastase laeva vahel tulevahetus, mis lõppes laeva hukkumisega. Kapteni jaht pääses ja „ Palau täht" jäi temale. Sellest päevast peale aga jälgis kaptenit õnnetus. Koduteel põrkas jaht tormis vastu kaljut. Meeskonnast pääsesid ainult Fletcher, tüürimees ja üks madrus. Kapten kandis pärlit nahkkotti õmmelduna oma rinnal. Melbourne'is ründasid teda õhtupimeduses kaks maskeeritud meest, lõid ta maha ja varastasid pärli. Need olid pääsenud tüürimees ja madrus. Tüürimees, kelle kätte jäi pärl, leiti nädal hiljem sadamakailt surnuna. Madrus kadus koos pärliga. Juhuslikult sattus ta hiljem kokku vahepeal paranenud Fletcheriga. Madrust tulistas armukadedusest tema pruut, üks baaridaam, ja Fletcher astus just sel hetkel kõrtsi, kui haavatu meelemärkuseta olekus välja kanti. Ta andis hiljem kaptenile pärli tagasi ja oli õnnelik, et sai sellest õnnetusetoojast lahti. Fletcher sõitis Shanghaisse, kus ta ühelt tuttavalt kaupmehelt lootis pärli eest saada hästi kõrget hinda. Väike aurik, mille pardal ta sõitis, sattus aga tormi ja hukkus kogu meeskonna ning reisijatega. Nii pöördus ka see õnnetusepärl tagasi meresügavustesse. (Ehted, mis toovad õnnetusi. Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 33, 13 august 1938. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Maalijate kuningas müüs hinge põrguvürstile

Kelle järele modelleeriti „Kinnineeditud Prometheus“? - Michelangelo oli üksik kui timukas.

Legende ja tõsilugusid maailma kuulsamatest kunstnikest

Kunstilooming on hariliku sureliku meelest müsteerium ja seepärast tekib kunstnike loomingu ja nende argipäevase elu ümber legendide ja anekdootide pärg. Juba vanast hallist ajast on pärit terve rida jutustusi kunstnike töötamisviisidest.

Nii näiteks väärib tähelepanu lugu kuulsast kreeklasest Apellesest, keda loetakse maalikunsti patriarhiks. Apelles pidi maalima pildid, millel kujutatud ilus Helena. Kaua otsis kunstnik oma maalile kaunist modelli, kuid inimfantaasia, mis lõi müüdi Helena ilust, näis olevat rikkam kui Looja oma, sest Apelles ei leidnud kuidagi sobivat modelli oma kaaskodanike hulgast. Siis tuli Apelles algupärasele mõttele. Ta valis seitse kaunitari, kellelt ta laenas oma Helena kujule selle, mis nendes ilusates naistes kõige kaunimat oli. Nii võttis ta ühelt käed, teiselt pea, kolmandalt kaela, neljandalt rinnad, viiendalt puusad, kuuendalt jalad ning seitsmendalt üldproportsioonid. Ja nii valmis kaunis Helena, kelle ilu kreeklased küllaldaselt kiita ei jõudnud. — Nii vähemalt räägitakse selle kauni maali sünnist. Kuna Apellese talitusviisis midagi võõrastamapanevat ei ole, siis tema kaasmaalase Parrhariose kohta jutustatakse üsna karvupüstiajavaid asju.

Kui Parrhasios maalis ,,Kinnineeditud Prometheust”, siis oli ta samuti hädas modelli leidmisega, sest keegi ei suutnud miimiliselt edasi anda Prometheuse piinarikast näoilmet. Parrhasios aitas end aga üpris lihtsalt. Ta ostis endale orja, kelle ta posti külge sidus. Ta laskis seda orja piinata ning jälgides valudes vaevleva näoilmet, maalis oma kuulsa pildi.

Sellegi jutu tõepärasuses võime kahelda, sest umbes samasuguseid lugusid on teistegi kunstnike kohta räägitud. Nii näiteks Michelangelo kohta, kes olevat inimese risti külge naelutanud, et Kristust ristil maalida. Ometi ei tahaks keegi Michelangelost niisugust asja uskuda, sest see kunstnik ei olnud omalt iseloomult julm. Ta oli küll eraklik, endassetõmbunud, oma käitumises järsk ja viisakuseta, kuid toorust ei ole ükski biograaf tema juures märganud. Selle kunstniku iseloomule laseb pilku heita järgmine lugu.

Kord Vatikani saalides jalutades kohtas ta „maalijate kuningat” Raffaeli, kes toredates rõivastes, ümbritsetud oma õpilastest ja austajatest rõõmsalt lobisedes ja naerdes paavsti juurest tuli. Michelangelo, kes inimeste seltsi põlgas, ütles halvustavalt Raffaelile: „Sa kõnnid alati kui kuningas oma õukonnast ümbritsetuna.” Seepeale kostis Raffael: „Aga sina käid alati nagu timukas üksinda.“ Ja see on Michelangelo kohta Iseloomustav. Ta oli alati üksi. Töö juures ei tohtinud tal pealtvaatajaid olla, isegi abilisi ei kasutanud ta. Kui ta maalis Sixtuse kabeli lage, siis töötas ta lukustatud uste taga. Seepärast tekkiski rahvasuus legend, et Michelangelo olevat oma hinge müünud kuradile, kes teda töötamise juures aitavat.

Õnneks olid tolleaegsed paavstid Julius II ja Leo X omaaja valgustatumad pead, kes olid vabad ebausust ja seepärast nad kohtlesid kunstnikku lugupidavalt. Michelangelo oli ainuke inimene, kes tohtis paavstiga rääkida — kübar peas.

Palju legende on tekkinud ka teise renessanssaja suurmeistri Leonardo da Vinci kohta. See kunstnik oli universaalgeenius. Ta oli maalija, kujur, arhitekt, insener, matemaatik, mehaanik, luuletaja, kunstiteoreetik, laulja — peale selle suurepärane ratsutaja, vehkleja ja omaaja tugevaim ning kaunim mees. Tema ideed olid kaugele ajast ette jõudnud. Ta tegi juba katseid õhust raskema lennumasinaga, sest ta pidas lendamist võimalikuks. Ja nagu praegu näeme, täiesti õieti. Ta oli imelik inimene, kes võis aastate kaupa mõne probleemi kallal juurelda, kuid siis järsku tuli talle uus idee, ja vana oli silmapilkselt ununenud. Oma maalide kallal töötas ta kaua ja põhjalikult. Ta noorest east jutustab Vasari järgmise loo.

Kord tuli üks talupoeg Leonardo juure ja tellis endale kilbi, milline juba oma välimusega hirmu vaenlastele nahka ajaks. Kunstnik otsustas kilbile Meduusa pea maalida. Et tööks inspiratsiooni saada, selleks kogus da Vinci ühte tuppa igasuguseid ilgeid olevusi, nagu usse, konne, nahkhiiri sisalikke, inetuid liblikaid jne. Siis sulgus ta tundideks sellesse tuppa ning vaatles neid jälki loomi. Ja nii tekkis kilbile maaling, milline isegi tellija ära kohutas. Tulemuseks oli see, et talupoeg kilpi kasutada ei julgenud.

Da Vinci oli elu vaatleja. Ta ei lasknud end omaaja suurest usuliikumisest põrmugi kaasa tõmmata. Tol ajal jutlustas Florentsis munk Girolamo Savonarola, kes oma tulistes kõnedes paavstide kõlvatut elu piitsutas ning kuulajaid asketismile püüdis võita. Paljud kuulsad maalijad, nagu Botticelli, Lorenzo di Credi, Piero di Cosimo jne. sattusid Savonarola mõju alla ning hakkasid vaid pühapilte maalima. Ka Leonardo käis munga jutlusi kuulamas, kuid tema tähelepanu oli hoopis mujale juhitud. Ta nimelt skitseeris ekstaasis rääkivat Savonarolat, kelle miimika ja žestid kunstnikule huvitavatena paistsid.

Da Vinci oli oma tööde saatuse vastu täiesti ükskõikne. Nii modelleeris ta savist ühe elusuuruse Sforza ratsaniku kuju. Kaasaegsed ülistavad seda teost parimaks skulptuuriks, mis kunagi tehtud. Kuid too kuju hävis ja seda osalt Leonardo oma süü läbi. Too savist modell seisis Milanos turuplatsil, ja kui prantsuse väed Milano vallutasid, siis hakkasid sõdurid selle kuju kallal oma laskeosavust proovima. Rahvas vaatas seda nurinaga pealt. Sellejuures viibis ka da Vinci ise, kuid ta ei mõtelnudki sõdureid keelata. Kui hiljem prantsuse väepealik, kes oli Leonardo hea sõber, kunstnikult etteheitvalt küsis, et miks see pole tema poole abi järele pööranud, siis vastas da Vinci: „Aga oli nii lõpmata huvitav jälgida teie sõdurite laskeosavust!" (Maalijate kuningas müüs hinge põrguvürstile. Tallinna Post, 26 mai 1939. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

Lõpetuseks pisike naljalugu.

Kuke äpardus.

Laanemaal V. vallas U. külas läinud keegi talumees Haapsalu turule heinu müüma. Läinud mehel seal heinakoorma otsas päris igavaks. Vaadanud seljataha kas ehk koit juba kumab. Tagasivaadates näinud koormal üht valget kogu, mõelnud: see on tuvi. Saanud kaks ja pool km kaugele kodunt kui tõusnud koit. Äkki, mis see on, ta seljataga koormal kires kukk, ja mehele päris tuttava häälega. Ehmatusest toibudes leiab mees, et koormal lesib ta oma kukk, kes õhtul magama minnes ära oli eksinud ja jalga puhanud taadi heinakoormal. Mehel ei olnud teist teed, kui sõita ühes kukega turule. Kukk olevat kogu tee kirenud suure hooga ja kui mees sõitis Haapsalu linna vahelt läbi, siis laulnud kukk mis hullu. (Lääne Teataja, nr. 2, 10 jaanuar 1934. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv digar).

LÕPP