Katsun kuskilt alustada. Mõte ei taha viimasel ajal joosta ja jube raske on midagi kirja panna. Sai sellel teemal ka ühe vana hea kirjasõbraga, keda ma pole kunagi näinud, põgusalt arutatud. Ta teatas, et kui mõte on kinni või info ei jookse, siis mõtte andja eemaldus, et ma saaksin tegeleda inimese-elu tegemistega ja tal on tõenäoliselt õigus selles asjas. Olgu kuidas on, proovin kokku panna mingi enam-vähem arusaadava ja loetava jutu pealkirjas viidatud teemal. Kuidas siis sobitub kokku Hüperborea, tšuudid ja Tartaaria? Viimase kohta on mul kõige vähem öelda ja siin võibolla loen enda plussiks seda, et ma pole lugenud teiste uurijate mõlgutusi Tartaaria kohta, mis võib teinekord viia mõttelõnga hoopis teises suunas jooksma.
Õnneks on senini säilinud mõned üksikud infokillud, mille abil saab alternatiivajaloolist pilti kokku panema hakata. Nagu ülemiselt pildilt näha, siis on kellegi kogus säilinud kaart, kus Hüperborea maa-alad võtavad enda alla valdava osa Põhja-Venemaast.
Katkend vanast ajalehest (kõik lingid kasutatud materialide kohta leiab loo lõpust).
Nagu teada, laotab praegune Euroopa Venemaa välja nendel maadel, kus vanasti, enne slaavlaste saabumist, elasid teistsugused rahvad, nimelt endised sküüdid, sarmatlased ja hüperborealased. Nende rahvaste järgi kutsuti ka neid maid, mis ulatuvad Doni ja Dnepri jõesuudest põhja poole Läänemereni ja idast Balti mereni, Sküütia, Sarmatia ja Hyperborea maaks.
Hüperborea maa oli hiiglaste maa ja sealt on tulnud paljude rahvaste saagadesse pikka kasvu vägilased, kelle maa ulatus Siberist (võibolla isegi Mongooliast) kuni Atlandi ookeanini. Eesti kuulsamad vägimehed, kes pärinevad sellest ajast, on Kalevipoeg ja Suur Tõll.
Lõik ajalehest:
Aga see muinasrahvas – keda Soome oma muinasloos Hiidlased ja Jätilased (vägilased, vägimehed), ka Jatulid ja Jotunid nimetatakse – hävines eest, kui nüüdne Soome rahvas sinna asus. Mälestuseks on nad aga oma nimele mõnda kivi-varemeid ja kindluse-riismeid jätnud, nagu ka veidraid kohanimesid. Et sääraseid kohanimesid õige palju ka Põhja-Venemaal teatakse, siis on põhjust arvata, et see muinasaegne Tshudi rahvas, kellest Vene muinasjuttudes nii palju räägitakse (ja kes viimaks maa alla pugenud, kui võõrad pealetulejad neile liiga tegema tikkunud, ja seal elada nad veelgi uhket elu oma varandusega), et ka see eelräägitud Euroopa algrahvaga ühisest soost oli, nii et see rahvasugu hämaras minevikus terve põhjamaa oli täitnud, Uuralitest kuni Atlandi ookeanini.
Ülemises lõigus olevast jutust tasub tähele panna sulgudes olevat teksti, millega siinkohal hiiglaste ja nende maa loole ka punkti panen (sellest on räägitud juba väga palju) ja liigun sujuvalt edasi üks kraad uuemasse aega - Tšuudide ajajärku. Tšuudid said järgmiseks Hüperborea peremeesteks. Tsuudide algkodu on ilmselt kuskil kaugel Aasias India, Siiami ja Ceiloni piirkonnas, kuid mingil ajal sattusid nad praegusele Venemaa alale ja nende maa ulatus Mongooliast kuni Atlandi ookeanini.
Lõik ajalehest:
Vene vanavara uurija Mintslovi neli kuud kestnud kaevamiste tulemusel saadi teada, et tshudide eluasemed muistsel ajal praeguse Mongoolia piirideni ulatusid, kuni Tonnu-Oja mäe ahelikuni. Kaevamistel selgus, et kõige vanem kiht sisaldab Tshudi rahva esemeid, järgmine kiht sisaldab Mongoli rahva asju ja kõige noorem kiht sisaldab käesoleva ajajärgu asju. Kõik tshudi ajajärgu asjad, mis kaevamistel leiti, on enamasti pronksist.
Lisaks muule huvitavale infole oli eelnevas lõigus veel üks tähelepanuväärne infokild. Pöörake tähelepanu mäeaheliku nimele.
Ma otseselt ei tea, kas meie ajaloo raamatud, mis uuemal ajal on välja antud, midagi räägivad üldse tšuudidest ja kui räägivad, siis milline tähtsus on neile ajaloos antud? Kaldun arvama, et uuemates raamatutes ja õpikutes on tšuudide tähtsus ajaloos nullilähedane ja sealt kõik lappesse lähebki. Ma lugesin vanadest ajalehtedest mitu tundi jutte tšuudide kohta ja üldjuhul ei läinud seal olevad jutud üksteisega vastuollu. Enamus artiklid kirjeldavad, kui laial territooriumil tšuudid elasid ja nad olid kõrgel kultuurisel järjel.
Lõik ajalehest:
Tallinna tsensor J. J. Trusmann on Keiserliku Geograafia Seltsile oma uue teadusliku uurimistöö käsikirja saatnud, pealkirjaga: „Tshudi rahva olud Novgorodl linnajagudes." Selles on kõik kohalikud kohtade ja inimeste nimed üleval, mis Novgorodi XV ja XVI aastasaja kirjades leida on, keeleteadusliste seletustega. Uurija tõendab, et Novgorodi linnajagudes muistsel ajal Soome sugu rahvas on elanud ja püüab kohtade ja inimeste omanimesid soome keelte, iseäranis läänepoolsete, abil ära seletada.
Lõik ajalehest:
Muinasaja uurija Minulov leidis Urähai (Urjanhai) maakohas kaevusi toimetades Tannu-Olu mäeseljaku jalal Tshudi metallikaevandused, rauasulatamiseahjud ja pronksiaja külade jäljed. Kääbastest leiti pikapealiste inimest pealuud ja asju, mis tõendavad, et Tshudi rahvas Venemaale Kesk-Aasiast on rännanud.
Kui käisin Tais, siis tegin selle kohta ka pisiloo ja püstitasin omale eesmärgi, uurida meie esivanemate ajalugu seal maal. Teatud põhjustel mul see uurimine ebaõnnestus, aga midagi sain seal teada ikka kah. Paistab sedasi, et ka Siberis ja ka mujal kaugel Venemaal on kohti, mille kohanimedel on kaunis eestikeelne maik juures. Meenutage või Vanavara küla, kus lähedal Tunguusi metoriit plahvatas või kasvõi Volga jõge, mis algselt oli Valge jõgi jne.
Ma päris täpselt ei tea, kas Indiana Jonesi film "Kristallpealuu kuningriik" sai inspiratsiooni tšuudidelt või kuskilt mujalt, aga taolisi kolpasid sealt väljakaevamistelt leiti. Otsisin selle kohta infot juurde ja leidsin üles rassiteooria, kus on samuti ära nimetatud pikapealised ja väideti, et need olidki tšuudid. Lisaks kutsuti neid veel valgesilmalisteks.
Ma vist jätsin mainimata, et tšuudid justkui peaks olema eestlaste esivanemad, kuid selles ei saa 100% kindel olla ja sellel on mitu põhjust, nagu all pool näha.
Šoti kirjanik ja terav vaatleja MacKenzie Wallace reisis umbes 1870ndal aastal Venes ja avaldas raamatu „Venemaa“, milles ta erapooletult Vene olu kirjeldab. Tema kirjeldab peatükis „Soome ja Tatari külad“ järgmiselt: Ühel päeval, kellegi mõisaomanikuga juttu puhudes, kuulsin ma juhtumisi, et Ivanovka ligidal olla mõned külad, kus elanikud vene keelt ei räägi ega seda ei mõistagi, vaid et neil olla oma iseäralik murrak. Päris andeksandmatu ägedusega, mis ennem tõsisele rahvusteadlasele kohane oleks olnud, arvasin ma kohe, et need elanikud on mõne endise selle maa esirahva järeltulijad (Des aborigenes ehk algrahvas). Inimesed olid oliivi-punaka ihunahaga, väljapaistvate põsenukkide ja vähe vildakate silmadega, riided kanti Soome viisi. Tšuudid on Mongoli tõugu.
Ülemises lõigus on juba väga palju infot, mis juhtavad paljudele niidiotstele. Esiteks räägin siis Tartaaria teema põgusalt ära ja suundun siis tšuudide juurde tagasi. Soome ja Tatari külad ning mongolid?
Tšuudi rahvas oli oletatavasti väga jõukal järjel ja selleks nad said ka laiutada nii suurel territooriumil.
Lõik ajalehest:
Tšuudi rahvas, kes sel ajal nendes kohtades elas, töötas kullakaevandustes üsna heade tulemustega ja kaunis laialdaselt, millest praeguse ajani alale jäänud tšuudi surfid (augud) tunnistust annavad, mida Siberis õige rohkesti leitakse. Maa all töötades kinnitasid nad omale lambikese otsa ette, mis neile töö juures valgust andis. Kreeklased pidasid muinasajal Aestisid (tshuude) ühesilmseteks inimesteks, nagu jutustab Herodotos.
Kaevurilambid ja tšuudid? See asi ei klapi hästi peavooluajalooga, kuid siin on tsensor, meie õnneks, jätnud selle pisiasja kahe silma vahele ja selle väärt infokillu läbi lasknud. Ja muidugi on siis kokku luuletatud mingid koledad lood Eestis elavatest kükloopidest ja muudest koletistest, mille kohta ma ka kuskil paari sõnaga olen juttu teinud. Ent ometi, mingi keeleline side on meil tsuudidest jäänud.
Lõik ajalehest:
Setu keel olevat palju lähemal soome keelele kui eesti keel. Juhtunud, et kirjutaja eesti keeles setuga toime ei olevat saanud, kuid soome keele tarvitamise puhul saanud viimane kohe aru. Seegi tunnistavat, et Setu rahvas üks kõige vanematest Soome-Ugri rahvaste hõimkondadest on. Võibolla on nad nende tshuudide hilisemad järeltulijad, kes poolteisttuhat aastat tagasi Peipsi järve ümber elasid ja laia piirkonna üle valitsesid. Ka nüüdki nimetavad venelased Peipsit Tshudi mereks (Tshudskoe more).
Kuhu kadusid tsuudid? Et asjale ikka väheke ulme-mekki ka anda, siis lõpetuseks selline lugu tšuudidest. Meenus ka kohe Harry Potter ja härjapõlvlased, kelle käes oli kõik kuld ja muud varandused.
Siberist kuni Kjöleni mägedeni Tshudi rahvad kõige pealt rauda ja teisi metalle hakanud valmistama ja töödeks tarvitama. Rootsis on muinasjutt, et kuulsa Faluni raua- ja Sala hõbedakaevanduse ülesvõtjad soomlased olnud, kes vanasti kaugele lõunapoole ulatasid. Edda laulud ja Islandi saagad kubisevad jutustustest, mille järele härjapõlvlased kalleid ja kunstlikke metalliasju valmistanud. Ise olnud nad mustemad kui pigi, elanud maa all koobastes ja kannatanud valgete inimeste s. o. gootlaste poolt raskeid tagakiusamisi, kes aga ilma nendeta siiski pole läbi saanud, vaid nad tellinud nende käest ehteasju ja käinud lapsevaevas nende abi ja nõu palumas. Sjoegren peab neid musti, tahmaseid mehi (Svartalfar) Soome sugu rahvaks, keda uued maaperemehed ikka rohkem põhjapoole rõhusid.
LÕPP
Allikad:
Eesti Postimees ehk Näddalaleht : ma- ja linnarahvale, nr. 50, 20 detsember 1893.
Uusleht, 10 juuni 1915
Postimees (1886-1946), nr. 104, 12 mai 1910.
Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 164, 24 juuli 1914.
Postimees (1886-1946), nr. 134, 14 juuni 1912.
Linda : Esimene literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale, 25 märts 1894.
"Meie Elu" kirjanduse lisa, 1 aprill 1908.
Postimees (1886-1946), nr. 189, 27 august 1902.
Tallinna Uudised, 18 september 1914.
Lasteleht : esimene Eesti lasteajakiri : "Postimehe" hinnata kaasanne : Eesti nooresoo õpetlik ja ilukirjandusline kuukiri, 1 veebruar 1908.
Postimees (1886-1946), nr. 13, 17 jaanuar 1909
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar